http://www.serk.ee/files/arhiiv/taimekahjurid

4

Originaali tiitel: Pests, Diseases & Disorders of Garden Plants Stefan Buczacki & Keith Harris Toimetanud Ilmatar Tammaru ja Heino Lõiveke Keeletoimetaja Evi Johandi © Tõlge eesti keelde. Kadri Just, Riin Muljar, Anne-Liis Sõmermaa, Eha Švilponis, Tiiu Tarang, Merje Toome, Elo Tuubel, Eve Veromann, Heino Õunap, 2010 Inglise keelest tõlkinud Kadri Just (lk 436–478), Riin Muljar (lk 147–180), Anne-Liis Sõmermaa (lk 267–269, 290–310, 336–338, 341–379), Eha Švilponis (lk 40–135, 209–222), Tiiu Tarang (lk 4–13, 180–209, 232–266, 479–500), Merje Toome (lk 270–290), Elo Tuubel (lk 14–39, 135–146), Eve Veromann lk 222–232), Heino Õunap (lk 311–342, 379–389) ISBN 978-9985-3-2089-1 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Fotod: A W Brand: 74b; Garden Matters: 83a (Jeremy Hoare); Holt Studios International: 5e, 8e, 12c, 13a, 17c, 17d, 18d, 21a, 29e, 33f, 36e, 36g, 48d, 51f, 59h, 64c, 66e, 70a, 70b, 70c, 71c, 74h, 75f, 75g, 77b, 77c, 77d (Nigel Cattlin); 81e (Roy Groom); Horticultural Research International: 26f (S Finch); 34f (P R Ellis); The Garden: 53f, 62g (Tim Sandall); The Royal Horticultural Society, Lindley Library: 27b, 28a, 33a (Andrew J Halstead); 29d (J Maynard); 79e.

Must-valged fotod: Brian Hargreaves, välja arvatud lk 226-288; 318-341; 359-365 ja 372, mis on tehtud Keith Harrise poolt.

5

Sisukord

Tänusõnad Eessõna Kuidas raamatut kasutada Üldtutvustus Sissejuhatus – bioloogia – tõrje – looduslikud tõrjemeetodid – keemiavabad tõrjemeetodid – hügieen – mullaharimine – külvikord – resistentsed ja tolerantsed taimed – käsitsi korjamine – tõkked – repellendid ja peletusvahendid – püünised – bioloogiline tõrje – keemiline taimekaitse – haiguste ja kahjurite resistentsus pestitsiidide suhtes – fütotoksilisus – ohutus- ja ettevaatusabinõud – insektitsiidid – orgaanilised insektitsiidid – bioloogilised insektititsiidid – anorgaanilised insektitsiidid – akaritsiidid – Eestis kasutatavad tõrjevahendid – molluskitsiidid – loomade ja lindude peletusvahendid – rodentitsiidid – fungitsiidid – umbrohutõrje – herbitsiidid.

Taimede ja sümptomite register Kahjurid Nematoodid Nälkjad ja teod Vihmaussid Väheharjasussid Tuhatjalgsed Harusabased Kakandid Hooghännalised Kilklased Ritsiklased Tirtsulised Raagritsikad Kõrvahargid Prussakalised Võrklutiklased Rohulutiklased Vahtlased

128 135 138 139 139 141 141 142 143 143 144 144 144 145 146 147 148

Lehetirtlased Lehekirplased Karilased

149 151 153

Lehetäilased Pahktäilased Kääbustäilased Kilptäilised Puudertäilased Ripslased Röövikud Kahetiivalised Lehevaablased Pahklased Sipelgad Ühisherilased Lehemesilased Kimalased Liivamesilased Mardikalised Lestad Pahklestad Linnud Imetajad

7 9 11 14

42

156 177 179 180 184 186 189 209 222 227 229 230 231 232 232 232 245 252 256 260

6

SISUKORD

Haigused Roostehaigused

270

Nõgihaigused

291

Ebajahukasted

295

Mitmesugused jahukasted Tahmtõved Piimläiketõved Pudetõved Närbumistõved Vähktõved, kärbumine, tüvede ja okste kuivamine Pahad, lehepuhetised ja tuuleluuad Kärntõved Sibula-, mugulsibulaja mugulamädanikud Õite ja pungade mädanikud Viljade- ja juurviljade viljamädanikud Säilitatavate puuviljade väheolulised mädanikud Kasvuhäired Mineraalsete toitainete puudus Põhilised toitained Vähemtähtsad toitained

Lisainformatsioon Oskussõnastik Register Lisad. Värvilised tahvlid

368

308 309 310 311 311 315

Juure- ja juurekaelamädanikud (rohttaimede) Puude ja põõsaste mädanikud Varre- ja lehemädanikud (rohttaimede) Laiktõved Limakud Samblikud Vetikad Kahjulikud õistaimed Ümberistutamise toime

335

Juuremügarad

435

343 347

Mükoriisa Viirused ja viiruselaadsed organismid

435 436

Toitainetega mitteseotud häired Kliimategurid Kasvuhäirete põhjustajad Geneetilised häired Mehhaanilised vigastused Saasteained

487

379 390 401 431 431 432 432 434

353 356

362

479 480 484

488 495 496 497 497 501 507 511

11

Kuidas raamatut kasutada

Raamatu koostamisel on lähtutud põhimõttest, et harrastusaednikud saaksid võimalikult kiiresti ja mugavalt kindlaks teha oma aiataimede kahjustajad ning kaitsta neid kahjurite, haiguste või kasvuhäirete eest. Probleemidele lähenetakse aedniku seisukohast, eelkõige taime või taimerühma põhiselt.

IDENTIFITSEERIMINE Tulemusliku tõrje kõige esmasem ja olulisem samm on probleemitekitaja õige määramine. Täpne diagnoos sünnib reeglina asjaolude ja sümptomite hoolika hindamise tulemusena. Selle raamatu puhul tuleks alustada taimede ja peamiste taimerühmade tähestikulisest registrist lehekülgedel 42–125. (Et raamatu on koostanud Briti spetsialistid, on lähtutud Suurbritannias enim kasvatatavatest ja kahjustatud taimedest, Eesti olude kohta on lisanud märkusi meie kohalikud spetsialistid.) Iga taimekirje juures tuuakse välja peamised kahjustuse sümptomid ja probleemi tõenäolisemad tekitajad, lisatud on viited kirjetele raamatu põhiosas, mille abil saab esialgse diagnoosi kinnitamiseks või ümberlükkamiseks kasutada detailsemaid kirjeldusi ja illustratsioone. Kui diagnoos on leidnud kinnitust, saab parima tegutsemiskava väljaselgitamiseks kasutada informatsiooni bioloogiast ja tõrjevõimalustest.

Näiteks kui täheldate roosil tihedalt rullunud lehti, otsige „Taimede ja sümptomite registrist” üles märksõna roos (lk. 104–105). Kirjes tuuakse välja taime botaaniline perekonnanimi Rosa, seejärel sümptomite kirjeldus „lehtede osalehekesed tihedalt pikuti kokku keeratud ja longus”, millele järgneb viide haigusele või kasvuhäirele, konkreetsel juhul – „roosi-lehevaablane”, lk. 224.

Märgitud lehelt leiate sümptomite pikema kirjelduse koos viidetega fotodele (tahvlid 30a ja 30b), lisatud on kahjuri üksikasjalik bioloogia ning soovitused tõrjeks. Või kui näiteks ristõieliste (kapsad) juurtel ilmnevad suured, korrapäratud ja tihked kasvajalised moodustised, leidke taimede ja sümptomite registrist märksõna kapsad, sümptomitega sobiv kirje „juurtel ebakorrapärased väärmoodustised, milles pole vastseid” juhatab haiguseni „kapsanuuter”, lk. 336.

Leheküljelt 336 leiate taas sümptomite detailse seletuse, bioloogia ja juhised haiguse tõrjeks, viidetega olulistele piltidele. „Taimede ja sümptomite registris” on antud kirjed 280 erinevale taimele või taimerühmale. Puu- ja köögiviljad on loetletud nende tavaliste nimede järgi (õun, pirn, pastinaak, naeris jne.), ilutaimed on nimekirjas botaanilise perekonnanime järgi (Dahlia, Euonymus, Rhododendron jne.), sageli koos ristviidetega mittebotaanilistele nimedele (näiteks kummipuu vt. Ficus). Võimatu on loetleda kõiki aiataimi registris, kuid kui taim ei ole nime alusel loetellu kantud, on seda võimalik leida ehk mõne taimerühma alt (nt. alpitaimed / kiviktaimla taimed

12

KUIDAS RAAMATUT KASUTADA

/ veetaimed / ilutaimed / mugulad, sibulad, risoomid, trühvlid / kaktused ja sukulendid / ronitaimed / okaspuud / sõnajalad / kasvuhoone- ja toataimed / hekid / murud / mitmeaastased taimed / seemikud / põõsad / puud).

Tavaliselt on lihtne panna õiget diagnoosi levinud kasvuhäirele või haigusele, kuid mõnikord esinevad taimel ebatüüpilised sümptomid, samuti kipuvad erinevate kahjustuste tundemärgid olema vahel segadusse ajavalt sarnased.

Et valele diagnoosile järgnevad valed tõrjevõtted, oleks kahtluse korral tark uurida ka lisainformatsiooni (vt. lk. 501–506) või küsida nõu spetsialistidelt (vt. viiteid lk. 505–506).

INFORMATSIOON Detailne kahjustusi puudutav informatsioon on jagatud kolme suurde peatükki: kahjurid (lk. 127), haigused (lk. 267) ja kasvuhäired (lk. 479), millesse on koondatud sarnaste probleemidega grupid. Kahjurite osa lõikes on need rühmitamised seotud lähedalt organismidega (nt. nematoodid, nälkjad, teod, lehetäid, mardikad, kärbsed, lestad, linnud, imetajad). Selline liigendamine sobib kahjurite puhul hästi, kuna suguluses olevad organismid kahjustavad taime üsna sarnaselt, samas ei toimi selline korraldus kuigi hästi seente, bakterite ja teiste haigusetekitajate puhul, sest siin võivad ka mittesuguluses olevatel organismidel olla väga sarnased sümptomid. Haiguste peatükk on koostatud enamasti tundemärkide alusel (nt. haavandid, mädanikud, kärbumine), kuid ka haigust tekitavate organismide lähedase suguluse põhjal, välja arvatud osa tüüpi seened ja viirused, mis on piisavalt eraldiseisvad, et neid omaette rühmana käsitleda. Häired on grupeeritud põhjustena, mis neid tekitavad (nt. füsioloogilised, mehhaanilised, klimaatilised, toitainepõhised).

Lühike sissejuhatus igasse peatükki ja alateemasse võtab kokku üldise informatsiooni struktuuri, suuruse, sümptomite ja bioloogia ning üldise tõrjemeetodi kohta. Nendele sissejuhatustele järgneb kahjurite, haiguste ja häirete üksikasjalikum kirjeldus. Igale kahjurile või haigusele on antud kõige enam levinud eestikeelne nimi, millele järgneb korrektne teaduslik vaste. Levik, esinemissagedus ja umbkaudne suurus on toodud seal, kus vajalik; tähtsamate kirjete informatsioon on kokku võetud alajaotuste – sümptomid, bioloogia ning tõrje – all. Häireid käsitletakse samal moel, kuid neil pole teaduslikke nimesid, sest neid pole põhjustanud elusorganismid. Kirjete korraldus varieerub peatükkide lõikes. Üldtutvustuse osas antakse täiendavat informatsiooni ja nõu peamiselt keemilise ja mittekeemilise tõrje (kaasa arvatud looduslikud tõrjevõtted) ning herbitsiidide kohta (lk. 14). Seda osa tuleks lugeda enne raamatu ülejäänud osade juurde asumist. Lisainformatsioonis (lk. 501–506) on toodud raamatud ja trükised ning mõned tähtsamad asutused, samuti erialaajakirjad, raadio- ja televisiooniprogrammid ning muud meediakanalid, mis edastavad aednikele teavet uute kahjurite ja haiguste ilmumise või tõrjemeetodite kohta.

Tehnilisi termineid on kasutatud suhteliselt vähe, need on lahti seletatud oskussõnastikus (lk. 507), millele järgneb register (lk. 511).

INFORMATSIOON

13

Märkus: Käesolevas raamatus on nõu antud heas usus, kuid on väga palju tegureid, mis mõjutavad kohalikke tingimusi. Sel põhjusel ei saa autorid tagada kõigi soovituste õnnestumist ega võtta ka vastutust tagajärgede eest. Autorid rõhutavad, et kõikide toodete puhul tuleks kindlasti järgida edasimüüja juhendeid.

Juhul, kui tekib kahtlusi toote õige kasutuse kohta, tuleb kindlasti nõu küsida ekspertidelt.

14

Üldtutvustus

Kultuurtaimi kahjustavad mitmesugused organismid – loomad ehk kahjurid ning taimehaigused, mille põhjustajaks on erinevad bakterid, seened, munaseened, viirused või fütoplasmad – ühise nimetajaga patogeenid. Kasvuhäirete põhjustajaks võivad olla ka mitmesugused välised tegurid, nagu näiteks toitainete puudus, põud, üleujutused, liigvesi, temperatuur või reostus. Kahjurid, haigused ja puudushäireid on ainult väike osa sellest komplekssest vastasmõjude süsteemist, mis valitseb kultuurtaime ja teiste elusorganismide vahel. Mitte kõik organismid, mis elavad taimede pinnal või sees, ei ole kahjulikud. Vastupidi – paljud neist on kasulikud, heaks näiteks on rööv- või parasiitputukad, kes toituvad taimekahjuritest, või juuremügaratel elavad bakterid ja mükoriissed seened, mis aitavad osade taimede juurtel areneda.

