Kellyle ja Errolile
„Ja on päevi meie elus, mis on väärt elamist, ja neid, mis on väärt suremist.“ Charles Dickens „Meie ühine sõber“
Proloog
On nii palju võimalusi, kuidas kõik võinuks minna teisiti. Kujutlegem, et ta poleks raamatut unustanud. Ta poleks pida� nud tagasi majja jooksma, samal ajal kui ema teda autos ootas, töö� tav mootor hilise pärastlõuna kuumusesse heitgaase paiskamas. Või isegi enne seda: kujutlegem, et ta poleks viivitanud kleidi proovimisega ja oleks varem märganud, et õlapaelad on liiga pi� kad, nii et ema poleks pidanud oma vanu õmblustarbeid välja ot� sima ja köögiletist operatsioonilauda tegema katses viimasel mi� nutil õnnetut punakaslillat siidikuhilat kasutuskõlblikuks muuta. Või hiljem: kui ta poleks piletit välja printides �������������� endale�������� paberi� servaga kätte lõiganud, kui ta poleks kaotanud telefonilaadijat, kui lennujaama kiirteel poleks olnud liiklust. Kui nad poleks väljapääsust mööda sõitnud või kui ta poleks tolli jaoks vajalikke münte kohmitsedes istme alla pillanud, pannes nende järel sabas seisvad autod armutult signaalitama. Kui tema kohvri üks ratas poleks olnud vildakas. Kui ta oleks ainult veidi kiiremini värava poole jooksnud. Aga võib-olla poleks sel kõigel niikuinii mingit tähtsust olnud. Ehk polnud ühelgi tolle päeva viivitusel tähtsust ja kui poleks juhtunud seda, oleks juhtunud midagi muud: ilmastikutingimused
Atlandi kohal, vihm Londonis��������������������������������� ����������������������������������������� , tormipilved, mis püsisid tunni� kese võrra liiga kaua, enne kui hajusid. Hadley ei usu suuremat selliseid asju nagu saatus või ettemääratus, kuid samas ei olnud ta kunagi sügavalt uskunud ka lennumajanduse täpsusesse. Kes on kunagi kuulnud lennukist, mis lubatud ajal väljub? Ta polnud kunagi varem ühestki lennust maha jäänud. Mitte kunagi. Aga kui ta sel õhtul viimaks väravasse jõudis, leidis ta teenin� dajad uksi ja arvuteid sulgemas. Kell nende pea kohal näitas 18.48 ja otse akna taga kõrgus lennuk nagu tohutu metallkindlus. Kõigi ilmetest on selge, et rohkem sinna keegi enam ei pääse. Ta jäi neli minutit hiljaks, mis, kui sellele mõelda, pole just palju. See on nagu reklaamipaus, vahetund koolis, mikroahjus toidu soojendamiseks kuluv aeg. Neli minutit pole mingi aeg. Iga jumala päev jõuab igas viimases kui lennujaamas mõni reisija kohale kõige viimasel minutil, pressides raskelt hingeldades oma kotid hoiuruumi ja räntsatades kergendusohkega oma kohale, sa� mas kui lennuk juba taevasse tõuseb. Nii ei lähe aga �������������������������������������������������� Hadley�������������������������������������������� Sullivanil, kes laseb akna all seistes sel� jakotil põrandale libiseda ja vaatab, kuidas lennuk lõõtsataolise rambi otsast minema veereb ja tiibade kõikudes stardirajale ru� leerib. Ilma temata. Teisel pool ookeani röstib tema isa viimase saia ning valge� tes kinnastes hotellipersonal poleerib järgmise õhtu pidustus� teks lauahõbedat. Tüdruku selja taga sööb poiss, kellel on pilet järgmisele Londoni lennule kohal 18C, tuhksuhkruga kaetud sõõrikut, märkamata, kuidas valge pulber katab helesinise särgi rinnaesise. Hadley suleb vaid hetkeks silmad ja kui ta need uuesti avab, on lennuk kadunud. Kes oleks võinud arvata, et neli minutit võib kõike muuta?
