Eichmann Jeruusalemmas

Wannsee

Hannah Arendt Eichmann Jeruusalemmas Reportaaž kurjuse banaalsusest

Chełmno Sobibór Majdanek Bełżec Treblinka

Auschwitz

Jeruusalemm Buenos Aires

I õigusemõistmise maja

Beth Hamishpath – õigusemõistmise maja. Need kohtukordniku täiest kõrist hüütud sõnad sunnivad meid jalule kargama, andes märku kolme paljastatud pea ja musta rüüd kandva kohtuniku saabumisest, kes tulevad kohtusaali külgsissepääsust ning võtavad istet poodiumi kõrgeimas reas. Pika laua kummaski otsas, mis peagi kattuvad lugematute raamatute ja üle 1500 dokumendiga, istuvad stenografistid. Otse kohtunike alla on paigutatud tõlgid, kelle teenete abil saavad omavahel suhelda kohus ning kaitsealune ja tema advokaat; muus osas jälgib saksakeelne süüdistatav peaaegu nagu kõik teisedki saalisviibijad heebreakeelset protsessi sünkroontõlkes raadioülekande vahendusel, mis on prantsuse keeles suurepärane, inglise keeles talutav ja saksa keeles puht koomiline, sageli lausa arusaamatuseni. (Arvestades äämiselt hoolikat suhtumist protsessi kõigisse tehnilistesse ettevalmistustesse, jääb pisemat sorti mõistatuseks, kuidas äsjaloodud Iisraeli riigil õnnestus oma suure Saksa päritolu elanike arvu juures mitte leida pädevat tõlki ainsasse keelde, mida süüdistatav ja tema advokaat mõistsid. Vanad eelarvamused Saksa juutide suhtes, mis omal ajal Iisraelis vägagi tugevalt tooni andsid, polnud ju enam piisavalt silmatorkavad, et seda selgitada. Ainsa seletusena jääb üle veelgi vanem ja endiselt võimas „P-vitamiin“ – nõnda nimetavad iisraellased valitsussfääri ja bürokraatia ringkaitset.) Tõlkidest astme võrra allpool näeme süüdistatava klaaskabiini ja tunnistajapinki, kus asjaosalised on sätitud näoga üksteise poole nii, et näeme neid profiilis. Kõige alumisel astmel istuvad seljaga publiku poole prokurör koos nelja abiprokuröriga ning kaitseadvokaat, keda esimestel nädalatel saadab assistent.

Ainsakski hetkeks ei luba kohtunikud enesele teatraalsust. Nende kõnnak on sundimatu; kaalutlev ja tähelepanelik hoiak, mis muutub kannatanute lugusid kuulates leina raskuse all silmanähtavalt jäigemaks, eichmann jeruusalemmas

35

näib loomulik; nende kärsitu suhtumine prokuröri katsetesse istungeid lõpmatuseni venitada on vahetu ja värskendav, nad käituvad kaitsjaga ehk veidi üleliiagi viisakalt, otsekui pidades lakkamatult silmas, et „dr Servatius peab kurnavat lahingut võõras keskkonnas peaaegu ihuüksi“, ning süüdistatavaga alati laitmatult. Ilmselgelt on tegu kolme tubli ja ausa inimesega, seega ei üllata kedagi, et ükski neist ei alistu olude suurimale kiusatusele: minna mänguga kaasa, teeselda, et neil, kes nad kõik on sündinud ja saanud hariduse Saksamaal, tuleb oodata heebreakeelset tõlget.

Kohtu eesistuja Moshe Landau ei jää vastates pea kordagi ootama, kuni tõlk on jutu lõpetanud, ning sekkub sageli tema töösse, parandades ja täpsustades, paistes seejuures silmanähtavalt tänulik pisukese võimaluse eest juhtida tähelepanu kõrvale muidu nii süngetelt asjaoludelt. Kuid hiljem, kui süüdistatavat parasjagu ristküsitletakse, suunab ta isegi kolleege Eichmanniga vesteldes kasutama nende saksa emakeelt, mis tõestab veelgi enam – kui seda lisatõestust peaks üleüldse vaja minema –, kuivõrd märkimisväärselt vähe sõltub too kohtunik tänapäeva Iisraeli avalikkuse arvamusest.

Algusest peale ei jää kahtluse varjugi, et tooni annab just kohtunik Landau, kes teeb kõik endast võimaliku – tõesti kõik –, et protsess ei muutuks vaatemänguarmastajast prokuröri eestvedamisel palaganiks. Ent alati ei õnnestu sellest hoiduda muuhulgas tol lihtsal põhjusel, et istungeid peetakse laval publiku ees pärast kohtukordniku hiilgavat avahüüatust, mis jätab mulje tõusvast eesriidest. Inimesel, kes projekteeris värskelt ehitatud Beth Ha’ami, Rahva Majja (mida nüüd ümbritseb kõrge tara ja valvab kõikjale katusest keldrini paigutatud hambuni relvastatud politsei ning mille ees õues seisavad reas puitbarakid, kus kõik tulijad vilunult läbi kombatakse) selle auditooriumi, pidi kahtlemata nägema vaimu­ silmas teatrisaali ühes parteri ja rõdu, rambi ja lava ning külgustega, kust sisenevad näitlejad. Ilmselgelt polnud see kohtusaal sugugi kehv paik näidis­protsessi tarbeks, mida kujutas ette Iisraeli peaminister David Ben-­ Gurion, kui lasi Eichmanni Argentinas röövida ning tuua Jeruusalemma ringkonnakohtu ette, andma vastust rolli eest „juudi küsimuse lõpp­lahen­ duses“. Ja Ben-Gurion, keda kutsutakse tabavalt riigi arhitektiks, jääb protsessi lavastajana kulisside taha. Ta ei käi ühelgi istungil; kohtusaalis kõneleb ta peaprokurör Gideon Hausneri suu kaudu, kes valitsuse esindajana annab oma parima, tõesti parima, et isandale kuuletuda. Ja kui tema parimast panusest ka sageli õnnekombel ei piisa, siis pelgalt seetõttu, et kohtu eesistuja teenib õigust niisama pühendunult kui härra Hausner Iisraeli riiki. Õigus nõuab, et süüaluse üle mõistetaks kohut, et teda süüdistataks ja kaitstaks, pannes seniks kõrvale ülejäänud, pealtnäha tähtsamad küsimused: „Kuidas see juhtus?“, „Miks see juhtus?“, „Miks juudid?“, „Miks sakslased?“, „Missugune oli teiste rahvaste roll?“, „Kui suur kaasvastutus 36

