Kylmsoda

S i s u ko r d Illustratsioonid 8 Eessõna 15 Sissejuhatus 19 ESIMENE OSA 1. Ronald Reagan 2. Viimsepäevalahingu plaanid 3. Reaganaudid 4. Ameerika heidab kinda 5. Sümptomid on tuvastatud, ravist öeldakse ära 6. Jää praguneb: Ida-Euroopa 7. Nõukogude karantiin 8. NATO ja selle sõbrad 9. Kommunistlik liikumine maailmas ja rahuliikumine 10. Nõukogude ooteruumis

31 33 45 56 66 77 90 103 111 121 131

TEINE OSA 11. Mihhail Gorbatšov 12. Moskva reformimeeskond 13. Üks jalg gaasipedaalil 14. Genfi 15. Nõukogude ettepanekute pakett 16. Ameerika lükkab ettepaneku tagasi 17. Ummikseis 18. Strateegilise kaitse algatus 19. Kaotatud suvi 20. Tippkohtumine Reykjavikis

149 151 162 173 186 198 207 217 232 239 253

VAHEMÄNG 265 21. Vaikse trummipõrina kuu 267

KOLMAS OSA 279 22. Nõukogude pakett lahutatakse osadeks 281 23. Suur nelik 296 24. Õppida vaenlast tundma 306 25. Komistuskivid 324 26. Lepingu sünnivalud 337 27. Suhted Lääne-Euroopaga 355 28. Ida-Euroopa: hämmeldus ja protestid 370 29. Lahkumine Afganistanist 387 30. Kaikad kodarais 399 31. Reagan lahkub 413 NELJAS OSA 425 32. Viies mees 427 33. Teine maailmajagu: Aasia 444 34. Hauakiri ülemaailmsele kommunismile 458 35. Revolutsioon Ida-Euroopas 469 36. Malta tippkohtumine 486 37. Euroopa kaart joonistatakse ümber 498 38. Uus Saksamaa 513 39. Balti kolmnurk 525 40. Kolmas mees segab kaarte 538 41. Uus maailmakord?

549 42. Lõpp 558 Postskriptum 573 Märkused 579 Valitud bibliograafia 680 Register 698

E ess õ n a Külma sõja lõpust on tänapäeval juttu lugematutes ameeriklaste isiklikes paberites, trükimaterjalides ja internetiallikates. Nii mõndagi alles hakatakse uurima. Nõukogude materjale Venemaa varakambritest on ka päris palju, ehkki kättesaadavad on need üksnes välismaa raamatukogudes. Päevikud ning koosolekute ja jutuajamiste üleskirjutused aitavad täpsustada toonase maailmapoliitika pilti. Näiteks osutus võima­likuks täpselt jälgida, kuidas valmisid järgemööda Ronald Reagani 1987. aasta nn Berliini müüri kõne variandid, või kuidas Nõukogude liidrid kohendasid oma sõnu, enne kui partei keskkomitee istungite protokollid said lõpliku vormistuse.1 Kirjalikke ülestähendusi tuleb uskuda mõningase ettevaatusega, eeskätt just seetõttu, et poliitikud valivad, mida nad lubavad üles märkida. Siiski on parem, kui kasutada on pigem rohkem kui vähem arhiivimaterjale. Need teevadki võimalikuks pilguheidud, mis on käesoleva raamatu vundamendiks.

Nõukogude poole partei poliitbüroo protokollide nn töömärkmed on hoiul keskkomitee sekretariaadi üldosakonnas. Palju nendest märkmetest leidub ka Hooveri instituudi RGASPI (Venema sotsiaalpoliitilise ajaloo riiklik arhiiv) 89. fondis ja Dmitri Volkogonovi paberite hulgas (Volkogonov tegi 1990. aastate alguses presidendi arhiivist koopiaid).

Edasi, mitu Gorbatšovi abilist – Anatoli Tšernjajev, Georgi Šahnazarov ja Vadim Medvedev – ignoreerisid keeldu märkida üles seda, mille tunnis­ tajaks nad olid. Nende tööd on ilmunud trükis ja Tšernjajevi puhul oli mul võimalus tutvuda tema paberitega Oxfordis St Anthony kolledži vene raamatukogus. Olulise tähtsusega on ka Stanfordi ülikooli partei keskkomitee protokollide kogu, kus leidub ka protokollide mustandeid ja koguni tekste kõnedele, mis küll valmistati ette, aga jäid esitamata.

EESSÕNA

15

Hooveri instituudi kogud juhtivate Nõukogude tegelaste kohta pakuvad kõige rohkem infot külma sõja viimastest aastatest. Kolm kogu on iseäranis tähelepanuväärsed. Välisminister Eduard Ševardnadze palus oma abil Teimuraz Stepanov-Mamaladzel teha regulaarselt ülestähendusi tema kohtumistest ja kõnelustest. Selle tulemuseks on võrratu ülevaade Nõukogude välispoliitika mõttekäikudest ja otsustest ning on väga meeldiv tuua see esmakordselt avalikkuse ette.2 Vitali Katajev partei keskkomitee sekretariaadi riigikaitse osakonnas dokumenteeris usinasti Nõukogude juhtkonna mõttevahetusi seoses relvastuse vähendamisega. Sellest materjalist on erakordselt palju abi poliitikute ja sõjalis-tööstusliku kompleksi sidemete selgitamisel. Anatoli Adamišin, kes juhtis välisministeeriumi esimest Euroopa osakonda ja määrati edaspidi välisministri asetäitjaks, pidas 1980. aastatel ja hiljemgi päevikut. Tema tähelepanekud kujutavad enesest paeluvat ja enamasti senitundmatut allikat NSV Liidu sisepoliitika ja välissuhete kohta.

Ameerika poolelt olen kasutanud Californias Simi Valleys asuva Ronald Reagani presidendiraamatukogus leiduvaid materjale. Samuti leidub Hooveri instituudi arhiivis rikkalikult materjali nüüdisaja ohtude komitee ja CIA direktori William J. Casey ning nõuniku riikliku julge­ oleku asjus Richard V. Alleni kohta. Oluline tähtsus on siin arvukatel märkmetel, mida tegi Charles Hill, kui ta töötas riigisekretär George Shultzi juures: olen neile väga tänulik, et nad võimaldasid mul tsiteerida seda erakordset allikat. Lisaks leidsin palju olulist George Washingtoni ülikooli riikliku julgeoleku arhiivist nii kohapeal kui ka elektrooniliselt. Samuti kasutasin George H. W. Bushi presidendi­ raamatukogu ja informatsioonivabaduse seaduse alusel kättesaadavaid materjale internetis. David Holloway Stanfordist jagas lahkelt minuga oma koopiaid CIA dokumentidest. Molly Worthen Põhja-Carolina ülikoolist Chapel Hillis andis minu käsutusse mõningaid lehekülgi Charles Hilli töö­päevikust; samuti võlgnen tänu Suurbritannia suursaadikule NSV Liidus ja Vene Föderatsioonis aastail 1988–1991 Sir Rodrick Braithwaite’ile, kes võimaldas mul tutvuda oma päevikuga sellest ajast, ning samuti tänan perestroika ajal samuti Briti suursaatkonnas töötanud ja hiljem Briti suursaadikuks Venemaal saanud Sir Roderick Lyne’i meenutamast, kuidas asjade areng näis toona kulgevat.

16

KÜLMA SÕJA LÕPP. 1985–1991

Hooveri instituudi töötajad osutasid mulle igakülgset abi, kusjuures käesoleva raamatu puhul sain iseäranis palju abi nõuannetest, mida jagasid Lora Soroka, Carol Leadenham, David Jacobs ja Linda Bernard.

Nii arhiivi kui ka raamatukogu personaliga töötada on olnud kogu aeg puhas rõõm. Reagani raamatukogus jagas kogudega tutvumisel hindamatuid juhtnööre Ray Wilson. Riikliku julgeoleku arhiivis näitasid Tom Blanton ja Svetlana Savranskaya, kuidas leida nende kogudest tähtsaid dokumente. Richard Ramage St Anthony kolledžist oli väga abivalmis otsima välja raamatuid ja artikleid kolledži vene raamatukogust.

Tänud George Shultzile, et ta võttis pikalt rääkida oma tööajast riigidepartemangus. Samuti tahan mitme teaberohke kõneluse eest tänada neil aastail riigisekretär Shultzi tegevabina töötanud Charles Hilli. Kuna minu analüüsi olulise osa moodustab seisukoht, et George Shultz – koos Eduard Ševardnadzega – oli üks olulisemaid otsustajaid rahu kujundamise protsessis, on tema suulised selgitused hindamatu väärtusega. Võlgnen palju tänu Harry Rowenile, kes rääkis oma mälestusi, ja Jack Matlockile ning Richard Pipesile, kes lahkesti vastasid küsimustele kirja teel. Nõukogude poolelt on mul olnud rõõm vahetada viimastel aastatel mõtteid Mihhail Gorbatšovi abide Anatoli Tšernjajevi ja Andrei Gratšoviga, endine asevälisminister Anatoli Adamišin aga vastas heatahtlikult küsimustele seoses tema päevikuga ja jagas oma ideid võimalike uurimissuundade kohta. Lord (Des) Browne, Suurbritannia kaitseminister hilisematel aastatel, ja Steve Andreasan organisatsioonist Nuclear Threat Initiative aitasid mul paremini mõista ohtu, mida tuumarelvad kujutavad enesest pärast külma sõda.

