Saksa film 1945-1960 by Taivo Org

Filmifestival

Saksa f ilm 1945–19 60

Kinos Sõprus 2.–7. juunil 2009

Festivali kava / Festival programme 2.06 / 19:00 – SILDADE ALL (1945) UNTER DEN BRÜCKEN / UNDER THE BRIDGES Rež/Dir: Helmut Käutner, Os/Cast: Carl Raddatz, Gustav Knuth, Hannelore Schnott

2.06 / 21:00 – SISSI (1955) Rež/Dir: Ernst Marischka, Os/Cast: Romy Schneider, Karlheinz Böhm

3.06 / 21:00 – HULIGAANID (1956) DIE HALBSTARKEN / THE HOOLIGANS Rež/Dir: Georg Tressler, Os/Cast: Horst Buchholz, Karin Baal, Christian Doermer

4.06 / 21:00 – KADUNUD MEES (1951) DER VERLORENE / THE LOST MAN Rež/Dir: Peter Lorre, Os/Cast: Karl John, Peter Lorre, Renate Mannhardt

5.06 / 21:00 – PATUSTAJA (1951) DIE SÜNDERIN / THE SINNER Rež/Dir: Willi Forst, Os/Cast: Gustav Fröhlich, Hildegard Knef, Robert Meyn

6.06 / 21:00 – MÕTLEN SAGELI PIROSCHKALE (1955) ICH DENKE OFT AN PIROSCHKA / I OFTEN THINK OF PIROSCHKA Rež/Dir: Kurt Hoffmann, Os/Cast: Liselotte Pulver, Gunnar Möller, Wera Frydtberg

7.06 / 21:00 – SILD (1959) DIE BRÜCKE / THE BRIDGE Rež/Dir: Bernhard Wicki, Os/Cast: Folker Bohnet, Fritz Wepper, Michael Hinz Filmid on saksa keeles, ingliskeelsete subtiitritega. Filmil “Sissi” on ka eestikeelsed lokaaltiitrid. Kõikidele filmidele eelnevad sissejuhatused.

PiLetiinfo: Täispilet: 90 krooni, soodushind õpilastele, tudengitele ja pensionäridele 50 krooni. Grupisoodustus: Ostes korraga kolm või enam piletit, on ühe pileti hind 80 krooni. Sooduspakkumine kehtib vaid kino Sõpruse kassas. Piletid on müügil Piletilevis ja kinos Sõprus. Lisainfo:

WWW . POFF . EE ja WWW . KINO . EE

Kallid filmisõbrad,

ilmifestivali “Pärast sõda, enne müüri: Saksa ﬁlm 1945–1960” raames esitlevad PÖFF ja Tallinna Saksa Kultuuriinstituut/Goethe Instituut XXVIII Tallinna Vanalinna Päevade raames valiku pärast Teist maailmasõda valminud saksakeelsetest filmidest. Kõik seitse linateost esindavad oma žanri klassikat, ulatudes romantilistest ajaloofilmidest tuntud heimatfilmideni nagu “Sildade all”, “Mõtlen sageli Piroschkale” ja “Sissi”. Viimane tegi maailmakuulsaks noore Romy Schneideri, hilisema Euroopa tippnäitleja, keda jäi Austria keisrinna roll elu lõpuni saatma. Kuldgloobusega pärjatud “Sild” häbistab avalikult sõja julmust ja mõttetust ning seda peetakse Lewis Milestone’i “Läänerindel muutuseta”, Erich Maria Remarque’i romaani Oscaritega pärjatud ekraniseeringu, “järeltulijaks”. Melodraama “Patustaja” põhjustas 1950. aastail Saksamaal nii näitlejanna Hildegard Knefi alastistseeni kui ka tollaste tabuteemade tõttu suure skandaali ning sai kassahitiks. Peter Lorre ekraniseering “Kadunud mees” samanimelise romaani põhjal seevastu on oma ajastu dokument, mis räägib natsiajast ning sellega seotud süütundest. James Deani kultusfilmi “Põhjuseta mässaja” saksa vaste “Huligaanid” tegi kuulsaks rock’n’rolli lauljad Ted Heroldi ja Peter Krausi ning näitleja Horst Buchholzi, kes muuhulgas luges “Põhjuseta mässajale” saksakeelset teksti peale. 1996. aastal toodi kinolinale filmi samanimeline uusversioon näitleja Till Schweigeriga peaosas. Kõik festivali filmid annavad edasi olulisi ning oma ajale ja tollasele elutunnetusele tüüpilisi aspekte: sõja ja militarismi hukkamõistu, süütunnet natsiminevikuga seoses, samas ka igatsust meelelahutuse ja kaotatud maailma järele ning tärkavat vastuhakku väikekodanlikule maailmavaatele. Ilusaid kinoelamusi! Dr. Harald Bieck Tallinna Goethe Instituudi juhataja Helmut Jänes Head of the Programme P Ä R A S T

