Pimedusega löödud
Berliin, Bundestag, 14. veebruar 2022. Ma istun väliskomisjoni liikmetega juba kaks tundi vastamisi. Mind kutsuti koos veel viie asjatundjaga hindama strateegilist kompassi, mille Euroopa Liit kavatseb paari nädala pärast vastu võtta. EL soovib sellega seada kaitsepoliitilised prioriteedid ja kirjeldada, kuidas oma viletsavõitu sõjalist võimet tulevikus tugevdada.
Ma püüan kannatlikkust üles näidata. Kolm eksperti räägivad strateegiadokumenti ilusaks, üks ei ole seda enda sõnul üldse läbi lugenud, kuid avaldab kõigest hoolimata asja kohta arvamust. Kõigi viie põhiseisukoht kõlab, et ollakse õigel teel.
Ma olen jahmunud. Venemaa rivistab juba nädalaid oma võimsat sõjaväge ähvardavalt Ukraina piirile, aga mitte ükski kohalviibija ei võta seda jutuks. Kui spiiker lõpuks mind ette kutsub, suudan ma näomaski all veel vaevu hingata. Kuid see on pigem nördimus kui õhupuudus, mis omale teed rajab.
„Te olete strateegilisest tegelikkusest irdunud,“ kärgin ma saadikutega. „Euroopas tuleb sõda. Venemaa valmistub Ukraina vastu tõeliseks vallutussõjaks. Suuruselt teise riigi vastu keset Euroopat. Tuumamõõde kaasa arvatud. Kuidas Saksamaa kavatseb sellele reageerida? Milline on teie plaan?“
Minu küsimused jäävad õhku rippuma. Keegi ei vasta. Ma lasen edasi:
„Venemaa sepitsetav sõda Euroopas tähendab, et praegune Euroopa julgeolekuarhitektuur on lõplikult audis. Sõjal on kõigi jaoks valusad tagajärjed. Teised riigid jälgivad meie hoiakut Venemaa suhtes tähelepanelikult.
Ennekõike Hiina. Mis te arvate, mida Putin ja Xi Jinping paar päeva tagasi arutasid, kui nad Pekingi olümpiamängude avapeo kõrvalt kohtusid?
Millistel nende sportlastel on võistlustel kõige paremad väljavaated? Need kaks tava- ja tuumaarsenaliga hambuni relvastatud mandririiki on mesti heitnud, et rahvusvahelist korda põhjapanevalt muuta. Seda nimetatakse strateegiliseks sünkroonsuseks.“
Samal ajal, kui ma põhjalikult selgitan, mis meid Euroopas Venemaa vallutussõja tagajärjel ähvardab ja et EL-i dokument ei paku sellele sama hästi kui mingeid lahendusi, vaatan ma saadikutele silma. Paistab, et olen osa neist ärkvele raputanud. Teised seevastu on nutitelefoniga ametis või lehitsevad mingeid pabereid. Kaheksaminutilise lühiettekande lõpus ilmub mu iPhone’i ekraanile ühelt roheliste saadikult WhatsAppi sõnum: „Sa oled alati oivaliselt otsekohene, Stefanie.“
Ahsoo. Kas see ongi ainus reaktsioon? Ei, mulle esitatakse ka paar küsimust. Milliseks ma hindan Venemaa rünnaku tõenäosust? Kuidas on lood ukrainlaste kaitsevõimega? Kas ma teeksin tõesti ettepaneku katkestada töö dokumendiga, mida Saksamaa aitas ometigi nn lipulaevaprojektina koostada?
Ma kordan kangekaelselt oma väidet, et me viibime keset murrangulist strateegilist muutust. Isegi ilma Ukraina sõjata ei saaks enam Moskvaga status quo ante juurde naasta.
Kuid ma näen, et leian siin vähe vastukaja. Saadikud küsivad üksikute asjaolude kohta. Mitte keegi ei sea seda EL-i dokumenti põhimõttelise kahtluse alla. Keegi isegi ei vihja, kuidas me peaksime toimima, kui Venemaa Ukrainat ründab.
