Mägedele, kus ma elan, ja inimestele, kes neid armastavad.
Esimene peatükk
„Mida kuradit sa küll sellises kohas teed?“
Maas põlvitav Maggie ei tõstnud pilku. „C. J., sa laulad ikka sedasama vana laulu.“ C. J. kohendas kašmiirsviitri serva. Ta oli sedasorti mees, kelle puhul muretsemine oli lausa kunstiks vormitud, ja ta muretses Maggie pärast. Keegi pidi ju seda ometigi tegema. Ta vaatas ärritunult Maggie sassis krunni kinnitatud sooblipruune juukseid. Maggie kael oli sihvakas ja kahvatu, ta õlad olid raskust kätele toetades pisut kühmus. Ta oli peene kondiga ja temast hoovas sedasorti haprust, mida C. J. seostas ikka üheksateistkümnenda sajandi Inglismaa aristokraatlike daamidega. Kuigi võib arvata, et ka neil peitusid õrnade luude ja portselanikarva naha all otsatud jõuvarud. Maggie kandis kulunud ja higist pisut niisket T-särki ja teksaseid. Vaadates Maggie peente luudega õrnu käsi ja nähes neid mullastena, võbistas C. J. õlgu. Tema teadis, mis võlujõud neis kätes peitus. Elujärk, mõtles C. J. Maggiel on lihtsalt käsil selline elujärk. Pärast kahte abielu ja mitut armulugu teadis ta, et naistel on aeg-ajalt imelikud tujud. C. J. tõmbas sõrmega üle liiva 5
Nora Roberts
karva vuntsi. Tema ülesanne oli Maggie ettevaatlikult tegelikkusesse tagasi tuua. Nähes selles üksildases paigas ringi vaadates üksnes puid ja kivisid, käis ta peast läbi mõte, kas siin metsas võiks ka karusid olla. Päris maailmas on sellised asjad loomaaias. Hoides silmad lahti, et kahtlased liikumised märkamata ei jääks, katsetas ta uuesti. „Maggie, kui kaua sa kavatsed niimoodi jätkata?“ „Mis mõttes niimoodi?“ Maggie hääl oli madal ja kähe, nagu ta oleks just äsja unest ärganud. See hääl pani enamiku mehi ihkama, et nad oleksid ta unest äratanud. See naine ajas ta hulluks. C. J. tõmbas käega läbi hoolikalt sätitud föönitatud juuste. Mida küll Maggie teeb kolme tuhande miili kaugusel L. A.-st, raisates end niimoodi musta töö peale? C. J. leidis, et tema vastutab nii Maggie kui ka iseenda eest. Ta ohkas pikalt: nii oli tal ikka kombeks, kui talle vastu hakati. Lõpuks olid ju läbirääkimised tema töö. Tema töö on panna Maggiele aru pähe. Ta vahetas asendit, kuid tegi seda ettevaatlikult, et läikima löödud kingi mitte ära määrida. „Kullake, ma ju armastan sind. Sa tead ju seda. Tule koju.“ Nüüd keeras Maggie pead ja vaatas talle otsa naeratusega, mis haaras kaasa iga viimse kui tolli ta näost: nii suu, mis oli peaaegu liiga suur, teravavõitu lõua ning põsesarnad, mis andsid ta näole südamekujulise joone. Suured, ümmargused ja juustest natuke tumedamad silmad lisasid omalt poolt veel viimase sädeme. Ta nägu ei olnud jalustrabav. Seda märkad siis, kui üritad keskenduda põhjusele, mis sind nii rabab. See nägu haaras isegi nüüd, ilma meigita, põsel mullajälg. Maggie Fitzgerald haaras sellepärast, et ta oli just see, kes tundus olevat. Ta oli huvitav. Ja ta tundis huvi. 6
Liikumine öös
