I
Vaba langemine otsekui unenäos Stockholm, november 13-aastane Kalle päästis 55-aastase Vindelni elu. Igatahes niimoodi kirjeldas asja esimesel ülekuulamisel Vindeln ise. „Kui Kalle ei oleks üles vaadanud ja mind eest ära tõmmanud, oleks ta mulle otse kaela kukkunud ja siis ma siin ei istuks.” Lugu oli algusest peale veider ja seda ennekõike kolmel põhjusel. Esiteks peeti Kallet mõlemast kõrvast kurdiks. Kurdiks pidas teda kahtlemata ka Vindeln ise, kes oli täiesti veendunud, et viimasel ajal sai Kalle aru ainult pilkudest, viipekeelest ja puudutustest. Muidugi, ta rääkis poisiga nüüd rohkem kui kunagi varem, aga nii ju peabki, kui mõni su lähedane vanaks ja viletsaks jääb, ja Vindeln oli Kalle vastu alati kena olnud. Kahtlemata. Teiseks on läänemaises empiirilises füüsikas juba ammu omaks võetud arusaam, et vaba langemise puhul liigub heli, mis tekib keha hõõrdumisel atmosfääris, keha järel. Tollesama füüsika kohaselt ei oleks seega tohtinud kosta üldse mingit tajutavat heli. Kolmandaks, ja see nüanss oli veel kõige kummalisem. Kui Kalle tõesti oleks midagi kuulnud, ohtu märganud, Vindelni eest ära tõmmanud, päästes sel moel tema elu… Kuidas siis oli võimalik, et ta ei kuulnud ohvri vasaku kinga heli, mis kõigest mõni sekund hiljem teda otse kuklasse tabas ja ta kohapeal surmas?
5
Reede, 22. november Reedel, 22. novembril kella 19.56 ja 20.01 vahel ühendati Stockholmi politsei häirekeskusega hädaabinumbrilt 90 000 kolm kõnet. Esimene kõne tuli pensionil juristilt, kes oli toimunut oma Valhallavägen 38 asuvalt rõdult täpselt pealt näinud. Jurist tutvustas end nime ja tiitliga ega tundunud sugugi endast väljas olevat. Tema kirjeldus oli sõnaohter, süstemaatiliselt struktureeritud ja sisuliselt täiesti ajuvaba. Kokkuvõttes oli tema sõnum, et pika musta mantliga vaimuhaige, kõrvalapatsitega suusamüts peas, oli just maha lasknud ühe vaese koeraomaniku ja tema koera. Nüüd jooksis vaimuhaige muudkui ringiratast ning karjus seosetult, ja põhjus, miks jurist külmakraadidest hoolimata oma rõdul viibis, oli see, et tema naine kannatab astma all ja et sigaretisuitsul on ebameeldiv omadus kardinatesse imbuda. „Kui inspektorit peaks see asjaolu huvitama?” Teine kõne tuli taksodispetšerilt. Üks nende taksojuht oli pidanud aadressilt Valhallavägen 46 peale võtma ühe vanema daami ja kui ta ust lahti hoidis, et reisijat tagaistmele aidata, märkas ta silmanurgast „üht õnnetut, kes kukkus alla selle pilvelõhkuja katuselt, kus kõik need üliõpilased elavad”. Juht oli 45 aastat vana ja kahekümne aasta eest Türgist Rootsi saabunud. Lapsena oli ta hullematki näinud ja aegsasti ära õppinud, et igal asjal on oma aeg ja koht. Seetõttu võttis ta raadio teel dispetšeriga ühendust, rääkis, mida oli näinud, ja palus neil politseisse helistada, samal ajal kui ta ise sõidutas vanadaami tolle tütre juurde, kes elas Märsta lähedal talus. Sõit kulges kenasti ja elu läks edasi. Kõne number kolm tuli mehelt, kes hääle järgi otsustades võis olla nooremas keskeas. Ta ei öelnud oma nime ega seda, kust ta helistas, aga tema erutustase viitas mingisuguse stimulandi manustamisele. Pealekauba oli tal varuks hea nõu: „Nüüd on jälle üks neist hulludest tudengitest katuselt alla hüpanud. Kui te talle järele tulete, siis ärge ämbreid maha unustage.” Häirekeskuses kulges kõik mööda sissesõidetud rööpaid. Kui vastutav operaator raadio teel piirkonnahäire andis, oli ta juba eelistanud 6
