Bryndis. Ta pigistas Cruzi kätt nii kõvasti, et poisi sõrmeotsad läksid valgeks. „Me teeme Magalhãesile ära!“
Olukord tundus paljutõotav. Kui Ali, Zane, Kat, Matteo, Yulia ja Tao kobarasse kogunesid, võis näha peade vangutamist ja kuulda sosistamist. Ligi tund aega olid neli avastajate meeskonda Orioni SAALis ponnistanud võidu nimel. Cruz oli omadega täitsa läbi. Meeskonnakaaslased samuti, märkas ta. Lani põsed õhetasid ja läikisid, Sailori hobusesabast oli patsikummi vahelt valla pääsenud üks salk ja Emmetti emotoprillid meenutasid kaht palaval päeval autosse jäetud šokolaadisõõrikut.
Dugan niheles nagu väravavaht, kes valmistub penaltit tõrjuma. See polnud siiski vutimatš. Käimas oli aju keema ajav, südant kurku peksev, allaandmist mitte tunnistav geograafiaviktoriin.
Igal meeskonnal oli 30 sekundit, et vastata professor Modi küsimusele, mis võis, aga ei pruukinud sisaldada holograafilist elementi. Õige vastuse korral läks õpetaja edasi järgmise meeskonna juurde. Vale vastuse korral teenisid trahvi. Kolm trahvi ja meeskond oli mängust väljas.
Esimesena langes välja Galileo, tema järel paar ringi hiljem Earhart. Cousteau ja Magalhães jäid edasi võistlema. Virtuaalreaalsuse saalis
olid nad kordamööda loopinud fakte linnade ja riikide, veekogude, kõrbete, mägede, parkide ja loodusmälestiste kohta. Cruz oli kaotanud järje ringide kokku lugemises. Kummalgi meeskonnal oli kaks trahvi.
Cousteau meeskond oli juba andnud õige vastuse. Kui Magalhães samaga ei vasta, kuulutatakse Cousteau geograafiaviktoriini võitjaks.
Auhinnad olid vaeva väärt. Võitjameeskond saab järgmisel missioonil esimese valiku õiguse. Iga meeskonnaliige saab lisaks sada boonuspunkti. Ja viimaks saab igaüks ülitundliku kõrglahutus-ingressioonanalüüsi uuenduse oma portatiivsele artefaktide noteerimise ja dateerimise analüsaatorile ehk PANDA-le. Cruz polnud päris kindel, milles see uuendus seisneb, aga kõlas see igatahes hästi.
Ta seisis holograafilises kuldsete lehtedega haavikus ja hingas lootusrikkalt sisse. Muidugi tahtis ta neid auhindu, aga tal oli vaja milleski võitjaks tulla! Viimase paari nädala jooksul oli ta olnud võrdlemisi rusutud olekus – pärast avastust, et ema valemikivi seitsmes tükk polegi ehtne.
„Ülemise siseserva nurk on teistsugune,“ oli Emmett kuulutanud pärast musta marmoritüki põhjalikku uurimist läbi suurendavate emotoprillide.
„Selle nägemiseks peab vaatama väga lähedalt, aga su emal oli õigus. See ei ole üks tema omadest. Tükid on kahtlemata ära vahetatud.“
„Vahetatud? Kuidas see võis juhtuda?“ Sailor keeras end Cruzi poole. „Arvasin, et senikaua, kuni kivid sul kaelas ripuvad, kaitseb neid sinu biojõuväli.“
„Kaitsebki, aga ma ei kanna neid kogu aeg kaelas,“ meenutas Cruz talle. „Mul on vaja ka duši all käia, kas tead. Ja ma võtan need ära ka siis, kui me sukelduma… “
„Jaaguar!“ süüdistas Sailor. „See avastajast spioon võttis seitsmenda tüki.“
„Võib-olla,“ nentis Emmett.
„Mis mõttes „võib-olla“? Õpetaja Vanderwick oli Sebra ja tema meid enam ei ohusta,“ väitis tüdruk. „See pidi olema Jaaguar.“
Emmett vangutas pead. „Mitte tingimata. Vahetus võis toimuda enne, kui me leidsime selle draakoniverega sõdalase.“
„Miks me ei võiks kivi kõrvutada esimeste fotodega, mis Cruz tükist tegi?“ pakkus Lani. „See peaks meile ütlema vähemalt aja, millal see ära vahetati. Cruz, kas sa võiksid isa paluda, et ta fotod sulle tagasi saadaks?“
Iga kord kui Cruz leidis uue valemikivi tüki, tegi ta sellest kohe paar pilti ja saatis need isale. Seejärel kustutas ta fotod tahvlist ja käivitas programmi, mis kirjutas andmed üle, et kujutisi ei saaks arvuti prügikastist taastada. „Oi-ei!“ mõmises Cruz, kui oli tahvlis faili avanud.
