Syvahavva

INDREK HARGLA

SÜVAHAVVA esimene suvi

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Toimetanud Heli Illipe-Sootak Kaane kujundanud Mari Kaljuste Kaanefoto: Kaupo Kikkas Kaart: Berit Sootak © Indrek Hargla, 2013 ISBN 978-9985-3-2869-9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

Sisukord

1. Esimene kontakt 2. Hädavale

7

47

3. Surmatagune koda 4. Simman

83

119

5. Punane silm

159

6. Inimesed surevad

194

7. Minuga või minu vastu

237

8. Teda kutsuti arbujaks

292

9. Surnud teavad saladusi

320

10. Konsultant 11. Päkapikuralli

338 359

12. „Ta oli nii ilus”

382

13. Tavaline tüdruk

403

5

6

1 Esimene kontakt See oli 11. juuli hommikul, kui nende auto keset Värravi alevikku poe ees seisma jäi, ja kui Peep mõne aja pärast poest välja astus, hüüdis ta rõõmsalt: „Plombiir! Ma sain kõige viimased!”.

Ta lehvitas jäätiseid nagu jahisaaki ja astus kiirustades auto poole. Ta nägu oli nii süüdimatult rõõmus, et Kristi tahtmatult muigas, kuigi hetk tagasi oli ta autoaknast südamevaluga silmitsenud noore poisi pildiga plakatit, millel seisis kurjaendeline teadaanne: „Kadunud 11-aastane Kevin”. Tartus oli Kristi muidugi uudistest kuulnud, et siinsamas Värravis oli too poiss metsa kaduma jäänud, ent kuidagimoodi oli ta suutnud seda lugu enda mõtetest eemal hoida. Kuid nüüd polnud see enam võimalik. Nüüd oli ta ise siin, Värravis, ja kogu tema pere samuti.

Arno oli vist samuti plakatit märganud, Kristi nägi autopeeglist, et poeg seda üksisilmi vaatas, näol seesama läbitungimatu ilme, nagu oleks ta kusagil mujal – mitte siin, Värravi alevikus, külapoe ees, kraami täis autos, kolimas oma uude kodusse.

Aga siin nad olid, terve nende pere, neli Ambrost sõitmas uue kodu poole, Süvahavva talusse, kus kõik pidi algama uuesti. Kadunud poisi näopildiga plakat oli ainus, mis segas Kristil olla tõeliselt rõõmus ja õnnelik. Pole just lihtne olla õnnelik, kui ümberringi on sünged näod. Külapoe ees konutas kolm õllepudelitega karikatuurset kogu, kes neid vaikides põrnitsesid. Mingi sünguse varjutus oli Värravi aleviku kohal, Kristi tundis seda õhust, ja Arno tundis vist ka.

Kes tunneb ju alati nii palju, mõtles Kristi, rohkem kui teised. Aga ta lehvitas Peebule vastu ja lükkas autoukse valla.

7

Nad ei tohi lastele oma murelikkust kuidagi näidata, ei, mitte täna. Ta teadis, kuidas lastega ümber käia, jumal, ta oli seda ju ülikoolis õppinud.

Kristi oli õpetaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning alates sellest sügisest oli ta õpetaja maakoolis. Tema endised kolleegid Tartust olid teda hullumeelseks pidanud – minna sellistel aegadel, maale, õpetajaks! Jumal, alles tuli euro, hinnad tõusevad, koole pannakse kinni, inimesed kolivad maalt minema praegu. „Aga meie lähme maale,” oli Kristi kindlalt öelnud. „See on meie kõigi ühine otsus.”

Ja kui nad mõne aja pärast mööda looklevat kruusateed suvepäikese all Süvahavva poole vurasid ning Peep lobises, et äkki peaks lambad võtma, siis mõtles Kristi, et kui ühine see otsus siis õieti olnud oli.

Jah, nad vajasid vaheldust, nad vajasid uut algust, nende abielu pärast, Arnika pärast, Arno pärast... kindlasti, jah. See ootamatu pärandus oli asjad lihtsamaks teinud. Linnas oli muutunud umbseks. Nad olid tihti Peebuga arutanud, et on kaotamas juuri, sidet õige eesti eluga, lapsed ei oska enam eesti laule, kõik on nii „multikultuurne”. Isegi koolis oli Kristi tundnud pidevat survet rääkida asjadest mitte nii, nagu nad on, vaid kuidagi teistmoodi. Nad olid Peebuga mõelnud, et ehtne maatöö esivanemate kombel, maa lõhnad ja hääled, et see kõik peaks aitama lastel kasvada tõelisteks eestlasteks. „Meil on nüüd karjamaad neli ja pool hektarit,” rääkis Peep rooli taga. „Lase loomad ainult hommikul välja ja... Ja siis saab villa pügada, ma mäletan, kuidas vanaema pügas, see on ilgelt naljakas. Teate, kuidas lammas teiste sekka tagasi läheb, paljalt ja määgib haledalt...”

Lapsed vist ei kuulanud teda. Arno vaatas tummalt aknast välja, Arnika oli kõrvaklapid ära võtnud ja kiikas binokliga puude latvadesse.

8

„Ja liha saab,” jutustas Peep hoogsalt edasi. „Ehtne lambavill ja lambaliha.” „Sina, Peep, ja viid lamba tapamajja?” katkestas Kristi teda. „Seda tahaks ma küll näha.” „See ongi see asi, et sa ei kasvata lammast nagu lemmiklooma, eks ole, sa algusest peale tead, et see on lihaks ja rahaks, sul ei ole lambaga üldse sellist sidet nagu koera või kassiga.

Just! Ah, meil on karjakoera ka vaja.” „Meil on internetti vaja,” ütles Arnika äkki ning pistis pea tagaistmelt isa ja ema vahele. Ta oli vist juba tund aega vait olnud. „Terve minu elu on internetis. Niipalju, kui seda veel alles on.”

Peep tahtis midagi teravat vastata, aga Kristi pani talle käe põlve peale. Arnika jaoks oli see elumuutus kõige raskem, nad teadsid seda, ja polnud vaja seda veel raskemaks teha. „Eks me peame alguses kõik natuke ilma mingi tähtsa asjata hakkama saama,” kohmas siis Peep. „Meil kõigil algab nüüd uus elu,” ütles Arnika isa häält matkides. See tuli tal alati päris tõetruult välja, nii et isegi Kristi muigas. „Arnika, see oli meie kõigi ühine otsus,” ütles Peep. Ja jälle mõtles Kristi, et kui ühine see siis ikka oli olnud. Kui sa elad kahetoalises korteris ja suurema peale laenu ei anta ning äkki pärid sa terve kahekorruselise maja – mis siis, et maal –, siis ega sul palju valikut ei ole. Maja maha müüa? Peep ei tahtnud, seda esiteks. Süvahavva talu oli vähemalt ligi sajandi olnud tema suguvõsa omand ja Peebul oli väga raske seda müüki panna.

See oleks olnud vastuolus kõige sellega, millesse ta ise uskus ja millest ta unistanud oli. Ning pealegi – kes see ostab? Ootad aasta või kaks, maja hallitab, aed võsastub, hind kukub. Ja see uus algus, mida neil vaja oli – see läheb kogu aeg aina kaugemale. Nii et nad olid hääletanud – Peep ja Kristi olid poolt, Arno ja Arnika ei hääletanud. Arno oli neid lihtsalt tummalt

9

kuulanud ja vajunud siis kuhugi oma mõttemaailma, Arnika sellepärast, et ta teadis väga hästi, et isa ja ema olid tegelikult juba otsuse teinud.