Otsus, kas kahjureid, haigusi ja kasvuhäireid võib pidada oluliseks, sõltub mitmesugustest teguritest, eriti aia keskkonnas. Aianduslikus ja põllumajanduslikus suurtootmises on võimalik kahjuritest, haigustest ja kasvuhäiretest põhjustatud majanduslikke kaotusi prognoosida ja välja arvutada aja ja rahakulu, millal ettevaatusabinõud on majanduslikult põhjendatud. Väikeaiapidajale pole see nii lihtne, sest paljud kasvatavad taimi ilu ja huvi pärast, mitte majandusliku kasu eesmärgil. Iga kahjuri, haiguse või kasvuhäire üle otsustab iga aednik individuaalselt oma kogemustest ja asjaoludest lähtuvalt.

Käesolevasse raamatusse on välja valitud olulisemad kahjurid, haigused ja kasvuhäired, mis on ohtlikud Inglismaa ja Põhja-Euroopa piirkonnas. Kindlasti ei hõlma tehtud valik kõike ekspertide poolt pakutut, kuid põhineb aednike nõustamise kogemusel viimase 30 aasta jooksul. Välja on jäetud paljud harvaesinevad kahjustajad, et hoida raamatut mõistlikus mahus, sest tegemist on käsiraamatu, mitte entsüklopeediaga. Täpsema informatsiooni võib leida raamatu lõpus toodud erinevatest allikatest (lk. 501).

Paljud probleemid, mis kerkivad kultuurtaimede kasvatamisel, on põhjustatud inimtegevusest taimede ja looduskeskkonna vahel. Looduslikes tingimustes on taimed arenenud üle miljoni aasta ja on väga hästi kohanenud mullastiku, ilmastiku ja teiste keskkonnamõjudega. Metsikud taimed kasvavad hajutatud segakooslustes koos teiste liikidega ja selline hajutatus piirab sageli võimalike kahjurite, haiguste ja kasvuhäirete mõju. Putukad või lestad, kes toituvad kindlal peremeestaimel, peavad kulutama rohkem aega sobiva taime otsimiseks, mistõttu jääb neil vähem aega söömiseks ja paljunemiseks. Haigused, mis levivad otsese või kaudse kontakti kaudu, ei saa levida nii kiiresti. Ka kasvuhäiretel, näiteks toitainepuudusel, ei ole märkimisväärset mõju segakooslustes, kus erinevatel taimedel on erinevad vajadused toitainete suhtes, sageli omastavad nad seda ka eri sügavustes olevatest mullakihtidest.

ÜLDTUTVUSTUS

15

Põllumajanduses, metsanduses, aianduses ja hobiaianduses muutuvad looduslikud tingimused sagedasti. Üheliigilised taimed, mis kasvavad hulgakesi koos, soodustavad kahjurite ja haiguste levikut, suurendades riski laialdaste kasvuhäirete tekkeks. Lisaks on kultuurtaimede liigid valiku ja sordiaretuse tulemusena muutunud suuresaagilisteks ja kirevateks, parandatud sordid on minetanud oma loodusliku immuunsuse või vastupidavuse kahjuritele, haigustele või kasvuhäiretele, mis olid nende metsikutel esivanematel. Selektsiooni ja sordiaretuse käigus on võimalik taastada ja suurendada taimede immuunsust ja leplikkust, aga märkimisväärne osa teaduslikust uurimisest selles vallas on suunatud eeskätt suurpõllunduses kasvatatavatele kultuuridele.

Viimastel sajanditel on põhjustanud kahjustajate suuremat liikumist taimede transportimine ühelt maalt teise. Paljud taimed, mida on veetud kas mööda maad, merd või õhku, kannavad endaga kaasas kahjureid ja haigusi piirkondadesse, kus neid enne polnud. Ilmestavaks näiteks on õunapuu-villtäi, mis toodi Euroopasse Põhja-Ameerikast 1787. aastal, või koloraado ehk kartulimardikas, mis jõudis Põhja-Ameerikast Euroopasse 1922. aastal; rododendroni-karilane sattus Euroopasse arvatavasti Himaalajast 1926. aastal. Mitmeid erinevaid liike puudertäisid, kilptäisid, ripslasi ja lesti sigines järsku Euroopa kasvuhoonetesse, kus kasvatati troopilise ja lähistroopilise päritoluga taimi. Viimase aja üks märkimisväärsemaid näiteid sellisest haiguste levikust on nakkusohtlik seenhaigus hollandi jalakal, mis toodi Inglismaale Põhja-Ameerikast jalakapalkidega 1960. aastate lõpus ja põhjustas katastroofilist kahju sealsetele looduslikult kasvavatele jalakatele. Viljapuu-bakterpõletik jõudis Euroopasse Põhja-Ameerikast 1957. aastal ja on sellest ajast alates suur viljapuude kahjustaja, või siis nelgirooste, mis levis Euroopas 1980. aastatel, samuti väga ohtlik krüsanteemide valge rooste, mis toodi Euroopasse importtaimedega Jaapanist 1963. aastal.

Hilisemad näited on Põhja-Ameerikast pärit Diabrotica virgifera vastne, kes toitub maisi juurtest ja vartest, ja laia levikuga roheline kilplutikas, Nezera viridula. Mõlemat on avastatud Lõuna-Inglismaal, kus nendest on saamas olulised kahjurid.

Võib arvata, et inimeste sekkumine loodusesse on avanud taimehaiguste Pandora laeka, aga päris nii see siiski pole. Inimeste üha suurenev sõltuvus kultuurtaimedest algas juba 10 000 aastat tagasi ja on arenenud põllumajanduse, metsanduse ja aianduse tänapäevaseks süsteemiks. Enamik taimi, mis kasvatatakse mittelooduslikes tingimustes, on väga elujõulised. Käesolev raamat keskendub küll kahjustatud taimedele, kuid need moodustavad vaid väikese osa kõigist taimedest, mis igal aastal aedades kasvatatakse.

Paljud kahjurid, haigused ja kasvuhäired põhjustavad taimel iseloomulikke sümptomeid, mille järgi on võimalik diagnoosida, millist kahju nad võivad põhjustada. Neid sümptomeid on detailsemalt kirjeldatud raamatu järgmistes osades, olulisemad neist on toodud värvilistel piltidel. Kõikidel juhtudel on ära toodud sümptomid, mida aednikud on täheldanud, ja raamatus kirjeldatakse neist kõige tüüpilisemaid. Need on seotud mitmesuguste variatsioonidega, mis võivad esineda erinevatel taimedel, eri aastaaegadel, eri kohtades ja eri sortidel.

Antud lühikirjeldusi ei saa võtta absoluutse tõena kõikides kasvutingimustes.

Paljud kirjeldused on esitatud lihtsalt ja üldjoontes, nii et mõnelgi juhul on täpne määramine keeruline. Kahtluse korral tuleb kasutada ekspertabi, mida saab aiandusajakirjadest ja spetsialistidelt (lk. 501), sest vale diagnoos raiskab aedniku aega ja raha.

16

ÜLDTUTVUSTUS

Sümptomid on tihti silmanähtavad ja annavad selge vastuse kahjustuse ohtlikkusest. Hea näide on ristõieliste (kapsas, kaalikas jne.) taimede järsk närbumine ja kuivamine, mille on põhjustanud kapsakärbse kahjustus juurtel.

Samu tunnuseid põhjustavad närbumistõbi tomatil või kevadised ja sügisesed öökülmad kartulile.

Teistel juhtudel, nagu nematoodi kahjustuse, viirus- või puudushaiguste puhul, võivad sümptomid olla ebaselged ja nõuavad rohkem tähelepanu. Igal juhul on oluline avastada kahjustuse esimesed tunnused nii vara kui võimalik ja soovitavalt teha tõrjet juba ennetavalt või esimesel võimalusel. Kahjurid, haigused ja kasvuhäired võivad ilmneda erinevatel taimeosadel, nagu juurtel, sibulatel, risoomidel, vartel, pungadel, õitel, viljadel või seemnetel. Põhjalikum kirjeldus on toodud selle taimeosa kohta, mis tüüpiliselt kahjustub, ja kui võimalik, on ka viidatud, millisel aastaajal on kahjustus kõige märgatavam. Kahjurite korral on koostatud lühikirjeldus valmiku ehk täiskasvanud putuka kohta, varasemad kasvufaasid on toodud juhul, kui seeläbi on kahjustust taimel lihtsam tuvastada. Raamatus pole täpsemalt kirjeldatud neid täiskasvanud kahjureid, keda tavaliselt pole näha, nagu näiteks koiliblikad ja kärbsed. Haiguste kirjeldustes on rõhutatud selgelt nähtavaid sümptomeid, neile pole lisatud mikroskoopilisi detaile. Kui võimalik, on antud organismide või sümptomite ligikaudsed mõõdud, sest need võivad olla väga varieeruvad isegi samade liikide puhul.

BIOLOOGIA Informatsioon kahjurite, haiguste ja kasvuhäirete bioloogia kohta selgitab, miks ja kuidas taimed kahjustuvad ja aitab valida sobivaimaid meetodeid ennetamaks või piiramaks kahjustuse ulatust. See põhineb seni avaldatud teaduslikul kirjandusel kahjurite, haiguste ja kasvuhäirete kohta. Oleme teinud olulisimatest faktidest kokkuvõtliku ülevaate: talvitumisfaas ja -koht, areng kasvuperioodil, paljunemine ja levik, peremeestaimed, geograafiline levik jne.

Kahjurite (nematoodid, lestad, putukad, linnud, imetajad) ja haigusi põhjustavate organismide (seened, bakterid, viirused, fütoplasmad) bioloogia on väga erinev ja see on kokkuvõtlikult ära toodud iga vastava peatüki alguses.

Selline kokkuvõte on ka olulisemate putukate (lehetäid, liblikad, kärbsed, kiletiivalised, mardikad) ja mitmete seente (roosted, nõed, ebajahukasted, jahukasted) kohta.

Selline ülesehitus näitab, et omavahel suguluses olevatel organismidel on sarnased eluviisid, söömisharjumused ja paljunemine, seega on neid kerge kirjeldada ühesuguste terminitega. Samas on palju varieeruvust ka nendes piiritletud gruppides, üldistel sarnasustel võivad olla mõned erandid.

TÕRJE

17

TÕRJE Soovitused konkreetseks tõrjeks on toodud üksikasjalikumalt iga kahjuri, haiguse ja kasvuhäire kirjelduse juures, alljärgnevalt on esitatud mõned üldised põhimõtted. Käesoleva raamatu eesmärk on, et valitud tõrjemeetodid oleksid ohutud, praktilised ja tõhusad koduaias kasutamiseks. Püütakse mitte lähtuda meetoditest, mida kasutatakse intensiivse suurtootmise tingimustes.

Tõrjevõtete valik peab olema personaalne. Iga aednik saab ainult isiklikult otsustada, millist rahalist, esteetilist või sentimentaalset väärtust omavad tema taimed, millisele tasemele tahab ta jõuda ja millised tõrjemeetodid on talle jõukohased.

Mõned aednikud eelistavad toetuda täielikult looduslikule kontrollile, teised kasutavad erineval tasemel keemiavaba või keemilist tõrjet. Raamatus on üritatud selgitada erinevaid võimalikke tõrjevõimalusi ja lisada bioloogiasse puudutavat informatsiooni, selgitamaks, miks on tõrje möödapääsmatu ja kuidas seda paramini teha. Enamik soovitusi on kogutud erinevatest aianduslikest kirjandusallikatest ja paljudel juhtudel on ära jäetud need osad, mille suhtes me pole veendunud, et need on tõhusad ja ohutud.

Teiseks soovitame tungivalt kasutada keemiavabu meetodeid, kui see on võimalik. Kemikaalid on heas aiandustavas üldiselt mittesoovitatavad ained, peale selle kallid ja võivad tekitada ohtlikke kõrvalmõjusid. Samas on palju olukordi, kus kemikaalide kasutamine on ainus võimalus kahjustuse ennetuseks ja raviks. Seega peab aednik langetama otsuse: kas kasutada kemikaale või riskida tõsiste kahjustuste ja taimede võimaliku hukkumisega.

Looduslikud tõrjemeetodid. Enne kui rääkida paljudest kunstlikest võtetest, mida saab kasutada kahjurite, haiguste ja kasvuhäirete kontrolliks, väärib mainimist, et peamised loodusliku tõrje võtted toimivad inimtegevusest sõltumatult ja piiravad paljusid kahjureid, haigusi ja kasvuhäireid.

