4x4

Kontide Tee Magadani

läbitavad. „Mereni on 65 km. Sinna ei pääse te kindlasti,“ oli vanamees veendunud. „Veame saja rubla peale kihla,“ naeratas mees kätt ette sirutades. Loomulikult võtsime väljakutse vastu ning lõime käed – mis tähendab mereni ei saa, küll kuidagi saab!! „Kas teil relv on?“ küsis vanamees. „Karud on ülbed. Kala hakkab jõkke jõudma ja karud tulevad püüdma. Aaa!“ meenus vanamehele veel midagi: „Viimane uppunud Kamaz tõmmati alles juuni lõpus välja. Vesi alanes veidi ja siis sai vezdehodiga ligi.“ Külast edasi läks vaid maastikurada. Jõed muutusid järjest laiemaks ning neid tuli ületada üha tihemini. Üks järjekordsetest jõgedest tõstis kerge Hiluxi üles ning kandis seda mõned meetrid allavoolu, kuni rattad vastaskaldal taas põhja ulatusid ning auto jõest välja kraapisid. Kõikjal, kus me peatusime, paistsid karujäljed. Neid leidus kõikvõimalikes suurustes, andes aimu sealse populatsiooni suurusest. Lõpuks mõistsime, et karusid oli selles piirkonnas selgelt rohkem kui inimesi ning me pidime olema valvel ja ettevaatlikud.

Teerada kadus sootuks ning sõit jätkus mööda jõge, kord ühel, kord teisel pool kallast. Lõpuks jõudsime taas laia ja sügava jõekääru juurde. Kai ronis uuesti rinnuni vette. Mehed jäid kaldale plaane pidama. Peale mõningast jõepõhja kammimist selgus, et sealt me üle ei saa. Veidi maad eemal läks aga taas madalamaks. Tiit lükkas Hiluxile käigu sisse ja sõitis jõkke. Joristas veidi aega mööda jõge ning vajus siis ühe küljega põhjas haigutavasse süvisesse. Rait uhas oma raskema autoga madalamaid kohti otsides vastaskaldale ning sikutas Hiluxi kuivale maale. Avasime Hiluxi uksed ja lasime autosse tunginud veel välja voolata. Kõik auto põrandal olnud asjad olid märjad. Kaasa arvatud Tiidu esinduslik pirukate- ja saiakestekogu, jalanõud ning seal vedelenud riideesemed. Õnnekombel ei olnud vesi jõudnud tagumise istme seljatoe taha kinnitatud muundurini, mis oleks veega kokkupuutel raudselt lühisesse läinud ning seeläbi ka kõigile autosolijatele potentsiaalselt ohtlikuks kujunenud.

Samal ajal kui Tiit oma autot kuivatas, õnnestus Elveril metsaveerel passivat karu pildistada. See tekitas omakorda palju elevust ning survet edasi liikuda. Kaugele aga paraku ei saanudki, sest meie liikumise peatas järjekordne suur jõgi. Tume vesi andis märku ennenägematust sügavusest. Seega tõmbas meie reisiseltskonna kõige pikem liige Veiko omale kalamehekummikud jalga ning läks odika toel jõe sügavust ja põhja sondeerima. Kuid enne, kui ta puusadeni vette jõudis, hakkas jõe kiire vool teda kaasa vedama. Veiks ronis veest välja ja seisis auto kõrvale. Tema kummikutele joonistunud veetriip ulatus Raidi kõrge auto esituledeni. „Ja edasi läks veel sügavamaks,“ seletas jõega maadlemisest hingeldav Veiko. Kirjanikuhärra kuulas Veiko jutu rahulikult ära ning lidus metsa ümbersõiduvõimalusi otsima.

