Noiaprotsessid

SISUKORD Saateks Miks nõiaprotsessid aset leidsid?

Nõiaprotsessid Euroopa mandril Kes on kurat?

Kust sai nõiahirm alguse?

Nõiaprotsessid ja luteriusk Liivi sõja lõpp ja 1590. aastad Tõsised süüdistused Roosikrantsipalve teel hukkamisele Nõiaprotsessid Tallinnas ja Harjumaal Nõiad ja armulaualeib Libahunt Omad nõiakütid Suveta aasta Tartu maakohus Pudelli nõiasõnad Kindralkuberner otsustab Protsessid murdepunkti eel Suured nõiaprotsessid Vesle-Siimoni lugu Edasine kohtukorraldus ja uued juhtumid Tohterdamine

9 11 39 43 58 79 83 103 112 114 148 157 164 171 175 176 186 192 197 226 230 233

Arve nõiaprotsessi eest Vana aja haigused Ralli Hans ja teised Pulmad ja nõidus Rasked ajad Uue avastamine Põhjasõja eelõhtu XVIII sajandi kohtuprotokollid Põhjasõja lõpp, Eesti ala minek Venemaa koosseisu 18. sajandi talupojad ja mustkunst Viimased nõiad Nõiduseküsimuse vaibumine 1780–1817: nõiandus läheb muinasjuttudesse Nõiaks sõimamine Hele ja tume daam Kokkuvõte Lisa 1: Tähtsad nõiauurijad Lisa 2. Mõned süüdistused XVI sajandist

236 239 241 249 252 266 268 271 274 279 282 287 288 291 294 296 303 327

Lisa 3. Euroopa nõiasabati-kalender (Montague Summersi „The History of Witchcraft” ja teiste uurimuste järgi) Kasutatud ahiiviallikad Kirjandust

329 332 337

Kui lugeda mõnest nõiast, kes peadpidi vee alla suruti, või kuradite küüsis olnud naisest või maarohte müütavast ämmamoorist... siis ma arvan, et me oleme kadunud romaanikirjaniku, mahasurutud luuletaja, mõne tumma ja kuulsusetu Jane Austeni või Emily Brontë jälgedel, kes jahutas oma pead nõmmedel ringi tormates või tegi tee peal lõustu, hullumas piinast, mida tema anne talle tekitas.

Virginia Woolf, „Oma tuba”, tõlkinud Malle Talvet

SAATEKS Nõiaprotsessidest meie ajani on möödunud palju sajandeid ja inimkond on püüdnud sellest ajastust õppida. Lapsepõlve muinasjuttudest mäletame võlureid tule ümber tantsu vihtumas ja aegajalt mõnd kolpa katlasse pistmas. Me teame, et on olnud aegu, kui mustade pearätikutega vanad naised teadsid endeid ja oskasid sajatusi ja ütlesid, kes kellele mehele läheb. Aga kunagi olla olnud ka müstilisi võluprintsesse, maosõrmus sõrmes. Ja nõia-aegadest ilmub välja tume daam.

Milline oli olukord tegelikult? Miks „nõid” kujunes lendsõnaks, mida nii palju kasutati? Mis lugusid peidab arhiiv?

Kui küsida, kes oli nõid, võib vastata: nõid oli aitaja, kes lavastati pahatihti süüdi. Ta kutsuti kohale kusagilt kaugemalt, ta tuli ja pani oma jaheda käe murelikult kannataja laubale, ütles mõned sõnad ja jagas näpunäiteid, mille järgi talitada. Mõnikord luges ta hädalise voodi juures pikka regivärsilist loitsu. „Kel käsi parandada, kel mõni haav: nõiad tulid, kes salvi, kes sarmiga,” öeldakse Geoffrey Chauceri „Rüütliloos” (238, 399)1.

Nii on see olnud juba aastatuhandeid. Sarm on nõiale alati vajalikuks osutunud.

Kuid vahel nõid keeldus tegemast seda, mida temalt oodati; juhtus, et taud laastas küla, vaatamata tema sõnumisele ja tema rohtudele; tuli ette, et nõid oli kedagi sajatanud kas pulmadele või varrudele kutsumata jätmise eest. Teisal tahtis ta tulla lapseristimisele või vanade naiste ketrusõhtule lapuliseks, kuid teda kardeti ta silmades peituva „võlu” pärast. XVI sajandil hulkusid ringi rändavad trikimeistrid, nemadki võisid karistuse alla langeda. Veel võidi nõia pähe kinni võtta lihtsalt rahurikkuja – mees, kellele miski ega keegi ei sobinud ning kes noris tüli mõne mõisa ametimehe, näiteks kupja, aidamehe või möldriga. Ning lõpuks 1

Esimene number sulgudes viitab siin ja edaspidi teosele kirjandusnimekirjas, teine number osutatud leheküljele.

