E
ma oli Andrale rääkinud, et võõraste meestega ei tohi suhelda. Tegelikult teadis Andra seda isegi. Ta oli üles kasvanud Mustamäe kivimajade vahel ning näinud kodutuid prügikastides sorimas ja joodikuid bussipeatustes
konutamas. Mustamäel elas igasuguseid inimesi. Aga see väikest kasvu vanamees, kes nende maja juures ringi luusis, ei tundunud Andrale sugugi ohtlik. Ta oli pigem kurb ja heitunud ning vaatas üsna mureliku näoga ringi. Tüdrukul hakkas sellest kulunud mantlis kühmus hallist kujust isegi veidi kahju, ent ta ei osanud ka midagi peale hakata. Hetke pärast oli vanamees majade vahele kadunud. Nii kestis see mitu päeva. Lõpuks oli Andra juba täiesti harjunud kohtama teekonnal koolist koju väikest ebalevat mehikest, kes teda nähes kiiresti plehku pani. Andra hakkas teda pidama sama tavaliseks nähtuseks nagu maja ees mängivad lapsed ja luuaga vehkiv kojanaine. Kuni ühel päeval pärast kooli koju tulles ei leidnud ta vanataati maja eest. Ja pärast seda hakkas juhtuma kummalisi asju.
5
6
MIRRI SALAPÄRANE KADUMINE Õhtul istus kogu pere laua taga ja sõi pikkpoissi ahjukartulitega. Andra kõrval istus vanem õde Ave, pikk ja graatsiline tumedajuukseline kaheteistaastane neiu. Andra ise oli heledate kiharatega ning oma üheksa-aastase vanuse kohta väga iseseisev ja hakkaja. Laua otsas tõstis sööki ette nende kasuisa Ilmar. Ema askeldas pliidi juures. Kööki täitsid mõnusad söögilõhnad ja Mirrigi loivas oma kausi juurde toitu noolima. Mirri oli väga eriline musta-punase-valgekirju kass, kes võttis kausist toitu käpaga, pistis suhu ning jõi kraanist voolavat vett peale. Teised kassid sõid otse kausist. Mirri sõi niimoodi arvatavasti sellepärast, et oli pisikesena emast ilma jäänud. Keegi polnud talle õpetanud, kuidas üks heade kommetega kass sööma peab. Tüdrukute arvates oli ta kõige isepäisem, metsikum ja mõnusam kassiniru kogu maailmas.
7
Varsti sai Mirri kõhu täis. Nad kuulsid, kuidas ta teise tuppa läks ning seal aknalauale hüppas. Väljas tibas vihma ja tuul lõgistas aknapleki kallal. „Kes tahab veel väikeseid tüdrukuid?” küsis ema ja ulatas üle laua vaagna kuldpruunide ahjukartulitega. Nende peres nimetati ahjukartuleid väikesteks tüdrukuteks, sest pikkade poiste kõrvale sobivad ju imehästi väikesed tüdrukud. „Krõbedad, nämm,” tähendas Andra rahulolevalt ja proovis kahte kartulit korraga oma taldrikule tõsta. Üks kartulitest plartsatas enne sihtkohta jõudmist koorekaussi. „Ups,” ütles Andra vabandavalt. „Andra, mis sa rahmeldad,” noomis ema. Äkitselt kuulsid nad, kuidas elutoas paiskus lahti rõduuks. Kostis kummalist sahinat – nagu oleks tuuleiil läbi korteri tuhisenud. Kui Ave ja Andra laua tagant püsti said ja teise tuppa jooksid, polnud seal enam midagi näha. Ainult kardin lehvis rõduukse vahel. Andra küünitas üle rõduääre vaatama. Hall vari kadus samal hetkel maja nurga taha. „Mis juhtus?” jõudis ka ema kohale. „Kuidas võis rõduuks tuulega lahti minna, kui ma selle hetk tagasi ise korralikult kinni panin?” vaatas Ilmar kulmu kortsutades teistele otsa. „Siin on juhtunud midagi imelikku.” „Mirri on kadunud!” märkas järsku Ave. 8
„Mirri! Mirri! Mirri!” hüüdsid kõik üheskoos kassi. Tõepoolest, Mirrit polnud enam korteris. Terve perekond muutus väga murelikuks – Mirri polnud selline kass, kes oli harjunud väljas käima. Nii võis ta lootusetult ära kaduda ja isegi auto alla jääda. „Lähme teda otsima!” ütles Andra väriseva häälega, ja hetkeks oli näha tema suu ümber nutuvõru. Sellega olid kõik kohe nõus ja hakkasid kiiresti riietuma. „Ikkagi ei saa ma aru, kuidas sai rõduuks ise lahti minna,” pomises Ilmar kätt mantlivarrukasse toppides. Paari tunni pärast seisid nad märgade ja löödutena tänavalaterna valguses. „Mirrit pole mõtet enam edasi otsida. Me oleme terve õhtu ringi tiirutanud ja teda hõiganud. Kui ta oleks kuskil lähedal, oleks me ta juba ammu leidnud,” ütles Ilmar. „Imelik, selline kadumine pole tema moodi. Rõdu uks on ju tihti lahti, aga ta ei ole sellepärast veel minema jooksnud,” imestas Ave. „Kuigi ükskord ta tahtis ühele kajakale järele lennata, mäletad?” tuletas Andra meelde. Kõik muhelesid seda meenutades. Mirri oli tõesti ägeda iseloomuga kass. „Pole hullu – lähme koju, teeme kuuma teed… Ehk tuleb Mirri ise koju tagasi,” pakkus ema.
