/tonisson by Pärtel Vurma

Originaali tiitel: Erkki Tuomioja Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys 2010 Kujundanud Mari Kaljuste Toimetanud Kalev Lattik Konsultant Toomas Hiio Fotod: Eesti Filmiarhiiv, Rahvusarhiiv, SKS Kirjallisuusarkisto Copyright © Erkki Tuomioja ja Kustannusosakeyhtiö Tammi, 2010 Estonian Edition published by agreement with Tammi Publishers & Elina Ahlbäck Literary Agency, Helsinki, Finland © Tõlge eesti keelde. Kadri Jaanits, Katrin Kurmiste, 2011 Tõlkinud Kadri Jaanits (lk 1–214 ja Katrin Kurmiste (lk 215–327) ISBN 978–9985–3–2224–6 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda Greif OÜ

SISUKORD EESSÕNA ................................................................................. 9 AJALOOKIRJUTAJA TAGANTJÄRELE TARKUS ................... 14 JAAN TÕNISSONI LAPSEPÕLV JA NOORUS ....................... 22 Pere ja õpingud .................................................................... 25 TÕNISSON POSTIMEHE JA EESTI RAHVUSLIKU LIIKUMISE EESOTSAS .......................................................... 31 Valgustaja ja asutaja ............................................................ 40 Autoritaarne innustaja ........................................................ 45 Õnnetu kihlus ja õnnelik abielu .......................................... 46 1905. AASTA REVOLUTSIOONIST MAAILMASÕJANI ....... 51 Eduerakonna asutamine ja Bürgermusse rahvakoosolek ...... 52 Tõnisson riigiduuma liikmena ............................................ 59 Eesti Kirjanduse Selts ja Noor-Eesti ..................................... 68 Vanemuise uus teatrimaja ................................................... 72 JAAN TÕNISSONI AATEMAAILM ........................................ 75 Tõnisson ja naiste õigused .................................................. 77 Tõnissoni aatemaailma paiknemine ................................... 82 TÕNISSON JA NAISED SOOME SILLAL .............................. 85 Üle Soome silla ................................................................... 91

Tõnisson ja Aino Kallas ...................................................... 96 Tõnisson ja Eino Leino ..................................................... 100 EESTI ESIMESES MAAILMASÕJAS ..................................... 107 Tsaarivõim variseb kokku .................................................. 111 Poliitiline maastik kujuneb ümber .................................... 114 Maanõukogu Eesti eesotsas ............................................... 117 Postimees uutes kätes ....................................................... 127 EESTI ISESEISVUB ............................................................... 130 Tõnisson Petrogradis ja Soomes ........................................ 132 Eesti esindajana Stockholmis ja Kopenhaagenis ................ 137 Saksamaa tugevdab kaotusega silmitsi seistes okupatsioonihaaret ..................................................... 145 ESIMESE EESTI VABARIIGI ESIMESED SAMMUD ............ 150 Tagasipöördumine Eestisse ja asutava kogu valimised ....... 159 Tõnissoni esimene valitsus ............................................... 165 Valitsuskriis, Tõnissoni teine valitsus ja esimese riigikogu valimised ..................................................... 170 Teise riigikogu valimised ................................................... 174 EESTI ENNE MAJANDUSE JA DEMOKRAATIA KRIISI ..... 180 Toibumisest uue kriisini .................................................... 184 Tõnissoni kolmas valitsus ja neljanda riigikogu valimised ... 187 Postimees raskustes........................................................... 191 EESTI MAJANDUSE JA POLIITIKA KRIISIAASTAD ........... 197 Põhiseaduse küsimus ........................................................ 199 Riigikogu valimised ja Tõnissoni valitsus .......................... 202 Põhiseadus võetakse rahvahääletusel vastu ja valitsus vahetub ...................................................... 211

PÄTS HAARAB VÕIMU – VAIKIV AJASTU ........................ 215 Postimees võetakse riigi valdusse ...................................... 224 Vaikima sunnitud opositsioonijuht ................................... 228 Tõnisson 70 ...................................................................... 239 VÄLISPOLIITIKA OPOSITSIOONIS .................................... 242 Tõnisson välispoliitika opositsioonis ................................ 245 Ilmar Tõnissoni välispoliitilised seisukohad...................... 248 Saksa- või Venemaa ........................................................... 253 Valitsus ja riigikogu vastasrind .......................................... 259 TÕNISSONI KATSED EESTIT PÄÄSTA .............................. 262 Jartsev Wuolijoe ja Tõnissoni kontaktisikuna.................... 268 Baaside läbirääkimised ...................................................... 275 Perekondlik katastroof ....................................................... 279 TALVESÕDA JA EESTI SOVETISTAMINE .......................... 283 Juunikriis .......................................................................... 289 Tõnissoni viimane aasta ................................................... 295 TÕNISSON EESTI AJALOOS .............................................. 306 Allikad ja kasutatud kirjandus........................................... 316 Nimeloend ........................................................................ 328

EESSÕNA 29. mail 1940. aastal helises telefon Iitti vallas Marlebäcki mõisas eesti päritolu näitekirjaniku ning Soomes ka eduka ärinaise ja salongienamlasena tuntud Hella Wuolijoe maakodus. Kõne oli kaugelt Eestist. Selle tellis Jaan Tõnisson. Kõik toimus ainult natuke rohkem kui kaks kuud pärast seda, kui Moskva rahuleping lõpetas Stalini alustatud, sada päeva kestnud Talvesõja. Soome oli säilitanud iseseisvuse, aga maksis selle eest kallist hinda. Sõjas kaotati üle 20 000 mehe ning rahulepingu järgi tuli Nõukogude Liidule loovutada Karjala kannas ja Viiburi, kokku üle kümne protsendi Soome territooriumist. Hella Wuolijoel oli sõja lõpetamises oma osa. 1939. aasta jõulude ajal oli ta kirjutanud välisminister Väinö Tannerile ja teinud ettepaneku, viidates vanale sõprusele Nõukogude Liidu Stockholmi saadiku Aleksandra Kollontaiga, et ta võiks sõita Rootsi ja uurida, millised on võimalused alustada rahuläbirääkimisi. Tanner ja valitsuse kitsam sisering haarasid pakkumisest kinni. Wuolijoel õnnestus Kollontaiga kokku saada ja sillutada koos temaga – või õigemini Stockholmi saadetud, varem Helsingis diplomaadina tegutsenud NKVD luureohvitseri Boriss Jartseviga (õige nimega Rõbkin) – teed Soome ja Nõukogude Liidu läbirääkimistele olukorras, kus Moskva tunnistas ainult Otto Ville Kuusise Terijoe nukuvalitsust. Kuna Eesti ja kaks ülejäänud Balti riiki olid 1939. aasta sügisel taandunud Stalini nõudmise ees anda oma maal baase Punaarmee käsutusse, said venelased kasutada Eestis asuvaid baase Talvesõjas Soome vastu. Eestlased olid tollal üldiselt rahul, et järeleandlikkus

