yyriline

Clémence Michallon

Vaikne üüriline

Inglise keelest tõlkinud Evelin Banhard

THE QUIET TENANT © Clémence Michallon, 2023 Tõlge eesti keelde: © Evelin Banhard ja Rahva Raamat AS, 2023 Toimetaja: Reeli Ziius Küljendus ja kaanekujundus: Mai Grepp Kaanefoto: © Magdalena Russocka / Trevillion Images Projektijuht: Dea Oidekivi Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9916-14-344-5 ISBN 978-9916-14-345-2 (epub)

Tylerile

„Kuid kes ei teaks, et just nood malbed hundid on kõigist huntidest need kõige aplamad.”* Charles Perrault, „Punamütsike”

* Tõlkinud Peep Ilmet.

1. PEATÜKK

Naine kuuris Sulle meeldib mõelda, et igal naisel on keegi selline, ja tema on lihtsalt juhuslikult sinu oma.

Niimoodi on lihtsam. Kui keegi ei ole vaba. Sinu maailmas ei ole kohta neile, kes on endiselt väljas. Sa ei tunne heameelt nende juukseid sasiva tuule üle ega salli päikesepaistet nende ihul.

Ta tuleb öösel. Keerab ukse lukust lahti. Astub saapaid lohistades läbi kuivanud lehtede maas. Sulgeb enda järel ukse, tõmbab riivluku kinni.

See mees: noor, tugev, hoolitsetud. Sa meenutad päeva, mil te kohtusite, seda põgusat hetke, enne kui ta oma tõelise loomuse paljastas, ja sa näed: meest, kes tunneb oma naabreid. Kes sorteerib prügi ja viib selle alati õigel ajal välja.

Kes seisis sünnitustoas sel päeval, kui tema laps ilmale tuli, valmis vankumatult tõrjuma kõike kurja maailmas. Emad näevad teda toidupoe kassasabas ja suruvad oma beebi tema käte vahele: Kas sa saaksid teda korra hoida, ma unustasin imikutoidu, olen kohe tagasi.

5

Ja nüüd on ta siin. Nüüd on ta sinu oma.

Kõik toimub alati kindla korra järgi.

Ta heidab sulle pilgu, sellise, mis on mõeldud inventuurina. Sa oled siin. Kõigi oma kahe jala, kahe käe, ühe torso ja ühe peaga.

Siis on ohke kord. Tema seljalihased lõdvestuvad, kui ta teie ühisesse hetke sisse elab. Ta kummardub reguleerima elektriradiaatorit või ventilaatorit, vastavalt aastaajale.

Sa sirutad käe välja ja saad Tupperware’i karbi. Veel aurava lasanje, kartuli-hakklihavormi, tuunikalahautise või mis tahes muu roa. Tulikuum toit kõrvetab sinu suulakke villid.

Ta annab sulle vett. Mitte kunagi klaasiga. Alati plaskus.

Ei midagi sellist, mida saaks lõhkuda või teritada. Külm vedelik läkitab sinu hammastesse elektrilööke. Aga sa jood, sest praegu on joomise aeg. Pärast tunned veel kaua suus metalli maitset.

Ta annab sulle ämbri ja sa teed, mis vaja. Häbi ei tunne sa juba enam ammu.

Ta võtab sinu jätted ja jätab su umbes minutiks üksi. Sa kuuled teda väljas, kohe seina taga, tema saabaste müdinat maapinnal, vee lahvamist voolikust. Kui ta tagasi tuleb, on ämber puhas, seebivett täis.

Ta vaatab pealt, kui sa end pesed. Sinu keha hierarhias oled sina üüriline ja tema majaperemees. Ta ulatab sulle sinu tööriistad: seebitüki, plastmasskammi, hambaharja, väikese hambapastatuubi. Kord kuus täišampooni. Sinu keha: lõputu murede allikas, ja tema hoiab neid vaos. Iga kolme nädala tagant võtab ta oma tagataskust küünetangid. Ta ootab, kuni sa klõpsid end taas esinduslikuks, ja võtab need siis tagasi.

Ta võtab need alati tagasi. Te olete seda juba aastaid teinud.

6

Sa paned end uuesti riidesse. See tundub sulle mõttetu – arvestades seda, mis järgmiseks juhtub –, aga nii on ta kord otsustanud. See ei tuleks ilmselt välja, kui sa seda ise teeksid.

See peab olema tema, kes tõmbab lahti lukud, avab nööbid, koorib maha kihid.

Tema ihu geograafia: kõik see, mida sa ei tahtnud teada saada, aga said siiski. Sünnimärk tema õlal. Tema nabast allapoole jooksev karvariba. Tema käed: tema sõrmede pigistus.

Tema peopesa keevaline surve sinu kaelal.

Kõige selle ajal ei vaata ta sulle kordagi otsa. Asi pole sinus. Asi on kõikides naistes ja kõikides tüdrukutes. Asi on temas ja kõiges selles, mis käärib tema peas.

Kui see on läbi, ei jää ta kunagi aega viitma. Ta on maailmas elav mees, keda kutsuvad kohustused. Perekond, majapidamise juhtimine. Koduste ülesannete kontrollimine. Filmide vaatamine. Naise rõõmustamine ja tütre hällitamine.

Tema tööde nimekirjas on peale sinu ja su väikese olemasolu muudki, ja see kõik nõuab enda taha linnukest.

Aga mitte täna õhtul.

Täna õhtul muutub kõik.

Täna on see õhtu, mil sa näed, kuidas see mees – see väga ettevaatlik mees, kelle sammud on alati äärmiselt kaalutletud – rikub omaenda reegleid.

Ta ajab end püsti, toetades peopesad vastu puupõrandat.

Imekombel ei jää tema sõrmedesse ühtegi pindu. Ta paneb püksirihma pandla naba all kinni, tõmbab metalli vastu oma vöökoha prinki nahka. „Kuule,” ütleb ta.

Miski teravdub, kõige olemuslikum osa sinust muutub valvsaks.

7

„Sa oled siin juba piisavalt kaua olnud.”

Sa uurid tema nägu. Ei midagi. Ta on napisõnaline, vaoshoitud näoilmetega mees. „Mida sa sellega mõtled?” küsid.

Ta heidab fliisi õlakehitusega selga tagasi, tõmbab luku kurguni kinni. „Ma pean kolima,” ütleb ta.

Sa pead jälle küsima: „Mida?” „Uude majja.” „Miks?”

Ta kortsutab kulmu. Avab suu, nagu hakkaks midagi ütlema, aga muudab siis meelt.

Mitte täna õhtul.

Sa sunnid teda lahkudes sulle otsa vaatama. Sa tahad, et ta naudiks sinu segadust, kõiki neid vastamata jäänud küsimusi.

Sa tahad, et ta tunneks sinu teadmatusse jätmisest mõnu.

Kuuris ellujäämise esimene reegel: ta võidab alati. Sa oled selle eest viis aastat hea seisnud.

8

2. PEATÜKK

Emily Mul pole aimugi, kas Aidan Thomas teab minu nime. Ma ei kannaks tema peale vimma, kui ei teaks. Tal on tähtsamatki meeles pidada kui selle tüdruku nimi, kes talle kaks korda nädalas kirsikoolat valab.

Aidan Thomas ei joo. Mitte alkoholi. Kena mees, kes ei joo, võiks olla probleem ühele baaridaamile, aga minu armastus ei käi kangema kraami kaudu; minu armastus käib selle kaudu, et inimesed tulevad minu baarileti äärde istuma ja usaldavad end tunniks või paariks minu hoole alla.

Aidan Thomas pole selles just meisterlik. Ta on hirv maantee ääres, liikumatult paigal, kuni sa mööda sõidad, valmis jooksu pistma, kui sa liiga suurt huvi ilmutad. Sestap lasen tal minu juurde tulla. Teisipäeviti ja neljapäeviti.

Püsiklientide tulvas on ta ainuke, keda ma tahan näha.

Täna on teisipäev.

Kell seitse hakkan ukse poole vaatama. Valvan ühe silmaga tema tulekut ja teisega kööki – oma peaettekandjat, oma sommeljeed, oma ülemkokka, kes on täielik sitapea.

9

Mu käed liiguvad autopiloodil. Üks kokteil Sidecar, üks Sprite, üks viski koolaga. Uks läheb lahti. See ei ole tema.

See on naine ukse lähedal olevast neljasest lauast, kes pidi minema oma autot teise kohta parkima. Üks bitters soodaveega. Uus kõrs tagumises lauas istuvale lapsele. Aruanne minu peaettekandjalt: neljases lauas istuvale seltskonnale ei maitsenud pasta. See oli kas külm või mitte piisavalt vürtsikas. Mis neile täpselt ei meeldi, pole selge, aga millegi üle nad nurisevad, ja Cora ei kavatse oma jootrahast ilma jääda selle pärast, et köögis ei osata toitu soojana hoida. Rahusta Cora maha. Ütle talle, et ta laseks kokkadel uue pasta teha ja sellele vabanduseks mingi tasuta kõrvalroa lisada. Või Sophiel, meie pagaril, neile magustoidu saata, kui tundub, et selles seltskonnas on maiasmokkasid. Mida tahes, peaasi et nad vait jääksid.

See restoran on vajaduste must auk, koletis, kelle rahuldamine on võimatu. Mu isa ei küsinud kunagi minu arvamust, ta lihtsalt oletas, et ma võtan tema koha üle. Ja siis võttis ta kätte ja suri ära, sest nii kokad teevad – eksisteerivad kuumuse ja kaose hämus vaid selleks, et lõpuks kõige kordaseadmine sinu hoolde jätta.

Ma surun sõrmedega oimukohti, püüan õudu eemale peletada. Võib-olla on asi ilmas – on oktoobri esimene nädal, ikka veel varasügis, aga päevad muutuvad lühemaks, õhk jahedamaks. Võib-olla on asi milleski muus. Aga täna õhtul tundub iga ebaõnnestumine kuidagi eriti teravalt minu süü olevat.

Uks läheb lahti.

See on tema.

10

Miski mu sees süttib põlema. Pulbitsema hakkab mingi rõõm, selline, mis tekitab minus tunde, nagu oleksin väike ja natuke räpane ja võimalik, et üsna rumal, aga see on kõige meeldivam tunne, mida see restoran suudab pakkuda, ja see on teretulnud. Kaks korda nädalas on see teretulnud.

Aidan Thomas istub vaikides minu baarileti ääres. Me ei räägi rohkem kui tavaliste viisakuste vahetamine. See on tants, ja me teame oma samme peast. Klaas, jääkuubikud, limonaadikraan, papist klaasialus. Vana kooli kursiivkirjas kirjutatud Amandine selle peal. Üks kirsikoola. Üks rahulolev mees. „Aitäh.”

Ma läkitan talle põgusa naeratuse ja lasen kätel käia.

Askeldan – loputan šeikerit, sätin oliivi- ja sidruniviilupurke – ja heidan talle aeg-ajalt vargsi pilke. Nagu luuletus, mida tean peast, aga millest ma kunagi ei tüdine: sinised silmad, tumeblondid juuksed, korralikult pügatud habe.

Väikesed kortsukesed silmade all, kuna ta on elanud. Kuna ta on armastanud ja kaotanud. Ja siis tema käed: üks lebab leti peal, teine hoiab klaasi ümbert kinni. Kindlad. Tugevad.

Käed, mis jutustavad lugu. „Emily.”

Cora naaldub baarileti vastu. „Mis nüüd siis?” „Nick ütles, et me peame ristluutüki ära viskama.”

Ma surun ohke alla. Cora ei ole Nicki jonnihoogudes süüdi. „Ja miks me peaksime seda tegema?” „Ta ütleb, et see pole õigesti tükeldatud ja küpsetamisajad ei klapi.”

11

Ma rebin pilgu Aidanilt lahti, et Corale otsa vaadata. „Ma ei väida, et tal on õigus,” ütleb Cora. „Ta lihtsalt ... palus mul sulle öelda.” Ükskõik mis muul ajal läheksin baarileti tagant ära ja klaariksin ise Nickiga. Aga seda hetke ma tal endalt röövida ei lase. „Ütle talle, et ma olen teate kätte saanud.”

Cora jääb ootama. Ta teab sama hästi nagu ma ise, et „teate kätte saanud” ei pane Nicki ealeski taanduma. „Ütle talle, et kui keegi selle liha üle kurdab, tegelen asjaga isiklikult. Ma luban. Ma võtan kogu süü enda kaela. Ristiluusõjad on minu pärusmaa. Ütle talle, et täna on toidust lausa vaimustuses oldud. Ja ütle talle, et ta peaks muretsema vähem ristluutüki ja rohkem roogade soojana hoidmise pärast, kui tema poisid viivad lauda külma toitu.”

Cora tõstab käed, nagu ütleks olgu peale, olgu peale. Ta läheb tagasi kööki.

Nüüd luban endal ohata. Ma kavatsen võtta ette paar martiiniklaasi, mille peaks läikima hõõruma, kui tunnen, et keegi vaatab mind.

Aidan.

Ta on pilgu letilt tõstnud, naeratab mulle imenatuke. „Ristiluusõjad, mis?”

Pagan. Ta kuulis.

Ma sunnin end itsitama. „Vabandust.”

Ta raputab pead, võtab oma kirsikoolast lonksu. „Pole tarvis vabandada,” ütleb ta.

Ma naeratan talle vastu ja keskendun martiiniklaasidele, seekord kohe päriselt. Silmanurgast näen, kuidas Aidan joob

12

oma koola ära. Me jätkame oma koreograafiat: peakallutus, millega ta küsib arvet. Põgus käeviibe hüvastijätuks.

Ja niisama lihtsalt ongi mu päeva parim hetk möödas.

Ma võtan Aidani arve – kaks dollarit jootraha, nagu alati – ja tema tühja klaasi. Ma märkan seda alles siis, kui baariletti pühkima hakkan: tõrge, muutus meie hoolega harjutatud paaristantsus.

Tema klaasialus. See papist klaasialus, mille ma tema joogi alla libistasin. Nüüd peaksin ma selle prügikorvi viskama, aga ma ei näe seda. Äkki see kukkus maha? Ma lähen teisele poole letti, vaatan selle baaripuki alla, millel ta vaid mõne minuti eest istus. Ei midagi.

Kindel mis kindel, nii kummaline kui see ka pole. Klaasialus on kadunud.

13

3. PEATÜKK

Naine kuuris Ta tõi su siia.

Tema kodu nägid sa vaid vilksamisi, heites vargsi põgusaid pilke, kui ta mujale vaatas. Aastate jooksul oled sa neid pilte hoolega uurinud, iga detaili külge klammerdunud: maalapi keskel olev maja. Roheline muru, pajupuud. Iga taim pügatud, iga lible hoolitsetud. Krundil laiali puistatud väiksemad hooned nagu küpsised kandikul. Eraldi garaaž, küün, jalgrattahoidja. Puuokste vahelt läbi vingerdavad elektriliinid. Sa said teada, et see mees elab vaikses ja kaunis kohas. Sellises, kus lastel on hea joosta, lilledel hea õitseda.

Ta kõndis kiiresti, mööda sillutamata teed alla ja mäekünkast üles. Maja kadus kaugusse, selle asemel oli nüüd pikk puuderivi. Ta jäi seisma. Polnud kusagilt kinni haarata, ei kedagi, keda hüüda. Sa seisid ühe kuuri ees. Neli halli seina, viilkatus. Mitte ühtegi akent. Ta võttis metallist tabaluku kätte, valis võtmekimbust ühe võtme.

Kuuris sees õpetas ta sulle uue maailma reegleid.

14

„Sinu nimi,” ütles ta. Kuigi ta põlvitas, kõrgus ta siiski sinu kohal, käed kahel pool su nägu, nii et su vaateväli algas ja lõppes tema sõrmedega. „Sinu nimi on Rachel.”

Sinu nimi ei olnud Rachel. Ta teadis su õiget nime. Ta oli seda näinud sinu juhiloalt pärast seda, kui ta su rahakoti ära võttis.

Aga ta ütles sulle, et su nimi on Rachel, ja selle tõsiasjaga leppimine oli sinu jaoks eluliselt tähtis. Sest nii ta seda ütles, uriseva R-tähe ja tingimatu L-tähega. Rachel oli puhas leht.

Rachelil ei olnud minevikku ega elu, mille juurde naasta.

Rachel võis kuuris ellu jääda. „Sinu nimi on Rachel,” ütles ta, „ja keegi ei tea, kes sa oled.”

Sa noogutasid. Mitte piisavalt varmalt. Tema käed eemaldusid su näo juurest ja haarasid su kampsunist kinni. Ta lükkas su vastu seina, käsivars tihedalt su kaela vastas, randmeluud su hingetorru surutud. Sa ei saanud õhku, ei kübetki hapnikku. „Ma ütlesin,” lausus ta, ja maailm hakkas sinust eemale libisema, aga tema mittekuulmine ei tulnud kõne allagi, „et mitte keegi ei tea, kes sa oled. Keegi ei otsi sind. Kas sa saad aru, raisk?”

Ta lasi lahti. Enne kui sa hakkasid köhima, enne kui sa hakkasid kähinal hinge tõmbama, enne kui sa üldse midagi tegid, sa noogutasid. Nagu sa mõtleksid seda täiesti tõsiselt.

Sa noogutasid elu eest.

Sinust sai Rachel.

Sa oled juba aastaid Rachel olnud.

Rachel on sind elus hoidnud. Sina oled sind elus hoidnud.

15

Saapad, kuivanud lehed, riivlukk. Ohe. Radiaator. Kõik nagu ikka, peale tema. Täna õhtul viib ta oma rituaali läbi tõtakalt, nagu oleks vee pliidile keema jätnud. Sa mälud veel viimast kanahautiseampsu, kui ta Tupperware’i karbi sinult juba ära võtab. „Kiiremini,” ütleb ta. „Mul pole siin kogu õhtut aega.”

Selles tema rutus ei ole innukust. Pigem tundub, nagu sa oleksid laul ja ta kerib igavatest kohtadest edasi.

Ta ei võta riideid ära. Tema fliisi tõmblukk muljub sinu kõhule jälje. Üks juuksesalk jääb tema käekella pandla vahele kinni. Ta tõmbab randme eemale, kangutab end sinu küljest lahti. Sa kuuled millegi rebenemist. Su peanahk lööb tuld välja. Kõik on käegakatsutav, kõik on tõeline, olgugi et ta hõljub sinu kohal nagu kummitus.

Sul on vaja, et ta siin oleks. Koos sinuga. Sul on vaja, et ta tunneks end vabalt ja mugavalt.

Sul on vaja, et ta räägiks.

Sa ootad, kuni see on läbi. Kuni sa oled jälle riides.

Kui ta hakkab end minekule sättima, libistad käega läbi juuste. Liigutus, mille sa lasid kunagi käiku kohtingutel, toetades nahktagis küünarnukki restoranilauale, valgel T-särgil pilkupüüdev hõberipatsite kobar.

Seda tuleb ette. Sulle meenub midagi endast ja vahel need kübemed aitavad sind. „Tead, mis” ütled talle, „ma olen sinu pärast mures.”

Tema nägu tõmbub irvele. „Päriselt ka. Ma – ma lihtsalt ei saa aru. Ei muud.”

Ta hingab valjult sisse, pistab käed taskusse. „Äkki ma saaksin aidata,” teed katset. „Midagi välja mõelda, et sa saaksid siia jääda.”

16

Ta turtsatab, kuid ei astu uksele lähemale. Sa pead seda ära kasutama. Sa pead uskuma, et see on võidu algus.

Ta räägib sinuga, vahel. Mitte sageli ja alati vastumeelselt, aga räägib. Mõnel õhtul on see kelkimine. Mõnel teisel aga pihtimine. Võib-olla just sellepärast on ta sind üldse elus hoidma vaevunud: tema elus on asju, mida tal on vaja jagada, ja sina oled ainuke, kes võib neist kuulda. „Võib-olla ma leiaksin mingi lahenduse, kui sa mulle räägiksid, mis juhtus,” ütled.

Ta laskub poolkükki, nii et tema nägu on otse sinu oma ees. Tema hingeõhk on piparmündivärske. Tema peopesa su põsesarna vastas soe ja kare. Ta surub pöidlaotsa su silmakoopasse. „Sa arvad, et leiaksid lahenduse, kui ma sulle räägiksin?”

Tema pilk liigub su näolt su jalgadele. Jälestav. Põlglik.

Aga alati – ja see on tähtis – veidi uudishimulik. Selle suhtes, mida ta võib sulle teha, millest ta võib puhtalt välja tulla. „Mida võiksid sina teada?” Ta veab sõrmega üle su lõualuu, tema küüs kriibib su lõuga. „Kas sa üldse tead, kes sa oled?”

Tead küll. Nagu palvet, nagu mantrat. Sa oled Rachel. Ta leidis su. Sa tead ainult seda, mida tema on sulle õpetanud.

Sul on ainult see, mida tema on sulle andnud. Ahel ümber sinu pahkluu, seina külge naelutatud. Magamiskott. Ümberpööratud kastil need asjad, mida ta on sulle aastate jooksul toonud: kolm pehmekaanelist raamatut, rahakott (tühi), stressipall (ausõna). Suvalised ja kokkusobimatud. Asjad, mida see harakast mees on võtnud teistelt naistelt, nagu sa oled järeldanud. „Ma leidsin su,” ütleb ta. „Sa olid eksinud. Ma andsin sulle peavarju. Ma hoian sind elus.” Ta osutab tühjale toidu17

karbile. „Tead, kes sa ilma minuta oleksid? Ei midagi. Sa oleksid surnud.”

Ta tõuseb uuesti püsti. Plõksutab ükshaaval sõrmenukke.

Sa pole suurt midagi. Sa tead seda. Aga siin kuuris, tema elu selles osas, oled tal ainult sina. „Ta on surnud,” ütleb ta. Ta vaeb seda mõttes ja ütleb uuesti: „Ta on surnud.”

Sul pole aimugi, kellest ta räägib, kuni ta lisab: „Tema vanemad müüvad maja maha.”

Ja siis sa taipad.

Tema naine.

Sa püüad kõiki mõtteid korraga mõelda. Sa tahaksid öelda seda, mida öeldakse viisakas seltskonnas: Tunnen siiralt kaasa. Sa tahaksid küsida: Millal? Kuidas? Sa küsid endalt: Kas tema tegi seda? Kas ta kaotas lõpuks enesevalitsuse? „Nii et me peame ära kolima.”

Ta kõnnib edasi-tagasi, niivõrd, kuivõrd ühes kuuris saab edasi-tagasi kõndida. Erutunult, mis pole tema moodi. Aga sul pole tema tunnete jaoks aega. Sul pole aega raisata selle peale, et juurelda, kas tema tegi seda. Mis vahet seal on, kui tegigi? Ta tapab. Sa tead seda.

Sa pead hoopis mõtlema. Tuhnima oma aju atrofeerunud kurdudes, neis, mis kunagi lahendasid argiprobleeme. Selles osas sinust, mis aitas su sõpru, su perekonda. Aga sinu aju karjub ainult seda, et kui ta ära kolib – kui ta läheb ära sellest majast, sellelt krundilt –, siis sa sured. Välja arvatud juhul, kui sa suudad teda veenda sind kaasa võtma. „Mul on kahju,” ütled talle.

18

Sul on nii kahju, kogu aeg. Sul on kahju, et tema naine on surnud. Sul on kahju, tõesõna, et maailmas on nii palju ülekohut ja et see on talle nii mitmel viisil osaks langenud.

Sul on kahju, et sa oled tal koormaks kaelas, selline abivajav naine, kellel on alati nälg ja janu ja külm, ja kes on pealegi veel nii uudishimulik.

Kuuris ellujäämise teine reegel: temal on alati õigus ja sinul on alati kahju.

19

4. PEATÜKK

Emily Ta on jälle siin. Teisipäeviti ja neljapäeviti. Sama usaldusväärne nagu neljakümne kolme protsendine viski, lubadustest triiki.

Aidan Thomas võtab oma halli kõrvikmütsi peast, paljastades juuksed, mis on nagu sasitud suled. Täna õhtul on tal kaasas spordikott, rohelisest nailonist, nagu pärineks sõjaväevarustuse ülejääkide poest. See ripub raskelt tema küljel, nii et rihm kisub õlga allapoole.

Uks lendab tema taga pauguga kinni. Ma võpatan. Tavaliselt sulgeb ta selle ettevaatlikult, hoides ühe käega lingist kinni ja toetades teist uksepiidale.

Ta ei tõsta pead, kui baarileti äärde tuleb. Tema sammudes on mingi raskus, ja see ei ole ainult koti süü.

Miski rõhub teda.

Ta topib mütsi taskusse, silub juukseid, laseb kotil jalge juurde maha kukkuda. „Kas mu Manhattanid on valmis?”

20

Ma heidan Corale äraoleva pilgu ja lükkan tema poole kaks jooki. Cora tõttab minema. Aidan ootab, kuni ta on läinud, enne kui mulle otsa vaatab. „Mida ma võin sulle pakkuda?”

Ta naeratab väsinult.

Ma võtan limonaadipüstoli kätte. „Nagu ikka.” Siis tuleb mulle üks mõte. „Või äkki teen sulle mingi kokteili, kui sul oleks tarvis tuju tõsta.”

Ta kähistab naerda. „Torkab kohe nii silma, mis?”

Jahe õlakehitus, nagu ei läheks see kõik mulle suurt korda. „Märkamine kuulub mu töö juurde.”

Tema pilk muutub tühjaks. Taamal vehib Eric kätega. Ta kirjeldab ühele neljasele lauale eriroogi. Kliendid kuulavad teda ahnelt, pärani silmi. Eric juba oskab niimoodi esineda.

Ta teab, kuidas oma laua poolehoidu võita, kuidas oma jootraha vaid paari lausega kahest viie protsendini üles kruvida.

Kulla Eric. Sõber, kes jäi minu sõbraks, kui minust sai tema ülemus. Kes on alati valmis mulle toeks olema. Kes miskipärast usub minusse, minu võimesse seda restorani juhatada. „Proovime õige midagi.”

Ma võtan viskiklaasi, hõõrun selle kärmelt läikima.

Aidan Thomas vaatab mind kergitatud kulmudega. Midagi on teoksil, midagi uut, teistsugust. Ta pole kindel, et see talle meeldib. Mu süda tilgub verd, et teda niimoodi piinan, kui ta soovis ju ainult oma tavalist kirsikoolat. „Ma käin korra ära.”

Ma püüan kõigest väest tavaliselt kõndida. Pendeluste taga küürutab Nick nelja tänaõhtuse eriroa kohal – paneeritud seakarbonaad ja juustumaitseline kartulipuder peekoni21

talisibulakastmega. Lihtne, aga maitserikas, ütles ta mulle.

Inimesed tahavad teada, mis nende taldrikul on, aga nad ei tule siia, et süüa toitu, mida oleksid võinud kodus ka ise teha. Nagu oleks see tema idee, mitte miski, mida mu isa hakkas mulle pähe raiuma enne, kui ma kõndimagi õppisin.

Tõeline toit, ja veel hea hinnaga, oli isal tavaks öelda. Me ei taha ainult suurlinnarahvast teenindada. Nemad tulevad nädalavahetusel, aga just kohalikud aitavad meil ka nädala sees vee peal püsida. Me oleme siin eelkõige nende jaoks.

Eric möödub minust, kui ta köögist välja suundub, kolm taldrikut vasakul käsivarrel. Ta näeb läbi pendeluste, et Aidan on baarileti ääres. Ta jääb seisma ja pöörab ringi, et mulle põgus muie läkitada. Ma teen, nagu ei märkakski seda, ja astun sahvri poole. „Kas seda leedriõieteed on veel järel, mida me lõuna ajal keetsime?”

Vaikus. Kõik teevad kas tööd või eiravad mind. Yuwanda, meie trio kolmas musketär peale Ericu, teaks, aga tema on söögisaalis ja loetleb tõenäoliselt Gewürztramineri ja Rieslingi plusse ja miinuseid. Ma otsin edasi, kuni leiangi kannu petipiimakastme tõrre tagant. Seda on umbes tassijagu alles.

Suurepärane.

Tõttan baari tagasi. Aidan ootab, käed letil. Erinevalt enamikust meist ei haara ta kohe telefoni järele, kui üksi jääb. Ta oskab omaette olla, teab, kuidas end hetkesse sisse seada, et leida tüünust, kui mitte lausa lohutust. „Vabandust, et pidid ootama.”

Endal tema pilku tundes panen klaasi suhkrutüki. Apelsiniviilu, sutsu Angostura bittersit. Lisan jääkuubiku, siis tee, ja segan. Õngitsen lusikaga – miski ei kammitse üht 22

baaridaami hullemini kui kilekindad – Masoni purgist ühe Maraschino kirsi. „Voilà.”

Ta naeratab mu liialdatud prantsuse intonatsiooni peale.

Mu kõhus levib soojus. Ma nügin klaasi tema ette. Ta tõstab selle näo juurde, nuusutab. Mulle jõuab pimestava selgusega kohale, et mul pole aimugi, millised joogid sellele mehele peale kirsikoola meeldivad. „Mida ma joon?” küsib ta. „Virgin old-fashioned.”

Ta naeratab. „Vanamoodne ja süütu? Küllap see on igati loogiline.”

Mu põskede alla nõrgub kuumust. Otsemaid tahaksin oma keha maha salata – mu põsesarnad löövad pelgalt seksile viitamisest õhetama, mu käed jätavad letile niisked jäljed.

Ta võtab lonksu ja säästab mind vaimuka vastutorke leidmisest, matsutab huuli, kui klaasi käest paneb. „Maitsev.”

Mu põlved löövad korraks nõtkuma. Ma loodan, et ta ei näe, kuidas mu õlad, mu nägu, mu sõrmed, iga viimne kui lihas mu kehas kergendusest lõtvub. „Tore, et meeldib.”

Minust vasakul toksivad kellegi küüned letile. Cora. Tal on vaja vodkamartiinit ja Bellinit. Ma täidan martiiniklaasi jääga, pööran ringi, et otsida avatud šampanjapudelit.

Aidan Thomas keerutab oma klaasi põhjas olevat jääkuubikut. Võtab kiire lonksu ja keerutab uuesti. Siin ta on, see ilus mees, kes on meie linna heaks nii palju teinud. Kes kaotas kuu aega tagasi oma naise. Ta istub minu baarileti 23

ääres, üksinda, kuigi ta ei joo. Ma mõtlen paratamatult, et kui tema elu keskmes on haigutav auk, siis ehk on selle tava säilitamine talle omamoodi lohutust pakkunud. Ma mõtlen paratamatult, et see – meie ühised vaikimised, meie hääletu rutiin – tähendab midagi ka tema jaoks.

Igaühel siin linnakeses on mõni Aidan Thomasega seotud lugu. Kui sa oled laps, päästis ta sind plindrist viimasel minutil enne jõuluparaadi. Ta ilmus välja, kui sul oli teda vaja, tööriistavöö puusade ümber kinnitatud, et parandada sinu viltust kelku, rihtida sinu põhjapõdrasarvi.

Kaks aastat tagasi, kui siin oli see kohutav torm ja üks puu kukkus vana härra McMillani maja peale, sõitis Aidan kohale ja seadis üles generaatori seniks, kuni ta elektriliiniga tegeles. Ta käis seal veel kuu aega igal nädalavahetusel katust parandamas. Härra McMillan tahtis talle maksta, aga Aidan ei võtnud raha vastu.

Minu perekonna Aidan Thomase lugu juhtus siis, kui ma olin kolmeteistaastane. Mu isa valmistas parasjagu õhtuseid roogi, kui sahvris külmutusseade üles ütles. Ma unustan pidevalt ära, kuidas kõik täpselt juhtus, või siis ma ei vaevunud seda meelde jätmagi. See oli alati sama lugu – mootoririke, lühis. Isa oli nagu arust ära ja püüdis korraga nii seda parandada kui ka köögis töid juhatada. Üks kena mees, kes oli oma naisega restoranis õhtust söömas, kuulis seda pealt ja pakkus end appi. Isa ebales. Aga siis, haruldasel „ah, olgu peale”-hetkel juhatas ta selle mehe oma kööki.

Aidan Thomas veetis suurema osa sellest õhtust põlvili, palus endale viisakalt tööriistu ulatada ja rahustas kurnatud personali.

24

Selleks ajaks, kui õhtusöögi serveerimine lõppes, hakkas külmik maha jahtuma. Ja mu isa niisamuti. Ta pakkus Aidan Thomasele ja tema naisele köögis pirnibrändit. Mõlemad keeldusid: mees ei joonud üldse alkoholi ja naine oli äsja rasedaks jäänud.

Ma olin sel õhtul restoranis abiks, nagu omanike lapsed ikka. Kui läksin administraatorilaual olevasse kausikesse uusi piparmündikomme viima, nägin Aidan Thomast söögisaalis. Ta tuhnis oma jakitaskutes, nii nagu kliendid pärast söömist ikka teevad, otsides rahakotte ja mobiiltelefone ja autovõtmeid. Köögist kandus meieni mu isa naer. Minu isa, äge kokk, kellel oli veel ägedam iseloom, kelle perfektsionismist sai väga sageli raev. Tundis end vabalt. Nautis haruldast põgusat kergendushetke oma rajatud restoranis. Nii õnnelik kui see tema puhul üldse kunagi võimalik oli. „Aitäh abi eest.”

Aidan Thomas tõstis pilgu, nagu oleks just äsja märganud, et ma seal olen. Ma tahtsin oma sõnad, mis ikka veel meie vahel õhus hõljusid, kinni püüda ja uuesti alla neelata.

Kui sa oled tüdruk, hakkab su omaenda hääle kõla sulle juba väga noorena vastik tunduma.

Ma ootasin, et ta noogutaks mulle äraolevalt ja tõttaks tagasi kööki, teeks mulle heameelt, nagu enamik täiskasvanuid seda tegid. Aga Aidan Thomas ei olnud selline nagu enamik täiskasvanuid. Ta polnud üldse kellegi moodi.

Aidan Thomas naeratas. Ta pilgutas silma. Ja ütles madalal, kähiseval häälel, mis tabas mind kusagile sügavale, kohta minu kehas, mille olemasolust mul selle hetkeni aimugi polnud: „Võta heaks.”

25

See polnud midagi ja see oli kõik. See oli elementaarne viisakus ja see oli lõputu lahkus. Kiirtepärg, mis langes peidus olevale tüdrukule, kiskudes ta varjudest välja, lastes tal nähtavaks muutuda.

See, mida ma kõige rohkem vajasin. Midagi, mida ma polnud osanudki igatseda.

Nüüd vaatan, kuidas Aidan Thomas on keset lonksu võtmist paigale tardunud ja silmitseb mind läbi oma klaasi. Ma ei ole enam peidus olev tüdruk, kes ootab, et mehed talle valgust heidaksid. Ma olen naine, kes on just iseenda loodud kiirte alla astunud.

Ta sirutab käe välja. Miski nihkub paigalt. Kogu maailm on häiritud, miilide sügavusel Hudsoni jõe all põrkavad laamad üksteise vastu. Tema sõrmed riivavad minu omi ja tema pöial puudutab mu randme sisekülge, ja mu süda – mu süda, see enam isegi mitte ei tao, see lihtsalt kaob, kaob, kaob, kaob, ei pea enam vastu. „Aitäh,” ütleb ta. „See oli väga ... Aitäh.” Pigistus, millegi tõlgendamatu ja hindamatu sähvatus, temalt minule.

Ta laseb mu käe lahti, kallutab pea kuklasse, et klaas tühjaks juua. Tema kael, kogu tema keha on sale, lihaseline, mahe enesekindlus. „Mis ma võlgnen?”

Ma võtan tühja klaasi ja loputan selle baarileti taga ära.

Hoian oma käsi ametis, et ta ei näeks, kuidas need värisevad. „Tead, mis? Las see olla. Maja kulul.”

Ta võtab rahakoti. „Jäta nüüd.” „Pole midagi. Ausõna. Sa võid ...”

26

Sa võid varsti mulle ise joogi välja teha, siis oleme tasa, oleksid need sõnad, mis ma ütleksin, kui tema naine ei ole umbes viis minutit tagasi surnud. Aga mina voldin hoopis puhta rätiku lahti ja hakkan tema klaasi kuivatama. „Järgmine kord.”

Ta naeratab ja paneb rahakoti taskusse tagasi ning tõuseb siis püsti, et parkat selga tõmmata. Ma pööran ringi, et panna klaas mu selja taga olevale riiulile. Mu käsi jääb poolel teel seisma. Jah, ma olen elevil ja mu nägu kuumab, aga äsja juhtus midagi. Ma katsusin õnne ja see tasus end ära. Ma tegin oma suu lahti ja mingit katastroofi ei järgnenudki.

Võib-olla ma julgen, ainult õige pisut veel.

Ma pööran end ringi, naaldun vastu letti, teen, nagu keeraksin marineeritud sibulate purgi kaant kõvemini kinni. „Kuhu sa siit edasi lähed?” küsin, nagu kuuluksid suusoojaks öeldud fraasid vääramatult meie ühisesse sõnavarasse.

Aidan Thomas tõmbab parka luku kinni, paneb mütsi pähe tagasi ja võtab oma koti. See tabab metalse kõlksatusega tema puusa. „Lihtsalt kuskile, kus ma saan natuke mõelda.”

27

5. PEATÜKK

Naine kuuris Sa ootad õhtusööki, leige vee solinat. Ükskõik mida. Kas või lahti ja kinni tõmmatavate lukkude äginat.

Ta ei tule.

Sa kujutled seda kuuri, mis on puude vahel peidus. Nüüdseks peab juba sügis olema. Paar nädalat tagasi viis ta ventilaatori ära ja tõi asemele radiaatori. Sa suled silmad. Mida sa sellest aastaajast mäletad: lühikesed päevad, kell kuus loojuv päike. Paljad oksad pimeneva taeva taustal. Mida sa kujutled: eemal, sinu eest varjul, on tema maja. Kollased valgusruudud akendes, aias laiali pillutatud oranžid lehed. Võibolla kuum tee. Võib-olla õunasiidrisõõrikud.

Kaugusest kostab tema kastiauto mürin. Ta on siin, krundil. Elab oma elu. Rahuldab oma vajadusi. Aga mitte sinu omi. Sa ootad ja ootad, aga ta ei tule ikka veel.

Sa püüad näljakihvatusi mediteerides minema peletada.

Sa lehitsed raamatuid, mida ta on sulle toonud, toimetanud siia kuuri suvalises järjekorras. Stephen Kingi „See”. Kulunud pehmekaaneline „Üks puu kasvab Brooklynis”. Mary Higgins Clarki „Armastab muusikat, armastab tantsida”.

Need kõik olid kasutatud. Narmastunud nurgad, märkused 28

servadel. Sa küsisid temalt kunagi, väga-väga ammu, kas need on tema omad. Ta raputas pead. Niisiis meened. Asjad, mille ta võttis neilt, kellel ei läinud nii hästi kui sinul.

Sa kükitad kuuri nurka. Kui ta sulle ämbrit ei too, ei jää sul midagi muud üle. Ta saab maruvihaseks, kui jälle tuleb.

Ta kirtsutab nina, viskab sinu poole valgendipudeli. Hakka küürima ja olgu see hais siit kadunud.

Sa püüad mitte muretseda, sest muretsemine segab ellujäämist.

Ta on sind varemgi üksi jätnud. Aga mitte niimoodi. Esimese aasta üheksandal kuul ütles mees, kes sind kuuris hoidis, et ta läheb kuskile. Ta tõi sulle ämbri, karbitäie müslibatoone ja hulga väikseid veepudeleid. „Mul on vaja ära minna,” ütles ta. Mitte ma tahan. Mitte ma pean. Mul on vaja. „Sa ei tee midagi,” ütles ta. „Sa ei liigu paigalt. Sa ei karju.

Ma tean, et sa ei tee seda.”

Ta haaras su õlgadest kinni. Sa oleksid tahtnud tema käed pihku võtta. Temast kinni hoida, ainult korraks. Sa oled Rachel. Ta leidis su. Sa tead ainult seda, mida tema on sulle õpetanud. Sul on ainult see, mida tema on sulle andnud.

Ta raputas sind. Sa lasid sel värinal end kiigutada. „Kui sa peaksid midagi üritama,” ütles ta, „saan ma sellest teada. Ja see pole sulle hea. Saad aru?”

Sa noogutasid. Selleks ajaks sa juba teadsid, kuidas noogutada nii, et ta sind usuks.

Ta oli ära kolm päeva ja tuli tagasi nagu maailma kõige õnnelikum mees. Tema sammus oli särtsu, tema kätes-jalgades oleks nagu mingi staatiline elektrilaeng kihanud. Tema 29

hingetõmbed olid sügavad, aplad, nagu maitseks õhk magusamalt kui kunagi varem.

See polnud see mees, keda sina tundsid. Mees, kellel on kohustused ja vastutused.

Ta tegi seda, mida ta tuli sinuga tegema. Kihades. Peaaegu ohjeldamatult.

Siis ta rääkis sulle. Ta ei öelnud just palju. Ainult seda, et see naine ei ajanud vastu. Et ta oli täiuslik. Et ta ei saanud aru, kuni lõpuks sai, aga siis oli juba liiga hilja.

See juhtus veel kord. Vahetult enne viimast tänupüha. Sa teadsid seda, kuna ta tõi sulle pühadetoidu ülejääke. Nagu igal aastal. Sa ei tea, kas ta teab, et sa arvestad selle järgi aega. Sa oletad, et ta pole selle peale tulnud.

See teeb kokku kaks. Kaks, kelle ta tappis, sellal kui lasi sul elada. Kaks, kes on nüüd reeglile lisatud, kuigi sina jäid erandiks.

Mõlemal korral, kui ta ära läks, valmistus ta selleks. Seekord ei andnud ta sulle midagi. Kas ta unustas su ära? Kas ta leidis uue projekti, millele end pühendada?

Kui ta siin ei käi, on raske päevi loendada. Sulle tundub, et tema auto laseb signaali, kui ta hommikul ära sõidab ja õhtul naaseb, aga sa ei saa selles kindel olla. Su keha annab sulle teada, millal magada ja millal ärgata. Peopesa vastu seina surudes püüad tunnetada päikese soojust ja öö külmust.

Sinu arvestuste järgi möödub üks päev, siis teine.

Selleks ajaks, mis tundub olevat teise päeva lõpp, on su suu seestpoolt liivapaberiga kaetud. Sinu ajus sähvivad ringi nahkhiired. Sa imed oma sõrmi, et sülge tekitada, lakud kondensatsioonivett otsides kuuri seinu, ükskõik mida, et 30

janu leevendada. Varsti oled ainult keha, pealuu ja selgroog ja vaagen ja jalad, mis lebab puurestil, nahk rõske, hingamine vaevaline.

Võib-olla hindas ta sinu vastupidavust üle. Võib-olla tapab ta su kogemata ära. Ta tuleb tagasi, avab kuuriukse ning leiab su eest külma ja reageerimisvõimetuna, nagu sa oleksidki pidanud algusest peale olema.

Siis, kui sinu arvates on käes kolmas päev, hakkab tabalukk lõgisema. Ta on siluett ukseavas, ämber ühes käes, pudel teises. Sa peaksid end istukile ajama, vee temalt ära kahmama, korgi lahti keerama ja jooma, jooma, jooma, kuni maailm läheb tagasi fookusesse. Aga sa ei suuda. Tema peab sinu juurde tulema, su kõrvale põlvili laskuma, pudelikaela su huultele tõstma.

Sa neelad. Pühid käeseljaga huuli. Ta näeb võõras välja.

Enamikul päevadel on ta mees, kes hoolitseb oma välimuse eest. Tema põsesarnadele ja kaelale ilmuvad žiletitera jäetud kriimud. Tema juuksed lõhnavad sidrunheina järele.

Tema hambad on valged, igemed terved. Sa pole seda kunagi pealt näinud, aga saad aru, et ta kasutab usinalt hambaniiti, igal hommikul või igal õhtul ja uhub lõpetuseks suud suuveega. Aga täna õhtul on ta kasimatu. Tema habe on hoolitsemata. Tema pilk, mis ei püsi fookuses, hüpleb kuuri ühest otsast teise. „Süüa?”

Su hääl kõlab kähedalt. Ta raputab eituseks pead. „Ta on veel üleval. Pakib asju.”

Sa oletad, et ta peab silmas oma tütart. „Kas midagi ei ole? Mitte midagi?”

31

Sa tead väga hästi, millega sa riskid, aga on möödunud kolm päeva, ja kui janu enam su keha ei tuimasta, tunned korraga kõike, nälja õõnsust oma rinnakorvi all, tuikamist seljas, tuhandet häirekella, mis osutavad katkistele kohtadele sinus.

Ta tõstab käed. „Mida? Arvad, et ma võin mingi valmistoidu mikros üles soojendada ja uksest välja astuda ja ta ei hakka midagi küsima?”

Toit, mida ta sulle toob, on alati osa mingist tervikust.

Ports lasanjet, kausitäis hautist, vormiroa keskmine tükk.

Eined, mis võivad märkamatult kaduda. Palju diskreetsemad kui pitsalõik, terve juustuburger, praekana koib. Ta on kogu selle aja hulgi toitu valmistanud, pannud roogadest mingi osa kõrvale ja toonud selle sulle. See on üks neist viisidest, mille abil ta on õppinud sind saladuses hoidma.

Ta istub ägades sinu kõrvale. Sa ootad, et ta tõmbaks sinu jaki lukku, põimiks käed su kaela ümber. Aga tema kobab hoopis oma püksivärvlit. Mingi sähvatus, metalli välgatus.

Sa tunned selle relva ära. See on seesama, mille ta suunas sinu poole viis aastat tagasi, must püstol ja pikk läikiv summuti.

Sinu varbad nõksatavad, nagu valmistuksid spurdiks.

Ahel tõmbub külma ja raskena sinu pahkluu ümber koomale. Veab sind allapoole, nagu tahaks sind maa alla imeda, kõigepealt sinu jala ja siis kogu ülejäänud keha.

Keskendu. Püsi tema lainel.

Tema rind kerkib ja vajub, üks sügav hingetõmme teise järel. Nüüd, kui sa pole enam veepuudusest uimane, suudad teda selgemalt lugeda. Väsinud, aga mitte kurnatud.

32

Oimetu, aga mitte haige. Jah, ta on omadega segi, aga ta on õnnelik. Nagu pärast väsitavat toimingut, pikka jooksu või matka mägedes.

Nagu pärast tapmist.

Ta pistab käe taskusse ja paneb sulle midagi sülle, kass, kes toob ohvrianniks surnud hiire.

Päikeseprillid. Hinnalised, kui otsustada paksude raamide ja külje peal oleva logo järgi. Siin kuuris on need täiesti tarbetud, aga ega asi olegi neis päikeseprillides. Asi on selles, et need olid kellegi omad, ja see naine ei vaja neid enam.

Nüüd sa tunnetad seda temas. Seda võidurõõmu. Kordaläinud jahilkäigu ääretut erutatust.

See naine hüüab sind. Mis ametit ta pidas, et võis endale selliseid päikeseprille lubada? Millised olid tema sõrmed, kui ta neid ninal kohendas? Kas ta kasutas neid kunagi ka selleks, et juuksed silme ette ei vajuks? Kas ta kandis neid ühel suvisel pärastlõunal kabrioleti kõrvalistmel, kui katus oli alla lastud ja lahtised juuksed piitsutasid tema põski?

Sa ei tohi seda teha. Sa ei tohi selle naise peale mõelda.

Sul pole aega olla šokeeritud või vapustatud.

See on võimalus. Tema suurelisus. Täna õhtul usub ta, et on kõigeks suuteline. „Kuule,” ütled sa.

Ta võtab päikeseprillid sinult ära. Ilmselt mõtles ümber.

Sa võiksid klaasid ära lõhkuda ja neid relvana kasutada. „Ma olen mõtelnud. Sinu kolimisest.”

Tema käed jäävad paigale. Sa riskid tema lõbu ärarikkumisega. Sa kisud teda tagasi argipäeva tüütustesse, kuigi tema tahaks lihtsalt võimalikult kaua oma laineharjal liuelda.

33

„Sa võiksid mind kaasa võtta.”

Ta tõstab pilgu, turtsatab naerda. „No kuule,” ütleb ta. „Sa ei saa vist aru.”

Aga sa saad aru. Sa tunned tema valgust ja tema varju.

Sa tead, et ta tuleb peaaegu igal õhtul sinu juurde, ja neil õhtutel, kui ta siin on, kohe kindlasti. Sa tead, et ta on teatud asjadega harjunud. Sa ei meeldi talle, vähemalt mitte eriti, aga sa oled tema käsutuses. Ükskõik, mida ta tahab, ükskõik, millal ta tahab.

Mida ta ilma sinuta peale hakkab? „Ma lihtsalt mõtlesin,” ütled talle. „Me võiksime ikka kohtuda. See ei pruugi lõppeda. Ei pea lõppema.”

Ta paneb käed rinnale risti. „Ma võiksin siinsamas olla,” ütled talle. Sa kallutad pead ukse poole. Väljapoole jääva, maailma poole, mille ta sinult ära võttis, ja sealsete inimhulkade poole. „Ja keegi ei saakski teada.”

Ta naeratab. Asetab käe su kuklale. Silitab su juukseid pehme, tasakaaluka liigutusega, mis kuulub mehele, kes teab, et tal pole midagi karta, ja siis sikutab. Täpselt nii kõvasti, et see oleks valus. „Ja muidugi,” ütleb ta, „sa ju lihtsalt hoolitsed minu eest.”

Sa tardud tema puudutuse all.

Ta tõmbub eemale, teeb riivluku lahti, laseb külma ööõhu kuuri. Teisel pool ust klõpsab tabalukk kinni. Ta läheb tagasi majja, oma tütre juurde, selle valguse ja soojuse juurde, mis nende koju veel jäänud on.

Kuuris ellujäämise kolmas reegel: tema maailmas oled sa kõige ehtsam asi. Kõik, mis juhtub, peab juhtuma teie kahega.

34

6. PEATÜKK

Number üks Ta oli noor. Ma sain kohe aru, et see on tal esimene kord. Ta ei osanud seda. Kohe üldse mitte.

See juhtus ülikoolilinnakus, tema ühikas. See, kuidas ta seda tegi – täielik soperdamine. Kõik kohad verd täis. Minu DNA tema ihul, tema oma minu omal. Ja sõrmejäljed samuti.

Ta ei tundnud mind. Aga mina olin teda eelnevatel nädalatel märganud. Kui piisavalt kaua ülikooli peal ringi jõlkuda, eriti laupäevaõhtutel, võisid olla täiesti kindel, et mõni noor tudeng astub sulle viimaks ligi. Teadmata täpselt, kuidas küsida, millal maksta.

Suuremal osal neist läks see üle, kui nad olid mulle raha andnud. Seejärel käitusid nad sellise üleolevusega, mida maailm oli neile õpetanud. Nad olid auväärsed noormehed ja mina olin naine, kes küsis viisteist dollarit suhuvõtmise eest.

Ma ei osanud seda temast oodata. Ta oli liiga noor, liiga habras. Tal polnud aimugi, mida ta teeb.

Talle tuli vist üllatusena, et mulle meeldis raamatuid lugeda. Need mehed ei pidanud mind kunagi inimeseks, kellele võiks meeldida lugeda. Aga mulle meeldis. Ma tegin 35

märkmeid nende lõikude kõrvale, mis minus mõtteid äratasid, keerasin servad ära lehekülgedel, mis minus tundeid tekitasid. Sel õhtul oli mu auto armatuurlaual kaks pehmekaanelist teost: „See” ja põnevik pealkirjaga „Armastab muusikat, armastab tantsida”. Ma mäletan neid mõlemaid, sest ma ei saanudki kunagi teada, kuidas need lõppesid.

Ta ootas, kuni ma hakkasin särki selga tagasi panema.

Tema käsi lendas minu kaela poole. Nagu ta oleks iseendale väljakutse esitanud. Nagu ta oleks teadnud, et kui ta seda nüüd ei tee, ei pruugi ta selleks enam kunagi julgust leida.

Tema silmad läksid aina rohkem pärani sedamööda, kui minu omad kinni vajusid. Tema näol oli hämmeldunud ilme: šokk sellest, et ta tõepoolest teebki seda, ja sellest, et minu keha reageerib õigel moel. Šokk sellest, et see ongi tõesti nii – et kui kellegi kõri piisavalt tugevalt pigistada, lõpetab ta tõesti liigutamise.

Ma mäletan, kuidas ma taipasin sellal, kui ta mind tappis: kui ta sellest puhta nahaga pääseb, hakkab ta arvama, et pääseb ükskõik millest puhta nahaga.

36

7. PEATÜKK

Naine kuuris Sa mäletad killukesi endast ja vahel need aitavad sind.

Nagu näiteks Matt.

Matt oli lähim poiss-sõbrale, kes sul oli siis, kui sa kadusid. Ta oli nagu kõik muugi, lubadus, mis kunagi ei täitunud.

Kõige paremini mäletad sa Mattist seda: tema oskust lukke lahti muukida.

Kuuris oled sa Matti peale palju mõelnud. Sa oled paar korda proovinud. Kangutanud põrandast pinnu, teinud pea hoomamatu täkke seina sisse. Puidust ei olnud ahela küljes olevale suurele lukule vastast. Sa hakkasid kartma, et see läheb katki, ja mis siis saab?

Siis oleksid sa omadega läbi olnud.

Sa mäletad endast killukesi ja vahel need aitavad sind.

Ainult vahel.

Mees, kes sind kinni hoiab, tuleb järgmisel päeval tagasi sooja toidu ja kahvliga. Sa topid viis hiiglaslikku kahvlitäit suhu, enne kui jõuad mõeldagi sellele, mida sa sööd – spagette ja lihapalle. Kulub veel kolm kahvlitäit, kuni sa taipad, 37

et ta räägib midagi, veel kaks, et leida endast jõudu kahvel käest panna. See, mida ta ütleb, on sinu ellujäämise seisukohalt tähtsam kui üks toidukord. „Ütle, mis su nimi on.”

Su kõrvus kohiseb. Sa paned toidukarbile kaane peale tagasi, kuigi söömata lihapall sind kutsub. „Kuuled või?”

Ta tuleb kuuri teisest otsast sinu juurde, võtab su lõua kätte, et sa üles vaataksid.

Sa ei või endale tema väljavihastamist lubada. Mitte kunagi, aga eriti mitte praegu. „Vabandust,” ütled. „Ma kuulan.” „Ei kuula. Ma käskisin sul öelda, mis su kuradi nimi on.”

Sa paned Tupperware’i karbi põrandale ja istud käte peale, et need ei tõuseks masseerima neid kohti su näos, mida tema sõrmed pigistasid. Hingad pikalt sisse. Ta peab sind uskuma jääma, kui sa seda ütled. See peab olema loits, katkend pühast tekstist. See peab olema tõde. „Rachel,” ütled talle. „Minu nimi on Rachel.” „Mida veel?”

Sa madaldad häält, rikastad seda innukate kõlavarjunditega. Ta tahab sinult midagi, ja ta on sulle õpetanud, ikka ja jälle, kuidas seda talle anda. „Sa leidsid mind.” Sa pakud talle ülejäänu, ilma et ta peaks eraldi küsima. „Ma tean ainult seda, mida sina oled mulle õpetanud. Mul on ainult see, mida sina oled mulle andnud.”

Ta nihutab keharaskust ühelt jalalt teisele. „Ma olin eksinud,” retsiteerid. „Sina leidsid mind. Sa andsid mulle peavarju.” Järgmine lause on õnnemäng. Kui sa

38

liiga kaugele naaldud, näeb ta nööre sinu võlutriki taga. Aga kui sa end vaos hoiad, ei ulatu sa temani. „Sa hoiad mind elus.” Sa võtad toidukarbi selle tõestuseks kätte. „Ilma sinuta oleksin ma surnud.”

Ta tõmbab sõrmega piki oma abielusõrmuse serva, keerutab seda paar korda sõrmes. Võtab ära ja paneb tagasi.

Mees, kes on vaba mööda laia ilma ringi rändama, on aiakuuris luku taga. Mees, kes kohtus naisega, hoidis tal käest kinni, laskus ühele põlvele, veenis teda endaga abielluma.

Mees, kes on võtnud nõuks loodusjõude valitseda, ja ometi jäi ta sellest naisest ilma. Nüüd on tema maailm kildudeks lagunenud, aga sina oled tal tema elu rusudes ikka veel olemas.

Ja tal on ikka veel tütar. „Mis tema nimi on?”

Ta vaatab sind, nagu küsiks: Mida kuradit sa ajad? Sa osutad maja poole. „Mis see sinu asi on?”

Kui tõerääkimine tuleks kuuris kõne alla, ütleksid: Sa ei saaks nagunii aru. See on sul veres, kui sa oled kunagi tüdruk olnud. Sa möödud neist tänaval. Sa kuuled nende naeru. Sa tunned nende valu. Sa tahad nad kätele võtta ja lõpp-punkti kanda, säästa nende jalgu okastest, mis sinu enda jalad veriseks kiskusid.

Igas maailma tüdrukus on natuke mind ja iga maailma tüdruk on natuke minu oma. Isegi sinu tütar. Isegi see, kes on poolenisti sina.

See on minu asi, ütleksid talle, sest mul on vaja seda osa sinust, mis tegi tema. Sa ei tapaks ju kunagi omaenda tütart?

Sa istud vaikides. Lased tal uskuda seda, mida tal on tarvis uskuda.

39

Tema vasak käsi tõmbub rusikasse. Ta surub selle vastu laupa, pigistab korraks silmad kinni.

Sa vaatad, suutmata isegi hingata. Sinu elu sõltub sellest, mida tahes ta oma suletud laugude taga näeb.

Tema silmad lähevad lahti.

Ta on jälle sinu juures. „Ta ei tohi sinu pärast küsimusi esitama hakata.”

Sa pilgutad silmi. Ta kallutab kärsitu ohke saatel pead väljapoole jääva maailma poole – maja poole.

Tema laps. Ta räägib oma lapsest.

Sa püüad uuesti hingama hakata, aga sa ei mäleta enam, kuidas seda tehakse. „Ma ütlen talle, et sa oled tuttav. Sõprade sõber. Üürid tühja tuba.”

Tema jutt muutub seletades aina sõnaohtramaks. Selline ta on: kõhklev, kuni veenab end iseenda võitmatuses. Siis asub ta hingega asja juurde ega vaata enam kordagi tagasi.

Ta räägib sellest, nagu oleks see kogu täiega tema enda mõte olnud. Nagu sa polekski seemet istutanud, polekski mingit ettepanekut teinud. Ta kolib sind uude majja keset ööd. Keegi ei näe midagi. Sa saad toa. Sa veedad suurema osa ajast selles toas. Sa oled käeraudadega radiaatori küljes kinni, välja arvatud söömise, duši all käimise ja magamise ajal. Hommikusööki saab pea igal hommikul, lõunat mõnel nädalavahetusel, õhtusööki pea igal õhtul. Aeg-ajalt pead sa mõne eine vahele jätma. Mitte ükski üüriline, olgu ta siis nii sõbralik või hädas kui tahes, ei sööks kogu aeg koos oma majaperemehe ja tolle tütrega. Öösiti magad sa käeraudadega voodi külge kinnitatuna.

Ta käib sinu juures, nagu ikka. See osa ei muutu.

40

Sa oled vaikselt. Sa oled kogu aeg väga vaikselt.

Sa räägid tema tütrega ainult söögiaegadel, vaid nii palju, et kahtlusi peletada. Selle jaoks need eined ongi: ta laseb oma tütrel sulle ligi pääseda, nii et sa ei tekita enam kiusatust. Sa ei ärata tema tütres uudishimu. Sinust saab tema elu osa – igav osa, osa, mille kahtluse alla seadmine ei tule talle pähegi.

Eelkõige pead sa käituma täiesti tavaliselt. Ta rõhutab seda mitu korda, duši all käimise reeglite ja magamisreeglite ja söömisreeglite vahele. Sa ei tohi reeta raasugi tõest.

Muidu läheb sul halvasti.

Sa noogutad. See on ainus, mida sa saad teha. Sa püüad seda kujutleda – sind, teda ja tema last, kõiki ühes kohas koos. Voodit. Madratsit. Patja. Tekke. Mööblit. Hommikusööki ja lõunat. Taldrikul serveeritud toitu. Päris dušši.

Sooja vett. Vestluseid. Akent maailma. Kolmandat inimest.

Esimest korda viie aasta jooksul kedagi teist kui tema.

Ta lõpetab edasi-tagasi tammumise ja küürutab sinu ette.

Tema küünte ümber olev nahk on vermes, värskelt näritud.

Ta kergitab taas su lõuga, tõstab su näo enda oma ette. Siinsamas, tema silmades on kogu maailm.

Tema sõrmed liiguvad mööda su kaela alla, tema pöial su kõri vastu. Ta võiks seda teha. Praegu. See oleks nii lihtne, nagu paberilehe kokku kägardamine. „Keegi ei saa teada.” Tema nägu lööb matkalaterna kumas õhetama. „See on kogu asja mõte. Saad aru? Ainult mina. Ja Cecilia.”

Cecilia.

Sa hakkad seda valjult välja ütlema, aga nimi takerdub su häälepaeltesse. Sa neelad selle alla. Tema tütar, tema laps.

41

Selles on midagi nii orgaanilist. Nii üllast. Tema haiglas, paberhõlst üll, verine vastsündinu värisevate käte vahel.

Mees, kes saab isaks. Kas ta tõusis hommikul kell kaks, kolm, viis, et teda toita? Kas ta soojendas pimedas pudeleid, aju unevaegusest ähmane? Kas ta viis teda karusselliga sõitma, aitas tal esimese sünnipäeva küünalt ära puhuda?

Kas ta magas põrandal tütre voodi kõrval, kui too haige oli?

Nüüd on nad kahekesi. Kas ta lubab oma tütrele isiklikku telefoni? Kui tütar nutab, kui ta üleüldse kunagi nutab, kas ta leiab siis õiged sõnad? Kas ta taipas ema matustel panna käe tütre õlale? Öelda talle selliseid sõnu, nagu: Need, keda me armastame, ei kao tegelikult kunagi päriselt, meie mälestused hoiavad neid elus, sa pead lihtsalt elama sellist elu, mille üle su ema oleks uhkust tundnud. „See on ilus nimi,” ütled.

Aga sa poleks kunagi pidanud laskma mul seda teada saada.

42

8. PEATÜKK

Emily Ta teab mu nime.

Neljapäev jõuab kätte, aga ta ei tule. Ma olen temast vist ilma jäänud. Aga siis – rõõmus üllatus: reede õhtul, kui ma ei oska teda oodatagi, ilmub ta baarileti äärde. „Emily,” hõikab ta, ja minu nimi tema suus on nagu lähedusevoog, mis teda minuga ühendab.

Ma tervitan teda ja – enne kui pidama saan – ütlen, et ei näinud teda eile. Ta naeratab. Vabandab. Linnapiiridest väljapoole jääv hädaolukord tööl, ütleb ta. Aga nüüd on ta tagasi.

Ja maailmas on kõik hästi, ütlen endale. Seekord mõttes.

Ma hoian seda enda ligi. Tema üllatusvisiiti, minu nime kõla tema hingeõhus. Ma lasen sel kanda end läbi õhtu, läbi järgmise päeva, laupäeva õhtuni välja.

Restoranis on laupäevaõhtud lahinguväli. Rahvas sõidab suurlinnast kohale, võistleb kohalikega reserveeringute pärast. Nad on rahul, kuni enam pole. Köögist tuhiseb toitu – sooja, külma, vahet pole. Meil on vaja ainult roogasid laudadele, roogasid laudadele. Mina kasvatan endale baarileti taga teise kätepaari. Laupäeval tahavad kõik alkoholikokteile. Üks martiini teise otsa, tsitruseviilude ja oliivide 43

lõputu sähvimine. Ma koorin koos sidruniga oma pöidlalt naha maha. Mu ranne protesteerib iga kord, kui ma šeikeri järele haaran, karpaalkanal juurutub iga jääkuubikuklõbinaga mu liigestesse. Üks väheseid häid asju selle restorani juures: nii kiired päevad muudavad mind tuimaks. Pole aega mõelda, pole aega hoolida sellest, et Nick eirab enamikku mu käskudest, et ta käitub kõikidega nagu täielik sitapea, ka minuga, et ma oleksin pidanud ta juba ammu lahti laskma, kuid pelgan, et mõni teine kokk võiks veel hullem olla. Oleme ainult mina ja baar, kuni viimased kliendid lahkuvad ja Cora keerab nende järelt ukse lukku.

Kui see kõik on läbi, läheme välja. See on absurdne, aga seda peab tegema, isegi kui meil kõigil on üksteisest selleks õhtuks kõrini. Sest kui laupäevaõhtud on lahinguväli, siis meie oleme sõdurid ja me peame suutma koos eksisteerida.

Ja selle jaoks peab jooma.

Selleks ajaks, kui ma kohale jõuan, istuvad kõik juba meie tavalises lauas. Ma lehvitan Ryanile, omanikule – ega tal just otseselt midagi viga ole, aga miskipärast on ta oma baarile Karvane Ämblik nimeks pannud – ja lükkan endale Ericu ja Yuwanda vahele tooli. „Öeldakse, et see oli õnnetus, aga mina küll ei usu,” ütleb Cora. „Kas te olete sealseid matkaradu näinud? Sealt oleks ikka väga keeruline alla kukkuda.”

Ryan toob mulle nädala õlle, kirbe kõrvitsa oma. Ma võtan lonksu ja noogutan talle, lootes, et see paistab tunnustusena. „Millest me räägime?”

44

Yuwanda aitab mu järje peale. „Sellest naisest, kes eelmisel nädalal kadus.”

Ma lugesin sellest kohalikust nädalalehest: kolmekümnendates, ei mingeid varasemaid vaimse tervise või uimastiprobleeme. Maalikunstnik, kellel oli siit umbes nelikümmend miili põhja poole väike ateljee. Kadus üleöö ja rohkem pole teda nähtud. Telefoni ega krediitkaarte ei ole kasutatud. „Üks võmmidest rääkis mu õele, et nende arvates läks ta matkama ja kukkus kaljulõhesse,” ütleb Sophie. „Kuuldavasti olla talle matkarajad meeldinud.”

Yuwanda sekkub: „Aga kas teda mitte ei märgatud ühel turvakaamera salvestusel mingis väikses toidupoes kella seitsme paiku õhtul?”

Sophie noogutab. „Ja siis?” jätkab Yuwanda. „Ta käis poes ja läks sealt matkama? Kes nii hilja matkama läheb?”

Eric maitseb oma õlut. „Äkki ta tahtis päikeseloojangut vaadata?”

Cora raputab pead. „Ei. Esiteks, päike loojub praegu varem. Kell seitse poleks tal enam midagi vaadata olnud. Ja miks matkarajale minna? Ma tunnen seda linna. Päikeseloojangut võib peaaegu igal pool vaadata.”

Ma hakkan juba Ryani kirbest kõrvitsaõllest uut lonksu võtma, kuid lepin ainult nuhutamisega ja panen klaasi käest.

Ma ei saa ühest asjast kuidagi aru. „Miks nad üldse matkaradadele keskenduvad?”

Cora vaatab maha, tunnistab kergelt lüüasaamist. „Nad leidsid padrikust tema tennise,” möönab ta. „Aga ma ei tea.

See on ainult tennis. See ei seleta, miks ta oleks pidanud nii hilja matkama minema, ja pealegi veel üksinda.”

45

Eric patsutab tema käsivart. „Inimesed teevad kogu aeg imelikke asju,” ütleb ta vaikselt. „Seda juhtub.” „Eric ei eksi,” ütlen. „Õnnetusi juhtub.”

Keegi ei hakka mulle vastu väitma. Nad vaatavad oma jooke, märgi sõõre, mida nende klaasid on Ryani lauale jätnud. Orvuga, kes ütleb, et õnnetusi juhtub, ei vaielda. Mu isa: infarkt ühel päikeselisel laupäevahommikul kaks aastat tagasi, mu ema: autoavarii sellele järgnenud meeltesegaduses. „Igatahes,” ütleb Nick mõne aja pärast. „Ma kuulsin, et mingi suurlinna kokk ostis ära selle hoone, kus oli Mulligan’s.

Ta tegevat sellest steigirestorani.” Ta pöörab end minu poole, näol ilme, mida võiks näha leebe aasimisena: „Võib-olla ta ütleb sulle, kust tema ristluutükke saab, kui sa ilusti küsid.”

Ma ohkan. „Tead, mis, Nick, minu arust on väga tervislik, et sa pisiasjade pärast närvi ei lähe. Kui minult küsitakse, mis mulle mu peakoka juures kõige rohkem meeldib, ütlen neile alati, et vaat see on mees, kes näeb suurt pilti.”

See repliik teenib välja Ericu ja Yuwanda naeratuse. Kõik teised otsustavad kõrvalseisjaks jääda. Ma ise teeksin samamoodi, kui peaksin veetma nädalas viiskümmend tundi samas köögis, kus on Nick ja lai valik lihanuge.

Paar tundi hiljem sõidutab Eric meid tagasi majja, mis kuulus kunagi mu vanematele ja mida ma nüüd jagan tema ja Yuwandaga. See oli üks neist korraldustest, mis lihtsalt kujunevad, kuna seda on vaja. Nad mõlemad ilmusid kohale autoavariile järgnenud päeval ja hoolitsesid minu eest nii, nagu seda oskavad teha ainult lapsepõlvesõbrad. Nad täitsid külmkappi, hoolitsesid selle eest, et ma sööksin ja magaksin, vähemalt natukenegi. Nad aitasid mul korraga kahte matust

46

ette valmistada. Nad pakkusid mulle seltsi, kui ma ei suutnud üksi olla, ja jätsid mind rahule, kui mul seda vaja oli.

Mingil hetkel jõudsime arusaamisele, et oleks parem, kui nad ära ei lähekski. See maja oli mulle üksi elamiseks liiga suur. Selle mahamüümine oleks nõudnud ümberehitustöid, mis ei tulnud kõne allagi. Ja nii viisime ühel nädalavahetusel mu vanemate asjad hoiuruumi ja varisesime õhtul diivanile, ning meie uus tasakaal oli kindlalt paika loksunud. Ebatäiuslik ja veidi ebatavaline. Ainus loogiline lahendus.

Täna õhtul keerutan teki all, rampväsinuna, kuid võimetuna magama jääda. Ma mõtlen selle kadunud naise peale.

Melissa. Kõik, mis temast on alles jäänud: eesnimi, amet, linnakese nimi, matkaraja lähedalt leitud tennis. Samasugune nagu järelehüüded mu vanematele, täpsed, kuid lootusetult puudulikud. Mu isa elu kärbiti vaid mõneks sõnaks: ta oli kokk, ta oli isa, ta tegi kõvasti tööd. Mu ema olemasolu kübemed, nagu mingi mõistatuse teine pool: ta juhatas äri, ta oli administraator, ta oli raamatupidaja, ta oli liim, mis kõike koos hoidis. Kõik õige, kuid ei midagi, mis tabaks nende kui inimeste olemust. Ei midagi mu isa naeratuse, mu ema lõhnaõli kohta. Ei midagi selle kohta, kuidas oli nendega koos elada, nende käe all üles kasvada, olla nende poolt nii armastatud kui ka hüljatud.

Ma mõtlen uuesti sellele kadunud naisele, püüan täita lünki tema narratiivis. Tundub reetlik kasutada teda tühja lõuendina, et kujutada teda nii, nagu ma tahan seda teha, aga miski tema loo juures lihtsalt ei anna mulle asu.

Võib-olla oli ta natuke minu moodi. Oli – oh mind, mõtlen temast juba minevikus, kuigi see polegi veel kindel. Võib-olla

47

tundus maailm ka talle lapsepõlves korraga nii lummav kui ka kohutav. Võib-olla kästi tal kanda kleite, kuigi ta oleks tahtnud kanda pükse. Võib-olla kästi tal minna täiskasvanuid tervitama, kuigi ta oleks tahtnud üksi olla. Võib-olla õppis ta end alati veidi ebamugavalt, veidi süüdi tundma. Võibolla kasvas ta suureks ja ootas teismeliseea mässumeelsust, mida ei tulnudki, ja võib-olla kahetses ta kahekümnendates eluaastates, et ei saanudki kunagi seda maailmavalu endast välja elada.

Selline on lugu, mida ma endale jutustan. Pole kedagi, kes ütleks, et see on ebaloogiline. See algab austusavaldusena ja lõpeb isekusega. Asi pole temas. Tegelikult mitte. Asi on minus ja minu elu nendes osades, mis leiavad mind üles pimedas. Asi on minus ja selles, kes ma väiksemana olin, ja selles, kuidas ta mind vaatab, selles, kuidas ta mind aina hüüab ja nõutab vastuseid, mida mul pole talle anda.

48

9. PEATÜKK

Naine kuuris, siis, kui ta oli veel tüdruk Hoiatusmärgid tulevad 2001. aastal, kui sa saad kümneaastaseks. Sinu parima sõbra ema jääb vähki. Sinu nõo korterisse murtakse sisse, tema kõige hinnalisemad asjad kaovad üleöö. Sinu tädi sureb. Iga kord muutub õppetund natuke selgemaks: inimestega, keda sa tunned, juhtub halbu asju.

Sa hakkad aimama, et ühel päeval võivad halvad asjad juhtuda ka sinuga. Kusagil oma südamesopis loodad, et sinust läheb see mööda. Siiani on su elu olnud õnnistatud.

Armastavad vanemad, kes õpetasid sind Riverside’i pargis rattaga sõitma, vanem vend, kes ei kohtle sind nagu idiooti.

Haldjad kummardusid sinu hälli kohale ja kinkisid sulle need ilusad asjad. Miks peaks sinu hea õnn otsa saama?

Su lapseea lõppedes on see lootus veel üsnagi kindel. Siis algavad teismeliseaastad ja teekond muutub konarlikumaks.

Sinu vend võtab tablette. Üks, ja veel teinegi kord. Sa õpid kurb olema. Sa õpid täitma auku oma vanemate südames, selles, mis ihkab täiuslikku last. Sa saad viisteist. Sa oled valmis selleks, et keegi näeks sind sinu endana. Sa oled valmis kellegi jaoks, kes armastaks tõelist sind.

49

Ühes suusakuurordis suudled esimest korda üht poissi.

Mida sa sellest hetkest mäletad: tema südant sinu oma vastas tuksumas, tema juuksegeeli lõhna, lumesahkade tulekumast tekkivaid kujutisi üüritoa seintel. Kui sa koju lähed, saab selgeks, et sel poisil pole kavatsustki sulle helistada, mitte kunagi. Sa õpid tundma südamevalu. Sellest toibumiseks läheb sul kauem aega kui tõelistest lahkuminekutest täiskasvanuna. Kätte jõuab suvi. Sa hakkad paranema.

Kaks aastat hiljem kohtad oma esimest poiss-sõpra. Ta on täiuslik. Kui oleks olemas teenus, mis pakub teismelistele posti teel tellitavaid poiss-sõpru, oleksid just tema välja valinud. Kui mõni nõid oleks kinkinud sulle saviplönni, mis võib ellu ärgata, oleksid sellest just tema vorminud.

Sa võtad tüdruksõbraks olemise tööd tõsiselt. See on sinu esimene võimalus end selles valdkonnas tõestada ja sa soovid kõike õigesti teha. Sa viid ta Duke Ellingtoni hauale Woodlawni kalmistul. Sa ostad talle sünnipäevaks hulga pisikesi kingitusi – mängutoosi, mis esitab „Armastuse loo” tunnuslugu, kanepi pulgakommi, selle „Kuristik rukkis” väljaande, mille kaanel on hobune – ja peidad need oma kehale, pistad tagataskutesse ja torkad teksaste värvli vahele. Kui jõuab kätte aeg kingitused üle anda, käsid tal otsida. Ta laseb oma kätel käia.

Sa pole kunagi seksinud. Tema on. Ta on sinust kuus kuud vanem. Sul pole täiskasvanuks saamisega kusagile kiiret. Sa tead, et sa peaksid seda häbenema, aga ei häbene. Mitte nii palju, et meelt muuta.

Aga sa teed kõike muud, ja on hea olla koos poisiga, kes teab, mida teha. Sa lased tal käed sinu pluusi alla libistada.

50

Sa lased tal kahe sõrmega oma rinnahoidja lahti haakida. Sa lased tal oma teksaste nööbi avada. Pärast seda tõmbud pingesse, ja ta saab sellest aru. Ta jätab järele. Ta jätab alati järele.

Umbes kahe kuu pärast kaalud sa selle suhte lõpetamist.

Aga siis lased endal hoopis ära armuda. Ühel päikeselisel juulikuu pärastlõunal lebad Columbia ülikooli linnakus puude all ja taipad, et see on kestnud juba kuus kuud. Sulle öeldakse, et sul on kohutavalt vedanud, et temasugune kutt on jäänud sinusuguse tüdruku juurde nii kauaks, ilma et sind seksima survestaks. Sa naeratad ja vastad, et sa tead seda.

Ja tead tõesti. Sa ei suuda uskuda, et ta on sinu oma. Vahel jääb ta magama, või siis teeb, nagu jääks. Sa tead ainult seda, et ta on siin ja tema silmad on suletud ja kuigi su käsivars on juba surnud, ei suuda sa kujutledagi, et selle tema pea alt ära tõmbaksid. Sa oled seitseteist. Armastus on veel magusam, kui sa oleksid osanud arvatagi. Ühel õhtul sõidavad sinu vanemad New Jerseysse heategevusüritusele. Ta tuleb sinu juurde. Te „vaatate filmi”, mis tähendab tegelikult amelemist. Kaks nädalat tagasi vaatasite kahekesi „Reekviemi unistusele”. Sa ei suudaks sellest filmist ühtegi repliiki meelde tuletada isegi siis, kui su elu sellest sõltuks.

Sel õhtul on filmiks „Kaklusklubi”. Sa pole seda varem näinud. Tema, nagu kõik poisid, ütleb, et see on ta lemmik.

Vahet pole. „Kaklusklubil” pole vähimatki tähtsust. Tähtis on tema ihu sinu ihu vastas ja tema soe hingeõhk sinu näol. Tema sõrmed su juustes, su reitel, su jalge vahel. Sa tunned end nii seikluslikult, nii õnnelikuna, et oled leidnud tema endale teejuhiks. Just seda käskisid ajakirjad sul otsida:

51

kedagi, kes sulle meeldib ja kellele meeldid sina. Poissi, keda sa võid usaldada.

Sul on seljas seelik. Edward Norton leinab oma diivanit, oma makki, oma kenasid riideid, ja sinu poiss-sõber surub kaks sõrme su aluspükstesse, ja siis imekähku, enne kui sa õieti arugi saad, sinu sisse. Midagi, mis pole sulle praeguseni kordagi pähe turgatanud: seelikud tähendavad lihtsat ligipääsu, eriti suvel, kui pole sukkpükse ja villakihte, mis sinu ja maailma vahele piire põimiksid.

Su poiss-sõbra sõrmed asuvad tegutsema. Pole hullu. Sa hingad sisse ja käsid endal lõõgastuda.

Brad Pitt on keldris, ta seletab Kaklusklubi esimest reeglit. Su poiss-sõber tõmbab su aluspükse allapoole. Sa pole end kunagi varem nii alasti tundnud. Sinu rinnast vallandub naer, mis kõlab köhana. Su poiss-sõber vastab sind veel jõulisemalt suudeldes.

Nüüd leiab aset mingi eskalatsioon, millega sa päriselt toime ei tule. Edward Nortoni nägu lendab betoonpõranda vastu lõhki. Sina ja su poiss-sõber olete mõlemad vöökohast allapoole alasti.

Sulle öeldi, et sa peaksid ei ütlema. Aga keegi ei täpsustanud, kuidas. Sulle tehti vägagi selgeks, et maailm ei jääks sellest seisma ja et sinu kohus on hoogu maha võtta, aga edasisi juhtnööre pole keegi andnud. Keegi ei ole öelnud, kuidas vaadata otsa inimesele, keda sa armastad, ja öelda, et sa ei taha jätkata.

Ideaalis saaks sinu armas poiss-sõber aru, ilma et sa peaksid seda välja ütlema. Ta märkaks, et su käed on muutunud lõdvaks, et su hambad lõgisevad. Aga Edward Norton meilib

52

oma töökaaslastele luuletusi ja sinu poiss-sõber kobab käega kondoomi järele. Sul polnud aimugi, et ta hoiab neid oma seljakoti sisetaskus. Ei vähimatki aimu, et ta on selliseid asju ette läbi mõelnud.

Brad Pitt esitab monoloogi selle kohta, kuidas reklaamid hävitavad hinge. Sa vaatad, kuidas su poiss-sõber siseneb sinusse. See on sinu esimene kord, ja see juhtub selle pärast, et sa kartsid ei öelda. Selle pärast, et poiss, kes seda tegi, unustas sulle otsa vaadata.

Järgmisel nädalal jätad talle kõneposti teate. Sa ütled, et oled asjade üle järele mõelnud ja et oleks parem, kui te oma suhte lõpetaksite. Sa lõpetad kõne ja hakkad nutma.

Aastaid hiljem trükid tema nime Facebooki otsingusse.

Tema profiil ei ole avalik, selles kohas, kus peaks olema tema pilt, on hall ruut. Sa ei saada talle sõbrakutset.

Vahepealsel ajal saad hakkama. Muidugi saad.

See ei jää viimaseks korraks, kui sa seksid. Vahel on see kehv. Vahel igav. Palju sagedamini kui sa seda sooviksid, märkad, et naased sellesse hetke.

Oma esimest korda ei unustata. Sa ei unusta kunagi seda poissi, kes õpetas sulle, kuidas saada hakkama võõrana omaenda kehas.

53

10. PEATÜKK

Naine transiidil Sa küsid temalt igal õhtul, millal, ja ta keeldub sellele igal õhtul vastamast. „Küll sa varsti teada saad,” ütleb ta. „Ja kuhu sul kiiret on? Ega sa ju nagunii kuskile lähe.”

Ta ütleb, et nad pole veel pakkimisega ühele poole saanud. Kui palju asju neil ometi olla võib? Ta pole jõukas mees.

Tema riided on korralikud, aga kulunud. Ta on minevikus maininud koduseid töid, põrandaid, mida ta peab pesema, pesu, mida ta peab kuivama riputama. Kogu maailma raskus tema õlul ja mitte kedagi, kohe kindlasti mitte palgatud abijõudu, kes seda kergendaks. Aga nad on selles majas aastaid elanud ja nüüd peavad nad välja kaevama kogu oma perekonnaloo sisu, iga paberilipaka, iga kõrvaleheidetud riistapuu. Nad lähevad teekonnale ja nad peavad otsustama, mis jääb maha ja mis tuleb nendega kaasa. Nad peavad ära minema ja end kusagil mujal sisse seadma.

Ja siis tuleb ta ühel õhtul kuuri ja ütleb: „Lähme.”

Sul läheb hetk aega. Kui sa taipad, tardud paigale. Ta kisub su püsti ja hakkab ahela kallal õiendama. Keerab võtit – kõik see aeg on olnud olemas võti –, sikutab paar korda.

54

Ahel libiseb su jala küljest mütsatusega maha. Sa tunned end võimatult kergena.

Ilma ahelata kaotad tasakaalu. Sa otsid seinalt tuge. Ta sikutab juba su käsivart, püüab sind võimalikult kiiresti välja saada. „Tule,” ütleb ta. „Eluga.”

Paari sekundi pärast on su jalge all muru ja su ümber pole seinu. „Oota.”

Sa astud sammukese kuuri tagumise nurga poole. Tema käsi libiseb napilt sinu oma küljest lahti. Ta haarab sinust uuesti kinni, kõvasti, jõuga, mida rakendab mees, kes ei lase kunagi, mitte ealeski lahti. Su vasak käsivars väändub nii äkitselt, et sul läheb silme ees ähmaseks. Tema raskus surub su selja vastu. „Lõpeta see kuradi jama.”