Mul oli Hooveri instituudis sageli arutelusid Robert Conquesti, Peter Robinsoni ja Michael Bernstamiga. Kõik nad on avaldanud vaadeldavast ajajärgust mõjukaid töid. Nende valmisolek selgitada Ameerika poliitikasüsteemi eripärasid ja selle asjaajamisi NSV Liiduga oli mulle suureks abiks. Samuti tahan tänada Joerg Baberowskit, Tim Garton Ashi, Paul Gregoryt, Mark Harrisoni, Jonathan Haslami, Tom Hendrikseni, David Hollowayd, Stephen Kotkinit, Norman Naimarki, Silvio Ponsi, Juri Slezkini ja Amir Weinerit mõttevahetuste eest külma sõja üle koosviibimisel San Francisco lahe ääres. Hooveri instituudi direktori John Raisiani aastaid kestnud soe ja püsiv toetus ning Sarah

EESSÕNA

17

Scaife’i fondi rahaline tugi sellele ja teistelegi projektidele väärivad kõrget hinnangut.

Vestlused Roy Gilesiga St Antony kolledžis andsid mulle hindamatuid sissevaateid 1980. aastate läänemaailma sõjalisse mõtteviisi.

Samuti tänan Laurien Crumpi soovitusi, kust leida allikaid Varssavi pakti kohta, mida ta jagas meie ühise uurimistöö ajal. Väga suur abi oli Archie Browni, Julie Newtoni, Alex Pravda ja Sir Adam Robertsi bibliograafiaalastest nõuannetest. Richard Davy jagas oma mõtteid Euroopa julgeoleku ajaloo kohta. Norman Daviese kommentaarid Venemaa ja Euroopa asjus on paljude aastate jooksul lisanud meie partnerlusele Londonis ja Oxfordis uut elu.

Kasutasin ka nõuandeid nendelt kolleegidelt, kes olid lahkesti nõus lugema läbi kogu lõpliku käsikirja: David Holloway, Geoffrey Hosking, Bobo Lo ja Silvio Pons. Olen nende arvukate hindamatute soovituste eest suur tänuvõlglane. Sama tuleb öelda ka Anne Deightoni, Paul Gregory, Andrew Hurrelli, Sir Robert Lyne’i, Melvyn Leffleri ja Hugo Service’i kohta, kes vaatasid läbi üksikuid peatükke. Minu kirjandus­ agent David Godwin aitas läbi arutada raamatu põhiideed, kui tulin Californiast tagasi suures õhinas Hooveri instituudi arhiivist saadud materjalidest. Hindan kõrgelt tema julgustavaid sõnu. Georgina Morley kirjastusest Pan Macmillan abistas mind kogu aeg, et anda raamatule õige vorm. Kõige rohkem võlgnen tänu aga oma abikaasale Adelele, kes luges mustandi kaks korda läbi ja tegi loendamatu hulga parandusettepanekuid. Annan enesele täiesti aru, et nii mõnigi minu leidudest osutub vastuoluliseks, sest on võimatu sellel teemal tõsiselt kirjutada kedagi ärritamata. Igal juhul oli nauding seda raamatut ette valmistada ja kirjutada. Vigade, ebaõigete hinnangute ja kohatute järelduste eest vastutan mina ja üksnes mina.

Robert Service London N16 juunis 2015

SISSEJUHATUS Külm sõda oli Teisele maailmasõjale järgnenud kümnenditel Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu suhetes välja kujunenud olukord, mida ei saa nimetada ei sõjaks ega rahuks. 1945. aastal Saksamaa ja Jaapani üle saavutatud võidu järel olid need kaks ülemaailmse tähtsusega üliriiki, mille ajapikku välja kujunenud vastasseis võis igal ajal üle minna „kuumaks” sõjaks, kus kasutatakse tuumarelvi ja milles ei jääks ellu mitte keegi ükskõik kus maailmas. Mõlema leeri poliitikud ja üldsus mõistsid kiiresti olukorra ohtlikkust. Aga ehkki kõik tahtsid kolmandat maailmasõda ära hoida, tundus USA ja Nõukogude riigi omavaheline võitlus ikkagi lõppematuna ja nii pandigi alus aina suurema hävitusjõuga tuumarelvade arsenalidele.

Ideoloogiate võitluse ringi ühes nurgas istus Ameerika, mis kaitses kapitalismi, vastasnurgas oli aga kommunismi eestkõneleja Nõu­kogude Liit. Pärast Kolmanda Reichi purustamist asus NSV Liit levitama IdaEuroopas marksistlik-leninliku riigi ja ühiskonna mudelit. Kiiresti järgnesid riigipöörded Hiinas ja mujalgi ning Jossif Stalin kuulutas, et jõudude tasakaal maailmas kaldub kommunismi kasuks. Ameerika aga toetas kõikides maailmajagudes neid valitsusi, kes olid valmis vastu seisma kommunismi mõjuvõimu levikule. Üliriigid asutasid oma sõjalised koalitsioonid, NATO ja Varssavi pakti. Washington häbimärgistas seda, kuidas Kreml rikub inimõigusi, Moskva mõistis hukka, kuidas jõukuse levikut Ameerikas piiratakse. Mõlemad süüdistasid teineteist lõputult röövellikus imperialismis. Mõlemad rahastasid riigipöördeid ja vasturiigipöördeid, revolutsioone ja kontrrevolutsioone kõikjal üle maailma. Mõlemad toetasid rahaliselt oma satelliitriike ja püüdsid neid oma huvides igati kontrolli all hoida. Ennustades rivaalitseva üliriigi

SISSEJUHATUS

19

vältimatut hävingut, kuulutasid mõlemad, et sellel rõõmurohkel päeval kaob maailmast igasugune kurjus.

Samal ajal teadsid nad väga hästi – ja Stanley Kubricku 1964. aastal valminud film „Doktor Strangelove” näitab seda eriti selgesti –, et iga väiksemagi valearvestuse tõttu võidakse välja tulistada tuuma­ raketid ja see põhjustab ülemaailmse katastroofi. Igasugustest tehnika edusammudest hoolimata võib vastase jälgimise ahelas siiski liigagi kergesti juhtuda eksitusi. Poliitikutest liidrid, kelle õlul lasus vastutus sõja või rahu eest, sõltusid täielikult oma vastuluure­organitest ja häiresüsteemidest, mis pidid neid teavitama, kas vastaspool kavatseb midagi esimesena ette võtta. Valehäire tagajärjed võisid olla katastroofilised.

Ameerika ja NSV Liidu võitlus jätkus lakkamatult. Juunis 1950 tungisid Põhja-Korea kommunistid nõukogulaste varjatud mahitusel ameeriklastest toetatud Lõuna-Koreasse. Ameerika ja selle liitlased saatsid kohale oma väed kommunistide edasitungi tõkestama ja nii puhkenud sõda kestis kolm aastat. Oktoobris 1962 jõudsid üliriigid maailmasõja lävele, kui Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov heitis Ameerikale kinda ja asus paigutama strateegilisi ballistilisi rakette Kuubale. Hruštšov taganes alles pärast seda, kui president John Kennedy ähvardas selle protsessi takistamiseks kasutada jõudu. Raketi­ kriis sundis rivaalitsevaid kildkondi kokku leppima strateegias, kuidas nii­suguse olukorra kordumine ära hoida. Samuti asuti läbi rääkima, kuidas hakata piirama oma tuumarelvade varu. President Richard Nixoni ja peasekretär Leonid Brežnevi ajal jõuti rahumeelsema konkurentsini, mida teatakse kui pingelõdvendust, kusjuures samal ajal võisteldi mõju eest maades, mida nimetati Kolmandaks Maailmaks.

President Jimmy Carter katkestas pingelõdvenduse detsembris 1979 vastuseks nõukogulaste sissetungile Afganistani. Kahe üliriigi vastasseis teravnes pärast Ronald Reagani võitu 1980. aasta novembris toimunud presidendivalimistel. 1983. aasta lõpus sai Nõukogude juhtkond luurelt ettekande, et ameeriklased kavandavad NATO korraldusel peetavate õppuste Able Archer raames korraldada ennetava tuumaplahvatuse.

Olukord rahunes alles siis, kui Washington kinnitas, et kõik toimub rahumeelsetel eesmärkidel.

20

KÜLMA SÕJA LÕPP. 1985–1991

Nii 1980. aastatel kui ka kogu külma sõja ajal hoidis mõlemaid pooli kuuma sõda alustamast tagasi kindel teadmine, et vastasel on küllalt relvi andmaks hävitavat vastulööki. Kremlis või Valges Majas võis üksnes täielik lollpea loota pääseda terve nahaga konfliktist, kus kasutatakse ballistilisi tuumarakette. Ometi ei tehtud ühtki tõsisemat katset külma sõda lõpetada. Parimal juhul üritasid liidrid ohtusid vähendada.

Nende poliitika sõltus mõjukatest rühmitistest, kes esindasid riigikaitse huve. Nõukogude sõjatööstuslik kompleks oli aastakümnete jooksul allutanud riigi majanduspoliitika prioriteedid oma huvidele, aga 1973. aasta naftahindade tõusust põhjustatud majanduslangus läänes ajendas Ameerika valitsust sõlmima majanduse elustamise nimel lepinguid parema sõjatehnika hankimiseks.1 Seetõttu tunduski külm sõda maailmapoliitika alalise komponendina ja jäi mulje, et patsifistid ning tuumarelvade vastu võitlejad on täielikult kaotanud reaalsustaju.

