Armastuskirju teatrile lk8 18 by Rahva Raamat

Pilt wc-s

I VAATUS 9

Airbnb korter Pariisis 26. august 2015

1 Pariis 11 Lugu algab nagu kõik head lood – Pariisis. On kolmapäev. Nädal tagasi andsin Von Krahli trupiga Helsingis võib-olla elu parima etenduse. Mängisin kauboid soome teatri imelapse Akse Petterssoni lavastuses „Kuidas võideti lääs“. Etendus algas minu monoloogiga. Tuiasin enne suu lahti tegemist tükk aega tühjal laval ringi. Seal ei olnud õigupoolest midagi, ainult OSB-plaatidest seinad. Tühi puidust karp, mis ärkas ellu nagu mängutoos, kui tehnik Allan prožektorid peale pani ja mina oma pruunides põlvekõrgustes saabastes lavale astusin. See oli alati pelglik ja armas hetk. Publik ei teadnud kunagi, mida oodata. Nad teadsid ainult seda, et algas etendus. Nii see ju alati käib: valgus saalis hämardub, prožektorid süttivad ja lavale astub näitleja. Aga nii Akse kui ka meie trupp on selline, kes neljandat seina väga ei armasta. Me ei taha pakkuda publikule mugavat illusiooni, et me neid ei näe. Et tuleme lavale, olles unustanud, kes ja kus me päriselt oleme ning mis kuupäeva kalender parasjagu näitab. Ei. Me otsime kontakti tänase inimesega tänases päevas. Sellepärast tuleb esiteks ületada see kunstlik ja kohmetu hetk, kus publik veel ei tea, mis mängu me sel õhtul mängime. Et kas näitleja vaa-

tab neist läbi nagu saalitäiest kummitustest või vaatab neile otsa nagu elusatele inimestele. Inimestele nagu mina tol õhtul Helsingi Korjaamo teatris. Nii ma siis astusingi lavale, nagu juba jaanuarist peale „Läänt“ mängides tavaks oli saanud. Uurisin ruumi, käisin võltsseinte taga kolistamas, tulin jälle lavale ning otsisin julguse ja häbelikkuse vahel pendeldades publiku pilke. Ilma prillideta oli niikuinii pilt udune. Nüüd paistis veel valgus ka näkku. Ma lõin kõndides kandasid vastu maad. See kõlas puitkastis hästi. Tagusin taldu vastu maad, kuni hakkasin steppima. Lõpetasin oma suvalise ja spontaanse stepinumbri, lüües – pabamm! – mõlema tallaga vastu maad ja visates käed õhku, oodates aplausi. Publik muigas kõhklevalt, aga plaksutama keegi ei hakanud. Andsin käeviipega märku, et polnudki vaja aplodeerida, see polnud ka suurem asi tantsunumber. Kõndisin seina juurde ja nokkisin selle küljest väikseid pinnukesi lahti. Nii muuseas. Siis pöörasin ümber, nõjatusin vastu seina ja otsisin jälle publikuga silmsidet. Nüüd sai publik juba aru, et ma tõepoolest näen neid. Täpsemalt, et ma ei hakka teesklema, justkui viibiksime me eri ruumides, mingites ootamatult ristunud paralleelmaailmades, kus neil seletamatutel asjaoludel on võimalik jälgida igat mu liigutust, aga mina nende pilgust teadlik ei ole. Ei. Ma olin vägagi teadlik, ja sellepärast ma neile vandeseltslaslikult naeratasingi. See neile meeldis ja mõni vaataja lubas endale ka naeruturtsatuse. Kõndisin eeslava keskmesse ja kükitasin maha. Hakkasin tegema, nagu mängiksin liivaga. Kogusin seda peopesasse ja lasin sel peost maha voolata. Seejärel võtsin mõlemad peod liiva täis ja tõusin püsti. Ajasin mõlemad käed sirgeks ja seisin nagu ristikujuline hernehirmutis oma kulunud musta kaabu ning aukliku, võimalik, et vanast vaibast õmmeldud narmendava pontšoga. Valasin liiva ühest peost teise ja tõstsin taas pilgu, et leida mõnd sõbralikku nägu. See on alati õrn mäng, leida publikust