päästis neid sõjast ja elu jätkus endistviisi, ilma et baasides asuvad Nõukogude väed oleksid asjadesse sekkunud. Baltlaste rahulolu sai jõhkralt häiritud paari nädala pärast, kui Stalin alustas kampaaniat Balti riikide täielikuks okupeerimiseks ja liitmiseks Nõukogude Liiduga. Jaan Tõnisson kuulus mitmekordse riigivanema ja Eesti rahvusliku liikumise juhina riigimeeste kasti ning tegutses nüüd Pätsi 1934. aastal moodustatud autoritaarse valitsuse mitteametlikult sallitud demokraatliku opositsiooni juhina*. Teine maailmasõda lähenes Läänemere riikidele; Saksamaa oli just alustanud välksõda, milles kuu aega hiljem alistati Prantsusmaa. Tõnissoni ja Wuolijoke oli ideoloogilistest erimeelsustest hoolimata peaaegu neljakümne aasta jooksul sidunud lähedane ja imetlev sõprus ning ka nende kuude jooksul olid nad ühendust hoidnud, soovides takistada sõja jõudmist Läänemere kallastele. Sestap on üsna tõsine pettumus, et Hella Wuolijoe telefoni pealt kuulanud Soome kaitsepolitsei ei kirjutanud seda vestlust 1940. aasta mais üles, vaid piirdus üherealise tõdemusega: „Rääkisid tühjast-tähjast.” Tollast aega arvestades on seda raske uskuda ja tõenäolisem on, et pealt kuulanud uurija läks vestlusest nii lakooniliselt mööda ainult sellepärast, et ei saanud aru eesti keelest, milles Tõnisson ja Wuolijoki vestlesid. Jaan Tõnisson oli üks Eesti iseseisvumise juhtkujusid. Kõigis Eesti rahvuslikku ärkamist ja iseseisvumist ning ka Eesti esimest iseseisvusperioodi (1918–1940) käsitlevates ajalooteostes on Tõnisson kesksel kohal. Seda teades on hämmastav, et temast ei ole veel kirjutatud põhjalikku teaduslikul uurimusel põhinevat biograafiat. Põhjuseks ei ole allikate puudus ega see, et Tõnissonist ja tema rollist oleks kuidagi eriliselt raske kirjutada, vaid pigem on see tingitud nendest üldistest raskustest, millega eestlased on oma ajalugu käsitledes vastakuti seisnud pärast seda, kui 1940. aasta * Jaan Tõnisson oli 1938–1940 riigikogu riigivolikogu liige. Siin ja edaspidi on tärniga tähistatud Toomas Hiio märkused.

suvel Nõukogude vabariikidega sunniviisiliselt liidetud riik uuesti iseseisvus. Pole kahtlustki, et Eesti oli ohver. Aga kas ta oli ilmsüütu ohver, kelle tegevus ja valikud ei mõjutanud asjade käiku? On arvukaid näiteid probleemidest, millega ajaloolased – nii Eestis kui ka mujal – on silmitsi seisnud, üritades hinnata kõige keerulisemaid ja valusamaid nende sündmustega seotud küsimusi. Eesti ei ole ainus riik, kellel on raskusi möödanikuga toimetulekut vergangenheitsbewältigung’iga – seda tähendavat võluvat saksakeelset mõistet ei ole võimalik paljudesse keeltesse ühe sõnaga tõlkida, vähemalt mitte eesti ega ka inglise keelde. See termin aitab siiski osaliselt seletada, miks nii paljud Soome ajaloolased on – väga mitmesugust vastukaja saades – käsitlenud neid Eesti ajaloo teemasid, mida eestlased ise ei ole veel puudutanud. Nii on seni kõige ulatuslikumad Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri – veel kahe Eesti esimese iseseisvusperioodi keskse kuju – biograafiad ilmunud soomlase Martti Turtola sulest. Paljud, ka Turtola, on tutvustanud soomlastele Eesti iseseisvuse algusaastate võtmeisikuid võrdluse abil, kus Päts on Eesti Svinhufvud, Laidoner Mannerheim ja Tõnisson Ståhlberg. Sellise võrdluse kohasust võib hinnata mitut moodi, aga päris otsitud see ei ole. Laiendada võrdlust teistele isikutele on juba palju keerulisem: raske on näha August Reid Eesti Väinö Tannerina, Kaarel Eenpalu T. M. Kivimäkina või Andres Larkat K. M. Walleniusena. Ainult üks kõrvutus on täiesti tabav: Soome Hella Wuolijoki oli ka Eesti Hella Wuolijoki. Mõte uurida Jaan Tõnissoni elutööd ja sellest kirjutada sündis suuresti huvist, mida Tõnissoni ja Hella Wuolijoe tähelepanuväärselt lähedane suhe minus äratas, kui kirjutasin 2006. aastal ilmunud Hella Wuolijoe biograafiat „Õrnroosa. Hella Wuolijoe ja Salme Dutti elu revolutsiooni teenistuses”. Nagu raamatust selgub, oli Jaan Tõnisson üks tähtsamaid mehi Hella Wuolijoe elus. Nende suhe, millest käesolevas raamatus edaspidigi juttu tuleb, sai alguse, kui Ella Murrik marssis viieteistaastase koolitüdrukuna Tartus Postimehe toimetusse ja otse Jaan Tõnissoni kabinetti.

