Ajakirjanduspala

Sisukord 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

30.

31.

1766 – eestikeelse ajakirjanduse algus 10 Rootsiaegne saksakeelne ajakirjandus 12 Tarto maa rahwa Näddali-Leht (1806) ja Marahwa Näddala-Leht (1821–25) Beiträge... (1813–32) ja Das Inland (1836–63) 16 Johann Voldemar Jannsen ja Perno Postimees 1857–63 18 Lydia Emilie Florentine Jannsen 20 Õnnetuse- ja kuriteo­uudised 22 Baltisaksa ajakirjandus 18.–19. sajandil (ennekõike Eesti alal) 24 Carl Robert Jakobson ja Sakala 1878–82 26 Ado Grenzstein 28 Joonealune, järjejutt, romaaninurk 30 Nuputamisülesanded ajakirjanduses 32 Naisajakirjanduse algus. Lilli Suburg ja ajakiri Linda 1887–93 34 Karl August Hermann 36 Eduard Vilde 38 Ladumis- ja trükimasinad 40 Jaan Tõnisson ja Postimees 1896–1935 42 Ajakirjanduse tsensuurisüsteem 44 Koolimeedia 46 Esimene ilmasõda ja aja­kirjanduse murrang 48 Provintsiajakirjandus enne 1940. aastat 50 Päewaleht (1905–40) 52 Ajalehe juhtkiri 54 Waba Maa (1918–38) 56 Surmakuulutused ajalehes 58 Anton Jürgenstein ja Voldemar Kures 60 Pealkiri ajalehes 62 Aleksander Veiler 64 Eesti lehekarikatuuri aja­lugu viies vaatuses ja neljas pildis 66 Kollase ajakirjanduse algus (1880.–1930. aastad) 68 Eduard Laaman ja Harald Wellner 70

14

32.

33.

34.

35.

36.

37.

38.

39.

40.

41.

42.

43.

44.

45.

46.

47.

48.

49.

50.

51.

52.

53.

54.

55.

56.

57.

58.

59.

60.

61.

62.

63.

64.

65.

66.

67.

68.

69.

70.

6

Veste ja vestekirjanikud enne 1940. aastat 72 Kuulutused ja reklaam ajalehtedes 74 Looming (1923–) 76 Ajakirjanduse levitamine 78 Väike etümoloogiline sõnastik A–L 80 Puugravüürid ja fotod ajakirjanduses 82 Bolševistlik ajakirjandus Eestis, Venemaal ja Ameerikas 84 Spordiajakirjandus 86 Uudisežanri muutumine 88 Gori 90 Naisteajakirjad sõjaeelses Eesti Vabariigis 92 1933–40 Eestis 94 Honorar 96 Felix Moor 98 Tsensuuri ülekavaldamise trikid 100 Ajakirjandus II maailma­sõjas 1941–45 102 Nõukogude ajalehenduse põhimõtted 104 Ajakirjanike represseeri­mine, stalinistlik aja­kirjandus 106 Väliseesti ja pagulas­ajakirjandus 108 Naised ajalehtedes 110 Rahva Hääl (1940–95) ja Советская Эстония 112 „Päevakaja” (1958–) 114 Karikaturist Edmund Valtman (ja tema vend HAVE) 116 Noorte Hääl (1940–90) ja Молодeжь Эстонии 118 Rajooni- ja linnalehed Nõukogude Eestis 120 „Aktuaalne kaamera” (1956–) 122 Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa 124 Ajakirjanike harimine 126 „Täna 25 aastat tagasi” (1966–70) ja Valdo Pant 128 Siluett ja Nõukogude Naine 130 Rein Karemäe 132 „Horoskoop” (1968–73) ja Andres „Kim” Vihalem 134 Noorus (1946–97) ja Dr Noormann 136 Vikerraadio (1967–) 138 Edasi (1948–90) 140 „Mnemoturniir” (1967–) ja telemälumängud 142 Sirp ja Vasar jt kultuurilehed 144 Ilmaennustus 146 „Reklaamiklubi” (1973–91) ja „Meelejahutaja” (1973–95) 148

