/101puud

EESTI PUUD JA PÕÕSAST

EESTI PUUD JA PÕÕSAST METSAS, PARGIS, AIAS

Rein Sander

Tekst © Rein Sander, 2011 Toimetaja Urve Tammjärv Kujundaja Mari Kaljuste ISBN 978-9985-3-2294-9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2011 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS

SISUKORD MÄGI-EBAKÜPRESS 12 HARILIK EBATSUUGA 14 HARILIK ELUPUU 16 HARILIK JUGAPUU 18 HARILIK KADAKAS 20 HIINA KADAKAS 22 KALJUKADAKAS 24 KIRJU KADAKAS 26 ROOMAV KADAKAS 28 SABIINA KADAKAS 30 HARILIK KUUSK 32 HÕBEKUUSED 34 EUROOPA LEHIS 36 JAAPANI LEHIS 38 HARILIK MÄND 40 MÄGIMÄND 42 SEEDERMÄNNID 44 VALGED MÄNNID 46 HALL NULG 48 KOREA NULG 50 KANADA TSUUGA 52 SÜDAJAS AKTINIIDIA 56 MUST AROONIA 58 HARILIK ASTELPAJU 60 DAVIDI BUDLEIA 62 KARE DEUTSIA 64 HARILIK EBAJASMIIN 66 JAAPANI EBAKÜDOONIA 68 SIBERI ELULÕNG 70 TUHKUR ENELAS 72 JAAPANI ENELAS 74

5

PAJULEHINE ENELAS 76 VÄRDFORSÜÜTIA 78 HARILIK HAAB 80 HARILIK HOBUKASTAN 82 PUISHORTENSIA 84 RONIV HORTENSIA 86 HARILIK HUMALAPUU 88 LÄIKIV HÕBEPUU 90 HARILIK JALAKAS 92 PÕLDJALAKAS 94 ARUKASK 96 HARILIK KASTANIPUU 98 HARILIK KIBUVITS 100 KURDLEHINE KIBUVITS 102 NÄÄRELEHINE KIBUVITS 104 KOLLANE KIBUVITS 106 PUNALEHINE KIBUVITS 108 HARILIK KIKKAPUU 110 SIBERI KONTPUU 112 AMUURI KORGIPUU 114 HARILIK KUKERPUU 116 HARILIK KUSLAPUU 118 LÕHNAV KUSLAPUU 120 MUST LEEDER 122 HALL LEPP 124 HARILIK LIGUSTER 126 HARILIK LODJAPUU 128 HARILIK LUMIMARI 130 HARILIK LUUDEROHI 132 SUUR LÄÄTSPUU 134 LÄIKLEHINE MAHOONIA 136 HARILIK METSVIINAPUU 138 VALGE MOORUSPUU 140 HARILIK NÄSINIIN 142 HARILIK PAAKSPUU 144 HÕBEREMMELGAS 146 VITSPAJU 148 HARILIK PARUKAPUU 150 HARILIK PIHLAKAS 152

6

HARILIK PIHLENELAS 154 METS-PIRNIPUU 156 PÕÕSASPOJENG 158 HARILIK PUKSPUU 160 LODJAP-PÕISENELAS 162 EUROOPA PÕISPÕÕSAS 164 HALL PÄHKLIPUU 166 VÕNK-PÄRGENELAS 168 HARILIK PÄRN 170 HARILIK PÖÖK 172 HARILIK ROBIINIA 174 HARILIK SAAR 176 HARILIK SARAPUU 178 ALTAI SINIENELAS 180 HARILIK SIREL 182 AMUURI LIGUSTRIIN 184 MAGE SÕSTAR 186 HARILIK TAMM 188 PUNANE TAMM 190 HARILIK TOOMINGAS 192 TÄHK-TOOMPIHLAKAS 194 LÄIKIV TUHKPUU 196 HARILIK VAARIKAS 198 HARILIK VAHER 200 TATARI VAHER 202 SAARVAHER 204 VARAJANE VEIGELA 206 AMUURI VIINAPUU 208 HARILIK VIIRPUU 210 METS-ÕUNAPUU 212 ÄÄDIKAPUU 214

7

Mitu puud Eestis kasvab?

