Isale, kes kinkis mulle mu esimese muinasjuturaamatu. Ja emale, kes Ăľpetas mind lugema.
See tilluke võti aga avab väikese kambri ukse, mis asub alumise korruse pika koridori lõpus. Tehke kõik lahti, minge igale poole, aga sinna väiksesse kambrisse keelan ma minna. Ma keelan selle nii karmilt ära, et kui te peaksite kambri avama, võite minu vihast kõike oodata.
“Sinihabe”, Charles Perrault
Sisukord
1. nädal Ketraja 2. nädal Tuletantsija 3. nädal Vankumatu armastaja 4. nädal Unustusejook 5. nädal Kaitsjad 6. nädal Keelatud võti 7. nädal Kuivatusruum Kaheksateist nädalat hiljem Käteta tüdruk
1. nädal
Ketraja
Esmaspäev
Esmaspäev, 2. veebruar kell 7.45 See oled sina. Loomulikult sina. Alati oled see sina. Keegi kõnnib mu kannul, pööran ümber ja näen sind. Teadsin juba ette, et see oled sina, aga sellest hoolimata koperdan jäätunud lumel ja kukun. Ajan end püsti. Mu sukapõlve del on märjad laigud. Mu käpikud on läbi ligunenud. Kui vähegi võimalik, püsiks iga mõistlik inimene niisugusel jäisel hommikul kodus. Sina oled väljas väiksel jalutuskäigul. Sa sirutad käed, et aidata mul tasakaalu hoida, küsid, kas jäin terveks, aga ma astun eemale ja mul õnnestub isegi püsti jääda. Tean, et oled mind jälginud sestsaadik, kui kodust lahkusin. Ma tean, et ei kuule sinult tõtt, kuid küsin sellegi poolest, mida sa siin teed. Su silmad võbelevad. Need teevad seda alati, kui oled närviline. “Clarissa, ma lihtsalt jalutan siin.” Kuigi su koduküla asub siit kaheksa kilomeetri kau gusel. Su huuled kahvatuvad. Sa hammustad neid, justkui teaksid, et need on minetanud selle vähesegi värvi, mis neil tavaliselt on, ja püüad sundida verd neisse tagasi voolama. “Clarissa, sa käitusid reedel töö juures väga kummali selt, kui niimoodi koosolekult minema jalutasid. Selle üle imestasid kõik.” Sa ütled pidevalt mu nime ja ma tahaks iga kord selle peale karjuda. Sinu oma on muutunud minu jaoks inetuks. Püüan seda oma peast välja tõrjuda, justkui aitaks see sind mu elust välja lõigata. Aga see hiilib ikka ligi. Trügib sisse. Just nagu sina. Ikka ja jälle. Sa elad mu peas, justkui oleks mul isiksuse lõhenemine. Just nii see ongi. Igas mõttes. Mu vaikimine ei häiri sind. “Sa pole terve nädal telefonile vastanud. Vasta sid vaid ühele sõnumile ja sedagi inetult. Clarissa, miks sa niisugusel hommi kul väljas oled?” Suudan mõelda vaid ühe sammu ette. Pean sinust lahti saama. Pean sind takistama, et sa ei saaks mulle jaama järgneda ja välja mõelda, kuhu ma lähen. 7
Kui ma sind eiran, ei anna see soovitud tulemust; voldikutele trükitud nõu annetest ei ole reaalses elus mingit abi. Ma ei usu, et sinu puhul üldse mil lestki abi on. “Ma olen haige.” See on vale. “Seepärast ma reedel lahkusingi. Pean ka heksaks arsti juures olema.” “Sa oled ainus naine, kes isegi haigena hea välja näeb.” Mul hakkab tõepoolest halb. “Mul on palavik. Oksendasin öö läbi.” Su käsi läheneb mu põsele, justkui tahaksid sa katsuda mu palavikku, ja ma tõmbun eemale. “Tulen sinuga kaasa.” Su käsi on ikka veel õhus, meenutamas su kohatut liigutust. “Sa ei peaks üksi olema.” Lased käel