hannah arendt

lasub liitlastel?“, „Kuidas võisid juudid kogukonnajuhtide kaudu võtta osa omaenda rahva hävitamisest?“ ja „Miks läksid nad surma nagu talled tapalavale?“ Õigus rõhutab Karl Adolf Eichmanni poja Adolf Eichmanni tähtsust, kelle kaitseks on kohtusaali ehitatud klaaskabiin: ta on keskmise kehaehituse, taanduva juuksepiiri ja puseriti hammastega lühinägelik sale keskealine mees, kes muudkui sirutab luidrat kaela kohtunike poole (vaatamata protsessi jooksul kordagi publikule näkku) ning püüab meele­ heitlikult ja enamasti edukalt säilitada enesevalitsust hoolimata närvi­ tõmblustest, mis tabasid tema suud küllap juba ammu enne protsessi algust. Kohut mõistetakse tema tegude, mitte juutide kannatuste, saksa rahva ega inimkonna, isegi mitte antisemitismi ega rassismi üle.

Ja tuleb välja, et õigus, mida hr Ben-Gurioni mõttelaadiga inimesed võiksid ehk pidada „abstraktsiooniks“, on palju karmim isand kui pea­ minister kogu oma võimu juures. Nagu hr Hausner aega viitmata demonstreerib, kirjutab tema võim ette, mis on lubatud: see lubab prokuröril anda protsessi jooksul pressikonverentse ja teleintervjuusid (Ameerika ülekannet, mida toetab Glickman Corporation, katkestavad argisel kombel pidevalt kinnisvarareklaamid) ja valada end kohtumajas „spontaanselt“ välja reporterite ees: tal olla kõrini Eichmanni ristküsitlemisest, kes vastab igale küsimusele valega; see lubab ka sagedasi kõõrdpilke publiku poole ja enam kui tavapärasele edevusele omast teatraalsust, mis toob tähetunni Valges Majaski, kui USA president kiidab „hästi tehtud tööd“. Õigus ei luba midagi säärast: see nõuab eraldatust, lubab pigem kurbust kui viha ja näeb ette hoolsat hoidumist kõigist mõnudest, mida toob rambivalgus.

Kohtunik Landau vahetult pärast protsessi aset leidnud reisist USAsse ei teavitatud kedagi peale juudi ühingute, kelle pärast see korraldati.

Ent vaatamata sellele, kui järjepidevalt vältisid kohtunikud rambivalgust, istusid nad ometi sealsamas poodiumi kõrgeimal astmel, publikuga vastamisi just nagu teatrilaval. Publik pidi esindama kogu maailma ning esimestel nädalatel koosneski see peamiselt lehemeestest ja aja­ kirjanikest, keda kogunes Jeruusalemma igast ilmanurgast. Neid ootas ees niisama sensatsiooniline vaatemäng nagu Nürnbergi protsess, ainult et seekord „puudutas see eelkõige juutluse tragöödiat tervikuna“. Sest „kui süüdistada [Eichmanni] ka mittejuutide vastastes kuritegudes, ... siis“ mitte seepärast, et ta need toime pani, vaid – üllataval kombel – „kuna me ei tee vahet rahvuse põhjal“. See kahtlemata märkimisväärne lause, mille prokurör avakõnes kuuldavale tõi, kujunes süüdistaja arutluskäigus keskseks. Sest see arutluskäik tugines juutide kannatustele, mitte Eichmanni tegudele. Ja hr Hausneri sõnul olnukski tähtsusetu, kuna „oli vaid üks mees, kes tegeles peaaegu täielikult juutidega ja nende hävitamisega, kelle osa õela režiimi koorekihis piirdus nende hävitamisega. See oli Adolf Eichmann.“ Kas polnud siis kohane tuua kohtu ette juutide läbielamiste eichmann jeruusalemmas

37

kõik asjaolud (mille üle otse loomulikult ei vaieldud) ning otsida seejärel tõendeid, mis seoksid juhtunut ühel või teisel viisil Eichmanniga? Nürn­ bergi protsessis, kus kaebealuseid „süüdistati eri rahvuste vastu toime pandud kuritegudes“, jäeti juudi tragöödia kõrvale tol lihtsal põhjusel, et kohal ei viibinud Eichmanni. Kas hr Hausner uskus tõesti, et Nürnbergi protsess pööranuks suuremat tähelepanu juutide saatusele, kui süü­ pingis istunuks Eichmann? Vaevalt küll. Nii nagu peaaegu kõik teisedki Iisraelis, uskus ta, et juutide kannatuste suhtes saab õigluse jalule seada vaid juudi kohus ning oma vaenlaste üle kohtumõistmine jäägu juutide teha. Sealt johtub ka iisraellaste peaaegu eranditu vaenulikkus ka siis, kui üknes mainiti rahvusvahelist kohut, mis võinuks Eichmanni süüdistada – mitte kuritegudes „juudi rahva vastu“, vaid inimsusevastastes kuritegudes, mis pandi toime juudi rahva kallal. Siit ka pentsik hooplus „me ei tee vahet rahvuse põhjal,“ mis ei kõlanudki nii kummaliselt Iisraelis, kus juudi kodanike perekonnaseisu üle otsustavad rabiseadused, mis tähendab, et juut ei saa abielluda mittejuudiga; välismaal sõlmitud abielusid küll tunnustatakse, ent segaabieludest sündinuid peetakse seaduse silmis sohilasteks (erinevalt väljaspool abielu juudi vanematele sündinud lastest), ja kui mõne inimese ema pole juhtumisi juut, ei saa teda ei ametlikult paari panna ega matta. Olukorra häbitus on veelgi teravnenud alates 1953. aastast, kui märkimisväärne osa perekonnaõiguse jurisdiktsioonist anti üle ilmalikule kohtule. Nüüd võivad naised pärida vara ja saada suuresti osa meestega samadest hüvedest. Niisiis on raske uskuda, et just usukuulekus või fanaatilise usuvähemuse võim takistavad Iisraeli valitsusel vahetada abielu ja lahutuse küsimustes rabiseadused ilmaliku jurisdiktsiooni vastu. Usklikud ja mitteusklikud Iisraeli kodanikud paistavad üksmeelselt soovivat seadust, mis keelab segaabielud, ning peamiselt selsamal põhjusel – nagu Iisraeli ametnikud väljaspool kohtusaali ka kinnitasid – näivad nad olevat kirjaliku põhiseaduse vastu, kus see seadus tuleks häbiväärsel kombel must valgel paberile panna. („Ilmaliku abielu vastu räägib asjaolu, et see lõhestaks Iisraeli ühiskonda ning eraldaks riigis elavad juudid dia­ sporaast,“ märkis Philip Gillon hiljaaegu ajakirjas Jewish Frontier.) Olgu põhjus milles tahes, kahtlemata oli hämmastav süüdistaja naiivsus, millega mõisteti hukka kurikuulsad 1935. aasta Nürnbergi seadused, mis keelasid segaabielu ja seksuaalvahekorra juutide ja sakslaste vahel. Teadjamad korrespondendid hoomasid asja paradoksaalsust, ent jätsid selle ülevaadetes mainimata. Küllap arvasid nad, et pole sobiv hetk hakata juutidele ütlema, mis on viltu nende enda riigi seaduste ja institutsioonidega.

