SISSEJUHATUS
Mõtteavaldused sõnakunsti tähtsusest ja tähendusest – kirjandus kirjandusest – saavad alguse kõige varasemast kirjalikult säilinud kirjandusliigist, kreeka eeposest. Juba Homerose VIII sajandi keskpaiku ja teisel poolel eKr loodud „Iliases“ ja „Odüsseias“ leidub mitmeid värsse, milles laulik on rõhutanud oma kunsti tähtsust (vt näiteid Miller 1978: 24 jj, kogu teema kohta Nagy 1989: 1–77 koos bibliograafiaga). Vahest kujukaimaks näiteks on „Odüsseias“ sõnad, mida lausub faiaakide valitseja Alkinoos (Od. 8.579–580, tlk A. Annist ja K. Reitav):
Selleks ju saatus on kedrand ja saatnudki sangarid surma, et kajaks ikka sest kangelaslaul järelpõlvede kõrvu.
Need sõnad osutavad sellele, et on tekkinud kujutlus eepilise laulu kui sellise omaette väärtusest ning domineerima hakkab sõnakunsti esteetiline funktsioon (vt Zaitsev 1988a: 166). Oma tähenduselt on selline väide radikaalsem kui Victor Cousini poolt Sorbonne’i loengus 1818. a lansseeritud põhimõte l’art pour l’art , kunst kunsti pärast, sest kreeka laulik söandab öelda, et kogu elu ongi vaid selleks, et võiks sündida kunst.
Järgmise, VII sajandi algusest võib leida ka meile teadaolevalt varaseima näite kirjanduslikust poleemikast ja lausa kirjanduslikust manifestist. „Teogoonia“ alguses (vv 27–28) laseb Hesiodos muusadel öelda:
Oskame palju me puhtaima tõe pähe luisata kokku, kui aga soovime, võime ju tõttki me rääkida teile.
Esimene värss osutab originaalis võrrelduna ilmselgelt Homerosele (Od. 19.203 – räägitakse Odysseuse kohtumisest Penelopega ja tema
luiskamisest), teine värss aga Hesiodose arvamusele omaenese loomingust (vt Zaitsev 1988a: 157 koos bibliograafiliste viidetega märkuses 38; kogu kreeka kirjanduse ja sealhulgas ka kirjandusliku poleemika kujunemisloost annab ülevaate vastav peatükk, ibid . 149–170).
Viited poeesia, iseäranis omaenese luule tähendusele ja tähtsusele, sageli poleemikas konkurentidega, jätkuvad hilisemategi poeetide, eriti rohkesti Pindarose teostes (Miller 1978: 28–30; Nagy 1989: 9 jj).
Luuletajate kohta avaldasid arvamust ka filosoofid. Ülistades oma loomingut kui tarkust (DK 21B2, 11–12), kritiseeris Xenophanes Homerost ja Hesiodost, kes „on jumalaile omistanud kõik, mis on inimeste hulgas häbiväärt, varguse ja porduelu ja pettuse...“ (tlk J. Puhvel). Herakleitos ründas nii Homerost ja Archilochost (DK 22B42) kui ka Hesiodost koos Pythagorase, Xenophanese ja Hekataiosega (DK 22B40). V sajandi sofistide – Protagorase, Gorgiase, Prodikose, Hippiase jt – huvi pälvisid muu hulgas luule ja kõnekunsti ning keelelise väljendusega seotud probleemid (Kennedy 1989: 82–85).
Uueks oluliseks arengujärguks oli Platoni (429–347) looming. Luulekunsti otsesele teoreetilisele käsitlusele ei ole küll pühendatud ükski tema teos, kuid mitmes dialoogis leiame arutlusi, milles väljenduvad autori seisukohad ka esteetika ning konkreetsemalt sõnakunsti küsimustes (vt näiteks Gilbert–Kuhn 1939: 32–72; Tatarkiewicz 1970: 101–177; Miller 1978: 43–64; Ferrari 1989: 92–148).
Aristoteles (384–322) lähtus ning tõukus Platoni seisukohtadest. Aristoteleselt meieni jõudnud tekstide hulk on ulatuslik (elukäigust, vaadetest ja tekstidest vt eelkõige Düring 1966 ja 1968; Ross 1964; e.k Anvelt 1938; konkreetselt „Poeetikast“ vt Halliwell 1989: 149–183), kuid need säilinud tekstid polnud mõeldud laiemale lugejaskonnale. Need on nn esoteerilised ehk akroamaatilised (kr ἀκροαματικά akroamatika – kuulamiseks mõeldud) tekstid – midagi lektori märkmete taolist, mis olid mõeldud vaid koolisiseseks kasutamiseks lähimate õpilaste jaoks. Nn eksoteerilised ehk avalikkusele mõeldud tekstid on kaduma läinud, sealhulgas ka kirjandusekäsitlused, nagu dialoog „Poeetidest“ ja „Homerose vaieldavused“. Mõnest on säilinud fragmente (Aristotelese tekstide saatuseloost vt Erbse 1988: 230–232; Miller 1978: 5–8 koos märkuste ja bibliograafiaga 93–99).
