Newyork by Pärtel Vurma

Originaali tiitel: Edward Rutherfurd New York Doubleday 2009 Toimetanud Anu Hülg Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © Edward Rutherfurd 2009 © Tõlge eesti keelde. Rein Turu, 2014 ISBN 978-9985-3-3058-6 Kirjastus Varrak Tallinn, 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

Pühendan selle raamatu Eleanor Janet Wintle’ile ja jään talle igavesti tänuvõlglaseks.

jõ

Veski

White Hall

DE PERA

BEAVER

John Masteri maja

Frauncesi kõrts

BRIDGE

Turg

Keeglimuru

DOCK

MILL

LA Y

Vana hollandi kirik

W AL

Ten Eyki kai

Stocks

KE DU

Sünagoog

W al l

N G

Kveekerite maja

Montayne’i kõrts

AM BO

RO BI NS ON

Ühismaa

EN QUE

IFF

n iaa nd

da KING

TE WA

Beekmani slipp

CHERRY

jõ da

RGE GEO

Neegrite kalmistu sad es

RUTGERS

BANKERS

Kogumistiik

PU MP

EA GL

GR AN D

DIVISION

Pavonia

Manhattani saar enne seda

Bouwerie

Indiaanlaste asula

Bouwerie

Indiaanlaste koopad

ra te las Freedmeni asundus

Va Pa li

Ranelagh NE

Presbüterite maja

PRINCESS

DE N

GA R

Kolmainsuse kirik

CO RT L

DE Y

SE Y

TI ON

PA RT I

Sadam ja kuberneri maja

)

NWIC

GREE

on i j õ

WA R

Bouwerie

RY N

DE RT ST JAMES

EL IZ AB ET H BO W

Vana New York

LI AM

gi (H

Põ h

ORANGE ROOSEVELT

NA SS

IDE

BR OA DW AY

N MA EK BE

NE W

GE OR

BROA D

g Põh jajõ nlaste rada

Bouwerie

nis tee Bo s t o Po s t i

na i RY

FER

Vana indiaa

g i) i (H u dso ni j õ B

e i te to n ing loo m

Idajõgi

e ra

I n d i aan l a s

FR RT FO

FIR

Cotton Club

135

. ST

ST 5. 12

HARLEM

UD SO N

NR YH

NE W NE JER S W YO EY RK

BR OA DW AY

0. S T

PA R

AM ST E

5. A VE

RD AM

AV E

96.

Reservuaar

Wardi saar

KA VE

19. ja 20. sajandi New York

NO XA VE

Columbia ülikool

86.

AV E

Chrystal Palace Site

10.

Penn Station

New Yorgi avalik raamatukogu

Roosevelti saar QUEENS

21 Club St Patrick

Sardi’s Rockefeller Center Times Square Algonquin Hotel

RA NT CE

DI SO NA VE LE XIN GT ON AV E

UPPER EAST SIDE

Plaza Hotel

Vanderbiltide häärberid

Fricki muuseum

Carnegie Hall

42.

72.

LINCOLN TUNNEL

Central Park

RO OS EV E

PA R

57.

34.

79.

so H

Metropolitani ooperiteater

Metropolitani muuseum

The Dakota Strawberry Fields

Union City

1. A VE

Guggenheimi muuseum

UPPER WEST SIDE

QUEENSBORO BRIDGE

New Yorgi jahtklubi Grand Central Station

QU EE NS

Chrysler Building

BL V

SOHO

HOLLAND TUNNEL

HOUSTON

Muusikaakadeemia

KL AN FR

i jõg Ida

Triangle’i vabrik EE

Washington SquareBPark

Gramercy park

NIS BLV MCGIN

GREENWICH VILLAGE

Union Square

MIDTOWN TUNNEL

1. A VE

KA VE

Square

Cooper Union

Greenpoint

MURRAY HILL

3. A VE

CHELSEA Madison 7. A VE

14.

Empire State Building ST

PA R

23.

ÜRO hoone

L NA

KLEINDEUTSCHLAND

TRIBECA

Brooklyn

New Yorgi börs

WILLIAMSBURGI SILD

WIC

Kolmainsuse kirik

BUSH

Linna kohtuhoone Maailma Kaubanduskeskus

VÄIKEITAALIA Stabile pank LOWER EAST SIDE

Federal Hall

MANHATTANI SILD

JP Morgan BROOKLYNI SILD

0 BROOKLYN BATTERY TUNNEL

BROOKLYN HEIGHTS

50 miili 50 km

Sisukord Eessõna Uus-Amsterdam New York Bostoni tüdruk Philadelphia tüdruk Montayne’i kõrts London Abigail Lojalist Patrioot Vanessa Sõda Tulekahju Armastus Pealinn Niagara Five Points

13 15 64 129 153 168 181 198 218 244 248 259 283 287 349 357 368

Crystal Palace Lincoln Väeteenistus Kuupaistesonaat Lumi Vana Inglismaa Ellis Island Empire State Building Brooklyn Verrazano merekitsus Pärast pimedat Sünnitus Millennium Juhatuse mäng Tornid

384 404 414 482 499 541 552 630 705 754 766 788 802 812 828

Epiloog Tänuavaldused

848 856

EESSÕNA „New York” on eelkõige romaan. Kõik perekonnad, kelle saatust see jälgib, on välja mõeldud, samuti nende osa kirjeldatud ajaloosündmustes. Kuid need kujuteldud perekonnad püüdsin ma panna keset sündmusi ja inimesi, kes olid tegelikult olemas või võisid olla. Peamiste perekondade nimed selles raamatus on valitud nii, et need oleksid oma päritolumaal traditsioonilised. Van Dyk on tavaline ja kergesti meeldejääv hollandi nimi. Master on üsna tavaline inglise nimi, kuid ma tunnistan, et pidades silmas selle pere saatust kaupmeeste ja Wall Streeti inimestena, tuli mulle loomulikult pähe fraas „maailma isand”. White on teine tüüpiline inglise nimi. Keller, mis tähendab „keldrit”, on viieteistkümne kõige populaarsema saksa nime hulgas. O’Donnell on hästi tuntud iiri nimi, Caruso on tuntud nimi Lõuna-Itaalias ja Adler, mis tähendab saksa keeles „kotkast”, esineb kõikjal Kesk-Euroopas. Lühiajalistest tegelastest on Riversi perekond välja mõeldud, Albioni perekonda aga kohtab minu raamatus „Mets”. Nime Juan Campos inspireeris mind valima kuulus Puerto Rico helilooja Juan Morel Campos. Nime Humblay minu teada tegelikkuses ei eksisteeri, kuid 16. sajandi palveraamatutes kirjutatakse niimoodi sõna „humbly”. Nimede Vorpal ja Bandersnatch algupära leiab lugeja Lewis Carrolli poeemist „Jabberwokey”. Mis puudutab ajaloolisi sündmusi, siis tuli mul selles loos väga vähe välja mõelda. Siin ja seal on jutustuse voolavuse huvides mõnd ajaloolist seika lihtsustatud, kuid ma usun, et ükski neist lihtsustustest ei ole ajalooga vastuolus. Ajaloolise tõlgenduse kohta aga tuleb öelda mõni sõna. Indiaanlaste hõimud. Kuigi olen viidanud mõnele kohalikule hõimule, nagu näiteks tappanid ja hakensakid (samanimelisi kohti võib kohalikel kaartidel ikka veel leida), on New Yorgi piirkonnas hõimurühmi nii palju, et ma ei tahtnud lugejat nende nimetamisega segadusse ajada. Selle asemel olen tavaliselt määratlenud neid algonkini keelerühma järgi. Samamoodi on põhjapoolseid hõime, nagu mohooke, sageli nimetatud nende keele järgi irokeesideks. Lugejad on võib-olla üllatunud, et loo esimeses osas pole ma Manhattani piirkonna pärismaalastest kirjutades viidanud delavaridele. Tegelikult tähistatakse selle nimetusega hilisema perioodi hõimurühmi ja ma eelistasin seda kirjeldatud rahva puhul mitte kasutada. 13

Mõnes hiljutises ajalooraamatus, näiteks Russell Shorto imetlusväärses teoses Uus-Amsterdamist („The Island at the Center of the World”), rõhutatakse hollandlaste pärandit New Yorgi kodanikuvabadustes. Olen üritanud kasutada seda teost oma loos mööndusega, et kodanike iseseisvusel on keskaega ulatuv ajalugu ka Inglismaal ja suuremas osas Euroopas. Raamatut kavandades arvasin, et inglased olid kalgimad orjapidajad kui hollandlased, kuid see arvamus muutus jutuajamistes professor Graham Hodgesiga, kelle raamat „Root & Branch” käsitleb seda teemat põhjalikult. Olen võtnud nõuks uskuda, et Inglise kuberner lord Cornbury oli transvestiit. Mitu silmapaistvat ajaloolast on selle arvamusega lahkelt päri. Minu arusaam inglaste ja ameeriklaste muutuvatest suhetest teisenes märgatavalt tänu vestlustele professor Edwin G. Burrowsiga, kelle sel teemal kirjutatud teos „Forgotten Patriots” ilmus minu raamatu kirjutamise ajal. New York on suur ja üks maailma keerukamaid linnu. Iga kirjanik, kes tema rikast ajalugu käsitleb, peab tegema palju valikuid. Võin vaid loota, et lugeja meelest annab minu raamat edasi vähemalt midagi selle mulle armsa linna ajaloost ja vaimust.