71. Ajalehtede toimetuse­ruumid 150 72. „Jupiter” (1970–91) ja „Vaata kööki!” (1971–92) 152 73. Mati Talvik 154 74. Aunimetused ja preemiad 156 75. Soome televisioon 158 76. Följeton ja huumori­väljaanded nõukogude ajal 160 77. Telediktorid 162 78. Kolm rääkivat spordireporterit 164 79. Lembit Lauri ja „Kirjutamata memuaare” (1977–2006) 166 80. Lasteekraan 168 81. Soovikontserdid ja „Soovid, soovid, soovid” (1979–93) 170 82. Suurte ajalehtede tiraažid 19.–21. sajandil 172 83. Urmas Ott 174 84. Ajalehed maarahvale, eelkõige Maaleht (1987–) 176 85. Viis ajaloovestlejat: Soonpää, Tiidus, Lotman, Palamets, Vseviov 178 86. Väike etümoloogiline sõnastik N–Ü 180 87. Eesti Ekspress (1989–), sõltumatu nädalaleht 182 88. Mart Kadastik ja Hans H. Luik 184 89. Edasi > Postimees 1989–98 186 90. Vahur Kersna (Ivar Vigla ka) 188 91. Esimesed eraraadiod Raadio Tartu (1991–2003) ja Kuku raadio (1992–) 190 92. Aastad 1995–96 192 93. Eesti Päevalehe ja Õhtulehe sünd 194 94. Seriaalide maailm 196 95. Tehnika ajalehetoimetuses 198 96. Rõtov, Hõbemägi ja Koorberg 200 97. „Reporter” (2004–) 202 98. Ajakirjaniku kuulsus 204 99. Andrus Kivirähk ja Mart Juur 206 100. Ajalehe välimus 208 101. Delfi portaal ja kommi­ajakirjanduse sünd 210 Kirjandust 212 Tsitaatide allikad 216 Fotode allikad 222

7

12

PEAAJU GÜMNASTIKA Nuputamisülesanded ajakirjanduses

Ajakirjandus on pea 140 aastat lahutanud eestlaste meelt, pakkudes keerdküsimusi, male-, kabe- ja bridžiülesandeid, geomeetrilisi, matemaatilisi, täht- ja silpmõistatusi, peitepilte ja ristsõnu, sudokuid jms.

Esimesed nuputamisülesanded ilmusid eesti ajakirjandusse 19. sajandi lõpul. Pioneerid olid siin ajakiri Meelejahutaja (1880) ja Grenzsteini nädalaleht Olewik (1882) oma keerdküsimuste, täht-, silp- ja piltmõistatustega. Grenzstein oli ka esimene, kes 1883. aastal malet tutvustas ja kohe ka maleülesandeid avaldama hakkas. Järgmistesse eestikeelsetesse ajalehtedesseajakirjadesse jõudsid maleülesanded alles 20. sajandil, tõeline buum tuli aga 1930. aastate lõpul koos noore Paul Kerese saavutustega.

Juba 1885. aastal ilmus ka esimene „hind-mõistatus”, kus Meelejahutaja lubas õigesti lahendajale auhinnaks „meie lauluisa Dr. Kreutzwaldi litografeeritud rinnakuju wõi, kui just seda pilti ei piadaks soowitama, ühe teise selle pildi wäärilise hea pildi ilusa raami sees waewapalgaks anda”.20 Uue sajandi algul olid toimetused rahakulutuses juba osavamad. Nii andis Perekonnaleht 1909. aastal auhinnaks oma kirjastuse väljaannete tellimusi ja toimetusele arvustamiseks saadetud raamatuid (nt Eduard Vilde „Prohvet Maltsvet” ja Gustav Suitsu „Elu tuli”).

Kui täht- ja silpmõistatusi olid lehed varemgi avaldanud, siis päris ristsõnad ilmusid sinna 1920. aastate keskel, paar aastat pärast seda, kui need Ameerika

32

ajalehtedes hitiks olid saanud. Esimene eestikeelne ristsõna ilmus 9. veebruaril 1925 Esmaspäewa esiküljel, autoriks lehe toimetaja Olev Soots. Eestis tegigi peamurdmisülesanded popiks nädalaleht Esmaspäew, mis asutas 1926. aasta augustis nuputamisnurga „Peaaju gümnastikat”. Seal pakuti geomeetrilisi mõistatusi, numbrimõistatusi, labürinte, peitpilte jms. Loetud nädalate jooksul loodi sarnased nurgad kõikvõimalikesse ajalehtedesse-ajakirjadesse. Esmaspäew oli siiski turuliider – ta pakkus igas numbris „hindmõistatusi”, auhinnaks tavapärased lehetellimused-raamatud, mõnikord sekka ka midagi eksklusiivsemat, nt Gori joonistatud šarž õigesti lahendajast enesest.

