Eestimoisad

eesti m천isa

Juhan Maiste

Tekst © Juhan Maiste, 2014 Fotod © Autorid, 2014 (lk 216) Toimetaja Eda Posti Kujundaja Mari Kaljuste ISBN 978-9985-3-2923-8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Printon Trükikoda AS

SISUKORD Eessõna 9 Aa mõis, Ida-Virumaa 12 Aaspere mõis, Lääne-Virumaa 14 Alatskivi mõis, Tartumaa 16 Albu mõis, Järvamaa 18 Alu mõis, Raplamaa 20 Aruküla mõis, Järvamaa 22 Atla mõis, Raplamaa 24 Eivere mõis, Järvamaa 26 Esna mõis, Järvamaa 28 Heimtali mõis, Viljandimaa 30 Helme mõis, Valgamaa 32 Hiiu-Suuremõisa mõis, Hiiumaa 34 Hõreda mõis, Raplamaa 36 Jäneda mõis, Lääne-Virumaa 38 Järve mõis, Ida-Virumaa 40 Kabala mõis, Järvamaa 42 Kalvi mõis, Ida-Virumaa 44 Karksi mõis, Viljandimaa 46 Keava mõis, Raplamaa 48 Kehtna mõis, Raplamaa 50 Keila-Joa mõis, Harjumaa 52 Kernu mõis, Harjumaa 54 Keskvere mõis, Läänemaa 56 Kiiu tornlinnus ja mõis, Harjumaa 58 Kiltsi mõis, Läänemaa 60 Kiltsi mõis, Lääne-Virumaa 62 Kirna mõis, Järvamaa 64 Kloostri mõis, Läänemaa 66 Kolga mõis, Harjumaa 68 Koluvere mõis, Läänemaa 70 Kose-Uuemõisa mõis, Harjumaa 72 Kuremaa mõis, Jõgevamaa 74 Kõltsu mõis, Harjumaa 76 Kärstna mõis, Viljandimaa 78 Lahmuse mõis, Viljandimaa 80

Laitse mõis, Harjumaa 82 Lihula mõis, Läänemaa 84 Liigvalla mõis, Lääne-Virumaa 86 Lohu mõis, Raplamaa 88 Loodi mõis, Viljandimaa 90 Maardu mõis, Harjumaa 92 Maidla mõis, Ida-Virumaa 94 Malla mõis, Lääne-Virumaa 96 Matsalu mõis, Läänemaa 98 Mooste mõis, Põlvamaa 100 Muuga mõis, Lääne-Virumaa 102 Mõdriku mõis, Lääne-Virumaa 104 Norra mõis, Järvamaa 106 Ohtu mõis, Harjumaa 108 Olustvere mõis, Viljandimaa 110 Padise mõis, Harjumaa 112 Palmse mõis, Lääne-Virumaa 114 Pidula mõis, Saaremaa 116 Pirgu mõis, Raplamaa 118 Polli mõis, Viljandimaa 120 Porkuni mõis, Lääne-Virumaa 122 Puhtu mõis, Läänemaa 124 Purdi mõis, Järvamaa 126 Purtse mõis, Ida-Virumaa 128 Puurmani mõis, Jõgevamaa 130 Põhjaka mõis, Järvamaa 132 Põltsamaa mõis, Jõgevamaa 134 Pädaste mõis, Saare maakond 136 Pühajärve mõis, Valgamaa 138 Raadi mõis, Tartumaa 140 Raikküla mõis, Raplamaa 142 Riguldi mõis, Läänemaa 144 Riidaja mõis, Valgamaa 146 Riisipere mõis, Harjumaa 148 Rogosi mõis, Võrumaa 150 Roosna-Alliku mõis, Järvamaa 152 Räpina mõis, Põlvamaa 154 Saare mõis, Jõgevamaa 156 Sagadi mõis, Lääne-Virumaa 158

Saku mõis, Harjumaa 160 Sangaste mõis, Valgamaa 162 Saue mõis, Harjumaa 164 Seidla mõis, Järvamaa 166 Suure-Kõpu mõis, Viljandimaa 168 Suure-Lähtru mõis, Läänemaa 170 Sõmerpalu mõis, Võrumaa 172 Taagepera mõis, Valgamaa 174 Tarvastu mõis, Viljandimaa 176 Toila-Oru mõis, Ida-Virumaa 178 Tori mõis, Järvamaa 180 Triigi mõis, Harjumaa 182 Tõlluste mõis, Saaremaa 184 Tõstamaa mõis, Pärnumaa 186 Udriku mõis, Lääne-Virumaa 188 Ungru mõis, Läänemaa 190 Valkla mõis, Harjumaa 192 Vana-Võidu mõis, Viljandimaa 194 Varangu mõis, Lääne-Virumaa 196 Vasalemma mõis, Harjumaa 198 Vatla mõis, Läänemaa 200 Vigala mõis, Raplamaa 202 Vihterpalu mõis, Harjumaa 204 Vihula mõis, Lääne-Virumaa 206 Vääna mõis, Harjumaa 208 Õisu mõis, Viljandimaa 210 Ääsmäe mõis, Harjumaa 212 Mõisad maakonniti 214 Fotode allikad 216

EESSÕNA Armas lugeja!

