KAS SIIS SELLE MAA KEEL... Koostanud ja kommenteerinud Endel Priidel
3
SAATESÕNA 100 aastat tagasi, 24. veebruaril 1918 kuulutas „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” välja iseseisva demokraatliku Eesti Vabariigi. Aga juba 200 aastat tagasi küsis Kristian Jaak Peterson: „Kas siis selle maa keel ei või... igavikku omale otsida?” Ometi ei saanud tema looming ärkamisaegse isamaalise luule autoreid mõjutada, sest ei jõudnud selle maa luuletaja ja lugejani. On ju isamaalisus kui nähtus puhtakujuline rahva genuiinse iseolemise tahte väljendus, mis on sellisena fikseeritud ka „Manifestis”. Käesolev kogumik sisaldab 100 luuletust, mis moodustavad 12 kronoloogilis-temaatilist peatükki. Ajalugu vajab lahtiharutamist ja juurte juurde jõudmist. Luuletustele lisatud kommentaarid on sisuliselt küll omaette lood, neil on põhjuslik algus, konfliktne arendus ja headuse või kurjuse võiduga lõpp. Näiteks sattus Kristian Jaak Petersoni „selle maa keel” ohtu, kui 26. juulil 1978 võttis Moskva kasutusele „Abinõud vene keele õpetamise täiendamiseks liiduvabariikides”. Kakskeelsuse omandamine tähendas aga ühepoolset rakendust vene keele kasuks. Keeleküsimus oli läbi aegade venestamispoliitika lahutamatuks osaks. Johann Voldemar Jannsen juhatas esimesel laulupeol 19. juunil 1869 Tartus 800-liikmelist meeskoori, kes laulis tema laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Eesti rahvuse ideoloogia looja Jaan Tõnisson pidas seda algusest peale hümniks ja tuletas laulu aastakümneid meelde ka oma vastalistele ja ametimeestele. Suitsupääsuke valiti rahvuslinnuks 1962. aastal ja rukkilill rahvuslilleks 20. oktoobril 1988. Nad laulavad ja õitsevad peatükis „Meelega mõista”. „Keel, meel, maa” on mitmikpeatükk, täis positiivseid laenguid. Keelepeatükid on 5
„Sõna seob” (tavakeel), „Koduküla, kodukiil” (murdekeel) ja „Sõnade salved on tulvil täis” (keelemängud). Võpatama paneb „Tuulemurrus” ja sellele järgnev „See võõras öö” – Eesti okupeerimise, küüditamiste ja maalt lahkuma sunnitute peatükk. Latern koduteel on Kristian Jaak Peterson ja tema lahutamatud kaaslased järelkummarduse peatükis. Lipulaulu autor on elujaatav: „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga.” – „Vabadusaade on igavene,” ütleb poetess Lehte Hainsalu ja auväärne Betti Alver ja lisab: „ESTONIA – see on üks peatükk hiiglaste hulgas.” Eesti Vabariik on alles noor: 2018 täitub tal alles 100 aastat, ent selle maa rahvast mainitakse esimest korda juba üle 800 aasta tagasi –1203 „Liivimaa kroonikas” (Henrik, VII: 1, 2) on kirjeldatud üksikasjalikult saarlaste laevade hävitamist Visby lähedal ristisõitjate käsul. Hukkunud meresõitjad olid „paganlikud eestlased Saaremaalt” (paganos Estones de Osilia). Endel Priidel
6
L ydia K oidu la MU ISAMAA ON MINU ARM!
Mu isamaa on minu arm, kell’ südant annud ma, sull’ laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa! Su valu südames mul keeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mu isamaa! Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, ja peaks sada surma ma seepärast surema! Kas laimab võõra kadedus, sa siiski elad südames, mu isamaa! Mu isamaa on minu arm, ja tahan puhata, su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa! Su linnud und mull’ laulavad, mu põrmust lilled õitsetad mu isamaa! 1867
18
A do R ein vald KODUKEEL
Kui kuninglikult kõliseb mu ema kodukeel, mis väikses saunahurtsikus ma kuulsin eluteel! Sel keelel ema kiigutas mind õhtul magama, sel keelel rääksin eluaeg ma armsa isaga! Nüüd iga kord, kui kevade mull’ laulab linnusuu, siis nagu eesti keelega tall’ kostaks iga puu. Kui jõuab kätte talvekuu ja sume sügise, siis nagu eesti keelega mind hüüaks eideke. Ja nagu manitseks ta mind sealt haua põhjast veel: „Laps, pea ehteks surmani su ema kodukeel!” 1892
19
A d o G renzstein -P iiri ki vi VÕÕRSIL
Üksinda pean võõrsil rändama! Pisar läigib leinalaugel: kaunis isamaa on kaugel! Kaugel ilus isamaa! Isamaa! Millal saan su pinnalla? Millal paistvad sinu mäed, võtvad kaissu sinu käed, kes sind ootab nutuga? Nutuga pean võõrsil rändama! Ei siin emakeelt ma kuule, ei mu mõte lusti luule: kaugel helde emakeel! Emakeel! Ainult sinul oma meel! Võõral keelel pole võimu, pole lõbust laululõimu: võõras keel on armuta! Armuta pean võõrsil rändama! Ei mind köida võõras ilu, võõras päiksepaiste vilu: arm on ainult kodumaal!
