St oc k h o lm , n ov e m be r 2 0 1 4 Ma nägin seda unes. Selgus saabub mõne sekundi pärast. Said ei ole Rootsis, ta pole ju helistanud. Unenäos küsib ta oma veendunud, mahedal ja ühtlasi autoritaarsel moel: „Kus sa oled, kas sa kodus ei olegi?” Mind valdab süütunne, miks ma kodus ei ole ja mind üllatab kummaline seik, et ta räägib avalikult telefonis. Kuidas ta nii ettevaatamatu võib olla? „Ma olen siinsamas lähedal,” ütleb mees. „Oled siin Rootsis, Stockholmis?” küsin mina. „Kus ma täpselt olen, pole sinu asi,” vastab tema. Tema hääl äratab minus ühtaegu õrnust ja viha. Ma pean temast lugu, aga ma lähen ikkagi tema juurest ära, lähen oma teed. Temal tuleb jätkata üksinda, ilma lasteta. Meie ei ole ju üldse tema juures ega temaga. Ma ärkan tänutundega selle üle, et ta on elus, aga ka ärevusega, et ta uuesti minu ellu sekkub. Ja samas tekib mul küsimus: kas ta ikka on elus?
8
Pan kis i or g , s u v i 2 0 0 1 Said hüüab teiselt poolt müüri: „Tee vabaks, tee vabaks!” See tähendab, et ta pole üksi, vaid tuleb koos vendadega. Araabia vendadega. Ma kaon majja nii kiiresti kui saan. Väljas on ere päikesevalgus, majas aga pime ja jahe. Silmadel läheb harjumiseks paar minutit aega. Nende jälgimine on keelatud, aga ma teen seda siiski. Vaatan ettevaatlikult läbi kulunud valge pitskardina pilu. Meie hoovil seisab kuus meest. Vaid harva olen näinud nii paljusid ühekorraga. Kõigil on oma Kalašnikov. Ühel mehel on relv kanderihmaga üle õla heidetud. Teine mees kiikab maja poole. Hetkeks vaatab ta otse selle akna suunas, kus mina seisan, aga mind nähes ei näita ta seda välja. Jalas on neil sõjaväelase vormipüksid ja rohmakad lühikese säärega saapad. Kõigil on tihedad ilusad habemed ja pikad juuksed. Tumedad lokid läigivad. Nad on kenad ja mulle tuleb mõte, et küllap on enamus neist vallalised, mõned isegi väga noored. Päike taevas on kõige kõrgemas punktis, meeste habemed on lühikesed ja sinakasmustad. Õhk väreleb palavusest, see on kuiv, torkiv sisemaapalavus. Kardina varjust näen mehi ritta võtmas. Jalg jala kõrval, õlg õla vastas, näoga Meka poole. Relvad asetatakse hoolikalt enda ette maha. 9
Palvust juhib minu mees. Ta hääl on hele, kuid ühtaegu jõuline. „Allahu akbar, sami Allahu liman hamidah ...” Mõtlen endamisi, et need inimesed on kõige õigemad inimesed üldse. Puhas südametunnistus puhastes kehades. Need inimesed on valmis ohverdama kõik selle eest, mis on suurem kui nad ise. Tunnen lugupidamist ja uhkust. Pärast palvust puhkavad mehed veidi aega varjus, nad ei jää kauaks. Peagi hakkavad nad astuma, üles mägedesse. Mujahedin. Pühasõdalased. Minu mees on üks neist. Ja ma loodan, et ühel päeval saavad nendeks ka minu lapsed. Anas on viiene ja Adam alles kolmene, nemad elavad praeguses hetkes ning mõtlevad ainult mängimise ja toidu peale. Ka mina tahan süüa. Väike elu, kes minu sees kasvab, vajab toitu. Olen pidevalt näljane. Me elame