Kui plaani järgi pidi terve maailm olema protsessi publik ja vaate­ mänguks juudi kannatuste lai panoraam, jäi tegelikkus ootustele ja eesmärkidele alla. Ajakirjanike truudus ei kestnud üle kahe nädala, pärast seda võttis publik hoopis teise ilme. Nüüd pidanuks see koosnema 38

hannah arendt

iisraellastest, neist, kes ei tundnud lugu oma noore ea tõttu või kellele polnud seda räägitud, nagu näiteks Mizrahi juudid. Protsess pidi neile näitama, mida tähendab elu mittejuutide keskel, veenma, et ainult Iis­raelis võib juut tunda end turvaliselt ja elada väärikat elu. (­Korrespondentidele selgitas õppetundi Iisraeli õigussüsteemi tutvustusbrošüürike, mida pressile jagati. Selle autor Doris Lankin tsiteerib ülemkohtu otsust, mille järgi kahel isal, kes „röövisid oma lapsed ja tõid nad Iisraeli“, kästi saata järeltulijad tagasi välismaal elavate emade juurde, kellele kuulus seaduse järgi hooldusõigus. Ja seda, nagu ütleb autor – olles sedasorti range seadus­ kuulekuse üle niisama uhke kui härra Hausner oma nõusoleku üle süüdistada mõrvas isegi juhul, kui ohvrid pole juudid – „hoolimata asjaolust, et ema hoole alla saates tuleb lastel pidada ebavõrdset võitlust diasporaa vaenulike elementide vastu.“) Ent publiku hulgas ei olnud pea üldse noori ega ka juutidest eristatavaid iisraellasi. Saal oli hoopis tulvil sõjast eluga pääsenud inimesi, Euroopast tulnud keskealisi ja eakaid immigrante, nagu ma isegi, kes teadsid kogu lugu peast, ei olnud huvitatud mingitest õppetundidest ega vajanud kindlasti isiklike järelduste tegemiseks seda protsessi. Tunnistaja tunnistaja järel ja õudus õuduse kannul, kuulasid nad avalikkuse ees istudes lugusid, mida oleksid vaevalt suutnud kannatada välja eravestluses, seistes jutustajaga vahetult silmitsi. Ning mida enam avanes publikule „selle põlvkonna juutide õnnetus“ ja mida suurelisemaks muutus hr Hausneri retoorika, seda kahvatumaks ja tontlikumaks muutus klaaskabiinis istuv kuju, keda ei õnnestunud enam karjuda elule ühegi sõrmeviibutuse ega sõnadega „ja seal istubki koletis, kes kannab kõige eest vastust“. Just ihukarvu püsti ajavate jõleduste kaalu all variseski kokku protsessi teatraalne aspekt. Protsess meenutab etendust selles mõttes, et algab ja lõpeb tegija, mitte ohvriga. Näidisprotsess vajab tavaprotsessist veelgi enam selgelt piiritletud ülevaadet sellest, mida ja kuidas tehti. Protsessi keskmes võib olla pelgalt tegija – selles mõttes on ta nagu näidendi kangelane – ja kui ta kannatab, siis peab ta kannatama just oma tegude, mitte teistele põhjustatud kannatuste pärast. Keegi ei mõistnud seda paremini kohtu eesistujast, kelle silme all hakkas protsess taanduma veresaunaks, „tüürita laevaks, mida pillutavad lained“. Ent kuigi tema katsed seda ennetada jooksid tihtipeale liiva, tuli selles kummalisel kombel süüdistada osaliselt kaitsjat, kes ei vaidlustanud peaaegu mitte ühtegi tunnistust, olgu see nii asjassepuutumatu või tähtsusetu kui tahes. Doktor Servatius, nagu kõik teda eranditult kutsusid, suhtus mõnevõrra söakamalt dokumentidesse, ja tema harvade sekkumiste seas kõige silmapaistvam leidis aset siis, kui süüdistaja esitas tõendusmaterjalina endise Poola kindralkuberneri ja Nürnbergis poodud ühe suurima sõjakurjategija Hans Franki päevikud. „Mul on ainult üks küsimus. Kas nendes kahekümne üheksas köites [mida tegelikult oli kolmkümmend kaheksa] eichmann jeruusalemmas

39

mainitakse kordagi kaebealuse, Adolf Eichmanni nime? ... Adolf Eichmanni nime ei mainita neis kahekümne üheksas köites kordagi. ... Aitäh, rohkem küsimusi pole.“ Seega ei muutunud protsess kunagi päriselt teatrietenduseks, kuid vaatemäng, mida Ben-Gurion oli algusest peale soovinud, leidis siiski aset – õigemini „õppetunnid“, mida tuli tema arvates anda juutidele ja mittejuutidele, iisraellastele ja araablastele, ühesõnaga kogu ilmarahvale.