Otsuse, mis muudab tema elu. „Kotkakaameras on praegu pojad, nädala pärast hakkavad nad lendama,” nähvas Arnika. „Ja kui ma nädal aega võrku ei saa, siis sõbrad arvavad, et ma...” „Nad arvavad, et sa oled kaheksateist saanud,” katkestas Kristi teda. „Ole nüüd musirull ja ära vaidle.”

Arnika naaldus tagaistmele tagasi ja tõmbas klapid pähe.

Nende auto möödus ühest mahajäetud majast. Kristi pani tähele, et Arno saatis seda pika pilguga ja täpselt sel hetkel, kui maja kurvi taha kadus, Arno võpatas ja pööras pea kiiresti ära.

Kristi ohkas. Arno, Arno, mõtles ta. Kes sa küll oled ja kust sa tuled? *** Kui majad suudaksid rääkida, siis ütleks Süvahavva talu, et ma olen natuke uhke iseloomuga, kena, sõbralik ja hoolitsetud.

Pidage mind sellisena, sõbrad, ja siis seisan ka mina teie eest.

Umbes sellised mõtted tulid Kristil pähe, kui ta oma elus teist korda Süvahavva talu ees autost välja tuli ja pilgu üle talukoha lasi. Jah, eesti ajal ehitatud, avar kahekorruseline maamaja, eneseteadlik ja väärikas. Peebu suguvõsa, Ambrosed, oli elanud siin väga-väga kaua. Kiviojad olid Ambroste noorem kõrvalharu, aga Kiviojasid enam ei olnud. Viimane Kivioja oli leidnud kurva huku saunas, mille söestunud varemed maalapi nurgas konutasid. Kristi üritas sinnapoole mitte vaadata. Kiviojade asemel kolisid siia majja nüüd Ambrosed tagasi.

Ja Ambrostele meeldis see maja, seda nägi Kristi selgesti. Isegi Arnika, kes autost välja kõõlus ja kavatses midagi sarkastilist öelda, naeratas kergelt. Peep Ambros oli aga juba jõudnud joosta masti juurde ja vinnas trikoloori üles. See oli

10

tema rituaal ja kuulutus kogu maailmale – nüüd elan siin mina, Peep Ambros, eesti mees ja eesti pere ning ma olen õnnelik.

Ja talu vastas neile, selles oli Kristi ka kindel.

Hetk hiljem keeras Peep ukse lahti ning Arnika sööstis esimesena majja. Arno astus üle läve järgmisena, natuke kõhklevalt, aga vähemalt uudishimulikult – niipalju võis tema ilmest lugeda ja see oli hea märk. „Süvahavva taluke, siit me tuleme,” sosistas Kristi lävel ja vaatas Peebule otsa. Ta ei teadnud, mida ta rohkem nautis – kas seda, et nad kolivad perega oma majja, või seda, et tema mees oli õnnelik. „Jah,” ühmas Peep. „Siit me tuleme.”

Siis tõmbas Peep Kristit käest ja nad astusid üle läve. *** Aeg oli majas seisma jäänud millalgi kaheksakümnendate lõpus.

Peale televiisori siin muud moodsat ja elektroonilist silma ei hakanudki. Mööbel oli poolenisti nõukaaegne ja poolenisti isetehtud, nagu maal ikka, vaibad olid vanad, kardinad olid igivanad, köögilaual oli isegi vakstu ja akende ees heegeldatud pitskardinad. Pestud pitskardinad.

Aga siin oli puhas. Seda oli Kristi imeks pannud juba esimesel korral, kui ta siin käis. Andrus, olgugi et külajoodik, oli suutnud oma elamist säilitada sellisena, nagu tema selle vanemate käest päris. Ei olnud laokile jätnud, ei olnud maha joonud. Ta koristas ka sellel päeval, mil ta õhtul sauna sisse põles, mõtles Kristi. Majas oli igal pool süsteem ja kord – nõud vitriinide taga, voodipesu kokkupandult kappides, vanad ajakirjad aastakäikude järgi riiulitesse laotud. Andrus oli oma kodu armastanud.

Viivu seisid nad kõik elutoas ja ilmselt oli kõigil nii palju mõtteid, et keegi ei pidanud midagi ütlema. Nad hoidsid kätest ja Kristi tundis, kuidas Peep sügavalt hingas. See on tema maja, tema perekonna maja. Nüüd peavad nad kõik ühes rüt-

11

mis hingama. Siis trampis Arnika esikust ülakorrusele, Arno järgnes talle.

Peep noogutas ja läks õue. Autost kraami tooma, arvas Kristi. Peep peab tegutsema, olema optimistlik, rõõmus ja elev, kuigi parema meelega istuks ta praegu vanale diivanile ja lihtsalt istuks ja mõtleks ja jutustaks, mida kõike ta siin majas tegema hakkab. Teeb suuri plaane, aga lõpuks läheb nii, nagu Peebuga ikka läheb.

Nii et Kristi istus ise diivanile ja lasi veel kord pilgu üle toa käia. Siin hakkavad nad koos pikki talveõhtuid veetma, ahju kütma, lugema, telekat vaatama, muusikat kuulama. Siin hakkavad nad sünnipäevi pidama ja külalisi vastu võtma. Ja siin hakkavad nad selle maja iseloomu tundma õppima.

Peep jäi õue nii kauaks, et Kristi läks talle järele. Ta nägi, et mees seisis mõtlikult söestunud saunavareme juures. See asus krundi lõunapoolses servas, üsna tagumise ligipääsutee juures. Sealt mõnekümne meetri kaugusel oli kelder, kasesalu ja korralikult varju alla paigutatud lauakoorem, veel edasi tuli kuivenduskraav, heinamaa ja mets. Meie talu on nagu saar keset metsi, mõtles Kristi. „Siit ta leiti, jah. Vaene mees,” ohkas Peep, kui Kristi tema kõrval seisatas. „Lastele vist ei räägi praegu?”

Kristi noogutas. „Eks nad ikka saavad kuskilt teada,” arvas ta. „Nojah, aga las harjuvad enne natuke.”

Nad seisid vaikides ja vaatasid söestunud palke. Isegi nõgesed olid nende vahelt juba pea liiva seest välja pistnud. „Ja sa ei olnud Andrust, kui palju... kakskümmend aastat näinud?” küsis Kristi. „Rohkem vist, ma ei teagi. Millalgi kooliajal võib-olla, siis, kui me poisikesed olime. Seal metsas sai dihlovossiga pauku tehtud ja igasugu lollusi,” kostis Peep. „Kas temast pilte ei ole?” „Kes külajoodikut ikka pildistab?”

12

„Kujutad ette, mina ei ole üldse elu sees ihusilmaga näinud seda meest, kes mu perele talu pärandab,” sõnas Kristi.

Peep küünitas ühe lauajupi poole, kangutas ja väänas seda, kuid laud jäi paika. „Ma teen selle koha puhtaks, maatasa,” ütles ta. „Uue sauna me ehitame... kuhugi sinna.” Ta viipas käega kasesalu poole. „Sealt on hea kohe vihtasid lõigata ja see on natuke kõrgem koht ka.” „Imelik. Külajoodik ja teeb testamendi. Kus ta sihukese mõtte peale üldse tuli?” pomises Kristi. „See on meil suguvõsas vana komme.” Peep sai lauajupi lõpuks lahti ja säras näost nagu oleks suur töö tehtud. „Jah, siin teeme kõik puhtaks ja ma istutan siia puu. Andruse mälestuseks. Tamme, ma arvan, eks?”

Kristi noogutas. Jah, Andruse mälestuseks. See kriipis natuke tema hinge. „Ma hakkan elama tema majas, kus ta hing on igas palgis ja peenras, ja kõige lähemalt olen ma teda näinud kinnises kirstus...,” pomises ta.