1930. aastate algul tekkis juba kümmekond „ajuspordi eriajakirja”. Iseäranis menukad olnud need gümnasistide hulgas – ühes 1933. aasta koolitunnis korjanud Tallinna reaalkooli õpetaja ära üksteist Mõistatuslehte. Kolm nupuajakirja (Mõistatusleht, Ajusportlane, Mõistatuste Magasin) pani riik 22. septembril 1933 kinni, süüks riigiametnikke solvavad laused, mis ristsõnavastustena välja tulid („Tsensor on siga” oli üks viisakamaid). Pikemalt jäi püsima Waba Maa nädalakiri Ajude Gümnastika (1933–40), mis kasvas välja Esmaspäewa nuputamisnurgast. Esimesel Nõukogude aastal ilmus ajakiri edasi uute nimede all (Mõttesport > Male ja Mõttesport) ning jäi seisma suvel 1941, kui sakslased Eesti vallutasid.

Esimene bridžinurk alustas ilmumist samuti Esmaspäewas. Pärast nuputamisnurga muutumist ajakirjaks Ajude Gümnastika oli lehele hädasti vaja uut nupumenukit. Nii loodi 1934 jaanuaris bridžinurk „Lööme bridži!”. Pinna oli ette valmistanud Waba Maa kirjastuse ajakiri Perekonnaleht, kus äsja oli järjeloona avaldatud Arno Süvalepa bridžiõpetus „Bridshikursus”. Menu oli kohene – esimesele kahele ülesandele olla saabunud 427 lahendust.

Nõukogude ajal lehenuputamises olulisi uuendusi ei toimunud. Bridž oli muidugi kodanlik igand ja ajakirjanduses välistatud (katset küll tehti, 1969. aastal ilmus

Esimesed piltmõistatused ilmusid Meelejahutaja naljakas lisalehes oktoobris 1881. Lugeja pidi ära arvama, mis vanasõnu need pildid kujutavad. Kas keegi õigesti vastas, pole teada. (Kell pantaks’ peale, peab kandma. Pada sõimab katelt, mõlemad mustad.)

saatekavalehes Televisioon bridžiülesanne kolmel korral). Ristsõnad aga ilmusid päevalehtede nädalalõpunumbrites ka kõige karmimatel aegadel. Omamoodi legendiks sai ajakirja Noorus lisana ilmunud „Pähklipureja” (tasuta kaasanne 1959–72, edaspidi kolme- kuni kaheksaküljeline rubriik ajakirja veergudel), kus avaldati väga mitmekülgset nuputamisvalikut. Aga huvi oli ilmselt enam kui pakkumist.

Kui 1988-89 tekkisid esimesed kirjastuskooperatiivid, tuli ka ristsõnalehtede plahvatus. Leheputkadesse ilmus tohutu hulk nimetuid tabloidformaadis

neljaküljelisi lehti, tõmbenumbriks kogu lehekülje suurused ristsõnad – ajalehtedes selliseid ei olnud. Turuliidriks tõusis Paide kirjastus Kuma (asutatud 1988 augustis) oma paljude ajakirjadega. Praegu annab Kuma välja ligi 20 eesti- ja lätikeelset nuputamisajakirja, näiteks Super Kuma ja Rebase Ruudud ja Raudne Loogika.

Järgmine nupumenuk aga jõudis eesti ajakirjandusse alles uuel sajandil, kui SL Õhtulehes hakkas ilmuma numbrimäng sudoku (14. juunil 2005). Päev hiljem tuli see ka Eesti Päevalehte ja varsti juba kümnetesse teistesse ajalehtedesse-ajakirjadesse.