Tervelt sada puud! Kas meil siis tõesti kasvab nii palju erinevaid puu- ja põõsaliike? Koolipõlvest teame, et Eestis kasvab ju ainult neli pärismaist okaspuud – mänd ja kuusk ning põõsa mõõtu kadakas ja jugapuu. Lehtpuudki saame esimese hooga üles lugeda kahe käe sõrmedel: kask, haab, pihlakas, saar, lepp, paju, pärn, toomingas, vaher, õuna-, pirni- ja ploomipuu… Aga kase perekonnas on meil 4 liiki ja pärismaisteks peetavaid pajusid koguni ligi 20. Vanas mõisapargis kasvab hariliku pärna kõrval läänepärn ja linnas näeme enamasti hoopis suurelehist pärna. Sama lugu on põõsastega: meie looduses kasvab 3 sõstraliiki (lisaks veel aias kasvatatavad punane, verev ja kuldsõstar), kibuvitsasid saame kokku 10 ringis. Lõpuks kasvavad meil veel puitunud vartega puhmad ehk kääbuspõõsad, mida enamik inimesi puude hulka ei arvagi (sealhulgas põõsasmaran, kanarbik, sookail, sinikas ja leesikas). Kuid ega needki ole rohttaimed. Nõndaviisi arvutades saame kokku kaugelt üle 200 kodumaise puu- ja põõsaliigi. Mis siis veel rääkida teistest maadest Eestisse sisse toodud ilupõõsastest ja pargipuudest, millest paljud on saanud meie maastikupildi lahutamatuks osaks. Ei mõtle ju tavaliselt keegi sellele, et harilik hobukastan on pärit Lõuna-Euroopast, elupuu Põhja-Ameerikast ja lehis Siberi taigast.

Viimase paarisaja aasta jooksul on meile mujalt sisse toodud üle 1000 liigi. Viimastel aastakümnetel on see arv jõudsasti kasvanud ning praegu saame kindlasti arvestada juba poole suurema hulga liikidega. Loomulikult kasvab mõni neist ainult botaanikaaias või erakogus, kuid üldpilt on siiski muljet avaldav. Veel on vara oletada, kui paljud neist meie ilmastikus sedavõrd kodunevad, et hakkavad koduaedu ja parke ehtima.

Eestis on puudest kirjutatud palju häid raamatuid, millest leiame kasulikku teavet nii metsapuude, heki- ja ronitaimede, okas- ja lehtpuude kui ka põlispuude ja põõsaste kohta. Viljapuid ja marjapõõsaid tutvustavad mitu pomoloogiakogumikku, põhjalikumaid ülevaateid puudest ja põõsastest leiame dendroloogiaraamatutest. Eesti esimene dendroloogia ehk puuteaduse käsiraamat ilmus Andres Mathieseni sulest 1934. aastal Akadeemilise Metsaseltsi väljaandel. See jäi paljudeks aastateks ainsaks põhjalikuks käsitluseks, kuni lõpuks ilmus Endel Laasi „Dendroloogia” (1967, teine põhjalikult ümber töötatud trükk 1987). Tundub, et paar-kolmkümmend aastat ongi paras ajavahemik selleks, et teha järjekordne kokkuvõte sellest, mis on vahepeal muutunud. Praegu jääbki meil üle oodata uut mahukat puuderaamatut. Igatahes Lätis ja Leedus on juba ilmunud uusi ja ajakohaseid dendroloogiaraamatuid. Ega meiegi taha halvemad olla.

See raamat ei ole aga dendroloogiaõpik, vaid tutvustab põgusalt rohkem kui sadat Eestis kasvavat ja kasvatatavat puu- ja põõsaliiki, mis on väga väike osa kogu sellest rikkusest, mis meil olemas on. Olen raamatusse valinud neid liike, mida paremini tunnen või mille seemneid olen ise mulda toppinud. Nende hulgas on nii metsa- kui ka pargipuid, on haruldasemaid, kuid ka suurema levikuga taimi. Muidugi ei tule juttu kõigist Eestis looduslikult kasvavast 21 paju- ega kõigist 10 kibuvitsaliigist. Küll olen aga lisanud mitmeid sordikirjeldusi, sest aedniku jaoks on need alati huvitavad. Ei maksa nuriseda, kui mõni ilus ja huvitav liik on sootuks välja jäänud.

