ÜLBE MEHE SURM
ÜLBE MEHE
SURM Inglise keelest tõlkinud Mall Pöial
Š O T I
K R I M I N U L L I D E
S A R I
Originaali tiitel: Beaton, M. C. Death of a bore Mysterious Press, Warner Books Time Warner Book Group 1271 Avenue of the Americas, New York, NY 10020 First Printing: February 2005 Copyright © 2005 by Marion Chesney Toimetanud Siiri Rebane Kujundanud Jüri Jegorov Küljendus ja makett Villu Koskaru Tõlge eesti keelde © Mall Pöial ja Tänapäev, 2016 Värsid tõlkinud © G. Meri (lk 25) ja M. Mõisnik (lk 58, 171, 213) ISBN 978-9949-27-951-7 www.tnp.ee Trükitud AS Pakett trükikojas
Sßdamlikult Alistair ja Amanda Locke’ile Invernessist
esimene peatükk
Ainult puupea kirjutab muidu kui raha eest. – Samuel Johnson
Vanasti toimus pikkade pimedate talvekuude jooksul ühes Põhja-Šotimaa külas nii mõndagi. Iga nädal oli keiliõhtu, kus kohalikud tantsisid, esitasid vanu laule või lugesid ette luuletusi. Sageli käis koos õmblusring, mille juurde kuulusid klatšijutud. Olid Emade Ühingu koosolekud, gaidide ja skautide koondused ning iganädalane filmiõhtu rahvamajas. Aga siis, kui tulid televisioon ja video, eelistasid inimesed pigem mõnusalt tuppa jääda ning lasta end lõbustada nii romantilistel kui ka vägivaldsetel filmidel, mille kangelannadel olid esiletungivad põsesarnad, kollageeniga täidetud huuled ja nii kõrged kontsad, et mugavate sussidega lõppevate jalgade omanikel oli seda lihtsalt valus vaadata.
ülbe mehe sur m
7
Seetõttu otsustas Lochdubh’ külakonstaabel Hamish Macbeth, kuuldes, et keegi uustulnuk John Heppel kavatseb rahvamajas korraldada loovkirjutamise koolituse, minna ja selle mõtte maha laita. Sest, nagu ta oma kalurist sõbrale Archie Macleanile ütles: „Ma’b taha näha selle vaese mehe alandust, kui mitte kedagid kohale ei ilmu.” Hamish oli Pateli universaalkaupluses näinud kuulutust: kas tahad saada kuulsaks kirjanikuks? kuulus kirjanik john heppel aitab sul selleks saada. Esimene kokkusaamine oli määratud järgmise nädala kolmapäeva õhtuks kell pool kaheksa. Hamish teadis, et just sel ajal on televiisoris politseisari „Võmmid seelikus”, tegevuspaik Los Angeleses, peaosades kolm pikakoivalist rinnakat lopsakahuulelist blondiini, kes on hämmastavalt osavad tulirelvade käsitsemises ja kung fu’s. Ta ei teadnud Lochdubh’s kedagi, tema ise ehk välja arvatud, kes riskiks värskeima osa vaatamata jätta. Niisiis istus Hamish ühel pimedal vihmasel õhtul politseimaasturisse ja asus teele Johni maja poole Cnothani küla kohal nõmmel. Atlandi ookeanilt puhus hootine tuul, mis rebis üle taevavõlvi kihutavaid pilvi. Hamish tundis end üksildasena. Tema romaan kohaliku reporteri Elspeth Grantiga oli ootamatult otsa saanud. Naisele oli pakutud tööd ühe Glasgow’ ajalehe juures ja ta oli Hamishilt otsesõnu küsinud, kas too kavatseb temaga abielluda või ei. Ja Hamish oli kõhklema löönud, öelnud, et mõtleb selle üle ja selleks ajaks, kui ta seda asja juba täitsa tõsimeeli kaaluma hakkas, oli Elspeth tööpakkumise vastu võtnud ja lahkunud.