Andruse matused olid olnud vaiksed ja tagasihoidlikud. Nii olevat ta testamendis nõudnud. Ilmalikud matused, kalmistu tagumises nurgas, ainult Peep ja Kristi ja veel mõned kaugemad sugulased, keda isegi Peep hästi ei mäletanud. Peied peeti Põlvas ühes kohvikus ja seal oli viis inimest. Kellelgi polnud isegi pähe tulnud Andruse pilti välja panna.

Kristi meenutused katkestas Arnika, kes oli maja teise korruse akna lahti löönud ja hüüdis sealt: „Halloo, Maa! Siin õnnelikud lapsed oma uues kodus!”

Peep muigas ja haaras Kristil käest. „Lähme?” *** „Täiega mega vaade!” märkis Arnika sarkastiliselt, kui vanemad tuppa astusid. Ta istus voodi peal ja ladus kotist oma kraami välja – kosmeetika, CD-d, mängukaardid, ehted, raamatud,

13

laadijad. Tuba oli avar, seal oli kena üheinimesevoodi, raamaturiiul ja hommikupäikese poole avanev aken, mille tagant rohetas metsaviirg. Nojah, põlenud saun paistis siit ka kätte. „Sulle meeldib?” küsis Kristi. „Meeldib? Ma viskan silda! Mida seitsmeteistaastane tüdruk tahab aknast näha? Puid, metsa, põldu, eks? Ja siis veel põldu ja nõks veel puid. Ja mahapõlenud putka, see on täiega killer!” „Arnika, aga metsas on ju linnud? Vaata, see salu seal, mu sisetunne ütleb, et sinna tulevad sookured, seal edasi on ju soo, jah?” „Meenikunnõ raba,” märkis Peep. „Aga sinna on ikka jupp maad veel.” „Emme,” teatas Arnika. „Väike täpsustus, kurgi on seal üks päev aastas.” „Linnas nägid sa aknast ainult naabermaja pööningut.” „Siin on ka pööning, nii et ärge minu pärast muretsege.

Pööning, jess!” „Kus see pööning on?” uuris Kristi. Ta ei mäletanud, et ta esimesel korral oleks sellele tähelepanu pööranud. „Arno toas on uks. Ja seal on selline kola, et ajab südame pahaks.” „Te jagasite juba toad ära?” „Arnole anti valida, kas põlluvaatega või... põlluvaatega.

Ja teate, mis tema valis? Põlluvaatega!”

Arno tuba, nagu selgus, oli üle kitsa koridori ärklituba, helerohelise tapeedi ja kitsukese aknaga. Väikse remondiga saab sellest üsna hariliku poisi toa ühele ebaharilikule poisile.

Toa tagaseinas oli tõepoolest pööninguuks. Võti oli ka ukse ees. Peep avas selle ja kiikas sisse. „Nojah,” tõdes ta siis. „Üks vana kolu täis pööning.”

Kristi piilus üle tema õla – vana mööbel, antiikse välimusega televiisor, ämblikuvõrgud, suur peegel, millele oli tekk peale tõmmatud, kila ja kola. Pööning nagu pööning ikka.

14

„Ärge sinna üksi kolama minge, eks. Me hakkame seal isaga tasapisi koristama,” ütles Kristi. „Mulle ilgelt meeldivad tegelikult rämpsu täis pööningud.

Ma ainult seal hängiksingi,” nähvas Arnika vastu.

Peep naeris, pani siis ukse kinni, keeras lukku ja libistas võtme jaki tasku. „Katsu natuke aega mujal hängida.” „Jah, uued kummikud jalga ja pärast kooli lähed lauda taha sõpradega hängima. Emps, kuule, sa koristasid siin või, kui sa käisid?” „Ma all vähe nühkisin, aga üles ei jõudnud,” vastas Kristi. „Miks sa küsid?” „Tolmu üldse ei ole. Suht puhas on kõik.” Nii et tema oli ka seda märganud. „Suguvõsa värk,” hakkas Peep rääkima, kui ta pilk langes äkki öökapil seisvale vanale kellale. „Džiisuskraist!” hüüatas ta. „See kell!”

Kristi polnud iial näinud, et üks vana kell tema meest niimoodi erutanud oleks. See nägi välja täpselt selline, nagu üks vana kell olema peaks – suur ja kohmakas ning selle peal oli helinat tegev kopsik, justkui oleks keegi kellale mütsi pähe pannud. „Ei tea, kas käib ka?” irvitas Arnika. „Kus ta sul käib,” kohmas Peep, aga jäi siis vait. Kell käis.

See poleks saanud käia, aga see käis. Ja lisaks sellele oli kell veel täpne, nagu Peep kohe tuvastas. Sekundipealt. „Sellised eestiaegsed kellad on igavesed,” sõnas Peep hämmeldunult ja pani kella tagasi kapile. „Eks ma vist keerasin selle üles, kui ma siin viimati käisin.”

See oli muidugi vale ja Kristi teadis seda. Isegi Peep oma hajameelsuses ei oleks unustanud, et ta on seda kella siin juba varem näinud, veel enam poleks ta unustanud, et ta selle üles keeras. „Kus Arno ise on?” küsis Kristi äkki.

15

*** Arno oli õues. Peep nägi teda kohe, kui uksest välja astus. Arno astus põlvekõrguses rohus, oksaraag väljasirutatud kätes. Ja ta käis, nagu juhiks teda keegi või miski, kangestunud pilk oksa küljes kinni. See nägi välja, jah, täpselt nii, nagu oleks Arno käinud nõiavitsaga.

Peep oli geograaf ja ta teadis väga hästi, mis see niinimetatud nõiavits on ja mida see teeb. Sellel on teaduslik seletus.

Aga Arno käes seda näha, see oli natuke kõhedavõitu. „Arno, mis sa teed seal nüüd?” hõikas Peep.

Poiss jäi seisma ja vaatas isa poole. Ta nägu oli tuim nagu alati. „Mina ei tee midagi,” ütles ta vaikselt.

Peep ohkas ja läks poja juurde, ta pani talle käe õlale ja tundis, kuidas Arno lihased kergelt tukslesid. Ta oli erutatud.

Uuest kohast kindlasti, mõtles Peep. „Vaata, poja,” ütles ta siis. „Siin on nüüd kahele mehele tööd, nii et tapab. Me peksame selle koha kahe peale nii üles, et... Maatöö, tead, maatöö teeb mehest eesti mehe. Ja me peame vaatama, et tüdrukud siin liiga pabistama ei hakka, eks ole. Tead, plikad ikka pirtsuvad midagi.”

Kas Arno kuulas teda või mitte, seda ei osanud Peep arvata.

Kas ta sai aru või mida ta arvas, seda ei teadnud keegi kunagi.

Arno oli Arno, mõistatus, imeline mõistatus. Ükski psühhiaater polnud kunagi Arnole diagnoosi pannud.

Jah, ta on iselaadi poiss, sellega olid kõik nõus. Teatav osa tema ajust töötab väga kiiresti, teine osa jälle mitte nii väga. Ta saab kõigest aru, tema hea ja kurja tundmine on korras, nagu üks psühhiaater oli öelnud. Aga üks osa ajust ei jõua teisele järele.

