IMPEERIUMI VÄLTIMATU LÕPP
Eessõna: ootused 2025. aastale
Kurjuse impeeriumi aeg on kiiresti otsa saamas ja lõpeb ajaloo mastaabis väga varsti. Venemaa demilitariseerimine edeneb senikujuteldamatu kiirusega. Need hiiglaslikud relva- ja laskemoonavarud, mida Moskva kogus paljude aastakümnete jooksul tal kavas olnud suure sõja jaoks läänega, on tänaseks sama hästi kui ammendatud. Venelased saadavad nüüd Ukraina rinnetel lahingusse 60 aastat tagasi valminud või veelgi vanemaid tanke ja suurtükke. Uusi relvi on napilt – Ukraina sõjavägi hävitab neid Venemaa majanduse täielikust militariseerimisest hoolimata kiiremini, kui neid suudetakse toota. Kunagine maailma suuruselt teine relvaeksportija sõltub nüüd relvade, laskemoona ja koguni palgasõdurite sisseveost liitlasriikidest Iraanist ja Põhja-Koreast.
Kokku hakkab kuivama ka nende venelaste juurdevool, kes on valmis raha eest ukrainlasi tapma, sest vaatamata asjaolule, et 2025. aasta jaanuarikuu seisuga saavad Venemaa mundris mõrtsukad juba lepingu allkirjastamisel kätte kolm miljonit rubla, ei ole see paljudele piisav ajend, et minna vastu peaaegu kindlale surmale või sandistumisele. Kreml on sunnitud üha sagedamini saatma rindele kasina ettevalmistusega ajateenijaid (срочники), Indiast, Kesk-Aasiast, Kuubalt või Aafrikast tulnud segaduses võõrtöölisi ja Põhja-Korea sõdureid. Mobilisatsiooni ei julge Moskva nii poliitilistel kui ka majanduslikel põhjustel välja kuulutada, kuna uus väljarändamislaine võiks majanduse põlvili suruda.
Venemaa elab läbi hoogsat demilitariseerimist. Kunagine „üliriik“ lõpetas oma olemasolu kolme aastaga. 2022. aasta alguses uskusid paljud, et Ukrainasse tungis „tugevuselt teine sõjavägi maailmas“. Maailma
ajakirjandusväljaannetes levitati ohtrasti lüüasaamismeeleoludest kantud artikleid nüüd juba legendaarse jutuga sellest, kuidas „Kiiev langeb kolme päevaga“. Aasta hiljem nägi maailm „tugevuselt teist sõjaväge Ukrainas“. Ukraina üksuste sisenemisel Kurski oblastisse 2024. aasta augustis sai ilmseks, et Kreml on alasti ja tal on „tugevuselt teine sõjavägi Venemaal“.
Impeeriumi majandus on muserdatud. Sisemaise koguprodukti kasvust rääkiva propaganda varjus leiab aset finants-, inim- ja tehnoloogiareservide kiire kahanemine. Venemaa rahavarud on kulutatud relvade tootmisele ja sõja finantseerimisele. Ehkki see tekitab pettekujutelma SKP kasvust, on valmistatud ja varsti pärast seda ära põlenud tanki, alla tulistatud lennuki või uppunud laeva tegelik väärtus null.
Vee peal püsib Venemaa peamiselt tänu eksportnafta peenikesele nirele, mis voolab iseäranis Indiasse, Hiinasse ja Türgisse, ja maagaasi müümisele muuhulgas ka Euroopasse.
2025. aasta alguses on Kremlil lootusi lüüasaamist kurnamissõjas ja impeeriumi lõplikku lagunemist ära hoida ainult kahel viisil. 2024. aastal olid kõik Moskva ootused seotud Ameerika presidendivalimistega ja väljavaatega pidevale valimisjärgsele ebastabiilsusele ja kodusõjale Ühendriikides. Donald Trumpi otsustav võit põrmustas need ja nüüd loodetakse sõlmida Trumpiga tehingut („teha diili“) Kremli tingimustest lähtudes.
Teine peamine lootus oli ja on selline, et Venemaa viiendal kolonnil Kiievis õnnestub suruda Ukrainale peale osalemine „rahuläbirääkimistes“, mis tähendaks sisuliselt sõjalise kaotuse tunnistamist.