Eesti kliima on sedavõrd mitmepalgeline, et iga paik ei sobi hõlmikpuu, iileksi (astelpõõsa), rodode, tuliastla või õisenela kasvatamiseks. Saared ja läänerannik võivad kelkida haruldasemate liikide rohkusega, aga eks ole seal ka kliima mahedam. Kubja talu Järvamaa kirdenurgas, kus olen elanud juba üle 20 aasta, ei asu eriti leebe ilmastikuga piirkonnas. Siiski kasvab käsitletud puude enamus ka meil maja ümber või metsaservas.

Iga aed või park kujuneb ajapikku, seal jäävad kestma ja leiavad kodu liigid, millele kohalikud kasvutingimused sobivad. On loomulik, et vanu läbiproovitud liike ja sorte kasvatades saab parima tulemuse. Aga alati tasub aeda istutada ka mõni uus ja põnev puu, sest kuidas me muidu teada saame, mis seal kasvab ja mis mitte.

8

Taimesüstemaatika tähtsusest ja taimenimedest Iga taime võib kirjeldada mitmel eri viisil. Üks pöörab tähelepanu lopsakale lehestikule, teisele meeldivad värvirikkad õied, kolmas hindab maitsvaid vilju ja neljas peab tähtsaks taime päritolu. Need kirjeldused ei sobi aga omavahel sugugi kokku ja tekitavad ainult segadust. Just niisugune virvarr valitses botaanikas enne seda, kui Carl von Linné lõi binaarse, kaheosalise nimesüsteemi. Iga taim sai endale ühe kindla, kahest sõnast koosneva nime, mis oli ladina keeles või tuletatud ladina või kreeka keelest. Ladina keel oli ju tolle aja teaduskeel, mida iga tõsine teadlane pidi oskama. Aga tava püsib, ka praegu tehakse iga uue liigi esmakirjeldus ikka ladina keeles.

Kehtis taime esmakirjeldaja antud nimi, kirjeldajale ehk nime autorile viitas tema nime lühend taime nime järel.

Linné ise kirjutas enda antud taimenimedele sappa näiteks suure L-tähe. Juhtus esmakirjeldus mingil moel vigane või ebatäpne olema, lisas täiendaja oma nimetähed, kuid esmakirjeldaja nimi jäi sulgudes alles. Alguses tuli ette sedagi, et mõni „uus” taim sai üheaegselt kaks erinevat nime – sel juhul jäi kehtima ja muutus ametlikult kasutatavaks varem antud liiginimi. Liik ongi taimesüstemaatika põhiühik. Sarnased, suguluses olevad liigid moodustavad perekonna, sarnased perekonnad sugukonna.

Mõnikord ei ole aga liigi piirid selged, raske on otsustada, kas tegemist on ühe või hoopis kahe (või enama) lähedase liigiga. Osa taimesüstemaatikuid pooldab laiemat liigikäsitlust ja käsitleb üht liiki, millel on mitu alamliiki (või ka teisendit). Teised jälle vaatlevad iga sellist levinud variatsiooni iseseisva liigina, tekitades nõnda hulga üksteisele sarnaseid pisiliike. Eks see ole muidugi au ja uhkuse küsimus, kui saad teadusele kirjeldada mõnd uut liiki (nii muutub ka kodumaa taimestik palju liigirikkamaks). Liigisisesed erinevused on puude ja põõsaste puhul mõnikord olulised, nii et tasub uurida, kes on liigikirjelduse autor ja mida ta silmas pidas.

Aednikule seevastu on olulised liigist väiksemad ühikud – teisendid ja sordid. Isegi ühe liigi sorte kasvatades saab aias luua kordumatuid värvi- ja vormilahendusi. Mõnikord on aga ilus sort saadud kahte või enamatki liiki omavahel ristates, nii polegi enam päris selge, mis liiki taim täpselt kuulub. Sel juhul piisab aednikule ka taime perekonna- ja sordinimest. Ja kõige paadunumad aiapidajad kasutavad omavahel vesteldes üksnes sordinimetusi ega lase ennast taimesüstemaatikast eriti häirida.

Kõikides heal tasemel puukoolides on taime omamaisele nimele lisatud ka ladinakeelne nimetus, mis koosneb kahest osast: esimene sõna tähistab perekonda, teine on liigiepiteet. Eestlasele on ladina hääldus kerge. Kõik täishäälikud häälduvad nii nagu meilgi, y hääldus on loomulikult ü. Mõnes nimes, näiteks sõnas Euonymus, on kahe vokaali vahelise u hääldus v. Ae hääldub pika ä-na (hobukastan Aesculus hääldub ääskulus) ja oe pika öna. Kui e kuulub eraldi silpi, siis pannakse täishääliku kohale treema ehk täpid: ë. Astelpaju ladinakeelne nimi Hippophaë hääldub hippofae, mitte hippofää.