20
Kodumaal! Sääl ma reisin rõõmura’al! Sääl mul lahked laulud liikvad, lillenupud nurmel kiikvad, sääl ma pole üksinda! 1878
21
E ne M ih k els on * Jah Eestimaast ma tahaksin veel öelda kuid kuidas kõnelda ma temast saan kui olen samast ainest sama keel on ainsana mul suus mis sellel väiksel rahval aastasadu Mind polegi vist olnud ja polnud maad mis oleks inimestest lahutatud Nii jääbki minust ütlemata rahvameelne salm ma kübe olen vaid ses vereliites 1980
36
K ersti M eri laas *** Järv – tare taga, meri – väravas ja ümber nurga – ookean. Rand tuuline, lainete loopida. Atlandi udud ja kirde käredad koidud su pea kohal, klirinal ristuvad mõõgad – mu kodumaa. 1965
37
R alf P arve MAATEADUS
Sina, mu ainus Taevaskoda, Verilaske ja Matjamaa, Risti, Orjaku, Katkuküla, Aravete või Uljaste, Puhtaleiva ja Häädemeeste, Lustivere ja Kärevere, Aruküla ja Vägeva, Ilumetsa ja Pühalepa, Sina, mu Hellamaa, Kullamaa! 1972
38
H endri k A dams on MULGIMAALE
Om maid maailman tuhandit ja rahvit mitmit miljunit – üitsainus Mulgimaa. Ää kuri kui las olla ta – ku Pikässillast üle saa, suud anna mullal ma. Ja üte aindsa mõttege ma eidä õhtu magame ja tõusu ommuku: Oh kunas ma su jälle näe? oh kunas kodun tõusup päev ja õhtu pas’tap kuu? Üits einanutt ek kõrreke, ku kodust siia kaugele lind noka otsan tuuss – ma ikess pääl tal otseldi ja ütsi pisare kik vii ta küllest ärä juuss. 1919
39
K alj u L e pi k PROLOOG Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli 60-ndaks aastapäevaks
Suur valgus, suurem kui suvi. Suur valgus, suurem kui päike. Noa laevast kui valge tuvi... Ja kärgatus kõvem kui äike. Me ootus, me lootus, me südametuksed... Me oma ülikool avand on uksed. Me oleme oodanud omariikluse ahetust. Me oleme näinud lippude vahetust. Nüüd Asutava Kogu maatameeste maaseadus. Nüüd oma ülikool, nüüd oma teadus. Ei enam umbmeelne, -keelne batjuška pater. Nüüd oma keele, meele alma mater. * Kõik südametuksed – kõik oma, kõik oma! Me oma on keel, me oma on meel. Kõik oma, kõik oma. Kõik südametuksed... Me oma ülikool avand on uksed. Me töö ja vaimu kantsid mehitame. Me oma riiki ehitame. Me oma on teadus, seadus – ka vastuolud. Me omad on vaesed ja rikkad olud. * Sundabieluks jälle kokku liitnud meid võõrastega aja kerilaud. 177
Kes reetjatena kaasa läinud, kiitnud, neist ajalukku jäljetu jääb haud. Ma kõigi kiuste kordan veel ja veel: kui püsib maa ja rahvas, püsib eesti keel. Ja igal kevadel, kui lumi sulab ja haljendama hakkab Toome nõlv, kui Emajões vesi rõõmsalt vulab, Su sammaste all vastne sugupõlv. On asjatu sul, kahtleja, kõik kartus. Veel püsib alma mater Tartus. 8.