Arno arvutab peast nagu kompuuter, aga ta ei tea ise, miks või kuidas ta seda teeb. Kui ta on geenius, siis pole ta sellest ise veel aru saanud. Inimese aju on kõige keerulisem asi teadaolevas universumis ja palju selle olemusest on jäänud seniajani 16

varjatuks. Võib-olla pole Arno eneseteadvus veel kohanenud arusaamisega, et ta on eriline, pole leidnud sobivat mudelit iseenda liigitamiseks. Arnol on absoluutne muusikaline kuulmine, aga ta ei näita välja emotsioone. Ta komponeerib muusikat, ta kuuleb seda, see tuleb ise ta juurde, kuid selles ei ole justkui hinge, tundeid. Ta on päevade viisi vait, ei ühtegi sõna, koolis rääkis ta täpselt nii palju kui vaja, ei sõnagi rohkem. Klassikaaslased hoidsid temast eemale, nagu ka tema neist. Ta pole veel avanenud, oli toosama psühhiaater rääkinud. Kui tema aju enda liigitamisega hakkama saab, siis ta peaks muutuma.

Peaks? Milliseks siis? Arno oli üks peamisi põhjusi, miks nad olid maale kolinud. Peep oli kindel, et see oli linn, mis tema perekonda lahku ajas. Neil polnud enam teineteise jaoks aega ja kõige vähem oli temal, isal, aega oma poja jaoks. Maatöö ja maaõhk – need peavad neid nüüd liitma hakkama. Nad teevad hommikust õhtuni koos tööd oma kodu jaoks, nad ehitavad, parandavad, talitavad loomi, nad loovad koos, ja see liidab. Me ehitame koos oma koja üles ja me kasvame kokku. Kui Peep oli oma nägemusest Kristile rääkinud, siis oli naine naernud ja öelnud, et ta on nagu Vargamäe Andres. Peep ei mäletanud täpselt, millega too Andres oli hakkama saanud, aga ta arvas, et Andres oli kindlasti positiivne kangelane. Kristi seletas siis, et Andres uskus, et töö teeb õnnelikuks ja toob armastuse, tööprotsess on tähtsam kui tulemus, aga kõik inimesed ei saa saada ühtemoodi õnnelikuks.

Peep nägi nüüd, et Arno oli vitsa maha visanud ja kiikas saunavareme poole. „Jah,” kordas Peep. „Meil saab siin palju tööd olema, hommikust õhtuni. Lõhume ja lammutame ja ehitame. Meie kahekesi, eks.”

Arno noogutas. See oli hea märk.

Eemalt hakkas kostma masinamüra ja kruusatee käänaku tagant ilmus nähtavale kolimisauto.

17

*** Arnika ei jäänud kolimist pealt vaatama, ta lehvitas emale ja ütles, et läheb jalutama, haaras binokli kaasa ja lonkis metsa poole. Ta pidi natuke üksi olema, talle käis pinda see isa lõpmatu optimism ja veel enam see, kuidas ema sellega kaasa läks. Ja ainult siis, kui ema arvas, et keegi teda ei näe, sigines ta pilku nukrus ja nõutus. Arnika oli seda juba ammu märganud.

Aga vähemalt oli siin mets ja metsas olid linnud. Varasuvel tuleb Arnika siia nende laulu kuulama, praegu saab neid ainult binokliga piiluda. Ta jalutas metsa all ja korjas mustikaid, mis vast eelmisel nädalal küpseks olid saanud.

Ta korjas marju ja siunas mõttes oma vanemaid. Meie kõigi ühine otsus! Ühine otsus tsiviliseerimata maakolkasse uppuda!

Kuidas ta vanemad ei mõista, et ta on linnatüdruk, kas see on nii raske? Kuidas nad ei mõista, et seitsmeteistaastane tüdruk ei vaja vanemate seltskonda, vaid et ta peab olema sõpradega. Ta tahab, et talle külge lüüakse, sest nii lahe on neid ligitikkujaid mürgiselt eemale peletada, lahe on linna peal hängida ja mitte midagi teha, lihtsalt olla. Arnika sõprade jaoks oli ta nüüd reetur ja vanemad olid tema jaoks reeturid. Oh, ta teadis, et ta saab sellest üle ja andestab vanematele lõpuks, aga seda ei tohi neile kergeks teha. Vanemaid tuleb kasvatada, nad peavad vahel vitsa saama, nutma ja oma tegude üle järele mõtlema.

Väike tops sai kiiresti mustikaid täis ja Arnika avastas end metsaservalt. Ta ronis üle kraavi, siin oli asfalttee, ilmselt seesama, mille pealt nad olid enne Süvahavva poole pööranud.

Keegi kihutas temast raketina mööda sellise kiirusega, et ta isegi ei näinud, kust poolt too tuli. „Õu!” röögatas keegi ja siis oli see keegi käpuli maas. Kostis mingi vihin ja kolin ning Arnika mustikad pudenesid teepervele. Hetkeks ei saanud ta aru, mis oli juhtunud, ta oli millegagi kokku põrganud ja tema mustikad olid läinud. „Mu mustikad!” pahvatas Arnika.

18

„Mis sa koperdad siin?” hõikas tüdrukuhääl pahaselt. Arnika tõstis pea ja nägi, et tema ees on bussipeatus ja selle katusel seisab mingi seelikus asjandus, kaamera käes. „Miks sa ette ronid?” nõudis tüdruk.

Ja „rakett”, kes oli kummuli käinud, ajas nüüd ennast püsti.

See vähemalt oli poiss, ja mingi tobeda trikijalgrattaga. Poisi põlv oli marraskil ja ta tahtis midagi nähvata, aga Arnikat nähes neelas ta vängema sõna alla ja poetas üsna tagasihoidlikult: „Sorri, noh. Sa tulid nii õkva peale, ma ei näinud.” „Mina tulin peale?” küsis Arnika teravalt. „Ma tund aega korjasin neid marju. Ja sina seal üleval, miks sa vait olid?” „Keda su mustikad kotivad,” kostis katuselt. „Kokkuost on reedel, jõuad vabalt uue topsi korjata. Võta mind alla!” „Unista edasi!” teatas Arnika, ja tüdruk katusel vaevus tõesti vastama: „Mitte sina, idikas!”

Poiss jättis ratta sinnapaika ja läks peatuse juurde. Tüdruk saatis Arnika poole pahase pilgu, istus katuse serva peale ja kukutas end poisi käte vahele. Arnika seisis ja vaatas ning mõtles, et nende kehakeel ütleb kõik. Ei, nad ei olnud paar.

Plika ronis katuselt ettevaatlikult alla, et poisiga mitte liiga lähekuti olla. Ja kui poisi tugevad käed ta maha panid, siis ei jäänud plika nende embusse, vaid pöördus kohe Arnika poole. „Mul läks film nässu nüüd sinu pärast.” „Tegite filmi või?” uuris Arnika muiates. „Ei, sokki kudusime. Mis see sinu asi on?” „See on You Tube’i, rattatriki võistlusele,” teatas poiss ja tuli oma ratta juurde. „Noh, nüüd saadad kõige suuremate käkkide koduvideotesse,” arvas Arnika. „Te olete kohalikud või?” „Mis mõttes kohalikud?” „Nagu maakad. Sest mingi väike asi andis kohe ära.” Ta tõmbas ninaga õhku. „Lõhn võib-olla?”

19

„Mis mõttes?” küsis tüdruk. „Ma ei saa aru.” „Seda oli kohe näha, et sul on arusaamisega raskusi.” „Ja sinul on vist nägemisega probleeme. Pane oma prillid ette, mis sa neist kaelas kannad,” nähvas tüdruk vastu. „Siis näed äkki tiba parem välja ka.” „Teiesugused on hea näide, miks vennad ja õed ei tohiks maal abielluda,” ütles Arnika ja pööras selja. Ta teeb nüüd oma kõige uhkema minemajalutamiskõnnaku ja selle eeltingimus on, et viimane sõna on talle jäänud. Ta tegi kolm sammu ja mõtles juba järgmist solvangut välja, aga maakad tema selja taga hakkasid omavahel susistama ja kaamerast filmi uurima.