taksojuhti sõnaohtrale juristile ja erutatud tüübile, kes oli soovitanud ämbrid kaasa võtta, ning jättis välja nii tulistamise, koera kui ka ämbrid. Lühidalt seisnes tema teade selles, et keegi oli kukkunud või alla hüpanud Körsbärsvägenil asuva „Kibuvitsa” ühiselamu katuselt ja lebas nüüd parkimisplatsist pisut kõrgemal asuval kõnniteel Valhallavägeni ja Frejgatani ristmiku vastas. Seal peaks olema surnukeha ja üks endast väljas meesterahvas, kellel on seljas must mantel ja peas nokkmüts ja kes kõnnib sealsamas edasi-tagasi. Kas ligiduses on ehk mõni patrullauto, kes asjaga tegeleks? Üks auto oli kõigest saja meetri kaugusel Valhallavägenil. See kuulus Östermalmi valvepiirkonnale VD2, ja samal hetkel, kui raadiohäire anti, peatus see Roslagstulli haigla sissesõidutee juures asuva vorstiputka ees. Autos oli kaks Stockholmi politsei Parimatest Poegadest. Juhikohal istus politseipraktikant Oredsson, 24 aastat vana. Oredsson oli blond, siniste silmade ja laiade õlgadega. Ta tegi oma viimast praktikat ja kuu aja pärast pidi temast saama tõeline politseinik. Tema hinges leegitses veendumus, et võitlus üha kasvava kuritegevusega on just jõudmas otsustavasse järku, kus hea pääseb viimaks võidule. Kõrval istus tema otsene ülemus, politseikonstaabel Stridh, kes oli Oredssonist peaaegu kaks korda vanem ja keda vanemad kolleegid hüüdsid Rahu Iga Hinna Eest*. Kui nad kahe tunni eest oma vahetust alustasid, olid tema mõtted tiirelnud ainuüksi sardelli, kartulipudru, kurgi- ja krevetisalati, sinepi ja ketšupi ümber, mis pidid tema närusesse ellu vähemalt ajutist turgutust tooma. Nüüd tundis ta juba toidu lõhna, ja võitluses mikrofoni pärast, mis asus tema ja Oredssoni vahel, jäi ta loomulikult päästmatult alla. „Siin 235. Kuuldel,” vastas Oredsson. Reibas ja hakkamist täis nagu alati. * Umbes samal ajal, kui pensionil jurist sai ühenduse politsei keskjaama naissoost raadiooperaatoriga, väljus ülemkomissar Lars M. * Stridh – (strid – rootsi k. lahing). Hüüdnimi vastandub pärisnimele. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. 7
Johansson, keskkriminaalpolitsei juhi kohusetäitja ja M nagu Martin, oma Södermalmil Wollmar Yxkullsgatanil asuva kodu välisuksest. Johansson eemaldus mööda tänavat kiirel sammul ja parimas meeleolus, suundudes esimesele kohtumisele naisega, kes oli tema teada silmale kena vaadata ja küllap ka meeldiv vestluskaaslane. Kohtumine pidi aset leidma lähedases nurgapealses restoranis, kus oli niihästi suurepärane kui ka mõistliku hinnaga toit. Õhtu oli külm ja tähine, ilma ainsagi lumelaiguta tänavatel ja kõnniteedel – peaaegu ideaalne kombinatsioon igaühele, kes soovib pea selge, tuju kõrgel ning samal ajal jalad kuivad hoida. Lars Martin Johansson oli üksildane mees. Juriidilises mõttes oli ta seda olnud alates sellest päevast kümme aastat tagasi, kui tema esimene ja seni viimane naine lahkus tema juurest, võttis kaks last kaasa ja kolis uue mehe juurde, uude ellu uues majas. Hingeliselt oli ta olnud üksildane terve elu, kuigi kasvas üles kuue õe-venna ja vanematega, kes olid kohtunud rohkem kui viiekümne aasta eest, olid ikka veel abielus ja on seda niikaua, kuni surm neid lahutab. Johanssoni üksildus ei olnud tema pärisosa. Lapsepõlves polnud tal puudust turvalisusest, lähedusest ja suhtlemisest. Seda oli olnud rohkem kui küll ja võimalus selleks oli veel nüüdki alles, kui ta oleks soovinud, aga kui ta hakkas täiskasvanueas otsima oma teadvusest õnnelikke lapsepõlvemälestusi, siis leidis ta sealt üksnes hetked, kui teda oli täiesti rahule jäetud. Kui ta seisis laval üksinda, etenduse ainus näitleja, ainult tema. Väide, et Johansson oma üksindust nautis, oli ilmselt liiga leebelt sõnastatud. Inimeste kooseksistentsi harjumuspärase malli järgi oli asi märksa hullem. Üksindus oli hädavajalik ja määrav eeldus, et Johansson üldse toime tuleks; nii lihtsas inimlikus mõttes, kus oli tarvis kõik need päevad ontlikuks eluks ritta seada, kui ka ametialaselt, kus ta pidi lihtsalt katsuma teiste ees oma olemasolu õigustada, sõltumata sugulusest, sõprussidemetest või üleüldse tunnetest. Ning sellest vaatenurgast oli tema elu peaaegu ideaalne, pärast seda kui naine ta maha jättis ja lapsed kaasa võttis. Kaks aastat pärast lahutust oli ta oma toona seitsmeaastaselt tütrelt saanud jõulukingiks Elton Johni vinüülplaadi „A Lonely Man”, ja 8