„Ma ei kirjutanud fotosid üle. Kui me olime Xianis muuseumist ära läinud… autos… helistasin Bryndisele, et teda kurssi viia ja ma… ma arvatavasti unustasin… “
„Teame, teame, pea pilvedes,“ õrritas Sailor.
Tüdruk rääkis sellest kui tähtsusetust pisiasjast, aga igaüks teadis, kui kalliks see viga maksma läks. Cruz oli avanud ukse kellegi ees, kes
häkkis tema tahvlisse, varastas fotod, valmistas võltsitud tüki ja vahetas selle ehtsa vastu. Lanil oli pildi osas siiski õigus. Kui kiviserv kujutisel klapib sellega, mida Cruz praegu kaelas kannab, toimus vahetus enne, kui nad üldse terrakotasõdalaste muuseumisse jõudsid. Kui ei, siis vahetati tükk pärast selle leidmist, mis tegi Jaaguarist peamise kahtlusaluse. Cruz saatis foto Emmettile, kes uuris seda terve igaviku.
Viimaks pilgu tõstnud Emmetti emotoprillides põrklesid hallid helmed. „See ei ole sama.“
Cruzile oli see olukorda arvestades parim võimalik asjade käik.
Kui valemikivi tükk on Jaaguari käes, võib see veel Orioni pardal asuda. Cruz oli saatnud oma mesilasdrooni Melli kogu laevast kivi otsima.
Muidugi leidus kohti, kuhu ei pääsenud isegi mesilane, näiteks kõvasti suletud sahtli sisemus või kinni tõmmatud lukuga seljakott. Oli ka selliseid kohti, kuhu ta ei söandanud minna, näiteks kambüüs. Kokk Kristos oleks pöördesse läinud, leides oma köögist putuka, olgu see robot või elusolend. Siiski suutis mikrokopter üle vaadata suurema osa laevast. Ta ei leidnud midagi. Kas Cruz oli hiljaks jäänud? Kas seitsmes valemikivi tükk oli juba Nebula käes? Tal jäi üle üksnes paluda, et ei oleks.
Vahepeal, kui Orion seilas ida poole, pingutas Cruz selle nimel, et ema päevik avaldaks talle viimase vihje. Ta oli holograafilisele emale kannatlikult olukorda selgitanud. Ta oli temalt abi palunud. Anunud.
Mossitanud. Nõudnud. Paraku polnud vahet, mida või kuidas ta ütles, vastus jäi samaks. Ema keeldus rahulikult uut vihjet avaldamast.
See oli jätnud Cruzile vaid ühe võimaluse. Magamamineku ajaks ta teab, kas tema viimane variant töötab või ei.
„Viisteist sekundit!“ Professor Modi teadaanne tõi Cruzi võpatusega tagasi olevikku.
Cruz tõstis pilgu valgekooreliste haabade poole, mille sügisesed lehed laperdasid erksinise taeva taustal. See oli imekaunis paik, aga tal polnud aimugi, kus nad asuvad.
„Magalhães seda ära ei arva,“ ütles Lani vaikselt Cruzile. „Mina sattusin selle peale alles siis, kui lugesin, kuidas puud omavahel suhtlevad.“
Ta teeb ikka nalja, on ju?
Lani tabas poisi pilgu. „Päriselt ka. Puud suudavad omavahel suhelda, kasutades selleks seeneniidistikku ehk mütseeli. Tead, mütseel kasvab puujuurtesse ja laseb mõnel puul keemiliste ainete ja elektrisignaalidega ühenduses olla. Üks puu võib teisele öelda, kui ta tunneb valu või hoiatada hädaohu eest nagu putukarünnak või põud.“
Ta ei teinudki nalja.
Cruz oli endiselt pisut skeptiline. „Sa tahad öelda, et puud oskavad omavahel rääkida?“
„Rohkemgi veel.“ Tüdruku silmad lõid särama. „Nad hoolitsevad üksteise eest. Vanemad puud saadavad läbi juurevõrgustiku noortele võsudele vett ja toitaineid, aidates neil kasvada. Seda nimetatakse mükoriisaks ehk seenjuureks. Professor Ishikawa väidab, et ühes teelusikatäies metsamullas on kilomeetrite kaupa seeneniidistikku. See on nagu looduse kiudoptiline kaabel. Sellele anti nimeks ülemetsaline võrgustik ehk wood-wide web. Äge, on ju? Professor Ishikawa rääkis, et me õpime seda bioloogias järgmisel aastal, aga mina ei taha oodata. Ma püüan juba praegu puude keelt rääkida.“
Otse loomulikult ta püüab.