Olukord muutus järsult märtsis 1985, kui Mihhail Gorbatšovist sai Nõukogude partei peasekretär ja ta asus tegema Ronald Reaganiga rahu nimel koostööd. Veidi enne seda, kui ta astus jaanuaris 1981 presidendi­ ametisse, sai Reagan oma jahmatuseks teada, et Ameerika on tuumarünnaku vastu kaitsetu. Püüdes lõpetada võidurelvastumist, kutsus ta üles vähendama mõlema üliriigi tuumarelvade varusid. Gorbatšov reageeris tema üleskutsele hävitada kõik tuumarelvad ja katastroof Tšornobõli tuumajaamas 1986. aasta aprillis näitas talle koguni, kui ohtlik on ka tsiviiltuumaenergia. Oluline üksmeele ilming oli see, kui peasekretär ja president said oma valitsused koostööle, et vähendada nii maalt, merelt kui ka õhust startivate rakettide arvu. Kui kahe riigi suhted paranesid veelgi, nägid Reagan ja tema järeltulija George Bush imestusega, kuidas NSV Liit loobub oma totalitaarsest poliitikast ja kommunistlikust ideoloogiast ja võimaldab üha rohkem kodaniku­ vabadusi ja majandusreforme. Selle tulemusena sõlmisid üliriigid üksnes aastatel 1987–1990 vastu igasuguseid ootusi keskmaa- ja strateegiliste tuumarelvade piiramist, Afganistani, konventsionaalse relvastuse vähendamist ja Saksamaa taasühendamist puudutavad kokkulepped.

1989. aastal pühkis üle Euroopa kommunismivastaste revolutsioonide laine. Maailma poliitikaelu ei olnud enam endine ja Bush tundis, et võib julgesti kuulutada külma sõja lõppenuks.

SISSEJUHATUS

21

Kuidas ja mispärast sai niisugune suur muutus võimalikuks? Moskva ja Washingtoni suhted olid veel 1980. aastate alguses äärmiselt teravad, aga ometi jõudsid NSV Liit ja Ameerika Ühendriigid sama kümnendi lõpuks ajaloolise leppimiseni. Et see juhtus nii rahumeelselt, oli kolossaalne saavutus; külm sõda oleks võinud väga kergesti lõppeda katastroofiga.

See teema pole sugugi unustuse hõlma vajunud, sest külma sõja lõppu käsitleb määratu hulk kirjandust. Mälestusi on ilmunud nii riigijuhtide kui ka nende ametnike sulest, samuti on üllitatud tohutu hulk dokumendikogusid, rääkimata juba teaduslikest käsitlustest. Alati on leidunud rivaalitsevaid koolkondi. Gorbatšovi imetlejate silmis vääris üksnes tema pea aupaistet, kuna tema olevat lepitanud üliriigid ja andnud rahule võimaluse. Niisugune arusaam oli laialt levinud nii idas kui ka läänes ajal, kui Gorbatšov oli võimul, aga seda jagavad praegugi koguni mõned tema kritiseerijad. Peasekretäri sihikindlust ja isikupära peetakse vahenditeks, millega ta tegi teoks oma idealistliku arusaama poliitikast NSV Liidus ja kogu maailmas.2 Võistleva koolkonna arvates aga oli just Reagani kommunismivastane poliitika see, mis tõi Gorbatšovi läbirääkimiste laua taha. President olevat saavutanud oma eesmärgid tänu sellele, et asus kindlameelselt Ameerikat sõjaliselt moderniseerima, ja tema strateegilise kaitse algatust peetakse selleks õlekõrreks, mis murdis kaameli selgroo. Teda kiidetakse selle eest, et ta saavutas Nõukogude Liidu liidriga tugeva kontakti, kahjustamata sealjuures oma riigi eesmärke.3 Gorbatšov ja Reagan olid tõepoolest erandlikud poliitikud, kes tegid koostööd erakorralisel ajal.4 Aga isegi kui Gorbatšovi panust tunnustada, kerkib küsimus, kas ta asus ise Nõukogude poliitikat reformima või sunniti ta seda tegema? Ja ehkki üha rohkem võtab maad arvamus, et just Reagani osa oli protsessi mõjutamisel määrav, tuleb iseäranis rõhutada tema tuumadesarmeerimisprogrammi tähtsust. Pealegi oli Bush üldlevinud arvamuse kohaselt Gorbatšoviga asju ajades esialgu vähem hakkaja kui tema eelkäija. Et olla tema vastu aus, tuleb aga öelda, et Bush tõusis kõrgeimale ametipostile ajal, mil Ida-Euroopas ja mujalgi leidsid aset erakordsed muutused.5 On mõtet küsida, kuidas riigijuhid vastastikku teineteist mõjutasid ja miks nende arvamused

22

KÜLMA SÕJA LÕPP. 1985–1991

teineteist mõjutasid. Selleks tuleb tähelepanu pöörata ühtviisi mõlemale üliriigile. Peasekretär ja president ei astunud tegelikult välispoliitikas ühtki sammu, pidamata silmas teise tõenäolist vastust, ning juhtlõng, mis seob käesolevas raamatus vaatluse all olevaid sündmusi, ongi tõeliselt igakülgne analüüs.

Ameerika ja Nõukogude liidrid tõid omavahelisse suhtlusse palju asjalikkust ja improvisatsiooni ning kommunistliku korra hämmastav lagunemine NSV Liidus ja Ida-Euroopas nõudis neilt äärmist kohanemis­võimet.6 Valge Maja ja Kreml ilmutasidki seda võimet vägagi palju. Reagan, Gorbatšov ja Bush tulid väga oskuslikult toime nende seninägematute tundmatute asjaoludega, mis iga päev maandusid nende kirjutuslauale ja nõudsid kiiret otsustamist.

Olulised ideed nõuavad ka mõnevõrra värskemat mõtteviisi. Nõukogude uuendajad kuulutasid, et otsivad keskteed autoritaarse sotsialismi ja arenenud kapitalismi vahel. Nad pidasid iseennast eri väärtussüsteemide kokkupõrke olukorras aktiivselt tegutsevaks avangardiks.

Ameerika valitsus ilmutas samasugust võitlusvaimu, propageerides demokraatlikke valikuvõimalusi ja turumajandust ning kaitstes kõike seda, mida peeti läänemaailma huvideks.7 Mõlemad pooled võitlesid otsekui ristirüütlid ning Reagan ja Gorbatšov olid kirglikult veendunud oma võitluse õigsuses. Peagi sai selgeks, et Reagan eelistab eesmärgina tuumarelvastuse piiramist, mis aga ei leidnud tema juhtivate ametimeeste enamiku toetust. Gorbatšov väitis, et pooldab Reagani desarmeerimisalaseid eesmärke, ja nõudis sellekohaste lepete kiiret allakirjutamist. Kas Gorbatšov tuumarelvade täielikku likvideerimisse ka tegelikult uskus või ei uskunud, igatahes käitus ta nii, nagu usuks sellesse, ning kuna poliitilised ja majanduslikud raskused NSV Liidus aina kuhjusid, suurenes ka talle avaldatav surve, mis nõudis järjest tihedamat lähenemist Ameerikale. Pragmaatilist laadi surve ja intellektuaalsete veendumuste omavaheline tasakaal on midagi, mis väärib lähemat uurimist.

Washingtoni ja Moskva püsivat vastastikust usaldust polnud kunagi kerge saavutada. Bushi kahtlused olid nii suured, et kui ta sai jaanuaris 1989 presidendiks, nõudis ta kõigepealt põhjalikku ülevaadet Ameerika välispoliitikast. Mõlema riigi juhtidel oli endiselt palju, mida teise

SISSEJUHATUS

23

kohta õppida. Mõlema üliriigi ajakirjandus oli vastaspoolest kirjutades endiselt järjekindlalt skeptiline, ehkki enam mitte agressiivne. Gorbatšov olevat toetunud oma esimestes analüüsides Nõukogude uurimis­ instituutide parimatele saavutustele.8 Aga tema mõtteviisi edaspidiseid mõjutusi vaadeldes tuleb silmas pidades tema enda kriitilisi märkusi nii teadlastelt kui ka KGB-lt saadud nõuannete koha. Mis puudutab Reaganit ja Bushi, siis palju nende endi ametnikke keelitas neid nägema Gorbatšovis kavalat suli, kes püüab ameeriklaste käest välja petta neile ebasoodsaid järeleandmisi. Ekspertide ettekanded olid rasked ja neid on palju ning nüüd on meie ülesanne kindlaks teha, mida iga president nendest järeldas ja kui palju jäid nad lootma omaenda instinktidele ja näost näkku saadud tähelepanekutele. Reagani usaldus Gorbatšovi vastu kasvas aastail 1985–1988 vastavalt tippkohtumistele Genfis, Reykjavikis, Washingtonis ja Moskvas. Bush sõbrunes Gorbatšoviga pärast Malta tippkohtumist 1989. aastal.

Moskva ja Washingtoni juhid pidid leidma tee, kuidas oma poliitikute koorekiht endaga samasse paati saada. Aastaid enne 1980. aastate keskpaika oli ikka väidetud, et Ameerika sõjatööstuslik kompleks pole üldse huvitatud mingitest arengutest ülemaailmse rahu suunas. Samuti oldi arvamusel, et NSV Liidu rasketööstusega seotud ministeeriumid ja sõjaväe kõrgem juhtkond peavad ikka ja alati silmas militaristlikke eesmärke.9 Reagan ja Bush olid teadlikud Ameerika konservatiivide skeptilisest suhtumisest kokkulepetesse, mida nad soovisid Kremliga sõlmida.

