Laanemere turvakontroll

KAJA KUNNAS MARJO NÄKKI

LÄÄNEMERE TURVAKONTROLL

Kui sõjaoht tagasi tuli

Sissejuhatus

Venemaa tungis Ukrainale kallale 24. veebruari varahommikul 2022. Sõda oli Ukrainas käinud juba 2014. aasta kevadest, mil Venemaa hõivas Krimmi poolsaare ja algasid lahingud Ida-Ukrainas.

Venemaa tegevus suurendas pingeid seda ümbritsevatel aladel, kuid ka selle naaberriikide vahel.

Tallinnas elades olime tihti istunud kohvikus ja arutanud, kuidas Venemaa agressiivne tegevus 2008. aastal Gruusias ja 2014. aastal Ukrainas kajastus mõnikord halvasti Eesti ja Soome suhetes.

Kuidas mõjutab Venemaa tegevus teiste Läänemere maade suhteid? Igal riigil on oma ajalugu ja suhtumisviis Venemaasse, USAsse ja NATOsse, mis tekitab pingeid ka lähedastes naabrussuhetes. Iga riik hindab olukorda oma vaatenurgast.

Ehkki Läänemeri ühendab Soomet kaheksa teise sisemere rannikuriigiga, teame lõpuks väga vähe teiste valikutest ja neid mõjutavatest rahvuslikest lugudest ning ajaloolistest kogemustest. Oleks põhjust teha uurimisretk ümber Läänemere. Tekkis raamatu „Läänemere turvakontroll“ idee.

Tahtsime eeskätt kohtuda inimestega, tutvuda huvitavate objektidega erisuguste konfliktide keskpunktis ning küsida, kuulata ja üles tähendada, mida Läänemere maade elanikud mõtlevad muutunud julgeolekuolukorrast. Raamatu idee sündis juba ammu enne Venemaa suurrünnakut Ukraina vastu 2022. aasta veebruaris. Kallaletung muutis raamatu endisest vajalikumaks, sest pinged suurenesid ja inimesed mured kasvasid ka Läänemere piirkonnas. Meie eesmärk oli kirjutada raamat, mis aitaks mõista julgeolekupoliitika uut ajajärku.

Jagasime Läänemere maad omavahel: Kaja Kunnas läks ringreisile Eestist lõunasse, teistesse Baltimaadesse ning läbi Poola Saksamaale. Seal võttis Marjo Näkki teatepulga üle ning jätkas sõitu Taanist Rootsi ja sealt Soome. Lõpuks kohtus ta venelastega, kes olid eri põhjustel Soome sattunud.

Kui Kaja Kunnas külastas Lätis Nõukogude okupatsiooni aegset tuumaraketibaasi, oli jutt tuumaohust juba naasnud Läänemere kallastele. Vanad tuumarelvi piiravad lepingud olid kadumas. Venemaa president Vladimir Putin vürtsitas oma aastakõnet uute superrakettidega ja Vene relvajõud matkisid Lääne sõjaväeringkonna õppustel tuumalööke.

Marjo Näkki materjali kogumise reis Peterburis 2020. aasta märtsis sai kiirelt lõpu, kui koroonaviirus levis Läänemere kallastel. Pandeemia peatas kuudeks maailma ja ühtaegu ka raamatu projekti.

„Läänemere turvakontroll“ sündis ajal, mil ajaloolised sündmused kuhjusid. Koroonaviirus oli just normaliseerumas üheks hingamisteede nakkuseks teiste hulgas, kui Euroopas ühtäkki möllas täiemahuline sõda pärast seda, kui Venemaa alustas suurrünnakut Ukraina vastu. Soome ja Rootsi esitasid õige pea NATOga liitumise taotluse.

Tallinna vanalinnas jalutades mõtlesime, mis on see, mis ühendab Läänemere maid.

Külma sõja tõttu peeti Läänemerd pigem eraldavaks kui ühendavaks teguriks. Kui Nõukogude Liit langetas raudse eesriide Soome lahe lainetele, oli tegelikkuses tegemist poole sajandi pikkuse erandiga. Läänemeri on ühendanud selle rannikuriike läbi aegade. Hansa Liit sidus praeguste rannikuriikide linnad võrgustikuks, mis valitses Läänemere piirkonda 13. sajandist 16. sajandini. Rahvusriike veel ei olnud, kuid meri ühendas piirkonna elanikke. Hansa Liitu on harjutud pidama kaubandusvõrgustikuks, kuid see oli ka varajane kaitseliit, mis kaitses oma laevu piraatide eest.

Kui Soome ja Rootsi pürgisid NATO liikmeks, hakati rääkima Põhjala kindlusest ja tugevnes mõte Läänemere tähendusest ja piirkonna ühtsusest. Samuti täpsustus pilt ühisest vaenlasest. Läänemere piirkonna ainus oht oli Venemaa.