33

42 AATELISED NAISED JA EDEV MARET

Naisteajakirjad sõjaeelses Eesti Vabariigis

Vabariigi ajal ilmus Eestis üle 20 naisteajakirja. Mõjukaim neist oli 1927. aastal asutatud Taluperenaine, mille tiraaž oli parimatel päevadel 25 000 ringis. See oli praktiline ajakiri maanaistele, mille eesmärk oli teha Eesti maaelu euroopalikult kultuurseks. Nagu peatoimetaja Liis Martinson-Käbin avanumbris kirjutas: „[---] ta tahab lihtsas ja rahvalikus keeles kanda perenaiste laialistesse hulkadesse kõige tarvilikumaid teadmisi nende vastutusrikkal kutsealal, et nad võiksid täie arusaamisega töötada põllumehega käsikäes meie põllumajanduse kõigekülgse edu nimel.” 86 Taluperenaine õpetas kõike, mida moodsa aja maanaisel kodus ja talus vaja võis minna: kasvatama lapsi, aiasaadusi ja kodulinde, hoidma tervist, tegema moodsaid roogi, rajama iluaeda, kaunistama ja sisustama kodu, serveerima toitu Põhjamaade maakodude kombel ja käituma seltskonnas.

Ajakirjaga käis kaasas mustrileht käsitöö tegemiseks ja tööjooniseid talumööbli valmistamiseks. Muu hulgas õpetati lugejaid maale supelpaiku rajama ja koju raamatukapiga istumisnurka tegema. Lastele ilmus omaette lisaleht Laste Maailm ning ka kirjanduse ja kunsti jaoks oli igas numbris oma koht.

Taluperenaise asutajaks olid tegelikult mehed akadeemilisest põllumajandusseltsist, toimetajaiks aga oma erialal haritud naised. Peatoimetaja oli vaikse häälega energiline Liis Martinson-Käbin. Ta oli Eesti

92

Maanaiste Keskseltsi juht, õppinud Tartu ülikoolis algul filoloogiat, aga lõpetanud agronoomina. Õpetlik, hariv ja praktiline oli ka Eesti Naine. Selle asutas 1924 Naiste Karskusliit ja ajakirjas olidki esiplaanil karskusaade, emadus ja kristlus. Kohe alguses selgitati naistele, et vastupidi levinud arvamusele ei ole alkoholi tarvitamine lapseootuse ja imetamise ajal kasulik, kuna „alkohol ei anna verd ega toida inimest, vaid mürgitab ainult”.87 Eesti Naine koosnes üldosast, käsitööosast ja majapidamisosast, ka temaga käis kaasas lõike- ja mustrileht ning lastelisa Väike Sõber. Ajakirja juhtis Helmi Mäelo, õigusteadust õppinud naine, Naiste Karskusliidu peasekretär, kes esimest ajakirjanumbrit toimetades oli 26-aastane pereema.

Kui Taluperenaine ja Eesti Naine olid usinad, kasinad ja karsked perenaised, siis Maret oli noor, haritud ja moodne linnapreili. Selle asutasid 1935. aastal kaks algajat ärimeest: Richard Puusepp ja Verner Kask. Nemad ei seadnud endale aatelisi eesmärke, vaid tegid raha.

Ajakirja täitsid (kuri)kuulsad naised, kuulsate meeste armastuslood, filmistaarid, lühijutt ja järjeromaan, eelistatavalt romantilisest armastusest aristokraatses maailmas. Lisaks anti sirgjoonelisi juhiseid igapäevaeluga toime tulemiseks (mood, kodusisustus, kosmeetika, psühholoogia, toiduretseptid, mustrilehed). Artikkel „Abielumehe kasvatamine” näiteks õpetas: „Abielumeestega on lugu niisamuti nagu lastegagi: nad muutuvad nendeks, kelleks me neid kasvatame.”88 Maret tõi eesti naisteajakirjadesse ka seltskonnakroonika ja laste esitlemise, pakkudes selleks eraldi fotokülge „Meie perekondade väikesi käskijaid”. Näidati alasti tittesid lesimas ja varateismelisi mänguhoos, poseeriti uhketes ja viletsates oludes, linnas ja maal.

Fotodelt võib leida näiteks „raadioonu” Felix Moori tütre Sirje-Lille, tulevase näitlejanna Ita (Ilse) Everi, hilisema nõukogudeaegse kultuuriministri Juhan Jürna kiikhobusel ja sadu teisi lapsi.