Lõpuks tänab spiiker mind „selgete sõnade“ eest ja lõpetab üle kolme tunni kestnud istungi. „Hästi tehtud!“ ütleb mu pinginaaber SPD-st. „Me peaksime selliseid asju sagedamini korraldama.“
Pärast Paul Löbe majast väljumist ja Unter den Lindeni tänava saginasse kadumist küsin endalt taas: miks jäävad poliitilised otsusetegijad nii meelsasti ja kauaks oma mugavustsooni? Miks nad ei taipa, et on peaaegu liiga hilja end enneolematuks ette valmistada? Keset Euroopat tuleb sõda.
Taevane arm! Ma hingan Vene Föderatsiooni suursaatkonnast möödudes sügavalt sisse – kui hea, et ma ei kanna enam NATO ametlikku suukorvi ja võin nüüd öelda, mida mõtlen. Kui mul oleks NATO töötõend kaelas olnud, poleks ma saanud saadikutega iialgi nii avameelne olla.
Terav pilk Stefanie Babst 10
Sõda Euroopas
„Meie vastane on osa kaduvast maailmast. Tegemist on trobikonna hullumeelsete natside-narkomaanidega, ühe segaduses ja hirmul kambaga, suure haukuva koerakarjaga Lääne puuris. See on laguneva Lääne impeeriumi ruigavate sigade ja kitsarinnaliste väikekodanlaste segadik, kel tilgub allakäigust sülge mööda lõuga alla. Neil pole veendumusi ega ideaale, ainult räpased harjumused ja iseenda seatud topeltstandardid, mis hävitavad iga normaalse inimese moraali. Nende vastu astudes on püha vägi meiega.“1
Dmitri Medvedev, 4. november 2022
„Nagu nende ajalugu on näidanud, ei saa Ukraina olla rahvusriik ja selle loomise katsed pidid loogiliselt võttes natsionaalsotsialismini viima. Ukrainlus, s.t Ukraina riik on venevastane kunstlik moodustis, millel puudub igasugune iseseisev kultuuriline kese. Ukraina rahvussotsialism kujutab maailmale ja Venemaale põhimõtteliselt suuremat ohtu kui Saksa natsism Adolf Hitleri valitsusajal.
Ukraina denatsifitseerimine kestab kauem kui ühe põlvkonna jagu, vähemalt 25 aastat. Ukrainas peab range denatsifitseerimise vaimus sündima ja üles kasvama uus generatsioon. Kõik relvad haaranud Ukraina natsid tuleb lahinguväljal maksimaalse karmusega hävitada. Ukraina relvajõudude ja nn enesekaitsevägede vahel ei tohi vahet teha. Kõik nad on Vene rahva genotsiidis Ukrainas võrdselt süüdi.
Aktiivseid Ukraina natse, olgu tegemist sõdurite või tsiviilisikutega, tuleb teistele hoiatuseks karistada. Eesmärk peab olema nende täielik hävitamine. Kõik Ukraina organisatsioonid, mis teevad natsidega mingil kujul koostööd või on nende käsilased, tuleb lõpetada ja ära keelata. Neid, keda ei hukata, kasutatakse sunnitöölistena Venemaa rahvavabariikide ülesehitamisel. Kõik ülejäänud allutatakse sihipärasele denatsifitseerimisprogrammile.“
(Väljavõte Venemaa ametliku pressiagentuuri RIA Novosti avaldatud „Denatsifitseerimise käsiraamatust“)2
23.–24. veebruar 2022. Vene tankiüksused, pikad militaarkonvoid sabas, tungivad kolmest ilmakaarest – põhjast, idast ja lõunast Ukrainasse. Riiklik piirivalveteenistus annab teada, et Vene väeüksused sisenesid viide piirkonda.
