M
Sisukord Eessõna Eesti kaunimad mõisad 9 Kust said mõisad alguse? 11 Mustamäe Harku Kumna Vääna Muraste Keila-Joa Kõltsu O htu Vasalemma Padise Vihterpalu
24 26 28 30 32 34 36 38 40 42 44
Hatu Uue-Riisipere Laitse Ruila Kernu Ääsmäe Saue Saku Sausti Kohila Lohu Pirgu Härgla
46 48 50 52 54 56 58 60 62 64 66 68 70
Atla Ingliste Hõreda Maidla Alu Kuusiku Kabala Raikküla Kehtna Kõue Paunküla Kose-Uuemõisa Ravila
. 5 .
72 74 76 78 80 82 84 86 88 90 92 94 96
Kiviloo Pikva Anija Haljava Aruküla Kostivere Maardu Viimsi Kodasoo Valkla Kiiu Kolga Palmse
98 100 102 104 106 108 110 112 114 116 118 120 124
Sagadi Vihula Vanamõisa Aaspere Vohnja Undla N eeruti Udriku Imastu Lasila Porkuni Kiltsi Vao Inju Mõdriku Rägavere Põlula Ulvi Vaeküla Rakvere Arkna Malla Kohala Vasta Kalvi Purtse Maidla Aa Saka Kukruse Mäetaguse Illuka Muuga Avanduse Salla Alatskivi Tammistu Kukulinna Saadjärve Kudina Luua Kuremaa Puurmani Tähtvere Raadi
126 128 130 132 134 136 138 140 142 144 146 148 150 152 154 156 158 160 162 164 166 168 170 172 174 176 178 180 182 184 186 188 190 192 194 198 200 202 204 206 208 210 212 214 216
Karlova Ü lenurme Uderna Hellenurme Palupera Pikajärve Vana-Kuuste Ahja Mooste Räpina Väimela Rogosi Viitina Sõmerpalu Järvere Linnamäe Vana-Antsla Sangaste Kaagjärve Paju Hummuli Helme Taagepera Kärstna Riidaja Uue-Suislepa Õ isu Abja Voltveti Allikukivi Suure-Kõpu Heimtali Viljandi Vana-Võidu Väikemõisa Pärsti Lahmuse O lustvere Kõo Võisiku Põltsamaa Lustivere Pajusi Adavere Kabala
218 220 224 226 228 230 232 234 236 238 240 242 244 246 248 250 252 254 256 258 260 262 264 266 268 270 274 276 278 280 282 284 286 288 290 292 294 296 298 300 302 304 306 308 310
Laupa Särevere Kirna Põhjaka Sargvere Koigi Esna Vao Aruküla Väinjärve Liigvalla Varangu Aavere Karinu O rina Kurisoo Lehtse Pruuna Jäneda Albu Seidla Roosna-Alliku Koordi Purdi Eivere Röa Väätsa Kolu Käru Võidula Tori Kaelase Audru Tõstamaa Koonga O idrema Vatla Pädaste Laimjala Kõljala Pilguse Loona Pidula Tuudi Penijõe
. 6 .
314 316 318 320 322 324 326 328 330 332 334 336 338 340 342 344 346 348 350 352 354 356 358 360 362 364 366 368 370 372 374 376 378 380 384 386 388 392 394 396 398 400 402 404 406
Lihula Suure-Lähtru Ungru Hiiu-Suuremõisa Uuemõisa Pürksi Saare Palivere Koluvere Sipa Teenuse Vana-Vigala Päärdu Kasti Vaimõisa
408 410 412 414 416 418 420 422 424 426 428 430 432 434 436
M
K ust said m õisad alguse? Tänini säilinud suursugused mõisahooned on enamjaolt ehitatud 18.–19. sajandil, uuemad neist veel 20. sajandi algul. Mõis kui suurmaavaldus ja majandusüksus on aga palju sajandeid vanem. Tihti arvatakse ekslikult, et mõis imporditi Eesti aladele 13. sajandi algul toimunud Põhjala ristisõdade.− meie muistse vabadusvõitluse − tulemusena. Tegelikult olid mõisad olemas aga juba varem. Keeleteadlased on leidnud, et „mõis“ on muistne soome-ugri sõna, mis muuhulgas on levinud ka mitmesse teise keelde (läti, vene jm). Juba enne 13. sajandi
ristisõdu olid siin olemas mõisateemalised kohanimed – nt Mõisaküla Jüri kihelkonnas,Vanamõisa Viljandi lähedal jt. Tänapäeval on ajaloolased jõudnud enam-vähem üksmeelele, et siinne muinasaegne ehk ristisõdadeeelne elukorraldus oli juba piisavalt kihistunud. Vastupidi varasematele seisukohtadele arvatakse, et nii võim, otsustusõigus kui ka maaomand kuulus juba Keila-Joa loss W ilhelm Siegfried Stavenhageni 19. sajandi keskpaiga gravüürilt.
á
. 11 .
muinasaja lõpul väikesearvulisele ülikute ehk vanemate klassile. Kui see on tõsi, siis võib oletada, et eestlastest vanemate maavaldusi kutsuti mõisateks juba muinasajal ehk enne muistset vabadusvõitlust. Paraku jääb see vaid oletuseks, mille paikapidavust on nüüdisajal võimatu kontrollida. Kirjalikke tõendeid selle kohta pole, sest need vähesed ürikud, mis siinset tollast eluolu kajastavad (nt Läti Henriku kroonika jt), niisuguseid suhteid paraku ei kirjelda.