Organismide populatsioonidel on kalduvus suureneda tasemeni, kus nad kiiresti ammendavad neid ümbritsevad ressursid, juhul kui neid ei piiraks teised looduslikud tegurid, mis tasakaalustavad kasvukeskkonda. Toome siin näiteks loomaliigi, kes paljuneb paaritudes korra aastas ja iga emane isend muneb keskmiselt 100 muna. Oletame, et kõik munad kooruvad, kõik järglased saavad suguküpseks ega ela rohkem kui aasta ning jagunevad võrdselt – 50 emast ja 50 isast isendit. Sellisel juhul suurendab ühe paari järglaskond antud populatsiooni järgmiselt:

1. aasta

isased isendid

emased isendid

munade arv

1

1

100

2. aasta

50

50

5000

3. aasta

2500

2500

2500

4. aasta

125 000

125 000

12 500 000

18

ÜLDTUTVUSTUS

Kui selle liigi populatsioon jääks konstantseks aastast aastasse, siis ainult 2 igast 100 munast areneb suguküpseks valmikuks, see tähendab, et suremus peaks olema 98%. Kui 3 muna jääb ellu, siis suureneb populatsioon 50% ja kui 4 jääb ellu, siis see arv kahekordistub. Paljud kahjurid, eriti putukad ja lestad, läbivad sellise protsessi pigem nädalate kui aastaga, ja mõned on võimelised paljunema mittesuguliselt, seega koosneb kogu populatsioon emastest isenditest. Sellistes tingimustes on võimalik suurenemine astronoomilistes arvudes. Võtame näite: juuni alguses oataimele lendav üksik oa-lehetäi võib teoreetiliselt augusti lõpuks populatsiooni suurendada 2 000 000 000 000 000 lehetäi võrra, mis teeb peaaegu miljon tonni lehetäisid! Samasugust statistikat võib täheldada patogeenide puhul: üksik harilik külmaseen võib vabastada 10 000 000 000 000 spoori mõne päeva jooksul ja paljud bakteri rakud võivad peituda ainsas rakulima tilgas. Õnneks ei realiseeru see tohutu paljunemise potentsiaal kunagi täielikult, sest paljud looduslikud tegurid vähendavad nende indiviidide arvu enne suguküpseks saamist ja seega hoiavad populatsioonide arvukuse enamiku ajast mõistlikkuse piirides. Tähtsamad kahjurite mõjutegurid on kliima, toidu hulk ja kvaliteet ning röövtoiduliste, parasiitide ja haiguste mõju. Ellu jäävad vaid üksikud patogeenide spoorid, kes jõuavad sobiva peremeestaime õigel ajal nakatada. Kliima otsustab tihti, kas liigid saavad või ei saa eksisteerida, eriti põhjapoolsetes maades, kus temperatuur on paljudele troopilistele ja lähistroopilistele kahjuritele ja haigustele ebasobiv.

Isegi kohalikud ja kohastunud kahjurid ning haigused, kes on võimelised talvituma puhkefaasis, võivad surra varakevadel, kui soojus katkestab nende puhkefaasi, millele järgneb ootamatult külm ilm. Lisaks on putukate, lestade ja teiste selgrootute kahjurite ja haiguste elutsükkel otseselt mõjutatud temperatuurist. Liikumine, kasv ja paljunemine suurenevad, kui temperatuur tõuseb, ja langevad, kui temperatuur alaneb.

Niiskus on samuti oluline kliimategur, sest paljud kahjurid ja haigusetekitajad (eriti seened) kuivavad ning surevad või lähevad puhkefaasi varsti pärast seda, kui niiskust pole piisavalt. Kuivad ja kuumad perioodid võivad seega kontrolli all hoida selliseid kahjureid nagu liblikate vastsed/röövikud, sääriksääsklased või nälkjad, samuti haigusi nagu ebajahukasted ja mädanikke põhjustavad seenhaigused.

Sademed mõjutavad niiskust, aga võivad põhjustada ka otseseid kahjustusi mõnedele putukatele, kes uhutakse taimelt maha, nii et nad pole enam võimelised sinna naasma. Sademed aitavad levida patogeenidel: bakterite lima või mullas olevad seente spoorid uhutakse koos raskete vihmapiiskadega arvestatavale kaugusele. Päikesepaiste mõjutab paljusid täiskasvanud putukaid, nagu näiteks kärbsed või kapsaliblikad, kes munevad päikselistel perioodidel. Kliimamuutuste mõju on ilmne, kuid siin võib olla erandeid, mis puudutavad koduaeda. Näiteks mõjutavad kahjurite ja haiguste levikut aias paiknevad hekid või müürid, kaugus puudest, tiigi paiknemine jne. Peale selle teevad majades ja köetavates kasvuhoonetes olevad soojusallikad võimalikuks troopiliste ja lähistroopilise päritoluga kahjurite ja haiguste säilimise ka meie jahedas kliimas.

Toit mõjutab samuti kahjureid ja haigusi. Toitu ei pruugi olla piisavalt, kuid üksikindiviidid peavad nendes tingimustes konkureerima. Isegi kui toitu on piisavalt, ei pruugi see olla kvaliteetne. Kõikidel kahjuritel ja haigusetekitajatel on teatud toiteelementide vajadus. Kuigi nad võivad elada ka pikka aega ebasoodsates tingimustes, paljunevad nad kiiresti ainult juhul, kui on piisavalt

TÕRJE

19

sobiva koostise ja kvaliteediga toitu. Sageli pakub just koduaed nii koguseliselt kui ka kvaliteedilt ideaalse kombinatsiooni toidutaimi. See on põhjuseks, miks kahjurid ja haigused just seal jõudsalt arenevad.

Kahjurite populatsiooni arvukust piiravad mitmesugused bakter-, seenja viirushaigused ning paljud röövtoidulised ja parasiitisendid. Epideemiana levivad haigused, nagu näiteks müksomatoos jänestel või mõned bakterhaigused röövikutel, võivad põhjustada suurt kahju eriti juhul, kui kahjurite populatsiooni arvukus on kõrge. Oma rolli mängivad siin ka vähem nähtavad kroonilised haigused ja paljud röövtoidulised ning putukate parasiidid. Röövtoidulisi on arvukalt kõikides elupaikades. Jahtides või saaki püüdes kasutab igaüks neist toiduks tavaliselt hulgaliselt kahjurite vastseid ja täiskasvanud isendeid toiduks. Tuntumad röövtoidulised on ämblikud, linnud, kalad, konnad ja siilid, kuid neid on palju rohkem. Näiteks mitmesugused rohulutikad söövad 3000–5000 viljapuu võrgendilesta; õielutikas võib hävitada 50 punast kedriklesta päevas, lepatriinuvastne võib süüa kuni 500 lehetäid kolme nädala jooksul, sirelase vastne võib süüa kuni 20 lehetäide vastset 20 minuti jooksul. Igaüks neist võib kasutada toiduks kuni tuhat erinevas kasvujärgus lehetäid. Parasiidid on tavaliselt vähem silmatorkavamad ja märgatavamad.

Tavaliselt arenevad nad peremeesputuka kehas ja see kindlustab toidu ühele või mitmele parasiidivastsele kuni nende täiskasvanuks saamiseni. Paljud parasiidid on aednikele vähem tuntud sarnastiivalised, vastsekiinlased või teiste putukate vastsed, kes mängivad olulist rolli lehetäide, röövikute ja teiste kahjurite arvukuse vähendamisel. Tavaliselt ei hävita ükski röövtoiduline või parasiit kõiki kahjureid, sest see oleks enesehävituslik ka röövtoidulistele ja parasiitidele endile. Tavaliselt püsib teatud tasakaal jahitavate organismide arvukuses, kuna parasiitide ja röövtoiduliste arvukus tõuseb alles pärast seda, kui kahjurite arvukus on tõusnud tippu. Seejärel kahjurite arvukus langeb järsult ja taastub järk-järgult kahe või rohkema aasta jooksul. Tänu sellisele tsüklilisusele on tavaline, et aastale, millal esines massiliselt kahjureid, järgnevad aastad, kui kahjustusi on vähe. Taimehaigusi mõjutavad erinevad organismid, kes neil toituvad või nendega konkureerivad. Et selliste organismide mõõdud on väga väiksed, siis on neid raske märgata ja hinnata nende otsest mõju.

Lühidalt ongi need põhilised looduslikud võtted kahjurite ja haiguste tõrjeks. Jagada neid eraldi teguriteks on liigne lihtsustus, sest nende tegurite koosmõju toimib erineval tasemel, moodustades äärmiselt dünaamilise süsteemi, mida nimetatakse looduslikuks tasakaaluks. Inimese poolt rakendatavate kahjurite ja haiguste tõrjemeetoditega on see aga tihti vastuolus.

20

ÜLDTUTVUSTUS

Keemiavabad tõrjemeetodid. Kasutusel on palju erinevaid meetodeid, mis aitavad ennetavalt tõrjuda või piirata kahjurite, haiguste ja kasvuhäirete mõju. Neid meetodeid võib klassifitseerida erineval moel, kuid peamiselt jagatakse need kaheks – keemiavabad ja keemilised tõrjemeetodid. Me kasutame sellist eristamist sooviga rõhutada keemiavabade tõrjemeetodite tähtsust, mille eesmärk on pigem ennetada probleeme kui neid tõrjuda.

Kasutusel on näiteks kuuma veega töötlemise meetod, mis õigel kasutamisel on tõhusam kui keemiline tõrje. On selge, et taimed on tervemad siis, kui nad kasvavad õigel ajal, sobivas keskkonnas ja mullas. Ennetava tõrje kõikide detailide lahtirääkimine selles raamatus pole võimalik, kuna see puudutab väga paljusid aianduse aspekte. Soovitame taimede eest hoolitseda moel, mis neile kõige paremini sobib. Alati ei kindlusta see kõikidest muredest vabanemist, kuid annab vähemalt parima võimaluse kultuuridele muutuda elujõulisemaks. Taimed, mis kasvavad ebasoodsates tingimustes, on vähem elujõulised, aga võivad elujõulisteks muutuda, kui nende eest hoolt kantakse.

Hügieen on parim võimalus vältida paljusid probleeme juba enne, kui need aias ilmnevad, ja see hoiab ära paljude haiguste ja mõnede kahjurite levikut.

Alati tuleb hankida uued taimed tunnustatud müüjate käest ja üksikasjalikult jälgida kõiki kasvatusjuhendeid. Kui võimalik, siis hoidke uusi taimi mõnda aega karantiinis ehk aias eraldatud kohas, sest kahjustajate võimalikud sümptomid võivad areneda ja ilmneda alles mõne aja pärast. Olge eriti tähelepanelikud sibulaid, juurikaid, mugulaid ja kasvuhoone ning toataimi ostes, nendega on kerge kaasa tuua kahjureid ja haigusi. Veenduge, et uus põõsas, pistik või viljapuuistik on terve, eelistatult ostke ainult sertifitseeritud taimmaterjali. Kui teil tekib kahtlus, et taim on tugevasti nakatunud haigustesse või kahjustatud raskesti tõrjutavate kahjurite poolt, siis tuleb see põletada või sügavale matta. Kahjustatud taime võib viia prügikasti või konteinerisse, olles selle eelnevalt pakkinud kilekotti. Ärge jätke juba valminud köögivilju pikaks ajaks peenrale kasvama, sest see soodustab kahjurite ja haiguste levikut ühelt kultuurilt teisele ja edasikandumist järgmistesse kasvuperioodidesse. Samal põhjusel tuleb alati võimalikult kiiresti kokku korjata viljapuude, ilupuude ja põõsaste kärbitud või tagasilõigatud oksad, võimalusel need peenestada ja viia kompostihunnikusse või põletada. Aed on kindlasti tervem, kui see on puhas ja korras, mitte täis kuhjatud prahti.

Iseäranis oluline on hügieeni jälgimine kasvuhoonetes, kus seintega piiratud keskkonnas on paljud kahjulikud organismid võimelised edukalt arenema.

Hädavajalik on taimejäänuste pidev eemaldamine ja kastmisvee mahutite ning vihmaveetünnide regulaarne puhastamine. Kompostimulda, istutuspotte ja konteinereid istikute kasvatamiseks tuleb samuti enne kasutamist kontrollida. Ei saa kindel olla, et poest ostetud kompostimuld on steriilne.

Väikeste koguste puhul saab seda kergesti ka ise teha, kuumutades mulda koduahjus 150 °C juures või mikrolaineahjus maksimumvõimsusel 7 minutit iga kilogrammi kohta. Potid ja istikukastid tuleb pärast igakordset kasutamist puhtaks küürida ja kui muld on maha pestud, loputada need vastava pesuainega ning lõpuks puhta veega.

TÕRJE

21

Mullaharimine. Mulda tuleb harida alati põhjalikult ja sagedasti, sest sellega on võimalik vähendada mullas elunevate kahjurite populatsiooni, näiteks sääriksääsklaste vastseid, naksurlaste vastseid ehk traatusse ja öölaste röövikuid, samuti hoiab see kontrolli all umbrohud, mis on elupaikadeks paljudele kahjuritele ja haigustele. Eriti oluline on see juhul, kui kasutusele on võetud uus, seni harimata köögiviljamaa, rajatakse puuviljaaeda või valmistatakse ette peenraid ja dekoratiivtaimede istutuskohti.

Külvikord. Kasvatades ühte liiki või omavahelises suguluses olevaid kultuure pidevalt ühel ja samal pinnal, soodustatakse mullas olevate haigusetekitajate ja kahjurite levimist ning taimele vajalike toitainete defitsiiti. Selliseid ohtusid on võimalik vältida, kui üheaastaste kultuuride ja köögiviljade kasvatamisel järgitakse kindlat külvikorda ehk taimeliikide rotatsiooni.

Paljud koduaiad on väikesed, mis teeb kõikide taimede taolise planeeringu keeruliseks. Kui on aga 3 põhilist taimerühma, tuleb seda reeglit kindlasti järgida. Kui võimalik, tuleb vältida tomatite, kartulite ja teiste maavitsaliste kultuuride üksteisele järgnemist, samuti kapsa, lillkapsa ja teiste ristõieliste üksteisele järgnemist ning sibula, porrulaugu, šalottsibula ja murulaugu ühe koha peal kasvatamist mitu aastat järjest. Tavaliselt piisab 3–4-aastasest vahest, et probleeme vältida. Kuid on teatud kahjurid, nagu näiteks traatussid, või haigused, nagu kapsanuuter ja sibula-valgemädanik, mille ilmnemisel peab nende kultuuride kasvatamisel hoidma märksa pikema vahe.

Mõnede kahjurite ja haiguste korral on mõttekas vältida teatud taimede lähestikku kasvatamist, sellistele juhtudele pööratakse rohkem tähelepanu järgnevas tekstis.