Vaikselt hakkas kohale jõudma tõdemus, et see vist jääbki kõige idapoolsemaks punktiks, kuhu 2012. aasta suvel autodega sõita sai. Edasine oleks olnud juba liigne risk. Kui siin, keset tühjust ja 12 000 km kodust eemal, autoga midagi juhtub, ongi suur jama majas. Teise auto sabas saaks siit ehk isegi minema, aga 12 000 km vedamise peale lõpeb igasugune tehnika ära. Eriti veel sellistes rasketes oludes. Ka kirjanik jõudis oma

151

4x4 REISID

152

luureretkelt tagasi ning raputas lootusetult pead. Metsas oli küll olemas mingi rajajupp, kuid ka selle jälje olid tulvaveed ja jõed veidi maad eemal ära uhtunud.

Seega ei jäänudki meil muud üle kui alla anda. Mereni jäi sõita hinnanguliselt 40 kilti, kuid autode lõhkumine ja uputamine ei kuulunud meile sobivate valikute hulka.

Eriti veel olukorras, kus vallutamist ootas 1000 kilomeetrit BAMi ning kurikuulus 110.

Mõru meelega keerasime autod ringi ja asusime tagasi sõitma. Samasse jõkke ja samasse auku, kuhu enne Tiit takerdus, jäi seekord kinni Heiki Länkar 100. Keset jõge madalas kohas markerina seisnud Kai karjus küll meeleheitlikult „vasakule-vasakule“, ent päästa polnud enam midagi. Kiire vool lükkas auto jõe sügavamasse poolde ning maastur vajus üha sügavamale vette. Heiki üritas kõigest väest august välja sõita, ent põhjas kraapivad rattad kaevasid autot veelgi sügavamale. Halvima ärahoidmiseks tuli tegutseda kiirelt. Rait sõitis autoga jõkke ning üritas kiiresti Heikini jõuda. Paraku lükkas kiirelt liikuva auto ette tekkinud veevall Heiki Länkari veelgi sügavamale vette ning auto hakkas jõge mööda allavoolu libisema. Vahur oli selleks ajaks auto katusele roninud ning hoidis katuseraamist kõvasti kinni, et kõikuvalt ja liikuvalt autolt mitte jõkke kukkuda. Kibekiirelt kinnitati köis autode vahele ning Rait tõmbas Heiki auto jõe madalamasse ossa, kust maastur juba omal jõul kaldale ronis. Länkar 100 oli vett täis.

Poolde istmesse tõusnud vesi oli tunginud ka toidusahtlitesse, rikkudes ära suure hulga kaasa võetud kuivaineid ning muid paberist ja papist pakenditesse pakitud toiduaineid.

Auto tagumine osa oli jões vajunud niivõrd sügavale, et vesi pahises kosena tagumistest õhutusavadest sisse, ujutades üle ka osa elektroonikast, mille kirbe kõrbelõhn nüüd autot täitis. „Lahe, kus vajus. Vägev!“ seletas Heiki värisevate kätega ilmselge adrenaliinilaksu toimel „lennates“. „Kõik on hea, mis hästi lõpeb,“ nentis ta veidi aega hiljem ning istus autosse rahunema.

Kontide Tee Magadani

Tõstsime auto asjadest tühjaks ning teadjamad mehed asusid kadusid hindama.

Mingil hetkel otsustati, et jääme ööseks siia, kuivatame auto ära ja liigume hommikul vaikselt edasi. See „siin“ tähendas aga väikest kruusasaart keset laia jõge, mille ümber luusis teadmata hulk karusid. Et ka see saar karudele tundmatu polnud, sellest andis märku saare keskel majakana ilutsev suur süsimust karusitahunnik. Me olime karujuttude peale ikka vaikselt naeru kihistanud, nüüd oli aga kogu üleolev naer asendunud reaalse karuhirmuga. See puudutas eriti ehedalt neid nelja inimest, kes telkides ööbisid. Nende seas ka mina. Istusin murelikult enda ümber vaadates väikesele puutüvele, mille tulvaveed olid saarele kandnud, ning avasin vanaka. Magus hästi töötav vedelik tömbistas meeli ning ma tundsin ennast mõne aja möödudes juba üsna hästi. Karude peletamiseks otsustasime saare keskele teha suure lõkke. Selle tarbeks sõitsime Raidiga läbi jõe, kinnitasime paar suuremat mahalangenud puud köiega auto taha ning vedasime need läbi jõe saarele. Järgmine odikas ei olnud vedamisega nõus ning lõi selle tõestuseks Raidi auto tagumise poritiiva kõveraks. Esialgu justkui tuli, siis aga haaras juurtega millestki kinni ning põrutas uhke kaarega vastu auto külge.