Terav pilk Stefanie Babst 11
Samal ajal tabavad Vene raketid veel 12 ala, sh pealinna Kiievit, mh arvukaid lennujaamu, haiglaid ning elumaju. Naaberriigist Valgevenest liiguvad Vene väed Tšornobõli tuumaelektrijaama suunas, mis jääb Kiievist vaid 150 km kaugusele. Levivad kuuldused, et Venemaa president Vladimir Putin on andnud vägedele käsu hõivata Kiiev ja kukutada Ukraina president Volodõmõr
Zelenskõi koos valitsusega. Samal ajal avastavad erinevad Ukraina pangad ja riigiasutused, et on langenud Venemaa massiliste küberrünnete ohvriks.
Sellal, kui sireenid Lvivis, Harkivis, Kiievis ja teistes linnades edasi üürgavad ning inimesed varjenditesse põgenevad, kuulutab president Zelenskõi välja sõjaseisukorra ja üldmobilisatsiooni. Tema kaitseminister Oleksii Reznikov kutsub kõiki võitlusvõimelisi ukrainlasi üles toetama Ukraina armeed ja territoriaalseid enesekaitseüksusi. Vaid veidi hiljem kehtestavad Ukraina parlamendi raada saadikud kogu riigis esialgu 30 päevaks eriolukorra. Zelenskõi pöördub videoläkituses Vene rahva poole: Ukraina ei tahtvat Venemaaga sõdida. Kuid nad kaitsevat end põhjendamatu rünnaku eest. „Kas te tahate sõda?“ küsib ta kaamerasse. „Vastus oleneb täielikult teist, Venemaa Föderatsiooni kodanikud.“
Kolm päeva hiljem annab president Putin näiliselt 144 miljoni kaasmaalase nimel sellele küsimusele vastuse. Ta käsib töötavate kaamerate ees oma kaitseministril Sergei Šoigul ja kindralstaabi ülemal Valeri Gerassimovil riigi heidutusrelvad kõrgendatud valmisolekusse seada. Kusjuures silmas ei peeta ainult Vene tuumajõude, vaid ka ülehelikiirusega relvasüsteeme, tänapäevaseid tiibrakette ja tavalõhkepeadega ballistilisi rakette. Kogu Venemaa nüüdisaegse ja surmatoova relvaarsenali lahinguvalmidust tõstetakse kahe eskalatsiooniastme võrra. Tema otsuse põhjus olevat ilmne, seletas Putin mõlemale üllatunud näoga kindralile: Lääs olevat teinud Venemaa suunas „agressiivseid avaldusi“.3
Vaid mõni tund enne Vene vägede Ukrainasse sisenemist teatas Putin, et „sõjaline erioperatsioon“ toimub isehakanud Donetski ja Luhanski rahvavabariikide juhtide palvel. Venemaa valitsusinstitutsioonid olid mõlemat Ukrainale kuuluvat reetlikku ala päev varem ametlikult tunnustanud. Selleks et takistada neis piirkondades „venekeelse elanikkonna genotsiidi“, tulevat kogu Ukraina tingimata „demilitariseerida“ ja „denatsifitseerida“. Neid, kes väljastpoolt Vene erioperatsiooni sekkuvad, ähvardas ta „tagajärgedega, mida nad ei ole oma ajaloos varem näinud“. Putin kutsus Ukraina relvajõude relvi maha panema ja end üles andma. Veelgi parem, kui Ukraina
Terav pilk Stefanie Babst 12
armee alustaks mässu Kiievi valitsuse vastu, kes olevat „narkomaanide ja neonatside bande“, ja haaraks riigis võimu.
