Algyle
Berliin 27. september 1938 Kallis isa! Kui Sa seda kirja loed, on tema juba surnud. Ajalehed kirjutavad, et tema mõrtsukas oli tundmatu Saksa ohvitser. See on vale. See olin mina. Vägagi tõenäoliselt olen ka mina surnud. Seega tahan kasutada võimalust ja selgitada Sulle, miks ma ta tapsin. Kui ma olin alles poisike, õpetasid Sa mulle, et sõda on vale. Ma kuulasin Sind juba toona, kuid tõeliselt mõistsin alles siis, kui olin teinud läbi kaheksa kuud põrgut Hispaanias. Sõda on tulemas ja me mõlemad oleme näinud seda, kui kohutav võib olla tänapäevane sõjategevus. Miljonid surevad ja sel korral mitte vaid noored mehed: ka lapsed, naised, vanurid – süütud inimesed. Ma olen ajaloolane ning mind on treenitud kõiki sotsiaalseid ja majanduslikke põhjusi uurima ning kui kunagi inimkonna ajaloos on eksisteerinud indiviid, kes vaid oma tahtejõu abil on võimeline tervet kontinenti hävitama, siis on see tema. Ta on kuri ja ta tuleb peatada; mul on tohutult vedanud, et mul on võimalus seda teha. Ma mäletan, kui olime kord Yarmer Hillis, kust avanes vaade Chilton Coombe’ile. Ma olin siis ehk neljateistkümneaastane. Sa ütlesid mulle, et mu elu on olnud edukas, kui minust jääb maha parem maailm. Viimastel aastatel olen püüdnud seda Oxfordis väikestviisi ellu viia. Siis Hispaanias ja nüüd Saksamaal ning enamiku ajast pole sa mu meetoditega nõustunud. Kuid ma loodan, ma palvetan, et selle viimase teoga see mul õnnestub. Kõiksugustel poliitilistel põhjustel on parem mu tegelikku identiteeti saladuses pidada, ma usun, et Sa hoiad mu saladust. Kuid mul on vaja, et kõigi inimeste seast just Sina seda teaksid. Tervita palun minu poolt ema ja Milliet. Ma olen kindel, et nad mõistavad. Ja loomulikult tervita ka Charlotte’i ja Reggiet. Kiirustades Sinu poeg Conrad
PROLOOG
Juuli 1937 Aed-liivatee. Iga kord kui Conrad tundis aed-liivatee lõhna, meenus talle Hispaania. Mitte matadooride ja pullide, flamenko ja kitarrimängude, Goya ja Velázquezi Hispaania, vaid vennaliku armastuse nimel surev Hispaania. Täpsemalt öeldes meenutas ta oma sõdurielu viimase nädala alguses nähtud päikeseloojangut, kui ta läbi aed-liivateepuhmaste roomates mäeharja poole liikus. Temast vasakul silitasid koidu kahvatud metalselt kumavad kiired kolmkümmend miili Madridi poole kulgevaid künkaharju. Tema taha põhja poole jäi kaugustesse Guadarrama mäekõrgendik, mida silm ööhämaruses vaid vaevu seletas. Conradil polnud aimugi, mis teda järgmise mäeharja taga ootab. Just käsuga see välja uurida olidki tema ja ta kaks kamraadi rahvusvahelisest brigaadist teele saadetud. Conrad oli end vabatahtlikult patrulli pakkunud. Koidik oli tema eelistatuim aeg: õhk oli jahe, aed-liivatee- ja rosmariinitaimede lehte del sädelesid pisikesed kastepiisad, mäed olid vaiksed – kavaluse ja nupukuse abil võis terveks jääda. Kolmekesi – tema ise, vana sõber David Griffiths Oxfordi päevilt ning Harry Reilly, turske laevalastija Liverpoolist – moodustasid nad hea meeskonna. Conrad oli parim täpsuslaskur Briti pataljonis, Harry ei jäänud oskustelt temast kuigi kaugele maha ning Davidi nägemis- ja kuulmisulatus olid lausa erakordsed. Nad vaatasid kõik üksteisele otsa. Conrad eelistas võidelda vaenlaste, nende fašistide vastu, kellele vastuastumiseks ta kaheksa kuud tagasi mitu tuhat miili maha sõitnud oli, mitte muretseda enda poolel olevate komissaride, salapolitsei ning dogmaatiliste kindralite mõtete ja plaanide pärast. Nad jõudsid mäeharjale. Nende all laius väike org, mille põhjas voolas kitsas oja. Sellest mõni jard kaugemal seisis vana kivikabel, mille ümber paiknes hurtsikute rägastik. Osaliselt varjas vaadet maast mõne jala kõrgusel heljuv uduvine. 7
„Elumärke?” sosistas Conrad. „Seal liigub inimesi,” vastas David. Ta hoidis silme ees ühte vähestest pataljonile kuuluvatest binoklitest. David oli Rhondda oru metodisti koguduse preestri poeg – kiitsa kas, kuid oma kasvu kohta tugev ja sitke, pähkelpruuniks põlenud näoga mees, kes oli pidevalt haaratud omaenda rahutust energiast. Oxfordis oli see energia olnud suunatud rahvusvahelise sotsialismi edendamisele, siinsetes oludes aga fašistide tapmisele. „Lähme heidame lähemalt pilgu peale,” sõnas Conrad. „Kui me kümme minutit ootame, saame siit ka palju paremini näha,” vastas David. See vastas tõele. Neist vasakule jäävad kiired muutusid sinisest punaseks, orgu valgus sinakashall valgus ja udu hakkas hajuma. Siis helistati nende üllatuseks kabelis üks kord kella. „Need on nunnad,” ütles David. Ja kohe väljusid hoonetest inimesed ning suundusid kabeli poole. Vabariiklaste väed olid eelmise paari päeva jooksul sujuvalt läbi vastaste tuima vastuseisu liikunud ning nunnad, kes olid kuude kaupa turvaliselt rahvuslaste liinide taga püsinud, olid nüüd avastatud. „Fašistidest on mingeid märke?” küsis Conrad. Enne kui David vastata jõudis, kuulsid nad vintpüssiraksatust, millele järgnes veel üks ja siis veel üks. Kabeli tipus seisvalt kiviristilt lendas kilde. Nunnad karjusid ja jooksid meeste arvates ilmselt pühamusse peitu. Conrad ja ta kaks kaaslast hüppasid üles ning kiirustasid mäest alla, kuid kabel asetses poole miili kaugusel väiksest, ent järsust jõeorust. Nähtavale ilmus umbes tosina jagu sõdureid, kõigil käes vintpüss. Nad kandsid rahvaarmee tunnustega räsitud rõivaid. Mehed hõiskasid ja hakkasid kloostri poole jooksma. Conrad kuulis sõnu: „Putas de Dios!” – „Jumala hoorad!” Hispaania vabariiklastest sõdurite viha kiriku, preestrite ja nunnade vastu oli kurikuulus. Nende jaoks oli religioosne institutsioon otseselt seotud rahvuslaste ja maaomanikega, kes olid sajandeid talurahvast maksudega koormanud. Võõramaalased mõistsid seda viha, kuid mitte viisi, kuidas kohalikud seda väljendasid. 8