S Õ D A ,

E N N E

M Ü Ü R I

Dear film fans,

s part of the 28th annual Tallinn Old Town Days, the Black Nights Film Festival foundation and the German Cultural Institute of Tallinn are proud to present the film festival “After the War, Before the Wall: German Cinema 1945–1960”, featuring a selection of German-language films from the postwar era. All seven films are classics in their genre, ranging from romantic historical dramas to well-known Heimatfilm works such as “Under the Bridges”, “Sissi” and “I Often Think of Piroschka”. The latter brought fame to young Romy Schneider, who would become one of Europe’s leading stars but was always remembered for her role as the Empress of Austria. The Golden Globe winner “The Bridge” decries the brutality and pointlessness of war and it is considered to be the successor to Lewis Milestone’s “All Quiet on the Western Front”, the Oscar-winning film adaptation of Erich Maria Remarque’s novel. The melodrama “The Sinner” caused a furore in 1950s Germany for its nude scene with Hildegard Knef as well as for broaching topics that were taboo at the time. It became a box office smash. Peter Lorre screen adaptation of “The Lost Man”, is a historical document that deals with the Nazi era and associated feelings of guilt. The German version of the James Dean cult film “Rebel Without a Cause”, “The Hooligans” brought fame to rock ’n’ roll singers Ted Herold and Peter Kraus as well as to the actor Horst Buchholz, who is also known for his German overdubbing of “Rebel”. In 1996, a remake starring Till Schweiger was produced. All of the films at the festival convey key characteristic aspects of their era and sensibility: denunciation of war and militarism, guilt over the Nazi past and yearning for entertainment and the lost world and nascent resistance to the petit-bourgeois worldview. Have a great time at the cinema! Dr. Harald Bieck Director, Goethe Institute of Tallinn Helmut Jänes Head of the Programme 4

Pärast sõda, enne müüri: saksa film 1945–1960 Richard Peña

õni aasta tagasi paluti mul anda Columbia ülikoolis loengukursus teemal “Rahvusvaheline filmikunst aastail 1960— 1995”. Valmistades ette loengut 1970. aastate “uuest saksa kinost”, mille tõukel sündisid Fassbinderi, Herzogi, Wendersi jt režissööride unustamatud teosed, jahmusin ma selle üle, kui vähe on kirjutatud Saksa filmikunstist 2. maailmasõja lõpust 1960. aastate keskpaigani ning seegi vähene on äärmiselt üleolev. Kui ma oma töö käigus filmiajaloolasena olen üldse midagi õppinud, siis igatahes seda, et peab olema skeptiline filmiajaloos haigutavate “mustade aukude” suhtes – peaaegu alati on seal peidus rohkem kui algul tundub. Aastate viisi on kriitikud mööda vaadanud nn. “papa kinost” ehk neist varastest aastatest (1945—1962) Lääne-Saksa kino ajaloos, mille vältel kujunes välja võimas filmitööstus ja valmisid teosed, mis lõid vaatajarekordeid kodumaal ja jõudsid välisriikide ekraanidelegi. Lisaks oli selle ajastu filmikunstil oluline roll sakslaste enesehinnangu kujunemises pärast ilmasõda ning see tähistas füüsiliselt ja moraalselt viimseni laastatud ühiskonna enneolematult kiiret arenemist Adenaueri-ajastu majandusliku õitsenguni. Ja muidugi, kui kõik need ajaloolised ja sotsiaalsed aspektid kõrvale jätta, väärivad tähelepanu ka tolle aja filmid ise. Saksamaal, sarnaselt USA-le ja erinevalt Prantsusmaast, oli filmikunst juba varem kippunud kindlaid žanre eelistama ning kõnealusel perioodil kujunesid

P Ä R A S T

S Õ D A ,

E N N E

M Ü Ü R I

seal välja mitmed Saksamaale ainuomased žanrid ning ümber said määratletud mõnedki vanad ja tuntud žanrid. Mõneti põhjendamatult nenditakse sageli, et 1950. aastate Saksa filmis domineeris heimatfilm – Saksamaale ainuomane žanr, mis kujutab enamasti kangelase teekonda (või sageli naasmist) “kodumaale”, mis kehastab tema jaoks mingi möödunud aja ideaale ja elustiili. Need reisid on enamasti pigem metafüüsilised kui füüsilised ning toimuvad pigem ajas kui ruumis, tähistades sakslaste iha pärast valulikku fašismiajastut ja sõda mingilgi määral normaalne elulaad taastada. Saksa kinotööstus, mis on avaldanud nõnda suurt mõju rahvusvahelisele kriminaalfilmile, tootis jätkuvalt ka selle žanri musternäidiseid, nagu näiteks “Öösel, kui tuli saatan” (Nachts, wenn der Teufel kam) ja Hollywoodis sündinud žanr üldnimega “noortefilm” leidis Lääne-Saksamaal matkimist selliste filmide näol, nagu “Huligaanid” ja “Kui Conny koos Peteriga...” (Wenn die Conny mit dem Peter). Ja muidugi ei tohi unustada ka muusikale... Mitmed selle filmivaliku režissöörid – Wolfgang Staudte, Helmut Käutner, Kurt Hoffmann – on vaieldamatult väärt põhjalikumat uurimist. Vaimustavaid filme väntasid ka Saksamaalt emigreerinud lavastajad: Fritz Lang, Robert Siodmak ja Peter Lorre, kes naasid pärast edukat Hollywoodi-karjääri kodumaale. Ka mõnigi tolle ajastu tippnäitleja saavutas rahvusvahelise tuntuse, osaledes nii teiste Euroopa riikide kui ka Hollywoodi filmides: Romy Schneider, Gert Fröbe, Hildegard Knef (Neff), Liselotte Pulver. See programm poleks sündinud ilma kahe hea sõbra – Klaus Ederi ja Hans Kohli – teadmiste, entusiasmi ja ennastsalgava tööta. Ma tänan neid südamest selle eest, et nad heitsid valgust kunagi “papa kinoks” hüütud mustale augule. Richard Peña on Lincoln Centeri filmiklubi programmijuht; lisaks on ta New Yorgis asuva Columbia Ülikooli filmiosakonna kaasprofessor. NB! Käesoleva festivali programm on valik 31 filmist koosnevast laiahaardelisest programmist, mille on kokku pannud Goethe Instituut ning millega tähistatakse Berliini müüri langemise 20. ja Saksamaa Liitvabariigi (endine Saksamaa Föderatiivne Vabariik) konstitutsiooni 60. aastapäeva. 6

After the War, before the Wall:

German Cinema 1945–1960 By Richard Peña

few years ago I was asked to teach a course at Columbia on “International cinema, 1960–1995”. In preparing a lecture on the “new German Cinema” of the 1970’s, that remarkable outpouring of films by Fassbinder, Herzog, Wenders, and others, I was struck by how little had been written about the German Cinema in the period from the end of WW II to the mid-60’s, and the little that did exist was generally openly contemptuous. If my years of working as a film programmer and film academic have taught me anything, it’s to be sceptical about “black holes” in film history: there’s almost always more than immediately meets the eye. For years overlooked or dismissed by critics – often insultingly referred to as “Papa’s Kino”, or “Daddy’s Cinema” these early years (1945–1962) of what would become the West German Cinema led to the reestablishment of a major film industry that achieved record levels of domestic audience attendance and significant exports around the world. This cinema also proved to be a major force in the creation of Germany’s post-war-self-image, it charted the extraordinary transition of a society utterly devastated, physically and morally, by the war into the prosperous “wonder years” of Adenauer’s Germany. Yet beyond the considerable historical and social interest of this cinema, there are, of course, the films themselves. A national cinema that had already shown a strong proclivity to the use of genre P Ä R A S T

S Õ D A ,

E N N E

M Ü Ü R I

– like the American, unlike the French – German cinema in this period developed both its own cinematic genres and redefined for itself several others. Indeed, the 1950’s are often thought of, somewhat unfairly, as being dominated by the Heimatfilm (homeland film), a uniquely German form built around the journey, or often return, of a protagonist to some perceived “homeland” that embodies the ideals and lifestyles of an earlier moment. These journeys become more metaphysical than physical, temporal than spatial, and come to stand for the national desire to return to some kind of normalcy after the trauma of fascism and the war. German cinema, so influential internationally on the crime film, continued to produce outstanding examples of the genre, such as “The Devil comes at Night”; the youth film, after its invention by Hollywood, made is way to West Germany for films such as “The Hooligans” and “When Conny and Peter…” And then of course there are the musicals… Several of the directors featured in the series – Wolfgang Staudte, Helmut Käutner, Kurt Hoffmann –are clearly subjects for further research. There are also some fascinating films by a few of Germany’s most celebrated émigrés, such as Fritz Lang, Robert Siodmak, and Peter Lorre, who returned home after successful careers in Hollywood. Some of the stars of this cinema also became known internationally, working in both other European cinemas as well as Hollywood: Romy Schneider, Gert Fröbe, Hildegard Knef (Neff), Liselotte Pulver. This series would not have been possible were it not for the knowledge, enthusiasm, and extraordinary hard work of two good friends: Klaus Eder and Hans Kohl. My sincerest personal thanks to them for helping to shed some light on what had been the black hole of Papa’s Kino. Richard Pena is the program director of the Film Society of Lincoln Center; he also is an associate professor in the film department at Columbia University in New York. This years film festival “After war, before the wall: German film 1945-1960” program is selection of 31 titles, which consist of wide program selected by Goethe Institute due celebrating Berlin’s wall 20th anniversary and the 60th anniversary of constitution of Federal Republic of Germany.

Olulisemad saksa filmid

1945–1960

Unter den Brücken / Under the Bridges (Helmut Käutner, 1945) Die Mörder sind unter uns / The Murderers Are Among Us (Wolfgang Staudte, 1946) Film ohne Titel / Film Without a Title (Rudolf Jugert, 1947) In jenen Tagen / In Those Days (Helmut Käutner, 1947) Schwarzwaldmädel / Black Forest Girl (Hans Deppe, 1950) Die Sünderin / The Sinner (Willi Forst, 1950) Der Verlorene / The Lost Man (Peter Lorre, 1951) * Fanfaren der Liebe / Fanfares of Love (Kurt Hoffmann, 1951) Dr. Holl / The Affairs of Dr. Holl (Rolf Hansen, 1951) Rosen blühen auf dem Heidegrab / Roses Bloom on the Grave in the Meadow (Hans H König, 1952) Toxi (Robert A. Stemmle, 1952) Ich denke oft an Piroschka / I Often Think of Piroschka (Kurt Hoffmann, 1955)* Himmel ohne Sterne / Sky Without Stars (Helmut Käutner, 1955)* Sissi (Ernst Marischka, 1955)* Bonjour Kathrin (Karl Anton, 1955) Die Halbstarken / The Hooligans (Georg Tressler, 1956)* Das Herz von St. Pauli / The Heart of St. Pauli (Eugen York, 1957)

P Ä R A S T

S Õ D A ,

E N N E

M Ü Ü R I

Das Wirtshaus im Spessart / The Spessart In (Kurt Hoffmann, 1957) Witwer mit fünf Töchtern / Widower with Five Daughters (Erich Engels, 1957) Haie und kleine Fische / Sharks and Small Fish (Frank Wisbar, 1957) Nachts, wenn der Teufel kam / The Devil Strikes at Night (Robert Siodmak, 1957) Die Trappfamilie in Amerika / The Trapp Family in America (Wolfgang Liebeneiner, 1958) Wenn die Conny mit dem Peter / When Conny and Peter… (Fritz Umgelter, 1958) Wir Wunderkinder / Aren’t We Wonderful? (Kurt Hoffmann, 1958) Der Arzt von Stalingrad / The Doctor from Stalingrad (Géza von Radvanyi, 1958) Die Brücke / The Bridge (Bernhard Wicki, 1959)* Das Mädchen Rosemarie / A Call Girl Named Rosemarie (Rolf Thiele, 1959) Das Totenschiff / The Death Ship (Georg Tressler, 1959) Kirmes (Wolfgang Staudte, 1960) Die Tausend Augen des Dr. Mabuse / The 1000 Eyes of Dr. Mabuse (Fritz Lang, 1960)** Mein Schulfreund / My Schoolmate (Robert Siodmak, 1960) Der Rächer / The Avenger (Karl Anton, 1960) *