Sa ahmid õhku ja osutad vaba käega raamatute poole. Ta tõi sulle juba ammu kilekoti, et neid niiskuse eest kaitsta. Sa oletad, et ta tahtis sulle näidata, et ta oskab oma asjade eest hoolitseda. Lisaks on ka kasti peal olevad vidinad, kõik need asjad, mida ta on teistelt võtnud ja sulle edasi andnud. „Ma tahtsin lihtsad oma asjad võtta,” ütled läbi kokkusurutud hammaste. „Ausõna. Vabandust.” „Kurat küll.”

Ta talutab su raamatuvirna juurde, sinu vasak käsivars on su puusa vastu surutud. Tema jalad komistavad sinu omade otsa. Sa hakkad kukkuma. Ta püüab su kinni, ajab sirgeks. „Lase käia.”

Tema keha liigub sinu omaga kaasa, kui sa kilekoti järele küürutad. Sa paned selle kasti, nagu ka muud asjad.

55

„Valmis?”

Sa noogutad. Ta juhatab su ukse juurde. Hüvastijätuks pole aega. Haara lihtsalt suvalisi mälupilte, päevad sulavad ühte, viis aastat muutuvad mudaks. Üheks pikaks kuuris veedetud ajaks. Kuigi see oli meeleheite, hävingu koht, muutus see lõpuks sulle tuttavaks.

Siin õppisid sa ellu jääma. See uus maja, kuhu ta sind viib, on täis ebakindlust, vea tegemise võimalused luuravad igas nurgas.

Ta peatab sind, kui sa ukse juurde jõuad. Sa näed metalli välgatust, tunned randme vastas midagi külma ja kõva. Käerauad. Ta kinnitab ühe otsa sinu külge, väänab teise ümber oma käsivarre. „Lähme.”

Tema vaba käsi sirutub riivi poole. Ta toob näo sinu oma lähedale. „Ära hakka väljas midagi üritama. Tõsiselt. Kui sa püüad joosta või karjuda – kui sa teed ükskõik mida muud kui koos minuga auto juurde kõndimine, on sellel tagajärjed.”

Ta laseb riivluku lahti, põimib käe su kukla ümber ja sunnib sind alla vaatama. Relv. See ripub tema puusal kabuuris. „Ma saan aru,” ütled.

Ta laseb su pea lahti. Kostab klõpsatus, uks avaneb ja – see toimub liiga äkki, lõppedes enne, kui jõuad arugi saada – su nägu riivab imeline tuuleõhk. „Tule.”

Ta tõmbab sind edasi. Sa astud esimese sammu, siis teise.

Sa oled väljas. Seisad püsti ja hingad. Sinu juuksesalgud riivavad su põski. Korraga toimub nii palju, loodus kutsub end

56

kuulama, tundma. Tuul kahiseb puulehtedes, muld kihab su paljaste jalgade all. Putukad sumisevad ja oksad praksuvad.

Kasteniiskus su pahkluude vastas.

Veel üks sikutus. Sa sammud tema pargitud kastiauto poole. Sa näed teist korda elus seda kuuri väljastpoolt: halliks värvitud püstplangud, valged äärised ukse ümber.

Hoolitsetud ja korras. Ta pole mees, kes laseks oma krundil umbrohtu kasvada või üldse millelgi muutuda. Kui keegi seda näeks, poleks ta kunagi midagi kahtlustanud.

Kui sa silmi kissitad, näed kaugel vasakul maja piirjooni.

Kõrge, suur, tühi. Maja, kus üks perekond võis kunagi olla õnnelik, lagedes helendasid lambid, koridorides kajasid naerupahvakud, mis põrkasid tagasi läikivatelt kodumasinatelt. Nüüd on aknad pimedad, uks kinni. Mälestused on kadunud. Maha põletatud maa, üks kooselu seinte vahelt minema pühitud.

Aga sina lähed edasi. Sest üks toimekas, kärsitu mees utsitab sind sihtkoha poole. See õhtu ei ole mõeldud sinu jaoks. Mitte miski siin pole mõeldud sinu jaoks.

Sa tead, et sinu kohal on taevas. Võib-olla tähedki. Võibolla kuu.

Sa pead vaatama.

See võib sulle kalliks maksma minna, kui sa kaela küünitaksid, et vaadata. See ei meeldiks talle. Aga sellest on viis aastat, ja kui see üldse kunagi juhtub, siis just nüüd.

Ta on sinu ees, pea kumaras, pilk jalgadel. Et mitte komistada. See veel puuduks, et see mees kukuks.

Sa püsid tema tempos, hoidud iga hinna eest maha jäämast, ja – aeglaselt, nagu rippsilla õõtsuvale otsale astudes – kallutad pea kuklasse.

57

See on siin, nagu oleks sind kõik see aeg oodanud. Must taevas ja tosinad tähed. Sa astud aina edasi, üks samm teise järel ja lased taeval end sisse imeda. Sina ja pimedus. Sina, põhjatu ookean ja kõikjale tipitud tillukeste jäämägede lubadus. Sina, must tint, mis on valge värvi vilksatustega ellu äratatud.

Ja veel midagi. Sa tunned rinnas jõnksatust, laastavat kibedust. Sina ja kõik teised inimesed, kes vaatavad üles sama taeva poole. Sinusugused naised ja sinusugused lapsed ja sinusugused mehed ja sinusugused vanainimesed ja sinusugused beebid ja sinusugused lemmikloomad.

Taevas ütleb sulle: kunagi olid sul inimesed. Sul oli ema ja isa ja vend. Sul oli toakaaslane. Sul olid veresugulased ja hingesugulased. Inimesed, kellega sa käisid kontsertidel, inimesed, kellega sa läksid dringile. Inimesed, kellega sa istusid ühe laua taga. Inimesed, kes hoidsid sind käte vahel, kandsid sind maailma.

Sa püüdlesid selle poole, ja siin see nüüd on. Tumm osadus, mis kisub sind lõhki.

Sa tunned pitsitust sääremarjades. Miski tõuseb sügavalt sinu sisemusest esile. Sa pead nad uuesti üles leidma, need inimesed, kellelt ta sind ära võttis. Ühel päeval pead sa nende juurde jooksma. „Mida sa teed?”

Ta on seisma jäänud ja ringi pööranud. Ta vaatab, kuidas sa taevasse vaatad. Su kael nõksatab tavalisse asendisse tagasi. „Mitte midagi,” ütled talle. „Vabandust.”

Ta raputab pead ja tõmbab sind edasi.

58

Taevas on su endast välja ajanud. Sa tahaksid karjuda ja küüntega rinda kraapida ja joosta, joosta, joosta, kuigi sa tead, sa tead kuramuse hästi, et see oleks su lõpp.

Loll. Nii juhtub, kui sa mõtled väljaspool olevatele inimestele.

Kuurist väljaspool ellujäämise esimene reegel: sa ei jookse enne, kui oled kindel.

Ta jääb uuesti seisma. Sa lööd vaaruma, saad napilt enne talle otsa põrkamist pidama. Sa seisad tema auto kõrvalukse juures. Ta tõmbab selle lahti ja sa paned kasti tagaistmele.

Veel viimane vilksatus rohelisi lehti, veel üks vargne sõõm värsket õhku. Sa kummardad ja istud polüestrist eesistmele.

Käerauad klõpsatavad tema küljest lahti. Ta viib su mõlemad käed su selja taha ja paneb need raudu. „Ära liiguta.”

Ta kummardub üle sinu, paneb turvavöö kinni. Ta pole sedasorti mees, kes riskiks võimalusega, et politsei tal tühise liikluseeskirjarikkumise pärast peatuda käsiks. Ta hoiab pahandustest eemale ja maailm tänab teda selle eest.

Kui ta on veel kord kontrollinud, et turvavöö on kinni, ajab ta end uuesti sirgeks. Kompab oma teksaste värvlit, võtab relva kabuurist välja. Lehvitab sellega sinu näo ees.

Sinu ihu sulab relva ees olematuks. Sinu keha ei paku abi, ei mingit kaitset – ainult osasid, mida võib katki teha. Ainult lõputut lubadust valust. „Ära liiguta. Muidu sa veel kahetsed.”

Sa noogutad. Ma usun sind, tahaksid talle öelda, nagu annaksid tõotust, nagu peaksid jutlust. Ma usun sind alati.

Ta lajatab autoukse kinni ja läheb juhipoolse ukse juurde, suunates relva tuuleklaasile ja hoides sinuga silmsidet.

59

Ta istub rooli taha. Paneb relva armatuurlauale, kinnitab oma turvavöö. Hingab järsult välja. „Lähme.”

Ta ütleb seda pigem endale kui sulle.

Ta keerab süütevõtit. Paneb relva kabuuri tagasi. Sa ootad, et ta vajutaks gaasipedaalile, aga ta pöörab end hoopis näoga sinu poole. Su lõualuud tõmbuvad krampi. Ta võib meelt muuta. Veel viimasel hetkel võib ta otsustada, et see ei õnnestu. Et oleks lihtsam, parem, kui sa igaveseks kaoksid. „Kui me kohale jõuame ... Kell on palju. Ta magab. Sa oled väga vaikselt. Ma ei taha, et ta keset ööd üles ärkaks ja küsimusi esitama hakkaks.”

Sa noogutad. „Okei. Pane nüüd silmad kinni.”

Su kulmud tõmbuvad paratamatult kortsu. „Ma ütlesin, et pane silmad kinni.”

Sa paned silmad kinni. Mõistmine saabub siis, kui auto sinu reite all mürisema hakkab: ta ei taha, et sa näeksid, kus sa oled või kuhu sa lähed. Samamoodi nagu viis aastat tagasi, kui ta su röövis, ainult et tol korral sidus ta su silmad kinni.

Ulatas sulle pearäti ja käskis selle silmade peale siduda, kui ta su oma krundile tõi. Aga see oli siis ja nüüd on teisiti.

Nüüd ta tunneb sind. Ta teab, et sa teed seda, mida ta käsib sul teha.

Igas muus olukorras võtaksid sa riski. Sa avaksid silmad ja vaataksid kähku ringi. Aga mitte täna õhtul. Täna õhtul on oluline ainult ellujäämine.

Sa keskendud auto õõtsumisele ja jõnksumisele. See rappub üle millegi, mis võiks ilmselt olla sissesõidutee, kuni

60

jõuab siledale pinnale – arvatavasti asfaldile. Maanteele. Sul käib pea ringi, mitte autosõidust, vaid võimalusest. Mis siis, kui sa naalduksid ettepoole, nii palju kui turvavöö võimaldab, ja segaksid teda juhtimast? Paneksid ta rooli keerama?

Mis siis, kui sa keeraksid seda ise, oma põlve või jalalaba või ükskõik millise muu kehaosaga? Mis siis, kui te kalduksite korraga küljele ja kihutaksite piirdeaia või kuristiku poole?

Ta ei jõuaks relva haarata. Võib-olla. Või siis juhiks ta auto vaid mõne sekundiga teele tagasi, sõidaks mingisse inimtühja kohta, võtaks püstoli ja teeks sulle otsa peale.

Sa püsid paigal. Kostab ainult mootori mürinat, aeg-ajalt tema sõrmede toksimist roolile. On raske öelda, kui kaua ta sõidab. Kümme minutit? Kakskümmend viis? Lõpuks võtab auto hoogu maha ja jääb siis seisma. Sa kuuled võtme süütelukust väljatõmbamise kilksatust.

Sa ei liiguta. Sa ei ava silmi. On asju, mida sa teed vaid tema loaga. Aga sa juba tead. Sa oled kohale jõudnud. Sa tunned seda. Maja, mis sind kutsub. Sind ihkab.

61

11. PEATÜKK

Naine majas Juhipoolne uks läheb lahti ja kinni. Mõne sekundi pärast on ta sinupoolse ukse juures. Ta otsib su käsi, mis on ikka veel surutud sinu selja ja autoistme vahele. Käerauad libisevad su vasaku randme ümbert lahti. Kobamine, kõlksatus. Kui ta käsib sul silmad lahti teha, olete taas teineteise külge aheldatud. „Lähme.”

Sa ei ilmuta vähimatki kavatsust autost välja tulla. Ta ohkab ja kummardub üle sinu, et turvavöö lahti teha. „Ise ei oleks võinud või?”

Et sa närvi läheksid? Mulle püstoliga selga virutaksid?

Ega vist.

Ta sikutab sind. Sa astud murulapile. Ta küünitab tagaistmele ja võtab su kasti. Sinu võimalus vaadata: sa seisad väikese eeshoovi servas, tema maailma ja kõnnitee vahelisel piiril. Auto on pargitud väikese kruusaga kaetud sissesõidutee ühte serva, maas on rehvijäljed, mis tõenäoliselt tekkisid siis, kui ta just äsja parkis. Kaks teed, mis viivad eri suundadesse: sinna, kust te tulite, ja tundmatusse. Üks puu ja uks, 62

millel kõrval uksekell ja ees jalamatt. Ratastel prügikastid, üks roheline, teine must. Esimese korruse alla topitud, mäenõlva sisse kiilutud garaaži uks. Maja taga: väike siseõu, metalltoolid ja samast komplektist laud.

Kõik nii üdini tavaline. Äärelinnaelu ontlik varustus.

Ta juhatab sind otse selle ette – maja, ühe tõelise maja ette, nii lähedale, et sa võiksid seda puudutada. Seinad ja aknad ja puitplangud, see on nagu kuur, aga suurem, kõrgem ja teistsuguse katusega. Välisuksel on lukk ja tema taskust ilmub võti, mis sobib sellesse lukku, ja enne kui sa arugi saad, enne kui lukuaugus keeratava võtme kaja lõplikult sinu trumminahkadeni jõuab, oled sa juba sees. „Tule.”

Ta ajab sind kiiruga trepi poole. Maja näitab end sulle põgusate, pea tabamatute vilksatustena – diivan, telekas, pildiraamid raamaturiiulil. Avatud köök, seadmete tasane surin. „Lähme.”

Sa järgned talle. Astud üles ühest trepiastmest, siis teisest, ja siis – su keha kaldub ettepoole. Sa saad enne käsipuust kinni, kui su lõug jõuab treppi tabada. Sa vaatad alla, oma jalgade poole. Sa komistasid: trepiastmed on vaibaga kaetud ja sa pole enam pehme pinnaga harjunud.

Ta pöörab ringi ja vaatab sulle otsa. Su kõht tõmbub krampi.

Aga ta jätkab trepist ülesronimist, veab sind värske innukusega edasi. Ta tahab, et sa oleksid juba selles toas, millesse ta on sind määranud. Ta tahab kontrolli. Ta on alati tahtnud vaid seda, et elu kulgeks tema plaanide järgi.

63

Te jõuate teisele korrusele. Sa märkad pimeduses koridori lõpus olevale uksele kleebitud plakatit. Sa pingutad silmi, püüad pilti näha – üks ilma näota kuju hällitab teist, väiksemat, oranžid ja sinised täpid kumavad pimeduses. Su pilk puurib seda kõike ja sinu aju – sa suudad seda vaevu uskuda –, su aju ütleb Keith Haring. Äratundmisnool sähvatab läbi rusudekuhja. Läbi kõige selle sinus, mida kuur ei suutnud minema pühkida.

See peab olema tema tütre tuba. Tema enda oma peab siis olema see, mis jääb koridori siinpoolses otsas vasakule. Ta seisab selle katmata ukse ees, mis on kinni, varjab vaikselt tema saladusi. Nagu ta ei tahaks, et sa seda üldse näeksid. Nagu peidaks see maailma, mis seisab sinu omast täiesti eraldi.

Sinust paremale jääb veel üks uks. Paljas. Ilmetu. Ta võtab järjekordse võtme, lükkab selle ümmarguse uksenupu keskel olevasse lukuauku ja keerab. Sujuvalt, hääletult. Nii tapvalt väle, isegi pimedas.

Tuba on väike ja lage. Kohe sinust paremal on kahekohaline voodi, millel on vanaaegne, peenikeste raudvarbadega raam. Nurgas on väike kirjutuslaud ja samas stiilis tool, selle kõrval kummut. Ruumi teises otsas radiaator. Akna ees on pimendav ruloo. See on kõige imelisem tuba, mida su silmad on kunagi näinud. See on kõik ja mitte midagi, sinu oma ja mitte sinu oma, kodu ja mitte kodu.

Ta paneb ukse kinni. Laes ripub armatuur, aga ta ei ilmuta vähimatki kavatsust seda põlema panna. Ta paneb hoopis kasti maha, võtab käerauad oma käe ümbert lahti ja viipab voodi poole.

64

„Mine.”

Ta ootab, et sa pikali heidaksid. Selline oli kokkulepe: päeval käeraudadega radiaatori, öösel voodi külge aheldatud. Sa istud madratsile. Vedrud kägisevad su keha all. Esimest korda viie aasta jooksul vajud sa millessegi pehmesse ja vetruvasse. Sa tõstad mõlemad jalad madratsi peale, sirutad need välja, lased ülakehal alla vajuda, peal patja puudutada.

See peaks olema mõnus. Pärast rohkem kui tuhandet puuresti peal magamiskotis veedetud ööd peaksid kuulma inglite laulu. Aga kõik on valesti. Madrats vajub lohku, nagu püüaks sind alla neelata. Nagu sa aina vajuksid ja vajuksid, kuni enam midagi ei jää järele, ei jälgegi sinust siia maailma, mitte midagi, mis ütleks inimestele, et sa siin üldse kunagi olid.

Sa ajad end uuesti istukile, ahmid õhku. „Vabandust.”

Tema käsi lendab su õlale. Ta lükkab su uuesti pikali, sõrmed kaevuvad rangluu all ihusse. „Mida. Kuradit. Sa teed?” „Ma ei ... Vabandust. Ma lihtsalt ei ... Ma vist ei saa niimoodi.”

Tema haare tugevneb. Sa tahaksid teda rahustada, aga su rinnus lämmatab. Seal pistab, nii et su rinnakorv süttib põlema. Ta peab teadma, et sa ei kavatse midagi üritada, et sa ei suudaks joosta isegi siis, kui arvaksid, et võiksid pääseda. Sa püüad sisse hingata, aga see ei õnnestu. „Lihtsalt ... vabandust.”

Sa tõstad käed, lootes, et su keha ütleb talle seda, mida sa ei suuda sõnadega väljendada. Et sa oled süütu, et sul pole midagi varjata. Püstol on tal ikka veel käes. Summuti riivab

65

su põlve. Sa keskendud hingamisele. Kunagi ammu, oma endises elus laadisid sa alla meditatsioonirakenduse. Üks inglane utsitas sind salvestatud seanssidel nina kaudu sisse, suu kaudu välja hingama. Ikka ja jälle ja jälle.

Just siis, kui sa arvad, et hakkad rahunema, kerkib su kurgust ägin. Või kumiseb sul kõrvus? Nina kaudu sisse. Suu kaudu välja. Käed üles. Pilk relvale. „Kas ma võiksin ... põrandal magada?”

Ta kergitab kulmu. „Lihtsalt ... see madrats ... See on nii teistmoodi kui kuuris. Ma tean, et see on rumal. Vabandust. Palun vabandust.

Aga kas ma võiksin? See ei muuda midagi. Ausõna.”

Ta ohkab. Sügab püssipäraga meelekohta. Kas see tähendab, et turvalukk on peal? Või on ta oma tabavuses nii kindel?

Lõpuks kehitab ta õlgu. „Kuidas soovid.”

Sa libistad end madratsilt maha. Pommikahjutustamiseksperdi aeglaste, tundlike liigutustega heidad põrandale pikali. Sõlm su rinnus läheb lahti. See on sulle tuttav. See on nagu kuuris. Sa tead, kuidas kuuris ellu jääda. Sa võid õppida seda ka siin tegema.

Ta põlvitab sinu kõrvale ja haarab kinni su randmest, mille ümber on käerauad. Ta viib su käsivarre üle su pea, libistab käeraudade lahtise otsa voodiraami alumises otsas kahe raudvarba vahelt läbi. Neilt koorub värvikübemeid, kui ta sikutab mehhanismi vasakule ja paremale, et näha, kas see kinni püsib.

Kui ta on kindel, et sul ei õnnestu end vabaks vingerdada, tõuseb ta püsti.

66

„Kui ma peaksin midagi kuulma – kas või natuke – siis sa kahetsed seda. Selge?”

Sa noogutad nii palju, kui su põrandal olev pea seda võimaldab. „Ma olen vastastoas. Ma kuulen, kui sa peaksid midagi proovima.”

Veel üks noogutus. „Ma tulen homme hommikul tagasi. Ma eeldan, et sa oled samas kohas. Samas asendis. Kõik on samamoodi.”

Sa noogutad jälle. Ta astub paar sammu, paneb käe uksenupule ja jääb seisma. „Ma luban,” ütled. „Ma ei liiguta.”

Ta tõmbab silmad kissi. See ei lõpe kunagi, see kahtlus tema silmis, kui ta sind vaatab. Kas ta võib sind usaldada?

Aga nüüd? Aga tunni aja pärast? Aga nädala aja pärast? „Ausõna,” lisad. „Ma olen nii väsinud. Ma jään magama kohe, kui sa uksest välja astud.”

Sa keerutad oma vaba käe nimetissõrmega toas ringi. „See on kena. Aitäh.”

Ta keerab uksenuppu, kui see juhtub. Mingi kraapsatus teisel pool seina, põrandalaua nagin. Hüüatus koridori teisest otsast: „Issi?”

Tema silmades lahvatab midagi õudusesarnast. Ta vaatab sind, nagu sa oleksid surnud, laip, ja tema käed on verised ja tema tütar tuleb teie poole.

Pea selsamal hetkel saab ta enesevalitsuse tagasi. Tema näolt kaob pinge. Tema pilk muutub teravaks. Ta tõstab sinu poole käe. Ära sekku. Mitte üks piuks.

Ta lipsab ühe nõtke liigutusega toast välja. Kas tüdruk näeb teda? Või on liiga pime ja ta on liiga kaugel? Midagi nii 67

rasket pole sul kunagi ette tulnud kui nüüd vaatamata jätmine. Pea kergitamata jätmine, kaela küünitamata jätmine.

Vagusi püsimine, kui uks tema taga kinni läheb. Su nägu riivab kiire õhupahvak. Sa surud huuled kokku, närid põskede sisekülgi.

Läbi seina imbub summutatud hääli: „Kas kõik on korras?” ja „Jah” ja „Kell on nii palju” ja „Ma tean, ma tean” ja „Ma püüdsin sulle sõnumit saata” ja „Ma ei kuulnud” ja lõpuks „Mine tagasi magama”. Küllap kuulab tüdruk sõna, sest varsti need hääled vaibuvad ja sa oled üksi. Sina, toas.

Sina, päris majas, kus on mööbel ja soojus ja nii palju seinu ja uksi. Sina ja tema, ja kusagil koridori lõpus veel keegi.

Sa peaaegu tunned teda. Ceciliat. See on nagu jõuväli.

Hõõguv söeraasuke pimeduses. Väike orkaan, esimest korda viie aasta jooksul. Uue inimese ääretud võimalused.

68

12. PEATÜKK

Number kaks Ta oli kihlatud.

See oli esimene asi, mida ta mulle rääkis. Pärast seda, kui ma olin poe kinni pannud. Pärast seda, kui ta nõudis kassas olevat raha. Pärast seda, kui ma taipasin, et raha pole ainus, mis teda huvitab.

Ta ütles seda siis, kui minult sõrmuse ära võttis. Ta märkas ehteid, kuna ta oli äsja kihlunud.

Imelise naisega, ütles ta.

Teine asi tema kohta: ta oskas hästi sõlmi teha. „Näed?” küsis ta minult, kui oli mu käed keha ette kinni sidunud. „See on Austria juhisõlm. See ei lähe sikutades lahti. Surve tõmbab seda ainult rohkem pingule. Nii et ära üritagi. Ära sa kurat üritagi.”

Ma üritasin, kui ta mujale vaatas. Aga selle mehega olid sellised lood, et ta ei valetanud. Tema sõlm ei tulnud enam kunagi lahti.

Viimane asi, mida ma teada sain: ta oli selleks valmistunud. Ma arvan, et ta oli seda varemgi teinud. Temas oli

69

mingisugust enesekindlust, otsustavust. Ta jäi rahulikuks, isegi siis, kui ma tema plaaniga kaasa ei läinud. Sest ta teadis, et lõpuks teen ma seda nagunii. Ta teadis, et maailm paindub tema tahte järgi.

Ta oli – see oli mu elu viimane mõte – nagu sõdalane.

Nagu keegi, kes teab, et kõik lõpeb alles siis, kui vastane enam ei vingerda.

70

13. PEATÜKK

Naine majas Su õlg väriseb. Ta on kummargil sinu kohal, raputab sind ärkvele. Millal sa magama jäid? Sa mäletad vaid seda, et lebasid puupõrandal ja püüdsid oma raudus käele talutavat asendit leida.

Sa ootad, kuni ta su vabastab. Ta tõmbab sind jalule. Sa hõõrud silmi, raputad jalgu. Kuuris olid sa alati ärkvel selleks ajaks, kui ta tuli. Sul hakkab kõris nöörima mõttest, et tal õnnestus märkamatult sisse lipsata – et ta seisis su kohal, kui sa lebasid, silmad kinni, suu paokil, teadmatuses sind ümbritsevast maailmast. Teadmata tema kohalolust. „Lähme.”

Ta haarab su käsivarrest kinni, avab ukse, juhatab su üle koridori. Teise kaenla all on tal saunalina ja riided. Ta avab veel ühe sinust vasakut kätt jääva ukse – eelmisel õhtul sa seda ei märganudki – ja tõmbab su sisse. Sa viid läbi kiire vaatluse: vann, dušikardin, kraanikauss, WC-pott. Ta surub sõrme suule ja keerab dušivee jooksma. „Ta magab veel,” ütleb ta tasasel, voolava vee alla mattuval häälel. „Aga tee kiiresti. Ja vaikselt.”

71

Cecilia. Eelmise öö mälestus hõljub teie kahe vahel, tema tütre küsiv hääl ja paanika tema silmis. Te kõik kolmekesi seisite üksteise kätest kinni hoides kaljuserval.

Sa tõmbad teksased ja aluspüksid alla. Võtad seljast kampsuni, T-särgi, odava spordirinnahoidja, mille ta sulle tõi, kui su enda oma haagid lõpuks katki läksid.

Sa tõstad potikaane üles. Sa oled nii jahmunud sellest, kui tõeline see kõik tundub, et unustad hetkeks või paariks, et ta vaatab seda pealt. Sa tead vaid seda, et su jalataldu riivab puuvillane vaip, sinu reite tagakülgede vastu surub emaili külm serv. Sinu paremal käel on vetsupaberirull, valge, kahekihiline. Ta hoiab pilku sinul, sama ükskõikselt, nagu sa oleksid koer, kes kõnniteel põit tühjendab.

Sinu vasakul käel pladiseb vanni vesi. Sa ei küsi Cecilia kohta, seda, kas kellegi duši all käimise hääled ei või teda üles äratada. Ta on isa ja ta teab, mis tema lapse und segab.

Sinu oletus: tüdruk on sellega harjunud. Täiesti võimalik, et ta on aastaid tütrest varem tõusnud, ajanud habet ja pesnud hambad, enne kui too esimest korda haigutab.

WC-potil istudes uurid teda. Bingo. Ta on riides – teksased ja puhas fliis ja kinnisõlmitud paeltega töösaapad. Juuksed kammitud, habe värskelt pügatud. Ta tõusis vara, võttis aega enda kordategemiseks, enne kui sind sama tegema tõi.

Kui tema laps peaks midagi kuulma, arvab ta, et uus üürnik on täpselt samasugune nagu tema isa, varajane tõusja.

Sa tõused püsti, et vett peale tõmmata. Sa hakkad vanni astuma, kui miski sind peatab. Peeglist paistev kuju. Naine.

Uus ja võõras. Sina.

Sul läheb paar sekundit aega. Et vaadata oma juukseid, mis on pikad ja tumedad nagu varemgi, aga juured 72

on halliks läinud ja õlgadest allapoole langevad paar valget skungitriipu. Roided tungivad esile, voogavad su naha all, nagu ähvardaksid sellest läbi tungida. Sinu näojooned. „Mine nüüd.”

Enne kui sa jõuad hoolikamalt vaadata, haarab ta sul käsivarrest, tõmbab dušikardina eest ja kupatab su veejoa alla.

See on nii kuum. Varem käisid sa igal hommikul sellise duši all. Sa seisid seal kaua, vesi pahinal rinnalt alla voolamas. Sa kallutasid pea kuklasse ja lasid veel valguda kõrvadesse, suhu, sind oma valdusse võtta. Sa andusid sellele hetkele täielikult, lõplikkusega, otsides mingisugust ülevust, mis end kunagi ei ilmutanudki. Nüüd, pärast viit aastat enda ämbrist veega loputamist, ei suuda sa mõista, milline osa sellest kogemusest – selga kõrvetav, üle näo voolav vesi, kopsudesse tungiv aur – pidi olema mõnus.

Sa hoiad silmad lahti, püüad läbi selle udu hingata. Kas sa mäletad, kuidas seda tehakse? Sa küünitad seebi järele.

Su jalad libisevad. Ta püüab su kinni, pööritab silmi. Dušikardin on ikka veel eest ära. Kusagil pole näha raseerijat, ei midagi, millega sa võiksid teha viga talle või endale – isegi mitte šampoonipudelit, millest sa võiksid talle šampooni silma pritsida. Ainult sina, sinu alasti keha ja seebitükk.

Sa hoiad seda veejoa all. Hõõrud vahtu oma kehale, rinnale, jalge vahele, alla varvasteni välja. „Oled juba valmis?”

Sa ütled, et peaaegu. Võtad veel seepi ja pesed nägu ja juukseid. Siis keerad vee kinni ja pöörad tema poole.

Ta ulatab sulle rätiku. Sa kuivatad end. Su keha on nii kohal, nii tõeline kollase elektrivalguse all. Kuuris, matkalaterna kumas ei näinud sa üksikasju – piksenoolte moodi 73

venitusarme reite sisekülgedel, tumedaid karvu oma käsivartel ja säärtel, karvatutte kaenlaalustes. Verevalumeid kätel, lilla- ja sinisekirjusid seiskunud laike küünarvartel. Üksikuid arme oma rinnal. Kõikjale sinu ihul kirjutatud julmi aastaid.

Sa ulatad talle rätiku. Ta osutab uksel olevale konksule, kuhu sa selle kuivama riputad. Ta viipab käega riidekuhjale, mille on põrandale pannud. Sa põlvitad ja leiad uued, supermarketi brändi aluspüksid. Samast mustast puuvillasest kangast spordirinnahoidja. Puhtad teksased, valge T-särgi, halli kapuutsiga dressipluusi, millel on tõmblukk. Kõik on odav, mittemidagiütlev, igav. Kõik on uus. Kõik on sinu.

Riideid selga tõmmates tuletad endale oma uue identiteedi detaile meelde. Sa oled Rachel. Sa kolisid siia linnakesse alles äsja. Sul oli vaja elukohta ja sa kuulsid, et ühe sõbra sõber annab tuba üürile. Ta ulatab sulle uue hambaharja ja osutab kraanikausi serval olevale hambapastale – ilmselt tema enda omale.

See ei ole lahkus. See elementaarne hügieen, võimalus end puhtaks pesta. Tal on lihtsam, kui sa ei jää haigeks, kui su hambad ei kuku välja, kui su keha ei muretse endale mingit põletikku külge. Kui sa olid kuuris, oli tal vaja hoida sind piisavalt tervena, et talle mitte lisatööd tekitada. Nüüd on tal vaja, et sa näeksid tema tütre jaoks võimalikult normaalne välja. „Tule siia.”

Ta seab su peegli ette ja pühib pesulapiga udu ära. See on sinu võimalus end lähemalt vaadata. Sa polnud kunagi ilus, mitte otseselt, aga õigel päeval, õige nurga alt, võisid

74

näha, mis sind veetlevaks muudab. Sinu süsimustad juuksed, sinu lühike tukk. Hea nahk, kui mitte arvestada kord kuus tekkivaid punne, mis kuulutasid päevade hakkamist.

Ilmekad huuled. Sa oskasid punast huulepulka välja kanda.

Sa õppisid endale kiisusilmi joonistama, valge silmapliiatsiga alumise lau äärt rõhutama. Et silmad oleksid võimalikult suured ja ümarad.

Peeglist vastu vaataval naisel ei ole tukka. See kasvas juba ammu välja. Su nahk tundub kuidagi korraga nii kuiv kui ka rasune olevat. Sinu laubal, kulmude vahel, suu ümber on uusi kortse. Meelekohtadest lõualuuni ulatuvad paapulid.

Kaalukaotus on ka su nägu muutnud. Su põsed on lohkus, pidevalt sisse tõmmatud.

Varem olid sa lihaseline ja terve. Jooksja, kes sõi kaeraputru ja tegi pühapäeviti venitusharjutusi, käis aeg-ajalt joogas, kuid regulaarselt pilateses. Sa käisid võimalikult palju jala, sõid, kui kõht läks tühjaks, lõpetasid, kui sai täis. Su ainevahetus töötas nagu kellavärk, ilma häireteta. See oli sinu jaoks ime, see kuulekas väike masin, see organism, mis ilmutas tänu enda hoolitsemise eest. Ja nüüd on ta selle ära rikkunud. Seda rüüstanud, nagu ta teeb kõigega. „Seisa paigal.”

Tal on käärid käes. Sa tardud. „Need on liiga pikad.” Ta osutab kääridega su juustele.

Need pole kasvanud nii palju, nagu sa oleksid arvanud.

Pärast esimest kahteteist kuud – kahteteist kuud, mille jooksul sa sõid ühe eine päevas – otsustas su keha kasutada oma ressursse pakilisemateks asjadeks. Su juukseotsad muutusid õhukeseks, jäädeski ulatuma õlaluude alla.

75

Tal on vaja, et sa oleksid korralikum. Tal on vaja, et sa näeksid välja nagu keegi, kellel pole kunagi takistatud juuksuris käimist. „Ära liiguta,” ütleb ta sulle. „Seda veel vaja, et mu käsi väärataks.”

Sa püsid paigal, kui ta veab kääriteradega üle su selja, surud alla värina, kui metall su ihu vastu põrkab. Ta lõgistab paar korda kääre ja su juuksed ulatuvad taas õlgadeni.

Ta pistab käärid tagataskusse ja sikutab sind käsivarrest.

Ta teeb seda kogu aeg, tõmbab sind kord siia, kord sinna, kiirustab sind takka, kunagi pole millegi jaoks piisavalt aega.

Sa pöörad end näoga tema poole. Tema sinised silmad, mis tõega vahel mustaks muutuvad. Tema hoolikalt pügatud pale, tema põsesarnad, šokeerivalt õrnad, peaaegu haprad.

Kraanikausi all olevates sahtlites on ilmselt peidus head šampooni. Peeglikapis Aloe vera habemeajamisvett ja pumatit. Mitte midagi hirmkallist, vaid lihtsalt selliseid, mis tekitavad puhta ja korraliku tunde.

Mööda su selgroogu tõuseb ülespoole tulitav viha. Su silmad vilavad vannitoas ringi, otsides asju, mida haarata ja loopida. Ehk võiks seebialus ta pealuu lõhki lüüa. Või siis võiksid kasutada oma käsi, ja kui hea tunne see oleks, kui saaksid kas või paari sekundi jooksul oma rusikasse surutud kätega tema rinda taguda, veel ja veel ja veel, võib-olla lajatada talle ka näkku, tabada otse silma kohal olevat luud, lüüa lõhki tema huul, muuta hambad punaseks, suruda nina ajju välja? Aga ta haarab veel tugevamalt su käsivarre ümbert kinni. See hästitoidetud, väljapuhanud mees, kes teab, kuhu relvad on peidetud. Oma valduste isand.

76

„Vabandust,” ütled ja tõmbad dressipluusi luku kinni. „Ma olen valmis.”

Ta korjab su vanad riided maast üles ja käsib enda järel tulla. Kärmelt avab ta magamistoa ukse, viskab su asjad sisse. Päevavalguses näed ust paremini: ümmargune nupp, mille keskel on lukuauk, selline, mis läheb seestpoolt lukku, samasugune, nagu sul oli siis, kui teistega ühist korterit jagasid. See pole mõeldud selleks, et sina välja ei pääseks. See on Cecilia jaoks, tagamaks, et ta ei pääse sisse. Võti on ainult tema isal. Ainult tema saab sisse tulla.

Sa lähed tuppa tagasi. Ta kinnitab su uuesti käeraudadega voodi külge. Koridori teises otsas hakkab äratuskell piiksuma. Täpselt õigel ajal.

Sa istud ja ootad, niisked juuksed seljal. Ei lähe kaua, kui ta tuleb tagasi ja teeb käerauad lahti. Seekord paneb ta ukse kinni sinu järelt ja haarab sul randmest. Sa lähed tema kannul trepist alla. Maja ärkab su jalgade all ellu. Hall vaip trepiastmetel, valgeks värvitud seinad, sama tooni trepikäsipuud. Sa keerad vasakule ja astud avatud kööki. Sinu nimi on Rachel; sa oled Rachel. Sinust paremale jääb elutoa ala. Esikut ei ole. Ainult välisuks, mis sind kutsub. Diivan, tugitool, suur teleriekraan. Kohvilaud, millel on paar ajakirja. Raamitud fotod seintel ja see raamaturiiul nurgas, mis on täis pehmekaanelisi teoseid. Uks trepi all.

Sa tahaksid seda kõike uurida. Sa tahaksid sahtlid tagurpidi pöörata, tühjendada kõik kapid, avada kõik uksed. Aga ta tõmbab sind köögilaua poole, see on puust, veidi kriimuline, kuid värskelt poleeritud. Sellest mitte kuigi kaugel on tagauks. Kogu maja on puhas ja täiesti isikupäratu, nagu pelgaks, et kord juba rääkima hakates saaks liiga palju öeldud.

77

Ta osutab ühele toolile, samuti puust, mis jääb tagauksest kõige kaugemale. Sa istud. Laud on kaetud, sellel on kolm taldrikut, kaks tühja kruusi, kolm sööginuga. Tööpinnal kuriseb kohvimasin. Ta paneb käe su õlale, raputab sind. Sa heidad pilgu tema vöökohale. Kabuuri pole. „Pea meeles.”

Sa oled Rachel. Sa oled ühe sõbra sõber. Sa ei pane nuga tema kõri peale. Sa käitud loomulikult.

Ta avab hõbedavärvi külmkapi, võtab sealt saiakoti, paneb viilud röstrisse. Sulle meenuvad oma lapsepõlve hommikusöögid: kahe majapidamispaberi vahele pistetud, veel kuumad Pop-Tartsid, mida söödi kooliteel. Hiljem käis kõik põhimõtteliselt samamoodi, aga munapudruvõileibade ja kioskist ostetud papptassides kohviga. Sa ei mäleta, et sa oleksid koos vanematega hommikusöögilauas istunud.

Argipäevadel kohe kindlasti mitte.

Sa jätad meelde kõik, mida oma toolil istudes näed: kapi peal on nugadekomplekt, nõudekuivatusrestil tangid. Kulp, konserviavaja, pika teraga käärid. Pliidikäepideme ümber mähitud nõudekuivatusrätik. Kõik on puhas, iga element sellele määratud kohas. Ta on kastid lahti pakkinud. End siin uues ruumis koduselt sisse seadnud. See on nüüd tema oma, tema kontrolli all.

Ta läheb trepikäsipuu juurde ja toetub selle vastu, kallutab pead teise korruse poole. „Cecilia!” hõikab ta.

Ta astub tagasi kohvimasina juurde, et vaadata, kas kohv on valmis. Köögitoimkonnas olev isa, kes valmistub täiesti tavaliseks hommikusöögiks.

78

Esimene asi, mida sa temast näed, on tema jalad. Kaks helesinist sokki tatsavad trepist alla. Kitsad mustad püksid, karvane kahvatulilla kampsun. Poole trepi peal kummardub ta alla, et kööki piiluda. „Tere,” ütled.

Sinu hääl ehmatab tüdrukut, teda, ja ennekõike sind ennast. Tema pilk hüppab sinult oma tütrele. Sa kardad, et see läks valesti. Üks sõna, ja juba sa oledki kõik ära rikkunud. Aga Cecilia tuleb laua juurde ja istub sinu vastu. „Tere,” ütleb ta.

Kuna sa ei suuda uuesti tere öelda, lehvitad talle põgusalt.

Sa püüad mitte vahtida, aga sa ei saa sinna midagi parata, et ahmid tema nägu sisse, õgid seda silmadega.

Sa uurid tüdrukut, et leida mingeid jälgi tema isast, otsid tema kasvatamise lugu. Temas on isaga mingit sarnasust – suvaline võõras tänavalt oletaks, et nad on sugulased –, aga ta on omaette isik, tema nägu on ümaram kui isa oma, pehmem. Tedretähni täis täpitud ja laineliste punaste juustega raamistatud. Aga tal on oma isa silmad – samamoodi sinakashallid, samasugune kollane kuma iiriste ümber.

Ta paneb lauale taldriku röstsaiadega. Seljaga tütre poole seistes kergitab ta sulle kulmu. Ära keera seda perse.

Sa püüad, aga sul pole vähimatki aimu, kuidas olla. Miski poleks suutnud sind ette valmistada selleks, et istud selle mehe köögis, otsid enda sügavustest sõbralikkust ja pakud seda tema tütrele. „Mina olen Rachel,” ütled tüdrukule.

Ta noogutab. „Cecilia.” „Meeldiv tutvuda.”

79

Ta naeratab põgusalt. Tema isa läheb köögikapi juurde, võtab kohvikannu ja tuleb tagasi, et laua äärde istuda. Ta pöörab end tütre poole. „Magasid hästi?”

Tüdruk noogutab, pilk oma tühjal taldrikul. Sulle meenub ähmaselt, milline sa ise temavanusena hommikuti olid: alati väsinud, mitte kunagi näljane, kohe kindlasti mitte kunagi jututujus. Tema isa valab endale tassi kohvi ja asetab seejärel kannu sinu lauaplate servale. Öeldes sulle, juhatades sind, et sa endale ise valaksid. Sa täidad enda ees oleva kruusi. Alles siis, kui selle suu juurde tõstad, märkad suurte mustade tähtedega teisele küljele kirjutatud sõnu: MAAILMA PARIM ISA. Hommikusöögilauas sirutab maailma parim isa käe oma tütre lahtise juuksesalgu poole. Ta viib selle tütre nina ette ja liigutab üles-alla, torgib tema ninasõõret. Esialgu ei tee tüdruk sellest väljagi. Umbes kolmanda torke ajal lööb ta isa käe õrnalt eemale, hakkab tahes-tahtmatult naerma. „Ära tee!”

Ta naeratab, osaliselt tütrele, osaliselt endamisi. Isa ja tema tütar, kes tunnevad end teineteise seltsis vabalt.

Ta armastab oma tütart. See on ilmselge, isegi sulle.

Aga armastus, see on midagi sellist, mis võib inimese nõrgaks muuta.

Korraks nad nagu ei märkakski sind ja sa suled silmad ning võtad esimese lonksu kohvi mitme aasta järel. Selle maitse lennutab sind ajas tagasi sinu viimasesse hommikusse, sellesse päeva, kui ta su röövis. Enne seda – suvine praktikakoht uudistetoimetuses, väsinud töötajad, kes sisestavad hilise pärastlõunani kohvimasinasse uusi kapsleid.

80

Ja kõik kohvikuskäimised kogu selle aja jooksul. Mis puutub kohvisse, ei olnud sa kunagi ustav, meenub sulle nüüd. Sa proovisid kõikvõimalikke jooke, tavalist filtrikohvi, kahekordse espressoga flat white’i, pähklisiirupiga latet, lisavahuga cappuccino’t. Keeldusid pühendumast. Tahtsid proovida kõike, mida maailmal oli pakkuda.

Kui sa silmad uuesti lahti teed, loeb laps võikarbi tagakülge. Käitu loomulikult. Sa võtad viilu röstsaia, paned selle oma taldrikule. Heidad pilgu maailma parimale isale, ootad tema sõnatut luba, enne kui nüri noa kätte võtad.

Tema tütar paneb oma lugemisvara käest ja sa määrid saiale võid. Lisad sellele marmelaadikihi, nagu see poleks midagi erilist, nagu see polekski esimene kord viie aasta jooksul, kui sa saad ise otsustada, kui palju sa mingit teatud toitu sööd. Sa võtad ampsu, nii tseremoniaalselt kui ilma kahtlusi äratamata võimalik.

Sinu igemeservadesse lõikab terav valu. Marmelaad on nii magus, et see kleepub su kurgulakke. Sa pole ammuilma hambaarsti juures käinud. Sa ei taha mõeldagi, kui kohutav see olukord peab olema. Augud, igemepõletik, suu, millest immitseks verd, kui sa peaksid hambaniiti kasutama. Röstsai teeb haiget, aga samas on see ka soe ja krõbe ja või on osaliselt sulanud ja sa oled nii kuramuse täitmatult ablas, nii näljane, et unustad, mis asi on täiskõhutunne. Võib-olla sa oled nälga talletanud, kusagil oma õõnsa kõhu ja esiletungivate puusakontide vahel, ja sa ei suuda söömist lõpetada enne, kui oled tagasi söönud viimse kui kalori, millest kuuris ilma jäid. „Kas sul on see kiri preili Newmanile?”

81

Isalik hääl toob sind kööki tagasi. Sinu käte juurde laual, jalgade juurde põrandal, selle mehe ja tema tütre ja nende igati toreda hommikurutiini juurde. Cecilia kinnitab, et kiri preili Newmanile on tal tõesti olemas. Nad ajavad veel igapäevast juttu, kõlab küsimusi ühe eesootava kontrolltöö kohta, kinnitus, et Cecilia läheb õhtul kunstiringi ja et isa läheb talle kell pool kuus järele.

Sa ei teadnud, et isad võivad niimoodi käituda. Ükskõik kui kaugele minevikku sa ka ei vaataks, ei meenu sulle, et sinu oma oleks sulle kunagi hommikusööki teinud, sinu juustega mänginud, sinu õpetajate nimesid ja tunniplaani teadnud. Sinu isa läks vara tööle ja tuli tagasi pärast õhtusööki, seljas kena ülikond, käes portfell, väsinud, kuid õnnelik. Ta võttis aega sinu ja su venna jaoks, mängupäevadeks ja koolinäidenditeks, pühapäevasteks pärastlõunateks pargis.

Aga sa olid üks punkt tööülesannete nimekirjas. Sa tajusid juba lapsena, et kui keegi talle seda konkreetset kohustust meelde ei tuletaks, võiks isaks olemine tal meelest minna, ja sinu lapsepõlv oleks nagu mingi rõivaese keemilises puhastuses, millele keegi ei ole vaevunud järele minema.

Maailma parim isa joob oma kohvikruusi tühjaks. Tema tütar jätab pooleli röstsaiaviilu, mida ta püüdis näkitseda.

Nad tõusevad püsti. Ta ütleb tütrele: „Viis minutit”, ja viimane vastab, et ta teab, ja kaob ülemisele korrusele. Niipea kui vannitoa ukse kinniminemise hääl jõuab kööki, pöörab ta end sinu poole. „Tule. Kohe.”

Ta annab käega märku, et sa läheksid tema ees trepist üles. Ta on sul kannul, tema keha riivab sinu oma. Sa lähed tagasi magamistuppa. Ta ei pea sulle ütlema, et sa läheksid 82

radiaatori juurde. Sa istud maha ja tõstad parema käe. Ta võtab taskust käerauad, kinnitab ühe otsa sinu randme, teise metallist toru ümber. Ta libistab raudu üles-alla, kuni veendub, et mehhanism on korralikult kinni. „Ma pean ta kooli viima ja siis ma pean tööle minema.

Aga vaata.”

Ta võtab oma telefoni. Sa pole seda varem näinud. Sellel on palju suurem ekraan kui neil, mida sa viie aasta tagusest ajast mäletad. „Mul on kaamerad. Selles toas, välisukse juures, igal pool.

Peidus. Need on lingitud siin oleva rakendusega.” Ta toksab paar korda ekraanile, pöörab selle sinu poole. See ei ole kaamerapilt – seda ta sulle ei näita. See reedaks liiga palju. See on interneti-video. Näidis.

Ta paneb selle väga vaikselt mängima. See näitab mingi maja sissekäiku. Üks naine avab ja sulgeb ukse. Sa näed seda, sa kuuled seda. Ekraani alumisse paremasse nurka ilmub punane ikoon.

Sa teadvustad endale seda maja ja ust ja naist, kes on palgatud sisenema kellegi teise koju. Seda tehnoloogiat. Seda ähvardust, et ta näeb ja kuuleb sind.

Su lõualuud tõmbuvad krampi. Kuur. Kuuris ta sind ei näinud. Mitte siis, kui teda ennast seal polnud. Kuuris võisid sa lugeda. Sa võisid pikali heita. Sa võisid end istukile ajada.

Sa võisid neid asju teha ja ta ei teadnud, millal või kuidas sa neid tegid. Seda polnud just palju, aga see oli midagigi, ja vähemalt see kuulus sulle.

Siin pidi parem olema, tahaksid öelda, ja samal hetkel tahaksid end selle mõtte pärast needa. Ta ei võimalda sulle midagi paremat. Parem on muinasjutt.

83

Ekraan kustub. Ta paneb telefoni uuesti lukku. „Kui sa peaksid midagi tegema – kui sa karjud või liigutad ja ma näen, et keegi tuleb vaatama, mis toimub, saan ma selle kohta teate. Ja see ei meeldi mulle.” Ta vaatab magamistoa akna poole, mille allatõmmatud ruloo muudab pimedaks. „Ma töötan siin lähedal. Saad aru?”

Sa vastad, et saad küll, aga miski sunnib teda viivitama.

Ta põlvitab sinu kõrvale. Tõstab käe su näo juurde ja sunnib sind üles vaatama. Ta peab seda sinu silmis nägema. Et sa usud teda, ja et tema võib omakorda sind uskuda. „Kas sa tead, mis tööd ma teen?”

Kas ta tõesti küsib seda? Kas ta tõesti ei mäleta, et ta pole seda sulle kunagi öelnud?

Sa püüad pead raputada. „Ma olen liinimees.” Sa vaatad talle otsa pilgul, mis on ilmselt tühi, sest ta pööritab silmi ja lisab: „Kas sa tead, mida see tähendab?”

Sa arvad, et tead, aga kuna ta küsib seda nii teravalt, mõtled paratamatult, et ei tea. „Umbes,” vastad. „Ma parandan ja hooldan elektriliine. Kas sa pole kunagi meid näinud seal üleval, peade kohal minevate kaablitega töötamas?”

Sa vastad jah, seda sa arvasidki. See on sinu arvates loogiline, et tal on selline amet. Et ta istub päevad läbi telegraafiposti otsas, kus tema ja surmatoova elektri vahele jääb ainult üks kummikiht. „See on väike linnake,” jätkab ta. „Ja kui ma teen tööd, tjah, see on päris uskumatu, kui kaugele sealt ülevalt näeb.”

84

Ta laseb su näo lahti, vaatab üles, nagu näeks läbi lae. Sa näed teda vaimusilma ees, taustal puuladvad, mööda lendavad linnud. Ta võtab telefoni uuesti kätte.

Seekord näitab ta sulle Google Imagesi otsingu tulemusi.

Kaablite küljes rippuvad mehed, üks jalg toetumas neljakümne jala kõrguse posti otsa, teine õhus hõljumas. Kiivrid ja paksud kindad. Plokkide ja konksude rägastik. Sa tunned endal tema pilku, kui sa seda kõike silmitsed. Ta annab sulle veidi aega ja paneb siis telefoni ära. „Seal üleval olles näeb kõike.” Tema pilk vilksatab taas akna poole. „Iga tänavat. Iga maja. Iga inimest.” Ta vaatab uuesti sinu poole. „Ma näen kõike. Saad aru? Isegi siis, kui kellelgi sellest aimugi pole. Ma vaatan. Ma vaatan kogu aeg.” „Ma saan aru,” ütled talle. Kui su häälel oleksid käed, oleksid need praegu palveks kokku pandud. „Saan aru.”

Ta vaatab sulle paar sekundit ainiti otsa ja läheb siis ukse juurde. „Oota!”

Tema sõrm lendab huulte peale. Sa madaldad häält. „Mu asjad.” Sa sikutad käeraudu rõhutamaks asjaolu, et sina oled siin, aga sinu raamatud on seal, kättesaamatud. Ta korjab need üles ja viskab sinu kõrvale kuhja. „Aitäh.”

Ta vaatab käekella ja tõttab minema. Sa kuuled samme ja seejärel tema hüüdu alumiselt korruselt. „Valmis?”

Cecilia noogutab ilmselt vastuseks pead. Välisuks läheb lahti ja kinni. Tema auto käivitub ja siis mootorimürin hääbub.

Ilma nendeta on maja vaikne. Aga see pole rahulik vaikus. See on tühi vaikus, rõhuv, sama ebamugav nagu kellegi 85

võõra süles istumine. Tuba tundub korraga nii hiigelsuur kui ka tilluke. Seinad libiseksid nagu üksteisele lähemale, pind kahaneks, kogu ehitis tõmbuks sinu ümber kokku.

Sa suled silmad. Meenutad kuuri, puust põrandat oma pea all, oma puurestidele rajatud maailma. Sa surud peopesad silmade vastu ja siis paned need kõrvade peale. Sa kuuled, kuidas õhuvool kandub sinust läbi, nagu kohin merikarbis.

Sa oled siin.

Sa hingad.

Tänane hommik oli katse ja sa ei kukkunud läbi. Vähemalt enda teada sa ei kukkunud läbi.

86

14. PEATÜKK

Emily Pärast seda, kui Aidani naine suri ja tolle vanemad mingitel teadmata põhjustel ta nende kodust välja viskasid, tegi kohtunik Byrne ettepaneku, et võib talle üürida oma väikese maja seal Hudsoni jõe lähedal külakeses. See pole suur.

Kuuldavasti olla kohtunik talle üürihinna osas suurepärase pakkumise teinud, sellise, millest lihtsalt ei saa keelduda.

Tüüpiline kohtunik Byrne.

Kohtunik Byrne peab end liimiks, mis meie linnakest koos hoiab. Ta on pannud paari kõik abiellujad kümne miili raadiuses, ja seda juba enne minu sündimist. Kui asjad lähevad keeruliseks, leiab kohtunik Byrne su üles. Ta võtab alati aega, et juttu ajada. Ta on sulle toeks, ka siis, kui sa seda ei tahaks.

Ja just seepärast tegi kohtunik Byrne kolm päeva tagasi linna Facebooki lehel ettepaneku korraldada heategevuslik viie kilomeetri jooks. „Aidan – kõikide lemmik meistrimees ja üleüldse üks hea mees meie linnakeses – kaotas äsja oma kodu ja naise, ja tal on ikka veel vaja maksta tohutud arstiarved naise ravi eest, kuigi peab samal ajal ka üksi oma tütart

87

kasvatama,” kirjutas ta. „Ta on kaugelt liiga uhke, et seda möönda või kurta, aga ma tean, et see mees vajaks veidi abi.”

See mõte meeldis kõigile väga. Üks vabatahtlik tuletõrjuja koostas marsruudi, mis algab ja lõpeb kesklinnas. Garcíad pakkusid kommentaarides toidumoona oma orgaanilise toidu poest – paberkotikestesse pakitud rosinaid ja apelsiniviile. Lapsed minu endisest koolist panid end kirja veetopse jagama. Isad koondusid raja äärde korda valvama. Kõik olid nii innukalt valmis aitama, et meil oleks äärepealt lõppmäng kahe silma vahele jäänud: jooksule registreerumine maksab vähemalt viis dollarit, lisaannetused on soojalt soovitatavad.

Kogu summa läheb Aidanile ja tema tütrele arvete, üüri, veel maksmata matusekulude ja mis tahes muu katteks.

Aidan Thomas aga vaikis. Ma kujutlesin, kuidas ta jälgib seda, kui meie linn poeb kas või nahast välja, et teda aidata.

Tahtmata jätta ebaviisakat muljet, kuid tundes vastikust kogu selle tähelepanu üle.

Kuni tänase pärastlõunani.

Aidani profiil on mulle tuttav, kuigi me pole Facebookis sõbrad. Tal on seal ainult umbes kolm kontakti, mille hulgas on ka tema naise endine konto. Aga ma tundsin tema pildi kohe ära – kuigi see ei kujuta teda ennast, muidugi mitte.

Lihtsalt maaliline pilt jäätunud Hudsoni jõest, mis on tehtud võõrastemaja juures olevalt mäenõlvalt. „Suur aitäh teile kõigile,” kirjutas ta kohtuniku postituse alla. „Me Ceciliaga oleme selle kogukonna eest väga tänulikud.”

See kommentaar kirjutati kaks tundi tagasi ja nüüdseks on see meeldinud juba üle viiekümnele inimesele. Mõned

88

on läinud isegi nii kaugele, et on vastanud südame või hoolimist väljendava emotikoniga, mille tillukesed multikakäed on põimitud virtuaalsesse kallistusse.

Ma istun oma magamistoas, nimetissõrm läpaka klaviatuuri kohale tardunud.

Minu aju kobarkinos on lakkamatult mänginud üks ja sama video: Aidani sinised silmad, mis vaatavad mind läbi tema klaasi sellel virgin-old-fashioned-õhtul. Miski, mis kuulub ainult meile kahele.

Ma klõpsan Facebooki lehel kohale „Kommenteeri” ja hakkan trükkima. Peatun. Hakkan uuesti trükkima. Peatun uuesti.

Ma ei taha mitte mingil juhul jätta liiga innukat muljet.

Ei, see pole tõsi.

Ma ei taha mitte mingil juhul jätta ükskõikset muljet. „Amandine sooviks toetada kõiki jooksjaid (ja nende ergutajaid). Ma pakuksin hea meelega finišis kuuma kakaod.”

Meie restoranil on see kuuma kakao pakkumine kombeks igal aastal jõuluparaadi ajal. Mul poleks midagi selle vastu, et sel aastal oma lett juba veidi varem üles seada. See annaks mulle jooksupäeval tegevust ja põhjuse kohal olla.

Ma loen oma kommentaari uuesti hoolikalt üle ja vajutan „Saada” nupule. Õhtusöögi serveerimiseks valmistudes vaatan uuesti Facebooki, et näha, kas sinna on midagi uut kirjutatud. Just siis, kui hakkan lehelt ära minema, ilmub ekraani ülemisse paremasse nurka teade.

Kaks kommentaari. Üks pärineb proua Cooperilt, kes kolis oma abikaasa ja kahe lapsega siia paar aastat tagasi. „Milline imetore idee!”

89

kirjutas ta. Proua Cooper. Alati veidi liiga entusiastlik. Alati mures, et teda ja ta perekonda ei võeta siin omaks.

Teine kommentaar on temalt. Ma loen seda liiga kiiresti, mingi paaniline tunne rinnakorvi pitsitamas (mis siis, kui ta peab seda tobedaks, mis siis, kui ma läksin liiale, mis siis, kui sellest ei piisa). Ja siis loen seda uuesti, aeglaselt. Igast sõnast mõnu tundes. „Kui kena sinust.”

Siinkohal on ta vajutanud korraga tõstu- ja reavahetusklahvi, et alustada uut lõiku. „Minu arust on see imetore mõte.”

90

15. PEATÜKK

Naine majas Sa nihkud radiaatori kõrvale, püüad leida kõige vähem ebamugavat asendit. Kui sa toetad selja vastu seina, saad jalad välja sirutada.

Sa suled silmad ja kuulad. Õues toksib rähn. Mingi teine lind laulab. Enne kui ta sind röövis, olid sa hakanud linnulauluga tutvuma. Sa olid leidnud raamatu, kus oli nimekiri linnuliikidest ja nende lauluviiside kirjeldused. Teoorias kõlas see kõik väga selgelt, aga sul pole kunagi õnnestunud täie kindlusega mõnda lindu ja tema laulu kokku viia, isegi mitte pärast aastatepikkust praktikat kuuris. Sinu linnakõrvadele lind on lind on lind on lind.

Selleks ajaks, kui auto naaseb, on ruloode ümber olevad valgusruudud tuhmiks muutunud. Uksed avanevad ja sulguvad. Köögist kostab hääli. Sa kuuled lausekatkeid – „kodused ülesanded”, „õhtusöök”, „Kuldvillak”. Keegi tuleb trepist üles. WC-s lastakse vett peale; vannitoa kraanikauss paneb torud vilistama. Läbi maja heljub toidulõhn, rammus ja vürtsikas ja – kui sa õigesti mäletad – võine.

91

Ta on sind hoiatanud: õhtusööki ei saa igal õhtul. Hommikusööki ei saa igal hommikul. Ta tuleb sobivatel aegadel sulle järele. Aga täna on esimene õhtu. Nii et täna õhtul ilmub ta kohale.

Sa juba tead, kuidas see tants käib. Ta vabastab sind käeraudadest ja käsib sul kiiresti teha. Sa tõused püsti, painutad paar korda põlvi, hõõrud jalataldadele elu sisse. Alumisel korrusel on laud kaetud samamoodi, nagu oli hommikul, ainult kohvikruuside asemel on veeklaasid. Ta teeb ahjuukse lahti ja vaatab seda, mis seal siis ka ei küpseks. „Cecilia!”

Mees oma kodus, kes paneb toitu lauale. Toidab oma last.

Isa. Ta müksab sind, nagu küsiks: Mida sa veel ootad? Sa istud samale kohale, mille ta sulle hommikusöögi ajal määras.

Cecilia tuleb trepist alla. Ta surub haigutuse alla. Sa mäletad end temavanusena, kui kurnav see oli, kui oli nii palju koduseid töid, lõputult raamatuid läbi lugeda, lõputult matemaatikavalemeid pähe õppida. Maailm sinu käeulatuses, ja see ränkraske ülesanne jõuda selgusele – vahetundide ajal, vaheaegade ajal – milline inimene sa tahad olla ja mis on parim tee selleni jõudmiseks.

Tüdruk jääb elutoa poolele seisma ja osutab puldiga teleka poole. Toas prahvatab reklaamkõll, puhkpillid, laulisklev refrään ja siis mürisev hääl. „Algab „Kuldvillak”!” Ekraanile ilmuvad võistlejad, nende nimed ja elukohad, Holly Silver Springsist ja Jasper Park Cityst ja Benjamin Buffalost. Stuudiosse sammub ülikonda ja lipsu kandev mees. „Ja siin on „Kuldvillaku” saatejuht Alex Trebek.”

92

Su käed muutuvad tuimaks. Su sääred ja jalalabad hakkavad pakitsema. Majaga saad sa hakkama. Isegi Ceciliaga saad sa hakkama, ühe uue inimese energiaga toas, tema noorusega, tema elu saladustega. Aga telekas, raha peale küsimustele vastavad inimesed, Alexi sõbramehelikud tervitussõnad Hollyle ja Jasperile ja Benjaminile – seda on liiga palju. Liiga palju välist. Liiga palju tõendeid selle kohta, et maailm on ilma sinuta edasi pöörelnud.

Majas läheb isa oma tütre juurde ja paneb käe tema õlale.

Nagu sinu isal oli kombeks teha, sosistab su aju, kui ta tõmbas su endale kaissu ja tuletas sulle meelde, et sa oled tema sõbrake. „Õhtusöök on valmis.”

Cecilia vaatab talle paluva pilguga otsa. „Ainult esimene voor? Palun?”

Isa ohkab. Heidab sulle pilgu. Võib-olla ta otsustab, et meelelahutus ei olekski maailma kõige halvem asi. See hoiaks tüdruku tähelepanu telekal, mitte uuel naisel laua ääres. „Pane häält vaiksemaks ja las see mängib taustal.”

Cecilia kergitab kulme. Hetkeks näeb ta tema moodi välja, sama umbusaldav ilme, alati valmis märkama mingit trikki, pettust. Tahtmata oma õnne proovile panna, suunab ta pulti teleka poole, kuni Alexi hääl hajub nõrgaks suminaks. Ta jändab veel natuke nuppudega. Ekraani alaserva ilmuvad subtiitrid. Nutikas tüdruk.

Isa, kes on köögirätiku ümber sõrmede mähkinud, asetab keraamilise nõu laua keskele, lahtilõigatud küüslaugusaia pätsi kõrvale. Cecilia küünitab, et nuusutada. „Mis see on?”

93

Ta ütleb tüdrukule, et see on köögiviljalasanje, ja käsib tal istuda. Tüdruk tõstab ette talle, siis endale, siis vaatab sinu poole, lusikas õhus nagu küsimärk. Sa sirutad oma taldriku tema poole ja võtad endale viilu küüslaugusaia. Cecilia silmitseb sind mõnda aega, kuni tema isa osutab telekale.

Teema on „Südameasjad”. Kaalul on kaheksasada dollarit.

Ekraanile ilmuvad subtiitrid, kui Alex kaardilt maha loeb. „See on seisund, kui südamepauna koguneb eluohtlik kogus vedelikku.”

Isa vastab valjult: „Mis on tamponaad.” Ta ei esita seda küsimusena, vaid lihtsalt konstateerib fakti.

Benjamin Buffalost vastab sama. Tema kogusummale lisatakse kaheksasada dollarit. „See pole aus,” ütleb laps. „Sa oled seda õppinud.”

Sa tead, et mees, kellel on kuuri võti – sinu magamistoa võti – ei ole arst. Siin on mingi lugu, mis jääb sulle kättesaamatuks. Täitumata jäänud ambitsioonid, plaanide muutused. Enne kui sa suudad välja mõelda mingi kavala mooduse sellest rohkem teada saada, valib Benjamin Buffalost teema „Hüüdnimed” ja kahesajadollarise panuse. Alex esitab vihje: „Teda tunti ka biitlite „vaikse” liikmena.”

Miski liigahtab sinus. Teadmised minevikust. Laulud, mida sa kord laulsid. Sinu isa kodukontori riiulilt võetud CD-plaadid. „It’s All Too Much’i” esimesed akordid, moonutatud elektrikitarri vingumine.

Isa ja tema tütar vahetavad teadmatust väljendavaid pilke. Siis kostab sinu hääl. „Kes oli George Harrison?”

Benjamin Buffalost pakub vastuseks John Lennonit ja paneb mööda. Jasper Park Cityst pakub Ringot. Holly Silver

94

Springsist venitab vastamisega, kuni aeg saab täis. Alex teeb kahetsevat nägu. „Mitte John, mitte Ringo,” ütleb ta subtiitrites. „Õige vastus on ... Kes oli George Harrison?”

Cecilia naeratab sulle kergelt, nagu ütleks: Tubli. Tema isa ootab, kuni tütre pilk on taas ekraanil, ja vaatab siis sulle otsa. Sa kergitad kergelt õlgu. Mida? Sa ju käskisid loomulik olla. Ta pöörab pilgu uuesti telekale, kus Benjamin on jälle valinud teema „Hüüdnimed”, seekord neljasaja dollari peale. „Seda legendaarset britti, kes sündis Londonis Brixtonis, tunti muu hulgas ka „kõhna valge hertsogina”. See on tema päris nimi.”

Holly Silver Springsist vajutab nupule ja prunditab suud.

Sind tabavad uued mälupildid: piksenool su näol ühel Halloween’i-õhtul. Kõhus laperdavad liblikad, kui sa armusid ühte kõhetusse siluetti, peentesse huultesse, hüpnootilisse pilku. Sa neelad lasanjeampsu kiiresti alla, et vastata: „Kes on David Jones?”

Teleriekraanil kõhkleb Holly seni, kuni aeg saab otsa. Ta naeratab vabandavalt Alexile, kes ootab, et teised kaks õnne prooviksid, ja ütleb siis: „Vastus on David Jones ... Keda tunti ka David Bowiena.”

Cecilia pöörab end uuesti sinu poole. „Kust sa seda teadsid?”

Sa ei näe põhjust talle mitte tõtt rääkida. „Mulle meeldib väga muusika.”

Ta niheleb veidi toolil. „Ah soo. Mulle ka.”

Tema isa on söömise katkestanud, kahvli taldrikuservale toetanud. Tema pilk hüppab sinult Ceciliale, nagu jälgiks tennisematši.

95

Sulle meenub veel midagi: kui põnev see temavanuselt oli, kui õpetaja lubas sul teha ettekande Cherist. Kui kellegi teise silmad läksid elevusest pärani, kui mainiti Bob Dylanit.

Kuidas muusika oli otsetee hõimluseni, tähendas lõppu sellele laastavale üksindusele, mis kaasnes kolmeteistaastane olemisega.

Sa naeratad talle. Sellele tüdrukule, kes on poolenisti see mees, tüdrukule, kes ei tohi teada, mida tema isa varjudes teeb. „Millist muusikat sina kuulad?” küsid.

Ta vajub mõttesse. Sulle endale tundus see küsimus kunagi korraga nii tore kui ka vastik. Tore, kuna sa ei tüdinud kunagi nende nimede maitsmisest oma keelel – Pink Floyd ja Bowie ja Patti Smith ja Jimi Hendrix ja Rolling Stones ja Aerosmith ja biitlid ja Deep Purple ja Fleetwood Mac ja Dylan. Vastik, kuna tundsid kabuhirmu selle ees, et ütled vale nime, sellise, mis reedab, et sa polegi rokkmuusika asjatundja, vaid lihtsalt üks järjekordne teismeline tüdruk.

Cecilia nimetab mõningaid lauljaid, Taylor Swifti ja Selena Gomezi ja Harry Stylesi. Inimesed, kes alles alustasid, kui sina kadusid. Anded, mis puhkesid õide sellal, kui sind ei olnud. „Tore,” ütled talle. Kui raske see sulle oli, kui sa veel maailmas olid – inimestega tutvumine, uute sõprade leidmine, lugupidava ja mitte üleolevalt armuliku mulje jätmine.

Ta noogutab. „Aga sulle?”

Sa tunned isa kõrvetavat pilku. Inimesed käituvad nii, kavatsed sa talle hiljem öelda, kui ta peaks küsima. Nad vestlevad. Nad räägivad teineteisele sellest, mis neile kõige rohkem meeldib.

96

Sa nimetad tüdrukule mõned nimed. „The Rolling Stones – ma käisin 2012. aastal isegi nende kontserdil. The Beach Boys. The Pointer Sisters. Elvis, aga Elvis meeldib vist küll kõikidele. Ja Dolly Parton. Dolly meeldis mulle kohe väga, kui ma laps olin. Lunisin oma vanematelt igal suvel, et nad mu Dollywoodi vii ...”

Nagu vandesõna kirikus. Takerdus keset loitsu. See peatab su poolelt sõnalt. Minu vanemad. See on esimene kord, kui sa oled neid tunnistanud tema juuresolekul, neid inimesi, kellelt ta sind röövis.

Sul oli oma elu. Sa käisid kolledžis, lõpetamiseni oli jäänud vaid mõni nädal. Sul olid pooleliolevad esseed, kõiksugu asjatoimetused, sõbrad, töökoht. Aga sa olid ikka veel nende oma. Meeldis see sulle või mitte. Sa võlgnesid neile ikka veel iganädalasi ühiseid õhtusööke. Tekstsõnumeid ja telefonikõnesid. Elu, mida jagada.

Cecilia köhatab. Ta võtab serveerimislusika, annab sulle aega end koguda. Sa püüad uuesti. „... viiksid. Aga see ei läinud kunagi läbi.”

Tüdruk paneb oma taldrikule lusikatäie lasanjet. Kui ta sulle uuesti otsa vaatab, teeb see sulle otsa peale. See oli nii ammu, kui keegi sind viimati niimoodi vaatas. Lahkelt. Niimoodi, et sina ja su tunded lähevad korda.

Sa ei tea, mida tüdruk mõtleb. Ilmselt seda, et sa läksid oma vanematega riidu või et nad surid, enne kui said sind Dollywoodi viia. Mis tahes lugu ta endale ka ei jutustaks, ta tahab, et sa teaksid, et ta mõistab. „Nojah,” ütleb ta. „Aga nüüd võid sinna minna alati, kui tahad.”

97

Sa vahid toidujäänuseid oma taldrikul. „Just. Alati kui tahan.”

Hiljem, kui isa käsib tal minna hambaid pesema, vaatab tüdruk vargsi sulle otsa. Tal on uue praktikandi pilk, kes on just leidnud kellegi, kelle kõrval esimesel tööpäeval istuda.

Kadunud nõo pilk matustel, kes taipab kergendustundega, et leidis talituse ajaks vestluskaaslase.

Sa tunned seda pilku. Sa oled seda varemgi näinud. See pilk kuulub kellelegi, kes on tundnud end üksiku ja haavatuna.

98

16. PEATÜKK

Cecilia Vahel tunnen kurgus mingit kohutavat survet. Siis tahaksin karjuda või midagi lüüa. Mitte inimest, mitte kunagi inimest. Lihtsalt midagi.

Kui mu isa seda teaks, raputaks ta niimoodi pead, mis tekitab minus tunde, et ma tahaksin natuke ära surra. Ema ütles talle ikka: Sa ei saa kõikidele nii suuri ootusi panna.

Lase tal laps olla. Tal on terve elu ees, et olla nagu sina.

Kui mu mõõt saab täis, lähen surnuaia kõrval mäe otsas olevasse metsatukka. Ma otsin mõne puu ja löön seda paar korda jalaga. Alguses õrnalt, aga iga löögiga tugevamini. Isa ei tea seda. Muidugi mitte. Ma teen seda kooli ja kunstiringi vahel, et ta mind ei näeks. Tal on praegu niigi palju muresid.

Kõigepealt ema, ja nüüd Rachel.

Ta rääkis mulle Rachelist, enne kui me kolisime. Sõbra sõbra sõber, ütles ta. Mul ükskõik. Mind ei huvitanudki eriti, kes ta on, ainult see, et ta hakkab koos meiega elama selles uues majas, mis mulle juba niigi eriti ei meeldinud.

Rachelil on abi vaja, ütles ta. Temaga oli juhtunud midagi halba. Ma küsisin, mis see halb täpsemalt oli. Ta ütles, et ei taha lähemalt rääkida, aga et Rachel oli haiget saanud ja tal polnud kelleltki teiselt abi paluda. Ja seega pidime ta kohtuniku maja vabas toas allüüriliseks võtma ja laskma tal koos meiega süüa ja muud säärast teha.

99

Mida ma isale ei öelnud: ka minul on olnud raske ja ma pole just vaimustuses mõttest, et peaksin võõrastega koos sööma, aga olgu peale. „Tal on palju üleelamisi olnud,” ütles isa mulle. „Nii et ära tüüta teda. Ära hakka pärima. Ole lihtsalt kena ja viisakas ja lase tal omaette olla.”

Ma tahtsin isale öelda, et see pole mingi probleem, et ma ei igatse nagunii mingi suvalise naisega sõbraks saada. Aga see poleks olnud kena. Ja mu isa on kena inimene. See, mida ta praegu teeb, aitab Rachelit, see on kena tegu, eriti kohe pärast seda, kui mu ema – tema naine – suri. Ja sellepärast ütlesin talle, et okei. Ütlesin talle, et annan endast parima.

Ma pole loll. Ma tean, et see pole päris normaalne, kui sa võtad kohe pärast oma abikaasa surma mingi võõra inimese enda juurde elama. Sellepärast olin alguses päris kindel, et Rachel on tema tüdruksõber või midagi. Ma olen ju filme näinud küll. Ma vaatan päris palju telekat. Ma tean, mida mehed pärast oma naise surma teevad. Nad lähevad eluga edasi. Muidugi ma ei arvanud, et isa nii kiiresti oma eluga edasi läheb, aga ega minu arvamust küsitudki.

Aga siis nägin, kuidas nad teineteise seltskonnas käituvad, ja mõistsin, et olin asjast täiesti valesti aru saanud. Ma mäletan, kuidas mu vanemad teineteisel käest kinni hoidsid, kuidas ema kutsus teda „kalliks”, kuidas nad teineteist vaatasid, isegi pärast tüli. Isa ja Racheli vahel pole midagi sellist.

Ei mingeid sädemeid. Ei mingeid liblikaid. Mitte midagi.

See ei olnud aus, et ma isast selliseid asju üldse mõtlesingi. Ta ei unustaks iialgi mu ema nii kiiresti ära ega laseks kellelgi tema asemele kolida. Ta armastas ema. Me mõlemad armastame ema ikka veel väga palju.

100

Racheli juures on siiani kõige suurem üllatus see, et ta nagu isegi meeldib mulle. Ta on küll imelik, aga selles pole midagi halba. Ausalt öeldes olen ma ise ka natuke imelik.

Aga Rachel ei räägi minuga niimoodi nagu teised täiskasvanud. Ta küsib minu kohta, ja selle kohta, mis mulle meeldib. Ta ei maini kunagi mu ema. See on hea vaheldus, et on keegi, kes ei kohtle mind nii, nagu ma oleksin kuidagi katki.

Enne kui ta meile kolis, lubas isa, et see ei muuda meie elu kuidagi. Aga muidugi on ikka muutnud küll. Mitte halvas mõttes. Aga ta elab meie juures. Ta sööb koos meiega.

Muidugi on kõik muutunud. Ma ei saa aru, kuidas isa võis arvata, et seda ei juhtu. Talle meeldib mõelda, et ta suudab selliseid asju oma kontrolli all hoida, aega paigale tarduma panna. Aga kõik muutub kogu aeg.

Näiteks see: pärast ema surma oli mul mõnda aega raskusi söömisega. Nüüd on mu isu jälle tagasi. Hullem veel: õhtusöögid on mulle jälle meeldima hakanud. Me istume kolmekesi koos laua taga ja vaatame „Kuldvillakut” ja natukeseks ajaks on kõik peaaegu nagu hästi.

Ja sestsaadik, kui Rachel meile tuli, ei ole mul enam nii tihti olnud tahtmist seda vaest puud lüüa.

Puul on kindlasti jube hea meel, aga minul? Seda on nii kohutavalt raske välja öelda. Mu ema suri alles paar kuud tagasi. Mis tütar ma selline olen?

Kurbus ei peaks juba üle läinud olema. Ma peaks ikka veel väga masendatud olema.

Ta meeldib mulle, see naine, kes meil elab, aga samas on ta mulle ka natuke vastik, kuna ta veab mind tusameelest välja.

Aga eelkõige tunnen lihtsalt kergendust, et tema ja mu isa seda värki ei tee.

101

17. PEATÜKK

Naine majas Kui maja on pime, tuleb ta sinu juurde.

See kulgeb tal siin peaaegu samamoodi nagu kuuris. Ta ohkab. Ta silmitseb sind pealaest jalatallani. Enam ei pea ta ootama, kuni sa oled söömise lõpetanud või ämbril käinud. Nüüd vabastab ta sind käeraudadest, annab sulle käega märku voodisse minna. Siis muudab ta meelt ja käsib sul põrandale tagasi tulla. Sa satud segadusse, kuid kuuletud.

Veidi hiljem saad aru. Ta ei taha, et tema tütar kuuleks vedrude kääksumist, voodipeatsi reetlikku mütsumist seina vastu.

102

18. PEATÜKK

Naine majas Päevad on sinu päralt.

Sa loed oma raamatuid. Need on sul nüüdseks peas, peaaegu täiesti. Sa teed proovi, kas mäletad sõna-sõnalt „Üks puu kasvab Brooklynis” esimest peatükki. Sa püüad meenutada meditatsioonisarju oma eelmisest elust, seda, kuidas su meel suutis aega kokku suruda või sel venida lasta.

Majas on ilma nendeta nii vaikne, et vahel sa ümised lihtsalt kontrollimaks, kas su kõrvakuulmine on ikka veel alles.

Sinu elu jooksjana õpetas sulle teatud oskusi. Maratonijooksmise võti: sa ei mõtle lõpu peale. Sa ei kujutle finišijoont.

Sa lihtsalt liigud. Sa eksisteerid olevikus. Ainus moodus sellega hakkama saada: üks samm korraga. See ei pea olema kena vaatepilt. See ei pea kohe kindlasti mõnus olema. Tähtis on ainult see, et sa oled selle lõpuks ikka veel elus.

Sa otsid pilguga kaameraid. Üksinda magamistoas ja söömise ajal köögis. Sa ei saa kuidagi kindel olla, kas ta rääkis tõtt või mõtles need välja. Sa ei näe midagi, aga kas poleks

103

lihtne peita neid kahe raamatu vahele, kuskile ripplae nurka, mõne köögikapi taha? Sa usud, et ta võib kõike näha.

Argihommikutel lähevad nad ära, lõunasöögipakid täistopitud seljakottides. Sa ei kuule õhtuni välja midagi muud peale linnulaulu. Cecilia on naastes rampväsinud, kuid siiski valmis jagama lugusid pärastlõunast, mis möödus matkates, midagi uurides, mõnes raamatukogus või muuseumis ringi uidates. Sa kaevandad igast tema lausest võimalikku teavet. Matkad külmas õhus: sa pead olema mägede lähedal, võib-olla ikka veel sama osariigi põhja poole jääval alal. Kindel ei saa kuidagi olla. Mõnel päeval mainib tüdruk lähedaste linnakeste nimesid. Miski ei kõla tuttavalt. Sa võid olla ükskõik kus.

Ta küsitleb sind. Cecilia. Tahab teada, millega sa tegeled, kui ta kodust ära on. Sa kannad ette vale, mille tema isa välja mõtles: sa teed kaugtööd, tegeled klienditeenindusega ühes tehnoloogiafirmas. Selle ümber mõtled välja elu Rachelile, sellele inimesele, kelleks Cecilia sind peab. Lugedes veedetud pärastlõunad – mitte just otseselt vale. Ebamäärased käigud poodidesse, neisse, mida oled kuulnud tema isa mainivat. Sõpru või perekonda keeldud sa Rachelile kategooriliselt andmast. Sa ei usu, et su aju suudaks tervet väljamõeldud tegelaste koosseisu meeles pidada, nende kõikide elulugudega kursis olla. Ta on nutikas tüdruk. Ta märkaks seda, kui sa vea teeksid.

Sa ei tohi midagi puutuda, aga su silmadel on võimeid. Need võivad igale poole uidata. Nagu lapsena, kui ema su poodidesse kaasa võttis: Silmadega vaadatakse. Sa lased pilgul

104

köögis ringi hüpelda, piilud elutuppa. Raamaturiiulil on rida meditsiiniteemalisi põnevikke. Sa istud diivanil, kallutad pead ja püüad pealkirju välja lugeda. Mida sa otsid? Mingit mustrit? Mingit teemat? „Postmortemi” ja „Andromeda” vahele topitud selgitust sellele, kes ta on ja mida ta teeb?

See on siinsamas, tuksleb seintes nagu vaikne möire puust põrandate all. Tõde tema kohta, mis on kapseldatud selle maja südamikku.

Iga ese jutustab lugu, mis võib olla tõsi ja võib ka mitte olla. Meditsiiniteemalised põnevikud: surnud naise pehmekaaneliste raamatute kogu, mis on jäänud suvepuhkuste jadast, või hoiatusmärk süngest kinnisideest inimkeha vastu? Lapsepõlvefotod Ceciliast, kes õpib mingi motelli basseinis ujuma, lõpetab kolmandat klassi, paistab vaevu välja Halloween’i-kostüümi nõiakübara alt: pereelu tavalised mälestusmärgid või selle mehe olemasoluteatri rekvisiidid, mis on siia pandud ainult välise mulje säilitamiseks?

See maja – kas see tunneb teda? Või on see filmi võttekoht, jupphaaval rajatud alternatiivmaailm, mis peab tema tõelist loomust varjama?

On asjad, mida sa näed, ja on asjad, mida sa märkad tänu nende puudumisele: lauatelefoni ei ole. Lauaarvutit ei ole.