Ta vajus istuma ja puhus teda pahuralt põrnitsevale mehele otsa vaadates silmist juuksesalgu. Ta tundis teatavat kiindumust, teatavat lõbu. Need tunded olid talle tuttavad. „C. J., mina armastan sind samuti. Aga ole hea ja ära käitu nagu mõni tüütu vanamoor.“ „Sina ei kuulu siia,“ vaidles C. J. vastu. Ta oli pigem tige kui solvunud. „Sina ei tohiks käpuli maas...“ „Aga see meeldib mulle,“ vastas Maggie. Just tema häälest kostvast lihtsusest oli selge, et probleem on tõsine. Kui Maggie oleks karjunud või vastu vaielnud, poleks C. J.-l olnud vähimatki raskust teda ümber veenda. Aga kui Maggie käitus niimoodi rahulikult ja kangekaelselt, oli tema ümber veenmine sama lihtne nagu Mount Everesti vallutamine. Ohtlik ja kurnav. Ja kuna C. J. oli tark mees, muutis ta taktikat. „Maggie, ma saan väga hästi aru, miks sa tahad mõneks ajaks eemale ja pisut puhata. Mitte keegi pole seda rohkem ära teeninud.“ C. J. ise leidis, et see jutt kukkus tal hästi välja, sest see oli tõsi. „Veeda õige paar nädalat Cancúnis või mine Pariisi poodidesse kolama.“ „Mmm.“ Maggie toetus põlvedele ja kohendas istutamist ootava aedkannikese õielehti. Talle tundus, et õielehed on pisut norgus. „Anna palun kastekann.“ „Sa ei kuula üldse, mida ma räägin.“ „Kuulan küll.“ Maggie küünitas ise käe kastekannu poole. „Cancúnis olen ma käinud ja mul on juba nii palju riideid, et jätsin osad L. A.-sse hoiule.“ C. J. ei lasknud end sellest häirida, vaid katsetas teist taktikat. „Ega siis üksnes mina,“ ütles ta, vaadates, kuidas Maggie lilli uputab. „Kõik, kes sind tunnevad, kes sellest teavad, leiavad, et sa oled...“ 7
Nora Roberts
„Ära keeranud?“ pakkus Maggie. Vett sai vist liiga palju, leidis ta, kui läbi leotatud lilled norgu vajusid. Maaelu kohta on veel nii palju õppida. „C. J., selle asemel, et siin minu kallal naaksuda ja üritada rääkida mulle auku pähe, et ma teeksin midagi sellist, mida ma ei kavatse teha, võiksid sa mind hoopis aidata.“ „Aidata?“ C. J. häälest kostis kohkunud noot, just nagu oleks Maggie soovitanud lahjendada parimat viskit kraaniveega. Maggie muheles. „Anna mulle see petuuniate alus.“ Ta pistis kühvli mulda ja maadles kivise pinnasega. „Aiatöö teeb head. Nii saavutad taas loodusega sideme.“ „Minul pole vähimatki kavatsust loodust puutuda.“ Maggie puhkes südamest naerma ja keeras näo taeva poole. Jah, C. J. puhul on kõige looduslähedasem asi klooriveega bassein – mille vee on päike soojaks kütnud. Veel paari kuu eest oli ta ise umbes samasuguses seisus. Vähemalt ei üritanud ta loodusele lähemale pääseda. Aga nüüd oli ta leidnud midagi sellist, mida ei olnud isegi otsinud. Kui ta poleks tulnud idarannikule, et uue muusikali partituuri kirjutamisel oma osa anda, kui ta poleks pärast pikki ja ränki tööpäevi lõuna poole sõitnud, poleks ta iial sattunud Blue Ridge’i mägedesse peidetud unise külakese peale. Kas me üldse teame, kuhu me kuulume, kui meil just ei vea ja me lihtsalt ei komista õige koha otsa? Tema teadis üksnes seda, et ta ei sõitnud otseselt mitte kuskile, aga jõudis koju. Võib-olla tõi saatus ta 142 elanikuga Morganville’i külla, kus majad olid peidetud mäejalamile. Asula südame moodustavast majadekobarast hargnesid teed taludesse ja eraldatud mägimajadesse. Kui ta tõi Morganville’i saatus, siis saatus viis 8
Liikumine öös