Tõnissoni ja Hella Wuolijoe kummalise sõpruse lugu on samuti üks raamatut läbiv teema. Hella Wuolijoe elu uurimine ja sellest kirjutamine ei äratanud huvi mitte ainult Tõnissoni, vaid ka minu vanaema eesti juurte ning üldse Eesti ja eestluse vastu, millega mul ei olnud enne 1990ndaid muud kokkupuudet kui lühike turismipõige Tallinna 1981. aastal. Oma töö tõttu hakkasin õppima eesti keelt. Pärast peaaegu kümmet aastat ebakorrapärast õppimist ei valda ma seda endiselt, aga suudan siiski lugeda eesti kirjandust originaalkeeles ja kasutada eestikeelseid dokumente. Kuigi olen selles teoses püüdnud läbi töötada kogu Tõnissoni mahuka elutöö, on siiski selge, et see ei ole veel nii põhjalik biograafia, nagu kõnealune oleks ära teeninud. Veel vähem saab rääkida Eesti ajaloo tervikülevaatest, kuigi proovin rääkida Eesti ajaloost natuke rohkem, kui ainult pildi loomine Tõnissonist seda eeldaks. Võrdluseks toon paralleele Soome tollaste arengute ja sündmustega. Sama meetodit kasutavad sageli ka Eesti ajaloolased. Soomlase vaatenurk Tõnissoni elutööle on raamatus muuski mõttes tugevam, kui see oleks eestlasest autori töös. Ajaloo käsitlemise keerukust Eestis kirjeldab seegi, et inimest, kes kirjutab midagi kriitilist Jaan Tõnissoni või Konstantin Pätsi kohta, kahtlustatakse kergesti hämaratel motiividel neist ühe kasuks tegutsemises. Kuigi Pätsi ja Tõnissoni pooldajad võivad veel poolsada aastat pärast nende surma asja selles valguses näha, on siiski põhjendamatu uurida sõjaeelse vabariigi ajalugu Pätsi ja Tõnissoni pideva võitluse narratiivina ning pidada ühe kritiseerimist teise upitamiseks, ja vastupidi. See tähendaks ühtlasi ka alahinnata Eesti ajaloost kirjutavaid ajaloolasi – nii eestlasi kui ka teisi. • Mind on minu töös aidanud paljud Eesti ja Soome ajaloolased. Eraldi tahan mainida vestlusi Krista Aru, Magnus Ilmjärve, Martti Turtola ja Jaak Valgega ning nendelt saadud hindamatuid teadmisi

ja kommentaare. Omaette tänu on ära teeninud Helena Eenmaa, kes tuhnis minu teadusassistendina Eesti arhiivides ning kopeeris, kommenteeris ja tõlkis mulle eelkõige Eesti rahvusarhiivi Jaan Tõnissoni fondi dokumente. Sama tööd on teinud ka minu eesti keele õpetaja Kai Yallop, kelle pikaajalise õpilasena olen saavutanud sellise keeleoskuse, et loodetavasti olen töös kasutatud eestikeelsetest allikatest õigesti aru saanud. Jaan Tõnissoni käekirja tõlgendamisel on Eenmaa ja Yallopi abi olnud täiesti asendamatu, sest omal jõul ei oleks ma sellega hakkama saanud. Niisiis on selge, et pärast kogu saadud abi on kõik teksti jäänud tõlgendus- ja arusaamisvead ainuüksi minu vastutusel.

AJALOOKIRJUTAJA TAGANTJÄRELE TARKUS Ajaloo uurimine on juba iseenesest tagantjärele tarkuse märgi all tehtav tagasivaatav ettevõtmine. Ka sellisel kujul avardab see sageli minevikusündmuste ja ajalooliste protsesside mõistmist. Aga sellega kaasneb oht langeda teleoloogilisse lõksu. Näiteks Soome ajaloo uurimise traditsioonis avaldub pürgimus vaadelda minevikku 1917. aasta 6. detsembri seisukohast. Läbi selle lukuaugu paistab siiski ainult osa maastikust, mistõttu saab hoogu kalduvus näha ja tõlgendada ajaloosündmusi selle alusel, kuidas need aitasid kaasa vältimatuks loetud rahvusliku iseseisvuse teostumisele. Samasugune kallutatus on võinud ja võib mõjutada teistegi rahvaste ajaloolasi, kes on kirjeldanud või kirjeldavad edaspidi samu sündmusi hoopis teisiti ehk nii, nagu need iga maa oma lukuaugust on paistnud või paistavad. Kui on kaheldav käsitleda Soome iseseisvumist sellele eelnenud sündmuste ja valikute vältimatu lõpptulemusena, siis veel kaheldavam on teha seda Balti riikide puhul. Nendegi suhtes on mõju avaldanud samasugune teleoloogia, sest teised peale baltlaste endi nägid Balti riikide iseseisvust läbi 1940. aasta juuni lukuaugu ja otsustasid pidada seda kõrvalekaldeks, millel ei ole kindlat alust. Ma ei alusta sellise meeldetuletusega mitte seepärast, et arvaksin endal olevat teistest avaramat vaatevälja või vettpidavamat ajalookäsitlust. Toimin nii seepärast, et on kasulik rõhutada, kui ebakindel paistis maailma ja selle mõjutajate tulevik Esimese maailmasõja puhkedes. Ainult vähesed, kui üldse keegi, tolle aja 14

poliitikutest oskasid õigesti ennustada sõja tagajärgi. Erandiks oli Suurbritannia välisminister Edward Grey, kes tõdes 1914. aasta 3. augustil, kuidas „kõikjal Euroopas kustutatakse lampe ning oma eluajal ei näe me neis enam valgust”. Tõsi, temagi ei osanud teistest täpsemalt ennustada, mida see tähendab. Ta visandab meie maailmajao tulevikku üldiselt, aga muidugi mitte seda, milliseid tagajärgi see toob riikidele. Kui ajaloolased oleksid ka kogu kasutada oleva info põhjal tulemuslikult analüüsinud seda, kuidas ja miks maailmasõda algas, ja kui need sündmused, mis viisid üldmobilisatsioonide ja sõjakuulutamisteni, olidki teatud mõttes lepingute ja kindralstaapide plaanide loogilised ja ennustatavad tagajärjed, siis oli ikkagi tegu sõjaga, mida ei alustatud kindla kava järgi viisil, mis oleks põhinenud selgel arusaamal sellest, mida sõtta astunud riigid oleksid tegelikult soovinud saavutada. Nagu me teame, lõppes sõda Euroopa kaardi märkimisväärse ümberjoonistamisega ja uute iseseisvate riikide tekkega, seda eelkõige Austria-Ungari ja Vene impeeriumi lagunemise tõttu. Selline tulemus ei olnud aga ühegi sõjas osaleja algne eesmärk. Mõned soovisid küll näha sõda „sõjana, mis teeb lõpu kõigile tulevikusõdadele”, aga see käsitlus ei olnud kuidagi seotud uute suveräänsete riikide tekkega, pigem vastupidi. Kuulus 14-punktiline programm, mille president Woodrow Wilson 1918. aasta jaanuaris kongressile ette kandis – sõda oli selleks ajaks kestnud juba kolm ja pool aastat –, oli kõike muud kui ühemõtteline enesemääramisõigust nõudev deklaratsioon. Konkreetselt lubati selles kaardile tagasi tuua ainult Belgia ja Poola, kuid Austria-Ungari ja Osmani impeeriumi rahvastele pakuti kõige rohkem õigust „autonoomseks arenguks”. 1860. aastatel Euroopa kaardi ümberjoonistamiseni viinud rahvusluse tõus oli riikide arvu tegelikult radikaalselt vähendanud – seda jõupoliitika abil ellu viidud liitumisprotsesside kaudu, mis olid sünnitanud uue Saksa keisririigi ja nüüdisaegse Itaalia. Nii need, kes hoidsid kinni absoluutsest monarhiast, kui ka konservatiivsed rahvuslased suhtusid varjamatu vaenulikkusega väikerah-