UUS-AMSTERDAM 1664

See oli siis vabadus. Kanuu läks tõusulainega kaasa ja vesi loksus vastu käila. Dirk van Dyck vaatas väikest tüdrukut ja mõtles, kas selle teekonna ettevõtmine võis olla kohutav viga. Suur jõgi kutsus teda endaga põhja poole. Avar taevas kutsus läände. See oli paljude jõgede, paljude mägede ja suurte metsade maa. Kui kaugele ta ulatus? Keegi ei teadnud seda. Vähemalt kindlalt mitte. Vaid päike, kes käis kotkastest kõrgemal, võis teekonnal läände näha teda tervikuna. Jah, ta oli leidnud siin vabaduse ja kõnnumaal armastuse. Van Dyck oli suurt kasvu mees. Ta kandis Hollandi pükse, allakeeratud säärega saapaid ning särgi peal nahkvammust. Nüüd lähenesid nad sadamale ning ta oli pannud pähe sulega laiaäärelise kübara. Ta vahtis üksisilmi tüdrukut. See oli tema tütar. Tema patu laps. Patu, mille eest teda tuli karistada, nagu usk ütles. Kui vana tüdruk oli? Kümme, üksteist? Ta oli olnud nii vaimustatud, kui isa nõustus teda kaasa võtma. Tal olid ema silmad. Kena indiaani laps. Tema rahvas kutsus teda Kahvatuks Suleks. Ainult hele nahk reetis tema sünniloo. „Varsti oleme seal.” Hollandlane rääkis kohalike hõimude, algonkinite, keelt. Uus-Amsterdam. Kaupmeeste asula. Fort ja väike linnake kaitsetara taga. Kuid Hollandi ülemaailmses kaubandusimpeeriumis oli see oluline koht. Van Dyck oli uhke, et on hollandlane. Nende riik võis olla väike, kuid visad hollandlased olid seisnud vastu seda okupeerivale võimsale Hispaania kuningriigile ja võitnud endale iseseisvuse. Tema rahvas oli rajanud võimsaid tamme, et võita möllava mere käest suured tükid viljakat maad. Hollandi meremehed olid rajanud kaubandusimpeeriumi, mida kadestasid kõik rahvad. Hollandi linnad ‒ Amsterdam, Delft ja Antwerpen ‒, kus suursuguseid kanaleid ääristasid kõrged 15

viilkatusega majad, olid sel kuldsel Rembrandti ja Vermeeri ajastul kogu Euroopast tulnud kunstnike, õpetlaste ja vabamõtlejate paradiis. Jah, ta oli hollandlaste üle uhke. Alamjooksul mõjutas suurt jõge meretõus. Sel hommikul voolas jõgi ookeani poole. Pärastlõunal muutis suunda ja voolas tagasi põhja poole. Tüdruk vaatas ettepoole, allavoolu. Van Dyck istus tema vastas, selg vastu suurt nahavirna. Need olid peamiselt kopranahad, mis täitsid kanuu keskosa. Kanuu oli suur ja lai, selle tugevad, kuid kerged küljed olid tehtud puukoorest. Neli indiaanlast sõudsid, kaks vööris, kaks ahtris. Kohe nende järel liikus allavoolu teine paat van Dycki meestega. Ta oli pidanud võtma selle indiaanlaste kanuu, et kaasa võetud lasti kohale tuua. Jõe ülemjooksu pool oli kevadine taevas äikeseline, nende kohal liikusid hallid pilved. Kuid ees olev veepiir helendas. Pilve tagant tuli ootamatult välja päikesekiir. Jõevesi loksus vastu paadi külge hoiatavas rütmis nagu pärismaalaste trumm. Kerge tuul pani mehe palge pakitsema nagu pärlendav vein. Ta hakkas taas rääkima. Ta ei tahtnud tüdrukut haavata, kuid seda oli vaja. „Sa ei tohi öelda, et ma olen su isa.” Tüdruk langetas pilgu ja vaatas väikest kivist ripatsit, mis tal kaelas rippus. See kujutas tillukest mustaks ja punaseks värvitud nägu, mis rippus kaelas tagurpidi, nagu indiaanlastel kombeks. See oli loogiline, sest kui sa võtad ripatsi, et seda vaadata, näed sa nägu õigetpidi. See oli õnne toov amulett. Metsa maski kandev isand, kes hoiab loodust tasakaalus. Kahvatu Sulg ei vastanud mehele, vaid vaatas üksisilmi indiaani jumala nägu. Mida ta mõtles? Kas ta mõistis, mida talle öeldi? Mees polnud selles kindel. Kaljuse järsaku tagant, mis kulges piki läänepoolset kallast nagu kõrge kivisein, kostis nüüd kauget kõuekõminat. Tüdrukuke naeratas. Hollandlastele, kes pidasid end mererahvaks, ei meeldinud äike. Neile tõi see ohte ja hirmu. Kuid indiaanlased olid targemad. Nad teadsid, mida see tähendab, kui kõu kõneleb. See tähendab, et jumalad, kes elavad kõige alumises taevas, kaitsevad maailma kurja eest. Kõuekõmin kaikus piki jõge ja hääbus avaruses. Kahvatu Sulg lasi ripatsil graatsilise liigutusega langeda. Siis tõstis ta pilgu. „Kas ma kohtan seal sinu naist?” Dirk van Dyck tõmbas veidi hinge. Tema naisel Margarethal polnud aimugi, et ta on nii lähedal. Ta polnud talle sõna saatnud, et

tuleb tagasi. Kuid kas ta tõesti lootis tuua tüdruku kaldale ja peita teda naise eest? See oleks olnud hull mõte. Ta pööras end kohmetult ja vaatas jõge. Nad olid juba jõudnud Manhattaniks kutsutud kitsa maariba põhjatippu ja mõõn kandis neid. Nüüd oli juba liiga hilja tagasi pöörduda. * Margaretha de Groot tõmbas savipiibust meela suuga aeglase mahvi, vaatas puujalaga meest lahke pilguga ja mõtles, kuidas oleks temaga magada. Mees oli pikakasvuline ja sirge, tal olid kindlameelsed läbitungiva pilguga silmad. Tal võis olla halle juukseid ja ta oli juba üle keskea, kuid endiselt taltsutamatu. Mis puutus puujalga, siis see oli nagu aumärk, mis tuletas meelde tema lahinguid. Selline vigastus oleks võinud mõne mehe tappa, kuid mitte Peter Stuyvesanti. Ta kõndis tänaval üllatavalt kiiresti. Kui Margaretha kunstjala läikivat puitu silmitses, tundis ta kerget hirmuvärinat, kuid mees ei näinud seda. Mida mees temast arvas? Kindlasti meeldis ta talle. Ja miks ei pidanud meeldima? Ta oli kolmekümnendates aastates, kena, suurte rindadega naine, kellel oli lai nägu, mida ääristasid pikad blondid juuksed. Kuid ta polnud hakanud paksuks minema nagu paljud hollandi naised. Ta oli alles heas vormis ja temas oli midagi meelast. Mis puutus piipu, siis seda suitsetasid peaaegu kõik hollandlased, nii mehed kui ka naised. Mees nägi teda, peatus ja naeratas. „Tere hommikust, Greet.” Greet. Margarethat kõnetati nagu enamikku hollandi naisi harilikult neiupõlvenimega, Margaretha de Groot. See oli tavaline pöördumisviis ning ta ootas seda. Muidugi, mees oli tundnud teda tüdrukust saadik. Kuid ikkagi … ta oli harilikult nii ametlik. Naine peaaegu punastas. „Sa oled endiselt üksi?” Margaretha seisis oma maja ees. See oli tüüpiline Hollandi linnamaja, lihtne nelinurkne kahekorruseline hoone puust külgseinte ja viilkatusega, otsaga tänava poole. See majaots oli ilusatest mustadest ja kollastest tellistest. Lühike trepp viis välisukseni, mis oli suur ja varikatusega. See oli Hollandi treppveranda. Aknad polnud suured, kuid hoone tegi muljet avaldavaks kõrge viilkatus, mida hollandlased armastasid, ning katuseharja kroonis tuulelipp.

„Kas su abikaasa on ikka veel ülemjooksul?” küsis Stuyvesant uuesti. Naine noogutas. „Millal ta tagasi tuleb?” „Kes seda teab?” Margaretha kehitas õlgu. Ta ei saanud ju kurta, et abikaasa äri hoiab teda põhja pool kinni. Nahkadega, eriti kopranahkadega kauplemine oli nii laiahaardeline, et kohalikud indiaanlased olid oma loomad peaaegu väljasuremiseni küttinud. Van Dyck pidi sageli minema kaugele põhja, et irokeesidelt nahku saada. Ja tal oli edu. Kuid kas ta pidi nii kauaks ära jääma? Nende abielu alguses olid tema retked võtnud ainult paar nädalat. Kuid aja jooksul äraolek pikenes. Kodus olles oli ta hea abikaasa, naise vastu tähelepanelik ja lastele armastav isa. Kuid Margaretha tundis end paratamatult hüljatuna. Alles täna hommikul oli väike tütar küsinud, millal isa koju tuleb. „Niipea kui saab,” oli ta naeratades vastanud. „Võid selles kindel olla.” Vahest mees vältis teda? Oli tal ehk teisi naisi? Margaretha de Groot pidas truudust tähtsaks. Seepärast polnud üllatav, kui ta kartis, et abikaasa võib teda petta, ta ütles endale, et mees on moraalselt nõrk, ja mõtles sisimas: „Kui ta oleks selline mees nagu kuberner Stuyvesant!”. „Praegu on raske aeg, Greet.” Stuyvesanti nägu ei reetnud kurbust, ent naine võis kuulda seda tema hääles. „Sa tead, et mul on vaenlasi.” Mees pihtis talle. Margarethat valdas tunnetetulv. Ta tahtis panna käe mehe käsivarrele, kuid ei julgenud. „Need neetud inglased.” Naine noogutas. Kuigi hollandlaste kaubandusimpeerium ulatus Idamaadest Ameerikani, ei jäänud Inglise kaupmehed neist kaugele maha. Mõnikord tegutsesid kaks protestantlikku rahvast koos ühiste vaenlaste vastu, katoliikliku Hispaania ja Portugali vastu, kuid enamasti olid nad võistlejad. Viisteist aastat tagasi, kui Oliver Cromwell ja tema jumalakartlik vägi olid võtnud Inglismaa kuningalt Charlesilt krooni ja pea, oli inglaste ja hollandlaste konkurents tugevnenud. Hollandlaste käes oli tulutoov orjakaubandus Aafrika ja Kariibi mere saarte vahel. Cromwelli missioon oli selge. „Orjakaubandus peab kuuluma Inglismaale.” Paljud ausad hollandlased mõtlesid, kas see jõhker inimestega kauplemine on moraalne. Inglismaa tublidel puritaanidel selliseid kahtlusi ei olnud. Ning peagi võttis Cromwell Jamaica hispaanlastelt ära, et