Sa oletad, et kusagil on olemas läpakas, mõnes sahtlis luku taga ja parooliga kaitstud, mis võetakse välja ainult asjaajamiseks ja koduste ülesannete tegemiseks. Nende mobiiltelefonid elavad peidus nende taskutes. Cecilial ei lasta enda oma üldse kasutadagi: see on tal ainult kooli ja kunstiringi jaoks, selleks ajaks, kui ta koos isaga ei ole. Niipea kui ta koju jõuab, sirutab isa käe välja ja tüdruk annab telefoni talle.

105

Ta on kolmteist. Neil harvadel kordadel, kui tüdruk oma telefonikasutuse reeglite pärast kurdab, ütleb isa, et ta ei taha, et tütar raiskaks aega sotsiaalmeedia peale, vannub, et küll ta veel isa tänab. Cecilia ohkab, kuid ei hakka vastu.

Su pilk naaseb raamatutele, fotodele, korralikult virna laotud loodusajakirjadele kohvilaual. Otsib vastuseid.

Meest, elumärki. Otsib tema lugu. Öösiti näed sa und. Nägemusi, mis on sulle kuurist järele tulnud: sa jooksed kiiresti kusagil maateel, mille ääres kasvavad puud. Sinu selja taga on tema hingamise hääl, sulle ähvardavalt järele jõudvad sammud.

Sa ehmud ärkvele. Isegi unenägudes ajab ta sind taga.

Aga sa jooksed, ja paari hetke jooksul tundub see sulle tõeline. Sa hoiad pimeduses neist tunnetest kinni nii kaua kui vähegi võimalik, sinu keha hoost, käte pekslemisest külgede vastu, kõris üles-alla liikuva õhu jumalikust kõrvetusest.

Kõige jahmatavama avastuse teed sa ühel õhtul köögivilja potipirukat süües. Cecilia pilk on naelutatud telekale.

Nick Arkansasest on valinud teemaks „Motod” ja panuseks nelisada. „Need kaks ladinakeelset sõna sümboliseerivad USA mereväelaste eetost,” ütleb Alex Trebek. „Semper fidelis.”

Te ütlete seda korraga. Sina ja täiuslik isa. Ta pöörab aeglaselt pead. Esimest korda vaatab ta oma tütre juuresolekul sulle otse silma. „Kust sa seda tead?”

Tema hääletoon on resoluutne, pinev. See asi on talle miskipärast väga tähtis.

106

Sa ei taha talle õiget põhjust öelda. Sa tahad hoida mälestused 2012. aasta Marine Corpsi maratonist endale. Õhtune rong Penni jaamast Uniooni jaama, üks öö hotellis ja äratus kell neli hommikul. Nailonit kandvaid kujusid tuubil täis buss, ähmane kõnd Pentagoni enne päikesetõusu. Mundris mehed, kes otsivad läbi su jooksuvöö, uurivad kofeiini sisaldava geeli kotikesi, valuvaigistitablette, energiabatoone.

Rahvushümn, siis stardipauk. Kolmkümmend tuhat jooksjat. Neli tundi ja kakskümmend minutit. Virginia metsade vahel kulgev rada, lõputu kiirteejupp lämmatavas kuumuses, ja lõpuks finišijoon. Veel mundrimehi. Nende medaleid jagavad käed. Sinu väsinud jalad, sinu higine keha, maratonipael su kaelas. Sinu kõrval olev jooksja, kes ütleb tema ees olevale mereväelasele kaks sõna. Semper fi.

Sa ei taha sellest raasugi temaga jagada. Sa ei taha, et ta teaks, et ühel päeval, kui peaks avanema selline võimalus, võiksid sa joosta.

Aga mitte praegu. Praegu su keha seda ei suudaks. Kuurist väljaspool ellujäämise teine reegel: sa valmistud. Sinnamaani aga istud paigal. Sööd. Vaatad „Kuldvillakut”. Vastad õhtusöögilauas küsimustele.

Sa pingutad vastust ootava isa ja tütre pilkude all aju, et leida kõige usutavam vale. „Üks treener spordiklubis oli kunagi mereväelane,” ütled. „Tema õpetas selle meile.”

Hämmeldunud isa kergitab kulmu. Songib oma toidus.

See pole tema moodi. Ta pole mees, kes kõhkleks. Ta kas sööb või ei söö.

Cecilia naaldub vandeseltslaslikult ettepoole. „Tema oli ka mereväelane.” Ta nookab lõuaga isa poole. Isa püüab 107

sekkuda: „Cecilia ...”, aga too jätkab. „Ta jättis kolledži pooleli, et aega teenima minna.”

Su kahvel kõlksatab vastu taldrikut.

Mereväelane. „Ohoh.”

Sa ei oska midagi muud öelda. „Mereväevelsker,” pomiseb isa vaikselt. Sunnituna andma sulle osa endast. Midagi, mida ta lootis enda teada jätta, nagu sina maratoni puhul.

Sa ei tea, kes on mereväevelsker. Sa ei tea, mida mereväevelsker teeb. Ta jättis kolledži pooleli, et selleks saada, nii et oletatavasti ei eelda mereväevelskriks olemine meditsiinilist kõrgharidust.

Lugu hakkab piirjooni võtma: mees, kes tahtis saada arstiks, kuid ei saanud sellega hakkama. Õpinguid segasid mõtted, mis tema peas tiirlesid, kuni neist sai kinnisidee, aina süvenev riff tema sees. Ta ei jätnud kolledžit pooleli, et aega teenima minna, nagu tema tütar just äsja ütles. Ta hoopis jättis selle pooleli ja läks aega teenima. Temast sai mereväevelsker. Ta lasti erru, austatu või häbistatuna – sa ei saa seda kuidagi teada.

Miski tõi ta siia, kus te siis ka poleks. Ta leidis töö. Ta leidis naise. Temast sai mees, kellel on pere ja maja. Temast sai see mees, keda sina tead.

Sa paned kahvli käest, surud peopesa lauaplatele. Ta jättis kolledži pooleli, et riiki teenida.

Mälestused: ühe sõbra vanaisa, matused Arlingtoni kalmistul. Neljanda juuli pidustused, sinu isa grilli taga, sinu ema punases kleidis. Kantrilaul lipust, vabadusest ja kättemaksust. Ühte New Yorgi ülikooli loengusse tulnud veteran 108

sõjaväepolitsei koeraga, kellest sai klassi maskott. Sõnad.

Kolm sõna. Mida inimesed sobival hetkel vesteldes ütlesid, et teatud asju tunnustada.

Kolm sõna, mida ootab kuulda Cecilia, kes kasvas üles, kuuldes lugu sellest, kuidas tema isa jättis kolledži pooleli, et oma riiki teenida.

Sa võtad kahvli uuesti kätte. Sa ei saa talle otsa vaadata, ja seepärast vaatad üle tema õla, kui seda ütled. „Aitäh teenete eest.”

Ta noogutab. Su suu valgub hapet täis.

109

19. PEATÜKK

Naine majas Menstruatsioonivalud algavad ühel reedesel pärastlõunal.

Sul ei ole menstruatsioonivalusid. Pole juba aastaid olnud.

Algul arvasid, et menstruatsioon lõppes stressi pärast. Ta ei ole hooletu mees. Ta kasutab kondoomi. Mõnda aega olid mures, et tsükkel hakkab uuesti. Siis võtsid palju kaalust alla ja arvasid, et päevi ei tulegi enam. Võib-olla su keha teadis, et elu kuuris on niimoodi lihtsam.

Varsti hakkad veritsema. Sul on vaja sidemeid või tampoone, sul on vaja, et ta neid sulle ostaks. Sa pead küsima.

Selle mõtte peale tõmbub su sisikond veel hullemini kokku.

Sa ajasid ta täna hommikul juba niigi närvi. Kui sa vannitoas end riidesse panid, osutasid oma teksaste pingul vöökohale, kõhu vastu suruvatele nööpidele. Ta on sind toitnud ja sa oled kaalus juurde võtnud. „Kas see võiks olla võimalik,” hakkasid küsima, kuid alustasid siis uuesti. „Ma väga vabandan. Aga kas oleks võimalik saada järgmine suurus? Ükskõik millal sul aega on?” Ta ohkas. Vaatas sind, nagu sa oleksid seda nimme teinud, kiusu pärast.

Sul pole õigust veel midagi paluda. Vähemalt mõne aja jooksul.

Sa püüad end looteasendisse tõmmata, paned pea kõverdatud raudus käsivarrele. See kõik on nii ebamugav. Tuim valu su alakõhus, mis ei taha kuidagi järele anda. Su keha, 110

mis paneb su vastupidavust proovile, provotseerib sind veel rohkem valu taluma. Õhtusöögi ajal võtab ta taskust oma telefoni. Majas juhtub selliseid asju: telefonid ilmuvad välja nagu eikusagilt, telekas piiksatab ellu, akna tagant sõidab mööda auto, kui sa köögis istud. Iga selline juhtum paneb su sõrmeotsad pakitsema. „Ma lähen nädalavahetusel poodi.” Isa vaatab oma tütrele otsa. „On sul midagi vaja?”

Cecilia jääb mõttesse. Ta mainib neljavärvilist pastakat, ehk ka šampooni. Isa noogutab ja toksib telefoni. „Veel midagi?”

Tema pilk on ikka veel tütrele suunatud. Too raputab eitavalt pead.

Su alakõht tulitab. Sa oled kogu eine ajal pidanud pingutama, et suudaksid istuda. See on hullem, kui sa mäletasid, valu kiirgab sinu keskkohast laiali. Sa surud lõualuud kokku.

Krigistad hambaid. Miski on tulemas ja sa ei saa midagi teha, et seda peatada. Sa vajad abi. Kurat küll, sul on sidemeid või tampoone vaja.

Ta hakkab just telefoni taskusse tagasi panema, kui sa seda ütled. „Kui sa saaksid, siis tegelikult, tampoone või sidemeid, see oleks küll ... kena.” Sa itsitad nagu keegi, kellel on veel eraelu ja kes just osa sellest päevavalgele tõi.

Tema laup tõmbub kurruliseks. Tema sõrmed jäävad paariks hetkeks telefoni kohale õhku. Ta püüab tütre silme ees sinuga kenasti käituda. Ta peab seda tegema. Ta ulatab sulle söögiriistu, vahel tõstab sulle toitu ette ega lase sul seda ise teha. Aga see, mida sa just äsja ütlesid – see ei meeldi 111

talle. Ta paneb telefoni taskusse ilma sinna midagi trükkimata, tõuseb püsti, hakkab lauda koristama. Cecilia läheb talle appi. „Mine üles,” ütleb ta tütrele. „Ma koristan ise.”

Ta kuulatab tema magamistoa ukse häält, ootab, kuni see on kinni läinud. Enne kui sa jõuad mõelda temast eemale astumisele, on tema sõrmed juba sinu küljes – need kisuvad su kättpidi lauast eemale, naelutavad su köögiseina vastu.

Ta vajutab su kaelale, piisavalt tugevasti, et sul oleks raske neelata. Sa oled jälle kuuris. Jälle maailmas, mis kuulub täielikult talle, kuhu valgus sisse ei pääse. Neli seina, ei ühtegi akent. Üks eine päevas. Ainus maailm, mida Rachel tundis. „Kas see oli sinu arust hea mõte? Paluda mul sinu eest sisseoste teha? Sinu asju ajada?”

Sa püüad eituseks pead raputada. Sa ei saa end liigutada.

Ega rääkida. Ei saa temalt vabandust paluda, öelda, et sa ei mõelnud seda nii. „Alati on midagi vaja. Kord uusi pükse, kord tampoone.”

Su kõrist vallandub kurisev hääl. Ta tõukab sind ja laseb siis lahti. Sa püsid paigal. Nii väga kui sa ka ei tahaks oma toolile variseda, panna pea põlvede vahele, püüda sisse hingata, tead sa, et praegu pole õige aeg. Mees köögis ei ole veel lõpetanud. „Mulle hakkab tunduma, et see oli viga, et ma sind siia tõin.”

Sa hõõrud kukalt, noogutad jaatuseks pead ja raputad seda eituseks, samamoodi nagu sul oli kombeks varem, kui olid terve päeva arvuti ees istunud. „Palun vabandust,” ütled. „Ma ei püüdnud ... Aga sul on õigus. Sul on täiesti õigus.”

112

Ta pöörab end näoga akna poole – ruloo on ette tõmmatud, alati –, nii et ta seisab seljaga sinu poole. Ta ei karda seda, mida sa võiksid teha. Hüpata talle selja tagant kallale, haarata ta kaela järele. See on mees, kel pole vähimatki põhjust sind karta. „Ma ei mõelnud,” ütled talle. „Palun vabandust.”

Sa sirutad käe tema käsivarre poole, kuid tõmbad selle tagasi. Liiga kerglane. Vale puudutus valel ajal, ja sul on kriips peal. „Tule,” ütled hoopis. „Lähme üles.”

Ta pöörab end kannapealt ringi. Sa astud sammukese tagasi. See ärritab teda ainult enam. „Üles?” ütleb ta. Tema hääl on raevunud sosin. Tema sõrmed sulguvad taas su käsivarre ümber. „Suurepärane mõte. Lihtsalt suurepärane.” Sa ei saa aru, enne kui ta lakke vaatab: „Ta läks just äsja üles. Kuradi geenius selline.”

Cecilia. Ikka veel ärkvel oma toas. See laps. Pole kahtlustki, et ta saab sulle veel saatuslikuks.

Ta lükkab su toolile istuma. „Istu maha ja ole vait,” ütleb ta. „Suudad? Ka sa suudad korraks vait jääda?”

Sa istud, huuled kokku pigistatud, ja ta jääb veel mõneks ajaks sinu kohale kummargile. Ta ajab selja sirgeks ja vaatab kaugusse, kui ta seda teeb – sa ei näe seda, aga tunned, kuidas tema saabas paiskub köögilaua all sinu sääremarja vastu, tema jalg rammib seda kogu jõust. Sa põrkad tagasi. Hammustad huulde, neelad niutsatuse alla. Ta pole mees, kes kuigi sageli lööks. Ta pigistab ja väänab ja rebib ja teeb kõike muudki sellist palju kergemini. Jalahoobid, see on kaart, mille ta käib välja siis, kui talle midagi muud pähe ei tule.

113

Nagu tookord alguses, kui ta tuli kuuri ja sai aru – lihtsalt sind vaadates, nähes süütunnet sinu silmis, sinu keha asendit ukse kõrval –, et sa olid tabalukku näppinud. Sel õhtul peksti küll. Mõnel teisel korral ka. Kui ta lööb, siis alati jalgadega. Mitte kunagi kätega.

Ta läheb tagasi köögikapi juurde, pöörab pilgu ära. Mõnikord ei suuda ta sulle otsa vaadata. Need korrad ütlevad sulle, et häbitunne elab veel kusagil selle mehe sees. Maetud ja lämmatatud ja eiratud, aga häbitunne ometi. Sulle meeldib uskuda, et aeg-ajalt võtab see võimust. Sulle meeldib uskuda, et see kõrvetab teda.

Hiljem, kui tema tütar on magama jäänud, tuleb ta sinu tuppa.

Sul on ikka veel valud, aga veritsemine ei ole veel alanud.

Kui ta on ära läinud, raputab sind seestpoolt uus valulaine. Sa hoiad voodiraamist kinni, nagu uppuja, kes klammerdub vees hulpiva puuplangu külge.

Sa närid oma põskede sisekülgi ja tunned raua maitset. Ära sõdi vastu. Lase valul võimust võtta. Lase sel end kaasa haarata.

Sa oled siin.

Sa veritsed.

Sa oled elus.

Kui see laine möödub, kerkib esile impulss teisest elust: sa libistad vaba käega üle sääremarjade tagumise külje, üle selle, mida löödi, ja üle terve. Kompad luid – terved. Hakkad varbaid sirutama.

114

20. PEATÜKK

Emily Viie kilomeetri jooksu päeval tõusen kell kuus ja sõidan isa vana Honda Civicuga stardi juurde. Eric ja Yuwanda magasid sisse. „Mul on liiga räige pohmakas, et vaadata, kuidas inimesed jooksevad,” kirjutab Eric ühisesse sõnumisse. „Aga olgu sul lõbus päev, printsess. Tervita minu poolt leske.”

Ma seisan linna keskväljakul. Vabatahtlikud tulid siia juba päikesetõusu ajal, et kõik valmis panna ja rada tühjaks teha.

Ma kuulen, et umbes miili kaugusel on esimene joogipunkt ja Garcíade apelsiniviilud. Minu ümber sörgivad ühe koha peal nailondressides jooksjad, räägivad eelmistest võistlustest, millel nad on osalenud, ja järgmistest, millel tahavad osaleda. Kohtunik Byrne tiirutab rahva seas ja tervitab kõiki.

Ma vingerdan taskuvoodris sõrmi, et neid soojendada.

Esialgu olin kavatsenud kuuma kakao leti enne võistluse algust püsti panna, aga samamoodi nagu Eric, võtsin ka mina eile õhtul mõned joogid ja nii vara voodist väljasaamine oli lihtsalt füüsiliselt võimatu. Ja nüüd, kui ma juba siin olen ja inimesed sõeluvad kõikjal ringi, võin samahästi kohale jääda ja vaadata, kas Aidanit märkan.

115

Ta sõidab oma valges lahtise kastiga autos kohale. Ebaõiglaselt ilus, isegi kaugelt. Isegi oma vanas kõrvikmütsis ja suusakinnastes ja talvesaabastes. Ta ei ole jopelukku lõpuni kinni tõmmanud ning selle vahelt paistab flanellsärk ja paljas kael. Ma värisen tema eest. Tema laps seisab tema lähedal nagu kubujuss, paksus pastelses vatijopes ja valges mütsis, käed taskutesse topitud. Temas on mingisugust tõsidust, midagi õige pisut liiga rasket. Ei oskagi öelda, kas ta on häbelik, kurb või mõlemat korraga. Võib-olla teismelised tüdrukud ongi kõik sellised ja ma märkan seda alles nüüd.

Nii palju kui mina mäletan, ei olnud tüdruk olemises mitte midagi lihtsat. Eriti kui see tüdruk on just ema kaotanud.

Umbes kella seitsme ajal haarab kohtunik Byrne lõpuks mikrofoni. Sellest kajab vile, mis peletab lähedal olevatelt puudelt linnud lendu. Inimesed hakkavad naerma, kui kohtunik jändab mikrofoniga, püüdes seda välja ja uuesti sisse lülitada. „Tere hommikust kõigile,” ütleb ta, kui on tehnikaga maadlemise võidukalt lõpetanud. „Ma tahaksin alustuseks paar sõna öelda.” Rahvas jääb vait. „Me oleme täna siin, et toetada üht väga-väga erilist perekonda. Ma tunnen suurt uhkust selle üle, et tean end sellesse kogukonda kuuluvat.

Kogukonda, mille liikmed hoolitsevad üksteise eest.”

Inimesed hakkavad plaksutama. Kohtunik ootab paar sekundit, enne kui jätkab. „Ma tahan tänada kõiki, kes on täna siia tulnud. Meie vabatahtlikke, meie pealtvaatajaid, ja muidugi meie jooksjaid.” Jälle plaksutatakse. Uus paus, kuni jääb taas vaikseks. „Nagu te teate, on selle võistluse eesmärk

116

raha koguda. Mul on ülimalt hea meel teatada, et tänu kõikide heldetele annetustele oleme oma naabritele ja sõpradele juba kaks tuhat dollarit kogunud.”

Inimesed rõkkavad. Ma teen grimassi. Ma ei tea, kuidas Aidan selle peale reageerib, sest ma ei suuda tema poole vaadata. Ma ei tea, keda ma lollitasin, lootes, et see linnake aitab teda, ilma et tekitaks temas tunnet, nagu ta peaks armuande vastu võtma. Et see oleks mõeldud tema, mitte meie endi heaks.

Kohtunik Byrne vaatab ringi. „Aga nüüd,” ütleb ta taas ägama hakkava mikrofoni saatel. „Kus on meie aukülaline?”

Oh sa püha issand.

Minus vilksatab põgus lootus, et keegi ei suuda teda leida ja kohtunik jätab asja sinnapaika, aga proua Cooper annab Aidani üles. „Siin, kohtunik!”

Aidan läheb kohtuniku juurde ja võtab mikrofoni. Nüüd ei kaja sealt midagi. Justkui see mees lihtsalt teaks, kuidas elektriseadmeid kohelda. „Ma pole suurem asi kõnepidaja,” ütleb ta sellisel moel, et ma tahaksin ta oma jope alla peita ja rahvamassi küüsist salaja minema toimetada. „Aga ma tahan öelda aitäh. Ja seda, kui tänulikud me mõlemad, Cecilia ja mina, selle kogukonna eest oleme. Me tunneme tema emast väga suurt puudust.

Me tunneme temast iga päev aina rohkem puudust. See siin liigutaks teda väga.”

Rahvas läheb arust ära. Taas plaksutatakse. Aidan ütleb veel paar korda aitäh ja annab siis mikrofoni kohtunik Byrne’ile tagasi.

117

Kohtunik köhatab hääle puhtaks. „Aga nüüd üks mitte nii eriti hea uudis: enda võistlusele kirja panemine on üks asi, aga nüüd peate ka tegelikult jooksma hakkama.” Kostab vaikseid naerupahvakuid. „Turvalist võidujooksu teile.

Tundke sellest kaunist päevast mõnu. Ja kui teil hakkab külm, pidage meeles, et finišijoonel ootab teid kuum kakao.”

Ehk siis mina.

Kohtuniku vennapoeg, kes lõpetas eelmisel suvel politseiakadeemia, laseb stardipauku. Valjuhääldist pahvatab Jakob Dylani kähedal häälel lauldud „One Headlight”. Jooksjad lähevad liikvele.

Ma kõnnin restorani juurde, keeran eesukse lukust lahti, klõpsan lülitile ja äratan söögisaali ellu. Kõik on vaikne, rahulik. Ainult minu päralt.

Ma lähen tagaruumidesse ja otsin välja kokkupandava laua, mis meil ürituste jaoks hoiuruumis on. Finišijoon on siit kvartali kaugusel. Ma panen ukse uuesti lukku, siis tassin laua kohale ja panen selle finišist veidi kaugemale, et jooksjatel jääks aega hinge tõmmata, enne kui nad minuni jõuavad.

Ma kontrollin parasjagu kükakil turvamehhanismi, kui seda kuulen. „Tere.”

Mu pea nõksatab üllatusest taha ja tabab mürtsuga laua külge. Lagipeast kiirgab laiali teravat valu.

Oh kurat küll.

Tema sõrmed haaravad kinni sellest kohast laual, kuhu ma pea ära lõin, nagu võiks ta tagasiulatuvalt kokkupõrke ära hoida. „Anna andeks,” ütleb ta. „Ma ei tahtnud sind ehmatada.”

118

Ma ajan end pead hõõrudes püsti. Ta võtab mul käsivarrest kinni, aitab tasakaalu leida. „Kõik korras?”

Ma otsin oma ajusoppidest midagi, ükskõik mida, mis tahes tähekombinatsiooni, mis sobiks, kas või ligikaudselt. „Tere,” saan öeldud. „Pole midagi. Ausõna.” Ma naeratan, lõpetan peanaha hõõrumise, nagu tahaksin midagi tõestada.

Ta vaatab üle õla. Tema tütar seisab kohtunik Byrne’i kõrval, kes püüab tüdrukuga juttu ajada – küllap seletab mõnda paeluvat sündmust meie linnakese ajaloost. „Aitäh selle eest,” ütleb ta mulle ja viipab käega selle poole, millest saab varsti kuuma kakao lett. „Eriti nii vara laupäevahommikul.”

Ma noogutan. „Pole mingit probleemi. Restoran on siinsamas lähedal.”

Ta asetab ühe käe lauale. „Las ma aitan. See on vähim, mida ma võin teha, kui sa minu pärast niimoodi pea ära lõid.” „Sa tõesti ei pea.” „Palun.”

Ta heidab vilksamisi pilgu kohtuniku poole. „Ma olen hea meelega siin. Tõesti. Aga ... kuidas seda nüüd öeldagi?” „Sulle ei meeldi rahvamassid.”

Ta hammustab huulde. „Või et ma oskan seda kohe nii hästi varjata, mis?”

Miski laperdab mu rinnakorvis. „Aga tegelikult,” ütlen, „oleks abikokk tore küll. Eriti, nagu sa ütlesid, arvestades mu äsjast vigastust.” „Mõeldud, tehtud.”

Ta paneb käe mu alaseljale, suunab mind restorani poole. „Cece,” ütleb ta tütrele, „ma lähen appi. Kas sa saad natu119

keseks siia jääda?” Ma vaatan sinnapoole ja näen, et tüdruk noogutab talle ebalevalt.

Restorani ette jõudes hakkan taskust võtit otsima, olles oma liigutustest äärmiselt teadlik. Lukk sõdib mulle vastu. „Saad hakkama?” küsib ta. Ma ütlen, et jah, jändan veel paar sekundit. Lõpuks läheb uks lahti ja nähtavale ilmub tühi söögisaal. Lauad on õhtuks juba kaetud, noad-kahvlid ja veiniklaasid säravad nähtamatute inimeste jaoks. Laupäeviti pakume ainult õhtusööki, brunch’i saab pühapäeviti. „Tere tulemast Amandine’i kulissidetagusesse maailma,” ütlen.

Ta vaatab ringi. „Või siis nii näeb siin välja siis, kui me kõik oleme lahkunud.”

Meie pilgud kohtuvad. Viimati, kui me olime kahekesi ühes ruumis, tegelikult siinsamas ruumis, olin mina teismeline ja tema oli abielus. „Tule kaasa.”

See on minu maailm. Ta on minu karjatada, minu kasutada. Me võtame joped seljast ning ma juhatan ta kööki ja panen tuled põlema ja me näeme seal valitsevat korda: kõik pinnad on usinalt puhtaks küüritud, kõik riistad oma kohal, kõik anumad märgistatud ja ära pandud. Kõik kroompinnad läikivad, kõik plaadid kiiskavvalged. Ta vilistab vaikselt. „Ah jaa,” ütlen, nagu poleks selles midagi erilist. „Sa pole ammu siin tagaruumides käinud.” „Keegi pole mind siia enam kutsunud.”

Nii et sa jäid kinni, tahaksin öelda, nagu vampiir ukselävele.

Ma hoian need vampiirimõtted enda teada. „Siin on ... uskumatult puhas,” jätkab ta.

120

Ma naeratan, nagu oleks ta mulle just Oscari andnud. „Mina ja mu peakokk oleme vist küll üleüldse ainult ühes asjas sama meelt, nimelt selles, et tööpäeva lõpus ei minda koju enne, kui su köök on sama puhas nagu sel päeval, kui see üles seati.”

Ta libistab sõrmega üle lähima tööpinna ja noogutab, vaatab seejärel uuesti ringi. „Mida ma siis teha võiksin?” küsib ta. „Kõigepealt võiksid käed ära pesta.”

Ma juhatan ta kraanikausi juurde. Me seebitame vaikides käsi, loputame neid kordamööda sooja vee all. Ma ulatan talle puhta nõudekuivatusräti. Ta kuivatab usinalt sõrmi, ükshaaval. „Ja nüüd?” „Siiapoole.”

Ta tuleb minu järel sahvrisse. Ma võtan sealt kakaopulbrit, vanilli, kaneeli. „Kas sa näed kusagil plastpurki, mille sildile on kirjutatud peensuhkur?” küsin. „See peaks kuskil meie lähedal olema.”

Me kissitame koos silmi. „Siin,” ütleb ta ja võtab ülemiselt riiulilt õhukindla purgi. Tema flanellsärk nihkub mööda alakõhtu ülespoole, sahvri pimeduses vilksatab imepõgusalt hele ihu. Ma sunnin end mujale vaatama. „Suurepärane.”

Ma ütlen seda nii, nagu mul oleks kõik kontrolli all, nagu ma polekski valmis loobuma ühest neerust, et selle mehega igaveseks siia sahvrisse luku taha jääda.

Järgmine samm on külmkamber, kus ma haaran kummassegi kätte galloni piima. Ta teeb sama. „Vaata aga,” ütlen. „Sa oled selle jaoks nagu sündinud.”

121

Ta muheleb. See tundub nagu esimene suutäis äsja ahjust tulnud šokolaadiküpsisest, nagu soe vann pärast vihmast päeva, nagu esimene sõõm kuivast martiinist – see teadmine, et mina panin ta seda tegema.

Me läheme tagasi kööki ja paneme piimanõud käest. Ma võtan roostevabast terasest dispenseri, mida me ühes nurgas hoiame. Aidan püüab mulle appi tulla, aga ma ütlen, et pole vaja – dispenser pole tühjana raske. „Ära muretse – küll ma su siis tööle panen, kui siin juba neli gallonit kuuma kakaod sees on.” Ta hakkab jälle naerma. Tema seltskonnas olemine on peaaegu liiga lihtne, liiga mugav, hõõrub lausa nina alla seda, kui keerukalt maailm muul ajal käitub.

Me töötame kõrvuti, tema liigutused matkivad minu omi. Koos ajame piima suures potis podisema. Lisame sinna kakaopulbrit, vanilli, kaneeli. Ma sörgin tagasi sahvrisse. „Nuusuta,” ütlen talle, kui tagasi tulen. Ta kallutab end ettepoole ja nuhutab. „Ancho tšilli pulber,” ütlen, ja tema küsib: „Tõesti?” ja mina vastan, et jah, mu isa ei teinud selle osas mööndusi – see on tema retsept, ja kui oled seda korra proovinud, ei taha sa enam kunagi teistsugust kakaod. „Ma usaldan sind,” ütleb ta. See liigutab mind rohkem, kui peaks.

Ta vaatab, kui ma lisan segusse veidi tšillipulbrit ja segan.

Just siis, kui ma hakkan vanillipurki võtma, peatab mind miski – mingi virvendus tema suunast, liigutus mu perifeerses nägemises. „Mis see on?”

Tema käsi sirutub mu kõri alla, selle väikese lohu juurde, kus algavad häälepaelad. Seal tabavad tema sõrmed medal-

122

joni, mille ma täna hommikul kaela panin. Mu kaelast jookseb kihinal kõhtu elektrivool. „Ah jaa. See oli mu ema oma,” ütlen talle. Ma võtan medaljoni kätte, et ta paremini näeks. Kolm voogavates kleitides naist – kolm graatsiat, nagu juveliir emale ütles –, kes hoiavad üksteisel käest kinni ja üks neist osutab millelegi kauguses.

Võib-olla taevasse. Ma arvan, et ehtekunstniku peas olid need naised lihtsalt jalutamas, aga mina olen neid alati näinud mingisugust rituaali sooritamas. Loitsu manamas. „Ma ei kanna seda tööl, sest see on natuke ... liiast,” ütlen Aidanile. „See meeldis mu emale, kuna see oli nii teistsugune kui kõik tema muud ehted. Ja mulle meenutab see seda, et ema oskas ka lõbus olla.”

Ta puudutab uuesti medaljoni, võtab selle kahe sõrme vahele, nagu sooviks seda niimoodi kaaluda. „See on minu arust imekena auavaldus,” ütleb ta.

Ta laseb ripatsi käest. Meie mõlema vaimud heljuvad köögis ringi. Ma lasen neil meid veidi aega kummitada, enne kui uuesti vaikuse katkestan: „Kas sa askeldad palju köögis?

Kodus? Või oled valmistoidu-mees?”

Ta ütleb, et ta teeb süüa. Ei midagi erilist, ütleb ta. Viipab siis käega köögi poole: „Ei midagi sellist, mis siin sünnib.” Ta on kodukokk, praktiline. Ta tahab, et tema tütar hästi sööks.

Mitte et tal oleks midagi köögis olemise vastu. Toiduvalmistamine mõjub talle lõõgastavalt. „See on alati olnud minu koduste tööde valdkond,” ütleb ta, „isegi juba enne, kui ...”

Ta vakatab. Piim hakkab mullitama. Ma vaatan potti, keskendun vedelikus üles-alla liikuvale kulbile. „Noh, tead küll,” lisab ta.

123

Ma vaatan talle otsa. Mul pole kerge endalt ühte kihti maha heita ja lasta tal näha seda, mis selle all on, aga see on asja väärt. Meie vahel voolab mõistmine. Ma olen saanud maailmalt selle kingituse, selle mehe siin köögis, kes on paari minuti jooksul ainult minu päralt. Ma loodan, et ta kuuleb seda kõike, mida ma ei saa talle välja öelda.

Miski kõrvetab mu käeselga. Tulikuum kakaotilk, mis pulbitses potist välja. „Oih.” Ma keeran kuumust madalamaks, pühin kätt rätikusse, mida me varem kasutasime. „See on nüüd vist küll valmis.”

Ma pööran end tema poole. „Tahad maitsta?” „Ma peaksin loll olema, kui keelduksin.”

Mu peas vilksatab kujutluspilt – ma tõstan kulbi tema huulte juurde, hoian üht kätt selle all, et pritsmeid kinni püüda, kallutan kulpi, vaatan, kuidas ta joob. See on liiast.

Liiga intiimne, liiga riskantne. Ma lasen kulbi käest, võtan leti kohal olevast kapist valge kohvitassi. Kakao on paks, sama täiuslikku värvi nagu need potitäied, mida mu isa omal ajal keetis. See on meie tehtud. Meie kahe. „Palun.”

Tema sõrmed riivavad minu omi, kui ta tassi võtab. Mu kõht kisub krampi. Ta võtab sõõmu. Ma vaatan ootusärevalt, kuidas tema silmad lähevad kinni. Kui ta need uuesti avab, on neisse tekkinud sära. „Kuradi päralt,” ütleb ta. „Vabandust. Ma lihtsalt ei teadnud, et kakao võib nii hea olla.”

Ta võtab veel ühe sõõmu. Ma naeratan. Pole midagi öelda, ei midagi lisada. See on täiuslik hetk, ja isegi mina tean, et ainuke mõistlik tegu on lihtsalt olla ja sellest mõnu tunda.

124

Ta tahab tingimata oma tühja tassi ära pesta. Ma ütlen, et võin seda ise teha, et pean nagunii meie kööginõud ära pesema. „Ära nende pärast muretse,” ütleb ta ja küürib ka need puhtaks. Ma panen kuivained ära, viskan minema tühjad piimapakid. Koos valame kuuma kakao terasdispenserisse ja tõstame selle üles. Ta uratab. „Näed?” ütlen. „Ma ju ütlesin, et see on raske.”

Me astume ettevaatlikult köögist välja, söögisaali, meie kehad liiguvad samas taktis. Kui me ukseni jõuame, naaldub ta selle vastu, et seda lahti lükata. Tuulehoog sasib ta juukseid ja valgus langeb täpselt õige nurga alt tema näole. „Siin te oletegi!”

Kohtunik Byrne vaatab pealt, kui me asetame dispenseri kokkupandava laua peale. Ma lippan uuesti kööki papptopse ja salvrätte tooma. Aidan tuleb minuga kaasa. „Sul poleks pruukinud tulla,” ütlen. „Ma tean. Aga ma kuulun nüüd sellesse kakaodelegatsiooni. Ma ei kavatse viimasel hetkel jalga lasta.”

Kui me finišijoone juurde tagasi jõuame, läheneb sellele proua Cooper, nõtke ja elegantne oma tumesinistes retuusides ja valges topis, hobusesaba iga sammuga kaasa hüplemas.

Ma panen käed toruna suu juurde. „Ainult natuke veel, proua Cooper!” See tundub võlts, nagu teeksin teatrit. Aga see, mis juhtus Aidaniga köögis, on mind elevile ajanud ja ma olen valmis kaasa mängima. Proua Cooper lehvitab mulle kergelt. Vähem kui minuti pärast on ta esimese Thomase pere viie kilomeetri jooksu ametlik võitja.

Kohtunik Byrne plaksutab käsi ja õnnitleb teda. Mingeid medaleid ega võistlusnodi ei jagata. Ainult kuuma kakaod, mida ma hakkan papptopsi valama.

125

Aidan ilmub minu kõrvale. Ta vajutab käepidemele, kui ma panen tassi tila alla. Enne kui ma jõuan midagi öelda, ilmub nähtavale veel kaks jooksjat – Seth, üks laps mu endisest keskkoolist, ja tema isa, härra Roberts, kes töötab suurlinnas. Koos valame jooki veel kahte tassi.

Varsti saabuvad jooksjad ühtlases tempos. Me leiame rütmi. Minu ülesanne on papptopsid, tema tegeleb valamisega. Ma ulatan iga topsi koos imetlussõnadega – nii tubli, sa olid suurepärane, mina poleks küll suutnud. Aidan keskendub oma ülesandele. Ta jändab tassivirnaga, kontrollib, et kakaonõu oleks veel väljastpoolt kuum. See on sama mees, kes istub minu baarileti ääres: allergiline tähelepanule, õlad kössis, pilk suunatud ükskõik kuhu mujale kui sinu silmadesse. Tema laps istub ühel teisel pool teed oleval pingil, kõrvaklappide juhe taskust kõrvadesse vingerdamas. Oma isa tütar.

Umbes neljakümne minuti pärast tulevad jooksjad juba hajusamalt. Proua Cooper ajab kohtunik Byrne’iga juttu, küsib, kas too võiks panna paari tema nõo, kelle pulmad toimuvad kolme nädala pärast Poughkeepsies. Meie Aidaniga ootame vaikides järgmist jooksjat. See hoog, mille saime sisse võistluse kõrghetkel, on hääbunud. Meil pole enam ülesandeid, mis meie käsi tegevuses hoiaksid. „Kuidas tööl läheb?” püüan jutuotsa lahti teha.

Ta naeratab. „Tööl läheb hästi.” „Kas ma võin sulle ühe saladuse rääkida?”

Ta vastab, et muidugi. „Ma vist ei teagi täpselt, mida üks liinimees teeb. Tähendab, muidugi ma tean, et see on kuidagi seotud elektriliinidega. Aga suurt rohkem küll mitte.”

126

Ta hakkab naerma. „Keegi ei tea, mida liinimehed teevad.” Ta pööritab silmi. „See pole vist isegi kõikidele liinimeestele endile päris selge.”

Ta räägib mulle, et põhimõtteliselt on nende ülesanne tagada, et inimeste kodudes oleks kogu aeg elekter olemas. „Sellepärast võib meid näha seal üleval elektriliinidega jändamas. Me parandame katkiseid, hooldame terveid. Kui on torm ja liinid kukuvad maha, tegeleme sellega. Vahel käime kodudes ja värskendame seadmestikku.”

Ma noogutan. „Nii et kõrgust sa ilmselt ei karda.”

Ta raputab eitavalt pead. „Ma tunnen end seal kõrgel suurepäraselt. Seal on nii ... rahulik, kui sa saad aru, mida ma mõtlen?”

Ma vastan, et saan küll. Mingi ülesande kallal töötamine, pea sõna otseses mõttes pilvedes, ja ei ühtegi inimest tüütamas: kõlab tõesti tema keskkonnana. „Pealegi,” lisab ta, „avaneb sealt ülevalt kõigele nii hea vaade. Jõele, mägedele ... No vaata ise, mida ma ükspäev nägin.”

Ta võtab taskust telefoni ja naaldub minu poole. Ma tunnen männiokaste ja pesuloputusvahendi ja värskelt pestud juuste lõhna. Ma tahaksin silmad sulgeda ja selle kombinatsiooni mällu söövitada, et võiksin seda öösel meenutada, otsida teda järgmine kord, kui pesu pesen või matkama lähen. Aga ta tahab mulle midagi näidata ja ma pean keskenduma. Tema pöial sirvib pildijada. Ma näen vilksatusi mägedest ja katustest, pilti köögiviljalasanje retseptist, tema tütart matkarajal.

Tema sõrm peatub pildil, mida ta otsis: ühel suurel röövlinnul, kes liugleb väljasirutatud tiibadega kiriku taga kasvavate pöökide kohal.

127

„Oh sa.”

Nüüd on minu kord lähemale nihkuda. Mul on selleks nüüd ettekääne olemas. Ma pean seda lindu nägema. Ma võin teeselda, et sel pole mingit pistmist tema keha lähedusega minu omale, tema tugevate käsivarte ja trimmis kõhu ja tema kaelaga, mis on nagu luige oma, pikk ja sale ja graatsiline ja uhke. „Ta on nii ... majesteetlik,” ütlen. „Minu arust ka.”

Ta silmitseb lindu ja pöörab siis pilgu minu poole. Tundub, nagu oleks ta seda fotot nädalaid alles hoidnud ja leidis nüüd lõpuks kellegi, kes oskab seda sama palju hinnata kui ta ise. „See on punasaba-viu,” ütleb ta. „Vähemalt internet ütleb nii.” „Küll ta on suur. Ta võiks ilmselt väikese koera üles tõsta.”

Ta noogutab.

Ma libistan kahe sõrmega üle tema telefoni ekraani, suumin lindu suuremaks. „Vaata teda,” ütlen. „Vaatleb oma valdusi. Jahib saaki. Ta on nii ilus.”

Miski ripub meie vahel õhus, tõde, mis on sedavõrd sügav, et kumbki meist ei oskaks seda sõnadesse panna. „Vabandust?”

Bob, proua Cooperi abikaasa, seisab laua ees, papptops käes. „Anna andeks,” ütlen ja hakkan talle kakaod valama.

Aidan paneb telefoni ära.

Jooksjatest saavad kõndijad. Finišijoone ületab koos, üksteisel kätest kinni hoides, üks vanadekodu asukatest 128

koosnev trio. Me ootame veel paar sekundit, kuid kohtunik Byrne kinnitab, et nood olid viimased osalejad. Öeldakse veel viimased õnnitlussõnad, siis hakkavad inimesed laiali minema.

Ma kogun kokku laokile jäetud papptopse, pühin laualt kakaoplekke. Aidan tuleb minu järel restorani, aitab mul dispenseri ja laua tagasi viia. Ma ei ütle talle, et pole vaja. Ma ei kavatse enam teeselda, et ma ei taha tema abi.

Kui dispenser on puhtaks küüritud ja laud sahvrisse tagasi viidud, otsib Aidan õigeid sõnu. „Aitäh, et lubasid mul endale seltsi pakkuda,” ütleb ta. „See oli väga ... Hmm. Mul oli tore.” „Mina peaksin ikka sind tänama.” See on soe hetk, milles on liiga kaua endale hoitud ja lõpuks valla päästetud saladuse kergust. „Ma poleks osanud paremat abikokka tahtagi.”

Ta naeratab ja ütleb, et peab minema oma last otsima. Ma ütlen, et mine-mine, läkitan ta käelehvitusega teele, nagu ei tunnekski õudu tema peatse äraoleku ees.

Ma panen restorani lukku ja lähen tagasi oma Civicu juurde, kus heidan jope tagaistmele. Kui ma uuesti pilgu tõstan, tõmbub mu keha pingesse. Autovõtmed kaevuvad peopessa. Kaenlaalused lähevad higist niiskeks.

Teisel pool autot on mingi kuju, mis paistab läbi kõrvalistuja akna. Keegi toetub autokere vastu. Keegi, keda ma ei näinud ega kuulnud, kui paar sekundit tagasi üle parkimisplatsi tulin. „Vabandust. Kas ma ehmatasin sind jälle?”

Pinge kaob kõikidest lihastest mu kehas. „Ei,” ütlen talle. „Vabandust. See on mu enda süü. Ma ei tundnud sind ära.”

129

Aidan võtab taskust telefoni ja kõlgutab seda käes. „Ma tahtsin sulle oma numbri anda. Kui sul peaks äkki kunagi midagi vaja olema. Saada mulle sõnum. Helista mulle.”

Sama keskendunult nagu kirurg avab patsiendi rinnaõõnt, õngitsen oma telefoni teksaste tagataskust välja. Ta ootab, kuni ma olen valmis, ekraan avatud, kontaktide nimekiri lahti võetud, ja dikteerib seejärel numbrijada. „No nii,” ütleb ta, kui ma trükkimise lõpetan.

Ta hakkab eemale astuma, kuid jääb siiski paigale ja silmitseb Civicut. „Ära nüüd valesti aru saa, aga kas su auto pole mitte vanem kui sa ise?”

Tema silmad säravad, tema suu on muigel. Ta ei mõnita mind. Ainult narritab. „Peaaegu,” ütlen. „See oli mu isa oma. Oota, kuni kuuled, kuidas ventilaatoririhm kriuksub. Ja käigukastist ei hakka ma parem üldse rääkimagi.” „Kehv?” „Kohutav. Ja manuaalne.”

Ta tõmbab nina kaastundlikult krimpsu. „Aga ta on siiski tubli tüdruk,” ütlen Civicu katust patsutades. „Lihtsalt palju läbi elanud.”

Ta noogutab. Ma vaatan oma telefoni, kus ekraanil on ikka veel näha tema number, ja vajutan nupule „Uus kontakt”. Selleks ajaks, kui olen tema nime kirjutanud ja numbri salvestanud, on ta juba läinud.

Ma pistan telefoni teksaste esitaskusse. Terve kodutee tunnen reie vastas sooja ekraani.

130

21. PEATÜKK

Naine majas Hommik, mis järgneb päevale, kui sa veritsema hakkasid, on laupäev. Sa lükkad oma verised aluspüksid varbaotstega vannitoa nurka. Ta ulatab sulle uue paari. Sa vooderdad need vetsupaberiga, sest midagi paremat pole sul praegu võtta. Ta vaatab seda hetke, siis pöörab pilgu ära.

Hommikusöögi ajal küsib Cecilia munapudruampsude vahel isalt, kas see üritus toimub täna. Too küsib, kas tütar peab silmas võidujooksu, ja ta vastab, et jah ning isa vastab samuti jah. Tüdruk oigab. „Pole hullu midagi,” ütleb isa talle. „See ei kesta kuigi kaua.”

Pärast hommikusööki viib ta su tagasi sinu tuppa. Ta ei seleta. Sina ei küsi. Sa ootad, kuni ta on läinud, ja tõmbad end kerra. Kõhu ümber on valu tuimemaks muutuma hakanud, aga see pole veel kuskile kadunud. See paneb sind ikka veel kõverasse tõmbuma.

Mitu tundi hiljem läheb välisuks lahti ja langeb pauguga kinni, ning läheb siis kohe uuesti lahti. „Cecilia!”

131

Sa muigad tema ärritunud kiunatuse peale. Ilmselt jõudis tüdruk temast sekundi võrra varem ukseni ja lajatas selle tema nina ees kinni. Tütar, kes on oma isa peale varjamatult, plahvatuslikult vihane.

Trepist müdisevad üles raevukad sammud. Paugatab veel üks uks, sulle lähemal – Cecilia toa oma. Sellele järgnevad tema enda sammud – rasked, sihikindlad, kiired, kuid mitte kunagi tõttavad. „Cecilia!”

Ta koputab tütre uksele. Summutatud hääl käsib tal ära minna. Vaikus, siis ohe. Ta läheb tagasi koridori teise otsa ja siis trepist alla.

See laps. Tema laps. Sel hetkel armastad sa seda tüdrukut kohe väga.

Hiljem kuuled, kuidas ta köögis askeldab. Ta tuleb ja teeb su käerauad õhtusöögiks lahti. Tema ja Cecilia söövad vaikides, pilk makaroni-juustuvormil. Poole söömise peal teeb ta uuesti katset. „Ma aitasin ühte sõpra. Kogu lugu.”

Tüdruk mälub toitu. „Cecilia. Ma räägin sinuga.”

Tüdruk tõstab pilgu, tema silmad on kissi tõmmatud. „Sa ei teinud minust väljagi,” ütleb ta. „Ma ei tahtnud minna, aga sa vedasid mu sinna kohale. Ja siis jäime sinu pärast terveks hommikuks. Ja sa unustasid mu kogu täiega ära.”

Sa oletad, et jutt käib sellest võidujooksust, mida ta hommikusöögi ajal mainis, sellest, mille kohta ta oli lubanud, et neil ei kulu selle peale palju aega. Cecilia torgib kahvliga oma kausi sisu. See näoilmete kombinatsioon on sulle tuttav – pilk maas, lõualuud kokku surutud, kulmud kortsus.

132

Ta hoiab nuttu tagasi. Sa tahaksid ta endale käte vahele tõmmata, teda kõvasti kallistada. Kiigutada teda edasi-tagasi, nagu loodetavasti tegi kunagi tema ema. „Kas sa üldse kujutad ette,” küsib tüdruk, „kui kuradi igav see kohtunikutüüp on?”

Ta ütleb midagi sõnade valimise kohta. Tüdruk ei kuula teda, ei palu vabandust. Lükkab hoopis oma kausi eemale ja tõuseb püsti. Isa hakkab tal käest kinni haarama, aga tütar lööb ta eemale ja tormab ülemisele korrusele. Sa jälgid seda nii pinevalt, et unustad hingata. Kohe ta plahvatab, mõtled. Jookseb talle järele. Kui tarvis, lohistab tüdruku kas või juukseidpidi kööki tagasi. Tuletab talle meelde, kelle käes siin võim on.

Aga ta ei liiguta end. Tema pilk liigub tütrele järele ja seejärel tolle tühjale toolile. Ta vahib seda natuke aega ja võtab seejärel taskust telefoni. Avab ekraani, vaatab ja paneb telefoni taskusse tagasi. Ohe. Tema jalg hüpleb üles-alla. Ta on kärsitu. Ilmselt ootab midagi, mis pole veel tulnud.

Pärast õhtusööki viib ta su ülakorrusele tagasi. Ta naaseb paari tunni pärast, kui tema tütar on magama jäänud ja maja vaikne. Praegu aga tahab ta, et sa oleksid jälle seal, kus sa ei saa talle kahju tekitada, oma toas, käeraudadega radiaatori külge kinnitatud.

Sina lähed eespool. Talle meeldib nii rohkem. Sunnib sind alati tema ees kõndima, et ta sind näeks. Ta avab toa ukse ja lükkab su sisse.

Su jalatald tabab midagi pehmet. Sa ei näe pimedas, mis see on, aga sa tead, et sa ei taha, et tema seda näeks. „Mis see oli?” küsid pead küljele kallutades, nagu kuulataksid midagi pinevalt. See pole kuigi nutikas, aga mingit 133

muud lahendust sulle pähe ei tule. Ta peatub, kuulatab. Sa nügid seda pehmet asja jalaga voodi poole, palud, et sihiksid õigesse suunda. „Ma ei kuule midagi,” ütleb ta. „Ilmselt mingi lind või midagi. Vabandust.”

Ta ohkab, hakkab sind uuesti edasi lükkama, suleb ukse.

Kui ta tule põlema paneb, ei ole seda asja kusagil näha.

Sa ootad, kuni õhtu söögijärgne osa lõpeb. Mõnel õhtul kuuled teda alumisel korrusel Ceciliaga juttu ajamas. Täna kostab ainult vaikust.

Sa kissitad silmi, püüad voodi alla piiluda, aga ei näe sinna. Ei erista isegi selle asja piirjooni, mille sa ennist sinna peitsid.

Sa kuuled, kuidas vesi soliseb torudes, vetsus tõmmatakse vett peale. Küllap peseb Cecilia hambaid, sätib end magama minema. Tema magamistoa uks läheb täna viimast korda kinni.

Sa ootad, kuni maailm jääb vaikseks. Uksenupp lõgiseb.

Isa astub sisse, paneb ukse enda järel kinni. Ta teeb sulle neid asju, mille kohta on otsustanud, et neid tuleb kellelegi teha.

Hiljem kordate oma tavalist drilli: sa heidad voodi lähedale põrandale, sead end ööseks sisse. Ta võtab su käsivarre ja paneb selle käeraudadega voodiraami külge kinni. Sikutab paar korda ketti, ja läinud ta ongi.

Sa ootad, et ka tema magama läheks. Kuulatad tema samme koridoris, tema magamistoa ukse kinni klõpsatamist. Ja siis ootad veel natuke. Lõpuks, kui tead, et nüüd on sul nii ohutu, kui sinu puhul üldse olla võib, vingerdad ühe jalalaba voodi alla.

134

Ei midagi. Sa keerad pead, tõmbad silmad kissi. Sul oleks taskulampi vaja. Sul oleks vaja, et sa ei oleks käeraudadega voodi küljes kinni. Sa muudad oma asendit, viid puusad ühe, siis teise nurga alla. Pingutad pöörajalihast. Su keha vaevleb ja tõmbab ja painutab end ebaloomulikesse asenditesse.

Lõpuks tunned seda.

Sa lükkad seda kannaga ettepoole. Liigutad seda varvastega. Sa tegutsed vaikselt, teed pause, et kuulatada, ega tema magamistoast mingeid hääli kosta. Maja püsib vaiksena.

Lõpuks haarad selle sõrmede vahele.

Sa ootad, et silmad pimedusega veel rohkem harjuksid. Teravdad pilku, palud kahvatuid kuuvalguse nelinurki pimendavate ruloode ümber, et neist tolku oleks. Sinu sõrmede vahel: kilepakendid, millel tundub olevat mingi ererohelise- ja sinisekirju geomeetriline muster. Midagi elastset, pehmet, peaaegu vetruvat. Ähmane logo, mida sa varem nägid iga kuu.

Hügieenisidemed. Kolm, neli tükki, kummipaelaga kokku seotud.

Sidemete all on paberitükike. Õnneks on tüdruk kirjutanud suurte ümarate tähtedega ja lilla vildikaga. Sa dešifreerid ükshaaval sõnad. „Loodetavasti on neist abi. Anna teada, kui veel vaja on. Cecilia.”

Ta kuulis. Ta kuulas. Täna õhtul pärast söömist – kui ta oli pahaselt lauast lahkunud – läks ja võttis ta neid oma isiklikust varust. Ta kirjutas selle kirjakese, libistas paki su ukse alt sisse. Ilmselt on isa tal käskinud sinu toast eemale hoida, aga ta ei hoolinud sellest. Ta teab, et isa pole veel poes käinud. Ta teab, et sul on abi vaja. Ta otsustas, et ei jäta sind hätta. Ta eelistas sind oma isale.

135

Sa surud sidemed rinna vastu. Sa ei kavatse neid kasutada. Ei saa. Ta märkaks, nõuaks seletust, kust need pärit on.

Sa paned endiselt vetsupaberit aluspükstesse, kuni ta järele annab – kui ta järele annab – ja toob poest tulles kõige odavama tampoonipaki.

Praegu aga tunned, kuidas sidemed kerkivad ja langevad koos su rinnakorviga. Keegi hoolib. Keegi kuulis, et sa vajad midagi, ja nägi vaeva, et seda sulle anda. Sa kümbled selles tundes, esimeses tõelises lahkuses, mida sulle on viie aasta jooksul osutatud.

Aga korraga tardud paigale. Su sõrmed pigistavad pakikesi. Kaamerad. Need kuradi kaamerad. Need, mis tema sõnul olla igal pool – selles toas, välisukse juures. Sa pead tema sõnu uskuma. Ma vaatan. Ma vaatan kogu aeg.

Sa pole midagi valesti teinud, ütled endale. Aga see ei muuda midagi. Mitte kunagi.

On ainult halbu valikuid. Sidemete nähtavale jätmine on neist kõige hullem. Siis näeks ta neid kindlasti. Kui sa need ära peidad, astud „võib-olla” maailma. Võib-olla ta ei vaata seda videot. Võib-olla ta ei saa teada. Võib-olla pääsete te Ceciliaga sellest puhta nahaga.

Su raamatukuhi on voodi lähedal. Sa võtad paksu pehmekaanelise „Selle”. Pistad sidemed kahe peatüki vahele.

Kirjakese libistad teise raamatu, kulunud „Üks puu kasvab Brooklynis” vahele. Tõendeid on targem hajutada. Sidemed ajaksid ta vihaseks, aga see kirjake – see oleks juba liig mis liig. Tema tütar tegutseb tema selja taga. See osutuks sinu lõpuks. Kõige lõpuks.

Sa ei jää magama. Mitte nii peagi.

136

Sa oled ootusärevusest rahutu, millegi taipamisest rabatud.

Ma aitasin ühte sõpra.

Nii ütles ta tütrele.

Sõpra. Mees, kes kuulub ühiskonda, loob teistega suhteid. Hoolib neist.

Inimesed kasutavad sõna „sõprus”, aga mõtlevad „armastust”. Lõppude lõpuks on see kõik armastus.

Ja nüüd, esimest korda pärast aastaid, tead ka sina, mis tunne see on. Sa tead seda vähimagi kahtluseta. On keegi, kes ei jäta sind hätta. Kellele sa meeldid.

137

22. PEATÜKK

Number kolm Temast pidi saama isa. Juba varsti.

Kui ta sellest teada sai, päris raseduse alguses, lõpetas ta alkoholijoomise.

Päevapealt, ütles ta. Ei või hooletuks muutuda. Ei või liigse lobisemisega riskida. Mitte kunagi, aga eriti mitte siis, kui mängus on ka laps.

Poiss või tüdruk, küsisin.

Tüdruk, vastas ta.

Ma mõtlesin: ühel päeval on ta sama vana nagu mina praegu.

Aga mis siis, kui ma ei suuda seda teha? küsis ta.

Ma küsisin, mida ta sellega mõtleb.

Pärast tema sündi, ütles ta. Mis siis, kui ma ei suuda seda teha?

Ma tahtsin küsida, kas „seda” tähendab isaks olemist või seda, mida ta kavatseb kohe minuga teha.

Ja eks ma vist sain oma vastuse, kui ta „seda” suutis. Püüdes endale midagi tõestada.

See, mida ta minuga tegi, oli tema elu suur mõistatus, ja ta ei olnud selle lahendamisega veel ühele poole jõudnud.

Kui ta oleks mul seda teha lasknud, oleksin talle öelnud, et ta ei muretseks. Ma oleksin talle öelnud, et kui keegi minu arvamust küsiks, pakuksin, et ta jätkab selle tegemist veel väga pikka aega.

138

23. PEATÜKK

Emily Ma ei kavatsenud talle nii kiiresti sõnumit saata. Ma tahtsin päeva või paar, võib-olla kolmgi oodata.

Olles äsja õhtusöögi serveerimiselt tagasi jõudnud, lebasin voodil ning võtsin telefoni ja otsisin teavet punasaba-viude kohta. Kui olin otsitu leidnud, hakkasin trükkima. Jätsin pooleli. Kõhklesin. Hakkasin uuesti trükkima. „Tere! Siin Emily (sinu kakao-kaastööline). Aitäh veel kord, et mind täna aitasid. Muide, kas sa teadsid, et punasaba-viu suudab üles tõsta kuni kahekümnenaelase koera?”

Ma lisasin „:O”. Mu pöial ebales kustutamise märgi kohal.

Kas Aidan on emotikonide kasutaja? Mul polnud aimugi, kus ta sellel skaalal paikneb, ja ma polnud valmis eksima.

Kustuta. Kustuta.

Ma lugesin sõnumi veel kord läbi, ja veel kord, ja siis veel paar korda, kuni sõnad muutusid arusaamatuks. Kirjutasin „tere” asemel „tervist” – vähem ametlik. Kustutasin ära „(sinu kakao-kaastööline)”. Murdsin veel mõnda aega pead. Mis siis, kui ma teda tüütan? Mis siis, kui mulle oma 139

telefoninumbri andmine polnud tema poolt muud kui vaid tööalane žest? Mis siis, kui tema sõnad „kui sul peaks äkki kunagi midagi vaja olema” tähendasid tegelikult: kui sul on vaja mingit elektriseadet parandada, teen ma selle raha eest korda, kuna see on mu töö?

Ma sulgesin silmad. Kui ma need uuesti avasin, hoidsin hinge kinni. Ma hoidsin seda ikka veel kinni, kui vajutasin „Saada” nupule. Sõnum lendas vaikse piiksatuse saatel minu telefonist tema omasse.

See oli viisteist minutit tagasi. Vastust pole. Sõnumit pole isegi loetud. Ekraanil on ainult teade, et see on saadetud. Ma isegi ei tea, kas ma kahetsen selle saatmist. Ärevus on mu aju täiesti ära kurnanud.

Ma võtan vannitoas meigi maha. Võtan tööriided seljast, lasen tärgeldatud särgil ja mustadel pükstel plaaditud põrandale langeda. Ruum täitub aurust.

Ma ei mõtle tema peale. Nii ma endale ütlen, kui astun veejoa alla. Kui mu käed siluvad juukseid tahapoole. Kui mu sõrmed libisevad üle rindade, vöökohast allapoole, jalge vahele. Ma ei mõtle tema peale, aga mõtlen siiski, kogu aeg.

Minu sees pakitseb ihaldus ja vahel on hea tunne lasta sel end alla neelata.

Ma hõõrun kohti, mis panevad mind kõike unustama.

Duši all, selles hetkes, ei ole ma armuvalus kutsikas. Ma olen naine, kes tunneb oma keha, teab, mida teha, et sel oleks hea.

Mu roided kerkivad ja langevad. Mu peopesa surub seina vastu. Pildid mu silme ees, kiired ja tabamatud nagu ööliblikad: tema särk, mis kerkis üles, kui ta sirutas käe peensuhkru järele; see koht, mida ma tahtsin suudelda, kus tema

140

kael ja rangluu kokku saavad; tema käed laual, minu omade kõrval; tema käed, mis minust kinni haaravad, mind puudutavad, mind tema sarnaseks vormivad. Minu kogu olemus tema omasse sulandumas. Ma värisen, sosistan endamisi tema nime. Kusagil mu ajusopis teadvustub õrn lootus, et vee laksumine seinaplaatide vastu summutab mu hääled.

Ma avan silmad. Ma olen jälle üksi. Seebitan end sisse, pesen ja loputan juuksed, vaatan, kuidas vaht niriseb äravoolu. Kui ma duši alt välja tulen, ütlen endale, et ei kiirusta telefoni vaatamisega. Ma mähin end saunalinasse, hakkan juukseid kammima, kuni ei suuda enam hetkegi vastu panna. Mida kuradit ma siin seisan, kui mu telefon on ainult paari jala kaugusel? Püüan olematu publiku ees ükskõiksust teeselda? Ma vaarun vannitoast välja ja tagasi oma tuppa.

Telefon on voodi peal, ekraan allapoole. Mu peopesad higistavad, kui ma selle pöidlavajutusega ellu äratan. „Kakskümmend naela? Tohoh! Ja võta heaks. Rõõm oli täielikult minu poolel.”

Lõpus on „:)”, millele järgneb tema signatuur, lihtsalt „A”.

Ma heidan voodisse, süda kõrvus trummeldamas.

141

24. PEATÜKK

Naine majas Sa ootad, et ta hakkas sulle sidemete kohta küsimusi esitama. Haaraks sul käest, raputaks sind. Nõuaks tungival toonil vastuseid. Ta viib su alumisele korrusele hommikust sööma, siis õhtust. Sa ootad ja ootad, aga midagi ei juhtu.

Kas ta ei tea? Kas ta ei näinud?

Kas mingeid kaameraid ei olegi või ta pole lihtsalt salvestusi vaadanud?

Või paneb ta sind proovile? Kas ta teab, ja ootab hetke, mil sind paljastada?

Aga tema tähelepanu ei ole sinul. Kui Cecilia ei vaata, ja isegi siis, kui vaatab, võtab ta ikka ja jälle oma telefoni ning uurib seda laua all. Iga natukese aja tagant kirjutab ta paar sõna ja paneb siis telefoni jälle sama kiiresti ära. Õhtusöök pole veel poole pealgi, ja ta on seda juba viis korda teinud. Kohe pärast seda, kui ta oli kanaprae lauale pannud ja oma last hüüdnud. Pärast seda, kui ta oli liha lahti lõiganud, pedantselt, hiiglasliku noa ja kahvliga. Pärast seda, kui ta sinult küsis – õigemini küll teeskles sinult küsimist –, kas sa sooviksid rinnatükki või koiba. (Sa vastasid, et koiba, 142

palun. Sa vajad võimalikult palju kaloreid. Su kõhus ei ole ruumi, mida raisata lahjadele valkudele.) Ja nüüd lendab isa pilk ekraanile iga kord, kui Cecilia vaatab oma taldrikusse, iga kord, kui ta võtab veekannu.

Pärast õhtusööki küsib Cecilia, kas ta võib filmi vaadata.

Isa vastab, et ta peab homme kooliminekuks vara ärkama.

Tütar mangub natuke. Ta ütleb palun, on veel nädalavahetus ja tal on kodused ülesanded tehtud. Isa ohkab.

Kas ta saab üldse aru, kuidas tal on vedanud? Kolmeteistaastane, kelle peamine nõudmine on pühapäevaõhtune filmivaatamine – meie sajandil? Sina lippasid tema vanuses ühe sõbra juurest teise juurde ööbima, käisid peale, et sind viidaks Hudsoni jõe teisel kaldal olevatesse ostukeskustesse, laiendasid pidevalt selle ala piire, mida sul lubati ilma vanemateta, kodust väljaspool hõivata. „Olgu,” ütleb ta. „Aga kella kümneks oled voodis.”

Tüdruk pöördub sinu poole. „Tahad ka vaadata?”

Sa hoiad hinge kinni. Annad talle paar sekundit sekkumiseks. Cecilia, võiks ta öelda, Rachelil on täna õhtul kindlasti muudki teha. Tema tasku hakkab surisema. Ta võtab oma telefoni, vaatab ekraani, hakkab trükkima. „Miks mitte,” ütled.

Cecilia aitab lauda koristada. Pärast seda ei oska sa endaga midagi peale hakata. Tavaliselt saadab isa ta ülemisele korrusele hambaid pesema, käsib tal kapis tuhnida, et uus majapidamispaberirull välja otsida – mida tahes ta suudab välja mõelda, et tütrel oleks tegevust sellal, kui ta su sinu tuppa tagasi viib. Aga täna õhtul jääd sa siia. Täna on filmiõhtu. Suur tundmatu, mis pakub miljoneid võimalusi kõike untsu keerata.

143

Sa lähed nende kannul elutuppa. Varjad tõmblemist jalas, eirad kirvendust kohas, kuhu ta sind kaks päeva tagasi lõi. Ta istub tugitooli. Sellal, kui Cecilia pilguga telekapulti otsib, annab ta sulle käega märku diivanile istuda.

Tema tütar tõmbab end sinu kõrvale kerra. Ta suunab puldi ekraanile, jätab otsevaatamiskanalid tähelepanuta ja valib voogedastusteenuse. Kasutajaliides on peaaegu tundmatuseni muutunud, aga logo on ikka samasugune. Siis, kui ta sind röövis, laiendas see platvorm tegevust, suurendas valikut ja hakkas oma saateid tootma. Nüüd sirvib Cecilia lõputut telesarjade ja filmide jada – mõned on vanad, mõned sulle tundmatud, mõned „algupärased”. „Sobib?”

Kursor võbeleb millelgi, mida platvorm kirjeldab romantilise komöödiana teismelistele, mis põhineb sama pealkirjaga ülimenukal noorte täiskasvanute romaanisarjal. „Paistab lahe,” ütled.

Tüdruk naaldub ujedalt naeratades seljatoele. Sa mäletad, kuidas ka sina tundsid temavanusena natuke piinlikkust kõige selle üle, mis sulle meeldis.

Sa püüad kõigest väest ekraanil toimuvale keskenduda.

Sellest on nii palju aega möödas. Kõik need hääled ja värvid ja inimesed ja nimed. Su aju suudab vaevu järge pidada. Sa hüppad ühe süžeeliini juurest teise juurde, unustad, mida stsenaristid sulle alles viis minutit tagasi ütlesid. Su süda lööb kiiremini. Meeleheide, või siis koguni paanika paneb su käed rusikasse tõmbuma.

Su silmanurgas lööb kumama sinine valgus. Tema telefon. Ta ei pööra filmile vähimatki tähelepanu, kummardub

144

väikese telefoniekraani kohale, pöial hüpleb selle ühest servast teise, nagu vesijooksiklane järvepinnal.

Suurel ekraanil ütleb peategelase armastuse objekt midagi vaimukat. Cecilia itsitab. Ta märkab seda ka ise, vaatab sinu poole, nagu tahaks kontrollida, et sina ka ikka naljale pihta said. Tüdruk, kes otsib meeleheitlikult heakskiitu.

Sulle meenuvad sidemed, see kiri, mille ta lilla tindiga kirjutas. Loodetavasti on neist abi. Anna teada, kui veel vaja on.

Sa teed ainuvõimaliku inimliku teo. Sa naerad.

Cecilia hakkab uuesti itsitama ja pöörab pilgu tagasi ekraanile. Ta tunneb end nüüd diivanil istudes vabamalt, tema parem külg naaldub peaaegu sinu vastu.

Ta on siin. Liitlane, sõber. Sa tunned end tema kõrval nii üksikuna, palju üksikumana kui kuuris.

Armastuse objekt viskab veel ühe vaimukuse. Cecilia müksab sind küünarnukiga. Sa hakkad jälle naerma. Sa sunnid end selleks. Tema heaks.

See juhtub tänu sellele tüdrukule. Seda sugugi kavatsemata libiseb tema pehme maailm sinu omasse. Röövib sinult su kõige siledamad, kõvemad osad. Need, mis aitasid sul kuuris ellu jääda. Ta koorib need maha, asendab varjunditega sinu endisest minast. Sellest, kes armastas. Sellest, kes end teistele avas.

Haavatavast minast. Sellest, kes sai haiget.

145

25. PEATÜKK

Naine – enne maja, enne kuuri Sa kirjutad terve keskkooliaja. Sa oled koolilehe toimetaja.

Sa saad mitmesse kolledžisse sisse. Sa valid New Yorgi Ülikooli, mitte Columbia. Sa sündisid ja kasvasid selles linnas, ja sa ei ole sellest tüdinud. Su sõbrad lähevad sealt ära. Nad sõidavad riigi teise otsa, kus on California suved, Silicon Valley, hea Colorado savu. Sina jääd. Sulle meeldib seal, kus sa oled. Piisavalt.

Sa hakkad jooksmas käima, kuigi tead, et see rikub ajapikku su keha ära. Lõhub su luid, muudab lihased jäigaks, söövitab kõõluseid. See hakkab sulle meeldima, see lõkendus rinnakorvis, mis muudab kopsud sinus möllava tormi kanaliteks. Sa jooksed, sest sa oskad ennast ainult tervislikul moel hävitada.

Naised sinu ümber kirjutavad. On majanduskrahhi, juhutööde, uute alguste aeg. Noored naised kirjutavad parimatele veebilehtedele ja töötavad baarides, et üüri maksta.

Nad ilmuvad loengutesse väsinuna, alaselg tuikamas, silmad unehägused.

146

Toimub nii mõndagi. Ajaleheartiklid, suvetööd, praktikakohad. Kolm sinu kursusekaaslast on praktikal suures meediakontsernis, selles, kus kõik tahaksid töötada. Selles, millest on tehtud ohtralt filme ja telesarju.

Mõned saadavad kirjandusajakirjadele novelle. Nad pälvivad auhindu ja omasuguste kiitust. Sa püüad sammu pidada, aga kõik on head. Kõik on sinust paremad. Sa oled lihtsalt üks noor inimene, kes kasvas üles New Yorgis ja luges palju raamatuid. Su hinded on head. Kõik sinus on igati hea.

Viimase kolledžiaasta teise semestri esimesel päeval lahvatab uudis: sinu kursusekaaslane on sõlminud kirjastamislepingu. Hakatakse sosistama. Pakutakse arve, viis nulli, võib-olla koguni kuus. Mõned suudavad oma kursusekaaslase üle heameelt tunda. Teised nokivad seda lugu nagu lahtist niidijuppi, kuni leiavad midagi, mis hakkab hargnema: raamatu teema on nõrk, leping samavõrd needus kui õnnistus. Nii uhke, nii avalik ja nii varajane edu. Edasi viib kõik ainult allamäge. Suudate ette kujutada?

Sa ei suuda. Sina, kellel on igati hea elu, kelle hinded on igati head, kelle kirjatööd on kohe tõesti igati head. Sa ei suuda seda kohe üldse ette kujutada.

On üks veebileht. Nüüdseks ilmumise lõpetanud teismeliste ajakirjast idanenud internetivõsu. See ajakiri oli omas ajas revolutsiooniline, sest see rääkis tüdrukutega nagu mõtlemisvõimeliste inimestega. See veebileht meeldib sulle. Sa loed seda iga päev. Selles on rubriik nimega „Ma olen selle läbi elanud”. See on just selline, nagu nimi ütleb: võõrad inimesed kirjutavad üksikasjalikult millestki uskumatust, mida nad on läbi elanud. „Ma olen selle läbi elanud: ma sõitsin

147

lennukis, mille pardal ei olnud pilooti.” „Ma olen selle läbi elanud: ma ärkasin üles pärast kahte aastat koomas olemist.” „Ma olen selle läbi elanud: ma algatasin kultuse.”

Sa loed neid esseesid lõunapauside ajal. Siis lähed jälle loengusse, kus loovkirjutamise professor sind kannustab. Ta on sinu ema vanune, võib-olla vanemgi. Inimesena lahke, aga õppejõuna armutu. Ta on viie raamatu ja lõputute ajakirjaartiklite autor. Sa imetled teda sellisel moel, mis meenutab armastust.

Sinu tekstid on head, ütleb too professor sulle. Aga need on vaiksed. Need on kummaliselt puised. Päriselus sa selline pole, ütleb su professor. Sa oled tundlik ja sul on huumorimeelt. Sa oled vaimukas. Ta ütleb su kohta vaimukas ja sellest piisab sulle, aga ainult hetkeks.

Ma tegelen sellega, ütled talle. Ma tegelen oma kirjutajahäälega.

Ta raputab pead. Asi pole hääles, ütleb ta sulle – asi on selles, millest sa kirjutad. Sa ei kirjuta olulisest. Sa varjad.

Seni kuni sa varjad, ei tea sinu lugejad, mida sinust arvata.

Sa loed veel neid naiste esseesid. „Ma olen selle läbi elanud: mu parim sõber põgenes mu vennaga.” „Ma olen selle läbi elanud: mind vahetati sünnitusmajas teise lapsega ära.” „Ma olen selle läbi elanud: mu naaber osutus spiooniks.”

Sa mõtled neile asjadele, mida sa ise oled läbi elanud.

On ainult üks kogemus, mis võiks sinu arust sel veebilehel ilmuda. Sa väldid seda mitu päeva, aga ühel õhtul istud maha ja paned selle kirja. Sõnad ilmuvad ise sinu ette, nagu luud, mis nõuavad üleskaevamist. „Ma olen selle läbi elanud: mu vend kirjutas minust oma enesetapukirjas.”

148

Sulle tundub, et see lugu ei ole sinu jutustada. See juhtus kõigepealt sinu vennaga, ja alles siis sinuga. Tema sõi tablette, nii esimesel kui teisel korral. Tema jäi ellu. Tema kirjutas selle kirja.

See ei olnud mõeldud sinu silmadele. Sa nägid seda kogemata teise korra öösel, kui sa tulid koju ja su vanemad olid veel haiglas pabereid täitmas. „Kuidas ma peaksin leidma oma koha maailmas,” kirjutas su vend, „kui kõik toob mind alati tagasi tema juurde?”

Ta mõtles sind. Sinu vend, kes sattus raskustesse. Kes ei osanud armastada ilma, et oleks end kaotanud. Kelle tormiline noorukiiga ei jätnud sulle muud võimalust, kui saada nii heaks lapseks, kui sa vähegi suutsid. Sina oskasid olla olemas sellistel viisidel, mida ühiskond tunnustab, aga tema mitte.

Sinu silmis oli ta keegi, keda on vaimuannetega õnnistatud, vulkaan, kus valmivad hinnalised kivid. Ennast pidasid sa pere igavaks lapseks. Sulle polnud kunagi pähe tulnud, et su vend võiks asju teisiti näha.

See essee passib nädalaid su arvutis. Sa ei tea, mida sellega peale hakata. Sa kaalud võimalust saata see oma professorile, kuid ei suuda seda teha. Tekst tundub sulle korratu, enesekeskne, lapsik. See tundub nagu miski, mida sa võid ühel päeval kahetsema hakata.

Kirjastamislepingu saanud kursusekaaslane postitab Facebookis foto. Sellel on ta ise, pastakas käes, ranne paberipatakale toetatud. „Suurepärased uudised,” kirjutab see kursusekaaslane. „Leping on allkirjastatud. See on nüüd ametlik: „VÄIKESEST SINISEST MAJAST” tehakse film. Olgu, võibolla! Kunagi! Kui kõik läheb hästi! Aga õigused on müüdud ja see on väga suur esimene samm. Ma olen nii tänulik.”

149

Asjad edenevad. Sul on vaja, et need sinul edenema hakkaksid. Sa otsid selle essee oma läpakast üles, kirjutad viielauselise meili. Lisad manuse. Paned teele.

See avaldatakse järgmisel nädalal.

Algul ei ütle su vend midagi. Aga siis, ühel õhtul. Ühel pühapäevaõhtul. Perekond on tulnud kokku sööma kanapraadi ja sidrunikartuleid. Vanemad on elutoas, teie kahekesi köögis, pesete nõusid. „Tead, mis,” ütleb su vend taldrikut küürides. „Ma nägin seda. Sinu artiklit.”

See tuleb sulle üllatusena. Sa keskendud veiniklaasi kuivatamisele ema köögirätikuga. „Sellest pole midagi,” ütleb vend sulle. Sa vaatad teda: sinust kaks aastat vanem, pikk, kuid habras. Õrn laps, ülitundlik – nii kirjeldas teie ema teda kord ühele õpetajale.

Tugev lõug, viltune naeratus. Teie isa kõnnak. Teie ema silmad.

Vend võtab järgmise taldriku, hakkab seda pesema. „Kuigi,” ütleb ta kibedusega, mida sa mäletad tema teismeliseaastatest, „sa nagu tõestasid, et mul on õigus.”

Hiljem, kui on aeg jope selga tagasi panna ja metroo peale minna, jätab vend sinuga hüvasti. Tavaliselt ta kallistaks sind. Sinu vend, kes õpetas sind mürgeldama. Jooksma, lööma. Sinu vend, kelle armastus ilmutas end mänguhoo hingetus segaduses. Poriplekid su riietel, rohukõrred su juustes. Sel õhtul patsutab vend sind õlale, kergelt, ontlikult. „Jõua ilusti koju,” ütleb ta. Vaimselt stabiilne. Sinust vaba.

Su vend lehvitab sulle teiselt poolt perrooni, ja sa tead. Sa tead, et sa oled temast igaveseks ilma jäänud.

150

26. PEATÜKK

Naine majas Sa märkad, et sooviksid seda pühapäevast filmivaatamist korrata. Sa ei igatse mitte filmi ennast, vaid kõike muud selle ümber. Sinu kõrval diivanil istuvat Ceciliat. Muutust sinu marsruudis, peatust köögi ja magamistoa vahel. Vaheaega õhtusöögi ja öise vaikuse, kõige selle vahel, mida ta sinuga teeb.

Nii et kui Cecilia hakkab ebaledes elutoa poole minema ja vaatab sulle küsivalt otsa, heidad pilgu tema isale. Too vaatab oma telefoni. Sa noogutad tüdrukule. Olles saanud sinult hääletu toetuse, hakkab ta läbirääkimisi pidama. „See ei pea terve film olema,” ütleb ta isale. „See võib ka mingi sari olla. Ainult üks osa. Kakskümmend minutit.”

Sa püüad tema isa pilku tabada. Sa vaatad tema telefoni poole, algul diskreetselt, siis juba kõhklematult. Läkitus tema alateadvusele. Ta peab ise taipama, et see võiks talle kasulik olla. Et kui tütre silmad on ekraanile naelutatud, saab ta vabalt sõnumeid saata.

Ta annab järele. Üks osa, ütleb ta. Ja kaup on koos. Ühel õhtul telekanalitelt voogedastusplatvormile liikudes jääb Cecilia vaatama uudislugu ühe muusikali kohta. Sa saad aru, et see räägib Asutajaisadest. „Kas see meeldib sulle ka?” küsib tüdruk elevalt naeratades. Telekas räägivad kaks inimest sellest muusikalist. Sa kuuled sõnu „ajalugu”, „etendused kogu riigis”, „meistriteos”. Sa järeldad, et see muusikal 151

on oluline, mitte ainult Ceciliale, vaid ka laiemale üldsusele. „Ikka,” ütled talle. „Tähendab, muidugi.”

Sulle meeldis väga teatris käia. Viimati käisid etendust vaatamas vaid veidi aega enne seda, kui ta su röövis, ajal, mil su elu hakkas kokku varisema, kuid tundus siiski veel päästetav olevat. Sinu toakaaslasel Juliel olid piletid ühele off-Broadway etendusele. Ta käis peale, et sa temaga kaasa läheksid. „Sa pole kolm päeva siit korterist väljas käinud,” ütles ta. „See mõjub sulle hästi.” Sa andsid järele. See oli õige otsus.

Cecilia räägib ikka veel suure vaimustusega sellest muusikalist. Mida sa uutest osatäitjatest arvad, tahab ta teada. Mis su lemmiklaulud on? Seepeale tõstab tema isa pilgu ja käsib tal juba oma sari mängima panna.

Ta istub igal õhtul oma tugitoolis, telefon sõrmede all kumamas. Kui olete lõpetanud selleõhtuse valiku vaatamise, käsib ta Cecilial end magamaminekuks valmis panna. See on vihje sinule, et öelda head ööd, minna oma tuppa. Ta tuleb sulle mõne minuti pärast käeraudadega järele. Hiljem tuleb ta veel tagasi. Ta tuleb alati tagasi.

Asjad hakkavad juhtuma tavalisest hiljem. Tema igaöised käigud, käeraudade kinnitamine voodiraami külge. Võibolla kuuled sa seda just selle pärast. Tavaliselt olid sa selleks ajaks juba magama jäänud, aga nüüd oled ärkvel ja pole vähimatki kahtlust, et see tõesti juhtub.

Igal öösel, umbes sel ajal, mis võiksid sinu oletamist mööda olla esimesed hommikutunnid, kostab koridorist hiilivaid samme. Algul arvad, et keegi läheb vannituppa.

Aga muster ei klapi. Sa kuulatad, öö öö järel. Uks avaneb ja sulgub. Keegi kõnnib ühest kohast teise. Järgneb vaikus.

Ja siis juhtub see uuesti. Sammud, ukse avanemine ja sulgumine.

152

Su ajus võrsub kõiksugu teooriaid. Tüdruk kardab. Ta näeb õudusunenägusid, tal on öised hirmuhood. Isa läheb teda lohutama. Aga sa ei kuule kunagi mingeid hääli. Keegi ei hüüa issit, keegi ei karju unes. Ainult sammud, uksed ja vaikus.

Sa hoidud sellele mõtlemast, aga mõtled ikkagi. Ta läheb tüdruku tuppa, öö öö järel. Sulle tundub, nagu oleks sul kivi kaelas. Sa tahaksid karjuda, asju vastu seinu loopida, maja põlema panna. Sulle tundub, et sa hakkad oksele.

Sa ei saa kuidagi kindel olla, aga see kõik tundub sulle loogiline. Sa ei suuda kujutleda maailma, kus ta oskaks armastada ilma hävitamata.

Sa tahaksid tüdruku oma embusse haarata ja talle öelda, et kõik saab korda. Sa tahaksid talle turvalist kohta, uut maailma lubada. Sa rajad selle talle ise, kui vaja, aga sa viid ta sinna.

Võib-olla sa eksid. Võib-olla pole asi üldse nii, nagu sa arvad. Sa lebad ärkvel ja ootad, et leiaksid oma veale kinnitust. Sa püüad uskuda teistesse stsenaariumidesse – võib-olla kardab tüdruk pimedust ja ta teab seda, lihtsalt teab, millal tema tuppa minna, ilma et tüdruk peaks teda hüüdma. Võibolla on ta isa, ja isad teavad, millal nende tütardel neid vaja on.