Resistentsed ja tolerantsed taimed. Osasid taimi ei kahjusta peaaegu ükski kahjur ega haigus, teised on aga väga vastuvõtlikud. Vastuvõtlikkuse erinev tase on välja kujunenud geneetilise pärilikkusega: paksus, vahasus või karvasus; taimemahlade ja kudede keemiline koostis, valmimiskiirus, elujõulisus ja teised omadused. Teoreetiliselt on võimalik vältida probleeme, kasvatades vähem vastuvõtlikke taimi, samas püsib selline resistentsus või tolerantsus harva kaua ja see võib tingimuste muutudes muutuda.

Selliste vähem vastuvõtlike kultuurtaimede kohta, mille geneetilist resistentsust või vastupidavust teatud kahjurite, haiguste ja kasvuhäirete suhtes on sordiaretuse käigus arendatud, on üsna lihtne infot leida. Geneetilise resistentsuse suunas on arendatud teatud köögivilju, näiteks vähikindel pastinaak ehk aed-moorputk ja lehetäikindel salat, mitmeid puuvilja- ja marjakultuure, näiteks varrepõletikukindel vaarikas, ja dekoratiivtaimi, näiteks nematoodikindel krüsanteem, jahukastekindlad roosid ja roostekindlad lõvilõuad. Oleme toonud näiteid olukordadest, kus selliste resistentsete või tolerantsete taimede kasvatamine on võimalik, lisainformatsiooni võib leida vastavatest seemne- ja aianduskataloogidest või taimekasvatuse spetsialistide käest.

22

ÜLDTUTVUSTUS

Käsitsi korjamine. Kahjurite käsitsi eemaldamine ja purustamine on tõhus tõrjeviis, kui seda tehakse põhjalikult ja regulaarselt, ning taimi pole palju.

Kahjurite munakogumikud ja noored vastsed on kergesti hävitatavad ning kuigi see tegevus võib tunduda julm, on see tegelikult palju kiirem ja kindlam moodus kui surm aeglaselt toimiva insektitsiidi ehk putukamürgi kaudu.

Toa- ja kasvuhoonetaimi on kerge pidevalt jälgida ja avastada lehe-, kilp-, puuder- ehk villtäid ja teised putukad ning eemaldada need pehme riidetüki või kerge seebiveesse kastetud harjaga. Õues saab sellisel moel leida ja hävitada nälkjaid, tigusid, sääriksääsklasi, põrnikate tõukusid, öölaste, mähkurite ja teiste liblikate röövikuid (vaablaste ebaröövikuid), viljapuu-tupslase, rõngakedriku ja valge kapsaliblika munakogumeid; selleri, krüsanteemi, tsineraaria ja teiste taimede lehekaevandajate vastseid ja nukke. Võimalik on pidurdada mõnede haiguste levikut, nagu õunapuu-jahukastet, eemaldades ja hävitades kahjustatud lehti ja teisi taimeosi varajases staadiumis, kuid see pole nii tõhus tõrjeviis kui kahjurite puhul.

Tõkked. Tõkked või piirded kaitsevad või vähendavad suuremate kahjurite, näiteks imetajad ja linnud, tekitatud kahju. Korralikult ehitatud piirded ja aiad hoiavad eemal kitsed ja jänesed, viljapuude ja köögiviljade ümber ehitatud statsionaarsed piirded peletavad linde ja oravaid. Ajutised piirded või kaitsevõrgud on samuti efektiivsed, kui need paigaldada õigel ajal, enne aktiivse rünnaku algust. Kaitsepiirete püstitamine putukate, lestade ja nematoodide ning väikeste selgroogsete vastu on tavaliselt keeruline, kuid on võimalik mõnede kahjurite puhul (krüsanteemi-nematood, külmavaksik, kapsakärbes), et takistada nende ligipääsu taimedele. Mõnedel juhtudel saab kasutada peenikest võrku või loori, et takistada kahjurite munemist taimepinnale, mõnedel juhtudel saab puudele paigaldada püünisvööd või liimpüünised, et takistada ronivaid putukaid, näiteks külmavaksikuid.

Repellendid ja peletusvahendid. Ennetavaks kahjuritõrjeks kasutatakse mitmesuguseid keemilisi repellente ja mehhaaniliselt, visuaalselt või psühholoogiliselt peletavaid vahendeid. Peamiselt peletatakse nendega linde ja imetajaid, kuid need toimivad teatud aja, sest kahjurid harjuvad kiiresti selliste peletusvahenditega ja tihti eiravad ka keemilisi repellente, eriti juhul, kui toitu pole piisavalt. Müügil on patareidel või voolu abil töötavad elektroonilised hirmutamisvahendid, mida kasutatakse põhiliselt rottide ja muttide tõrjumiseks, mitmesugused mehaanilised vahendid on mõeldud lindude äraajamiseks.

Tõhusamad peletusvahendid on ära märgitud iga kahjuri kirjelduse juures järgnevates peatükkides.

Püünised. Püüniste paigaldamine aitab piirata hiirte, jäneste, muttide ja teiste imetajate arvukust, kuid nõuab reeglina eriteadmisi ja kogemust, lisaks sellele ka püsivust ja kannatlikkust. Selliseid kahjureid, nagu näiteks kõrvahargid, õunamähkuri vastsed, kärsaklased, prussakad ja herilased, saab püüda suhteliselt kergesti, kuid selleks, et nende arvukus väheneks, tuleb neid püüda palju, sest teised isendid kõrvalasuvatelt aladelt asendavad neid kiiresti. Püüda ei tohiks linde, sest need on kaitsealused liigid, hoolimata

TÕRJE

23

sellest, et mõned neist võivad olla kahjulikud, peale selle on nad nii liikuvad, et lokaalsed püünised ei anna püsivat tulemust. Viimasel ajal on turule tulnud feromoonpüünised. Need eritavad sünteetilisi feromoone, mis meelitavad ligi isaseid putukaid, kes jäävad kinni kleepuvale pinnale. Sellised püünised on mõeldud kindlatele putukaliikidele ja on saadaval õunamähkuri (lk. 192), ploomimähkuri (lk. 193), hernemähkuri (lk. 198), nelgimähkuri (lk. 203) jt. tõrjeks. Feromoonpüünised pidurdavad nimetatud liikide paljunemist ja selliseid püüniseid kasutatakse ka kahjurite aktiivsuse jälgimiseks, et vajadusel kasutada õigeaegselt insektitsiide.

Kasvuhoonetes kinnitatakse liimpüünised taimede kohale ja need on mõeldud kahjurite, nagu kasvuhoonekarilase, ligimeelitamiseks ja püüdmiseks. Kollased püünised on paljudele putukatele atraktiivsed, kuid siin tuleb tähele panna, et need tõmbavad ligi ka kasulikke putukaid, nagu lepatriinud ja parasiitsed kiletiivalised, ning seeläbi võib väheneda bioloogilise tõrje efektiivsus.

Bioloogiline tõrje. Selle tõrjeviisiga on seotud kahjustajate looduslike vaenlaste (röövtoidulised, parasiidid või patogeenid) ärakasutamine kahjurite populatsiooni mõjutamisel ja seeläbi nende kahjustuste vähendamine. Seda on lihtsaim rakendada väikestes aedades, kus luuakse sobivad elupaigad looduslike vaenlaste elutsemiseks, näiteks sirelastele, kes hävitavad lehetäisid, või siilidele, kes söövad nälkjaid. Selle keerulise uurimis- ja koostööga on seotud paljud rahvusvahelised programmid, mis võivad kesta aastaid, enne kui need tulemusi annavad. Väljavalitud bioloogilise tõrje agentide toomine ühelt kontinendilt teisele annab tihti silmapaistvaid tulemusi, laiendab kogemusi ja seeläbi suureneb ka nende kasutegur. Kahjurite ja haiguste ning umbrohtude tõrjel mängib bioloogiline tõrje suurt osa nii põllumajanduses, aianduses kui ka metsanduses, eriti troopilistes ja lähistroopilistes piirkondades. Uutest programmidest saavad kasu nüüd ka aednikud, sest suureneb bioloogiliste tõrjemeetodite valik, mis on ka neile kättesaadav.

Biolooloogilise tõrje meetod on iidne ja kasutusel aianduses juba vähemalt 13. sajandist, kui Hiina talunikud paigutasid sipelgate pesad tsitruseliste ja litši ehk hiina ploomi puude vahele kaitsmaks neid kahjurite eest.

Esimene hilisem edusamm oli 19. sajandi lõpus, kui Californiasse toodi tsitruseliste istandustele ohtlikuks saanud austraalia kilptäi Icerya purchasi tõrjeks röövtoiduline austraalia lepatriinu (Rodolia cardinalis). Sama tähtis edusamm tehti 1925. aastal Austraalias, kui ligi 25 miljoni hektari suuruselt alalt hävitati jäik viigikaktus (Opuntia stricta) Lõuna-Ameerikast sissetoodud 2750 kaktuseöölase (Cactoblastis cactorum) rööviku abil. Hiljuti leiti Lõuna-Ameerikast manioki-villtäi, Aafrika peamise toidutaime ohtliku kahjuri tõrjeks väike kiletiivaline parasiit Epidinocarsis lopezi, kes edukalt seda kahjurit tõrjus. Teised edusammud on olnud väikesema kõlapinnaga, kuid sama efektiivsed. Need on seotud pikaajalise uurimistööga, mille käigus on elusaid parasiite, röövtoidulisi või patogeene sisse toodud piirkondadesse, kus need on kahjureid juhuslikult hävitama hakanud. Mõnikord on ühekordne sissetoomine piisav, kuid mõnel juhul peab taolist tegevust kindlasti kordama.

Bioloogilise tõrje peamine eelis keemilise tõrje ees on see, et bioloogiline tõrje ei reosta keskkonda (mõistlikul kasutamisel) ega tekita ökoloogilist kah-

24

ÜLDTUTVUSTUS

ju. See ei vaja lisameetmeid pikemaajalisel kasutamisel, ei ole fütotoksiline taimedele ega ohtlik inimestele, ning kahjuritel ei kujune selle suhtes välja resistentsust. Samuti on kõik organismid rünnatavad vaid teatud looduslike vaenlaste poolt, mistõttu pole mõeldav, et bioloogilist tõrjet saab kasutada kõikide kahjurite vastu. Sellest hoolimata laieneb selle tõrjemeetodi kasutamine üha enam.

Heaks näiteks, kuidas bioloogilist tõrjemeetodit ära kasutada, on aiandites kasutatav väike kiletiivaline parasiit Encarsia formosa kasvuhoonekarilase (lk.

153) tõrjeks ja Lõuna-Ameerika röövlesta Phytoseiulus persimilis kasutamine kasvuhoones punase kedriklesta vastu (lk. 247). Lisaks neile on veel palju bioloogilise tõrje võimalusi, mida kasutada suurtootmises. Märkimisväärne on ka selle tehnoloogia arenguvõimalus. Tundub, et bioloogilise tõrje võimalused laienevad lähitulevikus üha enam nii suurtootmises kui ka väikeaiapidamises.

Looduslike vaenlaste olulisemad rühmad ja bioloogilise tõrje agendid aianduses on ära toodud järgnevas osas. Bioloogilised agendid on valitud töötamaks valikuliselt vastava kahjuri või sarnaste kahjurirühmadega ja tulemuslikuks kasutamiseks on vaja nendega juba enne soetamist hoolikalt tutvuda. Aednik peab arvestama, et ta ei tohi kasutada kemikaale, mis võivad bioloogilise tõrje agendid tappa, samuti asjaoluga, et enamik bioloogilise tõrje agente on mõeldud kasutamiseks kas kasvuhoones, toataimedel või piiratud õuealadel. Mõned neist võivad olla tõhusad ka väljas suurematel aladel, kuid ilmastikukapriisid teevad selle tõrjeviisi jälgimise keerukaks.

Parasitoidid Parasiidid on organismid, mis toituvad peremeesobjektil kas välispidiselt (ektoparasitoidid) või seespidiselt (endoparasitoidid) ja täiskasvanuks saades tapavad lõpuks peremeestaime. Sellist tüüpi parasiteerimine on välja kujunenud erinevatel putukatel, kuid valdavalt on need parasiitsed kiletiivalised (Hymenoptera).

Parasitoidsed kiletiivalised. Need on väga väikesed või keskmist kasvu kiletiivalised, mõnikord ilma suurendamata raskesti märgatavad, tihti alla 1–2 mm pikkused. Neid ei saa segi ajada herilastega, kes on palju suuremad. Tavaliselt langevad nende saagiks kindlad või lähedases suguluses olevad liigid, paljud neist paljunevad mittesugulisel teel, mis suurendab nende paljunemisvõimalusi.

Hobiaednikule kättesaadavad põhilised liigid on Encarsia formosa kasvuhoonekarilase tõrjeks (lk. 153), Metaphycus helvolus kilptäi tõrjeks (lk. 184), Aphidius lehetäide tõrjeks (lk. 159), Dacnusa, Opius ja Diglyphus lehekaevandajate tõrjeks (lk. 205) ja Anagrus kasvuhoone-tirdi (lk. 150) tõrjeks.

TÕRJE

25

Röövtoidulised Enamikus loomagruppides on mõned röövtoidulised liigid, mis varieeruvad suuruselt, alates mikroskoopilistest lestadest ja lõpetades suurte kiskjatega, nagu lõvid või valgehaid. Nad hävitavad enda valitud saakloomi, söövad palju üksikindiviide ja mängivad suurt rolli oma ohvrite populatsiooni arvukuse vähendamisel. Selliste hästituntud aiakahjurite hävitajateks on konnad, linnud, ämblikud, lepatriinud, sirelaste vastsed ja paljud teised. Paljud röövtoidulised kasutavad toiduks laia valikut erinevaid putukaid, mille hulgas on ka kahjureid, kuid mõned on rohkem spetsialiseerunud ja toituvad ainult kahjuritest.

