A
ndrus oli muidu tubli mees, aga ta kaldus põlastama võimukandjaid, ei sallinud mustakuuemehi ja vilistas ahistavatele seadustele. Ent kui oskad asju mõistusega võtta ja inimese kombel käituda, polegi need hoiakud täismehe jaoks mingid patud. Ligi kuuskümmend aastat oli Andrus siin ilmas hinganud, neelanud, higistanud ja rüganud, puutunud selle aja jooksul kokku mitmete kenade inimestega, aga kohanud ka palju sigu, vingamehi ja kärukeerajaid. Kuigi paras jupp talle antud ajast oli veel läbi hingamata, oli Andruse seninegi elu juba pikk, hoogne ja värvikas. Ühel ei pisikesel ega ammugi ka suurel Läänemere saarel oli ta sün dinud just siis, kui kurikuulus ja naljakas riigimees Nikita Hruštšov kaugel Moskvas kommunistliku partei XX kong ressil isepäise uljusega üles astus ja mõneks ajaks stalinismi justkui sulatama hakkas. Aga sulatas see mees seal kaugel Kremlis, mis ta sulatas, elu Andruse sünnisaarel, kuhu mahtus neli küla ja pool tuhat inimest, läks ikka omasoodu edasi nagu oli aastasadu varemgi läinud. Ainult randrüütlite ja tongrite asemel olid tulnud piirikad ja solbakad, vallamaja nimetati ümber külanõukoguks, mõisast tehti kool ja kirikust traktori varuosade ladu ning kalmistul lõhuti maha mitu mälestus märki. Tiblad proovisid moodi juurutada kirsad, sülitamise ja vandumise, aga saare memmed pügasid sügisel ikka oma lambad, villast kedrati lõnga, kooti tätardega kampsuneid ja käpikuid. Kalurid püüdsid kevadel kala ja küttisid talvel hül 5
geid, hüljeste pargitud nahkadest kooti pätte ja lõigati pastlaid, laupäeva õhtul tõmmati suuremates taredes lõõtsa ja triibuliste seelikute lehvides keerutati isekeskis tantsu. Alles enne kooli minekut, vanaema pealekäimisel, sai Andrus viimaks ka ristitud, mida tehti mitmes järgus, ühe meretaguse papi juures kodus. Need protseduurid ei meeldi nud poisile mitte üks raas, aga ristitud ta vana tava järgi sai. Kui Andrus järgmisel sügisel teise klassi läks, võtsid kõrged seltsimehed kaugel Moskvas maha esimees Hruštšovi, aga ei tapnud teda ära, vaid panid koduaresti. Oma kodus pidi And rus aga isa käest peaaegu naha peale saama, sest oli õpetajate päeva puhul oma oktoobrilapse märgi prügikasti visanud, sinna järele sülitanud ja selle teoga päevikusse pika märkuse teeninud. Andruse õnneks oli neile külla tulnud naabri Sass ja toonud kostiks mekkida värsket koduõlut. Kapa sisu huvitas pliidi ääres järil istuvat isa rohkem kui sindrinahast pojuke sele naha peale andmine. Eks Andu oli isa käest – ja enamasti ikka asja eest – naha peale saanud küll, see oli saarel vana tava, et tuli mõistus mõnikord persest pähe taguda, aga mida ristiv papp kobades Andu hargivahest otsis, jäi vist Jumalalegi tead mata. Andrus oli sel ajal oma pruudile, kena nimega Aasale juba silma peale pannud, tüdruku kojusaatmise õiguse eest tuli vahel ka natuke kakelda, et tulevast liitu kindlustada. Andrus oli vanemate poiste käest teada saanud, et enne ei sobi tule vase naisega tõsisemaid plaane pidada, kui tillist vahtu hakkab tulema. Asjaks pidi arenema tasapisi, kuidas inimestevahelised tuuled ja olud kedagi kujundasid. Onu õpetas Andrusele vahu ootamise asemel selgeks malekäigud, mis tundusid esiotsa keerulisemad kui justkui isevoolava elu mustmiljon üksikasja. Kooli isetegevusringis mängis poiss vaprat printsi, peaosa välismaises näidendis. Pioneeriks aga Andrust ei võetudki, kuigi ta ise väga tahtis ja klassiõed malevanõukogust soovi 6