järsult langeda, just nagu oma sõnu rõhutades. “Ma ei taha sind nakatada.” Neist sõnadest hoolimata ei ole mu hääles vist kübetki muret. “Luba, ma hoolitsen su eest, Clarissa.Temperatuur on alla nulli. Sa ei peaks niisuguse külmaga väljas olema ja pealegi on su juuksed märjad – see ei saa sulle hea olla.” Sa võtad telefoni. “Ma tellin meile takso.” Taas oled sa mu nurka ajanud. Mu selja taga on must rauast piire, mis ei lase mul taganeda; ma ei taha libiseda ja alla kukkuda: autoteeni on meeter maad. Astun sammu kõrvale, kuid sa kõrgud sellest hoolimata endiselt mu kohal. Näed oma hallis puhvjopes välja hiiglaslik. Su teksapüksisäär on lumes sumpamisest ligumärg – sina ei hoolitse enda eest samuti. Su kõrvad ja nina on käredast külmast punased ja hellad. Ka minu omad on kindlasti punased. Su pruunid juuksed on peadligi, kuigi oled neid ilmselt äsja pesnud. Su kokkusurutud mossis huuled ei lõdvestu iial. Mul hakkab sinust hale, hoolimata sellest, et püüan seda tunnet tõrjuda ja sinust eemale tõmbuda. Sa magad vist samuti halvasti. Mu vanemad õpetasid mind olema lahke ja seepärast ei saa ma isegi sinule ülbelt vastata. Kui ma sinuga halvasti käitun, ei muuda see sind ju olematuks. Ma tunnen sind liiga hästi ja tean, et sa järgneksid mulle, teeseldes, et ei kuule mind, ja seda ma küll ei taha. Sa toksid mobiiltelefoni numbreid. “Lõpeta. Ära helista.” Su sõrmed peatuvad mu järsu tooni peale. Ma hoian oma jutust kinni. “Arst on siinsamas lähedal.” Ma väljendan end selgemalt. “Ma ei istu sinuga koos taksosse.” 8
Sa vajutad punast nuppu ja pistad telefoni taskusse. “Anna mulle oma kodune number, Clarissa. Ma olen selle vist ära kaotanud.” Me mõlemad teame, et ma pole sulle iial oma kodust numbrit andnud. “Ma loobusin kodusest telefonist. Kasutan nüüdsest vaid mobiili.” Veel vale sid. Palvetan mõttes ja loodan, et sa ei leidnud minu korteris olles kusagilt mu telefoninumbrit ega kirjutanud seda üles. Ma imestan, et sa niisuguse võimaluse käest lasid. Sa teed selle eest endale kindlasti kibedaid etteheiteid. Aga sul oli toona muud tegemist. Näitan mäe suunas. “Sa peaksid jalutama sinna tippu.” Kasutan ära tead mist, et sa tahad igati mulle meele järele olla. See on minust kalk, kuid olen meeleheitel. “See on üks mu lemmikpaiku, Rafe.” Pean pisut liiga pika pausi, enne kui saan su nime suust, kuid ma ütlen selle välja ja see on ainus, mida sa märkad. Sulle ei tule mõttessegi, et ütlesin seda vaid lootuses, et saan sinust nõnda lahti. “Kui see paik on sulle nii eriline, Clarissa, siis lähen sinna meeleldi. Tahan vaid sind õnnelikuks teha, sa ju tead seda. Kui sa vaid laseksid mul seda teha.” Sa püüad naeratada. “Head aega, Rafe.” Sunnin end uuesti su nime ütlema ja kui su naeratus laiemaks venib, tunnen ma hämmastust ja väikest süütorget, et niisugune julm trikk võis üldse läbi minna. Julgemata uskuda, et pääsesin minema, astun ma ettevaatlikult mäest alla ja kiikan pidevalt üle õla veendumaks, et vahemaa meie vahel kasvab. Iga kord vaa tad sa tagasi ja tõstad käe ning ma pean vägisi sundima ka oma kätt tõusma. Nüüdsest