Need ühel ja samal vaatemängul põhinevad õppetunnid pidid eri adressaatide lõikes erinema. Ben-Gurion oli need visandanud enne protsessi algust mitmes artiklis, eesmärgiga selgitada, miks oli Iisrael süüdistatava röövinud. Mittejuutide õppetund seisnes järgmises: „Tahame selgitada kõigi maailma rahvaste silme all välja, kuidas mõrvasid natsid miljoneid inimesi, kuna nad juhtusid olema juudid, ning miljon last, kuna nad juhtusid olema juudi lapsed.“ Ehk nagu ütleb härra Ben-Gurioni Mapai erakonna häälekandja Davar: „Saagu maailma avalikkus teada, et Euroopa kuue miljoni juudi hävitamise eest ei vastuta ainuüksi Natsi-Saksamaa.“ Niisiis, taas Ben-Gurioni enese sõnadega: „Me tahame, et maailma rahvad teaksid ... ja nad peaksid tundma häbi.“ Juudi diasporaale pidi protsess meenutama, et „4000 aastat vana, oma vaimuloome ja eetikapüüdluste, messiaanlike taotlustega“ judaism on alati pidanud seisma silmitsi „vaenuliku maailmaga“, et juudid olid sedavõrd mandunud, et läksid surma nagu lambakari, ning ainuüksi juudi riigi loomine võimaldas juutidel astuda ülekohtule vastu, nii nagu olid iisraellased talitanud iseseisvussõja, Suessi avantüüri ja peaaegu igapäevaste vahejuhtumite puhul, mis leidsid aset Iisraeli õnnetul piiril. Ja kui väljaspool Iisraeli elavatele juutidele tuli näidata, mis vahet on iisraeli kangelaslikkusel ja juudi allaheitlikul mannetusel, leidus õppetund ka Iisraeli elanikele: „pärast holokausti üles kasvanud iisraellaste põlvkonda“ varitses oht kaotada side juudi rahva ja seetõttu ka oma ajalooga. „On vaja, et meie noorsugu mäletaks juudi rahvaga toimunut. Me tahame, et nad teaksid ka meie ajaloo kõige traagilisemaid üksikasju.“ Viimaks toodi Eichmann kohtu alla ka selleks, et „nuhkida välja teisedki natsid – näiteks sidemed natside ja araabia maade mõningate valitsejate vahel.“ Kui need olnuksid ainsad õigustused Adolf Eichmanni toomisele Jeruusalemma ringkonnakohtu ette, kukkunuks protsess mitmes mõttes läbi. Mõnest küljest olid õppetunnid liigsed, teisest aga täiesti ekslikud. Hitleri tõttu oli antisemitism diskrediteeritud – ehk mitte igaveseks, aga kindlasti mõneks ajaks, ja sugugi mitte juutide ootamatu menu, vaid selle tõttu – nagu ütleb härra Ben-Gurion ise –, et suurem osa inimesi on „mõistnud, et tänapäevalgi võib antisemitism viia välja gaasikambri ja seebi­vabrikuni“. Niisama üleliigne oli juudi diasporaale mõeldud õppetund – vaevalt vajasid need inimesed kolmandiku rahvast surma viinud 40

hannah arendt

katastroofi, et veenduda maailma vaenulikkuses. Peale asjaolu, et nende veendumus antisemitismi igavesest ja kõikjale ulatuvast loomusest on alates Dreyfusi afäärist kujunenud sionistliku liikumise võimsaimaks ideoloogiliseks mõjuriks, selgitab see nõnda ka Saksa juudi kogukonna muidu nii arusaamatut valmidust pidada natsirežiimi algusaegadel võimudega läbirääkimisi.

(On sõnadetagi selge, et neid läbirääkimisi lahutab Judenrat’ide hilisemast koostööst terve kuristik. Veel polnud küsimus moraalis, vaid üksnes poliitilises otsuses, mille „realism“ on vaieldav: „konkreetne“ abi, nagu toona argumenteeriti, oli „abstraktsetest“ pealekaebustest etem. Tegu oli machiavelliliku varjundita reaalpoliitikaga, mille ohud tulid päevavalgele aastate pärast, kui sõda oli juba alanud ning juudi ühingute ja natsiametkondade igapäevane suhtlus lubas juudi funktsionääridel palju kergema vaevaga ületada kuristik, nii et juutide põgenemisteele aitamise asemel aidati natsidel neid hoopis küüditada.) Sellest veendumusest johtuski juutide ohtlik võimetus eristada sõpra vaenlasest; ja Saksamaa juudid polnud ainsad, kes alahindasid vaenlasi seetõttu, et pidasid miskipärast kõiki mittejuute sarnaseks. Kui peaminister Ben-Gurion, igas praktilises mõttes juudi riigi pea, soovis tugevdada sedasorti „juudi südametunnistust“, oli ta eksiteel; sest niisuguse mentaliteedi muutumine on tegelikult üks vältimatuid eeldusi Iisraeli riiklusele, mis on olemuselt teinud juutidest rahva rahvaste seas, rahvuse rahvuste seas ja riigi riikide seas – pannud sõltuma pluraalsusest, mis ei luba enam igivana ja kahjuks religioossete juurtega juutide ja mittejuutide dihhotoomiat.

Kontrastis Iisraeli kangelaslikkuse ja allaheitliku mannetuse vahel, millega juudid surma läksid – saabudes õigeks ajaks transpordipunktidesse, kõndides omil jalul hukkamispaikadesse, kaevates ise endale haudu, riietudes lahti ja ladudes rõivad korrapärastesse virnadesse, visates mahalaskmistel külg külje kõrvale pikali –, näis olevat iva, ning prokurör vaagis seda täie raha eest, küsitledes tunnistajaid üksteise järel: „Miks te vastu ei hakanud?“, „Miks te rongi peale läksite?“, „Teid oli ju 15 000, valvureid ainult paarsada – miks te ei asunud mässama ega rünnakule?“ Ent kurb tõde seisneb selles, et too iva oli ekslik, sest ükski mittejuutide rühm ega rahvas polnud käitunud teisiti. 16 aastat tagasi, endiselt sündmuste vahetu mõju all olles, kirjeldas endine Buchenwaldi vang David Rousset koonduslaagrite sündmusi, millega oleme hästi kursis: „SS-i triumf näeb ette, et piinatud vang lubaks end vastuväideteta võlla viia, et ta loobuks ja ütleks endast sedavõrd lahti, et lakkab kinnitamast oma identiteeti. Ja see pole sugugi ilmaasjata. SS-lased ei ihka tema alistumist lihtsalt niisama, pelgast sadismist. Nad teavad, et süsteem, millel õnnestub ohver hävitada juba enne tapalavale ronimist, ... passib võrreldamatult kõige paremini selleks, et hoida tervet rahvast orjuses. Allaheitlikkuses. Miski eichmann jeruusalemmas

