SISUKO R D
1. P E ATÜ K K | 2. P E ATÜ K K | 3. P E ATÜ K K | 4. P E ATÜ K K | 5. P E ATÜ K K | 6. P E ATÜ K K | 7. P E ATÜ K K | 8. P E ATÜ K K | 9. P E ATÜ K K | 10. P E ATÜ K K | 11. P E ATÜ K K | 12. P E ATÜ K K | 13. P E ATÜ K K |
Kõik me oleme puhas armastus 9 Kuidas õppida uuesti ennast armastama 20 Vennaliku ja õeliku armastuse sidemed 33 Sõprus on armastus 45 Armastus võõraste vastu 59 Kuidas armastada oma vanemaid nagu iga teist inimest 65 Armastus loomade vastu 76 Armastus laste vastu 86 Kuidas teha teadlik otsus armastada omaenda elu 91 Armastus maakera vastu 103 Meie ebarealistlikud ootused romantilise armastuse suhtes 111 Kuidas armastada vaenlasi ja teisi, keda tundub raske armastada 123 Armastus taevast 137 Lisa Tervendajainglite palve
7
145
8
ES IM ENE PEATÜK K
Kõik me oleme puhas armastus KÕIK ME OLEME PUHAS ARMASTUS. Kuid enamik meist on pannud selle armastuse enda sees luku taha ega lase sel ilmneda. Ikkagi on armastus meis olemas. Me võime selle blokeerida, aga ei suuda seda hävitada, ja meil on alati võimalus see vabastada. Selleks õpime kõigepealt iseennast jälle armastama. Kui me ei suuda armastada ennast, ei suuda me armastada ka kedagi teist. Armastus on võimsaim jõud maailmas. See lähtub hingest. Just armastus toob meile rõõmu ja õnne; nimelt armastus aitab järgida õiget suunda ja viib meid edasi hoolimata sellest, mis meiega parasjagu toimub; armastus muudab elu elamisväärseks. Armastus on nagu päike. See on meie elujõud, see läbib kõike. Ometi näitavad inglid mulle ikka ja jälle, kui vähe enamik inimesi iseend armastab ja kui vähe on selle tõttu meie elus tegelikult armastust, ning kui palju rohkem seda võiks olla. Meie maailma praegune seisukord tõendab seda armastuse puudust. 9
Sageli arvavad inimesed, et armastus peaks olema üksnes lust ja lillepidu, aga tegelikult teeb armastus tihti haiget. Kui avame ennast armastusele, avame end ka haiget saamisele. Paljud meist on lapsena õppinud end kalestama, sulgema end armastusele just hirmust haiget saada. Sellise sulgemisega muudame iseend ja oma maailma palju kalgimaks, isekamaks ja kurvemaks. Me sulgeme armastuse sügavale enese sisse ja surume sel moel inimlikkuse endas alla. Lapsest saadik on inglid mind armastuse osas harinud ja aidanud mul armastuse jõudu oma silmaga näha. Näen ingleid kogu aeg. Ma ei mäleta aega, mil ma ei oleks neid näinud. Niipea kui sündides silmad avasin, olid nad kohal, kuigi ma ei teadnud, et nad on inglid. Näen neid praegugi niisama selgelt kui oma tütart õhtusöögilauas enda vastas. Pole olnud päevagi, mil ma poleks ingleid näinud. Inglid on mu parimad sõbrad, seltsilised ja õpetajad. Esimest korda sain aru, et inglid harivad mind armastuse osas, umbes viieaastaselt. Istusin oma kodus Dublinis Old Kilmainhami teel ema, isa ja õdedega köögilaua taga. Meil oli külaline, kes oli toonud imelist külakosti: šokolaadikoogi. Meie, lapsed, olime väga elevil, sest vanemad võisid endale harva koogi ostmist lubada. Laua ümber olid inglid. Üks ingel käskis mul tähelepanelikult isa jälgida. Tegin, nagu kästi. Märkasin, et isa ümbritseb nagu pehme udu. Tundus, et seda eritub tema olemuse igast poorist, kogu tema kehast, ja see suundus ema poole. Vaatasin ema ja sain aru, et samasugune udu tuli ka temast. Ema ja isa udud puutusid kokku ja segunesid. Udul puudus värv, aga see sädeles nagu jää päikesepaistel. 10