- film linastub käesoleval festivalil - film linastus 2001. aastal PÖFFi suvekino raames

TEISIPÄEV, 2. JUUNI / TUESDAY, JUNE 2 19.00

SILDADE ALL Unter den Brücken / Under the Bridges Saksamaa / Germany 1944/45, 92 min DVD, must-valge / Black-and-white Saksa keeles, ingliskeelsete subtiitritega / In German with English subtitles Rež/Dir: Helmut Käutner; Sts/Scr: Helmut Käutner, Walter Ulbrich (Leo de Laforgue’i jutustuse järgi/ based on the story by Leo de Laforgue); Op/DoP: Igor Oberberg; Muusika/ Music: Bernhard Eichhorn; Mont/ Ed: Wolfgang Wehrum; Os/Cast: Carl Raddatz (Hendrik), Gustav Knuth (Willy), Hannelore Schnott (Anna), Walter Gross (mees sillalt), Hildegard Knef (tüdruk); Prod: UFA Maailma esilinastus/World Premiere: 01.09.1946

aksa kino üks poeetilisema käekirjaga režissööre Helmut Käutner näitab meile argielu poeesiat 1940. aastate Saksamaal. Teise maailmasõja viimastel kuudel äärmiselt rasketes oludes üles võetud lugu asuks nagu ajast väljas, siin pole märkigi käimasolevast sõjast. Filmi “Sildade all” sündmused leiavad aset vanal laeval nimega LieseLotte, mis kuulub sõpradele Hendrikule ja Willyle. Vaikselt mööda jõgesid kulgedes ja siin-seal kaldal piigadel külas käies naudivad semud muretut elu – kuni ühel heal päeval satub nende teele Anna. Hendrik ja

Willy kutsuvad kauni neiu pardale, sõidutavad ta Berliini – ja armuvad temasse mõlemad ära. Sõbrad sõlmivad omavahel vennaliku kokkuleppe: kui üks neist Anna endale saab, jääb laev teisele. Film jutustab lüürilise armastusloo tõelise kinematograafilise sümfoonia vormis, edastades vaatajale täit tundeskaalat ja lastes tal imetleda Saksamaa kauneid maastikke. Kuigi film valmis 1945. aasta märtsis, sai see linastusloa alles 1946. aasta Locarno festivalil. Saksamaal lasti film kinodesse alles 1950. aastal. Helmut Käutner on sakslaste üks armastatumaid filmilavastajaid. Koguni neli tema tööd kuuluvad kõigi aegade parimate saksa filmide nimekirja. Enamate filmidega on esindatud vaid Fritz Lang ja Rainer Werner Fassbinder. Rohkem kui 50 filmilavastusest peab Käutner ise just filmi “Sildade all” oma õnnestunumaks tööks. Helmut Käutner shows us the poetry of everyday life in Germany in the mid-1940’s. His film is set on an old boat called “Liese-Lotte” that belongs to friends Hendrik and Willy. Travelling freely from river to river in their boat, visiting the occasional girl on the shore, they enjoy a carefree life - until they meet Anna. They let the pretty girl on board, take her to Berlin – and both fall in love with her. They come to an agreement between friends: if one of them gets Anna, the other keeps the boat. The story is told as a cinematic symphony, rich in atmosphere (from lyrical to jolly), with a keen eye for beautiful landscapes. Helmut Käutner (1908–1980) õppis kunstiajalugu, saksa keelt, filosoofiat, psühholoogiat ja draamakunsti Münchenis. Seal osales ta kabareegrupis “Die vier Nachrichter”, mis keelati natsivõimu poolt 1935. aastal. Käutner alustas 1930ndatel karjääri nii näitleja, režissööri kui stsenaristina. Tema debüütfilm “Kitty und die Weltkonferenz” (1939) sattus võimude poolt põlu alla, kuna oli liiga inglisemeelne. Käutneri filmilavastustest väärivad esiletõstmist eelkõige “Suur vabadus Nr. 7” (1944, linastus filmifestivalil Kinokunst pommide all 2005. a), “Sildade all” (1944/45), “Die letzte Brücke” (1953), “Himmel über neben” (1955), “Des Teufels General” (1955) ja “Der Hauptmann von Köpenik” (1956).

P Ä R A S T

S Õ D A ,

E N N E

M Ü Ü R I

TEISIPÄEV, 2. JUUNI / TUESDAY, JUNE 7 21.00

SISSI Austria 1955, 102 min 35mm, värvifilm / Colour film Saksa keeles, ingliskeelsete ja eestikeelsete subtiitritega / In German with English and Estonian subtitles Rež/Dir: Ernst Marischka; Sts/Scr: Ernst Marischka (Marie Blank-Eismanni romaani järgi/ based on the novel by Marie Blank-Eismann); Op/DoP: Bruno Mondi; Muusika/Music: Anton Profes; Mont/Ed: Alfred Srp; Os/Cast: Romy Schneider (Elisabeth), Karlheinz Böhm (Franz Josef), Magda Schneider (Ludovika); Prod: Erma-Film Maailma esilinastus/World Premiere: 21.12.1955; Auhinnad/Prizes: Bambi Medienpreis (parim Austria film)