41

pole hirmsam kui need rongkäigud, kus inimolendid lähevad surma nagu nukud“ („Les Jours de notre mort“, 1947). Kohus ei saanudki vastust tollele julmale ja rumalale küsimusele, ent selle võinuks hõlpsasti leida, kui lubada kujutlusvõimel peatuda mõneks minutiks Hollandi juutide saatusel, kes söandasid 1941. aastal Amsterdami vanas juudikvartalis rünnata Saksa politseisalka. Vastusammuna vahistati 430 juuti, kes piinati sõna otseses mõttes surnuks – kõigepealt Buchenwaldis ja seejärel Austrias Mauthausenis. Surres kuude kaupa tuhandekordset surma, kadestas küllap igaüks neist Auschwitzis ning isegi Riias ja Minskis viibivaid kaaslasi.

Nii mõnigi väljavaade on surmast palju hullem, ja SS hoolitses selle eest, et ükski neist ei jääks ohvrite meelest ega kujutlusvõimest kuigi kaugele.

Selles mõttes – ehk isegi rohkem kui mis tahes teises – moonutas teadlik püüdlus rääkida protsessi jooksul ainult juudi poole lugu tegelikult tõde, kusjuures ka juudi tõde. Varssavi geto ülestõusu hiilgus ning teiste üksikute vastuhakkajate kangelaslikkus seisnebki selles, et nad loobusid võrdlemisi kergest mahalaskmis- või gaasikambrisurmast, mida natsid pakkusid. Ning tunnistajad, kes rääkisid Jeruusalemmas vastuhakust ja mässust, „selle tillukesest osast holokausti ajaloos“, kinnitasid veel kord, et ainult väga noored suutsid võtta vastu „otsuse, et me ei saa minna tapalavale nagu lambad“. Ühes mõttes jäid härra Ben-Gurioni ootused protsessile siiski täielikult petmata: sellest sai tõesti kaalukas abivahend nuhkimaks välja teisi natse ja kurjategijaid, ehkki mitte sadadele neist avalikult pelgupaika pakkunud araabia maades. Suurmufti sõjaaegsed sidemed natsidega polnud mingi saladus; mees oli lootnud, et nood aitavad tal viia Lähis-Idas läbi mingit laadi „lõpplahendust“. Niisiis ei varjanud Damaskuse ja Beiruti, Kairo ja Jordaania ajalehed kaastunnet Eichmanni suhtes ega kahetsust, et tal ei õnnestunud „tööd lõpule viia“; protsessi avapäeval omandasid ühe Kairo raadiosaate kommentaarid isegi kergelt Saksa-vastase tooni, kurtes, et „viimase maailmasõja ajal ei pommitanud Saksa lennukid kordagi juudi asulaid“. Araabia rahvuslaste natsiarmastus on hästi teada, selle põhjused ilmselged, ja nende välja nuuskimiseks polnud tarvis ei Ben-Gurioni ega tema protsessi – nad ei varjanudki ennast. Protsess selgitas välja vaid tõiga, et kuulujuttudel Eichmanni sidemetest Jeruusalemma endise mufti Haj Amin el Husseiniga polnud alust. (Nagu teisedki osakonna­juhid, oli ta muftiga tutvunud ametlikul vastuvõtul.) Mufti oli küll pidanud tihedat sidet Saksamaa välisministeeriumi ja Himmleriga, ent see polnud mingi uudis.

Ehkki Ben-Gurioni märkus „natside ja araabia maade mõningate juhtide sideme“ kohta oli sisutühi, mõjus üllatavalt asjaolu, et ta jättis selles kontekstis mainimata tänapäeva Lääne-Saksamaa. Muidugi oli rahustav 42

hannah arendt

kuulda, et Iisraeli meelest „ei vastuta Adenauer Hitleri eest“ ja „korralik sakslane, kes kuulub rahvuse sekka, mis aitas kahekümne aasta eest mõrvata miljoneid juute, on meie silmis siiski korralik inimene.“ (Miskipärast ei olnud juttugi korralikest araablastest.) Kuigi Saksa Liitvabariik pole veel tunnustanud Iisraeli – küllap hirmust, et araabia maad ei pruugi sel juhul tunnustada Ulbrichti Saksamaad –, on see viimase kümne aasta jooksul maksnud Iisraelile 737 miljonit dollarit reparatsiooni; varsti lõpevad maksed ära ning praegu püüab Iisrael jõuda Lääne-Saksamaaga kokkuleppele pikaajalises laenus. Niisiis on kahe riigi ning eriti Ben-Gurioni ja Adenaueri suhted üsna head ning Ben-Gurion ei näinud kindlasti ette ega lootnud, et pärast protsessi õnnestub Iisraeli parlamendi Knesseti mõnel liikmel suruda läbi teatud piirangud kultuurisuhetele Lääne-Saksamaaga.

On märkimisväärsemgi, et ta ei näinud ette – või siis ei pidanud vajalikuks mainida –, et Eichmanni tabamise ajel püüab Saksamaa esimest korda tõsisemalt mõista kohut vähemasti nende üle, kes olid mõrvadega otseselt seotud. Natsikuritegude uurimise keskamet, mille Lääne-Saksamaa riik 1958. aastal hilinemisega asutas ja mida juhtis prokurör Erwin Schüle, oli sattunud kõiksugu raskustesse, mida põhjustas ühest küljest saksa tunnistajate soovimatus teha koostööd ja teisalt kohalike kohtute soovimatus mõista kohut keskameti saadetud materjali põhjal. Mitte et Jeruusalemma protsess toonuks uusi kaalukaid asitõendid, mida Eichmanni kaasosaliste tabamine eeldanuks; ent kuuldused Eichmanni uskumatust tabamisest ja lähenevast protsessist osutusid küllalt mõjusaks, et veenda kohalikke kohtuid kasutama härra Schüle leide ning saada üle endale omasest vastumeelsusest rakendada „meie seas elavate mõrvarite puhul“ aja jooksul ennast laialdaselt tõestanud vahendit: vaevatasu neile, kel õnnestub tabada teada-tuntud kurjategija.