Röövlestad. Need on väikesed, küllaltki aktiivsed lestad, kes liiguvad taimedel ja mullapinnal ning otsivad saaki. Aianduses tuntum liik on Phytoseiulus persimilis, mida aednikud saavad kasutada kasvuhoones punase kedriklesta (lk. 247) tõrjeks. Perekonda Amblyseius kuuluvad liigid on saadaval ripslaste tõrjeks ja lesta Hypoaspis miles võib kasutada seenesääskede vastu.

Röövtoidulised kahetiivalised. Pahksääsklaste vastsed on väikesed, kuni 3 mm pikkused ja silmapaistmatud. Üks liik pahksääsklasi Aphidoletes aphidimyza on laialt kasutusel aianduslikus tootmises paljude lehetäiliikide vastu. See on saadaval ka väikeaednikele (lk. 160).

Röövtoidulised mardikad. Kõige tuntumad röövtoidulised mardikad aias on lepatriinud. Nii täiskasvanud mardikad kui vastsed toituvad lehetäidest kahjustatud taimedel. Kasvuhoone-puudertäi ehk villtäi vastu on saadaval liik Cryptolaemus montrouzieri ja kasvuhoone-karilase vastu mardikas Delphastus.

Teine grupp mardikaid, täpsemalt mitmesugused jooksiklased, on olulised nälkjate, kapsakärbse munade ja vastsete ning teiste aiakahjurite hävitajad.

Patogeenid Kahjurid on tundlikud haigustele, mida põhjustavad mitmesugused patogeensed bakterid, seened, viirused ja teised organismid. Jäneste viirus müksomatoos on üks tuntumaid näiteid, aga neid on palju veel. Tööstuslik huvi patogeenidel põhinevate bioloogiliste taimekaitsevahendite väljatöötamisel on suurenenud, näiteks on aednikele kasutamiseks välja töötatud Bacillus thuringiensis formulatsioon. Patogeenide formulatsioone kasutatakse samal viisil kui keemilisi pestitsiide.

Patogeensed nematoodid. Nematoodid on imeväikesed ja seeläbi raskesti märgatavad. Nematoodid võeti bioloogilises taimekaitses kasutusele üsna hiljuti.

Nad on tõhusad paljude kahjurite tõrjel ja mõned neist on saadaval ka aednikele. Nad toimivad kaudselt, levitades baktereid peremeesorganismis, kes seeläbi sureb mõne päeva jooksul. Seejärel paljunevad nematoodid surnud peremeesorganismil ja levivad sealt edasi tervetele organismidele. Aednikele on kaubanduses saadaval kaks põhilist liiki: Phasmarhabditis hermaphrodita nälkjate tõrjeks (lk. 138) ja Heterorhabditis megidis kõrvkärsaka (lk. 243) vastu.

26

ÜLDTUTVUSTUS

Teine liik Steinernema carpocapsae on tõhus mitmesuguste mullakahjurite vastu, nagu põrnikaliste tõugud, sääriksääsklaste ja öölaste vastsed, kapsakärbsed ja kõrvkärsakad. Lisaks on palju nematoodide looduslikke liike, kes elavad mullas ja ründavad mitmesuguseid putukkahjureid.

Bioloogilise tõrje agentide hulk, mis on kättesaadavad aednikule, on siiski suhteliselt väike. Peamisi bioloogilise kontrolli meetmeid saab rakendada igas aias, soodustades ja hoides juba olemasolevate parasiitide ja röövtoiduliste, eriti kasulike putukate elukohti (näiteks lepatriinud, kiilassilmad, jooksiklased, sirelased, vastsekiinlased, käguvamplased, herilased, vapsikud ja ämblikud).

Palju saab ära teha sellega, et piiratakse insektitsiidide kasutamist. Insektitsiidid tapavad kergesti nii parasiidid kui röövtoidulised, eriti need, kes elavad taimedel või taimede sees päevi või nädalaid. Tavaliselt kasutatakse insektitsiide siis, kui kahjurite arvukus on tipus. Selleks ajaks on taimed juba kahjustunud ja kahjurite populatsiooni arvukus hakkab vähenema röövtoiduliste, parasiitide, patogeenide ja teiste loodusliku kontrolli mehhanismide tõttu. Selles faasis kasutatud insektitsiidid võivad tegelikult pikendada kahjurite tegevust. Palju tõhusam on kahjurite arvukus kontrolli alla saada enne selle faasi saabumist, eelistades vähepüsivaid või selektiivseid kemikaale. Peale selle on võimalik paljusid kasulikke putukaid, nagu sirelasi, käguvamplasi, herilasi ja vapsikuid, ligi meelitada, kasvatades sobivaid õistaimi kultuuri läheduses. Paljude liikide valmikud toituvad õitel, mis toodavad rohkelt õietolmu ja nektarit, eriti mõned sarikaliste (Umbelliferae) ja korvõieliste (Compositae) sugukonda kuuluvad liigid.

Segaviljelus. Sageli soovitatakse kahjurite arvukuse kontrollimiseks kasvatada koos erinevaid taimi. Selliseks segaviljeluse näiteks on küüslaugu kasvatamine virsikupuude all, hoidmaks ära virsikute leheviirust; Eestis on levinud küüslaugu viljelemine maasikapeenral maasikalesta tõrjeks; tomatite kasvatamine koos nartsissidega karilase tõrjeks; tahulise piimalille kasvatamine muttide peletamiseks; peiulillede või teiste saialillede istutamine nematoodide ja paljude teiste kahjurite tõrjeks. Vahel võivad seda tüüpi soovitused olla pigem arvamused, paljudel neist pole teaduslikku põhjendust.

Keemiline taimekaitse. Andmed kemikaalide regulaarsest kasutamisest kahjurite ja haiguste tõrjel pärinevad 19. sajandi teisest poolest. Mõned juba sel ajal kasutuses olnud kemikaalid, näiteks bordoo vedelik (vasevitrioli ja lubjalahuse segu) ja püreetrum (krüsanteemiõite ekstrakt), on kasutusel tänapäevani. Alguses oli kasutatavate vahendite hulk piiratud, kuid alates 1940. aastatest, kui avastati DDT märkimisväärne insektitsiidne mõju, töötati välja hulgaliselt sünteetilisi kemikaale põhiliselt põllumajanduses, aianduses ja metsanduses kasutamiseks, mõned neist kasutamiseks ka hobiaianduses.

Tänapäeval on kasutusel kemikaalid hävitamaks putukaid (insektitsiidid), lesti (akaritsiidid), nälkjaid ja tigusid (molluskitsiidid), nematoode (nematotsiidid), rotte ja hiiri (rodentsiidid), seenhaigusi (fungitsiidid), baktereid (bakteritsiidid või antibiootikumid). Samuti on palju erinevaid umbrohutõrjevahendeid (herbitsiidid), kasvuregulaatoreid ja väetisi, mida käesolevas raamatus käsitletakse.

Palju on kirjutatud kemikaalide kasutamise eelistest ja puudustest kahjuri-

TÕRJE

27

te ja haiguste tõrjel. Viimased arengud näitavad, et kemikaalidel on puudusi, mis on ilmnenud alles aja jooksul. Inimesed on saanud mürgistusi, eirates kaitsevahendeid; linnud, kalad ja teised looduses elavad loomad on saanud tõsiselt kahju, reeglina seetõttu, et inimestel puudusid vajalikud teadmised ohutu tõrje läbiviimiseks. Mõned kahjurid ja haigused muutusid resistentseks teatud kemikaalide suhtes. Teisest küljest andis see võimaluse kontrollida kahjureid ja haigusi, mis olid enne kontrollimatud. Kemikaalide abil on päästetud miljonite inimeste elu (eriti inimeste viirusnakkusi kandvate putukate arvukuse piiramisel) ja oluliselt on suurenenud põllukultuuride saagikus.

Avalikud arutelud on andnud positiivseid tulemusi kemikaalide ohutuks kasutamiseks ja on kiirendanud keemilise ja mittekeemilise taimekaitse tähtsuse õigeaegset ümberhindamist. Peamine järeldus on: parim kõikidest meetoditest on kasutada neid, mis hoiavad kahjurite ja haiguste leviku vajalikul tasemel, omamata sealjuures kahjulikku kõrvalmõju inimesele, loodusele, ümbritsevale keskkonnale. Sellist lähenemist nimetatakse nüüd üha enam integreeritud taimekaitseks (IPM). Paljude tegurite hindamine, mida peab arvestama pestitsiidide kasutamisel aias, on keeruline. Suurbritannias annab juhtnöörid professionaalsetele kasvatajatele vastav asutus DEFRA oma nõustajate, raamatute ja publikatsioonide kaudu. Igal aastal ilmub Inglismaal pestitsiidide käsiraamat, mis sisaldab kõiki üksikasju kemikaalide kohta, mida on lubatud kasutada väikeaiapidamises. Siiski pole suur osa sellest informatsioonist otseselt aiapidamisega seotud ja aednikele kättesaadav.

Viimastel aastatel on aednikele kättesaadavate pestitsiidide hulk oluliselt vähenenud ja pestitsiidide nimistu on Euroopa Liidus ülevaatamisel. Teatud toimeainete heakskiitmine on tagasi võetud, sest on kahtlusi nende ohutuse osas ja paljud neist pole enam kaubanduses saadaval. Taotlused seaduse alusel tootmiseks on kaasa toonud piiranguid, mis teevad tootmise ebaökonoomseks. Arvestades neid asjaolusid, on meie soovitused antud üldjoontes.

Et olla kursis uute arengute ja seaduse nõuetega, mis puudutavad ohutut kasutamist ja jäätmekäitlust, saavad aednikud abi ekspertidelt probleemide lahendamisel. Sellise informatsiooni ja soovituste allikaks on aiandusajakirjad ning mitmesugused teised trükised, mis on toodud lehekülgedel 501–505.

Aednikele mõeldud taimekaitsealased interaktiivsed andmebaasid on vabalt ligipääsetavad ja annavad informatsiooni müügil olevate toodete kohta.

Eestis saab juhtnööre ja nõustamist ka Põllumajandusuuringute Keskusest ja Põllumajandusametist. (–Toim.)

Pestitsiidid. Sõna „pestitsiid” kasutatakse üldnimetajana kõikide kemikaalide (insektitsiidid, akaritsiidid, fungitsiidid) kohta, mida kasutatakse kahjurite ja haiguste tõrjel. Mõnikord kasutatakse seda mõistet kitsamas tähenduses, nimetades nii ainult kemikaale, millega tõrjutakse kahjureid. Mõistet võidakse tarvitada ka laiemas tähenduses, kui see sisaldab ka umbrohutõrje vahendeid.

Põhjalikud ettevaatusabinõud pestitsiidide müügile lubamisel on selleks, et kindlustada iga toimeaine ohutus kasutamisel, taimed, millel antud preparaati võib kasutada, kulunormid ja ooteaeg, mis peab jääma viimase pritsimise ja söögiks ning söödaks kasutatavate kultuuride koristamise vahele. Selle protseduuri ühtlustamine Euroopa Liidus on käimas ja nõusoleku toote turustamiseks annab iga liikmesriik eraldi.

28

ÜLDTUTVUSTUS

Toimemehhanism. Pestitsiidide erinevad toimemehhanismid mõjutavad nende kasutamist. Enamik insektitsiide mõjub putukale otsese kontakti kaudu kas kohe või mõne päeva jooksul. Mõned insektitsiidid, eriti need, mis tapavad haukavaid ja närivaid kahjureid, jätavad püsivad jäägid pritsitud taimele; mõned on kasutusel kui mürgised peibutussöötmed (näiteks sipelgate peibutuseks), mis meelitavad kahjureid ligi. Fungitsiidid võivad toimida ravivalt, hävitades patogeene, mis on juba taime kahjustamas või kaitsvalt takistades tervetel taimekudedel seente arengut ja levikut. Üksikud insektitsiidid ja fungitsiidid toimivad fumigantidena, mõned imenduvad taimemahla ja toimivad süsteemselt, olles tõhusad selliste kahjurite tõrjel, kes toituvad taimemahlast, või seente vastu, mis levivad taimemahlaga.

Süsteemsete preparaatide eeliseks on tavaliselt suhteliselt väike kulunorm, nende toime ei vähene, kuigi vihm need maha peseb (nagu seda võib juhtuda taimepinnal toimivate pestitsiididega), nad imenduvad taimekudedesse ja liiguvad seal ning nendega töötlemine ei nõua suurt täpsust.

Paljud pestitsiidid toimivad mitmel viisil, seega pole toimemehhanism alati selgepiiriline.

Selektiivsus. Pestitsiidide toksilisus erinevate organismide suhtes on mitmesugune. Mõned on väga valiva toimega, hävitades ainult teatud liiki kahjureid ja haigusi, kuid teistel on lai tõrjespekter, hõlmates paljusid kahjureid ja isegi nii kahjureid kui ka haigusi koos. Selektiivsus on väga kasulik omadus juhul, kui on vaja tõrjuda näiteks lehetäisid, ilma et kahjustaks röövtoidulisi ja parasiite, aga vähem kasulik, kui üritatakse kontrollida lehetäide, karilaste, röövikute ja lestade kahjustust korraga, mis on tavaline kasvuhoones või toataimede puhul.