Aga sa tead, milline mees ta on. Ja sa mäletad nii mõndagi maailmast, varasemast ajast. Sa tead, kuidas need asjad peaksid käima. Ükskõik kui väga sa ka ei otsiks, kui kaugele minevikku sa ka ei vaataks, ei leia sa ühtegi head põhjust, miks temasugune mees peaks igal öösel oma tütre tuppa minema.

153

27. PEATÜKK

Cecilia Küll mu isal on nüüd korraga palju sõpru.

Kõigepealt ilmus välja Rachel. Ja sellest polnud midagi.

Racheli puhul sain ma aru. Tal oli vaja kusagil elada ja inimesi, kes oleksid tema vastu kenad.

Aga see uus naine? Vaevalt küll.

Ma ei tea isegi tema nime ega tahagi teada. Ma olen teda varem linna peal näinud. Ta töötab selles restoranis, mis mu isale meeldib. Ilmselt sealt isa teda tunnebki. Aga see ei seleta, mis sundis teda terve selle tobeda võidujooksu aja selle naisega veetma.

Mul poleks selle vastu vist midagi olnudki, kui isa poleks käskinud mul sinna minna. Aga kui mulle öelda, et ma pean mingil üritusel osalema, siis võiks ju minuga selle ajal ka korra või paar rääkima tulla. Minu arust peaks see vist lausa reegel olema.

Reegleid mu isa mõistab. Need on talle alati väga meeldinud. Teiste inimeste asju ei puututa, teiste asjadesse ei sekkuta. Ma ei tahagi su asju puutuda, ütlesin talle varem. Ära võta isiklikult, aga su asjad ei huvita mind. Aga siis ütles ema 154

ühel päeval, et see jäi isale külge ajast, kui ta oli mereväes, sest seal polnud kellelgi mingeid piire ja tema asju varastati kogu aeg, mistõttu ta kaitseb nüüd oma territooriumi. Ja, nojah. Olgu peale. Kui mereväes teenida, siis võid endale tõesti mõningaid veidrusi lubada.

Aga see võidujooks ajas mind ikkagi närvi. Ja ma olin ka Racheli pärast vihane. Ma tean, et see on natuke imelik, aga olin ikkagi. Kui mu isa kavatseb mingit imelikku naissõbrasuhet luua, siis see koht on igatahes juba hõivatud. Racheli poolt.

Ilmselt selle pärast ma talle need sidemed andsingi. Isa on mulle isegi Racheli toa lähedusse minemise rangelt ära keelanud, aga pärast võidujooksu tema reeglid mind enam ei huvitanud. Ma lihtsalt tegin seda, mida tahtsin teha.

Kuigi ega Rachel mind selle eest tänanud, no ei. Aitäh oleks ikka võinud öelda.

Nii et on Rachel, ja siis on Restoraninaine, ja siis veel see sõnumite saatmine.

Kõik arvavad, et teismelised tüdrukud saadavad kogu aeg sõnumeid. Nad peaksid nägema, mida mu isa on paari viimase päeva jooksul teinud. Ta trükib lakkamatult, eriti siis, kui arvab, et ma teda ei näe.

Võib-olla see on see Restoraninaine. Või siis keegi kolmas. Kes seda enam teab? Viieteist aasta jooksul oli isal silmi ainult ema jaoks. Kui ma tahaksin õel olla, ütleksin, et ta teeb nüüd kaotatud aega tasa.

Aga ma ei ole õel. Ja ega ma seda tegelikult usugi.

Aga seda ütlen küll, et millestki sellisest küll enne juttu ei olnud. Ja ma ei usu, et mu ema rõõmustaks isa käitumise üle.

See mõte muudab mind väga kurvaks, aga nii see on.

155

Ainult natuke aega enne oma surma pidas ema mulle väikese kõne. Ta ootas, kuni isa oli läinud mingi arstiga rääkima.

Isa rääkis sel ajal paljude arstidega, kuigi sellest polnud mingit kasu. Neil polnud enam ühtegi ideed, kuidas ema ravida.

Kui me olime kahekesi jäänud, patsutas ema enda kõrvale voodile.

Tule siia.”

Lõpus oli imelik talle nii lähedal olla. Ta ei tundunud enam nagu tema ise. Ta oli hirmus palju alla võtnud. Pärast keemiaravi lõpetamist kasvasid tal juuksed küll tagasi, aga need oli õhemad kui varem ja hallitriibulised. Alati kui ma teda kallistasin, oli ta mu sõrmede all nagu luu ja nahk.

Ta pani mulle käe ümber ja tõmbas endale lähemale. „Ma ei karda,” ütles ta. Ta vaatas lakke, nagu ei julgeks mulle otsa vaadata. „Kuigi vahel kardan ikka küll, aga mitte sinu pärast.

Ma tean, et jätan su kõige parema mehe hoolde.” Ta neelatas valjult. „Ma olen väga tänulik selle aja eest, mis me oleme saanud koos olla. Kõik me kolm.”

See oli hüvastijätt, aga ma ei tahtnud hüvasti jätta. Ma tahtsin hoopis seda, et mu ema koju tuleks. Ma teadsin, et see ei ole võimalik, aga tahtsin sellegipoolest.

Tõde on see, et ma ei tahtnud olla vähihaige tütar. Ma ei tahtnud, et mulle iga päev ärgates meenuks, et teda ei ole enam. Ühel tüdrukul meie koolist, Cathyl, oli vend, kes suri aasta tagasi leukeemiasse. Ta puudus koolist paar nädalat ja kui ta tagasi tuli, kohtlesid kõik teda nagu mingit väikest habrast asjakest.

Ma ei taha olla väike habras asjake.

Aga ükskõik, kas ma olin valmis või ei, ema jättis minuga hüvasti. Ta võttis mind veel tugevamalt kaissu ja rääkis edasi.

156

„Ühel hetkel olete ainult kahekesi. Ja sellest pole midagi.

Kuuled? Ma tahan, et sa teaksid, et ma ei muretse selle pärast. Ta hoolitseb sinu eest väga hästi. Ja sina hoolitsed tema eest väga hästi. Meil on väga vedanud, et ta meil on.”

Ta hõõrus silmi selle käega, mis polnud minu ümber.

Mulle tundus, et mina oleksin ka pidanud nutma, aga üsna lühikese aja jooksul oli juhtunud palju kurbi asju, ja kui üsna lühikese aja jooksul juhtub palju kurbi asju, tuleb hetk, mil sa ei suuda enam nutta.

Ema vaatas ikka veel lakke. „Te kaks peate teineteisele toeks olema. Ma ütlesin seda ka talle. Eks?” Ma noogutasin. „Ja vanaema ja vanaisa on ka olemas,” ütles ta. „Ma tean, et isa ei saa nendega alati läbi, aga sa võid nende peale loota.

Ma loodan, et sa pead seda meeles.” Ta vaatas mulle otsa, kuni ma jälle noogutasin. „Aga sina ja isa, teie olete meeskond. Ja te olete alati teineteise jaoks olemas.”

Selles „alatis” ma päris kindel ei ole. Aga muus osas oli emal õigus. Kolm nädalat hiljem ta suri, ja me jäime isaga kahekesi.

Kodus ei muutunudki eriti midagi. Ma loodan, et see ei kõla julmalt. Asi on lihtsalt selles, et isegi siis, kui ema oli terve, tegi suurema osa kodutöid ära isa. Tegi süüa, koristas.

Ta tegi meile alati süüa, viis meid igasugu kohtadesse.

Ja nii ta siis tegi seda süüa edasi. Mina aitasin koristada.

Tema hakkas jälle tööl käima ja mina hakkasin jälle koolis käima. Aasta on alles alguses, ütles isa. Kindla päevakava järgi elamine võib aidata.

Ma tean, et ta püüdis seda olukorda mulle lihtsamaks teha, aga ma vihkasin seda, et ta nii hästi hakkama sai.

Kodu oli alati korras. Pärast matuseid tõid inimesed meile 157

vormiroogi, mida meil vaja polnud. Isa säilitas mu endise elu nii hästi, kui oskas. Ta oleks nagu mingit eneseabiraamatut lugenud, midagi sellist nagu „Kuidas leinava teismelisega toime tulla”, ja iga peatüki pähe õppinud.

Ma tahtsin, et ta järele jätaks. Laseks asjadel sassi minna, laseks meil kokku variseda. Tundus lugupidamatu lihtsalt edasi minna, nagu me saaksime ema puudumisega liiga hästi hakkama. Ma tahtsin, et meie kodu peegeldaks seda, mida ma sisemuses tunnen. Ma tahtsin kaost.

Ja siis, umbes kuu aega pärast ema surma, tuli isa mulle kooli järele – ma ütlen talle kogu aeg, et ma võin sõita bussiga või kelleltki teiselt küüti saada, aga ta ei kuula mind kunagi – ja teatas, et me peame ära kolima. Mu ema vanemad viskasid meid välja. Ta ei öelnud seda just nii, aga mõte jäi ikka samaks.

Ma ei saa aru, miks kõik vanavanematest nii suures vaimustuses on. Isa vanemad surid enne, kui mina sündisin ja tal pole nende kohta kunagi midagi eriti head öelda olnud.

Ema vanematele meeldin ma küll, aga isa suhtes on nad üsna jäised. Ma ei teagi, miks. Ema viskas ikka nalja, et nad olid vihased, et ta nende kalli tüdruku minema viis. Vahel ütles isa, et asi oli rahas, sest emal seda oli, aga temal üldse mitte.

Ema käskis tal seepeale alati järele jätta. Ta laksas isa kätt ja ütles umbes nii: „Jäta nüüd, sa meeldid neile küll, nad lihtsalt ei oska seda välja näidata.”

Enne kui ema suri, aga pärast seda, kui ta uuesti haigeks jäi, kuulsin teda ja isa omavahel rääkimas. Ma oleksin pidanud juba magama, aga ma läksin endale klaasi vett tooma.

Köögist kostsid nende hääled. „Ma ei ütle, et me peaksime

158

seda tegema,” ütles ema. „Ma lihtsalt tahtsin, et sa teaksid, et nad tegid sellise ettepaneku. Et kui sul peaks kunagi tekkima tunne, et sa ei suuda ... üksi ... nad võivad ta enda juurde võtta.”

Isa sai väga vihaseks. „Kuradi uskumatu,” ütles ta. Ma kuulsin, kuidas ta vastu söögilauda lajatas. Järgmisel päeval nägin puust laua peal, tema istekoha kõrval, suurt jälge. „Ta on minu tütar. Nad käivad aastas mingi kord või kaks külas. Ja siis arvavad, et võivad kohale lennata ja ta meilt ära võtta? Minult?” Ta kõndis köögis edasi-tagasi. Ma astusin paar sammu tagasi, et ta mind ei näeks. „Ma tean, et nende arvates olen ma mingi jobu, kes ei saa millegagi hakkama, aga ta on minu laps. Mina kasvatasin ta üles.”

Kostis tooli põranda vastu kraapimise hääl. Ma arvasin, et ema tõusis püsti, pani käe isa käsivarrele, püüdis teda rahustada. „Ma ei tahtnud sind endast välja ajada,” ütles ta. „Anna andeks. Ma lihtsalt tahtsin, et sa teaksid. Pole midagi. Ärme räägime sellest rohkem.”

Ma ei tea, mis pärast seda juhtus. Viimast korda nägin vanavanemaid matustel. Nad tulid pärast talitust meie juurde. Isa käitus viisakalt, hoidis selja sirge ja õlgu nii jäigalt paigal, et arvasin, et need ei liigugi enam kunagi. Keegi ei öelnud midagi erilist, ainult selliseid asju, mida inimestelt niisuguses olukorras eeldatakse: Kas te peate ikka vastu? ja Ta oli nii ilus inimene ja Ma loodan, et ta on nüüd rahu leidnud. Me kõik olime kaotanud kellegi, keda väga armastasime, aga see ei tähendanud, et me oleksime üksteisele korraga meeldima hakanud.

Ja mu vanavanemad käskisidki meil ära kolida. Võib-olla said nad matusejärgsetel nädalatel aru, et me ei saa kunagi

159

nii lähedaseks, nagu nad olid lootnud, ja oli aeg kogu asjale punkt panna. Võib-olla isa keelas neil meie asjadesse sekkuda ja neile tähendas see maja tagasivõtmist. Mitte et nad oleksid tahtnud seal ise elada. Neil on meist kaugel üks teine maja, kusagil põhjas. Nad tahtsid selle maja lihtsalt maha müüa. Tulemus oli sama. Me pidime ära minema majast, kus ma olin terve elu elanud. Majast, kus olid kõik mu mälestused emast.

Seal võisin ma teda ikka veel näha. Istumas mu kõrval diivanil, kui ma väikse lapsena laupäevahommikusi multikaid vaatasin. Õpetamas mulle vannitoa peegli ees, kuidas juukseid hobusesappa panna. Mulle kolme esimest Harry Potteri raamatut ette lugemas ja hiljem minu kõrval lebamas, kui ma järgmist nelja ise lugesin. Laulmas köögis „Hamiltoni” muusikali laule, puulusikas või labidas mikrofoniks käes, ja võistlemas selle üle, kumb meist suudab esitada kogu „My Shot’i” või „Non-Stop’i”, ilma et sõnad sassi läheksid.

Uues majas on ema kadunud. Teda ei ole siin. Teda ei ole siin kunagi olnud.

Nüüd oleme jälle isaga kahekesi.

Nojah, õieti oleme siin koos isa ja Racheliga ja sellega, kes tahes siis järgmisena sellesse nimekirja lisatakse, kuna nähtavasti võtab isa sooviavaldusi vastu.

Mina mõtlen sellest asjast nii.

Minu arust on isa keeruline inimene. Tema elu pole kerge olnud. Ta ei räägi kunagi oma lapsepõlvest ja see paneb mind oletama, et see pidi siis ikka väga õudne olema. Ta tahtis saada arstiks, aga sai mereväelaseks, sest tundis, et tal on oma riigi ees kohustus, aga lisaks ka ... Ma ei tea ... arstiks

160

saamine on raske ja neil, kellel see korda läheb, on tavaliselt raha ja hea perekond, aga isal polnud kumbagi?

Sellest kõigest hoolimata rajas ta endale toreda elu. Ja koos emaga rajas ta ka mulle toreda elu. Alati kui me tülitsesime, mina ja isa, ja ema pidi rahu taastama, ütles ta mulle: „Su isale meeldib isa olla.” Ja meeldib tõesti. Ma tean seda.

Talle meeldib minu isa olla. Ta sõidutab mind igale poole.

Ta ostab mulle riideid. Ta teeb mulle süüa. Ta hoolib sellest, mis mõtted mul peas on. Ta õpetab mulle igasuguseid asju.

Ta tahab, et ka mina teaksin seda, mida ta ise teab.

Aga mulle lihtsalt tundub, et minust nagu kuidagi ei piisa. Nagu me oleksime pidanud kahekesi olema, aga mina ei saanud sellega hakkama (millega? ma ei oskagi öelda), ja nüüd peab ta tühjuse täitmiseks kõiki neid kaaslasi värbama.

Võib-olla on mu mõtlemine omadega täiesti perses.

Vabandust.

Ma tean, et isa jäi ka temast ilma.

Ja nii olemegi siin mina ja isa ja tema naised, ja mida rohkem inimesi meie ümber tiirutab, seda üksikumana ma end tunnen.

Võib-olla nii peabki olema. Võib-olla on see minu õppetund. Et lõppude lõpuks võid sa tõeliselt loota ainult iseendale.

161

28. PEATÜKK

Emily Ta on osa minu elust. Ma ei teagi täpselt, kuidas see juhtus, aga seda ta on, ja ta tunneb end selles vabalt.

Minu sõnum punasaba-viude kohta põhjustas imeilusa lumepalliefekti. Me vahetame sestsaadik lakkamatult sõnumeid. Nüüd räägime terve päev läbi. Tööl hoian oma telefoni põlle esitaskus. Ma vaatan seda klientide teenindamise vahel baarileti all. Ma vaatan seda vetsus. Ma vaatan seda Ericu auto tagaistmel. Ma vaatan seda samal ajal, kui pesen hambaid, enne magamaheitmist, esimese asjana hommikul. Tema hiljutisim sõnum kordub lakkamatult mu aju tagasopis.

Algul jõudsime punasaba-viudest teiste röövlindude ja lõpuks kogu ülejäänud Hudsoni oru faunani. Me avardasime silmapiiri, et kaasata ka tööd, meie linnakest, toitu, ilma. Ta saadab mulle pilte huvitavatest lindudest. Me vahetame retsepte. Ta küsib minult igal hommikul, kuidas mul läheb, ja ütleb igal õhtul head ööd. Ta tahab teada, kuidas mul restoranis läheb. Ta tahab teada, kuidas ma vastu pean. Ta on kuulnud, et mu amet on jõhker. Ta loodab, et minuga on

162

kõik korras. Ma räägin talle unenäost, mida nägin, kus ühes pimedas koridoris oli palju uksi, mis kõik olid lukus. Ta vaatab internetist järele, mida see tähendab. „Suletud uksed,” ütleb ta, „tähendavat seda, et keegi või miski on su teel ees.

Aga avatud uks tähendaks uut etappi sinu elus, positiivset muutust. Kas sa oled kindel, et kõik need uksed olid kinni?”

Ta trükib sõnad täispikkuses välja. „Kahe” asemel ei ole „2”, „olgu” asemel „OK”, nädalavahetus ei ole „nv”. Tema laused algavad suure tähega ja lõpevad punktiga. Tema emotikonikasutus on mõõdukas, vahel harva esinev „:)” on laetud erilise tähendusega.

On teatud teemasid, mida ta jutuks ei võta, ja ma tean, et neid ei tasu torkida. Tema naine. Tema tütar. Ma esitan ainult ebamääraseid küsimusi: „Kuidas sul läheb? Kuidas su päev läks?” Uks on lahti. Küll ta räägib, kui seda ise tahab.

Ta tuleb baari teisipäeviti ja neljapäeviti nagu ikka. Ma teen talle virgin old-fashioned kokteile. Alati kui ma selleks mahti saan, räägime juttu. Silmast silma oleme vähem jutukad, meie kehad püüavad järele jõuda sellele lähedusele, milleni oleme jõudnud sõnumites.

Ta ei vasta sõnumitele alati kiiresti. Võib minna tund, kaks, kolm ilma vastuseta. Vahepeal loen uuesti üle meie varasemaid sõnumeid, otsin igast sõnast valestimõistmise võimalust. Just umbes selleks ajaks, kui olen jõudnud end veenda, et olen kõik untsu keeranud, kirjutab ta vastuse.

Sõbraliku. Avala.

Kui ma tõttan restoranis kööki oliivide, puhta lusika, suupistete järele, võtan tagasi tulles hoogu maha. Ma jälgin teda, seda ilusat mees baaripukil.

163

Tema lähedus tõstab mu tuju. Ma kõnnin pea püsti, sirgema seljaga. Mu hääl muutub valjemaks, enesekindlamaks ja langeb lause lõpus laitmatult. Ma kannan seda – seda kindlat teadmist meievahelisest salajasest hoovusest – nagu õnnetoovat amuletti. See pesitseb alaliselt mu südames.

Ja mul on seda vaja. Seda särtsu oma sammudesse, seda väikest imet. Mul on seda väga vaja.

Linnake on ikka veel vapustatud selle naise kadumisest.

Ta oli siitkandist pärit. Kõik tunnevad kedagi, kes teda tundis. Teda pole ikka veel leitud. Keegi ei ütle seda välja, aga me teame. Lihtsalt teame. Me teame, et kui ta leitakse – kui ta üldse kunagi leitakse –, ei ole ta elus.

Inimesed on üksteise vastu veidi lahkemad olnud. Tänaval, poodides, isegi siin restoranis. Meie suhtlemises on teatud leebust, kuigi muidugi see lõpeb seal, kus algab köök.

Aga kõik püüavad. Isegi Nick, omal moel. Hea, et meil liiga palju tööd ei ole. Tänupüha on varsti käes ja linnake on hakanud tühjaks jääma. Kohalikud võtavad pikki nädalavahetusi vabaks, sõidavad sugulastele külla, hakkavad tasapisi pühadeks valmistuma. Varsti algavad aasta kõige tulipalavamad päevad, aga praegu on kõik ärevusttekitavalt rahulik.

Vaikus enne tormi.

Täna lõpeb õhtusöögi serveerimine vara. Ma lukustan ukse meie viimase õhtuse laudkonna järel, vanemate, kes püüavad oma lapsi enne kümmet magama saada. Eric koristab lauale jäänud nõud ära. Cora paneb juba homseks laudadele puhtaid linu ja läikivaid hõberiistu valmis.

Nick askeldab köögis, korjates kokku musti panne, tange,

164

pannilabidaid. Sophie küürib viimaste jõuraasudega paari koogiplaati. Mina käin mööda söögisaali ringi ja korjan kokku musti klaase.

Mu põll hakkab surisema. Ma panen sibulakujulise veiniklaasi käest ja vaatan telefoni. „Kas ma magasin lahtiolekuaja maha? Pole hullu, kui jah.

Ma lihtsalt ei tahtnud virgin old-fashioned’ist ilma jääda.”

On reede. Mitte teisipäev, mitte neljapäev. Ta käis siin eile, püsis oma ajakavas. Ja nüüd tahab ta veel.

Ma vaatan köögi poole. Eric ja Sophie on nõudepesuga peaaegu ühele poole jõudnud. Nick on võtnud rätiku ja aitab neil kõike ära kuivatada. Cora loeb oma jootraha kokku. „Magasid jah,” kirjutan vastuseks. „Aga äkki õnnestub mul sind salaja sisse toimetada. Anna mulle lihtsalt ...

20/30 minutit? Võin pakkuda jooki suletud restoranis.”

Ta vastab: „Milline au”, ja lõppu on lisatud „:)”.

Ma lähen kööki, kolm veiniklaasi näpus. „Kuulge.” Nick ja Eric vaatavad minu poole. „Ma võin ise kinni panna. Mul on vaja veel hulk klaase läikima lüüa, aga pole hullu. Päästke end, viimne kui üks.”

Viisteist minutit hiljem on kogu restoran minu päralt.

Tema auto sõidab maja ette. Mu põll hakkab jälle surisema. „Plats puhas?”

Ma hingan sügavalt sisse, enne kui kirjutan vastuseks: „Plats puhas.” Kui lähen ust lukust lahti keerama, ootab ta juba selle taga, käed jopetaskutesse torgatud, juuksed kõrvikmütsi alt välja turritamas. Tema lõug on paksu villase salli sees, aga ma näen, et ta naeratab. „Tule sisse.”

165

Spordikott on ka tagasi ja põrkab iga sammuga tema puusa vastu. Ta väristab end, kui jopeluku lahti tõmbab, hõõrub käsi kokku, enne kui oma tavapärasele baaripukile istub. Kott on tema jalge ees nagu kuulekas koer. Ma hakkan talle jooki valmistama. Me vaikime. Aga see pole mitte ebamugav vaikus, vaid selline, mis puhkeb inimeste vahel, kes ei pea iga hetke jutuga täitma.

Ma segan tema jooki, panen selle peale kirsi. „Kuidas täna õhtu oli?” küsib ta. „Ah, tead küll. Mitte eriti töine. Aga järgmisel nädalal – siis läheb hullumaja lahti. Ega lõpe enne, kui aasta läbi saab.”

Ma libistan klaasi tema poole. Ta võtab sõõmu, kallutab tunnustavalt pead. „Aitäh, et mu sisse smugeldasid.” „Oma kõige lojaalsematele klientidele leiame alati võimaluse.”

Ma panen ära bittersid ja apelsini, mida tema joogi jaoks kasutasin. Ta viipab enda kõrval olevale baaripukile. „Tule ja võta õige istet.”

Ma vaatan söögisaalis ringi. Närviliselt, napakalt närviliselt. Ta tõmbab keelega üle huulte. „Ma ei taha panna sind baaridaami koodeksit rikkuma. Ma lihtsalt ... sa oled ilmselt terve õhtu jalul olnud.” Ta naaldub mulle lähemale. „Ja siin pole kedagi, kes võiks seda ... üleastumist pealt näha.”

Ma hakkan naerma. Küllap on tal õigus, ütlen talle. Ma lähen teisele poole baariletti ja vinnan end tema kõrvalpukile. Ilma meie tavalise paigutuseta – tema istub, mina seisan, lett piiriks meie kahe maailma vahel – tunneme end teineteisele lähemal kui kunagi varem, viskume rollidesse,

166

mida oleme täitnud virtuaalselt, aga mitte füüsiliselt, peaaegu nädal aega.

Ta nihutab oma jooki minu poole. „Soovid ehk ka lonksu.

Mulle tundub ebaviisakas üksi juua.”

Ma kavatsen öelda ei, aitäh. Aga kuna ma tajun mingit haavatavust selles, kuidas ta just selle ettepaneku tegi, on võimatu keelduda. Mu sõrmed riivavad tema omi, kui ma need klaasi ümber panen. Ma kallutan pea kuklasse ja jääkuubik tabab mu hambaid.

Baarileti taga istumine, joogi jagamine – ma olen seda ennegi näinud. Filmides. Spioon mekib martiinit, kokteilikleidis naine napsab klaasi tema käest ära. „Tead, mis,” ütlen. „Ma olen kuulnud, et kui juua kellegi teise klaasist, võid tema mõtteid lugeda. Kõik tema saladused teada saada.”

Ta itsitab. „Tõsi või?”

Ma noogutan, panen klaasi käest. Ta silmitseb mind. Ma sunnin end pilku mitte ära pöörama. „Tjah,” ütleb ta. „See oleks küll võimas.”

Meie ümber hakkab kasvama jõuväli. See lükkab meid teineteise poole, teineteise sisse. Ma tõmbun eemale. Ajan selga sirgemaks, köhatan, silun lahtisi juuksesalke kõrvade taha. „Kas teil on pühade ajaks midagi toredat plaanis?”

Ma kahetsen seda küsimust samal hetkel, kui see üle mu huulte pääseb. Kui kulunud. Kui mannetu. Ja kui kohatu esitatuna kellelegi, kes on äsja suure kaotuse üle elanud.

Ta võtab joogist sõõmu ja raputab siis pead. „Sel aastal mitte. Oleme Cecega kahekesi. Meil on teises osariigis sugulasi, aga asjad on ... keerulised.”

167

„Oi, ma saan aru, usu mind.”

Ta keerutab klaasi põhjas olevat jääkuubikut. „Aga sinul?” „Olen tööl. Me pakume juba ainuüksi tänupühal kolm söögikorda.”

Ta teeb solidaarsusest grimassi. „Pole midagi,” ütlen talle. „Ma ei hooli eriti pühadest.” Ja siis otsustan selle välja öelda, sest keegi ei oota sinult leinaajal kadunukeste mainimist, aga ma tean, et ta saab aru: „Isegi siis, kui mu vanemad veel elus olid, ei olnud pühad neile eriti tähtsad. Neil oli alati nii palju tegemist.”

Mida ma talle ei ütle: mu vanemad ei olnud just hoolimatud, aga mulle tundub, et mu elu esimese kümne aasta jooksul nad lihtsalt ootasid, et nad sellele vanemaks olemise värgile pihta saaksid, kuni pidid siis ühel heal päeval leppima, et nii see asi käibki, et täpselt niisuguseks kõik jääbki. Mu isa oli mees, kes armastas eemalt, oma köögist, kelle hoolitsemisinstinkt oli reserveeritud tema restoranis istuvatele võõrastele. Ma olen alati kavatsenud baaridaamiks saada, sest arvasin, et see on minu võimalus inimesi lähedalt armastada. Aga ma ei taibanud muidugi, et enamik inimesi tahab, et neid teenindav baaridaam nad heaga rahule jätaks.

Ma tõusen püsti ja hakkan Aidani tühja klaasi võtma. Ta peatab mind, võttes mu käsivarre ümbert kinni. Ta painutab mu sõrmed õrnalt klaasi ümbert lahti ja põimib need enda omade vahele. „Paistab, et me oleme samas olukorras.”

Ma suudan vaid noogutada. Tema peopesa on minu oma vastas kuum, meie pulsid löövad teineteise pihta. Ta harutab

168

oma sõrmed lahti. Ma hakkan sedamaid tema ihu puudutust igatsema. Tema käsi liigub mu näole. Kolme sõrmega silub ta sellelt hobusesabast lahti tulnud juuksesalgu.

Ta kergitab kulme, nagu küsiks luba. Ma noogutan ja seda tehes viin oma nägu imenatuke tema omale lähemale.

Nii jääb see mulle alatiseks meelde: mina olen see, kes esimesena tema poole naaldub. Ma kutsun ta sisse. Hetkeks arvan juba, et olen kõigest täiesti valesti aru saanud. Et ta tõmbub eemale, paneb baariletile kahekümneka ja lahkub.

Aga mind premeeritakse hoopis tema pehme peopesaga mu põse vastas. Tema pöialt läbistab pea hoomamatu värin, kui ta mu suunurka riivab.

Meie huuled põrkavad kokku. Mu jalge all avaneb uus maailm. On reede õhtu ja ma suudlen inimtühjas restoranis Aidan Thomast. See tundub nagu karma, nagu heastaks elu kõiki seniseid solvanguid – kõik on unustatud, kõik andestatud, kõik asja väärt, nüüd, kui ma tean, et need tõid mind sellesse hetke.

Ta istub ikka veel baaripukil. Mu käed põimuvad tema kukla taga kokku. Tema sõrmed haaravad mu vöökoha ümbert kinni.

Tema keel leiab minu oma. Ta näksib õige õrnalt mu ülahuult ja see paneb värinad mööda mu selgroogu alla jooksma, pahkluudeni välja. Ta suudleb mind nii, nagu mind pole suudeldud pärast keskkooli, kui kõik oli alles uus ja kehad olidki uurimiseks mõeldud, iga toll neist saladus, mis ootas lahendamist. Keel, huuled, hambad. See on veidi tormakas, veidi liiga ablas. Ma tunnen, et mind tahetakse. Ülistatakse. Armastatakse.

169

Ta tõuseb pukilt püsti, nii et meie kehad saaksid teineteise vastu liibuda. Me jätame paariks hetkeks suudlemise.

Piisavalt kauaks, et seda hetke endasse ahmida, seda kõike teadvustada. Ta toetab lauba minu oma vastu. Meie vahel kulgeb ohe. Ma ei saagi aru, kas see tuleb tema või minu suust, ainult sellest, et see on soe ja värelev ja igatsust tulvil.

Tema käed libisevad allapoole, jäävad pidama mu alaselja kohale. Mina olen see, kes ületab lõhe, kes tõmbab ta enda vastu. Lähemale. Sügavamale. Mu keha ütleb talle seda, mida ma ei suudaks kunagi valjult välja öelda: kui väga ma teda tahan, kui kaua ma olen seda oodanud, kuidas ma olen kogu aeg tema oma olnud, juba enne seda, kui ta sai teada, mis mu nimi on, mis värvi mu silmad on.

Ma suudlen teda, huuled pundunud, ihu kirvendamas tema habemetüüka all. Meie rinnakorvid kerkivad ja langevad teineteise vastas, meie käed avavad nööpe, lükkavad riiet eemale, siuglevad meeleheitlikult ihu otsides rõivaste alla.

Ma sunnin end eemale tõmbuma. Võtan tal käest kinni. „Siiapoole,” pomisen. Ma juhatan ta läbi köögi sahvrisse.

Ta ei esita küsimusi. Ta järgneb mulle. Muul polegi tähtsust. Muul pole kunagi tähtsust olnud.

Meie kehad varisevad ankrukohta otsides riiulite vastu.

Ma suunan meid kohmakalt väikese tühja seinalapi juurde.

Ta aitab kaasa: oma keha minu oma vastu surudes naelutab ta mind seina vastu. Ma jätan ühe jala põrandale ja haagin teise tema vöökoha ümber. „Vaata aga,” sosistab ta. „Kui painduv sa oled.”

Ma naeran. Ta sõlmib mu põllepaelad lahti. Midagi nii seksikat pole keegi minuga varem teinud, mitte kunagi.

170

Tema käsi uitab mu särgi all, surub õige pisut mu alakõhu vastu. Ma oigan ja unustan igasuguse piinlikkustunde.

Mu sõrmed otsivad ja otsivad, kuid ei suuda kuidagi leida seda, mille poole nad püüdlevad. Ta tunneb mu kohmerdamist ja tuleb mulle appi. Lõpuks ma kuulen seda, ukse avanemist uude maailma – tema püksirihma pandla avanemise kõlksatust, tema teksaste põrandale kukkumise mütsatust.

171

29. PEATÜKK

Naine majas On hilja. Liiga hilja. Täna ei olnudki õhtusööki ja nüüd on ta teadmata kadunud. Võib-olla on ta su taas hüljanud. Võibolla ta otsustas, et oleks hea sind mõneks ajaks omaette jätta.

Tuletada sulle meelde, et just tema on sind kõik need aastad elus hoidnud. Et ilma temata sureksid sa ära. Näljasurma.

Kuid siis uksenupp liigub. Siin ta on. Mees, kes sind kunagi ei unusta.

Ta vabastab su käeraudadest. Kõigepealt võtab ta ära jalanõud, siis püksid, kampsuni, alussärgi. Sa lased oma meelel kehast välja lipsata. Su aju esitab mälupilte ühest ammusest rongisõidust, tumedamaks tõmbuva taeva taustal vilksatab mööda üks puuderivi teise järel, hääbuv päikesevalgus pressib end okste vahelt läbi.

Reaalsus murrab end järsult sisse. Sa oled selles toas, puupõrandal, tema keha all. Tema vasak õlg liigub su lõua vastas, ja sa näed: tema ihusse on sööbinud neli punast kriipsu.

Poolkuud, millel on verev saba. Need jäljed on sulle tuttavad. Oled neid surunud oma peopesadesse, lõiganud kujun-

172

deid oma jalgade kahvatule nahale, et valu ajutiselt midagi leevendaks. Sellised jäljed tekivad siis, kui keegi surub oma küüned sinu kõige pehmematesse kohtadesse.

Tema ihul näed neid esimest korda. Isegi pärast mõnda reisi, isegi pärast tead küll mida. Ta on alati vähimagi kriimustuseta naasnud.

Pärast, kui ta pükse üles sikutab, uurid teda. Tal pole lahkumisega kiiret. Temas on mingit kergust, mingit elavust. Ta on heas tujus. „Mm,” sosistad. „Kell on vist rohkem kui tavaliselt?”

Tema suunurk kerkib. „Mis siis? Pead kuskile minema või?”

Sa sunnid end naerma. „Ei. Ma niisama imestasin. Kus sa olid?”

Ta kallutab pea küljele. „Tundsid puudust või?”

Ta ei jää su vastust ootama, tõmbab alussärgi selga tagasi. „Ajasin lihtsalt asju,” ütleb ta ja hõõrub nina. „Kui sa just pead teadma.”

Ta valetab – muidugi valetab –, aga sa oskad teda lugeda.

Ei ole mingit tead küll mida. Ei ole sära ta silmis ega pinevust tema kehas.

Sa pead uskuma, et sellega, kes tema selga siis ka ei kriimustanud, on kõik korras. Sa pead uskuma, et ta on ikka veel elus.

Hetkeks tunned kergendust. Siis hakkab sul uuesti kõris nöörima. Kas ta sind enam vajabki, kui tal see naine on? Või mängib ta lihtsalt toiduga?

See mõte jääb sinu juurde ka pärast tema lahkumist.

Mehe selja kriimustamine, tema ihu külge klammerdumine,

173

enda temasse kaevamine – selliseid asju tehakse ainult teatud tingimustes.

See ei meeldi sulle. See ei meeldi sulle kohe sugugi.

See ei meeldi sulle selle naise pärast, ja see ei meeldi sulle sinu enda pärast.

Väljas on keegi võõras. Võõras, kes on hädaohus.

Ja ta võib ka sulle saatuslikuks osutuda.

Kuurist väljaspool ellujäämise kolmas reegel: kui sa pead tema maailmas olema, siis pead sa olema eriline. Sa pead olema ainus sinutaoline.

174

30. PEATÜKK

Naine majas On neile punastele kriipimisjälgedele järgnenud hommik.

Sinu silmalaud on rasked, pea uimane. Tema aga on krapsakas. Ta pilk on uhke. Sa võiksid vanduda, et tema nahk õhetab. Võib-olla on ta selle naise ikkagi juba ära tapnud?

Kõigepealt hommikusöök. Kõik te kolm olete vaiksed.

Cecilia silmad võbelevad. Ta rohkem songib oma hommikuhelvestes, kui sööb neid. Tema isa näperdab laua all oma telefoni. Peagi oled taas magamistoas. Ta tuleb sisse, paneb su käeraudadega radiaatori külge ja lahkub. Kõik on tavaline. Kõik on nagu ikka.

Auto sõidab sissesõiduteelt minema. Su alaselg tuikab. Sa püüad sättida end asendisse, mis oleks võimalikult lähedal pikali olemisele. Ja siis tunned seda.

Käerauad. Nagu plastiliin su randmete ümber. Kasutud.

Sa ajad end istukile. Katsud vasaku käega metalli. Rõngas läheb valla, kerib end su randme ümber lahti.

Niisama lihtsalt.

Sa oled vaba.

Kas sa oled vaba?

175

Sa tajud midagi. See hõljub õhus sinu ümber, kraabib su ajusoppe. See on siinsamas, aga sa ei saa sellele pihta. Su jalad hakkavad värisema. Sa peaksid need välja sirutama.

Püsti tõusma. End jalule ajama, jooksma pistma.

Kas see on see hetk, mil sa pistad jooksu?

Sa oled alati arvanud, et kui see hetk kätte jõuab, tunned sa selle kohe ära.

Kas sa kardad?

Kas sa oled argpüks?

Sinusugused naised peaksid olema vaprad. Nii oled sa kuulnud. Uudistes, ajakirjaartiklites. Pikad lood tüdrukutest, kes kadusid ja leidsid kodutee. Naistest, kes töötasid kohutavate meeste alluvuses ja leidsid pääsetee. Ta oli nii vapper. Nagu lohutusauhind: Vabandust, et me ei suutnud sind päästa, aga nüüd teeskleme, et kummardame ka maapinda su jalge all.

Sa kujutled seda vaimusilmas.

Selles kujutluspildis tõused sa püsti. Kas nii tundub vabadus? Sa lähed magamistoa ukse juurde. See nõuab julgust, aga sa pole ju ometi unustanud, et sa oled vapper naine? Pea nüüd ometi meeles, et sa oled vapper. Selles kujutluspildis avad sa ukse ja piilud välja. Teda ei ole siin. Kedagi ei ole. Sa tead seda. Sa tead, et tema ja ta tütar läksid just ära. Sa astud mõned sammud trepist alla. Ja siis see juhtub. Sa hakkad jooksma. Sa jooksed elutuppa, välisukse juurde. Sa vaatad veel viimast korda ringi ja siis teedki seda. Sa avad ukse.

Ja edasi?

Mis juhtub pärast seda, kui sa ukse avad?

Kujutle seda. Sa oled väljas. Üksi. Sa ei tea, kus sa oled, ei tänava, linna ega osariigi nime. Pole aimugi. Sa ei tea, kus 176

elavad lähimad naabrid, ega seda, kas nad on kodus. Nad on võõrad. Võõraste usaldamine pole sulle lihtne – ei tule sulle enam üldse mõttessegi. Oma elu nende kätte usaldamine.

Enda päästmise nende hooleks usaldamine.

Nii et naabrid võid ära unustada. Sa võiksid lihtsalt joosta, üksi. Kuhu? Kesklinna? Politseijaoskonda? Toidupoodi? Ka need kohad on täis võõraid inimesi, aga vähemalt pole need kellegi kodud. Sinu ümber oleks palju inimesi. Pealtnägijaid.

Ja kus on selle kõige ajal tema?

Kus on tema laps?

Kaamerad.

Sulle meenuvad kaamerad.

Aga ta ei näinud neid sidemeid. Siis ei juhtunud midagi.

Kas siin üldse on kaamerad?

Sa ei saa selles kindel olla.

Aga tema töö pilvedes?

Kust ta sinu poole alla vaatab.

Valmis sulle peale langema.

Võib-olla sa jooksed. Sa otsid kellegi kodu, mõnda poodi.

Lahtist ust. Kedagi, kes sind kuulaks.

Aga seni? Tema telefoni tuleb teade. Ta vaatab rakendusest otsepilti. Ta näeb sind, kuuleb sind. Ta tõttab koju. Ta on maruvihane. Sa oled teda reetnud, tema usaldust reetnud.

Sellest punktist pole enam tagasiteed.

Ta leiab su üles, enne kui sa ohutusse kohta jõuad. Sõidab metsa ja teeb sinuga seda, mida oleks pidanud juba viis aastat tagasi tegema. Kõik läheb mustaks. Sa ei suuda uskuda, et nii see lõpebki. Keegi ei saagi teada, et sa olid kogu see aeg veel elus. Keegi ei taipagi, et sind oleks võidud päästa.

177

Või siis ta ei vaata oma telefoni. Ta tuleb koju ja saab aru, et sind pole siin enam. Ta teab, mis sellele järgneb. Politseisireenid, kinnivõtmine, arveteõiendus. Ta ei taha neist ühegagi silmitsi seista. Ta tõstab relva pea juurde ja tulistab.

Teine stsenaarium: ta paneb oma lapse autosse. Ütleb talle, et nad peavad kohe ära sõitma, asjade pakkimiseks pole aega. Ta sõidab ja sõidab ja sõidab, ja teda ei leita kunagi.

Tema ja Cecilia elud jätkuvad vananenud fotorobotitena FBI veebilehel.

Või siis võtab ta relva, paneb oma tütre autosse ja sõidab kuskile inimtühja kohta. Võib-olla tapab ta tütre enne kui enda. Sa nägid oma esimesel õhtul siin majas seda õudu tema silmis, kui Cecilia teda hüüdis, kui ta oleks tütrele äärepealt vahele jäänud. Sa oled kuulnud öösiti hääli, samme koridoris.

See tüdruk vaatab teda, nagu ta oleks teatud sorti mees. Ta on nõus tegema mida tahes, et seda versiooni endast säilitada.

Sa ei taha, et ta sureks. Kuigi see ajab sind segadusse, tead ometi, et ei taha seda. Ja sa ei taha ka seda, et tema laps sureks.

Sa oled alati arvanud, et kui see hetk kätte jõuab, tunned sa selle kohe ära.

Kui see pole see hetk, siis millal veel?

Kui see pole see, siis millal sa välja pääsed?

Sinu ema ja sinu isa ja sinu vend.

Julie, sõber, keda sa ei väärinud. Matt.

Nad on viis aastat oodanud.

Neil on sind elusana vaja.

Sinul on sind elusana vaja.

Sa oled alati arvanud, et kui see hetk kätte jõuab, tunned sa selle kohe ära.

See ei ole see hetk.

178

Sa oled magamistoas ja istud rististes radiaatori kõrval.

Kas see tähendab, et sa usud, et tuleb veel üks võimalus? Kas sa arvad, et saad veel teisegi? Parema, ohutuma võimaluse?

See on sinu elu. Sa päästsid end esimesel päeval ja sestsaadik oled sa end päästnud iga päev. Keegi ei ole sulle appi tulnud. Sa oled seda üksi teinud ja sa tuled sellest üksi välja.

See ei ole see hetk.

Aga mida sa nüüd siis tegema peaksid?

Sa ei suuda iseennast uskuda. Sa hammustad huulde, rebid nende õrna nahka, hammustad tugevamini ja tugevamini ja tugevamini, kuni miski annab järele. Sa tunned raua maitset. Sa tunned soojust. Sinus kasvab raev, mis ähvardab sind alla neelata. Sa tahaksid nutta, karjuda, halada. Manada mõttejõul äiksetormi esile. Sa tahad tuimust. Sa tahad selle kõige kohal lennelda. Sa ei taha enam tunda, kuidas sind jupikaupa lõhki rebitakse.

Aga on veel midagi.

Kui ta tuleb koju ja näeb lahtisi käeraudu, saab ta aru, et on hakanud vigu tegema. Näiliselt süüdistab ta sind, aga sügaval sisimas teab väga hästi. Ta ei usalda end enam. Ta muutub taas valvsamaks.

Sul on vaja, et ta oleks lohakas, äraolev. Sul on vaja, et tema enesekindlus oleks vankumatu.

Tee seda.

See on suurim reetmine. See on truuduseavaldus.

Sa ei tõuse püsti. Sa võtad käerauad pihku ja surud metallist otsad kokku.

Mehhanism klõpsatab kinni.

179

31. PEATÜKK

Number neli Tema tütar oli just oma esimesed sammud teinud.

Varsti pole tal mind enam vaja, ütles ta.

Mida ta minult ootas? Et ma kinnitaksin, et see pole tõsi?

Mul oli endal kolm last.

Ma oleksin võinud talle ükskõik mille muu kohta valetada, aga oma laste kohta mitte.

Ja seega ma ütlesin talle.

Võib-olla tõesti, ütlesin. Võib-olla ei vaja ta sind ühel päeval enam üldse.

Ma haavasin teda.

Muidugi oli vale niimoodi öelda. Aga midagi muud mul ei olnud.

Ta kavatses seda nagunii teha. Selles olin kindel. Tal oli vaja seda teha. Enamgi veel: tal oli vaja näha ennast seda tegemas. Ma nägin teda, kui see toimus. Ta vaatas ennast.

Heitis endale pilke mu auto tahavaatepeeglist.

Nagu ta oleks tahtnud veenduda, et ta ikka veel suudab.

Nagu tal oleks olnud vaja seda näha, et seda uskuda.

Ma ei kahetse oma sõnu tema tütre kohta. Tõenäoliselt lühendas see mu elu minuti või paari võrra, aga ma ei kahetse, et ma sain selle ühe torke teha.

Nagu ma juba ütlesin, midagi muud mul ei olnud.

180

32. PEATÜKK

Emily Selle kadunud naise otsingud on lõpetatud. Juhtum on ikka veel avatud, nagu väidab kohaliku ajalehe neljandal leheküljel olnud artikkel, aga me kõik teame, mida see tähendab.

Uurijatel ei ole teda enam kusagilt otsida ega niidiotsi, mida järgida. Neil pole midagi.

Me läheme oma eluga edasi. Isekalt. Rumalalt. Mis meil muud üle jääb? Pühad on juba ukse ees. Kõik peaksid olema rõõmsad.

Tänupüha on jõhker. Ma valmistun oma vahetuseks nagu need noored „Näljamängudes”, ainult et minu relvadeks on mugavad kingad, kaks juuksekummi hobusesaba ümber, rikkalik kiht juukselakki ja see matt huulepulk, mis tuleb maha ainult oliiviõliga hõõrudes.

Neist ettevaatusabinõudest hoolimata kisendavad mu jalad puhkepausi järele juba kella kuuese õhtusöögi lõpuks.

Pilk baarileti taga seinal olevasse peeglisse annab mulle teada, et mu põsed on laigulised, laup läigib ja täiuslikust soengust on ainult mälestus alles jäänud. Mu käsivarred on 181

hellad õunasiidriga martiinide ja nende espresso-teisikute raputamisest. Alaselg tuikab. Jalataldadest lööb iga sammuga tuld välja.

Valu pole probleem. Valu kuulub asja juurde. Ma astusin oma esimesed sammud isa restorani põrandal. Ma veetsin lapsepõlve jootraha kokku korjates, tšekke tuues, veeklaase täites, käsi tuliste taldrikute vastu ära põletades. Valuga saan ma hakkama.

See, mis mind tõeliselt killustab, on kõik muu – need korrad, kui ma vea teen, need ebaõiglused, millel lasen sündida.

Eric keerab nässu ühe neljase laua suupisted, aga ma ei saa talle kuidagi öeldud, et ta end ometi kokku võtaks. Mulle saadetakse üks kokteil tagasi, kuna see olla „liiga lahja”. Ja siis veel see Shirley Temple’i fiasko. Nick tutvustab seda retsepti mulle pärastlõunal – Hard Seltzer, Crème De Cassis, sidrunikooreriba, umbes nagu täiskasvanute Shirley Temple, eks?

Ma proovin seda enne esimest õhtusööki. Tundub hea. Ja läheb otsejoones menüüsse.

Alles pärast teist õhtusööki võtab Cora need joogid jutuks, kuna märkab, et neid on baariletil lausa kolm tükki rivis. „See oli minu idee,” ütleb ta. „Mis asi?” „See retsept. Mina mõtlesin selle välja. Rääkisin sellest lõuna ajal Nickile.”

Ta pole isegi vihane, vaid toppab kusagil jahmatuse ja asjaga leppimise vahel. Nick varastas tema idee. Nagu multika kurikael, nagu komöödiasarja jõhkard. Lihtsalt varastas ära. Ja mul polnud aimugi. „Mul on väga kahju,” ütlen Corale.

182

„Pole midagi.” On ikka küll, aga ma olen ta ülemus ja seepärast teeskleb ta vastupidist. Ta on kadunud, enne kui ma jõuan teist korda vabandada.

Inimestele meeldib mõelda, et äri on isikliku vastand.

Igaüks, kes on oma tööst hoolinud, kas või imenatuke, ütleb, et see on täielik jama. See, mida me siin teeme, on nii isiklik, kui vähegi olla saab. Ja kui ma teen vigu, põhjustab see teistele kannatusi. Vahet pole, et see on äri. Lõppude lõpuks moondub kõik kurbuseks.

Tänupüha matab meid enda alla nagu tuumapommi seenepilv, ja siis lõpeb varakult. See on perepüha. Keegi ei taha pärast kella ühteteist enam kodust väljas olla. Restoranis jääb vaikseks. Me oleme mõne minuti justkui peata, teadmata, kuidas kaose järellaines eksisteerida. Me ohkame.

Hõõrume kaela, nuuskame nina, kummutame tühjaks veepudeleid. Nagu pärast orkaani, algab nüüd koristustöö. „Kas keegi tahaks need kaasa võtta?”

Sophiel on käes pappkarp, mis on täis kotikesi küpsistega – šokolaaditrühvli ja lavendli liivakoogi omadega. Me oleme neid terve õhtu koos tšekkidega jaganud. Umbes kümme on veel järel.

Keegi ei ütle midagi. Me ei häbene tasuta kraami võtmist, aga meil kõigil on tänaseks restoranist kõrini. Keegi ei taha midagi seda õhtut meenutavat veel koju kaasa viia.

Sophie vaatab ruumis ringi. „No kuulge. Ma ei kavatse lasta neil raisku minna, aga süüa ma neid ka ei taha.”

Tema pilk peatub minul.

183

„Boss?”

Sophiele ei öelda ei. „Jah, olgu peale.”

Ma võtan karbi ja tänan teda. Kui me oleme koristamisega ühele poole saanud, ütlen Ericule ja Yuwandale, et nad võivad minema hakata. „Kuhu sina siis veel lähed?” tahab Yuwanda teada „Kell on juba peaaegu kaksteist öösel.”

Ma leiutan mingi ettekäände, ütlen, et pean midagi apteegist tooma. Yuwanda vaatab mind skeptiliselt. Ma ootan, et ta edasi päriks – tuletaks mulle meelde, et apteek pannakse kell kümme kinni ja et tänupüha öösel pole see kohe kindlasti mitte lahti –, aga ta on selleks liiga väsinud.

Ta teab sellest ajast saati, mis järgnes mu vanemate surmale, et vahel on mul vaja üksi olla ja selle kahtluse alla seadmisel pole mõtet. „Sõida siis ettevaatlikult.”

Civicus istudes võtan telefoni välja. Pärast seda sahvriõhtut ei vahetanud me Aidaniga kakskümmend neli tundi ühtegi sõnumit, nagu oleksime rääkimiseks liiga jahmunud.

Aga just siis, kui ma hakkasin magama minema, kirjutas ta: „Mõtlen sinu peale :)” „Kas tõesti?” vastasin. „Jah,” ütles ta. Ma vastasin: „Sama siin :)” ja sestsaadik vahetame jälle tavapärase sagedusega sõnumeid. Ta tuli neljapäeval ka restorani. Ma olin terve selle päeva nagu süte peal ja vahtisin alatasa ukse poole, kuigi teadsin, et on veel liiga vara. Kui ta lõpuks sisse astus, tõmbus mul kõhus õõnsaks. Meie pilgud kohtusid. Ta naeratas. Ma naeratasin vastu. Mõneks hetkeks olime kahekesi.

184

Kaks õnnelikku idiooti, kes jagavad maailma kõige jumalikumat saladust.

Me ei korranud oma sahvri-vägitegu. Aga me vahetasime tähendusrikkaid pilke, ta silitas tšekki võttes põgusalt mu rannet, pigistas mu taljet, kui keegi ei näinud. Ja otse enne sulgemisaega juhtus ime: ta ootas, kuni söögisaal oli tühi, ja ütles siis, et ma suleksin silmad ja sirutaksin käe välja. Kui ma seda tegin, pani ta midagi jahedat mu peopessa ja surus selle rusikasse. „Nüüd võib,” ütles ta. „Tee silmad lahti. Vaata.”

Ma ajasin sõrmed laiali ja leidsin peopesalt väikese hõbekaelakee. Õhukese keti otsas rippus lõpmatuse märgi kujuline ripats, mille tagaküljele oli kinnitatud roosa kvarts. „Oh issand,” sosistasin. „Kust sa selle said?”

Ta ei vastanud. Käskis mul ringi pöörata. „Loodetavasti ei ole see töölkandmiseks liiast.”

Ma ütlesin, et see on lihtsalt täiuslik. Ta võttis mu juuksed pihku ja tõmbas need õrnalt eest ära. Ma seisin liikumatult paigal, kui ta keti kinni pani, värisesin, kui tema sõrmenukid mu kukalt riivasid.

Ja nüüd on minu kord. Mul pole küll ehteid viia, aga Sophie küpsised on hetkel parim, mis mul pakkuda on.

Ma avan telefoni ekraani ja kirjutan: „Hei. Mul on sulle üllatus.”

Ma saadan sõnumi teele ja käivitan Civicu. Kohtuniku maja ei ole kesklinnast kaugel, mööda peateed sõidab sinna restorani juurest umbes kümne minutiga. Nii et võin sama hästi juba teele asuda. Umbes viie minuti pärast hakkab mu tasku värisema. Ma aeglustan hoogu ja vaatan telefoni. „Mis see on?” vastas ta.

185

Ma kirjutan ühe käega: „Varsti saad teada. Ma toon selle sulle koju kätte :)” Ma hakkan juba Hondale gaasi andma, kui telefon jälle suriseb. „Millal?” „No umbes ... kahe minuti pärast? Ma keeran varsti juba sinu tänavale lol.”

Ma loen sõnumi üle, kustutan „lol-i” ja saadan selle siis ära. Samal hetkel hakkavad ekraanil hüplema kolm punkti, mis tähendab, et ta kirjutab vastust. „OK. Püsi autos. Ma tulen ise sinna. Cece magab ja ma ei taha, et ta üles ärkaks. Esimene tänupüha ilma emata ...”

Mu pea vajub raskelt taha, peatoe vastu. Kuidas ma ometi selle peale ei mõelnud? Me vahetasime täna hommikul sõnumeid, saatsime lihtsalt oma tavalised tervitused ja soovisime head päeva. Pärast seda olin tänupüha mölluga nii hõivatud, et ei saanud telefoni nii tihti vaadata, kui oleksin tahtnud. Jõudsin teele panna ainult napi – ja, nagu nüüd taipan, rumala – „Head tänupüha!”, kui olin vetsus ja Eric kolkis samal ajal uksele ja karjus midagi Grey Goose’i kohta. „Muidugi,” vastan. „Vabandust, et ette teatamata tulen.

Ma ootan kvartali alguses.”

Ta ei vasta. Pagan küll. Mis mul ometi arus oli, et niimoodi ette hoiatamata kohale ilmusin?

Aga on liiga hilja tagasi pöörata. Ta on ilmselt juba siiapoole teel. Ma sõidan tänava lõppu, keeran vasakule ja lülitan mootori välja.

Mõne sekundi pärast sörgib ta Civicu poole. Ma tulen autost välja. Tal ei ole jopet, ainult paks beež kampsun.

Mütsi ega kindaid pole samuti.

186

Kui ta minu juurde jõuab, hakkan naerma ja osutan tema palja kaela ja käte poole. „Kui kiiresti sa õige välja tormasid?”

Enne vastamist vaatab ta ringi, justkui veendumaks, et me oleme omaette. Siis surub ta huuled minu omadele, annab esialgu õrna musi ja siis suudleb teist korda, pikemalt. „Eks mul oli kiire sind näha.” Tema käed libisevad mu jope alla ja leiavad mu puusad. Ta surub mu õrnalt Honda vastu.

Ma panen käed ta õlgade ümber, lasen endal temasse sulada.

Hetkeks unustan kogu tänupüha. Unustan restorani.

Unustan kasumi, lahjad kokteilid, varastatud ideed – selle nöörimistunde, mis mu kõris tekib, kui mõtlen tulevikule, selle jäise vee, mis tungib mu kopsudesse, kui püüan kujutleda end viie, kümne, kahekümne aasta pärast.

Kuigi see teeb mulle peaaegu otsa peale, tõmbun temast korraks eemale, et talle küpsisekarpi anda. „Sophie lahkel loal, meie lemmikkliendile.”

Ta tõstab ühe kotikese tänavalambi valgusvihu poole. „Küpsised. Oi kui tore. Aitäh. Ja palun täna minu poolt ka Sophiet.”

Ma ütlen talle, et pole tänu väärt, ja vabandan uuesti, südamest, et niimoodi kohale ilmusin. Et ma oleksin pidanud taipama, et ma ei mõelnud, et ma loodan siiralt, et ei seganud teda. „Ära muretse.” Ta paneb karbi Honda katusele. „Ma peaksin tagasi minema,” ütleb ta, aga ei tee seda. Miski hoiab teda paigal. Kiusatus. Hetk, mis on parem, kui ta oli arvanud, ja mis lausa nõuab, et see veel edasi kestaks.

Ta puudutab mind uuesti. Paneb käed mu kukla ümber, sikutab õrnalt mu juukseid. Näksab kiirelt mu alahuult. Süütab leegi mu alakõhus.

187

Mu hingamine muutub sügavamaks. Ma surun teda enda vastu, nii kõvasti, kui tuikavad käsivarred lubavad. Ma tahan teda, kogu täiega, ja ma tahan end kogu täiega talle anda.

Ta kohmerdab mu kampsuni kallal, mu särgi kallal. Pakilised sõrmed mu ihul. Tema külmus minu soojuse vastas. Ma sulen silmad.

Võib-olla ta tunneb seda, enne kui me seda kuuleme.

Tema huuled taanduvad. Tema käed hülgavad mu. Enne kui ma neist kumbagi teadvustan – enne kui ma teda igatsema hakkan –, jõuab see meieni.

Karjatus, nii kõrvulukustav, et rebestab öö lõhki.

188

33. PEATÜKK

Naine majas Ta ütleb sulle, kuidas Ceciliale tänupüha kohta valetada. „Ütle talle, et sa ei lähe oma perele külla,” õpetab ta ühel õhtul. „Ütle talle, et nad on reisil. Et nad on terve elu kõvasti tööd rassinud ja nüüd veedavad kõik pühad kruiisilaeval.”

Ceciliale ei lähe sinu tänupühaplaanid eriti korda. Ta räägib sulle sellest, mida ta sel ajal tavaliselt koos emaga tegi.

Enamjaolt tegi süüa isa, aga tänupüha – see oli ema rida, ütleb ta. Oli üks kindel soolatud liha retsept, kartulipuder, millesse jäeti ka õige natuke kartulikoori, iirisetükkidega küpsised, mida nad koos küpsetasid ja naabritele viisid.

Tema isa krigistab hambaid terve selle aja, kui tüdruk mälestusi heietab. Ta on kuidagi jäik, tema õlad on pinges.

Ta on isa. Ta on üksikvanem.

Pühade õhtul ta siiski pingutab. Omajagu. Ta katab laua, paneb sellele tavalise majapidamispaberi asemel korralikud salvrätikud, torkab need kalkunikujulistesse hoidjatesse, mille Cecilia on kunagi ammu kokku klammerdanud. Oranžid küünlad, punase servaga kuldsed pabertaldrikud.

189

Kalkuni asemel küpsetab ta hane. Üks töökaaslane lasi selle ise, ütleb ta. Pani sügavkülma ja müüs talle mõne päeva eest. Sul tõuseb sapp kurku. Sa torgid kahvliga oma taldrikul olevat liha, mis on valge ja krobeline. Sa sunnid end mäluma ja neelama, mäluma ja neelama. Sul pole lihtne süüa olendit, kes on metsas kinni püütud ja tapetud.

Rosmariiniporgandid. Värsked kartulid. Purgi jõhvikakaste, just selline, mis Ceciliale meeldib. Ta püüab. See on tema väike tüdruk, ja tal on vaja, et ta teda armastaks. Tal on vaja, et tütar oleks kuulekas, pime ja jumaldaks teda. Tal on vaja, et tütar näeks kõike, mida isa on tema rõõmustamiseks teinud.

Pärast õhtusööki vaadatakse filmi. Ceciliale ei meeldi pühadeaegsed klassikud. Sulle ka mitte. Kellelgi pole tuju vaadata suuri õnnelikke perekondi.

Cecilia sirvib valikut. Ta otsustab mingi jõuluteemalise romantilise komöödia kasuks. Üks noor inglise näitlejanna mängib selles naist, kes on kaotanud kontrolli oma elu üle, jäänud toppama mõttetusse ametisse ja oma õest võõrandunud. Välja ilmub uus kutt, kes on ilmselgelt surnuist üles tõusnud ingel ja tuleb teda päästma. Ta viib naise Londoni peale seiklema, tutvustab talle kõiki veidraid ja võluvaid asju, mille too on maha maganud. „Kas keegi on sulle kunagi öelnud,” küsib noor inglise näitlejanna ühel pimedal kõrvaltänaval ingli kannul astudes, „et sinus on midagi, mis meenutab natuke sarimõrvarit?”

Kena ingel vastab ei, „või vähemalt kunagi mitte rohkem kui korra”. See repliik ajab Cecilia naerma. Tema isa ei reageeri.

Võib-olla ta üldse ei kuulnudki seda. Võib-olla ta kirjutab sõnumeid. Sa ei tea. Sa hoiad pilgu ekraanil.

190

Sulle meenub esimene tänupüha pärast seda, kui ta su röövis. Umbes sel ajal taipasid, et see ei lõpe veel niipeagi. Et sinu kuuris veedetud aega loendatakse aastates, mitte kuudes. Sa püüdsid mitte mõelda oma perele – oma vanematele õhtusöögilauas, kes teevad nägu, nagu polekski midagi juhtunud. Kas su vend oli neile Maine’ist külla sõitnud või oli ta pühad kogu täiega vahele jätnud?

Varem olid sa osa suuremast tervikust. Tihti hoidsid just sina neid koos, oma isa, oma ema, oma venda. Tõstsid pärast riidu üldist meeleolu, tulid koju heade hinnetega, rõõmsate uudistega, materjaliga perekonna jõulukaardi jaoks. Kas nad jätkasid ilma sinuta? Või on su perekond lõhki läinud, sidemed lahti hargnenud, nagu see sageli pärast kohutavat kaotust juhtub? „Pagan.”

Ta tõstab pilgu oma telefonilt. Tema silmad tõmbuvad kissi. „Ma pean korraks välja minema,” ütleb ta üle telerihäälte. „Püsi siin.”

Näilikult ütleb ta seda Ceciliale, aga sa tead, et ta peab sind silmas. Tema telefon suriseb. Ta vaatab alla, siis uuesti üles. „Ma tulen kohe tagasi. Ma lähen toon lihtsalt ühe asja ära.”

Ta trükib rutuga, siis paneb telefoni oma tooli käetoele, et saapaid jalga tõmmata. Cecilia paneb filmi pausile. „Mis on?”

Ta tõstab pilgu, üks saabas jalas, teine käes. „Ei midagi. Üks sõber tahab mulle lihtsalt midagi anda.”

Tema näol on sama ilme nagu sel õhtul, kui ta su siia majja tõi, kui koridori teisest otsast kostis tema tütre hääl. Sa näed teda niisugusena haruharva. Ootamatult tabatuna kurja vaeva nägemas, et takistada oma kahe elu kokkupõrkamist.

191

„Ma tulen kohe tagasi.” Ta võtab võtmed. „Ma ei lähe kaugele.” Ja lisab aeglaselt, otsusekindlalt – sinu kõrvadele: „Ma käin ainult nurga taga ära.” Ta osutab majast läänekaarde, mingi tundmatu asukoha poole. „Ma tulen paari minuti pärast tagasi.”

Cecilia lehvitab talle põgusalt, tahtes juba filmi vaatamist jätkata. Sa noogutad tema isale kergelt.

Ta pigem hüppab kui astub ukse juurde, vaatab veel korra sinu poole ja läheb välja. Lukk klõpsab väljastpoolt kinni, mõttetu ettevaatusabinõu, mis hoiab eemale sissetungijad, aga – sa oled sellest teravalt teadlik – ei takista kellelgi majast välja minemist.

Su ajus lööb kihama. Mõtted laperdavad sinu ümber nagu sääsed, pininal, liiga kiiresti, et neid tabada. Sa kahmad nende järele, püüad neid ükshaaval fookustada.

Ta on läinud. Mitte kauaks, nagu ta ütles, aga ta on läinud. Te olete kahekesi. Sina ja Cecilia. Sa niheled diivanil, su sisikond kisub kokku, ja siis sa näed seda.

Tema telefon.

Tal oli väljaminemisega nii kiire, et ta unustas telefoni tooli käetoele.

Sa vaatad ringi. Tema auto võti ripub ukse kõrval. Aga ta ise?

Kus ta on?

Kui sa lähed majast välja – kui sa püüad põgeneda – kas ta näeb sind?

Cecilia tõmbab end sinu vastu kerra. Sa pingutad, et selgelt mõelda. Su aju kahlab pudrus, ujub siirupis. Kas sa saad tüdruku siia jätta?

192

Sulle tundub, nagu tõmbuks su rinnakorvis käsi rusikasse.

Sa jäid siia Cecilia pärast. Sel päeval, kui ta käeraudu korralikult kinni ei pannud. Sa ütlesid endale, et jääd siia kaamerate pärast. Selle pärast, et sa pole kindel. Selle pärast, et sa kardad. Aga sind oleks võinud ümber veenda. Sa oleksid võinud julguse kokku võtta.

Asi oli tüdrukus. Sa jäid siia selle tüdruku pärast. Nüüd sa tead seda. Ükskõik mismoodi sa siit ka välja ei vingerdaks, peab see ka tüdrukut kaasama. Sa tahad, et temaga midagi ei juhtuks.

Sa ei taha teda hetkekski oma pilgu alt välja lasta.

Vahetult enne väljaminemist osutas tema isa lääne poole.

Esimesel õhtul, kui ta su siia majja tõi, tulite vastassuunast.

Sa mõtled. Sa pead olema kindel selles, mida sa mäletad maanteest, rehvijälgedest, sellest suunast, kust te sinu arust tulite. Sa võiksid sõita itta ja liikuda mööda samu teid. Ta käskis sul silmi kinni hoida, aga sa tundsid seda enda all, auto sujuvat liikumist, mis tähendas asfalti.

Sa oled oodanud, et ta vea teeks. Sa oled olnud ettevaatlik. Sa oled oodanud, et olla kindel.

See peab olema õige aeg.

Kui sa praegu ei lähe – kui teda pole siin, aga tema telefon ja autovõtmed on sinu käsutuses, nagu ka põgenemisplaani piirjooned –, siis millal veel?

Sul hakkab kõrvus kumisema. Kui palju aega oled sa juba kõike läbi mõeldes raisanud – kaks minutit, kolm?

See peab nüüd juhtuma.

Sa võiksid jõuludeks kodus olla. See saab otsustavaks. See mõte oli viimane piisk, mida sul vaja oli. Sa haarad puldi ja

193

paned filmi pausile. Cecilia vaatab sind kulme kergitades, nagu küsiks: Juhtus midagi või?

Sa ei tea, kuidas teda ära rääkida. Kuidas talle öelda, et te mõlemad peate minema. Et on asju, mida sina tead, aga tema mitte, ja et ta peab sind usaldama.

Ka sina ise pead ennast usaldama. „Ma lähen välja,” ütled talle. „Autoga sõitma.”

Ta kortsutab kulmu. „Praegu?” „Jah.” Sa neelatad. Sa püüad rääkida sellisel selgel, tasakaalukal häälel, nagu keegi, kes käib alatasa autoga sõitmas, kelle auto on alati nurga taha pargitud. „Mulle meenus just ... üks asi. Ma pean minema.” See kostab su suus nii tõeliselt: ma pean minema ma pean minema ma pean minema. „Mul ei lähe kaua.”

Ta kehitab õlgu. Sa taipad, et ta on sellega harjunud, et täiskasvanud suvalistel õhtutundidel minema lähevad, teadmata põhjustel kaovad ja tulevad tagasi, nagu oleks see midagi täiesti loomulikku.

Siis ütled talle. „Sa pead minuga kaasa tulema.”

Tema laup tõmbub kipra. Ta ilme muutub selliseks nagu tema isal, kui too ärritub. Kui sa temaga räägid, temalt midagi palud. Ta on Cecilia. Ta on oma isa tütar. „Tule nüüd lihtsalt kaasa,” ütled.

Ta pöörab end uuesti ekraani poole. „Ma ei saa. Ma peaksin isale ütlema. Ja, ee ... film on ka pooleli.”

Ta on nii armas, nii viisakas. Keerutab, säästab su tundeid. Mõtleb välja vabandusi, selle asemel, et öelda ilmselget: Ma ei saa hilja õhtul koos võõra inimesega minema minna.

194

„Ära muretse,” ütled. „Su isa ei paneks seda pahaks.”

Tüdruk kortsutab kulmu. Sa valetad ja ta teab seda väga hästi.

Sa käid peale: „Sellest ei tule mingit probleemi.” Sul pole mingeid põhjendusi tema veenmiseks ega aega, et neid leiutada. Ta võib iga hetk tagasi tulla.

Sa pead minema. „Tule.”

Sa tõused püsti. Ta ei liiguta end. Ta on kolmteist. Mitte kümme, mitte kuus. Ta ei tule sinuga kaasa lihtsalt selle pärast, et sa nii ütlesid.

Sa müksad teda. „Lähme.”

Ta kohkub veidi. Sa ärritad teda, hirmutad teda. Ta tahab, et sa ta rahule jätaksid.

Praegu ei ole õige aeg järele anda. Seletada jõuab hiljem.

Praegu peab ta teadma ainult seda, et sa oled tema poolel, ja elu muutub paremaks, kui ta sinuga kaasa tuleb. „Siin pole midagi muretseda. See on ainult autosõit. Eks? Me läheme lihtsalt autoga sõitma.”

Sa tahaksid mõjuda veenvalt ja rahustavalt, aga sinu hääles on pinevus, mis ajab sind endast välja. Sa hakkad kannatust kaotama.

Kas sa püüad üksi põgeneda?

Kui Cecilia ei lase sul end päästa, kas sa päästad siis iseenda ega mõtle sellele enam kunagi?

Veel üks katse.

Sa istud uuesti tema kõrvale. Sa vaatad silmadesse, mis on poolenisti tema isa omad. „Kuula mind.” Sa räägid madalal häälel, su hingeõhk on kuum ja niiske, udu nähtamatul aknal. „See pole midagi 195

erilist. Lihtsalt üks väike autosõit. Selles pole ju midagi halba. Sa võid ka ilma temata aega veeta. Selles pole midagi halba, kui sa seda tahad.”

Ta tõmbab end kerra, põimib käed ümber säärte. „Sa ei tea pooligi asju.”

Sa ei taha talle rääkida oma teooriatest selle kohta, mis öösiti toimub. Sa tead, et sa võid eksida. Sa tead, et sa ei tea mitte midagi.

Sa püüad võimalikult leebelt rääkida. „Mulle meeldis ka oma vanematega koos aega veeta,” ütled. „Kui ma sinuvanune olin.” Sul hakkab kõris pitsitama. See tüdruk on siin ja takerdab sind paigale nagu tõruvähki kivi külge. Sa pead end selle maja küljest lahti rebima. Tüdruku tema küljest lahti rebima. Kiskuma ta välja nagu austri, üks prõksatus ja karp avaneb, niidid tulevad lahti. „Mina armastasin ka oma vanemaid,” ütled talle. „Armastan ikka veel. Ma armastan neid ka. Aga on täiesti normaalne olla omaette inimene. On normaalne tema juurest ära minna. Ainult natukeseks ajaks.”

Ta vaatab sulle otsa. Tema põsed on tulipunased, silmad raevust mustad. Issi tütar. „Sa ei saa aru. Sa ei saa millestki aru.” See pole talle kerge – sinu peale kuri olla. Ta väänab sõrmed ärevateks sõlmedeks. Valged nukid ja tulipunane nahk. „Sul pole aimugi, mismoodi see on.” Ta vaatab lakke, ja sinu süda puruneb miljoniks killuks. Ta võitleb pisaratega. „Keegi ei tea,” ütleb ta.

Tema hääl laperdab nagu taevast alla langev lennuk. „Keegi ei saa aru.” „Kuula mind.” Sa pead selle välja ütlema. Sa pead seda proovima. „Ma tean küll. Ma tean, mida ta sinuga teeb.”

196

Ta vaatab sind tühjal pilgul. „Mis asja?”

Sa ei saa teda millegi muuga üle kavaldada. Seda nutikat, metsikult ustavat tüdrukut. Ta ei taha muud, kui ainult armastada ja olla armastatud. Ja sa oled ta nurka ajanud. Sa sunnid teda valima, ja ta vihkab sind selle pärast. Sa ei heida seda talle ette.

Iga kude sinus kisub sind välismaailma poole, ja iga kude sinus kisub sind kohe selle tüdruku juurde tagasi.

Sa ei saa seda teha. Ükskõik kui väga sa seda ka ei tahaks, ei saa sa ilma temata ära minna.

Sa pead tema eest ise otsuse tegema. „Olgu.” Sa tõused püsti. Haarad tal käsivarrest ja hakkad tõmbama. „Lähme.”

Sa püüad oma häälele autoriteedi kaalukust anda. Sa püüad mitte liiga kõvasti pigistada, tõmmata nii, et see tema õlga ei kisuks. Sa ei taha talle haiget teha. Ei praegu ega üldse kunagi.

See lähebki korda, osaliselt. Ta peab diivanilt püsti tõusma. Aga ta hakkab sulle vastu, tirib vastassuunda. „Mida sa teed?”

Tema hääles kostab pigem raev kui paanika. Sa haarad vasaku käega tema teisest käsivarrest ja püüad poole suurema jõuga.

Sa oled tugevam, kui oleksid arvanud. Võib-olla tänu sellele, et oled nii palju söönud. Võib-olla on su lihased kasvanud. Võib-olla ei ole sa enam murtav. Suure tõenäosusega on asi su soontes voolavas adrenaliinis ja väljas ootava öise õhu tõmbes, sind kutsuvas asfaldis, millel sa varsti sõidad.

Sa võtad jõu kokku ja sikutad teda veel korra kätest.

Miski läheb valesti, väärarvestus – tema pahkluu tabab 197

mütsatusega kohvilauda. Ta vaatab sind nii reedetud pilguga, et pead silmad ära pöörama. Sa tegid sellele tüdrukule haiget. Seda poleks sa ealeski, mitte ealeski tahtnud teha, ei selles elus ega üheski järgnevas.

Enne kui sa jõuad vabandust paluda, lahvatab läbi maja hääl, haavatud, ürgne. Tundub, nagu kanduksid sinu enda viha ja valu, mis kõigi nende viie aasta jooksul on kogunenud, elektrivooluna sinu ihust tüdruku omasse. Ta karjub ja karjub ja karjub. Tema suu on ammuli ja silmad kõvasti kinni pigistatud ja ta karjub valjemini, kauem ja suurema raevuga, kui sa üldse kunagi kuulnud oled. Sa tahad, et ta lõpetaks, aga ometi oled sa tema juures, talle kogu selle hetke jooksul nii lähedal. Just siis, kui sa arvad, et tal saab õhk otsa, avaneb temas miski, uut õhku voolab juurde, ja ta hakkab uuesti pihta. Ta karjub nii, et see ajab sulle hirmu peale, aga samas päästab su ka salaja, põgusaks viivuks vabaks. Ta karjub teie mõlema eest.

198

34. PEATÜKK

Emily Me seisame teineteise kõrval. Paari hetke jooksul märkan ainult seda, et tema käed ei ole enam minu juustes, tema rind minu oma vastas, mis pärast meie lahkurebimist ikka veel jõuliselt kerkib ja vajub. Tema hingeõhk tõuseb ülespoole, soojad piisakesed jäises õhus.

Tegelikkus tabab mind külma dušina. See karje. Otse nagu mingist verisest õudusfilmist, kus kardin libiseb eest ja paljastab tumeda silueti, lihunikunoa välgatuse.

Me seisame keset tühja tänavat. Mis tahes selle karjatuse põhjustas, ei saa see olla kaugemal kui viissada jalga. Ma tardun paigale. „Mis see oli?”

Mu hääl väriseb. Tema keha on nihkunud karje suunas, mis, nagu ma nüüd taipan, tuli tema kodust. Tema nägu tõmbub pingesse. Siis näikse ta midagi kaaluvat, ja pinge tema näos kaob. „See on ilmselt minu tütar.”

Ma tõmban kulmu kortsu. Kuidas see võiks hea uudis olla?

199

„Ta näeb õudusunenägusid. Öised hirmuhood. Ta ju magas, kui sa mulle sõnumi saatsid, mäletad?”

Muidugi. Ma naaldun Honda vastu, jalad kergendustundest värisemas. Tema kolmeteistaastane tütar, kes ärkas halva unenäo peale. „Ma lähen vaatan, kuidas tal on,” ütleb ta.

Mu kergendustunne on nii suur, et hakka või itsitama, mu süda on rinnus kerge nagu heeliumipall. „Muidugi,” ütlen taas asjalikult. „Mine.”

Ma keeran autoukse lukust lahti ja libistan end juhiistmele. Ta ootab, kuni uks on kinni paugatanud, viipab mulle põgusalt ja hakkab maja poole tagasi sörkima. Ma vaatan küljepeeglist, kuidas tema samm muutub hoogsaks sööstuks. Missioonil olev isa.

Ma tagurdan kiiresti. Kostab mütsatus. Ma vajutan piduripedaalile, süda jälle kurgus. Kas ma sõitsin millelegi otsa?

Ma ei näinud midagi, aga äkki see oli orav?

Või inimene?

Kas ma sõitsin kellelegi otsa? Siinkandis on teed nii kuradi pimedad. Isegi kohtunik kurdab selle üle kogu aeg, anub linnanõukogult mõne uue tänavalambi võrra laristamist.

Ma jään seisma, tunnen, et hakkan kohe oksele, ja vaatan esirataste alla.

Minust uhab jälle üle kergenduslaine. See on küpsisekarp, seesama, mille ta pani mu auto katusele ja mille ta suure kiiruga ära unustas.

Ma hakkan sõitma. Kuigi ma tean, et see karjumine polnud midagi hirmsat, ei ole mul tuju üksi pimedal teelõigul peatuda. Ma sõidan otsejoones koju.

200

35. PEATÜKK

Naine majas Sa lased lahti kohe, kui Cecilia karjuma hakkab. Ajad sõrmed laiali. Lased ta loodusesse tagasi. Sa palud, et ta järele jätaks, kuss-kuss ometi, aga on liiga hilja. Tüdruk karjub, kuni ta tuleb tuppa, ähmane raevu kehastus, mis liigub otsejoones teie kahe poole.

See on kõige suurem viga, mida sa oled viie aasta jooksul teinud. Sa taipad seda otsekohe, pimestava selgusega.

Mida ta näeb: oma halavat last, oma silmatera, oma ainsat tütart, kes jätab korraga karjumise järele, ja sind tema kõrval, kössis, anuvad käed asjatult tõstetud.

Uks langeb tema järel pauguga kinni. Üks, kaks, kolm sammu, sellest piisab. Ta astub sinu ja oma lapse vahele, haarab kummalgi randmest kinni.

Cecilia püüab seletada, puterdades ja kokutades. Pole midagi, ütleb ta, kõik on korras. Mulle lihtsalt tundus, et ma nägin midagi, ja ma ehmusin ja hakkasin karjuma, aga ma nägin valesti. Ma ei saanud haiget, keegi ei saanud haiget, issi, Rachel lihtsalt püüdis, ta lihtsalt püüdis aidata.

201

Tüdruk taipab seda vaistlikult teha. Ta valetab, lootes sind päästa.

Tema isa hingab pikalt välja. Laseb lahti nii Cecilia kui ka sinu käe. Tema rind kerkib ja vajub, kerkib ja vajub, kui ta püüab aeglasemalt hingata.

Ta naeratab. See kõik on ainult näitemäng. Sa tunned seda ikka veel, kesta all tukslevat raevu. Tema ninasõõrmed on laienenud, pilk fookusest väljas. „Kõik korras?” küsib ta rahulikul häälel. Isa häälel.

Tüdruk noogutab.

Ta pöörab end sinu poole, nagu ootaks sinult vastust samale küsimusele. Ainult moe pärast. Ainult tüdruku heaks.

Ka sina noogutad.

Ta suunab tähelepanu uuesti tütrele. „Mine õige natukeseks oma tuppa.”

Tüdruk jääb nõusse, lippab tagasi vaatamata minema. Ta tegi, mis võimalik.

Cecilia toa uks läheb ülemisel korrusel kinni. „Palun vabandust,” sosistad. „Just nii ongi, nagu ta ütles, ta arvas, et nägi midagi, ja hakkas kartma ja ...” „Jää vait.” „Palun vabandust,” ütled talle, ja veel kord: „Palun väga vabandust.”

Ta ei kuule sind. „Mida kuradit sa tegid?”

Ta laseb käed käiku. Haarab sinust kinni, raputab sind.

Enne teda sa ei teadnud – ei saanud kunagi täielikult aru sellest, mida see tähendab, kui laastavalt lihtne see on, kui keegi on sinust füüsiliselt tugevam. Sind polnud kunagi teise

202

inimese rusikatega tühjaks kohaks tehtud. Sinu õlgu poldud kunagi raputatud nii tugevasti, et sa nikastad kaela ära. „See oli arusaamatus,” ütled. „Ma püüdsin lihtsalt ...” „Ma ütlesin, et jää vait.”

Ta lükkab su vastu seina, vaikiv, kalk.

Kui see oleks võimalik, jookseksid üles oma magamistuppa nagu Cecilia. Sa kaoksid tema elust, lubaksid tal sind korraks ära unustada. Aga see ei ole võimalik, sest see tuba kuulub talle ja maailm kuulub talle, ja ta tahab, et sind enam ei oleks, aga ta tahab ka seda, et sa oleksid siin, siinsamas, kus ta sind näeb.

Tema käsivars litsub su kõri peale. Pressib ja pressib ja pressib, kuni su silme ees hakkavad tantsima mustad täpikesed.

Ta on seda ka varem teinud, aga alati viimasel hetkel lahti lasknud. Seekord mitte.

Sa ei saa hingata. Tundub, nagu poleks sa seda kunagi üldse osanudki. Sa püüad ja püüad ja püüad, aga sinu trahhea seinad on sisse langenud ja midagi ei pääse läbi.

Sinust vallandub hoiatavaid hääli. Kurinaid. Midagi kiunumislaadset. Viimase hetke hääli. Suremise hääli.

Kümme sekundit. Sa kuulsid seda kord ühest taskuhäälingusaatest. Sul on kümme sekundit aega teadvuse kaotamiseni. Selleni, kui su keha libiseb sul igaveseks käest ja sul pole enam mingit võimalust seda päästa.

Sa ei palu oma käsi, et need liiguksid, ega ka jalgu mitte.

