Sisukord Eessõna 9 Seenekorjamine vanasti 10 Mis on seen? 14 Seentel on oma riik 14 Seente ehitus 14 Seente eluviis 16 Seente liigitamine 17 Mis on rühm? 20 Mis on liik? 20 Korjamine 21 Igaüheõigus 21 Millal seeni korjata? 22 Aastaajad 22 Ilm 22 Kus korjata? 23 Kuidas korjata? 25 Abivahendid 25 Korjamine 25 Esmane puhastamine 26 Söögiseened ja sarnased mittesöödavad või mürgised liigid 27 Söögiseente rühmitus 28 Liigikirjelduste ülesehitus 41 Mõisted ja sümbolid 44 Liigikirjeldused 46–198 Söögiseened? 199 Seened toiduks 206 Söödav, hea või hõrgutav? 206 Saagi sorteerimine 206 Puhastamine 208 Valmistamine 208 Põhiretsept 210 Kuidas veel seeni kasutada? 211 Seente säilitamine 212 Mida sobib seente kõrvale juua? 215 Kas seened on tänapäeval mürgisemad? 217 Mürkseened ja seenemürgid 221 Seenemürgistus 234 Kirjandus 235 Ladinakeelsete nimetuste register 236 Eestikeelsete nimetuste register 239
Ühel pimedal vihmasel õhtul istus kogu pere seeni puhastades verandalaua ümber. Laud oli kaetud ajalehepaberiga ning laua keskel seisis petrooleumilamp. Et veranda nurkades püsiks pimedus. „My on jälle männiriisikaid korjanud,” märkis papa. „Mullu korjas ta kärbseseeni.” „Loodame, et tuleval aastal jõuab ta kukeseenteni,” lausus mamma. „Või vähemalt pilvikuteni.” „Lootus on alati hea asi,” märkis väike My ning turtsatas endamisi. Nad puhastasid rahus ja vaikuses edasi.* * T. Jansson. Muumitroll. Tallinn: Tiritamm, 1994. Tõlkinud Vladimir Beekman.
Kirjastuse märkus: Rootsis tegutsevad alates 1988. aastast väljaõppinud seenekonsultandid. Nende üks peamisi ülesandeid on aidata inimestel, koolidel, haiglapersonalil jt seeneküsimustele vastuseid leida. Eestis annavad võimaluse korral abi nii Tartu ülikooli seeneteadlased kui ka Tallinna ülikooli, Eesti Loodusmuuseumi ja Saaremaa muuseumi botaanikud, kes korraldavad igal aastal seenenäitusi. Samuti korraldab RMK üle Eesti septembris seenepäevi, mida juhendavad kas Tartu ülikooli mükoloogid või nende abil teadmisi kogunud retkejuhid. Tallinnas tegutseb ka Terviseameti mürgistusteabekeskus (tel 16662; http://www.16662.ee), kust saab infot muu hulgas seenemürgistuste kohta. Raamatu tingmärkide süsteem erineb traditsioonilisest. Seened on tähistatud sümbolitega, mis vastavad peamiselt küsimusele „kas selle söögiseene võib mõne ohtliku liigiga segi ajada?”. Süsteemi luues on autorid lähtunud iseenda ja teiste asjatundjate pikaajalisest kogemusest. (Vt raamatu esisisekaas, samuti lk 44−45.) Raamatu eripäraks on ladinakeelsetes seenenimetustes rõhulise silbi vokaali äramärkimine, et hõlbustada õiget hääldamist. Eesti kohta käiva andmestikuga on raamatut täiendanud Erast Parmasto ja Irja Saar. Täname!
