Tugevad EMAD, tugevad POJAD
Loo oma pojaga mis tahes vanuses terve ning pĂźsiv suhe
Meg Meeker
meditsiinidoktor
See raamat on pühendatud kuuele armastatud ja tugevale naisele minu elus: Bethile, vanaemale, Maryle, Charlotte’ile, Laurale ja Ainsley Grace’ile
Sisukord
Sissejuhatus
.......................................................................... 9
PEATÜKK 1: Sa oled tema esimene armastus (Aga ära seda talle ütle)......................................... 19 PEATÜKK 2: Kingi talle emotsionaalne kirjaoskus...................... 41 PEATÜKK 3: Tal on vibu ja nooled (Ja märklaud asetseb sinu seljal)........................... 78 PEATÜKK 4: Sina oled tema kodu............................................ 105 PEATÜKK 5: Kui jumalal oleks huulepulk, kasutaks ta sinu tooni......................................... 140 PEATÜKK 6: Anna talle kirves................................................. 163 PEATÜKK 7: Sina oled ühenduslüli tema ja isa vahel............... 194 PEATÜKK 8: Seksihullus ja mida mu ema räägib..................... 226 PEATÜKK 9: Ema kink pojale: elutarkus ja vastutus................ 262 PEATÜKK 10: Lase ta vabaks (Siis saab ta tagasi tulla).................................... 290 Tänuavaldused ...................................................................... 321 Tsitaatide allikad..................................................................... 322 Kasutatud kirjandus................................................................. 325 Autorist
...................................................................... 335
Sissejuhatus
Maailma silmis oli Janie täiuslik ema. Kuna mina olin ebatäiuslik ema, siis kadestasin teda: ta rahulikku käitumist, kõigutamatut iseloomu ning pühendumust oma kahele lapsele. Ta oli seda tüüpi ema, kes küpsetas perele šokolaadi-tsukiinikooki – ja poisid jumaldasid seda, sest neid oli õpetatud tervislikust toidust lugu pidama. Igal hommikul said nad kooli kaasa suupisted ökoloogiliselt puhastest toiduainetest. Janie töötas poole kohaga raamatupoes ja tuli koju alati enne koolipäeva lõppu, et kolmeteistkümnest Jasonit ja üheteistkümnest Drew’d vastu võtta. Ta osales vabatahtlikuna koolivaheaja üritustel. Ta tegi ise juurviljahoidiseid. Ühesõnaga – musterema, kelle kõrval tavalised emmed end halvasti tundsid. Kuid ma ei unusta eales seda piinatud ilmet Janie näol, kui ta ühel 2005. aasta jaanuarihommikul mu vastuvõtule ilmus – eirates lumesadu, mis muutis liikluse Põhja-Michigani suunal üpriski kurnavaks kogemuseks. Ta tuli rääkima Jasonist, ja Janie mure oli suur. Kui ma kabinetiukse avasin, rabas mind Janie tuhakarva jume. Ta näis rampväsinud. Mitte see tavaline mul-oli-kohutav-öö tüüpi väsimus, vaid ilmselge pikki kuid kestnud kurnatus. Kodus pidi midagi väga paigast ära olema. „Mis juhtus?” küsisin kohe. „Asi on Jasonis,” vastas ta vabandavalt. „Ta on täiesti käest ära. Jim ei saa temaga hakkama ja mina ka mitte. Ma lihtsalt ei tea, mida teha.” Poiss oli tol ajal kolmeteistkümnene. Mina tundsin teda juba ajast, kui ta kahene oli. Jason oli alati olnud tugeva natuuriga – elav, uudis himulik ja püsimatu. Janie ja Jim olid ta adopteerinud verinoorelt emalt, kelle eest nad suuremeelselt ka poisi esimestel elukuudel hoolitse sid. Juba lapsena oli Jason kuidagi teistsugune. Armas, hellitlev ja südamlik, ent samas ka mingis mõttes äraarvamatu – laps, kelle puhul
8
TUGEVAD EMAD, TUGEVAD POJAD
emotsionaalsed pursked haruldased polnud. Kui ta oli kaheksane, panid psühhiaater ja haridusspetsialist talle diagnoosiks ADHD* ehk tähelepanu häire ning vastumeelselt andsin oma jah-sõna poisi ravimiseks väikese koguse keemilise preparaadiga. Ma polnud päris kindel, et just ADHD on tema käitumisprobleemide taga, kuid leidsin, et proovida ju võib. Ta sai ravi ning esiotsa, vähemalt paari aasta jooksul, näis see aitavat. „Ma lihtsalt ei mõista tema käitumist,” kõneles Janie. „Ühel hetkel viskab ta õhtulauas nalja, järgmisel aga plahvatab! Kargab laua tagant püsti ja hakkab asja ees, teist taga minu või isa peale röökima. Oleme püüdnud teda rahustada, oleme ka väikestviisi karistanud, jättes ta mõnest asjast ilma, kuid miski ei aita. Kaks ööd tagasi hiilis ta kodust minema ning jäi politseile paari teise poisiga Walmarti parkimisplatsil õllejoomisega vahele.” Janie puhkes nutma. Tema pojake, emme ja issi silmarõõm, oli ühtäkki muutunud „raskestikasvatatavaks”, nagu need, keda kujutati narko- ja alkosõltlaste rehabilitatsioonikeskuste reklaamides, mis kiirteede tabloosid ehtisid. Asi oli selles, et väliselt ei sarnanenud Jason kuidagi sedasorti noorukitega – ta oli puhas, kenasti riides (ilma tätoveeringuteta ja „augustamata“) ja käitus ka ema-isa sõpradega viisakalt. Ta oli silmapaistev hokimängija. Ta käis regulaarselt kirikus, osales sealses noorsootöös ja käis korra koos kirikurahvaga koguni New Orleansis, abistamas kohalikke peresid pärast orkaan Katrina hävitustööd. Vanemad armastasid teda, veetsid temaga koos palju aega ja pealtnäha reageerisid kõigile ta vajadustele. „Mida ma valesti olen teinud?” hädaldas Janie. „Ütle mulle ja ma parandan vea. Palun ütle! Ma pean teadma, sest ei suuda enam niimoodi jätkata. Kuidas küll see väike poiss, kellele olen kolmeteistkümne aasta jooksul kogu oma hingejõu pühendanud, nüüd niiviisi oma isa ja mind vihkab? Olen püüdnud mõista, aga minu mõistus enam ei võta. Kõige hullem on, et ta ajab mulle hirmu nahka! Kui isa pole läheduses ja Jasonil raevuhoog peale tuleb, muutub ta vägivaldseks. Korra tõukas ta mu valusasti vastu köögiseina! Ma arvan küll, et see oli õnnetus, aga võib-olla ei olnud ka; tean vaid, et kartsin hirmsasti. Ta on minust kaks korda suurem.” * Attention Deficit Hyperactivity Disorder; tõlk märkus.