uigi “Sissi” on tegelikult toodetud Austrias, on sellest kujunenud Saksa heimatfilmi etalon, millel on olemas kõik sellele žanrile omased tunnused: verinoor Baieri printsess Elisabeth hüüdnimega Sissi armub Austria keisrisse Franz Josephisse ja noored abielluvad – just säärast muinasjutulist idülli oli hädasti vaja omaaegsele kinopublikule, kes tahtis hetkekski unustada oma laastatud maa ülesehitamise vaevad. Alpimaastik, kus noored kohtuvad, sobib ideaalselt romantilise loo taustaks, võttepaigad ja kostüümid on kujundatud ekstravagantselt ning pulmapidu – filmi kulminatsioon – on grandioosselt lavastatud operett. “Sissi” ning sellele aastail 1956 ja 1957 vändatud järjed kuuluvad kõigi aegade menukaimate saksakeelsete filmide tippu. Film võlgneb edukuse eest loomulikult tänu oma võluvale peaosatäitjale, 17-aastasele Romy Schneiderile, kes mängis end Sissi rolliga miljonite vaatajate südamesse ja on sestpeale publiku silmis Sissi rolliga lausa samastunud. Ta ise üritas sellest

sulnist imagost küll hiljem vabaneda, võttes näitlejana vastu järjest nõudlikumaid väljakutseid: 1960. aastal Pariisi kolides sai alguse Schneideri rahvusvaheline karjäär, mille raames sündisid filmid koostöös Orson Wellesi, Otto Premingeri, Claude Sautet’ ja Luchino Viscontiga. Just viimase “Ludwigis” (1972) tuli tal taas mängida Sissi tegelaskuju. “Sissi” is perhaps the quintessential ‘Heimatfilm’, showing the genre at its best (even if it was essentially an Austrian film!). It resembles a kind of mass popular dream: a Bavarian princess, Elizabeth (known as Sissi) meets, falls in love with, and eventually marries the Austrian emperor Franz Josef — the kind of perfect idyll that allowed audiences to forget the strains of reconstructing a country destroyed in WWII. The landscape of the Alps (where the two meet) is indispensable for the romantic aspects of the story; the sets and costumes at the Vienna court are extravagant, and the marriage — the film’s highpoint — leads into a marvelously set operetta. A big part of the film’s success was due to the luminous beauty of its 17-year-old star, Romy Schneider. “Sissi” and its two sequels made in 1956 and 1957 were huge international hits, and made Schneider the darling of the film going public. She herself, however, had greater ambitions, and in 1960 she moved to Paris and began a career that would lead to work with directors such as Orson Welles, Otto Preminger, and especially Claude Sautet. Ernst Marischka (1893–1963), Austria filmirežissöör ja -stsenarist, kirjutas aastatel 1913–1962 stsenaariumid sajakonnale filmile ning istus ise lavastajatoolis 29 korral. Tema kõige tuntumad filmid kuuluvad “Sissi” triloogiasse (1955-1958), mis tegi maailmakuulsaks Romy Schneideri. Alustanud näitlejakarjääri 16-aastasena säras Schneider peaosalisena juba Marischka varasemates tuntud filmides “Mädchenjahre einer Königin” (1954) ja “Die Deutschmeister” (1955).

P Ä R A S T

S Õ D A ,

E N N E

M Ü Ü R I

KOLMAPÄEV, 3. JUUNI / WEDNESDAY, JUNE 3 21.00

HULIGAANID Die Halbstarken / The Hooligans Saksamaa / Germany 1956, 97 min 35mm, must-valge / Black-and-white Saksa keeles, ingliskeelsete subtiitritega / In German with English subtitles Rež/Dir: Georg Tressler; Sts/Scr: Georg Tressler, Will Tremper; Op/DoP: Heinz Pehlke; Muusika/ Music: Martin Böttcher; Mont/Ed: Wolfgang Flaum; Os/Cast: Horst Buchholz (Freddy Borchert), Karin Baal (Sissy Bohl), Christian Doermer (Jan Borchert), Jo Herbst (Günther); Prod: Inter West Film Maailma esilinastus/World Premiere: 27.09.1956; Auhinnad/Prizes: Deutscher Filmpreis

uligaanid” tähendas Saksa kino jaoks sama, mida “Põhjuseta mässaja” James Deaniga peaosas USA jaoks: siin kujutatakse nooremat põlvkonda, kes astub välja oma autoritaarsete ja natsirežiimist läbi imbunud väikekodanlike vanemate vastu. Protestivaimust jõlguvad nad salkadena tänaval, suitsetavad, flirdivad ja lähevad sarmika provokaatori õnge. Georg Tressneri filmis astuvad nad siit veel sammukese edasi ning satuvad kuritegelikule teele, sooritades amatöörliku ja saatusliku murdvarguse. Kõnekaimad stseenid on aga need, mis näitavad peategelast oma isa, ema ja venna seltsis. Stsenaarium valmis koostöös ajakirjanik Will Tremperiga ja 16

saavutas tänu sellele silmatorkava autentsuse. Kaasaegse Ameerika filmiga võrreldes on siinsed seksuaalsed episoodid märksa ausamad ja avatumad – see tõi filmile omal ajal ka teatud skandaalse kuulsuse. Nii pole raske mõista, miks said selle peaosatäitjaist, Horst Buchholzist ja Karin Baalist peagi Saksamaal nõutud filmistaarid. German “rebels without a cause”. They are 16 or 18, come from well situated middle class families, but don’t get along with their authoritarian fathers who had started their careers in Nazi Germany. To protest against them, the sons knock around on the streets, smoke, pick up girls, form small gangs. And in Georg Tressler’s film, they take the next step: into crime. Complete amateurs, they try a mail robbery, then break into a villa, yet perhaps the most revealing scenes are those between the protagonist and his family - father, mother, brother. The screenplay, co-authored with the well-known journalist Will Tremper, tries to capture the sights and especially the sounds of these young people’s world, to give as authentic a portrait of juvenile delinquency as possible. Far more than in similar American films from the period, there’s also a much looser sexuality in the film that also gave it a level of notoriety. It’s easy to see why its two young leads, Horst Buchholz and Karin Baal, soon became major German stars. Georg Tressler (1917–2007), populaarse saksa näitleja Otto Tressleri poeg, alustas filmikarjääri näitlejana ning jõudis esimese iseseisva filmilavastuseni 1947. aastal. Tema kuulsamad teosed on “Huligaanid” (1956), “Endstation Liebe” (1957) ja hilisemast perioodist “Hochzeitsreisen” (1994). Tressler töötas 1960. aastatel lühikest aega ka Hollywoodis. Kokku jõudis ta lavastada ligi 80 filmi. Käesolevale festivalile valitud “Huligaanid” kuulub kõigi aegade 100 parima saksa filmi nimekirja.