Kaks suurimat: usin Taluperenaine ja meelt lahutav Maret.

Ajakirja moe-, toidu- ja käsitööosa toimetas Richard Puusepa abikaasa Linda Puusepp. Ärijuht Verner Kask lõi Mareti agressiivse turundusstiili: ajakirja vahele kleebiti reklaamijate tootenäidiseid (nt lõngaproove), kord aastas jagati tellijatele uhkeid kingitusi: lõunaserviis, siidkleidiriie, elektritriikraud, hakkmasin jm. Peakink oli ajastu ikoon – Singeri õmblusmasin (jalaga, hind 220 krooni), igal aastal ainult üks.

Kokkuvõttes oli Maret mitmekülgne, hästi toimetatud ja moodsalt kujundatud ajakiri. Lugejaid löödi üle konkurentidelt ja Maret tõusis paari aastaga suurimaks naisteajakirjaks (tiraaž 30–35 000).

Muuseas, kolme ajakirja toimetused asusid Tartus üksteisest sajakonna meetri kaugusel: Eesti Naist tehti

Gustav Adolfi tänaval ülikooli taga, Maretit Jaani tänaval ülikooli ees ja Taluperenaist Rüütli tänaval.

PS. Ajakirja eesti naistele anti välja ka Nõukogude Liidus. See asutati Leningradis 1927. aastal, nimi pandi kokku ja toortõlgiti nõukogude naisteajakirjade nimedest: Naistööline ja talunaisterahwas, hiljem Naistööline ja naiskolhoosnik. Esimeses numbris seati suund: „Kui meie tahame tõsiselt uut elu – sotsialismust ehitada, siis peame naisseltsilisi tegewasse poliitikasse tõmbama.”89

93

47

EESTIS JA SAKSAMAAL, LENINGRADIS JA RINNETEL Ajakirjandus II maailma­sõjas 1941–45

II maailmasõda oli tormiline ajajärk, mil korraga tehti nõukogulikku, fašistlikku ja rahvuslikku ajakirjandust.

Käigus olid ajalehed-ajakirjad, raadio ja lendlehed, seda nii Eestis, Stockholmis kui New Yorgis, Nõukogude ja Saksa tagalas ning rinnetel.

Eestis ilmus ajakirjandus Saksa okupatsioonirežiimi range kontrolli all. Okupatsiooni algul püüdsid vabariigiaegse Päewalehe ajakirjanikud oma lehte taastada, aga ilmuda sai ainult üks number, siis olid sakslased jaol. Ette oli nähtud saksakeelne päevaleht Revaler Zeitung, eestikeelne päevaleht (alguses nimega Linna Teataja, hiljem Eesti Sõna) ja raadiojaam Landessender Reval. Riburada said hakata ilmuma ka kohalikud lehed Tartus, Pärnus, Viljandis, Haapsalus, Narvas, Otepääl jm. Kui rinne liikus Eestist eemale ja majandusolud paranesid, lubati ilmuda ka mõnel ajakirjal, näiteks Eesti Arst, Eesti Pildileht, Ajakiri Naisele. Samas Looming ilmumisluba ei saanud. Kogu ajakirjandus allus Saksa tsensuurile (vaid Otepää Teataja ilmunud tsenseerimata, sest kohapeal polnud tsensorit võtta).

Tollased tähtsaimad lehed Postimees ja Eesti Sõna erinesid teineteisest selgelt nii suuna kui valikute poolest. Eesti Sõna oli ideoloogiline, manifesteerides tugevalt nõukogudevastasust ja veidi nõrgemalt natsisõbralikkust, Postimees tunduvalt neutraalsem. Eesti Sõna oli poliitika- ja majanduskeskne, Postimees kultuurilähedasem.

102

Ajakirjanduse kohustus oli avaldada füüreri kõnesid, ametlikke teateid, propagandatekste ja rahvajuhtide populariseerimisartikleid. Et rahvusliku poliitika tegemine oli keelatud, tegid ajalehed kultuuripoliitikat – iga päev ilmuvad kultuuriküljed kinnitasid järjekindlalt kultuuri ja selle kaudu eestluse püsimist.

