Teised moistatused

PETER GODFREYSMITH TEISED MÕISTUSED

Kaheksajalg, meri ja teadvuse sügav päritolu

Sisukord

1. Elupuu-ülesed kohtumised 11 Kaks kohtumist ja lahkumine – Üldkirjeldus

2. Loomade päritolu 19 Algused – Koos elamine – Neuronid ja närvisüsteemid – Aed – Meeled – Harunemine

3. Vallatus ja osavus 40 Käsnaaias – Peajalgsete evolutsioon –Kaheksajala intelligentsuse mõistatus –Octopolise külastamine – Neuroevolutsioon –Keha ja juhtimine – Lähenemine ja lahknemine

4. Valgest mürast teadvuseni 66 Mismoodi see on – Kogemuse evolutsioon –Hilineja versus muutumine – Kaheksajala juhtum

5. Värvide tegemine 88 Hiidseepia – Värvide tegemine – Värvide nägemine –Nähtavaks saamine – Paavian ja kalmaar – Sümfoonia

6. Meie mõistus ja teiste mõistus 110 Hume’ist Võgotskini – Lihaks saanud sõna –Teadlik kogemus – Täisring

7. Kokkusurutud kogemused 125 Langus – Elu ja surm – Mootorrattajõuk – Pikad ja lühikesed elud – Kummitused

8. Octopolis 140 Käputäis kaheksajalgu – Octopolise päritolu –Paralleelsed liinid – Ookeanid

Elupuu-ülesed kohtumised

Kaks kohtumist ja lahkumine Ühel 2009. aasta hommikul lasi Matthew Lawrence oma väikese paadi ankru Austraalia idarannikul suvalises kohas keset sinist ookeani üle parda ning hüppas vette. Ta ujus, akvalang seljas, alla ankru juurde, korjas selle üles ja ootas. Veepinnal puhuv tuul nügis paati, nii et see hakkas triivima, ja Matt järgnes sellele, ankruköis käes.

See laht on sukeldujate seas tuntud, aga tavaliselt külastatakse ainult paari silmapaistvat paika. Kuna laht on suur ja tavaliselt üpris rahulik, oli Matt, lähistel elav sukeldumisharrastaja, alustanud veealuste uuringute programmi, lastes briisil kanda tühja paati tema kohal ringi, kuni õhk sai otsa ja ta ujus mööda ankruliini üles. Ühel sellisel sukeldumisel, kui ta hulpis tasase liivase, kammkarpe täis puistatud ala kohal, kohtas ta midagi ebaharilikku. Tühjade kammkarbikestade hunnik – kesti oli seal tuhandeid – oli pealtnäha lohakalt kogutud ühe kivi ümber.

Koorikukuhja otsas oli umbes kaksteist kaheksajalga, igaüks madalas kaevatud koopakeses. Matt laskus alla ja hõljus nende kõrval. Iga kaheksajala keha oli umbes jalgpallisuurune või väiksem. Nad istusid seal, kombitsad peidus. Nad olid peamiselt pruunikashallid, aga värvus muutus pidevalt. Nende silmad olid suured, mitte väga erinevad inimeste silmadest, kui välja arvata tumedad horisontaalsed pupillid –nagu külili vajunud kassisilmad.

Kaheksajalad jälgisid Matti, aga ka üksteist. Osa hakkas ringi liikuma. Nad tõmbasid ennast oma koopast välja ja hakkasid külg ees üle kooriku kuhila ujuma. Mõnikord ei tekitanud see teistes mingit

reaktsiooni, aga vahel puhkes mõne paari vahel mitmehaarmeline maadlus. Tundus, et kaheksajalad polnud ei sõbrad ega vaenlased, vaid viibisid keerulise kooseksisteerimise seisundis. Nagu poleks kogu stseen juba piisavalt veider, lebasid paljud haibeebid, igaüks ainult umbes viisteist sentimeetrit pikk, vaikselt koorikutel, samas kui kaheksajalad nende ümber tiirutasid.

