Minu emale
Esimene osa
1
Juuli 2010 Kuumus on justkui teine inimene, kellest pean platvormil teed otsides mööda trügima. Ma astun rongile, kuigi ei tea, kas peaksin seda üldse tegema. Ma istun pinevalt reisijate seas, liikudes koos vaguni ja rahvahulgaga vanast elust uude. Rong on jahe ja tundub kummaliselt tühi vaatamata inimestele, vaatamata lämmatavalt kuumale päevale väljas, see tühjus rahustab mind pisut. Siin ei tea keegi minu lugu, ma olen lõpuks ometi anonüümne, vaid järjekordne noor naine kohvriga. Ma tunnen end triivivana, nagu ma polekski tegelikult siin, aga ma olen, seda kinnitavad mulle pink istumise all ja akna taga mööda vihisevad majad. Ma tegin seda. Naljakas, kui lihtne see on, kui asi tõesti kätte jõuab, astuda oma elust välja ja alustada uut. Sul on vaja vaid piisavalt raha, et otsast alata, ja meelekindlust mitte mõelda inimestele, kes maha jäid. Ma püüdsin täna hommikul mitte vaadata, püüdsin lihtsalt lahkuda, kuid viimasel hetkel tundsin, kuidas mind tema toa poole tõmbab, ja seisin, vaadates, kuidas ta magab – nagu vastsündinu, kes pole veel oma ülejäänud elu esimesel päeval päriselt ärganud. Charlie magamistuppa piilumisega ma isegi ei riskinud, ma teadsin, et see ärataks ta, takistaks mu lahkumist, seega panin ukse vaikselt lukku ja jätsin nad mõlemad. Naine minu kõrval on kohviga hädas. Tal on seljas tume kostüüm ja ta näeb asjalik välja, natuke nagu mina varem. Ta püüab joogitopsilt plastkaant ära võtta, aga see on kõvasti kinni ja ta kangutab seda, kuni kaas jõnksuga pealt tuleb ja kuum kohv paiskub meile mõlemale peale. Naine vabandab häälekalt, kuid ma raputan vaid pead, et ta ei muretseks, ja vaatan endale sülle, teades et peaksin tumedad plekid hallilt nahkjakilt kohe maha pühkima – see on rikutud ja näeb imelik välja, kui ma seda ei tee –, aga kohvi purskamine on mind millegipärast endast välja viinud, kuumad
6
Tina Seskis
pisarad segunevad kohviga ja ma palvetan, lootes, et kui ma pilku ei tõsta, siis ei märka seda keegi. Nüüd ma kahetsen, et ajalehte ei ostnud, kuid see oli tundunud kohatu, minna päeval, mil ma põgenesin, ajalehekioskisse ja seista normaalsete inimestega ühte järjekorda. Ma istun siin ja tunnen ajalehest puudust, igatsen neid tihedalt ritta surutud sõnu, millesse sukelduda, millele keskenduda, mille abil halbu mõtteid peletada. Ma olen närviline, sest mul pole midagi lugeda, midagi teha peale aknast välja vaatamise ja soovimise, et inimesed oma pilgud kõrvale keeraksid. Ma vaatan igatsevalt, kuidas Manchester selja taha jääb, ja taipan, et ei pruugi seda enam iial näha, linna, mida ma kunagi armastasin. Rong kihutab läbi päikesest põlenud põldude ja harvade tundmatute külade ja kuigi me liigume kiiresti, tundub reis lõputu, mu keha igatseb püsti tõusta ja joosta, aga kuhu? Ma jooksen juba. Mul hakkab äkki külm, algselt mõnus õhukonditsioneeri jahutus on muutunud kontideni tungivaks külmaks ja ma tõmban jaki tihedamini ümber. Ma värisen, vaatan maha ja sulgen oma lekkivad silmad. Ma olen hääletult nutmises osav, aga jakk reedab mind jätkuvalt – pisarad maanduvad õrnalt ja valguvad ulatuslikult üle kanga laiali. Miks ma nii kenad riided selga panin, kui naeruväärne see oli? Ma pole väljasõidul, ma põgenen, hülgan oma elu, liigsed nõudmised. Helid minu peas ja rongi rütmiline kõla rööbastel segunevad. Ma hoian silmad suletud, kuni paanika hajub nagu kummitus õhku, ja istun liikumatult edasi. Ma tulen Crewe’i jaamas rongi pealt maha. Ma otsin üles ajalehekioski, enne kui peamine rahvamass kohale jõuab, ostan ajalehti, ajakirju, pehmete kaantega raamatu, ma ei tohi jälle vahele jääda. Ma peidan end mõnda aega naiste tualettruumis, kus uurin peeglist oma kahvatut nägu ja rikutud jakki ning teen oma pikad juuksed lahti, et plekke varjata. Ma üritan naeratada ja see õnnestub, see on ehk kõver ja võlts, aga kindlasti naeratus, ja ma loodan, et kõige hullem on läbi. Vähemalt tänaseks. Mul on kuum, lausa palavikuliselt, seega pritsin vett näkku ja see jätab mu jakile uued jäljed, rõivast pole enam võimalik päästa. Ma võtan selle seljast ja topin reisikotti. Vaatan end hajameelselt ja näen võõrast. Ma märkan, et mulle päris meeldib, kui mu juuksed on lahti, ma näen noorem välja, krunnist tekkinud lainetus muudab juuksed sasituks, isegi boheemlasli-
Üks liigne samm
7
kuks. Käsi kuivatades tunnen sõrme vastas kuuma metalli ja taipan, et kannan ikka veel abielusõrmust. Ma pole seda iial ära võtnud, mitte kordagi pärast päeva, mil Ben selle merevaatega terrassil mu sõrme pani. Ma võtan selle ära ja kõhklen, ma pole kindel, mida sellega teha – see on Emily sõrmus, mitte enam minu oma. Minu nimi on nüüd Catherine. Sõrmus on elegantne, plaatina taustal säravad kolm tillukest teemanti ja teevad mind kurvaks. Ta ei armasta mind enam. Seega jätan sõrmuse sinna, seebi kõrvale, avalikku tualetti teise platvormi kõrvale ja sõidan järgmise rongiga Eustoni.
2
Ühel täiesti tavalisel päeval rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi lamas Frances Brown Chesteri haiglas, jalad vastu tugesid surutud, kuni arstid seal all urgitsesid. Ta oli šokis. Sünnitus ise oli olnud kiire ja loomalik, sugugi mitte tüüpilise esimese sünnituse moodi, nii vähe kui ta sellest ka teadis. Ta polnudki tegelikult teadnud, mida oodata, neil päevil ei räägitud naistele eriti midagi, kuid üks asi, milleks ta kindlasti polnud valmis olnud, pärast seda kui pea väljus ja libe punane tegelane oli tema kõrvale ratastel imikuvoodile potsatanud, oli see, et arstid käsivad tal ühe veel ilmale tuua. Frances oli teadnud, et midagi on lahti, kui meeleolu sünnitusplatis hetkega muutunud oli ning kõik arstid korraga kohale tulid ja ta voodi ümber sahmisid, pidades omavahel ärevalt nõu. Ta oli mõelnud, et tema pisikesel tütrel on ilmselt midagi viga, miks nad aga sellisel juhul teda torkisid, selle asemel et lapsega tegelda? Lõpuks vaatas arst talle otsa ja Frances tundis heameelt teda naeratamas nähes. „Töö pole veel tehtud, proua Brown,“ ütles ta. „Me oleme leidnud veel ühe lapse, kes tuleb kohe välja saada.“ „Kuidas, palun?