kasutada seda orjakaubanduse tugipunktina. Kui Cromwell nelja aasta eest suri ja Inglismaa troonile tuli kuningas Charles II, jätkati samasugust poliitikat. Uus-Amsterdami oli juba jõudnud sõnum, et inglased on rünnanud Aafrikas Guinea rannikul hollandlaste orjasadamaid. Ja üle ookeani levisid kuuldused, et nad ei taha enda kätte mitte ainult hollandlaste orjakaubandust, vaid ka nende sadamat Uus-Amsterdami. Uus-Amsterdam polnud kuigi suur: fort, paar tuuleveskit, teravatipulise torniga kirik, midagi kanalitaolist, rohkem suure tiigi moodi, ning mõni tänav viilkatusega majade ja tagasihoidlike viljapuuaedadega. Kõike seda piiras müür, mis kulges üle Manhattani lõunatipu läänest itta. Kuid linnal oli juba oma ajalugu. Kümme aastat enne seda, kui Mayflower merele läks, oli Hollandi Lääne-India Kompanii suure loodusliku sadama väärtust nähes rajanud sinna kaupmeeste asula. Ja pool sajandit hiljem oli see kasvanud elava liiklusega sadamaks, mille asundused ulatusid ümberringi kümnete miilide kaugusele. Hollandlased kutsusid seda ala Uus-Hollandiks. Sel paigal oli juba oma eripära. Kaks põlvkonda hollandlasi ja nende naabreid, prantsuse keelt rääkivaid valloone, kes olid samuti protestandid, olid võidelnud iseseisvuse eest oma isanda, katoliikliku Hispaaniaga. Ja nad olid võitnud. Hollandlased ja valloonid asusid koos elama Uus-Amsterdami. See oli valloon Pierre Minuit ‒ prantsuspäraselt hakati tema nime peagi hääldama „minüii” ‒, kes nelja aastakümne eest oli teinud kaupa kohalike indiaanlastega ja ostnud neilt õiguse Manhattanile elama asuda. See paik oli algusest peale läbi imbunud protestantidest kaupmeeste visast ja sõltumatust vaimust. Kuid kõige tähtsam oli asukoht. Fort ei pruukinud sõduri silmis olla kuigi muljet avaldav, kuid valitses Manhattani lõunatippu kohas, kus see ulatus avarasse varjatud lahte. Fort valvas sissepääsu suurde Põhjajõkke. Ja Peter Stuyvesant oli selle valitseja. Inglastest vaenlased olid juba lähedal. Massachusettsi ja eelkõige Connecticuti mehed oma salaliku kuberneri Winthropiga püüdsid kogu aeg hollandlaste kaugemate asunduste territooriumile tungida. Kui Stuyvesant rajas linna põhjaserva toeka müüri ja pihtaia, öeldi inglastele viisakalt: „See on indiaanlaste eemalehoidmiseks.” Kuid keegi polnud nii rumal, et seda uskuda. Müür pidi inglasi eemale hoidma. Kuberner vaatas endiselt üksisilmi naist.

„Ma tahan, et inglased oleksid minu ainsad vaenlased.” Oh, vaene mees. Ta oli Uus-Amsterdami kõlvatu rahva jaoks liiga hea. Linnas elas umbes tuhat viissada inimest. Ligi kuussada hollandlast ja vallooni, kolmsada sakslast ja peaaegu sama palju inglasi, kes olid otsustanud elada hollandlaste võimu all. Ülejäänud olid tulnud kõigist maailma nurkadest. Linnas oli isegi mõni juut. Ja kui palju oli nende kõigi hulgas õiglasi mehi? Margaretha arvates mitte palju. Margaretha ei olnud usklik. Hollandi reformitud kirik oli range ja kalvinistlik ning naine ei pidanud selle seadustest alati kinni. Kuid ta imetles neid väheseid tugevaid mehi, kes pidasid. Sellised mehed olid jumalasõna kuulutaja Bogard ja Stuyvesant. Nemad seisid vähemalt korra eest. Kui Stuyvesant pani linnas piiri ohjeldamatule joomisele või keelas ära mõne ilmselt paganliku rahvapidustuse või püüdis hoida linna puhta narridest kveekeritest ja haletsusväärsetest anabaptistidest, kas siis mõni kaupmees toetas teda? Vaevalt küll. Lootma ei saanud jääda ka Hollandi Lääne-India Kompaniile, kelle teenistuses ta oli. Kui Brasiiliast saabus käputäis sefardi juute ja Stuyvesant ütles neile, et mingu mujale, andis kompanii talle käsu: „Laske nad linna. Nad on head ärimehed.” Keegi ei saanud eitada, et Stuyvesant on olnud hea kuberner. Mehed, kes olid olnud enne teda, olid peamiselt korrumpeerunud veiderdajad. Üks idioot oli isegi alustanud indiaanlastega tarbetut sõda, mis oleks koloonia peaaegu hävitanud. Kuid Stuyvesant oli õppinud targalt valitsema. Põhja pool hoidis ta eemal inglasi. Lõunas, Schuylkilli jõe ääres oli ta teinud kiire lõpu upsakale rootslaste kolooniale, kui see teda ärritama hakkas. Ta oli õhutanud suhkrukaubandust ning hakanud tooma kohale rohkem orje. Iga Hollandist tulnud laev tõi linnamajade ehitamiseks ballastina kaasa parimaid telliseid. Tänavad olid puhtad, linnas oli nüüd väike haigla ja koolil oli ladina keele õpetaja. Kuid kas rahvas oli selle eest tänulik? Muidugi mitte. Nad panid tema valitsemist pahaks. Nad narrid isegi arvasid, et võivad end ise valitseda. Kas sellised mehed olid võimelised valitsema? Margaretha kahtles selles. Kõige hullem neist oli kahepalgeline advokaat van der Donck. Teda kutsuti Jonkeriks ehk Junkruks. Ta oli üks neist, kes astusid kuberneri kanna peale, saatsid Lääne-India Kompaniile kirju ja kaebusi ‒ kõik

selleks, et Stuyvesanti kukutada. Ja mispärast? „Jonker on vabadusearmastaja,” tavatses abikaasa Margarethale öelda. „Te olete kõik lollid,” tahtis naine hüüda. „Ta armastab vaid iseend. Ta valitseks teid Stuyvesanti asemel, kui te talle vähegi võimalust annaksite.” Õnneks ei suutnud Jonker Stuyvesanti hävitada, kuid tal õnnestus panna käpp peale linnast põhja pool asuvale suurele mõisale. Ta oli isegi kirjutanud Uus-Hollandist raamatu, mis Margaretha abikaasa meelest oli suurepärane. Nüüd oli see kelm surnud ‒ tänu jumalale! Kuid Uus-Amsterdami rahvas kutsus tema suurt mõisat ikka veel „Jonkeri maaks”, nagu elaks too mees veel seal. Ja tema eeskuju oli kaupmehed nii ära rikkunud, et Margaretha arvates ei oleks Stuyvesant pidanud ühtki neist usaldama. Kuberneri karm pilk püsis naisel. „Kas ma võin sinuga arvestada, Greet?” Margaretha süda jättis löögi vahele. Ta ei saanud sinna midagi parata. „Oh jaa.” Stuyvesant oli muidugi õnnelikus abielus. Margaretha vähemalt arvas seda. Ta elas koos Judith Bayardiga bouwerie’s, nagu hollandlased oma farme kutsusid, ning paistis, et nad on rahul. Judith oli Peterist vanem. Ta oli meest põetanud, kui too jala kaotas, ning temaga pärast abiellunud. Niipalju kui Margaretha teadis, oli Stuyvesantil olnud vaid üks armuafäär ja see oli noore mehena ammu enne Judithiga abiellumist. See oli väike skandaal. Margaretha arvas temast sellepärast paremini. Kui seda väikest skandaali poleks olnud, oleks Stuyvesantist võinud saada kalvinistlik jutlustaja nagu tema isa, selle asemel, et liituda Lääne-India Kompaniiga ning merele õnne otsima minna. „Ja sinu abikaasa? Kas ma temaga võin arvestada?” „Minu abikaasa?” Kus too võiks olla? Kas ta väldib teda? Noh, see muutub peagi. Kui mees ära oli, oli naine teinud mõttes plaane tulevikuks, mis peaks olema vastuvõetavam. Õnneks andsid Hollandi kombed naistele rohkem vabadust ja võimu, kui oli enamiku rahvaste naistel. Ja tänu jumalale Hollandi abielulepingute eest. Margarethal olid Dirk van Dycki jaoks väga kindlad plaanid, kui mees koju tuleb. „Oh jaa,” ütles ta. „Tema teeb, nagu ma ütlen.” „Ma lähen forti,” lausus Stuyvesant. „Kas sa saadad mind?”