Kell kümme õhtul läks elu keema. Ümbritsevast metsast pistsid oma uudishimulikud ninad välja esimesed karud. Seejärel jooksid vastaskaldale kaks karupoega, kellele järgnev ema end ähvardavalt kahele käpale püsti ajas. See tekitas laagris suurt elevust.

Inimesed haarasid kaamerad ja fotokad ning asusid karusid pildistama. Metsadest ilmusid nähtavale üha uued karud. Panin kaamera käima ja tegin väikese „standi“: „Teen igaks juhuks veel ühe sissekande. Täna on kümnes juuli ja kell on 22.54. Meie laagri ümber on vähemalt kolm karu. Käib suur diskussioon, kas panna telgid kokku ja magada autodes … Kuulsad viimased sõnad – vaatame, mis saab …“ Mingil hetkel oli karusid juba nii palju, et neid ei viitsitud enam pildistadagi. Otid kondasid mööda jõeäärt ja vahtisid meid, tõmmates ninna saarelt tulevaid isuäratavaid

153

Rammides, puksides ja vintsides üles Taimori ja Jamali

Tõusnud tuul ja tuisk kandsid teele kokku suuri lumevaale. Aknad jäätusid ning tuul ulus autode vastu põrgates. Suurest külmast ning raputavast teest tulenevalt oli Toomase auto lisapaagi pump oma toimetamise lõpetanud. See tähendas paraku, et lisapaaki varutud 90 liitrit diislit loksus niisama raskuseks kaasas ning seda polnud võimalik tavapaaki pumbata. Tegemist oli äärmiselt halva veaga, sest juhul, kui me peaksime siiski otse läbi asustamata tundra sõitma, oleks meil igat kui viimast kütuseliitrit vaja. Olukorra parandamiseks plaanisime õhtul veidi varem seisma jääda ning paakidevahelise pumba tehnilise poole üle vaadata.

Järsku seisis meie ees valgetest soojakutest kokku pandud majake, mille ees õõtsuv punavalge tõkkepuu meie liikumise järjekordsele seisakule sundis. Tuli välja, et Mestajaha-nimelise puurimiskoha juurde viivale zimnikule meid ei lasta. Sama rada pidi välja viima teele, mida mööda sai sõita Igarkasse ning seejärel Norilski. Hoiatati veel, et kui putkast mööda sõidame, püütakse meid 90 km kaugusel asuvas vahipunktis ikkagi kinni ning arreteeritakse piiritsoonis lubadeta viibimise eest. Sass käis taas kord välja kogu oma olemasolevate lubade arsenali, kuid sellest polnud mingit kasu. Vastus oli ikkagi surmkindel – Ei! Seega ei jäänudki meil muud üle kui sõita vahiputkast mõned kilomeetrid eemal tekkinud veokiparklasse ning proovida sealt tundrasse murda. Parklas puhkepausi pidavatelt Kamazimeestelt saime veidi kütust, lasime rehvid tühjemaks, et lumekoorik autosid paremini kannaks, ning panime sõidusuuna paika. Meid ootas ees täiesti lage väli, millel puudusid kõik inimtegevusega seotud jäljed. Ees laiutas vaid metsik ja asustamata loodus, millele andis kauni punaka tooni poolenisti silmapiiri taga rippuv päike, pidevalt langevad külmakraadid ning paks lumi, mis autosid kanda ei suutnud.