Märgatavad olid ka Nõukogude vanameelsete kommunistide kasvavad kahtlused seoses järeleandmistega, mida Gorbatšov kahe riigi lähenemist taotledes Valge Maja nõudmistele vastu tulles tegi. Reaganil läks korda oma valijaskonda rahustada ja Gorbatšovil oma pooldajaid vähemalt kuni 1980. aastate lõpuni samuti. Kahest mehest oli Gorbatšovi ülesanne raskem, sest temal tuli ilmselgelt anda ameeriklastele rohkem, kui ta ise vastu sai, ja kui Reagan sai päranduseks stabiilse poliitilise ja majandusliku korra, siis Gorbatšov püüdis meeleheitlikult murda aastakümnetega välja kujunenud kommunistlikku mõtteviisi ja praktikat. Ent mispärast osutusid mõlema riigi relvastumist pooldavad jõud koerteks, kes ei hakanud haukuma – või kuidas õnnestus riigijuhtidel

24

KÜLMA SÕJA LÕPP. 1985–1991

olukord maha rahustada, kui keegi kusagil hakkaski haukuma? Üks osa vastusest peitub selles, et Reagan rahuldas oma sõjatööstureid ja relvajõude, sõlmides hulgaliselt uurimis- ja tootmislepinguid. Vaevalt aga saab sedasama öelda Gorbatšovi ja teiste uutjate kohta, sest nüüd polnud riigieelarve prioriteet enam riigikaitse. Partei, KGB ja kaitseministeeriumi juhtivad tegelased ühendasid augustis 1991 oma jõud Gorbatšovi vastu, aga ikkagi jääb õhku küsimus, miks läks neil selle katseni jõudmisega nii palju aega.

Kõige selle taga on teine küsimus, mida harva esitatakse: kuivõrd poliitbüroo üldse mõistis tema ees seisvate raskuste suurust veel enne seda, kui Gorbatšovist sai peasekretär? Kommentaatorid olid juba ammu rääkinud majanduslikust survest, mis mõjutas NSV Liidu eelarvet 1980. aastate algusest saadik.10 Kuigi poliitbüroo teadis, et tema liitlased Ida-Euroopas on lääne pankade suured võlglased, ei olnud võimalik neid välja osta või anda neile tehnoloogiaalast abi. Poola oli krooniliselt poliitilises kriisis. Nõukogulaste sissetung Afganistani läks kalliks maksma nii inimelude kui ka rahalises mõttes. Moskva toetas Kuubat, Vietnami, Etioopiat ja geriljaliikumisi Aafrika lõunaosas, mis aga kurnas riigi rahandust. Samas oli uue infotehnoloogia algatatud revolutsioon majanduses paiskamas NSV Liitu veelgi suuremasse mahajäämusse. Juba 1940. aastate lõpul olid Ameerika Ühendriigid ja selle liitlased kehtestanud embargo sõjanduse huvides kasutatavate kõrgtehnoloogiliste kaupade müügile Nõukogude Liitu. Seda embargot tõlgendati üsna vabalt, hõlmates ka paljusid tsiviiltööstuses vajalikke masinaid, ning tagajärg oli NSV Liidus järjest suurenev vahe tootlikkuses. Pealegi oli poliitbüroo kergesti mõjutatav rahvusvahelisest diplomaatilisest survest, kuna oli võtnud endale kohustuse tagada riigis inimõigused vastavalt Helsingi kokkuleppele, millele riigipead Brežnev ja Ford koos Ida-Euroopa, Lääne-Euroopa ja Kanada liidritega 1975. aastal alla kirjutasid.

NSV Liidu raskused ei tõesta veel iseenesest, et Nõukogude juhtkond mõistis neid niisugustena, nagu need tegelikult olid. Õnneks on nüüd võimalik uurida, mida Kremlis enne 1985. aastat mõeldi. Gorbatšov on väitnud, et poliitbüroo ei andnud endale aru, missugune on tegelik olukord riigis, enne kui tutvustas oma reformikava. Kas

SISSEJUHATUS

25

oli tema maalitud pilt Kremli poliitikast usutav või oli tegu kõigest iseennast õigustava karikatuuriga? Vastusest sõltub väga palju. Kui teda uskuda, siis murdis ta maha lukus ja riivis ukse; kui mitte uskuda, siis oli see uks juba poikvel. Siin ongi üks oluline uurimisvaldkond, ehkki sellega ei ammendu veel muutustesse puutuvate müsteeriumide loetelu. Kerkib ka küsimus, kuidas tal läks korda säilitada ülejäänud Nõukogude juhtkonna toetus, kui ta oli juba asunud välispoliitikat ümber kujundama.

Muidugi pidid Gorbatšov ja Reagan samal ajal kulutama oma aega ja energiat paljude muude asjaolude klaarimisele. Ehkki neile on nende välispoliitika eest kiitust jagatud, on vähe tähelepanu pööratud sellele, kuidas nad kogu protsessi juhtisid. Asjaolu, et Gorbatšov valis välisministriks Eduard Ševardnadze, on pälvinud liiga vähe tähelepanu. Ševardnadze pooldas välispoliitikas radikaalseid lahendusi ja kuni 1989. aastani oli nende koostöö üldjoontes harmooniline. Reagani valik, keda kutsuda riigidepartemangu juhtima, langes George Shultzile, kellele pakkusid erilist huvi võimalused, mida pakkusid relvastuse piiramise kokkulepped. Kui Ševardnadze võis esialgu nautida peaaegu kogu poliitbüroo toetust, siis Shultz pidi murdma piike mitme Reagani valitsuse juhtiva ametnikuga, kes olid vastu igasugusele leppimisele Moskvaga. Kuni 1987. aastani ei asunud Reagan kaugeltki alati Shultzi kõrvale nende vastu. Ševardnadze ja Shultz osutusid rikkaliku kujutlus­ võimega asendamatuteks planeerijateks, kes vormistasid strateegilise tähtsusega desarmeerimisalased lepingud, millele nende riigijuhid alla kirjutasid. Käesolev raamat võtab vaatluse alla, kuidas riigimehed, keda nimetan suureks nelikuks – Reagan, Gorbatšov, Shultz ja Ševardnadze – andsid oma otsustava panuse Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu lähenemisse.

Just need kaks üliriiki andsid määrava tõuke protsessile, mis tõi kaasa külma sõja lõpu. Mõlemad oskasid hinnata vajadust kaasata siia ka oma liitlased ja sõbrad. Hilisematel aastatel hakkavad Lääne-Euroopa presidendid ja peaministrid üksmeelselt kinnitama, et nemadki tegid koos ameeriklastega järjekindlalt tööd, et vaenulikud suhted NSV Liiduga lõpetada. Peaminister Margaret Thatcher, president François Mitterrand, kantsler Helmut Kohl ja välisminister Giulio Andreotti

26

KÜLMA SÕJA LÕPP. 1985–1991

on kõik väitnud, et nemadki on andnud toimunusse oma suure panuse.

(Nende ametivennad Kanadas, Jaapanis ja Austraalias on oma meenutustes olnud tagasihoidlikumad.) See sunnib hoolega läbi vaatama suurt virna tõendusmaterjali, mis näitab, et Ameerika liitlased NATO-s eesotsas Thatcheriga ründasid 1980. aastate keskpaiku Reaganit eravestlustes tegude eest, milles nad nägid kohatult suurt usaldust Kremli vastu.11 Kohlil ja tema novembris 1989 avaldatud kümnel punktil Saksamaa taasühendamise nimel oli sündmuste arengule ilmselgelt oma mõju.

Kerkib ka küsimus, kas isegi tema oleks saanud selle kampaaniaga hakkama, kui ta poleks teadnud, et võib loota ameeriklaste toetusele.

Peale selle, kuidas mõjutasid Gorbatšovi-meelset kampaaniat nõndanimetatud rahuliikumised ja enamik Lääne-Euroopa kommunistlikke ja sotsialistlikke parteisid?

Gorbatšovil oli Varssavi pakti riikidega kergem asju ajada kui Ameerika presidentidel NATO-ga. Ehkki tema katse NSV Liitu reformida tegi Ida-Euroopa parteibossid murelikuks, kiitis enamik neist tema pinge­lõdvenduspoliitikat suhete parandamisel Ameerikaga. Sellegipoolest sattusid nad üha suuremasse segadusse ja ärevusse, kui kommunistliku korra probleemid 1980. aastatel aina süvenesid.12 Küll aga ei lahkunud nad võimult vabatahtlikult ja nende kukutamise määrava tähtsusega teguriks oli tänavaile tulnud aktivistide ning rahvahulkade julgus. Gorbatšov ei olnud nõus relvasissetungi lubama, et kommunistlikku korda päästa. Vähesed püüavad eitada, et õhutades inimesi seisma oma õiguste eest, andis ta oma panuse revolutsioonidesse, mis vanad juhid võimult kukutasid. Aga ikka veel on jäänud küsimata küsimus, mispärast tulid 1989. aasta sündmused talle suures osas üllatusena – ja uurimata nende mõju olukorrale Leedus ja teistes Balti liiduvabariikides.13 Õigupoolest tekitab kogu tema strateegia praegugi küsimusi.

Mitte keegi ei saa seada kahtluse alla, kui tähtis oli Nõukogude juhtide otsus loobuda peaaegu kõikidest NSV Liidu tugipunktidest Kolmandas Maailmas, ehkki nad samas polnud rahul Ameerika kogu maailma hõlmavate taotlustega.14 Aga kõik see kutsub asja edasi uurima. Maailma poliitikaelu muutub hämmastava kiirusega ning iga pikem või lühem samm mõjutab kõiki teisi. Ja ilma et peaaegu mitte keegi seda oleks märganud, lakkas Nõukogude Liit olemast üliriik.