8
Eessõna Seenel käimine on sügiseti üks eelistatumaid vaba aja veetmise viise kõikjal Põhjamaades. Huvi seente korjamise ja toiduks valmistamise vastu on väga suur. Oleme paljude aastate jooksul korraldanud asjakohaseid loenguid ja näitusi ning võime tõdeda, et just viimastel aastatel on kirglike seeneliste hulka tekkinud ka rohkelt noori. Paljud hariliku kukeseene korjajad soovivad saada „üheseenekorjajast” „mitmeseenekorjajaks”. See raamat on meie seeneteadmiste kogum. Siin on kirjas nii meie enda kui ka teiste aastatepikkused kogemused, keemikute uued avastused, Stockholmi mürgistusteabekeskuse uuem info jms. Loodetavasti on see raamat meeldiv ja kasulik allikas, kust ammutada teavet parimate söögi seente, kergesti segamini aetavate ja kõige mürgisemate seente kohta. Ehkki selleks, et heaks seenetundjaks saada, ei piisa ainult ühe või teise seeneraamatu uurimisest. Püüdke kellegagi metsas seenel kaasas käia, veel parem, kui teete seda mõne asjatundja juhendatud seeneretke raames. Võite ka ise metsas uidata ja seeni korjata, kuid kahtluse korral tuleks alati nõu küsida. Samuti on kasulik külastada mõnd seenenäitust ja raskesti äratuntavate seente kohta küsimusi esitada. Mõned liigid saavad ruttu selgeks, teiste tundmaõppimine võtab kauem aega. Selles raamatus on söögiseened jaotatud nelja rühma äratundmise keerukuse järgi. Kaks rühma on nii-öelda algajate seened, millest enamik jääb ruttu meelde; ülejäänud kahe rühmaga võib minna aastaid, enne kui võib endas kindel olla. See pole küll parim võrdlus, aga uue seene tundmaõppimine on umbes nagu uue inimese
tundmaõppimine. Ühega saad kiiresti tuttavaks, teisega kohanemine võtab kauem aega. Loomulikult on see kõik väga individuaalne, ent kõige lihtsamini õpib seeni tundma nii, kui näed neid korduvalt samal kohal kasvamas, jätad koha meelde, võrdled kasvukohal noori ja vanu seeni omavahel. Nüüdseks on Euroopa söögi- ja mürkseente kohta kogunenud palju teadmisi, kuid seoses uute tähelepanekutega muutuvad ka hoiakud. See, mida täna õigeks peetakse, võib mõne aasta pärast olla kaheldav. Seenearmastajatel tuleb teadlaste uute avastuste koha pealt silmad-kõrvad lahti hoida. Samal ajal peaks ettevaatlikult suhtuma sügiseti ringlevatesse kuulujuttudesse. Isehakanud eksperte leidub alati. Kõik teavad, kui hästi laim või kuulujutt külge hakkab, aga katsu sellest lahti saada! Näiteks 1980. aastatel levis laialdaselt eksiarvamus, et seened imavad endasse keskkonnamürke, ja kahjuks usutakse seda siiamaani. Selle kohta saab rohkem lugeda peatükist „Kas seened on muutunud mürgisemaks?”. Autoritena oleme püüdnud anda oma parima, et meie seeneraamatus oleksid võimalikult tõesed ja aktuaalsed andmed. Seenemürgistuste arvu aitab vähendada vaid seeneliste teadlikkuse tõstmine. Nende rohkem kui neljakümne aasta jooksul, mil me inimesi seentest ja nende kasutamisest teavitanud oleme, on tuhanded inimesed meie teadmisi rikastanud. Aitäh teile kõigile, nii tuntud kui tundmatuile! Meeldivaid elamusi seenemetsas!
Pelle Holmberg
Hans Marklund
9
Seenekorjamine vanasti
Veel 19. sajandi algupoolel suhtus lihtrahvas Põhjamaades seentesse kui inimesele sobilikku toitu väga skeptiliselt. Nii võib öelda, et seente korjamine on neil mail suhteliselt uus nähtus. Rootsi mükoloogia esimene ja vast kõige suurem eestkostja läbi aegade Elias Fries (1794–1878) kirjutas 1836. aastal esimeses rootsikeelses seeneraamatus „Ülestähendusi Rootsis kasvavate söödavate seente kohta” järgmist: „Euroopa rahvaste hulgas on seeni ammustest aegadest mitte ainult toitvaks toiduaineks, vaid ka hõrgutiseks peetud. [---] Seevastu kõik tõelised germaani rahvad näivad olevat selle toiduaine ära põlanud. Nende seas kasutasid seeni söögiks ainult need, kes olid kombe üle võtnud teistelt rahvastelt, kes elasid aladel, kuhu nemad välja rändasid või kuhu rändasid sisse slaavi rahvad, näiteks Põhja-Saksamaal. Skandinaavias, Inglismaal ja suuremal osal Saksamaast lihtrahvas seeni toiduks sama hästi kui ei tarvita – neis maades on seened ainult aristokraatide toidulaual.” Rootsis hakkas alles kõrgklass seeni hõrgutiseks pidama. Arvata võib, et seente söömise komme jõudis Rootsi Prantsuse ja Itaalia köögi kaudu. Kui Jean-Baptiste Bernadotte 1818. aastal Rootsis Karl XIV Johani nime all kuningaks sai, muutusid prantsuse kombed veelgi kindlamaks normiks, vähemalt aadli seas. Fries kirjutab „söödavast puravikust” ehk kivipuravikust: „Sellest seenest tehtud raguu oli kuningas Karl Johani lemmiktoit, ehkki ükski pops Rootsis ei pea end nii vaeseks, et ta midagi niisugust suhu paneks.”