hoolimata sellest, et ümbrise teksti lugedes oli keegi või miski tema südant pitsitanud, oli ta mõelnud, et see andis tunnistust, et seitsmeaastase lapse kohta oli tegu ebatavaliselt hea inimestetundjaga. Ning et sellest inimesest saab täiskasvanuna kas väga tugev ja iseseisev isiksus või ähvardab teda lömastumine omaenese tarkusekoorma all. See, mis kogu võrrandi, selle kindla, kontrollitud, etteaimatava elu segi lõi, oli Johanssoni huvi naiste vastu: nende lõhna ja nende pehme naha vastu, kuklaõnaruse vastu juuksepiiri ja peene kaela vahel. See jälitas teda öösiti unenägudes, kui ta ei saanud end kaitsta millegi muuga kui voodi keskele higisesse rulli sõtkutud linadega, ja see jälitas teda keset päeva, kui ta ilmsi, täiesti kainena ja selge peaga võis kaela paigast ära keerata ühe sirge selja ja kahe pruuni sääre pärast, mida ta enam kunagi uuesti ei näe. See, kes teda nüüd jälitas, istus poole käsivarre kaugusel samas lauas nurgapealses restoranis, kus pakuti suurepärast ja mõistliku hinnaga toitu. Ta oli naisega kohtunud kaks päeva varem, kui pidas rühmale juristiharidusega politseijuhtidele ettekande keskkriminaalpolitsei tegevusest. Naine sõi oma kooriklooma- ja seenepastat silmanähtava vaimustusega, mis Johanssoni rõõmustas. See oli hea märk. Kui naine toitu niisama surgib, on see halb märk, mis räägib millestki muust kui toidust. Esimest korda olid nad omavahel juttu ajanud Johanssoni kahe loengutunni vaheajal. Igavusest, mis kaasnes loomulikult Stockholmis hotellis elamisega, kui elu, kodu ja sõbrad on Sundsvallis. Seejärel asja juurde. „Kui sul reede õhtul midagi targemat ees ei ole, siis minu kodu lähedal on üks suurepärane restoran.” Johansson noogutas kinnituseks ja vaatas alla oma valgesse plastmassist kohvitopsi. Tema Norr landi murrakut oli tavalisest pisut rohkem kuulda. „Ma ei uskunud, et sa julged kutsuda. Kus, millal ja kuidas?” Ja nüüd istus see naine siin. Poole käsivarre kaugusel. Tegelikult peaksin ütlema midagi oma üksinduse kohta, mõtles Johansson. Teda hoiatama, kui ma peaksin juhtumisi temasse ja tema minusse tõeliselt kiinduma. 9
„Pasta, oliiviõli, basiilik, tomatid, koorikloomad ja natuke seeni. Mis kartulikotletil ja praetud sealihal häda on? Ma olen selle peal üles kasvanud.” Johansson noogutas ja pani kahvli käest. „Seda sa minu arvates tead. Muidu ma siin ei istuks.” Naine oli kahvli käest pannud ja tema ilme väljendas elevust. Hea küll, mõtles Johansson. Vangutas pead ja tõstis oma veiniklaasi. „Mul ei ole õrna aimugi. Olen lihtne maapoiss. Räägi.” * Seitse minutit pärast kaheksat, kõigest kaks minutit pärast häire vastuvõtmist saabusid Stridh ja Oredsson sündmuskohale. Oredsson oli sõitnud kõnniteele, mis kulges parkimisplatsi taga mäeküljel, Valhallavägeniga paralleelselt, ja enne auto peatamist lülitas ta täistuled peale. Autost paari meetri kaugusel istus vanem meesterahvas nokkmütsi ja musta mantliga. Ta õõtsutas ülakeha edasi-tagasi ja kiigutas süles koera, kes nägi välja nagu väiksemat sorti lambakoer, ega paistnud nende kohalejõudmist tähelegi panevat. Kümmekond meetrit eemal, täpselt kõnnitee ja maja seina äärse muruplatsi vahel lebas