„Aeg!“ hüüdis professor Modi. „Zane, ma ootan Magalhãesi vastust.“
„Ee… mm… “ Zane neelatas kõvasti. „Me pakume… Utah?“
Professor Modi kergitas tahvlit. „Pando haaviku neljakümnel hektaril kasvab rohkem kui nelikümmend seitse tuhat ameerika haaba, millel on ühine juurestik...“
Cruz müksas Lanit küünarnukiga. „Kuule, ma vean kihla, et nad ajavad päris lahedat loba.“
Tüdruk pööritas silmi.
Professor rääkis edasi: „... on üks vanemaid ja suuremaid organisme meie planeedil. See asub Fishlake’i metsakaitsealal Utah’s.“
Magalhãesi meeskond hõiskas. Cousteau meeskond ägas.
„Pagan küll!“ Sailor lõi peoga otsa ette. „Kas see ükskord läbi ka saab?“
„Saab küll ja varsti,“ teatas professor Modi. „Aega on jäänud viis minutit, just parasjagu, et võitja viimasel lisaajal välja selgitada.“
SAALis puhkes aplaus, Earhart ja Galileo plaksutasid kõige kõvemini. Pärast välja langemist pidid nad istuma jääma ning Cousteau ja Magalhãesi tihedat rebimist pealt vaatama.
„Küsimus käib ühe paiga kohta kaardil,“ ütles professor Modi. „Hakkan järjest vihjeid andma. Alguses üldised, siis täpsemad. Esimene meeskond, kes nuppu vajutab ja minu kirjeldatud koha õigesti tuvastab, on tänavuse rebaste geograafiaviktoriini võitja.“
Dugani ette kerkis postament punase nupuga.
„Võistkonnad, tuletan teile meelde, et peaksite enne vastamist omavahel nõu,“ ütles õpetaja. „Arvesse läheb ainult esimene vastus.“
Cruz tundis laubal jahedat tuuleõhku. Värske muru lõhn kõdistas nina. Jalge all oli roheline heinavaip. Aas laius professori selja taga oleva seinani ja lõppes kaljurannikuga. Rannalt algas suur sinine meri. Vasakul nägi Cruz järske sakilisi kaljusid ja paremal lainelisel künkanõlval põlluteed. Aeglane rida vatitupsupilvi popsutas üle pärastlõunase taeva, varjud maapinnal järele lohisemas. Cruz ajas kaela õieli. Sein nende selja taga oli endiselt tühi lõuend. Huvitav.
„Vihje number üks,“ ütles professor Modi. „Te viibite troopilisel saarel, mille pindala on sada kuuskümmend neli ruutkilomeetrit. Saarele andsid selle kolmnurkse kuju kolm praeguseks kustunud vulkaani.“
Cousteau meeskond kogunes. Nad pakkusid välja paar varianti nagu Jamaica ja Vanuatu, aga keegi polnud päris kindel.
„Parem ootame natuke, kui pakume huupi,“ soovitas Lani.
Ka Magalhães ei vajutanud nuppu. Cruz nägi, et sein nende taga on endiselt must. Imelik, mõtles ta. Kas see ei peaks samuti olema osa maastikust?
Emmett oli samuti seda märganud. „Midagi läks vist rikki,“ pomises ta.
„Vihje number kaks,“ jätkas professor Modi. „Esimesed polüneeslastest asukad ütlesid saare kohta Rapa Nui, aga meie tunneme seda teise nime all tänu hollandlasest maadeavastajale, kes jõudis siia ühel kindlal päeval 1722. aastal.“
„Polüneesia!“ Sailor naeratas Lanile ja Cruzile. „Me oleme Vaikse ookeani lõunaosas.“
„Kas see võib olla Kaho‘olawe või Ni‘ihau?“ Cruz nimetas Hawaii saarestiku kõige väiksemaid saari.
Lani hammustas huulde. „Kaho‘olawe on kolmnurkne, aga...“
„Maastik on vale.“ Cruz mõistis oma viga. „Minu meelest pole seal kuigi palju rohttaimi ja muld on punane.“
„Ni‘ihau ei ole kolmnurkne,“ märkis Lani. „Maastik on ilmselt sarnane Kauaile, aga ma ei ole päris kindel. Ma olen purjetanud ümber selle saare, aga pole kunagi seal maale läinud. Aga sina?“
Cruz raputas pead. Ni‘ihau saar oli eraomandis. Selle külastamiseks tuli hankida luba.