P Ä R A S T

S Õ D A ,

E N N E

M Ü Ü R I

NELJAPÄEV, 4. JUUNI / THURSDAY, JUNE 4 21.00

KADUNUD MEES Der Verlorene / The Lost Man Saksamaa / Germany 1951, 99 min 35mm, must-valge / Black-and-white Saksa keeles, ingliskeelsete subtiitritega / In German with English subtitles Rež/Dir: Peter Lorre; Sts/Scr: Peter Lorre, Benno Vigny, Axel Eggebrecht Op/DoP: Vaclav Vich; Muusika/Music: Willy Schmidt-Gentner; Mont/ Ed: Carl Otto Bartning; Os/Cast: Karl John (Hösch/Nowak), Peter Lorre (Dr. Karl Rothe), Renate Mannhardt (Inge Hermann); Prod: Arnold Pressburger Filmproduktion Maailma esilinastus/World Premiere: 07.09.1951; Auhinnad/Prizes: Bambi Medienpreis (parim film), Deutscher Filmpreis (Peter Lorrele elutöö eest)

ritz Langi esimesest helifilmist “M – linn otsib mõrvarit” orbiidile tõusnud unikaalse füüsisega Peter Lorre ainus lavastajatöö oli ühtlasi püüe pärast aastatepikkust Ameerikaeksiili (kus ta oli töötanud alates 1930. aastate keskpaigast) jälle Saksamaal kanda kinnitada. Lorre tõi “Kadunud mehes” ekraanile endakirjutatud loo arstist, keda sõjajärgsel Saksamaal uut elu alustades painab süütunne oma käitumise pärast Kolmanda Riigi ajal. Lorre režiid mõjutas ilmselgelt tema näitlejatöö sõjaeelses ekspressionistlikus kinos, eriti koostöö Fritz Langiga. Kõiki tegelasi kujutatakse siin pooleldi või tervenisti varjus olevatena ning peategelase üha kasvav viha oma assistendi (keda ta kahtlustab reetmises) ja kallima (keda ta kahtlustab armusuhtes oma assistendiga) vastu on peaaegu füüsiliselt 18

tajutav. Kuigi film on väga mõjuv, ei avaldanud see muljet kaasaegsele Saksa publikule, kes polnud tollal veel sugugi valmis üksikisiku ega kollektiivse süütundega tõtt vaatama. Seepärast on igati mõistetav, et Peter Lorre otsustas pärast seda filmi taas Hollywoodi naasta, kus ta tegi kaasa peaasjalikult seiklusfilmides (“80 päevaga ümber maakera, 1956) või õudusfilmides (“Ronk”, 1963). Peter Lorre’s first and only film as director, undertaken also as an attempt to return from the States (where he had worked since the mid-30s) to the country of his origin. Lorre adapted his own novel about a doctor whose feelings of guilt about his actions during the Third Reich only intensify as he tries to adapt to postwar Germany. Clearly, Lorre’s direction was heavily inﬂuenced by his work in the prewar expressionist cinema, especially Fritz Lang’s M. Characters are always captured in half-light or shadows, and one can physically sense his growing, murderous rage against his assistant (who he believes gave medical secrets to the British and his lover (who he thinks has cheated on him, with his assistant). An impressive first film, The Lost Man was nevertheless a failure with a German public as yet largely unwilling to confront questions of individual and collective guilt. Subsequently, Peter Lorre decided to return to the U.S. and to his Hollywood career. Peter Lorre (1904–1964), filminäitleja ja –lavastaja, tegi oma läbimurderolli Fritz Langi esimeses helifilmis “M – linn otsib mõrvarit” (1931), kus tal tuli kehastada lapseahistajat. Lorre emigreerus natsivõimu eest Suurbritanniasse ja sealt Ühendriikidesse, kus sai kuulsaks mitmetes film noir žanris tehtud põnevikes, sh ka mitmes Alfred Hitchcocki filmis. Peaasjalikult negatiivse varjundiga kangelasi mänginud Lorre sai positiivse kangelase imago 1930. aastate lõpu populaarses filmiseerias “Mr. Moto”. 1940.-50. aastatel lõi Lorre kaasa paljudes õudusfilmides ning teda hakati ekspressiivse mängulaadi poolest võrdlema selliste õudusfilmi ikoonidega nagu Bela Lugosi ja Boriss Karloff. Ta tegi kaasa ka kahes klassikaks kujunenud filmis “Malta pistrik” (1941) ning “Casablanca” (1942). 1951. aastal Saksamaal vändatud “Kadunud mees” on Lorre esimene ja ainuke lavastajatöö. P Ä R A S T