Keskaegsed väikelinnused ja majandushoovid
O ma praeguse tähenduse suurmaavaldusena, mille heaks töötasid või maksid makse muuhulgas ka selle aladel elavad talupojad, said mõisad 13. sajandil pärast ristisõdade ehk muistse vabadusvõitluse lõppu. Seda sündmust loetakse siinmail ka keskaja alguseks. Ü hed varaseimad keskaegsete mõisate agarad asutajad olid mitmesugused institutsioonid – nii ordu, piiskopkonnad kui ka siinsed kloostrid. Kõik Eesti alade ristisõdadejärgsed uued peremehed – nii ordu, Saare-Lääne piiskopkond, Tartu piiskopkond kui ka Taani riik – läänistasid hulga maid kloostritele jm institutsioonidele (nt seekidele ja raele), jättes teise osa maid nende endi otsesesse haldusse-majandamisse. N iiviisi tekkisid nii ordul, piiskopkondadel kui ka kloostritel arvukad majandusmõisad. Seesuguste majandusmõisate tähtsust suurendas ka ristisõdade järel Eestisse jõudnud vesiveskite ehitamise oskus. Paljud keskaegsed ja hilisemadki mõisad tekkisid just veskikohtade juurde, sest makse maksti viljas ning veski võimaldas anda viljale jahuks jahvatatuna lisaväärtuse. Lisaks majandusmõisatele tekkisid keskajal ka mitmed vasalli- ehk läänimõisad, hilisemate eramõisate – rüütlimõisate – eelkäijad. N eed said alguse eraisikutele tehtud läänimaade keskustena, kust neid maid hallati. N ii keskajal kui ka hiljemgi anti maid tavaliselt lääniks mitmesuguste teenete eest, tihtipeale olid need teened sõjalised. O lgugi et lään pol-
nud läänivõtja isiklik omand, oli ta päritav ning sageli jäid mitmed läänimaad samade suguvõsade kätte sajanditeks. Ka olid läänid (läänimõisad) praktikas ostetavad-müüdavad-panditavad, olgugi et maaisand sellele alati sugugi hästi ei vaadanud. Läänimõisate valdajate ehk läänivõtjate järeltulijatest kasvas sajandite kestel välja siinne aadelkond. N imetatud aadlikud mängisid Vana-Liivimaa (praeguste Eesti ja Läti alade) haldamises ja valitsemises võtmerolli kuni Esimese maailmasõjani (1910. aastateni). Kuigi siinne mõisameestest aadelkond oli saksakeelne ja -meelne, oli aadlike algne päritolu üllatavalt kirju. Lisaks Saksamaalt tulnute järeltulijatele olid paljud ka rootsi, tatari, taani ja šoti verd ning sageli satuti siia seikluste tulemusena, millena tollal sõjaväeteenistust ja sõjakäike sageli võeti. Kohaliku aadelkonna hulka sulandus ka arvukalt Muinas-Eesti ülikuperekondi, kes küllalt kiiresti saksastusid. O n arvatud, et isegi kuni 10–20% siinsetest aadliperekondadest võis algselt olla kohalikku, st eesti päritolu. Liivi sõja alguseks ehk keskaja lõpuks (1558) oli Eesti aladel kokku umbes 500 mõisat. Paljud neist olid välja ehitatud väikelinnustena, mis pakkusid kaitset nii röövlisalkade kui ka väiksemate sõjavägede eest. N eed varieerusid väikestest tornlinnustest (taastatud Harjumaal Kiiul ning Virumaal Vaos) kuni suurte sisehoovidega ehitisteni (säilinud varemetena Virumaal Kalvis). Palju oli arvatavasti ka mõnest ruumist koosnevaid kahe-kolmekorruselisi majalinnuseid, mille kujukaks näiteks on tänaseks restaureeritud Purtse majalinnus Virumaal. Kuna Liivi sõda hävitas enamiku siinseid mõisaid (sh ka kindlusmõisaid), puudub meil nende üldarvust ja tüpoloogiast täpsem ülevaade. Lisaks eelmainitud kolmele restaureeritud hoonele on säilinud paarkümmend ümber ehitatud, hilisematesse mõisahoonetesse sulandunud või varemetes olevat ehitist. Hinnanguliselt võis Eestis olla kindlusmõisaid kuni paarsada. Ü lejäänud mõisad olid oletatavasti hoonestatud tagasihoidlikumate puitehitistega, mis olid vajalikud maksudena kogutava vilja haldamiseks (aidad, veskid) ning mõisaametnike eluks ja tegevuseks.
. 12 .
