Sisukord
11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. 20. 21. 22.
„Fantastiline tulemus.“..................................................11 „Praegu ei ole aeg kõhklevalt tammuda.“...................28 „Te ei saa taganeda.“.....................................................58 „Ma tahan suhteid säilitada.“.......................................96 „Te peate aru saama.“..................................................125 „Ta on kõik, mis neil on.“............................................154 „Ma lõin ta uppi.“........................................................176 „Äri on äri.“..................................................................192 „Me loodame teie peale.“...........................................215 „Me ei lase tal end ära kasutada.“..............................237 „Ma kardan, et temaga on kõik läbi.“........................249 „See, mida oleme korda saatnud, jääb kestma alatiseks.“................................................274
Epiloog..........................................................................302 Valitud bibliograafia....................................................315
11. peatükk
„Fantastiline tulemus.“
T
eisipäeval, 12. juunil teatas Gorbatšov Moskvas NSVL Ülemnõukogule, et ta aktsepteerib taasühinenud Saksamaa kuulumist NATO-sse, kui jääb üleminekuperiood, mille kestel praeguse Ida-Saksamaa relvajõud on Varssavi pakti „assotsieerunud liikmed“. Jälle püüdis Nõukogude riigipea näidata järeleandmist läänele põhimõttekindla ja sirgeseljalise sammuna. Ta sõnas: „Kui meil on tunne, et meie huve Saksamaa küsimuses ei arvestata, siis satuvad positiivsed protsessid Euroopas tõsisesse ohtu. See ei ole bluff.“ Ta lisas, et kui NATO juhid otsustaksid muuta oma alliansi vähem militaarseks ja rohkem poliitiliseks, siis oleks Saksamaa taasühinemise probleemi märksa kergem lahendada. Washingtonis ütles Bush ajakirjanikele, et tema seisukoht on Gorbatšovile „hästi teada“: ta soovib taasühinenud Saksamaa kuulumist NATO-sse „ilma mingite lisatingimusteta“. Senikaua kui Gorbatšov mängis head kaotajat, võis Ameerika president meelsasti olla suuremeelne võitja. Ta ütles, et ootab Nõukogude 5
Kõige kõrgemal tasemel II OSA
poolelt veel uusi ideid: „Me kuulame ja arutame neid ilma eelarvamusteta.“ Pühapäeval, 17. juunil hääletas Ida-Saksamaa parlament, kas kasutada üht Bonni konstitutsiooni punkti kahe riigi liitmise kiirendamiseks: kahe riigi läbirääkimiste asemel saaks Ida-Saksamaa lihtsalt hääletusele panna Lääne-Saksamaaga ühinemise. Nüüd ütles Helmut Kohl, et detsembris hakkab üks kuupäev „muutuma väga, väga tõenäoliseks“ esimeste ülesaksamaaliste valimiste korraldamiseks rohkem kui poole sajandi järel. Reedel, 22. juunil viibis Baker Ida-Berliinis järjekordsel „kakspluss-nelja“ istungil.* Ida-Saksamaa välisminister Markus Meckel edastas sovettide viimast pingutust muuta taasühinemine Kremlile seeditavamaks: nende ettepaneku järgi võinuks NATO ja Varssavi pakt deklareerida, et nad ei ole enam vaenlased ja loobuvad jõukasutusest. See ettepanek oli mõttetu. Esiteks oli Varssavi pakt kõigi silme all kokku varisemas ja teiseks tähendanuks relvajõu kasutamisest loobumine sõjalisele alliansile enda impotentseks kuulutamist. Baker lükkas Meckeli ettepaneku tagasi. Kui „kaks-pluss-nelja“ välisministrid kogunesid, tegi