ÖÖ p erihv eerijas
Ivi Leps
ÖÖ perihv eerijas
Toimetanud Villu Känd Kujundanud Angelika Schneider © Ivi Leps ja Tänapäev, 2016 ISBN 978-9949-27-910-4 www.tnp.ee
Trükitud AS Printon trükikojas
LUMEPIHUNE PÄRASTLÕUNA
1.
Kenka ehk Konks ehk Karp, passi järgi Gennadi Karpin, kössitas tusaselt oma kodumaja ees logiseval puupingil. Oli aasta viimane päev, varajane pärastlõuna, kuid päike peitus hallide pilvede taha ja aeg-ajalt pihutas kerget lund. Lund oleks rohkemgi vaja olnud, sest vaatamata detsembri lõpule olid põllud puha paljad ja majaesist muru katvast õhukesest hallikast lumevaibast tolknesid välja rohekaspruunid murumättad ja vibalikud heinakõrred. Talve kohta polnud päev küll eriti külm, kuid ometi kippus nullkraadist paar pügalat allpool püsiv ilm nina punaseks ja tatiseks tegema. Ei aidanud siin suurt ka ninaaluse pidev soojendamine, kus ühest sigaretist sai kohe süüdatud järgmine, nii et mehe jalgealune oli täis konisid ning ärapõlenud tikke. Kenka vaatas omaenese tekitatud prahti üsna osavõtmatult, mõtlemata sugugi suitsetamise kahjulikkusele või ökoloogilisele jalajäljele, mille ta endast maha jätab. Õieti polnudki tema peas mõtteid, peale üheainukese – on kuratlikult külm. Peale selle hakkas hambus lõppema viimane tobi. Mees vaatas kella – see näitas nüüd juba esimest pärastlõunatundi, järelikult oli ta juba kõvasti üle tunni aja siin väljas kükitanud. Kas naised tõesti arvavad, et temast on kõige rohkem kasu, kui ta neil jalus ei tolkne ja õues end hoopis surnuks külmetab? Nüüd on siis nad äkki justkui ühte parteisse astunud ja võtnud oma sotskohustuseks teda, murdmatut vanamehejuurikat, ümber
7
kasvatada! No kurat, ei lähe läbi! Lõppude lõpuks on Kenka ikka veel peremees omas kodus! Ja siis, mingi ootamatu mõttekatke ajel, kaapis külmetav „kange vanamehenäss” mahaloobitud sigaretikonid jalaga pingi alla peitu ja sokutas sinnasamasse ka tühjaks saanud ja nutsuks kägardatud suitsupaki. Ehkki prügikast seisis vaid paari meetri kaugusel, ei viitsinud ta isegi niipalju liikuda ja kummarduda. Kodurahu huvides oli aga vaja oma ümbrus puhtana hoida, sest iga kell võis korteriühistu esimees siit mööda kõndida ja tolle kriiskavat sõimu ei tahtnud Kenka täna kuulda. Noh, õigupoolest ei tahtnud ta toda tähtsusest pungil ja igale poole oma nina suskivat naist üldse kuulda ega näha. Vanatüdruk, nagu ta oli, kippus ühistu esimees kõiki teisi õpetama ja kamandama. Pole ju lapsi ega meest, kelle kallal oma kustumatut võimuiha rahuldada. Ja eriti vihale ajasid teda muidugi mehed, kes alailma maja ees suitsu kiskusid või siis trepil lösutades õllekest libistasid. Õlle joomine kuulus muidugi rohkem suvise meelelahutuse hulka. Sellega kaasnes siis ka majaesiste kaskede „märgamine”, mis riiaka naise eriti marru ajas. Niisiis kuulus ühistu esimees sellesse inimliiki, kes alati ja igal pool kamandada armastab. Endise esimehe Elleni jaoks oli see inimene muidugi lausa süllekukkunud õnn, sest Ellen oli juba ammu rääkinud, et tahaks ameti maha panna. Olles korteriühistut juhtinud pea selle loomisest peale, seega juba ligi kakskümmend aastat, oli ta tüdinud sekeldamast, õiendamast ja muretsemast lõputute probleemide pärast. Seejuures pidi ta kuulama veel majaelanike nurinat ja sõimugi. Sest niisugust olukorda, kus kõik rahul oleksid olnud, ei tulnud iialgi ette. Nende küla kõige suuremas, kahekümne nelja korteriga majas, oli alailma midagi katki või puudu või halvasti! Niisiis oli ta üllatunud ja üliõnnelik, kui kaks aastat tagasi linnast maale kolinud Marta juba esimesel majaelanike koosolekul ütles, et tema on nõus ühistu esimehe koha endale võtma! Ka linnas oli ta juhatuse liige olnud. 8