á
Niisugune nägi Rootsi ajal välja tüüpiline vanabalti mõisahoone
Rootsi aeg
Paarkümmend aastat kestnud Liivi sõda ning sellele peatselt järgnenud Poola–Rootsi sõda rüüstasid Eestimaad rängalt. Enamik linnu, kirikuid, mõisaid ja külasid põletati maha või purustati. Siinsest sõjaeelsest rahvastikust jäi tollal hinnanguliselt alles alla kolmandiku. Sellest rängast tagasilöögist hakati toibuma alles pärast 1630.–1640. aastaid, kui kogu Eesti ala läks täies mahus Rootsi kätte. Seetõttu olid 17. sajandil ka siinsed mõisad tihtipeale hoonestatud küllaltki tagasihoidlikult, sest kitsastes oludes puudus võimalus esinduslikumate hoonete ehitamiseks. Keskajal levinud kindlusmõisate püstitamiseks puudus Rootsi ajal aga vajadus – Liivi sõda oli kujukalt näidanud, et vähegi suurema väeüksuse eest väikelinnus kaitset ei paku. 17. sajandil levis siinsetes mõisates nn vanabalti planeeringuga mõisahoone. Vanabalti mõisahoone keskel asus mantelkorsten – kivist seintega köögiruum,
mis ülalpool lage ahenes korstnaks –, selle ümber aga kahhelahjudega köetavad toad. Tihti olid sellised mõisahooned ehitatud vooderdamata ja värvimata puidust ning erinesid talumajadest vaid klaasitud akende ja katusest väljaulatuva korstna poolest. Selle kõrval olid aga nii mitmedki vanabalti mõisahooned juba 17. sajandil valmistatud kivist. N iisuguste tagasihoidlike ehitiste kõrval leidus 17. sajandil ka mitmeid esinduslikumaid mõisahooneid, sh ka kahekorruselisi kivihooneid. Arvukamalt hakati neid püstitama 17. sajandi teisel poolel, kui sõjahaavadest oldi juba edukalt üle saadud. Paljud neist olid uusehitised (Maardu Harjumaal, Palmse ja Aa Virumaal), paljud aga ümber ehitatud keskaegsetest hoonetest (Kiltsi Läänemaal ja Virumaal, Koluvere Läänemaal, tõenäoliselt ka Kõue Harjumaal jt). Paraku puudub meil täpsem ülevaade ka selle ajastu esinduslikest mõisahoonetest, sest 18. sajandi alguse Põhjasõda hävitas suure osa neist taas. Algses planeeringus ja osalt ka välimuses on tänini säilinud vaid Maardu mõisahoo-
. 13 .
ne, ülejäänud on kas Põhjasõja hävingute järel taastatud või hiljem tundmatuseni ümber ehitatud. Rootsi aeg kasvatas oluliselt ka mõisate üldarvu. Alates 1620.–1630. aastatest, kui Rootsi riik sai siinsed alad senisest kindlamalt kätte, algas maade massiline läänistamine. N agu varem, läänistati Rootsigi ajal maid sõjalisi või muid teeneid osutanud inimestele. Reeglina rajati läänimaadele läänimõisad;hiljem said neist rüütlimõisad kui siinsed tüüpilised eramõisad. N ii kasvas mõisate arv Rootsi aja lõpuks keskaegsega võrreldes kahekordseks − 1700. aastaks oli Eesti aladel kokku umbes tuhatkond mõisat. Rootsi aja lõpul, 1680.–1690. aastatel aset leidnud mõisate riigistamine (reduktsioon) mingit pikemaajalist mõju ei avaldanud. Juba paarkümmend aastat hiljem, Põhjasõja järel, tagastati kõik riigistatud mõisad varasematele omanikele. Samas käivitas mõisate reduktsioon baltisaksa aadlike protestilaine, mis viis
á
1700. aastal paljusid riike haaranud Põhjasõja puhkemiseni. See omakorda viis Eesti alade siirdumisele Rootsi alluvusest Vene keisririigi koosseisu.
Harku rahu 1710 ja B alti erikord
N agu varasema Liivi sõjaga, kaasnesid ka Põhjasõjaga massilised rüüstamised, põletamised ja purustamised. Tõenäoliselt polnud häving küll nii põhjalik kui Liivi sõjas, sest nii mitmedki mõisad (peamiselt Eesti lääneosas ja kõrvalisemates paikades) jäid tollal siiski terveks. Seevastu tappis sõjaga kaasnenud katk mitmel pool kuni 80–90% elanikest. Mõisate ja mõisnike vaates oli Põhjasõja lõpp siiski helgem. Siinsed alad allutati Vene riigile (tsaarile ehk keisrile) üsna laialdaste autonoomiaõigustega. Siinses kohalikus eluolus ja asjaajamises säilis nii mõisa-
Tallinna ümbruse mõisad 18.sajandi lõpul.Fragment Ludwig August krahvMellini Liivimaa atlasest,1790.aastad. . 14 .
omanikest baltisaksa aadlike ülemvõim, saksa keel kohaliku asjaajamiskeelena kui ka luteri usk. Vastavad põhimõtted lepiti kokku nn Harku rahu sõlmimisel, millega Tallinna raad ja Eestimaa rüütelkond kapituleerusid Harku mõisahoones peetud läbirääkimistel 29. septembril 1710 Vene vägedele. See nn Balti erikord säilitas siinsetel aladel mh ka lääneliku (euroopaliku) elukorralduse, mis erines oluliselt Venemaa elukorraldusest ja seadustest. Tänu Balti erikorrale jäid siinsed alad ka Venemaale kuulumise kahe sajandi jooksul osakeseks lääne kultuurist ja tsivilisatsioonist. Balti erikorra kehtestamisega algas siinse aadli kuldajastu. Mõisate arengut ja väljaehitamist soodustas ka Venemaa uue pealinna Peterburi rajamine Eesti vahetusse lähedusse, mis võimaldas seal mõisatoodangu (vilja, hiljem paljus ka viina) turustamist. Samuti avanesid mõisnikest balti (baltisaksa) aadlikel avarad karjäärivõimalused Venemaa teenistuses nii kõrgemate sõjaväelastena, riigiteenistujatena, teadlaste ning õpetlastena, hiljem aga ka äritegelastena. Kuni Esimese maailmasõjani moodustasid baltisaksa aadlikud ja nende järeltulijad Vene keisririigi ja selle pealinna eliidist hinnanguliselt ligi kolmandiku.