Putini sõjalise rünnaku põhjendus on ühtviisi kummaline ja kujuteldamatu – esimest absurdsuses ning teist tagajärgedelt. Mis küll pidi neil vapustavatel tundidel Ukraina juhtkonna peades toimuma? Mida pidid tundma 42 miljonit ukrainlast, kes seisid silmitsi ohuga oma elule? Me võime seda vaid aimata. Ja ühtlasi imetleda. Sest sealsed elanikud võtsid vastu väga vapra ja raskete tagajärgedega otsuse hakata Venemaa rünnakule
kõigest jõust vastu. Ukraina ühiskond näitas igal moel ja tasandil valmidust end kaitsta, vajaduse korral kuni kibeda lõpuni välja: alates presidendist, kes keeldus valitsuse asukohast lahkumast; arvukatest inimestest, kes end kohe Ukraina kaitseks kirja panid, kuni üksikute Ukraina kodanikeni, kes astusid edasiveerevatele Vene tankidele rusikate ja ostukottidega vastu. Üks riik ründab ootamatult oma naabrit. Tungib tollele pommide, rakettide, küberrelvade ja tankidega kallale. Hävitab haiglaid ja elumaju. Haavab ja tapab tsiviilisikuid. Lubab oma sõduritel naisi, neide ja lapsi vägistada. Lubab maha lasta perekondi, kes püüavad isikliku autoga koleduste eest põgeneda. Sandistab kõige julmemal moel Ukraina sõdureid. Asustab tuhandeid inimesi vastu nende tahtmist ümber ja veab neid kodust sadade kilomeetrite kaugusele filtratsioonilaagritesse. Sunnib miljoneid inimesi põgenema.
Veel 18 kuud hiljemgi näitavad ukrainlased üles otsatut vaprust. Kas see on meeleheitest tingitud vaprus? Moskva terrori vastu tekkinud sügavast vihast kantud vaprus? Või ühe rahva ühine vaprus? Milles see vaprus ka ei seisneks, ilmutab see end igal sõjapäeval uuesti. Ukraina rahvas ei anna Vene agressoritele alla. Valgus võidab pimeduse, ütleb president Zelenskõi ja kutsub kaasmaalasi üles eluga edasi minema. Kuidagimoodi. Koos. Rakettide, pommide ja droonide hävitatud linnades ning külades ilma kütte, elektri ja veeta; tahtlikult põhjustatud üleujutuse tagajärjel laastatud
Dnepri delta aladel. Ta ise näitab ette, milline võib vaprus välja näha.
Vaprusega relvastatult suutsid Ukraina relvajõud Venemaa pealetungi oma linnadele paljudel aladel edukalt peatada. Putinil algselt kavas olnud
välksõda nurjus: Moskva erijõududel ei õnnestunud president Zelenskõid ega tema valitsuse liikmeid tappa ja Ukraina relvajõud pole alla andnud.
Hoopis vastupidi. Ukraina suutis idas ja lõunas tähtsaid alasid tagasi vallutada ning Vene sissetungijaid lahingutes valusalt lüüa. Ent vaatamata
Terav pilk Stefanie Babst 13
sobivale operatiivtaktikale ei ole neil siiani õnnestunud vaenlasele otsustavat lööki anda, rääkimata Vene vägede väljaajamisest kõigilt hõivatud aladelt. Selle asemel jätkab Moskva kõigutamatult oma jõhkrat hävitusretke. Võitlus iga sentimeetri Ukraina pinna eest käib edasi.
Vaprus
Kas me suudame ilmutada sama suurt vaprust nagu ukrainlased? Kas me üldse tahame?
Eelmisest aastast saadik pole möödunud ühtki päeva, mil ma neile ei mõtleks. Ukraina naistele ja meestele. Ma ärkan hommikuti ja uinun õhtuti, sõjamõtted peas. Ma vahetan sõprade ning ameti- ja töökaaslastega mitu tundi päevas Ukraina päevasündmuste üle mõtteid. Ma reisin seejuures risti ja põiki läbi Euroopa ning teisele poole Atlandi ookeani. Vahetevahel peatun Lähis-Idas ja Aasias, tihtipeale ka Kiievis. Minuga sarnaselt muretsevad ka teised inimesed Venemaa Ukraina-vastase hävitussõja pärast. Vahet pidamata. Milline on parajasti rindeseis? Kas meie oletused Moskva järgmiste sammude kohta peavad paika? Millistes valdkondades tuleb Ukraina toetamist veelgi hoogustada? Kellena nad parajasti ka ei töötaks – diplomaatide, sõjaväelaste, ajakirjanike või abiorganisatioonide esindajatena, kõik püüavad Ukrainale toeks olla.