Nad lihtsalt teevad seda. Sa ei saa sellest aru, enne kui tunned, et tema haare annab järele, kriipsu võrra.

Sa kuuled end õhku ahmimas, enne kui tunned, kuidas

203

õhk viimaks su hingetorru pääseb. Sa köhid. Läkastad. Hingad uuesti sisse.

Sa oled nii keskendunud enda uuesti ellu äratamisele, et unustad mõneks hetkeks tema juuresolu.

Ta tuletab seda sulle meelde.

Sa lükkasid ta eemale, just äsja. Sa võitlesid vastu, ainult natuke. Ja see ei meeldinud talle. See ei meeldinud talle mitte üks raas.

Ta hakkab uuesti pihta. Üks käsi ümber su vöökoha, teine su suul ja ninal. Lämmatab su läkastamist. Jätab su veel kord õhust ilma. „Pea lõuad,” sosistab ta sulle kõrva. Ta on sinu taga, kogu keharaskusega su selja peal. „Pea. Oma. Kuramuse. Lõuad.”

See mees tahab, on alati tahtnud, ainult seda, et sa lõpetaksid rääkimise. Lõpetaksid liigutamise. Ta lihtsalt tahab, et sa lõpetaksid.

Kuurist väljaspool ellujäämise neljas reegel: Sa ei tea.

Mis tahes see siis ka poleks, oled sa seda just rikkunud.

Kogu jõudu kokku võttes nõksatad pea paari tolli võrra vasakule. Teie pilgud kohtuvad viivuks. See mees. Ta oleks pidanud sind juba ammu ära tapma. Ta saab sellest nüüd aru, ja sina samuti. Nii ilmselge, nii vaieldamatu. Sinuga pole olnud muud kui üks häda teise otsa.

Tema vasak käsivars põimub ümber su kaela. Sa tunned kuklas survet – ilmselt tema parem käsi. Kägistusvõte. Sa oled tal kägistusvõttes.

Sa ei saa end liigutada. Sa suudad vaevu mõelda.

Sa ei tea, kas sa hingad. Seda teadmist sul ei ole. Sul on ähmaseks muutuv nägemine ja nõrgemaks jäävad käed204

jalad ja tukslemine sinu kõrvus – sinu veri, iga südamelihase kokkutõmme nagu kitarrikeele plõnn.

Sa oled seda häält üleni täis.

See muutub aeglasemaks. Üks löök teise järel, aina harvemini.

Veel viimane katse, valgusesähvatus, mis kiigutab su selgroo tema rinna vastu.

Ja siis ei midagi.

Kõik läheb mustaks.

205

36. PEATÜKK

Cecilia Kui ma väike olin, õpetas isa mind lugema. Ta küsitles mind igal õhtul: mis hääliku saab siis, kui „I” ja „N” on kõrvuti?

Aga kaks „O-d”? Ja kaks „E-d”? Hiljem õpetas ta mulle sõnu.

Toitude kohta, looduse kohta, taimede kohta. Ehituse kohta, arstiteaduse kohta, elektri kohta. Ükskord nägime oma koduhoovis valju häält tegevat harakat – ma olin vist umbes kuue- või seitsmeaastane – ja ta ütles mulle, et seda kutsutakse kädinaks, et harakad kädistavad.

See sai mulle täitsa kinnisideeks. Mingi aja jooksul tundsin huvi ainult selle vastu, kuidas kutsutakse eri lindude häälitsemist. Tuvi kudrutab. Kägu kukub. Isa printis internetist terve nimekirja välja ja õpetas mulle iga päev uue sõna. Varblane sirtsub või sädistab. Lõoke lõõritab. Öökull huikab. Ööbik laksutab. Sellest sai meile päris oma mäng, mida mängisime iga kord, kui ta mind kusagile sõidutas.

Tema ütles pasknäär ja mina ütlesin kätsutab, pasknäär kätsutab. Pääsuke? Pääsuke vidistab. Metsis? Metsis naksutab ja ihub. Öösorr? Soristab. Vares? Vaagub. See oli mu lem-

206

mik. Vares vaagub. Varesed on täiega gootid. Nende hääl lihtsalt peab olema vaakumine, nagu nad vaaguksid surma.

Me tülitseme, mina ja isa.

Muidugi tülitseme. Ta on ju mu isa. Aga ma tean, et ta armastab mind.

On tütreid, kes ei saa kunagi teada, mida tähendab, kui sind niimoodi armastatakse. Ma ju kuulen, mida teised koolis räägivad. Nende lugudes on isad alati taustal, teevad õhtuti kaua tööd, tulevad spordivõistlustele ja pidudele rohkem külaliste kui tõeliste vanematena.

Mina tean seda alati. Vahel mõtlen, et see on ainuke asi, mida ma tean raudkindlalt oma elu lõpuni. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, kas ma suren vana või noorena, haige või tervena, õnneliku või õnnetuna, abielus või üksi. Kui keegi peaks küsima – kui ma näiteks kuulsaks saan ja korraga tahavad kõik teada, mismoodi ma end tundsin, enne kui nad mu nime teadsid –, on midagi, mida võin öelda täie kindlusega.

Siis ütlen kogu maailmale, et mu isa armastas mind.

207

37. PEATÜKK

Naine hädaohus Ta viib sind metsa.

See juhtub nii: ta laseb su kehal, mis on lõtv nagu kaltsunukk, elutoa põrandale libiseda. Haavatuna, kuid hingavana.

Sest sinuga on selline asi: sa ei lõpeta kunagi hingamist.

Ta libistab ühe käe su selja alla, paneb teise su põlvede alt läbi. Võib-olla kannab ta sind niimoodi autosse. Või siis heidab su üle õla nagu kartulikoti. Sa pole mingi õrn väike olevus. Sa tead, mis sa oled: ülesanne, mille taha tuleb teha linnuke. Probleem, mis tuleb lahendada.

Või äkki ta togib sind ja sa avad silmad, mitte veel päris teadvusel olles, aga piisavalt ärkvel, et jalule tõsta. Võib-olla komberdate koos auto juurde, sinu käsi üle tema õlgade, tema sõrmed tihedalt su randme küljes, teine käsi su vöökoha ümber. Võib-olla näete välja nagu sõbrad pärast linna peal veedetud õhtut – sina oled maani täis ja tema toimetab sind turvalisse kohta.

Uks läheb lahti. Külm õhk riivab su nägu. Sa kuuled tuule sahinat puuokstes, aga ei näe midagi. Mitte ühtegi lehte.

Keegi on kustutanud tuled sinu peas, sinu aju on katkiste 208

elektripirnide pundar. Sa nutad hääletult nuuksudes. Kui see on nüüd minek, on sul vaja veel viimast korda puid näha.

Sul on vaja, et nende juured sulle tasakaalu annaksid, nende lehtede mahe õõtsumine sind magama uinutaks.

Ta paneb su kõrvalistmele istuma. Su pea vajub vastu akent, klaas tundub su naha vastas nagu jääpurikas. Ta hoiab su ülakeha püsti, et turvavöö üle su rinna tõmmata. Mis tähtsust sel on, tahaksid küsida. Mis vahet sel on, kui auto peaks teelt välja sõitma ja sa lendad läbi tuuleklaasi välja?

Sind poleks enam ja tema ise ei peaks lillegi liigutama.

Aga ta ei ole mees, kes jätaks asjad saatuse hooleks. Ta lajatab sinupoolse autoukse kinni ja läheb teisele poole.

Kui see nüüd tõesti juhtub, siis on tema viimane inimene, kes näeb sind elusana. Viimane inimene, kes näeb sind silmi pilgutamas, neelatamas. Viimane, kes vaatab, kuidas su rind metronoomina kerkib ja vajub.

Kui sa otsustad midagi öelda, on ta viimane inimene, kes kuuleb sinu hääle kõla.

Kas on midagi, mida sa tahaksid südamelt ära saada?

Midagi, mida sa tahaksid kellelegi öelda, enne kui on liiga hilja?

Ta käivitab auto.

Mul oli ema, võiksid talle öelda. Mul oli isa. Nagu sinu tütrel. Mul oli isa. Mul oli vend. Ma sündisin ühel tormisel suveööl. Mu emal oli rase olemisest juba täiesti kõrini. Ta tundis kergendust, et ma lõpuks ometi maailma tulin. Ta oli ka õnnelik, aga eelkõige tundis siiski kergendust. Minu sünd tähistas äärmiselt ebamugava aja lõppu.

Sina ei näinud seda kunagi, aga mu elu meeldis mulle väga. See ei olnud täiuslik. See oli mugav, kuigi mitte alati 209

kerge. Mu esimene poiss-sõber tegi mulle haiget ja mina vastasin talle samaga, üksainus häälsõnum tema automaatvastajas, raevukas hüüumärk, mis lõpetas noore armastuse. Mu vend tegi ise endale liiga, kaks korda, ja siis tegin ka mina talle liiga.

Ma otsisin oma kohta maailmas. Vahel tundus, et olen selle leidnud, aga siis hakkasin muretsema, et see võetakse minult ära. Üks võõras tegi mulle liiga – mitte sina, keegi teine juba varem. Sa ei olnud ainus. Sa ei tea seda. Sa pole kunagi küsinud ja mina pole sulle kunagi rääkinud. Aga ma teadsin, mis tunne see on, enne kui sina mu leidsid. Ma teadsin, mis tunne see on, kui keegi võõras, keegi, keda sa pole kunagi varem kohanud, otsustab, et osa sinust jääb igaveseks talle kuuluma.

See oli ainus viga, mis sa tegid, sel päeval, kui ma sinuga kohtusin. Sa arvasid, et üllatad mind. Sa arvasid, et enne sind pole minuga kunagi midagi halba juhtunud. Aga ma teadsin, kuidas see käib. Ma sündisin linnas, mis tappis Kitty Genovese’i; oli neid, kes kuulsid teda karjumas, kuid ei julgenud politseiga rääkida, või siis arvasid nad, et eksivad või seda, et helistamisest poleks mingit kasu. Kitty Genovese’i õppetund mulle: kui maailm sinu eest ei hoolitse, ei saa sina teiste eest hoolitseda.

Ma tegin oma esimesed sammud pargis, kus ühel 1986. aasta augustihommikul leiti kaheksateistaastase tüdruku laip, mitu tundi pärast seda, kui ta oli lahkunud baarist koos ühe tuttava poisiga. Sama pargi kõrval kulgeval tänaval tulistas 1980. aastal seda kuulsat lauljat mees, kelle taskus oli minu teismeliseaastate lemmikromaani pehmekaaneline väljaanne.

210

Nii et ei, kui sina mu leidsid, ei tulnud see mulle üllatusena. Muidugi leidsid sa minu. Kellegi teele pidid sa sattuma, ja sa sattusid minu teele.

Auto peatub. Mootor jääb seisma.

Minu sünniaasta: 1991. Ma vaatasin kunagi Wikipediast järele, mis sel aastal juhtus. Lugesin seda nagu horoskoopi.

Ma tahtsin teada, millise egiidi all ma olin sündinud.

Võib-olla sa mäletad. Giantsid võitsid Super Bowli. Dick Cheney tühistas lepingu, mis puudutas mingisugust viiekümne seitsme miljardi dollarist sõjalennukit. Tapjareaktiivi, salapommitajat, hävitamiseks loodud masinat. Kas saad aru, kuhu ma sihin?

Sel aastal tunnistas see naine – tead küll, kes: Charlize Theron mängis teda ühes filmis –, et on tapnud seitse meest.

Nad peksid teda, ütles ta. Nad püüdsid teda vägistada. Tal ei jäänud muud üle.

See oli suurte rahutuste aeg. Taustal toimus operatsioon „Kõrbetorm”. Vandekohus mõistis süüdi Mike Tysoni. Politsei vahistas Jeffrey Dahmeri. Euroopas lagunes Nõukogude Liit.

Kui armetu see maailm küll oli. Kui kaootiline. Ma armastasin seda siis ja armastan ka praegu. See on ainuke asi, mida sa minult kunagi ära ei võtnud. Ma lakkasin teisi inimesi armastamast. Ma lakkasin iseennast armastamast.

Ma lakkasin oma peret armastamast, kui nende armastamine muutus liiga raskeks. Aga ma ei lakanud kunagi armastamast seda suurt, absurdset, ilusat kooslust, mille me kõik koos moodustame.

Ma ei tea, miks sa seda nii isiklikult võtsid, solvanguna nii sinu enda kui sinu uskumuste pihta – seda, kui statistiliselt ebatõenäoline on inimelu võimalikkus maal.

211

Kostab ohe ja tema turvavöö klõpsatus. Sammud väljas, mis lähevad ümber auto. Kõrvalistuja uks läheb lahti. Ta tõstab su autost välja. Sa ei näe midagi, aga sa mäletad metsa – oma lemmikkohta enne seda, kui ta su röövis, kõige kõrgemaid puid, kõige pehmemat rohtu.

See maapind ei ole pehme. Sa maandud sellele mütsatusega. Su pealuu prahvatab millegi vastu – juurte, kännu, võib-olla kivi. Sa tead ainult seda, et su pea lööb tuld välja ja sellest lahmab verd ja see kõik on nii kohutavalt valus.

Sa ei saa aru, miks on tarvis seda nii valusalt teha.

Aga sina ei tee reegleid. Pole kunagi teinud.

Siin sa siis lõpetadki, värisev kuju maapinnal. Varsti on kõik läbi. Ta teeb, mida ta peab tegema, ja siis sa lähed.

Lõpuks ometi.

Sa pole praeguseni taibanudki, kui palju energiat läheb vaja ellujäämiseks. Kui väsinud sa oled klammerdumast oma tuksuva südame, oma hingavate kopsude külge, kui loodusjõud sinu vastu aina uusi salanõusid sepitsevad.

On aeg minna.

Sa kuuled relva klõpsatust. Rohu sahinat enda kõrval.

Tema käsi liigub su kukla alla. Sa tunned tema keha soojust enda oma kõrval, metalli külma serva oma meelekoha vastas.

Kas nii see juhtubki? Sa oled alati arvanud, et see relv on tal ainult moepärast. Sa mõtlesid, et ta teeb seda oma kätega, pigistab, ootab, vaatab, kuulatab õhuahmimist, sisinat, millega õhk kehast igaveseks lahkub.

Võib-olla oled ta nii välja vihastanud, et tal ei jätku selleks enam kannatust. Võib-olla tahab ka tema, et see lõpeks võimalikult kiiresti.

212

Ta liigutab end. Tema hingeõhk, kuum ja kurnatud, tabab su kõrva. Ta sosistab midagi kuuldamatut. Sa ootad. Kujutled kõmakat, tulevärki silmalaugude all, valusähvatust, mis su pealuu pooleks lööb. Sa ootad ja ootad, aga seda ei juhtu. Üks mõte tungib sinust läbi.

Kas ta pillas just relva maha?

Tema sõrmed liiguvad üle su kuklanaha, lõhkilöödud kohas. Su ajus lahvatab valu. See kiirgab kogu sinu kehasse, toob kaasa külmavärinad ja iivelduse ja oiged, ja sa ei tunne oma varbaid ja sa ei tunne oma käsi ja sa ei tunne oma käsivarsi ja siis, ei midagi.

Sa kaod pimedusse.

213

38. PEATÜKK

Naine, väga ammu Kui su vend sind vältima hakkab, paned end psühholoogiakursusele kirja. Seda õpetav professor tegeles varem traumajärgse stressihäire all kannatavate veteranidega. Ühel päeval seletab ta traumat sõnadega: see on see, mis juhtub pärast seda, kui näed end suremas. Sa näed pealt omaenda surma lugu, ja see tundub nii tõene, et muudab sind igaveseks.

Sa ei saa sellest aru, kuni korraga saad. Ühel laupäevaõhtul õnnestub Juliel sind välja minema veenda. Tal on uus tüdruksõber. Ta suudleb seda tüdrukut tantsuplatsil sinu silme ees. Sinu sõber – sinu parim sõber, ainuke inimene, kellega sa suudaksid koos elada – on esimest korda armunud. Sa teadmine tekitab sinus tunde, nagu oleksid saanud hinnalise kingituse.

Su sõrmed muutuvad tuimaks. Sa ei saa kohe aru, mis toimub. See käib nii: sa hakkad minema libisema, aga sa ise ei taipa seda, ja selleks ajaks, kui taipad, on juba liiga hilja.

Mingisugune kummaline rahu mähib su endasse. Sa heljud

214

tantsuplatsi kohal ja nähtamatu loor eraldab sind ülejäänud inimestest. Kõikide tulede ümber lainetavad sinised halod.

Paari minuti jooksul tunned end rahulikult, aga siis hakkab sul imelik.

Sa lähed tantsuplatsilt ära. Paned oma joogi lähima laua peale. Sinu jook – sa ei jätnud seda hetkekski valveta. Aga sa ei hoidnud sellel ka kogu aeg kätt peal. Klaasil ei olnud kaant. Sa tantsisid. Sa jätsid ukse pisut poikvele, õige pisut, nii et keegi võõras sai sellest sisse lipsata ja sulle liiga teha.

Sa lähed õue. Sul on vaja külma tuuleiili, pakaselist õhupuhangut, mis sind ärkvele raputaks. Kirdetuult, mis näpistaks su põski, meenutaks, et sa oled elus. Aga sel õhtul on õhk soe ja kleepuv, ja su pea valgub siirupit täis.

Sa viipad endale takso. See tundub korraga nii jahmatav kui kergendust pakkuv, et sa sellega hakkama saad.

Taksos istudes pendeldad teadvusel ja teadvuseta oleku vahel. Miski ei valuta, aga kõik on valesti. „Härra,” ütled juhile. „Palun, härra.” Ta heidab sulle kõrvalpeeglist pilgu. Sa ei mäleta tema nägu. Tema nägu ei tule sulle enam kunagi meelde.

Sa palud teda: palun, härra, kas te helistaksite mu sõbrale – keegi pani vist midagi mu joogi sisse. Need sõnad tunduvad sulle endalegi uskumatuna. Taksojuht peatub teeservas – vähemalt sinu arust. Ta annab sulle oma telefoni.

Sa trükid Julie telefoninumbri nii kiiresti kui suudad, enne kui see igaveseks su ajust kaob. Ruttu, ütleb su keha sulle, sa pead kõik numbrid kätte saama, enne kui ma kustun. Sa mõtled: kustun, ja su keha ütleb: Jah, kus ... ja kõik läheb pimedaks.

215

Sa ärkad erakorralise meditsiini osakonna voodis nagu mingi arstiseriaali tegelane. Julie murelik nägu kummardub su kohale. „Kas sa kuuled mind?” küsib ta, ja selgub, et sa oled juba mõnda aega mingil määral ärkvel olnud, aga sa lihtsalt ei mäleta seda. Selles kohas, kus peaksid olema mälestused, on must auk. See ei täitu kunagi. Sinu elufilmis jääb ekraan mitmeks minutiks mustaks. Sa tunned, et sind on röövitud, nagu oleks sinult midagi väga väärtuslikku ära võetud.

Kellegi kinnastatud käed sikutavad sind õlast. Sa pead istukile tõusma. Sa pead särgi üles tõmbama, et nad saaksid su rinnale elektroodid kinnitada. Sa pead käe vereproovide andmiseks välja sirutama. „Ma ei taha vereproove,” ütled neile. „Ma minestan isegi siis vereproovi andes ära, kui ma end hästi tunnen.” Nad ei anna järele, ja mida rohkem sa vastu puikled, seda vähem nad sind kuulavad. Sind toodi siia kanderaamil ja sinu hingeõhus oli tunda alkoholilõhna. Sinu sõnadel pole vähimatki tähtsust. „Ma ei ole nõus,” ütled. „Ma ei ole nende analüüsidega nõus.” Üks õevormis mees pööritab sinu poole silmi.

Sa ütled Juliele, et hakkad kohe oksele. Kusagilt ilmub välja plastist kauss. See on juba poolenisti täis; ilmselt öökisid sa ka varem. Sa kõõksud välja sapinire. Su magu on tühi, aga sinu kõhulihased tõmbuvad ikka veel kokku. Sa tood kuuldavale kohutavaid häälitsusi, ainult kurgust, ilma hääleta. Sa oksendad nii meeletult, et su kõhulihased on järgmisel päeval hellad. Öökimise vahele seletad, mis juhtus. Sa sõnastad seda erinevalt. Mind uimastati. Mu klaasi pandi korgijooki. Keegi pani midagi mu joogi sisse. Mitu tundi hiljem, kui oled

216

valmis väljakirjutamiseks, antakse sulle paber diagnoosiga.

Sellel on kirjas – jääb alati olema – „alkoholimürgitus”.

Keegi ei usu sind.

Julie kutsub Uberi. Kui te olete koju jõudnud, ütleb ta, et pärast duši all käimist tunned end paremini. „Pese see haigla endalt maha,” ütleb ta. Sa pesed oma keha, aga juuste ettevõtmiseks oled liiga väsinud. „Homme,” ütled Juliele. „Ma teen seda homme.”

Su pea puudutab patja. Ja korraga tunnetad ebakõla – kõik on tavaline, kõik on erakordne. Sul on väga vedanud, et oled elus. Väga vedanud, et magad oma voodis.

Järgmine päev on hägune. Sa ärkad peavaluga. Sööd saiakest, mis käib suus ringi. Lähed jalutama. Sinu ja maailma vahel on suur kuristik. Maailm on siinsamas, aga sa ei saa seda puudutada. Sa ei tea enam, kuidas selles eksisteerida.

Sa ei tea seda veel, aga sinus on katkiseid kohti, mis ei hakka enam kunagi tervena tunduma.

Sa ei tea seda veel, aga see ei ole sinu elu suur tragöödia.

See on see osa, mida ta ei osanud ette aimata. Sel päeval seal metsa lähedal oli tal vaja, et sind üllataks, šokeeriks see võimalus, et keegi võiks tahta sulle liiga teha.

See, mis klubis juhtus, muutis sind. Selleks ajaks, kui tema su leidis, oli sinust alles ainult see osa, mis teadis, kuidas ellu jääda.

217

39. PEATÜKK

Naine majas Külm, kõva pind sinu selja vastas. Vaikne metallikõlin su pea kohal. Su kukal lööb tuld välja. Su silmalaud on rasked. Su keha on üks suur haav.

Kõik on ähmane. Tumedad seinad ja mingid veel tumedamad kujud – mööbel?

Kastid.

Virnade kaupa kaste. Tooli piirjooned. Miski, mis võiks olla tööpink, seinale riputatud tööriistad. Ülevalt kostab hääli – ühe, ja veel teisegi inimese omi.

Sa oled selles majas. Selle sisikonnas.

Kelder. See peab olema kelder.

Sa liigutad end imenatuke ja võpatad. Kõik kohad valutavad.

Aga sa oled elus.

218

40. PEATÜKK

Naine majas Sa ei tea, kui palju päevi möödub. Sa ei tea, mida ta oma lapsele räägib. Sina ei peagi midagi teadma. Sa oled nii väsinud kõige talumisest. Tema valede toetamisest, kaasamängimisest.

Nii ausad pole te teineteise ees kunagi varem olnud.

Ta tuleb sisse, aga ei ütle sõnagi. Ta toob sulle vett, vahel suppi. Ta toidab sind. Tõstab su huulte juurde veetopse ja lusikaid kanapuljongiga. Ta kergitab sind oma käevangu istuma. Kui sa vedelikku kurku tõmbad, patsutab ta sind seljale, abaluude vahele.

Vahel arvad, et ainult seda ta tahabki. Kedagi omada, üleni ja viimseni. Seda, et keegi teda vajaks, ainult teda.

Küllap ta selle pärast ei teinudki seda. Seal metsas. Ta nägi sinus midagi, mis oli veel huvitavam kui surm. Valu, ja sinu võime seda lõputult tunda ja välja näidata. Ta hellitab lootust, et sa saad jälle tervikuks, aga ainult tingimusel, et just tema saab sind uuesti kokku panna.

Kuurist väljaspool ellujäämise viies reegel: tema peab sind vajama vähemalt sama palju kui sina teda. Ühel hommikul, kui Cecilia on kooli läinud, viib ta su vannituppa ja kallutab vanni kohale. Su pea peale, kõrvadesse ja suhu langeb veejuga. Sa tunned vere maitset. Ta peseb su juukseid, õrnalt peanahka silitades. Aga see on 219

siiski tulivalus. Sa võpatad, ja ta ütleb: „Ära liiguta, ära liiguta – see läheb kiiremini, kui sa paigal püsid.”

Pärast seda hakkad oksele. Ta haarab sul õlgadest ja suunab WC-poti kohale. Võtab ühe käega su juustest kinni ja hoiab neid, nagu oleks sul pohmell ja tema oleks sinu sõber, nagu sa oleksid haige ja tema oleks sinu ema. Su kõhulihased tõmbuvad nii järsult kokku, et sa ei saa hingata. Sa öögid aina edasi ka siis, kui oled juba täiesti tühi, valjud, valusad öögatused kajavad WC-potist alla. Sa haarad tal käest kinni.

See on refleks. Sa ei saa arugi, et seda teed, enne kui ta õrnalt su kätt pigistab.

Koos tulete sellega toime.

Ta viib su magamistuppa, paneb voodisse pikali. Ei mingit puupõrandat enam. Sa lased endal madratsi sisse vajuda, tunned pehmet kangast põskede vastas. Las see tekk siis neelab su alla, kui ta just peab. Las tuba langeb su peale kokku. Sa lased sel kõigel endaga juhtuda.

Sa ei võitle enam vastu.

Ta paneb peopesa su laubale. Sul on tõusnud palavik. Su nägemine muutub ähmaseks. Iga kord, kui proovid istukile tõusta, avaneb maapind su all. Sa ütled talle, et sul on vaja kellegi abi, arsti, ükskõik kelle. Ta ütleb, et ära muretse. Kõik saab korda, ütleb ta, kui sa vaid maha rahuned.

Su aju on leekides. Sa oled haavatud ja tema on siin ja sul on külm, nii väga külm, kuigi ta paneb sulle veel ühe teki peale. Su sisemus külmub kurbusest kinni. Pisarad hakkavad voolama. Sa nutad iseenda pärast, Cecilia pärast, tema surnud ema pärast, nende naiste pärast, keda ta nüüd jahib.

See kõik sajab sulle otsa, üks kurbus teise järel, kuni ta küsib, mis lahti.

220

„Sinu naine,” ütled nuuksatuste vahel. „Sinu vaene naine.”

Midagi muud sa öeldud ei saa. Ta vakatab ja vaatab sulle teravalt otsa. „Mis mu naisega on?”

Sa püüad seletada, teda enda valu tõusulaine alla vedada. „Ta oli nii noor,” ütled talle. „Nad mõlemad olid. Sinu naine ja sinu laps. Mul on su lapsest lihtsalt nii kahju.” Ja sa mõtled seda siiralt. Sa tunned selle tüdruku kaotust sama teravalt nagu omaenda ema puudumist. Kas sul üldse ongi enam ema?

Ja kui ta on veel elus, kas ta loodab ikka veel, et ka sina oled? „Vähk,” ütleb ta. „Vastik värk.”

Vähk, tahaksid öelda. Kas tõesti?

Sa vaatad teda silmi kissitades läbi oma palavikuhämu.

Sa arvasid, et võib-olla tegi ta seda ise. Võib-olla tappis tema oma naise ära. Aga ta räägib tõtt. Te kaks pole kunagi varem teineteisega nii lähedased, nii otsekohesed olnud.

Ta tõmbab teki su jalgade peal sirgeks. „Vahel lihtsalt ei vea,” ütleb ta. „Ta sai sellest ühe korra jagu, aga see tuli viie aasta eest tagasi.”

Sa ei karda enam. Sul on kõigest sellest plaanide haudumisest nii kõrini, et sa ei jaksa end enam ühestki päevast läbi sepitseda.

Ja seepärast sa ütled talle. Õhtul hiljem, kui ta tagasi tuleb, ütled talle. „Sa tegid seda valesti. Ühel päeval. Sa ei kontrollinud käeraudu.”

Ta istub sinu kõrval voodil. Kõristab käte vahel valuvaigistipurki.

221

„Need olid lahti,” räägid edasi. „Täiesti lahti. Ma oleksin võinud ära minna, et sa teaksid. Aga ma ei läinud.”

Ta paneb rohupurgi käest ära. Ta ohkab – puhub hingeõhku sinu näole, sinu kaelale, sinu rinnale. Ta kummardub sinu kohale ja sosistab sulle kõrva. „Ma tean.” Ühe põgusa hetke vältel näed valgust. Sind läbistab vapustav mõte, sisenemishaav, väljumishaav. See raputab su ärkvele. See teeb sind olematuks, kogu sinu geomeetria, sinu sirgjooned ja kõverused ja nurgad langevad kolinal maha.

Ta ei teinud viga.

Ta sai sellest ühe korra jagu, aga see tuli viie aasta eest tagasi.

See teave kulgeb sinust läbi öösel.

Selle kohalejõudmine võtab aega, aga kui see juhtub, levib see kogu sinu olemuses laiali nagu põletik.

Viis aastat.

Sa mõtled.

Just siis leidis ta sinu.

Ta kavatses su ära tappa, aga ei teinud seda.

Temaga juhtus midagi. Asju, mida ta ei saanud takistada.

Surm oli see, mis temaga, tema rajatud perega juhtus. Ja ta ei saanud sinna midagi parata.

Ilmselt võttis see tal pidurid pealt.

Tal oli vaja kontrolli. Selles tema puhul asi ongi. Ta peab otsustama, kus üks naine algab ja kus ta lõpeb. Ta peab kõike otsustama, ja sellest puhta nahaga pääsema.

Ta sai su kätte. Sa olid tema autos.

Ta kavatses su ära tappa, aga ei teinud seda.

222

41. PEATÜKK

Naine, kellel ei ole numbrit Sa otsid teda. Seda inimest, kes su joogi sisse korgijooki pani. Sa oletad, et ta on noor mees. Kui tõenäoline see on?

Sa püüad seda välja selgitada. Sa võtad oma läpaka ja otsid välja „korgijoogi statistika”, „korgijoogi kuritegude toimepanijad”, „inimesed, kes joodavad teistele korgijooki”. Sa ei leia seda, mida otsid. Sinusugused inimesed ei anna politseile teada, mis nendega juhtus.

Kõik vastutulijad on kahtlusalused. Kohvikusabas sinu ees seisev noormees. Joogaõpetaja, bussijuht, sinu õppejõud. Keegi ei ole välistatud.

Sa ei maga enam öösiti. Igal õhtul kella seitsme paiku langeb sinu peale vari. Enne magama minemist kontrollid, et uks oleks lukus. Kontrollid, ja kontrollid veel kord. Sa vaatad kappidesse. Sa kiikad vannituppa. Kiikad oma voodi alla. Sa otsid ja otsid ja otsid seda ohtu, mis sind varjuna jälitab.

Sa kuulad lugusid. Sa loed neid. On taskuhäälingusaateid ja vestlusi internetifoorumites, mis sulle neid mõistatuslikke lugusid lahti harutavad. Sa saad teada üliõpilasest, kes läks sõpradega välja ega tulnudki enam koju tagasi. Naisest, kes 223

jäi kadunuks, ja kelle mees oli ilma igasuguse kahtluseta selle asjaga seotud, kuid pääses põgenema. Kevadvaheaega veetma sõitnud tüdrukust. Naisest, kes tegi autoavarii ja kadus enne, kui politsei sündmuskohale jõudis.

Võib-olla imesid sa endasse nii palju lugusid, et lõpuks imesid hoopis need sind endasse.

Sa ei suuda enam keskenduda. Õppejõudude jutt vaibub taustamüraks. Sa jääd loengutel magama ja vahid öösiti lakke. Sa hakkad saama aina halvemaid hindeid. Sa lõpetad alkoholi joomise, päevapealt. Sa lõpetad sõpradega kohtumise. Sa lõpetad Mattile, oma peaaegu-poiss-sõbrale sõnumite saatmise. Sa lihtsalt lõpetad.

Mõne aja pärast pole enam kedagi teist kui sina, Julie ja kummitused. Julie ei löö sinu suhtes kunagi käega. „Ma olen sinu pärast mures,” ütleb ta, kui sind meediaõiguse loengult välja visatakse, kuna sa jäid oma toolis magama. „Minuga on kõik korras,” ütled talle. „Ei ole ikka küll,” ütleb tema. „Aga sellest pole midagi.” „Mul on vist lihtsalt vaja aeg maha võtta,” ütled.

Julie ütleb, et ka sellest pole midagi. Ja nii sa võtadki aja maha. Sa räägid oma akadeemilise nõustajaga ja hakkad internetist otsima puid, värsket õhku ja vaikust. Kõike, mis on suurlinna vastand.

Majake on väike. Rantšo stiilis, ühe magamistoaga. Otsustavaks saab see, et omanik on üks Euroopa naine, kes on lasknud kõikide akende ette luugid panna. See naine usub lukkudesse, robustsesse turvasüsteemi. Seal on sul ohutu olla.

See luukidega maja asub Manhattanist kahetunnise autosõidu kaugusel. Sa lased käiku oma niigi kasinate sääs224

tude viimsedki jäägid – nelja aasta jagu suviseid tööotsi, praktikakohti, mis seisnesid kohvi ja toidukraami ostmises toimetajatele, kes ei vaevunud su nimegi meelde jätma –, et rentida auto. Ühel pühapäevaõhtul pakid kohvri täis retuuse, pehmeid kampsuneid ja veidraid raamatukesi. Sa sõidad linnast välja. Sa paned oma riided selle Euroopa naise kummutisahtlitesse. Lõpuks hingad sisse.

Linnast lahkumine on nagu massaaž sinu ajule. Sel nädalal lähed vara magama ja ärkad siis, kui linnud laulma hakkavad. Natuke tegeled ka koolitööga, aga enamjaolt jood teed ja loed oma naljakaid raamatukesi ja teed palju uinakuid. Sa leiad loodusteemalise raamatu ja uurid linnulaulu kohta. Sa hakkad uskuma uude maailma.

On üks koht, mis sulle meeldib. Metsas. Mitte kuigi kaugel maanteest. Sa käid seal jalutamas hommikuti, kui päike on juba tõusnud, aga ei küta veel ilma kuumaks.

Sinu koht on omamoodi lagendik. Rohuplats, mida ümbritsevad puud. Puudesõõr. Sinu koht on roheline, siis pruun, siis jälle roheline ja siis sinine. Seal on alati vaikne, kui kõige õrnemad hääled välja arvata. Tuul, mis suhiseb puulehtedes, keerutab rohuliblede vahel. Rähnid ja oravad.

Linnud, keda sa ei suuda tuvastada, ükskõik kui väga sa ka ei pingutaks.

Sulle meeldib seal maha istuda ja silmad sulgeda. Tunda, kuidas niiskus imbub läbi retuuside, ja lasta maapinnal end toetada. Jätta maailm tähelepanuta, et tunneksid end selles olemas olevat. Ühel hommikul jalutad sellelt lagendikult kodu poole. Sa pole just otseselt metsas, aga linnakese keskuses ka mitte.

225

See on maatee. Liiklus on nii hõre, et kõnnitee rajamine pole end õigustanud. See on koht, kus sind keegi ei näe. Kui sa peaksid karjuma – see on sulle paar korda pähe turgatanud –, ei kuuleks sind keegi.

Sel päeval sõidab seal üks auto. See laseb signaali. Sinus tuksatab Pavlovi refleks – kui sa kuuled signaali, arvad, et võim on roolis oleva inimese käes.

Sa vaatad üle õla tagasi. See ei ole politseiauto. See on valge lahtise kastiga auto. Politseinikud teevad nii, mõtled.

Nad sõidavad kogu aeg tsiviilautodega.

Roolis olev mees annab sulle läbi tuuleklaasi käega märku, et sa teeservas seisma jääksid. Sa jääd seisma. Sulle meenub lapsepõlvest saadik sisse juurutatud ohutusreegel: sa ei lähe autole lähedale.

Mees tuleb välja. Sa silmitsed teda. Sinu aju vaeb teda.

Sõber või vaenlane, liitlane või ründaja? Suruda tal kätt või panna jooksu?

Mees näeb puhas välja. Ta naeratab. Tema silmanurkadesse tekivad kortsukesed. Valged hambad, parka, teksased.

Juuksed on värskelt lõigatud. Käed puhtad.

Sel hetkel oled valmis teda usaldama. Sel hetkel sa ei karda.

Mees tuleb lähemale. Ta lõhnab ka hästi. Keegi ei usu, et kurjus võiks hästi lõhnata. Milline saatan kasutab lõhnavett?

Hiljem mõtled putuktoidulistele taimedele. Sellele, kuidas nad helendavad, et putukaid ligi meelitada. Kuidas nad neid ahvatlevate nektaritega peibutavad, enne kui neil endale hea maitsta lasevad.

226

Läheb hetk aega, enne kui sa näed relva, musta püstolit, musta summutit. Sa näed seda, ja siis tunned seda. Esimest korda elus surutakse su abaluu vastu relv. „Ära liiguta,” ütleb ta sulle. „Kui sa püüad ära joosta, saad haiget. Selge?”

Sa noogutad jaatuseks. „Rahakott? Telefon?”

Sa annad oma asjad talle. Sa oled mõelnud sellele, mida sa teeksid, kui sind relva ähvardusel röövitaks, ja siis oled endale tõotanud, et annaksid oma elu päästmiseks kõik ära. „Relv? Pipragaas? Nuga?”

Sa raputad eituseks pead. „Ma kontrollin, ja kui selgub, et sa mulle valetasid, ei meeldi see mulle.”

Ta kompab su läbi. Sa seisad liikumatult paigal. See on esimene katse, ja sa saad läbi. Sa pole talle valetanud. „Ehteid?” „Ainult see, mis mul kaelas on.”

Ta ootab, kuni sa kaelakee ära võtad, ja paneb selle taskusse. Mõni teine lugu lõpekski siinkohal. Siinkohal läheks ta tagasi oma autosse ja sina hakkaksid aeglaselt eemale kõndima, siis jooksma, tagasi majakesse ja tagasi linna. Siinkohal leiaksid teisi inimesi ja räägiksid neile, mis juhtus.

Sinu loos viskab relvaga mees sinu telefoni maha ja trambib selle saapaga puruks. Ta viipab relvaga auto poole. „Mine sisse,” ütleb ta.

Kuidas tundub see hetk, mil su elust saab tragöödia?

See hetk, mille saabumist sa oled aimanud. Mil su elu ei ole enam sinu oma ja muutub kriminaalseks looks.

227

See tundub nii, nagu oleksid su jalad korraga tinast, su rinnakorv tardub paigale, su aju sirvib eri võimaluste loetelu – joosta, karjuda, kuuletuda. Aga enamjaolt ei tundu see üldse millenagi. Maapind ei avane su jalge all. Sa oled endiselt sina. See, mis muutub, on maailm sinu ümber. Kõik muutub, peale sinu.

Joosta, karjuda, kuuletuda. Jooksmine ei tule kõne allagi.

Sa võiksid temast kiirem olla, aga relvaga mehe eest ei joosta ära. Mitte siis, kui on vähegi võimalust, et ta saab su kätte.

Karjuda? Karju ainult siis, kui tead, et sind kuuldakse. Sa oled vaiksel maanteel, kus pole hingelistki näha. Sa ei karju.

Kuuletuda. Sel hetkel sa veel ei tea, mida see mees tahab.

Kui sa kuuletud, on võimalus, et ta laseb sul minna.

Sa istud autosse.

Ta läheb tagasi juhipoolse ukse juurde. Rahulikult, nagu muuseas. Tüünelt valvas nagu mees, kes on harjunud, et maailm kuulab tema sõna.

Ta pistab relva sellesse, mis peaks olema tema puusade ümber kinnitatud kabuur. Sa ei vaata tema poole, silmside tundub eluohtlik olevat. Sa vaatad läbi tuuleklaasi otse enda ette. Püüad ümbrusele keskenduda, kuid siis liigahtab miski su aju tagasopis. Sa nägid midagi. Äsja, paar sekundit tagasi, kui kummardusid, et autosse istuda. Sa pilk langes tagaistmele ja sa nägid. Labidat, köit, käeraudu. Prügikotirulli.

Mees vajutab nupule. Mõlemad uksed lähevad lukku.

Kõik lootusrikkad osad sinus surevad korraga.

Ta vaikib, hoiab pilgu teel. Süvenenult. Mees, kes sooritab midagi rutiinset. Keegi, kes on seda varemgi teinud.

Räägi. Ainus asi, mida sa teha saad. Sa ei saa joosta, sa ei saa karjuda. Aga sa saad rääkida. Sa arvad, et sa saad rääkida.

228

Sa neelatad. Otsid sõnu, kulunuid, kuid isiklikke. Sinust temani viivat silda. Lehekuhja all peituvat põgenemisrada. „Kas sa elad siinkandis?”

Midagi muud sulle pähe ei tule, ja ta ei reageeri.

Sa rebid pilgu teelt lahti ja vaatad tema poole. Noor, mõtled. Päris kena. Mees, keda sa oleksid võinud kohata toidupoes, kohvikusabas seistes. „Kuule,” ütled, „sa ei pea seda tegema.”

Ta eirab sind ikka veel. „Vaata ennast,” käid peale. Ja lisad arglikult, hääbuval häälel: „Vaata mind.”

Ta ei vaata.

Sa mõtled neile lugudele. Taskuhäälingusaadetele. Ajaleheartiklitele. Kollase pressi suurtele pealkirjadele, pikkadele ja raskesti mõistetavatele, kus kõige rabavamad SÕNAD on trükitähtedes. Vahel oli neile ka nõuandeid lisatud. Muuda end kinnivõtja silmis inimeseks. Võta võtmed kätte ja kasuta neid relvana. Torka need talle silma. Löö teda nina pihta.

Viruta talle munadesse. Karju. Ära karju. Üllata teda. Ära üllata teda.

Mida neis lugudes kunagi ei öeldud: lõppude lõpuks, kui üks mees tahab sind tappa, siis ta sind ka tapab. Pole sinu teha teda ümber veenda.

Sa vaatad aknast välja. Mõtled: Peaaegu. Minuga juhtus midagi halba ja ma arvasin, et suren, aga ei surnud, ja ma oleksin peaaegu pääsenud. See polnud lihtsalt ette määratud.

Sa ei taha surra, aga surm tundub sulle loogiline.

Miski lahvatab sinus. Võib-olla sa enam ei kardagi. Võibolla tunned suuremat hirmu kui kunagi varem ja see päästab valla sinu ohjeldamatud osad. Sa jätkad juttu. Sa ütled iga229

sugu lollusi, nagu sul oleks juba täiesti ükskõik. Rääkimine on ainus asi, mis sulle kuulub, ja sa kavatsed seda maksimaalselt ära kasutada. „Siinkandis on nii ilusad ilmad,” ütled. „Ma vaatasin paar õhtut tagasi ühte filmi ja arvasin, et sellel on õnnelik lõpp, aga ei olnudki. Sellised asjad on nii vastikud, eks?”

Ta kergitab kulmu, pea hoomamatult. „Ma ei vaatagi tegelikult eriti filme,” räägid edasi, „just selle pärast. Mulle ei meeldi kulutada kaks või kolm tundi oma elust ainult selleks, et lõpuks pettuda. Või kurvaks muutuda.”

Ta nipsab sõrmedega roolilt nähtamatu tolmukübeme.

Pikad sõrmed, tugevad käed. Halvad uudised igal pool. „Jää vait,” ütleb ta.

Või muidu? Tapad mu ära või?

Sa vaatad uuesti aknast välja. Ta sõidab teel, mis on sulle võõras, kõikjal on puid ja pori nii kaugele, kui silm ulatub.

Ja siis: hirv. Ta näeb seda juba kaugelt ja võtab hoogu maha, ootab, kuni loom üle tee läheb. Vastutustundlik autojuht. Praegu pole õige aeg avariid teha või lasta mootoril välja surra. Mida ta siis teeks, kutsuks autoabi kohale? Kuidas ta seletaks värisevat tüdrukut kõrvalistmel ja kogu seda kraami tagaistmel?

Sa vaatad, kuidas hirv minema pääseb. Ta ei tule sind päästma. Aga tema taga märkad neid: musti linde, vähemalt kümmet, kes nokivad ühte puutüve. „Nad vaaguvad,” ütled.

Auto veereb lindudest mööda. Nad pööravad oma nööpsilmad sinu poole, nagu sunniks sinu lähedus neid millessegi uskuma.

230

Ta võtab jala gaasipedaalilt ära. Auto jääb seisma. Ta pöörab sind vaatama. Tõeliselt vaatama, esimest korda.

Sinised silmad, mõtled. Milline jultumus, et sul on sinised silmad! Milline jultumus, et sa need kõikide jaoks ära rikud! „Mida sa just ütlesid?” küsib ta.

Sa kallutad pea lindude poole. „Nii öeldakse vareste kraaksumise kohta. Varesed vaaguvad.”

Tema aadamaõun jõnksatab üles-alla. See, mida sa just ütlesid, peab talle midagi tähendama. Sa ei tea, kas see on hea või halb. Sa ei tea, kas sellel üldse mingit kaalu on.

Sa ei tea seda veel, aga sellel mehel on perekond. Tütar ja naine, kelle vähk on just tagasi tulnud.

Sa ei tea seda veel, aga sellel mehel on raskusi üldse millessegi uskumisega. Esimest korda alates sellest, kui ta tapma hakkas, on tal raskusi iseendasse uskumisega.

Ta pöörab pilgu teele. Tema sõrmed haaravad roolist kinni, valged nukid mustal polüuretaanil.

Väljas lendab üks varestest minema.

Auto käivitub uuesti. Ta annab veidi gaasi ja pöörab paremale. Auto peatub. Ta pöörab selle teisele poole, üle tee, ja vajutab gaasipedaalile. Su keha nihkub tema manööverdamisega istmel kaasa.

Täispööre.

Kuramuse täispööre.

Sul pole aimugi, mida see tähendab.

Ta laseb ühe käe roolist lahti ja tuhnib kindalaekas, kuni leiab pearäti. „Pane see pähe,” ütleb ta.

Sa ei liiguta end.

231

„Silmade peale,” ütleb ta kärsitult, nagu mõtleks: Ära sunni mind meelt muutma.

Sa seod end rätikuga pimedaks.

Ta sõidab ja sõidab ja sõidab. Võib minna nelikümmend minutit või kuuskümmend või kakssada. Sa kuuled tema hingetõmbeid, aeglaseid, ja vahel sekka mõnd ohet. Tema sõrmede toksimist roolil. Tema jalgade all ägavaid pedaale.

Mõned jõnksatused, millele järgneb lõputu sirgjoon.

Auto võtab hoogu maha. Sa kuuled pidurdamishääli, käigukangi kriuksatusi ühele ja teisele poole. Mootor jääb vait.

Sikutus kuklas. Rätik libiseb su näolt maha. Sa püüad ringi vaadata, aga ta haarab sul lõuast kinni, nii et oled sunnitud talle otsa vaatama. „Nüüd teeme kähku,” ütleb ta sulle. Tal on püstol jälle käes ja ta vehib sellega su näo ees. „Me läheme autost välja ja kõnnime koos.”

Siis tulevad reeglid. „Kui sa peaksid midagi proovima – ükskõik mida, tuleme autosse tagasi.” Ta ootab, nagu ütleks: Kuulsid, mis ma just ütlesin?

Sa noogutad. Ta läheb autost välja, võtab tagaistmelt mõned asjad – käerauad ja köie, kui sa õigesti näed – ja tuleb teisele poole sulle järele. „Ära vaata ringi,” ütleb ta, „hoia pilk maas.” Tema käsi haarab kinni su vasakust käsivarrest, nii kõvasti, et tunned sinikate tekkimist.

Ta talutab su oma kastiauto juurest eemale ja edasi mööda pikka käänulist sillutamata teed. Sa vaatad vilksamisi ringi. Juba sa õpidki igast võimalusest kinni haarama.

Sa näed silmanurgast maja ja seda ümbritsevaid sarnases stiilis hooneid krundil. Naabreid pole. Tema aed on kena ja hoolitsetud. Sa tahad selle kõige külge klammerduda, aga 232

ta on mees, kellel on eesmärk, kes rühib ülesmäkke. Ta on mees, kes viib sind kuuri.

Uks langeb sinu taga kinni. Sa ei tea seda veel, aga just siis see juhtub. Sel hetkel tardub sinu maailm uuele kujule.

Sel ajal on kuur veel pooleliolev projekt. Kõikjal põrandal vedeleb tööriistu, nurgas on väetisekott. Kokkupandav tool ja laud, virn ajakirju – porno või relvad, sa ei näe päris täpselt. Ilmselt segu mõlemast.

See on tema ruum. Hiljem saad teada, et ta on hakanud seda ette valmistama ebamääraseks, kunagiseks, puhtalt teoreetiliseks võimaluseks kellestki sinusugusest. Kellestki, keda ta võiks tahta endale jätta. Ta on selle helikindlaks muutnud. Katnud põranda kummimatiga, libistanud käega üle seinte ja iga viimse kui prao kinni toppinud. Aga see pole veel valmis. Sina pole see, keda ta kavatses endale jätta. Sa oled äkilise aje sunnil tehtud otsus, läbimõtlematu ost.

Ta tuleb järgmisel päeval tagasi, et töö lõpuni viia. Naelutab seina külge ahela. Viib oma asjad ära, teeb ruumi tühjaks. Ta teeb selle sinu omaks. Praegu aga viib ta su käed selja taha ja paneb need raudu. Seob su pahkluude ümber köie, sõlmib selle ukselingi külge. „Ma pean korraks majja minema,” ütleb ta. „Peale minu pole kedagi kodus. Kui sa karjud, kuulen sind ainult mina, ja see ei meeldi mulle. Usu mind.”

Sa usud teda.

Niipea kui uks tema järel kinni läheb, teed katset. Sa vingerdad randmeid, väänad pahkluid, küünitad tööriistade poole. Aga ta oskab inimest käeraudu panna. Ta oskab sõlme siduda. Ja ta taipab lükata oma tööriistad välja selle naise ulatusest, kelle ta just oma aiakuuris kinni sidus.

233

Sa pead uskuma, et sind hakatakse otsima. Sinu foto ringleb sotsiaalmeedias. Sinu vanemad ja Julie – neile mõeldes hakkab sul kõris nöörima – kleebivad kõikjale kuulutusi.

Nad annavad intervjuusid, paluvad, et sa elu ja tervise juures tagasi tuleksid.

Sa pead uskuma, et see on ajutine ja ühel päeval leiab maailm sind üles.

Aga sa tead midagi, mida tema ei tea. Midagi sellist, mis töötab tema kasuks. Kõik, kes sind tunnevad, ütlevad, et sa pole olnud sina ise. Et enne kadumist tõmbusid sa endasse.

Sa jäid loengutel magama. Su hinded muutusid kehvemaks.

Sa pakkisid oma asjad kokku, lahkusid linnast, mida sa armastasid, ja inimeste juurest, keda sa tundsid.

Sünnib uus lugu. Läheb päevi, nädalaid, kuid. Algul ütlevad inimesed seda iseendale, ja siis, rohkem harjudes, ka üksteisele: võib-olla sa kadusid meelega. Võib-olla sa sõitsid kuskile ja lasid endal olematuks muutuda. Sa hüppasid kuristikku, kukkusid vette. Võib-olla alustasid kusagil mujal uut elu. Võib-olla oled sa lõpuks ometi oma deemonitest vaba.

Keegi ei oota, et nende surnud uuesti ellu ärkaksid.

Viimaks lõpetavad inimesed sinu otsimise. Nad lõpetavad sinu pildi näitamise. Nad lasevad sul hääbuda. Nad lõpetavad sinu loo rääkimise, kuni ühel päeval oled sa ainuke, kes seda veel mäletab.

234

42. PEATÜKK

Naine majas Palavik langeb. Sa ei oksenda enam. Ta toob sulle süüa, aga ei valva sind. Tema huvi kahaneb.

Maailm läheb uuesti fookusesse. Täkked su kuklas tasanduvad. Haavad hakkavad paranema. Kui sa ärkad, ei ole su padi enam verest paakunud. Ühel õhtul tuleb ta tühjade kätega. On aeg tagasi alumisele korrusele minna, ütleb ta sulle. Õhtusöök on valmis.

Sa ajad end püsti. Põrand on vesi. Põrand on mäslev meri.

Sa oled laeval, õõtsud sellega kaasa. Ta ütleb: „Tule juba, tule.” Sa otsid tasakaalu, toetad ühe käe seinale. Ma ei ole vist veel valmis, tahaksid talle öelda. Ma olen alla võtnud. Ma olen ikka veel nii väsinud. Aga ta teab, mida ta tahab. Sinu meremehejalad peavad sind alumisele korrusele kandma.

Ta on siin.

Cecilia.

Ta püüab naeratada, ujedalt. Küllap murrab ta pead, mismoodi asjad teie kahe vahel nüüd on. Võib-olla ta tunnetab, et sul tekkis tema pärast mingeid probleeme. Ta peab mäletama teie viimaseid ühiseid hetki sama hästi nagu sa ise, enne kui tema isa elutuppa tormas.

Mida ta tütrele ütles? Sa kobad selle järele, otsid ebamäärast narratiivi. Ta kuulis tütart karjumas. Ta arvas, et tütar 235

kardab või on viga saanud. Ta tahtis võimalikult kiiresti tema juurde jõuda. Ja seetõttu seadis ta end teie kahe vahele. Ta kahmas kinni nii tütrest kui sinust. Tütar ei näinud seda, mis järgnes. Aga midagi ta siiski nägi ja ta peab sellele kuidagi loogilise seletuse leidma.

Ta varjas oma viha tütre eest. Püüdis. Isegi kui tüdruk seda tajus, nägid sa, et ta on sellega harjunud – isa meelelaadiga, tema ootamatute plahvatamistega. Ja sellega, et seejärel vaibub kõik sama kiiresti, nagu algaski. Oota lihtsalt, kuni see üle läheb, ja ta on tagasi. See isa, keda ta tunneb.

See issi, keda ta usaldab.

Cecilia oli ka sinu peale vihane. Enne kui tema isa sisse tormas. Aga nüüd püüab ta seda heastada, pakkudes teiselt poolt lauda naeratust nagu lepitavat kätt.

Aga sa ei naerata talle vastu. Ei suuda seda teha.

Sa oleksid võinud ära minna.

See mõte ei anna sulle kuidagi asu, kui sa tuimalt lauas istud. Sa oleksid võinud ära minna. Sa oleksid võinud põgeneda, sa oleksid võinud end päästa. Su keha muutus tugevamaks. Ja nüüd see.

Sa veensid end, et ei saa ilma tüdrukuta minna, aga ta ei lasknud ennast päästa. Ta rikkus selle ära. Ta rikkus sinu jaoks kõik ära.

Ja nüüd sa vihkad teda.

See vaenulikkusepuhang tuleb sulle üllatusena, aga siin see on. Mingisugune viha, mis märatseb sinus kulutulena.

Sa tunned, kuidas see kasvab ja kasvab, ning muretsed, et tema isa märkab seda. Ta istub ju sinu kõrval. Kuidas võiks ta mitte tunda seda uut väge, seda lõõma, mida kiirgab igast sinu poorist?

236

Sulle tuleb pähe kõige kohutavamaid mõtteid. Ühe tüdruku vihkamine tundub ebaloomulik. Oma eelmises elus ei mõistnud sa naisi ja tüdrukuid kunagi ennatlikult hukka, mitte kunagi. Rõhutatult. Isegi nende puhul, kes olid objektiivselt laiduväärsed, ei suutnud sa kunagi kriitikakooriga liituda. Sa ei suutnud kunagi öelda: on alles nõid, on alles lehm, on alles kuramuse hoor. Neis sõnades oli midagi ebapüha. Sa ei tahtnud neid oma suhu.

Aga nüüd näed seda tüdrukut, tema last. Ilma temata oleksid siit läinud. Sa oleksid välja pääsenud. Sa oleksid auto käivitanud. Tema isa oleks mootorihäält kuulnud, aga oleks juba liiga hilja olnud. Sa oleksid sõitnud ja sõitnud ja sõitnud, kuni oleksid midagi leidnud, ükskõik mille – väikese toidupoe, bensiinijaama, mingi koha, kus on turvakaamerad ja pealtnägijad.

Cecilia sirutab käe soolatoosi järele. See jääb sinu käest ainult paari tolli jagu vasakule, aga sa ei liiguta end. Ta ei julge sind ka paluda. On olemas silmapaistvat õelust, aga ka sellist: väikesi žeste, täis usutavat eitatavust, nii minimaalseid, et kui tüdruk peaks midagi ütlema, tunduks ta hull. Paranoiline. Enesekeskne. Aga sina tead ja tema teab, ja see meeldib sulle, sulle meeldib panna teda end tühisena tundma, meeldib talle teada anda, kui suure pettumuse ta on sulle valmistanud, kui vähe ta sulle nüüd korda läheb.

Tüdruk tõuseb püsti, et ise soola järele minna, hoiab pilgu laual.

Sa vahid oma suppi. Sa tajud, et sinus on samasuguseid impulsse nagu tema isas. Et vahel valmistab osale sinust mõnu teistele liiga teha.

237

Sa pole kunagi väitnud, et oled täiuslik.

Ta songib veidi aega oma supis, kuni paneb lõpuks lusika käest, pöörab end isa poole ja küsib, kas ta võib oma tuppa tagasi minna. Ta ütleb, et tal pole kõht tühi. Ta ei tunne end hästi. Isa noogutab. Sa vaatad, kuidas tüdruk läheb trepist üles, üks raske samm teise järel. Ei mingit filmi täna õhtul.

Ei mingit diivanil istumist. Ei mingit lootust.

See maja. Nagu hundivõrk, mis aina koomale tõmbub.

Selles narratiivis, sellest vaatenurgast oled sina hunt. Öösel ei saa sa und. Su oma viha keerab sinu vastu.

Sa otsustasid, et ei saa ilma temata ära minna. Sa lasid end eksitada. Sa reetsid neid, kõiki, kes sinust maha jäid.

Sinu ema. Sinu isa. Sinu venda. Juliet. Matti. Sa oled nende elus üks suur küsimärk ja sul oli võimalus sellele kõigele lõpp teha. Kahtlusele, teadmatusele. Tühjale toolile laua taga, tühjale kohale jõulupuu all.

Sa arvad, et nad on leidnud mooduseid edasi minna. Keegi ei jäta oma elu elamist igaveseks katki. Aga küllap see vaevab neid ikka veel. Küllap tabavad need mõtted neid ootamatult mõnel soojal esmaspäevahommikul, kui nad ootavad kontori ees rohelist tuld sõidutee ületamiseks. Laupäevaõhtul kinos, sõrmed rasvases popkornitopsis. Nad püüavad oma elu elada, püüavad oma ajast maamunal mõnu tunda, aga alatasa painab see küsimus ajusopis: Mis temaga juhtus?

Nad arvavad ilmselt, et sa oled surnud. Nad arvavad ilmselt, paratamatult, et sa tegid seda ise. Alati kui sa sellele mõtled, läbistab sind hääletu karje. Nad on sulle, suhteliselt võttes, hulluksajavalt lähedal – kõik samal planeedi, samas riigis, samal olemasolu tasandil. Aga ometi oled sa kadunud.

238

Sa oled Odysseus. Sa maadlesid mingite küsimustega. Sa läksid teekonnale, ja nüüd ei saa sa enam koju.

Sa võiksid just praegu neile tõtt rääkida. Nad ei saaks aru – mitte kõigest, mitte kohe. Sa tead, kuidas need asjad käivad. Sa oled lugenud artikleid ja raamatuid. Sa oled vaadanud filme. Sa tead, et maailma naasmine ei ole lihtne. Inimesed esitavad valesid küsimusi. Neil pole aimugi. Aga nad püüavad.

Ilma selle tüdrukuta võiksite kõik koos seda tööd teha, just praegu. Ilma sinuta ja selle lapseta ja sinu südameta.

Sinu õrna, rumala südameta, mis pärast seda kõike – pärast kõiki viit aastat seda – nägi ühte tüdrukut ja ütles sulle: me ei lähe ilma temata ära.

Järgmisel õhtul viib ta su jälle alumisele korrusele. Need sõnad ootavad sind laual. Kaks sõna, mida ta pole sulle kunagi öelnud.

Ta hakkab istuma, aga tõuseb uuesti püsti, võtab teksaste tagataskust ümbriku. Paneb selle lauale ja istub maha.

Su pilk langeb otsekohe sellele. Tal läheb vaid sekund, et oma viga taibata – võib-olla ta ei arvanud, et sa julgeksid, võib-olla ta unustas, võib-olla ta arvas, et sa oled ikka veel liiga aeglane, liiga haige. Ta võtab ümbriku laualt ära ja pistab selle taskusse.

Sa ei jõudnud näha aadressi, linna nime. Aga sa nägid midagi muud.

See täidab su aju nagu tuletõrjevoolikust purskuv vesi.

Särav uus teave. Terve maailm, mida uurida. Ühe isa nimi.

Aidan Thomas.

239

Ta ei öelnud kunagi. Sina ei küsinud kunagi. Oli küsimatagi selge, et ta ei taha seda sulle öelda. Mis kasu oleks sellest olnud kuuris? Nimest? Aga nüüd. Nüüd oled sa majas ja mehel, kes sind siin hoiab, on nimi.

Aidan Thomas.

Hiljem, pimeduses, silbitad huultega, hääletult. Ai-dan Tho-mas. A-i-d-a-n-T-h-o-m-a-s. Sa maitsed seda. Toksid sõrmedega vastu põrandat, üks kord iga tähe puhul. See on algus ja lõpp. Sünd ja surm. Müüdi viimane sõna. Tõestisündinud loo esimene sõna.

Kui sa oma eelmises elus kuulasid taskuhäälingusaateid ja kammisid läbi internetifoorumeid, kui sa olid see kummaline kuritegudehuviline, said teada üksikasju, teooriaid, hüüdnimesid. Sa teadsid Kuldse osariigi tapjast. Unabomberist. Sami pojast. Alati sama lugu: mehed ilma nimeta, ilma näota. Kuni nad kätte saadi. Kuni nad said nime ja ameti ja eluloo. Kuni politseinikud ulatasid neile tahvli, millele on kirjutatud kuupäev ja koht, ja tegid neist vahistamisfoto.

Nimi oli alati esimene asi, mis neile tegelikkuse eitamise võimatuks muutis.

Sa klammerdud kahe sõna, üheteistkümne tähe külge, nagu need oleksid päästerõngas. Aidan Thomas.

Mees kuuris, tema algas ja lõppes sinuga. Aga Aidan Thomas on aastaid ilma sinuta olemas olnud. Krediitkaartidel, maksublankettidel, ID-kaartidel. Tema abielutunnistusel, tema tütre sünnitunnistusel. Ta rajas endale maailmas teed ja sinuga polnud sel mingit pistmist. Ühel päeval jätkab Aidan Thomas oma olemasolu jälle ilma sinuta.

240

43. PEATÜKK

Emily Sellele karjumisele järgnenud päeval saatsin talle sõnumi. „Loodetavasti on kõik korras”, ja kõhklesin, kuid lisasin siiski ka „:)”. Nii on meil kombeks, ütlesin endale. Me suudleme. Me puudutame teineteist. Me teeme teineteisele salakingitusi.

Me paneme sõnumite lõppu naerunägusid.

Ma pistsin telefoni põlletaskusse, tihedalt oma reie ligi.

Kogu tööpäeva ootasin, et see värisema hakkaks. Ei midagi.

Kauplemine: Ta vastab pärast seda, kui olen ühe kokteili seganud. Pärast kahe kokteili segamist. Pärast viie segamist.

Kui ma teen vetsupausi, läheb kõik taas rööpasse ja ta vastab. Kui ma ei vaata viis minutit telefoni. Võib-olla kümme.

Kui ma lülitan telefoni välja ja uuesti sisse.

Ta ei saatnudki vastust.

Ta saadab alati vastuse.

Mehed teevad nii, ütlesin endale. Inimesed teevad nii.

Tal on tegemist. Ta töötab. Võib-olla kukkus mõni elektriliin maha. Mõnes naaberlinnakeses on sadu inimesi ilma elektrita, ja mina muretsen ühe tekstsõnumi pärast. Võib-olla on 241

tema tütrel teda vaja. Võib-olla on tüdruk haige. Võib-olla on ta ise haige. Lõppkokkuvõttes, inimesed ei vasta alati sõnumitele ja see ei tähenda, et midagi oleks valesti. Elu on selline.

Aga mitte tema puhul. Tema puhul oli see eriline – on eriline.

Nüüd on sellest peaaegu nädal aega möödas. Ma pole teda näinud ei restoranis ega linna peal.

Ma tean, mis juhtus. Tema käed mu ihul, tema hingeõhk mu suus. See hõbekett, mis ümbritseb jahedalt mu kaela. Kingitus, mille ta mulle andis. See oli tõeline. Mul on tõendeid. Õhtusöögi serveerimise aeg. On neljapäev. Ma olen tema suhtes valvel. Iga hetk ilmub ta välja. Ta naeratab mulle ruumi teisest otsast ja mu mured on nagu peoga pühitud. Tal on täiesti põhjendatud seletus. Ma ei pea seda isegi küsima.

Sa ei kujuta ette, mis juhtus, ütleb ta. Mu auto läks rikki. Mu telefon varastati ära. See läks katki. Kukkus kempsupotti.

Ega sa mulle ju ometi sõnumit saata püüdnud?

Uks avaneb ja sulgub. Sealt tuleb kohtunik Byrne. Sealt tuleb proua Cooper. Sealt tuleb mu endine õpetaja. Sealt tulevad kõik peale tema ja õhtu on nõmedalt kiire ja ma ütlen endale, et vähemalt vahin ma harvemini oma telefoni ja see lihtsalt peab selle surisema panema.

See ei surise.

Eric sõidutab meid koju. Ta kohendab kõrvalpeeglit, et tagaistmele mind näha. „Mis lahti, kullake?” küsib ta. „Sa oled terve õhtu vaikne olnud.” „Lihtsalt väsinud.” Ma naeratan talle kokkusurutud huultega, toetan põse käeseljale, nagu magaksin.

242

Ta noogutab ja suunab pilgu uuesti teele.

Ma nõjatan lauba vastu akent. See on nii külm, et mul hakkab valus, ja ma surun aina tugevamini ja tugevamini, kuni mu nahk muutub tuimaks. Mul on valu ja sellele järgneva tühjuse üle ainult hea meel.

Me oleme Aidani majast paari tänava kaugusel. Kui ma ometi saaksin Ericule öelda, et ta sinna sõidaks ja mu seal maha paneks. Ma koputaksin või laseksin uksekella. Ta tõmbaks ruloo eest, piiluks välja. Tema nägu lööks särama. „Mul on nii hea meel, et sa läbi astusid,” ütleks ta. Ta võtaks mu oma käte vahele ja ma hingaksin sisse tema lõhna, kogu mu keha juubeldaks.

Kodus ütlen Ericule ja Yuwandale, et lähen magama.

Need on need pidupäevad, ütlen. Ma väsin siis alati nii kohutavalt ära, et olen lõpuks ise ka poolpidune.

Teki all olles võtan telefoni välja. Ikka vaikus. Ma virutan selle madratsile. Ohkan. Siis võtan telefoni uuesti kätte ja loen tema viimast sõnumit. „OK. Püsi autos. Ma tulen ise sinna. Cece magab ja ma ei taha, et ta üles ärkaks. Esimene tänupüha ilma emata ...”

See polnud isegi hea sõnum. Ei mingit „:)”, ei mingit Head ööd, ei mingit Tere hommikust, ei mingit Ma mõtlen su peale terve päeva. Ei mingit Loodetavasti läks su vahetus hästi, loodetavasti magad hästi, loodetavasti on sul kõik korras.

Ma sirvin meie sõnumivahetust, päris esimeste sõnumiteni välja, kus on „Tere! Siin Emily. Aitäh veel kord, et mind täna aitasid.” Meie vestlusteni punasaba-viudest ja õudusunenägudest, kus on suletud uksed ja pimedad koridorid.

See oli tõeline. See on mul siin kõik olemas, kogu meie

243

ajalugu. Ma meeldin talle. Ta võttis minu jaoks aega isegi siis, kui tema elus olid rahutud ajad.

Ma võiksin talle sõnumi saata. Ma ei pea ootama, et tema minuga ühendust võtaks. Ma tean seda. Ma olen püüdnud, aga kõik katsed koostada täiuslikku sõnumit on lõppenud sellega, et ma hakkan kustutama. Kuidas sul l... Kustuta. Tahtsin lihtsalt kontrollida, kas kõik ... Kustuta. Ma ei taha sind tülitada, aga ma lihtsalt loodan, e... Kustuta, kustuta, kustuta.

Ma viin käe hõbekee juurde, surun ripatsi rusikasse, hoian seda paigal, kuni metall muutub sama soojaks kui mu nahk.

Ma nägin seda. Ma elasin seda. Ta andis mulle kõik need asjad ja keegi ei sundinud teda selleks. Ta tegi seda selle pärast, et tahtis.

Ta tegi seda selle pärast, et ma meeldin talle.

Reede Karvases Ämblikus. Ma sunnin end minema. Meeskonna nimel, ütlen endale. Justkui läheks see neile korda.

Temast pole ikka veel kippu ega kõppu.

Kui ta tahaks seda nimme teha – kui ta tahaks mind hulluks ajada, siis just nii ta seda teekski.

Ainult üks jook täna õhtul. Kuna ma teadsin, et Eric tahab pikemalt välja jääda, ja ma teadsin, et minul pole selleks tuju, läksin oma autoga.

Tagasi Civicu juurde minnes – hallutsinatsioon.

Ja ometi ma näen seda, tõesõna. Tema valget kastiautot, mis on pargitud ühe kõrvaltänava lõppu ja helgib imeõrnalt läbi Karvase Ämbliku heki.

Ma vaatan ringi, heidan pilgu baari ukse poole.

Teda pole seal.

244

Kontrollin uuesti. Asjata.

Ma käivitan Honda, rihin peegleid, hakkan kohalt minema sõitma ja ...

Seda pole enam.

Tema autot pole enam.

Mu õlad tõmbuvad pingesse. Ma vaatan akendest välja.

Keeran end istmel, pea nagu vurrkann. Piilun heki poole. Ei midagi.

Mida ....?

Justkui ta oleks midagi oodanud, nägi seda ja läks ära.

Ma naeran endamisi, enda üle, sest see mõte on nii jabur, ja ometi just nii see paistab.

Justkui ta oleks oodanud, et mind näha, ja sõitis minema kohe, kui oli näinud.

245

44. PEATÜKK

Naine majas Sa harjud ära selle tulelõõmaga oma rinnus, mis imeb endasse kogu hapniku. See kulutab su ära. See matab kõik enda alla – sinu, tema, tema lapse –, kui sa jaole ei saa. Sa hakkad vigu tegema. Kui sa temalt üldse midagi õppinud oled, siis seda, et inimesed teevad vigu, kui nad lasevad sellel tulelõõmal võimust võtta.

Kuurist väljaspool ellujäämise kuues reegel: sa ei tohi end maatasa põletada. Õhtusöögi ajal kuulete mingit heli. Tema märkab seda esimesena. Ta on mees, kes on teda ümbritsevast teadlik, kes hoiab silmad ja kõrvad pidevalt lahti. Siis jõuab see ka sinuni ja siis Ceciliani. Te istute kolmekesi laua taga, kõigil pea tagaukse poole kallutatud, kulmud kortsus. Kraapsatused, millegi – kellegi – kiunatused.

Cecilia osutab hääle poole. „See tuleb õuest.” „Ilmselt mingi loom,” ütleb tema isa.

Tüdruk raputab pead ja tõuseb püsti. Ta nihutab kahe sõrmega rulood. „Cecilia, ära ...”

246

Enne kui isa jõuab tal maha istuda käskida, on ta juba ukse juures ja keerab nuppu lahti. Põgusaks hetkeks olete seal sina ja tema ja avatud uks, ning teie kehade vahel tiirutav tuul. Ta vaatab sulle otsa. No kuule, tahaksid öelda. Kas sa tõesti arvad, et ma kavatsen jooksu pista? Siin? Praegu?

Ma tunnen oma kuklas ikka veel armkudet, hella ja paksu.

Ma tunnen ikka veel seda, mida sa mulle eelmine kord tegid.

Cecilia tuleb tagasi. Sa neelatad, et mitte õhku ahmida.

Tema pluus – see on veripunane. Ta hoiab käsi enda ees.

Tema rinna vastas on mingi värisev must mass.

Tema isa tõmbub tagasi. „Cecilia, mida kur...” Siinkohal meenub talle, et ta pole mees, kes vannuks, vähemalt mitte nende inimeste ees, kes pole sina, ja kohe kindlasti mitte oma lapse ees. „Mida sa teed?”

Tüdruk kükitab ja paneb musta karvapalli õrnalt köögipõrandale. See on koer. Haavatud koer, kelle vasakul jalal on suur avatud haav, millest purskab põrandaplaatidele verd.

Su nägu hakkab kuumama. Su sõrmed muutuvad tuimaks. Sa armastasid varem koeri. Sul oli lapsena koer – Newfoundlandi koera ja Berni alpi karjakoera segu. Lihtsalt röögatu suur. Kõik see armastus, kõik see ila, kõik see aeg.

See koer on väike. Kui ta suudaks jalul seista, oleks ta sinu arust umbes ühe jala kõrgune. Sa näed teravatipulisi kõrvu, pikka koonu. Väike terjer, kes lõõtsutab, kelle suurte pruunide silmade pilk hüpleb palavikuliselt köögis ringi. „Cecilia, uks.”

Ta tõttab seda kinni panema. See on talle alati kõige tähtsam – varjata sind maailma eest. Siis põlvitab ta tütre kõrvale, kummardub koera kohale.

247

Tema laps vaatab talle otsa. See on väikese lapse pilk, ümarad silmad ja ääretu usk oma isa võimesse kõike korda teha. „Me peame teda aitama,” ütleb tüdruk.

Ka sina tõused püsti, lähed teisele poole köögilauda. Ta kergitab sinu poole kulmu, nagu ütleks: Nüüd aitab – nüüd võid paigale jääda.

Sa paned käed rinnale risti. Cecilia käib peale. „Me peame teda aitama. Äkki ta jäi auto alla. Keegi pidi ta maantee äärde jätma.” Sähvatus sinu ajus. Maantee? Cecilia hääl väriseb. „Palun. Ta pidi mitu miili kõndima, et siia tulla. Me peame midagi tegema.”

Mitu miili? Kui mitu? Viis? Kümme? Kolmteist? Kas selle tee võiks jala käia? Kas selle võiks joosta?

Sinust paremal olev isa ohkab, pigistab pöidla ja keskmise sõrmega meelekohti. „Ma ei ole kindel, et me saame midagi teha.”

Tüdruk raputab pead. „Me saame teda aidata. Viime ta loomaarsti juurde. Tal ei ole kaelarihma.” Tema hääl hakkab jälle värisema: „Keegi ei taha teda. Me ei saa teda niimoodi jätta.”

Ta hõõrub käega nägu. Koerast immitseb ikka veel verd.

Seda satub ka tema saapataldadele. Küll ta need hiljem puhtaks küürib. Ta oskab seda ilmselt hästi, selle kraami eemaldamist oma riietelt, oma nahalt, igalt tollilt oma ihul. Ta ju peab. „Cecilia.”

Ta vaatab koera. Nii nad alustavad, meenub sulle. Temasugused inimesed. Sa kuulsid seda väiksena telekast, täiskasvanuna taskuhäälingusaadetest. See algab siis, kui nad on lapsed, vahel teismelised. Umbes tema tütre vanusena, lapsepõlve ja täiskasvanuea vahelisel ajal. Laps sulgeb liblikaid 248

karpi, kus pole õhku. Perekonna lemmikloomad kaovad.

Puu alt leitakse surnud oravaid. Nii nad harjutavad. Sondeerivad pinda, kompavad selle alla jäävat pimedust. „On liiga hilja,” ütleb ta tütrele.

Tüdruk ütleb, et ei ole, vaata, koer hingab veel. Aga ta ei kuula. Ta tõuseb püsti, viib käe püksivärvli juurde. Sa polnud seda seal märganud – relva kabuuris. Kodus ta seda tavaliselt ei kanna. See peab olema uus ettevaatusabinõu, mille ta otsustas kasutusele võtta pärast seda, kui sa elutoas üle noatera pääsesid.

Cecilia tõstab pilgu. „Mida sa teed?”

Sama küsimus on sulle kurku kinni jäänud. Ta ei saa seda ju ometi kaaluda. Sinu silme ees teeks ta seda küll. Aga oma lapse silme ees?

Ta paneb sõrmed relva ümber. Viimne kui lihas su kehas tõmbub pingesse. „Vahel on see inimlik tegu,” ütleb ta. „See koer piinleb. Teda ei saa mitte kuidagi aidata.”

Tüdruk paneb käed looma peale. Ta surub paljaste kätega haava. Verd on meeletult – tema kätel, tema sõrmede all, küünarnukkideni välja. „Ta hingab veel,” ütleb tüdruk, ja koera rinnakorv kerkib, justkui kinnituseks. „Palun, issi. Palun.” Üks pisar voolab mööda tema põske alla. Ta pühib selle kärmelt ära. Veri tema silmanurgas, veri tema lõual.

Tema isa ohkab uuesti, käsi ikka veel relval. „Ma ei taha seda sugugi rohkem teha kui sina,” ütleb ta. „Aga kuula nüüd.

Nii tehakse, kui loom saab viga. Ma saan aru, et see ei tundu nii, aga see oleks talle endale kõige parem.”

Ta põlvitab tütre kõrvale. „Las ma viin ta õue.”

Kas see tõesti juhtubki? Ja kas sa lased sel juhtuda? Kas sa

249

kavatsed pealt vaadata, kui see koer – see armas koer, kellel on ümar kõht, valged hambad ja imetillukesed käpad – tulistatakse surnuks?

Cecilia võtab koera jälle sülle. Koer niutsatab, nagu paluks, et sa sekkuksid. „Pane ta maha, Cecilia.” Tema hääl on madal. See on samasugune urin, peaaegu nagu nurrumine, mida ta kasutas sel päeval, kui sinu röövis.

Võib-olla õhutab just see sind tegutsema. Võib-olla võtad sa seda isiklikult, seda mõtet, et see – ükskõik mis osa sellest siin – võiks olla võrreldav tema tunnetega sel hetkel, kui ta kavatses sinu ära tappa. „Ta hingab veel.”

Tema pea nõksatab sinu poole. Ta vaatab sind väga puurivalt, nagu ütleks: Kuidas sa julged. Sa kehitad õlgu. Aga nii ju on. Ta näperdab kabuuri.

Sa ei anna alla: „Ta ei ole surnud.”

Cecilia vaatab sinu poole. Teie pilgud kohtuvad esimest korda pärast seda õhtut elutoas. Pärast seda, kui sa püüdsid teda päästa ja tema vastas sellele ainult karjumisega. Miski hakkab su kurku pitsitama – üks tüdruk, äge ja hirmunud ja vankumatu. Tüdruk, kes seisab oma isale vastu.

Su sisemuses kerkib häbi, paks ja kuumav. Sa unustasid.

Rakendades kogu oma energia selle tüdruku vihkamisele, iga tema raku jälestamisele, unustasid sa täiesti ära kõik, mida sa tead tema ja ta isa kohta. Öised sammud koridoris.

Raudne haare, milles ta oma tütre elu hoiab. Kõik, mida ta teeb, kõik, mida ta varjab oma tütre eest.

Ja siin ta nüüd on, kössitab köögipõrandal, verine loom kätel, ja ta on kolmteist ja armas ja lahke ja ta tahab seda 250

koera päästa. Tema ema suri alles mõne kuu eest, tema elu on pea peale pööratud, ja ometi tahab see tüdruk teha head.

Võib-olla tahab ta kedagi, keda armastada. Ta on olnud üksildane. Sa tead, et on. Võib-olla tahab ta endale kaaslast, kedagi, keda kallistada. Kedagi, kes teda vastu armastaks.

Kedagi, kes talle liiga ei teeks.

Sa astud ettepoole, kiilud end Cecilia ja tema isa vahele.

Lased teie pilkudel kohtuda: Rahu. Sa kummardud, et haava uurida. See on tõsine. Kas üks koer võib nii suure verekaotuse üldse üle elada? Sa ei tea. Aga proovida tasub.

Miski süttib su sees. Sul on seda vaja, hädasti, seda, et taassünd oleks siin majas võimalik. Tõestust, et haavatud võivad nende seinte vahel uuesti ellu ärgata.

Sa ragistad palavikuliselt ajusid, püüdes leida lahendust, mis laseks tal sellest olukorrast võitjana välja tulla. „Sa saaksid teda aidata,” ütled.

Ta põrnitseb sind. Ta arvab, et sa oled lihtsalt trotsi täis, järelemõtlematu. Aga sul on kindel siht silme ees. „Kas teile ei õpetatud, mida sellises olukorras teha?” jätkad.

Ta kortsutab kulmu. Võimalus veidi meelt lahutada on talle nii lähedal, lausa käeulatuses, ja sina aina takistad teda.

Aga sinust vasakul olev Cecilia elavneb. Ta vaatab uuesti isale otsa, silmad otsusekindlusest pärani. „Jah, issi,” ütleb ta. „Kui sa mereväes olid?”

Ta pööritab silmi, laskmata end ikka veel veenda.

Sa püüad võimalikult diskreetselt tema pilgu ja kallutad siis pead tema tütre poole. Su pilk libiseb koerale, siis uuesti talle. See on sinu võimalus, tahad talle öelda. Tuleta meelde, kuidas te olete tülitsenud, neid tormilisi õhtusööke ja tüd251

ruku raevunud trepist ülesmarssimisi. Su väike tüdruk hakkab suureks kasvama, aga sul on ikka veel vaja, et ta sind kangelaseks peaks.

Päästa see koer. Ole kangelane. Ära tee seda tütre pärast. Ära tee seda koera pärast. Tee seda iseenda pärast.

Ta kummardub. Sa suudad seda vaevu uskuda. Ta avab vaba käega kraanikausi all oleva kapi ukse ja tuhnib selles, kuni võtab välja esmaabikarbi. Siis annab ta Ceciliale käega märku, et too koera tagasi maha paneks. Ta laseb kabuurist lahti. Cecilia paneb koera maha. Täpsete, kiirete liigutustega avab tema isa esmaabikarbi ja võtab sealt desinfitseerimisvahendi pudeli.

Su jalga müksatakse. „Pane üks käsi tema lõua alla. Teine puusa peale. Ära lase tal liigutada.” Sa jääd hetkeks ebalema, kuid paned siis käed koera peale, nagu kästi. Ta loksutab desinfitseerimisvahendi pudelit. „Ja eelkõige vaata, et ta mind ei hammustaks.”

Ahvatlev, mõtled, aga sa hoiad pöialt koerale, Ceciliale, endale, teile kõigile kolmele, et te midagi valesti ei teeks.

Tema sõrmed värisevad õige pisut koerale lähemale jõudes ja haava piserdades. Ta teeb grimassi, tupsutab lõhkist ihu kompressiga. „Pane käsi siia,” ütleb ta sulle. Sa surud haavale. Te ootate kolmekesi, et veritsemine lakkaks. Cecilia püüab ka aidata, aga isa käsib tal eemale hoida.

Sa sunnid koera mõtte jõul oma peopesade all ellu ärkama, veenad iseennast, et suudad imesid korda saata.

Laps vaatab. Sa ei lase koeral tema silme ees surra. Sa ei vea teda enam kunagi alt.

Veritsemine hakkab vähenema. Te ootate veel natuke aega, ja kui see on juba peaaegu järele jäänud, hakkab ta 252

haava kinni siduma ja kinnitab sideme teibiga. Koer lõõtsutab. Jah, ta on valudes, aga ta on elus. Ta on elus.

