PROLOOG
Tuul oli tugev ja tantsitas merel laineid. Meri mässas. Väike puupaat trotsis vastutuult ja turtsus jonnakalt ühe laine kaupa avamere poole. Paat ägises ja kägises, aga pidas ilmale vastu. Ikka kaugemale ja kaugemale rannast, teiste silmade eest ära. Lained olid kõrged ja nendest läbisõit tekitas veekaskaadi, mis rütmiliselt üle paadi lõi. Nii nagu see ajast aega oli olnud, kui meri vihane oli. Mere olemuses oli midagi igavikulist. Ükskõik, mis maailmas toimus, meri oli ikka meri. Seda oli raske seletada. Õigemini oli kuidagi seletamatu just mere loomus. Paat oli mere külaline ja nüüd tundus, et külaline ei olnud oodatud. Lained pressisid igalt poolt peale ja väike paat ei olnud sellise ilmaga merel sõitmiseks ehitatud. See protestis iga meetriga aina rohkem. Ka mootor tegi paar ärevat turtsu, nagu oleks talgi sellest reisist villand, aga püüdis siis ikka edasi. Aga paadijuht teadis, et paat saab hakkama. Kuulab tema sõna ja võitleb edasi. Paadijuhi jalgade ees lamas mees. Ta oli tugevasti kinni seotud.
Paadijuhil oli vaja rohkem avamere poole saada, saarest nii kaugele, kui ilm seda võimaldas. Et keegi ei näeks. Et poleks võimalik appi tõtata. Et jõuda mistahes päästmisvõimalusest nii kaugele, kui vähegi saab. Üks vana võlg oli vaja tasuda, arved tuli klaarida. Meri oli ainuke, kes oskas
õiglaselt kohut mõista. Ilma tunneteta õige otsuse teha ja iga mehe aru andma panna. Meri ei halastanud kellelegi.
Hakkas hämarduma. Paadijuht vaatas üle õla. Saare tuled olid nüüd kaugel. Oli aeg.
„Me oleme kohal.“
Kinniseotud mees oli läbimärg ja väristas õlgu.
„Sa ei pea seda tegema! Pööra tagasi. Ma võin sulle maksta! Kui palju sa tahad? Igal asjal on hind. Ma maksan, mida iganes sa tahad.“
„Sinu võlga ei saa rahas tasuda.“
„See kõik oli nii kaua aega tagasi. Meil ei olnud valikut!“
„Kas sa arvad, et ma olen loll, sa kuradi …?! Valik on alati. Sa oled isegi liiga kaua maksmisest pääsenud. Oled elanud head elu. Nüüd on aeg võlg maksta. Elu elu vastu.“
„Lõpeta! Oled sa aru kaotanud?!“
Teine ei vaevunud sellele vastama. Selle asemel võttis ta välja noa ja lõikas meest kinnihoidvad nöörid läbi.
„Hüva. Sa saad veel ühe võimaluse. Hüppa merre ja proovi kaldale ujuda. Kui sul on õnne, siis eladki edasi.“
„Sa oled hull! Selliste lainetega ei jõua ma isegi poolele teele!“
„Hüppa, või ma tõmban sul kõri läbi.“
Mees vaatas hirmuga merd ja seejärel taamal vilkuvaid üksikuid tulesid. Ta tundis ennast juba praegu jääpurikana. Kuidas suudaks ta sellistes tingimustes tagasi ujuda? Üks suurem laine muutis äkitselt paadi suunda ja mees kasutas silmapilku, et paadijuhi käes olev nuga enda kätte saada, aga teine oli tugevam. Mehe reaktsioon oli
paadijuhi jaoks liiga aeglane ja pärast lühikest rüselust oli seis samasugune kui enne.