M õisahooned ja kompleksid 18.–20. sajandil
Kuna Põhjasõja tagajärjed (eriti rahvastiku osas) olid väga rängad, siis kohe sõja järel esinduslike mõisahoonete püstitamiseks ei läinud. N ii sõjas räsida saanud mõisates kui ka mitmel pool mujal püstitati esialgu jätkuvalt tagasihoidlikke vanabalti hooneid. Esimesed veidi esinduslikumad kivimõisad kerkisid Eestisse 1730.– 1740. aastatel, nt Saare, Luua ja Ahja Tartumaal. Alles kusagil 1760.–1770. aastatel, kui sõjavintsutustest oldi üle saadud, hakkas lossilaadseid mõisahooneid kerkima senisest suuremas mahus. Arves-
á
Keskaegne raidraamaken Kõue mõisas.
tatavat rolli mängis siin kindlasti ka asjaolu, et Vene keisrinna Katariina kuulutas 1783. aastal kõik siinsed läänimõisad läänivõtjate pärusomandiks. Kuigi tollal läänistatud maid maaomanik (st Vene riik) reeglina enam tagasi ei võtnud ning faktiliselt olid läänivõtjad omal maal suurte õigustega peremehed, andis juriidiline omanikuks olemine siiski täiendava kindluse mõisate luksuslikuks väljaehitamiseks. 18. sajandi teisel poolel alanud ehitusbuum jätkus siinsetes mõisates kuni 1910. aastateni. Lisaks peahoonetele ehitati tollal esinduslikult välja terved mõisakompleksid. Ligi 99% sellest, mis mõisahoonetest ja -rajatistest tänini alles on – lisaks hoonetele veel pargid, tiigid, alleed, müürid-aiad jms –, on rajatud just selle pooleteise sajandi jooksul. Ka mõisate üldarv
. 15 .
18.–19. sajandil veidi suurenes, kuid mitte enam oluliselt – tuhandele rootsiaegsele mõisale lisandus veel umbes kaks ja poolsada uut. Põhjuseks oli asjaolu, et enamik vabu maid oli juba Rootsi ajal lääniks antud ning need vaid vahetasid omanikke. 250 uut mõisat tekkisid tollal reeglina vanemate suuremate mõisate tükeldamise teel (nt pärimise või müümise käigus).
M õisarajatiste arhitektuuristiilid
Eri ajastutel püstitati mõisahooneid ja -rajatisi nagu muidki hooneid eri arhitektuuristiilides. 13.–15. sajandini siin levinud gootika oma teravkaarsete vormidega on jätnud kindla jälje küll siinsetele kirikutele, kuid mitte mõisatele. Vähestes säilinud kindlusmõisates teravkaaremotiivi peaaegu ei esine. Ligikaudu 1530.–1540. aastate paiku hakkas gootikat asendama renessanss, milles mängisid olulist rolli Vahemere (Itaalia) mõjud. Kuna ka tollest ajastust on mõisaarhitektuuris säilinud imevähe, kajas-
tub renessanss vaid Purtse kindluselamu mõnedes elementides ning Haapsalu lähedase Kiltsi mõisahoone kolmes ümarkaarportaalis. Alates 17. sajandist kuni 18. sajandi teise pooleni moes olnud barokk on esimene arhitektuuristiil, mis on siinsesse mõisaarhitektuuri veidi püsivama jälje jätnud. Kuigi Kesk-Euroopas tuntakse barokki arvukate lopsakate vormide ja rohke dekoori poolest, juurdus Rootsi eeskujul siin baroki rahulikum variant. Baroki mänglevusest võttis rahulikum suund üle peamiselt vaid eenduvad ja taanduvad seinapinnad (risaliidid) ning mitmesuguse kuju ning väljalõigetega uste ja akende piirdelauad;rikkaliku dekoori lisamist ei peetud vajalikuks. Barokkstiilis mõisatele olid iseloomulikud väikeste ruutudega aknad (suuri klaase tollal veel teha ei osatud), samuti kõrged ja järsud kelp- ja poolkelpkatused, mis olid tihti lahendatud murdkelpkatustena ehk mansardkatustena. Siseruumides valitsesid tihti tumedad toonid, sagedased olid ka puidule kantud seina- ja laemaalingud (nt Albu mõisas Järvamaal) ning maalitud laud- või talalaed (nt Esna mõisas Järvamaal). Puithoonetel oli barokiajastul reeglina püstlaudvooder. Suuremaid, kivist ja kahekorruselisi „puhtalt”barokseid mõisahooneid Eestis väga arvukalt polnud, neid väheseidki on aga hiljem sageli ümber ehitatud. Algkujul või enam-vähem algkujul säilinuist tasub mainida nt Suuremõisat Hiiumaal, Maidlat Virumaal ning Ahjat Tartumaal.
Kuimetsa vasallilinnus.19.sajandi joonistus (tänaseks hävinud).
á
1770.–1780. aastate paiku segunes barokkstiil klassitsistlike ehk Antiik-Kreeka ja -Rooma eeskuju matkivate elementidega. Aknad-uksed läksid kõrgemaks, fassaadidele ilmusid kolmnurkfrontoonid, hammaslõikelised friisid, sambad koos eri stiili (dooria, joonia, korintose) kapiteelidega jms. Siseruumides hakati tumedate toonide asemel eelistama heledaid. Selliseid segastiilis (mõisa)hooneid, kus uudsed klassitsistlikud elemendid segunesid varasemate baroksetega, nimetatakse tavaliselt hilisbarokseteks ehk varaklassitsistlikeks. Just varaklassit-
. 16 .
