“Ma tõesti ei tea, kuhu nad kaovad ...” Ema silmitses paariliseta sokkide kuhja keset vannitoapõrandat. “Pesumasinasse lähevad need ju alati paaris, aga pärast selgub, et üks on kadunud. Viimaste aastate jooksul on kogunenud selline kuhi sokke, millel ei ole paarilist! Ja see tähendab, et kusagil maja peal on peidus terve teine paariliseta sokkide armee ...”
“Võib-olla pistab pesumasin nad nahka,” arutles väike Bi (kelle nimi oli küll Bianka, aga vanemad kutsusid teda just selle lühema nimega). “Või siis lahustub iga teine sokk vees ...”
“Nad tunduvad mulle nii üksikud ja õnnetud siin kuhjas ...” ohkas ema.
“Ma ju räägin, et see on selle apla masina süü.” Bi hääl kõlas kui tõrrepõhjast, sest ta oli pistnud pea pesumasina trumlisse, et kontrollida, ega midagi ei ole masinasse jäänud.
“Võib-olla on sul õigus. Aga kui nii, siis ainus inimene, kes saab meid aidata, on torumees.” Ema läks telefoni juurde ja helistaski torumehele.
Torumees tegi masinale kõigepealt loputuse, siis võttis
filtri välja, puhastas selle ära, heitis pilgu mootorile, kontrollis veorihma. Seejärel palus endale tassi teed, nuusutas kummitihendit, kruttis nuppe ja plõksutas lüliteid, kratsis kukalt ja koputas veel korra trumlit.
“Vaatame, mis seal all on,” ütles ta lõpuks. “Võib-olla kaovad need lihtsalt pesumasina alla.”
Ühisel jõul, ema ja Bi abiga, nihutasid nad pesumasina paigast. Nad ei leidnud aga ainsatki sokki, ent see-eest oli põrandas üsna suur auk.
“Palun väga,” lõi torumehe näol särama võidukas naeratus. “Nüüd on meil selge pilt, mis on juhtunud.”
“Ja mis on siis juhtunud?” küsisid ema ja Bi kooris.
“Jalga on lasknud, sindrinahad!” Asjamees torkas näpu auku, aga see kobas tühja. “Sokid on lihtsalt varvast visanud.
Siin ei ole minust, kulla neiud, mingit abi. Kui sokk valib vabaduse, siis olen mina võimetu.”
“Aga kuhu nad põgenesid?” küsis Bi.
“Vaat seda mina kahjuks ei tea, aga elukogemus ütleb, et nad võivad olla absoluutselt igal pool!” Torumees pakkis oma mutrivõtmed kokku, kasseeris sisse tasu, andis au ja lahkus, jättes ema ja Bi paarilisteta sokkide seltsi.
“Ma loodan, et nendega ei juhtu midagi halba ja et kunagi tulevad nad koju tagasi,” lausus Bi sosinal.
“Me jääme neid ootama,” ütles ema pidulikult ja pani käe
ümber tütre õla.
Lugu esimesest sokist, kes võitis prooviesinemise, sai rolli menukas seriaalis ning tõusis tõeliseks staariks
Kindlasti olete uudishimulikud, mis juhtus sokkidega, kes olid
tõepoolest – torumehel oli õigus! – valinud vabaduse.
Me alustame väga elegantsest vasaku jala sokist, mille
väikese Bi isa sai kunagi kingituseks oma äiapapalt. Sokk oli
väga kvaliteetne ja ilus, siidist, must kui rongatiib, ja ta tundis
end ülimalt sandisti pesukorvis määrdunud rõivaste hulgas.
“See ei ole minu jaoks õige seltskond,” sosistas ta oma
kaksikõele, parema jala sokile, tõmbudes vastikusega eemale
mitte eriti värskest alussärgist, kes tegi
parajasti lolli nalja ja naeris ise selle üle valjusti.
“Kuule, sina, ära aja nina püsti!” hõikas alussärk vasaku jala siidsokile. “Siin ei ole rohkem ega vähem määrdunuid, kõik me rändame sama elegantselt pesumasinasse, kas see siis meeldib sulle või mitte!”
“Näed ju isegi,” pomises siidsokk. “Ma lämbun siin, hukkun. Ära pahanda, kallis õde, aga ma pean su hülgama.
Ma lähen laia maailma, kus mind ootavad väljavaated ja karjäär.”
Ning ta ei teinud tühje sõnu.
Siidsokk hüppas pajuvitstest pesukorvist välja ning juba hetke pärast kadus pesumasina all olevasse auku.
Teisel pool pimedat koridori tervitas teda värviline ja õitsev maailm. Astuski siis sokk vaimustunult edasi mööda linnatänavaid ning nägi lõpuks suurt plakatit.
Ja sellel oli kirjas:
seriaali casting!
Kui sa oled noor, kena ja nõtke ning lapsest peale unistanud näitlejaks saada, siis kutsume sind
teleseriaali proovivõtetele!
“See on just midagi minu jaoks,” rõõmustas siidsokk ja sättis end sappa teistele kaunitaridele, kes olid võtetele tulnud.
Tuppa, kus istusid režissöör ja tema kaksteist assistenti, astusid üksteise järel sisse neiud. Kahjuks ei sobinud sellesse rolli ükski: kes oli liiga lühike, kellel oli halb diktsioon.
Kui kätte jõudis meie soki kord, lükkas ta kanna puhevile, sirutas varbaid ja seisis enesekindlalt režissööri ette. Too vaatas teda tüdinult, tõstis käe näo ette haigutuse varjamiseks ja teatas siis:
“Palun lugege meile üks luuletus, ainult vaadake, et see poleks sellest … Preili Maria, millest see ei tohi olla?”
“Põldsinepist,” vastas preili Maria.
“Niisiis ükskõik millest, aga mitte põldsinepist. Palun, alustage!”
Siidsokk mõtles hetke ja deklameeris siis tundeliselt:
On soki elu nii kurb ja kole, tihti augud sees ja puhtust pole.
Vahel sahtel või ka saabas sängiks, ei ole meil kedagi, kes mängiks.
Ent ei ma hädalda, ei ma kurda, sest koidki ei suuda sokke murda.
Vastpestud sokk katkub tihti juust, ikka murest, et mõni jalg kui juust.
Ärge meile siis väga pahaks pange, kui sokil otsus joosta pakku langeb.
“See meeldib mulle! Braavo, bravissimo!” hüüdis režissöör ja põrutas vaimustunult rusikaga vastu lauda, tema assistendid aga pühkisid vargsi pisaraid
ning luristasid kahtteistkümmend nina. “Neiu, roll on teie! Ja ma võin vanduda, et teist saab tõeline staar!”
Nii ka läks. Seriaal tõi siidsokile au ja kuulsust. Ta andis muudkui intervjuusid, tema fotod ilmusid pildilehtede kaanel, moekunstnikud disainisid talle kleite.
Üht neist kandis ta siis, kui talle tehti abieluettepanek
ja tal mõlkus juba ka laulatus meeles, aga see kihlus ei kestnud kaua. Soki jaoks oli kõige tähtsam ikka tema karjäär.
Aja jooksul hakkas sokk siit ja sealt pisut kuluma. Ta lasi oma kanda tugevdada siidiniitidega ühe peene rätsepa juures. Kui temast sai juba päris vana sokk ja ta pidi tegema ruumi uutele, noortele staaridele, siis andis ta välja oma memuaarid, mis tekitasid suure skandaali: raamatus avaldati pikantseid detaile nii mõnegi tähtsa jalalaba kohta.