Tulemused olid hämmastavad. Seitse kuud pärast Eichmanni saabumist Jeruusalemma – ning neli kuud pärast protsessi algust – arreteeriti viimaks Richard Baer, kellest sai pärast Rudolf Hössi Auschwitzi komandant. Kohe pärast seda arreteeriti ka suurem osa niinimetatud Eichmanni komando liikmetest: Franz Novak, kes töötas Austrias trükkalina; dr Otto Hunsche, kes tegutses Lääne-Saksamaal advokaadina; Hermann Krumey, kes teenis leiba apteekrina; Gustav Richter, endine „juudinõunik“ Rumeenias ning Willi Zöpf, kes oli täitnud sama ametikohta Amsterdamis; kuigi juba aastate eest avaldati Saksamaal raamatutes ja ajalehe­artiklites nende tegude kohta asitõendeid, ei vaevunud keegi neist kasutama varju­nime.

Esimest korda pärast sõja lõppu kajastasid Saksamaa ajalehed laialdaselt protsesse, kus mõisteti kohut massimõrvaritest natsikurjategijate üle (alates 1960. aasta maist, mil tabati Eichmann, oli võimalik menetleda vaid esimese astme mõrva; ülejäänud kuriteod jäid sinnapaika aegumistähtaja tõttu, mis mõrva puhul on kakskümmend aastat), ning sealsete kohtute eichmann jeruusalemmas

43

soovimatusest neid kuritegusid menetleda andsid tunnistust üksnes fantastiliselt leebed karistusted, mis süüalustele osaks said. (Näiteks määrati dr Otto Bradfischile, kes tappis SS-i surmaüksuse Einsatzgruppe juhina 15 000 juuti, karistuseks kümme aastat sunnitööd; Eichmanni õigus­ eksperti hr Orro Hunschet, kes isiklikult vastutas umbes 1200 Ungari juudi – kellest vähemalt 600 tapeti – viimasel hetkel küüditamise eest, karistati viie aasta sunnitööga; ning Joseph Lechthalerit, kes „likvideeris“ Venemaal1 Slutski ja Smolevitši juudi elanikkonna, kolme ja poole aastaga.) Arreteeritute seas oli ka natsirežiimi raames silma paistnud inimesi, kellest suurema osa olid Saksa kohtud juba denatsifitseerinud.

Näiteks vahistati SS-i kindral Karl Wolff, Himmleri isikliku staabi endine ülem, kes oli 1946. aastal Nürnbergis esitatud dokumendi järgi „tundnud erilist rõõmu“ uudise üle, et „juba kaks nädalat on iga päev viidud rongiga 5000 valitud rahva esindajat“ Varssavist Treblinkasse, idaaladel asuvasse hävituskeskusesse. Tabati ka Wilhelm Koppe, kes korraldas esialgu gaasitamist Chełmnos ning asus seejärel Poolas Friedrich-Wilhelm Krügeri mantlipärijaks. Koppe, üks tähtsamaid SS-i juhtkonna esindajaid, kelle ülesanne oli muuta Poola judenrein’iks, tegutses sõjajärgsel Saksamaal šokolaadivabriku direktorina. Aeg-ajalt määrati ka karme karistusi, mis mõjusid veelgi vähem usutavalt, kui tabasid sedasorti kurjategijaid nagu Erick von dem Back-Zelewskit, endist kindralit, kõrgemat SS-i ja politsei­ juhti. Tema üle mõisteti 1961. aastal kohut seoses 1934. aasta Röhmi mässus osalemisega, mille eest määrati kolm ja pool aastat; seejärel esitati talle 1962. aastal süüdistus kuue Saksa kommunisti tapmises 1933. aastal ning Nürn­bergi vandekohus määras talle eluaegse vanglakaristuse.

Kummagi juhtumi puhul ei mainitud Bach-Zelewski osa Valgevenes toimunud Minski ja Mogilevi veresaunades. Kas Saksa kohtud – ettekäändel, et sõjakuriteod polegi kuriteod – peaksid eristama ohvreid rahvuse põhjal? Või on ehk võimalik – vähemasti Saksa sõjajärgse kohtu mõistes –, et sedavõrd tavatult karmi karistuseni jõuti seepärast, et Bach-Zelewski oli üks väheseid, kes sai pärast massitapmisi päriselt närvi­vapustuse, püüdis juute Einsatzgruppe’de eest kaitsta ning andis Nürnbergis süüdistaja poolel tunnistusi? Samuti oli ta ainsana tunnistanud end 1952. aastal avalikult süüdi massimõrvas, mille eest talle siiski süüdistust ei esitatud. Ei jää kuigi palju lootust, et asjalood nüüd ühtäkki muutuvad, ehkki Adenaueri administratsioon on pidanud juurima õigussüsteemist välja üle saja nelja­kümne kohtuniku ja prokuröri – lisaks arvukatele politseinikele, kel on enam kui harilikus mõttes kompromiteeriv minevik – ning vabastama ametist Saksa­maa Föderaalkohtu peaprokuröri Wolfgang 1 Siin ja edaspidi tähistab autor Nõukogude Liitu määratlusega „(Nõukogude) ­Venemaa”.