sismi ajastul hakati Eestis massiliselt püstitama esinduslikke kivist mõisahooneid. Seetõttu on selles stiilis hooneid (erinevalt „puhtas” barokkstiilis hoonetest) säilinud väga palju – nt Vääna ja Anija Harjumaal, Palmse, Sagadi ja Vasta Virumaal, Roosna-Alliku Järvamaal,Vana-Vigala ja Teenuse Läänemaal ning hulganisti teisi. 18. ja 19. sajandi vahetuse paiku oli antiikeeskujudel põhinev arhitektuur baroksed vormid sageli täiesti välja tõrjunud. N iisugune klassitsism või kõrgklassitsism oli valitsevaks arhitektuuristiiliks ligi poole sajandi vältel kuni 1840.–1850. aastateni. Klassitsistlikele mõisahoonetele oli iseloomulik arvukate sammaste ja lamedate (umbes 20-kraadiliste) kolmnurkfrontoonide ja katuste kasutamine, samuti pindade horisontaalne liigendamine simsside, karniiside jm sarnaste elementidega. Soklikorruseid või esimesi korruseid tavatseti kõrgklassitsismis kujundada ülejäänud seinapindadest tihti erinevalt, näiteks rusteeritult (kiviladu ja selle vuuke imiteerivalt). Kõik kõrgklassitsismi elemendid siinses mõisaarhitektuuris muide hästi ei juurdunudki. N äitena võib tuua lamedad katused, mis ei sobinud siinsete karmide ja lumerohkete talvedega. Tihtipeale jäädi eelistama 45-kraadise kaldega katuseid, kust lumi vajus kergelt maha katusekonstruktsioone rikkumata. Ka kõrgklassitsistlikke mõisahooneid on siiski püstitatud arvukalt. Paremini säilinutest tasuks nimetada Saku, Riisipere, Kernu, Vihterpalu ja Pirgu mõisaid Harjumaal, Lihula mõisat Läänemaal, N eeruti, Aaspere ja Vohnja mõisaid Virumaal, Voltveti mõisat Pärnumaal, Suure-Kõpu mõisat Viljandimaal, Kuremaa mõisat Tartumaal ning mitmeid teisi. O luliselt määrasid siinsete klassitsistlike mõisahoonete välimust Venemaa linnades 19. sajandi algul kohustuslikuks tehtud tüüpfassaadid. Kuigi mõisates polnud tarvidust neid järgida, osutusid nad teednäitavaks eeskujuks ikkagi. 19. sajandi keskpaiku tõusid klassitsismi kõrvale au sisse ka varasemate sajandite arhitektuuristiilid – gootika, renessanss ning barokk. Et eristada nende stiilide uuskasutamist varasemast kasutamisest,
räägitakse neogootikast, neorenessansist ja/ või neobarokist. Vahel, eriti varasemas kirjanduses, on kasutatud ka nimetusi pseudogootika, pseudorenessanss ja pseudobarokk, kuigi eesliitega „pseudo-” algavad nimetused on veidi halvustava tooniga. Kui kogu hoone (mõisahoone) on kavandatud ainult ühe ajaloolise stiili elementidest lähtudes, saab hoonet nimetada nt neogooti- või neorenessanss-stiilis (mõisa)hooneks, samuti neobarokseks mõisahooneks. Paljudes 19. sajandi teise poole (mõisa)hoonetes kasutati neid stiile aga tihti läbisegi – sel juhul räägitakse lihtsalt historitsismist ehk historitsistlikust mõisahoonest. Tihtipeale oligi historitsismile omane vaid kaunistuselementide ülevõtmine varasematest stiilidest, mis sobitati reeglina asjakohase uue planeerigu ja struktuuriga hoonele. Enam kui kuue aastakümne jooksul viljeldud historitsism jättis siinsesse mõisaarhitektuuri barokist ja klassitsismist tõenäoliselt isegi palju suurema jälje. Samas on historitsismi harud sedavõrd eripalgelised, et hooneid on omavahel väga raske võrrelda ning ühise nimetaja alla tuua. Väljapaistvamad neogooti mõisahooned on näiteks Laitse, Alu ja Vasalemma Harjumaal, Lustivere Viljandimaal ning Alatskivi ja Sangaste Tartumaal. N eorenessanss-stiilis esinduslikud mõisahooned on näiteks Inju, Muuga, Avanduse ja Saka Virumaal, Pruuna Järvamaal, Puurmani Tartumaal ja paljud teised. N eobaroki tuntuim esindaja on kahtlemata Laupa mõis Järvamaal. Paljusid historitsistlikke mõisaid ei saa aga täies mahus ühegi konkreetse neostiili alla paigutada – esinduslikematest on sellised nt Kehtna Harjumaal, O lustvere ja Heimtali Viljandimaal, Pikajärve Võrumaal jpt. Viimaseks mõisates kasutatud ehitusstiiliks oli juugend, mis levis enim 20. sajandi algusaastail. Juugend tõi teatud määral tagasi barokile omase detailirikkuse ja lopsakuse (nt väikeste ruutudega aknad), hüljates samas aga barokile omase sümmeetria. Juugendile on eelkõige iseloomulikud looduslikest vormidest lähtuvad väänlevalt kõverad pinnad ning elementide paigutamine hajusalt ja kaootiliselt,
. 17 .
sümmeetriat arvestamata. Eesti mõisates kinnistus (peamiselt Saksamaa mõjutusel) enamjaolt juugendi rahulikum ja väljapeetum haru heimatstiil. Heimatstiilis on väänlevaid pindu ja jooni, samuti ka eenduvaid-taanduvaid osi lopsakast juugendist mõnevõrra vähem. Stiili eripärase hõngu annavad sel juhul väikeste ruutudega aknad koos elementide hajusa ja pealtnäha korrapäratu paigutusega (nt maakivist seinaosa või avapiirde kasutamine krohvitud hoone juures jms). Läbivalt juugendlikes vormides on ehitatud Taagepera ja Holdre mõisad Viljandimaal. Ü ksikuid juugendlikke elemente esineb lisaks veel nii mitmeski Eesti mõisas (Kiiu Harjumaal, N eeruti Virumaal jt).