vaste suveräänsuspürgimustesse; kuid ka suurriikide liberaalsed ja demokraatlikud poliitikud ei pruukinud selliseid püüdlusi sugugi paremini mõista. Sotsiaaldemokraat Yrjö Sirola pidi 1917. aasta suvel alla neelama Soomes hinnatud Saksa ideoloogilise töölisliikumise teerajaja Karl Kautsky järsu kommentaari Soome iseseisvumisidee kohta: „Ich verstehe nicht diese Kleinstaaterei” („Ma ei mõista säärast väikeriigindust”). Ka liberaalsete konstitutsiooniliste demokraatide ehk kadettide fraktsiooni liige Jaan Tõnisson pidi kuulama, kuidas kadettide liider Pavel Miljukov talle 1906. aastal valjul häälel vastu vaidles: „Autonoomia! Teie, umbes miljoniline rahvas, milleks on teile vaja autonoomiat.”1 Erandi tegid bolševikud, kes teatasid, et toetavad kõigi Vene impeeriumi rahvaste täielikku autonoomiat kuni iseseisvuseni välja. Enne Oktoobrirevolutsiooni võimaldas selline suhtumine tekkida mõningail üsna ebaortodoksseil liitudel vähemusrahvusi esindanud kaunis parempoolsete parteide ja enamlaste vahel. See, mis nende vähemustega hiljem Nõukogude Liidus juhtus, on juba hoopis teine teema. Enne revolutsiooni jagati iseseisvuslubadusi sageli usus, et vabad sotsialistlikud rahvad liituvad Vene liitriigiga omal soovil. Enne Esimest maailmasõda ei olnud suuremates Euroopa riikides ühtegi alistatud rahvast – peale poolakate ja iirlaste –, kes oleks unistanud rahvuslikust iseseisvusest, rääkimatagi sellest, et nad oleksid iseseisvust avalikult nõudnud. Kahtlemata oli see nii Baltimaade puhul, aga ka Soomes ei toimunud enne sõda ei avalikku ega põrandaalust tegevust, mis oleks taotlenud iseseisvust. Soomlased oli tsaaririigi ainus mittevene rahvas, kellel oli lubatud säilitada ja arendada ulatuslikku autonoomiat koos oma valitsuse, raha ja postmarkidega ning pärast 1906. aastat ka tollase maailma kõige modernsema ja demokraatlikuma rahvaesindusinstitutsiooni toel. Tegelikult olid soomlased tsaari kõige truumad alamad ja saanud suuresti just tänu sellele võimaluse oma autonoomiat arendada. Alles 1890. aastatel, kui panslavistide venestamisprogramm jõudis Soome, hakati Vene valitsust avalikult kritiseerima ja selle vastu 1

Tuomioja 1979, lk. 151; Graf 1992, lk 106

välja astuma, aga seegi kogu poliitilist spektrit hõlmanud vastupanuliikumine ei nõudnud enne 1917. aastat rohkem kui maa täieliku autonoomia taastamist. Pinna all kääris siiski ka rahvusküsimuse radikaalsemaid käsitlusi. Kohe maailmasõja alguses näidati Soomes üles truudust ja paljud soomlased astusid vabatahtlikult tsaariarmeesse, kus oli 1809. aastast alates teeninud tuhandeid soome ohvitsere. Vene armees teenis aastatel 1809–1917 rohkem kindrali auastmeni tõusnud soomlasi – näiteks Mannerheim –, kui Rootsi armees samal ajavahemikul üldse kindraleid oligi. Aga kui sõda võttis reaalse kuju, hakkas ka Soome põhiseadusliku opositsiooni aktivistide tiib otsima kontakti keiserliku Saksamaaga, et leida toetust soomlaste püüdlustele. 1914. aasta novembris tegi rühm üliõpilasliidreid ja vanemaid aktiviste algust hiljem jäägriliikumise nime all tuntuks saanud tegevusega. Esmalt uurisid nad võimalust saada tuge ja sõjalist väljaõpet Rootsist. 1915. aastal said nad Saksa kindralstaabist vastuse, et Soomest võib saata vabatahtlikke Saksamaale sõjalist väljaõpet omandama. Kokku liitus ligi 1900 eri ühiskonnaklassidesse kuulunud Soome noorukit väega, millest moodustati Saksa jäägripataljon. Enamik neist naasis Soome 1918. aastal, et osaleda valgete poolel kodusõjas. Soomes oli pärast Esimese maailmasõja puhkemist poliitiliselt suhteliselt vaikne. Saksa vägede maabumise hirmus toodi riiki Vene vägesid ning Soome tööstus lõikas alguses Vene armee tellimustelt arvestatavat majanduslikku kasu. Teisalt põhjustasid toiduainetenappus ja raha väärtuse kahanemine sõja jätkudes siiski järjest kasvavat rahuolematust. Sõja ajal parlamenti kokku ei kutsutud, aga 1916. aastal korraldati siiski seadusega ette nähtud valimised, kus sotsiaaldemokraadid saavutasid kahekolmandikulise häälteenamuse. Alles 1917. aasta revolutsioon Venemaal avas võimalused poliitiliseks tegevuseks ja Eduskunta kogunemiseks. Kõik autonoomiat rikkunud määrused tühistati ja sotsiaaldemokraadid Oskari Tokoi juhtimisel moodustasid koos kodanlike parteidega uue senati ehk valitsuse. Sotsiaaldemokraadid võtsid