* London. Tujuküllane kevadpäev. Thames oli laevu täis. Thomas Master silmitses enda ees seisvat laeva ja üritas otsusele jõuda. Tal oli käes vend Elioti kiri, milles öeldi, et nende isa on surnud. Tom oli liiga aus, et teeselda, nagu oleks tal kahju. Ta oli 22-aastane ja nüüd vaba mees. Nii et mida valida? Inglismaa või Ameerika? Vasakut kätt asus suur hall Tower ja vaikis, mingit nõu andmata. Selja taha vaadates nägi ta vana St Pauli kiriku kõrget katust, mis ei paistnud midagi heaks kiitvat. Kuid mida? Tal endal polnud mingeid kahtlusi. Lõppude lõpuks oli ta häbiga Londonisse saadetud. Kolmkümmend aastat tagasi, kui Inglismaa idarannikult pärit Adam Master ja edelast pärit Abigail Eliot Londonis esimest korda kohtusid, arvasid need kaks noort tõsist puritaani üksmeelselt, et Inglismaa pealinn on äärmiselt paha paik. Troonil oli kuningas Charles I, tal oli katoliiklikust prantslannast naine, ta püüdis valitseda Inglismaad nagu despoot ning tema uus kannupoiss, peapiiskop Laud, tahtis panna kõik inglased leppima vaid nime poolest paavstist sõltumatu anglikaani kiriku suurejooneliste rituaalide ja kõrgi võimuga. Pärast abiellumist olid Adam ja Abigail mõne aasta Londonis vastu pidanud, lootes, et asjad lähevad ehk paremaks. Kuid puritaanide jaoks läks elu aina hullemaks. Nii olid Adam ja Abigail liitunud suure väljarännulainega Ameerikasse. Inglased olid läinud Virginiasse kahe põlvkonna jooksul. Sel ajal kui Shakespeare’i teater Globe etendas oma tükke Thamesi lõunakaldal, suitsetas pool Londoni elanikkonda oma savipiipudes Virginia tubakat. Kuid Virginiasse läinute arv oli veel tagasihoidlik. Mõned julged hinged olid riskinud minna Massachusettsisse, tekkima hakkasid ka teised asundused. Kuid see polnud veel mingi väljaränne. Kuningas Charlesi valitsusaja teisel poolel aga juhtus midagi hoopis teistsugust. Lahkuma hakkasid Inglismaa puritaanid. Nad koondusid lõunas, idas ja läänes rühmadesse, mõnikord perekondade, mõnikord tervete kogukondade kaupa, ning sõitsid laevaga üle Atlandi. Polnud vist ühtki nädalat, kui mõni laev poleks kusagilt teele läinud. 1630. aastate keskpaigast kaotas Inglismaa kuningas Charles niimoodi umbes viiendiku oma alamatest. Härrasmehed, nagu Winthrop, varakad mehed, nagu Harvard, kaupmehed ja käsitöölised, lihttöölised ja jut-

lustajad läksid koos naiste, laste ja teenijatega laevadele ning purjetasid Ameerikasse, et pääseda kuningas Charlesist ja tema peapiiskopist. See oli Ameerika kolooniate esimene reaalne rahvastamine, mis leidis aset veidi üle kümne aasta. Kuningas Charles ei paistnud selle kaotuse pärast kunagi piinlikkust tundvat. Tegelikult oli see rohkem võit kui kaotus. Selle asemel et talle kodus, kus ta püüdis oma autoritaarset võimu kindlustada, tüli teha, olid puritaanid vastutulelikult läinud elama kuningriigi uutele avarustele. Kõikjal, kuhu nad seal tohutul kaardistamata mandril läksid, kuulus maa Inglismaale, ja nemad olid endiselt kuninga alamad, viimne kui üks. Mis puutus usuvabadusse, mida nad seal nautisid, siis see ei torganud kellelegi silma ja seda võis hiljem korrigeerida. Adam ja Abigail Master olid läinud Bostonisse. Seal olid nad leidnud eest rangelt ja mõnikord julmalt jumalakartliku koguduse, mis neile meeldis. Nad ei otsinud ju lõppude lõpuks sallivust, nad läksid rajama jumalariiki. Ja nende vanem poeg Eliot järgis neid selles. Ta oli virk, ettevaatlik ja tahtekindel ning Bostonis elav isa ei võinud soovida enamat. Kuid Tom oli olnud teistsugune. Tom Master oli heledapäine siniste silmadega poiss. Kuigi tal olid pisut etteulatuvad hambad, pidasid naised teda kütkestavaks. Poisikesena oli ta olnud sihvakas, väga liikuv ja leidlik. Kui ta meheikka jõudis, paistis kogu tema olemisest kiiret taipu ja heatujulist teravmeelsust. Ta oli tulvil elujõudu. Kuid tema käitumine ja sõbrad, keda ta endale valis, jätsid palju soovida. Tuleb tunnistada, et juba neil algusaegadel leidus meremehi, kalureid, kaupmehi ja põllumehi, rääkimata alamat sorti rahvast, keda Massachusettsis huvitas rohkem rahategemine kui oma hinge päästmine. Kogudus pani oma tahet niipalju maksma kui võimalik, kuid langenud hingi oli palju. Ja noor Tom paistis vanemate ja vend Elioti silmis olevat määratud otse põrgusse minema. Ta ei näinud õppimisega vaeva. Ta oli võimekas, kuid ei võtnud end kokku. Jõi. Käis halvas seltskonnas. Kord puudus isegi pühapäevaselt jumalateenistuselt. Ja kuigi isa polnud vitsaga kitsi, võis ta mõne aja pärast näha, et asi pole distsipliinis ega ettekirjutustes. Sügaval Tomi hinges oli midagi, mida isa ei osanud muuta. Adam Master oli teinud head karjääri advokaadina. Ta ostis farmi. Ta oli laevaomanik. Eliot oli õppinud õigusteadust, kuid tahtis saada

jutlustajaks. Tom oli olnud ühe kaupmehe juures õpipoiss ja näidanud üles ärilist võimekust. See oli vähemalt midagi head. Ent kaks sündmust murdsid isa südame. Esimene sündis, kui Abigail lamas surivoodil. Naine oli saatnud oma teise poja järele ning palus isa juuresolekul, et poeg oma elu muudaks. Tema enda pärast ja selleks, et ema saaks rahus siit ilmast minna, palus ta, et poeg ei jooks enam elu sees tilkagi alkoholi. Ema lootis, et kui see esimene samm on astutud, võib poiss veel pöörduda parema eluviisi juurde. Ja mida oli Tom talle öelnud? „Ah, põrgu päralt, mamma. Sa tead, et ma ei saa seda lubada.” Öelda niimoodi emale surivoodil! Adam ei suutnud seda pojale kunagi andestada. Ta ei tülitsenud Tomiga. Ta teadis, et Abigail poleks seda soovinud. Ta oli viisakas. Tegi kõik, mida üks isa peab tegema. Kuid ta teadis, et Tom ei ole hea poeg. Kui Tomil oli üheksateistaastaselt esimene armuafäär ühe kapteni naisega, kui selle auväärne mees merd sõitis ‒ see oli sama laeva kapten, mille omanik Adam oli ‒, õnnestus isal Elioti pärast see asi maha vaikida. Kuid ta ütles noorele Tomile, et too peab kohe Massachusettsist lahkuma. Ta saatis poja üsna külma soovituskirjaga ühe Londoni kaupmehe juurde, keda ta tundis. Ja ütles, et poeg kunagi tagasi ei tuleks. Tom oli saadetud pagulusse Vanasse Maailma. Uue jaoks polnud ta küllalt hea. Tomile meeldis London. See linn sobis talle. Kuigi Cromwell ja puritaanid olid valitsenud Inglismaad kümme aastat, lõppes suur eksperiment valitseda ilma kuningata viimaks segaduse ja sõjaseadusega. Selleks ajaks kui Tom saabus, olid inglased pannud troonile surnud kuninga poja Charles II. Ja kuningas Charles oli lõbus sell. Tema noorem vend, Yorki hertsog James, võis olla uhke ja jäik, kuid kuningas ise oli paindlik ja ettevaatlik. Tal polnud mingit soovi saada isa moodi välja heidetud. Pärast paguluses veedetud aastaid tahtis ta lõbutseda ning oli rõõmus, kui tema alamad tahtsid sedasama. Ta armastas naiste jahtimist, hobuste võiduajamisi ja teatriskäimist. Ta oli siiralt huvitatud ka teadusest. London, millega Tom kokku puutus, kuulus ühekorraga keskaja ja uusaja maailma. Kui Suurbritannia meretagused valdused laienesid, olid Londoni agaratel kaupmeestel kõik võimalused varanduse soetamiseks. Rikkad aristokraadid ja härrasmehed andsid tooni moes. Linnas