Seejuures ei kavatsenud Kavafis sugugi muuta võitjate ajalugu kaotajate ajalooks. Tema projekt oli radikaalsem. Ta teenib Ajalugu kui ajalugu, kui midagi säärast, mida annab ladusalt ümber jutustada. Kavafisel ei mahu ajalugu põhjuste ja tagajärgede Prokrustese sängi. Ajalugu pudeneb laiali lehekülgedeks, ja ka seal pääsevad värssidesse üksnes ääremärkused.

(Aleksander Genis, „Dovlatov ja tema ümbrus: filoloogiline romaan”) Raamat, mille sa avasid, ei ole teatmeteos. Ega ka mitte uus teoreetiline käsitlus Eesti ajaloost ja kultuurist.

Pigem on see raamat mälust: kokku seatud mosaiik aastate pikku kusagile ajusoppi kinni jäänud hetkedest, mis näilisele juhuslikkusele vaatamata on autorile ühel või teisel moel olulised. Sest ajaloost saab kõnelda mitut moodi. Võib rääkida kaugetel maadel aset leidnud imelistest, aga meile paljuski arusaamatuks jäävatest sündmustest, nii nagu neist omal ajal kirjutas Herodotos, või siis jutustada lähedastest ja omastest asjadest, otsekui räägiksime omaenda isast või emast. Ühe või teise mõisa ajaloo kõrval kõneleb raamatus, mida ehk sirvima asud, subjektiivne, isiklik noot, mis ilmub teadmata kunas ja kuidas, ent on kohal, kui suure kõrval kõneleme väikesest. Välismaailm on refleksioon, ajalugu selle peegeldus mälus, mis kusagil hinges või koguni diafragma kohal tekitab hinge puhastava äratundmiselamuse. Sest ajaloost saab kõnelda kahel erineval viisil – proosas või luules, nagu sellest oma poeetikakursuses kirjutas Aristoteles.

Objektiivse ja kriitilise ajaloo kõrval elab ajalugu kunstis. Faktide kõrval fantaasia, mida Paul Ricoeur on pidanud mõistmise aluseks. Sillaks erinevate mälukatkete vahel, mis ilmuvad äkki ja kaovad kiiresti. Ajalugu on see, mille muusa Kleio on pannud tallele, valides ühest pikast ja sõlmederohkest reast välja seigad, mis võivad olla kas kaunid või koledad, õnnelikud või siis hirmuäratavad. Sest meie maailm koosneb kahest võrdväärsest osast – valgusest ja varjust, ideest ja vormist, mille Ariadne on sidunud kokku päästva lõngaga. Ajalugu on lained ja lainete poolt siledaks lihvitud kivid, mida üritame põimida ketiks, riputada selle kaela, mis siis, kui pärlivöö valmis, muutub iseenesest orja oherdiks. Millest siis üritame taas kord vabaks pääseda. Kirjutada juba tuntud ja teada lood üles kuidagi teistmoodi ja leida sellele, mida juba teame või mida me veel hetkel ei tea, juurde uusi vaatenurki ja tõlgendusi. Nii mõnigi kord on minu käest küsitud, et missugune on minu meetod. Kahjuks polegi ma sellele veel vastanud. Olgu, ma vastan – ring ja hermeneutiline ajalookäsitus, kus kõik, mis on kunagi olnud, on ka kusagil alles, kus selleks, et pääseda edasi, tuleb minna tagasi, kus kõik niikuinii kordub ja kus nagu oravad rattas tiirlevad aastad, inimesed, tsivilisatsioonid. Kus sündmused, mida mäletame, ei ole triigitud ega silutud, ega leba üksteise kõrval kapis, vaid kokkukuhjatuna Pandora laekas, mille kaant ei ole kellelgi veel õnnestunud lõplikult avada.