9
Järgmisel päeval vantsis Andra tujutult koolist koju. Mirri oli ikka veel kadunud. Seda ei olnud kunagi varem juhtunud. Võib-olla oli ta juba auto alla jäänud ja piinles nüüd viimseid hingetõmbeid tehes kusagil teeäärses võsas? Või oli ta liiga haige, et koju tulla? Või eksinud? Andra süda tõmbus sellele mõeldes valust kokku. Oma kodumaja ees vaatas Andra hoolega ringi. Ümbruskonnas ei paistnud ühtegi kassi. Ainult nende maja bullterjer ja tema peremees, värskelt pressitud ülikond seljas, juuksed geeliga soengusse seatud, jalutasid ringi. Bullterjer nägi oravat, rapsas end rihma otsast lahti ja jooksis sangleppade alla loomakest taga ajama. Peremees hüüdis käskivalt: „Rolf!”, kuid koer ei teinud sellest väljagi. See mees on alati tähtsust täis ja ülbe, mõtles Andra. Järsku märkas ta sedasama väikest vanameest, kes viimastel päevadel oli nende maja ümbruses luuranud. Vanake vaatas tema poole sellise näoga, nagu tahaks ta vabandust paluda. Eneselegi ootamatult jooksis Andra vanamehe juurde. „Kuulge, teie, mis te mu kassiga tegite!?” hüüatas ta äkilise mõtte ajel. „Ma, ma... ma pidin seda tegema!” pahvatas mees ja pani siis kiiresti käe suule. „Misasja?!” „Muidu poleks me kunagi vabanenud needusest,” sosistas vanataat ja piidles kartlikult enda ümber. „Ma nägin nii palju vaeva, et leida kolmevärviline kass, kes on kolm aastat, kolm kuud ja kolm päeva vana. See oli mu ainus lootus. Ma ei tahtnud midagi halba!” 10
„Mis needus? Mida te ometi räägite?! Ma tahan oma kassi tagasi!” „Enam ei saa midagi teha...” pomises vanamees ja hakkas eemalduma, külg ees. „Kuidas ei saa midagi teha? Kuhu te mu kassi panite?!” „Ainus võimalus on, et kogu teie pere muutuks... mõneks ajaks kassideks. Siis võib see õnnestuda.” „Ma tahan kassi tagasi! Ükskõik, mida selleks tegema peab!” hüüdis Andra mehele järele. Ta jäi segase pilguga põrnitsema paika, kus mees põõsaste vahele kadus. Vanamees on hull, otsustas ta lõpuks. Ja läks koju. Õhtul, kui ema ja Ilmar töölt koju jõudsid, läksid nad jälle kõik koos Mirrit otsima. Seekord kõndisid nad oma majast kaugemale. Tulutult. „Äkki peaks kuulutused välja panema? Ma võin Mirrist pildid joonistada,” ütles Ave otsustavalt ja tegi samal ajal paar tantsusammu, mida ta koolis esinemise jaoks harjutas. „Jah, see on päris hea mõte,” oli ema nõus. „Sa joonistad ju... nii hästi.” Emale oli vist midagi kurku läinud, sest ta kräunatas nagu kassipoeg. Samal hetkel tundis Andra, et temaga juhtub midagi kummalist. Ta võdistas end ja tundis järsku vajadust käed maha toetada. Nahk kattus valge karvaga ja Andral oli selline tunne, nagu hakkaks talle kasvama saba! Andra karjatas. Tema hääl kõlas otsekui kassi näugumine. Ta vaatas abiotsivalt ringi. Tema ees seisis 11
Ilmar, kes põrnitses pahaselt oma kohevat hallivöödilist saba. Temast oli saanud hallitriibuline, veidi tokerjas kassihärra. Samas oli ka Ave, kes oli muutunud nõtkeks oranžiks kassipreiliks, ja ema, kes oli järsku suur süsimust valgete käppade ja maniskiga kass! Andra vaatas end üllatunult. Ka temast oli saanud kohev lumivalge kiisu. „Issand, mida see peaks tähendama!” hüüatas ema. „Kas ma näen und?” „Ma kardan, et see ei ole unenägu,” sosistas Andra neile otsa vaadates. Talle meenusid järsku vanamehe sõnad: „Ainuke võimalus on, kui kogu teie pere muutub kassideks... ” Ja nüüd