lihtsalt, tsementmajas, kus pole elektrit ega veevärki. Õue peal on pump ja see on kõik. Maja asub Duisis, suuremat sorti külas, kus on kaks mošeed ja üks sild. Kaukaasia mägedest tulev Alazani jõgi voolab läbi küla ja läheb edasi lopsakalt rohetavasse orgu, mille nimi on Pankisi. See kuulub formaalselt Gruusiale, aga tegelikult on seadusteta ja ilus eikellegimaa. Eemal kerkivad metsaga kaetud künkad ja veelgi kaugemal rusuvalt tumeroheline mäemassiiv. Mägedes on treeninglaagrid ja nende taga Tšetšeenia. Sinna lähevadki mujahedin’id, et võidelda venelaste vastu. Minu mees kutsub mind habiba’ks – kallim, või Um Anas’iks, Anasi ema, kui jutt on millestki tõsisest. Ta on hell, alati korrektne ja lugupidav. Ta kuulab tähelepanelikult, kui mina räägin, nii nagu minagi, kui tema räägib. Enne, kui ta kodust lahkub, saan ma suudluse. Oma heleda naha ja pruunide, helehallitriibuliste juustega on ta mulle alati tundunud pigem bosnialase kui araablasena. Esimesed hallid juuksesalgud tulid tal juba
10
kahekümne-aastaselt, nagu ta ise räägib. Ta on pikakasvuline ja saledate jäsemetega, tal on tumepruunid silmad ja ta ei pööra kunagi pilku kõrvale. Rasked laud katavad pooliti iiriseid, see muudab ta ilme tõsiseks ja vankumatuks. Temas on siiski ka oma mänguline külg ja sageli naljatleb ta poistega. Vinnab nad oma seljale ja hüüab: „Kes soovib seda poissi ära osta?” Selle peale naerame me kõik. Kuid kõige rohkem meeldib mulle just tema tõsidus. Minu usaldus tema vastu on täielik. Ma armastan teda. Suvi on läinud üle varasügiseks, varjud muutuvad üha pikemaks ja ööd järjest külmemaks. Siis jõuab minuni uudis. Mu mees räägib, et Ameerikas juhtus midagi ennekuulmatut. World Trade Centre tehti maatasa, Pentagonis on tulekahju. „Siis nüüd lõpuks tegid nad selle ära,” ütleb ta. Ta on nii õnnelik ja uhke, ometi kord rõõmus ja elevil. Mind ennast valdab aga hirmuga segatud vaimustus: kangelased on võitnud, Taavet seljatas Koljati! See tundub uskumatu ja vägev. Aga sisimas tunnen ka kurbust. Nii palju hukkunuid. Tuhandeid. On see ikka õiglane? Ja mul hakkab kõhe, olen hirmust kange, kui mõtlen Ameerika kättemaksu peale. See võib olla kohutav. Millised tagajärjed kaasnevad sellega minule ja mu lastele? See rünnak Ameerikale on seotud meestega minu ümber, ma tean seda. Nad sõdivad küll teisel rindel, kuid kuuluvad samasse liikumisse, võitlevad samas üleilmses sõjas. Olen sageli kuulnud oma abikaasat imetlevalt kõnelemas mehest, keda ta kohtas Afganistanis. Saudist, kes elab vaatamata oma tohutule rikkusele lihtsat elu. Ta on mujahedin’i jõuline liider ja samas omal moel hell inimene – Sheik Usama bin Laden, minu mehe õpetaja. Ühel õhtul, kui mu mees ja lapsed on magama jäänud, leban mina ärkvel ja mõtlen Rootsi peale. Soojale dušile,
11
cornflakes’idele ja pastöriseeritud piimale tetrapakendis. Mõtlen ema Brittale ja isa Stigile, kes kindlasti muretsevad, kuidas mul siin läheb.