inimesi, kes sind toetavad. Nad ju ei tea, mida sa tegema hakkad. Eriti käib see ettevaatlikkus kaasas meie teatri publikuga, sest Von Krahl oli oma kuulsusrikastel aastatel üheksakümnendate lõpus ja nullindate alguses hirmus koht. Seal ei teadnud kunagi, mis saada võis, kui Rataskaevu tänaval asuva teatrimaja peauksest kord sisse astusid. Ega seal tegelikult kunagi kellelegi liiga ei tehtud, aga teatri maine oli selline, et jumal teab, mis saada võib – äkki tirivad lavale ja rebivad abitu teatrikülastaja teiste ees paljaks, sõimates teda väikekodanlaseks, mendiks või munnipulga orjaks, põletades ta pea kohal piiblit või Eesti Vabariigi põhiseadust. Jumal teab. Ka mina olin kunagi teismeeas otsustanud, et ma oma jalga Krahli teatrisse ei tõsta. Nägin ETV kultuurisaatest „OP!“ lõiku nende lavastusest, kus kaks kiilakat ja tanksaabastes meest, vist Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa, strobovalguses suure kotkaikooni ees agressiivselt tõmblesid. Sellest arusaamatust pildist piisas, et panna mind uskuma: seal tegutsevad natsid, sinna ma ei lähe. Kuid ennäe, möödusid aastad, ma lõpetasin keskkooli ja käisin läbi ka kahest kõrgkoolist Tallinnas ja Viljandis, ning ühtäkki leidsin end Helsingi Korjaamo teatri lavalt kauboikostüümis, jagades publikule kujuteldavat liiva just nimelt Von Krahli Teatri näitlejana. Ning jah, ma tulingi lavalt ära ja kõndisin publiku sekka. Paljud inimesed kardavad lavastusi, mida nimetatakse osalusteatriks. Neil käivad judinad üle selja, kui nad kuulevad, et jälle toimus kuskil etendus, kus näitlejad vahtisid publikule põlevi silmi otsa ja püüdsid neile kõigest väest midagi tõestada, valmistades neile ei midagi muud kui ebamugavust ja piinlikkust. Nad raputavad tüdimusest pead, kui kuulevad, et jälle pandi kuskil teatris keset etendust saalituled põlema ja tuldi publiku sekka tuiama, astudes pileti eest head raha maksnud inimestele niigi kitsastes reavahedes varvastele, istudes neile sülle ja tehes veel jumal teab mida. Milleks see kõik? Inimene tahab tulla teatrisse ja näha ilusaid inimesi ilu-

sates kostüümides ilusat juttu rääkimas. Kui nad tahavad, et keegi neile sülle istuks, lähevad nad baari või stripiklubisse. Teater ei ole see koht. Teatris on uhked lühtrid ja laemaalingud, mille värvid on 300-aastase tolmukihi all väärikalt tuhmunud. Teatris on pikad kaardus fuajeed pehmete punaste vaipadega, mööda mida saab vaheajal aeglaselt jalutada, imedes hambavahedest konjaki kõrvale suhu pistetud kommist järele jäänud šokolaadi ja imetledes seinale riputatud näitlejate portreede väljendusrikkaid nägusid. Üks korralik teatriõhtu on see, kui hästiriietatud härra saab oma üleslöödud proua käevangu võtta ja temaga koos end suure saali hämaruses välja lülitada, lastes end televiisorist tuttavate näitlejate kõmisevast häälest uinutada ja viia muremõtted viivuks peast, asendades need unenägudega 18. sajandist, kus krahvidel ja vikontidel tuleb ette lõbusaid sekeldusi hobusevaraste ja hüsteeriliste aadlipreilidega. Mina seda neile tol õhtul Korjaamos ei pakkunud. Me mängisime seal teistsugust mängu. Õnneks ei olnud soome publikul ka Von Krahli suhtes erilisi ootusi ega eelarvamusi. Nemad ju ei teadnud neid minevikuskandaale seoses laval oksendamise, rottide ja pärakusse peidetud Eesti lipuga. Nemad tulid vaatama soome teatri uue lootuse Akse Petterssoni lõunanaabrite juures Tallinnas Von Krahli Teatris tehtud lavastust, mida mängiti nende kodumaal ainult kolm korda. Tajudes olukorra erilisust, küsisin Akselt enne Soome etendusi, kas võin oma 15-minutise algusmonoloogi esitada soome keeles. Mulle tundus, et see võiks olla naljakas, kuna ma soome keelt ei oska. Akse arvas, et see võib toimida. Ta tõlkis teksti vahetult enne minu Helsingisse saabumist soome keelde ja ma tuupisin seda oma hotellitoas hilisõhtust ööni. Siis magasin vahepeal ja jätkasin hommikul tuupimist. See oli kohutavalt raske. Olin oma soome keele oskust selgelt üle hinnanud, eeldades, et küllap see tekst kuidagi