leidus kõiksuguseid meelelahutusi. Tom oli aasta aega väga õnnelik. Ja ometi hakkas ta mõnikord Ameerika järele igatsema. Mitte Bostoni ja oma puritaanliku perekonna, vaid teiste asjade järele, mida oli raskem määratleda. Need olid ruumi ja uute piiride tajumine, tahe maailma uueks muuta. Vabadusiha. Võib-olla vabadus kõnnumaal. Ta ei suutnud seda sõnades väljendada. Ta leidis, et nüüd, kui isa on surnud, ei sega teda miski tagasi pöördumast. Oli veel üks asi, millega tuli arvestada. Siin Londonis liikusid kuuldused, et kuningas Charles II ja tema vend James on hakanud taas huvituma Ameerika kolooniatest. Kui see nii oli, oli temasugusel ambitsioonikal noormehel veelgi rohkem põhjust uuesti Ameerika poole vaadata. Mida siis teha? Kas jääda nautima Londoni lõbustusi või võtta ette reis üle ookeani? Oleks olnud üsna lihtne öelda kaupmehele, kelle juures ta töötas, et nüüd, kus isa on surnud, kutsub Eliot teda koju. Asjade pakkimine poleks kindlasti kaua aega võtnud. Tema ees seisev laev läheb homme teele Bostonisse. Kaptenil on tema jaoks koikoht. Kas võtta see vastu? Ta peatus, naeris omaette, võttis mündi ja viskas õhku. Kui kull, siis London, kui kiri, siis Boston. * Põhja pool kõmises kõu. Kuid ees suubus suur jõgi lahte, mille vesi oli nagu sulakuld. Van Dyck oli püüdnud eelmisel õhtul näidata Kahvatule Sulele, kui suur on see maa, kasutades selleks enda joonistatud kaarti. Ta oli piibuvarrega osutades seletanud: „See joon, mis jookseb otse ülevalt alla, on Põhjajõgi. Mitme päevateekonna kaugusel ülesjõge on suured järved, mis ulatuvad alani, mida katab jää. Vasakul pool jõge” ‒ ta vedas piibuga üle paberi ‒ „on Ameerika manner. Paremal,” ja ta osutas suurele kolmnurksele maakiilule, mis suundus allapoole ja ulatus Atlandi ookeanini, „on Connecticut, Massachusetts ja paljud teised paigad. Ja siin nende kõrval on suur ookean, mille tagant mu rahvas tuli.” Vedades piibuga kiilu lõunatippu, näitas ta veel üht silmapaistvat kohta. Seal oli ookeanis suur saar, umbes kakskümmend miili lai ja sadakond miili pikk. Selle ja mandri vahele jäi pikk varjuline väin. „Kõikjal siin” ‒ ta osutas maakiilule ja

saarele ‒ „elas paljude põlvkondade jooksul sinu rahvas. Ja see” ‒ ta koputas kiilu lõunapoolsema otsa pihta ‒ „on Manhattan.” Indiaanlaste keeles oli see „Manna hata”. Niipalju kui van Dyck teadis, tähendas see lihtsalt „saart”. Tegelikult oli see paik kitsas poolsaar, kuid selle põhjapoolses otsas oli väike järsk nõgu, mis võimaldas Põhjajõe veel voolata pika saare väina, muutes Manhattani poolsaare tegelikult saareks. Kui poleks ookeani eest kaitsvat pikka saart, oleks Manhattan olnud Atlandi jõudude meelevallas. Ent tänu sellele õnnelikule asjaolule suubus Manhattani tippu jõudev Põhjajõgi varjulisse lahte, mis oli umbes neli miili lai ja seitse miili pikk. Meremehed kutsusid seda avarat ankrupaika Upper Bayks. Asja tegi veel paremaks see, et kui sõita läbi kitsa lõunapoolse lahesuudme Atlandi poole, kaitsesid ookeanivoogude eest muulidena kaks suurt liivariba, üks ühel, teine teisel pool, moodustades vaikse veega Lower Bay, mis oli nii suur, et seal oleksid võinud ankrusse jääda kogu maailma laevad. „See on värav põhja,” oli mees seletanud. Kuid Kahvatu Sulg polnud sellest aru saanud. Ja kuigi isa oli rääkinud talle veel kauplemisest ja laevandusest, võis näha, et tüdruk ei mõistnud selle piirkonna tähtsust ega ka seda, mida valge mehe kaart kujutas. Valged mehed olid tulnud sinna Kolumbuse ajast peale. Alguses otsisid nad kulda või üritasid leida teed idamaale. Teati üht Verrazanot, kes oli saabunud 1524. aastal, teiste nimed olid ununenud. Ja need polnud alati valged mehed ‒ Portugali laevakapten Gomez oli olnud mustanahaline. Ta oli tulnud, püüdnud kinni ligi kuuskümmend kohalikku indiaanlast, et neid orjadeks müüa, ning kadunud siis silmapiiri taha. Kuid see oli üks teine mees, kelle saabumine muutis suure Põhjajõe ja selle suudmelahe rahva saatuse. Henry Hudson oli olnud inglane, kelle hollandlased olid palganud, et ta leiaks ida poole purjetades lühema tee Hiinasse. Otsinud Venemaa kohal põhjas muinasjutulist kirdeväina, leidis ta, et see on kasutu, ja suundus kõiki käske eirates üle Atlandi, otsimaks läbipääsu hoopis loodes. See oli Hudson, kes söandas tungida Manhattani lahte ning sõitis mitu päeva mööda suurt jõge ülesvoolu, kuni jõudis järeldusele: „See tee ei vii Hiinasse.” „See ei vii võib-olla Hiinasse, kuid see maa seal on suurepärane ja kopraid täis,” rääkis ta pärast tagasitulekut hollandlastele.

Ja Põhja-Euroopa rahvastel oli täitmatu himu kobraste järele. „Kobras on kõige kasulikum olend,” rääkis van Dyck oma lastele. „Koprarasv ravib reumat, hambavalu ja kõhuvalu. Vees leotatud hakitud kopramunad võivad idioodi mõistusele tuua. Kopra nahk on paks ja soe.” Kuid tegelikult huvitas mehi kopra pehme alusvill. Ja miks? Sest sellest sai teha vilti. Kõik tahtsid viltkübarat, kuid ainult kõige rikkamad võisid seda endale lubada. Need kübarad olid väga moes. Kübarategijad, kes neid valmistasid, läksid mõnikord hulluks, sest elavhõbe, mida kasutati villa eraldamiseks nahast, oli mürgine. Ja van Dyck tunnistas endale, et eks seegi ole hullus, kui kogu koloonia ja impeerium rajatakse ning mehed riskivad oma eluga ja tapavad üksteist üksnes mingite moodsate kübarate pärast. Kuid selline oli maailm. Ameerika kirderanniku võis koloniseerida Atlandi kalakaubandus, kuid Uus-Amsterdami suur sadam ja suure Põhjajõe ümbrus asustati viltkübarate pärast. Ning tänutäheks kartmatule maadeavastajale kutsusid van Dyck ja teised temasugused karusnahakaupmehed suurt jõge sageli mitte Põhjajõeks, vaid Hudsoni jõeks. * „Seal ta on. Uus-Amsterdam.” Hollandlane naeratas, kui nägi, kuidas tütar erutusest väriseb. Eespool ulatus avarasse lahte Manhattani lõunatipp. Merelinnud tiirlesid väikeste lainete kohal. Õhk oli kosutavalt soolane. Kahvatu Sulg silmitses tuuleveski suuri tiibu ja veepiiril seisvat töntsakat forti. Kui nad sõitsid ümber Manhattani tipu, kus kaupmeeste viilkatustega majad seisid enam-vähem ridastikku, näitas van Dyck tüdrukule mõnd kohta. „Kas näed neid maju fordi lähedal? Seal oli enne valge mehe tulekut sinu rahva laagripaik. Nad jätsid endast maha sellised hunnikud austrikarpe, et me nimetasime selle koha pärlite tänavaks ‒ De Peral Straet. See hele maja kuulub Stuyvesantile. Seda kutsutakse Valgeks Majaks.” Möödunud poolsaare lõunatipust, pöörasid nad pikka laia väina, mis kulges piki Manhattani idakülge. Kuigi see polnud tegelikult jõgi, kutsuti seda veeteed Idajõeks. Van Dyck näitas vastaskaldal asuvat maad. „Brooklyn.” Hollandlased olid nimetanud selle Amsterdami lähedal asuva paiga järgi.