12
Ü ks t alv e p ä ev p e a a e g u v i i s a a s ta t hi l j e m Anna, kes peaaegu viis aastat tagasi ühel talvepäeval minu korteri ukse taga seisis – seljas elegantne mantel ja jalas kõrge säärega saapad, oli oma riietumisstiili muutnud – see oli mulle kohe selge. Kogu tema olemuses oli midagi dramaati list ning samas valvsat. Paljude aastate jooksul olid vaid vähesed näinud tema nägu, tema uudishimulikku silmavaadet ja elavat näo ilmet. Anna tuli meie segamini korterisse külla, sest vajas nõu. Meie naisega keetsime kohvi ja otsisime välja paar veel söö gikõlbulikku küpsist. Alguses rääkisime tavalist juttu elust, lastest ja tööst, kuid Anna võttis varsti üles teema, mille pärast ta oli tulnud. Ta tahtis kirjutada raamatut oma elust. Ta püüdis mõista, kuidas tema, kes kasvas üles turvalises ja heal järjel olevas keskklassi perekonnas Lõuna-Rootsis, oli lasknud end lum mata väikesest, agressiivselt fundamentalistlikust islamiha rust, salafismist. Usku vahetades oli ta kahekümne kolme aastane, ja järg nevatel aastatel sai ta rahvusvahelise jihadismiliikumisega üha seotumaks. Meie kohtumisel oli ta teist korda abielus ja nelja lapse ema. Minu köögis rääkis ta sellest, kuidas ta oli kolinud oma perega Berliini salastatud aadressilt Gruusia Pankisi orgu ja sealt Damaskuse korteritesse. Siis vangistas diktaator Bashar 13
al-Assad’i salapolitsei tema mehe. Ka Anna koos lastega võeti kinni. Pärast Rootsi Välisministeeriumi sekkumist tuli Anna tagasi Rootsi. Ta sai õpetaja kutse ning tegi tasapisi funda mentalismiga lõpu. Mina muudkui kuulasin. Natukese aja pärast püüdsin ettevaatlikult uurida, kuidas saaksin teda aidata. Oli ilmne, et Anna ise oli ikka veel mõjutatud keskkonnast, kust ta hiljuti oli välja rabelnud – ajast, mil oli saabunud lõplik murdepunkt oli möödas vaid paar aastat, ja ka tema ise ei osanud täpselt määratleda, millega ta oli kaasa läinud. Ta oleks nagu äsja unest ärganud ja jutustaks mulle oma unenägu, ise selle uskumatu ja ebareaalse loo peale aegajalt pead raputades. Ometi oli märgata, et tema elust oli kulu nud kuusteist aastat ning teda kurvastas mõte sellest, mida kõike selle aja jooksul oleks võinud olla – inimsuhteid ja vestlusi. Pealegi oli Anna kaotus topeltkaotus. Liikumisest eraldu des jäi ta ilma ka kõigist muudest sidemetest: sõpradest, oma usust, tulevikuunistustest. Samas ehitas ta imetlusväärse sihiteadlikkusega üles uut elu, otsis üles sõbrad, kellega pol nud üheksakümnendate aastate algusest kohtunud, asus tööle õpetajana, kasvatas oma lapsi, aitas üle saada kõhklustest, mis neid aegajalt tabasid. Ma nägin, et Anna on tugev. Sel veebruariõhtul jõudsime veidi ebamäärasele kok kuleppele, et kuuleme varsti jälle ja võibolla saame teda raamatu kirjastamisel kuidagi abistada. Mind haaras Anna jutustus väga, tema peaaegu hulljulge vaprus. Kirjutada raa matut ülemaailmsest jihad’ist, ei ole just ohutu. Varsti sai selgeks, et me kirjutame selle raamatu kahasse. Tema kirjutab sellest, mida tema on läbi elanud ja mina abistan teda jutustuse vormistamisega, esitades talle lünklike kohtade osas küsimusi, et saaks terviklikuma pildi: millist rolli mängis tema fundamentalistide ringkond rahvusva