hakkan ma hommikuti taksoga jaama sõitma ja vaatan aknast välja, kontrollimaks, et sa mulle ei järgne. Kui ma sind järgmine kord näen, mõtlen tulevikule ja allun voldikutel välja toodud soovitustele. Ma keeldun sinuga rääkimast ja sõnu valimata sulle sajandat korda selgitamast, et sa mu rahule jätaksid. Isegi mu ema oleks nõus, et niisuguses olukorras on halvad kombed õigustatud. Muidugi ei kavatse ma oma vanematele sinust rääkida ja neile sellega muret valmistada. Seisan hammaste plagisedes perroonil, kuulan halva ilma tõttu ärajääva test reisidest ja hilinevatest rongidest kõnelevaid vabandavaid teateid ja tun nen ärevust mõttest, et sa võid iga hetk mu ette ilmuda. Toetan selja vastu seina ja kritseldan kiiruga oma uude märkmikku. See on mu esimene sissekanne. Märkmik on tilluke, et saaksin seda alati 9
kaasas kanda, just nagu infovoldikus soovitati. Leheküljed on joonelised ja traadiga köidetud. Kaaned on mattmustad. Abiliini töötajad ütlevad, et ma pean kõik kirja panema. Nad ütlevad, et ma ei tohi midagi kirja panemata jätta ja pean kirjutama võimaluse korral kohe pärast sündmust, ükskõik kas sul paistab olevat tagamõte või ei paista. Aga ükski sinu tegu pole tagamõtteta. Värisen meeletult ja kahetsen, et juukseid ära ei kuivatanud. Jooksin ko dust välja, et mitte hiljaks jääda, sest olin halbade unenägude pärast sisse maganud. Ma näen unes sind, alati sind. Oleksin jõudnud juuksed kuivatada. Ma ei orienteeru ajas sugugi nii hästi, kui hästi oskan ennustada sinu käitu mist, kuid ma oleksin tegelikult jõudnud juuksed ära kuivatada. Mu juuksed on nagu jääpurikad ning külmus poeb läbi mu naha veenidesse, muutes mu liha kiviks.
Kusagil pidi olema maailm, kus teda ei eksisteeri, ja Clarissa lootis, et oli viimaks sinna jõudnud. Marmortrepi vastas seinal rippusid tõsise näoga kohtunike portreed. Teisele korrusele ronides tundus Clarissale, et kohtunikud piidlevad teda, kuid ta ei tahtnud kaotada lootust, et see võib olla paik, kus keegi ei luura, paik, kuhu tema ei tule. Clarissa lasi vandekohtuametnikul uurida oma passi ja roosat kutset ning istus siis ühele sinise polstriga toolile. Ruum oli imeliselt soe. Clarissa varbad hakkasid üles sulama. Tema juuksed hakkasid kuivama. See näis maagilise paigana, kus mehe silmad temani ei küüni. Siia lubati vaid vandekohtunikud ja enne seda tuli neil ukse juures sisse tippida kood. Clarissa võpatas, kui vandekohtuametniku mikrofon raksatas. “Palun järgnevatel isikutel, kes peavad viibima järgmised kaks nädalat 6. kohtusaalis peetaval istungil, tulla ja seista laua juurde.” Kaks nädalat turvalises kohtusaalis. Kaks nädalat eemal tööst ja temast. Clarissa süda peksis kiiresti, lootuses, et kuuleb nimetatavat oma nime. Kui ta oma nime ei kuulnud, vajus ta pettunult kössi. Lõuna ajal sundis ta end kohtumaja turvaliste seinte vahelt lahkuma; ta teadis, et vajab värsket õhku. Ta kõhkles hetke, kui oli pöörduksest välja astunud, vaatas piki tänavat ühele ja teisele poole. Ta kartis, et mees võib peita end koristusfirma kahe bussi vahel, mis parkisid paari meetri kaugusel 10