Ainus asi, mis võiks Ukraina võidu kurnamissõjas ära hoida ja Venemaa eluiga pikendada, oleks võidutahte puudumine Kiievis. Moskoovia impeeriumi lugu algas Kiievis ja seal see ka lõpeb.
Meie ülesanne on lisaks võitleva Ukraina abistamisele kõigega, mis on meie võimuses, ka ameeriklaste ja eurooplaste vaimu Vene impeeriumi lõplikuks kokkuvarisemiseks valmis seadmine. See lubab vältida arvukaid vigu, mida tehti pärast kommunismi kollapsit Euroopas ja Nõukogude Liidus, ning tagada rahu ja õitsengut võimalikult paljudele kunagise Venemaa rahvastele. Eestlased ja nende Balti naabrid saavad etendada selles ajaloolises kogemuses märksa suuremat rolli, kui esmapilgul paistab.
Juraj Mesík, 2025. aasta jaanuar
Porist tohutu maalahmakani.
Vene impeeriumi loomine ja laienemine
Natura abhorret vacuum ehk loodus ei salli tühja kohta, sedastas Aristoteles juba 350 aastat enne meie ajaarvamist. See nending on kohaldatav ka inimühiskondadele. Isegi Vene impeerium oli suuresti üksnes kohatäitja, kes võttis enda alla oma eelkäijate langemise ja surma järel tühjaks jäänud ruumi.
Meile tänapäeval Venemaa nime all tuntud ala on Moskva ja Moskva vürstiriigi territoriaalse laienemise tulemus. 9. sajandist saadik ehk poole aastatuhande jooksul enne Moskva ja Moskva vürstiriigi esiletõusu oli
Ida-Euroopa vaieldamatuks kultuuri-, usu- ja võimukeskuseks Kiievi-Vene ja selle keskus Kiiev. Ka Moskoovia venelased loevad Kiievi-Venet oma ajaloo osaks, kuid Kiievi hiilgeajal elasid nemad pealinnast kaugel põhja pool metsades palkmajadest koosnevates asundustes – elasid „poris“, nagu ukrainlased ütlevad. Kiievi-Vene oli ühtlasi see koht, mille kaudu hakkas idaslaavlaste hulgas levima Bütsantsist tulnud ristiusk.
Moskvat mainiti esmakordselt 1147. aastal ja isegi veel 13. sajandil oli puust ehitatud Moskva pelgalt mitme kõnealuse piirkonna suurlinna ja võimukeskuse – iseäranis Kiievi ja Veliki Novgorodi – noorem ja tähtsusetum sõsarake. 13. sajandi algupoolel aga vapustas seda kanti kaks Ida-Euroopa järgnevale arengule põhjapanevat mõju avaldanud sündmust. Esimene nendest oli Konstantinoopoli langemine 1204. aastal linna põhjalikult rüüstanud ristisõdijate kätte. Selle tagajärjel lõpetas tükiks ajaks olemasolu Vahemere idaosa tsivilisatsioonis kindlalt kanda kinnitanud õigeusu keskpunkt Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisririik. Kiievi-Vene jäi seetõttu ilma oma kõige tähtsamast kaubanduspartnerist ja vaimulikust eestvedajast. Varsti pärast seda, 1240.
aasta detsembris, vallutasid Kiievi mongolid, kes korraldasid seal veresauna. Linna 50 000 elanikust elas tapatalgud üle ainult 2000.
Bütsantsi riik siiski taastati ja 1261. aastal võtsid bütsantslased
Konstantinoopoli jälle tagasi, ent Kiievi kui idaslaavlaste võimukeskuse saatus oli juba paika pandud. Oli seda enam, et 200 aastat hiljem sai Ida-Euroopa õigeusumaailm 1453. aastal uue hävitava löögi, kui Konstantinoopol ehk „Teine Rooma“ lõplikult Osmani türklaste kätte langes.
Kõigepealt tekitasid ristisõdijate tungimine Konstantinoopolisse, idaslaavlaste lahutamine Bütsantsi harivast mõjust, sellele järgnenud Kiievi häving mongolite käe läbi ning viimaks Konstantinoopoli lõplik langemine ja Ida-Rooma keisririigi hukk hiigelsuure võimu- ja kultuurivaakumi, mis ei saanud täitmata jääda. Kaks sajandit veriseid heitlusi ülemvõimu pärast Ida-Euroopas viisid lõpuks välja Moskva vürstiriigi domineerimiseni.