14
helises islamivõrgustikus ning kuidas julgeolekuteenistused Euroopas teda ja tema meest jälitasid. Annaga oli kerge rääkida, sõbralik ja hea kuulaja nagu ta on. Ta mõistis hästi nii mõnegi läbielatud olukorra absurd sust ja naeris sageli. Tema isiksuses on midagi entusiast likku, innukat ja närvilist, nagu otsiks palavikuliselt vestluse tuuma. Kohati oli kirjutamisprotsess raske. Mõni asi tuli temalt kergesti, mõnest asjast oli raske kirjutada ja ka rääkida. Mõnikord tahtis ta kõike halastamatult ja tagajärgedele mõt lemata paljastada, aga vahel, kui temast on jälle saanud tavaline inimene, soovis ta kindlasti parema meelega unus tada. Me õppisime teineteist tundma ja meil oli sageli lõbus, aga ma ei või öelda, et oleksin teda lõpuni mõistnud. Minu jaoks on ta jätkuvalt mõistatuslik, võibolla on ta seda ka iseenda jaoks. Sel ajal, kui me raamatut kirjutasime, olukord maail mas muutus. Süürias ja Iraagis kuulutati välja Islamiriik. Kobane võeti maskeeritud, mustade lippudega meeste poolt piiramisrõngasse. Pariisis ründas hambuni relvastatud ter roristide jõuk kaitsetuid koomiksiautoreid. Sadakond Rootsi jihadisti sõitis Süüriasse sõdima. Olime veendunud, et meie projekt muutub üha päevakajalisemaks ja ohtlikumaks. Anna kadunud mees ilmus äkki välja kui Nusra-rinde – Süüria ühe vägivaldsema mässuliste grupi – juhtfiguur. Ühel 2015. aasta novembrikuu reedel, kui meie raamat oli pea aegu valmis, ründas jihadistide allüksus Pariisi ööelu. Üle saja inimese kaotas elu. Aga meie töötasime edasi. Tulemu seks on käesolev jutustus, mis algab Halmstadis 1970-ndate aastate keskel, ammu enne seda, kui puhkesid rahutused kogu maailmas.
15
16
Kuidas kĂľik algas
17
18
Halmstad 1975
Golfiväljakul kaiguvad pallilöögid. Mängitakse pingsalt. Mõnel mängijal on punase või valge tutiga müts peas. On neil tõesti on külm? Isa veab golfikäru. Tõtakalt. Ma pean kõvasti kinni hoidma, kohe päris kõvasti, mitu korda olen peaaegu välja kukkumas. Aga isa seda ei märka. Tema käed on pikad ja peenikesed ning ta lõhnab kölnivee järele. Ma kardan nii väga, et võin kogemata naerma hakata ja isa häirida, kui ta parajasti oma lööke sooritab. Selle peale ta vihastab. Vahel maandub pall hõredate puude ja põõsaste vahele, siis toon mina selle joostes ära. Muruväljakul on suured liivased lohud. Tahaksin hüpata rehitsetud liivale ja teha sinna jalajälgi, aga ei tohi. Jooksen siis hoopis muru peal. Nüüd kissitab isa päikese poole silmi ja valmistub löögiks. Mina hoian hinge kinni. Pall lendab kõrgele sinitaevasse. See on üks mu esimesi mälestusi: klammerdun golfikoti külge, mida isa mööda väljakut tassib. Olen vist neljavõi viieaastane. Emale ja isale golf meeldis ja nad mängisid nii tihti kui võimalik. Halmstadi golfiklubi asub Tylösandis, linna kõige peenemas piirkonnas. Klubiliikme staatuse saamiseks peab 19