M õisakompleksid
Ajastule omastest stiilidest lähtuti lisaks mõisa peahoonetele sageli ka mõisakompleksi teiste hooneterajatiste juures. Samas allusid nii mõisasüdame planeering kui ka majandushooned esmajoones siiski praktilistele vajadustele. Tähtsamad mõisa kõrvalhooned – ait, sõiduhobuste tall ning tihti ka valitsejamaja – olid tavaliselt koondatud peahooneesise ringtee ehk nn auringi ümbrusse. Tihtipeale asusid ait ning tall-tõllakuur teineteise vastas auringi külgedel ning olid fassaadide osas üksteisega sarnased. Baroki ja varaklassitsismi ajastul kujundati ait ning tall-tõllakuur tihti ümar- või segmentkaarse kaaristuga, kõrgklassitsismi ajal aga sammastikuga. Põhjus ringtee järgi oli aga vägagi praktiline – ukse ette reisijad toonud mitmehobusetõld ei saanud „tagurdada”, vaid sai sõita ainult edasi, st lahkuda teist teeharu pidi. Mõisa ülejäänud majandushooned – laudad, teenijate elamud jms – asusid tavaliselt auringi lähistel. Mõisahoone juures – tavaliselt selle taga – asus park, mida sageli ilmestasid mitmesugused veesilmad ja kanalid koos maaliliste sildadega. Barokiajastul, 18. sajandil olid levinud sümmeetrilised ja regulaarsed Prantsuse stiilis pargid. Historitsismiajastul hakati
eelistama vabaplaneeringulisi Inglise parke, mis tihti kujundati vanade barokkparkide laiendamisega (nt Anija mõisas Harjumaal). Tuleohtlikud ehitised (sepikoda, viljakuivati, rehed) paigutati ülejäänutest sageli veidi eemale. Kogu mõisakompleksi ehk mõisasüdant piiras harilikult aed või müür. Ka mõisa majandushoov (laudadtöökojad) oli pargist ning mõisasüdame „puhtast” osast sageli tarade või müüridega eraldatud. Peahoone ette viivad tähtsamad teed olid tihti õgvendatud sirgeteks sihiteedeks, mis sageli olid kujundatud alleedena. Võimaluse piires suunati nad otse peahoonele või koguni selle keskteljele, mis tekitas kauneid kaugvaateid (nt Kohila, Ääsmäe ja Saue mõisas Harjumaal, Purdi mõisas Järvamaal jt). Sissesõidutee suubumiskoht mõisahooneesisele auringile kujundati väravehitisena. Tagasihoidlikumatel juhtudel markeerisid seda kunstipärased väravapostid, paljudes mõisates oli sinna püstitatud aga lausa väravatorn (nt Sagadi Virumaal, Kõo Viljandimaal, Alatskivi Tartumaal ja Rogosi Võrumaal) või muu sarnane rajatis. Eraldiseisvate mõisakomplekside osadena tuleks mainida veel aadliperekondade kalmistuid. Kuigi paljudel mõisaomanikel asus perekonna rahula kihelkonnakalmistul või kiriku juures, rajasid nii mitmedki endale uue puhkepaiga oma mõisa maadele. Mõnedes mõisates asus kalmistu pargi tagaosas (Vigalas Läänemaal), paljudel juhtudel aga mõisasüdamest kilomeetrite kaugusel eemal looduskaunis kohas, kuhu rajati mõisasüdamest sageli eraldi tee või allee (nt Esna Järvamaal, Rutikvere,Võisiku ja Riidaja Viljandimaal jpt). N iisugused stiilsed mõisakompleksid kujunesid välja järk-järgult, alates 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi lõpuni.
. 18 .
selt maha. See halvendas omakorda aadlikest mõisnike ning talurahva suhteid veelgi.
M õisa-ajastu lõpp 1919. aastal ja selle põhjused
Mõisa-ajastu lõpp, täpsemini mõisate kui suurmaavalduste ja nende keskuste lõpp jõudis Eestis kätte 1919. aastal. N oore Eesti Vabariigi maareformi seadusega riigistati tollal kõik siinsed rüütlimõisad. Kuna rüütlimõis oli tollal eramõisa peamine liik, kuulus riigistamisele enamik mõisatest. Hinnanguliselt riigistati ja likvideeriti toona kokku enam kui tuhatkond mõisat. Seesugusel järsul lõpul oli pikk eellugu. Algpõhjuseks olid siin komplitseeritud suhted eestlastest (põliselanikest) talurahva ning saksakeelse ja -meelse ülemkihi vahel. Kui baltisaksa aadlike vaates oli Balti erikorra algusperiood 18. sajandil kuldaeg, siis eestlastest talurahva pärisorjuslik rõhumine oli tollal suurem kui ei kunagi varem. Pärisorjus kaotati Eestis Euroopa eeskujul küll 1810. aastatel, kuid talupojad vabastati ilma maata. Maa jäi mõisate omandiks ning tuli talurahval välja osta, väljaostmata talusid aga mõisalt rentida. N ii jäid talurahva koormised mõisa ees alles ka 19. sajandil, võttes vaid teise kuju. Sajandeid ülemkihiks olnud, kuid arvuliselt üsna väike saksakeelne baltisaksa aadelkond ei näinud 19. sajandil enda kõrval tärkavat eesti rahvuslikku liikumist ega soovinud võimu nendega jagada. Ka eestlaste rahvuslik liikumine – täpsemalt selle radikaalsem tiib – vastandas endid vägagi selgelt baltisaksa mõisnikele. N iisiis oli vastasseis mõlemapoolne. Kui Venemaal puhkes 1905. aasta revolutsioon, leidis mässumeelsus seetõttu maakehvikute hulgas toetust. Tulemuseks olid vastuhakud ning enam kui saja mõisa mahapõletamine Tallinna ümbruses. Kuigi mõisad põlesid vaid seal, kust Tallinnast lähtunud tööliste ja madruste salgad läbi läksid, tehti „must töö” enamjaolt siiski ära kohaliku rahva toetusel ja kätega, linnast tulnud olid vaid ässitajad. 1905. aasta sündmuste järel saadeti maale aga sõjaväestatud karistussalgad, kes surusid vastuhakud äärmiselt veri-