SAATEKS

9

NÕIAPROTSESSID EESTIS

10

võisid karjapoisid, õitsilised või vanad naised kõike, mis näis neile õudne või tundmatu, seletada laanes luusiva libahundiga.

Nõiaprotsesside teiseks osapooleks olid nõiakohtunikud. Allpool tuleb juttu nende varjatud vihast naiste vastu, kuid seesuguse misogüünia detailsemate põhjuste kohta pole andmeid säilinud.

Nõid oli ühtlasi ka olend, kellega hirmutati lapsi ja see viib mõttele, et kohtunikke endid oli lapsepõlves hirmutatud. „Nõiaprotsessid Eestis” on kasvanud välja Eesti Humanitaarinstituudi professori Mihhail Lotmani juhendamisel kirjutatud uurimusest. Siinne raamat pole aga sugugi mõeldud vaid kitsale uurijate ringile, vaid kõige laiemale ajaloosõbralikule lugejaskonnale. Kuigi olen töötanud arhiivis paljude algupäraste materjalidega, tuginen osalt varasemate uurijate tööle, nende järeldusi võimalusel ka täpsustades. Raamat liigitub laadilt populaarteaduslikuks, lubades endale stiilis ja tõlgendustes suuremat vabadust, kui oleks kohane teadustööle. Olen püüdnud ära tuua nii palju Eestis toimunud nõiaprotsesse kui võimalik, samuti olen võimalust mööda püüdnud avada kõikvõimalikke taustu, sest varauusaegne ühiskond erineb praegusest informatsiooniajastust kardinaalselt ning ükski selgitus pole liiast.

Peale Mihhail Lotmani kuulub minu siiras tänu vajalike nõuannete eest veel paljudele inimestele. Nendeks on farmakoloog Ain Raal, folklorist Ülo Valk, psühhiaater Alo Jürilo, põllumajandusloolane Ellen Pärn, ajaloolane Priit Raudkivi ja meditsiiniloolane Ken Kalling.

Autor

SUVETA AASTA 1628. aastal suve ei tulnudki, Eestis alanes keskmine suvine temperatuur ühe kraadi võrra ja Hesseni markkrahv Hermann on oma päevikusse märkinud tervelt 21 vihmapäeva. 1628. aasta külmakatastroofi järel olid Nürnbergi turul rukkihinnad tõusul, kuid päris tippu tõusid need alles seoses katkuga mõni aasta hiljem, mil oli vähe neid, kes vilja kasvatasid (192, 47–51). Samal sügisel algas Eestis Eristvere (Tristfer ehk tänapäeva Kadrina) libahundiprotsess, ainus teadaolev sellest perioodist.

3. novembril 1628 toimus Tallinna linnusekohtus protsess Kannase Mareti üle, kaebajaks oli Fabian von Tiesenhausen, kes oli Hulja ja Undla mõisa pärishärra Virumaal. Maret elas Eristvere külas ja oli nn teadja inimene.

Talupoegadest õigusetundjatena viibisid protsessil peremehed Mihkle Marddi, Cubbi Jannos ja Wolmri Peer. Osa kohtunikke (Vietinghoff, Lode) olid tolle ajastu tähtsatest ja võimsatest aadlisuguvõsadest, kes olid ka abielude läbi omavahel seotud.

Mõisavalitseja tõi kohtu ette Eristvere külas elanud vene talupoja naise Kannase (‘kaanas’ on Wiedemanni järgi „kaunis”) Mareti Eristvere külast, tema oli ühe teise naise, Matsi abikaasaga, nõiaks käinud, oli ka tõendeid, et Maret on ravitsenud.

Küsimus kõlas, kas Maret tunnistab end nõiaks; vastus on, et on ainult ravitsenud.

Mõisast oli kaasa toodud kolm tunnistajat, need olid Paul Kolk, Jürri Kos, Kurriku naine Beata ja Tönnies Kockeni naine Mar(r)et.

Beata oli Maretit tema kunstidega appi palunud ja tema tunnistus oli kaheteraline: seda võis nii heas kui halvas mõttes tõlgendada.

Küll aga tõusid ülejäänud süüdistavad sõrmed: süüalune naine Maret olevat külas mitmele tunnistanud, et tal on head suhted huntide ja muude patuste olevustega.

Niisugused protsessid nagu Kannase Marreti oma seda oli, toimusid tegelikult ka mõnes maakonnakeskuses. Tallinna linnusekohtu arhiivi võis kohtupidamine sattuda läbi rüütelkonna

SUVETA AASTA

171

esindajate. Aadlikud ei tulnud kokku mitte üksnes selleks, et nõida surma mõista. Arutati ka paljusid tsiviilasju. Võib-olla võeti nõid viimases järjekorras ette. Ka meeskohtutes oli palju asju arutusel ning keskusesse kokku sõitnud rüütlid tegid neist ärakirjad – nõnda sattusid Kukruse Tollide arhiivi paljud Järva-Viru meeskohtu protokollid (EAA.2062.2.38).