elutu keha. Pea ümber oli ligi poolemeetrise raadiusega vereloik, mis sätendas autolaternate valguses nagu sulatina. „Ma võin järele vaadata, kas ta on elus.” Oredsson vaatas küsivalt Stridhile otsa, samal ajal turvavööd lahti klõpsates. „Kui see sinu meelest ebameeldiv on, võin seda ise teha.” Stridh noogutas oma sõnadele kaalu andmiseks. Lõpuks oli ju tema ülemus. Oredsson raputas pead ja avas autoukse. „Pole midagi. Ma olen tegelikult hullematki näinud.” Stridh piirdus noogutusega. Ei küsinud, kust võis 24-aastane praktikant niisuguseid kogemusi saada. Aga küllap kusagilt siiski. Kui Oredsson mõni minut hiljem juhtimiskeskusega ühendust võttis, rääkis ta lühidalt ja selgelt ning häälest ei kostnud vähimatki erutust. Sündmuskohal oli surnud mees, nii et kiirabi tarvis ei olnud. Ulatuslike vigastuste ja keha asendi 10
järgi otsustades paistis ülimalt tõenäoline, et kõnealune meesterahvas oli kukkunud või hüpanud alla naabermaja mõnelt kõrgemalt korruselt. Hoonel oli vähemalt kakskümmend korrust, seal olid tudengite ühiselamutoad ja mingil ähmasel põhjusel kutsuti seda „Kibuvitsaks”. Kohapeal oli üks tunnistaja. Vanem mees, kes oli oma koera jalutamas. Kolleeg Stridh vestles temaga parajasti. Oleks väga hea, kui saaks saata kedagi kriminaalkuritegude osakonna valvevahetusest ja ühe tehniku, vahepeal paneks Oredsson ise surnukeha ümber piirdelindid, aga muidu igatahes rohkem isikkoosseisu tarvis ei lähe. „Jah. Seis on selline,” lõpetas Oredsson. Ma ei viitsi ütlema hakata, et peni on ka surnud, mõtles ta. * Kriminaalkuritegude osakonna valverühma kohvitoas istus kriminaal inspektor Bäckström ja vahtis telekat, ja seni oli kõik libedalt läinud. Reede õhtu kohta oli kõik ebatavaliselt rahulik ja kui märulipolitsei tõi poole tunni eest kohale ühe tänavapoksija, aimas Bäckström ohtu aegsasti ette ja lipsas tualetti. Tema asemel pidi tüübiga tegelema üks tema kolleegidest. Kakleja oli loomulikult pigi ja täpselt sama tüütu kui temasugused tavaliselt. Üldiselt töötas Bäckström vägivallakuritegude osakonnas, aga kuna ta majanduslik seis oli alatasa kehv, oli ta sunnitud tegema omajagu ületunde. Muidugi passisid reede õhtul valves ainult idioodid, aga kolm päeva enne palgapäeva ei jäänud tal muud üle. Nii et siin ta siis istus ja seni oli kõik hästi läinud. Kuni praeguseni, kui valvekomissar ilmus uksele ja nägi välja sama torssis nagu ikka, vaadates nõudlikult Bäckströmile otsa. „Mul on sulle üks laip, Bäckström. Pidavat pikutama selle torn ühika all parkimisplatsi juures kõnniteel, Valhallavägeni ja Frejgatani nurgal. Rääkisin tehnikaosakonnast Wiijnbladhiga. Sõidad koos temaga.” Bäckströmi nägu selgines pisut ja ta noogutas. Enesetapja, mõtles ta. Mingi kommunistlik noor, kes hüppas alla, sest õppetoetus jäi 11
õigel ajal laekumata. Ja endiselt jääb võimalus lõpetada vahetus veel enne, kui kõrts kinni pannakse. * Võttis oma aja, enne kui Bäckström ja Wiijnbladh välja ilmusid, ega enesetapja just eest ära ei jooksnud ja tassike kohvi kulus alati marjaks, ent Stridh ja Oredsson ei olnud vahepeal laiselnud. Oredsson oli surnukeha ümbritseva ala sisse piiranud. Koolis kriminalistikakursusel oli ta õppinud, et politsei teeb peaaegu alati liiga ahta piirde, nii et ta oli asja tõsiselt ette võtnud ning sinivalgetriibulise lindi ilusasti sobivate laternapostide ja puude vahele pingutatud. Tema tegutsemise ajal olid saabunud mõned uudistajad, aga pärast kiiret pilku surnukehale olid kõik ümber pööranud ja lahkunud. Loomulikult ei olnud ta laipa puudutanud. Seda oli õpetatud samal kursusel. Samal ajal oli tema vanem kolleeg Vindelni lohutanud. Pärast mõningast