Pauline’ile, Louis’le ja Georges’ile
„Mõnda varjud suudlevad, see on varju õndsus.“ William Shakespeare „Veneetsia kaupmees“
„Armastus vajab kõige enam kujutlusvõimet. Igaüks peab teise tervenisti välja mõtlema, võttes appi kogu oma kujutlusvõime, kogu jõu, andmata grammigi reaalsusele järele, ja kui kaks kujutlust kohtuvad... pole sellest midagi ilusamat.“ Romain Gary
Ma kartsin pimedust, kartsin kujusid, mis õhtuvarjudes materialiseerusid, tantsides kardinavoltide vahel ja magamistoa tapeedil. Aja jooksul need varjud kadusid. Kuid sellest lapsepõlvemälestusest piisab, et nad kohutavate ja ähvardavatena taaselustada. Üks Hiina vanasõna ütleb, et viisakas mees ei astu iial oma naabri varjule, kuid ma ei olnud sellest kuulnudki, kui uude kooli läksin. Minu lapsepõlv oli seal, selles koolihoovis. Ma tahtsin sellest vabaneda, täiskasvanuks saada, kuid see klammerdus mu külge, minu alamõõdulise, luidra keha külge.
„Küll näed, kõik saab korda...“ Esimene koolipäev. Jälgisin mägivahtrale toetudes, kuidas rühmad moodustuvad. Mina ei kuulunud ühessegi neist. Jäädes ilma naeratustest, kallistustest ja rõõmsast taasühinemisest vanade sõpradega pärast suvevaheaega, polnud mul kellegagi lugusid vahetada. Iga kooli vahetanud õpilane on kogenud septembrihommikuid, mil soovid, klomp kurgus, et oskaksid vastata midagi oma vanemate „kõik saab korda“ lubadusele. Nagu nad mäletaksid seda aega! Vanemad on kõik ära unustanud. See pole muidugi nende süü, nad on lihtsalt vanemaks saanud. Koolihoovis kõlas kell ja õpilased rivistusid õpetajate ette, kes puudujaid kontrollisid. Peale minu kandsid prille veel ainult kolm õpilast. Ma olin 6.c klassis ja taas kõige väiksem. Mul oli ebaõnn sündida detsembris ja ehkki mu vanemad olid uhked, et olin teistest klassikaaslastest kuus kuud noorem, tegi see mu igal sügisel õnnetuks. Lühimaks klassi õpilaseks olemine tähendas tahvli puhtaks pesemist, kriitide muretsemist, kehalises kasvatuses võimlemismattide kokku korjamist, korvpallide kõrgele riiulile panemist ja, mis kõige hullem, klassipildil rätsepa istes esireas istumist... Põhikooli alandustel ei tule lõppu.
12
Marc Levy
Ükski neist asjadest poleks tähtsust omanud, kui 6.c klassis poleks olnud Marquezi, kiusukotti ja minu täielikku vastandit. Samal ajal kui mu vanemad rõõmustasid, et olin õppimises paari kuu jagu ees, oli Marquez kahe aasta jagu taga ja tema vanematel oli sellest täiesti ükskõik. Kuni nende poeg käis koolis, sõi sööklas ega tulnud enne päeva lõppu koju, olid nad rahul. Mina kandsin prille, Marquezil aga olid kotkasilmad. Ma olin teistest omavanustest poistest kümme sentimeetrit lühem, seega oli meie pikkusevahe märkimisväärne. Mina vihkasin korvpalli, Marquezil piisas palli korvi viskamiseks lihtsalt enda sirutamisest. Mulle meeldis luule, talle sport – mitte et need kaks oleksid ühildamatud, kuid siiski. Mulle meeldis vaadata puutüvel olevaid rohutirtsusid, Marquezile aga meeldis neid kinni püüda ja tiibu küljest rebida. Ent meil oli siiski ka midagi ühist: Elizabeth! Me mõlemad olime temasse armunud, kuid Elizabeth isegi ei märganud meid. Muudel tingimustel oleks see võinud minu ja Marquezi vahel sideme luua, selle asemel aga tegi see meist veelgi suuremad rivaalid. Elizabeth ei olnud küll kooli kõige kaunim tüdruk, kuid oli kõige sarmikam. Tal oli eriline viis oma juuste patsi panemiseks, tema liigutused olid lihtsad ja graatsilised ning tema naeratusest piisas, et muuta päikseliseks ka kõige süngem sügispäev, selline, kus kallab lõputult vihma ja su läbimärjad kingad kõnniteel lirtsuvad. Päevad, mil tänavavalgustid hommikust ja õhtust kooli- ja koduteed valgustavad. Minu kurb lapsepõlv leidis aset selles väikeses maakoha linnakeses, kus ma ootasin meeleheitlikult, et Elizabeth mind märkaks ja ma suureks kasvaksin...