Cecilia teeb ettepaneku, et ta toob alt vana padja. Koer saab selle peal magada, ütleb ta. Isa käsib tal kööki jääda, ütleb, et toob padja ise üles.

Alt. Sealt, kuhu ta sind metsast tulles viis. Kus elavad tema tööriistad. Kuhu – arvestades seda, kui kärmelt ta jalule kargab – ta ei taha oma tütart mitte mingil juhul lasta.

Sa jääd tema lapsega kööki ja te kummardute koera kohale. Tüdruk vaatab sulle otsa ja hammustab huulde, nagu ta tahaks midagi öelda, aga ei tea, kuidas seda õieti teha. Enne kui sa suudad välja mõelda, kuidas enda mõtteid sõnastada, on tema isa juba tagasi, kaasas miski, mis tundub olevat vana diivanipadi. Ta paneb selle ühte kööginurka maha. Cecilia võtab koera jälle sülle ja asetab ta õrnalt padjale. Koer ägab, siis hingab raskelt välja. Lõpuks sirutab esikäpad kahele poole koonu ja rahuneb.

Ta ohkab. „Vaatame, kas ta peab hommikuni vastu,” ütleb ta. Cecilia läheb koera juurde, et tema pead silitada, aga otsustab seda siiski mitte teha. „Me võiksime ...” alustab ta. Lauset polegi vaja lõpetada. Ilmselt tahtis ta öelda, et nüüd, kui haav on seotud, võiks koera loomaarsti juurde viia. Uurida, kas päris asjatundja saaks veel midagi teha.

Näiteks haava kinni õmmelda. Aga ta tunneb oma isa. Ta teab, millal on aeg ühe võiduga leppida ja rohkem survet mitte avaldada.

Ta tõuseb püsti, paneb desinfitseerimisvahendi ja ülejäänud marli esmaabikarpi tagasi ning hakkab koristama.

253

Tema selja taga võtab üks käsi sinu oma pihku. Sa hoiad hinge kinni. Tüdruk pigistab õrnalt su sõrmi. Aitäh. Hääletu žest, mis sinu jaoks on vali nagu trummipõrin. Aitäh.

Sa ootad, kuni tema isa on hakanud mopi ja ämbriga askeldama. Üks keskendunud ja asjalik isa, kes peseb nagu muuseas oma köögipõrandat verest puhtaks.

Cecilia pulss tuksub õrnalt su randme vastas. Sa seisad paar sekundit liikumatult ja pigistad siis omakorda tema sõrmi.

254

45. PEATÜKK

Naine liikvel Ta tuleb tuppa, vabastab su käeraudadest ja ütleb: „Lähme.” „Mida?” küsid.

Ta kiirustab sind käeviipega takka. „Tule,” ütleb ta. „Mul pole tervet päeva aega.”

Sa tõused püsti – aeglaselt, juhuks kui sa oled valesti aru saanud. Aga ta ei lähe endast välja. Ta tahab hoopis, et sa end kiiremini liigutaksid. Sikutab sind randmest, veab su kiiresti alumisele korrusele.

On keskpäev. Esmaspäev. Cecilia on koolis. Tema ise peaks tööl olema. Sa ootasid teda kõige varem õhtusöögi ajaks tagasi.

Koer. Ta pidi koera vaatama tulema. Ja seda tehes otsustas ta teha ... ka seda, mis tahes see siis on.

Ta tõmbab oma kampsuni alumise serva üles, näitab sulle relva kabuuris. Ootab, et sa noogutaksid ja avab siis ukse. „Autosse,” ütleb ta.

Tema silmad on igal pool – sinul, autol, ümbrusel, puudel ja majadel ja lindudel. Tema käsivars tõmbub tihedalt su õla 255

ümber. Ta talutab su auto juurde, avab ja suleb kõrvalistujapoolse ukse, sörgib teisele poole. Sa tunned, kuidas õhustik muutub, tema kergendust, kui juba mõlemad autos olete. „Mis toimub?”

Ta laksutab keelt, nagu oleks asi iseenesestmõistetav. „Me läheme autoga sõitma.”

Su sisikond tõmbub krampi. Sul pole aimugi, mida ta sellega mõtleb. Ta keerab võtit süütelukus, keskendub sissesõiduteelt minema sõitmisele. Tema nägu on ilmetu, loetamatu.

Persse.

Ta ei käsi sul silmi kinni panna. Sa ootad, kuni auto on maanteel – see on maatee, mõlemal pool puud ja majad, tõelised kuradi majad, aga näha pole hingelistki –, ja küsid alles siis. „Kas ma ... kas ma võin vaadata?” „Sa võid teha, mida tahad,” ütleb ta, nagu see polekski kõige kuramuse suurim vale, mis tema suust kunagi on tulnud.

Su silmad on aknale liimitud. Keskendu. Kõik – iga puuleht, iga aken – on elulise tähtsusega vihje. Alates sellest õhtust elutoas on info käsitlemine olnud nagu jalgrattaga keetmata riisiterades sõitmine, miski ei nakku, kõik libiseb maha, aga sa pead püüdma.

Sa pead püüdma.

Ta sõidab aeglaselt, möödub ühest majast teise järel. See naabruskond on tihedalt asustatud elurajoon, täielik vastand tema eelmisele kodule – sellele suurele metsa vahel peidus olevale krundile, kus polnud hingelistki ja aakrite kaupa maad varjas teda teiste pilkude eest.

256

See ei ole talle loomulik keskkond. Liiga avatud, liiga pealetükkiv. Kui selline mees panna sellisesse kohta, saab temast varem või hiljem püssirohutünn.

On näha puid ja elektriliine, aga midagi muud eriti mitte.

Majaesistel hoovidel pole kedagi. Täiskasvanud on tööl, lapsed koolis. Te sõidate mööda paremale jäävast lehmakarjast.

Mõned jalad kaugemal reklaamitakse lihavabrikut nimega The Butcher Bros. Reklaamtahvli kõrval on vana kaev – roostes, kõhedust tekitav. Selline kaev, millest sa lapsena lugesid möödunud sajandil kirjutatud muinasjuttudest.

Keskendu.

Siiani on ta keeranud vasakule, vasakule ja paremale.

Vasak, vasak ja parem. Sa hoiad sellest küünte ja hammastega kinni nagu petukoodist. Vasak, vasak, parem ja pärast Butcher Bros.’i karjast möödumist otse edasi.

Vasakul on üks motell. Paremal raamatukogu. Ja korraga – valla, ligipääsetav, valmis vallutamiseks, otse sinu ees – väikelinna keskus.

See näed vist hallutsionatsioone.

Ta sõidab mööda tänavat, mis on ilmselt peatänav. Seda kõike on korraga liiga palju, kaugelt liiga palju – võileivabaar ja raamatupood ja kondiitriäri ja alkoholipood ja juuksurisalong ja joogastuudio ja apteek. Ühe nurga taga restoran nimega Amandine. See on suletud. Restoranid on tihti esmaspäeviti suletud, meenub sulle.

See tundub nii tavaline. Nagu sa võiksid autost välja minna ja jälle kõike teha – osta late, minna vinyasa tundi, hankida uue huulepulga.

Sa pöörad end tema poole. Tema silmad hiilgavad, talvepäike muudab need läbikumavaks. Tema peopesad libisevad 257

sahinal roolirattal. Täiesti elementaarne. Raamatupood taamal. Käed kella kümne ja kahe peal. Argiasju ajav mees. Isa linna peal. Lugupeetud mees, kes elab lugupidamisväärses linnakeses lugupidamisväärset elu.

Ta sõidab kondiitriäri ette. Pargib ühe hõbedase BMW taha, paneb mootori tühikäigule. „Kuidas tundub?” küsib ta.

Sul pole aimugi, mida ta sinult ootab. Sa vaatad ettevaatlikult kõrvale. Kas ta ei peaks mures olema? Keegi võib sind näha. Iga hetk. Ta on sind viis aastat peitnud, tõmmanud alla ruloosid, lukustanud sinu taga uksi. Mida ta teeb? „See on ... kena,” ütled kobamisi.

Väike naerupahvak. „See on hea sõna,” ütleb ta. „Ja siinsed inimesed on ka kenad.” Ta vaatab välja. „Hundist räägid ...”

Sa vaatad sinna, kuhu temagi. Kondiitriärist tuleb välja üks mees. Ta on kössis, hall mantel tihedalt ümber, paberkott kaenla all. Mees märkab autot ja muudab liikumissuunda.

Ta tuleb teie poole.

Kui ta lähemale jõuab, näed teda täpsemalt: kiilanev pea, pruunid laigud juuksepiiril, hõbedane rõngas vasaku käe sõrmusesõrmes. Sa haarad kinni igast elemendist, lummatuna sellest täiesti tavalisest välimusest. Selliseks on sind muutnud viis aastat ilma uute nägudeta.

Mees lehvitab auto poole. „Aidan!”

Nüüd see juhtub. Ta võtab relva ja see hallis mantlis mees on kadunud. Sa pigistad istet. Su lõualuud tõmbuvad krampi. Su hambad krigisevad üksteise vastu, su ajus kajab plaadimängija krabin.

258

Mingi hääl sinust paremal. Sa söandad pilgu heita.

Kõrvalistujapoolne aken liigub allapoole.

Mis kurat siin toimub? „Tere päevast, kohtunik.”

Tema hääl on soe ja viisakas ja mesimagus. Tema näol on tänaval juhuslikult vana semuga kokkusaamise lihtne, usutav heameel.

Nüüd on sinupoolne aken täiesti all. Hallis mantlis mees naaldub auto vastu ja ütleb uuesti tere. „Kuidas läheb?” küsib ta. „Vaba päev täna?”

Sinust vasakul istuv mees naerab, toksib sõrmedega rooli. „Väike paus lihtsalt, kohtunik. Tead ju küll, mismoodi see käib. Boss ei lase mind kunagi liiga kauaks silma alt ära.”

Mees naerab samuti. Muidugi, ütleb ta, nagu ma ei teaks. „Kutsu mind Franciseks,” ütleb ta. „Ma olen seda sulle sada korda öelnud. Ära ole nii ametlik.” „No kui sa just peale käid.” Ja siis, naljatlemisi: „Kohtunik.”

Sa tõstad pilgu hallis mantlis mehe poole, vahid teda nii pingsalt kui võimalik, ilma et see juhiistmel kahtlusi ärataks.

Su silmad hakkavad vett jooksma. Su nägu kuumab. Vaata mind. Kuule mu mõtteid. Vaata mind, sa kuradi kurat. Kas sa tead, kes ma olen?

Kindlasti pandi välja kuulutusi. Pärast seda, kui ta sind röövis. See oli kusagil mujal, aga see ei saanud väga kaugel olla. Kas sa poleks sellest kuulnud, kui oled lähedases linnas kohtunik? Kas sa ei mäletaks? Kas kadunute näod ei oleks igaveseks sinu mällu sööbinud?

Mehe pilk langeb sinule. Lõpuks ometi. Paari hetke vältel arvad, et see juhtus. See mees tundis sind ära. See mees

259

päästab su. Siis pöörab ta pilgu juhiistme poole, kergitab hääletu küsimusena kulme: Ja see on ...?

Su aju püüab seda karjuda. Vastust, õiget vastust. Su aju püüab su nime röökida, aga midagi ei tule välja. Nagu maadligi surutud keha. Miski ei liigahta.

Vasakult laskub su õlale käsi. „See on minu nõbu,” ütleb ta. „Tuli pühadeks külla.”

Mida sa tead: esimesel päeval majas nägid sa vannitoapeeglist ühte naist. Ta polnud sugugi sinu moodi. Valged triibud juustes, lohkuvajunud põsed. Viis aastat vanem.

Meikimata. Sa kasutasid varem väga palju meiki. Silmapliiatsit, jumestuskreemi, kõikvõimalikku tooni huulepulki.

Ja vaata end nüüd. Kuidas võiks keegi sind ära tunda, kui ta pole su ema või isa, kes otsib su nägu igast tänaval vastutulevast võõrast?

Sa ei suuda isegi oma kuradi nime öelda. Isegi mitte oma kuradi peas.

Kohtunik noogutab heakskiitvalt. Ta pöördub sinu poole: „Ja kust sa meile külla tulid?”

Su keel kleepub kurgulakke. Kas sa peaksid valetama?

Mingi suvalise koha nimetama? Aga mis siis, kui kohtunik hakkab edasi pärima? Või kas sa võiksid tõtt öelda? Kas sa võiksid istutada seemne, öelda selle linna nime, kust sind rööviti?

Enne kui sa suudad midagi otsustada, vastab juhikohal istuv mees sinu eest. „Raifordist, Floridast. Gainesville’ist põhja poole. Kogu pere on algselt sealt pärit.”

Kohtunik viskab nalja, midagi selle kohta, et tulid ilma pärast, kuna Florida päikeselõõsast sai kõrini?

260

Sa mõtled: Raiford, Florida? Kuidas see üle tema huulte libises. Mida sa oled vilunud valetajate kohta kuulnud? Et nad mähivad iga vale õhukesse tõekihti?

Ta peab sealt pärit olema, otsustad. Raifordist Floridast.

Sa kujutled poissi lämmatavas palavuses, juuksed niiskusest krussi tõmbunud, särk õlgade külge kleepunud. Sääsed ja alligaatoripojad ja pahkliku tüvega tammed. Ja tema peas, seal kuulutavad esimesed tuuleiilid juba tõusma hakkavat tormi.

Kohtunik patsutab sinupoolset autokülge. „Olgu, ma ei pea teid kinni.” Ta noogutab sulle. „Oli väga meeldiv tutvuda. Loodetavasti on sul siin tore. Vabandan kibeda külma pärast. Me oleme siin selle poolest kuulsad.” Õhk on vaikusest paks, kuni sulle meenub, kuidas selliseid vestlusi peetakse. Sa naeratad sellele mehele. Tood kuuldavale tänusõnad. Need süütavad su keele põlema.

Kas sa ei tunne mind ära? Kas sa võid tõesti maailmast kaduda, nagu kukuksid läbi järvejää, ja kellelegi ei tule enam isegi meelde sind otsida?

Kõrvalistujapoolne aken libiseb uuesti üles. Ta ootab, kuni kohtunik on oma auto juurde tõtanud, ja sõidab siis uuesti maanteele. Veel viimane lehvitus oma vanale sõbrale ja siis hakkab ta linnast välja sõitma.

Sa vaikid, kui maastikule ilmuvad taas puud, põõsad ja elektriliinid. Sa leinad taga kaotatud võimalust. Meest, kes oleks võinud su päästa. Seda inimest, kelle moodi sa välja nägid, seda, keda enam ei otsita. „Tore mees, see kohtunik.” Tema küünarnukk toetub juhipoolsele aknale, vasak käsi ripub õhus, teine on roolil. „Sellised need siinsed inimesed ongi. Väga toredad. Väga usaldavad.”

261

Ta vaatab armatuurlaual olevat kella. Sinu ajus leiavad kõik tükid oma koha: seda ta tahtiski. Ta tahtis kohtunikuga kokku saada. Ta teadis, millal ja kus too võiks olla. Ta sättis nii, et õigel ajal seal olla.

Ta naeratab omaette, hingab pikalt ja rahulikult sisse.

Mees, kelle plaan teostus just täiuslikult.

Ta tahtis, et sa näeksid. See vangla, mille ta on sulle rajanud – see ei põhine ainult seintel või katustel või kaameratel.

See põhineb tema loodud maailmal ja sellel, kuidas sina oled sellest haihtunud.

262

46. PEATÜKK

Emily Ma ei jää kauaks. Nii ma endale ütlen. Heidan lihtsalt pilgu peale.

Ma sõidan sinna pärast oma vahetust. Ericule ja Yuwandale toon sama apteegi-ettekäände nagu ükskord varemgi.

Nad teavad, et ma valetan. Nad on head sõbrad ja lasevad mul omaette olla.

Neile valetamine tundub vastik. Ma ei oska seda üldse.

Aga mul ei jää midagi muud üle.

Kui ma kohale jõuan, näen, et tema auto on pargitud sissesõiduteele. Ta on siin. Ta on siinsamas.

Ma olen maanteel, umbes saja jala kaugusel, kus puud on jämedad ja rohi kõrge. Mida ma teeksin, kui ta mind näeks?

Võib-olla ütleksin, et mu auto mootor suri välja ja ma pidin just abi kutsuma. Ta käsiks mul oodata. Ta jookseks tuppa ja siis tagasi minu juurde, käivitusjuhtmed käes.

See poleks maailma kõige hullem lugu, kui ta mind näeks.

Aga ma lülitan mootori siiski välja. Tuled samuti. Tema majas on rulood ette tõmmatud, aga ma näen, et alumisel korrusel ja kahes ülemise korruse toas põlevad tuled.

263

Ma kujutlen, kuidas ta istub elutoas, loeb, vaatab telekat.

Võib-olla on ta pikali heitnud ja sirvib telefonist vanu fotosid oma naisest ja ütleb endale, et läheb magama, kui on vaadanud veel ühte, ainult ühte veel.

Mu lihased lõdvestuvad. Selg vajub istme vastu. Teadmine temast rahustab mind isegi kaugelt. Sellest ei piisa, aga see on vähemalt midagi.

Ta on siin. Ta on tõeline. See paneb ka mind ennast tõelisena tundma.

Teiselt poolt tänavat kostev kolksatus lõhestab vaikuse.

Ma võpatan, piilun puude vahelt sinnapoole. Härra Gonzalez tuleb oma majast välja, käes prügikott. Prügikasti juurest tagasi minnes jääb ta seisma, et kohendada valgusketti oma maja küljel, punaseid ja kollaseid pirne, mis kulgevad mööda hoone piirjooni. Gonzalezed on sel aastal kõvasti vaeva näinud. Eesõues sööb punase ninaga põhjapõder rohtu. Ühe esimese korruse akna ees matkib täispuhutav jõuluvana sissemurdmist. Ukse küljes ripub suur pärg. Ja majast endast on tänu garaaži kohal sädelevale suurele punasele paelale saanud hiiglaslik kingipakk.

Ja selline pole ainult Gonzalezte kodu. Kõik läheduses paiknevad majad on ehitud ning vilguvad kuldselt ja punaselt ja roheliselt. Aidani kodu on ainuke kaunistamata maja sel tänaval.

Tema ja ta naine korraldasid iga aasta detsembris enda juures jõulupeo. Mu vanemad lubasid mul mõned korrad koos sõpradega seal käia ja ma ei unusta kunagi seda tuledemerd – need rippusid katuselt maani, voolasid hoolikalt sätitud sirgete ridadena alla vihmaveetorudelt, põimusid

264

ümber puude ja pärgade, ümber viimse kui poole miili raadiusesse jääva põõsa. Inimeste kiidusõnadele ei tulnud kuidagi lõppu. Tema lehvitas selle peale vaid käega. „Ma töötan elektrialal,” kuulsin teda ütlemas. „See oleks ju piinlik, kui ma ei oskaks paari valgusketti paigaldada.”

Sel aastal ei ole tal selleks tuju. Muidugi. Ma näpin lahtist nahariba alahuulel. Muidugi ei ole tal selleks sel aastal tuju. Selle mehe naine suri ära, Emily. Loomulikult ei taha ta jõulutuledega jännata. Loomulikult ei ole tal mingit jõulumeeleolu.

Kõik see aeg arvasin, et meiega, minuga on midagi lahti.

Ma ei vaevunud mõtlema, et võib-olla on ta lihtsalt kurb.

Leinab.

Ma vaatan uuesti akende poole.

Võib-olla ta ei oska abi küsida. Võib-olla ta ootab kedagi. Üht intuitiivset ja põikpäist inimest, kes koputaks tema uksele ikka ja jälle, ikka ja jälle, kuni tal ei jää midagi muud üle, kui ta sisse lasta.

265

47. PEATÜKK

Naine majas Õhtusöök on ammu möödas, maja ammu vaikseks jäänud.

Vaikus, ja siis on ta siin. Ohe, tõmblukud. Te mõlemad jõuate alati samasse kohta tagasi, nagu eri suundadesse osutavad magnetid.

Pärast ei tõtta ta kohe minema, istub sinu kõrvale. „Kuule,” ütleb ta.

Sa kuulad. „Mul on vaja, et sa midagi teeksid.”

Sa annad endale paar sekundit aega. „Räägi.”

Ta hammustab põse sisekülge. „Asi on Cecilias.”

Su sisikond tõmbub krampi. „Mis temaga on?” „Varsti hakkab jõuluvaheaeg.” Ta ootab, et sa reageeriksid, aga sa ei oska, ja ta räägib edasi. „Mul on vaja, et sa tal silma peal hoiaksid.”

Sa kortsutad kulmu. „Hoiaksin tal silma peal?”

Ta seletab rõhutatult, nagu oleks see kõik täiesti ilmselge ja sina muudad asja ilma põhjuseta keeruliseks. „Ta ei käi sel ajal koolis. Ta on terve päeva kodus. Ta on suur laps. Teda pole vaja valvata või midagi sellist. Lihtsalt ... keegi peaks talle seltsiks olema. Teadma, millega ta tegeleb.”

266

Ta vaatab lakke. „Tavaliselt veetis ta sel ajal emaga aega, aga, nojah. Ja mina pean tööl käima, nii et.”

Cecilia. Tema laps, kel ei lasta kunagi minutitki omaette olla. Kelle sõbrad ei tule kunagi ööseks külla, kes ise ei käi kunagi kellelgi külas. Keda sõidutatakse kodust minema ja koju tagasi niipea, kui tunnid algavad, ja kohe, kui need lõpevad. Kes veedab nädalavahetused isaga ja õhtud teleka ees.

Kui tal oleks veidi aega omaette olla, võiks ta mõtlema jääda. Oma isast ja sellest, mida ta teeb. „Olgu,” ütled. „Ma aitan.”

Ta muigab suunurgaga. „Einoh, suur aitäh,” ütleb ta salvava irooniaga. Ega ta ju palunudki. Sul polnudki mingit valikut. „Veel kaks asja,” ütleb ta.

Sa noogutad. „Koer. Ma ütlesin Ceciliale, et ta laseks koera iga päev lõuna ajal välja. Ja ta teeb seda. Ära isegi mõtle sellele.”

See kõlab nii: Ära sina selle pärast muretse, Cecilia hoolitseb tema eest. Ta mõtleb seda: Sa ei puuduta uksenuppu, isegi koera pärast mitte. Sa ei kasuta teda ettekäändena. Sa ei püüa midagi teha.

Ta paneb käe taskusse. „Ja see on veel viimane asi.”

Ta avab sõrmed ja nähtavale ilmub plastist randmevõru metallosaga. „Tead, mis see on?”

Sul oli kunagi selline. Sa kandsid seda Washington Square Parkis jooksmas käies, et vahemaade üle arvet pidada. „GPS-iga randmevõru?”

Sa esitad selle küsimusena, et lasta tal seletamisest mõnu tunda.

267

„Täpselt.” Ta keerab võru teistpidi ja valge plasti alt paistab must läikiv riba. See ei kuulu algse disaini juurde, seda on kohe näha. Tema isiklik lisand. „Ja kas tead, mis see on?”

Sa raputad eitavalt pead. „Ribateras. Väga tugev. Seda ei saa kääridega lõigata. Nii et ära mitte püüagi. Ära näpi seda. Ma näen kohe ära, kui sellega on midagi juhtunud.”

Sa noogutad. Ta paneb võru kõrvale ja võtab oma telefoni, toksab ikoonile, mis avab kaardi, mille keskel plingib sinine täpp. Su pilk hüpleb ekraanil ringi – kõik on teave, kõik on vihje –, aga enne kui sa jõuad midagi märkimisväärset näha, vajutab ta ühele nupule ja telefoniekraan muutub jälle mustaks. „See seade on seotud ühe rakendusega,” ütleb ta. „Ma näen, kus sa oled. Alati.” Ka tehnoloogia on ilma sinuta edasi liikunud. Ta on õppinud seda rakendama, seda enda heaks ära kasutama. „Ma saan teada, kui sa peaksid midagi üritama,” ütleb ta. „Ma ei ole kaugel.” Paus. „Mäletad, mis ametit ma pean?” Ta osutab taeva poole.

Sa vastad, et mäletad küll.

Ta annab märku, et sa oma randme välja sirutaksid.

Võru tundub su naha vastas külm. Ta ei kasuta pannalt, vaid tõmbab hoopis rihmaotsad üksteise peale, nii tihedalt, et su nahk kisub kortsu. „Ära liiguta,” ütleb ta. Ta pistab käe uuesti taskusse ja võtab sealt sulle tundmatu tööriista. See klõpsatab paar korda ja siis tõuseb sellest leek. See on leeklamp, aga tilluke, tihedalt nagu relvakäepide tema pihku surutud. Ta hoiab

268

ikka veel su randmest kinni ja toob leeklambi su nahale lähemale. Sa tõmbud tagasi. Ta hammustab huulde. „Ma ütlesin, et ära liiguta.”

Leek limpsab randmevõru. Te vaatate koos, kuidas plast sulab, kuni rihmaotsad on kokku pitseeritud. „No nii.”

Leeklamp kustub. Ta kaob hetkeks, kuna su silmad ei ole enam pimedusega harjunud.

Ta võtab su käe, kinnitab selle käeraudadega voodi külge.

Sa magad nüüd madratsi peal. Sestsaadik kui sind metsast tagasi toodi. Plast tuksleb su randme vastas, tuliselt, nagu vaim, mis klammerdub sinu külge, kui tema sammude kaja hääbub.

Selles on midagi ebaloogilist. Miks sul üldse maja peal ringi uidata lasta? Jah, ta võib loota sinu randme ümber olevale GPS-ile, ähvardada sind sellega, et ta jälgib sind pidevalt isegi kaugelt. Aga miks ennast sinu liikumisvõimalusega üldse koormata?

Kui ta on läinud, lebad pimeduses, silmad lahti. Sa muutud laeks, igavaks valgeks laotuseks, üksluiseks ja unustatuks. Sa ei heidaks sellele teist pilkugi, aga kui seda poleks, variseks maja kokku. Kõik läheks valesti.

Cecilia.

Mida ta tegi, see tüdruk, kes loeb raamatuid, see tüdruk, kes ütleb palun ja aitäh, see tüdruk, kes vaatab teda nii armastavalt? See tüdruk, kellel ei tuleks pähegi probleeme tekitada, kes on usin ja korralik ja armas ja ustav?

Mida sa tegid, sa ilmsüüta laps, et ta ei julge sind isegi paariks tunniks ilma järelevalveta jätta?

269

48. PEATÜKK

Cecilia Isa palus tal mind valvata. See on ju ilmselge. Ma ei süüdista Rachelit, et ta seda teeb, ega tegelikult ka isa, et ta palus.

Mu isa on nimelt muretseja. Ta on isegi kodus olles relva kandma hakanud. „Tuppa relva ei too,” ütles ema talle alati.

Aga teda pole enam siin, et isa paranoiat taltsutada, nii et palun väga.

Võib-olla teeksin tema asemel ise sama. Ma mõtlen seda, et paluksin kellelgi mu lapsel silma peal hoida. Ema ütles mulle kogu aeg: Küll sa siis aru saad, kui sul kunagi endal lapsed on.

Kui isa ometi mind usuks, kui ma ütlen, et see juhtus ainult üks kord.

See oli pärast ema surma. Ma läksin mingi kolm päeva hiljem kooli tagasi. Kõik muudkui vahtisid mind. Omast arust tegid nad seda vargsi, aga oli võimatu mitte märgata, kuidas nad sosistasid ja mu teelt ära astusid, nagu võiks mulle otsa põrkamine mingi suure katastroofi vallandada.

270

Ma vihkan seda kooli. Ma tulin siia kaks aastat tagasi, aga pole end siin kunagi hästi tundnud. Ainuke hea asi on see, et siin on vaheajad pikemad kui selles koolis, kus ma enne käisin. Eelmises koolis läks kõik hästi, kuni isa tuli ühel õhtul õpetajaga kohtumiselt vihaselt koju. Ta küsis minult igasuguseid küsimusi mu matemaatikaõpetaja, preili Rollinsi kohta.

Selgus, et õpetaja oli temalt küsinud igasuguseid küsimusi meie kohta, selle kohta, mida isa nimetas meie „koduseks eluks” ja ma ei tea, mis kõik veel. See oli enne ema surma, aga pärast seda, kui ta uuesti haigeks jäi. „Võib-olla ta just seda mõtleski,” ütles ema. „Võib-olla ta oli mures.” Aga isa ütles, et muretsemise ja uudishimutsemise vahel on õhkõrn piir, ja preili Rollins oli selle ületanud. Ta oli oma otsuse teinud: ma pidin kooli vahetama. Ta leidis mulle uue kooli – kõrvallinnas, kus me ei tundnud mitte kedagi – veel samal nädalal.

No igatahes, ma läksin pärast ema surma kooli tagasi ja seal muutus kõik imelikuks. Ma tahtsin koju minna. Aga kodu tähendas isa ja ma ei tahtnud temaga koos olla. Ma tahtsin omaette olla, kas või ainult paar tundigi.

Ma armastan teda. Muidugi armastan. Asi on lihtsalt selles, et temaga koos olles tundus mulle, et pean end vaos hoidma. Aga ma ei suutnud seda enam teha.

Ma ootasin, kuni kolmas vahetund lõppes. Ja siis läksin algebratunni asemel koolist ära. Keegi ei näinud mind. Ma kõndisin, kuni jõudsin rongijaamani. Kuna keegi mind ei takistanud, ostsin automaadist pileti ja läksin Amtraki peale.

Ma toetasin lauba vastu akent. Mu pea toksatas iga jõnksatusega vastu külma klaasi ja mu keha võnkus rongi rappumisega kaasa. Paari minuti pärast tundsin, et saan jälle hingata.

271

Ega ma loll ei ole. Ma teadsin, et ta läheb närvi. Sellepärast tulin Poughkeepsies maha. Kavatsesin osta uue pileti ja minna tagasi, enne kui keegi midagi märkab. Aga automaadi juures sabas oodates tuli keegi jooksuga minu poole.

Ta pani käed mu õlgadele ja keeras mu ringi. Mu lõug põrkas tema rinna vastu, ma hammustasin endale huulde, aga ta ei märganud seda. Ta lihtsalt kallistas mind kõvasti, lükkas mu eemale, et mulle otsa vaadata, ja tõmbas mu siis uuesti kaissu. „Mis juhtus,” ütles ta. See ei olnud küsimus. Pigem hoopis kurtmine. „Mida sa tegid. Miks. Miks sa midagi sellist tegid.”

Kuigi ma olin teda nähes üllatunud, tundus see samas ka loogiline, et ta mu üles leidis. Ta on alati selline olnud – Tal on kuklas ka silmad, ütles ema ikka, eriti kõige osas, mis puutub minusse.

Kui me koos auto juurde läksime, hoidis ta kätt mu seljal.

Nagu kardaks, et ma panen jooksu, kui ta lahti laseb.

Ta ei olnud vihane. Ilmselt tundis liiga suurt kergendust, et pahameelt esile manada. Ta tegi meile õhtusöögiks kartuli-hakklihavormi. Me sõime vaikides. Ta suutis rääkima hakata alles hiljem, päris õhtul.

Me olime elutoas ja vaatasime filmi. Ta pani selle pausile ja nihutas end tugitoolis, et mulle otsa vaadata. „Sa ei tohi seda enam kunagi teha,” ütles ta. Ta toetas küünarnukid põlvedele, pani käed palveasendisse lõua alla. „Mitte kunagi. Kuuled?”

Ma noogutasin, lootes, et ta selle jutu lõpetab, aga ta rääkis edasi. „Sul pole aimugi, mis tunne mul oli, kui ma sellest

272

kuulsin. Koolist helistati. Nad oleksid napilt juba politseisse helistanud.” Ühest asjast ei saanud ma kuidagi aru. „Kust sa teadsid, kus ma olen?” „Su telefon,” ütles ta. „Seda saab jälitada.”

See tundus loogiline. Koolis jagavad kõik netis oma asukohta, selle asemel, et öelda, kus nad on, kuigi selles linnas ongi üleüldse ainult umbes kolm kohtumispaika.

Isa polnud veel lõpetanud. „Sul pole aimugi, mis oleks võinud juhtuda,” ütles ta. Ta rääkis madalal häälel, hingas kiiresti ja katkendlikult. „Sa oleksid võinud igaveseks kaduda.

Keegi oleks võinud ... ja mis siis oleks saanud?”

Ma püüdsin vahele segada: „Isa ...”, aga ta poleks mind nagu kuulnudki. „Sind oleks otsima hakatud. Meie kodu oleks läbi otsitud.

Minu asjad. Sinu asjad. Nad oleksid sind igalt poolt otsinud.”

Ta hõõrus meelekohti ja kordas: „Sul pole aimugi, mis oleks võinud juhtuda.“ See oli ainus kord, kui ma olen seda näinud. See oli päev, kui mu isa silmad olid minu tõttu hirmu täis.

273

49. PEATÜKK

Naine majas, väga lähedal ühele tüdrukule Sa arvad, et ta jätab selle plaani katki. Liiga riskantne. Aga see on mees, kes jättis käerauad lahti. See on mees, kes sõidutas su linna. See on mees, kes usaldab neid seinu, mille ta on sinu ümber ehitanud.

Ta tuleb tuppa, vabastab su voodi küljest, annab käega märku, et sa tema kannul alumisele korrusele läheksid.

Hommikusöök tema ja Ceciliaga – täna pole mingit kooliteemalist jutuvada, ei küsimusi kontrolltööde ega hinnete ega sellele-ja-sellele õpetajale mõeldud kirjade kohta.

Jõuluvaheaeg on alanud.

Sa sööd oma röstsaia ära. Ta tõuseb püsti ja tema laps teeb sama. Täna on tüdrukul aega lauda koristada aidata. Ta ei pea tõttama ülemisele korrusele hambaid pesema, et siis kohe alla tagasi tormata, seljakott puusade vastu mütsumas.

Sina aitad ka, vaikides. Kui viimane kohvikruus on nõudepesumasinasse pandud, lükkab ta ukse kinni ja pöörab end tütre poole. „Ära unusta koera keskpäeval välja lasta,” ütleb ta talle. „Ära vii teda kaugele.” Ta vaatab üle tütre õla sinu poole. „Ma käin vahepeal kodust läbi, kui saan.”

274

Cecilia hoiab ohet tagasi. „Isa,” tuletab ta talle meelde, „ma olen kolmteist, mitte kolm. Ma ei pane maja põlema, ausõna.”

Lõpuks ta lahkub. Sa kuuled, kuidas auto käivitub ja minema sõidab. Esimest korda olete Ceciliaga kahekesi.

Paralleeluniversumis, mille ta on tütre jaoks loonud, võtad sa töölt puhkust ja veedad selle siinsamas. Nüüdseks on juba selge, et Rachel, sinu alter ego, ei ole oma perekonnaga lähedane. Ta püsib paigal. Tõmbab hinge.

Cecilia pöörab sinu poole. Ta on liiga viisakas, et sind eirata, liiga uje, et end sinu seltsis vabalt tunda. „Mis sul siis ... plaanis on?” küsib ta.

Sa jääd hetkeks mõtlema. Mis Rachelil õieti plaanis on? „Ei midagi erilist,” ütled. „Niisama olen.”

Vaikus, siis järgmine küsimus: „Sa ei suhtle vist eriti palju, eks?”

Ta tõmbab kulmud kipra, nagu oleks just midagi liiga julgelt välja öelnud, nagu pelgaks, et solvas sind. Teie vahel võbeleb mälestus, tema põlastavad sõnad sel õhtul, kui sa püüdsid teda sellest majast välja kiskuda. Sa ei saa aru. Sa ei saa millestki aru. „Ma ei mõelnud seda kuidagi halvasti,” ütleb ta, liiga kiiresti. „Lihtsalt – ma ei tea. See on okei. Kõik on okei.” Üks pool sinust tahaks teda õlgadest raputada ja talle kõik ära rääkida: Kas sa ei saa aru, sa pead mind aitama, see kõik on üks suur näitemäng, sinu isa, tema tegi seda mulle, sa pead kellelegi helistama, sa pead mind siit välja aitama.

Aga on ka teine pool. See, kes mäletab viimast korda, kui sa püüdsid teda endaga kaasa tulema panna. See pool, kes on kinnistanud sinu ajju närviühenduse, et Cecilia on laps ja on 275

asju, mille kuulmiseks ta ei ole valmis, et tema maailmas on osasid, mida ta pole valmis laskma koost lahti kiskuda. Kui sa püüad teda sundida, asub ta kaitsepositsioonile. Korraldab sulle probleeme.

Kuurist väljaspool ellujäämise kuues reegel: sa ei palu tüdrukult, et ta sind päästaks.

Ja seetõttu ütled, õrnalt, õrritavalt: „Ma võiksin sulle samamoodi öelda, kas tead. Sa pole just mingi seltskonnalõvi.”

Ta muutub kuidagi süngeks. „Jah. Me isaga oleme vist ... me oleme kokku hoidnud.”

Sa kujutled teda lapsena, aastaid tagasi. Kui tema perekond oli veel terve. Pärlikee algus: tema, tema ema, tema isa.

Igaüks neist teise kahega seotud. Kui suurde segadusse see võis teda ajada, kui pool vaipa tema jalge alt ära tõmmati ja ainult üks inimene jäi tema eest hoolitsema. „Ma saan aru,” ütled. „Inimesed on keerulised. Ma tean seda väga hästi. Vahel on lihtsam omaette hoida.”

Ta noogutab tõsiselt, nagu sa oleksid mingit sügavat tõde puudutanud. „Niisiis ... telekas?”

Sa lähed tema kannul elutuppa. Ta võtab koera teie kahe vahele diivanile. Rosa. Cecilia pani talle nime kolm päeva pärast tema päästmist, kui isa andis järele ja lubas loomal jääda. Nad ostsid talle kaelarihma ja nimelipiku. Rosa, seletas Cecilia, nagu Rosa Bonheur, see prantsuse kunstnik, kes maalib loomi. Ta oli tema kohta kunstitunnis õppinud.

Tema isa noogutas. See on kena nimi, ütles ta. Väga täiskasvanulik.

276

Ja nüüd tunned kõikjal enda ümber tema juuresolekut.

Silmad, mis piiluvad läbi raamaturiiuli, kotkas, kes luurab kõrgelt ülevalt oma valdusi.

Ta võib vabalt ukse taga ootel olla, valmis sind kinni püüdma.

Aastaid tagasi lugesid artiklit ühest tüdrukust kusagil Euroopas. Kaheksa aastat keldris, kuni ühel päeval nägi ta oma võimalust. Ta jooksis. Jooksis ja jooksis ja jooksis, kuni leidis inimesi. Mitte inimesi – ainult ühe inimese. Ta palus abi. Lõpuks ometi keegi kuulis teda, üks eakas naaber, kes kutsus politsei. Üks teine põgenemise lugu: kolm naist lõksus ühe mehe majas Ohios. Sa lugesid suuri lehepealkirju, siis kui sa olid veel väljas. Mees jättis ühe ukse lukust lahti, üks naistest arvas, et ta paneb neid proovile, aga tegi siiski katset.

Järgmine uks, seekord lukus. Seda naist märkas üks naaber.

Ta pääses välja, kasutas kellegi telefoni, et hädaabinumbrile helistada. Politsei jõudis õigel ajal kohale. Teised kaks naist leiti elusalt.

Iga kord üks suur segadus. Ebakindlus. Vajadus, et keegi näeks, et keegi kuuleks.

Mis siis, kui keegi ei kuulegi sind kunagi?

Siin elutoas poeb Cecilia sulle külje alla, koer süles.

Vaikne sõprus, ametlikult taastatud. Ühel päeval sa veel jooksed. Siis, kui oled kindel.

277

50. PEATÜKK

Number viis See ei läinud nii, nagu ta oleks tahtnud.

Ta oleks seda nagunii teinud, aga mitte nii ruttu.

Midagi juhtus. Ma olin tema jaoks liiga kiire, liiga libe.

See ajas talle hirmu peale.

Ta tahtis lihtsalt, et ma maha rahuneksin, aga ta läks liiale.

Ta oli seda varemgi teinud. Kohe kindlasti.

Ainus põhjus, miks ma oleksin peaaegu minema pääsenud, oli see, et ma tundsin seda metsa temast paremini.

Minu teooria: ta pidi iga natukese aja tagant oma mängumaad vahetama. Vastasel juhul oleks teda võidud märgata.

Teda oleks võidud ära tundma hakata.

See kant oli talle tuttav. Seda ütles ta mulle ise. Aga mitte see konkreetne metsatukk ja see konkreetne kurv maantee lõpus ja lohk maapinnas, mis nägi välja nagu kraav, aga oli tegelikult lihtsalt väike nõgu.

Nõgu, mis võiks olla otsetee, kui sa püüad ära joosta.

Ja ma jooksin. Ainult umbes minuti või paari jagu. Ma nägin valgust. Ma nägin elu, või selle võimalikkust.

Ja siis sai ta mu kätte.

278

Ta hingeldas, tema silmad tundusid olevat igaveseks fookusest väljas. Vaatasid igale poole. Otse minu algusest kuni minu lõpuni.

Ta oli vihane. Ja tal oli kabuhirm.

Ilmselt oli see teistega paremini läinud.

Enne kui ta seda tegi, ütles ta mulle, et tema naine on haige.

Ma ütlesin, et mul on kahju.

Mis sa ikka, ütles ta mulle. Arstide sõnul saab ta terveks.

279

51. PEATÜKK

Emily Ma leban voodis ja panen kuulamisjärjekorda ühe vana Belle & Sebastiani albumi, otsin endast tüdrukut. Seda, kes uskus armastusse ja sõprusse. Kes ootas siiralt, et keegi keeraks tema südame sügavaimad sopid lukust lahti.

Stuart Murdoch jõuab vaevu refrääni esimese lause lõpuni, kui ma ta juba peatan.

Mu käsi langeb tekile tagasi. Ma tahaksin magama jääda.

Aga minus tuksleb mingi voog. Sihitu, kuid pakiline impulss midagi teha. Ükskõik mida.

Tõusen püsti. Mu silmamunad on kuivad, kleepuvad. Mu käed karedad. Täna on esmaspäev, haruldane vaba päev. Ma vaatan telefonist kella. Kell on üks pärastlõunal.

Ma tahan teda näha.

Ei, see pole tahtmine. See on vajadus.

Mul on vaja teda näha.

Ma olen ju ometi püüdnud. Ma olen püüdnud lasta tal omaette olla. Ma olen püüdnud unustada. Ma olen püüdnud uskuda, et ta tuleb minu juurde tagasi. Ma olen püüdnud 280

end veenda, et võib-olla – siis kui ta on oma talveune ära maganud – võiksin tema sõber olla.

See pole aidanud.

Igal öösel näen teda unes. Igal hommikul tunnen uuesti seda tühjust, mille tema puudumine on jätnud. Ma mõtlen tema peale. Ma mõtlen tema pimeda maja ja selle puuduvate jõulutulede peale. Selle peale, kuidas mu aju tundub vahel samasugune – hämune, iseenda piiramisrõngas, ei ühtegi valguskiirt kusagilt sisse tungimas.

Neil hetkedel annaksin ükskõik mida, et keegi sekkuks.

Ma hakkan tegutsema. Pesu pole ammu pestud, korv ajab üle ääre, seal on kahe nädala jagu särke. Õnneks leian ühe sahtli tagumisest nurgast korallpunase villase kampsuni.

Hõbekee langeb V-kujulises kaeluses mu rangluude vahele.

Ma päästan oma voodi jalutsis olevast riidekuhjast ühed enam-vähem puhtad teksased. Torkan fööni pistikusse, tõmban harjaga läbi juuste. Jumestuskreem, põsepuna, puuder, ripsmetušš. Huuleläige. Huuleläige?

Ma jään mõttesse, sätendav tuub näost paari tolli kaugusel.

Ei. Ei mingit huuleläiget. Liiga plikalik. See mees, keda ma otsin – ta on tõeline mees. Isa. Mitte mingi Lolita-kompleksiga värdjas.

Otsustan hoopis huulepulga kasuks. Sõrmeotstega huultele tupsutatud. Diskreetne toon, nagu oleksin kirsse söönud või tumepunast veini mekkinud.

Ma seon talvesaabaste paelad värisevate kätega kinni.

Mu rinda pitsitab mingi erutus.

Ma ootan, mingu siis kui tahes kaua. Ta tuleb koju ja mina olen seal – tähendab muidugi mitte seal seal, ega ma 281

täiesti hull ka ole. Ma olen seal läheduses, ajan mingeid asju.

Me põrkame juhuslikult kokku. Ta selgitab oma vaikimist ja mina ütlen: ah jäta, ära üldse hakkagi. Elu on selline. Meil kõigil on kiire olnud.

Sa pead ise endale võimalusi looma. Nii nad kõik ju ütlevad – ajakirjad, life coach’id hommiku-TV intervjuudes, iga asjamees. See-ja-see vehkis sinu idee sisse? Katsus köögis su tagumikku? Kasvata paksem nahk. Ära mine personaliosakonda. Personaliosakonda lähevad ainult hädapätakad. Ära tee neist väljagi. Ära tee välja sellest ärevuselainest, mis paneb su sisikonna iga päev tööle jõudes kokku kiskuma. Tee oma tööd. Ole neist parem. See on kõige magusam kättemaks.

Ole vapper. Ole julge. Näita end neile. Pane end maksma.

Ma tõmban jopeluku kinni, võtan autovõtmed ja lähen alumisele korrusele, ning mu sammud kajavad trepiastmetel nagu usutunnistus.

282

52. PEATÜKK

Naine majas, alati majas See maja ise kutsub sind seda tegema. See tahaks sulle kõike rääkida, kui sa tal seda vaid ometi teha laseksid.

See peab olema turvaline. Millegagi seletatav, kui ta peaks seda oma telefoniekraanil nägema.

Kuurist väljaspool ellujäämise kaheksas reegel: sa pead teadma, millised asjad sulle probleeme ei tekita.

Ta on sind tahtmatult neid ära tundma õpetanud. Millised nad silmale paistavad. Kuidas nad käe all tunduvad.

Need on loiud, reetlikud asjad. Asjad, mis näivad tühised.

Asjad, mis varjavad oma tähtsust.

Raamaturiiul, nii oled sa otsustanud.

Kui Cecilia on ülemisele korrusele läinud, astud ligemale.

Tõstad käe raamaturivi juurde. Pehmekaanelised teosed, meditsiinialased põnevikud. Tema omad või tema surnud naise omad. Vahet pole, sa ei tohiks neid nagunii puutuda.

Sa mõtled roosile klaaskupli all, külaelanikule, kelle koletis on lossi luku taha pannud. Sa mõtled mehele nimega Sinihabe ja naistele, keda ta üksteise järel tappis, sest nad

283

püüdsid pääseda tema salatuppa. Sa mõtled tema viimasele naisele. Sinihabe tahtis ka teda tappa. Naise päästis tema õde Anne, meenub sulle ühest muinasjuturaamatust.

Sinul ei ole õde Anne’i.

Sa tõstad käe ja tõmbad lähima raamatu selga sõrmeotsaga enda poole.

Mida sa näed: pealkirja, „Kooma”, ja õhus hõljuvat laipa, mis ripub köite küljes. Mida sa näed: tema asju, mida sina oled käperdanud.

Ja siis – mingi lõgin.

Su keha tõmbub jäigaks. Sa lükkad raamatu oma kohale tagasi, hüppad diivanile. See peab tema olema. Kes siis veel?

Tema tütar on ülakorrusel. Külalisi neil ei käi, mitte kunagi.

Sa mõtled vabandused valmis. Ma otsisin lihtsalt midagi lugemist. Ausõna. Mis probleeme oleks ma võinud raamatuga korraldada? Palun vabandust. See on pehmete kaantega. Palun vabandust. Pehmekaanelise raamatuga ei saa kellelegi haiget teha. Palun vabandust. Palun vabandust.

Palun vabandust.

Aga – uksekell. Üks kord, kaks korda.

See pole tema.

Ei ole ju?

Või on see mingisugune mäng? Kas ta tahab näha, mida sa teeksid?

Kolm mütsatust välisuksele. Sa võpatad neist igaühega kaasa, kopp, kopp, kopp. Sa mõtled: Keegi on siin. Sa mõtled: Ta näeb kõike.

Elutoa nurgas hakkab koer haukuma, andes märku, et väljas on keegi võõras. Sa püüad teda vaigistada, palud sosi-

284

nal, et ta järele jätaks. Aga Cecilia? Sa kuulatad, kas trepil ei kosta tema samme, aga ei midagi. Tal on ilmselt kõrvaklapid peas. Seega olete vaid kolmekesi – sina, keegi ukse taga ja mees, kellel on silmad igal pool.

Sa kuuled kriginat. Võti libiseb lukuauku, uks lükatakse lahti.

Keegi on siin.

285

53. PEATÜKK

Emily Mu rind paisub uuest lootusest, kui ma kodust tema juurde sõidan. Mul ei teki isegi tahtmist muusikat mängima panna.

See on lootusrikas hetk, piisavalt mõnus, et seda vaikuses veeta.

Ma pargin auto ühele naabertänavale ja lähen ülejäänud tee jala.

Tema autot ei ole sissesõiduteel. On argipäeva pärastlõuna. Ta on ilmselt tööl. Aga ta võib millegipärast korraks koju tulla. Oma tütart vaatama – kas lastel pole praegu mitte vaheaeg? Või siis lihtsalt siit mööda sõita, teel ühelt tööülesandelt teisele.

Vahet pole. Mingi hetk ta lihtsalt peab välja ilmuma. Mul on aega. Mul on lõputult aega.

Ma jalutan natuke ringi. Astun mõned sammud mööda tänavat edasi, keeran tagasi, lähen üle tee ja tänava teise otsa. Siin on naabreid, inimesi, kes hakkavad rääkima, kui mind ringi luusimas näevad.

Enne kui suudan end takistada, hakkan puu juurest edasi minema, tema maja poole. Nii lähedal pole ma sellele varem 286

olnud. Inventuur: valged puuliistud, hallid katuselaastud ja väike, hoolitsetud hoov, kus on sepistatud rauast aiamööbel.

Eesuks, tagauks. Mõlemad lukus.

Uksekell.

Ma helistan seda korra, kaks korda. Midagi ei juhtu. Ma kuulatan umbes minuti jagu, aga kuulen ainult vaikust.

See pole kuigi üllatav. Teda pole ilmselgelt kodus. Aga mõte, et olen siin ilma temata, ei ole ebameeldiv. Ma harjutan, uurin tema territooriumi. Igaks juhuks siiski koputan, kolm kiiret toksatust puuraamile. Ikka vaikus, aga siis – kas see oli haukumine?

Ta pole kunagi mingit koera maininud.

Hea küll, äkki on ta just äsja koera võtnud. Või siis on tal kogu aeg salakoer olnud. Võib-olla ma ei tunnegi teda nii hästi, kui arvan.

Kedagi ei ole näha. Ma kaalun uuesti koputamist, aga ma ei taha, et koer endast välja läheks.

Mu kõrvad lähevad kikki. Kas see on ...?

Mulle tundub, et ma kuulen midagi. Mingit sisinat. See on nõrk, aga ma ei kujuta seda ette. Keegi teeb: Tšš. Tšš.

Püüab märkamatuks jääda.

Mu käed asuvad tegutsema enne, kui jõuan mõelda, mida edasi teha. Ma otsin. Mida? Midagi nähtavat, võtit, ust, mis avaneks ja näitaks mulle tema maailma.

Vastuseid. Ma otsin vastuseid.

Ma kergitan uksematti. Ei midagi. Libistan käega üle ukseraami ülaosa. Ka seal pole midagi.

Potililled – neid on erinevaid kõikjal üle terrassi. Praegu, südatalvel, ei õitse neist ükski. Pole ei punaseid, roosasid ega

287

valgeid täpikesi. Ainult mullapinnalt laisalt üles sirutuvad rohekad varred.

Need taimed ei peaks õues olema. Mitte siis, kui eesmärk on nad õitsema saada. Mitte siis, kui nad just midagi ei peida.

Ma kergitan ühte potti, siis teist, kolmandat. Bingo.

Võti on selle all, mis on kõige rohkem kahju saanud, külmavõetud, pruun, surnud. See taim ei hakka enam kunagi õitsema.

Võtme metallist sakid jätavad mu peopesa nahale jäljed.

Kas ma tõesti teen seda?

Majas on keegi. Keegi, kes ei ole tema. Keegi, kes ei tulnud uksele.

Ma hoian hinge kinni, kui võti lukuauku libiseb. Veel viimane kõhklushetk – põhjendus, mul on vaja põhjendust.

Mis see võiks olla? Mulle tundus, et ma tundsin suitsuhaisu, ja tahtsin kontrollida, kas kõik on ikka korras.

Jah, miks mitte. See sobib.

Maailm jääb paigale. Ma lükkan ukse lahti.

288

54. PEATÜKK

Naine majas Ukselävel seisab naine.

Ta on noor. Võib-olla sinuealine või nii vana, nagu sa olid kaduma minnes. Seda kõike on nii raske määratleda: kui vana sa praegu välja näed, kui vana sa siis välja näeksid, kui tema ei oleks sinuga juhtunud.

Naine on ilus. Seda oskad sa kindlalt öelda. Läikivad juuksed, õhetavad põsed, kitkutud kulmud ja – ja kas see on huulepulk?

Koer tahab teda tervitama minna, aga sa hoiad kaelarihmast kinni. „Ta jookseb välja,” ütled poolkummargil. „Ta ei tunne veel oma nime.”

Naine astub sisse ja paneb ukse enda järel kinni. Koer hüppab ettepoole kohe, kui sa kaelarihmast lahti lased. Ta nuusutab võõra jopet, liputab saba, keel suust väljas.

Ma olen täiega surnud, mõtled. Tema telefon suriseb ilmselt nagu arust ära.

Kuradi päralt, ütled naisele mõttes. On sul vähimatki aimu, mida ma olen teinud, et kõik see aeg ellu jääda? Muidugi mitte. Sel polegi tähtsust nüüd, kui sa oled kõik tuulde loopinud. Nüüd, kui ta meid mõlemaid ära tapab.

289

Võõras patsutab äraolevalt koera pead, pöörab siis pilgu sulle. „Ma olen sõber,” ütleb ta.

Kas sa peaksid teda hoiatama? Lükkama ta õue ja ütlema, et ta jookseks, jookseks ega tuleks enam kunagi tagasi?

Ta räägib edasi, vastab küsimustele, mida sa ei esitanud. „Mulle tundus, et ma kuulsin ... Mulle tundus, et ma tundsin suitsulõhna. Mul on täna vaba päev ja ma lihtsalt ... lõin aega surnuks, jalutasin ringi. Ma tundsin suitsulõhna ja tahtsin vaadata, ega maja pole põlema läinud.”

Ta sirutab käe välja. „Igatahes, mina olen Emily.”

Tema peopesa on sinu oma vastas pehme. Ta on külaline teisest maailmast, sellisest, kus on öökapid ja kreemituubid, igaõhtused rituaalid. Ka sina kreemitasid igal õhtul enne magamaminemist oma käsi ja jalgu.

Ta – Emily, ta on nüüd Emily – surub su kätt veidi kauem, kui tarvis. Ta ootab, et sa nüüd oma nime ütleksid, taipad viimaks.

Võib-olla on see katse. Võib-olla saatis ta selle naise, et näha, kuidas sa reageerid.

Kas sa usaldad seda naist, kellest sa ei tea midagi peale selle, et ta just äsja valetas – ja väga ilmselgelt – suitsulõhna tundmise kohta?

Sa mõtled kaamerate, mikrofonide peale. Sa mõtled maja peale ja kõigile neile viisidele, kuidas see talle sinu saladusi sosistab.

Sinu nimi on Rachel. Sa käitud loomulikult.

Kui ta sind kuuleb ja sa teed kõike plaanipäraselt, siis äkki on võimalus. Võimalus sinu ja võimalus selle võõra jaoks. „Mina olen Rachel,” ütled talle. „Ma olen ... sõber.” Sulle 290

meenub see lugu, mida ta autos kohtunikule rääkis. Vale võõraste jaoks, teistsugune kui see vale, mille ta oma lapse jaoks sepitses. „Või õigemini sugulane. Sõbralik sugulane.”

Sa naerad või vähemalt püüad seda teha. „Nõbu. Floridast.

Tulin just äsja pühadeks külla.”

Isegi kui ta saab aru, et sa valetad, ei näita ta seda välja.

Ta naeratab ja tõmbab oma läikivad pruunid juuksed ühele poole kaela, ja siis sa näed seda.

Seda kaelakeed.

See on täpselt samasugune nagu ... ei.

Aga kas see võiks olla?

Ta vaatab samasse kohta, kuhu sihib sinu nõutu pilk. „Vabandust,” ütled. „Lihtsalt – sinu kaelakee. See on ... see on nii ilus.”

Naine naeratab. „Suur aitäh,” ütleb ta ja kergitab seda, et sa paremini näeksid.

Keti küljes ripub hõbedane lõpmatusemärk.

Sa tunned seda ketti.

See on seesama habras kett, mida sa kandsid sel päeval, kui ta su röövis.

Rahakott? Telefon? ütles ta. Ja siis: Relv? Pipragaas?

Nuga? Ma kontrollin, ja kui selgub, et sa mulle valetasid, ei meeldi see mulle.

Sa rääkisid talle tõtt. Tühjad taskud, tühjad lootused.

Ehteid?

Ainult see, mis mul kaelas on, ütlesid talle.

Julie ostis selle kaelakee sulle üheksateistkümnendaks sünnipäevaks. Ta viskas alati nalja selle üle, kui väga sulle meeldisid need väikesed sinised karbid, valged paelakesed.

Nii plikalikud, nii igavad. See oli sinu iseloomuga suures 291

vastuolus. Aga sa pead midagi teadma, ütles ta, kui sa kingipakki avasid. Ma ei tahtnud, et sa näeksid välja nagu mingi noortesarja statist. Ja sellepärast ma täiendasin seda natuke.

Ta võttis keti kätte ja näitas enda lisatud vidinat – hõbedasse pressitud roosat kvartskivi, mille ta oli kuidagi lõpmatusemärgi külge kinnitanud.

See on nii ilus, ütlesid talle. See meeldib mulle väga. Sa oled nii hea sõber.

Ma tean, vastas Julie.

Sa kandsid seda kaelakeed iga päev, kuni tema selle sinult ära võttis.

Ja nüüd on see siin.

Sinu kaelakee – ainulaadne, ainuke spetsiaalselt sinu jaoks tehtud ehe, mis sul on kunagi olnud – on su taas üles leidnud.

Emily laseb ripatsist lahti. See langeb õrna potsatusega tema kurgu alla.

Sa sunnid end neelatama. „Tõesti kena,” ütled talle, lootes, et su hääletoon kõlab tavaliselt. „Kas ma võin küsida, kust sa selle said?”

Ta naeratab. Kas ta punastab? „Oh,” ütleb ta. „See on kingitus. Ühelt ... sõbralt.”

Tema põsed õhetavad, läigivad. Ta teeb jopehõlmad lahti. „Vabandust,” ütleb ta ja lehvitab käega näole tuult. „Tead küll, kuidas see on. Kuigi sa pakid end sisse nagu kubujuss, on õues ikkagi külm, aga niipea, kui kuskile sisse astud, hakkab jube palav.”

Tegelikult ma ei tea seda, tahaksid öelda. Mul pole viis aastat korralikku jopet olnud. Küsi oma sõbralt – tema võib sulle sellest täpsemalt rääkida.

292

Ta silmitseb sind. Ta tahab sinult selliseid asju, mida sa talle anda ei saa. Vestlust, tühja loba. Vastuseid. „Hmm,” ütleb ta. „Mis sa ütlesidki, millal sa siia tulid?”

Ma ei ole seda öelnudki, mõtled. Sa püüad seda välja nuputada – mida tema tahaks, et sa ütleksid. Milline vastus ei tekitaks sulle probleeme? „Paar päeva tagasi,” ütled Emilyle.

Tema suunurgad vajuvad allapoole. Sa tekitad talle meelehärmi. Sa oled selle mehe kodus. Sobimatu, rumal.

Ja ta ei suuda sinult midagi välja kangutada.

Sul on kahju. Sul on väga kahju. Sa tahaksid tema käte vahele vajuda ja talle kõik ära rääkida. Sa tahaksid talle öelda, et see ei ole – kohe tõesti mitte – see, mida ta arvab. „Nojah,” ütleb ta, ega vaevu ohet varjama. „Ma peaksin minema hakkama.”

Korraga lahvatab sinus vastupandamatu soov. Teda takistada. Klammerduda sõrmedega tema jopekanga külge ja teda mitte kunagi minema lasta. Rääkima hakata ja mitte kunagi vait jääda.

Ta pöörab selja, astub ukse juurde. „Head aega,” ütleb ta ja heidab sulle vaevu veel viimase pilgu.

Sa teed seda. Sa räägid talle kõik ära ja sa usaldad teda, sest ta on sinu ainus võimalus ja ...

Uks langeb tema järel kinni, otse su näo ees.

Nagu seda võimalust poleks kunagi olnudki. Nagu see naine oleks teadnud, kohe algusest peale, et sa ei tee seda.

293

55. PEATÜKK

Emily Panen võtme tagasi sinna, kust ma selle leidsin. Auto juurde tagasi minnes tahab mul hing rinnus kinni jääda. Ma istun rooli taha, peidan näo kätesse.

Nojah.

Nüüd ma siis tean.

See naine on kaunis sellisel tahumatul, rikkumatul moel, mis on kena vastand. Ei mingit meiki. Loomulikud juuksed.

Riided ei lähe talle absoluutselt korda, nagu näha. Ja miks peakski?

Kui mul oleksid tema näojooned, ei huvitaks need ka mind.

Mu huulilt vallandub naerukõgin, nagu luksatus. Mu rinnakorv võbiseb. Nagu nuuksuksin, kuigi tegelikult mitte.

Ta ütles, et ta on sõber, ja siis, et ta on tema nõbu. See oli vale. Ilmselge vale.

Ma tean ainult seda, et tema kodus on mingi naine, kes pole kohe kindlasti mitte tema nõbu.

294

56. PEATÜKK

Naine majas Sa lähed tagasi magamistuppa, nagu võiks see sind päästa.

Iga hetk kostab õuest tema autorataste krigin. Ta tuleb trepist üles, tema saabaste raevukas põnts-põnts-põnts viha prelüüdiks.

Ta muutub ähmaseks koguks ukseavas, ja võtab su ette.

Aga see naine?

Mida ta temaga teeb?

See pidi olema see naine. See võõras, kes jättis tema seljale need jäljed. Kes surus oma küüned tema ihusse – naudingumärgid, nagu sa nüüd tead.

Kes kurat sa oled, Emily, ja mida sa tahtsid?

Ja sina – sina, sina. Miks sa tal minna lasid?

Miks sa talle midagi ei rääkinud?

Ja mis kuradi pärast sa teda ei hoiatanud?

Sa põimid käed ümber jalgade. Cecilia on ikka veel oma toas, vaikselt. Väga hea. Hoia sellest eemale, laps. Ära sekku sellesse jamasse ja võib-olla kasvad siis suureks, et näha paremat maailma.

Auto. Mootorimürin, siis vaikus. Klõps, klõps – juhipoolne uks avaneb ja sulgub. Välisuks.

Põgus vaikus. Tema sammude müdin. Eemal, siis lähemal, ja siis veel lähemal.

295

Uks läheb lahti. „Mida sa siin teed?”

Ta vaatab sind, kes sa oled tõmbunud kerra radiaatori kõrvale, kus sa ei pea olema. „Ma lihtsalt ... puhkasin,” ütled talle. Kas sa peaksid kohe seletama hakkama või ootama, kuni ta ise küsib?

Ta on otsustanud, et see ei huvita teda. „Ta on oma toas?”

Ta mõtleb oma tütart. Sa ütled talle, et jah. Kas ta tahab veenduda, et plats on puhas? Et ta võib sind märkamatult trepist alla lohistada? „Selge,” ütleb ta. „Nojah. Ma lähen kööki. Jää õige õhtusöögini siia, kui sulle siin kord juba nii väga meeldib.”

Ta paneb ukse vaikselt kinni.

Sul hakkab kõris nöörima. Sul pole aimugi, mis tal kavas on. Sa ei suuda teda lugeda. Sinu võime ellu jääda on sõltunud eelkõige just sellest, tema mõtted on olnud nagu sõlm, mida sa võid nokitseda, kuni see on hargnema hakanud.

Majas hakkavad levima söögilõhnad. Ta hõikab köögist. Te põrkate Ceciliaga ülemisel trepimademel kokku. Ta annab käega märku, et sa ees läheksid.

Tema isa paneb laua keskele aurava panni makaroni-juustuvormiga ja ulatab sulle serveerimislusika. See on nüüd juba puhas piin. Tema rahulikud žestid, miski, mida võõras peaks ekslikult viisakuseks.

Anna ometi tulla, mõtled. Ütle midagi. Ükskõik, mida.

Aga ta võtab istet, küsib tütrelt tolle päeva kohta.

Sa uurid teda täpsemalt, kui nad juttu ajavad. Sa otsid märke – ärksat hoiakut, sära silmades, kehas voolavat adrenaliini, nagu alati pärast tapmist.

296

Ei midagi.

Sa songid kahvliga oma toidus, kuni nad on Ceciliaga söömise lõpetanud. Sa tegutsed nende taktis, laua koristamine, diivan, telekas. Ootad ikka veel, et kõik takerduks, aga seda ei juhtu.

Kui majas jääb ööseks vaikseks, paneb ta su käeraudadega radiaatori külge. Seda pole jõuluvaheaeg muutnud.

Sa lebad ärkvel, kuni ta tuleb tagasi. Nüüd see juhtub, mõtled. Sa ootad korraldusi. Tõuse püsti, ütleb ta, ja siis viib ta su autosse ja sõidab minema.

Ohe. Põgus naeratus. Ta hakkab püksirihma kallal kohmitsema, võtab teksased jalast.

Kõik juhtub nagu tavaliselt.

Pärast paneb ta end uuesti riidesse, libistab käega üle näo, surub haigutuse alla.

Rahuliku enesekindlusega tõstab ta su käe üle su pea, paneb ühe käeraua ümber su randme ja kinnitab teise voodiraami külge. Rutiinsed liigutused. Kõik on tavaline.

Uks läheb tema taga kinni. Sa lebad, silmad lahti. Kõrvad kumisemas.

Ta ei tea. Üks naine tuli tema koju, seisis tema elutoas. Varastas tema võtme. Tungis tema valdustesse. Ja tal pole sellest aimugi.

See naine tegi seda kõike tema kaamerate pilgu all. Nendesamade, millel ei jää midagi märkamata. Nendesamade, mis teavitavad teda telefoni kaudu sinu väikseimaistki liigutustest.

Tema väidetavate kaamerate. Nendesamade, mille ta välja mõtles. Nendesamade, mis on olemas ainult sinu peas.

297

57. PEATÜKK

Number seitse Ta oli väga ettevaatlik.

Ta ütles, et on vigu teinud. Kahel eelmisel korral. Ühel puhul oli ta liiga kiire ja teisel liiga kena. Ta lasi sel tüdrukul ellu jääda.

Tal oli vaja, et minuga oleks kõik täiuslik.

Ta ütles mulle, et tal on tütar ja haige naine.

Naine pidi terveks saama, aga ei saanudki.

Ja nüüd on ta suremas.

Varsti pidi ta hakkama üksinda oma lapse eest hoolitsema.

Ta ei võinud endale vigu lubada.

Ta ütles mulle, et peab tütre elus kohal olema. Ta olla väga nutikas laps. Lausa uskumatu, kui imeline laps.

See laps vääris seda, et talle jääb üks vanem, kes tema eest hoolitseb.

Nii et minuga pidi kõik kenasti sujuma. Minuga ei tohtinud midagi untsu keerata.

Küllap ta ütleks teile, et kõik läks plaanipäraselt.

298

58. PEATÜKK

Naine majas Su pead ajusid pingutama, et selle uue tegelikkusega leppida. Kaameraid ei ole. Keegi ei vaata.

Sa katsetad kõige ilmselgemat. Köögis, kõigepealt kääridega, siis noaga. Suure vaevaga saad tera oma naha ja plastvõru vahele, ettevaatlikult, et endale mitte sisse lõigata. Sa jõnksutad ja hõõrud ja surud, aga ta ei valetanud: ribaterast ei saa lõigata. Mitte kääridega ja mitte kööginoaga.

Sa otsid tööriistu, aga väikest leeklampi pole muidugi kusagil näha. Pole kreissaagi, pole spetsiaalset tera ribaterase jaoks. Kelleks sa teda pead? Idioodiks?

Seega jääb GPS-iga randmevõru oma kohale. Sinu täpike vilgub tema telefonis. Sa oled tal pihus, lõksus virtuaalsel kaardil.

Sa ei saa ära minna. Veel mitte. Aga sa saad ringi liikuda.

Siin on kohti, mida uurida, uksi, mida avada. Kuurist väljaspool ellujäämise üheksas reegel: uuri välja nii palju kui võimalik. Kanna tema saladusi nagu teemante oma kaela ümber.

Sa alustad kõige ohutumast kohast. Magamistoast. Sinu magamistoast. Seal harjutad ringi nuuskimist. Libistad 299

kätega üle pindade, mida sa pole saanud kunagi puudutada. Üle kirjutuslaua, mis on siin ainult pettemanöövriks, üle kummuti, üle iga voodinurga.

Midagi ei juhtu. See on uus maailm, selline, kus sa ei pea iga tegu tema eeldatava reaktsiooni valguses kaaluma.

Sa lähed koridori. Cecilia tuba – tüdruk on seal, aga sa hoiaksid sealt eemale, isegi kui ei oleks. See on tema maailm ja sa ei tungi sellesse. Vannituba? Ta pole sind kunagi sinna üksinda lasknud. Keelas seal päeva jooksul käia. Käskis sul püsida oma toas, köögis, elutoas. Sa tead, mida see tähendab: seal on asju, millele ta ei taha sind ligi lasta, kui ta ise kohal ei ole. Küünetange, habemeajamisterasid, tabletipurke?

Aeg välja selgitada.

Sa astud suure ärevusega vannituppa. Sa oled siin, ilma temata. Ilma et tema silmad sind vaataksid, kui sa riidest lahti võtad, ilma et tema pilk oleks sinu külge naelutatud, kui sa duši all seisad.

Sa avad rohukapi. Habemeajamisvedelik, suuvesi, deodorant, hambahari, kamm, pumat, hambaniit. Tükikesed temast, nagu teatri garderoobis.

Kraanikausi all olevas kapis on torupuhastusvahend ja WC-poti puhastusvahend. Tagavaraseebid, klaasipuhastusvedelik, väike kuhi puhtaid kaltse. Tema teine elu – see, mis on puhas, organiseeritud. Vannituba, mis kuulub üksikisale, kes valitseb oma majapidamist kindla käega.

Sul pole aega pole raisata. Sa lähed tagasi koridori. Tema magamistuba – sa kõhkled. Võtad uksenupu pihku ja keerad selle lahti. Lükkad ukse valla – ei. Jah. Ei. Jah. Jah. Sa jääd lävele viivitama. Tema magamistuba. Siin lebab ta öösiti, kaitsetuna, teadmatuses teda ümbritsevast maa300

ilmast. Paks roheline vaip põrandal. Suur voodi, laitmatult üles tehtud, nii et flanellist voodiriietel pole ainsatki kortsu.

Sa astud kikivarvul sisse. Tal on öökapp – lugemislamp, pehmekaaneline raamat selle kõrval. Sa ei näe siit eemalt selgelt, aga see paistab olevat mingi põnevik alumise korruse riiulilt. Öökapil on sahtel. Kinni, aga muidugi. Võimalusi täis. Mida ta seal hoiab? Lugemisprille? Unerohtu? Relva?

Põrand ärkab su jalge all ellu. Su ihu kuumab, nagu seisaksid mürgiste jäätmete hunniku otsas. Mis siis, kui su jalad sind reedavad? Jätavad vaibale jälgi? Mis siis, kui ta saab kuidagi aru – mis siis, kui ta tunneb su lõhna, tunnetab sinu kohalolu, mis on jäänud võbelema tema maailmanurka?

See pole seda väärt. Sa astud ühe pika sammuga välja, kontrollid, et vaip ei reedaks sinu sissetungimist.

Sa pead jätkama.

Just siis, kui sa hakkad alumisele korrusele minema, ilmub su selja taha Cecilia. Ta läheb diivanile istuma ja süveneb raamatusse. Elutuba peab ootama. Sa libistad pilguga põgusalt üle alumise korruse vannitoa – tagavararätikud, vetsupaber, veel seebitükke, veel valgendit.

Jäänud on veel köök. Kuna Cecilia on vaid paari jala kaugusel, püüad olla võimalikult ettevaatlik. Avad kapiuksi, piilud sahtlitesse. Sa pole kunagi saanud nende sisu endale meelde jätta, mitte tema juuresolekul. Nüüd võid teha inventuuri. Tööpinnal on nugadekomplekt. Viimane sahtel enne kraanikaussi: pikad käärid, teibirull, pastakad, paar kojutellimismenüüd. Kraanikausi all: puhastusvahendid, desinfitseerivad salvrätikud, valgendi, valgendi, valgendi.

Kapid ei üllata millegagi: taldrikud, kohvikruusid. Vana röster, võimalik, et rikkis. Erinevad klaasid.

301

Ta oli siinsamas. Selles majas. See naine, kes kandis sinu kaelakeed.

See kaelakee. Sa mõtled sellele alatasa.

Ta hoiab mälestusesemeid. Aardeid. Mõned neist on ta sulle andnud. Aga sinu kaelakee? Ta jättis selle endale, kuni otsustas, et tahab seda kellegi teise kaelas näha.

Ta on pidanud veel asju alles hoidma. Kus ta neid peidab?

Oma magamistoas? Miskipärast sa ei usu seda. See on nii puhas, nii võlts. See pole koht, kus ta end vabaks laseb. Seal ta veel teeskleb.

Kus siis?

Sa istud diivanile. Cecilia heidab sulle kiire pilgu, seejärel loeb oma raamatut edasi.

Uks trepi all.

See viib kuskile. Alumisele korrusele.

Mida sa alumisest korrusest tead: tööpink, põrand sinu keha all. Kastivirnad.

Alumisele korrusele viis ta sind sinu pimedaimal tunnil.

Alumist korrust mäletad sa kohana, mis kuulub ainult talle.

Sa pead kontrollima.

Aga sa ei saa sinna minna, kui Cecilia näeb. Sul on vaja, et ta ära läheks.

Sa piilud üle tema õla. „Mida sa loed?”

Ta paneb raamatu kinni, et sa näeksid kaant, mikroskoobiklaasi, mis on täis veretilku. „See on üks isa raamat,” ütleb ta. „Täitsa okei. Ma arvasin lõpu juba ära. Ootan lihtsalt, et uurija ka pihta saaks.”

Sa kergitad sõrmeotsaga teost, justkui vaataksid tagakaant.

Võib-olla läheb ta oma tuppa, kui sa teda rahule ei jäta.

302

„Millest see räägib?”

Ta vaatab sulle lõbustatult otsa, kulm kahtlustavalt kaardus. „Mis sul on igav või?”

See on tal isalt päritud. Seada teiste motiive küsimuse alla, püüda neid läbi näha. Ka sina oleksid selline, kui tema oleks sind kasvatanud. „Ma olen lihtsalt uudishimulik,” ütled Ceciliale. „See räägib ühest arstist,” ütleb ta. „Kirurgist, kes tapab oma patsiente. Teda ei takistata, sest keegi ei saa aru, kas ta on halb inimene või lihtsalt ei oska üldse oma tööd.”

Sa ütled talle, et see kõlab päris huvitavalt. Ta noogutab ja hakkab uuesti lugema.

Tõuse püsti, tahaksid talle öelda. Mine oma tuppa. Mine juba oma kuramuse tuppa.

Sa lähed tagasi ülemisele korrusele ja tood sealt oma raamatu. Sa pole valmis mõnda tema oma laenama, leheservi järjehoidjaks keerama, selga painutama. Sa võtad jälle ette „Armastab muusikat, armastab tantsida” ja jälgid silmanurgast Ceciliat.

Natukese aja pärast tõuseb ta püsti. Kas tõesti? Vetsuskäik. Valehäire. Alles hilja pärastlõunal, kui valguseruudud ruloode ümber on hakanud tuhmuma, paneb ta raamatu lõplikult kinni ja läheb ülemisele korrusele.

Sa ootad paar minutit. Kuulad tema toa ukse avanemise ja sulgumise hääli, tema jalgade tasast müdinat põrandal.

Vaikus.

Plats on nii puhas, kui see üldse olla võib.

Sa võtad uksenupu pihku.

See ei liigu.

303

Persse.

See on lukus.

Sa otsid. Nii silmade kui ka kätega. Sa näed kõikjal võimalikke võtmeid.

Uksenupp on samasugune nagu sinu magamistoa uksel, ümar ja lukuauguga keskel. Sa proovid kahvliga. Sa proovid noaga. Sa proovid pastakaga. Sa proovid isegi mingi kuramuse pildiraami nurgaga, nagu võiks sellest mingit kasu olla.

Miski ei aita.

Su sõrmed värisevad. Sa oled nii kõvasti vaeva näinud. Sa oled nii palju teinud. Sul lihtsalt ei vea, ja see ajab su vihaseks.

See oli sinu kaelakee. Sinu enda kuramuse kaelakee.

Seesama, mille su sõber meisterdas just sinu jaoks, sest ta armastas sind.

Sa ei tohi alla anda.

Sul on vaja tuba, mis ei oleks lavastatud, kohta, mida ta ei ole saanud steriilseks teha.

Sul on vaja tema tütre tuba.

304

59. PEATÜKK

Naine majas Sa koputad Cecilia uksele. Ta avab selle, näol ilme, mis küsib sõnatult: Nalja teed või? „Kuidas läheb?” küsid.

Ta kortsutab kulmu, kuid kogub end siis kohe. Armas laps. Sa ei tea, mida tema isa on talle sinu kohta rääkinud, aga ta on tüdrukut veennud, et too peab sulle meele järele olema, alati. „Kas sul on midagi vaja?”

On tõesti, aga sa ei tea, mida. Sa tead seda siis, kui seda näed.

Kui ta sind vaid sisse laseks. „Ega sul ei ole ...”

Sa piilud üle tema õla. Tema toas domineerivad lillakad ja sinised ja mingit rohekat tooni värvid. Seal on üheinimesevoodi. Seal on väike kirjutuslaud sellest Rootsi mööblipoest.

Sa tunned sõrmi oma kõri ümber: sul oli samasugune kirjutuslaud. Sul oli arvuti ja sul oli võimalus kasutada paberit ja ... „Pastakaid.” „Sa tahad pastakat?”

305

Sa ei taha pastakat. Sa juba proovisid pastakat ja sellest polnud kasu. Aga kui pastakas aitab sul tema tuppa sisse pääseda, siis olgu nii. „Kui sul oleks anda? Palun?”

Ta ütleb, et muidugi, ja laseb su sisse. Tema tuba, tema silmade poolt kujundatud maailm: kunstiteosed seintel, pildid, mis talle on meeldinud ja mille ta on ilmselt koolis välja printinud. Andy Warholi supipurgid, Banksy rotid, veel Keith Haringi töid. Ta läheb kirjutuslaua juurde pastakat võtma.

Mõtle. Kähku. Sa pead pagana kiiresti midagi välja mõtlema.

Tema kirjutuslaua kõrval maas on jõuluvaheajaks hüljatud seljakott. See on tavalise tegumoega, punakaslillast puuvillasest materjalist, mõned tõmblukud, mingi sulle tundmatu logo. Aga Cecilia, see kunstipärane laps, see osavate kätega laps, on koti omanäoliseks muutnud. Ta on sellele markeritega pilte joonistanud, terve ühe külje suuruse puuoksa, lopsaka roosi ülaosasse. Ja esiküljel on kaks tähte, C C, mis on tehtud – sa tõmbad silmad kissi – haaknõeltest. Ta on olnud osav, seadnud tähed sümmeetriliselt, kahekordses reas, et neid ka kaugelt näha oleks. „See on armas,” ütled ja osutad koti poole.

Sa mõtled Mattile, oma peaaegu-poiss-sõbrale, kes oskas lukke muukida. Tema kohvilauale laotatud tööriistadele, tema kõverdatud sõrmedele, mis libistasid metallorad aukudesse, hoidsid ühte paigal ja jõnksutasid teist, kuni kostis klõpsatus.

Haaknõel võiks asja ära ajada, otsustad. Haaknõela tasuks proovida.

306

„Aitäh.” Cecilia heidab kotile ükskõikse pilgu ja keskendub uuesti pastakatele. „Sinine sobib?”

Sa ütled, et jah. „Kas sa tegid selle ise?” Sa põlvitad seljakoti ette, libistad sõrmedega üle mustri. „Jah.” Ta kehitab õlgu. „See pole midagi erilist. Lihtsalt mõned haaknõelad.”

Ta ulatab sulle pastaka. Sa peaaegu ei vaatagi seda, vaid pistad kohe taskusse. „Kui hea mõte,” ütled talle. „Väga ilus.”

Ta nihutab keharaskust ühelt jalalt teisele. Sa paned tema kannatuse proovile.

Väga hea.

See on tema omaette olemise aeg ja sa röövid seda temalt.

Ta teeb mida tahes, et seda tagasi saada. „Kas sa tahad ühte endale?”

Jah. „Oi, ma ei tea,” ütled talle. „Ma ei taha neid tähti ära rikkuda.”

Ta põlvitab sinu kõrvale. „Ma võtan lihtsalt uusi ja panen selle asemele. See käib kümne sekundiga.”

Enne kui sa jõuad midagi lisada, võtab ta esimesest C-tähest ühe haaknõela ja annab selle sulle. „Aitäh,” ütled. „Suur aitäh.”

Sa tõused uuesti püsti, viipad käega üle toa. „Ma jätan su omaette.”

Ta noogutab. Ja siis, kuna ta ei saa sinna midagi parata, kuna ta on armas ja vastutulelik ja kui ta peaks su tapma, siis teeks ta seda lahkusega: „Ütle, kui see pastakas on tühi. Ma annan siis teise.”

Sa ütled, et teed seda. Cecilia toa uks läheb sinu järel kinni.

307

Alumisele korrusele jõudes sorid oma aju ununenud soppides.

Matt tellis lukumuukimise komplekti internetist, kui ta vallandati oma töökohalt ühest tehnika idufirmast. „See pole eriti keeruline, kui sa tead, mida teha,” ütles ta. Kui tema sellest rääkis, jäi mulje, et sul pruugib vaid panna see asi teise asja sisse ning keerata siia- ja sinnapoole, ja nagu niuhti: maailm avaneb nagu austrikarp, pehme ja soolane sinu peopesas.

Ta näitas sulle YouTube’ist ühte videot, kanalilt, mille nimi oli – sa pidid seda kolm korda üle lugema, et uskuma jääda – „Mida iga mees peab oskama”. Üks kutt näitas, kuidas kõigepealt sisestada üks tööriist vertikaalselt, kuidas täpselt parasjagu vajutada, kuidas sisestada teine tööriist ristloodis esimesega, ja kuidas nende kahe tööriistaga koos tegutseda, kuni lukk järele annab. „Asi on surves ja vastusurves,” ütles see mees.

Kuidas sina asjast aru said: lõppkokkuvõttes vabastab sind kahe vastandliku jõu võluvägi.

Trepi all oleva ukse ees painutad haaknõela, kuni see murdub pooleks: teravaks ja kõveraks osaks.

Sa lükkad sisse kõvera, siis terava. Tegutsed aeglaselt. Õrnalt. Sellest – sinu sõrmede survest metallile – sõltub kõik. Et sa teeksid seda täpselt. Piisavalt, aga mitte liialt.

