Tänutundes Isabelile ja Danile
Esimene peatükk
Mees kõndis öös ringi. Üksi. Rahutuna. Valmis. Seljas mus-
tad riided, näo ees mask, oli ta vari varjude seas, sosin pimeduse sahinates ja kahinates. Ta oli kogu aeg valvel, püüdes tabada neid, kes luurasid abituid ja nõrku. Tundmatuna, nähtamatuna, soovimatuna jälitas ta linna auravas džunglis neid, kes pidasid jahti. Ta liikus takistamata ringi pimeduses, urgastes ja vägivalda täis tänavatel. Ta kerkis suitsuna katustele ja laskus rõsketesse keldritesse. Ja kui teda vajati, vuhises ta, tulvil raevu, äikesena kohale. Sellele järgnes üksnes välk, optiline kaja nagu äikesegi puhul, kui taevas valgeks lööb. Teda kutsuti Nemesiseks ja ta oli kõikjal. Ta kõndis ringi öös, vältides naeru ja pidude tujuküllast melu. Teda tõmbas hoopis üksildaste nuuksete ja pisarate ning ohvrite lootusetu anumise poole. Igal ööl riietus ta musta, varjas näo ja käis ringi tühjadel pimedatel tänavatel. Mitte seadust kaitstes. Neil, kes seadust põlgasid, õnnestus sellega suurema vaevata manipuleerida. Seda käänasid ja väänasid need, kes väitsid, et kaitsevad seda. Tema teadis seda. Oh jaa, tema teadis. Ega unusta seda iial. 5
Nora Roberts
Tema kaitses õiglust. Õiglusega kaasneb õiglane karistus ja kaalud viiakse tasakaalu. Ta pidas varjuna silmas allpool laiuvat linna.
Deborah O’Roarke liikus kiirel sammul. Tema kiirustas ikka, et oma ambitsioonidega sammu pidada. Praegu klõbisesid ta tänavakingad kiirel sammul Urbana East Endi pragunenud tänavasillutisel. Ta ei kiirustanud oma auto poole mitte hirmust ajendatuna, kuigi East End oli üksikule ja ilusale naisele ohtlik paik – liiatigi veel öösel. Teda kiirustas takka eduelevus. Ringkonnakohtu abina oli ta just rääkinud Urbanas lausa nuhtluseks muutunud mööduvast autost tulistamise tunnistajaga. Ta mõtles üksnes selle peale, et tuleb minna tagasi oma kontorisse ja koostada raport, et õigluse masinavärk saaks tööle hakata. Ta uskus õigusemõistmisse, ta uskus selle kannatlikesse, vankumatutesse ja süstemaatilistesse etappidesse. Poisiohtu Rico Mendezi tapjad vastutavad oma tegude eest. Ja kui veab, siis istub tema süüdistajapingis. Laguneva maja ees, kus ta oli veetnud tunni, avaldades armutult survet kahele hirmu täis poisile, oli tänav pime. Kõik valgustid peale kahe olid katki löödud. Kuust polnud valgusallikana suurt kasu. Ta teadis, et kitsastes ukseavades paistvad varjud olid joodikud, narkoärikad või prostituudid. Ta oli mõelnud rohkem kui korra, et oleks võinud ka ise lõpetada mõnes sellises õnnetus ja murenevas majas, kui ta vanem õde poleks otsusekindlalt hoolitsenud selle eest, et tal oleks õdus kodu, hea haridus ja hea elu. 6
Viirastus öös
Iga kord mõne juhtumiga kohtusse minnes tundis Deborah, et tasub kübekese sellest võlast. Üks uksevari hüüdis talle mingeid siivutusi. Sellele järgnes naisterahva kalk kõkutamine. Deborah oli olnud Urabanas kõigest poolteist aastat, kuid ta teadis, et ei tohi seisma jääda ega kuuldule tähelepanu pöörata. Ta astus pikal ja kindlal sammul sõiduteele, et autosse istuda. Keegi haaras temast selja tagant kinni. „Küll on kena tots.