Selleks et mõista, miks maailm on maailm ja kivi on kivi, mille meister on ladunud müüriks, tuleb uurida mitte üksnes kive, mörti ja piimvalget stukki mõisasaalis, vaid ka põhjusi, miks asjad on üldse olemas. Maailma võib

lugeda kahel erineval viisil, alustades või faktidest, mis, nagu väidab Umberto Eco, on salakirjas üles tähendatud ja mis ka avanevad meile salakirjas, mille lugemiseks peab olema valmis, nõudku see siis aega päeva või terve elu. Igat tükki maailmast – taimi täis aeda või kalu täis tiiki – võib vaadelda kui jõudu. Taime iga oks, looma iga jäse, iga niiskustilk on ikka jälle selliseks aiaks ja selliseks tiigiks. Iga monaad ehk nn olemisüksus (un universe concentrè) on iseenesest pime, väike maailm (petit monde), millel puuduvad aknad ja mis suhtleb maailmaga üksnes nagu peegel (un miroir vivant de l’univers), on öelnud meie teema üks sissejuhatajaid Gottfried Leibniz. ✵ Mõis on monaad ja mõis on mälu. Märk, mille tugevuses ei ole põhjust Balti maailmas kahelda. Mõisad on tänini alles – suured sammaste ja tornidega majad, ümber pargid ja põlispuud, mis heidavad tiigiveele tumedaid varje ja koonduvad ridadesse juba kaugel eemal. Mõis on reaalne ja mõis on ettekujutus, unenägu, millest ei julgekski ärgata. Meie Eesti mõisad. Mõelgem korraks järele! Tükike Euroopat õhtumaa viimasel piiril. Koht, kus apelsinid said küpseda lumes. Kreeka sambad ja Rooma kaared, Veneetsia aknad ja Prantsuse katused. Uexküllid, Stackelbergid – kõik need, keda enam ei ole, kuid kelle mälu peegeldub mõisasaali mõrases peeglis. Avab end helesinises ja roosas putopepudega salongis. Otsekui kusagil Lampedusa saarel, pueblo indiaanlaste maadel, buuride juures Aafrikas. Krahvipreili kahvatud huuled, mis ilmutavad end nagu päris luule, kui taevast pudeneb kuldseid tähti.

Oleme ahelais. Elame „tuhande mõisa maal”, mida on väetanud Teutooni Ordu rüütlite veri. Kuhu on jätnud jälje Taani kuningas, Rootsi palgasõdurid, sakslased, poolakad, šotlased. Ja Vene tsaar. Kõige ühiseks nimetajaks kolonisatsioon, mis ühe piirimaa saatuse sidus Euroopa ja selle kultuuri, vaimu ja võimukorraldusega. Kui ei oleks olnud mõisaid, poleks olemas seda Eestit, mida peame omaks. Oleksime rikkamad ja vaesemad ühekorraga.

Nii nagu küla toetub kollektiivsele mälule, tugineb Eesti iseseisev mõte mõisakultuurile. Friedebert Tuglas käis kosjas Ahja mõisas. August Kitzberg pidas vallakirjutaja ametit Pollis. Karl August Hindrey isa oli õllepruul, kes sai kirjatähed selgeks paruni koduõpetaja juures. Viiralt on pärit Varangu valitsejamajast.

Mõis avas pidusöögi Olümpose jumalate juures. Mõisast läks liikvele ilu. Mõisast sai kevaditi õunapuu- ja kirsiistikuid. Mõisast asusid teele viinavoorid, mis vonklesid ühe valgesambalise postijaama juurest teiseni. Teekond Liivimaa auklikel teedel või kohevas lumes võis võtta päevi; et ninad ja varbad pika teekonna lõpuks alles oleks, tuli vaadipõhja uuristada auk. Uhkuse ja isekuse hetk. Päikesest kollaseks parkunud lambanahksed kasukad seljas ja liiliaõied mulgi tanudel. Vanaisa poolt päriseks ostetud talust saadeti lapsed Tartusse ülikooli. Heimtalist ja Suure-Kõpust, Räpinast ja Roosna-Allikult. Me ei tea, mis oleks saanud siis, kui poleks olnud revolutsiooni.

Prantsusmaal, Venemaal, Eestis. Mis oleks saanud Euroopast ja kuhu kuuluksime praegu? Õnneks on ajalool omadus kulgeda üksnes ühtepidi. Ajalugu ei saa keegi kohtusse kaevata. Selle üle on võimelised õigust mõistma üksnes advokaadid. Nii nagu suur loodus, ei tunne ka minevik mõisteid „valge”, „must”, „ilus”, „inetu”. Minevik on see, mida ette kujutame. Mis miraažina kaugeneb kõrbeliival, mida lähemale me sellele jõuame. Möödunud suvel käisin kohad, millest raamatus juttu tuleb, taas korra läbi. Tegin uusi fotosid. Kust tuleb see kõik? Kust pärineb meie liha ja veri? Ristid, mida enam ei ole, kabelid, millest minu nooruse aegu olid