See oli esimene kord, mil nägin armastuse jõudu ihusilmaga, ja ma poleks seda näinud inglite abita. Issi lõikas kooki ja hakkas seda mulle tõstma, kui ema teda takistas, öeldes teravalt, et esimese lõigu peaks saama mu õde. Isa vaatas nagu nõelatult üles ja näis, et udu tõmbus temasse tagasi. Armastuse jõud, mida olin nende vahel näinud, oli kadunud. Inglid ütlesid, et mu ema vihane märkus sundis isa oma armastust tagasi tõmbama ja endasse sulgema. Isa oli solvunud ja segaduses, sest ta polnud meelega üht last teisele eelistanud; ta tõstis mulle, sest olin talle lähemal kui mu õde. See oli paljudest kordadest esimene, mil nägin niimoodi armastuse jõudu. Näen seda, kui keegi mõtleb kellelegi või millelegi armastusega. Ma ei näe seda igaühe juures ega alailma. Ausalt öelda ma ei näe seda nii palju, nagu tahaksin. Tõenäoliselt näen seda ühe inimese puhul kahekümnest, kellega tavalisel päeval kokku puutun. Püüan täpsemini kirjeldada, milline see armastuse jõud välja näeb. See pole sugugi aura või energia moodi ega ka valguskiire sarnane. Vahel on see täiesti teistsugune kui need, aga ma näen seda ikkagi. Inglid ei õpetanud mind mitte üksnes nägema armastuse jõudu, vaid nägema ja mõõtma ka selle tugevust, nii nagu mõõdetakse temperatuuri.
Armastus on võimsaim jõud maailmas.
11
Just inglid on õpetanud mulle seda kõike, mida ma praegu tean. Arvatavasti kõige rohkem on mind õpetanud ingel Miikael ja ingel Hosus – peale kaitseingli, kellest mul ei lubata rääkida. Esimest korda kohtasin ingel Miikaeli väga väiksena. Peaaegu alati ilmub ta mulle kena mehena. Hosust kohtasin esmakordselt umbes siis, kui nägin esimest korda armastuse jõudu. Temal on vanamoelise kooliõpetaja välimus, ta kannab keepi ja naljaka kujuga mütsi. Ta on tulvil teadmisi ja tarkust, suudab mu tuju rõõmsaks teha ja mulle kindlustunnet anda. Esimest korda tuli ta aastaid tagasi, kui mul oli diagnoositud düsleksia ja ma tundsin end koolis väga rumalana, praegu aitab ta mul kirjutada ja intervjuusid anda. On veel üks ingel, kelle nime ma ei tea ja keda ma ei ole kunagi isegi õieti näinud. Ta on minu juures, kui mind armastuse osas haritakse. See ingel oli köögis, kui nägin armastust ema ja isa vahel, ja ta on praegu minuga, kui kirjutan armastuse jõust. See ingel tundub alati olevat minust paremal, pisut minust tagapool ja nägemisulatusest väljas. Tundub, nagu ei lubataks mul teda näha. Mõtlen temast kui erilist tüüpi õpetajainglist, kes on mulle saadetud selleks, et saaksin armastusest paremini aru ja võiksin seda teile edasi anda. Kui see nimeta ingel oli mulle näidanud, kuidas armastuse jõudu näha, hakkas ta õpetama selle tugevuse mõõtmist. Et olin sel ajal vaid kuue- või seitsmeaastane, kasutas see ingel õpetamiseks minu sõrmi. Kui ta tahtis näidata, et selle armastuse jõu tugevus, mida näen, vastab kolmele, painutas ta kaks mu sõrme peopessa ja kolm jäid püsti. Seda tehes seisis ta mu selja taga ja kui tahtsin ümber pöörata, et teda vaadata, oli mul tunne, et ma ei 12