see juhtuski. Nad kõik olidki kassid! Ta jutustas teistele oma kõnelusest veidra vanakesega. Seejärel silmitsesid nad vapustatult üksteist. „Jube äge,” ütles siis Ave rahulolevalt ja lakkus oma küütlevat kasukat. „Mina olen küll nõus natuke aega kass olema, kui me Mirri sedasi tagasi saame.” „Mis meist nüüd saab,” hädaldas ema. „Mul on homme töö juures tähtis koolitus.” „No koolitus unusta nüüd küll ära,” ütles Ilmar. „Vaata parem asja meeldivat külge. Me oleme ikka tahtnud teada, mida Mirri mõtleb ja tunneb. Nüüd olemegi kassid ja saame teada, mis tunne see on. Tuleb ainult loota, et me igavesti kassideks ei jää.” Nagu ikka, rahustasid Ilmari sõnad kõiki. Esialgne paanika hakkas asenduma uudishimuga. Kummaline oli olla äkki nii pisike ja käia neljal jalal, või õigemini 12
käpal. Inimesed olid järsku hirmuäratavalt suured ja kuidagi hägusate piirjoontega. Ja majad – need olid hiiglaslikud, lausa raske vaadata. Nad jalutasid mööda parditiigi äärt pidi kulgevat rada ja vaatasid hoolega ringi. Mirrit ei paistnud kusagilt. „Näe, kui ilus kiisu,” kuulsid nad järsku selja taga lapse häält. Enne, kui Ilmar midagi aru sai, haaras üks väike poiss tal sabast ja sikutas kõvasti. „Emme, ma tahan teda endale!” „Karl, mis sa teed! Lase kohe lahti. Sa võid endale mõne koleda haiguse saada, kui sa hulkuvaid kasse käpid,” hüüdis lapse ema. Ilmar tahtis vastu vaielda, et ta pole mingi räpane hulkuv kass, aga loobus siis. Selles olukorras oli vist parem inimestega mitte rääkida. Ta lisas kiirust ja vaatas, et mõni laps talle liiga lähedale ei satuks. Teisel pool parditiiki nägid nad ühte kollast kassi tuviga tõtt põrnitsemas. „Mirri!” hüüdis Ave, kuid taipas siis, et see on üks teine kass. Kass pöördus ümber ja vaatas neile otsa – see oli nende maja kojanaise Aadu. Tavaliselt istus Aadu neljanda korruse köögiaknal ja uuris möödujaid. Nüüd oli ta järsku siin. „Kas sa Mirrit oled näinud?” küsisid nad kui ühest suust. „Ei ole. Aga kes teie olete?” Ave ja Andra rääkisid, mis nendega oli juhtunud. 13
„Oh, jah, küll sünnib ikka imelikke asju! Näe, minuga juhtus ka kentsakas lugu. Ühel hommikul oli mul kõht haige, oigasin veidi ja perenaine viis mu arsti juurde. Kujutate ette – arst tahtis mind magama panna! Noh, see tähendab ära tappa! Ütles, et vist on kasvaja, et mind pole mõtet enam koju tagasi viiagi. Kohe narkoosi alla ja surmasüst sisse! Ei jäänud ootama, kargasin laualt minema. Õnneks oli uks lahti, sain kuidagi tänavale. Siin ma nüüd olengi. Meie maja juurde ei julge enam minnagi.” „Kuidas siis tervis on?” tundis Andra huvi. „Pole kunagi parem olnud! Nüüd olen ma iseenda peremees. Teen, mis tahan. Ainult söögi pärast peab vaeva nägema. Hiirtel on nii vastik maitse, mulle meeldib ikka Royal Canin rohkem.” „Tead, kui sa Mirrit peaks nägema, siis ütle meile. Me liigume ka siin parditiigi kandis ringi. Ja ütle Mirrile edasi, et me teda otsime,” palus ema. „Räägi talle, mis meiega juhtus.” Aadu lubas seda teha. Kassipere jalutas edasi. Järsku lendas nende ette kivi peale üks linavästrik ja hakkas oma saba hoogsalt üles-alla liigutama. Sel hetkel ei saanud ema aru, mis temaga toimub. Ta tegi järsku linnu suunas suure hüppe. Linavästrik lendas minema. „Vabandust, ma ei tahtnud,” vastas ema kohmetult. „Ei tea, mis mul hakkas? Tegelikult meeldivad mulle linnud väga...” 14