Leidsime innustust ajaloost ja keskajast. Meid inspireeris Tallinna kaupmees Gertrud van Grest, oma aja kohta erakordne naine, kes ajas ülemereäri. 500 aastat tagasi oli tal oma äripartnerite ja suguvõsa kaudu Läänemere piirkonnas lai võrgustik. Tema isa, raehärra Johan van Grest oli

Tallinna kolinud ilmselt Saksamaalt. Gertrudi esimene abikaasa, laevnik

Hans Suurpää oli Turust, just nagu ka tähtis äripartner, ülemdiakon Paulus

Scheel. Gertrud van Gresti maja kõrgub endiselt toredana Tallinna vanalinnas aadressil Pikk 69. Praegu on selle alumisel korrusel itaalia restoran, kus arutasime ühendavaid sarnasusi meie ja Gertrudi aja vahel.

Gertrud elas ajastute pöördepunktis. Katoliku kirikut raputas reformatsioon ja dominiiklaste kloostris, mille koridorist päästeti tema perealtarile kuulunud kunstiteos, põletati pilte. Taani, Rootsi ja Norra moodustatud

Kalmari unioon krigises ühenduskohtadest ja lagunes. Idast tõusis Moskva, mille rünnakuid kardeti Eesti ja Läti aladel, toonasel Liivimaal. Maalt voolas linna põgenikke. Gertrud van Grest ei jõudnud näha Moskva vägede 1558. aasta suurt sissetungi Liivimaale, mis tähendas surmahoopi Hansa Liidule. Meie ajal on taas ohuks Moskva valitseja.

Uurisime Venemaa Ukraina pihta suunatud agressiooni mõjutusi ka oma 2016. aastal ilmunud esimeses ühisteoses „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad“ (eesti keeles 2017, tlk Tiina Maripuu). Raamat tegeles küsimusega, mis juhtus Soome ja Eesti suhetes pärast seda, kui Venemaa oli illegaalselt hõivanud Krimmi ja algas sõda Ida-Ukrainas.

„Läänemere

kohtame kõigi üheksa Läänemere maa elanikke. Kohtumistega joonistub pilt iga riigi kesksetest ajaloosündmustest ja neile omastest tavadest reageerida pingestunud julgeolekuolukorrale.

Kaja Kunnas alustab ringkäiku küberkaitse teerajajaks kujunenud Eestist ja kohtub noore naisega, kes hakkas häkkeriks pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale.

Lätis külastab ta pensionärist Vene ohvitseri juhatusel endist tuumaraketibaasi ning vastuolulist, Venemaa kallaletungi sümboliks muutunud Nõukogude monumenti.

Sealt läheb Kunnas edasi Leetu ja kohtub piirivalvuriga, kes sattus tõrjuma Valgevene hübriidrünnakut ja võttis kinni kümneid illegaalseid piiriületajaid.

Poolas tutvub ta riskantse Suwałki koridoriga ja külastab sõjaväebaasi, millel on juba aastapikkune USA sõdurite võõrustamise kogemus.

Järgmisena reisib Kunnas Saksamaale ja kohtub Hamburgi sadamas millenniaalist uurijaga, kes loodab, et Poola ja Saksamaa võiksid julgeolekupoliitika uuel ajajärgul võtta Läänemere kaitsmisel ühise juhtrolli.

turvakontrollis“

Marjo Näkki jätkab ringkäiku Taanile kuuluval Bornholmi saarel, mis

jõudis rahvusvahelise poliitika lavale 2022. aasta septembris. Ta kohtub

Bornholmi saarevanemaga, kes kisti keset julgeolekupoliitilist kriisi, kui

Nord Streami gaasijuhtmed Läänemere põhjas saare lähedal õhku lasti.

Bornholmilt läheb Näkki edasi teisele tähelepanuväärsele saarele, Rootsi Gotlandile, mille kontrollimine pidavat tähendama kontrolli terve Läänemere üle. Gotlandi rügemendi vastne komandör räägib, kuidas

Rootsi panustab kaitsesse rohkem, kui on seda teinud aastakümnete jooksul, kuid niisama palju on veel tasa teha.

Soomes arutleb Näkki energia kasutamise üle sõjalise vahendina. Ta kohtub Turus professoriga, kes hoiatas vastastikuse sõltuvuse eest juba aastaid tagasi. Näkki käib ka piirialal Soome lahe idapoolseimal saarel Huovaris, mille idülli varjutab Venemaa tegevus.

Ringkäigu lõpuks kohtub ta venelastega, kes räägivad, kuidas sõda on nende elu mõjutanud. Lood pole nii mustvalged, kui võiks vahest ette kujutada.

Aitäh, et olete selle raamatu kätte võtnud. Tere tulemast tegema Läänemere turvakontrolli!