Osa kaashäälikuid märgitakse kirjas kahe tähega: rh on tugev r, ch loetakse tugeva h-na, th häädub umbes nagu t ja ph on f. Natuke peavalu võib teha täht c: ts hääldub ta juhul, kui talle järgnevad tähed e, i, y või oe ja ae. Igal pool mujal on c hääldus k, nii nagu muistegi.

Nii et enne välismaa puukooli minekut paneme kirja ja õpime ära meid huvitavate puude ja põõsaste ladinakeelsed nimetused, edasine on lihtne.

Rein Sander 9

10

Omad ja võõrad okaspuud

Meie sügised on kõledalt vihmasombused. Ka talve sulailmad ei hiilga erilise säraga. Just sel ajal toovad aeda veidigi rõõmu okaspuud oma värvi- ja vormirikkuses. Isegi raagus lehisevõrad tunduvad talvel olevat hoopis teistsugused kui suvel, mis siis veel rääkida kuuskede ja nulgude rohelistest ja hõbedastest toonidest, vanade elupuude pruunikast või seedermänni sinakast jumest.

Lumevaesemal talvel on eriti dekoratiivsed mitmete okaspuude kollaseokkalised sordid.

Uuemates taimemäärajates nimetatakse okkaid lehtedeks, sest eks nad ju tegelikult olegi karmimate tingimustega kohastunud lehed, mis püsivad puudel enamasti mitu aastat. Leht on ka selle poolest parem termin, et osa okkaid pole sugugi okkakujulised, vaid hoopis soomusjad. Okaste kuju ja kinnitusviis on olulised liigitustunnused, mida okaspuudega tutvumisel tasub tähele panna.

11

MÄGIEBAKÜPRESS

1

Chamaecyparis pisifera

Esmapilgul meenutab ebaküpress veidi elupuud. Soomusjad okkad kinnituvad võrsele vastakute paaridena.

Okka alaküljel on näha valkjad õhulõhelaigud. Keskmise okka alaküljel on kaks valget laiku, aga mõlema külgmise okka alaküljel on üks suurem valge laik. Laigud moodustavad kokku liblikatiibu meenutava mustri, mis erineb liigiti ja on heaks liigitustunnuseks. Ebaküpressikäbid on väikesed, kerajad ja kilpjate soomustega.

Enamus ebaküpresse on meil natuke külmakartlikud.

Kõige paremini peab talvele vastu mägi-ebaküpress.

Looduslikult kasvab mägi-ebaküpress Kesk-Jaapani mägedes, kus sirgub 20–30 m kõrguseks puuks. Euroopasse toodi see liik 1861. aastal. Mägi-ebaküpress kasvab Eestis tavaliselt mõne meetri kõrguse laiuva põõsa või madala puuna. Ta vajab aias varjulisemat, külmade talvetuulte eest kaitstud kasvupaika ja edeneb paremini niiskemal pinnasel poolvarjus. Eesti suurim mägi-ebaküpress kasvab Järvseljal (kõrgus 19 m).

Sortidest on tuntuim peenete, teravatipuliste, umbes 2–4 mm pikkuste okaste ja sulgjate laiuvate okstega ‘Plumosa’. Talvel päikese käes on okkad pisut pruunikad.

Samasse sordirühma kuuluvad ainult meetrikõrguseks kasvav ‘Plumosa Compressa’, madal ühtlaselt tihe kollakasvalgete okastega ‘Plumosa Flavescens’ ning kollaste võrsetippude ja sama värvi noorte okastega ‘Plumosa Aurea’. Kollane toon on erksam võra välimises, valguse käes olevas osas.

12

Mägi-ebaküpress ‘Squarrosa’

Sinakashallide ja nõeljate okastega on sort ‘Squarrosa’.

Taim võib kasvada mõne meetri kõrguseks puukeseks (näiteks paar ilusat puud leidub Pärnu metsakalmistul).