8 m.c .beaton
Mornilt mõtiskles Hamish, kas ta üldse on loodud kellegagi koos elama, kuna esimene emotsioon Elspethi lahkumisest kuuldes oli olnud kergendustunne. Algul juurdles Hamish, miks ei olnud John otsustanud oma koolitust Cnothanis pidada, siis aga meenutas endale, et Cnothan on üks viril linnake, mille hoolikalt säilitatud traditsiooniks oli uustulnukate vastu iseäranis ebasõbralik olla. Seersant MacGregor, kes aastaid oli olnud Cnothani politseinik, oli pensionile jäänud ja linnake koos ümbritsevate aladega oli lisandunud Hamishi niigi ulatuslikule piirkonnale. Igal pool suleti maa-politseijaoskondi ja Hamish ei olnud söandanud lisaülesannete vastu protestida, kartes kaotada oma armastatud kodu Lochdubh’ politseijaoskonnas. John Heppelit polnud Hamish kordagi kohanud. Tava kohaselt oleks ta teinud viisakusvisiidi, aga lahendamist ootas rida tüütuid murdvargusi Braikie kandis ja nii oli tal uustulnuka saabumine kuidagi meelest läinud. Kuigi ta armastas väga Sutherlandi ega suutnud kujutleda end kusagil mujal elamas, teadis Hamish, et uustulnukad asusid siia Šotimaa kaugesse põhjanurka elama tihtipeale mingi vildaka romantilise ettekujutuse tõttu. Kirjanikud ja kunstnikud kujutasid ette, et üksindus ja puutumatu loodus inspireerivad neid, kuid tavaliselt läks nii, et need pikad ja pimedad talved peletasid nad peagi jälle eemale. Hamish sõitis läbi Cnothani, mis paistis halogeenlampide kiiskava oranži valguse all troostitu ja vihmamärg, ning suundus üles nõmmele. Johni maja poole viis kanarbikku kasvanud
ülbe mehe sur m
9
teejupp, varustatud põletustehnikas teeviidaga, millel seisis: „Kirjaniku Kamber”. Hamish parkis auto madala lubjatud majakese ette. Ta noomis end, et polnud ette helistanud. Koputas uksele ja ootas, kuna tõusev tuuleiil tema rasket vihmamantlit rebis. Väikest kasvu mees avas ukse ja vahtis alt üles pikale politseinikule otsa. „Mina olen konstaabel Hamish Macbeth Loch dubh’st,” ütles Hamish. „Äkki saaks teiega natukese juttu ajada.” „Tulge sisse.” Hamish järgnes peremehele raamaturiiulitega ääristatud elutuppa. Akna all laual seisis arvuti. Lahtises kaminas hõõgusid turbapätsid. Kamina kohal rippus suur raamitud foto kirjanikust mingit tahvlit vastu võtmas. „Te segasite mu loomepalangut,” ütles John ja laskis kuuldavale valju hirnuva naeru. Mees oli peaaegu kääbuskasvu, alla 160 cm pikk, prillide ning hõrenevate hallide juustega, üksikud karvad üle kiila pealae kammitud. Lameda suurepoorilise nina ja lihava suu kohal olid suured pruunid silmad. Kirjaniku ametirõivastuse moodustasid rullkraega pruun sviiter ja pruunid pesusametist püksid. „Istuge,” ütles ta. „Mul hakkab muidu kael valutama.” Hamish võttis vormimütsi peast ja keris oma pika kõhna kogu kamina ette tugitooli. „Kas see on teie naturaalne juuksevärv?” päris kirjanik Hamishi leekivpunaseid juukseid vahtides.
10 m.c .beaton
„Täitsa loomulik ja värvimata. Politseiniku visiit ei paista teid üllatavat.” „Ma ei ole abielus, mu vanemad on surnud ja mul pole lähedasi sugulasi. Politseinik ukse taga ehmatab inimesi siis, kui nad on mures mõne lähedase pärast või kui neil on midagi varjata. Niisiis, miks te tulite?” „Jutt on teie kirjutamiskoolitusest.” „Oleksin väga rõõmus, kui te sooviksite osaleda. Võite maksta kogu kursuse eest korraga või igas tunnis.” „Ma ei kavatsenud tulla. Ma ei usu, et keegi üldse tuleb. Kõik on kodus ja vaatavad telekat.” John näis rahulolev. „Mul on Lochdubh’ elanikelt juba kümme sooviavaldust.” „Ja kes need võiksid olla?” „Ahaa,” viibutas John sõrme. „Soovitan kohale tulla ja ise vaadata.” „Ehk teengi seda. Kas teid on palju avaldatud?” „Sain Šoti kirjandusauhinna Tammerty Biscuit.” John osutas fotole. „Siin võtan auhinda vastu oma raamatu „Päevad üürikorteris” eest. Olete seda lugenud?” „Ei.” „Siis lubage, et kingin teile ühe eksemplari.” John väljus toast. Hamish vaatas ringi. Väikesel laual eemal seina ääres, arvuti vastas, olid söögikorra jäänused. Peale raamatute, mis madalaid seinu ääristasid, ja suure foto kamina kohal ei olnud siin mingeid kaunistusi ega perekonnafotosid. John tuli tagasi ning ulatas raamatu „Päevad üürikorteris”.
ülbe mehe sur m
11
„Kirjutasin autogrammi ka,” ütles ta. Hamish lõi raamatu lahti ja heitis pilgu kirjutatule. Seal seisis: „Hamish MacBethile. Tema esimene tutvus kirjandusega. John Heppel.” „Ma ole teisi raamatid lugend küll ja veel,” porises Hamish, äkki ilmnenud kohalik aktsent näitamas, et tal läks tuju halvaks. „Ja mo nimi kirjutatasse ilma suure B-ta keskel. Mis te veel olete kirjutanud?” „Oh, palju,” vastas John. „Lõpetasin just filmistsenaariumi Strathbane’i televisioonile.” „Mis selle pealkiri on?” John kohmetus äkki. „Noh, see on stsenaarium seriaalile „Oru rahvas”.” Hamish muigas. „See on seebikas.” „Aga ma olen selle taset tõstnud, kas te ei mõista? Massimaitse parandamiseks peavad isegi minutaolised suured kirjanikud madalamale laskuma ja populaarseid seriaale kirjutama.” „Kas tõesti? Edu teile selles. Pean minema hakkama.” „Oodake hetk. Te küsisite minu töö kohta? Mind on suuresti mõjutanud prantsuse kirjanikud, näiteks Jean-Paul Sartre ja François Mauriac. Juba koolis sain teadlikuks, et mul on annet. Kasvasin üles Glasgow’ närustel tänavatel, see on tundliku poisi jaoks karm keskkond. Aga ma vaatlesin. Ma olen kaamera. Mõnikord on mul tunne, et mind on kusagilt teiselt planeedilt siia vaatlema saadetud.” „Üsna paljudel šoti joodikutel on just seesama tunne,” ütles Hamish, keda see tüütu loba oli surmani ära tüüdanud. „Teate, nad kõik mõtlevad, et on pärit teiselt planeedilt.”
12 m.c .beaton