44

hannah arendt

Immerwahr Fränkeli, kes vaatamata keskmisele nimele2 ei osutunud oma natsi­minevikust rääkides kuigi siiraks. Arvatakse, et Bundesrepubliki 11 500 kohtuniku seast 5000 tegutses juba ka Hitleri režiimi ajal. 1962. aasta novembris, veidi pärast õigussüsteemis tehtud puhastust ja pool aastat pärast Eichmanni nime kadumist uudisteveergudelt, algas peaaegu tühjas Flensburgi kohtu­saalis Martin Fellenzi kauaoodatud protsess. Endine kõrge SS-i ja politseiülem, Adenaueri Saksa­maa Vaba Demokraatliku Partei silmapaistev esindaja, arreteeriti 1960. aasta juunis, paar nädalat pärast Eichmanni tabamist. Talle esitati süüdistus seoses 40 000 Poola juudi mõrvamises osalemise ja kaasvastutusega. Pärast kuut nädalat üksikasjalikke tunnistusi nõudis prokurör maksimumkaristust: eluaegset sunnitööd. Seevastu kohus määras Fellenzile neli aastat, millest too oli kaks ja pool protsessi oodates juba ära kandnud. Olgu kuis on, ent pole kahtlustki, et Eichmanni protsess avaldas Saksamaal äärmiselt laialdast mõju. Saksa rahva suhtumist oma minevikku, mille üle olid kõik Saksa küsimuse asjatundjad viisteist aastat imestanud, poleks saanud selgemini väljendada: neil endil oli niikuinii võrdlemisi ükskõik ning nad ei tundnud erilist muret riigis vabalt ringi käivate mõrvarite pärast, kuna tõenäoliselt ei oleks keegi neist pannud toime mõrva isiklikust tahtest; kui aga maailm – või õigemini see, mida sakslased kutsusid das Ausland’iks, välismaaks, hõlmates kõik väljas­pool Saksamaad asuvad riigid üheainsa nimisõna alla – nõudis jonnakalt, et neid inimesi karistataks, olid nad igati nõus kuuletuma, vähemasti teatava piirini.

Kantsler Adenauer oli sellist häbi ette näinud ja väljendas muret, et protsess „toob taas päevavalgele kõik õudused“ ning põhjustab üle maailma uue Saksa-vastasuse laine, nagu ka läks. Kümne kuu jooksul, mis kulusid Iisraelil protsessi ettevalmistustele, püüdis Saksamaa leevendada selle etteaimatavat mõju, otsides riigis viibivaid natsikurjategijaid ja mõistes nende üle kohut enneolematu agarusega. Ent kordagi ei nõudnud Saksa võimud ega märkimisväärne osa avalikkusest Eichmanni üleandmist, mis tundunuks ilmselge sammuna, kuivõrd iga suveräänne riik hoiab kiivalt kinni õigusest mõista kohut oma kurjategijate üle. (Adenaueri valitsuse ametlik seisukoht, mille järgi see osutus võimatuks, sest Iisraeli ja Saksa­maa vahel polnud väljaandmislepingut, ei pea paika; see tähendas üksnes seda, et Iisraeli ei saanuks sundida Eichmanni välja andma. Hesseni peaprokurör Fritz Bauer mõistis seda ning esitas Bonni föderaal­valitsusele taotluse algatada väljaandmisprotsess. Ent avalikkus ei jaganud hr Baueri kui Saksa juudi tundeid; lisaks sellele, et Bonn lükkas taotluse tagasi, ei pälvinud samm kuigi suurt tähelepanu ega toetust. Väljaandmise vastu rääkis Lääne-Saksamaa valitsuse Jeruusalemma 2

Immerwahr – saksa k alati siiras, tõene.

eichmann jeruusalemmas

45

läkitatud esindajate sõnul ka asjaolu, et Saksamaa oli kaotanud surmanuhtluse ega saanuks määrata Eichmannile väärilist karistust. Arvestades Saksa kohtute leebet suhtumist natsirežiimi massimõrvaritesse, on raske mitte kahtlustada selles vastuväites pahausksust. Muidugi oleks Saksamaal kohtumõistmise suurimaks poliitiliseks riskiks osutunud süüdistusest vabastamine pahatahtlike motiivide puudumise tõttu, nagu märkis J. J. Jansen ajalehes Rheinischer Merkur [11. august 1961].)

Asjal on veel teinegi, palju tundlikum ja poliitiliselt kaalukam tahk. Üks asi on nuhkida kurjategijaid ja mõrvareid välja peiduurgastest, hoopis teine asi on tabada nad avalikkuse väljapaistvate ja edukate esindajatena – sattuda riiklikes ja piirkondlikes juhtkondades ning enamasti avalikus teenistuses lugematute meeste otsa, kelle karjäär õitses ka Hitleri režiimi ajal. Eks vasta teisalt tõele, et kui Adenaueri administratsioon suhtunuks liiga ettevaatlikult kompromiteeriva natsiminevikuga ametnike palkamisse, võinuks administratsioon jääda hoopis moodustamata.

Sest muidugi on tõde hoopis vastupidine hr Adenaueri kinnitusele, et ainult „võrdlemisi väike protsent“ sakslastest olid natsid ning „valdaval enamusel [oli olnud] hea meel aidata juudi kaaskodanikke, kui võimalik“.

(Vähemalt üks Saksa ajaleht, Frankfurter Rundschau, tõstatas ilmselge küsimuse, mille pidanuks esitama juba ammu – miks olid näiteks paljud, kes teadsid peaprokuröri tausta, vaikinud –, ning andis veelgi ilmselgema vastuse: „Sest nad tundsid ka ennast süüdi.“) Ben-Gurioni nägemuse järgi, mis pani rõhku üldküsimustele, jättes õiguslikud peensused vaeslapse rolli, nõudnuks Eichmanni protsessi loogika, et kõigi Saksa ametkondade kaasosalus lõpplahenduses tuleb paljastada – see puudutas riigi tasandi ministeeriumi­ ametnikke, sõjaväge ühes kindralstaabiga, kohtuvõimu ja äriringkonda. Kuigi hr Hausneri prokuröritöö läks nii kaugele, et tunnistajapinki toodi üksteise järel inimesed, kes andsid ütlusi, mis olid küll kohutavad ja täiesti tõesed, ent polnud vähimalgi määral seotud süüaluse tegudega, vältis ta hoolikalt seda äärmiselt plahvatusohtlikku teemat – peaaegu kõikehõlmavat kaasosalust, mis ulatus parteiridadest hulga kaugemale. (Enne protsessi algust levisid laialt kuulujutud, et Eichmann on nimetanud kaasosalisteks „mitusada liitvabariigi tähtsat isikut“, ent need ei vastanud tõele. Avakõnes mainis hr Hausner Eichmanni „kaasosalisi, kes polnud ei gangsterid ega allilmategelased“, ning kinnitas, et „kohtame neid – arste ja advokaate, teadlasi, pankureid ja ökonomiste – nõukogudes, mis otsustasid juudid hävitada“. Seda lubadust ei peetud ega saadudki mainitud vormis pidada. Sest mingit „nõukogu, mis otsustas“ ei olnud ning „akadeemiliste kraadidega rüütatud aukandjad“ ei leppinud kokku juutide hävitamises, vaid kogunesid pelgalt selleks, et kavandada Hitleri käsu elluviimist.) Ometi toodi kohtu ette üks sedasorti juhtum, mis puudutas Adenaueri üht kõige lähedasemat nõunikku, dr Hans Globket, kes oli enam kui 46