ikka pähe jääb, arvestades, et nii eesti kui ka inglise keeles oli see lugu mul ju peas. Vale. Tol ööl seal Cumuluse hotellis sain lõpuks aru, kui kuradi erinev on soome keel eesti keelest. Neil on mingi täitsa oma grammatika ja sõnavara. Kes oleks osanud arvata! Ja mina olin elanud pettekujutelmas, et soome keel on umbes nagu eesti keel, pane ainult „-nen“ iga sõna lõppu ja ongi olemas. Sarnasel moel tegime kunagi koolis nalja, et vene keel on lihtne, tuleb rääkida eesti keeles, aga tugeva vene aktsendiga, ja ongi vene keel. Ei. Tämä on hullu juttunen. Suomen kieli on ihan teistsugunen kun viron kielinen. Kinnunen. Kekkonen. Kui ma enne etendust Aksele monoloogi soomekeelset versiooni vaevaliselt, higipull otsa ees, ette kandsin, katkestas ta mind pärast viiendat minutit ja ütles: „Vaatame tõele näkku, Jim. Sa ei saa sellega täna hakkama. See on fakt.“ Pidin temaga nõustuma. Niisiis tegime plaani kiirelt ümber ja leidsime viisi, kuidas esitada kauboi kõrbemonoloogi ainult natuke soome-, aga enamjaolt ikkagi ingliskeelsena. Esimesel etendusel olin kõhklev ja natuke ettevaatlik, sest ma ei saanud täpselt aru, kuidas publik seda taotluslikku veidrust vastu võtab. Nad küll naersid, aga mitte piisavalt. Teisel etendusel esitasin monoloogi saalitäiele teismelistele, kes on alati üks tüütu kontingent, kuna see, mida nemad jälgivad ja millele reageerivad, on pigem seotud nende endi jagatud häbi, ärevuse ja ebakindlusega kui sellega, mida neile esitatakse. Olin nende ees esinedes isegi natuke pealetükkiv. Kui üks trepil istunud poiss ei ulatanud mulle vabatahtlikult kätt, et saaksin talle kujuteldavat liiva pihku puistata, võtsin ta käe ja sundisin teda liiva vastu võtma. Kohe, kui lavalt maha sain, tundsin teo pärast kahetsust. Võiks ju mõelda, et mis seal ikka, aga publikuga kontakti astumine on tõepoolest õrn asi. Ma ei saa seda rõhutamata jätta. See on nagu nööril kõndimine. Täpsem oleks ehk isegi öelda, et nagu ämblikuniidil

kõndimine. Sul praktiliselt polegi midagi, millel kõndida, aga kui oled kaval ja oskad publiku endaga kaasa meelitada, võid vaikselt jõuda punkti, kus sind kannab tugev elastne võrk, mis kannatab ära kõik su tõmblused. Kolmandal, viimasel etendusel kandis võrk mind juba kindlalt. Olin laval piisavalt vaba ja väsinud, et enam mitte hoolida kellegi ees eputamisest ega ka kellegi heakskiidust („näed, kui tubli poiss, õppis soome keele ära“), vaid jutustasin ennast mitte liiga tõsiselt võtva kergusega publikule soome-inglise segakeelse loo kolmest kauboist, kes kõndisid kõrbes ja surid ükshaaval maha. Neist viimane jõudis kahekümnendal päeval välja kõrbe piirini, sirutas välja oma kondise käe, et puudutada värskeid rohelisi murututte, tõmbas kopsud õhku täis ning lausus viimse sõna: „Yes.“ Ja siis ta suri. Kukkus maha. Pool tema keha jäi kõrbesse ja teine pool puhkas värskel rohelisel murul. Ka mina kukkusin higisena publiku ees maha. Etenduse algusest oli möödunud oma 20 minutit. Minu avalöök oli antud. Saalist käis üle vaikus ja siis kostis aplaus. Ma olin oma tööd hästi teinud. Ma polnud seda monoloogi kunagi varem nii hästi esitanud. Olin kohale jõudnud. Prožektorid kustusid. Blackout. Yes! Võimalik, et see oli mu elu parim lavahetk. Ega mina ju ei tea. Nädal hiljem üleväsinuna siin Pariisis istudes ma enam ei tea, mis asi see teater on ja miks ma seda teen. Ja mis edasi saab, ma ei tea. „Lääne“ etendused lõppesid tolle kauni triumfiga. Ja ega mina ei tea, kellele või milleks seda kuradi teatrit vaja on.