10
1881. aastal ilmunud „Strömbomi Rootsi seeneraamatu” kaksiklehekülg.
19. sajandi teise poole Rootsi seeneraamatute sissejuhatusest õhkub juba isamaalist vaimsust. Isegi Isamaaline Selts andis välja ühe seeneraamatu, õigemini vihiku. See oli pärast 1860. aastate raskeid nälja-aastaid, kui selts lasi trükkida teose „Meie parimad söögiseened”. 1880. aastatel kirjutas kaks seeneraamatut vaimulik Nils Gustav Strömbom (1847–1897). Tõeliselt isamaalises vaimus teatas ta oma „Strömbomi Rootsi seeneraamatu” eessõnas: „... kinnitame, et ükski inimene Rootsi riigis ei peaks kunagi nälga tundma, kui meie inimesed tunneksid ja tarvitaksid peamisi toiduks kõlblikke seeni!” Seente korjamise ja toiduks tarvitamise ajalugu Eestis on põhjalikult käsitlenud Aivar Jürgenson oma 2005. aastal ilmunud raamatus „Seened kultuuriloos”, kus on kirjas, et enne 19. sajandit sõi Eesti lihtrahvas seeni ainult nälja ja sõdade ajal ning nendega asendati muid toiduaineid, pealegi tunti vaid mõnda söödavat liiki, mida tarvitati soolatud kujul leiva- ja kartulikõrvaseks. Seeni korjati ja söödi peamiselt maa idaosas, kibedamaitseliste liikide kupatamist ja järgnevat pruukimist lääne pool ei tuntudki. Sedasama võib väita ka Soome kohta. Esimene soomekeelne, rootslase Eduard Hisingeri (1832–1904) koostatud ja Karl Dahlbergi tõlgitud 15-leheküljeline üheksa pilditahvliga seeneraamat ilmus Turus juba 1863. aastal. Keiserlik Soome Taluselts jagas sellest ikaldusaastail 1500 eksemplari tasuta laiali. Järgmised seeneraamatud ilmusid Soomes 1884 ja 1893. Eestis jäi taoliste raamatukeste väljaandmine hoopis hilisemale ajale. 1897. aastal trükiti ajalehe Wirmaline kolme 8-leheküljelise vahelisana Jaan Spuhl-Rotalia „Kodumaa
11
Kirju puravik (vasakul) kasvab koos kasega niisketes kohtades, nt soode servas.
Alumisel pildil on näha ilusates värvides kirju puravik restil, valmis kuivatamiseks.
Kirju puraviku musti, valgeid, punakaspruune ja sinakasrohelisi tükke täis klaaspurk on väga dekoratiivne.
SARNASED SÖÖGISEENED Kirjut puravikku on tavatult lihtne tundma õppida ja teda on raske mõne teise liigiga segi ajada. Kirjut puravikku võivad meenutada tumedad kasepuravikud (lk 86), kuid kõige tõenäolisem on teda segi ajada valge puravikuga, mis kasvab kirju puravikuga ühesuguses elukeskkonnas.
Valge puravik Valge puravik
Leccínum níveum (L. hólopus) Pikka aega peeti valget puravikku üheks kasepuraviku varieteediks. Valge puravik ei ole nii suur ja tema jalg muutub üpris ruttu vintskeks ning kübaraliha pehmeks ja vesiseks. Kuid noori ja kõvu valgeid puravikke saab edukalt koos teiste seentega kasutada. Selline tore võimalus avaneb, kui on olnud kuiv sügis ja seeni otsitakse niiskematel aladel. Sarnaselt kirju puravikuga muutub ka valge puraviku jalaalus tihti sinakasroheliseks. Eestis kaunis sage liik.