Sellisel juhul on laia toimespektriga insektitsiidid kohasemad, sest need hävitavad enamiku putukkahjureid (lehetäid, lutikad, ripslased, sipelgad, röövikud, mardikad, kärbsed) ja teised kahjustajad (tuhatjalad, kakandid). Sarnaselt toimivad ka fungitsiidid, penkonasool toimib peamiselt roostete ja mankotseeb roostete ja laiksuste vastu, olles tugevasti valivad, samas müklobutaniil (Eestis pole registreeritud. – Toim.) on märksa vähem valiv, tõrjudes mitmesugusid seenhaigusi.

Erinevat selektiivsust tuleb arvesse võtta, kui valitakse sobivat preparaati kindlate kahjurite ja haiguste tõrjeks, kuna mitteefektiivse pestitsiidi valik on aja ja raha raiskamine. Siiski tuleb mainida, et paljud tööstuslikult valmistatud pestitsiidid on segud, seega saab ühte toodet kasutada mitme kahjustuse vastu.

Selliseid segusid, mis lubavad kontrollida kõike, tuleb kasutada ettevaatlikult.

Aednikud ise ei tohiks segada erinevaid pestitsiide isegi siis, kui tootjafirmad lubavad seda teha.

Pestitsiidide püsivus. Teine omadus, mille poolest pestitsiidid üksteisest erinevad, on nende püsivus taimel või mullas, enne kui nad lõhustuvad mitteaktiivseteks jääkideks. Insektitsiidide varasemal väljatöötamisel oli pikaajaline püsivus eelistatud kui kasulik omadus, sest ühe pritsimisega võimaldas selline väga püsiv pestitsiid kaitsta taimi kahjurite ja haiguste eest kuid või isegi aastaid. Nüüdseks on teada, et püsivus viib salakavalt keskkonna ulatusliku kahjustumiseni, mille tulemuseks on toksiline mõju elusloodusele (põhiliselt kemikaalide kogunemise ja akumuleerumise tõttu toiduahelas) ja võimalik pikemaajaline mõju inimese

TÕRJE

29

tervisele. Väga püsivate organokloriidsete toimeainete, eriti aldriini, dieldriini ja DDT kasutamine on nüüdseks keelatud. Seepärast on enamik praegu aedades kasutada lubatud pestitsiide mittepüsivad, lõhustudes mõne päeva või isegi mõne tunniga, või vähepüsivad, lagunedes mõne nädalaga. Selline lühiajaline püsivus tähendab, et võib tihedamalt pritsida. See on ka kindel tagatis, et kui pritsitakse söödavaid taimi enne lähenevat saagikoristust, vähendab see võimalust, et mürgised jäägid satuvad toitu.

Formulatsioonid ja tõrjemeetodid. Pestitsiididel on erinevaid formulatsioone vastavalt sellele, et teha töötlemist lihtsamaks või suurendada nende efektiivsust.

Peamised formulatsioonid aias kasutamiseks on all toodud.

Pritsimisvedelikud. Kõige levinum pestitsiidide kasutamisviis on preparaadi vesilahusel põhinev pritsimine. Paljud sellised tooted on müügil valmislahusena pritsipudelis või siis preparaadi lahustuva kontsentraadina, lahustuva või dispergeeruva pulbrina. Valmistatud lahus kantakse taimedele survepritsiga peene udulaadse seguna. Selleks võib kasutada väikest käsipritsi, mis sobib üksikute kasvuhoone- või toataimede töötlemiseks; suuremat selg- või käsipritsi ning mootorpritsi, mille suurem mahtuvus lubab pritsida suuri vilja- ja ilupuid.

Igal juhul on pritsimise eesmärk anda taimedele küllaldane kogus kemikaali, nii et see märgaks kogu taime pinna, kuni pritsimisvedelik hakkab lehtedelt alla tilkuma. Enamik pritsimisvahendeid sisaldab lisaaineid, mis suurendavad märgumist ja kleepuvust. Kui taimedel on juba kahjurid, siis tuleb need üleni pritsimisvedelikuga katta, see pole nii oluline vaid juhul, kui kasutatakse süsteemset insektitsiidi.

Aerosoolid. See on spetsiaalne pestitsiidide formulatsioon, mis on saadaval väikestes rõhu all olevates pakendites. Mõttekas on seda kasutada juhtudel, kui on vaja töödelda üksikuid toa- või kasvuhoonetaimi. Mõnikord on see kasutatav ka üksikute avamaataimede puhul, kuid tavaliselt on aerosoolid liiga kallid, et pritsida pidevalt ja suuri taimekollektsioone.

Tolmud. Need pestitsiidid on inertses pakendis ja eraldavad peent tolmu, mis sisaldab vajalikus kontsentratsioonis toimeainet. Nendega töötlemiseks kasutatakse spetsiaalseid tolmutamiseks mõeldud masinaid. Tolmutamine pole nii universaalne meetod kui pritsimine ja järjest vähem kasutatav, sest see jätab lehtedele ja õitele sette. Samas on palju olukordi, kus see meetod võib anda parema tulemuse kui pritsimine, sellest on juttu järgnevates peatükkides.

Fumigandid. Fumigante kasutatakse põhiliselt kinnistes ruumides nagu kasvuhooned, säilitusruumid ja muud sarnased ehitised või kinnised kilekotid ja õhukindlad konteinerid. Kasvuhoone fumigandid on tavaliselt pürotehnilised segud, enam tuntud suitsuna, kus toimeaine vabaneb õhku põlemise kaudu.

Mõned fumigandid lihtsalt aurustuvad kuumal või külmal pinnasel.

30

ÜLDTUTVUSTUS

Graanulid. Tavaliselt on tegemist spetsiaalse insektitsiidiga, mille koostisest eraldub toimeaine aeglaselt mulda rohkem kui kuu või pikema aja jooksul ja kaitseb taimi mullakahjurite eest. Seda kasutatakse eriti köögiviljakasvatuses.

Seemnete puhised. Need on spetsiaalsed insektitsiidid ja fungitsiidid, millega kaetakse seemned enne nende külvi. Need kaitsevad idandeid ja noori taimi teatud kahjurite ja haiguste eest ja aitavad noortel idanditel kiiremini areneda. Puhised tagavad odava, kuid samas tõhusa kaitse taimele esimesteks kasvunädalateks, ja seda võib kasutada nii köögivilja kui ka dekoratiivtaimede seemnete puhul. Mõnikord kasutatakse pulberformulatsiooni ka lahusena, et sellega seemneid puhtida.

Juurte puudrid. Peamine juurte puuderdamiseks mõeldud toimeaine on 1-naptüülatsetaat hape, kasvuregulaator, mis stimuleerib juurte arengut. Seda lisatakse tavaliselt fungitsiididele, mis kaitseb juuremädanike eest.

Väga väikese kulunormiga pritsimisvedelikud. Seda tehnoloogiat on kasutatud juba pikka aega nii põllumajanduses kui metsanduses, sobivad seadmed on saadaval nüüd ka aednikele. Vastava koostisega õli baasil valmistatud pestitsiidid kantakse taimedele spetsiaalse bensiini- või elektrimootoriga töötava pritsimistehnika abil, mis kiirelt keerleva kettaga pihustab tsentrifugaaljõu abil peenepiisalise pritsimisvedeliku taimedele.

Bioloogilised pestitsiidid. See uus rühm pestitsiide põhineb patogeenidel (bakterid, seened, viirused), mis tekitavad putukatele haigusi. Siiani on aednikele kasutamiseks ja kättesaadav ainult üks toimeaine Bacillus thuringiensis (Bt). See pärineb patogeensest bakterist, mis kahjustab paljusid putukaid. Sellega pritsitakse taimi, eriti röövikute vastu, kes kahjustavad ristõielisi kultuure. Röövikud surevad seda toimeainet sisse süües. Kasutatakse spetsiaalset toimeainet, mis on toksiline ainult röövikutest kahjuritele, aga ei mõju kasulikele putukatele ja teistele mittekahjulikele liikidele. Elusate patogeenide kasutamine bioloogilises tõrjes suurendab haiguste epideemia kulgu, mis vähendab märgatavalt kahjurite populatsiooni. Patogeensete nematoodide kasutamine bakterhaiguste levitamiseks on teine kiiresti arenev kasutamisviis.

Haiguste ja kahjurite resistentsus pestitsiidide suhtes. Kindla pestitsiidi ajutine või pidev kasutamine kahjurite ja haiguste tõrjeks võib viia selleni, et tekivad uued haigused ja kahjurid, mis muutuvad resistentseks antud või sarnase toimega pestitsiidi suhtes. Selline kunstlik valik on sarnane selle valikuga, mida kasutakse kultuurtaimede aretamisel. Pestitsiid hävitab kõik tundlikud isendid, aga alati on populatsioonis mõned isendid, kes on vähem tundlikud ega hävi. Selline vähetundlikkus on geneetiliselt päritav, nagu näiteks kerged erinevused käitumise või füsioloogia struktuuris (näiteks mürgistuse neutraliseerimise mehhanism). Ellujäänute paljunemisel antakse see omadus edasi järgmistele põlvkondadele. Kui jätkub sama pestitsiidi kasutamine, siis kujunevad uued isendid ja haiguste tüved, mis võivad olla

TÕRJE

31

üsna resistentsed pestitsiidi suhtes. Insektitsiidide ja akaritsiidide suhtes tekkiv resistentsus areneb kiiremini välja järglasterohketel liikidel nagu punased kedriklestad või lehetäid, kuna sellistes tingimustes on selektsiooni kiirus suurem. Sellisel juhul võib uue pestitsiidi suhtes tekkida resistentsus mõne aastaga, areng on tõenäoliselt kiirem kasvuhoonetes, kus kõrge temperatuur soosib kiiret paljunemist.

Kilptäide resistentsust tsüaniid hüdrogeeni suhtes täheldati Californias juba enne 1916. aastat. Seega pole see midagi uut, aga kemikaalide kasutamise suurenemisega on arenenud sajad resistentsed putukaliikide tüved ja neid tekib igal aastal juurde. Suhteliselt vähe on näiteid Inglismaalt, olulisemad neist on seotud punase kedriklesta, kasvuhoonekarilase, virsiku-lehetäi ning paakspuu-(kurgi-)lehetäi ja teiste lehetäidega, mõnede kahetiivalistega, nagu porgandikärbes, kapsakärbes ja tõusmekärbes. Sarnane fungitsiidide suhtes väljakujunenud tolerantsus on mõnel haigusel, olulisem selline juhtum Inglismaal on tolerantsete hahkhallituse Botrytis cinerea tüvede ilmnemine laialt kasutatava metüültiofanaati sisaldavate fungitsiidide suhtes.

Kõikidel juhtudel on selline resistentsus esile kerkinud suurtootmises, kus kemikaale kasutatakse palju enam kui aedades, aga juba väljakujunenud resistentsusega tüved levivad kergesti ka aedadesse. Paljudel juhtudel on väidetavad resistentsuse juhtumid aedades tekkinud pestitsiidide valest kasutamisest, aga juhul, kui see pole tõenäoline, tuleb resistentsuse kahtluse korral pöörduda spetsialistide poole. Juhul kui resistentsus on tõestatud, tuleks välja vahetada seni kasutatud pestitsiidid ja üle vaadata tõrjesoovitused põhilistele kahjuritele ja haigustele. Bioloogiline tõrje (lk. 23) on alternatiivne meetod mõnede kahjurite tõrjeks ja selle tehnoloogia areng kasvuhoonetes on kiirenenud just resistentsuse pideva kasvamise tõttu kemikaalide suhtes.

Fütotoksilisus. Pestitsiidid pole mürgised ainult loomadele, vaid ka taimedele.

Sellist kahjustust nimetatakse pestitsiidi poolt põhjustatud fütotoksilisuseks.

Enamik fütotoksilisi kemikaale keelustatakse juba nende varajases uurimisfaasis, sest kahjurite ja haiguste tõrje tõhusal preparaadil pole mõtet, kui see hävitab ka taimed. Vaatamata sellele on mõnedel pestitsiididel siiski fütotoksilisuse kõrvalnähud, tavaliselt on need keelatud kasutamiseks teatud tundlikel taimedel.

Info nii fütotoksilisuse kui ka võimalike kahjustuste kohta on lisatud pestitsiidi pakendil olevale etiketile või sellega kaasas olevale infolehele. Lisateavet võib saada tootjafirma esindaja käest.

Tüüpilised fütotoksilisuse sümptomid on lehtede ja õielehtede värvi muutus ja põletused, millele tavaliselt järgneb närbumine ja surm. Vähem nähtavad sümptomid arenevad varjatud fütotoksilisuse puhul, mida juhtub tavaliselt seemnete puhtimiseks kasutatud preparaatide või aeglaselt lagunevate graanulite puhul mullas, mis mõjutavad noori taimi kasvu ajal.

32

ÜLDTUTVUSTUS

Ohutus- ja ettevaatusabinõud Ükski aed pole kunagi täiesti kahjuri- ja haigusevaba, kuid mõned taimed võivad kannatada rohkem kui teised ja osad taimed on tundlikumad kui teised.

Juhul kui selgub, et keemiline tõrje on ainuvõimalik lahendus, tuleb kasutada õiget pestitsiidi ja järgida järgmisi põhilisi reegleid.

Kasuta kemikaale ainult juhul, kui see on möödapääsmatu!

Enne pestitsiidi kasutamist loe alati tähelepanelikult läbi pakendi etikett ja kaasasolev teabeleht. Pritsi õigeaegselt ja nii põhjalikult kui võimalik, kasutades soovitatud kulunormi. Kui vähegi võimalik, pritsi jaheda, kuiva, pilvise ja tuuletu ilmaga. Päikesepaistelisel ja soojal perioodil vali pestitsiididega töötlemiseks õhtune aeg, kui õhutemperatuur on madal ja tuule kiirus väike. Ära pritsi insektitsiididega õitsvaid taimi, mida külastavad meemesilased, kimalased ja teised tolmeldajad putukad! Oota pritsimisega niikaua, kuni õitsemine lõppeb, või tee seda enne õitsemist!