Viimane piisk langes karikasse arvatavasti 1918. aastal, kui saksakeelne elanikkond (sh mõisaomanikud) ei tahtnud midagi teada eestlaste rahvusriigist. Esimese maailmasõja sündmuste keerulistel aegadel 24. veebruaril 1918 väljakuulutatud Eesti Vabariiki siia tunginud Saksa väed ei tunnustanud. N eil oli teine plaan – luua Eesti ja Läti aladel (vanades Balti provintsides) saksakeelne ning sakslaste ülemvõimuga Balti Hertsogiriik, mis oleks seotud Saksa Keisririigiga. Balti Hertsogiriigist küll asja ei saanud, sest Saksamaal puhkenud revolutsioon kukutas keisri, mis jättis ka siinsed plaanid pooleli ja viis Saksa väed kodumaale tagasi. Alanud Eesti Vabadussõjas õnnestus eestlastel lääneriikide abiga bolševikud taganema sundida ning oma rahvusriik ka praktikas kehtima panna. N eil põhjustel otsustaski noor Eesti Vabariik mõisad riigistada, võttes baltisaksa aadlilt ära tema peamise tugipunkti – suured maavaldused. Lisaks vastasseisule oli talupoeglikust maarahvast 19. sajandil väljakasvanud eestlastel ja saksakeelsetel baltisaksa aadlikel muidugi jagada ka palju ühist ja positiivset. Eestlaste kujunemine moodsaks euroopalikuks rahvuseks sai 19. sajandil alguse just tänu baltisakslastest estofiilide tegevusele. Tasub meenutada näiteks Õ petatud Eesti Seltsi asutamist baltisaksa aadlike kaasosalusel (nt muinsusuurija Friedrich G eorg von Bunge), esimese laste laulupeo korraldamist Luunja mõisniku von N olckeni poolt, meie rahvuseepose algse idee autori Friedrich Robert Faehlmanni kasvamist Ao mõisnike perekonnas jm sündmusi. Selles, et Eesti riik sündis lõpuks siiski ilma mõisaomanikest baltisakslaste aktiivse osaluseta, olid tõenäoliselt paljus süüdi 20. sajandi pöördelised sündmused. Tollane mäng ja otsustus käis lihtsalt Eestist palju kõrgemal tasandil, kus sõnaõigust polnud ei baltisaksa aadlikel ega ka talurahvast väljakasvanud eestlastel.
. 19 .
á
Sangaste loss
M õisate saatus alates 1920. aastatest kuni tänapäevani
Riigistatud mõisate peahoonetele leiti võimalusel ühiskondlik kasutus koolimajade, rahvamajade, lastekodude jms näol. Mõisate põllumaad tükeldati 1920. aastatel asundustaludeks, mis jagati Eesti Vabadussõjast osavõtnutele. Asundustaludeks jagati tihti ka mõisasüdamed, mistõttu tükeldati stiilsed mõisakompleksid eri omanike vahel ning sealsed hooned ehitati vastavalt vajadustele ümber. Paljudele mõisahoonetele aga sobivat funktsiooni ei leitudki – need lagunesid, misjärel märgatav osa neist lammutati. N ii mitmegi mõisa kasutuselevõttu takistas asjaolu, et nad olid Esimeses maailmasõjas või Vabadussõjas kahjustada saanud ning nende kohandamine koolideks, rahvamajadeks vm ühiskondlikeks asutusteks oleks nõudnud ülemääraseid kulutusi. Suur osa niisuguseid mõisaid lõpptulemusena lammutati (Uulu Pärnumaal, Lõve Viljandimaal, Mõniste Võrumaal jt).
Samas oli mõisate riigistamisel ka üks positiivne pool. Kuna mõisahoonetesse kolisid 1920.–1930. aastatel koolid, rahvamajad, seltsimajad jm ühiskondlikud asutused, muutusid nad elitaarsetest aadliresidentsidest kogu rahvale avatud kohaliku elu keskusteks, milleks nad on tihti jäänud tänini. Endiste baltisaksa aadlikest omanike kätte jäid 1920.–1930. aastatel vaid mõned väikesed jäänukmõisad. N imelt oli nendele mõisaomanikele, kes võitlesid Eesti Vabadussõjas Balti pataljonis, nagu teistelegi sõjas käinutele ette nähtud asundustalu saamisõigus, mis sel juhul mõõdeti välja aga nende endi pärusmõisa südamest. N ii jäi sadakond mõisasüdant koos väikese maalapiga baltisaksa aadlike kätte kuni 1939. aastani. Jäänukmõisad kadusid Teise maailmasõja puhkemise järel – kuna sõja sütikuks olnud Molotovi-Ribbentropi pakti kohaselt jäi Eesti N õukogude Liidu mõjusfääri, korraldas Saksamaa kiirkorras kõikide siinsete baltisakslaste ümberasumise Saksamaale. N ii lõppes 1939. aasta sügisel seitse sajandit kestnud saksa vähemuse ajalugu Eestis ning mõisate toimimine algses rollis.
. 20 .