Moskva jõu kasvades sündis 14. sajandi mingil hetkel linlaste hulgas mõte, et Moskva on „Teine Kiiev“ ja seega määratud ühendama endise Kiievi-Vene maid. Kui Konstantinoopol ise 1453. aastal langes, hakkas moskoviitidele tunduma, et nad on äravalitud, kes peavad juhtima kogu maailma. Nende vürstiriik jäi viimaseks iseseisvaks õigeusklikuks riigiks, mis tähendas nende meelest viimast ristiusuriiki ja järelikult ka viimast riiki üleüldse.
Õigeusu vaated kristlusele võivad olla lääne inimesele ju üllatavad, kuid
õigeusklike seisukohalt on katoliiklased ja protestandid pelgalt tõelisest ristiusust ära langenud ketserid. Nende arusaamade kohaselt on ainsateks tõelise ristiusu kandjateks õigeusklikud, sest ainult nemad viivad läbi
õigeid usutalitusi ehk jumala enda määratud ja nõutud riitusi. Usu vaatepunktist on järeldus, et päästetud saavad üksnes venelased (ja vahest veel mõned õigeusklikud rahvad), täiesti loogiline. Ja loogiliselt võttes saavad ju ülejäänud maailma päästa ainult need, keda ennast päästetakse.* Teekond Kiievist 750 kilomeetri ja Konstantinoopolist 1750 kilomeetri kaugusel
* Moskva kui kolmanda Rooma ideest viis pikk, ent üsna loomulik rada Moskva kui maailma valitseja teooriani, mis sündis Vene munkade hulgas juba 16. sajandil, Ivan IV (Ivan Julma ehk Joann Julma) valitsemisajal. 20. sajandil tõmbasid Venemaal võimu haaranud ametlikult ateistlikud kommunistid sellele venelaste messianistlikule luulule ülle ilmalikuma moondamisrüü. Bolševikud tegid Moskva ja vene rahva kogu maailma proletariaadi juhiks teel pääsemisele maapealsesse kommunistlikku paradiisi. Lenini, Stalini ja nende järeltulijate valitsemise tulemus sarnanes rabavalt Ivan Julma saavutustega „Kolmanda Rooma“ rajamisel – nad suutsid küll lisada impeeriumile uusi alistatud maid, ent maapealse paradiisi asemel langes sealsetele elanikele osaks vangilaagrite, näljahädade ja sõdade põrgu.
sügavale metsade rüppe peitunud vürstiriigikesest riigini, mille kogupindala oli 1991. aastal 22 400 000 km2 ja mis hõlmab veel praegugi veidi üle 17 miljoni ruutkilomeetri maakera pinnast, oli pikk ja verine.
1300. aasta paiku allus Moskvale samanimelise jõe valgala, mis kujutas endast umbkaudu 16 000 km2 suurust ehk Connecticuti osariigist üksnes pisut suuremat väga hõredalt asustatud metsast piirkonda. Moskoovia andekatest poliitikutest vürstid ühendasid seejärel põlvkond põlvkonna järel Moskvaga järjest rohkem naabervürstiriike ja territooriume, kasutades selleks sõjalist laienemist, poliitilisi abielusid kohalike khaanide ja vürstide tütardega ning nõrgemate naabrite vastu suunatud sihiteadlikke liite teiste vürstkondade ja Kuldhordiga.
1325. aastal viis õigeusu metropoliit oma residentsi purustatud Kiievist lõplikult üle kasvavasse Moskvasse. See tõstis märgatavalt senimaani tähtsusetu olnud linnakese poliitilist ja usulist staatust ning Moskva vürstid hakkasid kandma suurvürsti tiitlit. Selline areng jätkus tülide ja intriigidega täidetud loogelist rada pidi veel mitme põlvkonna jooksul. Moskva ja teised Vene vürstiriigid oli pikka aega Kuldhordi vasallid, aga kui hord nõrgenes, vabastasid nad ennast tasapisi tema mõju alt. Kui 1530. aastal tuli ilmale tulevane Vene tsaar Ivan (Joann) Julm, kasutas Moskva suurvürstiriik juba Venemaa nime. 1547. aastal ei kroonitud Joanni ametlikult mitte
Moskva, vaid Venemaa tsaariks ja tema riik kandis Vene tsaaririigi nime.