Mõni aasta enne seda snorgeldasin Sydneys ühes teises lahes. See paik on täis kivirahne ja rahusid. Nägin midagi rahnueendi all liikumas – midagi üllatavalt suurt – ja läksin seda uurima. Leidsin eest midagi, mis meenutas kilpkonna külge kinnitatud kaheksajalga. Sel oli lame keha, esiletungiv pea ning otse pea küljest algasid kaheksa kombitsat. Kombitsad olid painduvad, iminappadega – umbes nagu kaheksajalal. Tema selga ääristas miski, mis nägi välja nagu seelik, mõne sentimeetri laiune ja liikus aeglaselt. Loom paistis olevat igat värvi korraga – punane, hall, sinakasroheline. Mustrid tulid ja kadusid sekundi murdosa jooksul. Värvilaikude keskel olid hõbedased sooned nagu elektriliinid. Loom hõljus merepõhjast mõne sentimeetri kõrgusel ning tuli siis ettepoole, et mind vaadata. Nagu olin veepinnal aimanud, oli see loom suur – ligi meetripikkune. Kombitsad liikusid edasitagasi, värvid tulid ja kadusid ning ka loom ise liikus ette- ja tahapoole.

See loom oli Austraalia hiidseepia. Seepiad on kaheksajalgade sugulased, ent lähemas suguluses on nad kalmaaridega. Need kolm – kaheksajalad, seepiad ja kalmaarid – kuuluvad kõik rühma nimega peajalgsed (Cephalopoda). Teine tuntud peajalgne on laevuke ehk nautilus, Vaikse ookeani sügavike limus, kes elab kaheksajalgadest ja nende nõbudest üsna erinevat elu. Kaheksajalgu, seepiaid ja kalmaare ühendab miski muu: nende suur ja keerukas närvisüsteem.

Ujusin mitu korda hinge kinni hoides alla seda looma vaatama. Peagi olin väsinud, ent ei tahtnud ka lõpetada, kuna olend paistis olevat minust sama huvitatud kui mina temast. See oli mu esimene kogemus nende loomade selle aspektiga, mis äratab minus endiselt huvi: vastastikuse osalemise tunne, mis nendega võib tekkida. Nad hoiavad sul silma peal, säilitades tavaliselt mõningast vahemaad, aga enamasti mitte eriti pikka. Vahel, kui olen olnud väga lähedal, on hiidseepia kombitsa välja sirutanud, ainult mõne sentimeetri, ja mu kätt puudutanud. Tavaliselt ainult korra, mitte rohkem. Kaheksajalad näitavad kompimise vastu

üles suuremat huvi. Kui istuda nende koopa ees ja käsi välja sirutada, pistavad nad tihti välja kombitsa või paar, et kõigepealt sind uurida ja siis – naljakal kombel – proovida sind oma urgu tõmmata. Tihti on see kahtlemata üliambitsioonikas katse sind oma lõunasöögiks saada. Ent on tõendeid, et kaheksajalad huvituvad ka objektidest, mida nad ilmselgelt süüa ei saa.

Mõistmaks neid inimeste ja peajalgsete vahelisi kohtumisi, peame minema tagasi ühe vastupidise sündmuse juurde: lahkumise, lahknemise juurde. Lahknemine toimus kaua aega enne kohtumisi – umbes 600 miljonit aastat tagasi. Nagu kohtumised, nii hõlmasid ka need ookeaniloomi. Keegi ei tea, millised kõnealused loomad täpselt välja nägid, aga võib-olla olid nad väikeste lamedate usside kujulised. Nad võisid olla ainult millimeetrite pikkused, võib-olla veidi suuremad. Nad võisid ujuda, nad võisid merepõhjas roomata, või mõlemat. Neil võisid olla lihtsad silmad või vähemalt valgustundlikud laigud kummalgil küljel. Kui nii, siis miski muu ei eristanud eriti nende „pead“ „sabast“. Närvisüsteemi neil polnud. Neil võisid olla üle keha laiali närvivõrgud või siis võisid osad närvirakud olla koondunud pisikeseks ajuks. Mida need loomad sõid, kuidas nad elasid ja paljunesid – pole teada. Aga neil oli üks omadus, mis pakub meile evolutsiooni seisukohast suurt huvi, omadus, mida oskame näha ainult tagantjärgi vaadates. Need olendid olid meie enda ja kaheksajalgade, imetajate ja peajalgsete viimased ühised esivanemad. Nad olid „viimased“ ühised esivanemad, kõige hilisemad, ajateljel viimased.