“ Temast üle kümne sentimeetri pikem ja vedruna sitke mees haises. Aga mitte alkoholi järele. Sekundi murdosa jooksul, mis Deborah’l kulus mehe klaasistunud pilgu hindamiseks, oli tal selge, et mees polnud mitte viskiuimas, mis teeb pikatoimeliseks, vaid selliste ainete meelevallas, mille mõjul tegutsetakse kiiresti. Ta surus mõlema käega nahkportfelli mehele kõhtu. Mees ägises ning ta haare lõdvenes. Deborah pääses vabaks ja pani autovõtmeid otsides jooksu. Kuid just siis, kui ta leidis taskus kõliseva võtmekimbu, haaras mees ta jakikraest. Deborah kuulis, kuidas linane kangas kärises, ning oli valmis vastu panema. Kuid siis nägi ta välgatavat noatera – just enne, kui mees selle ta kõrile surus. „Käes,“ ütles mees itsitades. Deborah kangestus, ta ei julgenud isegi hingata. Ta nägi mehe silmades pahatahtlikku rõõmuhelki, mis ei allu anumisele ega loogikale. Kuid sellele vaatamata säilitas ta rahuliku tooni. „Mul on kõigest kakskümmend viis dollarit.“ Noatera ta kõrile suruv mees kummardus lähemale. „Sinul, tibike, on märksa rohkem kui kakskümmend viis dollarit.“ Mees keris ta juuksed ümber käe ja sikutas. Deborah’ 7
Nora Roberts
karjatuse peale vedas mees teda tänava pimedama nurga suunas. „Lase käia, karju,“ itsitas mees ta kõrva ääres. „Mulle meeldib, kui nad karjuvad. Lase käia.“ Noatera torkas kaela. „Karju.“ Deborah karjuski ning ta karjatus voolas mööda pimedat tänavat, kajas vastu hoonetekanjonilt. Ukseavadest kostsid innustavad hüüded – kallaletungijale. Pimedate akende taga ei pandud tulesid põlema ja tehti nägu, et pole midagi kuuldud. Kui mees ta vastu niisket majaseina surus, oli Deborah hirmust kange. Ta alati nii terav ja avatud mõistus oleks nagu kinni jooksnud. „Palun ära tee seda,“ anus ta, kuigi teadis, et sellest pole kasu. Mees irvitas. „See meeldib sulle.“ Ta lõikas pluusi ülemise nööbi eest. „See meeldib sulle väga.“ Hirm muutis Deborah’ tajud teravamaks – nii on see kõigi jõuliste emotsioonide puhul. Ta tundis näol kuuma ja märjana pisaraid, haistis mehe suust tulevat lehka ning tänavale kogunenud prügi haisu. Ta nägi end mehe silmis kahvatu ja abituna. Minust saab järjekordne statistiline näitaja, mõtles ta tuimalt. Veel üks ohver. Kuid siis hakkas jäisest hirmukilbist pikkamööda, kuid kindlalt suruma läbi viha. Ta ei anna nuttes alla. Ta ei anna alla võitluseta. Just sel hetkel tundiski ta, kuidas võtmed pihku suruvad, ta hoidis neid endiselt rusikasse surutud käes. Ta lükkas võtmete otsad pöidlaga sõrmede vahelt läbi. Ta hingas sügavalt sisse, üritades koondada kogu jõu käsivarde. 8
Viirastus öös
Ning just siis, kui ta käe tõstis, oleks ta kallaletungija nagu õhku tõusnud ning lendas kätega vehkides metallist prügikastide otsa. Deborah sundis jalgu jooksma. Võttes arvesse, kuidas ta süda peksis, oli ta kindel, et jõuab silmapilguga autosse, paneb uksed lukku ja lülitab mootori sisse. Kuid siis nägi ta meest. Mees oli üleni mustas ja mõjus pimeduses pika ja saleda varjuna. Ta seisis, jalad harkis, kogu keha pinges, noaga vehkiva narkari kohal. „Hoia eemale,“ kamandas ta, kui Deborah automaatselt sammukese lähemale astus. Mehe hääl oli poolenisti sosin, poolenisti uratus. „Ma mõtlesin...“ „Ära mõtle,“ nähvas mees, vaevumata tema poole vaatama. Deborah läks mehe hääletooni peale turri, kuid just siis kargas narkar ulgudes püsti ja vehkis ohtlikult noaga. Deborah vahtis rabatult, kuidas midagi oleks nagu liikunud, sellele järgnes valukarjatus ja nuga lendas kõlinal tänavale. Ning siis seisis mustas mees samamoodi nagu enne. Narkar aga oli põlvili maas ja hoidis ägades kõhtu kinni. „See oli...“ Deborah otsis õiget sõna, „väga vinge. Ma... ma tahtsin soovitada politsei kutsuda.“ Mees ei pööranud talle endiselt vähimatki tähelepanu, vaid võttis taskust mingi ümmarguse plastist asja ja sidus ikka veel ägava narkari käed ja jalad kinni. Siis võttis ta maast noa ja vajutas nupule. Tera kadus vaikse sisinaga. Alles siis pöördus mees Deborah’ poole. Mees märkas, et pisarad naise näol olid juba kuivamas. Ja kuigi naise hingamine polnud veel ühtlane, tundus, et ta ei 9