veenmist oli ta saanud mehe politseiauto tagaistmele istuma, loomulikult koos koeraga. Nad olid kahepeale ka koera Stridhi enda teki sisse mässinud, mille ta alati öövahetusteks kaasa võttis, puhtalt isiklikel põhjustel. Autos oli küll ka present, mis laotati joodikute transportimisel tagaistmele, aga surnukehi tõepoolest sellesse ei panda, saati siis veel lähisugulase silme ees. „Ta nimi on Kalle,” ütles Vindeln, silmad pisarais. „Põdrakoer, kuigi minu meelest on tal ka natuke linnukoera verd. Sai suvel kolmteist, aga on väga kõbus.” Vindeln löristas ninaga ja jäi vait, Stridh patsutas talle õlale ja kuulas ta seejärel esimest korda üle. Vindelni nimi ei olnud loomulikult Vindeln. Teda lihtsalt hüüti niimoodi. Tema nimi oli Gustaf Adolf Nilsson, ta oli sündinud 1930 ja saabunud Stockholmi 1973. aastal, et käia töötukassa koolitusel, töötu Norrlandi ehitajana, ja nii jäi, sest uut tööd ei olnud ta pärast enam leidnudki. „Kursusekaaslased,” ütles Vindeln. „Ma olen ju sealkandis sündinud ja üles kasvanud ja eks kodukandist räägiti ju omajagu. No nii tuligi siis see Vindeln. Nagu jõgi, Vindelälven, tead küll?” 12
Stridh noogutas uuesti. Teadis. Vindeln ja Kalle elasid kohe sealsamas, üle hoovi teisel korrusel, Surbrunnsgatan 4, ja umbes sel ajal, pärast õhtusööki ja televiisorist õhtuste uudiste vaatamist oli neil kombeks võtta ette õhtune jalutustiir. Nad käisid alati sama ringi. Kõigepealt üle Valhallavägeni, Surbrunnsgatani ristmikult, siis mööda kõnniteed Valhallavägeniga paralleelselt kuni Roslagstullini, kus nad ringi pöörasid ja tagasi koju kõndisid. Kuigi ilusa ilmaga võisid nad ka pikema tiiru teha. Ühiselamu kõrval platsil oli Kallel üks lemmikpuu, nii et seal tehti tavaliselt esimene pikem peatus. „Neile tuleb anda aega korralikult nuuskida,” selgitas Vindeln. „Koerale on see nagu ajalehe lugemine.” Samal hetkel, kui nad seal seisid ja Kalle oma ajalehte luges, tõstis ta äkitselt pea ja vaatas otse mööda maja fassaadi ülespoole. Ja kargas siis järsult rihmast tõmmates tahapoole. „Ma oleksin äärepealt uperkuuti lennanud. Kui Kalle ei oleks üles vaadanud ja mind kõrvale tõmmanud, oleks ta mulle otse kaela kukkunud ja siis ma siin juba ei istuks.” Vindeln noogutas oma sõnade rõhutamiseks. „Kas sa arvad, et ta kuulis mingit heli ja reageeris sellele?” Stridh tegi oma märkmikusse linnukese. „Ega vist.” Vindeln raputas veelgi veendunumalt pead. „Ta on mõlemast kõrvast täiesti kurt. Küllap see oli nende kuues meel. Mõnel põdrakoeral on. Kuues meel.” Stridh noogutas, lausumata sõnagi. Kui Kallel oligi kuues meel, siis oli see igatahes alt vedanud kohe pärast seda, kui ohvri allakukkuv vasaku jala king talle kuklasse lendas ja ta kohapeal tappis. „Jube lugu.” Vindeln hakkas jälle nina luristama. „Seal me siis Kallega seisame ja vahime seda tüüpi, kui äkitselt tuleb tema king vihinal alla.” „See tuli siis kohe keha järel?” küsis Stridh juttu pisut kõrvale juhtides. „Ei, ei tulnud. Me seisime ja vaatasime. Läks veel natuke aega.” 13
„Minut, kaks minutit?” „Ee-ei. Minutit mitte, aga kümme-kakskümmend sekundit küll. Seda küll.” „Et siis kümme kuni kakskümmend sekundit. Kas sa ei arva, et aeg võis veel lühem olla?” „Tont teab. Võib-olla tundub niiviisi seistes aeg pikem, aga paras jupp aega kulus küll.” Vindeln löristas häälekalt ja nuuskas pöidlaga. Samal ajal kui Stridh Vindelniga rääkis, kasutas Oredsson hoolega oma siniseid silmi. Kinga oli ta kohe avastanud, see vedeles surnukehast mõne meetri kaugusel ja kuulus ilmselt ohvrile, kuna tollel ei olnud vasakut kinga ning jalas olev parem king oli kahtlaselt sarnane maas lebavaga. Hetke oli ta kaalunud, kas peaks