Ivan Julm sai päranduseks riigi, mis ulatus põhjas Barentsi mereni juba alates ajast, mil tema vanaisa Ivan III (Ivan Suur) valitseda olnud Moskoovia neelas alla Soome lahest Uuralini ulatunud Novgorodi vabariigi, Pihkva vabariigi, Smolenski, Tveri ning teised linnad ja vürstiriigid. Venemaast oli niiviisi saanud Euroopa suurima pindalaga riik.
Ivan IV jätkas tsaaririigi laiendamist itta ja lõunasse. 1552. aastal vallutas ta Volga keskjooksul paiknenud Kaasani khaaniriigi. Moskoviidid hävitasid Kaasani linna ja väidetavasti tapsid 110 000 selle elanikku. Ülejäänud ristiti väevõimuga õigeusku. 1556. aastal alistas Ivan Astrahani khaaniriigi ning tänu sellele langesid Moskva võimu alla kogu Volgamaa ja Kaspia mere põhjarannik.
1570. aastal laskis Ivan Julm oma opritšninaks nimetatud karistusüksused lahti tsaaririigi suuruselt kolmanda linna Veliki Novgorodi peale. Viis nädalat kestnud jõhkra veresauna ajal piinasid ja mõrvasid opritšnikud – esimene poliitiline politsei Venemaa ajaloos – kümneid tuhandeid
16
novgorodlasi ning röövisid linna paljaks. Pihkva kroonika väitel tapeti 60 000 inimest. Praegused hinnangud osutavad küll väiksemale arvule, kuid vastab tõele, et surmati samahästi kui kogu kohalik eliit. Need inimesed, kes piinamised ja mõrvad üle elasid, heitsid pärastpoole hinge nälja ja külma tagajärjel, sest opritšnikud põletasid linna ümber laial maa-alal maha kodud ja viljapõllud. Sadu aastaid Moskvast suurem ja tähtsam olnud ning hiljem temaga rohkem kui võrdväärse võistlejana konkureerinud linn ei toibunud sellest hävitustööst enam kunagi. Novgorodi vabariik – ainus ja väga tähtis demokraatlik riiklik moodustis Venemaa ajaloos – muutus minevikumälestuseks ja koos temaga kadus Venemaalt järgnenud sajanditeks poliitiline vabadus.
Ivan Julma säärastest kuritegudest (mille hulka kuulub ka kuulus lihase poja tapmine) hoolimata on paljud venelased tänapäevani tema üle uhked. Põhjuseks on asjaolu, et ta andis neile midagi, mis on senimaani jäänud üheks nende rahvuslikest kinnisideedest – riigi geograafiline ulatus laskis neil ennast vägevana tunda ja pani uskuma, et Venemaa on saatusest määratud maailma valitsema.
Tsaarid ja neile allunud kasakad jätkasid Venemaa laiendamist itta. 16. ja 17. sajandi vahetusel said nad jagu Siberi khaaniriigist ning kasakad ühendasid Venemaaga Uurali mägedest Obi jõeni ulatuva ala. Kaugemal ida pool ei seisnud venelaste teel Põhja-Aasiasse enam ühtki korrastatud riiklikku moodustist ning järgnenud sajanditel tungisid Vene sõjaväe ja kasakate retked ja kantsid Vaiksele ookeanile ja Põhja-Jäämerele lähenedes üha kaugemale itta ja põhja, need hõredalt asustatud territooriumid, kuhu nad välja jõudsid, kuulutati aga Venemaa osaks. Kohalikud hõimud olid väikesed ega suutnud venelastele vastu panna, sest neid oli rohkem ja nad olid varustatud moodsamate relvadega. Kurval kombel ei erinenud Venemaa ekspansioon itta kordasaadetud julmuste ning kohalikke hõime ja rahvaid muserdanud tagajärgede poolest kuigi palju ameeriklasteks muutunud eurooplaste edasitungist Ameerika läänes. Nagu eurooplased Ameerikas, nii tõid ka venelased Siberis endaga kaasa surmavaid nakkushaigusi. Need tõved tapsid põlissiberlasi veelgi kiiremini kui kasakad. Pärast Venemaa okupatsiooni esimest 50 aastat oli näiteks Kamtšatkal sealsete põlisrahvaste 20 000 liikmest elus ainult 8000. 40 aastat pärast kasakate saabumist Leena jõgikonda oli 70% kohalikest elanikest haiguste ja süstemaatilise vägivalla tagajärjel hinge heitnud.