Kaja Kunnas ja Marjo Näkki

Tallinnas ja Helsingis jaanuaris 2023

Eestikeelse väljaande täienduseks

Neil aegadel tehakse ajalugu iga päev. Pärast raamatu kirjutamist on Soomest saanud sõjalise ühenduse NATO täisliige, Rootsi liikmesus ootab 2023. aasta suvel viimast lihvi. Muutused Soome ja Eesti suhetes on märkimisväärsed. Nüüd on viimanegi pidur kahe riigi vahelt kadunud. Liitlassuhe on täielik. Eesti võis tervitada Soome NATOsse astumist ja ratifitseeris Soome liikmesuse kärmelt esimeste riikide seas. Kui ka Rootsist saab NATO liige, on sõjalises alliansis kõik Läänemere maad, välja arvatud Venemaa. Arusaam, kust on pärit sõjaline oht, on kõigil ühine. Läänemerest on jälle saanud ühendav, mitte eraldav tegur.

Eesti Küberkaitse teerajaja

Märtsikuu

õhtu hakkas hämarduma, kui Lisette saabus ühte Tallinna uude keskklassi elukvartalisse. Ta üritas välja näha võimalikult tavaline oma teksades ja tumedas jakis. Telefoni oli ta välja lülitanud. Ta läks kohtuma inimestega, keda ei tundnud.

Ukse avas näomaskiga mees. Ta tervitas, vaatas Lisette kotti ja suunas tolle lihtsalt töötuppa laua äärde. Lisettele torkas silma kaks vanaaegset nuppudega mobiiltelefoni. Toas polnud üldse näha isiklikke esemeid. Paistis, et mees ei elanud seal. Laual oli arvuti, kus oli Linuxi operatsioonisüsteem. See oli Lisette jaoks.

Mees andis lühikesed tegutsemisjuhised. Lisettele avaldas muljet, kui süstemaatiline ja täpselt ajagraafikus oli instrueerimine. Oli ilmne, et operatsioonist võttis osa laiem võrgustik, mis pidi ühel ajal tegutsema. Mees paistis kuuluvat tuumikrühma. Ta käitus vaoshoitult ega öelnud midagi ülemäärast või ülesande seisukohast tarbetut. Arvuti oli ühendatud VPNi kaudu võrku nii, et selle Eesti asukohta ei saaks tuvastada. Arvutist luges Lisette juurde juhiseid selle kohta, missuguseid programme ja käsklusi tasuks kasutada ja missuguseid alternatiive eelistada.

Lisettel polnud täpset pilti sellest, mis juhtub operatsiooni tagajärjel. Oli selge, et sihtmärgid olid Venemaal.

„Minu roll oli olla konveieritöötaja, kes koormab võrku üle ja aitab niiviisi avada sissepääsu serveritesse,“ võtab Lisette kokku kuid hiljem.

Serverid olid seotud telekommunikatsiooni ja Vene propagandasaitidega. Käskluste kirjutamist pidas Lisette endasugusele IT-ala inimesele

suhteliselt lihtsaks. See-eest oma suutlikkust jälgi peita ta sajaprotsendiliselt ei usaldanud. Seetõttu tegutses ta võõra inimese vahenditega turvatud võrgukeskkonnas.

„On lihtne teha DDoS- ehk teenusetõkestusrünnet, murda sisse, varastada andmeid, koormata server üle. Kuid kui jälgi ei oska peita, koputab paari tunni pärast keegi uksele.“

Kõige tähtsam oli, et ükski juhtlõng ei viinud Lisette ega tema lähedasteni.

Ühendus võõra häkkeriga oli tekkinud sotsiaalmeedias Redditi saidil arvutitehnoloogia foorumis, kus sõnumeid Venemaa sõjast ja häkkimisest vahetati inglise keeles. Üldiselt rahuldus Lisette vestluse jälgimisega kõrvalt, kuid sedakorda oli ta kaotanud enesevalitsuse. Ta oli vägisõnadega sõimanud neid, kes kiitlevad oma häkkimisoskusega ega tee midagi agressori vastu. See, kes on passiivne ega tee midagi, on samamoodi süüdlane nagu agressorid. Eriti siis, kui oskaks midagi teha, aga siiski ei tegutse.

Kogu vestlus peeti inglise keeles ja osavõtjate asukoht või emakeel polnud näha.