SISSEJUHATUS

27

Külma sõja lõpp polnud mingi ettemääratud protsess, aga enamik käsitlusi on vähemalt ühel meelel selles, et nii Ameerika kui ka NSV Liit oleks võinud mis tahes hetkel langeda tagasi vanale vastuseisu teele. Reagan, kui ta oleks nii otsustanud, võinuks lihtsalt keelduda NSV Liiduga konstruktiivselt asju ajamast. Ameerika konservatiivina oli tal küllaga põhjust olla nõukogulaste poliitikaga rahulolematu.

Gorbatšov aga oleks võinud ise oma reformid peatada või tagasi pöörata. Paljud nendest, kes toetasid tema määramist peasekretäriks, just nimelt seda temalt ootasidki ja lõpuks tõusiski üks tema lähedasemaid abilisi augustis 1991 tema vastu algatatud putši etteotsa. Kommunistlikust süsteemist oli küllalt palju alles jäänud, et sellest oleks saanud praktiliselt teostatava alternatiivi. Gorbatšov aga, keda toetasid teised reformimeelsed ja torkisid tagant Reagan ning Bush, valis vastupidise tee ja nii läkski külm sõda samm-sammult rahulikult hingusele.

Ameerika võitis kahevõitluse NSV Liiduga, mis kadus ajaloo prügimäele. Gorbatšov kinnitas, et Nõukogude uutjad olid samuti võitjad, sest nad propageerisid aktiivselt üliriikide leppimist ja Nõukogude Liidu poliitilist demokratiseerimist. Seegi mõistatus ootab vastust.

Ameerika juhid ei teinud vähimatki katset varjata, kuidas nad avaldasid Kremlile jätkuvalt survet. Reagan ja Bush seadsid tingimuseks, et kui NSV Liit tahab saavutada Ameerikaga paremaid suhteid, ei aita sellest, kui tullakse ära Afganistanist ja lõdvendatakse haaret IdaEuroopa üle: Gorbatšov peab hakkama ka omaenda rahvast teisiti kohtlema. Ameerik­lastel oli nõudmisi seoses raadiosaadete segamise, välja­sõiduviisade, Balti riikide vabaduse, poliitvangide ja laimupropagandaga. Sellekohast survet avaldati järelejätmatult juba enne 1985. aastat ja see jätkus ka neil aastail, kui Gorbatšov oli võimul.15 Aga kuna NSV Liidu majandushädad 1989. aastast alates üha süvenesid, oli Gorbatšovil järjest raskem Washingtonile ei öelda. Siiski on veel vaja välja selgitada, kui suur osa tema valmisolekust teha järeleandmisi tulenes ameeriklaste survest ja kui palju Nõukogude riigi majanduse jooksvatest ning pikaajalistest hädadest.

Vajadus niisuguse uurimistöö järele viib meid ühe nüüdisajaloo põhisündmuse juurde. Oli aeg, kui ülevaated külma sõja viimastest aastatest sõltusid peaaegu ainult riigijuhtide ja ametimeeste mälestustest.

28

KÜLMA SÕJA LÕPP. 1985–1991

Edaspidi ilmusid Washingtoni ja Moskva seifidest lagedale dokumendid, mis heidavad valgust kõige kõrgemal tasemel tehtud otsustele.

Nüüd on võimalik minna arhiividesse ja tutvuda originaalüleskirjutustega sellest, mida Reagan, Gorbatšov ja Bush tookord ütlesid ja kirjutasid. Rikkalikku materjali leidub laiali pillatult üle Venemaa, mujal Euroopas ja Ameerikas, aga ka internetis. Kõik need on juba iseenesest küllaltki erakordsed. Aga on ka erandlikke allikaid nagu näiteks kõige kõrgemale võimule väga lähedal olnud Nõukogude ja lääne ametiisikute – Anatoli Adamišini, Rodrick Braithwaite’i, Anatoli Tšernjajevi, Charles Hilli, Vitali Katajevi, Jack Matlocki ja Teimuraz Stepanov-Mamaladze – avaldamata päevikud ja dokumendid. Nende isiklikud ülestähendused, mida nad toona tegid, annavad võrratu pildi põnevatest ja tähtsatest sündmustest, mille tunnistajaks nad olid.

Viimaseks õigustuseks veel ühele ülevaatele külma sõja lõpust olgu põhimõte pöörata võrdselt tähelepanu nii Nõukogude Liidule kui ka Ameerika Ühendriikidele ja nende suhetele rahutus ning muutuvas maailmas, kusjuures need muutused hõlmavad nii poliitikat, majandust, isiklikke valikuid, võimalusi, ideoloogiat, tunnetuslikku arengut kui ka geopoliitilisi väljakutseid. Külm sõda oleks vägagi kergesti võinud lõppeda teistsugusel viisil, millel olnuks meile kõigile hukatuslikud tagajärjed. Kõik läks aga nii nagu läks, mis on kindlasti palju parem.

Järgnev ongi lugu sellest, kuidas Washington ja Moskva jõudsid nii vähetõenäolise rahuni.

1. RONALD REAGAN Mees, kes astus 20. jaanuaril 1981 USA presidendina Valgesse Majja, äratas paljudes üle kogu maailma muremõtteid. Ronald Wilson Reaga­ nil oli ohjeldamatu kommunismivastase maine. Üsna vähesed olid tema intellektist heal arvamusel ja paljud pidasid tema edu põhjuseks eelmise aasta novembris toimunud valimistel pigem rahulolematust ametisoleva Jimmy Carteri toonase välispoliitikaga, kui mingitki usku Reaganisse kui asjatundlikku riigijuhti.

Ta oli endine Hollywoodi filminäitleja ning üldiselt valitses arvamus, et ta sündis 1911. aastal õnnesärgis. Tegelikult oli Reagani lapsepõlv Illinoisi osariigis üsnagi heitlik, sest tema müügimehest isa oli tavaline joodik. Perekonda hoidis koos ema, ustav Kristuse jüngrite koguduse liige. Koolis paistis Ronald silma näitlejana, sportlasena ja jutuvestjana ning tegi puhkepäeviti lisatööd vetelpäästjana. Ta astus Eureka kolledžisse, kus õppis majandust ja sotsioloogiat, hiljem aga leidis endale töö raadiodiktorina. Teinud läbi proovivõtted Californias Warner Brothersi juures, sai temast filminäitleja ja ehkki ta ei tõusnud kunagi käputäie maailmakuulsate staaride hulka, mängis ta siiski koos Humphrey Bogarti ja Errol Flynniga. 1940. aastal abiellus ta filminäitlejatar Jane Wymaniga ja alustas perekonnaelu. Teise maailmasõja ajal kutsuti ta küll sõjaväkke, aga tegutses filminduses edasi First Motion Picture’i juures ja sai filminäitlejate kutseühingu presidendiks. Jane Wyman võttis 1949. aastal lahutuse ja kolm aastat hiljem abiellus Reagan Nancy Davisega, kes oli samuti filminäitlejatar. Kui filmirolle jäi vähemaks, leidis Reagan tööd General Electricu iganädalases draamasarjas. Tema teine abielu kujunes tõeliseks eraelu tugisambaks. Reaganile ei meeldinud üldse olla Nancy juurest eemal isegi lühikest aega ja ta arutas temaga kogu aeg ühiskonnas toimuvat.

RONALD REAGAN

33

Noore mehena oli ta hääletanud F. D. Roosevelti ja demokraatliku partei poolt, aga ajapikku eemaldusid tema vaated demokraatide seisukohtadest ja 1966. aastal võitis ta California kubernerivalimised juba vabariiklasena. 1968. aastal püüdis ta edutult saada oma uue partei presidendikandidaadiks. Ta kaotas 1976. aastal ametisolevale Gerald Fordile, aga oli juba vaieldamatu tegija Ameerika poliitika paremal tiival. 1980. aastal tal vabariiklaste hulgas tõsiseltvõetavat rivaali ei leidunud ja novembris peetud valimistel tõrjus ta kõrvale ka ametisoleva presidendi Jimmy Carteri.

Trumanist kuni Carterini oli pärast Teise maailmasõja lõppu peetud enesestmõistetavaks, et lääs peab püüdma NSV Liitu kõigest ohjeldada; ükski USA president polnud kunagi tegelikult üritanud nõukogulaste mõju levikut maailmas vähendada. Ronald Wilson Reagan võttis kindlalt nõuks seda olukorda muuta. Tema nägemust mööda oli Ameerika pärast läbikukkumist Vietnami sõjas kaotanud eneseusu. Ta kavatses suurendada Ameerika sõjalist eelarvet ja seada NSV Liidu rahanduse võidurelvastumise pinge alla. Tema eesmärk oli heita Kremlile kinnas kõikjal üle kogu maailma. Ta tahtis mõista kommunismi hukka kõikides selle ilmingutes ja rääkis igas oma kõnes nõukogulaste sissetungist Afganistani 1979. aastal kui tõendist, et NSV Liit on ekspansionistlik riik. Tema soov oli, et Ameerika tõuseks kaitsma oma väärtushinnanguid ja huvisid. Presidendina kavatses ta tõmmata endaga kaasa ka NATO ja teised liitlased ning sõbralikud riigid. Väärtushinnangutelt oli ta tüüpiline Ameerika konservatiiv.

Kristlasena poetas ta oma kõnedesse viiteid jumalale. Ta ise pidas oma usku lahutamatuks osaks usust Ameerikasse, üksikisiku vabadusse ja turumajandusse.