10

saanud uue ajastu ja progressi märgid – bensiinijaamad. Miks on mõisad ikka veel olemas? Kust pärineb hullumeelsus ehitada mahajäetud, räämas ja võssa kasvanud paigad uuesti üles? Miks ei anna mõisad asu? Miks me sinna ikka ja jälle tagasi tahame? Mis metsik ja meeletu ilu vaatab aiaväravast uudistades müüri tagant vastu? ✵ Mõisal on eri keeltes erinev nimetus – villa, château, manor, usadba, mõza, muiža –, ent vaatamata erinevustele mälupildis ja vormis kannavad need laias laastus üht ja sedasama tähendust. Mõis on paik, kus väsinud hing võis leida rahu. Kuhu võis linnast pageda, kus kohtuda sõpradega ja pidada kirjavahetust. Mõisas võis võtta seljast tooga ja jalutada üle roheliste aasade ja kuldsete viljapõldude, näha, kuidas hommikuti läheb kellade kõlksudes sööma kari. Kuidas vaikus vallutab meeled ja puhkus, otium, taastab jõu. Mõis on üksildase hinge salajane teekond Elysioni väljadele mitte järgmises, vaid juba selles elus, nagu oma „Epistlites” on kirjutanud Plinius noorem. Eestikeelne sõna „mõis” on Paul Ariste järgi koht, kust „saaki katkuti”, see asus külapõldudest lahus ja on tänaseks kusagilt soosaarelt või põlismetsast välja raiutud.

Mõisast nagu ka talust oleme pärit. Mõisast oleme saanud kaasa oma visa ja edeva loomuse. Mõis on eestlasele nagu kirik, mis sunnib veel nüüdki võtma sisse palvepoosi. Puude vilus lagunenud trepiots, viltune sammas, kasvuhoone maltsa kasvanud tugimüür. Millal pääseb eestlane tagasi koju? Mis on siis ikkagi mõis ja kellele see kuulub? Mis on mõisa mõte? Kes on need inimesed, kes usuvad, et mõisad tuleb üles ehtida – Suure-Lähtru, Triigi (Kõue), Ääsmäe ja kõik need mõisakoolid, mille restaureerimise eest peaksime olema ettevõtlikele inimestele lõputult tänulikud. Tulla kokku saali, nagu kunagi külatanumale, laulda ja tantsida koos, heisata lipp, mis sinimustvalgena kannab edasi vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideid. Musta orjuse kõrval vabaduse ja demokraatia ideed – olgu selle sõnum siis pandud kirja Rousseau üleskutses „tagasi looduse juurde” või ilmneb Jeffersoni ja Washingtoni juures Virginias, kus valgete sammaste vahelt paistavad ära porgandipeenrad ja kurgivaod.

Meist igaühel on oma mõis, igal küll pisut isemoodi. See raamat, armas lugeja, on vaid üks katse maalida pilti 101 mõisast ja 101 alleest, mis on saanud alguse igatsusest ilu järele ja tuletavad meelde teed, eluteed. Meenuvad Artur Alliksaare sõnad: „Mis kord on alanud, lõppu sel pole, kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.” Priit Pärna filmis asub inimene hommikul teele ja jõuab õhtul tagasi koju. Rikkam ja parem ühe teadmise võrra sellest, et maailm ei ole muud kui ring. Ettevalmistusi selle raamatu kirjutamiseks alustasin ma juba lapseeas. Õisus, Vana-Võidus, pärast ülikooli koos Helmi Üprusega mõisast mõisasse sõites. Korjates neid kokku nagu vahtralehti – punaseid, kollaseid, kirjusid. Neist igaüks teisega sarnane ja ometi erinev. Ilus! Ilu tõttu ja ilu pärast oleme üldse olemas. Ilma iluta oleksime keegi teine, elaksime „ilma võimeta kujutada ette seda tohutult suurt ala, kus, nagu kõneles Sokrates, elame koos meie (inimesed – J. M.), Phasisest Heraklese sammasteni. … Kus maa on nagu kaheteistkümnest siilust kokku traageldatud pall, kaetud kunstniku poolt kirjude värvidega” (Platon, „Phaidon”).

Et mõista Eesti mõisate lugu, soovitan järgmisel kevadel, kui puhkevad õide valged ja kollased ülased, võtta lisaks kümnetest mõisaraamatutest ammutatud teadmistele kaasa ka pisuke tükike kujutlusvõimet. Kohtume mõisaväravas. Nii kella kümne paiku. Ehk siis mõni minut varem ….