89
Võitatik
Suíllus lúteus
Rühm lk 30
Ladina keeles suillus ’sea-’ ja luteus ’kollane’. Võitatikul on kõigis seeneraamatutes hea kuulsus. Ja muidugi on see üks hea söögiseen, kuid korjata tuleks vaid väikesi ja keskmise suurusega viljakehi (vt all). Võitatik on kõikjal Rootsis tavaline ja väga lihtsasti äratuntav seen. Ta on männi mükoriisaseen ja liivaste metsateede ääres võib võitatikuid leida suurte rühmade ja kaartena. Ka Eestis leidub väga sageli. Olulised tunnused • Suhteliselt paks kübaranahk on niiske ilmaga väga limane ning kuiva ilmaga kuiv ja läikiv. Limase kübara külge jäävad kergesti okkad ja muu praht. • Torukeste kiht on alguses kollakasvalge ja kaetud valge nahkja rõngaslooriga. Kui viljakeha on täiskasvanud, on torukeste kiht kollane ja rõngasloor tuleb kübara serva küljest lahti. Sellest moodustub jala ümber rõngas. • Ajaga rõngas tumeneb, kortsub ja kaob peaaegu täielikult.
90
Korjamine ja puhastamine Vältida tuleks võitatiku korjamist niiske ilmaga. Kübar on siis eriti limane. Jäta vanemad täiskasvanud seened kasvama. Nende seeneliha on pude ja vesine, sest võitatikut ründavad kergesti putukate vastsed. Pärast viljakeha maast lahti keeramist lõigatakse jalg päris rõnga alt ära. Kui
saab, võib ka rõnga ära võtta. Sitke ja limane kübaranahk tuleb enne toiduvalmistamist pealt tõmmata ja mõned eelistavad teha seda juba metsas. Teised ootavad koduköögis peenema puhastamiseni. Torukeste kiht eemaldatakse ainult siis, kui see on pehme ja tuleb kübara küljest kergesti lahti.
SARNASED MITTESÖÖDAVAD JA MÜRGISED LIIGID Võitatikut võib segi ajada teiste tatiku perekonna (Suíllus) liikidega, nt sootatiku ja kuldtatikuga (all), samuti lambatatiku ja lehmatatikuga (järgmised leheküljed). Kõik need liigid on söödavad, kuid söögiseente hulka tuleks arvata vaid kolm viimast. Võitatikuga võivad sarnaneda ka pihkase liimiku noored viljakehad (lk 96).
Valmistamine ja säilitamine Võitatikul on mahe meeldiv maitse. Seen on hõrk nii praetuna kui ka hautatuna, eraldi või koos teiste liikidega. Võitatikuga tuleb tegeleda võimalikult kiiresti pärast korjamist. Võitatiku parimaks säilitusviisiks on kuivatamine, ja eelistatult koos teiste seenetega.
Sootatik
Sootatik Suíllus flávidus Sootatik on kindlasti söödav, kuid mitte eriti hea. Kahvatukollased torukesed on suured ja nurgeliste pooridega. Jala ümber on väike limarõngas. Sootatik kasvab tihti veidi niiskemates metsades koos männiga. Eestis kaunis harvaesinev liik.
Kuldtatik
SARNANE SÖÖGISEEN Kuldtatik Suíllus grevíllei Kuldtatikul on kuldkollane või punakaspruun limane kübar ja jalal tugev rõngas. Tavaline kõikjal Rootsis, Eestis kaunis sage; kasvab koos lehistega nii metsas kui parkides. Enne valmistamist eemalda kübaranahk ja lõika jalg päris rõnga alt ära.
91
Lambatatik
Suíllus granulátus
Rühm lk 30
Ladina keeles suillus ’sea-’ ja granulatus ’teraline’.
Lambatatik on sama hea söögiseen kui selle tavalisem ja tuntum sugulane võitatik. Maitse on sama hea, kuid lambatatiku seeneliha on üldjuhul kõvem. Mõlemad liigid kasvavad koos männiga, kuid lambatatik eelistab lubjarikkamat pinnast. Kui seda seent juba kusagil esineb, siis üsna arvukalt, ning esimesed seened tulevad juba juulis. Eestis väga sage liik. Olulised tunnused • Kleepuv ja niiske ilmaga limane kübaranahk muutub kuiva ilmaga kuivaks ja läikivaks. • Noorematel seentel on torukeste kihi küljes tihti kollakad tilgad. „Poorid on pisaratesse uppunud,” nagu seda on iseloomustatud. • Jalg on ilma rõngata ning sellel on – eriti ülevalpool – väiksed heledad terakesed, mis vanematel viljakehadel muutuvad pruuniks.