Nora Roberts
lange minestusse ega hakka hüsteeriliselt karjuma. Tõele au andes imetles ta naise rahu. Naine oli erakordselt ilus, märkas mees üsnagi ükskõikselt. Naise nahk oli sassis sinkjas-mustade juuste foonil elevandi luukarva kahvatu. Näojooned olid pehmed, õrnad, peaaegu haprad. Kuid ta silmades oli sellist tugevust ja kindlameelsust, mis oli vastuolus sellega, kuidas ta sale keha kallaletungi põhjustatud reaktsioonist värises. Naise jakk oli rebenenud ning pluus katki lõigatud, paljastades jäiselt sinise siidist ja pitsist särgi. See moodustas peaaegu mehelikult mõjuva range kostüümiga huvitava kontrasti. Mees uuris teda mitte kui mees naist, vaid nagu loendamatul hulgal teisi ohvreid, teisi kütte. Teda häiris ootamatu ürgne reaktsioonisähvatus. Sellised asjad on märksa ohtlikumad kui ükski nuga. „Kas saite viga?“ Ta hääl oli madal ja tundetu ning ta püsis endiselt varjus. „Ei. Ei, mitte eriti.“ Sinikaid tuleb kapaga, neid on nii nahal kui tunnetel, kuid nende pärast jõuab hiljem muretseda. „Lihtsalt läbi raputatud. Suur tänu teile...“ Seda öeldes astus ta mehele lähemale. Tänavalaterna nõrgas valguses oli näha, et mehe nägu kattis mask. Ta silmad läksid suureks ja mees nägi, et need olid säravsinised. „Nemesis,“ pomises Deborah. „Mina arvasin, et te olete kellegi kujutlusvõime vili.“ „Mina olen sama tõeline nagu tema,“ ütles mees peaga prügi keskel ägava inimkuju poole osutades. Ta märkas Deborah’ kaelal verd. Mingil arusaamatul põhjusel ajas see ta raevu. „Kas te olete peast päris segi?“ „Kuidas palun?“ 10
Viirastus öös
„Te tulite linna kõige hullemasse urkasse. Te ei kuulu siia. Mitte ükski täie aruga inimene ei tule vabatahtlikult siia.“ Deborah ärritus, kuid võttis end kokku. Lõpuks oli ju see mees teda ikkagi aidanud. „Mul oli siin asju ajada.“ „Ei,“ ütles mees. „Teil polnud siin mingeid asju ajada, kui te just ei tahtnud, et teid kuskil urkas ära vägistatakse ja maha notitakse.“ „Sellist asja pole ma küll tahtnud.“ Ägestudes muutus Deborah’ Georgia aktsent tugevamaks. „Mina saan ise endaga hakkama.“ Mees mõõtis teda, ta pilk peatus enne naisele silma vaatamist hetkeks Deborah’ katkisel pluusil. „Seda on näha jah.“ Deborah ei näinud, mis värvi on mehe silmad. Need olid tumedad, väga tumedad. Pimeduses tundusid need päris mustad. Aga ta märkas neis üleolekut. „Tänasin teid juba abi eest, kuigi ma ei vajanud abi. Olin just sellele tõprale ta kohta kätte näitamas.“ „Tõesti või?“ „Just nimelt. Mul oli kavas ta silmad sisse lüüa.“ Ta näitas rusikat, sõrmede vahelt välja piiluvaid teravaid võtmeotsi. „Võtmetega.“ Mees uuris teda uuesti, noogutas mõtlikult. „Jah, tundub, et oleksite seda tõesti teinud.“ „Ja oleksin ka.“ „Sellisel juhul tundub, et olen aega raisanud.“ Mees võttis taskust musta rätiku. Mähkinud noa selle sisse, andis ta selle Deborah’ kätte. „See kulub asitõendiks ära.“ Niipea, kui Deborah noa oma kätte võttis, meenus talle hirmuja abitusetunne. Ta surus endamisi vandudes ärrituse maha. 11