„Luulekunstist“ ehk „Poeetika“ (lähtuvalt ladinakeelsest pealkirjast) on leitud olevat nn esoteeriliste tekstide hulgas kõige märkmelisem, katkendlikum, kõige halvemini seostatud tekst (Lucas 1968: X jj). On arvatud, et see tekst on niivõrd viimistlemata, et vaevalt oli ta mõeldud isegi koolisiseseks kasutamiseks. Sellest tulenevad ka hüpoteesid, mille kohaselt „Poeetika“ pole muud kui mõne Aristotelese õpilase loengumärkmed, kusjuures see õpilane pole alati suutnud õpetaja mõttearendusi sisuliselt jälgida ega ka korralikult üles tähendada (nt 1449a9 ja a19 – kaks justkui
erinevat seletust tragöödia päritolu kohta, ehkki lektori rõhk võis olla hoopis eeslaulja > näitleja rollil) ning lisaks on ta võinud segi ajada erinevate loengute konspektirullid (vt grammatikaosi ja stilistikat käsitlevaid peatükke, vastavalt 20 ja 21). Samas on tehtud katseid hüpoteetilisele eeldusele uusi hüpoteese ehitades püüda eristada teksti algversiooni ning autoriredigeerija hilisemaid parandusi ja täiendusi (de Montmollin 1951; Else 1963). Üksmeelt pole ka teksti tekkimisaja suhtes. Kui varem argumenteeriti hilise dateeringu (336–322 eKr) kasuks, siis 20. sajandi teisel poolel on püütud „Poeetikat“ paigutada hoopiski Aristotelese varasesse loominguperioodi (näiteks Else, Lucas).
Euroopas sai „Poeetika“ tuntuks alles XV sajandi lõpus: kreekakeelse teksti esmatrükk ilmus Veneetsias 1508. a (Aldus Manutiuse väljaanne), kuid juba 1498. a oli sealsamas ilmunud Giorgio Valla täielik tõlge ladina keelde, millele alates järgmisest sajandist järgnesid mitmed tõlked nii ladina, itaalia kui ka teistesse keeltesse ning mitmesugused kommentaarid. Sealtpeale on see esimene antiikajast tõenäoliselt terviklikult säilinud tekst, mis toob meieni varaseid kirjandusloolise, kriitilise ja teoreetilise mõtlemise vilju, jätkuvalt avaldanud mõju nii loojatele, teoreetikutele kui ka kirjanduse ja esteetika ajaloo uurijatele.
Aristotelese „Poeetika“ käsikirjadest on peamiseks tekstiallikaks X sajandi lõpust või XI sajandi algusest pärinev käsikiri A ( Parisinus Graecus 1741 ). Sellesse on teinud hilisem redigeerija parandusi, mistõttu Immanuel Bekker jmt on tähistanud Ast lähtuva käsikirja kui Ac, ent Rudolf Kasselil (1968) on tähiseks Arec. Samast lähteallikast, millest A, kuid ilma vaheastmeta, näib pärinevat XIV sajandi käsikiri B ( Riccardianus 46 ), milles on lakuune ja sõnavigu.
Y on ladinakeelne tõlge (tõlkijaks Guiglielmo de Moerbeca ehk William of Moerbeke, Viterbo, 1278; tõlke publitseeris uuesti Franz Susemihl 1872), mille kreekakeelne lähtetekst on tõenäoliselt pärit samast allikast, millest A, kuid vahepealse ärakirja kaudu (vt stemmat ehk käsikirjade põlvnemise sugupuud Kassel 1968: XII).
Z tähistab araabiakeelset tõlget, mis on tehtud X sajandi lõpul (lähtudes VI sajandi süüriakeelsest tõlkest, millest on säilinud vaid mõni rida); selle tõlkis ladina keelde David Samuel Margoliouth (1911). See pärineb oletatavast arhetüübist ilmselt teist teed pidi kui A. Hilisemad ärakirjad sisaldavad võrreldes varasematega vaid oletuslikke tekstiparandusi.
Tõlkijal on nn surnud keelest tõlkimisel kaks võimalust: kas lähtuda ühest originaali tekstiväljaandest või kasutades tekstikriitilist aparaati teha valikuliselt oma otsustused ning püüda kajastada neid tõlkes. Viimane tähendab ühtlasi seda, et täpselt sellist tekstieditsiooni, mida tõlkija tõlgib, polegi olemas ning tõlke põhjal oleks võimalik uus, teistest
erinev originaalteksti väljaanne. Selles tõlkes olen lähtunud teisena mainitud võimalusest. „Poeetika“ tõlke esimese versiooni (vt Keel ja Kirjandus 1982, nr 7–8) aluseks oli Ingram Bywateri (1909) tekstiväljaanne koos põhjalike kommentaaridega. Tõlke uus variant koos kommentaarides esitatud tõlgendustega on mõnevõrra lähemal Kasseli (1968) seni üldaktsepteeritud tekstipublikatsioonile, kuid siiski olen mõnel puhul pidanud õigeks lähtuda teistsugusest lugemist (mõne teise käsikirja variandist) ja interpretatsioonist.