Nüüdseks on möödunud palju kuid, mille jooksul Venemaa pole kõhelnud sõda Ukraina vastu aina enam eskaleerimast. Kuivad faktid ja arvud suudavad sõja seni tekitatud kahju üksnes piiratult edasi anda. Alates eelmise aasta veebruarist on Vene armee tulistanud Ukraina pihta üle 25 000 tiibraketi, muid ballistilisi rakette, tuhandeid droone, aga ka kassettlahingumoona ja süütepomme. Suurtükitulest rääkimata. Üle kuue miljoni ukrainlase on praeguseks põgenenud teistesse Euroopa riikidesse ja veel kuus miljonit väljapoole Euroopa Liitu. Kolm miljonit inimest püüab oma linnas või külas toimuva lahingutegevuse eest pääsemiseks mõnes muus piirkonnas sisepagulasena vee peal püsida. Lääne abiorganisatsioonide hinnangul vajab Ukrainas humanitaarabi 17,7 miljonit inimest. Venemaa rünnakud on laostanud Ukraina majanduse suuri ja tähtsaid harusid. Elutähtis taristu nagu energia- ja veevõrgud, tootmisrajatised ning põllumajandusettevõtted on maatasa tehtud; paljud tänavad, maanteed, sillad ja raudteed hävitatud. Sõda on teinud keskkonnale tohutult kahju, iseäranis pärast seda, kui Venemaa lasi Lõuna-Ukrainas Kahhovka paistammi õhku
Terav pilk Stefanie Babst 14
ja vallandas sellega määratu üleujutuse. Raskemetallide, õlide, prahi ja hoonedetailidega segatud veemass ei tapnud mitte ainult inimesi ning loomi, vaid saastas ka Dnepri delta viljakad maad ja looduskaitsealad. 35% elanikkonnast on töötu, sh seetõttu, et ulatuslik energiapuudus muudab paljudes tööstusettevõtetes tootmistegevuse võimatuks. Maailmapank kardab, et 2023. aasta lõpuks langeb üle poole ukrainlastest allapoole vaesuspiiri. Kuid materiaalsest hävingust veel hirmsamad on inimohvrid. Vene pommi-, raketi- ja suurtükirahe all on hukkunud tuhandeid Ukraina tsiviilelanikke. Vene okupantide kätte langenud Butša, Irpini, Hersoni, Harkivi ja teiste Ukraina linnade ühishauad annavad tunnistust süsteemsest ning kujuteldamatust vägivallast ukrainlaste vastu. Tuhandeid Ukraina lapsi on praeguseks Venemaale ümber asustatud, kus neid ähvardab sundadopteerimine. Miljonid Ukrainas elavad lapsed ja noored peavad iga päev sõda taluma ning kasvavad üles sügava traumaga. Hõivatud aladel on ukrainlased sunnitud brutaalse Vene okupatsiooni all vastu pidama. Seni on hinnanguliselt kaks miljonit ukrainlast nn denatsifitseerimise käigus Vene Föderatsiooni küüditatud. Nende saatus on teadmata.4 Kui suur on seni langenud ja haavata saanud Ukraina sõdurite arv tegelikult, võib vaid aimata. Ukraina pool jagab selle kohta napilt teavet. Aga arvestades, et hukkunud ja haavatud on kaugelt üle 260 000 Vene sõduri (seisuga august 2023), võib arvuliselt palju väiksema Ukraina relvajõu makstud verelõiv samuti väga suur olla.5 Nende seas on palju noori Ukraina naisi ja mehi – riik kaotab sõja tõttu üha rohkem helgeid päid. Ja sõda nõuab muudkui ohvreid juurde. Kulub aastaid, tõenäoliselt aastakümneid, enne kui kõik lahingualade pinnasesse sattunud miinid ja laskekehad jõutakse kahjutuks teha ning kindlasse kohta toimetada.
Eelnev jutt sisaldas pelgalt fakte. Need ei ütle kuigi palju selle kohta, mida tähendab Moskva meeletu hävitussõda iga üksiku ukrainlase jaoks.