„Hüppa, või ma tõmban sul kõri läbi.“
„Sa, kurat, aru ka saad, mida sa teed?! Sa oled hull! Nüüd aitab! Lõpeta see jama ära! Ma palun andeks. Meil ei olnud valikut! Sind ei olnud seal, sa ei tea.“
„Hüppa! Kui sul on õnne, siis jääd ellu.“
„Lõpeta ära! Sa võid samahästi mind kohe ära tappa!“
„See oleks liiga lihtne. Liiga kerge lahendus. Ma tahan näha, kuidas sa hakkama saad. Hüppa!“
Paadijuht tõstis noa ja teine taganes. Paadijuht vaatas meest ja mees vaatas teda. Paar minutit oli kuulda ainult mere ja tuule häält. Seejärel mees ohkas ja astus siis vöörile. Ta kõhkles sekundi. Proovis ennast tasakaalus hoida. Aga rohkem talle aega ei antud. Kerge lüke tagant ja ta kukkus lainetesse. Külm meri tekitas šoki ja paanika võttis mõistuse üle. Mees hakkas kätega vehkima, et ennast veepinnal hoida. Ellujäämisinstinkt töötas ka siis, kui aru tõrkus koostööd tegemast. Seejärel haaras ta paadiservast kinni, et ennast paati tagasi tõmmata. Aga kaugemale paadisolija teda ei lubanud. Ta tagus jalgadega vastu mehe külmi käsi, et see servast lahti laseks.
„Jumala eest, aita mind!“
Mees proovis paadist veritsevate sõrmedega kinni hoida, aga tugevad löögid sundisid ta lõpuks loobuma. Lained lõid üle pea. Pulss tõusis ja ta hingas üha kiiremini. Keha värises. Kui kaugel oli maa, tema pääsemisvõimalus? Kuigi ta polnud näinud, mis suuna paat sadamast lahkudes võttis, oli ta vööris seistes siiski ringi vaadanud ja arvas teadvat, kuspool maa on. Kindel ta selles siiski ei olnud.
Lained olid liiga kõrged ja paanika liiga suur. Need tegid asukoha määramise raskemaks.
Lõpuks langetas ta otsuse ja hakkas ujuma. Enda arvates pääsetee poole. Ta tõmbas vett kurku. Köhis ja sülitas soolase vee välja. Ta oli kartnud, et see päev ükskord tuleb, et õigusemõistmine kunagi temani jõuab. Koputab tema uksele, lööb ta kaikaga uimaseks, seob ta käed ja jalad nööriga kinni ning sõidab temaga tormisele merele. Polnud tähtsust, kes see kohtumõistja oli. Ta andis endale aru, et kogu selles hullumeelsuses oli siiski mingi loogika. Igal oinal on oma mihklipäev. Nüüd oli tema kord, tema mihklipäev oli käes. Aga ta ei tahtnud surra. Ta tahtis kogu hingest edasi elada. Mõtted olid kiired ja kaootilised. Kas ta mitte ei olnud kusagilt lugenud, et uppumissurm on üks paremaid viise elust lahkuda? Ta jõudis järeldusele, et see, kes sellise asja kirja pani, polnud ise küll kunagi uppumisohus olnud.
Riided muutusid üha raskemaks. Maad ei olnud kusagil näha ja mehele tundus, et tema ponnistused kusagile jõuda olid ainult üks suur käte ja jalgadega rabelemine. Ja see hakkas ta jõuvarusid ammendama. Minutid möödusid ja pääsetee oli siiani leidmata. Külm hakkas mõjuma ja ta tundis, kuidas südamelöögid aeglustuvad, nagu prooviks keha oma järelejäänud energiat kõigi organite vahel õiglaselt jagada. Mees võttis viimase jõu kokku ja proovis veel kord paadini ujuda. Äkki jääks ta siiski sel juhul kõige tõenäolisemalt ellu? Võibolla oli see kõik ainult mingi julm nali, et teda hirmutada.