tooma autost kilekoti ja kinga sinna sisse panema, loomulikult samasse kohta ja samasse asendisse, nagu see praegu oli, aga loobus mõttest. Kriminalistikakursusel ei olnud kingadega ümberkäimisele eraldi tähelepanu pööratud, aga kuna ta eeldas, et kingasse tuleks suhtuda nagu asitõendisse üleüldiselt, jättis ta selle sinnasamasse. Ka ilm ega ümbritsev keskkond ei sundinud kuldreeglist kõrvale kalduma ja niinimetatud erilisi jälgi säilitavaid abinõusid kasutama. Olgu siis nii, mõtles Oredsson ja oli oma otsusega üpris rahul. Põhireegliks jäi, et puutuda tohib võimalikult vähe ja asjade otsimine tuleb jätta kriminalistikaekspertide hooleks. Selle asemel asus ta uurima maja fassaadi, surnukeha asukohast tõmmatud tinglikku vertikaaljoont mööda ülespoole. Kusagil viieteistkümnendal või kuueteistkümnendal korrusel – hoone oli ehitatud kallakule ja see muutis loendamise keerukamaks – paistis külmast hoolimata üks aken lahti olevat. Ligi viiskümmend meetrit kukkumist, mõtles Oredsson, kes oli oma kursuse parim laskur ja ülitäpne vahemaade hindaja, ja hinnang klappis hästi ka laiba viletsa seisukorraga. Oredsson vaatas kella. Nüüd oli sellest möödas juba pool tundi, kui juhtimiskeskus oli lubanud saata valvepolitseiniku ja eksperdi. Kus nad ometi molutavad, mõtles Oredsson ärritunult. 14
* Bäckström oli väike, paks ja primitiivne, Wiijnbladh aga väike, kõhn ja ülipüüdlik ning nad täiendasid teineteist suurepäraselt. Neile meeldis ka koos töötada. Bäckströmi arvates oli Wiijnbladh kapipedest könn, kelle peale ei pidanud isegi häält tõstma, niigi tegi, nagu öeldud, samas kui Wiijnbladhi silmis oli Bäckström vaimupuudega koleerik, kellega oli lausa lust töötada, kui tahad olukorda oma kontrolli all hoida. Kuna mõlemad olid üle mõistuse ebakompetentsed, siis ei esinenud ka hõõrumisi faktide analüüsimisel ega muul professionaalsel pinnal, ning kokkuvõttes võib öelda, et nad olid tõeline unistuste tandem. Täpselt tund aega pärast väljakutse saamist ilmusid nad „Kibuvitsa” ühiselamu kõrvale kõnniteele, kuigi õigluse nimel tuleks arvesse võtta, et sel kellaajal võttis sõit Kungsholmeni osakonnast Valhallavägeni ja Frejgatani ristmikule parkimisplatsile, kuhu nad olid otsustanud auto jätta, ainult kümmekond minutit. „Mis kurat see siin on?” küsis Bäckström, sikutades pahaselt piirdelinti laiba ees. „Sõtta sattusime või?” Ta jõllitas oma mõlemat mundris kolleegi. „See on piirdelint,” vastas Oredsson rahulikult. Tema sinised ja kummaliselt kahvatud silmad uurisid Bäckströmi. Ta seisis harkisjalu ja liikumatult, jämedad käsivarred külgedel rippu. „Autos on veel terve rull, kui juurde tahad.” Ikka täitsa haige vend, mõtles Bäckström. Mis politseinik see on, välimuse järgi võiks ta mängida mingis vanas natsifilmis. Keda kõiki nüüdsel ajal politseisse tööle lastakse? Ta otsustas kiiresti teemat vahetada. „Siin pidi olema mingi tunnistaja. Kuhu tema siis kadunud on?” Ta vahtis pahaselt mõlemat mundrimeest. „Tema viisin ma poole tunni eest koju,” vastas vanem, märksa tüsedam tolvan, kes seisis noore natsitüübi kõrval. „Ta oli kerges šokis ja tahtis koju ning ma juba rääkisin temaga. Mul on ta nimi ja aadress, kui sa soovid teda uuesti üle kuulata.” 15