vastu radikaalse iseseisvusmeelse programmi ja surusid kodanlike iseseisvuslaste toel 1917. aasta juulis Eduskuntas läbi seaduse, millega kukutatud tsaarile kuulunud võim Soome valitsemisel kanti üle parlamendile, kuigi ilma, et see oleks otseselt puudutanud ka välissuhteid ja riigikaitset. Kerenski juhitud Venemaa ajutine valitsus reageeris sellele nii, et saatis kodanlike senaatorite toetusel Soome Eduskunta laiali. See suurendas kibestumist ning tekitas parempoolsete ja vasakpoolsete vahel pingeid, mistõttu mõlemad hakkasid moodustama ja relvastama oma sõjalisi jõude, punakaarti ja kaitseliitu. Eduskunta laialisaatmisele järgnenud uutel valimistel kaotasid sotsiaaldemokraadid oma ülekaalu, kuulutasid seejärel novembris välja nädalase üldstreigi, aga ei alustanud veel võimuhaaramist, mida nõudsid radikaalid. Pärast enamlaste riigipööret Petrogradis esitas Pehr Evind Svinhufvudi juhitud senat ehk kodanlik koalitsioonivalitsus Eduskuntale iseseisvusdeklaratsiooni, mille Eduskunta 6.12.1917. a ratifitseeris. Sotsiaaldemokraadid toetasid iseseisvust, aga mitte deklaratsiooni: partei leidis, et iseseisvusdeklaratsiooni üle oleks tulnud Venemaaga läbi rääkida ja kokku leppida. Seda Svinhufvudi valitsus ei soovinud ja järgmiseks pöördus ta Saksamaa, Antandi ja Skandinaavia riikide poole ning palus neilt Soome iseseisvuse tunnustamist. Venemaa poole nõustus Svinhufvudi valitsus pöörduma alles siis, kui kõik nood riigid soovitasid hankida tunnustuse Petrogradist, enne kui nemad hakkavad kaaluma oma tunnustust. Svinhufvud sõitis Petrogradi, kus ootas rahvakomissaride nõukogu ukse taga, kuni Lenini juhitud Venemaa valitsus otsustas 1917. aasta viimasel päeval tunnustada Soome iseseisvust. Nädal hiljem järgisid Prantsusmaa, Rootsi ja Saksamaa Venemaa eeskuju. See oli iseseisvumisprotsessi kõige kergem osa. Vaid aasta varem ei olnud keegi avalikult lootnud Soome iseseisvust ja vähesed olid sellest isegi salaja unistanud, aga kiired muutused ja impeeriumi vajumine anarhiasse muutsid sidemete säilitamise Venemaaga isegi täieliku autonoomia tingimustes senisest riskantsemaks ja

vähem köitvaks alternatiiviks, mis omakorda pakkus võimaluse kuulutada välja iseseisvus. Iseseisvuse väljakuulutamine oli üks asi, aga tunnustuse hankimine hoopis teine, nagu ka iseseisvuse säilitamine. Ilma sõprade ja liitlasteta olid väikeriikide väljavaated ebakindlad, ent liitudesse kuulumisega kaasnesid teatavad ohud, nagu paljud rahvad tunda said. 1917. aastal Brest-Litovskis sõlmitud relvarahu lõpetas küll lahingud Saksa idarindel, aga Soomes oli endiselt 40 000 Vene sõdurit. Suurem osa neist soovis ainult võimalikult kiiresti koju tagasi pöörduda, sest enamikul ei olnud mingit soovi osaleda poliitilistest kirgedest varjutatud lahingutes. Aga nende kohalolek ei sobinud kokku iseseisva riigi positsiooniga, mille Soome oli lõpuks saavutanud. Vene väed ei põhjustanud Soome kodusõda, mis vallandus napilt seitse nädalat pärast iseseisvuse väljakuulutamist, aga nad tõmmati sündmuste keerisesse. Sõda algas 27. jaanuaril korraga Helsingis ja Pohjanmaal. Kui sotsiaaldemokraatliku partei, ametühingu ja punakaardi esindajatest moodustatud ajutine komitee otsustas haarata võimu Helsingis ja Pohjanmaal, kuhu Svinhufvudi valitsus oli pingete kasvades tõmbunud, asus valgete vägede ülemjuhatajaks nimetatud Mannerheim Vene vägedelt relvi ära korjama, hoolimata viimasel hetkel senatilt saadud telegrammist, kus kästi tegevuse alustamist edasi lükata. Kodusõda oli lühike, aga verine – nagu kodusõjad tavaliselt – ning sellele järgnenud veelgi verisem arveteklaarimine jättis pikaks ajaks valusa armi. Punased aeti Helsingist kümne nädalaga välja ja 1918. aasta mai lõpuks oli sõda lõppenud nende kaotusega. Vaasasse taandunud senat oli pöördunud abipalvega Saksamaa poole. Saksamaa vastas palvele nii, et saatis Soome Läänemere diviisi kindral Rüdiger von der Goltzi juhtimisel. Diviis maabus Hankos ja marssis kümne päevaga Helsingisse. Taganevad punased osutasid ainult nappi vastupanu. Saksamaa ja Venemaa sõjategevus oli veebruaris uuesti lõkkele löönud ning Saksamaa, kes oli juba

varem hõivanud Eesti saared, liikus nüüd edasi, okupeerides seni vallutamata osad Baltikumis ja osa Ukrainast, enne kui Nõukogude Venemaa soostus uuendama relvarahu talle varasematest palju ebasoodsamatel tingimustel. Valgete seisukohast oli Soome kodusõda vabadussõda, mille tulemusel Soome vabanes Venemaa võimu alt. Teisalt muutus Soome selle tagajärjel 1918. aasta suve ja sügise jooksul Saksamaast sõltuvaks vasallriigiks, mis sõlmis Saksamaaga tollele Soomes ulatuslikke õigusi ja suure mõjuvõimu andvad lepingud. Saksamaa mõju saavutas haripunkti Soome mittetäieliku koosseisuga parlamendi (sellest olid välja jäetud kõik sotsiaaldemokraadid peale ühe) 9. oktoobri otsusega valida Hesseni prints Friedrich Karl Soome kuningaks. Kõigest kuu aja pärast seisis Saksamaa silmitsi kaotusega, mis tegi ühtlasi lõpu Soome monarhistide plaanidele. Soome pidi oma poliitikat nüüd muutma, et saavutada sõja võitnud liitlaste usaldus ning lõpetada Soome ja Nõukogude Liidu sõjaseisukord. Ümberorienteerumine võttis aega ning seetõttu oli Soome välispoliitiline kurss veel aastaid ebaselge ja riigi positsioon iseseisva riigina väljakujunemata. Tagantjärele vaadates on Soome ajaloolased rohkem või vähem ühel nõul, et Soomel oli õnne: kui sündmused maailmasõja ajal ja pärast seda oleksid kulgenud teist rada, võinuks juhtuda, et Soomel ei oleks avanenud võimalust iseseisvust välja kuulutada või säilitada, ükskõik millised ka olnuks soomlaste endi püüdlused või otsused. Kui võrrelda Soome ja Balti riikide ajalugu, tundub Soome iseseisvus nende riikide omast palju rohkem ettemääratuna ning tingimused, milles Soome oli sunnitud oma otsuseid ja valikuid tegema, selgematena. Nii on mõistetav, et Eesti iseseisvumise tee oli keerukam ja protsessis osalejad olid oma valikutes mitmes suhtes ebakindlamad. Kui veel aasta enne Eesti iseseisvumise väljakuulutamist oli selle võimalikkusse uskujaid vähe, siis neid, kes kartsid selle kaotamist juba enne Teise maailmasõja algust, oli palju rohkem. Teadmatus