„Minu rahva maa,” ütles tüdruk. „See ta oli.” Manhattani tipu idapoolsele küljele oli rajatud sadamasild. Kanuu sõitis selle poole. Naabruses seisis Idajões ankrus mitu laeva. Kui nad maabumissillani jõudsid, pöördusid nende poole uudishimulikud pilgud. Nahkade viimine Lääne-India Kompanii suurde laohoonesse ei võtnud paari käsikäruga kaua aega. Van Dyck kõndis kärude kõrval ja Kahvatu Sulg käis kerge sammuga tema kõrval. Mees noogutas tuttavatele. Vee ääres oli igasugust rahvast: meremehed, särgid eest lahti, kaupmehed laiades põlvpükstes ning isegi kirikuõpetaja musta kuue ja koonusekujulise laiaäärse kübaraga. Kui nad rannast lahkusid, kohtas van Dyck paari Hollandi kaupmeest. Need olid varakad mehed Springsteen ja Steenburgen, kelle juures pidi hetkeks peatuma, et tervitusi vahetada. „Sinu naine rääkis fordi juures Stuyvesantiga, meinheer van Dyck,” täheldas Springsteen. „Sa võid temaga iga hetk kohtuda,” lausus Steenburgen. Van Dyck kirus endamisi. Eile oli tema plaan paistnud üsna lihtne. Tema mehed laadivad paadi ja indiaanlaste kanuu tühjaks. Indiaanlased ootavad, et meretõusu ajal tagasi minna. See annaks talle aega, et näidata Kahvatule Sulele linnakest ja osta talle mõned Hollandi koogid. See oleks rõõmus kulminatsioon lühikesele koos veedetud ajale. Siis viiksid indiaanlased tüdruku tagasi jõe ülemjooksule ning tema läheks oma naise ja laste juurde. Harilikult oli nii, et kui Margaretha kuulis, et mees on sadamasillal, teadis ta, et too peab kõigepealt laohoones oma asjad korda ajama, ning ootas teda majas. Sellega, et naine on fordi juures, polnud mees arvestanud. Ta täidab igal juhul tütrele antud lubaduse, kuid peab olema ettevaatlik. „Tule, Kahvatu Sulg,” sõnas ta. Polnud kerge naise silma alt eemale hoida, kui ta Kahvatule Sulele linna näitas. Ent tüdruk paistis olevat üsna õnnelik. Mees leidis, et linna üle võib uhkust tunda. Ei saanud eitada, et Stuyvesant oli selle paiga palju paremaks muutnud. Lai porine kaldapealne oli osaliselt munakividega sillutatud. Isegi ärikvartalis turu lähedal olid kõrgete

viilkatustega majadel avarad hästi hoolitsetud aiad. Ida poole minnes ületasid nad väikese kanali ja jõudsid raekoja, stadt huys’i juurde. Sellel suurel hoonel oli sissekäik keskel, kolm rida aknaid ning mansardkorrusel veel kaks, ning üleval katuses ülaorv. Kõrval seisid hollandi kaupmeeste majad, vaadates väärikalt Idajõe poole. Raekoja ees oli kurjategijate karistamiseks kaks posti. Ta pidi Kahvatule Sulele seletama, kuidas inimesi alandamiseks nende külge seoti. „Seal ülalpool,” ütles ta piki jõekallast osutades, „on meil ka võllad, kus inimesi tõsisemate kuritegude eest köiega surnuks kägistatakse.” „Minu rahval sellist kommet ei ole,” lausus tüdruk. „Ma tean,” sõnas mees lahkelt. „Kuid meil on.” Nad olid just möödunud kõrtsi eest, kus mõned meremehed õlut jõid, kui nurga tagant tuli nende poole Margaretha van Dyck, avar kleit seljas ja piip käes. * Margaretha silmitses oma abikaasat ja tüdrukukest. Alles mõne minuti eest oli meinheer Steenburgeni naine talle öelnud, et van Dyck on linnas. Võib-olla kujutas ta seda ette, aga kui naine oli selle uudise edasi andnud, arvas Margaretha nägevat ta silmis pilku, millega vaadatakse naist, kelle abikaasat on nähtud teise naisega, ja see oli teda valvsaks teinud. Kas Dirk tõesti teeb sellist asja avalikult? Teda haaras äkiline kõhedus, kuid ta valitses end ja naeratas Steenburgeni naisele, justkui oleks abikaasat sel päeval niikuinii oodanud. Ja siin ta nüüd oli ühe indiaani tüdrukuga. Ei, armuke see küll ei ole. Kuid tütarlaps paistis indiaanlase kohta veidi kahvatu, ehk on … „Sa oled tagasi,” sõnas naine ja embas meest põgusalt. Siis astus ta sammu tagasi. „Jah. Me laadime lao juures nahku.” Kas mees paistis närvilisena? Võib-olla. „Kas reis läks korda?” „Täiesti. Nii palju nahku, et nende äratoomiseks läks vaja veel indiaanlaste kanuud.” „Siis on hästi.” Ta vahtis Kahvatut Sulge. „Kes see tüdruk on?” Dirk van Dyck heitis pilgu tütrele ja mõtles: kas ta saab aru, mida me räägime? Ta mõistis äkki, et ei tea seda. Mõned indiaanlased rääki-

sid hollandi keelt, kuid tema oli tütrega alati tolle emakeeles rääkinud. Ta palvetas endamisi. „Ta tuli indiaanlastega kanuus kaasa,” vastas mees rahulikult. „Ta on kilpkonna hõimust.” Kohalike indiaanlaste hulgas oli kombeks, et hõimusidet anti edasi naisliini pidi. Sa kuulusid oma ema hõimu. „Ma olen kilpkonna hõimuga sõbralikes suhetes.” Margaretha silmitses Kahvatut Sulge mõtlikult. „Kas sa tunned tema ema?” „Ei.” Van Dyck raputas pead. „Ta on surnud.” „Laps paistab olevat segavereline.” Kas ta aimab midagi? Mees tundis hirmu ja surus selle kähku maha. „Ma arvan ka nii.” „Kes ta isa on?” „Kes seda teab.” Mees kehitas õlgu. Naine imes oma piipu. „Need indiaani naised on kõik ühesugused.” Van Dyck leidis, et see on kummaline. Oma kalvinistlikust usust hoolimata olid hollandi naistel sageli enne abiellumist armukesed. Kui aga mõni indiaani naine, kelle rahva valge mees oli minema ajanud, müüb kaupmeeste asundustes väikese raha eest oma ihu, siis seda nad ei mõistnud. Tema naine pidas igat indiaani naist hooraks. „Mitte kõik,” sõnas ta vaikselt. „Ta on kena väike olend.” Margaretha puhus suunurgast suitsu. „Kahju, et nende ilu ei püsi kaua.” Kas tal on õigus? Kas tema väikese tütre ilu hääbub juba tema eluajal? Ta nägi, et Kahvatu Sulg vahib tuimalt enda ette. Armas jumal, kas ta saab aru, mida nad räägivad? Või aimab nende sõnade tähendust hääletoonist? Dirk van Dyck armastas oma naist. Võib-olla mitte niipalju nagu peaks, ent Margaretha oli iseenesest hea naine ja lastele tore ema. Mees teadis, et ükski abielu pole täiuslik ning temapoolsetes vajakajäämistes on süüdi ka naine. Ta oli olnud enamasti truu, kui välja arvata Kahvatu Sule ema, keda ta pidas erandjuhtumiks. Igatahes polnud mingit põhjust, miks Margaretha võiks aimata, et Kahvatu Sulg on tema mehe tütar. Ei mingit põhjust peale naiseliku vaistu. „Ära too teda meie majja,” lausus Margaretha vaikselt.

„Muidugi mitte,” kuulis mees end ütlevat. Naine oli aimanud. Ta oli selles peaaegu kindel. Kas ta hakkab meest süüdistama, kui see koju tuleb? Kas hakkab stseene tegema? Võib-olla. Kuid siis eitaks ta kõike ja naine jääks lolliks. Ta on liiga uhke, et seda sündida lasta. Mees soovis siiski, et ta poleks naist haavanud. „Saada ta ära,” ütles Margaretha kindlalt. „Su lapsed ootavad sind.” Ta pöördus minema. Van Dyck ei saanud teda muidugi süüdistada. Tegelikult ta imetles teda. Naine käitus väärikalt, perekonda koos hoides. Ent siis vaatas mees Kahvatut Sulge. Too vahtis endiselt enda ette, kuid ilmetu kohkumus tema näol ütles kõik. Ta ei pidanudki nende sõnadest aru saama. Nende toon ja pilgud ütlesid talle kõik. Imetoredast ajast, mida isa oli talle lubanud, sai häda ja piin. Isa polnud seda tahtnud, kuid oli ta reetnud. Mehest tulvas üle kibe kahetsuselaine. Ta ei võinud tüdrukust niimoodi lahkuda. Margaretha läks minema. Mis halba oli mees oma naisele teinud, see oli nüüd tehtud. Pealegi oli too täiskasvanud naine ja tugev naine. Tütarlaps tema kõrval oli aga süütu laps. Van Dyck mõtles kiiresti. „Mul on veel äriasju ajada, Greet, kui indiaanlased ära lähevad,” hõikas ta naisele järele. „Ma pean minema Smiti farmi. Mäletad, veerand nahkadest on mõeldud talle.” See oli tõsi, et ta pidi minema farmeri juurde, kuid ta polnud kavatsenud seda teha täna. „Ütle lastele, et ma tulen koju homme.” „Ja millal sa kavatsed jälle ära minna?” Naine oli ümber pööranud. „Ära minna?” Mees naeratas. „Mitte enne kui mõne kuu pärast.” Margaretha noogutas. Kas ta oli leebunud? „Homseni siis,” sõnas ta. Mees ja Kahvatu Sulg ei rääkinud mõnda aega midagi. Isa tahtis tütrele käe ümber panna, kuid ei julgenud. Nii nad läksid vaikides mööda tänavat, kuni tüdruk küsis: „Kas see on sinu naine?” „Jah.” „Kas ta on hea naine?” „Jah. Hea naine.” Nad läksid mõne sammu edasi. „Kas sa saadad mu nüüd tagasi?” „Ei.” Mees naeratas talle. „Tule minuga, tütar,” ütles ta.