Sõltumata tekstieditsiooni valikust on tõlkijale probleemiks, kellele ning vastavalt ka kuidas tõlkida ja kommenteerida. „Poeetika“ teksti konspektiivset, märkmelist stiili silmas pidades on loomulik püüe seda arusaadavaks „lahti tõlkida“, mis tähendaks tegelikult ümberjutustavat tõlget; lähtekohaks saab muidugi olla vaid tõlkija tekstitõlgendus. Nii on tehtud peaaegu kõik mulle kättesaadavad tõlked, erandiks Gerald Frank Else’i kommentaarides (1963) esitatud tõlge ning Mihhail Gasparovi (1978, 1984) tõlge. Neid eeskujuks võttes olen püüdnud teksti tõlkida ka ise, seades eesmärgiks esitada eestikeelsele lugejale võimalikult originaalilähedane ning originaali stiili omapäragi kajastav tekst. Teksti paremaks mõistmiseks vajalikud sõnad, eriti mõisted, mida Aristoteles vastavas kirjakohas ei kasuta, kuid mis on loomulikud kreeka keele lauseehitusest lähtuvalt, on noolsulgudes < >. Muude tõlkes ja kommentaarides kasutatud märgendite tähendused on leitavad leheküljelt 49.
„Kommentaaride“ uus versioon on eelmisega võrreldes koostatud lugejat teadlikumalt silmas pidades. „Poeetika“ on antiikkirjanduse ajalugu õppivate filoloogiaüliõpilaste kohustuslikus lugemisvaras kui varaseim terviklikuna säilinud kirjandusteoreetilisi, kriitilisi ja ajaloolisi probleeme käsitlev tekst, vastavalt on koostatud ka mitmed elementaarsed seletavad kommentaarid, näiteks värsiõpetuse teemadel, ning lisatud viited eesti keeles kättesaadavale õppe ja üldharivale kirjandusele ning tõlgetele.
Need lugejad, kes elementaarseid kommentaare ei vaja, võivad need rahumeeli lugemata jätta. Kuid vajalikuks võivad osutuda märkused mitmete põhimõistete puhul, ning neile, kes on lugenud või loevad „Poeetikat“ ka teistes tõlgetes, on vaieldavamate tekstikohtade puhul esitatud põhimõtteliselt teistsugused tõlgendusvariandid. Lugeja jaoks, kes suudab järgida põhimõtet Graeca sunt – leguntur , on mõne vaieldava tekstikoha puhul esitatud ka kreekakeelsed näited seletamaks, miks olen seda kirjakohta just nii tõlkinud.
ARISTOTELES
LUULEKUNSTIST (Poeetika)
Aristoteles (384–322 eKr) on Platoni kõrval läbi aegade tuntuim ja mõjukaim Lääne filosoof. Tema arvukad säilinud teosed hõlmavad loogikat, bioloogiat, eetikat, politoloogiat, retoorikat, metafüüsikat jne. Neist nii mõnigi on nüüdseks jõudnud ka eesti keelde.
Lühike traktaat „Luulekunstist“ ehk „Poeetika“ on olnud alates renessansiajast tohutu kultuurilise mõjuga, seda nii kirjanduse ja esteetika ajaloo uurijaile ja teoreetikuile kui ka loomeinimestelepraktikuile. Teose säilinud osa käsitleb eelkõige tragöödiat, kuid selle kõrval ka eepikat; oletatav komöödiale keskendunud teine osa meieni jõudnud ei ole, kuigi on põhjustanud palju spekulatsioone (vrd Umberto Eco „Roosi nimi“). Teosest on pärit paljud tänapäevalgi olulised esteetikamõisted, nagu näiteks „puhastumine“ ehk katarsis, mille täpne tähendus Aristotelesel pakub küll endiselt ainet vaidlusteks.
Eesti keeles avaldati „Luulekunsti“ katkendid Richard Kleisi tõlkes „Kreeka kirjanduse antoloogias“ (1964). Eestikeelne tervikteos ilmus 1982. aastal Jaan Undi (1947–2012) tõlkes ajakirjas Keel ja Kirjandus. Teine, parandatud ja täiendatud väljaanne ilmus 2003. aastal eraldi raamatuna. Siinses kolmandas väljaandes on tõlge ja kommentaarid üle kontrollitud ja vajadusel ühtlustatud, kommentaare on vähesel määral täiendatud. Lisatud on viiteid vahepeal ilmunud olulisematele kommentaaridele ja käsitlustele ning varasemast põhjalikum register.