ta ka mööda sildist, kus oli kirjas, et müügis on maja ja kaksteist aakrit maad. Ta ei kõhelnud hetkegi, ta ei kaubelnud hinna üle, teda ei vallanud veel viimasel minutil kahtlused. Maggie maksis nõutud summa ja kolmkümmend päeva hiljem olid maja ja maa tema omad. Vaadates kolmekorruselist puitmaja, mille luugid olid ikka veel viltu, kujutas Maggie üsnagi hästi ette, kuidas sõbrad ja kolleegid kahtlevad tema vaimses seisundis. Ta jättis oma Itaalia marmorist halli ja mosaiikplaatidega basseini roostes uksehingede ja kivide pärast maha. Ta tegi seda kordagi kõhklemata. Maggie patsutas lillede ümber mulla kinni ja vajus kandadele. Petuuniad nägid välja pisut krapsakamad kui võõrasemad. Võib-olla hakkab ta asjale pihta saama. „Kuidas tundub?“ „Mulle tundub, et sa peaksid tulema tagasi L. A.-sse ja kirjutama partituuri lõpuni.“ „Ma pidasin silmas lilli.“ Maggie pühkis püsti tõustes teksade sääred puhtaks. „Partituuri kirjutan lõpuni – siin.“ „Maggie, kuidas sa saad siin tööd teha?“ plahvatas C. J. Ta tõstis käed liigutusega, mille teatraalsust oli Maggie ikka imetlenud. „Kuidas sa saad siin elada? See koht pole ju isegi inimasustuseks kõlblik.“ „Miks? Sellepärast, et siin pole igal nurgal terviseklubi ja butiike?“ Üritades teravaid sõnu leevendada, võttis Maggie C. J.-l käe alt kinni. „Hinga sügavalt sisse. Puhas õhk ei tee sulle halba.“ „Sudu on tegelikult väga tore,“ torises C. J. taas asendit muutes. Professionaalses mõttes oli ta Maggie agent, aga isiklikul pinnal pidas ta end Maggie sõbraks – võib-olla isegi 9
Nora Roberts
arimaks sõbraks pärast seda, kui Jerry suri. Selle peale p mõeldes muutis ta taas tooni. Nüüd oli ta hääl leebe. „Kuule, Maggie. Ma saan aru, et sul on olnud raske. Võib-olla on L. A.-s praegu liiga palju mälestusi. Aga sa ei saa end ju siia matta.“ „Ma ei matagi end.“ Maggie toetas käed mehe käsivartele ja surus neid nii oma sõnade rõhutamiseks kui toetumiseks. „Ja ma matsin Jerry juba ligemale kahe aasta eest. See oli hoopis teine elu, millel pole praegusega mingit pistmist. See siin on kodu. Ma ei oska seda muud moodi selgitada.“ Ta silitas mehe käsivarsi, unustades ära, et ta enda käed olid mullased. „Nüüd on see minu mägi ja ma olen siin märksa õnnelikum ja tunnen end märksa paremini kui Los Angeleses.“ C. J. mõistis, et taob peaga vastu seina, aga otsustas siiski veel kord proovida. „Maggie.“ Ta võttis Maggiel õlgade ümbert kinni, just nagu oleks Maggie väike juhendamist vajav laps. „Vaata nüüd ometigi.“ Ta lasi hetke heliseda vaikusel, mille kestel nad mõlemad uurisid mäenõlval kõrguvat maja. C. J. märkas, et terrassil oli mitu lauda puudu ja et maja värv koorus. Maggie nägi akendelt vastu helkiva päikese moodustatud vikerkaari. „Sa ei mõtle ju ometigi tõsiselt, et kavatsed sellises majas elada.“ „Natuke värvi, paar naela.“ Maggie kehitas õlgu. Ta oli juba ammu aru saanud, et pindmistest probleemidest ei maksa välja teha. Tähelepanu tuli pöörata pinna all podisevale vaevumärgatavale probleemile. „See maja pakub nii palju võimalusi.“ „Kõige tõenäolisem võimalus on see, et see vajub sulle pähe.“ „Lasin eelmisel nädalal katuse korda teha – ühel kohalikul.“ 10