Professor Modi köhatas kurgu puhtaks. Kumbki meeskond polnud vastanud ja ta oli valmis andma järgmist vihjet. „Vihje number kolm: saare on tuntuks teinud selle ahu’d ja moai’d.“
„Ahu’d?“ Dugan hõõrus lõuga. „Kas see pole mitte sushi?“
„Sa mõtled vist ahi peale,“ ütles Bryndis. „See on tuunikala.“
Moai. See sõna kõlas Cruzile tuttavalt. Ta hakkas Lanilt küsima, kas see võib olla havaikeelne sõna, kui tüdruk pahvatas: „Suured pead! Teate küll, need kivikujud...“
„Lihavõttesaar!“ purtsatas Sailor.
See ta oligi!
„Kas kõik on nõus?“ küsis Dugan. Kui kõigi käed tõusid, vajutas ta nende punast nuppu.
Tuuuuut!
Heli kaikus läbi SAALi. Cruz nägi, et ka Zane’i käsi oli Magalhãesi nupul. Oh ei! Mõlemad meeskonnad olid vajutanud ühekorraga!
Kwento oigas. „Veel üks lisaaeg.“
„Cousteau oli esimene,“ ütles Weatherly.
„Ei, Magalhães,“ vastas Femi.
Hääled täitsid SAALi, kui ülejäänud avastajad oma arvamust avaldasid.
„Oodake nüüd, oodake!“ Professor Modi trükkis midagi oma tahvlil. „Ma kontrollin salvestust.“
Lani heitis pilgu Cruzile. „Sellest on salvestus?“
Ta vastas monsieur Legrand’i tavapärase fraasiga: „Tout est vu.“
„Kõike on nähtud,“ vastas Lani tõlk.
„Seniks kuni te ootate,“ märkis õpetaja, „võib teile huvi pakkuda fakt, et viimase kaheteistkümne aasta jooksul on üks geograafiaviktoriini võidumeeskonna liige pälvinud lisaks Põhjanaela auhinna.“
Cruz müksas toakaaslast. „Selle saad sina. Sina võidad.“
„Mkmm,“ vastas Emmett häbelikult, kuigi ei saanud peita kollaseid ja roosasid linte, mis vingerdasid tema prillides nagu tuulelohesabad kerges tuules.
„Käes!“ hüüdis professor Modi. „Esimese meeskonnana vajutas nuppu… “
Ruumis jäi vaikseks. Cruz tundis südant tagumas samas rütmis sõnaga, mis tuksus tema ajus: Cousteau. Cousteau. Cousteau.
„Magalhães.“
Cruz vajus kössi. Nad olid kaotanud.
„Magalhãesi meeskond, ma ootan teie vastust,“ ütles professor Modi, kuid see oli pelk formaalsus. Magalhães saab kõik need oivalised auhinnad ja õiguse kelkida. Oh kuidas Ali ja Matteo nüüd alles kelgivad. Cruz torkas varba rohu sisse.
„Jõulusaar,“ vastas Zane.
Cruzi pea viskus püsti. Ta vaatas Lanile otsa. Tüdruku lõug vajus alla. Tema oma samuti.
„Vale vastus.“ Õpetaja pööras pilgu neile. „Cousteau, nüüd on teie...“
Keset ülesandeid, mis viivad Avastajate Akadeemia õppurid jäämägesid täis Antarktika vetest Argentina tuhkkuiva kõrbe, püüab Cruz Coronado üles leida mõistatuse viimast osa. Kuna Nebula agendid ja tabamatu maadeuurijast spioon on endiselt liikvel, hakkab võimalus taastada ema kõikemuutvat valemit käest libisema. Orioni pardal oldud ajast on Cruz aga õppinud, et tõelised avastajad ei tohi kunagi alla anda.
Kuid ka pärast paljude tõeliselt ohtlike eriülesannete täitmist ja seiklusi kõigil seitsmel kontinendil ei oska ta valmis olla viimaseks üllatuseks…
AVASTAJATE AKADEEMIA: faktidel põhinev väljamõeldud süžeega seiklussari, mis õhutab uudishimu uute tehnoloogiate, leiutiste ja tehnikavidinatega, kus tegelased lahendavad mõistatusi, salakoode ja šifreid –ka raamatuteksti sees – ning mille taustal on reaalsed National Geographicu avastajad.
EXPLORERACADEMY.COM
www.ajakirjad.ee
ISBN 978-9916715-69-7
facebook.com/vestaraamatud