Juhan Maiste

11

4

Albu mõis Järvamaa

Järvamaa on mõisate maa. Albu on neist vanim, rajatud juba 1282. aastal, kui sealkandis ehitati esimesi kirikuid ja ümberkaudsed talupojad alles seadsid atra uute isandate meele järele. Võrreldes Harjumaaga, kus curia ehk siis mõisahoov oli tuntud juba enne Jüriööd ning veskid, kümnisevilja aidad ja mõisahoovi ümbritsev puidust kaitsetara olid hakanud kujundama maastikupilti, jäi Kesk-Eesti veel pikaks ajaks talupoja kätesse, kes külvas ja kündis oma suva järgi, kandis puusal mõõka ja maksis ära rendi. Toonast Eestit ning siin valitsevaid võimu- ja majandussuhteid on tänapäeval kogunisti raske ette kujutada. Oma praeguses asukohas asub mõis alates 14. sajandist, mis lubab nüüdse mõisamaja keldrites aimata jälgi ehitus- ja ümberehitusetappidest, mil Albu kuulus Liivi Ordule. Rootsi kuninga Gustav II Adolfi läänistuste järgi valitsesid Albus Schrapferid ja Taubed. Alates 1655. aastast sekkusid mängu Nierothid, kes tõid kaasa nii värsket verd kui tülisid kinnisvara omandiõiguste küsimustes. Kummastaval moel oli Adam Bernhard von Schrapfer heitnud abiellu ema uue abikaasa Magnus von Nierothi tütre Christina Elisabeth von Nierothiga, võtnud üle oma isa mõisad ja maksnud emale välja kompensatsiooni nende eest. Pärast Adam Bernhardi surma 1675. aastal abiellus Christina Elisabeth uuesti ja tema abikaasaks sai Friedrich von Löwen. 1685. aastal päris Albu Magnus ja Anna Elisabeth von Nierothi poeg Magnus Wilhelm von Nieroth, kes alustas Albus ka uue 18

Baroksed seinamaalingud Albu mõisahoone vestibüülis.

ruumika mõisahoone ehitamist. Kuni aeg sai otsa ja puhkes sõda. Võrreldes paljude teiste valdustega kosus Albu pärast sõda küll kiiremini. 1742. aastal, Douglaste ajal, võeti taas korra ette suurejoonelised ehitustööd.

Albu on üks väheseid Eesti barokkmõisaid, omamoodi sümbol, mis annab tooni nii möödunud Rootsi ajale kui sõjajärgsetele kõhnadele aastatele, kus ehitati vähe ja enamasti möödunud aegade vaimus. Väljastpoolt on mõisamaja tagasihoidlik, maadligi ja pisut matsakas, ehk siis kunagi küll üle kallatud suhkurpeene dekooriga, mis aga nüüdseks seintelt maha varisenud. Hoone välisilmes domineerivad lahmakas kelpkatus ja esifassaadi ette suhteliselt hilisel ajal rajatud veranda. Majja sisenedes meeleolu muutub. Värvi ja päikest täis interjöörid, mis avanesid, kui paarkümmend aastat tagasi algasid majas restaureerimistööd. Seinad nagu okassiilid – kunagi krohvimise tarbeks seintesse koksitud pulgad püsti –, mis sellele, kellel puudub varasem kokkupuude ehitamisega, võivad jätta üsnagi arusaamatu mulje. Nii see restaureerimise tehnoloogia on. Autentsus ennekõike, nagu öeldakse Veneetsia hartas. Ja selle järel tuleb esteetika. Pidula ja Loodi kõrval, kus ornamendid on vaid juppidena alles, mõjuvad Albu puitpaneelidele ja krohvlagedele maalitud pannood tervikliku ja kuidagi eriliselt küpsena. Umbes nagu Tallinna vanalinnas, kus Albule iseloomulikke siniseid ja punaseid akantuselehtedega talamaalinguid on kümnete või kogunisti sadade

kaupa alles. Värvide paraad. Taevasinas hõljuvad ringi tiivulised luiged, lagede poortidelt langevad alla helepunased – või on see värv oranž? – maalitud kardinad. Ühel lõuendiga kaetud lagedest võib näha jumalannat, keda paksupepuline ingel (või siis on tegemist amoretiga, mine neid kunstiasju tea!) pärjab parajasti loorberikimbu ja kuldse krooniga. Kui üldse, siis võib midagi seesugust

kohata kusagil Lätimaal Dorismuižas, kus kõik on nii või naa suurem – koguni malts aiaservas kõrgem, raha ja ruumi olnud läbi aegade enam. Mis Albu nüüdsel ajal kuulsaks on teinud, on mõisamaja ümbritsevatel küngastel igal aastal aset leidvad suusavõistlused, mis annavad eestlasele lootust tulevikuks.

19

39 Lohu mõis Raplamaa

Kohilast ei ole Lohule enam palju maad. Tallinna–Viljandi maanteed mööda Rapla poole sõites kerkib see paari kilomeetri järel esile, kõigepealt puiestee ja sellest kurakätt jõgi, vesiveski ja kõrged müürid. Mõis peidab end väravate taha. Seespool müüre asub paradiisiaed.