Püüti ära märkida kõikvõimalikke tähtpäevi (eriti suurejoonelised olid Koidula 100. sünniaastapäeva kirjutised).

Kõige uhkemalt kõlas 1943. aasta 24. veebruari Postimees, millega tähistati Eesti Vabariigi 25. aastapäeva.

Rahvusriiklikku vaimu sai lehte nii palju ja nii selgelt, et peatoimetaja Martin Kuldkepp vallandati. Aga Eesti Sõnas ilmus ka natside kultuuriarusaamade tutvustusi (nt „Rahvussotsialistliku kultuurielu põhimõttest” ja „Alfred Rosenbergi mõtteid kunstist ja kirjandusest”).

Lisaks sõnastatud keeldudele piirasid ajakirjandust sõjaaegsed majandusraskused: paberipuuduse tõttu limiteeriti lehtede maht ja tiraažid, fotosid ilmus vähe.

Samas paisusid konkurentsi puudumise ja suure lugejahuvi tõttu tiraažid. Eestikeelsetest lehtedest elas kõige paremini Eesti Sõna, mille tiraaž oli 114 000 (rohkemaks ei antud paberit). Mälestustes on juttu arvukast toimetajaskonnast, väiksest töökoormusest (lehe maht oli ainult neli või kuus lehekülge), meeldivalt kultuursest seltskondlikust suhtlusest ja kõrgetest palkadest.

Et kasum tuli iga aasta lõpus saata Riiga, idaalade riigikomissariaadi kassasse, eelistas leht maksta hiigelhonorare ja anda lahkelt avanssi, lisaks soetas soliidse kunstikogu.

Nagu ärevatel aegadel ikka, olid ajalehelugejatele eriti olulised kuulutused. Otsiti taga sugulasi, kadunud neljaliitrist piimanõud, taheti osta suuremat kurja „hoovihundikoera”, müüdi „meester.[ahva] pikad vildid nr. 43, ühes kalossidega”. Suur hulk müügikuulutusi lõppes fraasiga „ostjale maalt”. See vihjas, et kauba vastu taheti toiduaineid, mitte raha. Ja muidugi otsimiskuulutused: „Otsin oma naist Minna ja tütar Hedvig Uibo’t Tartust evakueeritud. Kas ise, ehk kes teab, teatage nende asukoht Viljandimaal Võhma, Imavere as.

Kopli t. Paul Mooritsale,” võib lugeda Viljandi Sakala viimaseks jäänud numbrist 9. septembril 1944.

Eestis ilmunud ajakirjandusele vastandus Nõukogude Liidus (tagalas) ilmunud ajakirjandus. Moskvas pandi 1942. aasta lõpul kord nädalas käima Rahva Hääl, päismikus loosung „Surm Saksa okupantidele!”.

Lehes ilmus sõjainfot ja Kõrgema Ülemjuhataja käskkirju, aga ka siin oli oluline kultuur, loomulikult selle sovetlikus vormis. Ilmutati Johannes Barbaruse luulet, Jaan Jenseni karikatuure, kultuuriloolisi lugusid Koidulast ja Jannsenist jm. Keskne oli siiski propaganda Venemaale evakueeritud eestlaste identiteedi suunamiseks. Nagu kirjutas noor ajakirjanik Veronika Kruus: „[Rahva Hääl] hoiab ülal eestlastes rahvuslikku iseteadvust ja võitlustahet, kasvatab neis nõukogude patriotismi ja suunab neid veelgi loovamale tööle nii tööstuses kui ka põllumajanduses rinde toetamiseks.”96 Erakuulutusi ja omaste otsimise teadaandeid ajaleht ei avaldanud.

1944. aasta kevadel-suvel, kui Eesti „vabastamine” lähenes, läks ka ajakirjandus liikvele. Rahva Hääl liikus Eestile lähemale: seda anti välja Leningradis, seejärel kolm numbrit Võrus ja alates 29. septembrist taas Tallinnas.