Paat hüples lainetel. Taevas ei olnud näha ühtegi tähte. Valitsesid sellised olud, mille korral isegi kogenud
meremehed sadamast varju otsivad. Lained lõid üle paadi. Paadijuht jälgis teraselt veesolijat. Too paistis võitlevat. Lehvitas kätega ja palus abi. Tuul kandis tema karjed avamere poole. Paadisolijale tundus, et see kõik oli kuidagi liiga lihtsalt läinud. Surm ei tohiks nii hõlpsasti tulla. Pärast kõiki neid aastaid tundus selline lahendus liiga kerge. Tekitas temas tühjusetunde. Varsti annab mees alla ja siis ongi kõik läbi. Üks inimene vähem siin maakera peal. Ja võlg on tasutud. Kohut on mõistetud.
Üks suurem laine tõmbas mehe vee alla. Tema keha ei olnud enam valmis võitlema. Külm, rasked märjad riided ja paanika olid peale jäänud. Iga minutiga kasvas tahe puhata. Veel üks laine, ja mehe kurk täitus mereveega.
Mehe pea kadus silmapiirilt. Siis ilmus see korraks jälle tagasi, et minut hiljem jälle vee alla kaduda. Tuul vingus. Vihm peksis. Lained lõid üle paadiserva.
Paadijuht pööras aluse nina tagasi saare poole. Ta ohver oli pääseteed valelt poolt otsima hakanud, avamere poole ujunud. Paadijuht pani mootori käima ja võttis suuna sadamale. Esimene osa kättemaksuplaanist oli nüüd teostatud ja seljataga. Aga teekonna lõppeesmärk oli veel kaugel. Ees ootas raske töö, et täielik tasakaal saavutada ja õiglus taas jalule seada.
Nüüd olid sadamatuled käeulatuses. Veel paarsada meetrit ja paat oli sadamasilla juures. Paadijuhi terav naer lõikas läbi meremöllu.
1. peatükk
Josefiin leidis Karolini verandal telefoniga rääkimas. Sõbrannat nähes lõpetas too kõne ja lehvitas.
„Räägi lõpuni, mul pole kiiret. Tahtsin lihtsalt läbi tulla ja vaadata, kuidas sul läheb.“
„See oli Maia ja me olime juba tund aega rääkinud. Jutud juba olidki räägitud.“
„Oled sa üksinda?“
„Jah, korraks. Kasper läks poodi.“
Karolin nägi väsinud välja. Õnnetusest oli nüüd juba aasta möödas ja aeg läks Karolini arvates aeglaselt.
Taastusravi oli igav, väsitav, aga vajalik.
„Kas sul siin külm ei ole?“
„Ei, näed ju, Kasper on mind siin vatitekkidesse mähkinud. Ma tahtsin pisut päikse käes istuda. Sügis on oma värvidega nii ilus, eriti veel siis, kui päike paistab.“
„Või siis on asi selles, et sa nüüd märkad seda rohkem.“
„Võibolla ka. Millal mul enne oli aega või tahet lihtsalt istuda? Nüüd olen siin kinni ja pole muud võimalust. Olen teiste sõidutada.“
Selles lauses oli kurbust, isegi leina.
„Kuidas sul läheb? Mida arstid ütlevad?“
„Ega nende käest eriti palju teavet saa. Või noh, nad ütlevad, et prognoos on hea. Lootust on. Taastusravi
ja igapäevane trenn. Tulevik näitab, millal jälle käima hakkan, aga nad arvavad, et hakkan kindlasti. Ühele jalale saan vähemalt kellegi abil juba praegu toetada. See ka hea. Kasperil natukenegi kergem mind niiviisi aidata.“
„Nii et lootus siiski on?“
„Lootust on, aga kui kiiresti kõik laabub, on raske öelda.“
„See oli ikka üks karm õnnetus. Ehmatasid meid korralikult.“
„Eks see oli paljudele ehmatuseks. Aga jätame nüüd minu teema. See haigustest ja probleemidest rääkimine on nii tüütu. Mul on vaheldust vaja. Kuidas sul läheb?“
„Ei saa kurta. Muide, me kolime kokku.“
„Oi, see oli küll tore uudis! Kas sinu korterisse või ostate midagi uut?“
„Algul minu korterisse. Eks hiljem paistab. Ega neid kortereid polegi nii lihtne saada.“
„Seda küll.“
„Ja kuidas teil Kasperiga läheb?“
„Ausalt öelda ma ei tea. Ma arvan, et õnnetusele aitas kaasa see, et me seal autos tülitsesime. Pärast seda on fookus minu tervisel olnud, nii et me pole seda, millest autos rääkisime, enam jutuks võtnudki.“
Josefiin pidas endaga aru. Siiamaani olid Oliver ja Kasper alati läheduses olnud, kui nad Karoliniga kokku said, ja küsimuseks polnud võimalust tekkinud. Ka Kasperiga nelja silma all ei olnud ta asjast rääkinud.