Hoia kõiki aias kasutatavaid kemikaale hoolikalt lastele ja koduloomadele kättesaamatus kohas, lukustatud kapi kõrgemal riiulil, ja alati varjatud ning külmakindlas kohas eemal otsesest päikesevalgusest.

Puhasta hoolikalt prits ja pritsimiseks kasutatud nõud kohe pärast kasutamist ja pese puhtaks kemikaalide pakendid enne prügikonteinerisse viskamist. Ülejäänud pritsimisvedelik, preparaat ja pritsi ning pakendite pesuvesi katta liiva või saepuruga kuni vedelik on täielikult läbi imbunud ja anna üle ohtlike jäätmete käitlejatele. Ära vala pritsimisvedelikku või preparaati kanalisatsiooni, ära reosta veekogusid insektitsiididega, millest enamik on väga mürgised kaladele ja teistele veeorganismidele. Ära kasuta kemikaale, mis on mõeldud ainult professionaalseks tarbeks (müüakse ainult taimekaitsetunnistust omavatele isikutele)! See on ohtlik ja ebaseaduslik. Ära pakenda või vala pritsimislahust kunagi joogipudelitesse, purkidesse või teistesse mittemärgistatud anumatesse! Lastel võib tekkida kiusatus nendest juua ja nad võivad saada mürgistusi. Ära kasuta pestitsiididega töötlemiseks pritsimistehnikat, mida on eelnevalt kasutatud umbrohutõrjevahenditega pritsimiseks! Alati on võimalus, et paaki on jäänud umbrohutõrjevahendi jääke, mis võivad pritsitavaid taimi kahjustada.

TÕRJE

33

INSEKTITSIIDID (kahjurite tõrjeks) Viimase kahekümne aasta jooksul on muutunud oluliselt aednikele kasutamiseks lubatud insektitsiidide valik. Arvestades pikaajalist kahjulikku toimet ökosüsteemile ja inimeste tervisele, on keelustatud kõik kloororgaanilised ja paljud fosfororgaanilised insektitsiidid, mida väga laialdaselt kasutati 1960ndatel ja 1970ndatel.

Need on asendunud orgaaniliste insektitsiididega nagu püreetrum ja viimasel ajal sünteetiliste püretroididega.

Orgaanilised insektitsiidid Need on insektitsiidid, mis põhinevad taimsel või loomsel materjalil. Seetõttu on neid rohkem nimetatud looduslikeks või orgaanilisteks toodeteks vastupidi teistele insektitsiididele, mis on saadud anorgaanilise sünteesi teel. Teatud määral on see kunstlik eristamine, kuna kõik insektitsiidid toimivad kui keemilised mürgid ja mõned looduslikud tooted (näiteks nikotiin, mida enam aedades ei kasutata) on mürgisemad ja rohkem kahjulikumad kasutajale kui anorgaanilised insektitsiidid.

Tõsised kõrvalmõjud võivad olla ka ümbritsevale loodusele, näiteks mesilastele või mitmesugustele veeorganismidele.

Püretriinid (Pyrethrum). Looduslik püreetrum, mis on saadud Chrysanthemum cinerariaefolium’i ja mõnede teiste liikide õitest, on kasutatud insektitsiidina juba üle sajandi. See sisaldab looduslikke püretriine ja on formulatsioonilt kas pritsimisvedelik, pulber või aerosool, mida kasutatakse lehetäide, karilaste, tirtide, ripslaste, mardikate, väikeste röövikute ja paljude teiste kahjurite tõrjeks. Toimeaine laguneb nii kiiresti, et juba päev pärast pritsimist võib pritsitud kultuure kasutada toiduks.

See on ohutu kasutajale, kuid mürgine mesilastele ja kaladele.

Insektitsiidse toimega seebid (küllastunud rasvhapped). Tegemist on uuendatud koostisega, nende eelkäijateks olid vedelseebid, mida aednikud kasutasid kuni 1930. aastate lõpuni. Need on toodetud taimsete ja loomsete päritoluga õlidest, mille baasil valmistatud pritsimisvahendit kasutatakse lehetäide, karilaste, puudertäide, kilptäide, tirtide ja kedriklesta tõrjeks.

Taimsed õlid. Tegemist on rafineeritud taimsete õlidega, millega pritsimisel blokeeritakse väikeste putukate ja lestade hingamiselundid.

34

ÜLDTUTVUSTUS

Bioloogilised insektitsiidid Viimastel aastatel on kasutusele võetud mitmesugused patogeensed bakterid ja seened, millest valmistakse insektitsiide. Need põhjustavad kahjurputukatele haigusi ja üks selline formulatsioon on leidnud kasutamist ka aianduses.

Bacillus thuringiensis. Bakteriaalne insektitsiid pritsimislahusena, mis koosneb elusspooride toodetud toksiinidest. Kasutakse põhiliselt lehti kahjustavate röövikute vastu, näiteks ristõielistel kultuuridel. Röövikud söövad pritsitud lehti ja saavad kiire mürgistuse, mida põhjustavad spoorid. Juba surnud röövikutest vabanevad uued spoorid ja levitavad haigust edasi.

Anorgaanilised ehk sünteetilised insektitsiidid Need on toimeained, mida tavaliselt orgaanilistes toodetes ei esine. Peamiselt on need toodetud tööstuslike kemikaalide sünteesi käigus ja liigitatakse vastavalt sellele, millisesse keemilisse gruppi kuulub vastav toimeaine.

Sünteetilised püretroidid Sünteetilised püretroidid töötati välja 1960. aastatel Inglismaal, kus looduslike püretroidide jäljendamisel valmistati uus toimeaine. Sellega loodi hulgaliselt efektiivseid, kuid samas ohutuid insektitsiide, mis on vähemürgised imetajatele ja samas vähepüsivad looduses. Sünteesi käigus on saadud palju erinevaid toimeaineid (näiteks bifentriin, bioalletriin, tsüpermetriin, deltametriin, permetriin, resmetriin ja tetrametriin), millest igaüks on pisut erineva koostisega.

Fosfororgaanilised insektitsiidid Arvukas sünteetiliste insektitsiidide klass, kuhu kuuluvad kloorpürifos, diazinoon, dimetoaat, fennitrotioon, heptenofos ja malatioon. Algselt olid need mõeldud suurtootmises kasutamiseks, kuna nende toksilisus on väga laiaulatuslik.

Mõned neist on süsteemse ja/või translaminaarse toimega, mis teeb neist väga tõhusa tõrjevahendi taimemahladest toituvate kahjurite ja teiste varjatud eluviisiga kahjurite (näiteks lehekaevandajad) hävitamisel. Mitmesugustel põhjustel on nimetatud insektitsiidid keelatud väikeaedades.

Karbamaadid Üks karbamaatide klassi kuuluv toimeaine, karbarüül, keelati koduaedades kasutamiseks 1996. aastal, teine toimeaine, pirimikarb, keelustati 2003. aasta lõpul.

Jäänud on veel ainult bendiokarb, mida kasutatakse sipelgate, herilaste, kakandite ja kõrvaharkide tõrjeks ja metiokarb, mida pruugitakse aerosoolide segus koos imidaklopriidiga. Eestis pole lubatud tarvitada.

Kloororgaanilised insektitsiidid Mitmesugustel põhjustel on tänaseks sellesse klassi kuuluvad insektitsiidid keelustatud.

TÕRJE

35

Teised insektitsiidid Imidaklopriid. Insektitsiid, mis on aednikele kättesaadav juba valmissegatud kompostmuldades ja pritsimislahusena ning aerosoolina. Kontaktne ja süsteemne toime kaitseb konteinerites kasvavaid taimi lehetäide ja võimalike karilase kahjustuste eest kuni kolm kuud.

AKARITSIIDID (lestade tõrjeks) Mõned insektitsiidid toimivad punase kedriklesta tõrjel. Samuti omavad mõned fungitsiidid kaudset mõju lestadele.

Eestis kasutamiseks lubatud insektitsiidid ja akaritsiidid väikeaiapidajatele 1) Actara 25 WG (tiometoksaam 250 g/kg) – lehetäide, ripslaste, kapsa-, kaalikakärbse, maakirpude, kartulimardika tõrjeks.

2) Confidor WG 70 ( imidaklopriid 700 g/kg) – karilaste, lehetäide, ripslaste tõrjeks.

3) Decis 2.5 EC (deltametriin 25 g/l) – lehetäide, hernekärsakate, hernemähkurite, maakirpude, kapsa-tuhktäi, kapsakoi, kapsaliblikate, kapsaöölase, porgandi-lehekirbu, porgandikärbse, õunamähkuri ja õunapuu-õielõikaja tõrjeks.

4) Fastac 50 (alfa-tsüpermetriin 50 g/l) – lehetäide, hernekärsakate, hernemähkurite, maakirpude, kapsa-tuhktäi, kapsakoi, kapsakärbse, kapsaliblikate, kapsaöölase, maakirpude, porgandi-lehekirbu, porgandikärbse, kartulimardika, õunamähkuri, õunapuu-õielõikaja ja mitmesuguste lehekahjurite tõrjeks.

5) Karate Zeon (lambda-tsühalotriin 50 g/l) – hernekärsakate, maakirpude, lehetäide, kartulimardika, pahklesta, porgandi-lehekirbu, porgandikärbse, peedikärbse, peedi-rohuhüpiku, viljapuu-võrgendilesta, õunamähkuri ja mitmesuguste lehekahjurite tõrjeks.

6) Mavrik 2F (tau-fluvalinaat 240 g/l) – lehetäide, hernekärsakate, hernemähkurite, maakirpude, kaalikakärbse, kapsa-tuhktäi, kapsakoi, kapsakärbse, kapsaliblikate, kapsaöölase, maakirpude, porgandi-lehekirbu, porgandikärbse, maasika-õielõikaja, lehevaablaste, vaarikamardikate, õunamähkuri, viljapuu-võrgendilesta ja mitmesuguste lehekahjurite tõrjeks.

7) NeemAzal-T/S (asadirahtiin A 10 g/l) – hariliku külmavaksiku, kaevandikärbeste, karilaste, kedriklesta, lehetäide, hernekärsakate, kapsa-tuhktäi, kapsakoi, kapsaliblikate, öölaste, kartulimardika, ripslaste, kapsaliblikate ja õunapuu-võrgendikoi tõrjeks.

8) Neko Kevadprits (parafiinõli 840 g/l) – lehetäide, viljapuu-võrgendilesta ja õunapuu-lehekirbu tõrjeks.

9) Schultz Instant Insect Spray (püretriinid 2 g/l) – mitmesuguste dekoratiivtaimede, köögiviljade, maasikate ja viljapuude kahjurite tõrjeks.

10) Tõrjevahend Neko (männiseebilahus 25 g/l, soolikarohi 3,3 g/l, salvei 3,3

36

ÜLDTUTVUSTUS

g/l, lavendel 3,3 g/l) – valmislahus dekoratiivtaimede kahjurite tõrjeks.

11) Vertimec 018 EC (abamektiin 18 g/l) – punase kedriklesta tõrjeks dekoratiivtaimedel, kurgil, maasikal ja õunapuudel.

MOLLUSKITSIIDID (tigude ja nälkjate tõrjeks) Kindlasti on aedades vaja efektiivset, kuid samas ohutut molluskitsiidi, sest praegu kasutusel olevatel toimeainetel on ka puudusi.

Metaldehüüd. Seda toimeainet on kasutatud põhiliselt tigude ja nälkjate tõrjevahendina juba alates 1930ndatest kas siis graanulitena või vedela pritsimisvahendina. Nälkjatele toimib see uimastavalt, kuid ei tapa neid kohe, seega võivad nad mürgistusest taastuda, eriti juhul, kui on niisked ilmad. Et see toimeaine võib olla ohtlik koertele ja kassidele ning teistele loomadele, siis tuleb graanulitega töödeldud ala kaitsta koduloomade eest.

Alumiiniumsulfaat. Anorgaaniline sool, millest valmistatud pulber tõrjub nälkjaid ja tigusid. Õigel kasutamisel ohutu nii kassidele kui ka koertele. Eestis kasutamine keelatud.

Vasksilikaat. Anorgaaniline sool, mida kasutatakse repellendina nälkjate vastu.

Eestis kasutamine keelatud.

Eestis kasutamiseks lubatud molluskitsiidid väikeaiapidajatele 1) Meta (metaldehüüd 60 g/kg) – nälkjate ja tigude tõrjeks dekoratiivtaimedel, köögiviljadel, maasikal, marjapõõsastel ja viljapuuaedades.

2) Tigude graanulid (metaldehüüd 60 g/kg) – nälkjate ja tigude tõrjeks dekoratiivtaimedel, köögiviljadel, maasikal, salatil, marjapõõsastel ja viljapuuaedades.

LOOMADE JA LINDUDE PELETUSVAHENDID Peletamaks erinevaid kahjustajaid taimedest eemale kasutatakse väga mitmesuguseid vahendeid, alustades korstnanõega ja lõpetades kuivatatud lõvisõnnikuga.

Tavaliselt on kasutusel materjalid, mis levitavad ebameeldivat lõhna või on kibeda maitsega. Tööstuslikult valmistatud aias kasutatavad peletusvahendid põhinevad alumiiniumsulfaadil, sidrunhappel, küüslauguõlil, naftaliinil, pipral, surinami kvassial ja väävlil ning kaitsevad väiksemaid alasid lindude, kitsede, muttide ja teiste kahjustajate rüüste eest. Tihti pole aga peletusvahendite toime piisav ja jääb alla erinevatele tõketele, nagu aiad, võrgud või katteloorid.