olema mitu aastat järjekorras. Lipud lehvivad siin tuule käes. Kõik on puhas ja kena ning siin peab olema vastavalt riides. Teksad, shortsid ja tossud on keelatud. Golfimängijate brändid on harmoneeruvates värvides Lacoste’i ja Lyle & Scott’i viimased mudelid. Peas nokats, ühes käes golfikinnas ja jalas korralikud nahast naelkingad. Isal oli nõrkus Lacoste’i vastu. Ma ei teagi, mitu selle lilla krokodilliga särki tal oli. Mina ja mu vanem vend olime sageli sunnitud golfiklubisse kaasa sõitma. See oli tapvalt igav. Üks raund kestab kaks kuni neli tundi – olenevalt sellest, kas mängitakse üheksat või kaheksatteist auku. Kõva häälega ei tohtinud rääkida, see võis segada neid, kes väljakul harjutasid või mängisid. Kõik nägid välja tõsised ja kõrgid nagu tegeleksid mingi tohutult tähtsa asjaga. * Ma kasvasin üles Söndrumis, see on eramurajoon Halm stadi keskuse ja Tylösandi vahel. Minust kaks aastat vanem vend Per oli rahuliku iseloomuga, mina pigem metsikuvõitu. Isa nimi oli Stig ja ta oli päris kõrge ülemus Halmstadi rauavabrikus. Ema Britta töötas poole kohaga kommertspangas. Me elasime luksusliku aiaga majas. Aias kasvasid ploomipuud ja sõstrapõõsad. Keldrikorrusel oli meil piljardilaud ja saun. Mereni oli sada meetrit. Seal uhtusid Kattegati lahe lained pikka heledat liivaranda. Ma armastasin oma ema, minu arvates oli ta väga hea, aga vahel pani mind imestama, et ta ei olnud jäägitult minu poolel, kui olin oma venna või mõne sõbraga kakelnud. Ema küsis alati: „Ja mida sina siis tegid?”
20
Võibolla sellepärast ma polegi ära hellitatud. Aga siis, kui ta mind süles hoidis ja kiigutas, et mind lohutada, oli kõik väga hästi. Isa töötas palju ja tal olid maohaavad. Koju tuli ta hilja ja pidi siis diivanile puhkama heitma. Kuid meiega mängis ta sageli. Viskas meid õhku või siis tohtisime ta seljas istudes hobust mängida. Tahtsin teda naerma ajada, siis tundsin, et ta armastab mind. Isa ägestus kergesti. Siis muutus tema pilk karmiks. Kui ta oli rõõmus, muutus kogu tema nägu avalaks ja siis tundus, et kohe hakkab ta naerma. Vahel hakkaski, valjult ja häälekalt. Meie perekond millegi erilisega silma ei paistnud. Södrumi kivipurustusvabriku eramukvartalis elati peredena. Tavaliselt seisis maja ees kaks autot ja puhkusereisidel käidi välismaal. Mehed töötasid palju ja teenisid hästi, nende hulgas oli ettevõtjaid, arste ja müügimehi. Naised töötasid poole kohaga või olid koduperenaised. Poliitikast ei rääkinud keegi kunagi, aga oli selge, et hääletati kodanlike parteide poolt. Keskpartei või Rahvapartei poolt. Teisel pool Tylösandi maanteed, merest kaugemal, asus Bäckgård. Seal oli ka üürikortereid ja ridaelamuid. Väikesena arvasin, et seal elavad inimesed on teistsugused. Vanemad olid vahel lahutatud, perel oli ainult üks auto või siis mitte ühtegi ja nende kodud olid kitsad. Nendel on vist peas midagi korrast ära, mõtlesin ma. Kui ma koolis hakkasin käima, puutusin esimest korda kokku Bäckgårdi lastega. Ent hoopis imelikke inimesi nägime mõnikord ujulas, mis asus poolel teel linna. Vahel kuulsin inimesi kurtmas, et basseinis on nii palju rahvast nimelt Andersbergist. Nad olid tumedanahalised, rääkisid mingis võõras keeles ja meil polnud nendega vähimatki pistmist. Ainult ujulas, seal mängisime ja ujusime üksteise kõrval.