Viimane Postimees ilmus Tartus 22. augustil, samal õhtul evakueerus toimetuse tuumik Viljandisse, kus leht ilmus veel peaaegu kuu aega. Nõukogude vägede kätte läinud Tartus alustas 31. augustil elukäiku Uus Postimees. Nii ilmus kolm nädalat kaks Postimeest: vana Viljandis ja Uus Postimees Tartus. Viimane Eesti Sõna Tallinnas ilmus 20. septembril 1944, kaks nädalat hiljem jätkas leht Berliinis. 28. märtsil 1945 kirjutati ikka lootusrikkalt: „Otsustav faas tuleb. Millised on väljavaated Baltikumi vabastamiseks?” Viimane teadaolev Eesti Sõna number ilmus 14. aprillil 1945.

Saksa okupatsiooni ajal ilmus eesti lehtedes mälestuskuulutusi nii kadunukestele kui kadunutele – neile, kelle Nõukogude võimud oli arreteerinud, küüditanud või mobiliseerinud.

103

64 „NOORUS EI TULE IIAL TAA-GAA-SII” Noorus (1946–97) ja Dr Noormann

Noorsooajakirjad, mõeldud gümnaasiumiealistele ja veidi vanematele, said hoo sisse vabariigi algusaastatel.

Vanemate klasside õpilasühinguid ühendav Eesti Koolinoorsoo Keskliit andis välja ajakirju Uudismaa (1919– 27) ja Tõusmed (1926–1927). Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse väljaandeks olid „noorsoo kirjanduse, kunsti ja seltsielu aegkiri” Urikivi (1923, 1925–26), „perekonnaleht” Urituli (1927–28) ja kultuuriajakiri Eesti Noorus (1929–40). Eesti Noorsoo Karskusliit andis välja ajakirja Kevadik (1924–40). Lisaks suur hulk muid noorteajakirju. Kui kõrvale jätta koolide väljaanded, ilmus vabariigi ajal Eestis ligi 80 noorteajakirja (tõsi, enamik ei jõudnud mõnest numbrist või paarist aastakäigust kaugemale).

Nõukogude okupatsioon sulges 1940. aastal vanad organisatsioonid ja ka nende ajakirjad (Eesti Nooruse seitsmenda numbri kaant ehtis sm Stalini foto, aga see number jäi ka viimaseks), noortele asutati päevaleht Noorte Hääl ja pärast sõda pandi käima ka oma ajakiri.

Esimesed kaks numbrit 1946. aasta lõpus kandsid nime Noorus, siis said ülemused Moskvast jaole ja päismikku kirjutati Stalinlik Noorus, millest 1956. aastal sai taas Noorus. Ajakiri pidas vastu peaaegu 51 aastat. Nii lugejatele kui tegijatele avaldas ajakiri sügavat muljet. Parimatel päevadel ulatus tiraaž üle 100 000 ja ei ole teist ajakirjandusväljaannet, millest oleks tehtud laule ja teatrilavastus ning kirjutatud kaks mälestusteraamatut

136

kahelt peatoimetajalt (Vello Pildi „Nooruse patud” 2006 ja Linda Järve „Nooruse lugu” 2017).

Nooruse päismikus oli kirjas kaks teemaringi, see oli ühiskondlik-poliitiline ja kirjanduslik-kunstiline ajakiri. Ajakirja sisuks oli nõukogude propaganda ja komsomolitöö, noorte tööelu ja suhted ning ka kirjandus ja kunst.

Nooruse hiilgeaeg oli 1960. aastate teises pooles. Tollane Noorus oli ennekõike kultuuriajakiri, mille algust kaunistas jupp poliitilist tapeeti. Sealjuures oli ajakiri tolle aja tüüpiline kultuuritegu, milles ka poliitikat püüti tihti ajada läbi varasema kommunistliku avangardi (nagu pöördelisel 1968. aastal oktoobrirevolutsioonile pühendatud numbris V. Majakovski avangardistlik plakat). Nooruses avaldasid ennast nooremad kirjanikud (Ehin, Kaplinski jt), aga sealt leiab ka Daniil Harmsi absurdi ja Majakovski futuristlikku luulet. Kultuuriharidust pakkusid samal aastal kirjandusteaduse noore tähe Jaak Põldmäe „Poeetika kool” (1–6/1968) ja eri autorite kirjutised eesti kunsti ajaloost. Kujundus aga pakkus hulga viiteid popkunstile ja psühhedeeliale.