S Õ D A ,

E N N E

M Ü Ü R I

REEDE, 5. JUUNI / FRIDAY, JUNE 5 21.00

PATUSTAJA Die Sünderin / The Sinner Saksamaa / Germany 1951, 87 min 35mm, must-valge / Black-and-white Saksa keeles, ingliskeelsete subtiitritega / In German with English subtitles Rež/Dir: Willi Forst; Sts/Scr: Georg Marischka, Willi Forst, Gerhard Menzel; Op/DoP: Vaclav Vich; Muusika/Music: Theo Mackeben; Os/Cast: Gustav Fröhlich (Alexander), Hildegard Knef (Marina), Robert Meyn (Marina kasuisa), Änne Bruck (Marina ema); Prod: Junge Film-Union Maailma esilinastus/World Premiere: 18.01.1951

ui film “Patustaja” 1951. aastal esilinastus, tõi see kaasa tormilise protestilaine, ummistas kinosaalid (filmi käis vaatamas üle 7 miljoni inimese) ja põhjustas suuri vastuolusid Saksa kinotööstuses, mis oli alles äsja taas jalgele tõusnud. Lugu noorest neiust, kes teenib II maailmasõja järel prostituudina elatist ja armub surmahaigesse maalikunstnikku, vapustas konservatiive ja kirikujuhte, kes kuulutasid selle prostitutsiooni õilistamiseks ja alastuse ärakasutamiseks. Willi Forst oli juba 1920. aastatest peale tegutsenud menuka näitleja ja komöödialavastajana. Tema jutustuslaadis pole vähimatki sensatsioonijanu ning tema vilunud režissöörikäe all areneb see traagiline armastuslugu naise meenutuste läbi igati veenvalt. Hil20

degard Knef, kes oli vahepeal Saksamaalt Hollywoodi kolinud, naasis just “Patustajas” osalemiseks kodumaale ning sai seejärel üheks armastatuimaks Saksa filmistaariks. Veel tänapäevalgi vaadates annab film hea pildi ahtakestest moraalipiiridest sõjajärgsel Saksamaal. When released in 1951, “The Sinner” inspired vigorous protests and caused a huge controversy for a film industry just getting back on its feet. Its tale of a young woman who in the aftermath of WWII survives as prostitute and later falls in love with a terminally ill painter shocked conservatives and religious authorities for what they claimed was its glorification of prostitution and use of nudity. Willi Forst had been a popular actor and director of comedies since the 1920s; his first postwar film reveals a considerable feeling for melodrama as well. His narration is without any sensationalism and skillfully develops this story of a great, tragic, ill-fated love through the unfolding memories of the woman. Hildegard Knef, who had left Germany for Hollywood, returned to make “The Sinner” and subsequently became one of the German cinema’s greatest actresses and biggest stars. Seen today, the film remains a powerful guide to the narrow limits of German morality in the early postwar era. Willi Forst (1903-1980), Austria filminäitleja, stsenarist, režissöör ja produtsent, sai saksakeelse publiku lemmikuks oma 1930-40ndate Viini muusikaliste komöödiatega, mida tuntakse ka Viini Filmidena. Filmitegemise kõrval oli ka aktiivne laulja, tema lemmikžanriks oli sentimentaalsed armastuslaulud. Esimseks suuremaks rolliks oli 1927. aastal Marlene Dietrichiga tehtud “Café Elektric”. Natside perioodil suutis säilitada iseseisvuse ning ei teinud ühtegi poliitilist filmi. Forsti viimane lavastajatöö oli 1957. aastal valminud “Wien, du Stadt meiner Träume”.

P Ä R A S T

S Õ D A ,

E N N E

M Ü Ü R I

LAUPÄEV, 6. JUUNI / SATURDAY, JUNE 6 21.00

MÕTLEN SAGELI PIROSCHKALE Ich denke oft an Piroschka / I Often Think of Piroschka Saksamaa / Germany 1955, 96 min 35mm, värvifilm / Colour film Saksa keeles, ingliskeelsete subtiitritega / In German with English subtitles Rež/Dir: Kurt Hoffmann; Sts/Scr: Per Schwenzen, Joachim Wedekind, Hugo Hartung; Op/DoP: Richard Angst; Muusika/Music: Franz Grothe; Mont/Ed: Claus von Boro; Os/Cast: Liselotte Pulver (Piroschka), Gunnar Möller (Andreas), Wera Frydtberg (Greta), Gustav Knuth (Istvan Rasc); Prod: Georg-Witt-Film Maailma esilinastus/World Premiere: 29.12.1955; Auhinnad/Prizes: Deutscher Filmpreis (parim film); Prix Femina (parim naisnäitleja); Kritikerpreis (parim režissöör)

elle saksa heimatfilmi sündmused ei leia aset mitte Saksamaal, vaid hoopis Ungari pustas. Kaunid suvised maastikud, talurahva traditsioonid ja külapeod – selline on Ungari reipa turisti silme läbi vaadatuna. Üks saksa tudeng läheb suvevaheajaks Ungari provintsikülla puhkama ja armub seal kohaliku jaamaülema temperamentsesse tütresse Piroschkasse. Kuulsa ekspressionistlike monumentfilmide “Faust” ja “Nibelungid” kaameramehe Carl Hoffmani poeg Kurt Hoffmann pikib saksa tudengi ja tema ungarlastest võõrustajate vahelisi kultuurierinevusi ning kohalikku külaelu särtsaka koomikaga. Hoffmann, kes tõusis oma hoogsate ajaviitefilmidega üheks oma aja menukaimaks režissööriks,