Severodonetskis või Izjumis elavale Ukraina perele võib viimastel kuudel läbielatu tunduda nagu luupainaja, mis ei taha kuidagi lõppeda. Varem
kaunist ja vilkast Aasovi mere ääres asuvast sadamalinnast Mariupolist
pärit pensionäripaari peab sunniviisiline kinnipidamine Vene infiltratsioonilaagris ilma passi, raha ning telefonita küll meeleheitele ajama. Kas nad
pöörduvad veel kunagi koju tagasi? Ja kas Donbassi rindel endavanustele Ukraina sõduritele ridamisi kiiramputatsioone tegeva noore naisarsti kõrvus vaikivad veel kunagi patsientide karjed? Liiga palju Ukraina perekondi on nüüdseks pidanud kaotusi taga nutma. Nad on kaotanud mehi, naisi,
Terav pilk Stefanie Babst 15
isasid, emasid, vanavanemaid, lapsi ja sõpru. Ukraina kalmistud täituvad kiires tempos.
Segased tunded
Kui ma sõja alguspäevadele tagasi vaatan, siis mäletan veel hästi tundeid, mis enamikku meist valdasid. Umbusk. Hirm. Viha. Abitus. Taipamatus. Vaevalt leidus Saksamaal inimest, keda Ukraina pildid ja uudised poleks ehmatanud. Esimese rünnakupäeva varahommikul helistas ajakirjanik mulle koju. Õigupoolest tahtis ta kutsuda mind Berliini ühte jutusaatesse. Kuid meie vestlus kaldus kiiresti teisele teemale. Tal olevat kaks väikest last. Neli ja kuus aastat vanad. Nemad naisega olevat täiesti šokis. Mis minu arvates nüüd edasi saab? Kas Venemaa ründaks ka Berliini? Kas nad peaksid kohvrid pakkima ja lastega ära sõitma? Kui jah, siis kuhu? Ilmselt ei keerelnud sellised mõtted üksnes tema peas.
Aga tunnete virvarriga segunesid ka teistsugused reaktsioonid – ühtekuuluvustunne selle õuduse ohvritega ja valmisolek neid aidata. Paljudes linnades kogunesid inimesed spontaanselt, et Venemaa vallutussõja vastu meelt avaldada. Teised asusid Saksamaale saabunud ukrainlaste heaks praktiliselt tegutsema. Nad laadisid kaubikud abivahendeid täis ja alustasid pikka teekonda Poola-Ukraina piiri äärde. Või hoolitsesid raudteejaamades Ukraina naiste ja laste eest. Polnud just vähe neid Saksa peresid, kes võtsid Ukraina pagulasi enda juurde, või arste, kes asusid Ukraina haiglates tasuta tööle. Isegi minu eraldatud lemmikrannal Föhri saare Gotingi panga serval trotsis kord üks Ukraina lipp talvemaru.
Ma sattusin esimestel sõjapäevadel ja -nädalatel harva julgete arvamuste peale. See ei muutunud ka järgnenud kuudel, kui ma hakkasin läbi Saksamaa reisima ja sõjast ning selle tagajärgedest rääkima – üliõpilaste, parlamendisaadikute ning tanklaomanikega, riskifondi valitsejate ja IT-spetsialistidega, rändeekspertide, ajakirjanike ning mõne suurettevõtte tegevjuhtidega. Ma kõnelesin Münsteris Pauluse toomkirikus sadadele inimestele koos Saksamaa odavpoodide ja idufirmade asutajatega, kes olid end Ukrainas sisse seadnud.
Nii erinevad kui need inimesed ka polnud, kellega ma 2022. aastal kohtusin, olid nende küsimused väga sarnased. Kuidas sai midagi nii kohutavat juhtuda? Miks me seda ette ei näinud? Mis nüüd edasi saab? Mida meie siin, läänes, teha saaksime? Kuidas me peame Venemaa suhtes toimima?
Terav pilk Stefanie Babst 16