* Tal kulus vähem kui tund, et oma asjadega valmis saada. Ta saatis ühe mehe oma hobuse järele. Ostis veidi toitu ja kaks tekki. Siis, andnud indiaanlastele juhtnöörid, asus ta koos Kahvatu Sulega teele. Peamine Uus-Amsterdamist välja viiv tee oli lai peatänav, mis algas turult fordi eest ja kulges läbi linna lääneosa müürini. Van Dyck ratsutas aeglaselt. Kahvatu Sulg kõndis tema kõrval. Hollandlaste majad andsid peagi ruumi meeldivatele aiamaadele ja viljapuuaedadele. Nad jõudsid linnamüürini ja läksid läbi kivibastioni kõrval oleva värava. Lai tee jätkus sirgena veel mõnisada jardi, möödudes kalmistust ja veskist. Siis suundus rada paremale. Manhattani Idajõe-poolsel küljel möödusid nad väikesest tubakaistandusest ja soost. Varsti pärast seda jäi neist paremale suur tiik. Ja sealt kulges rada kogu aeg põhja poole kuni saare ülemise tipuni. Manhattani saar oli kummaline paik, vaid miil või kaks lai, kuid ühest otsast teise kolmteist miili pikk. Soine kõnnumaa, aasad ja metsad ning nende vahel kaljurünkad. See oli olnud indiaanlaste jahimaa. Ja rada, mida mööda nad nüüd läksid, oli kaua aega olnud indiaanlaste rada. Saare asustanud indiaanlasi nimetati manate indiaanlasteks. Kuid see oli vaid üks paljudest algonkini keelerühma kuuluvast hõimust, kelle asundused olid selles piirkonnas. Teisel pool Idajõge sadama vastas Brooklynis elasid kanarsi indiaanlased ja suurel saarel, mida hollandlased kutsusid Staten Islandiks, raritanid. Suurt jõge mööda üles põhja poole sõites võis kohata hakensakke ja tappaneid. Seal oli veel teisigi hõime. Valge mees oli algusest peale märganud, et kõik need rahvad on kena välimusega: mehed pikakasvulised ja graatsilised, naised peente näojoontega. Kui van Dyck oma kõrval kõndivat tüdrukut vaatas, tundis ta uhkust. Kuid vähesed valged mehed vaevusid indiaanlasi lähemalt tundma õppima. Kas ta ise oleks seda teinud, kui poleks olnud tüdruku ema, mõtles van Dyck. Ka Manhattani asundus oli sündinud segastel asjaoludel. Kui kohalikud indiaanlased olid vastu võtnud Pierre Minuit’ kaubasaadetise, oli asi selge. Valge mees andis kauba õiguse eest paar hooaega nendega jahimaad jagada. Euroopa mõttes oleks see olnud rentimine. Kuna indiaanlastel ei olnud isiklikku maad, poleks see, et Minuit seda neilt

ostab, neile pähegi mahtunud. Ka Uus-Amsterdami tublid kodanikud ei hoolinud sellest, leidis van Dyck viltuse naeratusega. Hollandlased võtsid asja praktiliselt: kui sa maal elad, on see sinu oma. Pole ime, et seetõttu oli palju aastaid hõõrumisi. Nördinud indiaanlased olid neid rünnanud. Kaugemal ülesjõge paiknevad asundused jäeti maha. Isegi siin Manhattanil rüüstasid indiaanlased kaht hollandlaste külakest: Bloomingdali ja mõne miili kaugusel läänes asuvat Harlemit. Kuid lõpuks võttis valge mees endale alati rohkem maid. Jõe ääres anti suured maatükid Hollandi suurmaaomanikele. Üks Broncki-nimeline taanlane oli maksnud kohalikele indiaanlastele, et need vabastaksid Manhattanist põhja pool asuva suure maatüki. Mõned väikesed indiaanlaste rühmad virelesid endiselt Broncki maadel ja Manhattani metsikumates osades. Kuid see oli kõik. Nad olid rännanud mööda rada umbes viis miili ja jõudnud saare keskel asuvale metsasele alale, kui van Dyck otsustas, et on aeg süüa. Läinud mööda rajakest lääne poole, möödusid nad väikestest jäärakutest ja kaljurüngastest, kuni jõudsid välule, kus rohu sees kasvasid metsmaasikad. Seal tuli van Dyck sadulast maha ja sidus hobuse noore puu külge. Laotanud teki maapinnale, käskis ta Kahvatul Sulel istuda. „Nüüd vaatame, mida su isa on ostnud,” lausus ta naeratades. Oleks olnud lihtne osta vaid maisiputru, rosinaid, hikkoripuu pähkleid ja mõne tüki suitsutatud liha. Indiaanlased nimetasid seda segu „pimekaniks”. Samuti Hollandi hapukapsast ja rukkileiba. Kuid ta oli ostnud ka Hollandi maiuspalu ‒ šokolaadi ja präänikuid ‒, mis oleksid rõõmustanud igat last. Istudes külg külje kõrval, jagasid isa ja tütar rahulolevalt einet. Tüdruk oli just söönud oma esimese prääniku, kui ta isa poole pöördus ja küsis: „Mis sa arvad, kas ma peaksin laskma end tätoveerida?” Van Dyck peatas söömise. Milline võluv olend laps oli. Tema väikesed jalad olid kängitsetud mokassiinidesse, pikad tumedad juuksed seotud seljal nahkrihmaga patsi. Nagu enamikul temavanustest indiaani tüdrukutest kattis tema keha alumist osa põlvedeni ulatuv hirvenahast seelik. Paljal rinnaesisel oli tal väike ripats. Tema rinnad polnud veel kasvama hakanud. Nahk, mida kaitses päikese ja sääskede eest pesukarurasv, oli oivaline. Kui ta vanemaks saab, paneb ta tõenäoliselt põskedele veidi punast värvi ja jumestab silmade ümbrust. Kuid mees

lootis, et seniks jääb ta väikeseks kenaks tüdrukuks, nagu ta praegu on. Indiaani naised ei käinud küll ringi selliste suurte tätoveeringutega nagu mehed, kuid ikkagi … „Ma arvan, et sa peaksid ootama, kuni oled abiellunud, ja valima siis tätoveeringu, mis meeldib su abikaasale,” lausus van Dyck ettevaatlikult. Tüdruk mõtles pisut ja noogutas. „Ma ootan.” Ta istus vaikides, kuid tundus, et ta mõtleb millegi üle. Mõne aja pärast tõstis ta pilgu ja vaatas isale otsa. „Kas sa oled kunagi karu tapnud?” See oli täiskasvanuks saamise riitus. Et meheks saada, pidi iga poiss tema rahva hulgas tapma hirve ‒ ja see oli õigustatud nõudmine. See tõestas, et ta suudab peret toita. Kuid tõestamaks, et ta on tõeliselt vapper, pidi ta täitma palju raskema ja ohtlikuma ülesande: tapma karu. Kui mees oli seda teinud, oli ta tõeline sõdalane. „Olen küll,” vastas van Dyck. Seitse aastat tagasi olid kohalikud indiaanlased irokeeside maal teda hoiatanud, et mägirajal, mida mööda ta pidi minema, oli hiljuti kedagi rünnatud. Karud harilikult ei rünnanud inimesi, ent kui nad seda tegid, olid nad hirmsad. Van Dyck oli selleks valmis. Aga kui loom viimaks välja ilmus ja tema poole tormas, oli tal õnne ja ta tappis ta üheainsa musketilasuga. „See oli must karu, üleval mägedes,” ütles ta. „Kas sa tapsid ta üksi?” „Jah.” Tüdruk ei öelnud midagi, kuid võis näha, et ta on rõõmus, kuna tema isa on tõeline sõdalane. Oli alles pärastlõuna. Päikesevalgus langes läbi lehtede rohuga kaetud jõekaldale, kus kasvasid metsmaasikad. Van Dyck tundis suurt rahu ja toetas pea murule. Plaan, mille ta kiiruga oli teinud, nägi ette, et ta veedab kogu päeva tütrega. Hommikul pidi indiaanlaste kanuu saare põhjatipus Kahvatu Sule peale võtma ja ta tagasi jõe ülemjooksule viima. Siis võis ta minna Smiti farmi ja jõuda enne pimedat koju. See oli hea plaan ja neil oli palju aega. Ta sulges silmad. Ta võis olla mõne minuti tukastanud, kui märkas istuli tõustes, et Kahvatu Sulg on kadunud. Ta vaatas ringi. Tüdrukust polnud mingit märki. Mees kortsutas

kulmu. Mis narr lugu, ta tundis hirmukihvatust. Mis siis, kui temaga on midagi juhtunud? Ta pidi juba hõikama, kui tema pilk tabas mingit liikumist. Umbes saja jardi kaugusel tõstis hirv pea. Mees jäi vaistlikult paigale. Hirv vahtis tema poole, kuid ei näinud teda. Loom langetas pea. Ja siis nägi ta Kahvatut Sulge. Tüdruk oli eemal paremal, hirvest pealetuult, ja seisis puu taga. Ta pani sõrme huultele, andes märku, et isa vait oleks. Siis astus ta peidupaigast välja. Van Dyck oli hirve juurde hiilimist sageli näinud, oli seda ka ise teinud. Kuid mitte kunagi niimoodi. Kui tüdruk ettevaatlikult puude vahel hiilis, paistis ta olevat kergem kui vari. Mees kuulatas, kas kostab mokassiinide sahinat samblal. Ei midagi. Kui tüdruk lähemale jõudis, tõmbus ta küüru nagu kass ‒ vajus iga sammuga madalamale ja madalamale, liikudes kaalutult üle maapinna. Nüüd oli ta hirve taga, vaid viieteistkümne jardi kaugusel … siis kümne … viie. Hirv ei märganud teda ikka veel. Van Dyck ei suutnud seda uskuda. Tüdruk oli nüüd puu taga, kolme sammu kaugusel loomast, kes näksis rohtu, pea maas. Kahvatu Sulg ootas. Hirv tõstis hetkeks pea ja langetas selle siis uuesti. Ja seejärel hüppas Kahvatu Sulg läbi õhu nagu välk. Hirv võpatas, kargas paigast ja kihutas puude vahele ‒ enne seda oli tüdruk, rõõmukarjega, jõudnud teda puudutada. Siis jooksis ta naerdes isa juurde ning too haaras ta sülle. Ning hollandlane Dirk van Dyck teadis, et ei ole kunagi mõne lapse üle nii uhke, nagu oli sel hetkel oma graatsilise indiaani tüdruku üle. „Ma puudutasin teda,” hüüdis tüdruk rõõmust hõisates. „Puudutasid.” Mees embas teda. Mõeldes, et on nii suurepärase lapse isa. Ta vangutas imestusest pead. Nad istusid pärast seda mõne aja koos. Mees ei rääkinud palju ja tüdruk ei paistnud sest hoolivat. Isa mõtles juba, kas on aeg liikuma hakata, kui tütar tema poole pöördus. „Räägi mulle mu emast.” „Noh,” mees mõtles veidi. „Ta oli ilus. Sa oled tema moodi.” Ta mõtles nende esimesele kohtumisele väinaäärses laagripaigas, kus naise rahvas suvel tavaliselt mereande korjas. Tavaliste pikkmajade asemel püstitas hõim randa vigvamid. Nad kuivatasid koorikloomi, kraapisid need karbist välja, matsid karbid maha ning kogusid kuivatatud austrid, ranna- ja merekarbid kokku, et keeta neist hiljem suppi.