„Küll saab, küll saab,” ütles Wiijnbladh lepitavalt. „Sündmustest ette ruttamata pakun, et kahtlaselt enesetapu moodi näeb välja. Kas härrased üldse teavad, et siin linnas tehakse ühe mõrva kohta kakskümmend enesetappu?” Pearaputuste järgi otsustades ei paistnud kuulajad sellega kursis olevat ja kellelgi ei olnud pealtnäha ka huvi teemasse süveneda. „Viieteistkümnendal või kuueteistkümnendal korrusel, oleneb, kuidas lugeda, on üks aken pärani lahti.” Oredsson viipas üles maja fassaadi poole. „See on meie siiajõudmisest peale lahti olnud. Kuigi ilm on külm.” „Aga see kõlab ju suurepäraselt,” vastas Wiijnbladh, hääles siiras soojus. „Härrased, heitkem pilk laibale. Kui veab, siis on tal äkki midagi taskus. Ehk jooksed ja tood mu kaamera?” Wiijnbladh noogutas innustavalt Oredssonile. „See on tagaistmel, ja võta pagasiruumist kott ka kaasa.” Oredsson noogutas sõnagi lausumata. Küll tuleb aeg, kus me sinusugused ette võtame, mõtles ta, aga esialgu olen ma kõigest lihtsõdur ja pean rivis püsima, silma torkamata. Aga küll tuleb aeg. * Miski siin ei klapi, mõtles Johansson. Ta oli rääkinud Itaalia toidust, hiljuti tehtud pikemast reisist Kagu-Aasiasse, ja otsese küsimuse peale ka oma Norrlandi lapsepõlvest. Ta oli teinud seda vaiksel ja humoorikal moel ning sellele, kes oskas ridade vahelt lugeda, oli ilmselge, et Lars Martin Johansson on haritud, andekas ja meeldiv, edukas, majanduslikult heal järjel ja mis kõige tähtsam, niihästi vallaline ja vaba kui ka igati võimekas, mis puudutab mehe ja naise füüsilist koosolemist. Tema õhtusöögikülaline paistis olevat lõbustatud ja huvitatud, tema antud signaalid olid vägagi selged, aga ikkagi miski ei klappinud. Naine oli vastuseks avanud oma tausta: Östersundi advokaadi tütar, ema koduperenaine, Uppsalas juurat õppinud, üks vanem ja üks noorem õde, hakkas huvi tundma politseitöö vastu ja astus politseiülemate kursusele. Ja igaühel, kellel olid silmad, et näha, ja kõrvad, 16
et kuulda, oli üheselt selge, et ta on nii kaunis kui ka haritud, andekas ja meeldiv, ja kindlasti vägagi meeldiv partner, mis puudutab mehe ja naise füüsilist koosolemist. Sul on mees, mõtles Johansson, ja põhjus, miks sa ei taha sellest rääkida, on see, et sa oled natuke liiga hästi kasvatatud, natuke liiga konventsionaalne ega julge kuigivõrd riskida. Sa võiksid ette kujutada diskreetset suhet, aga rohkemaks vajad sa kõigepealt kindlust, et saad sellest kokkuvõttes rohkem, kui sul juba praegu on. Johansson ise võis samuti ette kujutada diskreetset suhet, ta oli mõningaid isegi praktiseerinud, aga mis puudutas naispolitseinikke, siis oli olemas ilmne komplikatsioon. Peaaegu kõik naispolitseinikud elasid meespolitseinikega, ja kuna iga naise kohta töötas politseis kümme meest, oli nõudlus tohutu ja ammendamatu. Johanssoni vanem vend oli kinnisvaraomanik ja autokaupmees. Ta oli rikas, kaval, harimatu ja toores ning oskas nii sõpru kui ka vaenlasi läbi näha. Ükskord oli Johansson venda tema kauni blondi sekretäri pärast narrinud. Noh? Kuidas sellega siis on? „Las ma annan sulle head nõu.” Vanem vend vaatas talle tõsisel ilmel otsa. „.Ära kunagi situ sinna, kus sa sööd.” Tagumine aeg bluffima asuda, mõtles Johansson. See võis töötada isegi vilunud pättide peal, nii et tegelikult polnud põhjust peljata, et see ei töötaks Sundsvalli kõrge naissoost politseiametniku peal. „Hoopis teine asi,” ütles Johansson laheda naeratusega. „Kuidas su mehel nüüdsel ajal läheb ka? Pole teda jupp aega näinud.” Naine pidas hästi vastu. Ta varjas oma üllatust veiniklaasi abil. Vaatas Johanssonile otsa ja naeratas, laubal väike murekurd. „Temal läheb kindlasti väga hästi. Ma ei teadnudki, et te tuttavad olete.” „Kas ta sai selle töö, mida ta tahtis?” küsis Johansson, kes tahtis võimalikult kiiresti kindlat pinda jalge alla saada. „Sa mõtled lääni politseiülema asetäitja kohta?” Kurd kadus otsmikult. Johansson noogutas. 17