Unustuse udu. Õietolm ja silla valged kaared. Jõel kaks väikest saart, kus leiti varju juba muinasajal. Eestimaa mõisaid ei ole rajatud maastikku mitte pilla-palla, nagu jumal juhatas, vaid ikka mõistuse järgi ja sinna, kus olid rohumaad ja kus ader sai pöörata ringi küpse mullakamara. Lohut on mitugi korda rajatud. Läti Henriku kroonikas on juttu suurest külast ja Jaanilinna-nimelisest linnusest, mille all 1224. aastal võideldi kaks nädalat. „Ja nad jätsid neile elu, panid põlema linnuse puidust seinad, aga kõik hobused ja härjad ja karja, vara ja raha ja riided võtsid sakslased endale, jagades neid võrdselt liivlaste ja lätlastega.” Elu on näitemäng, kus kolmele tragöödiale järgneb saatürdraama. 1779. aastal ostis Lohu mõisa Otto Wilhelm von Krusenstiern, kelle põliskodu Hagudi asus kümmekonna kilomeetri kaugusel. Üsna pea pärast Põhjasõda oli Hagudisse kerkinud barokne tornikestega lossike. Ihaleti aga enamat. Rootsi-aegse mõisamaja kõrvale, mis veel praegu alles, kerkis Lohul uue ajastu villa täis elegantsi ja Ovidiuse luulet. Lohu antiigiteemalised seinamaalingud on Eesti kunstiajaloo vaieldamatuid imesid. Vetehaldjad juhatavad kätte tee. Ümberringi vahutavad veed, kosed kaljude vahel, 88

helesinine taevas, maailm täis igatsust ja nõiduslikult kaunist luulet. Gottlieb Christian Welté tagasihoidlik signatuur koos aastaarvuga 1791 maalingute allnurgas osutab ühele tundelisimale kunstnikunatuurile, kelle rolli nn Maarjamaa rokokoo elluäratamisel on raske alahinnata. Goethe-linnast Frankfurdist pärit kunstnikul oli imepärane oskus kasutada värve. Maalida õrna faktuurina maastikupilte lõuendile ja märjale krohvile. Juba kunstniku isa Anton Welté oli tunnustatud maastiku- ja loomamaalija. Onu tõenäoliselt Mainzi kuurvürsti õuemuusik. Gottlieb Christiani päralt olid oskused ja edu.

Teda on mõnikord kutsutud „tavalisse ellu sobimatuks geeniuseks”. Ühel meeltesegaduse hetkel oli ta end lasknud meelitada ära Venemaale ja jäänud peatuma Põltsamaal, kus selle omanik, Baltimaade rokokooajastu teine värvikas kangelane Johann Woldemar von Law, oli alustanud nii klaasipuhumist kui portselanitootmist.

Ehitanud manufaktuure ja lasknud seada korda vana lossi. Welté maalis nii portselani kui lossi saale. Kuni Lauw suri ja niit katkes. Law tehastes valmistatud peeglid mõranesid Liivimaa auklikel teedel. Purunes illusioon.

Welté võttis vastu joonistusõpetaja ameti algul Virtsu mõisas, õpetades lapsi ja kujundades interjööre. Kuni vastu sügist saabus Lohule, kus puudelt juba pudenesid lehed. Üksteise järel. Üha halvenev tervis ja võõrad olud sundisid aina sagedamini mõtlema kodulinnale. 1792. aastal otsustas kunstnik astuda Paldiskist Hamburgi suunduvale laevale. Kuhu ta paraku aga kunagi ei jõudnud. Surm saabus kusagil sadamakail. Kunstnikust järele jäänud varanatukest üles kirjutades leiti üks paks foolioköide, mis jutustas loo don Quijote nimelisest üksildasest rüütlist. Elu on imelik. Lohu uueks härraks tõusis Johann von Baranoff. Lohu mõisa seinad kaeti don Quijote teemaliste pilttapeetidega. 19. sajandi lõpus ehitati Lohu mõisahoone veel kord ringi. Rajati valged neogooti sillad. Õue kõrval pargis mängisid valgetes riietes neiud tennist. Saali seinal ahastab jumalanna oma pistoda läbi langenud kallima kõrval.

Antiigiteemalised illusionistlikud seinamaalingud saalis.

89

60 Puurmani mõis Jõgevamaa

Puurmani endine nimi on Kursi, mis juba oma kõla ja semantikaga viitab teele, kuhu saab võtta suuna. Kirikutorn ja pastoraat Pedja jõe lopsakalt kaunil kaldal.