saa seda teha, mingi jõud oleks mind nagu takistanud. Kui oleksin armastuse jõudu täiskasvanuna mõõtma õppinud, oleks ingel mind arvatavasti teistmoodi õpetanud. Aga niimoodi ma seda õppisin ja niimoodi mõõdan armastuse tugevust ka praegu. Enamasti jääb selle armastuse tugevus, mida näen, ühe ja kümne vahele, aga vahetevahel antakse mulle eesõigus näha armastust, mis jääb sellest skaalast õige palju väljapoole. Teinekord tundub selle mõõt olevat 100. See arv – 100 – oli suurim, millest minusugune laps suutis aru saada, kui nimeta ingel mulle seda kõike õpetas. Väga ilus on näha armastust, mille tugevus on 100. See peegeldab isikust lähtuva armastuse puhtust. Siiski on seda ülimalt keerukas kirjeldada; see on kristallselge, tulvil sooja valgust. Armastuse jõud särab inimese ümber ning kiirgab temast. Sellise intensiivsusega armastuse nägemine pakub mulle ülisuurt rõõmu. See muudab väga emotsionaalseks ja ma kaotan peaaegu kõnevõime. See puudutab mind sügavalt ja armastus minu enda sees liigahtab. Võin tunda selle mõju veel nädalaid hiljem. Ma ei tea kuidagi, kas tunnen armastuse jõudu teistmoodi kui teised. Inglid on öelnud, et igaühel on võime armastust tunda. Siiski võib olla, et kuna inglid on teinud mind armastusest väga teadlikuks ja õpetanud seda füüsilisel kujul nägema, siis olen selle suhtes tundlikum kui teised. Inglid on öelnud ka seda, et jumal on mul lubanud näha armastuse jõudu selleks, et saaksin äratada armastuse, mis on meis kõigis. Oleme kõik sündinud puhta armastusena. Emaüsas 13
armastame kõik tingimusteta. Igaüks meist, olenemata sellest, kas olime tahetud või kas emal oli kerge rasedus või sünnitus, hõõgab sündides puhast armastust. Vastsündinuna teame, et oleme täiuslikud ja armastust väärt. Tunneme iseenda ja kõigi vastu enda ümber puhast armastust. Paraku hakkab see armastuse jõud peaaegu kohe vähenema. Isegi siis, kui ema ja isa maimukest väga-väga armastavad, hakkab laps tajuma meie maailma külmust ja armastuse nappust ning tõmbub kaitsesse, kapseldades seda armastust iseendasse. Ingel õpetas mind nägema, kuidas armastuse iseendasse kapseldamine välja näeb. Kui mulle seda õpetati, olin umbes kaheksa-aastane. Elasime ühe nõo juures Ballymunis, meie Old Kilmainhami maja katus oli sisse varisenud. Oli kaunis kevadpäev ja tulin parajasti üksinda poest, kust olin emale piima ostnud. Minu kõrvale ilmus nimeta ingel. Tänaval mängis poistekamp ja ingel osutas umbes viieaastasele kõhnale lühikeste pükste ja särgiga poisile ning käskis teda tähelepanelikult vaadata. Poiss vaatas minu poole. Ingel laskis mul näha midagi lindisarnast ümber poisi keha umbes südame kõrgusel. Seda on raske kirjeldada. See oli läbipaistev nagu jää, kõva ja külm. Armastus oli nagu tema sisse suletud, et ta jälle haiget ei saaks. Ingel küsis, kas ma tunnen midagi. Tundsin poisi valu ja ka armastust, mida ei lastud välja. See kiskus mind pooleks. Tahtsin teda kallistada. Läksin tema poole ja lähemale jõudes nägin, et ta on nutu äärel. Ütlesin tere ja sirutasin käe, aga ta pöördus eemale. Ingel ütles, et poiss oli blokeerinud oma armastuse ja kartis mu tähelepanu nagu ka ükskõik kelle teise oma. 14