„Ja see on sinu jaoks tähtis, et te sellest räägiksite?“
Karolin pööras pilgu Josefiinile. Väike korts tema kulmude vahel andis Josefiinile teada, et sõbranna ei saa
küsimusest täielikult aru. Josefiin pidas seepärast vajalikuks seletada.
„Kas sa seal haiglavoodis olles enda ümber toimuvast ka teadlik olid?“
Karolin paistis küsimusest hämmingus olevat.
„Enam-vähem. Aga rohkem nagu läbi udu. Miks sa küsid?“
„Aga sa kuulsid, et sinuga räägiti?“
„Nojah, mingil määral, aga ajataju mul küll ei olnud ja arvatavasti kuulsin mingeid fragmente, mitte kogu juttu.“
„Ja sa ei mäleta, kuidas Kasper sinuga oma käitumise põhjusest rääkis?“
„Mis? Siis, kui ma haiglas olin?“
„Mhm.“
„Sa tahad öelda, et ta rääkis minuga sellest, miks ta niimoodi käitunud on, siis, kui ma seal teadvusetu olin?“
Josefiin noogutas. Karolin paistis asja üle järele mõtlevat.
„Mul ei tule midagi meelde … Ma tean, et ta oli tihti mu juures. Ta rääkis teist ja sellest, mida ta teeb …“
Oli näha, et Karolin pingutab, et meenutada. Äkitselt ta pilk selgines.
„Ta rääkis mingist naisest ja lapsest. Aga ma täpselt küll ei mäleta.“
Josefiin noogutas.
„Ah siis sellepärast. Õigus. Sellest me peame veel rääkima. Mulle ei meeldi üldse, et ta sellist asja minu eest varjas. Ja mul on vist mõned lüngad ka, kogu juttu ei mäleta. Ma ei saa üldse aru, miks ta pidas vajalikuks mulle valetada,“ ohkas Karolin.
„Eks sa pead selle teema nüüd uuesti üles võtma. Kui see sinu jaoks tähtis on. Aga ära unusta, et see naine pidas last Kasperi omaks ekslikult. Ja Kasper ei teadnud lapse olemasolust enne, kui temaga ühendust võeti. Sa ei saa selles kõiges Kasperit süüdistada.“
„Ega tegelikult see asi mind iseenesest ei häirigi. Me ei olnud ju koos, kui see juhtus, ja isegi, kui see poiss oleks Kasperi poeg olnud, siis jah, arvatavasti poleks see mulle meeltmööda olnud, aga see juhtus sellegipoolest enne, kui meie otsustasime koos elama hakata. Minu suhtes ei ole ta midagi valesti teinud. Aga mind häirib see, et ta ei rääkinud minuga sellest siis, kui see naine temaga ühendust võttis. Kasperil oli nii palju võimalusi kõik ära rääkida, aga ta otsustas seda asja minu eest varjata. Vot see mulle ei meeldi.“
„Saan sinust aru, aga ära siis temast kohe buldooseriga üle sõida. Pealegi on ta ju kogu selle raske aja sinu kõrval olnud, sind aidanud. Sa oled tema jaoks tähtis. Tal oli võimalus kotid kokku pakkida ja jalga lasta, sind maha jätta. Eriti veel nüüd.“
Josefiin hammustas huulde. Seda poleks ta pidanud ütlema.