Pastoraadi katuse all on leidnud koha köök ja saal, kus õpetajahärra valib pühapäevaks valmis kohad raamatust. Kunagi kord pakuti Kursi pastoraadis kitsepraadi omaenda tallist. Olin kohal, kui Kursis kõneldi vanadest pastoraatidest, mis paraku küll ei ole selle raamatu teema. Kursist paari kilomeetri kaugusele jääb Puurmani rüütlimõisa suvekodu, puitpitsiga valge maja, toad virga perenaise poolt üles kohendatud; akende ees kirevad vitraažid ja verandal valged toolid. Mõisaelu kütkestab ja kutsub kaasa. Maailmadesse, mida polegi ehk enam olemas, otsima kohta, kus keskajal asus ordulinnus ja mis 17. sajandil langes kuninganna Kristiina kingitusena Christopher von Buhrmeisterile, kellelt paik on saanud oma eestikeelse nime. Saksa keeles kannab paikkond nime Talkhof (Kalkhof), mis annab märku siin kunagi tegutsenud suuremast lubjapõletuskeskusest. Polnud ju Tartugi kaugel. Mõisa omanik Christopher von Buhrmeister on maetud Tartu Jaani kirikusse. 18. sajandil asusid Puurmanisse Zoege von Manteuffelid, kes alates 1795. aastast kandsid üksnes nime Manteuffel. Manteuffelid olid rikkad ja iseteadlikud mehed. Nende loss Rõngus vanal linnusemäel oli võimsaimaid aadliresidentse kogu maal. Perekonnale kuulus ka naabruses asuv Saare mõis, mille iidsete tammepuude vilus noored üles kasvasid.

130

Mõisaõue väravad.

Balti ilm. Võim ja raha. Kuni Vene revolutsioon purustas illusioonid. Puurmanisse tulen kuidagi raske südamega.

Võimas värav. Kõrge vaatetorni ja Itaalia loggia’dega tohutu neorenessanss-stiilis loss, mis Manteuffelite perekonna residentsina kerkis otsekui ajastu ambitsioonide kinnitus.

1839. aastal omandas mõisa Gotthard von Manteuffel, kelle ideede järgi alustati 1864. aastal hoone ehitamist.

Maja valmis 1870. aastatel Ernst von Manteuffeli grandioossete, ehk isegi omamoodi hullumeelsete mõtete kohaselt. Puurmani kohta on Tartu arhiivis tallel kimp arhitektuurijooniseid – ringlaut ja tallid, viinavabrik, mille astronoomiline arhitektuurikõne meenutab ehk enam kui midagi muud Prantsuse arhitektuuri suuruse aegu – Boullée ja Rondelet’ loomingust inspireeritud fantaasiaprojekte. Imaginaarne aeg ja imaginaarsed plaanid. Raske on praegu öelda, kuhu täpselt need hooned kavandati. Graniittreppi pidi pääseb tagasi mõisasse.

Raskepärased interjöörid. Enamik ruume viimistleti juba algul õlivärvidega – nii nagu see toona oli üldiselt tavaks saamas. Osa seinu tapetseeriti. Väärispuidust uksed kaeti tumeda peitsiga. Garderoob, buduaar ja magamistuba kujundati eksootilistes värvides ja Hiina stiilis. Neorenessansi kõrval andis tooni neorokokoo, mis küllusliku stukkdekoorina rippus kõrvuti ajastu uue vabrikutoodanguga – presspapist nn papjeemašeedekooriga. Puurmanis kõlab kaasa Gottfried Semperist alguse saanud suund, mis tõi lavale uue vaatuse ja

stiilide paraadi, kus koturnides näitlejatele oli langenud osaks ülesanne mängida maha sinivereliste kurbmäng.

Saatuse kellalöögid saalis. Lai ja kuidagi ähvardavalt voolurohke jõgi, mille voogudes peidavad end koos nereiidide ja vetehaldjatega kurjakuulutavate maskidega saatürid – otsmikul teravad sarved, peas põletavalt põhjatud silmakoopad.

Pargis asuv sild.

131

76

Sangaste mõis Valgamaa

Kes ei tunneks Sangastet ja tema üht kangelast, rukkikrahv Friedrich Georg Magnus Bergi! Nagu oma isa, karm aga õiglane, tähelepanelik ja heasüdamlik, kes laskis ehitada lossi ning kasvatas ja aretas omaenese aias õunapuid veel siis, kui oli kätte jõudnud Eesti vabariigi aeg ja krahv ise juba poolenisti kurt ja pime.

Berg maksis elu lõpuni pensioni 28 mõisateenijale ja 108 töölisele, kes olid toimetanud suure lossi 100 toas, nagu neid Sangastes oli kokku loetud, laudas, tallis ja pargis.