„Ta alustas suvel. Tunneb ennast nagu kala vees. Ma ei tea, kas see tuleneb Växjö ja Sundsvalli vahemaast… ei saa öelda, et see meie suhtele just kaasa aitaks, aga võib-olla see oligi asja mõte.” Nüüd naeratas naine uuesti. „Me ei ole lähemalt tuttavad,” tõstis Johansson klaasi. Kuidas sa ometi sellise lollpeaga koos saad olla, mõtles ta. * Ühiselamu juures kõnniteel olid Bäckström ja Wiijnbladh alustanud surmajuhtumi uurimist kiiresti ja hoogsalt. Kõigepealt oli Wiijnbladh plõksinud surnukehast paar fotot, ja kui ta kaamera alla lasi ja midagi kuuldamatut väikesesse diktofoni pomisema hakkas, alustas Bäckström surnukeha rõivaste läbiotsimist. See käis kähku. Surnul olid jalas sinised teksad, seljas valge T-särk ja selle peal V-kaelusega tumehall kampsun, paremas jalas sokk ja kobakas saapa moodi king, vasakus jalas ainult sokk. Teksade parempoolsest küljetaskust leidis Bäckström rahakoti. Ta sirvis sisu läbi, ise vaimustunult keelt laksutades. „Tulge siia, poisid, ja vaadake.” Bäckström viipas Stridhile ja Oredssonile. „Juurdluses toimub just praegu läbimurre.” Bäckström hoidis üleval fotoga ID-kaarti. „John P. Krassner… b punkt… see tähendab kindlasti borned… July fifteen nineteenhundredfiftythree,” luges Bäckström kehvas inglise keeles. „John P. Krassner, sündinud viieteistkümnendal juulil tuhat üheksasada viiskümmend kolm,” tõlkis ta rahulolevalt. „Ilmselt mingi jänkiraisk, kes otsustas lusika nurka visata. Mõni igavene üliõpilane, kes raamatute vahel lolliks läks.” Stridh ja Oredsson piirdusid neutraalse noogutusega, ent Bäck ström ei jätnud järele. Ta kallutas end ettepoole ja hoidis ID-kaarti surnu pea kõrval. Ilmselt sai pea maandudes kõige suurema paugu. See paistis olevat purunenud poolviltu ülevalt alla, laubast lõua suunas, nägu ja juuksed olid kaetud hüübinud verega, nägu oli kokku surutud ja selle jooni ei olnud võimalik eristada. Bäckström irvitas rõõmsalt. 18
„Mis te ütlete, kutid? Minu meelest nagu kaks tilka vett.” Stridh tegi vastikust väljendava grimassi, ent ei öelnud midagi. Oredsson silmitses Bäckströmi jäisel ilmel. Siga, mõtles ta. „Okei.” Bäckström ajas end sirgu ja vaatas kella. Juba pool kümme, mõtles ta. Nüüd tuli rattad kiiremini käima panna. „Kui teie, poisid, hoolitsete selle eest, et laip kohtuarsti juurde saab, siis vaatame meie Wiijnbladhiga niikaua seda korterit.” „Mis me kingaga teeme?” küsis Oredsson. „Pane kotti ja saada laibaga kaasa,” otsustas Wiijnbladh, enne kui Bäckström jõudis midagi öelda ja tarbetuid probleeme tekitada, „ja kui te juba niigi raadiot kasutate… siis laske tänavapuhastusel siia keegi koristama saata.” „Täpselt,” rõhutas Bäckström. „Päris kole on. Ja sina,” ta vaatas Oredssonile otsa, „võta pärast see kuradima lint ka kaasa, vaata, et sa ei unusta.” „Muidugi,” noogutas Oredsson. Ükspäev võtan ma veel su linna peal joomise pärast kinni, mõtles ta. Ja kui sa hakkad seletama, et sa oled politseinik, siis pistan sulle terve lindirulli perse. „Loomulikult,” naeratas Oredsson ja noogutas Bäckströmile, „piire maha, sain aru, kriminaalinspektor.” See on küll peast soe, mõtles Bäckström. Ei tahaks küll olla see harilik svensson, kes selle hullu küüsi satub. * Lahtise aknaga tuba asus vestibüüli teadetetahvli järgi viieteistkümnendal korrusel: üks sama korruse kaheksast ühise köögiga ühikatoast. Kuigi oli reede õhtu, oli häirekeskus saanud ühenduse kinnisvarahaldajaga, kes istus oma väikeses kabinetis kõigest saja meetri kaugusel asuvas hoones. Ta ohkas, säärane juhtum ei olnud sugugi esmakordne, ja lubas silmapilk kohale tulla. Nii läkski. Viis minutit hiljem avas ta selle osakonna ukse, kus tuba asus, osutas õigele uksele ja andis Wiijnbladhile võtme. „Te tulete vast ilma minuta paremini toime,” esitas ta retoorilise küsimuse. „Võtit tahan tagasi, kui te valmis saate.” 19