Nõukogude valitsusringkondades tekitas Reagan alati hirmu ja põlgust. Teda peeti külma sõja eestvõitlejaks ja tähtsaim kommunistlik ajaleht Pravda mõistis teda rutiinselt hukka kui sõjaõhutajat. Moskva kommentaatorid polnud leebemad ka Jimmy Carteri vastu. Häirituna Carteri reaktsioonist nõukogulaste sissetungile Afganistani, ilmutasid nad täielikku ükskõiksust Carteri ja Reagani võitluse vastu presidendi­ koha pärast. Nõukogude ajakirjandus kujutas mõlemat kandidaati järjekindlalt kui nõukogudevastaseid.

34

KÜLMA SÕJA LÕPP. 1985–1991

Washingtonist kinnitas 1962. aastast alates saatkonda juhtinud Nõukogude suursaadik Anatoli Dobrõnin oma Kremli isandatele, et ta teeb kõik võimaliku pööramaks Reagani valitsuse tähelepanu ülemaailmset rahu ähvardavatele ohtudele. Ta rääkis Gus Halli ja USA kommunistliku partei propagandategevusest.1 Ta hooples ka, kuidas suursaatkond tähistas Lenini 110. sünniaastapäeva. Dobrõnin teadis väga hästi, et Halli osatähtsus Ameerika poliitikas oli väga väike ja et enamiku ameeriklaste huvi Lenini vastu oli tühine. Tegelikult kandis ta ette lihtsalt seda, mida temalt oodati. Tegelikkus polnud veel poliitbüroo ametlikesse ettekannetesse jõudnud. Poliitbüroo liige Andrei Gromõko oli aastail 1943–1948 ise olnud Nõukogude suursaadik Washingtonis ja New Yorgis ning oleks tänu pikaajalistele Ameerika-kogemustele võinud üritada murda Nõukogude ametimeeste võhiklikkust. Niisugust soovi tal polnud. Tema maailmavaade oli välja kujunenud samasuguse ideoloogilise hoiaku alusel. Iga Moskva juhtiva poliitiku meelest oli kindel, et Reagan hakkab ajama „reaktsioonilist” ja „imperialistlikku” poliitikat. Nõukogulaste eestkõnelejate kinnitust mööda oli Valgesse Majja tulemas ebakompetentne ja hoolimatu mees. Tõsiasi, et nii USA demokraadid kui ka koguni osa vabariiklasi oli samal arvamusel, andis niisugusele seisukohale Nõukogude Liidus veelgi rohkem kandepinda.

Reaganile ei meeldinud mõte kohtuda ükskõik missuguse Nõukogude peasekretäriga niikaua, kui ta polnud kindel, et tippkohtumine võiks anda tema eesmärkidele vastavaid tulemusi. Kui Brežnev novembris 1982 suri, tegi Reagan küll sissekande kaastundeavalduste raamatusse Nõukogude saatkonnas Washingtonis, aga ei nõustunud minema matustele. Reagani riigisekretäri George Shultzi meelest oli see viga, aga president jäi enesele kindlaks.2 Üksnes tema kõige lähemad abilised teadsid, kui kõrgelt hindas Reagan eesmärki saavutada olukord, kus termotuumasõja oht oleks minevik.3 Ta oli püstitanud selle juba teabenõupidamisel, mille korraldas talle Jimmy Carter 1979. aastal. Ükskõik kus ta ka ei kõnelenud külmast sõjast, lükkas Reagan alati tagasi igasugused üleskutsed relvastust piirata: tema nõudis relvastuse vähendamist.4 Tegelikult tahtis ta hävitada kõik tuumarelvad. Hiljem kirjeldas ta oma ametikoha hirmuäratavat võimu nii:

RONALD REAGAN

35

Presidendina ei olnud mul taskus mingit rahakotti, raha, autojuhi­ luba ega võtmeid – olid ainult salajased koodid, mida kasutades olnuks võimalik hävitada suurem osa maailmast, nagu meie seda tunneme.

Inauguratsioonipäeval, kui mind oli paar päeva varem teavitatud, mida pean tegema, kui peaks olema vajalik saata välja Ameerika tuumarelvad, võtsin enesele suurima vastutuse oma elus: vastutuse kõikide inimeste elu eest.5

Tema eesmärk oli tugevam Ameerika. Ja kuigi ta otsustas rahastada Ameerika sõjalise võimsuse kasvu, pühendus ta viimsepäeva ärahoidmisele.

Presidendivalimiste kampaania ajal põikas ta sisse ka Colorados Cheyenne’i mägedes paiknevasse tuumavarjendisse. Nii nagu enamik tema kaasmaalasi, oli ka Reagan eeldanud, et ameeriklastel on usaldus­väärne süsteem kaitseks Nõukogude raketirünnaku vastu. Tema tehnikaalased nõunikud – Richard Allen, Fred Iklé ja William Van Cleave – olid alati olnud teisel teadmisel. Nende sõnumid ei jõudnud aga pärale enne, kui Reagan asja ise uurima asus.6 Ta sai oma õuduseks aru, et Ameerika ei suuda esimest tuumalööki ära hoida. Ameeriklastel oli võimalik ainult samaga vastata, mis tähendas, et nad võisid teha Moskva maatasa: niisugune oli „vastastikuse garanteeritud hävitustöö” loogika. Probleem seisnes selles, et kannatada saab kogu maailm, kuna lööklainete, tule, radioaktiivse kiirguse ja suitsu tõttu hukkuks sadu miljoneid, võib-olla miljardeid inimesi. Ka Ameerikat tabaks häving ja Reaganile ei pakkunud kuigivõrd lohutust mõte, et venelasi tabavad samasugused kannatused. Esimese maailmasõja alguses ütles Briti välisminister krahv Grey, et tuled kustuvad kogu Euroopas. Reagan nägi ette, et kogu maailm kaob täielikku pimedusse, kui peaks puhkema kolmas maailmasõda. Ta tundis kogu olemusega, et peab üritama midagi – midagi drastilist – ette võtta, et niisugune konflikt ei oleks võimalik.

Reaganil oli vaja tõestada end kui asjatundlikku riigijuhti. Valgesse Majja tulles oli ta juba kuuekümne üheksa aastane ja pidi näitama, et ta pole selleks tööks liiga vana. Ta kasutas küll kuuldeaparaati, aga oli muidu heas vormis.7 Talle meeldis viibida värskes õhus ning oma

36

KÜLMA SÕJA LÕPP. 1985–1991

California rantšos puid saagida ja lõhkuda. Ükskord, kui Valge Maja töötajad võtsid hoone lõunaküljel maha mõnd puud, ütles Reagan Kenneth Adelmanile: „Küll ma tahaks teha just seda, mida need sellid praegu teevad, selle asemel et istuda tundide kaupa kõikidel nendel tobedatel koosolekutel.” Adelman tähendas, et kuigi leidub palju metsamehi, kes on tahtnud saada presidendiks, on Reagan küll ainus president, kes ihkab saada metsameheks.8 Näitlejakarjäär oli teda juba üldsusele tutvustanud, aga kinnitanud ka eelarvamust, et tal jääb vajaka presidendile nii vajalikust vaimujõust. Talle endale ei meeldinud põrmugi mõte, et teda võidakse pidada suureks intellektuaaliks – või isegi lihtsalt intellektuaaliks. Ta eelistas käituda rahvamehena ja olla üldse nagu tavaline mees. Kui erimeelsused hakkasid pingeid üles kruvima, hajutas ta need mõnega oma arvukatest iiri naljadest. Ta kasutas lihtsaid väljendeid ja vältis pikki sõnu.

Reagani lähikondsed teadsid, et tegelikkus on välisest kuvandist erinev. Chicago majanduskooli asutaja Milton Friedman nautis tema seltskonda ja vestlust temaga.9 Valge Maja asepersonaliülem Mike Deaver on meenutanud, et kui üldsuse silmad ei ulatunud nägema, luges Reagan meelsasti tõsiseid raamatuid „välispoliitikast, majandusest, ühiskonna probleemidest”.10 Nõunik Pete Hannaford veendus Reagani õpihimus juba enne kui too sai presidendiks, kui nägi teda neelamas niisuguseid väljaandeid nagu National Review, American Spectator ja Human Events. Lugemisharjumuse säilitas ta ka presidendina, kusjuures talle hakkasid meeldima Tom Clancy külma sõja ainelised romaanid, nii jäi ta üles kogu ööks, et lugeda lõpuni „Jaht Punasele Oktoobrile”. President nautis teisitimõtlejast nõukogude luuletaja Irina Ratušinskaja poeesiat, mida ta õppis tundma, kui keegi Briti kirikutegelane saatis talle Ratušinskaja raamatu. Ta oli lugenud ka ülejooksikust Nõukogude suursaadiku Arkadi Ševtšenko mälestusi.11 Samas aga kaitses ta oma ausa ja otsekohese tavainimese kuvandit igati. Mõne abilise meelest oli tal keerulisi asju lihtsam mõista nende üle asjatundjatega nõu pidades, mitte aga omaette uurides.12 Reagan säilitas austuse Nixoni vastu ka pärast seda, kui viimane 1974. aastal presidendiametist tagasi astus, sest ajakirjandus paljastas tema valed seoses sissemurdmisega demokraatliku partei peakorterisse. Kuna

RONALD REAGAN

37

mõlemad asusid Ameerika poliitikaspektri paremal tiival, vahetasid nad sageli kirju, kui Reagan tahtis järele proovida mõnd mõtet, enne kui rääkida sellest oma abilistele.13 Reagan pidas nõu Ameerika suursaadikuga Moskvas Arthur Hartmaniga, kes kinnitas tema oletust, et Nõukogude majanduses valitseb segadus ja et Venemaa rahvas suhtub kommunistlikku võimu ja selle mõtetesse skepsisega.14 Ta oli kirjavahetuses aktiivselt kommunismivastase Briti ajakirjaniku Brian Crozier’ga.15 Räägiti, et Reagan ignoreerib informeeritud sovetoloogide nõuandeid. Ta talitas tõepoolest vastupidiselt Ameerika politoloogide soovitustele. Ajaleht Washington Post vihjaski oma juhtkirjas, et see näitab tema kangekaelsust.