ja ebakindlus ses suhtes, mida peaks tegema või mida on üldse võimalik teha, oli suur. Üks nendest, kes seda võimalust arvestasid ja kes katsusid tegutseda iseseisvuse säilitamise nimel, oli Jaan Tõnisson. See, et me saame tagantjärele tõdeda tema hoiatuste õigsust, ei tähenda, et tema soovitatud meetoditega oleks olnud võimalik iseseisvuse kaotamist vältida.

JAAN TÕNISSONI LAPSEPÕLV JA NOORUS 1710. aastal kaotas Rootsi Põhjasõjas Balti alad Venemaale ja kaotus kinnitati 1721. aastal Uusikaupunki rahuga. Ühtlasi lõppes Rootsi sada aastat kestnud ajastu Euroopa suurriigina. Praegune Eesti oli enne iseseisvumist jagunenud kaheks kubermanguks, põhjapoolseks Eestimaaks ja lõunapoolseks Liivimaaks. Viimane omakorda jagunes eestlastega asustatud põhjapoolseks osaks, kuhu kuulusid näiteks Viljandi ja Tartu, ning lätlastega asustatud lõunapoolseks osaks. Põliselanikel ei olnud sõnaõigust ei Eestimaal, Liivimaal ega lõunapoolseimas Balti kubermangus Kuramaal. Saksa ordurüütlite järeltulijatel, kes olid need alad 13. sajandil vallutanud, oli siinsetes kubermangudes piiratud autonoomia. See põhines tsaari tagatisel, mille see oli piirkonda Venemaaga liites sakslastele nende privileegide säilitamiseks andnud. Niisiis erines Eesti seisund Vene impeeriumis Soome omast. Rootsi oli pärast kaotust 1808.–1809. aasta Soome sõjas loobunud juba niigi venelaste hõivatud Soomest Hamina rahulepinguga 1809. aastal. Rahulepingus ei mainita küll Soomet, vaid loetakse üles Rootsi üheksa idapoolset maakonda, mis siirdusid Vene võimu alla, aga Hamina rahu ja sellele eelnenud Porvoo maapäeva on siiski peetud praeguse Soome loomise aluseks, kuigi Stockholmi võimu alt Peterburi alamateks saanud soomlased seda tollal veel nii ei tajunud. Porvoo maapäev on Soome ajalookäsitluses tagantjärele omandanud riigiloomisakti olemuse, sest Aleksander I, võttes vastu seisuste truudusvannet, tõstis oma kõnes Soome „rahvaste sekka” 22

ning lubas järgida ja säilitada Soomes senini kehtinud seadusi. Olenemata sellest, kuidas tõlgendada Porvoos antud lubaduse iseloomu ja tsaari kavatsusi, on fakt, et Vene võimu alla siirdudes said loovutatud maakonnad omaette Soome haldusvõimu – esmalt valitsusnõukogu (hallituskonselji) ja seejärel senati juhtimisel –, mis rakendas maa enda õiguskorda ja Rootsilt päritud õigust. Nii oli Soomel 19. sajandi jooksul võimalus vähehaaval tugevdada ja arendada oma rahvuslikke võimuinstitutsioone. 1861. aastal saadi ka oma raha ning säilitati ja laiendati poliitilisi vabadusi, mis Venemaal poleks kõne allagi tulnud. Seega oli Soomel võimalus võtta enda kanda kogu iseseisvale ja suveräänsele riigile kuuluv võimutäius kohe pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1917. aastal. Soome lahe lõunakaldal olid lood palju kehvemad. Balti kubermangudel ei olnud mingisugust autonoomiat ning tõsiasi, et tsaar oli uuendanud maaomanikest saksa eliidi privileege, ei olnud suurendanud elanikkonna enamiku, eestlaste õigusi. Erinevalt Soomest, kus kohaliku, küll rootsi keelt kõneleva, kuid rahvuslikult meelestatud eliidi ridadest olid pärit ka esimesed rootsi keele soome keele vastu välja vahetanud fennofiilid, ei samastanud baltisakslased end elanikkonna enamikuga. Nad moodustasid, üksikud erandid välja arvatud, eestlastega distantsi hoidva ja nendesse koloniaalisanda kombel üleolevalt suhtuva vähemuse. Eestlaste rahvuslikud pürgimused hakkasid kuju võtma 19. sajandi teisel poolel. Sel ärkamisajal asus rahvuslik liikumine esimesena kaitsma kohaliku elanikkonna keelt; liikumise eesmärk oli saada tunnustus eesti keelele ja luua eestikeelset kirjandust. Vähehaaval politiseeruv rahvuslik liikumine sattus vastuollu Venemaal tugevnenud natsionalistliku ja panslavistide liikumisega. Kuigi Vene riigi toetatav õigeusu kirik kogus jõudu ja leidis Eestis uusi liikmeid, säilitas luteri kirik siiski võimupositsiooni. Kirikul oli märkimisväärne roll näiteks selles, et kirjaoskus oli üsna üldiselt levinud. Teisalt tekitas suhe kirikuga – kus võim kuulus veel pikka aega saksa kirikuõpetajatele – lahkarvamusi ka rahvusliku liikumise sees.