See võtab aega. Sa pead harjutama. Nagu võõrkeele rääkimist, nagu uue tantsu õppimist: iga katse viib sind natuke lähemale. Sa hoiad ühe silma lukul, teise hääbuvatel valgusruutudel kinniste ruloode ümber. Sul pole tervet päeva aega.

Mõtle. Meenuta. Meenutamine ei ole su ajule lihtne. Sa oled lasknud osadel endast hääbuda. Sa lihtsalt pidid.

308

Ja nüüd on sul vaja need tagasi saada.

Need ümarad lukud, ütles Matt ikka. Need ümarad lukud on ühed lihtsamad, mida muukida. Teoorias oli see kõik nii selge: avalda survet, vingerda, leia mehhanismis õige koht.

Kuulata klõpsatust. Kõige tähtsam asi, ütles Matt, on hankida õige tööriist. See pidi olema tilluke, kuid tugev. Märkamatu, kuid hukatuslik. Küll su sõrmed sind kohale toimetavad, kui sa vaid tead, kuhu sa teel oled.

Kuhu sina teel oled: tema ajju, tema pähe. Tema purustava jõu poole, mis on luku taga ja peidus.

Kostavad mõned klõpsatused, ja lukk liigub.

Sa paned haaknõela, selle mõlemad tükid, oma dressipluusi taskusse, kus on ka Cecilia pastakas.

Katsud uuesti uksenuppu.

See liigub.

Tee seda.

Sa teed trepi all oleva ukse lahti. Kääksatuse saatel ilmuvad nähtavale betoonist astmed.

Ja sa lähed alla.

309

60. PEATÜKK

Naine, teel alla Korraga oled pimeduses. Veri kõrvus kohisemas, kobad lüliti järele. Sa ei või endale lubada, et kukuksid, põlve kriimustaksid. Isegi värsket sinikat säärel mitte.

Trepist alla jõudes tabavad su sõrmed otsitut. Klõpsatus, ja katmata elektripirni kollane valgus toob ümbruse nähtavale.

See on kelder. Ta kasutab seda mingisuguse mehekoopa ja laoruumi hübriidina. Aiatool väikese kokkupandava laua kõrval. Taaskasutatav veepudel, taskulamp. Virnade kaupa pappkaste tagumise seina ääres. Ühel küljel on tööpink.

Tema tööriistad: traaditangid, haamer, kaablisidemed. Õhus on tunda tema lõhna. Metsa, apelsinide, looduse ja millegi torkiva lõhna. See on lõhn, mida sa ei kardaks, kui sa teda tõeliselt ei tunneks.

Siia tuleb ta selleks, et olla omaette. Et oma mõtteid kuulda.

See on mõtisklusruum, koht, kus ta võib olla tema ise.

Sa hoiad kätt tema tööriistade kohal. Tangid: kas võtta need kätte, püüda libistada oma naha ja plastvõru vahele?

Need pole tavalised tangid. Need on tema omad. Need on koos temaga ringi rännanud, tema käske täitnud.

310

Sa tõmbad käe tagasi.

Keskendu. Sa ei tulnud siia tangide pärast. Sa tulid siia saladuste ja varastatud asjade pärast. Sa tulid siia tema varjatud südamesoppide pärast.

Sa astud kastidele lähemale. Nende peale on kirjutatud sõnu: KÖÖGIKRAAM, RIIDED, RAAMATUD ja nii edasi.

Kõik need asjad, mille ta otsustas alles jätta, kuigi need ei leidnud uues majas oma kohta.

Mõne kasti peal on kirjas CAROLINE. Aidan, Cecilia ja Caroline. Ema, kes andis oma tütrele oma algustähe.

Sa valid lähima Caroline’i kasti. See on kinni teibitud. Sa ei saa seda lahti teha – papp võib rebeneda, teip reetlikke jälgi jätta. Mida sa üldse leida loodaksid? Häält? Vaimu?

Caroline. Ta ilmselt ei teadnud. Sa nägid tema meest väljaspool maja. Sa nägid tol päeval, millise koha ta on maailmas hõivanud, millise mulje ta sellele kohtunikule jättis.

Sa nägid teda võluva, viisaka ja sõbralikuna. Caroline lahkus ilmselt rahus, teadmisega, et kui tema tütar peaks kukkuma, püüab tema mees ta kinni.

Kastide avamine ei tule kõne allagi, aga sa võid neid liigutada. Võtta ükshaaval alla, jättes meelde, mis järjekorras need olid üksteise peale tõstetud, nii et saad need hiljem õigesti tagasi panna. Sa tahad näha sõnu iga kasti peal, kaaluda nende sisu oma kätega. Suruda kõrva vastu pappi ja loota, et see, mis seal sees siis ka poleks, räägiks sinuga.

Su nägu leemendab higist. Su käed valutavad ja jalad ka.

Aga sa jätkad, sest su kehas voolab adrenaliini ebamäärane jõud.

311

Sul on vaja näha. Sul on vaja teada. Sellest on viis aastat.

Sul on vaja näha teda, kogu täiega.

CAROLINE, CAROLINE, MATKAKRAAM. Ja siis, kõige taga, rivi kaste kirjaga IGASUGUST. Sa toetad end lähima kastikuhja vastu. Su rind kerkib ja vajub.

IGASUGUST. Tavalised kastid, samasugusest määrdunudbeežist papist nagu kõik teisedki, esiküljel tema musta markeriga kirjutatud sõna.

Ainult et – kiire kinnitust otsiv pilk ümberringi – igasugust sisaldavatel kastidel on niiskusplekid. Neil kõigil, ja ainult neil. Abstraktsed kujud nagu võõraste maade kaardid, mis laiuvad ühe kasti vasakus ülanurgas, teise alumisel poolel.

Igasugust.

Veel üks pilk ümberringi – siin ei ole torusid. Mitte õiges kohas, mitte seal, kus need peaksid olema, et tekitada sellist kahju. Need plekid on vanad, silmatorkavad. Mitte kergest uduvihmast kolimispäeval.

Need plekid on siin kaua olnud.

Kastid olid enne kusagil mujal peidus. Mõnes teises ruumis – võib-olla kusagil vana, lekkivate torudega maja keldris. Mitte just parim koht nende säilitamiseks, aga need olid peidus. Keegi ei tahaks minna lekkivate torude alla tuulama.

Ja nüüd on need jälle peidetud. Mitte nii osavalt – uues majas on vähem ruumi, vähem soppe ja urkaid –, aga siiski.

Need on pagendatud kõikide teiste kastide taha, nende alla peaaegu maetud. Ilma otsimata neid ei leiaks.

Su käsi, see väriseb kastile lähenedes. Esimesele kolmest, mille ta on üksteise peale tõstnud. Papp on kindlasti habras,

312

valmis rebenema esimese jõulisema sikutuse peale. Sa pead ettevaatlikult tegutsema.

Kast libiseb su kätele, siis põrandale. See on pealt kinni volditud, mitte teibitud.

Väga hea.

Sa võid peaaegu kuulda, kuidas see kasti sees koriseb.

Tema hing, tema põrguauk. Portaal, mis ootab, et sa sisse kukuksid.

Su rinnakorv kisub hirmust kokku. Need on ainult asjad, ütled endale. Asjad, mis kuulusid sulle ja sinusugustele inimestele.

Mida ta veel alles hoidis? Kampsuni, mis sul sel päeval seljas oli? Aluspüksid? Rahakoti, juhiloa, krediitkaardi?

Trofeed. Tõendid. Tõestuse selle kohta, kes sa oled.

Kas sa oled valmis teda uuesti nägema – nooremat sind, seda, kes su sõrmede vahelt läbi libises, seda, keda sa ei suutnud päästa, mitte päriselt, mitte täielikult?

Aga teised?

Kas sa oled valmis neid nägema? Neid kohtama?

Sa võtad ühe pealmise kaane kahe sõrme vahele. Kangutad selle kõrvale, aeglaselt, alati aeglaselt. Veel üks lapats.

Papikahin. Miski annab järele, aardelaegas avaneb kriginal.

Avatud kastist tõuseb hallituspahvak. Selle sisu – keegi ei taha tegelikult teada, mis seal sees on. Keegi ei taha tegelikult, päriselt seda teavet oma südames hoida, seda igavesti endaga kaasas kanda. Aga keegi peab seda tegema.

Sa võtad raskuse enda õlule, et teised ei peaks seda tegema.

313

Kõigepealt näed fotosid. Polaroide. Loogiline: ei mingeid mälukaarte, ei mingit filmi ilmutamist. Enamik neist on tehtud kaugelt. Siluetid. Eri aegadest pärit rõivamoed, alates, sinu arvates, 1990. aastatest.

Fotod on kummipaeltega üheksaks väikeseks patakaks jagatud. Sulle tõuseb sapp kurku. Kas sa vaatad?

Muidugi vaatad. Keegi peab neid nägema. Uurima nende nägusid, nende naeratusi, nende kehahoiakuid, nende juuksevärvi. Kadunud naised, kadunud inimesed. Lood, mis lõppesid, ja kellelgi pole aimugi, kuidas. Peale tema, ja nüüd ka sinu.

Sina jätad need nüüd meelde.

Sa näed esimest ja sa näed teist ja kolmandat ja neljandat ja viiendat – ja siis sind ennast. Sind, kes tundub pigem nagu keegi teine naine, nii erinev sellest inimesest, kes sa praegu oled.

Su põlved värisevad. Sa neelatad, õigemini püüad seda teha. Su keel tahab suulae külge kinni jääda.

Sa libised maha, betoonpõrandale, mis on külm ja kõva su ihu vastas, kõikide nende pehmete osade vastas, mis sinust on veel alles jäänud.

Sa pead teda uuesti tundma õppima. Nooremat sind.

Mustad, värskelt lõigatud õlgadeni ulatuvad juuksed.

Suured ümarad silmad. Täidlased huuled. Riided, mille olid reisile kaasa pakkinud – retuusid ja lohmakad kampsunid ja kaloss-saapad. Meik. Sa meikisid end palju, kogu aeg, isegi üksi olles. See meeldis sulle. Punane huulepulk ja musta silmapliiatsiga veetud kiisusilmad ja hele jumestuskreem, roosa puuder põsesarnadel.

Nii noor. Naine, kelles on veel näha tüdrukut. Kellel on rohkem tulevikku ees kui minevikku taga.

314

Ta tahtis lihtsalt väikest pausi. See noor naine neil polaroididel. Vajas lihtsalt hingetõmbeaega. Võimalust end korralikult välja magada. Hoogu maha võtta.

Sa oled igal pildil liikvel. Oma rendiautosse istumas või sellest välja tulemas, linna sõitmas, apteegist välja astumas.

Sügavalt sinu sisemusest tõuseb raputav iivelduslaine. Su huuled tõmblevad.

Ta jälgis sind.

Sa oled alati pead vaevanud sellega, kuidas ta su leidis.

Juurelnud, kas ta teadis, et sa oled seal, või kohtas sind juhuslikult ja nägi võimalust. Nüüd siis tead. Need fotod tõestavad seda. Ta jälitas sind juba varem päevade kaupa.

Uuris sind. Valis su välja. Valmistus sinu jaoks.

Sul hakkab kõhus keerama. Hinga. Sa ei tohi oksele hakata. Mitte praegu, ja kohe kindlasti mitte siin. Need on ainult pildid. Need on ainult näod.

Vaata number seitset, kaheksat, üheksat. Neid, kes tulid pärast sind. Neid, keda sa ei suutnud päästa.

Mul on kahju. Mul on nii kuradi kahju.

On muudki kui ainult pildid ja ainult näod. Sügavamalt kastist kaevad välja pehme sinise kampsuni. Küünelakipudeli, mille punane sisu on kõvaks tõmbunud. Õlgkübara.

Hõbesõrmuse. Üksiku tennise, mille talla all on paakunud pori. Päikeseprillid, mida mäletad kuurist, needsamad, mille ta sulle andis ja siis sedamaid tagasi võttis. Aarded. Mälestused. Asjad. Nende asjad.

Sa hoiad iga asja paar sekundit käes. See on ainus, mida ma saan teha, ütled neile. Vaadata teie pilte ja hoida käes teie asju ja püüda neid kokku sobitada siluettidega fotodel.

Ma ei tea teie lugusid. Ma ei tea isegi teie nimesid.

315

Paki kõik uuesti kokku – see on kõige tähtsam – samamoodi, nagu need olid. Kontrolli, kontrolli ja kontrolli veel kord. Võta ette kast number kaks. Selles ei ole enam fotosid, õnneks. Ainult asjad.

Teksased, muruplekkidega. Punaste taldadega kollased stiletod. Hall kašmiirkampsun – sinu hall kašmiirkampsun.

See, mille panid selga viimasel hommikul, enne kui läksid oma tavalisele hommikusele jalutuskäigule metsas. Jopet sul polnud. Sa ei kavatsenud kauaks õue jääda.

Sa tõstad kampsuni näo juurde. Otsid selle teise naise, endise sinu lõhna. Aga tunned ainult hallitusehaisu.

Veel asju. Rinnahoidja, pärlkõrvarõngad, siidsall. Ükski neist pole sinu oma. Ta ei hoidnud alles ühtegi teist sinu asja, ainult selle kampsuni ja kaelakee, mille ta lõpuks Emilyle kinkis. Ülejäänu – sinu rahakoti, sinu kaardid – on ta ilmselt hävitanud.

Jääb veel kast number kolm.

Sa tõstad selle kuhja otsa, teed lahti.

Need pole mälestused. Need pole kampsunid ega rinnahoidjad ega meigivahendid.

Need on tööriistad.

Erinevad tööriistad. Käerauad, sarnased neile, mida ta sinuga kasutab. Binokkel. Polaroidiaparaat. Midagi kõva milleski pehmes. Räpasest kaltsust põntsatab välja metall. Relv.

Mitte see, mida sa juba tunned. See siin on helehall ja musta käepidemega. Ilma summutita.

Sa võtad selle värisevate sõrmedega üles, paned peopesale. Üks heli raputab sind oimetusest ärkvele. Sa kuuled seda isegi keldrisse. Algul mürin, siis lõrin, siis möiratus.

See on tema auto kõrvulukustav möiratus sissesõiduteel.

316

61. PEATÜKK

Emily Ta on mulle selgituse võlgu. Vähemalt mingi vale. Ma tahan näha, kuidas ta niheleb, kokutades sõnu otsib, pilku maas hoiab. Ma tahan, et tal oleks piinlik, ja ma tahan, et tal oleks kahju.

Ma hoian silmad lahti. Toidupoes, kohvikus. See pole mingi inimestest kihav suurlinn, kus võiks märkamatuks jääda. Varem või hiljem ilmub ta kuskil välja.

Lõuna paiku sõidan linna. Vaatan võileivabaari, apteeki.

Ei midagi. Otsin tema autot Main Streetilt, aga asjatult.

Ent päikeseloojangul hakkab mul vedama. Sel hetkel ma isegi ei otsi teda, aga meil saavad Angostura bittersid otsa ja ma pean minema neid ühelt konkurendilt laenama.

Ta astub varjudest välja.

Mul läheb hetk aega, enne kui teda restoranitaguse kõrvaltänava teises otsas märkan. „Hei!” Ma püüan säilitada tavalist hääletooni, nagu oleksin lihtsalt rõõmus, et teda näen. Ta pöörab pead. Mulle tundub, nagu kortsutaks ta kulmu – kas ta on üllatunud, et mind siin näeb? Otse mu oma restorani juures? Aga kui ta minu poole 317

astuma hakkab, kaob pinge tema näolt. Pikk ja ilus ja vaikne, üks pöial pistetud spordikoti rihma alla. „Hei,” vastab ta. „Vabandust, ma püüdsin lihtsalt siitkaudu kiiremini jõuda ...”

Ta viipab Main Streeti poole. „Ära muretse,” ütlen talle. „Ainuke asi, mida ma tõesti ei salli, on see, kui noored prügikastide taga end pilve tõmbavad. Nii et kui sa just seda ei teinud, siis pole hullu midagi.”

Ta hakkab naerma. See ma olen: värvilaik tema elus, kübeke virgutavat absurdi. Iluasjake, mille ta võib üles korjata, kui selleks tahtmist on, ja sinnapaika jätta, kui enam ei huvita.

Sellest ei piisa ja see ei sobi, aga – ja on lihtsalt kohutav, on lihtsalt kohutav nii mõelda, aga nii ma mõtlen – ma valin iga kell pigem selle kui mitte midagi.

Aidan libistab koti õlalt maha ja paneb selle jalge ette.

Nüüd, kui ta mõlemad käed on vabad, asetab ta need rinnale risti, silmitseb mind pealaest jalatallani. „Ilma jopeta?”

Ma vaatan oma valget särki, musti pükse, tulipunast põlle. „Ma ei lähe kaugele.”

Mul ei olnud enne külm, aga pärast tema sõnu ei suuda ma mõelda muule kui detsembrituulele mu nahal, nii jäisel, et see peaaegu kõrvetab. „Oota.”

Ta võtab oma paksu villase salli kaelast ja vaatab mind, küsib hääletult luba läheneda. Kui ma midagi ei ütle, astub ta lähemale ja paneb selle mulle kaela ümber. „No nii,” ütleb ta.

Ma tunnen männiokaste lõhna. Ma tunnen loorberilehtede lõhna.

318

„Parem?”

Ma kutsun end silmi pilgutades maa peale tagasi. „Jah,” ütlen talle. „Aitäh. Ma ...”

Millest ma õieti rääkida tahtsingi?

Ah jaa. Just. Sellest naisest tema juures.

Ta sekkub, enne kui ma õiged sõnad leian. „Kuidas sul on läinud?”

See meenutab tantsimist kellegagi, kes on sinust alati poole sammu võrra ees. Ma ütlen, et mul on läinud hästi. „Olen tööd teinud. Nagu ikka.”

Ta noogutab. „Sinul?” küsin. „Sama,” vastab ta. „Tööl on kiire olnud. Ja kodus ka palju teha.”

Vaikus. „Vabandust, et ma ei vastanudki,” ütleb ta.

Ta vaatab mulle otsa, laup kurruline, kael kibedas pakases paljas, südantlõhestava siiruse kehastus. Miski vajub mu rinnas õhust tühjaks. Ma tulin lahinguks valmistunult, ja tema lihtsalt väänas noa mu käest ära. „Pole midagi,” ütlen talle, aga ta raputab pead. „Ei. On ikka küll. Sa olid – sa oled – lausa täiuslik. Lihtsalt ... Korraga on kõike nii palju. Kodus ja ...”

Oh issand.

Ma tahan ta käte vahele võtta. Ma tahan talle öelda, et tema on täiuslik ja mina olen idioot. Ma tahan talle öelda, et mul pole aimugi, mida see tähendab, kui sa kaotad oma inimese, vaatad, kuidas tema keha kaob maa sisse. Ma tahan talle öelda, et kõik on korras. Seda tahan ma kõige rohkem: et ta teaks, et kõik saab korda.

319

„Ma saan aru,” ütlen. „Tähendab, ei saa. Aga sellest pole midagi. Päriselt.”

Ta naeratab mulle ujedalt. „Ma loodan, et me võime ikka veel ... Ma loodan, et ma olen enamaks võimeline.

Tulevikus.”

Ma noogutan. Mida see „enamaks” tähendab? Kas see tähendab sõprust? Sõnumite vahetamist? Suudlemist?

Seksi?

Tema sall ajab mu ihu sügelema. Ma hakkan seda kohendama ja seda tehes ilmub kahe villase voldi vahelt nähtavale natuke paljast ihu. Ta sirutab käe mu kaela poole. „Sa kannad seda.”

Tema sõrmed riivavad mu kõri, liiguvad selle kaelakeeni, mille ta mulle kinkis. „Muidugi kannan,” ütlen talle. „Ma ...”

Ma ei saa seda öelda, ma ei saa öelda, et ma armastan seda. Sest see on liiga lähedal, liiga-liiga lähedal sõnadele ma armastan sind, ja sellest jamast hoian ma kaugele eemale. „See on nii ilus,” ütlen hoopis.

Ta noogutab ebamääraselt. Tema silmad on mu kaelal, tema pöial ripatsil. Tema ülejäänud sõrmed libisevad salli alla ja seavad end mu õlanuki ümber sisse.

Ma ei tea, mis siin toimub. Aga ma tean, et tema sõrmed on minu ihul ja need on soojad ja minul on külm ja see on hea, vist, hea ja natuke kummaline, et mind niimoodi puudutatakse pärast seda, kui olen teda mitu nädalat igatsenud.

Tundub, nagu me leiaksime teineteist uuesti. Nagu meile tuletataks meelde, et me tunneme teineteist. Et me saame rääkida.

320

„Ma pean midagi üles tunnistama,” ütlen talle. Tema käsi vajub alla. Tema pilk hüppab mu rangluudelt mu näole. „Mulle tundus ... Mulle tundus, et ma tundsin sel päeval suitsulõhna. Sinu juures.” Ta kallutab pead. „Ma läksin sisse, ainult kontrollima, ega midagi pole juhtunud ja ...” „Sa läksid sisse?”

Mu nägu hakkab kirvendama. „Ma ... ma ei tahtnud sisse tungida. Ma tahtsin ainult kontrollida, et midagi pole põlema läinud.” Mälestuspilt, lause, mille ütles ühel õhtul baarileti ääres meie linna kinnisvaramaakler: „See see häda on nende ilusate puumajadega. Need näevad head välja, aga kaovad nagu niuhti.”

Ma nipsutan sõnade „nagu niuhti” ajal sõrmi. Ta näperdab oma jopelukku, jõnksutab seda järsult, nagu oleks närvis või – mis veel hullem – ärritunud. „Kõik oli korras,” ütlen. Ma naeran, nöögates oma endise mina paranoiat. „Läänerindel muutusteta.”

Okei, jää nüüd juba vait. „Seda on küll rõõm kuulda,” ütleb ta ja müksab saapaninaga oma kotti. Küsib, nagu muuseas: „Kes su sisse lasi?

Mu tütar?”

Mind tabab uus häbilaine. „Keegi ei tulnud uksele. Ja see suitsuhais oli nii tugev.” Ma kuulen ka ise, kuidas mu hääl jookseb rööbastelt maha, kuidas see jultunud vale kisub viltu. „Ma pidin su tagavaravõtit kasutama.”

Nüüd see juhtub. Ta kutsub politsei, nõuab lähenemiskeeldu. Aga tema hääles on kuulda hoopis lõbustatust. „Ah et sa leidsid selle üles? Ilmselt peaksin parema peidupaiga otsima.”

321

Ma kuulen end itsitamas. „Lillepoti all. Väga kaval. Mul läks selle leidmiseks küll oma ... kakskümmend sekundit.”

Ta naerab koos minuga. Hetkeks oleme taas meie – kaks inimest, kaks sõpra. Kaks hinge, kes on omavahel kokku põimunud.

Tema ilme muutub. Ta on jälle tõsine. „Kas sa nägid kedagi sees?” „Nägin küll,” ütlen talle. „Ma kohtusin sinu ... nõoga. Ta tundub tore.”

Tänavad meie ümber on tühjad. Õues on liiga külm, et keegi tahaks kauemaks välja jääda kui hädavajalik. „Või et sa kohtusid temaga?” ütleb ta. Jääb mõttesse. „Väga hea.” Laksutab keelt ja kordab: „Väga hea.”

Tema näol on ikka veel kübeke murelikkust, ülakehas pinget. „Kas ma võiksin sind paluda,” alustab ta. „Asi on mu autos. Sellel on midagi ... see ei käivitu. Sellepärast ma siitkaudu üldse tulingi. Otsisin abi.”

Kui palju ma tema arvates autodest tean?

Küllap ta näeb segadust mu ilmes, sest ta lisab: „Asi on ilmselt akus. Kas sul on käivitusjuhtmed?”

On tõesti. Kunagi Ericult laenatud ja siiani minu käes. „Jah,” vastan talle.

Ta ütleb, et väga hea. Ta ütleb, et nägi mu autot tänaval ja tema oma pole sellest kaugel.

Mina ütlen ka, et väga hea. Ta võtab oma koti maast üles, heidab selle taas õlale ja hakkab kõnnitee poole minema. Ma lähen talle järele.

Me hakkame just kõrvaltänavalt ära pöörama, kui restorani tagauks läheb lahti.

322

Yuwanda küünitab selle vahelt välja. „Kas siin on kõik korras?” Ta näeb Aidanit mu kõrval, surub muige alla. „Tervist. Vabandust.” Ja siis mulle: „Ma ei teadnud, et sul on seltsi.”

Seda öeldes naeratab ta varjamatult. Kass, kes sai koorele jaole, sommeljee, kellele sadas klatši sülle. „Kas sul oli midagi vaja?” küsin.

Ta raputab pead, naaldub ukseraamile. „Ei. Ma lihtsalt nägin, et sa oled väljas, ja tahtsin kontrollida, kas kõik on ikka korras.” Tema pilk liigub Aidanile. „Aga nagu näha, oled heades kätes.”

Ta kaob enne, kui ma jõuan talle hurjutava pilgu saata.

Meieni kandub naerupahvak, kui uks tema järel kinni paugatab.

Ma ei suuda Aidanile enam kunagi otsa vaadata. „Vabandust selle pärast,” ütlen maapinnale. „Pole midagi.”

Aga nii see tema suust küll ei kõla. Tema hääl on nõrk, eemalolev. Tema pilku ei ole võimalik tabada.

Ma astun veel paar sammu peatänava poole, aga tema jääb paigale. „Tead, mis,” ütleb ta. „Las see jääda. Sul on tegemist.” Ära nüüd ometi. „See pole tõesti mingi probleem,” ütlen talle. „Ma lihtsalt ...” „Pole midagi.” „Aga sinu auto?”

Kui mannetu. Pigem palve kui küsimus. „Küll ma midagi välja mõtlen.”

Põgus vaikus. Enam pole midagi öelda.

323

Ma hakkan tema salli kaelast ära võtma, aga ta peatab mu kätt tõstes. „Sa võid selle mõni teine päev mulle tagasi anda.”

Ma ei jõua küsida, kas ta on ikka kindel, kinnitada, et ma ei jää kauaks välja. Lehvitus hüvastijätuks ja ta kaob kõrvaltänavalt, kott külje vastu kõlksumas.

Tagasi restorani jõudes kahmab Yuwanda mul käest kinni, kui baarileti poole lähen. „Ma loodan, et ma midagi ära ei rikkunud.”

Ta müksab mind. Mänguliselt, rõõmsalt sellisel moel, mida mina pole kunagi osanud.

Ma peaksin teda matkima, rohkem tema moodi olema.

Mul on nii palju õppida.

Ma müksan teda vastu. Tal õnnestub mind naeratama panna, kuigi ma käsin tal järele jätta.

324

62. PEATÜKK

Naine majas Õues läheb uks lahti ja klõpsab kinni. Ta on autost väljas.

Sa pole end viis aastat nii kiiresti liigutanud. Veel viimane pilk veendumaks, et kõik on tagasi seal, kust sa selle leidsid.

Kustuta tuli, ja siis ummisjalu, uisapäisa trepist üles. Keera nuppu uksenupu taga. Pane uks enda järelt kinni, kontrolli, et see on lukus. Tõmba end diivanile kerra just sel hetkel, kui lukuaugust hakkab raginat kostma. Tee „Armastab muusikat, armastab tantsida” suvaliselt leheküljelt lahti.

Ta astub sisse. Ma lugesin, lihtsalt lugesin. Kohe kindlasti mitte ei nuuskinud ringi. Kohe kindlasti mitte ei kavatsenud ma oma käsi sinu rinnaõõnde toppida ja sinu tuksuvat südant välja rebida.

Ta riputab autovõtme ukse kõrvale, silmitseb tuba. Sa hoiad hinge kinni, et ta ei märkaks, kuidas su rinnakorv kerkib ja vajub, su keha trepist ülestormamisest taastub.

Kulmukortsutus. Mida? Mis on? Ta vaatab sind pealaest jalatallani. Pagan. Sa unustasid üles tagasi tulles ennast vaadata. Olles nii keskendunud sellele, et keldris jääks kõik endisele kujule, unustasid kontrollida, ega su nahal ole punaseid laike, laubal reetlikku tolmukorda.

325

Paganpaganpaganpaganpagan. „Ta on üleval?” küsib ta. Sa ütled, et jah. Ja lisad vaikselt, nagu oleksite ühes mestis ja tema tütar keegi kõrvalseisja: „Ta oli suurema osa pärastlõunast siin all, aga läks natukese aja eest oma tuppa.”

Tema pilk lendab elutoas ringi. Temas on mingisugust raskust, nagu hoiaks külgetõmbejõud teda tavalisest tugevamini maapinnal kütkes.

Ta astub sammukese trepi all oleva ukse poole.

Midagi on juhtunud. Tal on vaja alla minna. Tal on vaja vaikust, kohta, mis kuulub ainult talle. Tal on vaja seda ruumi, kuhu sa vaid mõne minuti eest sisse tungisid.

Ta ei saa minna. Veel mitte. On liiga vara. Ta saab aru, kui läheb. Ta näeb seal sinu vaimu, sinu varju seintel. „Ma võin aidata õhtusööki teha,” ütled.

Ta vaatab sind nii, nagu oleks unustanud, mida õhtusöök tähendab, kuid naaseb siis tegelikkusse.

Tänaõhtused ettevalmistused koosnevad ainult kahe tšillipurgi ülessoojendamisest. Ei mingit maisileiba, ei mingit võid. Ta kutsub Ceciliat. Tüdruk ei pane telekat käima, vaid istub laua taha, et süüa vaikselt, usinalt, nagu teaks, et see on üks neist õhtutest, mil ta peab isa teelt eemale hoidma.

See mees, endast väljas, närvis. On juhtunud midagi, mida ta ei olnud ette kavatsenud. Maailm libises tema kontrolli alt välja ja nüüd näeb ta kurja vaeva, et seda tagasi, uuesti oma käpa alla saada.

Hiljem, kui ta vaikselt sinu tuppa tuleb, on ta sünge. Sa lükkad oma dressipluusi kähku jalaga voodi alla, palud, et ta ei märkaks haaknõela, mis on ikka veel selle taskus, tema tütre 326

pastaka kõrval. Homme, kui ta on ära läinud, peidad need kummutisahtlisse. Ta pole sinna kunagi vaadanud, ja sa pead uskuma, et ta ei kavatsegi seda tegema hakata.

Aga kui hakkab, siis valetad. Ütled, et ei tea mitte midagi ei sellest kummutist ega asjadest, mis selles võivad peituda.

Ta ei märka. Sel mehel on muudki, mille pärast muretseda kui sinu taskutes varitsevad saladused. Täna õhtul püsivad tema käed kaua su kaela ümber. Ta koosneks nagu ainult küüntest ja hammastest ja luudest, kõigest kõvast, mis kaevub sinu ihusse. Ta on sõdur, kes läheb lahingusse. Mees, kel on vaja midagi tõestada.

Ilmselt see naine rääkis. Emily. See naine, kes leidis selle maja võtme, astus tema elutuppa.

Ja nüüd ta teab.

327

63. PEATÜKK

Cecilia Minu isaga on nii: ta on tore, aga ma olen alati ... ma ei teagi.

Kartnud ei ole õige sõna. Teda on lihtsalt väga kerge närvi ajada, ja siis – palju õnne sulle. Mu ema ütles alati, et see on selle pärast, et me oleme liiga sarnased. Kaks tugevat iseloomu. Ühele meeldib üks ja teisele teine, ja kompromissid ei tule kõne allagi.

Ma ei tea, miks ema nii arvas. Ma teen kogu aeg mingeid pagana kompromisse.

Aga see oli temast siiski kena, et ta lubas koera meile jätta. Meil ei ole enam kuigi palju raha. Ja tal ei ole kuigi palju vaba aega. See oli temast kena, ja ta tegi seda minu meeleheaks. Tänu Rachelile.

Rachel.

Nojah, Rachel on täiega imelik. Aga ta meeldib mulle.

See kõlab nii nõmedalt. Aga ta on mingis mõttes nagu ... sõber?

See on igatahes kindel, et ta kujutab minust ja mu elust ja mu isast igasuguseid asju ette. Aga lõppkokkuvõttes ei ole ta halb. Ta on ilmselt lihtsalt midagi üle elanud, ja kui inimene 328

midagi üle elab, on tal lubatud natuke imelik olla. Ja ta päästis Rosa. Seda ei unusta ma kunagi.

Ma andsin talle ühe oma haaknõela. See oli tühiasi, aga need haaknõelad meeldisid talle, ja ma sain talle midagi anda. Pealegi tahtsin, et ta mu toast ära läheks. Ma teadsin, et kui ma talle selle haaknõela annan, läheb ta ära.

Rachel meeldib mulle, aga vahel meeldib mulle ka üksi olla. Ema ütles mulle ikka, et see on täiesti normaalne. Ta ütles ikka, et see on veel üks asi, mis meil isaga ühist on.

See on tore, kui sul on sõber – kui ma võin Racheli kohta nii öelda, ja ma pole päris kindel, kas võin, sest ausalt öeldes on ta nagu päris vana –, aga see on ka probleem.

See tekitab minus tunde, et ma võin temaga rääkida.

See tekitab minus tahtmise temaga rääkida.

See tekitab minus tahtmise rääkida talle asju, mida ma pole kunagi kellelegi rääkinud.

329

64. PEATÜKK

Naine maja all Sa ei saa ära minna. Sa pole piisavalt tugev, et joosta. Aga sa saad ringi liikuda, maja peal ja magamistoas. Sa saad tegutseda, kui tema tütar ei näe. Sa saad valmistuda.

Mida sa oma keha liigutamise kohta mäletad? Sa otsid mälestusi neist kordadest, kui sa veel vaba olles jooksmas käisid. Trenniplaanid, kiiruse kasvatamine argipäevadel ja pikad distantsid nädalavahetustel. Mõttetu. See, mida sa vajad, on see ülejäänud osa, see, mille sa nii tihti tegemata jätsid, sest sa olid noor ja su keha pani sind uskuma, et sul pole seda vaja. Cross-treening. Harjutused, mis muutsid tugevamaks su jalgu, selga, kõhulihaseid.

Kui ta on kodust ära läinud, teed oma toas proovi. Kõige lihtsamad asjad, mida sa mäletad: kükid. Üks, kaks, kolm, kümme. Kui võõras see tundub, kui su reied hakkavad tukslema, sääremarjad tulitama. Sääremarjad – sääretõsted. Sa proovid ka neid teha. Su süda hakkab kiiremini lööma. Esimest korda aastate jooksul ei ole see hirmust ega ootusärevusest. Su süda lööb kiiremini, kuna su ülejäänud keha käsib tal seda teha.

330

See kõik on kogu täiega sinu oma. Sinu käed-jalad ja liigutused, mida paned neid tegema. Sinu põrandal kumerduv alaselg, kui sa kõhulihaste treenimiseks selili heidad. Tuikavad biitsepsid, kui sa hoiad „Selle” pehmekaanelist köidet väljasirutatud käes – see on sinu kollektsiooni kõige paksem raamat, kuigi ei kaalu siiski eriti palju, aga sa püsid selles asendis nii kaua, et su õlad löövad lõkendama. Samuti sinu jagu: valu randmetes, kui püüad kätekõverdust teha. Sinu kuiv suu, sinu kleepuv kukal.

Selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb, on higi su riietelt kuivanud. Su kuumad põsed on jahtunud. Ta ei saa teada. Isegi siis mitte, kui sa kordad seda järgmisel päeval ja ka sellest järgmisel. See jääb sinu ja ainult sinu omaks.

Kui su käed hakkavad värisema ja jalad anuvad puhkepausi, lähed tagasi keldrisse. Muugid luku haaknõelaga lahti. Sa oled miljon korda valmis selleks, et see ei õnnestu. Haaknõel tõestab sulle miljon korda, et sa eksid. Sa paned selle tagataskusse ja lähed edasi.

Sa otsid välja relva. Sa ei saa aru, kas see on laetud. Sa ei tea, kus on kaitseriiv. Kas sa peaksid sellest aru saama? Sul pole aimugi. Sa tead relvadest vaid seda, mida oled filmides näinud, aga isegi sina tead, et filmid panevad kõvasti mööda.

Päriselus ei saa sa sihtmärgile pihta, kui pole harjutanud; päriselus pole sul aimugi, mida sa teed.

Sa sorid kogu kasti läbi, lükkad eest ära haamri, jahipussi, suusakindad, köiejupi. Sa leiad töntsakaid mustast metallist ristkülikuid, ühe, kaks, kolm. Padrunisalved. Nende otstes ja külgedel olevatest aukudest paistavad läikivad kuulid. Sa ei

331

tea, kas seda laskemoona on palju või vähe. Sa võid vaid loota, et sellest piisab selleks, mida tahes sa lõpuks ka ei teeks.

Kui sul oleks telefon või läpakas, vaataksid kõike internetist. Piisaks ühest või kahest õppevideost, et relva laadima õppida. Ilmselt ka tulistama, sihtima ja õigel ajal päästikule vajutama ning tagasilöögiks ette valmistuma.

Sa pead iseseisvalt õppima. Sa ei tea mitte midagi, aga see on relv, mitte kvantfüüsika. Sa pead tagasi tulema ja kõik endale selgeks tegema. Ühes paberkotis on veel fotosid. Needki on polaroidid, esimesest patakast eraldi, aga samas stiilis. Kaugelt tehtud, nii et pildistatav ei tea. Sa vaatad need kiiresti läbi. Pruunid juuksed ja kahvatu nahk. Valge jope. Argised hetked: Honda Civicusse istumine ja sealt välja tulemine, mingisse restorani minemine. Pildid on ähmased, aga sa eristad siluetti ja baariletti ja tulipunast põlle. Üks korralik foto, nagu Maa poole langev asteroid. Tema nägu. Tema ilus nägu. Sa tead teda. Muidugi sa tead teda. Sa nägid teda siinsamas, selles majas.

Ta on seesama naine, kes oli siin elutoas. See, kes kandis sinu kaelakeed.

Ta on projekt. Sihtmärk.

Polaroidide seas on ka üks papitükk, millele on vildakas kursiivkirjas kirjutatud sõna Amandine. Amandine, nagu see restoran, mida nägid sel päeval, kui ta sind autoga sõitma viis. Klaasialus. Ta pidi seal käima, selle taskusse pistma.

Tükike selle naise maailmast, mis on tema omasse smugeldatud. Nagu kõik need asjad, mille ta võttis teistelt naistelt ja andis sulle. Sinu raamatud, tühi rahakott, stressipall. Kõik varastatud.

332

Sa pead jätkama. Selle naise pärast, sinu enda pärast, kõikide teiesuguste pärast.

Kasti põhjast leiad ühest nurgast kolm väikest raamatut.

Need on reisijuhid. „Hudsoni oru saladused”, „Hudsonist kaugemale”, „Osariigi varjatud aarded”. Neis kõigis on sama peatüki kohalt lehekülje ülaservad ära keeratud ja tekst markeriga tähistatud. Ühe väikelinna nimi. Seitse tähte, millest viimased on „gh” – seda ei hääldata, nagu reisijuhid ütlevad. See peab see olema. See linn, tema linn. Seesama linn.

Kaart. Mõned kritseldused, ei midagi erakordset. Ei ole X-tähte, mis tähistaks uut maja, ei ole X-tähte, mis tähistaks eelmist. Ei ole koodi, mis nimetaks leppemärgi abil tema ohvreid, ega geomeetrilist kuju, mis ühendaks tema tapatöid. Ainult maanteed ja hoonekobarad, rohelised laotused ja sinised nired.

Keskkoha lähedal, peaaegu kahe lehe vahel peidus, on üks tilluke valge kuju – kohaliku vaatamisväärsuse sümbol, ütleb vasakus alumises nurgas olev võti. Sa kissitad silmi.

Kui kaua on möödas su viimasest nägemiskontrollist? Kui kaua on su keha triivinud, nii et kõik selle osad vananevad tavalisest kiiremini?

SOOVIKAEV. Nii on seal kirjas väikestes mustades tähtedes, mille kõrval on lehekülje number, kust leiab rohkem teavet. Sa lappad selleni. Lisaks kaevu ajaloole – rajatud sajandite eest, sihtkoht peredele, kes soovivad head saaki ja terveid lapsi – on seal ka pilte.

Murenevad kivid. Roostes kett. Sammal igal pool, kuhu aga suudab kasvada, ja isegi kohtades, kus ei tohiks suuta.

333

See on see kaev. See, millest te autoga sel päeval mööda sõitsite, teel siit majast kesklinna ja tagasi. Kohe lehmakarja kõrval. Kohe Butcher Bros.’i kõrval.

Keskendu. Otsi välja kaardi skaala. Käes. Arvuta. Kiiremini. Võta end kokku. Kas sa jaksaksid nii kaugele joosta?

Võib-olla. Sul pole aimugi, milleks su keha võimeline on.

Keskendu. Vaata kaarti. Sa pead selle endale meelde jätma.

Kohe. Ruttu. Tuleta kõik käänakud ja pöörded meelde: vasakule, vasakule, paremale ja otse edasi, mööda Butcher Bros.’i karjast. Tagasipööre. Liigu mööda kaarti. Vaata kaugemalt, uuesti lähemalt. Siin sa oledki.

Nüüd sa tead. Tead kindlalt.

Veel midagi. Ühe reisijuhi, „Hudsoni oru saladuste” tagakaane vahel. Paberilehele kirjutatud nimekiri, kokkuvolditud, peitu pistetud. Nimed. Aadressid. Kellaajad. Ametid.

Paber on paks ja kollane, tint lillakas. Ta kirjutas sellele ammu. Ilmselt siis, kui ta siia kolis, koos oma naise ja võibolla ka lapsega. Kui ta tegi sellest linnast oma projekti, kui ta muutis selle oma mänguväljakuks. Kohaks, kus ta saaks elada väljaspool kahtlusi, spetsiaalselt tema vajaduste järgi rajatud maailmaks.

Ta on nii kaua jälginud, kõike ja kõiki uurinud. Loonud kohta, kus ta kõigest puhta nahaga pääseks.

Sa oled jõudnud kasti põhjani.

Pane kõik tagasi samamoodi, nagu eest leidsid. Kontrolli, kontrolli uuesti. Ülakorruselt kostab midagi. Kellegi hääl. „Rachel?”

Pagan. Pagan. Kui see pole isa, on see tütar. Püsi paigal.

Ta ei tea, kus sa oled. Aga mis siis, kui ta sind otsima tuleb?

334

Tõsta kastid tagasi üksteise peale. Pühi käed teksaste külge puhtaks. Vaata ringi ja leia midagi – mingi ettekääne, mingi mõte, ükskõik mida.

Trepiastmete lõpus olev uks läheb lahti. Paari sekundi pärast on ta siin all, sinu kõrval.

Kas ta tunnetab neid, oma isa saladusi, mis auruna õhus heljuvad? Kas ta kuuleb nende naiste hääli, mis pimeduses sosistavad, paluvad sinult, temalt, ükskõik kellelt, kes ainult kuulaks, et neid ei unustataks? „Hei,” ütleb tüdruk. „Ma otsisin sind.”

No nüüd leidsid, tahaksid talle öelda, aga sa ei saa rääkida. „Kas sa tahaksid minuga kaasa tulla, ma viin koera õue?” küsib ta. „Ma hakkasin just minema. Mitte kaugele, ainult vee juurde ja tagasi.”

Vee juurde. Sa oletad, et ta mõtleb Hudsoni jõge, kui reisijuhte ja kaarti võib usaldada. Sedasama jõge, mille kaldal sa linnas jooksmas käisid. „Oi, aitäh,” ütled talle, „aga ma ei saa. Ma pean ... ee ... tööd tegema. Ülakorrusel.” „Okei,” ütleb ta. „Pole hullu.”

Ta jääb vait. Vaatab ringi. „Kas sa otsisid midagi?”

Sa mõtled. „Jah,” ütled talle. „Mul oli vaja ... patareisid, ja kuna ma neid kuskilt ei leidnud, mõtlesin siia vaadata.

Aga see pole nii tähtis. Tõesti. Kiiret pole. Selle pärast ei pea muretsema.”

Ta naaldub õuetooli vastu. „Tead sa, ma käin ka siin.”

335

Ta räägib sosinal. „Kas tõesti?” küsid. „Jah. Öösiti. Ma lihtsalt – me hoiame siin all mõningaid mu ema asju.” Ära ütle midagi. Lase tal rääkida. Tal on vaja, et keegi teda kuulaks. „See on tobe,” ütleb ta. „Aga ma igatsen tema lõhna. Teisi asju ka, aga meil on pilte ja videoid. Aga tema lõhna nii lihtsalt ei leia. Nii et ma tulen vahel siia alla ja võtan mõne tema vana kampsuni välja ja lihtsalt ... istun sellega natuke aega.”

Ta vaatab sulle otsa. „Päris napakas, mis?” „Minu arust küll mitte,” ütled talle. „Sa lihtsalt igatsed teda.”

Mida sa talle ei ütle: esimestel päevadel pärast seda, kui tema isa su röövis, ei suutnud sa oma ema peale mõelda ilma, et oleksid unustanud hingata. Sa pidid oma pere peale mõtlemise täielikult lõpetama, sest see oli liiga valus, ja sa ei saanud endale kokkuvarisemist lubada. „Mu isa ei tohi seda teada,” ütleb ta. „Ta ei saaks aru. Või äkki isegi saaks, aga see teeks talle haiget. Sellepärast tulen ma siia alla öösiti, kui ta magab.” „Öösiti?” küsid. „Jah,” vastab ta, pilk maas. „Ma ootan, kuni ta – kuni kõik on magama jäänud. Ja siis lähen. Ma püüan vaikselt liikuda, aga ma tean, et ta on mind paar korda kuulnud. Ta küsis selle kohta ükskord. Ma ütlesin, et lähen vetsu.”

Sõnad voolavad temast välja, nagu oleks see juba tükk aega tema südametunnistust vaevanud. „Ma pean võtme varastama,” ütleb ta sulle, nii vaikselt, et sa pead tema kuulmiseks hinge kinni hoidma. „Iga kord.”

336

Ta raputab pead. „Mulle ei meeldi seda teha, aga ta jätab selle ööseks oma jope taskusse. Ta ei tea, et ma tean. Ta ei salli seda, kui tema asju näpitakse.”

Enne kui sa jõuad suu avada, kõlab küsimus: „Kuidas sina sisse said?”

Sa haarad lihtsaima vale järele. „See polnud lukus,” ütled. „Ta ilmselt unustas.”

Sa hoiad viivuks hinge kinni. Võib-olla on see vale liiga suur. Võib-olla seab ta selle kahtluse alla. Aga ta pööritab hoopis silmi. „Ohoh. Tõsiselt?” Sa noogutad, kõige süütuma näoga. „Tal on vist pea laiali otsas,” ütleb ta. Sa hakkad juba kinnitama, et jah, see on tõsi, tema isal on palju tegemist, ta ei suudaks kuidagi kõike meeles pidada, aga Cecilia teeb uuesti suu lahti. Tal on palju öelda, palju südame pealt ära rääkida, tähtsamaid teemasid kui lukud ja see, kas tema isal on meeles neid kinni keerata. „Ma pean teibi välja vahetama,” ütleb ta sulle. „Kastidel.

Iga kord. Ma viskan vanad koolis ära, et isa neid ei näeks.”

Sa tahaksid talle öelda, et sellest pole midagi – ei võtmest, ei teibist, ei millestki. Sa tahaksid esitada talle rohkem küsimusi võtmete ja selle kohta, kus ta isa neid peidab. Aga ta pole veel lõpetanud. „Ma ei taha talle haiget teha,” ütleb ta sulle. „Oma isale?” „Jah.” Sa mõtled selle peale, mida ta just ütles. Ta käib siin öösiti, kui kõik magavad – või nii ta arvab. Kui ta usub, et keegi teda ei kuule.

Need sammud. Koridoris, öösiti. Sa arvasid, et see on tema isa. Kes teeb tüdrukule liiga. See tundus loogiline, 337

et see oleks tema. Sa uskusid, et ta lõhub ära kõik, mida puudutab.

Kas sa arvasid valesti? Kas see on kõik see aeg olnud hoopis Cecilia, tüdruk, kes käib keldris oma ema vaimul külas? „Sa oled temaga väga lähedane, eks?” küsid. „Mulle tundub, et teie kahe vahel on väga tugev side. Kui sa saad aru, mis ma mõtlen.”

Ta noogutab. Ei vaata sulle ikka veel otsa. „Jah,” ütleb ta. „Me oleme nüüd ainult kahekesi. Ta ei ole täiuslik, aga mina ka mitte. Ja ta püüab. Ta püüab nii kangesti olla piisav. Saad aru?”

Sa noogutad.

Siin on veel midagi. Sama tõeline nagu su vana kašmiirkampsun su sõrmede all, sama käegakatsutav ja raske nagu relv su peos.

See on midagi enamat kui ustavus, midagi enamat kui ühe lapse kohusetunne oma vanemate vastu.

See on tugev, ja sa ei suudaks seda murda isegi siis, kui tahaksid.

338

65. PEATÜKK

Emily Ta tuleb jälle restorani. Neljapäeval, nagu varem. Ta naeratab mulle. Kui ma talle tema krediitkaardi tagasi annan, riivavad tema sõrmed minu omi. Aga need on külmad. Surnud. Nagu ei hoiaks need enam kunagi minust kinni, haaraks mind nii, nagu ma oleksin kõige ahvatlevam, kõige armastusväärsem olend maailmas.

Reede õhtul tuleb kohtunik restorani õhtust sööma. Ta istub baarileti äärde, oma lemmikkohale. Nii on vabam olla, ütleb ta. Ta saab suhelda. Pealegi tunneks ta end ebamugavalt, kui üksi lauas istuks.

Mul on tulnud üks mõte. Ma mõlgutan seda endamisi.

Selles on suuremeelsust, kuid ka midagi mürgist. See tundub põnev ja natuke ohtlik.

Aidanile see algul ei meeldiks, aga – kui ma oma kaardid õigesti käin – siis muudab ta meelt. „Me peaksime rohkem tegema.”

Kohtunik tõstab pilgu, nagu märkaks mind alles nüüd. „Selle pere heaks,” ütlen talle. „Nad on nii palju üle elanud.

Ma ei kujuta ettegi, mida tema tütar on pidanud tundma.”

339

Ta vaatab kuhugi üle mu õla, kaalub seda mõtet. Kohtunik Byrne. Kolm aastakümmet kohtusaalis. Iga nelja aasta tagant on tema nimi hääletussedelil. Iga nelja aasta tagant on tema tulevik linnarahva kätes. Kui tähtis see talle on, mitte ainult see, et tema teistele meeldiks, vaid ka see, et inimesed teaksid, et nad meeldivad talle ka. „Sul on õigus,” ütleb ta. „Sul on tõesti õigus.”

No nii. Nüüd ei tohi enam kõhelda. Me teeme selle ära.

Mina teen. „Kui mina oleksin see tüdruk,” ütlen kohtunikule, „tahaksin väikest pidu. Jõuluvaheajal igatsetakse ju ikka oma sõprade järele, eks?” Põgus noogutus. „Aga ma ei tunnistaks seda muidugi kunagi. Teismelised ...” Me pööritame kohtunikuga koos silmi, nagu me mõlemad teaksime, nagu mäletaks tema sama hästi kui mina, mis tunne on olla kolmeteistaastane tüdruk.

Eric paneb kohtuniku ette taldriku seenerisotoga. Ma teen talle maja kulul Iiri kohvi ja me jätkame juttu.

Ma söödan talle ette mõtte, et kõige lihtsam oleks see nende kodus korraldada.

Kohtunik ei ole selles nii kindel. „Kas me ei oleks tülinaks?” „See on sinu maja, kohtunik.” „Tean-tean,” ütleb ta. „Aga Aidan üürib seda. Ma ei ole päris kindel, et tahaksin selline majaperemees olla.”

Ma küünitan üle baarileti. Jää nüüd ometi nõusse. „Me võiksime selle õues pidada. Sellel majal on nii tore hoov.”

Kohtunik kallutab pead. „Me võime kasutada restorani soojuskiirgureid,” ütlen talle. „Riputada puudele jõulutulesid.

340

Ma teen hõõgveini. Me hoolitseme kõige eest. Mõtle, kui ilus see võib olla.”

Ta jääb mõttesse. „Millal sa seda maja viimati nägid?” küsin. „See võiks olla nii kena, aga praegu on see lihtsalt nukker. See on ainuke maja kogu tänaval, millel pole jõulutulesid. Ära arva, et ma kedagi süüdistan. Nad kolisid siia oma elu kõige hullemal ajal. Aga minu arust on neil vaja natuke abi, et seda maja koduseks muuta. Neil on vaja hakata siin ilusaid mälestusi looma.”

Nüüd kohtunik naeratab. Ta on nõus. „Olgu peale,” ütleb ta. „See pole sugugi halb mõte. Ma räägin Aidaniga, ütlen talle, et tal endal pole vaja lillegi liigutada.” „Väga tore.” Ja siis, naeratades: „Kuigi tal on sellega ilmselt raske leppida. Tead ju küll teda. Ei suuda minutitki paigal püsida. Peab alati appi tulema.”

Kohtunik hakkab itsitama, justkui ütlemaks ära sa räägi.

Ma valan talle Iiri kohvi juurde ja ta tõstab oma klaasi meie kalli sõbra terviseks. „See peaks juba varsti toimuma,” ütlen Jamesoni pudelile korki peale keerates. „See peaks toimuma enne jõule.”

Kohtunik noogutab.

Kui ta on läinud, toetan käed letile ja mõtlen, mis just juhtus. See võtab veidi uimaseks, veidi hingetuks.

Aidan.

Tema maja, tema kodu.

Me oleme seal, koos. Ja ma pääsen talle ligi. Ma pääsen otse tema südamikku.

341

66. PEATÜKK

Naine majas Sa teadsid varemgi, mis mees ta selline on. Sa teadsid, mida ta teeb, ja sa teadsid, millal ta seda teeb. Aga sa polnud kunagi näinud nende nägusid. Sa polnud kunagi välja kutsunud nende naiste vaime, hoidnud käes nende elu jäänuseid. Öösiti käivad nad sul külas. Sa lasid meil surra, ütlevad nad. Need, kes tulid pärast sind. Sa oleksid pidanud ta nüüdseks juba peatama. Mida sa teed? Miks sa ei ole põgenenud?

Miks sa maailmale temast ei räägi?

Sa palud neilt vabandust. Ütled neile, et see on keeruline.

Püüad panna neid asju sinu vaatenurgast nägema: Te teate, milline ta on. Ma ei tohi milleski eksida. Kui temaga ühe vale sammu teed, siis sured.

Ah et see on siis meie süü, ütlevad need naised. Sa pead end vist küll õige targaks, aga meie – meie oleme need idioodid, kes surid?

Sa püüad seletada. Ma ei mõelnud seda. Ma ei ütleks kunagi nii. Kas te ei saa aru, et ma olen teie poolel?

Mõne aja pärast naised ei vasta enam. Aga isegi siis, kui nad on ära läinud, ei saa sa magada.

342

Nii on siis lood sinuga. Aga Cecilia – mis tema vabandus on? Miks nii rõhutud? Õhtusöögi ajal sööb ta kõigepealt oma taldriku tühjaks ja pöördub alles siis isa poole. „Kas me tõesti ei pääseks sellest kuidagi?” küsib ta.

Isa ohkab, nagu poleks see neil esimene kord seda vestlust pidada. „See on kena žest, Cecilia. Inimesed püüavad vahel sinu heaks midagi kena teha ja oleks ebaviisakas vastu punnida.” „Aga praegu on jõuluvaheaeg,” ei jäta tüdruk. „Kas nad ei võiks meid jõuluvaheajal rahule jätta?”

Isa kortsutab kulmu. „Kuula mind,” ütleb ta. Isa missugune. „Ma olen terve päeva tööd teinud. Ma olen väsinud.

Ma ei taha jälle pihta hakata. Sa meeldid inimestele. Ja mina meeldin neile. Nad peavad meid toredaks ja nad on otsustanud, et tahavad meile peo korraldada. Ega ma ise ka sellest vaimustuses ole. Aga nii need asjad elus käivad.”

Cecilia pöörab pilgu ära. Tema teab, tüdruk teab, te kõik teate, et ta on võitnud, aga ta jätkab sellegipoolest. „Kas sa ikka mäletad, kuidas me selle maja saime?” küsib ta tütrelt. „Tänu kohtunikule. Ta võttis meid oma hõlma alla, sest me meeldime talle. Elus on kergem läbi ajada, kui sa inimestele meeldid.” „Aga ...” pomiseb tüdruk. „Kas nad peavad seda just siin tegema? Siin hoovis?”

Ta kehitab õlgu. „Seda nad tahavad. Las nad siis saavad oma tahtmist.”

Siin hoovis?

Sa püüad sellest aru saada.

343

See mees, selles linnas? Laseb inimesed nii lähedale, oma valgustkartvaimate saladuste orbiidile?

Tal on midagi plaanis.

Muidu oleks ta leidnud mingi võimaluse seda vältida.

See on mees, kes teeb, mida ta tahab, neil põhjustel, mida ta tahab.

Tal on midagi plaanis.

Kuurist väljaspool ellujäämise kümnes reegel: sa võid temalt õppida. Ka sina võid plaane teha.

Sa lebad veel ühe öö ärkvel. Sunnid end pikali jääma, surud selja vastu madratsit. Sinu jalgades tuksleb elektrivool, sinu rinnakorvi kõditab seestpoolt mingi rahutus. Sa tegid varem oma harjutusi, siis kui ta kodust ära oli. Väsitasid sääremarju, käsivarsi. Mitte su keha ei hoia sind ärkvel. Seda teeb su meel, mis asjatult tiirleb ja tiirleb nagu katkine kompass.

Pidu. Siin tuleb pidu. Inimesed – palju inimesi. Siinsamas. Hoovis.

Tal on selle ajal tegemist, väga palju tegemist, et kõigel silma peal hoida. Ta keskendub sellele, et inimesed püsiksid seal, kus ta tahab neid olevat. Ta keskendub sellele, et tema plaan, mis tahes see siis ka poleks, õnnestuks täpselt nii, nagu ta tahab.

Ja silmad. Peo ajal on kõikjal silmad.

Su aju mõtleb, mõtleb, mõtleb end kiirkäigule. See on nagu väikesena su venna legodega mängimine – katseta nii ja katseta naa. Pane kaks klotsi kokku ja võta need lahti. Ehita ja ehita, kuni kõik kokku variseb, ja hakka aga otsast pihta.

Ta kandis sinu kaelakeed.

344

Emily. Tema nimi kerkib su teadvusse, summutab kumina su kõrvus.

See on tema. See peab olema tema. Selle peo objekt, põhjus, miks ta laseb kõikidel siia tulla. Ta on selle naise ümber tiirutanud, hoidnud tal silma peal nagu pangal, mida tahab röövida.

Naised kastidest tõstavad kära. Sa tead, mida sa pead tegema, ütlevad nad. Kas sa lased temal ka surra? Sa tahaksid neile öelda: Palun lõpetage, ainult hetkeks – laske mul mõelda, aga sa ei saa, sa ei saa, sest su sõrmed tulitavad ja su kõri tulitab ja seal kusagil on üks naine ja ta oli siin elutoas ja sa nägid teda, sa kohtusid temaga ja ta tundus kena, ja isegi kui ta seda pole, peaks ta ikkagi elama. Ta peaks ikkagi elama nii kaua kui võimalik.

Sa keerad külili ja paned padja pea peale. Vaba käega surud, vajutad, kuni suudad veel vaevu hingata, kuni su kõrvus pole kosta enam muud kui vere tukslemist ja hapniku õrna tuhinat hingetorus. Sa teed suu lahti, surud hambad vastu voodilina ja suretad madratsisse hääletu karje.

345

67. PEATÜKK

Number kaheksa Tema naine oli suremas. Jälle.

Ja mina ka.

Kui arstid seda mulle ütlesid, mõtlesin ainult ühele kohale.

Abajale Hudsoni ääres, mida ülejäänud maailma eest peidavad lõputud puuderead. Sa pidid teadma, kus see on. Ja kui teadsid, oli sul võti paradiisi.

Seal oli silt UJUMINE KEELATUD, aga keegi ei hoolinud. See oli koht, kus vee alla sukelduda. See oli koht liiva ja kajakite ja õlut täis jahutuskastide jaoks.

Just seal tahtsin veeta mulle veel jäänud aja, kandes ainult trikood ja õlgkübarat.

Ta leidis mu ühel õhtul.

Ma olin oma mõtetes. Ma olin suremas ja ma püüdsin sellega leppida.

Ma ei osanud oodata, et üks temasugune mees selle asja enda peale võtab.

Ma tean. Ma tean. Ma oleksin nagunii teistest varem surnud.

Aga ikkagi on sel tähtsust, mis ta minult võttis.

Pärast seda, kui olin terve elu ringi tormanud, püüdnud teistele meele järele olla, oli see minu viimane võimalus.

See aeg oli mõeldud minu enese jaoks.

346

68. PEATÜKK

Naine majas Sa ei saa seletada. Sa ei saa Ceciliale midagi rääkida.

Sa pead lihtsalt lootma, et ta saab aru. „Kui see peovärk ometi just siin ei toimuks,” ütleb Cecilia sulle järgmisel päeval, kui te kahekesi kodus olete.

Ma saan aru, ütled talle mõttes. Aga kui sa vaid teaksid.

See saab olema võimas.

Sa lased tal rääkida. „Tegelikult ma tahaks, et seda üldse ei juhtuks. Ma tean, et inimesed püüavad olla kenad, aga ...”

Tema hääl vaibub. „Ma saan aru,” ütled talle. „Mulle ei meeldi ka suured seltskonnad.”

Ta noogutab. „Tead, ma arvan, et lipsan igal võimalusel oma tuppa. Et natuke hinge tõmmata. Saad aru?”

Sinu kord noogutada.

Saan küll, sõbrake. Ma mäletan, mis tunne see on, kui on vaja hinge tõmmata.

347

Sa lähed uuesti alla. Fotosid sa ei vaata – nad imevad sinust kogu elujõu välja, aga sul pole seda enam sugugi raisata.

See, mis sind huvitab, on relv. Võtad selle kätte. Tunnetad selle raskust. Harjud sellega. Püüad salve sisestada. Ei õnnestu. Püüad uuesti. Sa pole seda kunagi varem teinud, aga keegi ei pea seda teadma.

Kui sa relva kõvasti pihku surud, tunned endas mingit jõudu lahvatamas. Sa võiksid nii mõndagi teha. Talle ligi hiilida, kui ta magab. Sihtida ja päästikule vajutada. Mitu kuuli selleks läheks? Üks, kui see õigesse kohta satub. Kaks, kolm, viis. Sul pole aimugi.

Seda sa ei taha. Veri voodiriietel. Ajumass tema padjal.

Teisest koridori otsast jooksujalu tulev Cecilia, komistav, unine, ehmunud. Vaatepilt, mida ta kunagi ei unustaks – tema isa keha ja veel soe relv sinu käes. Ja sina? Sa läheksid lihtsalt vanglasse. Oleksid jälle lõksus.

Sa tead, mida maailmal sinusugustele inimestele pakkuda on. Parim, millele võid loota: tema, elus, oranžides tunkedes. Kohtumaja, ahelad tema randmete ja pahkluude ümber. Ajalehtede suured pealkirjad, mis kuulutavad maailmale, mida ta tegi. See pole just kõige õigem, ja sa pole kindel, kas sa midagi sellist üldse tahadki. Aga see on ainuke võimalus ja sa pead sellega leppima.

Siin, selles majas, saad sa esimest korda – ainsat korda – ise otsustada.

Mida sa tahad: mingil viisil maailmas edasi elada, pärastpoole. Elu, millesse ei kuulu igaöine ülesärkamine selle peale, et sind kummitab mälestus mehest, kelle sa tapsid. Sest see jääks sind kummitama. Tema tapmine. Sa ei ole tema. Sinust ei saa kunagi teda.

348

Ta on oma tütre elu niimoodi kujundanud, et see tiirleb tema enda ümber, ja ühel päeval jääb tüdruk temast ilma.

Elu, mille ta on oma lapsele andnud, on rajatud madalatele haudadele, ning surnud äratatakse ellu ja nad pööravad maapinna tüdruku jalge all pahupidi. Õhtusöögi ajal on Cecilia heas tujus. Üpriski heas tujus.

Ta veetis suurema osa päevast lugedes. Ta õpetas Rosale uue triki. Ta on siiani teadnud „Kuldvillakus” viit õiget vastust.

Võib-olla annab tänane õhtu talle lootust. Võib-olla ütleb tänane õhtu talle, et ühel päeval muutub elu jälle rõõmsaks.

Cecilia pöörab end laua ääres sinu poole. Sära tema silmis tuhmub. Piinlikkusest, arvad, omaenda lõbususe üle.

Kõik on hästi, tahaksid talle öelda. Sa peaksidki õnnelik olema. Sa oled seda väärt. Sa oled kõigest laps. Sa pole midagi valesti teinud.

Sa oled seda väärt, et ei peaks kasvades millelegi sellisele mõtlema. Sa oled tüdruk. Elu jagab sulle nagunii juba õige pea teadmisi halbade meeste kohta. Ühel päeval saad teada, et su isa oli üks neist.

Siis on sel tüdrukul vaja kedagi, keda süüdistada. Sest see teeb talle haiget, ja kui miski teeb haiget, aitab see, kui sa tead, kes seda tegi. Kui sa oleksid sel õhtul klubis teadnud, võib-olla oleksid siis saanud linna jääda. Kui sulle oleks antud nägu ja nimi. Üks konkreetne inimene, mitte vaenulik maailm. Sa oleksid paranenud, ja sa ei oleks kunagi kohanud tema isa. Sinu elu oleks ikka veel sinu oma.

Tal on vaja kedagi, keda süüdistada, ja kui see ei ole tema isa, pead see olema sina.

Cecilia, mul on väga kahju selle pärast, mida ma kavatsen sulle teha.

349

Mul on väga kahju selle pärast, mida ma kavatsen sinu elule teha.

Võib-olla sa ühel päeval mõistad.

Ma loodan, et sa tead, et ma tegin seda kõike sinu nimel.

Sel öösel kavatsed teha seda, mida alati teed. Sa kavatsed oodata, kuni ta saab asjaga ühele poole. Sa kavatsed olla Rachel. Sa kavatsed teha kõike seda, mis hoiab sind elus.

Ja sa püüadki. Aga ta tuleb su juurde pimedas ja sa mõtled neile naistele seal all keldris. Sa mõtled tema tütrele. Sa mõtled endale ja teistele endasugustele.

Sa pole neid tundeid endale kunagi lubanud. Sa teadsid, et see oleks ohtlik. Et see ei oleks selline viha, mida võib kätte jagada piiskade, vaid ainult hiidlainete kaupa.

Ta hakkab sind käeraudadega voodiraami külge kinni panema, aga vääratab. Metall napsab su nahka. Sa tõmbad rannet eemale – see on instinkt, sest nii tehakse, kui haiget saadakse. Ta haarab su randmest kinni ja hoiab seda paigal.

Ka see on instinkt. Panna sinu keha, selle kõik liikuvad osad, sinna, kuhu ta neid tahab panna.

Tark tegu oleks lasta tal seda teha. Ta paneb su nagunii käeraudu, nii et mis vahet seal on? Aga täna õhtul on. Täna õhtul ajad end põlvili ja rapsad uuesti. Su ranne lipsab tema haardest välja. Selsamal hetkel on ta sul kättpidi küljes, kahmab su küünarnuki, su õla, ükskõik mis kehaosa järele, mida võiks ankruna kasutada. Sa hakkad talle vastu. Libised tema käeulatusest välja, tõused püsti, lööd tema peopesa eemale.

Su liigutused üllatavad sind – nii kiired, nii täpsed. Lihasmälu. Sinu keha, mille su salajased võimlemisharjutused on pikast talveunest üles äratanud.

350

Ta ründab sind kahe käega ja sa unustad hirmu tunda. Sa tunned ainult viha.

See on hääletu rüselus, ohjeldamatu, meeleheitlik. Su käsi tabab tema rinda. Sa lükkad – see on kerge tõuge ja vaevu kõigutab teda, seda vankumatut mehemürakat. Sel pole peaaegu mingit mõju, aga sulle tähendab see kõike, kõike.

Ta saab olukorra uuesti oma kontrolli alla – kuidas siis muidu. Tema on tema ja sina oled sina. Ta haarab sul käest ja väänab seda, ja ka teist, vajub kogu oma keharaskusega sinu peale, kuni sa varised kägaras põrandale nagu närtsinud puuleht. Aga ta hingab raskelt ja tema süda lööb su selja vastas, kiiresti ja valjult ja paaniliselt, ja see on sinu pärast, sa pääsesid tema käest paariks sekundiks lahti ja see ajas talle hirmu peale.

Sa panid selle mehe kabuhirmu tundma. Sa panid tema pulsi pekslema. „Mida kuradit,” sosistab ta raevunult kokkusurutud hammaste vahelt, „sa omast arust teed?”

Ta väänab su käsivarsi veel tugevamalt. Sa alistud sellele.

Nüüd sa võid. Sa pead. „Palun vabandust,” ütled talle. Sa ei mõtle seda tõsiselt.

See on parool, kanal, mis viib järgmisse päeva.

Su enda hingamine aeglustub. Sa saad aru, mida sa tegid, kui lähedale sa just päikesele lendasid. Rumalalt, hetkekski oma tiibadele ja neid kooshoidvale vahale mõtlemata. „Palun vabandust,” kordad, ja kübeke tõtt: „Ma ei tea, mis mulle pähe tuli.”

Ta võtab uuesti käerauad ja aheldab su voodiraami külge.

Kui tugev see sinu keha on. Sa ei teadnud, et sa seda suudad. Teda niimoodi tõugata. Vastu hakata.

351

Ta libistab sõrmedega üle su kukla, võtab su juuksed kõvasti pihku ja rapsab. Su pea nõksatab tahapoole. Ta toob oma näo sinu oma lähedale. „Kuradi julge oled ikka küll, mis?” Ära püüa noogutada. Ära püüa seletada. Lase tal lihtsalt rääkida. „Sa olid eksinud. Kuradi ihuüksi. Mina leidsin su.” Sikutus. „Sa oled elus ainult tänu minule. Kas tead, kes sa ilma minuta oleksid?”

Ei midagi. Sa lausud neid sõnu oma peas, et need sind ei riivaks, kui tema need välja ütleb. Sa oleksid surnud. „Ei midagi. Sa oleksid surnud.” Ära kuula teda. Ära lase teda oma pähe.

Ta laseb su juuksed järsu tõukega lahti. „Palun vabandust,” ütled jälle. Sa võiksid seda viissada korda öelda, kui tal oleks vaja seda kuulda. Palun vabandust ei maksa sulle midagi. „Ole vait. Suudad? Kas sa suudad lihtsalt üheks kuradi sekundiks vait jääda?”

Sa vajud voodiraami vastu. Ta raputab pead.

Tal on muidki plaane peale sinu. Sa nägid neid pilte. Polaroide Emilyst tema keldris, tööriistu tema kastides ja tema tööpingil.

See oli viga, et sa teda tõukasid. Teda niimoodi ehmatasid. Sa ei kahetse seda, mitte täielikult. Aga sa pead olema ettevaatlik.

Sa oled nii lähedal.

352

69. PEATÜKK

Naine majas Ta teeb sulle kõik puust ette ja punaseks. „Siin tuleb pidu,” ütleb ta, nagu tema ja Cecilia ei olekski seda juba sinu kuuldes arutanud. Nagu sa kuuleksid asju ainult siis, kui tema tahab, et sa neid kuuleksid.

Sa noogutad. „Siia tuleb inimesi. Siiasamma. Eeshoovi. Nad ei tule sisse. Kuuled?”

Sa ütled talle, et kuuled. „Sina oled siin,” ütleb ta, mõeldes sinu tuba.

See pole mingi üllatus, tahaksid öelda, aga lihtsalt noogutad jälle. „Me teeme kõike nagu alati.” „Selge,” ütled.

Ta näperdab käeraudu. „Ütle mulle, mis su nimi on.”

Sa mõtled: Jälle see?, aga su aju teab, mida teha. Sõnadel on eriline vägi, kui nad sind elus hoiavad.

Sa oled Rachel. Ta leidis su. „Mu nimi on Rachel,” ütled talle, ja raskus langeb su rinnalt. Nagu sa oleksid valetanud ja just praegu jälle tõtt rääkima hakanud.

353

Sa tead ainult seda, mida tema on sulle õpetanud. Sul on ainult see, mida tema on sulle andnud. Ülejäänud küsimusi pole tal vaja esitada. „Ma kolisin siia alles äsja. Mul oli vaja elupaika ja sina pakkusid mulle tuba.”

Ta noogutab. Haarab sul õlgadest kinni, nii et sõrmed puurivad su nahka ja pigistavad selle all olevaid lihaseid.

Surub end sinu sisse. „Sa ei karju,” ütleb ta sulle. „Sa ei ütle ega tee midagi. Vastasel juhul viin ma sind metsa. Ja siis on see lõplikult läbi.” „Ma saan aru,” ütled. „Väga hea.” Ja siis, veendumaks, et asi on ikka tõesti selge: „Sa oled vait. Sa ei tee vähimatki häält.”

Sa noogutad veel korra.

Sa ei valeta. Tal on õigus.

Seda sa tõesti ei tee.

354

70. PEATÜKK

Number üheksa Tal oli jultumust näha välja, nagu kardaks mind.

Tema. Kardaks. Mind.

Ma ei tea, mida ta arvas.

Võib-olla ta arvas, et ma olen vanem. Või noorem.

Kes teab?

Mina küll mitte.

Ma panin ta vaeva nägema. Ma võitlesin. Ma ei teadnudki, et mul sellised refleksid on. Need lihtsalt tekkisid, kui mul neid vaja oli. Kui ta minu kohale kummardus ja mu küünarnukil oli vaba tee tema ninani.

Ma andsin valu.

Ta põikas eest ära, enne kui minu luud jõudsid tema omi tabada. Aga millist mõju see talle avaldas, see üks väike asi.

See elusäde teises otsas.

See lõi ta täiesti pahviks.

Ilmselt oli ta enda peale vihasem kui minu peale. Mul on tütar, ütles ta mulle. Mul on ... mul on keegi. Üüriline. Mul on elu.

Ta ütles mulle, et tal on elu. Ma ei öelnud, et minul on ka.

Ta teadis.

355

Ja siis ta tegi seda. Ma võitlesin, aga lõpuks tegi ta seda ikkagi.

Nagu ta oleks otsustanud, et ma olen mingi kuri jõud ja ta peab mulle lõpu peale tegema.

Minu viimane mälestus: tema, jõllitamas mu nägu, nagu see oleks põrguauk.

Klammerdumas mu keha külge, nagu see oleks kõige lõpp.

356

71. PEATÜKK

Emily

Maja näeb ilus välja. Lõpuks ometi. Me Sophiega tulime täna varem siia ja riputasime hoovi valguskette, tema taimede ümber ja hoovi ainsa puu külge. Me lülitasime sisse restorani soojuskiirgurid, kõrged leegid teraspuurides. Eile öösel sadas lund, küll vaevu tollijagu, aga midagi jäi siiski maha.

Ma silmitsen seda kõike ja mu tuju muutub natuke paremaks.

Ta on uksel. Näitab inimestele, kuhu auto parkida, juhatab neid hõõgveini juurde, mida me Sophiega tõime. Kõik on rõõmsad, kõik on end soojalt riidesse pannud. Nagu ka tema ise – parka kurgu alla kinni tõmmatud ja hall kõrvikmüts peas nagu alati.

Ma ei saa teda liiga kauaks vaatama jääda.

Ma mõtlesin tükk aega, kas kanda tema salli või mitte. Ma ei tahtnud seda talle kuidagi nina alla hõõruda. Aga samas, ta ise andis selle mulle. Ja see on hea sall. Selline, mis tõesti ka sooja annab. Ma arvasin, et kui ma selle kaela panen, siis inimesed märkavad. Nad võivad selle ära tunda, tema salli minu kaela ümber, ja mingid otsad omavahel kokku viia.

Pealegi ütles ta, et ma võin selle mõni teine päev tagasi anda. Võib-olla on see mõni teine päev täna. Võib-olla tuleks ta minuga rääkima, kui ma seda kannan.

357

Ma otsustasin salli kaela panna.

Nüüd ma kannangi seda, koos oma pika valge jope ja ilusate talvesaabastega. Pähe panin karvased kõrvaklapid, sest müts ajaks juuksed sassi. Ja ma ka meikisin end natuke – nii palju, et näida maitsekas, mitte nii palju, et jätta muljet, nagu oleksin pingutanud.

Kui me Sophiega kohale jõudsime, kallistas Aidan mind tervituseks. „Tore, et said tulla,” ütles ta. Ma tahaksin mõelda, et tema käed jäid mu käsivarte ümber natuke kauemaks kui tarvilik, aga ma ei tea.

Kõik on siin, kohtunikust proua Gonzalezeni välja. Isegi Eric ja Yuwanda tulid. („Pidu leskmehe juures?” küsis Eric meie grupivestluses. „Seda ei tohi küll maha magada.”)

Tema tütar on ka siin. Mähitud oma sinakaslillasse vatijopesse, pool nägu valge salli all peidus. Tal on samasugused pikad punakad juuksed, nagu ta emal olid. Ja ema tedretähnid ka. Vahel on raske selles tüdrukus üldse Aidanit näha.

Mõnes teises olukorras – kui ta oleks teistsugune mees, kui tema ja ta naine oleksid moodustanud teistsuguse paari – võiks küsida, kas see üldse ongi tema laps.

Tüdruk seisab ühes nurgas, paari lapse kõrval, keda ma olen linna peal näinud. Päris suhtlemiseks seda kutsuda ei saaks. Ta on uje, nagu ma vist isegi temavanusena olin. Nagu vahetevahel on ikka veel ka tema isa.

Kui Aidanit tähelepanelikult jälgida, siis on seda näha.

Kuidas ta teeb väikesi pause, et end koguda. Kuidas ta lõpetab vestluse, taandub kuskile nurka ja näpistab natuke aega meelekohti, kuni on valmis jätkama.

Me ei tohi majja sisse minna. See oli ainuke tingimus, mis meile ühises meilis edastati. „Aidan palus, et pidu püsiks 358

eeshoovis,” kirjutas kohtunik. „Ma loodan siiralt, et me kõik suudame seda palvet austada. Meil kõigil on pühadega seoses nagunii palju tegemist ja me ei taha kellelegi veel rohkem tööd tekitada.”

Ja seega oleme õues püsinud. Me kõik peale tema enda.

Ta ise arvab, et tegutseb ettevaatlikult, aga mulle jäi see silma.

Lisaks väikestele pausidele ja meelekohtade pigistamisele on ta juba kaks korda tuppa lipsanud. Ta pani mõlemal korral välja tagasi tulles ukse lukku. Ma poleks sellele eriti tähelepanu pööranud, kui ta oleks, tjah, midagigi teinud. Kui ta oleks tulnud tagasi, kaasas kuhi papptopse või salvrätikuid.

Või siis kampsun mõnele külalisele laenamiseks.

Aga ma nägin teda ühest aknast, läbi klaasi ja rulooserva vahele jääva väikese prao. Ta läks tuppa, ja seisis lihtsalt paigal. Liikumatult, trepimademe juures. Pea kallutatud ülakorruse poole. Kuulatas midagi.

Mida?

Ma mõtlen tema maja ja selles elavate inimeste peale.

Tema nõo peale, kes ei ole tema nõbu. Selle naise peale, keda praegu kusagil näha ei ole.

Ma ootan, kuni kohtunik kaasab ta vestlusse ühe paariga, kelle abielu ta eelmisel aastal sõlmis. Keegi ei vaata.

Ma lähen maja juurde. Ta pole täide viinud oma plaani varuvõtmele uus peidukoht otsida. Veel mitte.

Nagu ta ei kardaks mind. Nagu ta ei muretseks selle pärast, mida ma võiksin selle teadmisega peale hakata.

Ma lähen majja sisse.

359

72. PEATÜKK

Naine majas Iga samm on improvisatsioon. Iga samm on küsimärk, raske otsustava tähtsusega tuksikeeramisvõimalusest.

Täna õhtul toimub see pidu. Ta käis varem siin, pani su käeraudadega radiaatori külge, pistis võtme taskusse nagu Tuhkatriinu võõrasema balliõhtul. „Pea meeles, mida me rääkisime,” ütles ta. „Jah,” ütlesid talle. „Selge.”

Ta jäi korraks mõttesse. „Muusika mängib. Väljas. Inimesed suhtlevad. Ajavad juttu ja söövad, selline värk. Neil on tegemist.”

Ma tean, oleksid tahtnud öelda. Sa ei pea ütlema, et keegi ei tule mind päästma.

Sa ootad autode mürinat teel. Hääli ja tervitusi. Muusikat. Sa ootad elevil silmade ja veritsevate südametega külalisi, kes on valmis teda ja tema tütart heldinud tähelepanuga üle valama.

Esiteks, see haaknõel. Võetud kummutist pärastlõunal, kui ta oli ära, ja peidetud sinu spordirinnahoidja pehmendusse. Aastaid pööritasid sa pehmendustega rinnahoidjate peale silmi, ja vaata ennast nüüd.

360

Sa oled alati arvanud, et kui see hetk kätte jõuab, tunned sa selle kohe ära.

Täna õhtul on sul kindlaid teadmisi. Mida ta on teinud ja kellele. Kus ta oma tagavararelva hoiab.

Sina tead ja tema mitte, et tema tütar pöördus sinu poole.

Et ta andis sulle sidemeid ja haaknõela.

Mida ta ei taipa: et sa tead nüüd, et maailm ei ole lihtsalt üks koht, kus sulle mingid asjad osaks saavad. Et ka sina võid maailmale osaks saada.

Sa ei ole kuulnud, et ta oleks majas sees käinud, aga sa pead oletama, et see on võimalik. Sa pead tegutsema ettevaatlikult, enesekindlalt.

Käeraudadel on kaks lukku. Sa pead neist ainult ühe avama. Selle, mis on sulle lähemal. Selle, mis hoiab nende ühte otsa sinu randme külge köidetuna.

Torka haaknõel luku sisse.

Mana esile vaimud, keda sa vajad. Matt. See YouTube’i mees. Kõik, mida nad sulle lukkude kohta õpetasid. Kõik, mis sulle meenus, kui tegutsesid trepi all oleva ukse kallal.

See siin on teistsugune lukk. Aga nendes mehhanismides on midagi universaalset: metallitükid, mis kinnituvad kokku, et inimesi kusagil lõksus hoida. Neist tead sa kõike.

Suru oma käeraudus ranne seina vastu, et su haare oleks kindlam.

Keskendu.

Tõtt-öelda ei saanud ei su peaaegu-poiss-sõber ega see YouTube’i mees kuigi hästi hakkama, kui nad seletasid, kuidas lukud toimivad. Muukimist ette näidates jõudsid mõlemad alati punkti, kus nad pidid selle müsteeriumi ees käed

361

tõstma. Mängu tuli maagiline mõtlemine. Kasuta ratsionaalset meelt, et tööriistad õigesse kohta panna, ja siis lase südamel ohjad võtta.

Lukuga tuleb ümber käia nii, nagu keegi võiks ümber käia mõne inimesega. Seda tuleb tundma õppima, sammhaaval avanema panna.

Ei mingit taganemist. Ei mingeid tagasilööke. Iga toll, iga võit peab olema võidetud igaveseks.

Miski käeraudade sees annab peaaegu järele. Su süda peksab. Sa hingad. Tegutsed edasi.

Käerauad libisevad su randme ümbert maha.

Sa paned teise käe alla, enne kui need radiaatori vastu kolksatavad.