Arnika tegi veel kolm sammu ja kaalus oma võimalusi. Poisi napsab ta kiiresti ära, selles pole kahtlustki. Tüdruku silmad ei olnud tigedad, tema on samuti töödeldav. Praegu on tal võimalus valida, kas sügisel on koolis ees kaks sõpra või kaks vaenlast.

Ta pööras ümber ja läks tagasi.

Nad tõstsid kaamera kohalt pahura pilgu. „Olgu peale. Proovime uuesti. Tere,” ütles Arnika ja naeratas. „Tere tarvis,” kohmas poiss. „Jäi maha midagi või?” küsis tüdruk nipsakalt. „Minu nimi on Arnika. Ma hakkan nüüd siin elama.” „Bussipeatuses või?” küsis poiss, ja tüdruk itsitas. „Ei, Süvahavva talus. Me kolime perega sinna sisse.”

Midagi muutus. Nagu õhk oleks seisma jäänud. Nende näod kivistusid hetkeks. „Mis siis on?” küsis Arnika vaikselt. „Sa olid tema sugulane või?” küsis tüdruk vaikselt ja tema hääles oli kohkumine. „Sa mõtled selle Andruse või?” „Nojah, kes sinna sisse ära põles.” Need poisi sõnad rabasid Arnikat ootamatult ja valusalt.

20

„Ma... ma ei teadnud seda, et põles,” ütles ta vaikselt. „Mulle ei ole öeldud.” „Sulle ei ole siis palju asju öeldud.” *** Kolimisautost hakati kraami majja sisse tassima, ning Kristi tegi kiire ringkäigu mööda oma uusi valdusi. Kui ta siin pärast matuseid oli kiiruga käinud – ja veendunud, et ta tahab siin elama hakata –, ei osanud ta asju omaniku pilguga näha. Toona, kui nad veel testamendi ja notariga sahmerdasid, ei olnud tal pähegi tulnud vaatama minna, mis Andruse aiamaal kasvab.

Ja kui ta nüüd peenarde vahel kükitas, siis tema hämmastus aina suurenes.

Igal sammul oli süsteem ja meetod. Porgandid, peedid, oad, herned – kõik olid harvendatud, väetatud ja ilmselt ka enne saunapõlengut rohitud. Nende juures olid plastiksildid sordinime ja külvamisajaga. Jah, Kristi teadis, et Andrus oli kunagi EPA-s käinud, aga eesti filli jaoks on EPA umbes sama, mis trendirestoranipidajale teeäärne hamburgeriputka. Kui Andrus oli joodik, nagu räägiti, siis miks ei näinud Kristi kuskil tühje pudeleid lohakil. Õigupoolest ei näinud ta mitte ainsatki lohakil asja. Kõik oli korralikult omal kohal – aida all oli tööpink, tööriistad rippusid seintel, mutrid ja poldid sorteeritud, õlid-värvid-määrded ja muu keemia süsteemi järgi riiulitele paigutatud. Väike kasvuhoone oli kurkidest ja tomatitest pungil, kevadel oli sinna uut mulda veetud. Ümber aia olid lillepeenrad, marjapõõsad, õunapuud. Isegi keldris nägi Kristi ainult süsteemi ja hoolsust. Kartulid olid sorteeritud, seinad olid täis moose ja konserve. Andrus pidi olema sügisel tõsiselt vaeva näinud – siin olid marineeritud riisikad, hapukurgid, tomatid, pohla- ja vaarikamoos, hapukapsad, sõstramahlad, isegi segukonservid – suvikõrvitsad porgandiga ja letšo.

Andrus oli vist terve sügise vaaritanud. Ja mis Kristit te-

21

gelikult kõige rohkem hämmastas – kõik konserviriiulid olid purke täis. Andrus ei olnud neid talvel üldse puutunud. Kelle jaoks ta neid keetis?

Kas ta oli meid oodanud? *** Poisi nimi oli Lennart ja tüdruku nimi oli Siret, mõlemad seitseteist. Nad tulevad sügisel Arnikaga samasse klassi, Arnika ema hakkab neid kõiki õpetama. Nad mõlemad olid põgusalt tundnud Andrust, toda meest, kes oli pärandanud Arnika perekonnale maja ja kes oli surnuks põlenud saunas, mille vare Arnika aknast ära paistab.

Mis mees ta oli, küsis Arnika, ja Lennart rääkis. Tavaline mees, vaikne mees, käis siin ja seal sulaseks, hoidis omaette.

Jõi vist vahel, aga eesti mees peabki vahel viina võtma ja peab oskama võtta. Ja Andrus vist oskas, seda näis Lennart ka kindlasti teadvat. Erilisi sõpru tal ei olnud, istus Süvahavval, aga... „Aga mis?” küsis Arnika. „Mis siis on?” „See koht,” pomises Lennart. „Süvahavva. Jutud on. Et ei ole hea koht.” „Defineeri hea koht.” „Ma ei tea täpselt.” „Kummitab või?”

Arnika oli seda küsinud hooletult, nagu muuseas, aga jälle tundis ta, kuidas tema uued tuttavad korraga vait jäid ja omavahel kohmetuid pilke vahetasid. „Ei kummita päriselt,” möönis siis Lennart. „Ma ei tea täpselt, aga mingid imelikud jutud on. Minu vanaema näiteks, kui ta suri paar aastat tagasi, siis ta ei tahtnud mitte haiglasse, vaid Süvahavvale surema. Ta nuttis nagu väike laps ja palus, aga isa ei lubanud.” „Miks ta sinna surema tahtis?”

22

„Lihtsalt. Ma ei tea.” „Kui sa teada saad, siis tule ütle mulle ka. Kui sa muidugi julged tulla majja, mis ei ole hea koht.”

Lennart kehitas õlgu, Siret muigas. Arnika vaatas telefoni ja arvas, et kolimismehed peaks juba läinud olema. „Mis siinkandis muidu tehakse?” küsis ta. „Midagi cool´ i?

Räägitakse, et keegi poiss on ära kadunud.” „Kevin,” ütles Siret vaikselt. Ja kui ta seda ütles, siis muutusid ta silmad niiskeks. „Ta kadus nõia majja.” Siret tahtis veel midagi öelda, aga ei suutnud.

See lugu oli olnud nii, nagu Lennart nüüd edasi rääkis. Kevin on kohaliku poemüüja Tiina ja traktorist Madise poeg. Üks vahva jõmpsikas, kes laulab kooris ja õpib ainult viitele. Kevini kolm sõpra, kes olid temast natuke vanemad, olid ta toonud nõia majja. See on üks mahajäetud talu, mis on Süvahavvast läbi metsa. Poisid olid teinud Kevinile julguseproovi, et kas ta sobib jalkameeskonda või mitte. Kõigil lastel on karmilt keelatud sinna majja kolama minna, aga vahel nad ikka lähevad.

Kevin oli siis majja sisse läinud ja... kõik. See oli nädal aega tagasi. Rohkem pole keegi teda enam näinud. „Seda on raske uskuda,” arvas Arnika. „Ongi. Aga Kevin on kadunud. Majast leiti tema jalajälgi, mu isa ütles.” „Ta isa on vallavanem,” pistis Siret vahele.

Kõik metsad on läbi kammitud, poisid on mitu korda üle kuulatud, nad ei valeta, nad ei ole sellised, kes Kevinile päriselt midagi halba teeksid. Isegi praegu on mingid sõjaväelased metsas, külarahvas on ahelikus kammimas käinud, Kevinist pole mingit märki. Kui ta on metsa eksinud, siis... Jah, seda oskas Arnika isegi arvata. Kui ta on metsa eksinud, siis oleks ta juba nälga surnud. Ja kui ta oleks uppunud, siis oleks jõgi tema keha juba tagasi andnud. „Nad otsivad edasi,” sõnas Siret nuuksatades.