Loomade ajalugu on puukujuline. Ühestainsast „juurest“ tekib terve rida hargnemisi, kui protsessi ajas edasi jälgime. Üks liik jaguneb kaheks ja iga liik jaguneb uuesti (kui enne välja ei sure). Kui liik jaguneb ning mõlemad järglased jäävad ellu ja jagunevad korduvalt, võib tulemuseks olla kahe või enama liigirühma evolutsioon, iga rühm teistest piisavalt erinev, et kanda oma nimetust – imetajad, linnud. Praegu elavate loomade vahelised suured erinevused – näiteks mardikate ja elevantide vahel – said alguse sellistest väikestest tähtsusetutest jagunemistest miljoneid aastaid tagasi. Toimus harunemine, mille tagajärjel tekkis kaks uut organismirühma, mis olid algselt sarnased, ent arenesid sellest ajast alates individuaalselt.

Peaksid ette kujutama puud, millel on eemalt vaadates tagurpidi kolmnurga ehk koonuse kuju ja mis on seespidiselt väga ebaregulaarne –midagi sellist:

Nüüd kujuta ette, et istud puu ladvas oksal ja vaatad alla. Sa oled ladvas, sest oled praegu elus (mitte sellepärast, et oleksid kõige parem), ja sinu ümber on kõik teised praegu elavad organismid. Sinu lähedal on sinu praegu elavad nõbud nagu šimpansid ja kassid. Kaugemal, kui vaatad horisontaalselt üle puuladva, näed kaugemas suguluses olevaid loomi. Kogu „elupuu“ sisaldab teiste seas ka taimi, baktereid ja algloomi, aga piirneme meie loomadega. Kui nüüd puuladvast alla vaadata, juurte poole, näed oma esivanemaid, nii hiljutisi kui ka kaugemaid. Iga praegu elava loomapaari kohta (sina ja lind, sina ja kala, lind ja kala) saame jälgida kahte laskuvat joont mööda puud alla, kuni need saavad kokku ühise esivanema, kummagi esivanema juures. Seda ühist esivanemat võime kohata ainult natukene allpool või siis üsna kaugel all. Inimeste ja šimpanside puhul jõuame ühise esivanemani väga kiiresti, ta elas ainult umbes kuus miljonit aastat tagasi. Väga erineva loomapaari – näiteks inimese ja mardika –puhul peame mööda neid jooni kaugemale alla minema.

Kui istud puu otsas ja vaatad oma lähedaste ja kaugete sugulaste poole, mõtle eriti nende loomade peale, keda me tavaliselt „targaks“ peame –kellel on suur aju, kelle käitumine on keerukas ja muutlik. Nende hulka kuuluvad kindlasti šimpansid ja delfiinid, ka koerad ja kassid, koos inimestega. Kõik need loomad on puu peal sulle üsna lähedal. Nad on suhteliselt lähedased nõbud, kui evolutsiooni vaatevinklist vaadata. Kui tahame seda harjutust õigesti teha, peame kaasama ka linnud. Loomade psühholoogia üks tähtsamaid arenguid viimaste kümnendite jooksul on olnud arusaamine, kui targad on rongad ja papagoid. Nad ei ole imetajad, aga siiski selgroogsed, ja seetõttu on nad meile üsna lähedased, kuigi mitte nii lähedased kui šimpansid. Kui oleme kõik need linnud ja imetajad kokku

kogunud, võime küsida: milline oli nende viimane ühine esivanem ja millal ta elas? Kui vaatame puu otsast alla, sinna, kus nende põlvnemisliinid kokku sulavad, siis kelle me sealt leiame?

Vastus on: ühe sisalikusarnase looma. Ta elas umbkaudu 320 miljonit aastat tagasi, veidi enne dinosauruste aega. Sellel loomal oli selgroog, ta oli mõistliku suurusega ning kohastunud eluks maismaal. Tal oli meiega sarnane kehaehitus: neli jäset, pea ja skelett. Ta kõndis ringi, kasutas meiega sarnaseid meeli ja tal oli hästiarenenud kesknärvisüsteem.