Sellest sordist põlvneb hallikassiniste okastega 3–6 m kõrguseks kasvav põõsasjas mutant ‘Boulevard’. Värvus tuleb paremini esile poolvarjus. Sort saadi Kanadas juba 1934. aastal, kuid on meil võrdlemisi uus. Ei ole veel teada, kui kõrgeks ta Eestis sirgub. Nooremad taimed vajavad sisemaal kerget talvekatet, rohkem küll kevadise ereda päikese eest.

Eelmisele sordile üsna sarnane on ‘Curly Tops’, mille noored võrsed on käharjalt kõverdunud. Sinakasroheliste okastega ‘Squarrosa Dumosa’ kasvab umbes 1,5 m kõrguseks kerajaks põõsaks.

Omapäraste rippuvate niitjate võrsetega on ‘Filifera’ ja mitmed lähedased sordid (sealhulgas ‘Filifera Argenteo-Variegata’, ‘Filifera Aurea’ jmt). Kasvukujult meenutavad nad hariliku elupuu samanimelisi sorte.

Väiksemasse aeda sobib ‘Filifera Nana’, mis kasvab umbes meetrikõrguseks põõsaks. Eelmise sordiga sarnaneb kuldkollaste okastega ‘Golden Mop’. Madala kollase padjandi moodustab ‘Sungold’. Kahe viimase sordi talvekindluse kohta Eestis andmed puuduvad.

Mägi-ebaküpressiga võrreldes on Põhja-Ameerikast pärinev kalifornia ebaküpress (Chamaecyparis lawsoniana) meil haruldasem ja talveõrnem. Tema kasvatamist võiks katsetada saartel ja linna soojemas mikroklii-

mas. Kalifornia ebaküpressi hallikassiniste okastega sort on ‘Alumii’. Kitsa koonusja võraga taim sirgub Lõuna-Euroopas vähemalt 10 m kõrguseks, Eestis jääb ta kasv kindlasti madalamaks. Ilus kollaseokkaline Läti sort ‘Dzintra’ kasvab heades tingimustes 3–4 m kõrguseks laikoonusja võraga puukeseks. Kahjuks pole see sort külmakindel isegi Ida- ja Põhja-Lätis.

Meie väikeaedadesse tunduvad siiski kõige paremini sobivat kalifornia ebaküpressi madalakasvulised sordid, mida on võimalik talveks katta, näiteks hõbehallide okastega ‘Globus’.

Mägi-ebaküpress ‘Filifera nana’

Mägi-ebaküpress ‘Boulevard’

13

HARILIK EBATSUUGA

2

Pseudotsuga menziesii

Ebatsuuga noorte puude koor on sile nagu nulgudel.

Okkad on pehmed ja kinnituvad võrsele radiaalselt (valguses) või kahele poole kammitult nagu nulul varjus.

Pungad seevastu on alati koonusjad ja teravatipulised, nad on olulised ebatsuuga määramistunnused. Valminud käbid on pruunid ja rippuvad, kattesoomused on seemnesoomustest pikemad. Ebatsuuga seeme valmib juba oktoobris ja variseb peagi.

Oma kodumaal Põhja-Ameerikas on ebatsuugad päris metsapuud. Perekonnas eristatakse enamasti 5–7 liiki (hariliku ebatsuuga teisendeid käsitleti varem liikidena – rohelise, halli ja sinihalli ebatsuugana).

Eestis on metsamehed juba aastakümneid uurinud ja katsetanud, milline neist meie metsades kõige paremini kasvab. Häid tulemusi on saadud halli ja sinihalli ebatsuugaga. Eesti kõige vanem halli ebatsuuga puistu asub Anna lähedal kohe Tallinna–Tartu maantee servas.

Enamasti sõidab puudehuviline sealt peatumata mööda, sest autoaknast paistab puistu tavalise kuusikuna.

Pole ka muidugi kohta, kus peatuda ja puid lähemalt uurida. Aga ebatsuugasid on võimalik lähedalt näha peaaegu igas pargis.

Ebatsuuga ilu pääsebki mõjule alles pargis, kus ta kasvab üksikpuu või väiksema rühmana. Lähedalt vaadates on kenad tema pehmed okkad, mis meenutavad natuke nulu omi. Okka tipp ei ole siiski sämpunud nagu enamikul nululiikidel. On olemas roheliste, hallikama-

14

Ebatsuuga käbi

te ja sinakamate okastega vorme. Vanasti nimatati ebatsuugat duglaasiaks, mis ei olegi väga halb nimi, kui arvestada, et igasuguseid eba-ga algavaid taimenimesid on küllaga. Ebatsuuga tunneb kergesti ära ka käbide järgi, mille kolmehõlmalised kattesoomused ulatuvad seemnesoomuste tagant pikalt välja, andes käbile huvitava tokerja välimuse. Sinihalli ebatsuuga käbidel on kattesoomused käbist eemale suunatud või hoopis tagasi käändunud, aga hallil ebatsuugal ripuvad käbiga rööbiti.