Ševard nadze üllatava ettepaneku: neli suurriiki peaksid jätkama Saksamaa järelevalvet kolme- kuni viieaastase üleminekuperioodi kestel, sel ajal peaksid nad aitama „piirata Saksamaa relvajõudude tugevust“ ja „tagada, et need ei oleks võimelised ründeoperatsioonideks“. Selle plaani järgi oleks „kontrollkomisjon“ otsustanud, kas Saksamaa väärib täielikku suveräänsust või mitte. Seniks pidid neli suurriiki kehtestama „natsistliku ideoloogia taastekke keelu“ ja „säilitama fašismivastases võitluses hukkunute memoriaalid“. Eelmisel päeval olid kahe Saksamaa seadusandlikud kogud toetanud kiire majandusliku ühinemise ideed ja andnud lubaduse allkirjastada leping, mis kinnitab kord ja alatiseks Teise maailmasõja järgse piiri Poolaga, välistades kõik Saksamaa võimalikud tulevased pretensioonid Poola territooriumile. *
6
„Fantastiline tulemus.“
Ševardnadze ütles vabandavalt, et tema ettepanek on „mustand“, mida „me ei pea lõplikuks tõeks. Me oleme valmis otsima kompromisslähenemisi.“ Baker, Dumas, Hurd ja Genscher olid kõik ettepaneku vastu. Tõstes esile, et Nõukogude plaan „piiraks Saksamaa suveräänsust mitmeks aastaks“, protestis Baker, et taasühinenud Saksamaad ei tohi „eristada ega diskrimineerida“. Oma sõnavõtu ajal ütles Ševardnadze neli korda, et „suur kokkulepe“ sõltub juulikuul toimuvast NATO tippkohtumisest Londonis. „Gorbatšov on väga mures selle pärast, kuidas Londoni tippkohtumine defineerib NATO tähenduse uue Euroopa kontekstis,“ selgitas ta. Baker veenis teda: „Öelge meile, milliseid kinnitusi te soovite selle kohta, et teie turvalisust ei kahjustata, siis ütleme teile, kas saame neid tagatisi anda.“ Samal õhtul pahandas Baker Ševardnadzega: „Mina ütlesin oma ülemusele, et te olete nõus, ja nüüd te taganete oma lubadusest!“ Ševardnadze tunnistas peaaegu kohmetult, et see, mida ta esitles, ei olnud „Gorbatšovi ega minu avaldus“, vaid pigem „Poliitbüroo dokument“. Ta ütles, et „igasugune edenemine Saksamaa küsimuses“ peab nüüd ootama, kuni juulis on toimunud otsustav NLKP kongress. Gorbatšov eeldas, et sellel kokkutulekul hakkavad vanameelsed süüdistama teda ja Ševardnadzet Ida-Euroopa kaotamises ning Nõukogude Liidu ohtlikus nõrgestamises. Ševardnadze seletas Bakerile, et Saksamaa oli kujunenud tõsiseks sisepoliitiliseks probleemiks. Hiljem avaldas Ross Bakerile arvamust, et ta oli harva näinud Ševarnadzet nii „igalt poolt rünnatava inimese“ välimusega. Tarassenko tunnistas hiljem Rossile, et Ševardnadze oli sunnitud „protseduuriliselt esitlema“ „sõjaväelist, vanameelset dokumenti“, et Gorbatšovi ei saaks nii teravalt süüdistada enda läänele mahamüümises. Ta rääkis veel, et Nõukogude Liidul on kergem aktsepteerida taasühinenud Saksamaa kuulumist NATO-sse, kui peale 7
Kõige kõrgemal tasemel II OSA
NATO leebemaks muutumise määrataks „konfliktilahendamise keskused“ kindlaks ka CSCE-s ja mõlemad pooled oleksid üksmeelel Euroopa julgeoleku mõistmises.* Ross soovitas Bakeril aidata Gorbatšovil toime tulla parteikongressini jääva aja kestel. „Kui tal õnnestub parteikongressil edu saavutada,“ oli Rossi järeldus, „siis saame lõpuks NATO-sse taasühinenud Saksamaa.