tasid. Õpetaja lihtsalt ei lubanud, sest pidas Andrust koeraks poisiks, kes oli kooliaiast porgandid üles kitkunud ja lammas tele söötnud, välikemmergusse pärmi kukutanud ja emisele, keda õpetaja pere pidas, inetu hüüdnime pannud. Üldse hakkas poiss kooli asemel rohkem mere poole vaatama ja õppimise asemel kalal käima. Isa talle õieti naha peale enam anda ei saanudki, sest Andrus kippus nüpeldajat käest hammustama, nolgi toore jõuga vastu puksima ja urises, et kui sa mulle rihma annad, pistan maja põlema ja siis lähme edasi metsa üksteist purema. Tõesti oli poiss lepikuga sinasõber, käis seal kuivanud puulehti suitsetamas ja salakoobast ehitamas, et oleks täitsa oma ase, kus keegi ei käiks kooli ajamas ja koerusi nina alla hõõrumas. Vanasti oleks sihukesele isa hammustavale sindrinahale kibuvitsaoksaga otsejoones mõistus persest pähe pekstud või lapseraisk lihtsalt mahagi löödud, aga saarele jõudnud sotsialistlik hoovus tingis kõrvalekaldeid ka kasvatustöös. Iga tahes käitumishinne võeti Andrusel madalamaks ja plaanitud pruutki hakkas kaugemas kaares mööda käima, kuigi Aasa ei paistnud peigmehehakatisele kaugeltki tundetu. Komsomoli aeti Andrus juba mere taga suures linnas, kuhu isa ta kalandustehnikumi õppima oli saatnud. Kui kodus poisist mehe kasvatamine poolikuks kiskus jääma, pidi seda tegema kaugem kroonukool, kus öömaja, munder ja päevapuder prii. Andrus kamandati koos kursusekaaslastega komsomoli linnakomiteesse, rivistati suures kabinetis vaiba peale ja küsiti kordamööda igaltühelt küsimus, mille õige vastus oli varemalt pähe taotud. Poistele kinnitati rinda pisike punane lipukujuline märk, millel kollaselt läikis kiilakas vanamees, kes meenutas Andrusele kavalat hüljest. Pärast läksid kolm punaseks kin nitatud noormeest kaubahoovi plangu taha, tegid lahti purgi marineeritud angerjat ja pool liitrit „Ekstra” viina, kulistasid kordamööda ja murdsid närimiseks pealinna peenleiba. Nõnda 7
saigi tulevasest meremehest Üleliidulise Leninliku Kommu nistliku Noorsooühingu liige andamikohustusega kaks kopikat kuus. Tehnikumis Andrusele tegelikult eriti ei meeldinud, õppe ained olid tüütud ja kuivad, isegi praktika suurel purjelaeval jättis mulje, just kui oleks karjaga mõttetult orjamas käidud. Pooled asjad tehti koolis valju venekeelse käsutamise saatel, mahedat tuult ega kodust randa polnud kusagil tunda. Veel vähem meeldis Andrusele see, et saarel oli kolhoosi esimehe poeg sügisel Aasaga pulmad pidanud. Kevadel, kaks kuud enne tehnikumi lõppu jõi Andrus ennast täis, laamendas ühiselamus, hakkas miilitsale vastu, magas öö koos joodikutega kongis ja visati koolist välja. Siis põletas ta oma komsomolipileti ja läks tagasi kodusaarele. Vanemate kalurite lüli, kus kündis merd ka Andruse onu, võt tis poisi oma punti ning noorkalur Andu hakkas hooti päris kena kopikat teenima. Töö oli küll raske, aga huvitav ja vahel dusrikas, loikamil oli konti ja nutti saada kätte ja pähe iidseid meretöö võtteid ja teadmisi. Pärast igasuguseid tögamisi, proovitöid ja järelekatsumisi hakkasid vanad märjakarud Andut-Antenni nagu Andrust hüüti, omaks võtma ega viitsi nud teda enam narrida. Kaua sa poissi ikka kiusad, kui teine südamega ametis kinni, õpib innukalt asja ja alati rõõmuga kiiresti kaupluses ära käib. Siis aga tõi üks isemoodi postimees keset kõige kibedamat tööaega otse kai peale Andrusele paberi, mille kättesaamist ta pidi allkirjaga kinnitama. See oli kirjalik korraldus ilmuda arst likule läbivaatusele enne ajateenistust Nõukogude Armees. Poiss oli ju veebruari keskel kaheksateist täis saanud, noorel mehel oli aeg minna kaheks aastaks püssi alla, nagu kommunistide kord ette nägi. Sest ega su enda käest mingit tahtmist ei küsitud. Noh ja läkski Andrus ettenähtud ajal pisikese veolaevaga jälle mere taha linna, käis riburida mööda mitmeid arste, 8