Sangastes jätkati endisel viisil ka siis, kui maareformi järel olid ääretuna näivad mõisapõllud kahanenud kõigest 75 hektarile. Kõigest, mis toona maailmas juhtus, Bergile isegi ei kõneldud. Kui krahv suri, seisis lossikirikuni viiva tee ääres matuserongis tuhatkond inimest. Puusärki kandsid metsamehed, nende järel sammusid Maaviljeluse Seltsi liikmed. Naised nutsid ja palistasid tee elavate lilleõitega. „Paljud on sinult abi palunud. Mitte kedagi ei ole saatnud tühjade kätega minema,” kõneldi kalmistul viimases järelehüüdes.

Kust küll tulevad sellised inimesed? Ja veel Eestimaal, mis – kui kogu ajalugu silmas pidada – ei tohiks ju olla midagi muud kui kalk ja südame poolest vaene. Mina arvan, et sünnieelduste kõrval mängivad olulist rolli kultuur, see keskkond, kuhu inimene sünnib, kodu ja esivanemad, kelle seas Bergid on alati eristunud oma avatud meele ja tundliku loomuse poolest. Oli aasta 1800, kui Põhja-Lätimaal Gulbene kihelkonnas asuva 162

Belava mõisa omanik Friedrich Georg von Berg ostis vana ja looduskauni mõisa Valga lähistel. Laienes silmapiir ja lõunalauas vahetus keelekasutus sama loomulikult saksa keelelt prantsuse ning vene keelelt ajastu uueks moekeeleks saanud inglise keelele. Suur maailm sai alguse koduõuest. Valgustuse küntud esimene vagu oli kandnud vilja. Esimeseks, kõige tähtsamaks seaduseks sai haridus; aastatel 1808–1811 töötas Sangastes koduõpetajana Georg Struwe, hilisem maailmakuulus astronoom ja Tartu ülikooli tähetorni rajaja. Vanim poeg Friedrich Wilhelm siirdus Tartusse õppima klassikalisi keeli ja filosoofiat. Hiljem sai temast sõjaväelane ja diplomaat. Kui Vene väed 1814. aastal Pariisi jõudsid, oli Berg armee ülemjuhataja Barclay de Tolli adjutant.

Järgnesid aastad Väike-Aasias, muinsuste uurimine ja kaardistamine, saadikuaastad Münchenis ja Roomas ning 1839. aastal abielu Veneetsia kaunitari krahvinna Leopoldinega. 1855. aastal määras Aleksander II Bergi Soome kindralkuberneriks. Tema ajal rajati Soome esimene raudtee ning ehitati Helsingisse kolm kirikut: katoliku kirik Kaivopuistos, õigeusu kirik Katajanokkas ja saksa kirik linnasüdamest pisut eemal. Sangastet valitses keskmine vend Gustav, kelle kolm poega tõusid taas korra esile õukonnaredelil. Aleksander Rembertist sai Aleksander II ülemjäägermeister, kelle juhatusel peeti jahti Bergide Lätimaa mõisates; Georg Rembert tegi keisri adjutandina karjääri Vene-Türgi sõjas; mehe tõeliseks kutsumuseks

oli aga pigem loodus, mets ja toona Inglismaa eeskujul mandril populaarseks kujunenud Parforcejagd’i nime kandnud rebasejaht. Vendadest noorim, Friedrich Georg, alustas Sorbonne’ist, täiendas end seejärel Šotimaal ja jõudis 1873. aastal 28-aastasena tagasi koju. Esimene, millest tuli paratamatult alustada, oli loss, sest kes siis tollal enam võis elada vanas telliskatusega puumajas.

Sangaste sai valmis kui kuningaloss – tuudorstiilis, ehitatud punasest telliskivist, tornide ja võlvlagedega –, mille foonina kerkib silme ette Windsori palee. Nagu lossi arhitekt Otto Pius Hippius on öelnud: „Mis viga on elada 19. sajandil? Ajalugu on valmis … et sellest

ammutada maitsvaid palu, tuleb üksnes välja sirutada käsi.” Sangaste esimesed projektid said valmis 1873. aastal. Kulus veel kümmekond aastat, et võis alustada tubade sisustamisega. Vestibüülis võtsid külalise vastu põdrapead ja metsseatopised; seejärel jõudis külastaja tumedast väärispuidust salongi, Inglise stiilis söögisaali, Bergide üha eksootilisemaks muutunud maitse järgi välja ehitatud mauri stiilis peasaali, kus seisis Milose Venuse kuju ja mille parkettpõrandad olid valmistatud soos aastasadu lebanud tammest. Midagi ei võinud jätta juhuse hooleks. Lossi võlvitud peasissepääsu all sosistatud salasõna võis kuulda härra kabinetis.

163