21
Ühel päeval kolis meie kvartalisse, minu sõbrale naabriks, Jugoslaavia perekond. Neil oli pitsakiosk ja tänu sellele said nad ehitada kena maja ning sõita Mercedesega. Aga me ei saanud sugugi aru, miks nad just siin peavad elama. See pidi olema eksitus, nad ju ei sobinud siia üldse. * Ema süütas Prince’i. Tema ümber levis vastik suitsu- ja lõhnaõlihais. Õhtul ootas ees pidu. Täiskasvanute maske raad. Ema tupeeris juuksed ja lakkis küüned. Mina seisin vannitoa ja ema toa vahelisel uksel ning vaatasin, kuidas ta meikis silmi ja värvis huuli. Ema vannitoakapp oli aaretekamber. Seal oli lausa imelisi asju. Huulepulgad. Lõhnaõlipudelid. Seebid ja kreemid. Toosikesed pintslitega ja eri toonis puudritega. Tema ehted sädelesid. Tema kaelakee oli ehtsatest pärlitest. Käevõrud olid hõbedast. Helkivaid klõpsuga kõrvarõngaid võisin minagi proovida. „Kui näed hea välja, siis on elus kergem,” ütles ema, poolenisti mulle, poolenisti endale. Ema oli ilus. Tal olid pikad punased küüned ja sügav dekoltee. Isale meeldis, kui ta ennast üles lõi. On tähtis, et su naine on veetlev. Oli aasta 1980. Mina olin üheksa aastane ning ema oli minu suur eeskuju. Ema ja isa sõbrad Söndrumist ja Tylösandist korraldasid kordamööda suurejoonelisi olenguid ja stiilipidusid. Lapsi peole ei lubatud, nii pidimegi vennaga ööbima vanaema Vega pool. Järgmisel päeval ema vahel kurtis, et sai liiga palju joodud. Enne stiilipidusid stressas ta kõvasti. Peo teemad olid erinevad ja iga kord pidi olema uus kostüüm. Kostüümide
22
õmblemiseks endale ja isale läks emal rohkem kui kuu aega. Parim kostüüm sai auhinna. Kõige halvem oli, kui pidu oli meie pool. Ootused olid kõrged. Kõik pidi olema perfektne – söök, joogid, puhtus ja kord – et oleks ikka parem kui eelmisel peol. Peoperenaisena oli ema kohustuseks hoolitseda, et kõigil oleks lõbus. See oli väga tähtis, et oleks lõbus, seda mõistsin ma varakult. Kui võõraste inimeste juuresolekul räägiti millestki tõsisest või tüütust, siis naeris isa selle teema välja. Või vihastas. Talle ei meeldinud rusutud meeleolu. Ent pereringis ta raskeid arutlusi ega väljakutseid ei kartnud. Ema oli lausa õppinud tore ja vastutulelik olema. Isa võis temaga inetult käituda, aga ta neelas kõik alla ja vaikis. Mõnikord pani mind imestama, kui kaugele isa võis minna. Siis tuli ette sedagi, et astusin ema kaitseks välja. See ajas isa vihale. Aga enamasti valitses nende vahel soojus, neile meeldis teineteist puudutada. Nad rääkisid avalikult, et neile meeldib seks. Isa öökapist leidsin pornoajakirju. Need ajasid kiima ja pilte oli lausa häbi vaadata. Siin peitub saladus, mida ma kunagi uurima hakkan, mõtlesin mina. * „Anna, sa ei lähe mopeediga sõitma, kuuled?” käratas ema diivanil istudes esiku suunas, kus ma oma sõpradega seisin. Tobbe oli tulnud oma uue sinise Yamaha’ga, mis seisis meie maja ees. „Ei lähe!” Oli aasta 1985 ja ma käisin kaheksandas klassis, meikisin ennast juba ja kandsin kõrgeid kingi. Meie klassi poi-
23