kes koputasid, uurisid, sosistasid ja pärisid. Kalakombinaadi punanurgas pidi ta ennast kõrge komisjoni ees paljaks võtma, et need näeksid tulevase sõduri kõlbulikkust. Alasti Andrus lõi neile kulpi ja kinnitas valjusti: „Oman au, ärrased! Kuhu käsite sukelduda? Teenin isamaa vaimu!” Ja Andrus hakkas teise käega oma mune sügama. Sõjakomissar, ülemarst, miilitsa alampolkovnik ja veel paar tohtrit jäid ammuli sui sõdurit jõllitama. Mida see nüüd pidi tähendama? Vahetati pilke ja pomiseti omavahel, üks küsis: „Noormees! Miks te avalikult oma genitaale masseerite?” Andrus tegi totaka näo pähe, jättis sügamise ja kostis: „Vene öigeusu papp sättis ristimise ajal mu mune ja need jäid kuida gist kihevile. Vaja teisi nüüd vahest rahustada.” Kutsealusel lubati riidesse panna ning Andrus tõmbas villa sed sokid jalga ja lotendava pintsaku selga. Enne koju laskmist anti talle uus paber, mis kohustas ettenähtud ajal ilmuda suure haigla vastavasse osakonda järeluuringutele. Andrus lõi kan nad kokku, noogutas aupakliku kummardusega, võttis paberi näppude vahele, tegi rivipöörde ja astus minema. Rind kummis ja pintsakuhõlmad valla sammus Andrus otsejoones sadamapoodi, ostis kaks pudelit piirituseveini ja leidis kuuriseina ääres tuulevarjus istumise. Võis tähistada armeesse mineku esimest edukat etappi. Enne pisikese praami tulekut tegi ta teise pudeli lahti ning astus kahe ja poole tunni pärast taaruval sammul kodusaarele. Nädala pärast istus Andrus juba, imelikus kohas, millel nimeks Jämejala. Nüüd uuriti ja puuriti teda põhjalikumalt, võeti analüüse ja esitati igasuguseid küsimusi. Andrus paistis väga sõnakuulelik, kuid tema sees paistis pakitsevat ebaharilik ind: nii väga tahtis ta sõjaväkke minna ja seal kangelastegusid toime panna. Ühel pärastlõunal istus Andrus jälle arstikabinetis, seekord juba kahe vaimu-uurija juures, kes olid sõbralikud ja omal 9
kombel uudishimulikud. Mitu ööd olid nad kordamööda, poolenisti salaja, ühe sureva rauga juures passinud ja selle paratamatut lõppu oodanud. Surija oli koos voodiga täies tükis tol ajal kõige tundlikumale kaalule tõstetud ning kui vaakuja lõpuks hinge heitis, näitas kaal kaheksateist grammi vähem kui elusa inimvarega. Andrusega pidid valges kitlis hingekaalujad tegelema päe val. Üks neist jalutas tasase astumisega, teine istus laua taga ja kirjutas aeg-ajalt midagi. „Kelleks siis Andrus saada tahab, kui läheb kuulsusrikkasse Nõukogude Armeesse aega teenima?” „Mina tahan saada allveelaeva sukeldujaks!” vastas Andrus õhinaga. „Ujun alt luugist välja ja panen miinid paika, kuhu plaan ette nääb.” „Aga mis siis saab, kui miin plahvatab?” „Siis lendab köik see kodanlik krempel vastu taevast, kus selle roiskumise koht.” „Mis asi roiskub?” küsis kabinetis jalutaja. „Imperjalism ja kapitalism. Need on vaja maamuna pealt ära pühkida.” „Aga mis siis saab, kui miin sukelduja enda käte vahel lõh keb?” „Vot-vot, just, just!!” Andrus tõusis püsti, ta silmad lõid hiilgama. „Siis ma saangi suureks kangelaseks! Ja selle nimel annan ma palju.” Juurdlejad vahetasid silmanurgast pilgu, Andrus istus rahulolevana tagasi, et sai suure asja südame pealt ära ütelda. Siis aga küsis juurdleja, kelle nime teadis Andrus olevat Vaino: „Aga palju kaalub inimese hing?” Selliseks küsimuseks polnud Andrus valmistunud. Ta sügas kukalt, pistis näpu suhu, kissitas silmi ja pakkus: „Kes seda inge värki nii täpselt teab... Noh, eks ta oma pool puuda ikka vöiks ära tulla. Aga äkist kaalub natuke rohkemgid. Nagu suurel ülgel 10