23

*** Õhtul istus Ambroste pere ümber grilli, mis – nagu Kristi tähele pani – oli roostest ja rasvast puhastatud. Peep küpsetas vorste ja rüüpas oma esimest õlut. Teine oli Kristi kõrval ämbris külmas vees – need kaks olid Peebu igapäevane norm, need kaks ja ei rohkem. Peep jutustas, Arnika istus kuidagi mõtlikuna ja Arno, kes ei olnud täna veel Kristi kuuldes rääkinud, sonkis isutult oma salatit.

See oli ilus suveõhtu, tuulevaikne ja soe, päike loojus metsa taha, esimesed väiksed ritsikad olid siristama hakanud, aasa peal kerkis kerge uduvine. Kristi kuulas, kuidas Peep lobises ja kuulutas oma suurtest plaanidest, kuidas ja kus midagi ümber ehitada, mis värvi seinad värvida, kuidas verandale talveaed teha. Tema jutuvada katkestas äkki Arnika. „Isa, kas sina ka mingeid jutte selle maja kohta mäletad?

Et see ei ole hea koht?”

Peep vakatas. Kuidagi liiga ootamatult sellise süütu küsimuse kohta. Kristi märkas, et ta suunurk tuksles kergelt. „Mis jutte?” kohmas Peep, pilk grillis kinni. „Mis hea koht?” „Ma sain täna paari tüübiga tuttavaks ja need siis rääkisid.

Et mingid jutud on.” „Ei, mina ei tea küll mingeid jutte,” ütles Peep. „Äkki niisama tegid nalja, tögasid, tahtsid sind hirmutada.” Ta suunurk tuksles ja ta silmad... Jah, Kristi teadis nüüd, et ta mees valetab. „Arnika, mulle ei meeldi, et sa uues kohas kohe võõrastega tuttavaks saad,” sõnas Kristi. „Emme, tuttavatega ei saa ju tuttavaks saada,” kostis Arnika. „Ära põe, need on okei tüübid. Isa, tead sa siis midagi või?” „Ei tea. Tühi maja, kus mees on sisse ära põlenud, eks siis ikka...”

Peep hammustas endale huulde. Kristi vaatas kiiresti Arnikat ja nägi, kuidas tütar muigas kergelt. „Nemad ütlesidki, et põles sisse ära. Sina ei öelnud.”

24

„Kõrbeb!” hüüdis Peep. „Ruttu taldrikud, kähku!” Ta rapsas tangidega grillilt vorsti ja see pudenes rohu sisse. „Ja nõia maja?” nõudis Arnika edasi. „Et siin kõrvalmajas elas nõid?”

Grillileegid ja tühi kõht aitasid Peebu välja, Arnika ei pärinud enam ja hakkas salatit taldrikutele tõstma. Alles hiljem, kui Peep teise õlle lahti tegi, tuli ta suure kaarega selle jutu juurde tagasi. „Iga vana talukoha kohta on jutte,” rääkis Peep. „Eesti ajalugu on väga keeruline, alati on kusagil midagi juhtunud ning maarahvas on ebausklikum, nii et ikka räägitakse. Aga mis ma tahtsin öelda, on see, et igal majal on oma hing, oma sisemine olemus, oma vaim, eks ole. Ja lapsed, mõelge selle peale, et siin majas on elanud kunagi teie esivanemad. Teie veri on siit pärit. Eestlaste kõigi juured on maal, maatöös, ja me ei tohi seda ära unustada.”

Peep rääkis pikalt, ta võis ennast rääkima unustada, ta ei märka, et teda ei kuulata, ta kütab end rääkides üles, läheb oma jutu sisse. Nüüd seletas ta, kuidas esivanemad innustavad neid seda talukohta hästi pidama, et eestlane on ainult siis eestlane, kui ta suudab aru saada, kuidas tema vanavanemad elasid, millise imelise tee on eestlased läbi käinud, kui nad vaid mõnekümne aastaga rehetarest oma riigini jõudsid. See kõik oli õige, teadis Kristi, aga tal kripeldas sees üks küsimus, mis kuidagi rahu ei andnud. Miks sa valetasid, Peep?

Ta küsis seda mehelt enne magamaminekut sängiserval. See oli nüüd nende esimene öö surnud mehe majas. Andruse voodi olid nad lasknud kolimismeestel võsa äärde vedada. See oli läinud maksma kümme eurot, aga Kristi poleks ette kujutanud esimest ööd surnud mehe voodis. Kapist leitud voodipesu oli ta krundi tagumisse otsa vedanud, kus oli lõkkease. „Ma ei valetanud,” vastas Peep. „Lihtsalt ei ole vaja lastel kõike teada.”

25

„Aga minul?” „See on... mittemidagi,” kohmas Peep. Ta näppis nagu muuseas oma randmekotti, milles olid kondoomid. „Vaata, siin on sügavad metsad. Lapsed lähevad ikka metsa kolama, marju korjama, ma ei tea... seiklema, eks. See on traagiline, valus.

Nad eksivad ära, kaovad ära. Nii on kogu aeg olnud.”

Kristi ei saanud aru, millest Peep rääkis. „Igal aastal, tänapäeval ka, eksivad inimesed metsa ära...” „Peep, millest sa räägid?” „Millalgi ta leitakse. Ta on metsas kukkunud, jala välja väänanud, ma ei tea, ilves pures teda. Aga ta on kuskil. Ta ei saa igavesti kadunuks jääda.” Peep põlvitas Kristi ette ja embas ta põlvi. „Kristi, ainuke jutt, mida ma kuulnud olen, käib selle kella kohta. Ma olin siis väike, aga see on mulle meelde jäänud, sest see oli nii imelik. Mäletad see kell, mis Arno toas on? Kui ma väike olin ja siin külas käisin, siis oli üks poiss metsa ära kadunud. Teda ka otsiti.” „Hirmus! Otsiti ja siis?” sosistas Kristi. „Ma kuulsin kogemata pealt. Onu Erni ja Berta, need olid Andruse vanaisa ja vanaema, eks ole. Ma kuulsin pealt, kuidas nad rääkisid, et seni, kuni see kell käib, seni seda poissi ei leita. Täiskasvanud inimesed rääkisid sellist juttu, kujutad ette?”

Kristi ei kujutanud. „Mis siis juhtus?” küsis ta. „Seda poissi ei leitudki kunagi üles. Ta oli meil mingi kauge sugulane. Ja see kell käib täna ikka veel edasi.”

Peep jäi vait ja vaatas Kristile sügavalt otsa. „See on mingi nali või?” uuris naine. „Ei ole.” Peebu käed silitasid Kristi sääri ja liikusid aeglaselt ülespoole. „Tuttu nüüd,” ütles Kristi ja sirutas käe lambilüliti poole. „Ma mõtlesin, et...,” sosistas Peep ja ta käsi silitas Kristi puusa.

26

„Sa valetasid mulle,” vastas Kristi. „Ja see tähendab, et tuttu.”

Aga ta ei jäänud veel magama. Peep juba norskas, kui Kristi tund aega hiljem sängist tõusis ja kööki vett jooma läks. Tal ei olnud palav, tegelikult oli tal külm, aga janu lämmatas ja kadunud Andrus piinas ta mõtteid. Sulane ja külajoodik, kelle talu on piinlikult korras, kes teeb testamendi, kui ta on vaevalt nelikümmend, kes peab aiamaad, mida ta ei jõua tühjaks süüa, ja hoolitseb terve maja eest, nagu teaks ta, et üks perekond siia kohe homme sisse kolib? Esimene vastus, mis Kristile pähe tuli, oli enesetapp. Aga ta teadis, et see on vale vastus. Enesetapja ei korralda endale piinarikast tulesurma.