Mul oli kahju, et mul polnud taskus ühtki kommi, mida talle anda. Küsisin inglilt nagu tüüpiline kaheksa-aastane, kas kommist oleks abi olnud. Ma ei saanud näha ingli nägu, ma pole seda kunagi näinud, aga ta nagu naeratas vastates, et lahkus, armastust näitav žest võõralt või ükskõik kellelt võiks aidata sel poisil osa armastusest luku tagant valla päästa. Vahel päästame natuke armastust vabaks ebateadlikult. Kui kuuleme mõnd maad tabanud tragöödiast, haarab paljusid meist määratu kurbus ja kaastunne. Me ei tunne neid inimesi, aga elame neile kaasa. See puudutab meid. Armastus meie sees ärkab ja me laseme osa sellest luku tagant välja. Mäletan, kuidas kohtasin 2004. aastal otse pärast seda, kui oli teatatud Kagu-Aasiat tabanud tsunamist, tänaval üht naist. Mina ei olnud katastroofist veel kuulnud ja mind hämmastas temast lähtuva armastuse tugevus. Ma ei teadnud selle põhjust. Tema olemuse igast osast oleks aga nagu keerelnud välja armastuse pööris. Emotsioonide tugevus ja ligimesearmastus, mida ta tundis, oleks nagu minema puhunud kaitsemüürid, mis ta end armastuse valust säästmiseks oli ehitanud. Tunneme armastust emotsioonide kaudu. Emotsioonid tekitavad erutust, aidates valla päästa armastust meie sees, mida püüame ehk kontrolli all hoida. Paljud meist annavad oma parima, et takistada armastuse liigahtamist enda sees, nii et lakkaksime kaasa tundmast. Otsustame nii, et kui mõni sündmus meid isiklikult ei puuduta, siis ei tohiks see meile üldse korda minna. See ju ei mõjuta meie elu. Aga mõjutab küll. Kui me ei luba endal tunda kaastunnet ja armastust teiste inimolendite, ka lausa võõraste vastu, 15
muutume vähem inimlikuks ja see soodustab vihkamise teket. Muutume jahedamaks isegi nende vastu, kellest tõepoolest hoolime. Samamoodi unustame hoolitseda iseenda eest ja armastada iseennast. Inglid ütlevad, et iseennast armastamata pole võimalik õnne tunda. Mulle on näidatud, et enamik inimesi ei armasta iseennast küllalt palju. Me nagu oleksime unustanud, kui tähtis see on. Nimeta ingel, kes on armastuse kohta mulle väga palju õpetanud, õpetas ka ära tundma armastuse jõudu, kui see on suunatud inimesele enesele. Kui aus olla, siis oma peres ma üles kasvades seda tihti ei näinud. Esimest korda nägin seda seitsme- või kaheksa-aastaselt. Mäletan, kui läksin vanaema poole jõuluõhtule. Seal oli palju rahvast. Nimeta ingel käskis mul vaadata elutuppa. Seal istus suure mugava tooli käetoel onu Peter. Nägin, et temast lähtus armastuse jõud, mis liikus ettepoole ja siis jälle tema poole tagasi nagu laine. Nägin, et see oli armastuse jõud, sama, mida olin näinud ema ja isa vahel, aga onu Peter nagu kümbles iseendast lähtuvas armastuses. Ta tundus olevat väga õnnelik, õnnelik lihtsalt selle üle, et on olemas. Tema armastus iseenese vastu oli väga ligitõmbav. Tahtsin tema juures olla. Sel hetkel märkas ta mind ja kutsus mu enda juurde. Istusin rahulolevalt tema põlvele ja mind lohutas ja rahustas tema armastus iseenda vastu, samamoodi see, et ma nägin seda. Vahepeal küll ajas see mulle naeru peale ja onu Peter vaatas mind küsivalt, nagu juureldes, mida küll see kummaline lapsuke võiks mõelda. Armastus, olgu iseenda või teiste vastu, aitab meil sügavamalt suhestuda oma vaimsusega, hingega. Isegi kui see 16