Selle aja Noorus ühendas ka muul moel tollast avangardistlikku kultuuriseltskonda. Legendiks said 1960. aastate lõpus Kablis, Uulus ja Paralepas peetud suvelaagrid, kus olid koos olulised noored kirjanikud, kunstnikud jt.

1970. aastatel oli ajakirja rõhk ennekõike publitsistikal ning sisu üldiselt igav ja tuim. Aga see aeg tõi ka Nooruse kuulsaima rubriigi. 1970. aastatel sai ühiskonnas suureks teemaks eraelu, armastus ja abielu.

1973 avaldati Nooruses Juri Rjurikovi raamat armastuse ajaloost „Kolm kiindumust”. Algas armastuse-, abielu- ja seksiteemaliste kirjutiste aeg. Selle tipuks sai rubriik „Vastab dr Noormann” (1977–84), milles samanimeline doktor (alias Tõnu Ots, psühholoog ja Nooruse vastutav sekretär) vastas lugejate küsimustele suhetest, seksist jms. Idee oli võetud Saksa DV noorteajakirjast Neues Leben, kus murekirjadele vastas professor Borrmann. „Ma olen veendunud, et

konkreetsele kirjutajale-küsijale see rubriik abi anda ei suuda. Ikka on tegelik olukord komplitseeritum, kui seda saab sageli subjektiivses kirjas ära öelda. Selle rubriigi eesmärk on panna mõtlema teisi lugejaid: kuidas mina sellises [---] olukorras käituksin,” kirjutas Noormann ise.130 Seitsmenda ilmumisaasta lõpuks tegi doktor väikse statistilise ülevaate. Kaks kolmandikku kirjutajatest oli 15–20-aastased, suurem osa tüdrukud. Kõige rohkem kirjutasid õpilased. 30% kirjadest olid anuvad või meeleheitlikud. Probleeme oli suhteliselt kõige vähem Võru ja Tartu rajooni noortel, kõige rohkem Ida- ja LääneVirumaa noortel. See oli tegelik elu, dr Noormann kinnitas, et ükski kiri pole välja mõeldud, „iga avaldatud rea aluseks on konkreetne fakt”.131 Noormannist sai legend, mille põlistasid juba tema eluajal Mati Undi lavatükk „Doktor Noormanni kirjasõprade kokkutulek” Noorusele saabunud kirjade põhjal (Pärnu teatris 1979) ja Rein Rannapi laul „Doktor Noormann” (1981, albumil „Ruja” 1982). Rubriik oli poliitülemustel pidevalt hambus ja 1984. aastal pandi see kinni. See jõudis ilmuda 75 korda ja saada üle 42 000 kirja. Peagi algas perestroika, loodi perenõuandlad ja usaldustelefonid.

Nooruse teine legend on nuputamislisa „Pähklipureja”, mis ilmus esmalt ajakirja tasuta kaasandena (1959–72), seejärel rubriigina ajakirjas (1973–94). „Pähklipureja” oli ainus nõukogudeaegne nuputamisajakiri ja pakkus mitmekesist klassikalist valikut: ristsõnad, täht-, silp- ja arvmõistatused, matemaatilised ja geomeetrilised ülesanded, võtmemõistatused, maagilised ruudud, mälumänguküsimused jne. Lisaks leidus seal hilisematel aastatel ka teemakohaseid artikleid (nt Ernö Rubiku „imetäringust” ja nuputamisajakirjade ajaloost). Omaette väärtus oli avangardistlik kujundus, illustraatoriteks ja kokkujoonistajateks teiste seas Heinz Valk ja Priit Pärn.

Uues, kapitalistlikus maailmas ei leidnud Noorus endale õiget suunda ega oma kohta. Eklektiline sisu,

Nooruse nuputamislisa Pähklipurjeja oli 1960.-70. aastate vahetusel kõige avangardistlikuma kujundusega ajakiri Nõukogude Eestis, kasutades esikaanel ajajärgu popkultuuri ja kunsti moodsaid nähtusi: popkunsti, kollaaži, psühhedeelset kunsti jm.

erastamissegadused ja majandusraskused viisid ilmumispausideni 1994 ja 1995, millele järgnes kaks taassündi, aga 1997. aasta kevadel jäi ajakiri lõplikult seisma.

Vt ka lk 32-33

137