Kristi läks nagis rippuva käekoti juurde ja koukis sealt paki sigarette, napsas sellest ühe ja pani paki laua peale. Jah, ka temal on omad saladused. Kui Peebul on, Arnikal on ja Arno on ise tervenisti üks saladus, siis miks temal ei võiks üks väike saladus olla? Või kaks. Ta tõmbas jaki üle õlgade ja libistas end vaikselt üle ukse kuuvalgesse öösse. Üle mitme päeva esimene sigaret pani ta pea ringi käima ja tavaliselt annab see hea une.

Homme läheb ta küla peale, otsustas Kristi. Poes, rahvamajas, koolis ikka on inimesi, kes Andrust tundsid. Ma tahan teada, mis inimene ta oli, ma pean teadma. Ta nõjatus uksepiidale ja puhus rahulikult sigaretisuitsu. See lendles pilvena ja segunes uduviiruga, mis oli majale lähemale jõudnud. Sume suveöö laotus üle Süvahavva. Tema esimene päev Süvahavval – mida ta tundis? Tegelikult vist mitte midagi, ta oli kohutavalt väsinud. Liiga väsinud, et tunda? Kas ma sellepärast ei kolinudki siia, et jälle tunda?

Kristi kustutas sigareti ja poetas selle vihmaveeämbri alla.

Kui ta tuppa tagasi läks ja laualt sigaretipaki võttis, nägi ta, et paki peal oli vanaaegne hõbemünt.

Hetke seisis ta juhmistunult ja muudkui vaatas ja vaatas seda münti, mida ei saanud seal kuidagi olla, aga ometi oli.

27

Eestiaegne raha, Toompea pildiga. See vedeles pooleldi avatud „More’i” paki peal, nagu tahaks Kristile midagi öelda. *** Värravi vallavanem Juhan Tuvike tervitas Peepu tusaselt paberihunniku ja hommikueine jäänustega kaetud laua tagant. Ta oli nooremas keskeas laiaõlgne mees, heas füüsilises vormis, heledate juuste ja pisut „r-i” kuristava häälega. Silmitsenud veidi Peepu, kes pea kabinetiukse vahelt sisse pistis ja küsis, kas tohib tulla, tegi ta umbes sellise žesti, et tule siis, kui sa muidu tõesti ei saa. „Ma tulin, tähendab, tere ütlema,” hõikas Peep ja puges ukse vahelt sisse. „Ma olen vallas uus elanik, põhimõtteliselt oleks ma tahtnud ennast nagu öeldakse sisse meldida.”

Vallavanem vaatas teda pahaselt. „Teate, tulge kunagi hiljem tere ütlema, tulge siis, kui me oleme lapse üles leidnud.” „Jah, see poiss,” kohmas Peep ja tuli siiski ettevaatlikult kabinetti. „Kuulge, et kui me saame kuidagi abiks olla, siis...

Me kolisime just sinna, Süvahavva tallu.”

Vallavanema pea nõksatas järsult, Peep isegi tundis, kuidas mehe silmad talle äkki näkku puurisid, külmad ja kõledad. „Süvahavva tallu?” kordas ta tuhmi häälega. „Jah, ma olen Andruse sugulane, ta pärandas mulle selle maja, minu perele, see tähendab.” „Soovin õnne!” märkis Juhan. „Ja mis te praegu tahate?

Mul on hullumaja, mul on brigaadid metsas, mul on laps kadunud, kaitseliit pidi poissi otsima ja pani peaaegu metsa põlema, ajakirjandus on kukil...”

Peep tundis end sellisest rünnakust solvatuna. „Ma saan aru. Äkki ma saan kuidagi aidata?” „Jah, saate küll,” kähvas Juhan Tuvike. „Otsige mulle poiss üles! Kas te teate, kus ta on? Ei tea? Siis ei ole mul muude asjade jaoks praegu aega.”

28

„No andke andeks. Nii et meldimine jääb siis ära? Et kes ja kuhu elama tulevad teid ei huvita?” „Ma tean niigi, kuhu te elama tulite, aga vaat’ milleks...” „Milleks? Ma ei saanud nüüd teie küsimusest aru.” „See ei olnudki küsimus.” Vallavanema pilk liikus ukse poole. Selgemat märki polnud võimalik anda. „Vabandust, kas teie olete ikka vallavanem? Juhan Tuvike?” nähvas Peep. „Selline sildike on uksel jah, ja sealsamas on see silt ka, mis ütleb, et poiss on metsa kadunud. Nägemist.” „Selge siis,” urises Peep. „Eks ma kahe nädala pärast meldin ja viie kuu pärast, kui on kohalikud valimised, eks ma siis mõtlen, kelle poolt valida.”

Juhan Tuvikese telefon hakkas helisema. Ta krabas selle kiiresti laualt kätte, vaatas numbrit ja siis Peepu. Ta ei vastanud veel kõnele. „Viie kuu pärast...,” pomises ta väga vaikselt, aga ei lõpetanud oma mõtet. „Jah, täpselt nii. Ja ühtlasi on mul teine päevakorrapunkt ka ammendatud siis, see tähendab tere ütlemine. Muide, kas vallavanemate koolis õpetataksegi, et tere peale ei tohi mingil juhul terega vastata?” „Mul ei ole teie lollide naljade jaoks praegu aega.” „Minul samuti mitte. Nägemist,” kuulutas Peep ja tõmbas ukse kinni, vahest ehk veidi tugevamalt, kui oleks viisakas olnud. Kui ta tigedalt vallamajast välja marssis, oleks ta uksel peaaegu kokku põrganud politseivormis mehega, kes kiirustas sisse ja hoidis käes kähisevat raadiosaatjat. „Saatke nad oja poolt raba peale, metsaülem ootab,” hüüdis mees ja viskas möödudes Peebu poole umbes sellise pilgu, nagu politseinikud igaks juhuks kõigi peale viskavad, keda nad esimest korda näevad.

Peep jäi maja ette seisma. Ta arvas, et üldiselt ei ole ta

29

konfliktne inimene ja alati, kui ta kellelegi midagi teravamat ütles, hakkas ta seda umbes kümne minuti pärast kahetsema.

Aga praegu oli ta ärritunud, kobas taskust sigarettide järele ja üritas mõttes tagasi kerida, et mis siis oli juhtunud. Ta oli läinud heas tahtes, ta oli soovinud abi pakkuda.

Ja sisuliselt oli ta välja kihutatud. Aga vaat’ milleks – mis inimene see on, kes niimoodi ütleb?

Peep seisis, tõmbas sigaretti ja üritas rahuneda. Nad olid hommikul Kristiga alevikku sõitnud ja polnud isegi täpselt kokku leppinud, kuhu ja milleks nad sõidavad. Peep arvas, et peaks vallamajast läbi astuma, Kristi oli paari sõnaga maininud rahvamaja. Värravi oli nüüd nende uus keskkond, siia oli tarvis sisse sulanduda. *** Värravi alevikust viis läbi maantee, mis oli ühtlasi ka peatänav ja selle ääres olid pood, bussipeatus, postkontor, rahvamaja ja vallavalitsus. Suvel oli see kõik rohelusse uppunud ning sirelite, lillede ja asfaldihõnguga segunenud idüll, talvel aga... Kristi ei kujutanud päriselt ette, kuidas talvel maal elatakse. Kui ta oli linnas maaelust unistama hakanud, siis seostus maa talle alati suvega. Või kevadega, kui ta kujutas ette, kuidas ta oma aiamaal külvab ja istutab, või siis sügisega, kui nad kogu perega saaki koristavad. Talv aga seevastu... viis kuud on sinu ümber külm, jää ja lumi ning minna pole peaaegu mitte kuhugi. Teatrid, kontserdid ja sõbrad on kuuekümne kilomeetri kaugusel – juhul kui auto käima läheb. Kristi muigas mõttes – seni oli Peebu ettekuulutus maaelust igatahes täide läinud. Peebu arvates sõitsid maal kõik vanade Audidega ja jõid ebakvaliteetset õlut. Autod oli Värravis tõesti enamasti pensioniealised Audiloksud ja õlu, mida külamehed poe ees lürpisid, oli suurtes plastpudelites. Mis ütles vist selle kvaliteedi kohta kõik.