Eestis kasutamiseks lubatud repellendid (peletusvahendid) väikeaiapidajatele 1) Detia Mutipeletusgaas (kaltsiumkarbiid 800 g/kg) – muttide ja vesirottide peletamiseks.

TÕRJE

37

2) Plantskydd Animal Repellent ( verejahu 998 g/kg) – puude ja dekoratiivtaimede pritsimiseks, pintseldamiseks või sissekastmiseks, loomade peletamiseks.

RODENTITSIIDID (rottide ja hiirte tõrjeks) Rodentitsiidide kasutamine aias on suhteliselt piiratud, kuna tegemist pole tüüpiliste kahjuritega. Saadaval on erinevaid vahendeid, kuid enne nende kasutamist on soovitatav konsulteerida spetsialistidega või põhjalikult tutvuda kasutamisjuhendiga. Peab arvestama, et rodentitsiidid on mürgised ka teistele soojaverelistele, seega tuleb rangelt piirata laste ja koduloomade juurdepääsu nendele ainetele.

Kuna Eestis saadaval olevate rodentitsiidide valik on üsna lai, siis on allpool toodud põhilised tooted/formulatsioonid, mis on meil kaubandusvõrgus saadaval.

1) Rotimürk Ratimor (bromadiolooniga töödeldud viljaterad) 2) Rotimürk Ratimor (bromadioloon-pasta) 3) Hiire- ja rotimürgi vahaplokid

FUNGITSIIDID (seenhaiguste tõrjeks) Viimase 20 aasta jooksul on vähehaaval muutunud ka aias kasutatavate fungitsiidide hulk tänu uutele rõhuasetustele. Keelustatud on imetajatele väga toksilised ja keskkonda püsivaid jääke jätvad tooted, eriti need, mis sisaldasid elavhõbekloriidi, samuti laialt kasutusel olnud süsteemne fungitsiid benomüül. Samuti on tagaplaanile jäänud teised sarnase koostisega toimeained. Aednikele kasutamiseks on tulnud uued süsteemsed fungitsiidid. Samas on mõnede toodete osas silmanähtav tagasipööre 19. sajandil kasutatud toimeainete juurde.

Mankotseeb. Kaitsva toimega fungitsiid, mis on aastaid kasutusel olnud pulbrina, millest valmistatakse pritsimislahuseid lehelaiksuste ja roostete tõrjeks. Kasutamine on aastate jooksul vähenenud.

Penkonasool. Kaitsva toimega fungitsiid, mis on kasutusel dekoratiivtaimede roostehaiguste tõrjeks. Roostete tõrjeks on see toimeaine nüüdseks vahetunud kemikaalide klassifikatsiooni järgi sarnase toimeainega propikonasool. Saadaval vedela kontsentraadina, millest valmistatakse pritsimislahus.

Väävel. Tegemist on keemilise elemendiga, mida on kasutatud juba pikka aega võitluses erinevate taimehaigustega ja see kuulub ka paljude tänapäevaste taimekaitsevahendite koostisesse. Tavaline väävel on taastanud oma aastate taguse soosingu aias kasutatava fungitsiidina ja on nüüd saadav erinevates segudes insektitsiididega, samuti pulbrite koostises, mida kasutatakse juurikate, sibulate ja mugulate töötlemiseks kaitsmaks neid säilitusaegsete mädanike eest. Väävel on imetajatele vähetoksiline, samuti üldiselt madala fütotoksilisusega, kuid on mitmed taimed, mis on väävli suhtes tundlikud ja võivad saada kahjustusi. Sellisteks taimedeks on punane ja valge sõstar ning mõned vanemad õunapuusordid.

38

ÜLDTUTVUSTUS

Eestis kasutamiseks lubatud fungitsiidid väikeaiapidajatele 1) Acrobat Plus (90 g/kg dimetomorf, 600 g/kg mankotseeb) – kartuli-lehemädaniku ja kuivlaiksuse tõrjeks.

2) Aliette 80 WG (800 g/kg fosetüülalumiinium) – dekoratiivtaimede juuremädanike, kurgi-ebajahukaste, maasika-fütoftoroosi, salati-ebajahukaste ja kaseistikute varrepõletiku tõrjeks.

3) Bravo 500 SC ( 500 g/l klorotaloniil) – herne- ja põldoa-hahkhallituse ja laiksuste, kapsa-ebajahukaste ja -kuivlaiksuse, kartuli-lehemädaniku ja -kuivlaiksuse, kurgi-ebajahukaste ja lehelaiktõvede, kasvuhoones lillede juuremädanike tõrjeks ja männiseemikute hahkhallituse, lumepudetõve, männi-pudetõve ja okaspuuvõrsevähi tõrjeks.

4) Chorus 75 WG ( 750 g/kg tsüprodiniil) – õunapuude kärntõve tõrjeks.

5) Dithane NT (750 g/kg mankotseeb) – kartuli-lehemädaniku ja -kuivlaiksuse tõrjeks.

6) Effector (700 g/kg ditianoon) – luu- ja seemneviljaliste viljapuude kärntõve tõrjeks.

7) Electis (667 g/kg mankotseeb, 83 g/kg soksamiid) – kartuli-lehemädaniku ja kuivlaiksuse tõrjeks.

8) Penncozeb 80 WP (800 g/kg mankotseeb – kartuli-lehemädaniku ja -kuivlaiksuse tõrjeks.

9) Prestop (Gliocladium catenulatum 10–7...10–9 cfu/g) – dekoratiivtaimede, köögivilja noortaimede ja maasika-hahkhallituse tõrjeks. Katmikalade taimede hahkhallituse, juurehaiguste ja kurgi-mustmädaniku tõrjeks.

10) Previcur 607 SL (607 g/l propamokarbhüdrokloriid) – katmikalade kurgitõusmepõletiku ja -ebajahukaste, lillede ja lillepistikute tõusmepõletiku ja ebajahukaste ning tomati-tõusmepõletiku ja ebajahukaste tõrjeks.

11) Previcur Energy 840 SL (530 g/l propamokarb, 310 g/l fosetüül) – katmikala dekoratiivtaimede, kapsa-, kurgi-, maguspipra- ja tomatihaiguste kompleksi tõrjeks.

12) Ranman (400 g/l tsüasofamiid) – kartuli-lehemädaniku tõrjeks.

13) Revus (250 g/l mandipropamid) – kartuli-lehemädaniku tõrjeks.

14) Ridomil Gold MZ 68 WG ( 40 g/kg metalaksüül-M, 640 g/kg mankotseeb) – kartuli-lehemädaniku tõrjeks.

15) Rotstop (Phlebiopsis gigantea 20x10^6 cfu/g) – okaspuukändude töötlemiseks puusüü mädaniku tõrjeks.

14) Score 250 EC ( 250 g/l difenokonasool) – õuna- ja pirnipuu-kärntõve tõrjeks.

TÕRJE

39

15) Shirlan 500 SC (500 g/l fluasinaam) – kartuli-lehemädaniku tõrjeks.

14) Switch 62,5 WG (375 g/kg tsüprodiniil, 250 g/kg fludioksoniil) – dekoratiivtaimede ja maasika-hahkhallituse, murude, lumiseene, tüfuloosi ja fusariooside tõrjeks.

15) Tattoo (301,6 g/l mankotseeb, 248 g/l propamokarbhüdrokloriid) – kartulilehemädaniku ja kuivlaiksuse tõrjeks.

16) Thiovit Jet (800 g/kg väävel) – dekoratiivtaimede, köögiviljade, maasika, rooside, viljapuude ja tammeistikute jahukaste ning luuviljaliste lehepõletiku tõrjeks.

17) Topas 100 EC ( 100 g/l penkonasool) – karusmarja-jahukaste, roostete, lehelaiktõvede, kurgi jahukaste, lillede jahukaste ja roostete, luuviljaliste lehepõletiku ja lehevarisemistõve, maasika-jahukaste, sõstarde jahukaste, roostete ja lehelaiktõvede, vaarika-varrepõletiku, õunapuude jahukaste ja tammeistikute jahukas

UMBROHUTÕRJE Igas aias on juba alates varakevadest lahutamatuteks kaaslasteks soovimatud taimed, mida nimetatakse umbrohtudeks. Tavaliselt on umbrohud kiire kasvuga, konkureerides edukalt kultuurtaimedega nii toitainete, vee kui ka valguse pärast. Agressiivsemad ja kiiresti paljunevad liigid võivad isegi pikema aja jooksul kultuurtaimed sootuks välja tõrjuda, näiteks võililled muru. Lisaks sellele vähendavad peenardes ja murus vabalt kasvavad metsikud taimed aia esteetilist väljanägemist.

Umbrohutõrje võimalused saab laias laastus jagada kaheks – mehhaanilised ja keemilised tõrjevõtted (herbitsiidid). Koduaias on soovitatav eelistada mehhaanilisi võtteid, kuid on olukordi, kus keemiline tõrje on efektiivsem ja möödapääsmatu.

Mehhaanilise umbrohutõrje levinumad viisid on käsitsi rohimine, kõplamine, freesimine, kaevamine, kobestamine – kõik võtted, mille käigus soovimatud taimed eemaldatakse kasvukohast. Need tõrjevõtted on tõhusad juhul, kui neid rakendatakse regulaarselt ja põhjalikult ning peetakse silmas järgmisi reegleid: – Eemaldada tuleb nii maapealne kui ka juure osa, sest paljud umbrohud paljunevad juurte abil ja ainult maapealse osa eraldamine pigem stimuleerib uute võrsete kasvu.

– Soovitatav on umbrohte mitte lasta liiga suureks kasvada, kindlasti peaks eemaldama umbrohud peenralt enne õitsemist, et vältida seemnete moodustumist.

– Umbrohutaimed ja nende juured tuleb kokku koguda ja peenralt ära viia.

Vältida tuleb nende viimist kompostihunnikusse, kus eriti seemneumbrohud võivad järelvalmida, uusi seemneid anda ja idaneda.

40

ÜLDTUTVUSTUS

– Umbrohtudest puhastatud pinnasel tuleb kultuurtaimi hoolikalt väetada ja kasta, misläbi nende kasv hoogustub, nad katavad paremini pinna ja muutuvad ise umbrohtudele konkurendiks.

Keemiline umbrohutõrje on õigustatud ja möödapääsmatu teatud olukordades, näiteks kui on tegemist suurte pindadega, aed on pikka aega olnud hooldamata, kasutusele võetakse uus maa, tegemist on raskesti ligipääsetavate kohtadega, levinud on väga agressiivse kasvuga või koguni inimesele mürgised umbrohud (näiteks sosnovski karuputk).

Keemilised umbrohutõrjevahendid ehk herbitsiidid võib jagada lähtuvalt toimespektrist kaheks – üldhävitavad ja selektiivsed herbitsiidid.

Eestis kasutamiseks lubatud herbitsiidid väikeaiapidajatele Üldhävitavad herbitsiidid Vesilahusel põhinevad glüfosaatide kontsentraadid vees lahustamiseks: 1) Glyfos (360 g/l glüfosaat) 2) Glyfos Supreme (450 g/l glüfosaat) 3) Glyphomax (360g/l glüfosaat) 4) Glyphomax Plus (360 g/l glüfosaat) 5) Rodeo (360 g/l glüfosaat) 6) Roundup Classic (360 g/l glüfosaat) 7) Roundup Bio (360 g/l glüfosaat) 8) Roundup Garden (120 g/l glüfosaat) 9) Roundup Gold (450 g/l glüfosaat) Valmislahus pritsipudelis kohe kasutamiseks.

Roundup Quick (7,2 g/l glüfosaat) Selektiivsed herbitsiidid 1) Agil 100 EC (330 g/l propakvisafop) – orasheina ja teiste kõrreliste umbrohtude hävitamiseks kaheidulehelistest kultuuridest, marja- ja viljapuuaedade reavahede puhastamiseks orasheinast.

2) Betanal 160 SE (160 g/l fenmedifaam) – kaheiduleheliste umbrohtude hävitamiseks maasika- ja peedipõldudel.

TÕRJE

41

3) Fusilade Forte 150 EC (150 g/l P-butüülfluasifop) – orasheina ja teiste kõrreliste umbrohtude hävitamiseks kaheidulehelistest kultuuridest, marja- ja viljapuuaedade reavahede puhastamiseks orasheinast.

4) Lontrel 300 (300 g/l klopüraliid) – ohakate, kesalille ja paiselehe hävitamiseks kapsa- ja peedipõldudel.

5) Pantera 4 EC (40 g/l kvisalofop-P-tefurüül) – lühi- ja pikaealiste kõrreliste umbrohtude tõrjeks kartulis ja porgandis.

6) Starane 180 (180 g/l fluroksüpüür) – kaheiduleheliste umbrohtude (näiteks võilille) hävitamiseks kõrreliste murudes.

7) Stomp (330 g/l pendimetaliin) – lühiealiste seemneumbrohtude hävitamiseks herne-, juurpeterselli-, kapsa-, kartuli-, küüslaugu-, porgandi-, porru-, põldoa- ja sibulapõldudel.

8) Titus 25 DF (250 g/kg rimsulfuroon) – kaheiduleheliste umbrohtude, orasheina ja teiste kõrreliste umbrohtude hävitamiseks kartulipõldudel.

9) Tomigan 180 EC (180 g/l fluroksüpüür) – kaheiduleheliste umbrohtude (näiteks võilille) hävitamiseks kõrreliste murudes.