Üha uute ja uute alade vallutamine ja ühendamine Vene impeeriumiga ei piirdunud ainuüksi ida ja põhjaga, vaid jätkus ka Venemaa kõikidel muudel piiridel. Pärast Siberi anastamist 17. sajandil jätkus impeeriumi laiendamine 18. sajandil, mil Katariina Suur vallutas ja ühendas Venemaaga oma lisanimele kohaselt suured territooriumid Euroopas. Ehk täpsemini Karjala edelaosa, Kalmõki khaaniriigi, Valgevene idaosa, Krimmi khaaniriigi, Paremkalda-Ukraina ning kolmanda Poola jagamise käigus ka Valgevene ülejäänud osad, Leedu ja Poola idaosa.
19. sajandil olid venelaste pürgimused teiste maade liitmiseks suunatud lõunasse, ent mingil juhul ei piirdunud nad ainult sellega. Annekteerimised jätkusid järgneval viisil.
1801 ja 1810 – Gruusia
1809 – Vene-Rootsi ehk Soome sõjale järgneb Rootsi idapoolse kolmandiku annekteerimine Soome suurvürstiriigina
1812 – Moldova
1813 – Varssavi koos hilisema Kongressi-Poolaga, Dagestan, Aserbaidžaani ja Armeenia põhjaosa
1828 – ülejäänud Aserbaidžaan ja Armeenia
1858 – Venemaa võtab Teise oopiumisõja käigus nõrgenenud Hiinalt
tohutu maa-ala Amuuri jõest põhja pool
1860 – Ussuuri jõest ida poole jäävate Hiina alade annekteerimine
1863 – kogu Kasahstani liitmine Kesk-Aasias
1866 – Buhhaara vallutamine ja Usbekistani hõivamine
1873 – Türkmenistani põhjaosa vallutamine
1875 – Sahhalini annekteerimine
1878 – Kõrgõzstani ja osa Tadžikistani vallutamine
Geograafiline laienemine ei ole ajaloos sugugi ainulaadne nähtus. Maailma kõik suuremad riigid – sealhulgas Kanada, Ameerika Ühendriigid, Hiina, Brasiilia, Austraalia ja Argentiina – on loodud tänu laienemisele äärmiselt hõredalt asustatud territooriumidele, kus elasid küttide ja korilaste hõimud või lihtsalt maaharijad. Ehk seega samasuguse protsessiga, nagu oli seda Venemaa ekspansioon Siberis. Ükski nimetatud riikidest ei ole siiski suurenenud nendega võrdselt või tihtipeale kultuuriliselt rohkemgi arenenud naabrite vastu peetud sõdade abil, nagu see on toimunud Venemaa
kogu ajaloo jooksul alates Novgorodi, Kaasani ja Astrahani vallutamisest koos järgevate tapatalgutega kuni Ukraina, Leedu, Soome ning osaliselt Poola ja Gruusia annekteerimiseni, tšerkessi rahva süsteemse genotsiidini ja Hiina põhjaosa territooriumi endale võtmiseni. Liiatigi ei tulene Kanada, Ühendriikide, Austraalia ega Brasiilia elanike rahvuslik uhkus nende riigi suurtest mõõtmetest.
Nende teiste riikide elanikud erinevad venelastest, kelle enesekindlus ja uhkus tuginevad pelgalt Venemaa mõõtmetele. See on ka üks põhjusi, miks venelased ei ole harvu erandeid arvestamata suutelisedki mõtlema võimalusele, et nende riik laguneb koost. Kui lagunemine paratamatult siiski aset leiab, mõjub see miljonite inimeste psüühikale ruineerivalt.