“ oli Frances küsinud. Konsultant proovis uuesti. „Õnnitlused, proua Brown, teist saab üsna pea kaksikute ema. Teil on vaja ka teine lapse sünnitada.“ „Mida te sellega mõtlete?“ oli Frances karjunud. „Ma juba sünnitasin oma pagana tite.“ Nüüd lamas ta seal šokis ja suutis mõelda vaid sellele, et ta ei tahtnud kahte last, ta tahtis ainult ühte, tal oli vaid üks imikuvoodi, üks vanker, riided ühele lapsele, üks elu ette valmistatud. Frances oli loomult planeerija. Talle ei meeldinud üllatused, kindlasti mitte nii pöördelised, ja lisaks kõigele oli ta liiga kurnatud, et uuesti sünnitada – esimene sünd oli olnud küll kiire, kuid ka äge ja traumaatiline ja peaaegu kolm nädalat enne tähtaega. Ta pani silmad kinni ja juurdles selle üle, millal Andrew saabub. Ta polnud meest kontorist kätte saanud, too oli olnud kusagil koosolekul, ja selleks ajaks kui tuhude vahe oli vaid
Üks liigne samm
9
poolteist minutit, oli Frances teadnud, et tema ainus võimalus on kiirabi kutsuda. Seega oli tema esimene laps saabunud punetavana ja üksildusse – ja nüüd kästi tal ka teine ilmale tuua ja tema abikaasa polnud ikka veel kohal. Andrew polnud isegi ühe lapse üle eriliselt rõõmustanud, nii et jumal teab, mida ta asjade sellisest käigust arvab. Frances hakkas nutma, lärmakate, tatiste nuuksatuste saatel, mis üle pisikese haigla kõlasid. „Proua Brown, võtke end ometi kokku!“ ütles ämmaemand. Frances vihkas teda ta õelate näojoonte ja kileda, kraapiva hääle tõttu – miks ta sellist tööd üldse tegi, mõtles Frances kibestunult, ta imeks rõõmu välja igast olukorrast, isegi sündimise ilust, mõjudes nagu pahatahtlikud möirged. „Kas ma saan oma last näha?“ küsis Frances. „Ma pole teda veel näinud.“ „Teda vaadatakse üle. Keskenduge nüüd sellele lapsele.“ „Ma ei taha sellele keskenduda. Ma tahan oma tõelist last. Andke mulle mu tõeline laps.“ Ta kriiskas nüüd. Ämmaemand võttis gaasi ja õhu ja hoidis seda Francesi näo kohal, surudes kõvasti. Frances ägises ja lõpetas lõpuks karjumise ja kui ta rahunes, kadus temast võitlusvaim ja midagi tema sees suri seal haiglavoodis. Andrew jõudis kohale vaid mõni sekund pärast seda, kui tema teine tütar ilmale tuli. Ta jättis äreva ja kohmetu mulje, eriti nüüd kui tema lootused pojale tasustati mitte ainult ühe, vaid kahe pisikese tüdruku näol. Üks neist oli roosa ja ilus ja täiuslik ja teine lebas sinise ja ebaloomulikuna räpastel linadel, nabanöör takistamas õhu pääsemist kopsudesse ja üsavälise elu alustamist. Atmosfäär, mis Andrew’d ootas, oli pingeline, kriitiline. Arst sidus nabanööri osavalt lapse kaela ümbert lahti ja lõikas läbi ning Andrew vaatas, kuidas veri hakkas tüdrukukese tillukeses kehas ringlema, kui arst ta elustamisaparaadi juurde viis, kus üks õdedest hoidis imurit üleval ja eemaldas lapse hingamisteedest pasa ja lima. Vaid mõne hetke pärast kuulsid nad ahastavat vihast huilgamist. Tüdrukuke oli õest täpselt tund aega noorem ja nägi välja ja kõlas, nagu oleks ta mõnelt teiselt planeedilt saabunud. „Mu vaene kullake, mul on nii kahju,“ sosistas Andrew oma kahvatule, läbimärjale naisele, võttes ta käe, mis oli uuest elust punane.