178
detsember
1979
L ehte H ainsa lu 24. VEEBRUAR 1991
mis teab vabadusest see kes ise on vaba mis teab tervisest see kes ise on terve mis teab õnnest see kes ise on õnnelik kanda keelatud aadet südames sügaval keelatud maailmavaadet südames sügaval geenide kaudu ja läbi vere põlvest põlve edasi anda põlatud peidetud sinimustvalget mõtetes enda eel kanda hoida salatult hümni ja vappi millest ei mõeldagi tohi tõusta rahvana noor ja rõõmus otsekui keltsa alt rohi kes ei hooligi tallaja võimust naerab tormi ja halla kasvab iseenese jõuga läbi tallaja talla tõusta rahvana noor ja rõõmus justnagu keltsa alt rohi õnnelik teadku et õnn on õhuke teadku terve et tervis on mööduv vabadusaade on igavene VABADUSAADE ON IGAVENE j a a n ua r
1991 179
Bernard Kangro. – Luulest ja keelest (lk 115)
Bernard Kangro sündis Võrumaal Antsla-lähedases põlistalus, kust ta lahkus noorukina, ent sai loomeainest kogu eluks. Luuletuses „Luulest ja keelest” annab Kangro teada oma aineallika, milleks on „vana isaisade keele / valuvahedad killud”. Plahvatuslik luuletus on ilmunud autori eelviimases kogus „Hingetuisk. Jääminek” (1988). Kõnekas on „Ajatu mälestus” (1938), milles ta ise on „enda meelest reheahi” ning manab silme ette tontmustad esivanemad, kes peksavad reht:
Need on mu mustad isaisad
mineviku rehetares
olles väsimatult visad, teevad lõppemata tööd.
Jaan Kaplinski (1941). – *** Mu keel oled sa nagu meri... (lk 60); *** Üksainus maa on maailmas... (lk 35); * Pääsukesi pääsukesi... (lk 150)
Leida üles Jaan Kaplinski enam kui tuhandest luuletusest see õige „hetk”, milles otsekui luuletaja visiitkaardil saavad kokku tema olemuslikud tunnusjooned, „looduse loogikaga kohanev ökoloogiline teadvus”, „homöostaasi poeetika” (Thomas Salumets) ja sisendusjõuliste kujundite ning rütmiga värss, võib tunduda võimatu missioonina. Siiski arvan olevat jõudnud sellele lähedale, esitledes üht luuletust 1984. aastal ilmunud, lausa kontseptualistlikuna võetavast kogust „Tule tagasi helmemänd”. Pealkiri ning selle sünonüümne teisend „tule tagasi metasekvoia” on autorile tema salamantraks ja palveks. Luulekogu tervikuna markeeribki palvele omast rütmi, iga salm selles on nagu palvehelmes kees. Kaplinski „Kirjutatud. Valitud luulet” (2000) järelsõna autor Hasso Krull on asetanud Kaplinski luuleloomingu kolmele üksteisest eristuvale, koguni vastukäivale teljele. Siinses „hetkes” kumab läbi teisele teljele iseloomulik „kindlate piiridega 236
romantiline arhitekst”. Suletud seebimull on iga inimese omailm juhuslikes („kiri ja kull”) ajatuultes. Lõpuks jääb meist järele vaid piisk. – Rein Veidemann.
Väino Karo (1947). – Luuletaja lumes (lk 160)
Väino Karo „Luuletaja lumes” ergastab ootamatu riimsõnade „und” ja „lund” vahetamisega. Luunjas sündinud autor lõpetas 1978 Tallinna Riikliku Konservatooriumi laulu- ja vokaalpedagoogika erialal. Ta on laulnud Eesti Rahvusmeeskooris ning Estonia ja Vanemuise kooris, olnud muusikaõpetaja. Avaldanud mitu luuletuskogu.
Kauksi Ülle (1962). – *** Ku küsse vanaimä (lk 73)
Ajalooliselt kujunenud Võrumaal oli kaheksa kirikukihelkonda: Hargla, Kanepi, Karula, Põlva, Rõngu, Räpina, Urvaste ja Vastseliina. Setumaa ala jäi muistse vabadusvõitluse järel 13. sajandil Pihkva võimkonda, asudes soodsal Baltimaade kaubateel. 16. sajandil sai sellest piirkonnast sõdade tallermaa (Liivi sõda, 1558; Põhjasõda, 1704). Vabadussõjas vallutati 25. mail 1919 Pihkva ning pärast Tartu rahu jõustumist jäi Setumaa Eesti koosseisu. Setude (seto) etnilise asuala Setumaa suurema keskuse Petseri järgi sai loodud maakond nimeks Petserimaa, mille suurus oli 1582 km2 ja 1934 elanike arv 60 400 (venelasi 65%, setusid 22%). Maakonnas oli üksteist valda (kursiivkirjas asukoht): Järvesuu – Värska; Kalda – Kulje; Linnuse – Irboska; Lõuna – Laura; Meremäe (Obinitsa) – Meremäe; Mäe (Mikitamäe) – Taganitsõ; Petseri – Petseri; Roodva (Pankjavitsa) – Rootova; Saatse (Satserinna) – Saatse; Senno – Senno ja Vilo – Alaotsa. Setu kultuuris ja kommetes on vene mõju jälgi, eraldiolek on aga aidanud säilitada eestipärasusi, mis mujal Eestis on kadunud. 23. augustil 1944 liitis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium oma seadlusega suurema osa Petserimaast Pihkva oblastiga. Eesti 237
Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium, „tuginedes Tartu rahule”, tunnistas 12. septembril 1991 selle seadluse õigustühiseks ning on käsitanud idapiiri majandus- ja halduspiirina, mitte Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise riigipiirina. Kaheksa võru ja üheteistkümne setu nulga (külakonna) murraku ainese põhjal valmis 1989 võru-setu kirjakeele aluste teejuht „Ütine võro-seto kiräkiil’”. Parandatud kujul võttis selle 31. oktoobril 1995 vastu rahvusvaheline „võro-seto kiräviisi” komisjon. Kahes trükis on ilmunud „Võrokiilne lugõmik” (1993, 1995), mille on välja andnud Võro Instituut. Kauksi Ülle Rõuge murrakus „Ku küsse vanaimä...” on luuletus murdekeele hoidmisest ja selle säilimisest. Vanaimä ja lats ei saa teineteisest aru. Eelarvamuslik vanaema ütleb lapsele, et see, kes on linnakaevust vett joonud, unustab maakeele. Laps aga peab murret oma keeleks ja kirjutab selles keeles ka „uma armsalõ Võromaalõ kirä’”. „Kauksi Ülle programmiliselt võrumurdeline luule seostub üldise rahvusliku tundetõusuga, mille ühe avaldusena on intensiivistunud ka lõunaeestiline identiteediotsing ja murdekeele kasutamine ilukirjanduses. Oma luule ained on poetess võtnud esmajoones kodupaiga miljööst, loodusest ja maainimese eluringist” (Karl Muru).
Tiina Ann Kirss (1957). – Leid (lk 113)
USA-s New Yorgi osariigis Buffalos sündinud Tiina Ann Kirss sirvis Ohio ülikoolis õppimise ajal „üle pika aja kõrvale jäetud eesti luuletuskogu”. Mida selle lugemine talle andis, selgub luuletusest „Leid”: ta tunnetab „keele pinget”, „silpide sahinat” ja „värsside valu”. See on kodukeele „uuesti avastamine” – leid – ning keele kaudu meenub ka kodutare, rukkileiva hõng ja maitse. Autori biograafiat teadmatagi võib selle Buffalo kodu kohta öelda, et seal hoiti ja kanti edasi eesti väärtustest suurimat – eesti keelt. Kirjandusteadlane professor Tiina Ann Kirss on pärast Ohio 238
Clevelandi ülikooli lõpetamist täiendanud end Pariisi ja New Yorgi Columbia ülikoolis. Teadlane on jälginud alates aastast 1983 nüüdisaegset eesti, aga ka Ida-Euroopa proosakirjandust ja kirjanduskriitikat. On olnud Eesti Humanitaarinstituudi (1990), Illinoisi ülikooli Balti teaduste suvekooli (1996) ja Toronto ülikooli Eesti õppetooli (1997–1998) külalisõppejõud.
Lydia Koidula (1843–1886). – Eesti muld ja eesti süda (lk 106); Sind surmani! (lk 15); Mu isamaa on minu arm! (lk 18).
9. juunil 1929 avati Pärnus Lydia Koidula mälestussammas (skulptor Amandus Adamson). Endla teatris toimunud pidulikul aktusel pidas kõne Friedebert Tuglas, kes nentis: „Ei ole kahtlust, et Koidula nimi üldse tähendab ajajärgu vaimusaavutuste kõrgemat tippu... Tema pärandatud literatuurist tõuseb ühel kohal elav tuleleek, mis kord meeli põletas ja mis ei jäta veel meidki külmaks. See on tema isamaaline lüürika.” Hümnilised luuletused „Eesti muld ja eesti süda”, „Sind surmani!” ja „Mu isamaa on minu arm!” ilmusid 1867 Eesti Postimehe „Jututoas”, teised anonüümses luulekogus „Emajõe ööbik” („Emmajöe Öpik”). Need olid „eesti viisid, eesti südame sügavusest välja keenud, mille sees vägev lauluvaim õhkub”, avaldas vaimustust Carl Robert Jakobson Eesti Postimehes. Ta koostas parajasti „Kooli Lugemise raamatut” ja tundmatu autori luuletused katsid parajalt 154. lehekülje. Mis parata, koostaja pidi luuletajale nime panema. Oli ärkamisaega ennustav koidu aeg ja Emajõe ööbik sai kirjanikunimeks Koidula. Sellest nimest tulenevalt on kasutatud ka Koidulauliku nimekuju. Lydia Koidula esimeseks raamatuks on tõlkelaenuline jutustus „Ojamölder ja tema minia” (1863). Eessõnas („Eestkönne”), mille kirjutas Johann Voldemar Jannsen, on kirjutuslaua taga istuva isa ja viieaastase tütre dialoog: „Isa, pai isa, kellele sa kirjutad?” „Ma kirjutan eesti rahvale, mu laps, neile rõõmuks ja õpetuseks.”
239