Kindlad olid vaid kaks asja – siit, otse üle tundra, linnulennul 90 km kaugusel, asub tee, mis viib meid Norilski, ning kui veidi maad hiljem kilomeetrikese vasakule hoiame, jõuame kinnist territooriumit läbivale teele, kuhu meid ei lubatud. Alternatiivina käis läbi mõte, et murrame end siiski sellele zimnikule ning keerame enne järgmist piiripunkti taas tundrasse. See kubises aga kõikvõimalikest valvurite ja arreteerimisega seotud riskidest.

Navigatsiooniseade tõmbas kauguses asuva tee arvatava asukoha poole armutult sirge juti. Lülitasime autodel sisse aeglustid ning sõitsime tundmatusse. Lumi oli paks ning kandis autosid vaid mõne meetri kaupa, mille järel sõidukid taas sügavasse lumme vajusid ja kinni jäid. Otsustasime jaguneda, et niiviisi kandvamat lumekoorikut otsida. Nüüd olid avaruses neli eraldiasetsevat sõidukit, mis üritasid üksteise võidu edasi pääseda – puksides, kaevates ning lund madalamaks trampides. Kui mõni auto juhtus lõplikult kinni jääma, sõitis mõni teine oma rada mööda tagasi ning asus lumme uppunud hädalist välja vintsima. Niimoodi möödusid tunnid. Temperatuur langes ning hakkas tuiskama. Jooksin kaameraga ühe auto juurest teise juurde, kükitasin stangedeni lumme vajunud Raidi auto kõrval ning filmisin abitult kraapivaid rattaid. Filmida sai vaid ligikaudu viis minutit. Siis võttis külm oma ning kaamera hangus.

203

4x4 REISID

204

Sõber Pepe istus Land Cruiseri tagapingil ning täitis mainitud koosluses vintsimehe rolli. Kristo oli roolis ning üritas kõiki oskusi ja teadmisi kasutusele võttes autoga tundra krõbedal lumekoorikul püsida ning edasi liikuda. Mina istusin kõrvalistmel. Ühe käega kaamerat põlvedel hoides ning pilguga järgmisi ilusaid ja olulisi pilte otsides, millega valitsevaid olusid ning käesoleva olukorra raskust ja meeleheitlikkust edasi anda. Kõik töötas meie vastu. Lumekoorik oli habras ning raske auto kippus sellest üha uuesti ja uuesti läbi vajuma. 25-kraadist külma võimendas vilisev tundratuul, mis kippus keha küljest lahti lõikama kõiki katmata nahalappe. Ja loomulikult tundra ise – oma läbimatu ja radadeta eesootava saja kilomeetriga, mis eraldasid meid järgmisest asustatud punktist. Punktist, kuhu jõudmine oli selle reisi eesmärki silmas pidades ainuvajalik. Ümberringi oli külm kaos. Üüratul tühjal väljal näitas suunda vaid kompass ning eesootavasse punkti suunatud GPS, mis üle tühja tundra armutult sirge joone vedas.

Ilmetu joon lebas kaardil hoolimata rajale jäävatest lumega täitunud orgudest ja jõesängidest, kõrgendikest ning igasugu õudustest, mida elutu tundra karmi tuisu keskel endas peita võis.

Selle kaose keskel olime meie – neli autotäit sihikindlaid eestlasi, kes saamata jäänud territooriumilubadest hoolimata siiski Norilski poole teed üritasid leida. Igaüks kandvamat lumevälja otsides ning taas ja taas läbi vajudes, vintsides ning uuesti proovides.