Praegu jalutas Kristi keset „peatänavat”, hingas lillelõhnu

30

ja nautis suvise asfaldi aroomi. Ta mõtles, et talveks peab ta looma endale uue õnne, mingi mõõtme, oma väikese maailma.

Kuidas oskab ta talvel maal õnnelik olla, ilma et ta ei näeks igal pool ainult katsumusi ja lõputut jääd. Võib-olla ma hakkan metsas käima, loomaradu otsima ja metsloomadele süüa viima. Võib-olla on rahvamajas mingi seltsielu, võib-olla saab ta koolis luuleklubi edasi teha.

Ta seisatas rahvamaja ukse ees, seest kostis klaverimängu.

Rahvamaja näis olevat mõisaaegne kõrts või postijaam, selline piklik ülelubjatud kivihoone. Klaverimäng kostis poolavatud aknast, see oli ilmselt Chopin, Arno mängis tihti Chopini, ning alati peast, kui ta oli jõudnud nootidele kas või üheainsa pilgu heita. Kristi kõhkles veidi ja sisenes majja. Koridoris oli mõnusalt jahe, ta lasi kiire pilgu üle teadetetahvli ja märkas rõõmuga, et rahvamajas tegutseb harrastusteater. Ta läks muusika järgi edasi.

Tütarlaps, kes saalis klaverit mängis, oli Kristi poole seljaga.

Ta näis väga noor, punaste lokkis juustega ja ta istus peaaegu tikksirgelt klaveri taga. Ta mängis innustunult, iseendale, ja tema muusika kõlas siira ja ehedana. Kristi arvas, et ta ei olnud endast kuidagi märku andnud, kui ta ukse vahelt hilju sisse piilus, ent ootamatult, peaaegu poole noodi pealt katkestas tüdruk mängu ja pööras end klaveritoolil kiiresti ringi. Viimane katkenud noot hõljus veel õhus, kui tüdruk tõusis ja Kristile avalalt naeratas. Ta oli väga kaunis. „Vabandust, ma segan, ma otsin juhatajat, proua Martat, ega teie ei oska öelda...,” kohmas Kristi kogeledes ja nihkus ukse vahelt sisse. „Oskan. Juhataja on täitsa olemas,” sõnas tüdruk ja tuli Kristile vastu. Ta kandis väga lühikest punast seelikut ja valget pluusi. „Oi kui tore! Teate, mina olen siinkandis uus inimene, me just kolisime perega sisse ja ma mõtlesin, et kui ma juba täna alevis olen...”

31

„Te kolisite Süvahavvale, eks?” katkestas tüdruk teda. „Jah. Juba teate?” „Küla internet, kõige kiirem asi maailmas,” sõnas tüdruk naeratades. „Ja ma nägin klaverilt sinu peegeldust, kui sa sisse astusid.”

Kristi muigas. Tüdruk sirutas käe ja Kristi sirutas käe vastu. „Tere, mina olen Marta,” ütles tüdruk. „Väga tore sinuga tuttavaks saada, Kristi. Kas ma võin tassi kohvi pakkuda?” *** Arnika nõjatus väravapostile, rüüpas kohvi, lobises Siretiga ja saatis vahepeal uuriva pilgu üle taluhoovi nagu majesteet, kes oma uusi valdusi hindab. Ta oli jäetud koju lapsehoidjaks – töö, millega ta oli harjunud – ja tavaliselt tähendas see Arnole söögitegemist ja internetis surfamist, ent täna paistis piirduvat peamiselt söögitegemisega. Arno oli kaksteist ja ta sõi nagu loom. Hommikusöögiks näiteks kolm muna ja viis viilu peekonit kodujuustu ja röstsaiaga. Praegu oli Arno aga hoovi peale uitama läinud ja Arnika sai esimest korda hommiku jooksul hinge tõmmata. Ühe maaelu iseärasuse oli ta just ära õppinud, nimelt selle, et sooja vett tuleb pliidi peal keeta ja selleks tuleb pliidile tuli alla teha. Tule jaoks omakorda on vaja peenikesi pilpaid ja pliidipuid, mida saab puuriidast, kuhu köögist on kakskümmend viis meetrit. See tundus ebaõiglane. Me peame kiiremas korras elektrikeetja ostma.

Dušši majas ei olnud, vanni ka ei olnud. Pesemas käidi siin nähtavasti saunas, mida hetkel samuti ei olnud, sest see oli eelmise omaniku süül maha põlenud. Ja kui Peep oli õhtul kuulutanud, et ta ehitab kiiresti suve jooksul uue sauna, siis tähendas see seda, et esimesed aastad saab ennast regulaarselt pesta igal pool mujal, ainult mitte kodus.

Siret jutustas ja Arnika kuulas armulikult. Üks tarkus, mille ta viimaste aastate jooksul ära õppis, oli see, et inimestele meel-

32

dib rohkem rääkida kui kuulata. Kui sul on tarvis kellegagi sõbraks saada – veel enam, kui tal on midagi sellist, mida sul ei ole, näiteks duširuum ja internet –, siis tuleb lasta tal rääkida, jutustada oma elust ja asjadest, mis talle tähtsad on, ning teha näo, et see kõik on sulle erutav ja huvitav.

Siret rääkis oma unistusest saada Tallinnas juuksuriks. Ühe maaplika kohta oli see vähemalt adekvaatne unistus, leidis Arnika. Ta rüüpas kohvi, nägi Arnot taamal uitamas, noogutas ja naeratas heasüdamlikult, kui Siret rääkis. Äkki Siret vakatas, vaatas kruusateele ja kihistas vaikselt naerda. „Mis on?” uuris Arnika. „Oota, kohe tehakse sulle tsirkust natuke,” ütles Siret.

Arnika pööras pead ja nägi, et Lennart väntab hirmsa kimaga nende poole. „Sa ütlesid talle, et sa siia tuled või?” küsis Arnika. „Võib-olla. Ma ei mäleta. Ma hommikul nägin teda korra.”

Lennart väntas hoogu üles võttes, tõstis siis pea ja tegi sellise näo, nagu oleks ta täiesti juhuslikult siia sattunud ega oleks elu sees osanud Arnikat tema koduväraval kohata. Ta pidurdas nii järsult, et kruus lendas, ratas tegi teel efektse ringi, kriuksus ja kiiksus, ning Lennart jäi väga ükskõikse näoga Arnika ette seisma. „Jõu!” ühmas ta. „Jõu tarvis,” vastas Arnika muiates. „Sa kiirusepiirangut nägid muidu või?” „Ma ei vaata neid piiranguid väga,” teatas Lennart. „Ega ma krossikaga ka ei vaata.” „Sa juhtusid siit muidugi juhuslikult mööda sõitma?” küsis Siret. „Mitte päris.” Lennart pilgutas kiiresti silmi, kobas jaki põuetasku kallal ja sikutas sellest lapiku karbi mustikaid. „Sulle,” teatas ta ning ulatas karbi Arnikale.

33