“ Laupäeval, 30. juunil, lõpetas Nõukogude valitsus Leedu-vastase majandusembargo vastuseks NSVL–USA kaubandusleppe allkirjastamisele Bushi poolt nelja nädala eest. Kaks päeva hiljem algas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXVIII kongress. Gorbatšov oli lootnud vähendada partei administratiivset võimu Nõukogude ühiskonna üle, aga parteiaparaat mõistis, mis on kaalul, ja täitis istungitesaali oma inimestega, kes takistaksid reformi läbiminemist. Delegaadid nurisesid, et Gorbatšov ja tema liitlased olid õõnestanud Varssavi Lepingu Organisatsiooni, kaotanud Balti vabariigid, lõhestanud partei ideoloogilisi aluseid ning õhutanud Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Ševardnadze kaitses oma välispoliitikat, rõhutades miljardite rublade kulutamist võidurelvastumisele. Mis puudutab Saksamaad, ütles ta, siis tuli Nõukogude Liidul teha valik: kas kasutada IdaSaksamaal paiknevaid Nõukogude väeüksusi ühinemise takistamiseks või teha läänega koostööd, et ehitada üles turvaline Euroopa. Paljud delegaadid vilistasid. Ševardnadze tundis end lööduna ja vihastas, et Gorbatšov tegi vähe tema kaitsmiseks kongressil. Ka Boriss Jeltsin süüdistas Gorbatšovi, et tollel ei õnnestunud „neutraliseerida“ vanameelseid jõude, kes olid nüüd „asunud rünSee idee baseerus „tuumariski vähendamise keskustel“, mille lõid 1988. aastal USA ja Nõukogude valitsused infovahetuseks, mis vähendaks tuumasõja vallandumise võimalust juhuse või valearvestuse tõttu ning mis annaksid relvastuskontrolli lepetes nõutud andmeid. 1991. aastal avati Haagis uus mitmepoolne kommunikatsioonikeskus, mis ühendas CSCE kolmekümmet kaheksat liiget. *
8
„Fantastiline tulemus.“
nakule“. Kui parteil ei õnnestu end reformida, kaotab see ühiskonnas igasuguse „tõsise“ osatähtsuse, lausus ta. Ta pani ette muuta partei nime Demokraatliku Sotsialismi Parteiks ja anda sellele uus identiteet kui demokraatlikule parteile, mille allorganisatsioonid sõjaväes, KGB-s, tehastes ja vabrikutes saadetakse laiali. Gorbatšovil oli tegemist enda kaitsmisega nõudmiste vastu, et ta „lõpetaks välismaal reisimise ja pühendaks end kodumaistele asjadele“. Pärast ähvardust tagasi astuda valiti ta uuesti peasekretäriks 3211 häälega 1116 vastu. Ta esitas partei aseesimehe kohale Ukraina peasekretäri Vladimir Ivaško. Gorbatšovi kandidaat, kelle konkurent oli äge konservatiiv Jegor Ligatšov, võitis 3109 häälega 776 vastu, mille peale Ligatšov teatas, et astub poliitikast tagasi. Kongressi eelviimasel päeval tõusis püsti Jeltsin ja teatas, et lahkub parteist: ta ei saa olla Vene Föderatsiooni president ja õiglaselt teenida kõiki venelasi, alludes partei seatud piirangutele. Ta väljus saalist piki peavahekäiku siit-sealt kostvate vilede ja hõigete saatel. Siiski saavutas Gorbatšov kongressil lõpuks mandaadi endale ja oma programmile. Saanud selle katsumuse kaelast, oli tal nüüd vabadus lahendada Saksamaa taasühinemise küsimus lõplikult oma tahtmise järgi. Kolmapäeva, 4. juuli õhtul, kui parteikongress alles kestis, lendas Bush Londonisse NATO tippkohtumisele. Suutnud kolmapäeva hommiku ajakavva suruda ühe golfimängu, väljus ta lennukist Air Force One väsinult, silmad paistes ja samm tavalisest aeglasem. Ta aevastas ja nuuskas nina. Juunis, kui Valges Majas käisid ettevalmistused Londoni kohtumiseks, oli Robert Blackwill andnud Scowcroftile memo selle kohta, „milline peaks olema NATO“. See algas lausega „Külm sõda on möödas“ ja pakkus välja mitmeid ideid Londoni tippkohtumise deklaratsiooni tarvis. 9