Seda, et mõisahoonetel ja -kompleksidel on teatav arhitektuuriline ja ajalooline väärtus, hakati laiemalt teadvustama alles 1960. aastatel. Selleks ajaks oli säilinud aga vaid teatud osa mõisahoonetest, mis olid uutele oludele kohandamise edukalt üle elanud. Palju mõisaid hävis ka Teise maailmasõja ajal, samuti lagunes ja lammutati neid hulganisti nõukogude perioodil.
mad sajanditepikkuse keerulise ajaloo jooksul siinse maanurga jätkuva kuulumise läänelikku Euroopa kultuuriruumi. N iiviisi lõid nad omalaadse vundamendi praegusele Eesti Vabariigile kui kultuurilises mõttes kindlalt läänelikule riigile. Loodetavasti restaureeritakse lähitulevikus veel nii mõnigi mõis, mille võib kõhklemata lisada siinsete kaante vahel toodud nimistule.
Esimesed mõisahooned restaureeriti 1970.–1980. aastatel (nt Palmse ja Rägavere Virumaal). Massilisem mõisate korrastamine ja restaureerimine algas 1990ndatel taasiseseisvunud Eestis ning jätkub vahelduva hooga tänini. Paljud korrastatud mõisad on säilitanud 1920.–1930. aastatel saadud avaliku funktsiooni tänini ning toimivad edukalt koolidena, muuseumitena, kohalike rahvamajadena jne. Põhjalikult on restaureeritud muuseumina toimiv Palmse, Sagadi ja Kukruse mõis Virumaal ning Viimsi mõis Harjumaal, turismi teenistuses olev O lustvere mõis Viljandimaal jpt. Väga palju on viimasel ajal restaureeritud ka mõisakoole. Uue kuue on saanud koolidena toimivad Vääna mõis Harjumaal, Kiltsi mõis Virumaal, Albu, Roosna-Alliku, Väätsa, Laupa ja Koigi mõisad Järvamaal, Vana-Vigala mõis Läänemaal, Heimtali mõis Viljandimaal, Voltveti mõis Pärnumaal, Puurmani mõis Tartumaal jpt. Teine osa mõisaid on läinud viimase kahe aastakümne jooksul eravaldusse ning korrastatud eraomanike poolt. Kuigi nii mitmedki neist on kasutusel eksklusiivse eramuna ja on avalikkusele suletud, on suur osa ka eraomanduses olevatest mõisatest üldsusele teatud määral avatud. Paljudes mõisates tegutsevad hotellid (Padise ja Vihterpalu Harjumaal, Vihula ja Saka Virumaal, Taagepera Viljandimaal, Pikajärve Võrumaal, Pädaste ja O ti Saaremaal), nii mitmeski mõisas saab korraldada mitmesuguseid pidulikke üritusi (nt Saue, Sausti, Kõue ja Pirgu Harjumaal, Kohala Virumaal jt). Ka baltisaksa aadlisse kui mõisapärandi loojasse suhtutakse tänapäeval palju positiivsemalt kui veel loetud kümnendid tagasi. O lgugi et nende suhted eestlastega olid sageli pinevad, tagasid just ne. 21 .
pargiskulptuurid
historitsism, keskaegse linnuse imitatsioon
M
M ustam äe m õis (H ohenhaupt) Saku lähedal asuva Jälgimäe mõisa maad ulatusid Tallinna lähedal Mustamäe juures kõrge paeklindini. Sealt avanes kauneid vaateid nii Tallinnale kui ka merele. Pankrannikupealse koha täiendavaks väärtuseks oli avar männimets, mis laius tollal alates panga servast kuni Männiku rabani ning Ü lemiste järve äärse liivikuni, seega peaaegu kogu praeguse N õmme aladel. Kuna põlisasukohaga Jälgimäe mõis ei asunud eriti looduskaunis kohas, otsustas selle omanik N ikolai von G lehn 1880ndatel rajada eelnimetatud paika omale uue eluaseme.
1886. aastal von G lehni enda projekti järgi valminud mõis (loss) on kahekorruseline ja krohvimata paekivist. O ma tornilaadsete soppide, sakmelise katuseääre ning pooleldi maa-aluse sissepääsuga meenutab hoone paljus keskaegset linnust. Eriti võimsa ja sihvakana mõjub lossi tagakülg, kuna loss on ehitatud otse klindinõlvale. Hoone lähikonnas asuvad von G lehni enda rajatud lohe ja sarvilise Kalevipoja skulptuurid, samuti ka omapärase struktuuriga palmimaja. Pargi idaservas asus algselt vaatetorn, mis praegu on kasutusel observatooriumina.
. 24 .
. 25 .
Praeguse jaotuse järgi: Tallinna linnas
N ikolai von G lehni poolt lossi ümbrusse jäetud parkmets on tänapäeval säilinud vaid lossi lääneküljel. Idaküljel on suure osa metsa asendanud N õmme aedlinna eramukvartalid.
Vana jaotuse järgi: Keila kihelkonnas H arjumaal
Loss jäi kasutuseta Esimese maailmasõja ajal, 1920.– 1930. aastatel muutus ta varemeiks. 1960. aastatel, kui Tallinna Polütehniline Instituut (praeguse nimega Tallinna Tehnikaülikool) otsustas selle taastada oma taidlejate majaks, olid hoonest õigupoolest alles vaid müürid. 1966. aastal alanud taastamistööd lõppesid 1977. Väliskujul taastati loss enamjaolt algsel kujul, siseruumides tehti aga mitmeid muudatusi. Tallinna Tehnikaülikooli omanduses on loss tänini, olles kasutusel mitmesuguste ürituste korraldamise paigana.