Nüüd vaatame ühist esivanemat, kes ühendab selle esimese loomarühma, kuhu kuulume ka meie, kaheksajalaga. Selle looma leidmiseks peame oksi mööda palju kaugemale allapoole minema. Me leiame ta ajast umbes 600 miljonit aastat tagasi ja see loom ongi ussilaadne, keda ennist kirjeldasin.

See samm ajas tagasi on peaaegu kaks korda nii pikk kui samm, mille astusime, et leida imetajate ja lindude ühine esivanem. Inimese ja kaheksajala ühine esivanem elas ajal, mil ükski organism polnud veel maismaale kolinud ja suurimad loomad tema ümber võisid olla käsnad või meduusid (koos mõningate veidrustega, millest räägin järgmises peatükis).

Oletame, et leidsime selle looma, ja vaatleme nüüd toimunud lahknemist, harunemist. Häguses ookeanis (mere põhjas või kõrgemal veesambas) näeme paljusid selliseid usse elamas, suremas ja paljunemas.

Teadmata põhjusel lahknevad osad teistest ning juhuslike muutuste kuhjumise kaudu hakkavad nad teistmoodi elama. Aja jooksul omandavad nende järglased teistsugused kehad. Haru kaks poolt jagunevad üha uuesti ja uuesti ja peagi näeme mitte kahte erinevat ussi, vaid kahte tohutu suurt evolutsioonipuu haru.

Üks haru sellest veealusest lahknemisest jõuab meie oksaharuni. See viib teiste hulgas selgroogseteni ning selgroogsete hulgas imetajate ja lõpuks inimeseni. Teine haru viib laia valiku selgrootute liikideni, nende hulgas krabide ja mesilaste ja nende sugulasteni, igasuguste usside ja ka limusteni, rühmani, kuhu kuuluvad karbid, austrid ja teod. See haru ei sisalda kõiki loomi, keda üldiselt „selgrootuteks“ peetakse, aga hõlmab kõige tuttavamaid: ämblikke, sajajalgseid, kammkarpe, ööliblikaid.

Selle haru enamik loomi on üsna väikesed, kui mõningad erandid välja arvata, ja neil on ka väike närvisüsteem. Mõnel putukal ja ämblikul on väga keeruline käitumine, eriti sotsiaalne, aga närvisüsteem on neil ikkagi väike. Nii need asjad selles harus käivad – välja arvatud peajalgsete hulgas.

Nemad on limuste hõimkonna alarühm, nii et nad on suguluses merikarpide ja tigudega, aga neil arenes suur närvisüsteem ja võime käituda teistest selgrootutest väga erinevalt. Nad tegid seda meie evolutsiooniliinist hoopis erineval harul.

Peajalgsed on vaimse keerukuse saareke selgrootute loomade meres. Kuna meie viimane ühine esivanem oli nii lihtne ja elas nii kaua aega tagasi, on peajalgsed suurte ajude ja keeruka käitumise evolutsioonis täiesti iseseisev eksperiment. See, et suudame luua kontakti peajalgsete kui tundlike olenditega, ei tulene meie ühisest ajaloost ega sugulusest, vaid sellest, et evolutsioon ehitas mõistuse kaks korda üles. Enam lähemale me intelligentse tulnuka kohtamisele ilmselt ei pääse.