Miks see noor naine talle nii lähedaseks sai? Kas sellepärast, et ta oli vallaline? Ta oli olnud abielus, kuid kaotanud oma mehe ja lapse. Või oli see midagi muud, mingi eriline uudishimu tema silmis? Seda ka. Van Dyck oli jäänud sinna kaheks päevaks ja veetnud terve õhtu naisega rääkides. Meeldimine oli vastastikune, kuid mehel oli äriasju ajada ning enne seda, kui ta oma teekonda jätkas, nad üksnes vestlesid omavahel. Nädala pärast oli van Dyck tagasi. Ajal, mis ta naise seltsis veetis, õppis ta indiaanlasi tõeliselt tundma. Ta hakkas mõistma ka seda, miks mõned esimesed hollandlastest asukad, kellel naisi ei olnud, olid abiellunud indiaani naistega ning hiljem keeldusid tugevale usulisele survele vaatamata neid hülgamast. Naine oli nõtke nagu metsloom ning kui van Dyck oli väsinud või vihane, oli ta leebe nagu tuvi. „Kas sa armastasid teda väga?” „Jah. Armastasin.” See oli tõsi. „Ja siis said sa minu.” Naise rahva hulgas oli kombeks, et ema hõimu suures peres on sellise lisalapse jaoks alati koht. „Kui sul poleks olnud valge mehe asulas naist, oleksid sa minu emaga abiellunud, eks ju?” „Muidugi.” See oli vale. Kuid süütu vale. „Sa käisid teda kogu aeg vaatamas.” Kuni selle kohutava kevadeni kolm aastat tagasi, kui ta tuli külla ja sai teada, et Kahvatu Sule ema on haige. „Ta oli eile higistamishütis, kuid sellest polnud kasu. Nüüd on tema juures nõiad,” öeldi talle. Ta tundis nende kombeid. Isegi ränga palavikuga läks indiaanlane väiksesse hütti, mida köeti tulipunaste kividega, kuni see oli kuum nagu ahi. Istunud seal, kuni higi voolama hakkas, tuli haige välja, kastis end külma jõkke ning mähkis siis teki sisse ja kuivatas lõkke ääres. See ravi aitas sageli. Kui ei aidanud, siis olid olemas nõiad oma oskuste ja ravimtaimedega. Kui van Dyck lähenes majale, kus naine lamas, tuli sealt välja üks vana mees. „Ainult meteinu võib teda nüüd aidata,” ütles too kurvalt. Meteinu’del olid võimed, mida harilikul nõial ei olnud. Nad suhtlesid maailmavaimuga ja teadsid salasõnu. Kui ainult nemad võisid aidata, oli naine kindlasti surmasuus. „Mis haigus tal on?” küsis van Dyck.

„Palavik.” Vanamees ei paistnud olevat kindel, kuid tema nägu tõmbus krimpsu. „Tema nahk …” Paistis, et ta peab silmas rõugeville. Ta läks vaikselt minema. Rõugevillid. Hollandlast läbis hirmuvärin. Suurim needus, mille valge mees oli Ameerikasse toonud, olid taudid. Gripp, leetrid, tuulerõuged. Need olid Vanas Maailmas tavalised haigused, mille vastu indiaanlastel ei olnud vastupanuvõimet. Nad surid külade kaupa. Ilmselt pool tolle piirkonna elanikkonnast oli juba hääbunud. Valge mehe laevadega oli tulnud malaaria ja ka süüfilis. Kuid kõige hirmsam sissetoodud tõbi oli rõuged. Alles eelmisel aastal oli see kohutav nuhtlus pühkinud Uus-Hollandist lõuna pool maa pealt peaaegu terve hõimu ning ilmunud siis ka Uus-Amsterdami. Kas need võisid olla rõuged? Siis oli ta teinud hirmsa teo. Ta suutis seda muidugi seletada. Pidi mõtlema endale, oma naisele ja lastele, Uus-Amsterdami tublidele inimestele. Kirikuõpetaja oleks talle öelnud: mõtle, mis on parem. Oo jaa, tal oli õigus. Ta oli teinud õigesti, kui kõhkles, ja siis, vältides isegi kohtumist Kahvatu Sulega, ruttas tagasi paadi juurde ning sõitis allavoolu. Ent kas ta poleks võinud selle asemel, et nagu argpüks minema joosta, oodata? Ajal, kui naise perekond valmistus surija kõrval olema, oli tema oma indiaani naise hüljanud. Kas ta poleks võinud vähemalt last vaatama minna? Hingepiin ja hirmus häbi vaevasid teda senini. Mitu korda aastas ärkas ta keset ööd üles ja nuttis hirmsa teo pärast, mille ta oli teinud. Kuu aega hiljem tuli ta tagasi, leidis Kahvatu Sule turvaliselt suure pere rüpest ning sai teada, et tüdruku ema oli surnud mitte rõugetesse, vaid leetritesse päev pärast seda, kui tema jalga lasi. Ta oli püüdnud tütrele oma tegu heastada. Igal aastal, kui tüdruku rahvas tähistas surnute püha, tuli ta kohale. Harilikult surnutest ei räägitud, kuid sellel iga-aastasel pühal oli sünnis seda teha ja paluda nende hingede eest. Seda oli ta teinud ka nüüd, enne kui Kahvatu Sule jõe alamjooksule kaasa võttis. „Räägi mulle, mida sa minust mäletad, kui ma väike olin,” ütles tütar. „Me peaksime liikuma hakkama, kuid ma räägin sulle teel olles,” vastas mees.

Nii nad lahkusid välult, kus kasvasid metsmaasikad, ja leidsid uuesti indiaanlaste raja ning aeglaselt edasi ratsutades andis mees oma parima, et tuletada meelde väikesi juhtumeid tüdruku lapsepõlvest ja päevi, mis ta oli veetnud koos tema ja ta emaga, ning Kahvatut Sulge paistis see rõõmustavat. Mõne aja pärast pani ta tüdruku istuma enda ette hobuse selga, kuigi too polnud väsinud. Nad jõudsid Manhattani põhjatippu enne pimedat ning jäid laagrisse indiaanlaste koobaste kohal asuvale künkale. Mähkinud end tekkidesse, lamasid nad seal ning vahtisid taevasse, mis oli selge ja tähti täis. „Kas sa tead, kus mu ema nüüd on?” küsis tütar temalt. „Jah.” Van Dyck teadis, mida indiaanlased usuvad. Ta osutas käega piki Linnuteed. „Tema hing rändas mööda tähtedest rada kaheteistkümnendasse taevasse. Ta on nüüd kõigi asjade looja juures.” Tüdruk oli hulk aega vait ja mees mõtles, kas ta on veel ärkvel. Kuid siis lausus laps unise häälega: „Ma mõtlen sinust tihti.” „Ma mõtlen sinust ka.” „Kui sa mind ei näe, võid sa mind alati kuulda.” „Ütle, kuidas.” „Kui puhub kerge tuul, kuulata, kuidas see mändide vahel ohkab. Siis kuuled mind.” „Ma kuulatan,” sõnas mees. Järgmisel hommikul läksid nad vee äärde ja leidsid sealt eest kaks indiaanlast suure kanuuga. Siis läksid nad lahku ja Dirk van Dyck sõitis koju. * Margaretha van Dyck ootas kolm nädalat. Oli pühapäeva õhtupoolik. Abikaasa luges lastele ja orjapoiss Quashile elutoas juttu ette ning tema istus toolil ja vaatas neid. See oli aeg, mis talle kõige rohkem meeldis. Nende poeg Jan oli kolmeteistkümneaastane. Ta oli pruuni juuksekahluga tugev poiss, kes imetles oma isa ja tahtis käia tema jälgedes. Dirk võttis ta kaasa laohoone juurde, seletas, kuidas laevad sõidavad, milliseid sadamaid nad külastavad ja kuidas nende kaptenid passaattuuli järgivad. Jan meenutas Margarethale tema isa. Too ei olnud nii isemeelse vaimuga nagu Dirk ning armastas rohkem kontorielu. Naine arvas, et pojal läheb elus hästi.