19. sajandil arenes Eesti majandus kiiresti ja sajandivahetuseks oli Eestist saanud Vene impeeriumi kõige arenenuma tööstusega piirkond. Tööstustöölised olid siiski enamasti venelased, samal ajal kui eestikeelse elanikkonna peamiseks elatusallikaks jäi põllumajandus. 1850. aastatest alates muutus üha levinumaks maa harijate, st eestlaste maaomand. Balti kubermangudes oli pärisorjus kaotatud varem kui Venemaal, aga tegelikud võimusuhted hakkasid maapiirkondades muutuma alles pärast seda, kui sakslased hakkasid maad müüma seda janunevatele eestlastele. Põllumajandus oli suhteliselt arenenud ja eelkõige linaeksport Inglismaale tõi maapiirkondadesse uut jõukust. 1880. aastatel Baltikumis alustatud venestamispoliitikal oli selge usulis-kultuuriline rõhuasetus, mis avaldus kavatsusena kindlustada vene keele ja õigeusu kiriku seisundit. Ühtlasi esindas see Venemaa üldisemat kavatsust ühtlustada Balti kubermangude haldustavad ülejäänud riigi tavadega. Algul ei olnud poliitika suunatud eelkõige eestlaste vastu, sest otsesemalt ähvardas see baltisakslaste eelisseisundit – 1881. aastal troonile tõusnud Aleksander III oli esimene keiser, kes ei kinnitanud enam selge sõnaga sakslaste privileege. Aga erinevalt Soomest, kus venelased suhtusid soosivalt soome keele positsiooni tugevdamisse, sest leidsid, et see aitab nõrgendada tihedaid sidemeid Rootsiga, ei tekkinud Eestis kunagi tsaarivalitsuse ja Eesti rahvusliku liikumise mitteametlikku liitu. Eesti rahvusliku ärkamisaja esimene järk oli olnud peaasjalikult kultuuri- ja keelekeskne. Selle perioodi kõige tähtsam saavutus oli „Kalevipoeg”, F. R. Kreutzwaldi kogutud ja aastatel 1857–1861 avaldatud eesti rahvuseepos. Jakob Hurt hakkas korraldama „Kalevipoja” lugemise õhtuid Tartu ülikooli üliõpilastele ning algatas ühtlasi protsessi, mis viis eestlaste esimese oma üliõpilasorganisatsiooni, Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamiseni 1870. aastal. Hurt, Johann Voldemar Jannsen ja viimase tütar, armastatud poetess Lydia Koidula, ning Ado Grenzstein olid selle kultuurikeskse liikumise tähtsaimad teerajajad. Liikumine pani aluse eestikeelsele ajakirjandusele ja korraldas esimese ülemaalise laulupeo 1869. aastal.

1880. aastatel hakkas neile liikumise esimese põlvkonna mõõdukatele esindajatele konkurentsi pakkuma radikaalsem ja poliitilisem suund eesotsas Carl Robert Jakobsoniga. Jakobson oli kirjanik, õpetaja ning Viljandi ajalehe Sakala toimetaja. Konflikt saavutas haripunkti Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul 1881. aastal, mil Jakobson valiti selle presidendiks ning Hurda pooldajad, teiste hulgas Kreutzwald, Jannsen ja Grenzstein, lahkusid selle tõttu seltsist. Jakobsoni pooldajad ei uskunud ajapikku enam vanema põlvkonna mõõdukate kombel Vene ametivõimude heatahtlikkusse Eesti ja eestlaste huvide esindamisel. PERE JA ÕPINGUD Jaan Tõnisson sündis 22. detsembril 1868. aastal Mursi talus Viljandimaal Tänassilmas jõukas ja iseseisvas talupoja peres. Tema vanaisa, aastatel 1806–1871 elanud Johann, oli võtnud oma isa Tõnise järgi perekonnanimeks Tõnisson. See nimi on Eestis suhteliselt levinud ning näiteks Eesti Vabadussõja kangelaste hulka kuulunud kindral ja hilisem Tartu linnapea Aleksander Tõnisson ei kuulu samasse suguvõssa. Johann Tõnissoni poeg Jaan abiellus 1858. aastal Mari Veimanniga. Nende ettevõtlik ja töökas perekond pidas kindlal käel ning peaaegu paarikümne sulase ja tüdruku abiga sajahektarilist talu. Kui selle kahekambriline elumaja 1872. aastal maha põles, ehitati asemele uus ja suurem. Elu ei olnud siiski kerge, sest talu laiendamiseks tuli võtta võlgu ja pealegi vaevas peremeest kopsuhaigus, mistõttu teda ei võetud nekrutiks. Perekond esindas sotsiaalselt tõusvat, maaomanikest talupoegade kihti, mis taotles keskklassi positsiooni ja võttis omaks rahvusliku liikumise edumeelsed väärtushinnangud. Perekond ei olnud kirikuskäija rahvas, aga oma mõju avaldas Eesti maapiirkondade hernhuutlik vaim. Jaan Tõnisson oli üheksalapselise pere viies laps, tal oli kolm vanemat ja kolm nooremat venda ning üks vanem ja üks noorem õde. Jaan oli isa nimekaim ja vanemate vaieldamatu lemmik, mis

Jaan T천nisson 체lal paremal koos vanemate ja vendadega. Foto: Eesti filmiarhiiv / E. Selleke

aitas kaasa sellele, et temast kasvas enesekindel nooruk. Varjuküljena avaldus enesekindlus paljude arvates liigse autoritaarsusena ning seetõttu ei olnud ta alati kõige koostöövõimelisem. 1876. aastal tabas peret valus löök, kui suri Jaan vanem. Noorem Jaan oli alles kaheksa-aastane ja kõik pere tollal elus olnud kuus last olid veel alaealised. Isa kohale asus nüüd vanim poeg, 17-aastane Mats. Mats oli sunnitud kooli pooleli jätma, aga hoolitses koos emaga selle eest, et Jaanil oleksid parimad kättesaadavad võimalused haridust omandada. Jaanil olid temast märksa tagasihoidlikuma ja vaiksema vanema vennaga lähedased suhted. Poisil oli raske kooliga kohaneda. Ta alustas suhteliselt hilja, alles üheksa ja poole aastaselt kohalikus külakoolis, ilma et sellega oleks teadaolevalt kaasnenud mingeid probleeme. Aga edasine koolitee Viljandis oli juba üsna tormiline. Vastuolude tõttu õpetajatega oli ta sunnitud kahel korral kooli vahetama. Külakoolis loeti C. R. Jakobsoni lugemikku ja Jakobsonist oli saanud Tõnissonile iidol, kelle ajalehte Sakala ta õhinal luges ja kelle kõiki läheduses peetud kõnesid ta kuulamas käis. Viljandi vallakooli õpetajate seas ei olnud kuigivõrd Jakobsoni pooldajaid ning nad mõistsid Jaani aktiivsed ja häälekad Jakobsoni vaateid toetavad avaldused hukka, mistõttu iseteadlik poiss keeldus koolis edasi õppimast. Järgmises, saksakeelses Viljandi algkoolis põhjustas poliitika vähem raskusi ja ta lõpetas kaheaastase kooliprogrammi ühe aastaga 1883. aasta kevadel. Viieteistkümneaastane Jaan oli innukas ja kärsitu õpilane ning tahtis ka järgmises koolis, Viljandi maagümnaasiumis, ühe klassi vahele jätta, aga seda ei lubatud. Keelamise taga oli joonistamisõpetaja, kellega Tõnisson sattus tõsisesse vastuollu. Peagi jättiski ta kooli pooleli ja jätkas eraõpetaja juhendamisel. Ta jäi siiski koolikaaslaste sõpruskonda ja valiti umbes kolmekümnest poisist koosneva rahvusmeelse „salaseltsi” presidendiks. Kui ta siis 1886. aastal leidis, et on valmis eksameid sooritama, soovis ta esmalt Tartusse gümnaasiumi viimasesse klassi õppima asuda, aga võeti vastu eelviimasesse. See teda ei rahuldanud ja nii jättis ta jälle kooli