Üldkirjeldus

Minu valdkonna – filosoofia – üks klassikalisi probleeme on mõistuse ja mateeria vaheline suhe. Kuidas tundlikkus, intelligentsus ja teadvus sobituvad füüsilisse maailma? Käesolevas teoses tahan selle terava probleemiga edasi minna. Ma lähenen probleemile, järgides evolutsiooniteed; ma tahan teada, kuidas teadvus tärkas toorainetest, millest elusolendid koosnevad. Palju eoone tagasi olid loomad lihtsalt üks mitmetest ebakorrapärastest rakutombukestest, mis hakkasid meres üksustena koos elama. Sellest alates võtsid osad neist omaks aga erilise elustiili. Nad valisid liikuvuse ja aktiivsuse, tärkavate silmade, tundlate ja neid ümbritsevate objektidega manipuleerimise tee. Nad arendasid edasi usside roomamist, sääskede pininat, vaalade ülemaailmset rännet. Teadmata ajal algas osana sellest subjektiivse kogemuse evolutsioon. Osade loomade jaoks on olemas tajumine, mis tunne on olla selline loom. On olemas mingisugune mina, mis toimuvat kogeb. Mind huvitab igasuguse kogemuse areng, aga peajalgsetel on selles raamatus eriline tähtsus. Esiteks seetõttu, et nad on nii tähelepanuväärsed olendid. Kui nad oskaksid rääkida, võiksid nad meile palju öelda. See pole siiski ainus põhjus, miks nad läbi selle raamatu ronivad ja ujuvad. Need loomad kujundasid minu teekonda läbi filosoofiliste probleemide; nende jälgimisest meres, proovides välja nuputada, mida nad tegid, sai tähtis osa minu teekonnast sellesse maailma. Lähenedes küsimustele loomade mõistuse kohta, on lihtne olla mõjutatud meie enda juhtumist. Kui kujutame ette lihtsamate loomade elu ja kogemusi, kujutame lõpuks tihti ette meie enda vähendatud versioone. Peajalgsed viivad meid kokku millegi väga

teistsugusega. Milline maailm nende jaoks välja näeb? Kaheksajala silm on meie omaga sarnane. See on nagu kaamera, millel on reguleeritav lääts, mis fookustab võrkkestale pildi. Silmad on sarnased, ent aju nende taga on erinev peaaegu igast aspektist. Kui tahame mõista teisi mõistusi, on peajalgsete mõistus neist kõigist kõige teisem.

Filosoofia on kutsumustest üks kõige vähem kehalisi. See on, või võib olla, täiesti mentaalset laadi elu. See ei kasuta mingit hooldust vajavat varustust, vaatluskohti ega välijaamu. Sellest pole midagi – sama kehtib matemaatika ja luule kohta. Ent selle projekti kehaline pool on olnud tähtis. Minu teed ristusid peajalgsetega juhuslikult, kui veetsin vees aega. Ma hakkasin neid jälgima ja lõpuks hakkasin mõtisklema nende elu üle. Seda projekti on suuresti mõjutanud nende füüsiline kohalolu ja ettearvamatus. Samuti on seda mõjutanud igasugused vee all viibimise praktilised seigad – varustuse, gaaside ja veerõhu esitatavad nõudmised, gravitatsiooni vähenemine rohekassinises valguses. Jõupingutused, mida inimene peab nende asjadega hakkama saamiseks tegema, peegeldavad erinevusi maismaa- ja vee-elu vahel, ja meri on mõistuse päriskodu, või vähemalt selle esimeste õrnade vormide oma.

Raamatu algusesse panin 19. sajandi lõpu filosoofi ja psühholoogi William Jamesi epigraafi. James tahtis aru saada, kuidas teadvus universumisse tuli. Temal oli probleemile evolutsiooniline lähenemine laias tähenduses, mis ei hõlmanud mitte ainult bioloogilist, vaid kosmose kui terviku evolutsiooni. Ta leidis, et me vajame teooriat, mis põhineb järjepidevustel ja mõistetavatel üleminekutel, mitte ootamatutel sisenemistel ja hüpetel.

Nagu James, nii tahan minagi mõista mõistuse ja mateeria vahelist suhet ja ma oletan, et selleks peab rääkima järkjärgulise arengu lugu. Siinkohal võib keegi öelda, et me juba teame selle loo üldjooni: ajud arenevad, lisandub rohkem neuroneid, osa loomi muutub targemaks kui teised ja ongi kõik. Nii öeldes keeldutakse aga tegelemast kõige mõistatuslikumate küsimustega. Millised olid kõige varasemad ja lihtsamad loomad, kellel oli mingisugune subjektiivne kogemus? Näiteks millised loomad tundsid esimesena vigastust, tundsid seda valuna?

Kas olla üks suureajulistest peajalgsetest tundub millegina või on nad lihtsalt biomehaanilised masinad, mille sisemuses valitseb pelk pimedus?