Karolinile ei jäänud teise kohmetus märkamata. „Josefiin, see on okei. Ma ei pane pahaks. Ma saan ise ka aru, et ratastoolis naine on selline väljakutse, millega iga mees hakkama ei saa. Samas, ega ma ei tea, ta võibolla ei tahtnud jalga lasta enne, kui ma enam-vähem toibunud olen.“
„Jäta nüüd! Seda ei usu sa ise ka.“
„Ah, Josefiin, tead, ma ei tea ise ka enam, mida ma asjadest arvan või mida usun. Elu on liiga lühike, et ringi
käia ja ainult arvamisega tegeleda. Ma võtan teema üles niipea, kui võimalik. Ja ära muretse, sa saad esimesena teada, kuidas läks.“
Oli tore Karolini näol kerget naeratust näha. Õnnetus oli ta senise elu pahupidi keeranud. Nüüd oli tal vaja oma uus elu sisse seada.
„Pealegi on mul nüüd võimalus veel pool aastat elu ja tuleviku üle järele mõelda.“
„Pool aastat?“
„No vähemalt mitu kuud. Haigusleht on mul detsembri lõpuni ja siis vaadatakse, mis edasi saab.“
„Eks sa pead enamiku sellest ajast siiski enda ravimisele kulutama.“
„Samal ajal, kui ma seal igasugu lihaseid treenin, saan ka mõelda.“
„Selles ma ei kahtle, aga anna endale aega. Ära kiirusta.
Ma tean, et kannatlikkus ei ole su kõige tugevam külg, aga nüüd ei ole sul muud valikut. Proovi elu ja oma edusamme nautida. Küll ülejäänu tuleb siis, kui aeg selleks küps on.“
„Jajah, doktor Josefiin. Kuulan sõna ja annan endast parima.“
Josefiin naeratas.
„Sellega ma arvestan. Järgmiseks kevadeks ole disc golf’i mängimiseks valmis.“
Nüüd oli Karolini kord naeratada.
„Mhm. Eks vaatame.“
„No hüva, ma hakkan siis jälle minema. Kas aitan su tuppa?“
„Ei, ma teen hea meelega siin ühe väikse uinaku. Niikaua kui päike paistab, on siin nurgas päris soe. Muide, Kasper rääkis, et te olevat mingisuguse kokkuleppe sõlminud.“
„Mis kokkuleppe?“
„Et sa kolid siia, kui tal on vaja mõni päev Tallinnas olla.“
„Loomulikult. Kas sa arvasid, et jätame sind siis hätta?“
„No eks ma saan mingil määral siiski ise ka hakkama.“
„Muidugi saad, aga on ju kergem, kui keegi abiks on. Nii et ütle aitäh ja ole rahul.“
„On mul muud valikut?“
„Ei ole. Aga proovi nüüd siis pisut magada.“
Nad jätsid hüvasti ja Josefiin seadis sammud politseijaoskonna poole. Ta tõmbas kopsud õhku täis ja tundis, kuidas heaolutunne keha valdas. Karolin oli õnnetusest eluga pääsenud. Jah, ta istus veel küll ratastoolis, õnnetusele järgnenud aasta oli olnud pikk ja kannatusterohke, aga prognoos oli hea ja kui veel tema kangusega arvestada, võis loota, et ta on varsti jälle jalul. Igatahes oli tore, et Josefiin sai nüüd tema juurest tihedamini läbi käia. Karolini ja Kasperi maja jäi talle tööle minnes põhimõtteliselt tee peale ette. Ja ka lõunal oli tal lihtne siit läbi joosta. Väike jalutuskäik pärast söömist oli alati teretulnud. Kergete sammudega jõudis Josefiin kohale ja avas jaoskonna ukse.