sinnapaika ning jätkas taas eraviisiliselt. Jaan sooritas gümnaasiumi lõpueksamid 1888. aasta detsembris Tallinnas teisel katsel, esimesel korral põrus ta läbi ladina keele suulisel eksamil.1 Jaan Tõnissoni värvikad ja osalt tormilisedki kooliaastad räägivad vaieldamatust andekusest ja iseseisvusest. Enamasti räägitakse sellest imetlevalt – nagu tulevase rahvusliku ikooni noorusaastaid kirjeldades sobilik. Ometi on võimalik ka teistsugused tõlgendused, mis võivad märku anda vähem imetlusväärsetest iseloomujoontest. Villem Reiman on leidnud, et Tõnissonile loomuomane mässumeelsus ei oleks kujunenud selliseks, nagu ta kujunes, kui ta oleks teiste kombel gümnaasiumis käinud ja olnud sunnitud kohanema üldise koolisüsteemiga.2 Pärast lõpueksamite sooritamist astus Jaan Tõnisson 1889. aasta jaanuaris õppima Tartu ülikooli õigusteadust, aga selle kõrval süvenes ta ka kirjandusse, loodusteadustesse ja filosoofiasse. Rootsi võimu ajal 1632. aastal asutatud Tartu ülikool kuulus Euroopa vanimate hulka. Vahepeal oli see siiski olnud peaaegu sada aastat suletud, enne kui 1802. aastal uuesti avati. Kui Tõnisson üliõpilaseks vastu võeti, oli tegu saksakeelse ülikooliga, mille pooled õppejõud olid pärit Saksamaalt ja ülejäänudki enamjaolt baltisakslased. Veel 1890. aastal oli ülikooli 1812 üliõpilase seas ainult 145 eestikeelset, 1914. aastaks kasvas nende hulk 436ni. Jakob Hurda mõjul 1870. aastal asutatud Eesti Üliõpilaste Selts registreeriti 1883. aastal. Tõnisson ei astunud seltsi liikmeks kohe pärast ülikoolis õppima asumist. Oma sõnul võõrastas ta seltsi isamaalise fassaadi taha peidetud saksa traditsioone järgivat purjutamisküllast tudengielu. Seevastu oli ta koos eeskätt EÜSi kuulunud üliõpilastega üks Fraternitas Viliensise asutajaid, millest pidi saama esimene saksa korporatsioonidega võrdne eestlaste korporatsioon.* Ettevõtmine jäi soiku, sest ülikool ei võtnud vastu korporatsiooni Roos 1938, lk 21–29; Raud 1953, lk 24–25; Tõnissoni juubelikogumik 1958, lk 22–26 2 Roos 1938, lk 29 * Autor eksib. EÜS tegi esimese katse asutada korporatsioon „Vironia” aastail 1881–1882. 1

Mursi talu, Jaan Tõnissoni sünnikodu Viljandis, Viiratsi vallas. Foto: Eesti filmiarhiiv / E. Veliste

põhikirja. Kui Tõnisson 1891. aasta alguses EÜSi liikmeks astus, organiseeris ta selle sees opositsiooni ja juba samal aastal valis selts ta oma esimeheks. Ühtlasi sai Tõnissonist ka korporatsioonide pühendunud vastane.3 EÜS oli esimest korda tõusnud Eesti rahvusliku liikumise keskmesse juba pastor Villem Reimani juhtimisel. Nüüd jätkati traditsiooni Tõnissoni eestvedamisel ja kui ametivõimud Eesti Kirjameeste Seltsi 1893. aastal ära keelasid, muutus EÜSi positsioon veelgi tähtsamaks. Tõnissoni juhitavas üliõpilasorganisatsioonis andsid nüüd tooni senisest radikaalsemad rahvuslased ning Hurt ja vanemad mõõdukad suhtusid sellesse tõrjuvalt. Siinkohal tuleb meeles pidada, et EÜS ei koondanud sugugi mitte kõiki eestikeelseid üliõpilasi. Alles pärast iseseisvumist asutati kõiki, ka saksa- ja venekeelseid üliõpilasi ühendanud üliõpilaskond, aga EÜS ja teised korporatsioonid jätkasid ka siis tegevust. EÜS 3

Roos 1938, lk 32–24

sai hiljem teisigi konkurente, esimestena 1907. aastal asutatud Fraternitas Estica ja kaks aastat hiljem asutatud Korp! Sakala. Mõlema asutajad oli EÜSist lahkunud, muu hulgas rahulolematuna sellega, et EÜS tegutses Tõnissoni mõju ja juhtimise all veel kaua pärast seda, kui mees ise oli juba aktiivsest üliõpilaspoliitikast kaugenenud. Ei ole juhus, et Korp! Sakala asutati kaks aastat varem Tõnissoniga riidu läinud Oskar Rütli kodus. Mitmed Eesti poliitikute hilisemate kokkupõrgete ja tülide juured võisidki ulatuda üliõpilaspoliitika aegsesse rivaalitsemisse. Võimalik, et sellised vastuolud vürtsitasid ka Tõnissoni ja Konstantin Pätsi eluaegset vastasseisu. Päts olevat EÜSi liikmeks pürgides saanud paaril korral eitava vastuse. Põhjuseks toodi Pätsi kuulumine õigeusu kirikusse ja radikaalsete aadete pooldajate hulka, mis tollal ei tähendanud tingimata seda, et radikaalid oleksid ühtlasi olnud sotsialistid. Vaevalt et Tõnisson mängis isiklikult mingit rolli Pätsi kandidatuuri tagasilükkamisel, aga seda võis igal juhul pidada tema mõttekaaslaste süüks.4

Laaman 1949, lk 13; Turtola 2002, lk 40–43