kasutas koomilise efekti saavutamiseks hoolega ära keelelisi nüansse: ungarlased, keda mängivad üksnes saksa näitlejad, kõnelevad säärast keelt nagu välismaalased ikka ja teevad seejuures tüüpilisi naljakaid apse. Šveitsis sündinud näitlejatar Liselotte Pulver oli küll varemgi mitmes filmis kaasa teinud, kuid Piroschka roll tõi talle läbimurde ning Pulverist sai üks 1950. aastate armastatumaid Saksa rahvafilmistaare. A German Heimatfilm, not situated in Germany but in the Hungarian provinces, known as the Puszta. Beautiful landscapes, rustic customs, village festivities - Hungary seen from a cheerful tourist point of view. A German student spends his summer holidays with a Hungarian family and falls in love with Piroschka, a village girl and the daughter of the local railway stationmaster (one track, one train per day). By focusing on the cultural differences between the German student and his Hungarian hosts as well as the student’s unfamiliarity with rural life, director Kurt Hoffmann creates a sparkling comedy. The director of the most successful German comedies of the period, Hoffman was especially adept at using language for comic effects; the “Hungarians” (all played by German actors) speak the kind of German foreigners use to speak, including all the common (and funny) mistakes they often make. The Swiss-born actress Liselotte Pulver had worked in several films before, but Piroschka was her breakthrough, and she became one of the most beloved stars of the German popular cinema of the 50s. Kurt Hoffmann (1910–2001) tegi lavastajadebüüdi 1939. aastal filmiga “Paradies der Junggesellen”, millele järgnesid mitmed saksa kirjandusklassikute nagu Thomas Manni ja Friedrich Dürrenmatti romaanide filmiadaptsioonid. Sai kuulsaks 1950ndate keskel tehtud hoogsate komöödiatega “Mõtlen sageli Piroschkale” (1955), “Das Wirtshaus in Spessart” (1958) ja “Wir Wunderkinder” (1958). Viimast peetakse ka Hoffmanni üheks parimaks tööks ja seda tõestab parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse auhind. P Ä R A S T

S Õ D A ,

E N N E

M Ü Ü R I

PÜHAPÄEV, 7. JUUNI / SUNDAY, JUNE 7 21.00

SILD Die Brücke / The Bridge Saksamaa / Germany 1959, 103 min 35mm, must-valge / Black-and-white Saksa keeles, ingliskeelsete subtiitritega / In German with English subtitles Rež/Dir: Bernhard Wicki; Sts/Scr: Michael Mansfeld, Karl Wilhelm Vivier (Manfred Gregori romaani järgi/ based on the novel by Manfred Gregor); Op/DoP: Gerd von Bonin; Muusika/Music: Hans-Martin Majewski; Os/Cast: Folker Bohnet (Scholten), Fritz Wepper (Mutz), Michael Hinz (Forst), Frank Glaubrecht (Borchert); Prod: Fono Roma Maailma esilinastus/World Premiere: 22.10.1959; Auhinnad/Prizes: Oscari nominent, Kuldgloobus, Deutscher Filmpreis (parim film ja parim režissöör), Preis der deutschen Filmkritik (parim film, režissöör ja muusika)

äitlejana leiba teeninud Bernhard Wicki esimest lavastajatööd peavad paljud kriitikud oma aja olulisimaks teoseks. “Sild” oli üks esimesi sõjajärgseid Saksa ekraaniteoseid, mis jõudis kinodesse kõikjal üle maailma, ning kandideeris 1959. aastal koguni Oscarile ja Kuldgloobusele. Viimase napsas “Sild” küll endale, kuid Oscari võitis siiski prantslaste “Must Orpheus”. Film näitab kompromissitult sõja julmust ja absurdi seitsme koolinoore näitel, kes on vaevalt lapseeast välja kasvanud kui nad 1945. aasta aprillis sõjaväkke värvatakse. Ilma igasuguse sõjalise väljaõppeta peavad nad ühes väikelinnas kaitsma täiesti tähtsusetut silda pealetungivate Ameerika vägede eest. Kui natsionaalsotsialistlikus filmis näidati surma enamasti isamaale toodud ülla ohvrina, saadab Wicki (võrreldavalt 24

režissöör G. W. Pabsti armutu realismiga) oma seitse noort kangelast muretust noorpõlvest otse sõja õuduse ja mõttetuse keskele. Wicki, kes oli ise silmapaistev näitleja, aitas tollal täiesti tundmatutel noortel näitlejatel – sh. Fritz Wepperil, Michael Hinzil ja Volker Lechtenbrinkil – luua filmis äärmiselt veenvad ja mõjuvad rollid. Bernhard Wicki’s first feature film is considered by many critics to be the most important film of the period and was one of the first postwar productions with a truly worldwide release (Oscar nomination and Golden Globe in 1959). Without compromise, it shows the cruelty and absurdity of war through the unfolding story of seven school boys — teenagers, barely more than children — in a small city who in April 1945 are called up to the army. Without any training, they are assigned to defend a small bridge against the approaching Americans. While in Nazi cinema death often had been glorified as noble sacrifice for the country, Wicki — whose film evoked comparisons to the merciless realism of directors such as G.W Pabst — leads his young protagonists from carefree adolescence into the full horror and delusion of war; their sacrifice is that much more touching since their missions turns out to be so absurd. Wicki, himself a leading actor, managed to elicit powerfully convincing performance with a group of then unknown young actors, among them Fritz Wepper, Michael Hinz and Volker Lechtenbrink. Bernhard Wicki (1919–2000) filminäitleja ja -lavastaja. Õppis filmi ja teatrit mitmetes Euroopa ülikoolides. Esimene suurem roll tuli 1950. aastal filmiga “Der fallende Stern”. Järnesid mitmed edukad ülesastumised populaarsetes saksa filmides, nagu “Die letzte Brücke” (1954), “Es geschah am 20. Juli” (1955) jt. Esimese režissööridebüüdi tegi 1958. aastal. Tema kõige tuntum töö “Sild” on kuulutatud kõigi aegade parima 100 saksa filmi hulka. Bernhardt Wickist tehti 2007. aastal dokumentaalfilm, mis linastus PÖFFil. Filmilavastaja, Wicki abikaasa Elisabeth, oli toona ka PÖFFi külaliseks. P Ä R A S T

S Õ D A ,

E N N E

M Ü Ü R I

Korraldaja

Partnerid

Toetajad