1 18.56 Ida-Ameerika aja, 23.56 Greenwichi aja järgi Kui sul on klaustrofoobia, on lennujaamad nagu piinakambrid. See pole üksnes eesseisva lennu taga kangastuv võimalik oht – olla pressitud istmetesse nagu kilud karbis ja lennutatud kitsas metalltorus����������������������������������������������������� läbi õhu –, vaid ka terminalid ise. Inimeste tungle� mine, koha sagin ja tiirlemine, tantsuline uimastav sumin, liiku� mine ja müra, pöörane rüsin ja lärm, kõik suletud klaasseintega kasti, mis on nagu mingi hiiglaslik sipelgapesa. See on üks paljudest asjadest, millele Hadley üritab mitte mõelda, kui ta abitult piletikassa ees seisab. Päevavalgus hakkab hääbuma ja tema lennuk on kusagil Atlandi kohal ning ta tunneb, kuidas miski tema sisemuses laiali valgub nagu õhupallist aeglaselt välja voolav õhk. Osalt on põhjuseks eelseisev lend ja osalt lennu� jaam ise, aga peamiselt – peamiselt – on see tõdemus, et ta hilineb laulatusele, kuhu ta esialgu üldse minnagi ei tahtnud. Miski selles saatuse väikeses vingerpussis tekitab temas soovi nutta. Väravateenindajad on kogunenud teisele poole letti ja vaata� vad teda kannatamatult, kulmud kortsus. Tabloo nende selja taga teatab juba järgmisest lennust JFK-st Heathrow’sse*, mis väljub * JFK – John F. Kennedy International Airport ehk John F. Kennedy ni� meline rahvusvaheline lennujaam USA-s New Yorgis Queensis. Heath� row – lennujaam Inglismaal, Londoni lääneosas. (Tõlkija)
juba kolme tunni pärast, ja on selge, et Hadley on ainuke asi, mis seisab töötajate ja nende vahetuse lõpu vahel. „Mul on kahju, preili,“ ütleb üks neist, hoides silmanähtavalt tagasi ohet. „Me ei saa teha muud kui proovida panna teid hili� semale lennule.“ Hadley noogutab tusaselt. Viimaste nädalate jooksul on ta sa� lamisi soovinud, et nii läheks, ehkki, tõsi küll, tema kujutluses olid stsenaariumid natuke dramaatilisemad: ulatuslik lennun� dusstreik, eepiline rahetorm, tõsine gripp või kas või leetrid, mis takistavad teda lendamast. Kõik suurepärased põhjused puududa isa laulatustseremoonialt, kui ta abiellub naisega, keda Hadley pole kunagi kohanud. Neljaminutiline hilinemine tundub aga pisut liiga kunstlikuna, kröömike kahtlustäratavana, ja Hadley pole päris kindel, kas ta vanemad, mõlemad vanemad, saavad aru, et see polnud tema süü. Tegelikult kahtlustab tüdruk, et see võib langeda lühikesse loen� disse asjadest, milles tema vanemad päriselt ühel nõul on. See oli olnud tema mõte, jätta proovidinee vahele ja jõuda selle asemel Londonisse pulmapäeva hommikul. Hadley pol� nud isa näinud üle aasta ega olnud kindel, kas ta suudab istuda ühes ruumis kõigi isale oluliste inimestega – sõprade ja kol� leegidega, tillukese maailmaga, mille ta on ookeani taga enda ümber loonud –, kes ütlevad tooste tema terviseks ja õnneks ja uue elu alustamise puhul. Kui see oleks olnud tema teha, ei läheks ta ka pulma, aga see teema oli osutunud läbirääkimistele allumatuks. „Ta on ikkagi sinu isa,“ tuletas ema talle ühtelugu meelde, ot� sekui võiks Hadley selle unustada. „Kui sa ei lähe, kahetsed seda hiljem. Ma tean, et seitsmeteistaastaselt on seda raske ette kuju� tada, aga usu mind. Ühel päeval saad sellest aru.“ Hadley selles nii kindel polnud. Teenindaja klõbistab nüüd arvutiklaviatuuri juba teatud rae� vuka ägedusega, olukorrale lahenduse otsimiseks klahve mulju�
des. „Teil veab,“ ütleb ta, tõstes väikses triumfis käed. „Saan teid panna kümme kahekümne neljale. Koht 18A. Akna all.“ Hadley peaaegu pelgab küsida, kuid teeb seda siiski: „Mis kell see kohale jõuab?“ „Üheksa viiskümmend neli,“ lausub teenindaja. „Homme hommikul.“ Hadley silme ette kerkib paksul elevandiluuvalgel paberil kau� nis kalligraafilises kirjas vormistatud pulmakutse, mis on nüüd� seks juba mitu kuud tema tualettlaual seisnud. Tseremoonia algab homme keskpäeval, mis tähendab, et kui kõik läheb plaani järgi – lend ja toll, taksod ja liiklus, kõik täpselt ajagraafikus –, on tal veel võimalus õigeks ajaks jõuda. Aga napilt. „Pardaleminek algab siinsamas väravas kell üheksa neliküm� mend viis,“ sõnab teenindaja talle kenasti kaante vahele pistetud pabereid ulatades. „Meeldivat lendu!“ Hadley nihkub akna poole ja uurib igavat hallikaspruuni tooni toolirida, millest suur osa on hõivatud ja mille vabadest toolidest turritab õmbluste kohalt välja kollast täitematerjali nagu palju näinud kaisukarudel. Ta laadib oma seljakoti kohvri peale, õngit� seb välja mobiili ja kerib loendis, et leida isa numbrit. Isa on nime all „Professor“, nimetus, mille ta isale andis umbes poolteise aasta eest, varsti pärast seda kui selgus, et isa ei tulegi Connecticutti tagasi ja sõnast paps sai ebameeldiv meeldetuletus iga kord, kui ta telefoni avas. Kui telefon hakkab kutsuma, hakkab Hadley süda kiiremini lööma. Ehkki isa helistab võrdlemisi sageli, on tema ise helista� nud vaid käputäie kordi. Londonis on peaaegu südaöö ja isa hääl on vastates tuhm, unest või alkoholist või mõlemast korraga. „Hadley?“ „Ma jäin lennukist maha,“ ütleb tüdruk napil kõlatul toonil, mis viimasel ajal isaga rääkides iseenesest häälde sugeneb otsekui üldise meelehärmi kõrvalmõju. „Mida?“
Ta ohkab ja kordab: „Ma jäin lennukist maha.“ Hadley kuuleb, kuidas Charlotte taustal pomiseb, ja jalamaid lahvatab temas äkiline viha. Vaatamata ülisõbralikele meilidele, mida see naine kosimisest saadik on talle saatnud, täis pulma� plaane ja fotosid Pariisi-reisist ja katsetest Hadleyt kaasata, igal lõpus liiga innukas „xxoo“ (otsekui üks x ja üks o poleks küllalt), on hetkest, mil Hadley otsustas, et ta naist vihkab, möödas täpselt üks aasta ja üheksakümmend kuus päeva ning selle muutmiseks kulub märksa enam kui kutse olla pruutneitsi. „Nõnda,“ lausub isa, „kas said mõnele muule lennule?“ „Jep, aga see jõuab sisse alles kell kümme.“ „Homme?“ „Ei, täna,“ nähvab tüdruk. „Ma tulen komeediga.“ Isa eirab seda. „See on liiga hilja. See on liiga lähedal tsere� moonia algusele. Ma ei saa sulle ise vastu tulla,“ ütleb ta ja tele� fonist kostab summutatud pominat, kui ta Charlotte’iga sosista� miseks mikrofoni katab. „Saame arvatavasti tädi Marilyni sulle vastu saata.“ „Kes on tädi Marilyn?“ „Charlotte’i tädi.“ „Ma olen seitseteist,“ nendib Hadley. „Olen kindel, et suudan endale kirikusse sõiduks takso leida.“ „Ma ei tea,“ ütleb isa, „sa oled esimest korda Londonis...“ Ta hääl vaibub, aga ta selitab köhatades kurku. „Mis sa arvad, kas ema oleks sellega nõus?“ „Ema pole siin,“ vastab Hadley. „Tema osales vist esimeses pulmas.“ Telefoni teises otsas valitseb vaikus. „Ma saan hakkama, isa. Kohtume homme kirikus. Loodeta� vasti ei jää ma hiljaks.“ „Olgu,“ lausub isa hellalt. „Ei suuda ära oodata, kuni sind näen.“ „Jep,“ ütleb tüdruk, suutmata sundida end sellele vastama. „Näeme homme.“