Haapsalu–Tallinna buss 23. detsember 2015

2 Vangla privilegeeritutele KALLIS TEATER, me tegime sinuga lõpparve, mäletad? Miks ma siis ikka veel siin olen? Miks me ikka veel päevast päeva teineteisega kohtume? Pool aastat tagasi, tänavuse ärajäänud suve hakul, 18. juunil 2015 kell 21.30 tuli Von Krahli trupp teatrijuht Peeter Jalaka kutsel viimast korda täiskoosseisus kokku. Tema oli otsustanud ameti maha panna ja trupp oli jõudnud arusaamisele, et on aeg laiali minna. Peeter tahtis kogu kamba veel kord kokku võtta ja öelda, et see pole lõpp, vaid uus algus. Tõepoolest, selles polnud midagi kurba, ammugi mitte traagilist. Mul kummitas jälle peas Deerhunteri laulurida „when one life is over a new one begins“. Olin selleks hetkeks olnud Krahliga lähedalt seotud peaaegu kaheksa aastat, kaudsemalt juba kauem, vast 12 aastat, jah, sellest ajast peale, kui kirjanik Sass Henno, mu toonane kursavend tele- ja filmikoolist, vedas mind sellesse saksapärase nimega koopasse, mille sissepääsu kohal ilutses must žilett. Me vaatasime Rainer Sarneti lavastust „Lumi“, kus valgesse riietunud näitlejad sumpasid valges „lumes“ ning käitusid ja

rääkisid imelikult. Sellega nad mind veel konksu otsa ei püüdnud. Ma näksisin pahaaimamatult ja isutult, pigem ajaviiteks sööta. Kork veepinnal küll võbeles natuke, aga sellele järgnes vaikus, vesi läks tagasi tüüneks. Ujusin edasi, sõitsin bussiga number 40 koju Pelguranda ja kalamees jäi tühjade kätega. Surmahoop tuli siiski juba mõne aja pärast, ootamatult, kui leidsin end pärast loenguid ja erialatunde taas sellest Tallinna ülikooli kultuuriteaduskonna kõrvaltänava teatrist. Tol õhtul oli kavas Mati Undi „Stiil ehk Mis on maailma nimi“. Elumuutev õhtu millalgi aastal 2004. Sellega oli kõik otsustatud. Mind püüti konksu otsa ja enam ma lahti ei rabelenud. See konks on nüüd juba 12 aastat mu moka küljes kinni olnud, tilbendab niimoodi totakalt otsapidi mu huulte vahelt välja. Valetan, mitte 12, vaid oma 17 aastat juba. Ma pean jälle ennast parandama. Tegelikult sai see kõik ju alguse Aime Lutsari näiteringist Salme kultuurikeskuses. Millal ma sinna läksin, 13–14-aastaselt? Tegelikult neelasin ju konksu alla juba siis, aga see oli selline salakaval konks, peiteajaga. Lasi mul rahumeeli edasi ujuda ja vett nautida. Veest välja tiris mind Mati Unt ja nüüd ma vedelengi siin kaldal. Unt suri ja õng jäi sinu kätte. Jälle sa sikutad ja kisud. Olgugi et me tegime sinuga lõpparve ja läksime sõbralikult lahku, olgugi et see jahe juuniõhtu jättis sisse lepitava soojuse, mis sulatas vaikse kindla leegina viimaste aastate vaha, mis mu liigeste vahele, ninna ja kõrvadesse tahkunud oli, mis kattis mu silmad valge kaega ja täitis mind tüdimusega igasuguste lavastuste, näidendite ja teatrijuttude suhtes, ning olgugi et ma tagatipuks sügisel Haapsallu kolisin, et sinust lõplikult eemale saada (mitte et ma nii suure sammu ainult sinu pärast astusin, ära ennast nii tähtsaks ka pea), olgugi mis oli. Siin ma nüüd istun tõbise peaga päev enne jõululaupäeva bussis teel Haapsalust Tallinna. Talv nagu eelmine suvigi jääb tänavu ära, lund pole kuskil, lilled õitsevad ja inimesed käivad lahtiste