Ebatsuuga seemned idanevad enamasti hästi ja 4–5aastased koolitatud puid võib juba metsa või hoopis puiesteeks istutada. Puu pehmed oksad ja koor maitsevad aga hästi metskitsedele ja põtradele, mõnes kohas ei aita nende vastu muu kui metallvõrgust tara.

Ebatsuuga on Eestis olnud üldiselt haiguskindel puu, kuid viimaste aastate soojad ja niisked suved on meile lõuna poolt sisse toonud ebatsuuga-pudetõve. 2010. aasta kevadel nägid paljud puud välja üsna koledad, nende võrades oli palju pruuniks tõmbunud ja päris raagus oksi. Nakkusohu vähendamiseks soovitavad asjatundjad ebatsuugat istutada tuulisemale avatud kasvupaigale, kuhu seene levikut soodustav niiske õhk seisma ei jää.

Väiksemasse koduaeda sobib mõni ebatsuuga madalakasvuline vorm, näiteks sinakashallide okastega sort ‘Fletcheri’, mis kasvab ainult kuni paari meetri

kõrguseks. See on vana sort, mille kasvatamist alustati juba 1915. aastal Inglismaal. Kääbusja kasvuga sordid nagu ‘Gold Beach’ ja ‘Les Barres’ sobivad alpiaeda, nende aastane juurdekasv on vaid 4–5 cm.

Kenad on ka ebatsuuga leinavormid ‘Pendula’

(populaarne sort, saadud Prantsusmaal) ja ‘Graceful Grace’, millel on asümmeetriline latv ja keerdunud, hõbedase alumise küljega okkad. Lätis aretatud ‘Agija’ on aeglasekasvuline allapoole suunatud okstega roheliseokkaline sort.

Ebatsuuga ‘Fletcheri’

15

HARILIK ELUPUU

3

Thuja occidentalis

Elupuul on soomusjad ja pehmed, alt heledamad okkad.

Seeme valmib septembris (samal aastal, kui on õitsenud).

Käbid on helepruunid, umbes sentimeetripikkused, ja jäävad puule mitmeks aastaks. Hea käbiaasta järel on mõnel elupuusordil käbisid nii rohkesti, et võra tundub olevat eemalt vaadates pruunilapiline. Sellised puud ei ole eriti ilusad, aeda peaks valima vähem viljuvaid sorte.

Elupuu päriskodu on Põhja-Ameerikas. Ometi on ta viimase paarisaja aasta jooksul Eestis nii tavaliseks saanud, et teda vaadeldakse juba ka kui omamaist puud.

Rohkesti elupuid kasvab kalmistuil, aga neid leidub ka parkides ja paljudes koduaedades. Elupuust saab ülihästi kujundada nii vabakujulist kui ka pügatud hekki.

Parki ja avaramasse aeda sobivad suured püramiidja või sammasja kujuga sordid. Neid on üsna palju. Vanad tuntud sordid on ‘Columna’, ‘Fastigiata’ ja hästi ilusa kitsa võraga ‘Malonyana’. Neile on lisandunud heleroheliste okastega kiirekasvuline ‘Brabant’. Kui ruumi vabalt käes, kasvab ‘Brabant’ 6–7 m kõrguseks koonusja võraga puuks. Noorelt koonusja, hiljem sammasja võraga on ka paljudes aedades kasvav ‘Spiralis’, mille oksatipud on lehvikjalt kaardunud.

Püstise kasvukujuga sortide puhul tuleks eelistada selliseid, mis kasvatavad ühe tüve. ‘Columna’ kipub kasvama mitmetüveliseks sambaks, mis lume raskuse all võib laiali vajuda või isegi murduda. Noore puu võra kuju ja seisukindlust saab ise paremaks muuta, kui

16

Harilik elupuu ‘Rheingold’

peavõrsega võistlevad suuremad püstised harud ära lõigata. Mitme meetri kõrguste puude puhul ei ole aga muud nõu kui tüved sügisel elastse mittesooniva sidemega kokku köita.