92
Lambatatik. Pane tähele piimjaid tilku torukeste kihil ja peeni terakesi jalal.
Korjamine ja puhastamine Nii nagu võitatik, on ka lambatatik putukate seas nõutud seen, kuhu oma munad muneda. Korja vaid noori viljakehi! Vintske ja kleepuv kübaranahk võetakse ära kas juba metsas või hilisemal peenemal puhastamisel. Lambatatik tuleks ette võtta võimalikult ruttu peale korjamist.
Valmistamine ja säilitamine Lambatatiku puhul kehtivad samad valmistamise ja säilitamise viisid nagu võitatikulgi (lk 90). Vanemates väljaannetes on soovitatud lambatatikut süüa toorelt, kuid meie seda ei tee. Seevastu on lambatatik hea supiseen.
Lehmatatik
SARNASED LIIGID Lambatatikut on kerge segi ajada vanemate võitatikutega (lk 90), millel ei ole enam rõngast. Ning kuna lambatatikul rõngas puudub, võib teda segi ajada ka lehmatatikuga (all). Lehmatatik on värskena kindlasti sitke, mis pole meeldiv, kuid kuivatamise käigus paraneb nii seene konsistents kui ka maitse. (Vrd liivtatik lk 94.)
Roosa liimik
SARNANE SÖÖGISEEN Lehmatatik (vasakul) Suíllus bovínus Lehmatatik meenutab värvilt lambatatikut, eriti pealtpoolt, ning ka temal on kübaranahk, mis muutub niiskusega limaseks. Torukeste kiht näeb aga välja hoopis teistsugune. Lambatatikul on väikeste pooridega helekollased torukesed, samal ajal kui lehmatatiku torukesed on sünget oliivikarva või hallikaskollased ja neil on suured nurgelised poorid (vt pilt lk 30). Lisaks sellele on lehmatatik sitke ja elastne. Kübara serva saab väänata kuni jalani, ilma et seeneliha murduks. Lehmatatik on levinud kõikjal Rootsis, nagu ka Eestis. Seen kasvab koos männiga, tihti tihedate kogumikena metsateede ääres paljal mullal või samblikustel paljanditel. NB! Lehmatatikute rühmades kasvab tihti ka mõni üksik roosa liimik (vt pilt vasakul ja lk 97). Need kaks liiki kuuluvad erinevatesse perekondadesse, kuid süstemaatiliselt vaadatuna on nad üksteisele väga lähedal ja elavad erilises paarisuhtes. Selle nähtuse kohta veel täpsemat seletust ei ole.
93
Liivtatik
Suíllus variegátus
Rühm lk 30
Ladina keeles suillus ’sea-’ ja varius ’eripalgeline’. Liivtatiku populaarsus on Rootsis viimastel aastatel tunduvalt kasvanud muuhulgas seetõttu, et seeni on võrreldes mõne aasta taguse ajaga hakatud üldiselt palju rohkem kuivatama. Liivtatiku maitse ja konsistentsi kvaliteet paranevad nimelt kuivatamisega märgatavalt. Teine populaarsuse tõusu põhjus on selles, et kui varem arvati, et siniseks tõmbuvad puravikud ei ole söögikõlblikud, siis nüüd teame, et nii see ei ole. Nii liivtatik, pruun sametpuravik kui ka punajalg-kivipuravik muutuvad siniseks, kuid on sellegipoolest head söögiseened. Liivtatik on üks Rootsi, nagu ka Eesti tavalisematest suurseentest ja kasvab koos männiga, nii kuivadel liivastel kui ka niisketel sammaldunud pinnastel. Olulised tunnused • Liivtatikul on kollakaspruunil kuival kübaral tumedad väikesed soomused, „tedretähnid”.
94
• Torukeste kiht on kübara pinnast ja jalast veidi tumedam punakaspruun. • Jalg on kübara pinnaga ühte värvi ja sellel ei ole rõngast. • Kui seeneliha lõigata või kahjustada, muutub see tihti, kuid mitte alati, õrnalt sinakaks. • Maitse on veidi hapukas ja lõhn natuke ebameeldiv. Korjamine ja puhastamine Hoidu suurte ja täiskasvanud viljakehade korjamisest. Kõige paremad on need, mille kübara
mullane jalaalus, ei ole vaja midagi puhastada. Liivtatik on väga harva ussitanud ja õhuke torukeste kiht võib soovitatud suurusega seentel alles jääda.