Maailmal on kaks külge, mis peavad kuidagi kokku sobituma, aga need ei

paista kokku sobituvat viisil, mida meie veel mõistaksime. Üks on aistingute ja teiste mentaalsete protsesside olemasolu, mida keegi tunneb; teine bioloogia-, keemia- ja füüsikamaailm.

Neid probleeme selles raamatus täielikult ei lahendata, kuid neis on võimalik edasi minna, kaardistades meelte, kehade ja käitumise evolutsiooni. Kusagil selle protsessi sees on mõistuse evolutsioon. Nii et see on filosoofiaraamat, samuti raamat loomade ja evolutsiooni kohta. See, et tegu on filosoofiaraamatuga, ei paiguta seda mingisse müstilisse ja ligipääsmatusse valdkonda. Filosoofia harrastamine on suuresti asjade kokku panemine, katse anda väga suurte puslede tükkidele mingit loogilist järjestust. Hea filosoofia on oportunistlik – see kasutab ükskõik millist infot ja ükskõik millist tööriista, mis parajasti kasulik tundub. Ma loodan, et raamatu edenedes riivab see lugu filosoofiat nii möödaminnes, et lugeja ei pane tähelegi.

Raamatu eesmärk on käsitleda mõistust ja selle evolutsiooni ning teha seda laiuti ja süvitsi. Laius hõlmab erinevate loomade kaasamist. Sügavus on ajasügavus, kuna raamat hõlmab pikki ajaperioode ja edukaid valitsusaegu elu ajaloo jooksul.

Antropoloog Roland Dixon omistas havailastele evolutsiooniloo, mida kasutasin oma teises epigraafis: „Kõigepealt tekkisid madalad zoofüüdid ja korallid, neile järgnesid ussilaadsed ja koorikloomad, igaüks määratud välja tõrjuma ja hävitama oma eelkäijaid ...“ Edukate vallutuste lugu, mida Dixon kirjeldab, ei kujuta tegelikku ajalugu ja kaheksajalg ei ole „kunagise maailma ainus ellujääja“. Aga kaheksajalal on mõistuse ajalooga eriline suhe. Ta ei ole mitte ellujääja, vaid teine väljendus selle kohta, mis oli olemas enne. Kaheksajalg ei ole Ishmael „Moby Dickist“, kes pääses ainsana põgenema, et rääkida oma lugu, vaid kauge sugulane, kes on pärit teisest liinist ja kellel on seetõttu rääkida teistsugune lugu.

Teised mõistused

Kaheksajalg, meri ja teadvuse

sügav päritolu

Kuigi maakera targimateks olenditeks peetakse imetajaid ja linde, on kõrgem teadvus võrsunud ka ühel elupuu kaugemal oksaharul – peajalgseil, kelle hulka kuuluvad kalmaarid, seepiad ja ennekõike kaheksajalad. Vangistuses kaheksajalg suudab ära tunda kindlaid inimesi, käia toiduotsingul, kustutada veejoaga elektripirni, sulgeda vajadusel äravoolutoru ja plehku pista. Kuidas on võimalik, et selliste annetega olend arenes meist nii kauget evolutsiooniharu pidi?

Mida see tähendab, et mõistus sündis mitte üks, vaid vähemalt kaks korda?

Väljapaistev teadusfilosoof ja osav sukelduja

Peter Godfrey-Smith jutustab uue üllatava loo teadvuse tekkest. Autor rõhutab, et see toimub põhiliselt ookeanis, kus elu esmalt sündis.

Tuginedes uusimatele teadusuuringutele ja oma sukeldumisseiklustele, uurib Godfrey-Smith peajalgsete saladusi. Kuidas kaheksajalg – üksildane, vähese seltsieluga olend – nii targaks sai?

Mis tunne on omada kaheksat kombitsat, mis on nii neuroneid täis, et need praktiliselt mõtlevad ise? Mis juhtub, kui kaheksajalad hülgavad eraku eluviisi ja kokku kogunevad?

Uurides elu päritolu ja võrreldes inimesi meie

tähelepanuväärseimate sugulastega, heidab

Godfrey-Smith kaheksajala mõistusele – ja