Robert Conquest vaidles sellele vastu, tsiteerides Gromõko sõnu, kes „ülemaailmsest revolutsiooniprotsessist” rääkides naeruvääristab neid lääne „eksperte”, kelle väitel olevat NSV Liidus „pluralistlik” poliitiline süsteem.16 Presidendi nõunik riikliku julgeoleku küsimustes Richard Allen saatis ärakirja Conquesti kirjast ka Postile.17 Conquest oli tutvu­nud Reaganiga juba Carteri ajal ja talle jättis sügava mulje Reagani valmisolek esitada küsimusi NSV Liidu kohta ja kuulata hoolega vastuseid.18 Reagan püüdis tõepoolest mõista teisel pool Atlandi ookeani asuvat üliriiki. Ehkki tal oli oma kindel üldine eelarvamus, tahtis ta alati teada rohkem.

Reagan töötas hoolega oma sõnaseadmise oskuse kallal. Ta küll möönis, et tema nõunik Pete Hannaford valdab paremini ajaleheartiklite kirjutamise kunsti, aga samas väitis ta ausalt, et tema ise „kirjutab suulist kõnet paremini”.19 Ta kirjutas mustandi kähku valmis ja lihvis seejärel kõnet tundide kaupa, näidates oma näitlejaoskusi mikrofoni ees.20 Tänu Hollywoodi kogemustele ei olnud tal vaja kuigi palju aega, et otsustada, kuidas tuleb rääkida.21 Ta teadis, kuidas on parem päev õhtusse saata, aga tema komme teha lõunauinak, jäi muidugi ette koomi­kutele ja satiirikutele, kes süüdistasid teda laiskuses. Ka tema juuste värv põhjustas kommentaare, sest erinevalt teistest seitsmekümnendates eluaastates meestest ei läinud ta kiilaks ega halliks, mis tekitas kuulujutte nagu värviks ta juukseid. Tema pressiesindaja Mike Beaver väitis, et tumeda läike andis tema juustele Brylcreemi juuksehooldusvahend.22

38

KÜLMA SÕJA LÕPP. 1985–1991

Reagani ülimaid eesmärke kiputi alahindama isegi tema enda kõrgetes valitsusringkondades. Riikliku julgeoleku nõunik Richard Allen püüdis niisugust olukorda parandada, rääkides igal pool, et presidendi eesmärk on tõepoolest teha tuumasõda võimatuks.23 Reagan oli rääkinud kaitse­ kontseptsioonidest 1973. aastast alates. Ta vihkas mõtet vastastikku garanteeritud hävingust ja otsis teed, kuidas kaitsta Ameeri­kat tuumaholokausti ohu eest. Nende hulgas, kes olid kursis tema mõtetega, olid füüsik Edward Teller ning president Nixoni juhtimis- ja eelarveameti direktor Caspar Weinberger, ning pärast Valgesse Majja asumist arutas ta võimalusi edaspidigi nii nendega kui ka Ed Meese’i, Martin Andersoni ja Richard Alleniga.24 Meese korraldas mõned mõttetalgud ja juba 1982. aasta alguses andis Reagan riiklikule julgeoleku­nõukogule suunised välja mõelda, kuidas minna kaugemale, kui näeb ette traditsiooniline kaitsestrateegia. Seda rõhutas ka Teller, nagu president oma päevikus kirjutab: „Ta tuli välja põneva mõttega, et koos laseriga oleks võimalik kasutada tuumarelva ka mitte hävitustööks, välja arvatud juhtumid, kui on vaja tõkestada ja hävitada vaenlase rakette kõrgel Maa kohal.”25 Otsekohe toetas mõtet ka staabiülemate ühendkomitee.26 Siiski tekitas Reagan oma lähikondlastes edaspidigi hämmeldust, ehkki mitte keegi ei kahelnud tema konservatiivsetes seisukohtades.

Ta hoidis teiste inimestega psühholoogiliselt distantsi; jäi mulje, et suhtlemisel jätab ta alati midagi vaka alla. Reaganile vägagi lähedasele William F. Buckley nooremale tundub siiski, et „sõprus rajanes alati 90 protsendi ulatuses ideoloogial”.27 Kui juba valitsusametnikel oli raske Reaganit mõista, siis seda suurem oli segadus väljaspool valitsust. Reagani enda silmis ajas ta otsekohest poliitikat ja ütles George Shultzile: „Oma meelest järgin karmi joont ja ei lase ennast lepitada, aga tahan siiski üritada ning neile näidata, et maailm saab paremaks, kui nad tõestavad tegudega, et tahavad vaba maailmaga hästi läbi saada.”28 Probleem oli selles, et ta oli põristanud oma kommunismivastast trummi väga valjusti. Ikka ja jälle tegi ta avaldusi, et Nõukogude Liit on Ameerikast sõjalise võimsuse poolest mööda läinud. Brežnevi väide, et nõukogulased on saavutanud kõigest võrdse taseme, olevat suitsukate varjamaks NSV Liidu ründerelvastuse kiiret kasvu. President kasutas võimalust rääkida

RONALD REAGAN

39

NSV Liidust halvustavalt seoses ükskõik millega. Ta ei jätnud kunagi rõhutamata, kui väga ta jälestab leninlikku õpetust ja praktikat. Lisaks püüdis ta suurendada Ameerika rahalisi kulutusi relvastuse arendamisele ja tootmisele ning kehutas Ameerika Kongressi toetama teda, et Ameerika relvajõud saavutaks otsustava ülekaalu. Ta valis oma valitsusse inimesi, keda läänes nn Nõukogude ohu üle käivas vaidluses peeti veendunud pistrikeks. Enamik inimesi nägi ja kuulis ainult seda Reagani külge ning ei märganud üldse tema kõige suuremat soovi teha kolmas maailmasõda võimatuks.

Presidendi esimesed sammud näisid lähtuvat just eelöeldust, sest ta kiitis heaks USA sõjaliste kulutuste järsu tõusu. Uskudes, et Ameerika on võidurelvastumises jäänud NSV Liidust maha, andis ta käsu suurendada tuumaarsenali ja eraldas vahendeid uut tüüpi relvastuse väljatöötamiseks. Ta hakkas propageerima „strateegilist moderniseerimist”. Tema soov oli, et ameeriklaste surmatoovate relvade võimsus jätaks nõukogulaste oma varju. Pärast majanduslangust, mille põhjustas Saudi Araabia initsiatiivil 1973. aastal maailmaturul tõusnud naftahind, olid Fordi ja Carteri valitsused kiitnud Ameerikas heaks programmi töötada välja uudsed relvatüübid kasutamiseks nii maal, merel kui ka õhus. Suurel määral tehti seda soovist aidata kaasa tööstuse taastumisele. Oma valimiskampaanias oli Reagan rõhutanud vajadust toetada neid tööstuskorporatsioone, mis soovisid veelgi ulatuslikumaid lepinguid niisuguse relvastuse väljatöötamiseks ja tootmiseks, mida relvajõud nõudsid. Teda polnud vaja tagant tõugata, et ta asuks oma lubadust täitma.29 Reagani valitsusaeg oleks kaks kuud pärast ametisseastumist märtsis 1981 võinud ootamatult lõppeda, kui John Hinckley teda Washingtonis Hiltoni hotelli ees tulistas ja haavas. Kiiresti haiglasse toimetatud president oli peaaegu et surmasuus. Kõikidele jättis sügava mulje tema külmaverelisus: kui teda sõidutati operatsioonituppa, helistas ta Nancyle ja ütles talle: „Kullake, ma unustasin alla kummarduda.”30 Ehkki ta oli võitnud valimised kindla ülekaaluga, näitasid arvamus­ uuringud, et küllalt paljud kahtlesid temas. Atentaadikatse ja tema südikas reaktsioon sellele aitasid tema reitingut tõsta. Reagan ise mõtles läbi, kuidas tuleb asju edasi ajada, kui ta jõuab Valgesse Majja tagasi

40

KÜLMA SÕJA LÕPP. 1985–1991

ja asub teoks tegema oma ambitsiooni vähendada maailmasõja ohtu.

Mingil juhul ei loobunud ta relvajõudude moderniseerimise mõttest, aga samas kavatses ta astuda samme pingete vähendamise suunas NSV Liiduga. Talle torkas pähe mõte, et ta oleks peaaegu surnud saamata teada, kas poliitbüroo on üldse nõus pidama tõsiseid läbirääkimisi, ja nii otsustas ta teha asjaga algust täiesti ühemõtteliselt arusaadavas keeles.

Tal ei olnud mingit kindlat kava, ainult soov teha katset.

Haigevoodis Brežnevile isiklikku kirja kirjutades pani Reagan ette alustada ühiselt jõupingutusi selle nimel, et tagada rahu maailmas.