Lõputud vintsimised, kaevamised ja lükkamised olid sügavas lumes rassivast Pepest viimast jõuvaru välja pigistamas. Ennist puruks rebenenud koorikpüksid laperdasid tundratuules ning lasid tuisul kaitsvast riidekihist muretult läbi murda ja lõikavat külma kontidesse suruda. Külm. Väsimus. Tüdimus. Äng. „Selle peab peale saama,” mõtlesin autosoojuse toel taas elule tärkavale kaamerale pilku heites. Meeletuid jääkolakaid kaasavedavad kojamehed kraapisid esiaknale üha uusi pilusid, paljastades võimsa vaate mehe- ja tundravahelisest võitlusest. Autost filmida ei olnud võimalik. Aknal polnud piisavalt läbipaistvat pinda ning peale selle kõikus auto esimese ja tagumise käigu vahel žonglöörides meeletult. Vedasin saapad jalga ja mütsi pähe. Haarasin taas elujõule tärganud kaamera ja astusin õue. Hetk hiljem puusadeni lumme vajudes avastasin, et olin unustanud näomaski võtta … „Ah, vahet pole. Võtan niikuinii vaid paar sutsu, enne kui kaamera taas külmast minestab,“ rahustasin ennast õhukest Buffi näo ette tirides.

Sumpasin mööda lund vintsitrossi välja tiriva Pepe poole. Ankurdasin ennast allatuult istuma, et tuul väga ei kõigutaks ning tihe tuisk optikat kinni ei mätsiks. Madalad kaadrid lumes puksivast autost, loodusega võitlevast mehest ning tuisust. Ühel hetkel tundsin, et näos kisub midagi. Rapsasin kindas käega valu suunas.

Niiskeks hingatud Buff oli vasaku põse külge jäätunud. Kerge paanikaga rabasin kangast ja tõmbasin. Vasakust näopoolest käis läbi terav valu. Buff tuli näo küljest lahti, kuid jäi habeme külge jäätununa rippuma.

„Huhh, see oli napikas. Küll habeme küljest ka lahti sulab, kui sooja saab. Ehk ei juhtunud näonahaga midagi,“ mõtlesin käega üle näo libistades. Vasak põsk oli kare ja valus. Seejärel meenus ehmatusega, et ma ei olnud käega üle nina tõmmates midagi tundnud. Kiskusin kinda käest ning puudutasin nina. Ninaots oli jääkülm, kivikõva ning ilma igasuguse tundeta. Nagu tükk külma kivi keset nägu.

Paanika võttis maad. Olin väljas olnud vaid mõned minutid … Selle vähese jooksul oli ilma ühegi ohumärgita toimunud nii palju! Okei, külmetad näpud või varbad ära … võetakse maha ja elu läheb väikeste muutustega edasi … aga nina?!? See on ju keset nägu. Keset kõike … „Fakk, nüüd läks küll pahasti,“ jõudsin veel enne autosse jõudmist mõelda. „Kes mul käskis siia tulla. Mida kuradit me siin teeme … me ei saa siit ju kuhugi! Sada kilti!!!

Ja siis?!?” Õnneks sulas sooja saades ninaots üles ning muutus taas tundlikuks. Ka värvus pöördus muu kehaga samasse tooni. Vasak põsk sai siiski kahjustada. Punetab oma veidra nahatekstuuriga nüüd olenevalt aastaajast veidi vähem või rohkem.

Mõni tund hiljem keerasime löödult tagasi. Eelneva nelja tunniga olime edenenud vaid 1,4 kilomeetrit. „Kurat, niimoodi sõidame seda sadat kilomeetrit nädal aega,“ kõlas lällarisse Raidi murelik hääl. „Varsti tuiskavad meie jäljed ka täis …“ Temperatuur langes, tuul tõusis ja kütus oli vähenenud hirmuäratava kiirusega. Tundra oli sellel korral meist üle.

Uus plaan nägi ette, et riskime ja proovime ikkagi sellele keelatud teele murda. Valveputka säravad tuled olid piisavalt kaugel, et keegi meie pahategu märkaks. Teele jõudes pidime turvalisuse huvides niikuinii ilma tuledeta sõitma, et võimalikele kopteriga

Rammides, puksides ja vintsides üles Taimori ja Jamali

Valearvestus Taimõri poolsaarel

205