Hiljem oli Lisette käinud oma sõnumit eemaldamas ja märganud, et sellele oli tulnud vastus uuelt osavõtjalt. Nad olid jätkanud vestlust privaatselt mitmel eri sotsiaalmeedia platvormil. Lõpuks oli tundmatu esitanud Lisettet ehmatanud küsimuse: „Kas sa oled Eestis?“

Tundmatu oli ka leidnud Lisette peidetud e-posti aadressi, millega too oli registreerinud end anonüümselt sotsiaalmeedia platvormile. Lisette e-posti oli tulnud sõnum eriliselt mail.mail-lõpuga aadressilt. Mitme detaili põhjal võis järeldada, et häkker tundis asja ja tal oli tõsi taga. Kui ta oli ääriveeri teinud ettepaneku osaleda operatsioonis Vene propagandakanalite vastu, polnud Lisette kõhelnud.

Väliselt sulanduks Lisette Eestis või Soomes kuhu tahes. Ta on noor, IT-alal töötav eesti naine. Suurt midagi rohkemat tema kohta ei tohi öelda, isegi mitte õiget eesnime. Häkkimine on ebaseaduslik ja vastas on suur riik. Häkker ja tema lähedased võivad sattuda mitmesuguste vastulöökide objektiks.

Lisette iidol on Lisbeth Salander, professionaalne häkker rootslase Stieg Larssoni menukrimkast „Lohetätoveeringuga tüdruk“. Oma häkkerioskuste abil lahendab Lisbeth misogüünsete mõrvade seeria, mida politsei pole suutnud välja selgitada. Romaan inspireeris Lisettet kooliajal valima

arvutitehnoloogia. Ehkki Lisbeth rikub seadust, pürgib ta alati hea, eetilise eesmärgi poole, kuulates enda südametunnistust.

Häkkimisest sai Lisette eelmaigu suhu koolis, kui üks tuttav oli andnud nõu, kuidas hindeid ja puudumisi võib muuta Soome Wilmale vastavas Eesti e-kooli süsteemis. Pärast vanemate kinnitust võis andmed õpetaja jaoks endisele kujule taastada. Sellelt polnud teda kunagi tabatud.

„Lisbeth on geenius. Mina olen keskpärane, kuid tahan aidata ja mul on oma eesmärk,“ ütles Lisette.

Lisette oli alati üritanud olla realist. Ta oli tundnud end hästi interneti hallidel aladel, kaevanud infot süvaveebist ehk deep web’ist, kuid kurjategijate soositud tumeveebi, dark web’i ei läinud ta kunagi. Sinna ei satugi juhuslikult, sest see eeldab teatud operatsioonisüsteemi kasutamist.

„Olen alati nuhkinud ja vaadanud, üritanud asjadega kursis olla, kuid olnud passiivne. Kui ei oska, ei tasu sekkuda. Sel korral oli mul tunne, et võiksin midagi teha.“

Eestis on mõni tööandja hoiatanud oma alluvaid osalemast Venemaavastastes küberrünnakutes, sest tagajärjed võiksid olla ettearvamatud. Soomeski hoiatas politsei inimesi osa võtmast mis tahes seadust rikkuvas võrgutegevuses.

Lisette kirjutas esimese käskluse täpselt määratud hetkel. Seejärel jäi ta ootama reaktsiooni, et võiks sellele vastata ja kirjutada järgmise rea.

„Ootamist oli palju.“

Lisette tegi muu hulgas jõuründeid ehk brute force-ründeid. See tähendab näiteks salasõnade õngitsemist, pommitades teatud sihtmärke eri paroolidega, mida süsteem saadab tuhandete kaupa. See põhjustab võrgus nii palju häireid, et ründajatel on lihtsam turvaaugust serveritesse tungida. Seejärel võib sihtmärki saata oma sõnumi.

Vahepeal pani Lisette jalga dressipüksid, pesi hambad ja käis isegi jalutamas. Koostööpartner tõi süüa ja küsis, kas Lisette ka tahab. Mees rääkis vaid siis, kui see oli hädavajalik. Kord, kui Lisette oli arvuti taha magama jäämas, koputas mees lauale. Lisette luges raamatut, tal hakkas igav, mängis stressipalliga. Miski polnud nii nagu filmides, kus häkkerid tipivad käsklusridasid kiires rütmis.

„Ses mõttes olin nagu Lisbeth Salander. Temagi istus peamiselt dressides arvuti taga.“

Läänemere turvakontroll

Kui Venemaa 2022. aasta veebruaris Ukrainat ründas, muutus julgeolekuolukord kogu

Läänemere piirkonnas: Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal, Taanis, Rootsis ja Soomes. Kuidas mõjutavad iga riigi ajaloos ja naabrussuhetes peituvad põhjendused seda, kuidas uuele ohule reageeritakse? Millised jäljed toovad Hansaliidust NATOsse?

Raamat viib lugeja ringreisile ümber Läänemere, käsitledes muu hulgas hübriidoperatsioone, energiakriisi, küberrünnakuid ja relvastumist.

Rannikuriikide elanikud häkkeritest sõduriteni ja poliitikutest teadlasteni aitavad mõista julgeolekupoliitika uue ajastu olemust.