Elupuu madalatest kerakujulise võraga vormidest on huvitavad ‘Globosa’, ‘Little Gem’ ja erkroheline pehmete lehvikjate okstega ‘Danica’. Viimane kasvab paarikümne aastaga umbes poolemeetrise läbimõõduga keraks. Oksad on püstised ega vaju talvise lumekoorma all laiali. Sordi sai A. R. Jensen Taanis juba 1948. aastal, Eestisse jõudis see alles hiljuti.

‘Globosa’ kasvab aja jooksul suureks kerajaks, kuni 1,5 m läbimõõduga põõsaks. Okkad on soomusjad ja helerohelised. Lätlaste ‘Globosa Baltezers’ on munaja, kuni 1 m kõrguse ja 0,8 m laiuse tiheda võraga tumeroheliste okastega põõsas.

‘Little Gem’ on väike ainult noorena. Paarikümne aastaga kasvab ta meetrikõrguseks ja umbes sama laiaks lamekerajaks põõsaks.

Kirkamaid värve toovad aeda kollaste ja valgekirjude okastega elupuusordid. ‘Aurea’ on koonusja kuni 3 m kõrguse ja 1,5 m laiuse võraga sort, mille okkad püsivad kuldkollastena aasta ringi.

‘Lutea’ okkad ja võrsetipud on helekollased, võra seesmised oksad aga rohekad. ‘Lutea’ sobib suuremasse aeda, sest kasvab kuni 10 m kõrguseks kitsa ja koonusja võraga puuks.

‘Semperaurea’ kasvab 7–8 m kõrguseks ebakorrapäraselt laia ja koonilise võraga puuks. Okkad on soomusjad, rohelised ja võrsetippudes kollased, kuid talvel pronksjad. Selle sordi puuduseks on iga paari aasta tagant korduv rohke käbikandvus – vanad pruunid käbid jäävad mitmeks aastaks okstele ja vähendavad dekoratiivsust.

Eestis üsna uus ja katsetamist vajav sort on ‘Rheingold’, mis kasvab 2 m kõrguseks püstise võraga põõsaks.

Okkad ja noored võrsed on kevadel roosakad, kuid hiljem heledat kuldkollast tooni ning talvel hoopis (punakas)pruunid.

Valgekirjude okastega sortidest sobib koduaeda aeglasekasvuline ühtlaselt tiheda võraga ‘Konfetti’.

Okkad on rohelised ja kreemikate laikudega. Roheliste valgekirjude okastega ‘Variegata’ kasvab 3,5 m kõrguseks koonusjaks põõsaks. Lätis on hakanud levima valgekirju ‘Variegata Baltezers’, mis on eriti kena suve lõpu poole.

Vana sort on ‘Ericoides’, mis oma nõeljate okastega meenutab kadakat. Talvel muutub okastik pruunikaks.

Sort ei ole eriti haiguskindel ja on sisemaal natuke talveõrn (seda sorti leidub kurioosumina mõnes taimekollektsioonis). Nagu muid elupuid, saab ka ‘Ericoidest’ hekiks pügada.

Omapärane on niitjate võrsetega ‘Filiformis’. Võrsed on peened ja lookjalt kaarduvad, okkad hallikasrohelised ja talvel pruunikad. ‘Filiformis’ kasvab 2 m kõrguseks laikoonusjaks põõsaks, mis on kaunis nii üksikult keset muru kui ka seina veeres või kõrgemate okaspuude ees kasvades.

Muudest elupuuliikidest kasvavad Eestis hiigelelupuu (Thuja plicata) ja jaapani elupuu (Thuja standishii).

Hiigelelupuu on meil pisut külmaõrn ning sobib kasvatamiseks Lääne-Eestis ja saartel, jaapani elupuuga saavad uhkustada parimad taimekogud. Üsna hiljuti on Eestisse jõudnud korea elupuu (Thuja koraiensis).

Suuremaid puid on teada ainult mõni. Korea elupuu kasvabki Eestis tavaliselt madala laiuva põõsana. Okkad

Harilik elupuu ‘Columna’

on pealt rohelised, kuid alt üleni sinakasvalged. Iga tugevam tuuleiil paneb põõsa hõbedastes toonides värelema. Väga kena põõsas igasse koduaeda.

17