hannah arendt

kahekümne viie aasta eest olnud Nürnbergi seaduste kurikuulsate juriidiliste kommentaaride kaasautor ning mõnda aega hiljem tulnud hiilgavale mõttele sundida kõiki Saksa juute võtma keskmiseks nimeks Iisrael või Saara. Kuid hr Globke nime – kusjuures ainult tema nime – tõi menetlusse kaitsja, kes küllap lootis üksnes „veenda“ Adenaueri valitsust algatama väljaandmist. Igal juhul oli endisel siseküsimuste Ministerialrat’il3 ja Adenaueri kantselei nüüdsel riigisekretäril kahtlemata Jeruusalemma eksmuftist rohkem õigust figureerida ajaloodokumentides, mis käsitlevad natside juutidele põhjustatud kannatusi.

Nimelt asus süüdistaja poole arvates protsessi keskmes just ajalugu. „Selle ajaloolise protsessi süüpingis ei istu mitte üksikindiviid ega pelgalt natsirežiim, vaid igasugune antisemitism kogu ajaloo jooksul.“ Selles seisneski Ben-Gurioni antud toon, mida järgis truult hr Hausner, kes alustas avakõnet (mis kestis kolm istungit) Egiptuse vaaraodest ja Hamani dekreedist „hävitada, tappa ja pühkida nad maamunalt“. Seejärel tsiteeris ta Hesekieli: „Aga mina [Issand] läksin sinust mööda ja nägin sind siplemas oma veres, ja ma ütlesin sulle, kui olid oma veres: „Jää elama!““ ning selgitas, et neid sõnu tuleks mõista kui „käsku, millega see rahvus on pidanud seisma silmitsi juba ajaloopüünele astumisest saati“. Tegu oli kehva ajaloo­käsitluse ja odava retoorikaga; hullemgi veel: ilmselgelt läks see vastuollu Eichmanni kohtu alla toomise eesmärkidega, andes otsekui mõista, nagu viinuks too süütu mehike lihtsalt ellu müstilisel kombel ette määratud saatust või lausa antisemitismi ennast, mida oli ehk vaja märkimaks maha „verist rada, mida on käinud see rahvas“, et viia täide oma saatust. Paar istungit hiljem, kui Columbia Ülikooli professor Salo W. Baron oli andnud tunnistusi Ida-Euroopa juutluse ajaloo mõnevõrra hilisemate sündmuste kohta, ei suutnud dr Servatius enam kiusatusele vastu panna ning esitas läbinähtavad küsimused: „Miks tabas kõik see õnnetus just juudi rahvast?“ ja „Kas te ei arva, et selle rahva saatus tugineb ebaratsionaalsetele kavatsustele? Mida inimolend ei suuda hoomata?“ Kas asjasse pole mitte segatud mingit laadi „ajaloo vaim, mis kujundab ajalugu ... sõltumata inimeste mõjust?“ Kas härra Hausner mitte ei nõustu sisuliselt „ajaloolise seaduse koolkonnaga“ – vihje Hegelile – ja kas ta pole mitte näidanud, et „juhtide teod ei vii alati soovitud eesmärgi ega sihini? ...

Siinkohal kavandati juudi rahva hävitamist, ent eesmärki ei täidetud ja tekkis hoopis uus edukas riik.“ Nüüd oli kaitsja arutluskäik jõudnud ohtlikult lähedale uusimale antisemiitlikule arusaamale Siioni tarkadest, mida oli mõne nädala eest täie tõsidusega esitlenud asevälisminister Hussain Zulficar Sabri Egiptuse rahvusassamblees: Hitler polnud süütute juutide tapmises süüdi; ta oli ohver, keda sionistid olid „sundinud panema toime 3

Ministerialrat – kõrgem ministeeriuminõunik.

eichmann jeruusalemmas

47

kuritegusid, mis pidid neil lõppkokkuvõttes võimaldama saavutada oma eesmärk: luua Iisraeli riik.“ Ainult et prokuröri ajaloofilosoofia-pajatuste tuules asetas dr Servatius kohale, mis tavaliselt hoiti Siioni tarkadele, hoopis ajaloo. Vaatamata Ben-Gurioni kavatsustele ja süüdistaja pingutustele istus süüpingis siiski üksikindiviid, lihast ja luust inimene; ning ehkki Ben-Gurionil oli „ükskõik, mis otsus Eichmanni asjas langetatakse“, oli Jeruusalemma kohtu ainus vääramatu ülesanne see otsus teha.

Hannah Arendt Eichmann Jeruusalemmas Hannah Arendti autoriteetne reportaaž SS-i ohvitseri Adolf Eichmanni üle peetud kohtuprotsessist ilmus algselt 1963. aastal The New Yorkeris artiklisarjana, vallandades ridamisi tuliseid debatte. Siinne täiendatud versioon sisaldab nii pärast protsessi ilmsiks tulnud materjali kui ka Arendti postskriptumit, mis käsitleb tema vaatenurgast tõukunud poleemikat. „Eichmann Jeruusalemmas“ on erakordselt mõjuka intellektuaali silmapaistev mõtisklus kurjuse päritolust ja olemusest, ühtaegu šokeeriv ja informatiivne – kartmatu pilguheit ühele 20. sajandi painavamale (siiani lahendamata) peatükile.

Arendt sündis 1906. aastal Hannoveris Saksamaal, pages 1933. aastal Pariisi ja jõudis pärast teise maailmasõja puhkemist välja Ameerika Ühendriikidesse. Aastatel 1946–48 oli ta Schocken Booksi kirjastuse peatoimetaja. Hiljem õpetas Arendt politoloogiat Berkeley, Princetoni ja Chicago ülikoolis ning magistriõppeasutuses nimega New School for Social Research. Tema teoste sekka kuuluvad „Inimolemise tingimused“ (The Human Condition), „Revolutsioonist“ (On Revolution) ja „Vaimuelu“ (The Life of the Mind). Teda on nimetatud üheks XX sajandi mõjukaimaks poliitfilosoofiks. Hannah Arendt suri 1975. aastal.