Sa oled vait. Sa ei tee vähimatki häält.

Nüüd lähed sa siit toast välja. Nüüd hakkad sa tegema kõike seda, mille peale inimesed ühel päeval ütlevad: Ta oli nii vapper.

Kiire pilk aknast välja, ühe sõrmega rulooserva nihutades. Inimesed. Trambivad tema murul, tungivad tema valdustesse. Ta on kõige keskpunktis. Ta on sinu poole seljaga, aga sa näed, kuidas tema käed elavalt liiguvad, kuidas tema keha sõnade taktis õõtsub. Mees teatrilaval.

Cecilia. Sa ei suuda tema poole vaadata. Ta on ähmane lavendlikarva laik nurgas. Pastelne tomp musta- ja hallikirjus meres. Linnupoeg, kes on iga hetk pesast välja kukkumas.

Nüüd teed sa magamistoa ukse luku seestpoolt lahti, võtad nupu pihku ja keerad.

Nüüd hakkad sa uskuma. Et tema külalised hoiavad eemale. Et sa lähed sinna, kuhu sul on vaja minna, õigel ajal ja segamatult.

362

Sa paned ukse välja minnes kinni.

See on väga lihtne. Sa oled seda kümneid kordi teinud.

Astud mööda koridori. Siin pole kedagi. Sa tead, et siin pole kedagi. Seejärel trepp: üks aste allapoole, siis järgmine, ja järgmine. Tõmbad end kössi, nagu võiksid end nähtamatuks muuta.

Tee kiiresti. See on praegu kõige tähtsam. Kui sa oled kiire, siis sind ei nähta. Mitte päriselt. Sa oled viirastus.

Mulle tundus, et ma nägin, ütlevad inimesed hiljem, aga ei, seal polnud midagi.

Sa tead, kuidas see käib. Sa oled viis aastat viirastus olnud.

Sa jõuad elutuppa. Su pea käib ringi. Pole aega, et end koguda. Pole aega mõelda selle üle, mida sa teed. See peab juhtuma nüüd, see kõik.

Veel üks korrus. Kasuta haaknõela. Ava uks. See on viimane kord. Kui kõik läheb plaanitult, ja ka siis, kui ei lähe.

Viimane kord siin keldris. Viimane kord siin majas.

Võta ainult seda, mida vajad.

Esiteks, relv. Püksivärvli vahel, tihedalt teksaste ja ihu vastu surutud. Salved. Sa tead, mida teha. Lae see.

Ei. Su käsi jääb paigale.

Kuna Cecilia on lavendlivärvi tomp tumedas meres ja ta ei ole seda ära teeninud, mis teda ees ootab.

Kuna sa ei tõsta ühe tüdruku silme ees laetud relva.

Sa pead sellest eluga välja tulema. Ihu ja hingega. Omaenda nahas elama, maailmale oma palet näitama.

Võta relv. Salvesid mitte. Võta polaroidid. Ristkülikud su pükste tagumise värvli vahel, halli dressipluusi all, peidus, nagu relvgi. Tagatis. Igaks juhuks.

363

Nüüd jätad sa temaga hüvasti.

Jää hüvasti. Jää ellu. Mul on sind elusana vaja.

Pane kastid tagasi, mine trepist üles. Lükka uks lahti ja ...

Persse.

Keegi on siin.

Pane uks kinni. Tee see uuesti lahti, ainult praokile. Nii palju, et piiluda.

See on see naine.

Kurat võtaks, Emily. Kuradi kuradi kurat.

Ta nuhib ringi. Aga muidugi.

Relv rõhub raskelt su püksivärvlile. Sa tunned, kuidas see jätab su alakõhule jälgi, kuidas metall lõikub ihusse.

Kui ta nuhib, peab ta varsti ära minema. Nuhkivad inimesed ei või endale venitamist lubada.

Ta libistab sõrmedega üle diivani seljatoe. Võtab kohvilaualt ühe raamatu ja paneb selle tagasi. Puha läikivad juuksed ja aina punasemaks tõmbuvad põsed, ilmselt on tal siin oma pikas valges jopes palav hakanud.

Lõpuks astub ta vannitoa poole.

Just siis, kui ta hakkab sinna sisse minema, läheb välisuks lahti. Pagan. Pagan. Pagan.

Su mõtted hüppavad all keldris olevate kastide juurde, salvede juurde, mille sa sinna jätsid. Oma laadimata relva juurde. Kas on liiga hilja minna tagasi kuulide järele?

Su kurgus peksleb pulss. Su käed on niisked. Libedad.

Sa ei saa seda libedate kätega teha. Võib-olla ei saa sa seda üldse teha.

Külma õhu pahvak. Vaikus, ja siis hingab keegi välja.

See on Cecilia.

364

Emily võpatab. Cecilia ka. Nad on teineteist ehmatanud, samamoodi nagu nad ehmatasid sind. Kõik te kolm olete kohas, kus te ei peaks olema. „Oi,” ütleb Cecilia. „Hei.” Emily vastab talle samaga. „Ma tahtsin lihtsalt vetsu minna,” ütleb ta, vabandaval häälel.

Cecilia noogutab. „Okei. Mul ...” Ta ebaleb. „Mul oli lihtsalt vaja korraks omaette olla.”

See on sinu jaoks hea uudis. Sa ei arvanud, et ta nii kiiresti peolt jalga laseb. Sa kavatsesid oodata, oma toas, relv käes.

Aga nüüd. Nüüd on ta siin. Nüüd võid tegutsema hakata.

Kostab sammumüdinat, kui Cecilia trepist üles läheb, siis jääb vaikseks. Sa kuulatad veel, märkamatu siluett paokil ukse vahel, viirastus kummitavas majas.

Sees on vaikus. Väljas summutatud hääled, mingi popplaulu tümpsumine.

Aeg välja tulla.

Sa paned ukse kinni, aga mitte lukku. See on tunnistus sinu usust, segaduseseemne külvamine tema maailma. Ja ka tasumise tund: sa ei pea jätma tema asju nii, nagu need eest leidsid. Sa ei tule tagasi, ükskõik, kuidas see ka ei lõpeks. Üks, kaks, kolm sammu, ja siis mingi tõrge – kõrvetav kahetsus, nähtamatu kummipael, mis kisub sind tagasi keldrisse, paneb sind soovima, et sa poleks kunagi selle ukse tagant välja astunudki.

Sa oled vea teinud. Valesti arvestanud. Valesti kuulnud.

Kõik untsu keeranud. See naine on ikka veel siin, elutoas.

Loata ja elus ja ilus, kaks silma, mis pöörduvad sinu poole ja lähevad veidi pärani.

365

„Oi. Tere,” ütleb ta.

Sa teretad vastu, sest mida muud sa võiksid öelda? „Ma otsisin lihtsalt vetsu,” ütleb ta sulle.

Sa osutad tema taga olevale uksele. „Seal.”

Ta vaatab selja taha. Matsutab huuli. „Ahah. Aitäh.”

Ta pöörab ringi, teeb üks, kaks, kolm sammu täpselt nagu sinagi, siis jääb seisma ja tuleb tuldud teed tagasi. „Kuule,” ütleb ta. „Ma ei tohiks siin tegelikult olla. Keegi ei pidanud sisse tulema. Ma lihtsalt ...” Ta mõtleb. Ilmselt püüab otsustada, kuidas sulle võimalikult hästi valetada. „Ma jõin liiga palju.” Ta hammustab oma roosat huult, pööritab iseenda jutu peale silmi. „Ma lihtsalt ei jaksanud enam kinni hoida.”

Te vahite teineteist, mõlemad korraga nii hirv kui ka autotuled.

Ta ootab, et sa midagi ütleksid. „Arusaadav,” ütled talle. „Just,” ütleb ta. „Nii et palun, äkki sa ei ütleks talle, et mind siin sees nägid? See pole ju tegelikult midagi erilist, ma usun, aga ma ei taha, et ta ... Oleks parem, kui ta ei teaks.”

Sa pilgutad silmi. „Ma ei ütle,” ütled. Üks mõte, sobing. „Tegelikult ei tohiks mina ka siin olla. See on ... See on keeruline.”

Sa oled tema nõbu, meenub sulle. Selle naise peas oled sa tema nõbu. Tema üksikust hundist nõbu, kes otsustas, maailmale teadmata põhjustel, hoovipeol mitte osaleda. Sul on muud tegemist. Sa oled uje. Selline inimene, kes hoiab pigem omaette.

366

„Me oleme üks keeruline suguvõsa,” ütled talle.

Ta naeratab. „Kas need kõik mitte pole?”

Sa noogutad nõustuvalt. Üle tema ilusa näo libiseb murelik vari. „Aga kas kõik on ikka korras?”

Sa neelatad. „Kõik on hästi. Täiesti. Lihtsalt, tead küll.

Perevärgid.”

Ta noogutab. „Ma peaksin laskma sul nüüd vetsu minna,” ütled. „Just.”

Ta jääb veel põgusalt viivitama, pöörab siis taas tema selja taha jääva ukse poole.

Kaks naist, kes hoiavad teineteise saladusi. Kaks naist, kes lepivad vaikimisi kokku, et jätavad teineteist rahule.

Võib-olla saab ka tema sellest aru. Võib-olla saab ta teada, et sa tegid seda kõike ka tema heaks.

Aga see, mis järgmiseks juhtub, rikub su igaveseks ära.

Seda, mis järgmiseks juhtub, saad sa kogeda ainult väljaspool oma keha. Selle jaoks lülitad sa välja kõik need kohad sinus, mis tunnevad valu, kurbust, ükskõik mida.

Seda, mis järgmiseks juhtub, õpid sa temalt. Sõdurilt.

Kelleltki, kes tegutseb plaani järgi.

Ukse kõrval, oma tavalises kohas, ripub võti. Võta see kätte.

Mine trepist üles.

Koputa Cecilia toa uksele.

Ta ei kutsu sind sisse. Ta tuleb hoopis ise uksele. Ta laseb su sisse. Koer tukub toanurgas olevas kastis. Eemal külalistest ja jutuvadast.

367

Nüüd on käes see hetk, kui sa raputad osa endast maha, vangistad selle igaveseks selle maja seinte vahele. Võibolla seda kuuldakse, millalgi aastate pärast. See ilmub välja öösiti, palub andestust, anub armastust. „Ma ei teadnud, et sa siin oled,” ütleb ta. „Isa ütles, et sa oled täna kuskil ära.”

Sa paned ukse enda järel kinni.

Nüüd on käes see hetk, kui sa hakkad teesklema. See peab näima usutav, muidu see ei õnnestu. See peab näima usutav, või te kõik saate surma. „Ära karju,” ütled.

Ta vaatab sulle otsa, siis märkab relva su käes. Tema keha põrkab tagasi. Kui ta uuesti sinu poole vaatab, kiirgab temast hirmu ja segadust.

Võib-olla mingi osa temast teadis. Võib-olla ta tunnetas seda, mis voolab torudes nagu tuline aur, siugleb läbi selle maja vundamendi. Võimalikku vägivalda.

Võib-olla oli mingi osa temast selleks valmis, aga ta poleks kunagi arvanud, et see sinu poolt tuleb. „Kui sa karjuma hakkad, ei meeldi see mulle,” ütled. Need sõnad, tema omad, on räpased su suus. Sa pead need oma huulte vahelt välja kangutama, kuigi iga rakk sinu kehas võitleb vastu. „Mida sa teed?” küsib ta, niutsatab.

Ma ei saa seda öelda, mõtled. Sa tunned, et hakkad alla andma, su kõhtu koguneb õrnust, kurku tungib sõnu. Sa tahaksid talle kõik ära rääkida. Sa tahaksid, et ta mõistaks.

Sa tahaksid, et ta teaks, et sa mitte iialgi ...

Ei.

368

„Me läheme autoga sõitma,” ütled talle. See pole küsimus.

See pole palve. See on keegi, kes vaatab tulevikku.

Ta noogutab. Kas see ongi nii lihtne? Sa sihid kedagi relvaga, ja ta täidab su käsku? „Sa oled hiirvaikselt,” ütled. „Sa ei pane jooksu. Sa ei hakka karjuma.”

Ja siis, ainuke tõde, mida saad pakkuda: „Tee lihtsalt täpselt nii, nagu ma ütlen, ja kõik läheb hästi.”

Veel üks noogutus.

Mida sa talle ei ütle: et see on ainuke võimalus tema turvalisust tagada. Teda kogu aeg silma all hoides.

Sa loodad, et hiljem, kui ta tänasele õhtule tagasi mõtleb, mäletab ta järgmist: suur segadus. Sina teed midagi halba, ja tema isa libiseb temast eemale.

Ta peab end suure ebaõigluse ohvriks. Selles suhtes on tal õigus. Ühel päeval kuuleb ta kogu lugu. Ühel päeval saab ta teada. Aga mitte praegu.

Sa viipad vaba käega ukse poole. „Lähme,” ütled.

Tema pilk liigub koerale. Sa valmistud kordama: Ma ütlesin, et lähme. Aga ta muudab meelt, karastab end ise.

Mida sa talle ei ütle: Ma sooviksin väga, et koer võiks kaasa tulla. Ma loodan, et ta leiab tee sinu juurde tagasi.

Ta läheb trepist alla ja sa ei pea teda isegi takka utsitama.

Ei pea tõmbama ega sikutama, ei pea relva tema külje vastu suruma. Tema on kolmteist ja sina oled täiskasvanu, kellel on relv, ja see, kui lihtsalt see temaga läheb, murrab su südant, hävitab sind iga sammuga. „Jää seisma,” ütled.

369

Peatus keset treppi, et elutuppa piiluda.

See on tühi. „Lähme,” ütled.

Te jõuate tagaukseni. „Ma räägin, mis nüüd saab,” ütled talle. Sosinal, õlad kössis, peaaegu nähtamatu. Tema isa võib olla ükskõik kus. „Me läheme autosse. Sina tuled minu järel. Ära püüa midagi teha, eks?”

Sinu häälest kostab anuvat tooni. See kõik on täiesti sinu loomuse vastane. „Ma usaldan sind,” ütled.

Ta haliseb. Tema põskedel voolavad pisarad. Kõik on hästi, tahaksid talle öelda. Ausõna, ma imestan, et sa juba varem nutma ei hakanud.

Aga sa käsid tal hoopis tugev olla. „Sa pead vapper olema.

Saad aru?”

Ta pühib käeselgadega põski ja noogutab.

Sa surud relva kõvemini pihku. Heidad kiire pilgu aknast välja. Ei midagi. Kõik on eeshoovis, peohoos, täielikus teadmatuses sellest, milline suur põgenemine majas teoksil on.

Las see jääbki nii.

Nüüd on käes see hetk, mil sa hüppad.

Nüüd on käes see hetk, mil miski pole kindel.

Nüüd on käes see hetk, mil planeedid joonduvad, ja sina pääsed vabaks.

370

73. PEATÜKK

Emily Ma vaatan vannitoas ringi – seep on supermarketist ostetud, käterätid puhtad. Kraanikausi all olevas kapis on valgendipudelid. Talle meeldib oma kodu sama puhtana hoida nagu mulle mu kööki.

Ma lähen välja tagasi.

Seda naist pole siin enam. Ma olen jälle üksi.

Trepi all olev uks. Ta tuli sealt.

Mida ta seal tegi?

Ma teen ukse lahti ja näen betoontreppi.

Trepi jalamil on seinal lüliti. Ma klõpsan seda.

See on kelder. Puhas, aga inetu, kokkupandav mööbel ja taskulamp.

Siin on hea lõhn. Nagu tema sallil, nagu tema kaelal. Siin on tema lõhn.

Ma näen tööpinki, mille alla on lükatud tema spordikott.

Kaste. Virnade kaupa, ruumi taganurgas. Ilmselt kolimisest jäänud.

Ma libistan sõrmeotsaga üle suurte tuikuvate tähtede, mille ta on kiiruga kritseldanud. KÖÖGIKRAAM, RAAMATUD ja, nagu loits: CAROLINE, CAROLINE, CAROLINE.

371

Tema naine: see, kellega ta oli määratud koos olema. See, kes andis vande ja sai samasuguse vastu. See, kes kandis nende last, kes pakkus talle päevi, mis olid ilmselt tema elu õnnelikemad. See, kes ...

Mu selja taga kostab mingi hääl. Kraapsatused – saapatallad betoonpõrandal.

Pagan.

Ma ei kuulnud, kuidas ta ukse lahti tegi. Ei kuulnud teda trepist alla tulemas. Aga ta on siin, siinsamas, minust mõne tolli kaugusel, ja tema ilus pilk on nii läbitungiv, et ma tahaksin käskida tal mujale vaadata, mind rahule jätta. Aga ma ei saa, sest ma olen sissetungija. Ma eirasin tema palvet. Ma läksin sinna, kuhu poleks tohtinud minna, ja mul pole enam mingit õigust läbirääkimisi pidada. „Kuidas sa siia sattusid?” küsib ta.

Ta on rahulik. Tema näol on aimata naeratust. Ta tunneb huvi, ütlen endale, ta tunneb lihtsalt huvi, mida ma küll ometi siin teen. „Ma otsisin vannituba,” valetan. „Ja arvasid, et leiad selle keldrist?”

Meie vahele sigineb vaikus. Ja siis, maailma kauneim heli: ta hakkab naerma, ja mina ka, iseenda üle, oma läbinähtava vale üle, selle imelise kergendustunde üle, mis mind pealaest jalatallani soojendab. „Vahele jäin,” ütlen.

Ta kallutab pead. Uurib mind, nagu polekski mind kunagi varem näinud, nagu ma oleksin mingi skulptuur muuseumis ja ta tahab kõik mu lohud ja praod meelde jätta. Nagu ta tahaks teada saada ja igavesti meeles pidada, millised osad minust kiirgavad valgust ja millised on kõigest vari.

372

Ma nihelen tema pilgu all. „Vabandust,” ütlen. Jälle tõsiselt.

Ta teeb suu lahti, võib-olla selleks, et mulle kinnitada, et kõik on hästi, et ta ei tahtnud, et kogu peoseltskond tuppa tuleks, aga sellest pole midagi, kui siin on ainult üks inimene, sellest pole midagi, kui see olen ainult mina, aga ...

Tema pilk on rahutu. See hüpleb minult millelegi, mis on mu parema õla taga. Uuesti minu peale, uuesti sellele millelegi. Mu pilk liigub mu jopevarrukalt sinna, kus ...

Need kastivirnad?

See on refleks. Lapsepõlvest jäänud instinkt, kui minu kõrval istuv laps varjas mu pilgu eest oma kontrolltööpaberit ja see ainult kasvatas minu tahtmist uuesti piiluda.

Mu keha liigub enne, kui ma sellele käskluse annan. Märkamatu nihe – mu selg pöördub imenatuke, rinnakorv keerab, kael küünitab meie taga olevate kastide poole.

Käsi mu randme ümber. Ta kahmab minust kinni. Mitte nii, nagu ta seda kunagi tegi, kiindumuse õrnusega, kire pakilisusega. See on kõva haare, midagi jõu ja paanika vahepealset. See on kontroll.

Ma vean silmadega nähtamatu joone tema käelt, mis on mu jopevarruka ümber veeniline ja valgete nukkidega, tema näole. Sellele kaunile näole, mida ma hällitasin tol õhtul restoranis. Neile huultele, mida ma näksisin, ninale, mida ma suudlesin põgusalt, häbelikult, kui kõik oli läbi.

Ma näen midagi, mida ma ära ei tunne. Mingit jõhkrust, mingit tühjust. Meie jalge all avanevat kuristikku. Korraga kohale jõudvat teadmist, et ma ei tunne teda. Mitte päriselt.

Et me pole kunagi öö läbi üleval olnud ja juttu ajanud. Et ta pole mulle kunagi rääkinud oma lapsepõlvest, oma vanematest, oma lootustest ja unistustest ja mis neist sai.

373

Ta on mees, kes peidab midagi oma keldris.

Võimalusi on lõputult, kõige süütumast kõige piinlikumani.

Pole midagi, tahaksin talle öelda. Meil kõigil on saladusi.

Tegelikult ma vihkasin oma vanemaid – ei, oota, isegi see pole tegelikult tõsi –, tegelikult on nii, et keegi pole mind kunagi tingimusteta armastanud. Keegi ei pööranud mulle tähelepanu enne, kui sina seda tegid, ja ma arvasin, et mul on kõik hästi üksi oma nurgas olles, aga ei ole. Tõesti ei ole.

Tegelikult on nii, et mul pole juba väga ammu kõik hästi olnud.

Tegelikult on nii, et ma tahan palju ruumi võtta. Ma tahan olla kellegi elu keskpunktis. Jumaldatud, ülistatud. Tegelikult on nii, et ma tahan, et keegi naeraks mu naljade peale, eriti kui need on tobedad, ja ma tahan kedagi, kes mind näeb ega pane selle peale jooksu.

Tegelikult, tahaksin ma talle öelda, tegelikult on nii, et ma tuleksin sinuga ükskõik kuhu kaasa.

Ta pilgutab silmi. Tema haare mu käe ümber lõdveneb.

Ta laseb lahti, aeglaselt, nagu oleks alles nüüd taibanud, et minust üldse kinni kahmas.

Ta köhatab hääle puhtaks. „Palun vabandust. Ma ...” Ta häälitseb ümisevalt ja kordab oma sõnu, nagu palvet, mille on pähe õppinud: „Palun vabandust.”

Ma puudutan nahka jope ja kampsuni all, mis pigistamisest ikka veel kuumab, mis on katsudes veidi hell. „Pole midagi,” ütlen talle.

Mu oma käsi sirutub välja ja jääb kohmakalt õhku rippu, kui ma ei suuda otsustada, mida teha: kallistada, patsutada või – taga targemaks – kätelda.

374

„Tule siia,” ütleb ta. „Las ma näitan sulle midagi.”

Ta osutab tööpingile. Keldri varjulisse tagasoppi, kuhu elektripirni valgus suurt ei ulatu.

Ma tuleksin sinuga ükskõik kuhu kaasa. „See on lihtsalt üks asi, millega ma olen tegelenud,” ütleb ta mulle ja tema käsi kutsub mind temaga kaasa.

Siis kostab ülevalt mütsatus, või õieti pigem paugatus ja kõuekärgatusena kõlav mootorihääl. Meile lähedal. Otse maja kõrval, pakuksin. Seal, kuhu on pargitud ainult tema auto. Kõik teised leidsid kohad tänava ääres.

Tema pea, kogu tema keha pöörab selle heli poole. Virvarr – ma näen, kuidas tema kuju sööstab paigalt ja kaob betoontrepist üles.

Imepõgusaks hetkeks olen taas üksi. Tema keldris, tema maja kõhus. Käed värisemas. Kõrvad kumisemas.

Väljast kostab mootorimürinat. Tema häält, mis sellest üle kajab.

Lõpuks tuleb mu kehale meelde.

Ma jooksen. Ma jooksen talle järele.

375

74. PEATÜKK

Naine autos Te olete hiirvaiksed. Kui välja arvata Cecilia vaiksed nuuksatused, teie sammud murul – sinu jalad on paljad, Cecilia omad tennistes. Ükski neist häältest pole piisav, et teid reeta.

Siin peetakse pidu. Inimesed on hoos, pimestatud jõulutuledest, meeled ähmased sellest, mis lõhnab hõõgveini moodi.

Sa ei näe teda kusagil. Ideaaljuhul oleksid tahtnud teda silmanurgast näha, teada, et ta on kaugel. Aga tuleb leppida sellega, mis on.

Sa avad tema auto kõrvalistujapoolse ukse. „Istu sisse,” ütled tema tütrele.

Sa tead, kuidas see käib.

Enne sisseistumist, relvatoru temast vaid paari tolli kaugusel, vaatab ta sulle otsa. Haavatult. Pilgul, mis kuulub tüdrukule, kes ei andesta sulle kunagi. Ta ei tea, et püstol pole laetud. Et see on sulle võib-olla sama piinarikas kui talle endale.

Sa paned autoukse võimalikult vaikselt kinni. Kusagil, enne kui ta seda isegi taipab, tõusevad tema isa kõrvad kikki.

Universumis on midagi viltu. On toimumas midagi, mida ta ei ole ette kavatsenud.

376

Ta ei tea seda veel, aga paari hetke pärast on ta sul kannul.

Sa lähed ümber auto juhipoolse ukse juurde. Need on ohtlikud sekundid. See on olukord, mida sa ei suudaks seletada, sinu sõrmed ümber relva, mis ei kuulu sulle, lõksu püütud tüdruk, kes samuti ei kuulu sulle.

See on hetk, mis sind tapab, kui midagi valesti läheb.

Sa oled autos. Sa oled juhiistmel. „Turvavöö.”

Cecilia heidab sulle mõistmatu pilgu. „Turvavöö,” kordad, ja vehid relvaga.

Ta paneb turvavöö kinni. Sa pistad relva tagasi püksivärvli vahele.

Auto käivitub rappudes.

Keskendu.

Sa pääsed siit välja, kui eksisteerid ainult käesolevas hetkes, siin autos, käed roolil. Mõtled ainult sellele, millele on vaja mõelda, näed ainult seda, mida on vaja näha. Manööverda auto sissesõiduteelt välja. Sulle tundub, et sa kuuled midagi – kellegi karjumist eemal, segadust, kaose algamist.

Keskendu.

Vajuta gaasipedaalile.

See, mis selles majas toimub, ei ole enam sinu probleem.

377

75. PEATÜKK

Emily Ta on paanikas. Jookseb õue, vaatab hoovis ringi. Meeletult. Palavikuliselt. „Teda ei ole siin,” ütleb ta. Ta läheb sisse tagasi, ei vaevu välisust kinni panema, tormab trepist üles, võtab kaks, kolm sammu korraga. Uksed ülemisel korrusel avanevad ja paugatavad vastu seinu. Ta tuleb hingeldades õue tagasi. „Cecet ei ole siin.”

Ta ütleb seda mulle ja teistele, kes on hakanud kogunema elutuppa ja sissepääsu juurde, ärevalt. Ma näen teda esimest korda sellisena. Isa, haavatud, millestki eluliselt tähtsast ilma jäetud. „Mu laps on tema käes,” ütleb ta. „Autos.”

Keegi ei saa täpselt aru, mida ta mõtleb, aga me taipame põhilist. Auto on ära sõitnud ja tüdruk on seal sees. Tema luude luud, tema ihu ihu. „Mul on autot vaja,” ütleb ta.

Inimesed tuhnivad taskutes, aga mina olen kiirem. Ma sörgin tema juurde, surun Civicu võtmed talle pihku.

Ta jookseb minu poole vaatamata auto juurde.

Ma poen kähku kõrvalistmele. See on minu auto, minu maailm. Mul pole kutset vaja.

Ta keerab võtit süütelukus. Inimesed tulevad eest ära.

Civicu mootor möirgab. Rehvid kiunuvad asfaldil.

Me sõidame maja juurest minema.

378

76. PEATÜKK

Naine liikvel Sa oled maanteel. Sa oled maanteel. Pilk enda ees, rool tugevalt kätes. Sa sõidad. Sa sõidad nii nagu tema sel päeval, kui ta su murulapilt välja kitkus, kui ta su maailmast eemaldas.

Ta on sind hästi õpetanud.

Kõrvalistmelt jõuab sinuni nuuksatus. Üks pilk – ta on ikka veel seal, kus peabki olema. Teeb seda ikka veel kaasa.

Kõik saab korda, tahaksid talle öelda. See kõik on ainult näitemäng, aga hirm on tõeline, ja see jääb mind alatiseks vaevama.

Vasakule, vasakule, paremale. Teekond pole pikk, aga sa kaotad ajataju. Võib-olla sõidad kümme minutit ja võib-olla sõidad terve aasta. Võib-olla olete koos Ceciliaga automatkal, naine ja tüdruk postapokalüptilises filmis, kes rändavad mööda Ameerikat ringi, et leida parem elu, uus elu, ükskõik milline elu.

Just siis, kui hakkad Butcher Bros.’ist ja nende lehmadest mööda sõitma, ilmub midagi kõrvalpeeglisse. Mingi välgatus, teie poole suunduva Honda logo. Sa vajutad tugevamini

379

gaasipedaalile. Sa arvad, et Honda kaob tagaplaanile, aga see püsib teil kannul. Varsti sõidab see teil juba tihedalt sabas.

Seda ei õnnestu kuidagi maha raputada, nagu mesilast, kes suvel limonaadipurgi serval istub.

Peeglis sähvatab midagi valget. See on see naine. Istub oma pikas jopes Honda kõrvalistmel. Kui roolis ei ole Emily, peab see tema olema. Jahib sind, jälitab sind. Nõutab tagasi seda, mis õigusega talle kuulub.

Pärast lehmi otse edasi. Motell vasakul. Raamatukogu paremal. Ja selle kõige südamik, üks hoone teise järel. Kesklinn.

Sa pead sinna jõudma. Isegi kui Honda on sul kannul. Sa ei saa lasta tal end kinni püüda.

Cecilia nuuksub. Ta tunneb isa lähedust, see on nii ligidal, kutsub teda tagasi maailma, mida tüdruk tunneb, kõige selle juurde, mille sa temalt just ära võtsid. Sa lased ühe käe rooli küljest lahti ja otsid Cecilia oma. Pigistad õrnalt nagu tookord köögis, kui sa tema koera päästsid – kui te koos selle koera päästsite, teie kaks tema vastu. „Kuss,” ütled talle. Rahustaval tundevarjundil, mille õppisid oma emalt, kui olid väike, kui maailm tegi sulle ülekohut ja sa varisesid tema käte vahele. „Kuss.”

Hoia pilk teel. Sa pead sõitma nii kiiresti, kui suudad, ilma kontrolli kaotamata. Sa pead sõitma nii, nagu sa pole kunagi varem sõitnud.

Sa püüad. Sa püüad seda õigesti teha. Surud paremat jalga gaasipedaalile, hoiad elu hinnaga käsi rooli küljes.

Honda hakkab silmist kaduma. Kuidagi suudad sa enda ja tema vahele vahemaad tekitada.

Aga on läinud viis aastat. Ja isegi enne seda ei olnud sa eriti hea autojuht. Sa olid linnalaps. Sa ei tundnud puid, linnu380

laulu. Sa õppisid autot juhtima Manhattanil, kiirusel kakskümmend miili tunnis.

Midagi ilmub su vaatevälja. Sinu poole suunduv kuju, mis sööstab risti autoakna eest läbi.

Sa põikad kõrvale. Sa ei taha seda teha – see on viimane asi, mida sa tahaksid teha –, aga sel hetkel ei kontrolli sa oma käsi.

See oli lind, ütleb su aju, ja sa näed, kuidas ta minema lendab. Mingisugune röövlind, kõverad küünised, nokk nagu konserviavaja. Lendas sulle liiga lähedale, autole liiga lähedale. Ja ometi pääses terve nahaga.

Mis sul sellest linnust?

Auto hakkab teelt välja kalduma. Cecilia kriiskab kõrvalistmel. Tema käsi otsib käepidet, mis tahes pinda, millest kinni hoida.

Sa püüad kontrolli tagasi saada, teele tagasi sõita, aga auto ei kuula sind enam. Nagu oleks talle lõpuks ometi meenunud, et sina pole tema õige omanik. Et ta poleks pidanud sind algusest peale aitama.

Ja siis te paiskute. Sina, tüdruk ja auto, te kõik kukute koos. Sel hetkel kuulud sa ainult füüsikaseadustele, jõududele, mis tõmbavad sind maapinna poole, ja neile, mis lasevad sul põhja vajuda.

Sa avad silmad. Millal sa need sulgesid?

Sa ei tea. Aga seda sa tead, et sina neil küll sulguda ei käskinud.

Mida sa tead: et sina, tüdruk ja auto ei liigu enam. Et te olete kraavis.

Mida sa tead: et ta on siin kusagil. Sul kannul.

381

77. PEATÜKK

Emily Ta sõidab, nagu oleks peast segi. Nagu isa, kes ajab oma tütart taga.

Civic kuuletub talle, kuni äkki enam ei kuuletugi. Ta vajutab gaasipedaalile, aga auto ei suuda pingutusest hoolimata hoogu pidada. Midagi suriseb.

Käigukast.

Ta haarab käigukangist, püüab neljandat käiku sisse lükata.

See on kinni kiilunud.

Auto jääb seisma. Kastiauto meie ees kihutab eemale. „Persse!”

Ta väänab käigukangi vasakule ja paremale. Tundmata Civicu saladusi, selle manuaalse käigukasti omi.

Ta püüab veel üks kord jõuga, aga auto ei liigu paigalt. „Persse!”

Tema rusikas lajatab armatuurlauale. „Kuradi eit,” ütleb ta häälel, mis on mulle täiesti võõras. „Ma oleksin pidanud ta juba ammu ära tapma.”

382

Enne kui ma jõuan küsida. Enne kui ma jõuan ainsatki mõtet sõnastada. Enne kui mu kõht jõuab krampi tõmbuda. Enne kui ma jõuan mõeldagi sellele, et mul läheb süda pahaks, seada kahtluse alla kõike seda, mida arvasin teadvat, kuulda, kuidas õhk tuhiseb mu kopsudest välja nii, nagu ei paisuks need enam kunagi, mitte kunagi, on ta läinud.

Ta hüppab autost välja ja jookseb.

Talle järele, suudan ainult mõelda.

Sellele naisele, keda ma nägin.

Ja oma tütrele.

See on lootuskiir, valestimõistmise võimalus.

Me kõik ütleme, mis sülg suhu toob, ütleme ju? Tundepuhangu ajel. Sõnu, mida me tõsiselt ei mõtle. Sõnu, mida me kahetseme.

Ta jookseb talle järele, otsustan.

Ta jookseb oma tütrele järele.

383

78. PEATÜKK

Naine, peaaegu kohal „Me peame minema.”

Su kael tuikab. Su kuklas tuksleb valu. Pagan võtaks.

Ilmselt juhtus see kukkumise ajal, kui sa küljele kaldusid ja kraavi sõitsid.

Sul pole aega, et valutada. Sul pole aega, et kontrollida, kas su keha töötab veel nii, nagu peaks. „Me peame kohe minema,” ütled talle.

Püstol. Sul on ikka veel see püstol. Sa pistad käe kampsuni alla, et seda võtta. Su nägu kivineb.

Paari sekundi pärast jõuab ta teile järele. „Mine välja,” ütled.

Tüdruk kuuletub. Sul on relv, nii et ta kuuletub.

Sa ronid autost välja. On kärekülm. Siin sa nüüd oled – väljas, ilma temata. Relv käes. Kiire inventuur: jää maanteel, jääpurikad selle äärtes kasvavate puude küljes.

Külmunud maapind kõrvetab su paljaid jalgu. Sa ei tohi libiseda. Ei tohi kukkuda. Kukkumine tähendaks traagilist lõppu kogu sellele ettevõtmisele.

Kiiremini.

384

Sa pigistad sõrmed tüdruku randme ümber. Teie kaks, te olete üks. „Tule.”

Aega pole, mitte sugugi. Sa ronid kraavist välja, tõmbad tüdruku enda järel üles, asfaldile. Üks samm, siis kaks.

Sa saad hoo sisse. Sa utsitad teda takka ja ta tuleb, ladusalt ja järeleandlikult, mitte seepärast, et ta sind usaldaks, vaid seepärast, et sul on relv ja tema on tüdruk kehas, mis on õrn ja haavatav.

Peagi te juba jooksete. Sinu keha kihutab teid mõlemat tagant. Iga sammuga tuleb linn lähemale.

Otsi. Sa nägid seda reisijuhtides. Kaardil. Väike ikoon nagu politsei ametimärk. Keldris järgisid oma sõrmega teed, Butcher Bros.’ist Soovikaevuni ja sealt kesklinna. Sa pead uskuma, et see jäi sulle õigesti meelde.

Kusagil kaugemal kostab Honda krigin. Uksed paugatavad. Röögatus. Tema hääl. Ta leidis su üles, täpselt nii, nagu ta tõotas.

Sa jooksed enda pärast ja sa jooksed Cecilia pärast ja sellest peab piisama. Võib-olla vaatab tüdruk selja taha.

Võib-olla püüab ta tagasi pöörata, iga rakk tema kehas tõmbab teda tagasi auto juurde, tagasi isa juurde. Tagasi käte juurde, mis teda hoidsid, kui ta sündis, ja teda toitsid, kui tal oli kõht tühi, silmade juurde, mis vaatasid teda mänguväljakul, ja kõrvade juurde, mis kuulasid öösiti tema nuttu.

Me tõmbume nende kehade poole, mis meid elus hoiavad.

Ta hüüab oma tütart. Sa kuuled neid silpe, tütre nime tema suus, ja see on halb uudis. Kui sa saad aru, mida ta ütleb, on ta liiga lähedal.

385

Miski annab järele. Sa tunned korraga kergust endast vasakul, samas kohas, kus sa alles äsja tundsid tema tütart sikutamas.

Sa oled temast ilma jäänud. Ta pidi teile järele jõudma, tüdruku sinult ära kahmama.

Nii lähedal.

Sa surud relva pihku, mõtled kuulidele, mille majja jätsid, salvedele pappkastis. Sa kahetsed, et püstolit ei laadinud. Sa kahetsed kõike.

Ei. Tüdruk on ikka veel siin. Sinu kõrval, kus ta peabki olema.

Ta ei sikuta enam, ei pane vastu. Tema samm järgib sinu oma.

Tüdruk pöörab pead. Sa ei tea, mida ta näeb. Mis see võiks olla: tema isa, raevunud, näol ilme, mis reedab kõik.

Mees, keda ta teab, kuid keda ta ära ei tunne.

Nüüd juhtub see, mida ainult Cecilia mõistab.

Ta teeb seda, põhjustel, mis kuuluvad ainult talle endale.

Tema isa sammud teie kannul. Ja see tüdruk – ta jookseb. Ta jookseb sinuga kaasa.

386

79. PEATÜKK

Emily Ma panen Honda uuesti käima.

Ta on kiire. Kõige kiirem jooksja, keda ma olen näinud.

Ta jõuab nendeni. Selle naise ja oma tütre juurde, kes tema eest ära jooksevad. Koos.

Ma olen umbes kolmekümne jala kaugusel, kui see juhtub. See rullub lahti Honda esitulede valguskiirtes.

Kõigepealt tüdruk. Ta haarab tema järele, kahmab ta tagasi.

Nüüd see juhtub, ütlen endale. Nüüd jääb ta seisma ja kallistab tüdrukut kõvasti ja ütleb talle, kui väga ta muretses, kuidas ta tundis peaaegu surmahirmu, kuidas kabuhirm pani ta peaaegu tapma.

Aga ta jätab tüdruku sinnapaika.

Kui ta on tütre tagasi võtnud, teda randmest kiskunud, ta selle naise küljest lahti tõmmanud, hakkab ta uuesti jooksma.

Nagu mees, kelle kõrvu ei kosta enam kunagi ühtegi teist häält. Nagu mees, kelle pähe ei tule enam kunagi ühtegi teist mõtet.

387

Ta jookseb sellele naisele järele, nagu oleks too ainus, millel veel tähtsust on.

Ma lülitan Honda mootori välja. „Aidan!”

Ma seisan auto ees. Hüüan kogu kõrist tema nime, nii et häälepaelad tahavad katkeda. „Aidan!”

Ta pöörab ringi. Kõigepealt näo, siis ülakeha. „Aidan, tule tagasi!”

Minu sõnadel pole tähtsust, ainult sellel, et ma neid hüüan.

Ta võtab hoogu maha, jääb seisma. Imepõgusaks hetkeks, kuid sellest piisab. Piisab, et imestada. Piisab, et mind vaadata.

Mul jääb hing kinni. Ma ahmin õhku, kuigi ma ei jooksnud. See on lihtsalt nii kohutav, nagu haigutav kuristik.

Ma loodan, et ta pöörab ringi. Et ta lõpetab selle naise tagaajamise.

Ma loodan, taipan korraga, et ta hakkab mind taga ajama.

Tema jalad nõksatavad. Sööstu, varuplaani alguse aimus.

Esimene sõna loost, milles ta muudab meelt. Milles ta lihtsalt ründab. Mind. Milles ta lihtsalt ründab mind.

Tegelikkus saab temast uuesti võitu. Või on see lootus?

Lootus, et ta saab selle naise kätte? Et ta ei lase tal jõuda sinna, kuhu ta siis ka teel ei oleks?

Mitte mind ta ei taha. Mitte mind ta ei jahi.

Aga ma olen sellele naisele aega võitnud. Kes tahes ta ka ei oleks, ma olen nende vahele natuke vahemaad võitnud.

Aidan pöörab mulle selja ja hakkab uuesti jooksma.

388

80. PEATÜKK

Naine, jooksmas Pärast kõike on asi ainult kahes kehas.

Sinu ja tema omas.

Sa jooksed.

Tegemist pole kiiresti jooksmisega. Sõnast „kiiresti” jääb väheks.

Sa jooksed nii, nagu jooksid oma endises elus, kui sa ihkasid tunda, kuidas jalad sinu all koost lagunevad. Kui sa janunesid tunda pekslemist rinnakorvis, õhku ahmivate kopsude lõõskamist.

Sa jooksed selle poole. Üksiku väikese hoone poole. Nii lihtsake tähistaeva all. Siinsamas, vahest vaid saja meetri kaugusel.

Sa suudad joosta sada meetrit. Sa oled selleks valmistunud. Tundnud lihaseid oma jalgades, pinget reites, sääremarjade tugevust.

Sa teed seda ja sa ei vaata tagasi ja ta on sul otse kannul ja sa kuuled teda ja sa tunned teda, tunned teda oma luudes ja oma ajus ja oma naha all ja oma silmade taga ja igas enda sopis, igas maailma praos.

Ja sa jooksed.

Ellujäämise põhireegel: sa jooksed, sest nii oled sa ennast alati päästnud.

389

81. PEATÜKK

Naine politseijaoskonnas See on maailma lõpp. Nii meeletu kaos, et sa ei suuda ette kujutada, et planeedid võiksid veel kunagi uuesti joonduda.

Mida sa tead: sa hingad veel. Sa oled keha, kaks kätt ja kaks jalga, pea ja torso.

Mis sinust välja jäi: külmus, jää ja lumi. Relv, viimasel hetkel maha visatud. Detsembrikuises tuules vaguralt lehvivad tähed ja triibud. Tellistest ja klaasist tehtud hoone. Nüüd oled sa selle sees, selle südames. Laborirott fluorestreeruvate lampide all. Liiga suur lärm, liiga palju hääli.

Su pea pakatab. Sa kuuled ainult oma südame pekslemist rinnus, vere tuikamist kõrvus.

See pole läbi. Ta on siin. Oma õigust täis isa. Mees, keda kõik usaldavad. Mees, kes teab, et maailm on tema poolt.

Keda saadab teenimatult alati edu. „Ta võttis mu lapse,” korrutab ta lakkamatult. „Ta võttis mu lapse.”

See mees. Ükskõik, kuhu sa ka ei läheks, leiab ta su ikka üles. Ta on hotell, kust sa ei saa end kunagi välja kirjutada.

Ja tema tütar. Cecilia. Ka tema on siin. Sa kaotasid ta, aga ta leidis su üles.

390

Tema, taipad. Cecilia leidis tema üles.

Kõik tiirleb alati tema ümber.

Sa seisad paari jala võrra politseijaoskonnas sees. Tema on välisukse juures. Teie kahe vahel seisab sinises mundris mees. „Aidan,” ütleb mees sinises. „Aidan, me juba kuulsime.

Rahune maha.”

Ta ei rahune maha. „Ta võttis mu lapse.” Tema hääl põrkab ruumist tagasi.

See jääb seintele ringi hüplema, kõrge ja kaeblikuna. Üks kord. Ainult üks kord võtsid sa midagi tema oma.

Ta tahab, et nad teaksid. Enne kui sa jõuad midagi öelda.

Ta tahab olla esimene, olla kindel, et tema häält kuuldakse, nii et sinu oma hääbuks igaveseks.

Aga hääl pole veel kõik. On ka tema keha, mis on pikk ja sale ja püüab sinises mundris mehest mööda tõugelda.

Sinises mundris mees pöörab end poole kehaga sinu poole. Politseinik. Noor, veel poisiohtu ja punapõsine. Konstaabel. Kaks kõrva ja aju. Sa pead temani jõudma. „Aidan,” ütleb noor politseinik, püüdes teda mõistusele kutsuda.

Ta ei kuula. „Ta võttis mu lapse.” Milline jultumus. Lihtsalt uskumatu.

Cecilia tõstab käe. „Isa,” ütleb ta, nagu tema litaania kaja. „Isa. Isa.” Võib-olla on asi tüdruku hääles, aastatepikkune lapsevanemaks olemine on isa sellele sõnale vastuvõtlikuks muutnud, isa, isa, isa. Kõige olemuslikum osa tütrest äratab kõige olemuslikumat osa isast. „Lase mind mööda,” ütleb ta ja püüab sinu poole astuda.

Noor politseinik jääb paigale.

391

„Aidan,” püüab ta, „rahune maha, ma ei tahaks ...”

Rüselus. Valjenevad hääled, kokku põrkavad kehad. Sinu silmad sulguvad, see on refleks. Sa surud käed rusikasse.

Hinga. Hinga sisse, hinga välja. Jää ellu. „Mul on väga kahju, Aidan,” ütleb politseinik. Kostab metalli klõpsatus, käerauad lähevad lukku. Kui sa silmad uuesti lahti teed, seisab Cecilia isa paigal, käed selja taga, randmed risti, pea kumaras. Vaikides. Lõpuks ometi. „Sina ka,” ütleb politseinik. Ta võtab midagi kätte, ja su õlad löövad tulitama. Käed selja taga, külm metall ihu vastas. Jälle. Võib-olla jääb su elu igaveseks selliseks. Ükskõik kuhu sa ka ei läheks, ootab sind seal üks mees käeraudadega ja nõuab, et sa randmed ette sirutaksid. „No nii,” teatab konstaabel. „Nüüd saame rääkida.”

Läheneb veel üks kuju sinises. „Võta sina naine, ma võtan tema,” ütleb ta noorele politseinikule. Too noogutab ja müksab su minekule.

Sa vaatad tagasi. Cecilia. Sul on vaja teada, mida nad temaga teevad.

Sa näed silmanurgast, et ta püüab oma isale järele minna.

Kolmas politseinik – vanem, peaaegu liiga vana, et Cecilia isa olla – peatab tüdruku. „Oota siin,” ütleb ta, ja sulle tundub, et sa kuuled sõna „kullake”. Sa kuuled „isale”, sa kuuled „paar küsimust”. Cecilia noogutab, kui vanem politseinik osutab tühjale toolile.

Ka tema vaatab ruumi teisest otsast tagasi. Isa. Mees käeraudus.

Tema pilk tabab sinu oma.

392

Sellest õhkub äratundmist, nagu ta ütleks: „Aga muidugi”. Nagu ta olekski seda arvanud. Nagu ta oleks kõik see aeg oodanud, et sa ta reedad.

Niimoodi see pidigi lõppema, tahaksid talle öelda.

Me mõlemad iseenda külge aheldatuna ja meie vahel tüdruk. Vaba.

393

82. PEATÜKK

Naine, kellel on nimi Ruum on väike ja ilma akendeta. Kirjutuslaud, fluorestseeruvad lambid, jõupaberist kaust. Läppunud higi ja lahustuva kohvi lõhn.

See meeldib sulle. See kõik. Ruum, milles õhk ei kuulu talle. „Istuge,” ütleb politseinik.

Sa istud. „Ma pean teile rääkima,” ütled, aga ta katkestab su. „Mis seal juhtus?” tahab ta teada. „Kes te olete? Kuidas te Aidanit tunnete?”

Sa hingad sisse. Su ihu kirvendab. Ma püüan, tahaksid öelda. Ma püüangi teile rääkida. Ma olen seda viis aastat enda sees hoidnud ja nüüd on aeg ja te peate mind kuulama.

Te peate mind uskuma.

Lubage, et te usute mind, tahaksid öelda. Lubage, et kui ma teile selle ära räägin, saab see kõik läbi.

Aga kuidas ta just äsja tema nime ütles. Kuidas ta vabandas, kui tema käed raudu pani. Mul on väga kahju, Aidan. Sõbrad.

Kaks meest, kes on teineteist juba mõnda aega tundnud.

Aidan Thomas? ütleks see noor politseinik televisioonis. Ta oli lihtsalt üks väga tore mees. Selline, kes meeldib kõikidele.

Viisakas. Kui su auto rikki läks, oli ta alati oma käivitusjuht394

metega kohal. Meil ei olnud temaga kunagi mingeid probleeme. Ta sai kõikidega hästi läbi.

Sa hingad läppunud õhku sisse. Kuula mind, tahaksid öelda. Teeme kokkuleppe. Ma annan sulle sajandi juhtumi.

Ma muudan su elu, kui vaid sina minu oma muudad.

Vaata talle otsa. Järgmised sõnad on sõnad, mida sa pead ütlema sirge seljaga, pea püsti. Ei mingit ebalemist. Sa oled seda viis aastat oodanud. Ruumi, milles poleks temast jälgegi, sind kuulavat kõrvapaari, sinu enda häält selle kõige keskel. „Konstaabel,” alustad. Su hääl on paks nagu siirup, lõuad suruvad end suurivaevu silpidest läbi.

Sa pead seda ütlema.

Tuleta meelde. See heli, selle tunne sinu suus.

Sinu nimi.

Keelatud, nagu vandesõna.

Viis aastat ei ole sa seda välja öelnud.

Isegi selle mõttes ütlemine tundus vale. Kuuris. Alati kui ta oli sinu lähedal. Sa kartsid, et ta võiks neid silpe sinu peas kuulda. Et ta tajuks su pettust, seda osa sinust, millele sa teda ligi ei lasknud. „Minu nimi,” ütled. Hakka otsast peale. Sa ei tohi seda perse keerata.

See peab olema täiuslik.

Kui sa need sõnad välja ütled, pead andma neile väe, mis keerab uksed lukust lahti ja jätab need igaveseks valla. „Konstaabel,” hakkad otsast peale, ja seekord sa ei jäta pooleli. „Minu nimi on May Mitchell.”

395

83. PEATÜKK

Emily Ükskõik kuhu ma ka ei läheks, vahib ta mulle vastu.

Pargipinkidele unustatuna. Kassade kõrval apteegis.

Kodus, elutoa laual, kuhu Eric jättis eilse ajalehe. Ma tulin tagasi enne, kui Yuwanda jõudis talle öelda, et ta selle ära paneks.

Enamik lehti on kasutanud tema vahistamispilti. Kaks neist, suurlinna kollased ajalehed, said kätte paar perepilti. Üks on tehtud aastaid tagasi mingil Halloween’i-peol, kui tema tütar oli alles väike laps. Ta kannab elegantset halli kampsunit ja hoiab tütrel vöökoha ümbert kinni, kui too linna keskväljakul suuga õunu püüab, ja tüdruku nägu on häguseks muudetud. Kõige nähtavama mehe nähtamatu laps.

Teine foto on veel vanem. Ta on noor, poseerib oma naise kõrval nende eelmise maja, selle metsas asuva suure maja ees. Mõlemad naeratavad kaamerasse. Naise pea on toetatud tema õlale, tema hoiab ühe käega naise ümbert kinni.

Ma oletan, et see pilt on tehtud umbes sel ajal, kui nad siia kolisid. Siis, kui nad vaatasid koos tulevikku ja neile meeldis see, mida nad seal nägid.

396

Sellest on möödas kümme päeva. Algul ei uskunud keegi midagi. Ilmus aina uusi uudislugusid ja inimesed raputasid aina pead. Siis tunnistas ta üles. Osaliselt, mitte kõike. Aga piisavalt.

Politsei püüdis mulle sel esimesel õhtul küsimusi esitada.

Algul ootasin väljas oma autos. Midagi ei juhtunud. Ma läksin sisse, aga ei näinud teda kusagil. Tüdruk istus üksinda toolil. Ma hakkasin tema poole minema, aga üks politseinik peatas mu. Ta viis mu eraldi tuppa. „Kas te tunnete selle tüdruku isa?” küsis ta. „Kas te tunnete Aidan Thomast?”

Ja siis ütles ta midagi, mis oli mulle täiesti arusaamatu.

On siiani. Ta aina uuris, aga ma olin täiesti kasutu. Segaduses. Külmunud. Ta andis alla ja käskis mul koju minna, ütles, et tuleb järgmisel päeval minu juurde. „Kas ma võiksin ise siia tulla?” küsisin. Ma ei tahtnud, et ta meie koju tuleks. Ei tahtnud Ericut ja Yuwandat sellesse kaasata. Konstaabel jäi nõusse.

Ma pidasin oma lubadust. Läksin järgmisel päeval tagasi.

Selleks ajaks oli juba FBI kohale jõudnud. Kuramuse FBI. Nad aitavad uurimisel, ütles politseinik. Kas ma võiksin nendega rääkida?

Ma ütlesin, et võin küll. Mul oli ükskõik, kellega ma räägin. Ta tutvustas mind agent sellele-ja-sellele. Ma ei kuulnud algul selle naise nime ja siis oli juba hilja üle küsida.

Vahet pole, mis tema nimi on. Vahet on ainult sellel, mida ma talle rääkisin, ja need faktid jäävad samaks. Need jäävad igaveseks samaks.

Ma istusin koos agent selle-ja-sellega väikeses üleköetud ruumis ja loovutasin kõik, mis kuulus enne meile kahele, ja

397

iga lause oli reetmine. Tekstsõnumid. See õhtu sahvris. Ma valisin hoolega oma sõnu, aga on asju, mis ei kõla kenasti, ükskõik kui väga sa ka nende sõnadesse panemisel vaeva ei näeks.

Agent see-ja-see tegi märkmeid. Mu telefon peab jaoskonda jääma, ütles ta. Kaelakee samuti. Ja ta võttis ka salli. „See on ju lihtsalt üks sall,” ütlesin talle. „Mis tähtsust sel on?”

Naine raputas pead. „Me ei tea,” ütles ta mulle. „Sellepärast peamegi kontrollima. See võib olla asitõend. Kõik võib seda olla.”

Ma võtsin salli kaelast ja andsin talle. Tuuletõmme siugles mööda mu kaela alla. „Ja veel midagi,” ütles ta. „Me otsisime ta maja öösel läbi. Me leidsime mõningaid teisse puutuvaid esemeid.”

See oli mulle uudis. Ma ei andnud talle kunagi midagi peale ühe karbitäie küpsiste.

Agent see-ja-see naaldus üle meie vahel oleva laua. „Kas te tahaksite teada?” küsis ta.

Oli minu kord pead raputada. „Sel pole enam tähtsust,” ütlesin.

Ta noogutas mulle ja keeras oma märkmikus lehte. Uuris seda, nagu otsiks midagi, kuigi ei tea isegi täpselt, mida. „Teate, mis,” ütles ta ja lasi käel märkmikulehe peale tagasi vajuda. „Võib-olla te saate aidata mul midagi mõista.

Kõik inimesed, kellega me oleme siiani rääkinud, ütlevad, et seda meest armastati. Või vähemalt ta meeldis väga kõikidele, kes teda tundsid. Keegi ei mäleta ühtegi tüli, ei ainsatki ebameeldivat kokkupuudet. Ja ma olen aru saanud, et teie olite temasse ... väga kiindunud.”

398

Ta ootas. Ma ei öelnud midagi. „Mulle tundub,” jätkas ta, „et ta meeldis inimestele ja nad usaldasid teda, kuna ta oli normaalne mees. Kuna ta oli isa, kes viis oma tütart kooli ja riietas ja toitis teda ja aitas linnarahvast.” Ta niheles toolil, kohendas püksivärvli küljes rippuvat ametirelva. „Ma ei ole kindel, kas ühte samas olukorras olevasse naisesse oleks sama osavõtlikult suhtutud.

Ei muud.”

Teil pole aimugi, oleksin tahtnud talle öelda. Teil pole aimugi, sest te ei tundnud teda nii, nagu meie tundsime, ja nüüd ei saagi kunagi tundma. Ta ei vaadanud teile sellise pilguga otsa, mis tekitas tunde, et sa ei ole enam kunagi üksi.

Te pole kunagi tundnud, kuidas tema naer sind soojendab, tundnud lohutust tema ihu soojusest sinu oma vastas.

Te pole teda kunagi armastanud, ja seepärast ei saa te seda kunagi teada. Te ei mõista kunagi, milline ta võis olla. „Ilmselt on teil õigus,” ütlesin talle. Ta ohkas põgusalt ja ütles, et ma võin minna.

Vahetult enne seda, kui ta ukse avas, et mind välja lasta, jäi ta korraks paigale, käsi uksenupul. „Kas ma võiksin teiega hiljem veel ühendust võtta?” küsis ta. Ma noogutasin.

Koostöö. Seda olen ma teinud. Rääkinud neile kõike, mida tean. Näidanud neile kõike, mida nad võivad näha.

Ma tean, mida nad mõtlevad. Et ma pidin teadma. Kuidas ma võisin mitte teada? Kuidas ma võisin talle silma vaadata, kuidas ma võisin talle nii lähedal olla, ja siiski mitte teada?

Nad tahavad uskuda, et ma teadsin. Neil on vaja endale öelda, et ma teadsin, sest vastasel juhul tähendaks see, et ka nemad ei oleks teadnud.

399

Ma püsin kolm päeva peidus. Ma ei lähe restorani. Ma ei tee seda lahti. Ma ei pane seda kinni. Keegi ei küsi midagi. Keegi ei taha mulle lähedalegi tulla.

Kolmandal päeval tuleb Yuwanda minu tuppa, kaasas teetass ja kohvikruus. „Ma ei teadnud, kumba sa tahaksid,” ütleb ta. „Mulle tundub, nagu oleks sinu juures palju sellist, mida ma ei tea.” Ma teen grimassi. Ta vabandab. Ma ütlen, et pole midagi.

Me ajame juttu. Ainult natuke. Eric liitub meiega ja istub voodiservale. Nad ei taha liiga palju küsida ja mul ei ole eriti vastuseid pakkuda. Ma räägin neile tekstsõnumitest. Ma räägin neile, et me Aidaniga olime kohtunud. Nad ei küsi, mida see – kohtumine – täpselt tähendab. Ühel päeval tehakse politseiaruanne avalikuks. Nad loevad seda. Inimesed, keda ma pole kunagi kohanud – sadu inimesi – loevad seda.

Miski sellest kõigest ei kuulu enam mulle.

Yuwanda raputab pead. „Sa olid temaga kahekesi,” ütleb ta. „Ma ei suuda uskuda, et sa olid temaga nii mitu korda kahekesi, ja meil polnud sellest aimugi.”

Ma tõstan käe. Ta jääb vait. Ma ei taha temast rääkida.

Ma ei taha rääkida sellest, miks ma ei taha temast rääkida.

Ma ei taha püüda seletada.

Ma ei oska seda seletada.

Eric vahetab teemat. „Restoran,” ütleb ta. „On sul aimugi, mis sellest saab?”

Ma olen selle peale kolm päeva mõelnud. Aga enne, kui ma midagi otsustan, pean veel ühe viimase katse tegema.

See oli mu isa restoran. See oli kodu, omamoodi. See polnud täiuslik ja see tekitas minus tihti vimma, aga see oli siiski mu kodu.

400

Neljandal õhtul panen selga puhta särgi ja oma tulipunase põlle ning sõidan kesklinna.

Ma püüan mitte märgata minul peatuvaid pilke, kui baarileti taha astun. Eric ja Yuwanda tiirutavad mu ümber nagu ihukaitsjad. Liigutused, mida mäletan: sidruni koorimine, oliivide sinihallitusjuustuga täitmine ja neisse kokteilitiku pistmine. Mida ma tahan: töösse kaduda. Sukelduda sellesse nii ülepeakaela, et unustan kuulda sosinaid, ei märka ebatavaliselt suurt hulka kliente, kes soovivad täna õhtul baarileti taga süüa. Püüavad mind lähemalt näha. Otsivad vihjeid, ükskõik mida minu olekust, mis seletaks, miks ta just minu välja valis. Õhk on paks. Särk kleepub higist libedana mu selja külge.

Ma taban Cora pilgu, kui ulatan talle kaks old-fashioned kokteili – tavalist, mitte virgin’it. Neid ei telli enam keegi.

Cora tänab mind. Mulle tundub, et ta läheb baarileti juurest natuke liigagi kiiresti ära.

Kõik on küsimus. Iga üksikasi on kahtlusest rusutud.

Ma jätkan tööd. Rühin läbi õhtusöögi. Mul on õigus siin olla. See osa maailmast oli minu oma ammu, väga ammu enne seda, kui tema omaks sai.

Aga siis. Mul saavad sidrunid otsa. Mul saavad apelsinid otsa. Mul saavad Maraschino kirsid otsa. See tähendab kahte asja: tsitruseid saab külmkambrist. Kokteilkirsse sahvrist.

Ma ütlen endale, et see on tühiasi. Mu selg muutub sirgemaks. Üks esihammas surub alahuulde. Ma sunnin end rahunema. Minema sahvrisse, nagu see oleks kõige tavalisem ruum. Ma pean seda tegema. Ma pean seda kõike tegema, nagu polekski kunagi midagi juhtunud.

401

Purk on ülemisel riiulil. Ma tõstan käe ja särgiserv tuleb mu püksivärvli vahelt välja.

Ma olen tema. Ma olen tema siluett sel päeval, viie kilomeetri jooksu päeval, kuuma kakao päeval. Kui ta võttis suhkru selleltsamalt riiulilt ja tema flanellsärk kerkis üles, paljastades tema alakõhu.

Kui ma sain tema omaks ja tema sai natuke minu omaks.

Mulle meenuvad ajalehtedest loetud sõnad. Ohvrid. Laipade arv. Jälitamine. Mõrv. Sari.

Maapind nihkub paigalt. Ma pole mitu päeva maganud.

Võib-olla ei maga ma enam kunagi.

Mulle tundub, et ma hakkan oksele.

Ma ei hakka oksele.

Ma tulen sahvrist välja ja teen oma vahetuse lõpuni.

Järgmiseks hommikuks on mu otsus tehtud.

See oli mu viimane tööpäev.

Ma ei tea ühe restorani müümisest mitte midagi. Seda mu vanemad mulle ei õpetanud. Nad õpetasid ainult selle pidamist.

Internetist saan teada, et restorani müümiseks läheb tarvis strateegiat, hoolikat mõtlemist ja üksikasjalikku plaanimist. Üks suurlinna restoranipidaja ütleb, et ta tahab selle koha ära osta. Tema nimetatud hind ei kõla täieliku solvanguna.

Ma võtan tema pakkumise vastu.

Tööl pean ma siiski käima. Et maksta arveid nii kaua, kui raha oma ringe teeb. Ja isegi siis, kui see on minuni jõudnud, ei ole restoranimüük mingi usaldusfond.

402

Mul on vaja tööl käia.

Yuwanda helistab ühele sõbrale, kes helistab oma nõole, kelle vennal on vaja baaridaami. Töö on suurlinnas, restoran paikneb ühel Union Streeti põiktänaval. Kehv palk, veel kehvemad tööajad. Ma võtan selle ilma pikema jututa vastu.

Ma pole kunagi suurlinnast unistanud, aga nüüd ootab see mind ees. Ma leian Harlemist ühe allüüritava toa, tutvun sellega Skype’i vahendusel. Tuba on väike, ainult ühe tillukese aknaga. Üürile läheb üle poole mu palgast. Ma kirjutan alla virtuaalsele lepingule ja kannan oma uuele korteriperemehele sissemakse üle.

See on minu tulevik. See töö, see tuba. Ma sõidan metrooga tööle, uitan oma vahetuse algust oodates majade ümber ringi. Kui mul veab, ei hooli see linn minust. Ma lihtsalt kaon.

Aadressi leidmine ei olnud lihtne. Meedial keelati seda jagada. Nagu ka politseil. Aga ühel õhtul tegid perekonna sõbrad, kes olid teel neile abipakki viima, restoranis söögipeatuse. Yuwanda kuulis piisavalt pealt. Ta edastas selle teabe mulle järgmisel hommikul. „Ise tead, mis sa sellega pihta hakkad,” ütles ta. „Ma mõtlesin, et äkki sa tahad teada. Tema vanemad olla sinna kolinud pärast tema kadumist. See on lähedal kohale, kus teda viimati nähti. Nad otsisid teda terve selle aja.”

See on kohe naaberlinnakeses, kus on ainult mõned restoranid ja toidupoed ja kohvikud, sellises kohas, kuhu minnakse ainult siis, kui seal on tuttavaid. Nende maja on päris kena. See paikneb ühe mäekünka jalamil, täna-

403

päevane, maast laeni akendega, sellise terrassimööbliga, mida Walmartist ei leia. Kaotuse ja tragöödia eluase, ja ometi nii maitsekas.

Mis tunne neil võis olla, kui nad said teada, et olid üksteisest vaid mõne miili kaugusel? Nii lähedal, kõik see aeg?

Ma pargin auto nurga taha ja kõnnin sissesõidutee lõppu.

Selle äärtes on kivikesed, hoolikalt rehitsetud. Üks samm, siis kaks. Ma sunnin end edasi astuma, kuni jõuan välisukseni. Nüüd on aeg. Peab olema.

Mu sõrmed ebalevad uksekella juures. Enne kui jõuan sellele vajutada, läheb uks lahti. Üks naine, piisavalt vana, et olla mu ema, piilub mind selle vahelt. „Kas ma saan teid aidata?”

Tema selja taga vilksatab värvilaik, teksased ja must kampsun ja need juuksed, pikad ja puhtad ja valgete triipudega.

Tema ümarate silmade pilk leiab isegi kaugelt minu oma. „Pole midagi, ema,” ütleb ta. „Lase ta sisse.”

Naine vaatab üle õla ja teeb siis vastu tahtmist, nagu palutud. Ma astun sisse, näol vabandav naeratus, millele ta ei vasta. „Andke andeks, et ma ette teatamata tulen,” ütlen. „Ma olen just ära sõitmas. Sellest linnast. Ma lähen ära.”

Mida ma siin teen? Tülitan neid võõraid oma väikeste eluplaanidega, kui neil on käsil nii palju paranemist, nii palju ülesehitustööd?

Ma otsin selle inimese pilku, keda vaatama tulin. „Ma tahtsin vist hüvasti jätta.” Mu sõnad on rasked ja ebalevad. „Ja öelda, et mul on väga kahju.”

Mu hääl väriseb. Kui vastikult see kõlab. Mis õigust on minul olla see, kes on traumeeritud? Mul pole häda midagi.

404

Ta ei teinud mulle liiga. Ma meeldisin Aidanile, võib-olla, sellisel kummalisel moel, milleks ta võis võimeline olla.

Ta astub mulle lähemale. Õhus heljub meie viimaste koos veedetud hetkede mälestus. Selle olukorra pakilisus, tema Aidani majas, sealt lahkumas, ja mina, pime nagu endale kuldseid prosse silma torkav Oidipus. „Sa ei teadnud,” ütleb ta. „Sul polnud aimugi.”

See ei kõla tema suust tulles just täiesti süüst vabastavana. Lihtsalt tõena: ma ei teadnud, ja ma käitusin sellele vastavalt. „Mul on väga kahju,” kordan.

Miski läigatab tema silmades. Ma sooviksin, et meil oleks rohkem aega. Ma sooviksin, et me oleksime kahekesi ja saaksime tundide kaupa rääkida. Ma sooviksin, et ta saaks rääkida mulle kõigest, mis temaga juhtus, ja mina talle. Ma sooviksin, et me saaksime oma jõud ühendada, sulanduda üheks peatamatuks väeks. „Kas ma äkki ...” Ma jään rumaluse servale kõõluma.

Mida mul kaotada on? Mis usutavust mulle on veel jäänud?

Mis väärikust, mis privaatsust? Ja kui mind on sellest kõigest ilma jäetud, kas pole siis aus vähemalt püüda end millessegi muusse mähkida? „Kas ma äkki võiksin ... sind hüvastijätuks kallistada?”

Vaikus. Minu absurdselt kõlanud sõnade kaja põrkab esiku seinte vastu. Minust vasakul on väike konsoollaud, peegel, keraamiline kauss täis pudi-padi, võtmeid, nööpe, kokkuvolditud paberitükke. „Sellest pole midagi, kui sa ei taha,” ütlen talle. „Ma saan täiesti aru. Ma tean, et see on imelik. Ma lihtsalt ...”

405

Siis hakkab rääkima see naine, see vanem naine, kes peab olema tema ema. „Minu tütar,” ütleb ta. Ta räägib vaevaliselt, nagu ei oskaks õieti seletada. „Mu tütar ei ...”

Aga ta lõikab vahele. May. Ma lugesin tema nime lehest.

Selles oli midagi ähmaselt tuttavat – kauged mälestused uudistest, võib-olla kadunud inimese kuulutuselt bensiinijaamas. Raske öelda, kui palju ma tõesti mäletan, ja kui palju mu aju lihtsalt iseseisvalt lünki täidab.

May naaldub vastu minu kõrval olevat lauakest. Tema silmad, mille ümber on tumedad varjud, vaatavad mind päevavalguses läbitungival pilgul. Need otsivad minust midagi.

Kui ma vaid teaksin, mida, annaksin selle talle hetkegi kõhklemata. „Ema,” ütleb ta. „Kõik on hästi.”

406

84. PEATÜKK

May Mitchell Ta astub sisse, ja on kohe näha, et ta on hävitatud. Te tunnete teineteist ära nagu allveelaevad teineteise radaritel.

Need, kes on midagi läbi elanud.

Maailm on päevade kaupa sinu külge klammerdunud.

Sinu tagasitulekut tervitanud. Käed on sirutunud sinu poole, tõmmanud sind kaissu. Kõrid nuuksunud su meelekohtade vastas. Kähedad hääled öelnud, kui väga sind on igatsetud.

Uus maja. Mitte linnas. Veel mitte. Mõned asjad minevikust.

Veel ja veel hääli – sinu kõrval, telefonis, salvestatud sõnumid ja videokõned ja postkaardid ja abipakid.

Sinu ema, sinu isa. Sinu vend. Julie. Isegi Matt, sinu peaaegu-poiss-sõber, saatis meili. „Ma loodan, et sul läheb hästi,” kirjutas ta. „Nii hästi kui võimalik. Vabandust, kui see kõlab rumalalt.”

Kellelgi pole aimugi, kuidas sellega toime tulla, ja kõigil on kahju. Öösiti need hääled kaovad. Sa lebad voodis, mis su ema sõnul on sinu oma. Sa kuulatad, kas koridoris kostab samme, aga kuuled ainult vaikust. Aga sa kuulatad siiski, sa kuulatad

407

kogu aeg, olles valmis selleks, et miski selle vaikuse lõhestab.

Sa vajud unne alles hommikul, kui su perekond ärkab ja majas levib kohvilõhn ja maailm asub vahipostile.

Cecilia.

Sa mõtled tema peale kogu aeg. Ajalehed kinnitavad, et temaga on kõik korras, „turvaliselt vanavanemate hoole all”.

Nagu ka politseinikud. Sa helistad iga päev ja nad ütlevad sulle iga päev sama.

Kas ta sai koera tagasi, küsisid kolmandal päeval. Nad ütlesid, et sai küll. Üks konstaabel leidis maja läbiotsimise käigus tema kasti. Nad viisid koera tüdruku vanavanematele.

Tüdruk elab nende juures, ütles politseinik. Ta ei ole üksi.

Temaga saab kõik korda.

Temaga saab kõik korda.

Sul on vaja, et nad seda ikka ja jälle ütleksid. Kui sa seda piisavalt palju kordi kuuled, siis hakkad seda ühel päeval võibolla uskumagi.

Ja nüüd on siin see teine naine. See naine elutoast. See, kes kandis sinu kaelakeed. Emily.

Ta seisab uues majas, ja võib-olla on ta ainuke, kes mõistab. Seda, mis tunne oli elada maailmas, kus see mees oli kõige keskpunkt.

Ta ei tea enam, kuidas olemas olla. Kuidas seista, kuidas rääkida. Kuidas su emale otsa vaadata. Kuidas sulle otsa vaadata.

Ta tahab kallistada.

Su ema püüab sekkuda. Ta teab, et sa reageerid nüüd sellistele asjadele imelikult, et sul on raske lasta end puudutada.

Et sulle ei meeldi, kui sulle märkamatult lähenetakse. Et sa ei talu, kui sind kallistatakse liiga kõvasti või liiga kaua. Et vahel

408

on sul vaja omaette olla ja siis ei jää üle midagi muud kui oodata.

Mida su ema ei tea: et see naine tema majas on ainuke inimene, kes on sulle mitme päeva jooksul tuttav tundunud.

Et ta tähendab sulle midagi. Et sa nägid teda siis ja sa näed teda praegu. Et see naine on sinu moodi, tema keha sild kahe maailma vahel.

Sa sooviksid, et saaksid teda igavesti enda lähedal hoida.

Sa sooviksid, et ta saaks siia jääda ja te saaksite omavahel kõigest rääkida või istuda teineteise kõrval tundide kaupa sõnakestki lausumata.

Inimesed on püüdnud mõista. Ajakirjanikud on esitanud küsimusi ja edastanud vastused. Nagu ka politseinikud.

Nad koguvad tõendeid, tuhnivad tema minevikus, otsivad motiive ja meetodeid, taastavad tema samme, püüavad tuvastada naisi keldrist.

Kõik otsivad üksteise võidu iga viimset kui pisiasja, aga nad ei saa kunagi teada.

See naine, sina ja tema tütar. Teie kolm. Teie lood kokku.

Sellest tõele lähemale ei pääse keegi kunagi. „Ema,” ütled. „Kõik on hästi.”

Su ema tuleb eest ära. See on talle nüüd raskeks muutunud, kui ta peab su maailma armule jätma.

Teine naine ootab, seisab oma valges vatijopes, mis ähvardab ta alla neelata, mille alt vaid teksased ja talvesaapad välja piiluvad, pruunid juuksed peidus kõrvikmütsi all. See on uhiuus. Ilmselt äsja ostetud. Midagi uut uue elu jaoks.

Ta tahab kallistada. Ta palus luba ja seisab nüüd, käed keha kõrval, näol juba kahetsev ilme.

Sa avad käed.

409

TÄNUSÕNAD

Mina, kes ma olen prantslane, hakkasin mängima mõttega, et võiksin ühel heal päeval kirjutada ingliskeelse romaani, siis, kui olin üheksateistaastane. Mul kulus selle elluviimiseks kümme aastat – kümme aastat, mille jooksul Ameerikas teose avaldamine näis mulle ereda, võimatult kauge imena. Teisisõnu: ma ei suuda uskuda, et siin ma nüüd olen.

Vabandust, ma tean, et peaksin oma tundeid vaos hoidma, aga ma lihtsalt ei suuda.

Selle romaani kirjutamisel on mul olnud uskumatu õnn teha koostööd inimestega, kes, peale selle, et nad teevad oma tööd jahmatavalt meisterlikult, mõistsid ka seda, mida ma püüdsin selle looga teha – ja, mis veel toredam, kellele see ka meeldis. See tähendab mulle rohkem, kui ma suudan sõnadesse panna. (Kuigi asjade sõnadesse panemine on sõna otseses mõttes minu töö.) Ja sestap avaldan neile allpool südamest tänu.

Reagan Arthur, minu toimetaja: sa oled toimetanud ja välja andnud mõned mu lemmikraamatud, sellised raamatud, tänu millele sai ka minust kirjanik. Ma olen tänulik sinu lahkuse, terase silma, jaksu ja suuremeelsuse eest. Tim 410

O’Connell, kes tegeles minu raamatu õiguste müügiga, tegi esimese toimetusringi ja ütles mulle juba varakult, et see kõik peaks ka tore olema. Reagan, Tim: vaevalt et on lihtne panna üht kirjanikku end paberilehel turvaliselt tundma, aga just seda te mõlemad tegite. Aitäh!

Stephen Barbara, keda mul on suur õnn kutsuda oma agendiks, aitäh, et sa kohe algusest peale seda romaani toetasid, väsimatult tööd tegid ja hea sõber oled. Ma ei tahaks küll dramaatiliseks muutuda, kuid sinu usk minu töösse muutis mu elu. Aitäh kõige eest.

Maailma parim tiim Knopfis: Jordan Pavlin, mu sõber Abby Endler, Rita Madrigal, Isabel Yao Meyers, Rob Shapiro, Maria Carella, Kelsey Manning, Zachary Lutz, Sara Eagle, John Gall ja Michael Windsor.

Maailma parim tiim InkWell Managementis: Alexis Hurley, kes viis selle raamatu sõna otseses mõttes ümbermaailmareisile, Maria Whelan, Hannah Lehmkuhl, Jessie Thorsted, Lyndsey Blessing ja Laura Hill. Ja Ryan Wilson Anonymous Contentist, kes tegi tööd filmiõigustega.

Clare Smith Little Brown UK-st, kes tõi selle raamatu üle Atlandi ookeani, kelle entusiasmivarud on lõputud ja kelle märkustest oli alati palju abi. Aitäh, Clare. Eraldi tänaksin veel Éléonore Delairi Fayard/Mazarine’ist ja kõiki toimetajaid kõikjal kogu maailmas, kellele see raamat on meeldinud.

Paul Bogaards, üks tõeliselt erakordne suhtekorraldaja, kes muudab kõik lõbusaks ja lihtsaks (ja toob kohvile kaasa kõige paremaid üllatuskülalisi). See teeb mulle suurt au, et mu töö sulle meeldib. Ning Stephanie Kloss ja Stephanie Hauer Bogaards PR-ist.

411

See, et kirjanikud tahavad inimestele meeldida, on üldteada tõde, aga ma usun, et paljud meist ei saa päris hästi aru, mil määral võib see elu muuta, kui sa ühele heale talendiotsijale meeldid. Ma tänan kogu südamest kõiki talendiotsijaid, kes seda raamatut toetasid.

Tyler Daniels, minu abikaasa. Aitäh, et sa minusse uskusid, minu mustandeid lugesid, sellele romaanile pealkirja leidsid ja koos minuga süžeeliine arutasid. Mul on väga vedanud, et sa minu ellu kuulud ja et mina sinu ellu kuulun.

Ma tänan sind ka selle eest, et sa oled nii imeline isa meie koerale Claudine’ile.

Ma tänan oma vanemaid, Jean-Jacques ja Anne-France Michalloni, kes õpetasid mulle, et on täiesti normaalne jahtida veidi absurdseid eesmärke (nagu näiteks ingliskeelsete romaanide kirjutamine, kui sinu emakeel on prantsuse keel) ja võimaldasid mul nii tohutult raamatutesse kiinduda (ja andsid tõuke mu ... hmm, huvile sarimõrvarite vastu). Oma vanaema Arlette Pennequini, kes kuulis sellest romaanist enne, kui sellest sai raamat, ja tegi endale selgeks iga viimase kui pisiasja Ameerika kirjastusmaailma kohta. Ma julgen oletada, et ta on selle tööstusala põhjalikemate teadmistega vanaema kogu Prantsusmaal.

Minu abikaasa vanemad, Tom ja Donna Daniels: ma hakkasin seda romaani kirjutama siis, kui elasin koos teiega Hudsoni oru majas. Ja siis kasutasin seda maja (teie maja) Aidani maja eeskujuna. Ja ma rääkisin sellest teile alles pärast seda, kui olin raamatu valmis saanud ja kirjastamislepingu sõlminud. Ja te ei saanud isegi vihaseks. Vastupidi, te olite väga õnnelikud ja uhked. Ma tänan teid armastuse ja toetuse eest, mis on mulle väga tähtsad.

412

Holly Baxter, kes uskus sellesse romaani enne, kui see valmis sai. Sinu entusiasm aitas mul üle finišijoone jõuda, nagu ka sinu tark nõuanne. (Kõigepealt esimene mustand, seejärel eksistentsiaalne kriis.)

Minu prantsuse sõbrad, kes on imelised ja vaimukad ja nii ütlemata toetavad ja, olgem ausad, äärmiselt kenad: Morgane Giuliani, Clara Chevassut, Lucie Ronfaut-Hazard, Ines Zallouz, Camille Jacques, Xavier Eutrope, Geoffroy Husson, Swann Ménage.

Christine Opperman, imeline sõber ja lahke lugeja, kelle märkused vastavad kummalisel kombel alati nendele, mida ma hiljem toimetajatelt saan. Suur aitäh, et võtsid aega mu kirjatööd lugeda ja mulle vajalikul hetkel aru pähe panid.

Minu kallis sõber Nathan McDermott, parim sõber, keda üks kirjanik (või tõepoolest ükskõik kes) võiks tahta. Aitäh toetuse ja kiituse eest, ja ka kõige muu eest.

Minu terapeut, keda ma ei saa mõistetavatel põhjustel nimepidi nimetada, kes luges selle romaani varast mustandit. (Kas pole uhke?) Aitäh, et mind sõna otseses mõttes mõistuse juures hoidsid.

Filmitsitaat 33. peatükis pärineb armsast filmist „Eelmised jõulud”, kus peaosi mängivad Emilia Clarke ja Henry Golding. Ma olen sageli mõelnud, mida tunnevad inimesed, kes on kuidagi mõne sarimõrvariga seotud (või kes, nojah, on sarimõrvarid), kui nad kuulevad filmides või saadetes nalju sarimõrvaritest. Aga palun.

25. peatükis saadab May essee veebilehele, mille nimi on „Ma olen selle läbi elanud”. See sai inspiratsiooni esseesarjast „See juhtus minuga”, mida avaldati nüüdseks kadunud veebilehel xoJane alates, kui ma ei eksi, selle loomisest 413

2011. aastal kuni selle tegevuse lõpetamiseni 2016. aastal.

Nende lugude kaudu algas minu tutvus isiklike esseedega ajal, mil ma veel Prantsusmaal kolledžis käisin. Need lummasid mind. Mul on hea meel, et sain nii palju aastaid hiljem oma romaani kaudu kujuteldavalt seda ajastut kogeda.

Lõpuks soovin avaldada suurt tänu veel mõnele inimesele, tänu kellele minust sai kirjanik: minu õpetaja Madame Sultan, kes ütles mulle, kui ma olin teismeline: „Ära jäta kirjutamist katki. Muidu lased elul end kaasa viia ...” (Ma ei jätnud kirjutamist katki.) Monsieur Chaumié, kes luges mu novelle enne, kui need olid valmis kellegi silme alla jõudma.

Arlaina Tibensky, kes võttis mu segased mõtted omaks. Ja Karen Stabiner, kes õpetas mulle, et see peab olema mulle kallim kui miski muu.

414

AUTORIST

Clémence Michallon sündis ja kasvas Pariisi lähedal. Ta õppis ajakirjandust Londoni Linnaülikoolis, sai samal erialal magistrikraadi Columbia Ülikoolist ja hakkas 2018. aastal tööle ajakirjanikuna The Independentis.

The Independentis on ta intervjueerinud kunstnikke alates Judd Apatowist Ben Plattini ja kirjanikke, näiteks Rumaan Alami, Taylor Jenkins Reidi ja Curtis Sittenfeldi.

Tema esseed ja olemuslood on käsitlenud tõestisündinud kuritegude põhjal loodud teoseid, kirjandust ja avaliku elu tegelaste kultuuri.

Clémence Michallon kolis New Yorki 2014. aastal ja sai USA kodakondsuse 2022. aastal. Praegu elab ta nii New Yorgis kui ka Rhinebeckis New Yorgi osariigis, kus elavad tema abikaasa ja nende koer Claudine. Ta on olnud kriminaalromaanide fänn sestsaadik, kui hakkas teismelisena näppama oma ema odavaid pehmekaanelisi väljaandeid. „Vaikne üüriline” on tema debüütpõnevik.

Tal on konto Instagramis, @Clemencemichallon, kus ta jagab tihti postitusi kriminaalromaanidest, müsteeriumidest ja põnevikest, ning Twitteris: @Clemence_Mcl.