raamat õpetab teid üksnes iseennast rohkem armastama, muudab see suuresti teie ja teie lähedaste elu. Järgmises peatükis räägin põhjalikumalt, miks see nii oluline on ja kuidas te saate iseennast rohkem armastada. Igaühel meist, inimolendeist, sõltumata religioonist või uskumusest, on hing. Jumal armastab meid kõiki nii väga, et on andnud igaühele meist killukese iseendast. See jumala valguse kild on meie hing. Oleme oma hingega palju tugevamalt kontaktis, kui avame ennast armastusele. Armastus on armastus, alati seesama. Ometi näitas nimeta ingel mulle, et paljud inimesed näevad armastust väga kitsalt. Nende arvates on see kas kahe inimese vahel või perekonnas. Olen kohanud väga palju inimesi, kes vajavad hädasti armastust, aga arvavad, et seda pakub ainult armulugu. Sellepärast pole nad võimelised nägema armastust, mida neile juba jagatakse, ega armastuse võimalusi. Nad ei mõista, et me saame armastada mitut moodi. Olin umbes üheteistkümneaastasena tõllakuuris suure võõrastemaja taga County Clare’is, kus mu vanaema töötas. Tuli nimeta ingel ja käskis mul vaikselt oma vanaisa järel käia, nii et ta mind ei näeks. Vanaisa oli tasane mees. Ta oli Iirimaa iseseisvuse eest võideldes jalast ilma jäänud ja liikus seepärast vaevaliselt. Vanaisa läks ühte katusealusesse, hiilisin vaikselt talle järele ja jälgisin teda. Nägin, kuidas vanaisast voogas armastust, hoolimata ehmatusest ja murest, mis peegeldus tema näol. Mina murdsin pead, mis toimub. Vanaisa võttis taskust valge taskuräti ja kummardus suurte raskustega põrandale. Kui nägin, mille ta sealt üles võttis, sain aru, mis oli juhtunud. Taskuräti sees oli kaks pisikest lindu – pääsupojad. 17
Kõrgel seinal oli pääsukesepesa ja need kaks linnukest olid sealt kuidagimoodi välja kukkunud. Mind liigutas väga armastav ilme vanaisa näol ja armastuse jõud, mis temast lindude poole voogas. Nimeta ingel mu kõrval sõnas: „See on armastus. Ta on palju armastust blokeerinud, sest ta elu on olnud väga raske.” Mõtlesin kurbusega vanaisa kahele lapsele, kes olid noores eas traagiliselt surnud, nii oli mulle räägitud. „See armastus, mida ta nende lindude vastu tunneb, on samasugune nagu armastus, mida sa nägid oma vanemate vahel. Kurb, et su vanaisa peab lihtsamaks näidata välja armastust lindude kui oma pere vastu.” Vanaisa läks vaevaliselt katusealuse ukse poole, kepp ühes ja kaks linnupoega ettevaatlikult ja õrnalt teises käes. Kui varsti pärast seda kööki läksin, oli vanaisa need linnupojad hellalt kasti pannud, et nad oleks kindlas kohas, ja toitis neid väikese pipeti abil sooja piimaga. Niimoodi hoolitses ta pisikeste eest mitu nädalat, lubades vahel ka mul neid toita. Kui pääsukesed olid piisavalt tugevad, et enda eest ise hoolt kanda, laskis ta nad vabaks. Nimeta ingel ütles, et armastus on armastus, aga me võime armastada väga mitut moodi. Kõigis meis on puhas armastus. Vastsündinuna olime tulvil armastust ja ükskõik, mis meiega sellest saadik ka juhtunud pole, armastus on ikka alles. Olenemata sellest, mis elus on ette tulnud või mida oleme teinud teistele, armastus meie sees ei vähene. Kuid enamik meist sulgeb sellest kas palju või lausa kõik sügavale enese sisse. Peame uuesti õppima, kuidas seda vallandada. Kõige vastu armastuse tundmine aitab meil puudutada seda armastust meie sees ja laseb meil sellest rohkem 18
välja anda. Armastust puudutavad isiklikud armastuse kogemused: selle tundmine, hoolivate mõtete mõtlemine või armastuse nägemine. Me õpime üksteiselt, kuidas armastada. Inglid on mulle öelnud, et me kõik võime õppida armastust sagedamini ja tugevamalt tundma. Just sellepärast olen ma kirjutanud selle raamatu.
19