Ettepanek edastati kommenteerimiseks ametlikke kanaleid mööda Moskvale, kus kõiki jahmatas selle emotsionaalne toon. Aga kas see on ikka siiras? Poliitbüroo leidis, et tegu on järjekordse sammuga Washingtoni propagandamängus. Kui üks abi püüdis poliitbüroo liikmekandidaadi Mihhail Solomentseviga sellest juttu teha, nähvas viimane: „See kõik on jama! Demagoogia! Kas te siis tõesti ei näe, et ta ajab demagoogiat ja tahab meid lihtsalt petta?”31 Reagan palus vabastada Anatoli Šaranski sunnitöölaagrist. Ta lubas, et ei hakka teavet sellest avalikult levitama, ja vihjas, et aitaks igati kaasa relvastusläbirääkimiste taasalustamisele NSV Liiduga.32 Järgmisel päeval tühistas ta Carteri kehtestatud embargo teraviljamüügile. Sellega täitis Reagan valimislubaduse, mille andis 1980. aasta kampaania ajal Ameerika Kesk-Lääne farmeritele, et saada nende toetust. Tema väitel ei olnud nisu väljaveo keeld kunagi mõjutanud tõhusalt Kremli poliitikuid ja ta lisas, et kuna nõukogulased on äsja vähendanud survet Poolale, aitas see tema otsusele veelgi kaasa. Samas hoiatas ta Moskva juhte, et „reageerib jõuliselt agressiooniaktidele, ükskõik kus need ka aset ei leia”. Kui Poolasse peaks sisse tungitama, oleks tagajärjed rängad.33 18. novembril 1981 võttis Reagan ette katse näidata oma püüdluste siirust, tehes teatavaks oma eesmärgi viia Euroopa mandriosast ära kõik keskmaa tuumaraketid. See algatus sai tuntuks kui nn nullvariant.

President lubas tuua tagasi ja hävitada nii Ameerika Pershing-2 raketid kui ka maast startivad tiibraketid, kui NSV Liit nõustub tegema sedasama oma keskmaarelvade arsenaliga.34 Varem olid mõlemad üliriigid asetanud oma lootuse mandritevahelistele (ehk strateegilistele) relvadele. Ameeriklased seadsid uued raketid üles vastuseks nõukogulaste

RONALD REAGAN

41

otsusele paigutada oma tuumaraketid SS-20 Ida-Euroopasse. Tagajärg oli, et drastiliselt lühenes otsustamisaeg, kas alustada sõjategevust, kui üks pool alustab ootamatult rünnakut. Euroopa julgeolek, mis oli alati ohustatud, kannatas seeläbi veelgi rohkem. Paari minuti jooksul pärast starti võis Nõukogude rakett tabada mis tahes Lääne-Euroopa pealinna, Ameerika rakett aga Moskvat.

Reagan ei uskunud eriti, et Brežnevi valitsus reageerib vastutulelikus vaimus. Briti ja Prantsuse relvi see ettepanek ei puudutanud ja polnud üldsegi tõenäoline, et poliitbüroo nõustub sõjalise kokkuleppega, mis jätab NSV Liidu kaitseta Lääne-Euroopast lähtuva ründe eest. Teadaolevalt ei pooldanud keegi Kremli kõrgematest juhtidest mis tahes relvaliigi drastilist vähendamist.35 Niinimetatud 1941. aasta sündroom oli valitsenud poliitikute ja väejuhtide mõtteviisi sellest saadik, kui Hitleri sissetung Nõukogude Liitu tabas Stalinit ootamatult.

Järgmised juhtide põlvkonnad olid vankumatult otsustanud vältida igasuguseid samme, mis võiks jätta NSV Liidu ootamatu kallaletungi ohvriks. Eelisõiguse sai totaalne kaitse, millest oli läbi imbunud kõigi mõttemaailm. Poliitbüroo ja kindralstaap olid ühel meelel, eeldades, et suur varu igat liiki moodsat relvastust on NSV Liidu julgeolekuks väga oluline; mitte keegi Kremlis ei usaldanud Reaganit ja kõik kahtlustasid, et nullvariant on tühipaljas propaganda eesmärgiga ajada maailma üldsusele puru silma.

Moskva ja Washingtoni külmad suhted tardusid jäässe 13. detsembril 1981, kui Poola peaminister, kindral Wojciech Jaruzelski kuulutas riigis välja sõjaseisukorra. 1980. augustis oli Poola kommunistlikule juhtkonnale kinda heitnud mitteametlik ametiühing Solidaarsus, mille eesotsas oli elektrik Lech Wałȩsa. Poola põhjaranniku sadamalinna Gdański Lenini-nimelises laevatehases algasid streigid. See töölisliikumine võitis kiiresti populaarsust kogu riigis ja sellega alustasid koostööd ka kommunismivastase meelsusega haritlased. Juba mitu kuud oli õhus olnud võimalus, et Brežnev võib saata Nõukogude armee Poolat okupeerima. Jaruzelski samm säästis teda sellest vajadusest.

Aga samuti hävitas see igasuguse võimaluse, et Ameerika ja NSV Liit asuks lepituse teele. Reagan kutsus kokku riikliku julgeolekunõukogu erakorralise koosoleku. Uudised olid üldiselt halvad, nagu ta kiiruga

42

KÜLMA SÕJA LÕPP. 1985–1991

päevikusse kirjutas: „Meie luure andmetel on kõik kavandatud ja tehtud nõukogulaste käsul. Kui nii, ja ma usun seda, siis on olukord tõepoolest tõsine. Üks asi on kindel: seda teravilja 100 miljoni dollari eest nad ei saa.” CIA ei teadnud veel täpselt, kui suurt survet on Brežnev ja poliitbüroo avaldanud, aga kogu valitsuse kindel soov oli panna Nõukogude juhtkond nende sündmuste eest kõrget hinda maksma. Reagan võttis ühendust paavst Johannes Paulus II-ga ja Vatikani riigisekretäri kardinal Casaroliga; viimaks jõudis ta järeldusele, et Jaruzelski samme pidi kavandatama mitu kuud.36 Presidendi mõtted, kuidas ajada NSV Liiduga asju, said mõneti selgema vormi riikliku julgeoleku direktiivina number 75, millele ta kirjutas alla jaanuaris 1983. Kümned välispoliitika aastad said ajalooks.

Reagan pidi nõukogulasi hämmastama, tahtis ta ju „Nõukogude ekspansionismi ohjeldada ja aja möödudes taanduma sundida”. Samal ajal kavatses ta „meie kasutuses olevate piiratud võimaluste raames aidata kaasa, et Nõukogude Liidus leiaks aset muutused pluralistlikuma poliitika- ja majandussüsteemi suunas”. Ta soovis küll pidada Moskvaga läbirääkimisi, aga see oli võimalik ainult „täiesti võrdsetel alustel ja pakkudes vastastikust huvi”. Tema eesmärk oli teha Moskvale selgeks, et „vastuvõetamatult käitudes tuleb maksta hinda, mis kaalub üles igasugused saavutused”.37 Ameerika pidi hakkama oma relvajõude moderni­seerima. Oli oluline tagada kaitsekulutuste kasv pikema aja­perioodi jooksul. Ameerika valitsus pidi igati hoiduma võtmast meetmeid, mis võiks soovimatul kombel leevendada NSV Liidu majandusraskusi. Ehkki Washington mõtles tühistada embargo nisuekspordile, kavatseti müügikeelu all olevate tööstuskaupade loetelu pikendada. Reagan oli kategooriliselt vastu ükskõik missuguse tehnika või tehnoloogia müügile, mida oleks võinud sõjaliselt kasutada.38 Ameerika poliitika peaks haarama initsiatiivi. „Nõukogude impeeriumis leidub hulk olulisi haavatavaid ja nõrku kohti, mida ameeriklased saavad ära kasutada.” Direktiivi kohaselt kuulusid impeeriumi ka Ida-Euroopa, Afganistan ja Kuuba. Ameerika peaks toetama iga Ida-Euroopa riiki, mis ei lase Moskval kontrollida oma välispoliitikat või astub samme riigi siseelu mõninga liberaliseerimise suunas. Seoses Afganistaniga peaks Ameerika seadma eesmärgiks, et seal olek läheks

RONALD REAGAN

43

NSV Liidule võimalikult kalliks ja lõpeks sõjaväe väljaviimisega. On vaja pöörata rohkem tähelepanu Ladina-Ameerikale, Kariibi merele ja Aafrika lõunaosale, et sealt välja tõrjuda Kuuba interventsiooniväed.39 Kommunistlik Hiina ja Jugoslaavia olid protestinud Nõukogude ekspansionismi vastu ning seega võis Ameerika edaspidigi müüa Hiinale sõjavarustust ja suurendada rahalist toetust Jugoslaaviale.40 Mingi „kiire läbimurre kahepoolsetes suhetes Nõukogude Liiduga” pole tõenäoline, kuna see tooks kaasa uusi üleskutseid valitsusele asuda paindlikumale positsioonile: „Seetõttu on oluline, et Ameerika rahvas mõistaks ja toetaks USA poliitikat.” Lääs peab jõudma üksmeelele, kuidas koos tegutseda. Reagan tahtis näidata, et ta soovib „USA-Nõukogude suhetele stabiilset ja konstruktiivset pikka aega kestvat alust”, mitte aga „tähtajatut ja viljatut vastasseisu Moskvaga”.41 Reagan jättis kõik võimalused lahtiseks. Kui nõukogulased peaks rahvusvahelises elus hakkama käituma halvemini, näiteks tungides Poolasse, „on meil vaja kaaluda äärmuslikke meetmeid”.42 Tegu polnud just kõige suurejoonelisema strateegiaga, et kommunism NSV Liidus maha lammutada.43 Reagan määras ära põhisuunad, mis mõnikord läksid omavahel ka risti. Ta soovis astuda vastu NSV Liidu ülemaailmsele mõjuvõimule ja nõudmistele, aga samas püüdis ta kindlustada rahu. Ta ignoreeris võimalikke raskusi. Ta tahtis, et tema presidendiaeg annaks selles suunas otsustava tõuke.