Ehkki Marreti protokoll asub Tallinna linnusekohtu arhiivis, puudus vajadus kaebealust ja kõiki tunnistajaid nii kaugele vedada.

Samas on aga dokument säilinud just tänu sellele, et see ei jäänud Undla mõisaarhiivi.

Oma ajastu lastena teadsid kaebajad, et süüdistada ei tohiks ülearu innukalt: „Need, kes äratasid kahtlust liigse agarusega abi pakkumisel, võeti ka kinni.” (118, 149) Kes on liiga agar, sel on tavaliselt midagi varjata.

Aadlikohtu ees järgnesid süüdistatava ülestunnistused, mis olid saadud piinamisel.

NÕIAPROTSESSID EESTIS

172

Ülekuulatav tunnistas, et ta oli juba mõnda aega libahunti jooksnud, mida ka mõisarahvas teadis tunnistada.

Libahunti joostes olid nad murdnud metsaloomi ja nende liha õginud ja nendega oli liitunud kaks talupoega, Juran (või Iwan, s.o Mareti mees) ja Cunradt. Bertholdi naine Meddaferi juurest oli neid seejuures näinud ja tedagi kutsuti kaasa.

Marretil ei vedanud, sest tema mõisahärra oli ühtlasi kohtunik.

Ka üks teine tunnistaja väitis, et oli Marretit näinud Killitsasse (zu Killitz; eesti pruugis ehk Küla-ase või Külise) libahunti jooksmas.

Sealsamas tunnistas ka Anna, Matzi naine, et tema ning Kannase teinepool olid leidnud kerjus Simoni ja koos temaga libahunti jooksnud, ehkki Anna teadis väga hästi, et kirikuõpetaja keelab seesuguseid asju. Kannase teinepool kinnitas kohtuvormeliga, et tahab selle tunnistuse peale elada ja surra.

Naisi süüdistati nõiduses kõige sagedamini. Sellel XVII sajandi gravüüril annab naine nõu prantsuse arstile. Allikas: Wikimedia Commons SUVETA AASTA

Nüüd pöördus kohtuniku tähelepanu tema mehele Iwanile, et kus mees siis oli, kui naine selliseid asju korda saatis. Iwan ja tema naine Kannas olid protsessi protokolli järgi ühes Saatana mestis.

Iwan väitis, et tema oma naise käikudest ei tea ja tema nõiakutsikaid ta näinud pole. Tema teada oli naine kogu aja kodus olnud. Kuid kohus seda ei uskunud ja viskas Iwani vette. Iwan vajus põhja, kust ta välja õngitseti, mispeale ta suure häälega karjus ja õiendas. Siis hakati teda piinama.

Nüüd tunnistas Iwan hoopis midagi muud – et on Saatanaga mestis olnud.

Kohtuotsuses on selgesti öeldud, et kuna Maret on pastori keelust hoolimata metsas saatanatega pattu teinud, et nii tema, kui Cunrad ja Anna olid seda tunnistanud, siis tuleb nad tule läbi elust surma mõista (EAA.2.2.45).

173

NÕIAPROTSESSID EESTIS

„Vene mehe naise” Mar(r)eti süüdimõistmine ja kohtuotsus Kadrinas 1628. aasta sügisel. Ühes temaga lähevad surma ka tema kaks kaasosalist. Paremal nõiakoh-

174

tunikest aadlimeeste allkirjad, teises reas esimene Otto von Lode oma. Allikas: EAA.2.2.45, lk 5

Oleme varasemate protsesside puhul kogenud, et see mõisahärra, kelle talupoegade asju kohtus arutatakse, ise juures ei viibi.

1628. aasta Virumaa protsess on õnnetu selles mõttes, et Nieroth on ise kohal: ta on isand ja kohtunik ühes isikus. Libahundijooksul on siin seksuaalne alatoon. Rahvast on maal vähe ning küla on tühi. Et libahundiks minna, tuleb naisel keset küla kerjus leida ja temaga „joosta”. Ilmselt on ka külarahvas olnud Mareti vastu meelestatud, ehkki too on ilmselt hea välimusega – „kannas” on lõunamurdeline „kaunis”. Maret on „vene mehe naine”. Eesti nõiaprotsessides valdasid maagilist väge tihtipeale venelane või lätlane, kuid mitte ainult – nõiaprotsesside tunnistuses esinevad sageli ka „saksamoodu” põrgulised, kes maa alt tulevad, ning võõraste paharettide pidusöögist on tekkinud eesti keelde isegi ütlemine „roots on roal”. Saksa demoniseerimine algas just sel ajal.