Kuivatatud liivtatik.
läbimõõt on 5−6 cm. Erinevalt neljast eelnevalt käsitletud söögiseenest ei ole liivtatikul limast sitket kübaranahka, mis tuleks ära võtta. Ka soomuseid ei pea ära kraapima. Kui välja arvata
Valmistamine ja säilitamine Liivtatik muutub toiduvalmistamise käigus tumedamaks. Värske liivtatik sobib kõige paremini koos teiste seentega ja eelistatult praetuna. Ka külmutamiseks ja hoidistamiseks on see seen parim koos teiste liikidega. Leidub neid, kes arvavad, et värske liivtatik ei ole nii hea, sest sellel on mõnevõrra ebameeldiv hapukas kõrvalmaitse. Kuivatamine on absoluutselt parim liivtatiku säilitamise viis. Nii seene maitse kui ka konsistents muutuvad seeläbi märgatavalt paremaks. Kuivatatud liivtatik on maitseseen. Roogades meenutab liivtatiku maitse kevadkogritsat.
SARNASED MITTESÖÖDAVAD JA MÜRGISED LIIGID Liivtatikut võib segi ajada mõnede teiste tatiku liikidega. Need on lehmatatik, mis kasvab liivtatikuga sarnases keskkonnas ja mis on siin raamatus liigitatud söögiseeneks (lk 93), ja pipartatik, mille tutvustus on samas paremal. Kõige tõenäolisemalt aetaksegi liivtatikut segi selle viimasega, millel on veidi põletav maitse ja mis on söögikõlbmatu, kuid mitte mürgine.
Pipartatik
Pipartatik Chalcíporus piperátus Pipartatik on tavaliselt väiksem kui liivtatik, ka tema jalg on peenem ja nii väljast kui seest tugevasti kollane. Jalaalus on tähelepanuväärselt habras ja murdub korjates kergesti. Punakaspruunid üsna suured ja nurgelised torukesed muutu. vad puudutamisel määrdunudpruuniks. Pipartatik kasvab nii leht- kui ka okasmetsas, meelsasti veidi niiskematel ja rohusematel pinnastel. Kasvab üksikult ja on levinud kõikjal Rootsis, ka Eestis kaunis sage liik. NB! Pipartatik on suurepärane värviseen, mis annab lõngale ilusa pruunikaskollase värvi.
95
Pihkane liimik Gomphídius glutinósus
Rühm lk 32
Kreeka keeles gomphos ’tapp’, ’punn’ ja ladina keeles glutinosus ’kleepuv’. Pihkane liimik on küll rahva seas armastatud seen, kuigi eriti kõrgelt ei ole teda kunagi hinnatud. Pihkast liimikut on lihtne ära tunda ja ühegi ohtliku mürkseenega ta ei sarnane. Vanematele viljakehadele tulevad mustad plekid ja alguses valged eoslehekesed muutuvad mustade eoste tõttu hiljem mustaks. Väga vanad seened võivad olla päris mustad. Ühe visa kuulujutu järgi sisaldab pihkane liimik oblikhapet. Selle kohta pole aga tõestust leitud. Pihkane liimik elab sümbioosis kuusega ja on levinud kõikjal Rootsis ja Eestis. Ta kasvab enamasti üksikult või väikeste kogumikena. Olulised tunnused • Kübara värv varieerub hallikaslillast hallikaspruunini ja kübar on niiske ilmaga väga
96
limane. Vanematele seentele ilmuvad mustad plekid või on nad üleni mustad. • Noorematel viljakehadel on kübara serva ja jala vahel läbipaistev limaloor. Kui limaloor rebeneb, jäävad selle jäänused otse eoslehekeste alla, moodustades limarõnga. • Eoslehekesed on alguses valged või hallikasvalged, hiljem, kui mustad eosed on valminud, muutuvad viimaste tõttu mustaks. • Jalg on limane või kleepuv ning ülevaltpoolt valge ja alusel sidrunkollane, seda nii seest kui ka väljast. Korjamine ja puhastamine Hoidu pihkase liimiku korjamisest niiske ilmaga. Kübar on siis eriti limane. Limane kübaranahk tuleb enne seene toiduks valmistamist eemaldada, kas kohe metsas või kodus