AUSCHWITZI TÜTAR
Tova FRIEDMAN ja Malcolm BRABANT
TOVA FRIEDMAN sündis 1938. aastal, vaid aasta enne Teise maailmasõja puhkemist. Ta oli üks tuhandetest juudi lastest, kes elas tollal Poolas Tomaszów Mazowiecki linnas. Sõja lõpuks oli Tomaszówi juudi soost lastest elus vaid viis. Tova on üks noorimaid Auschwitzis ellujäänuid ning võitleb aktiivselt antisemitismi vastu. Ta töötas 25 aastat sotsiaalteenuseid pakkuva mittetulundusühingu juhina, samuti on ta terapeut. Praegu elab Tova USAs New Jersey osariigis Highland Parki linnakeses.
MALCOLM BRABANT on auhindadega pärjatud endine
BBC sõjakorrespondent, kes oli tunnistajaks Bosnias toimunud genotsiidile. Praegu on ta USAs uudistesaate PBS Newshour väliskorrespondent ning on pälvinud mitmeid tunnustusi. Malcolm kohtus Tovaga Birkenau vabastamise 75. aastapäeval ja neist said head sõbrad. Ta elab Brightonis.
KUUES PEATÜKK PLOKK
Väike geto, Tomaszów Mazowiecki
Sakslaste okupeeritud Kesk-Poola, 1942. aasta talv
Nelja-aastane
Meie maailm oli kokku tõmbunud. Tomaszów Mazowiecki elus olevad juudid pandi elama neljale tänavale: Wachodnia, Pierkarska, Handlova ja Jerozolimska. Olime nüüd vangid väikeses getos, mida nimetati plokiks. Kokku oli meid umbes 900, kaasa arvatud ema, isa ja mina. Väikest getot eraldas hoonetest, mis olid moodustanud endise suurema geto, nüüd okastraat. Meid valvasid sakslased, ukrainlased ja poolakad. Neil rippusid õlal püstolkuulipildujad, mis olid kastnud Püha Vaclavi kirikuaias maad meie rahva verega.
Ametlikult sai getosse sisse ja sealt välja ainult Jerozolimska
tänava põhjapoolse otsa kaudu. See oli värav välismaailma. Nagu me nüüdseks kõik teadsime, jäi sealt kolme kilomeetri kaugusele raudtee, mis viis hukatusse.
Kuulsin, kuidas ema isale sosistas, kui pidime sõdurite valve all uude elupaika marssima.
„Meil ei lasta vanasse korterisse tagasi minna. Tõenäoliselt tapavad nad meid mingil muul moel,“ ütles ta.
Auruvedurite ja raudteelt eest manööverdavate autode hääled panid täiskasvanud muretsema. Kuid praegu kulges rongiliiklus tavapärases graafikus. Need rongid ei olnud meile mõeldud. Geto neljale tänavale langes õõvastav vaikus. 15 000 inimese tekitatud kisa-kära oli vaibunud ja kaugele Treblinka poole teele saadetud. Nende üle, kel veel hing sees, võttis võimust šokk ja kollektiivne masendus.
Järgmistel päevadel ja nädalatel sai selgeks, et kadunud hinged ei naase enam eales. Nende saatusest ei rääkinud meile valvurid.
Uudised levisid hoopis seetõttu, et mõned juudi käsitöölised, näiteks puusepad ja maalrid, tohtisid politseieskordi saatel teispool
okastraati tööl käia.
See, mida isa Yizkor ’i-raamatus kirjutab, on tähtis.
Aeg-ajalt kohtus keegi korraks getost välja saanud juut mõne
Poola raudteetöötajaga, kes teadis rääkida, et deporteeritud
juudid viidi kõigepealt Malinkasse (lähedal asuv linnake) ja sealt otse hävitamisele!
Ja kui see juut siis getosse naasis ja rääkis, mida poolakas
oli öelnud, ei tahtnud keegi teda uskuda. Nad ütlesid, et see oli lihtsalt mingi juudivihkajast poolaka halb nali. Selline asi
ei olnud täiemõistusliku inimese jaoks ometi võimalik. Või
oli? Kuidas võis küll midagi säärast toimuda? Elavate inimeste
põletamine?! Vanurite, naiste ja laste põletamine? Ei! Ei! Ei!
Võimatu!
Sakslased olid petmises meistrid. Nad tahtsid, et ellujäänud juudid usuksid, et deporteeritud on ikka elus. Mõnda neist sunniti viimastel tundidel enne mõrvamist kirjutama sugulastele kirju või postkaarte, milles ütlesid, et olid rõõmsad ja terved ning töötasid
kuskil Kolmanda Reichi kauges nurgas.
Minu isa meenutab, et plokis elavad inimesed olid kuulnud jutte sellest, et viimase rongiga Treblinkasse saadetud naine olevat saatnud kirja, kus ütles, et käib Saksamaal talus tööl ja tema lapsed on samuti seal. Keegi ei saanud kinnitada, kas see kuulujutt vastas tõele, kuid inimesed tahtsid seda uskuda. Lootus, mille see tekitas, oli piisav, et kõiki eitusrežiimil hoida. Ellujäänud keeldusid uskumast tapatalgute tähendust, mida nad ise oma silmaga olid näinud. Nad keeldusid mõistmast, et natsid kavatsesid meid edasi tappa, kuni kogu juudi rass on maamunalt pühitud.
Tagasi vaadates mõistan, et enamikul ploki elanikest oli pettekujutlus pääsemisest – seda seisundit kirjeldas tunnustatud Viinist pärit juudi neuroloog ja psühhiaater Viktor Frankl oma raamatus „… ja siiski tahta elada“, mille ta kirjutas pärast kolme koonduslaagrites, kaasa arvatud Auschwitzis veedetud aastat.
Frankl kirjutab: „Surmamõistetul tekib vahetult enne hukkamist pettekujutelm, et ta võib viimasel hetkel pääseda. Ka meie klammerdusime lootuseräbalate külge ning uskusime viimase hetkeni, et ehk ei lähe kõik nii halvasti.“
Yizkor ’i-raamatus kirjeldab minu isa midagi sarnast: „Juudid petsid ennast ja harjusid oma igapäevase rutiiniga ära, hellitades sisimas lootust, et ees ootavad paremad päevad.“
Ema ja minu jaoks tähendas igapäevane rutiin, et käisime Sammlungstelle’s. Tõlkes tähendab see kogumispunkti. Kui eksitav nimetus terve kadunud kogukonna isiklike esemete, fotode, piltide, raamatute ja väärisesemete kohta. Selles leidus 15 000 isiklikku ajalugu, mis ulatusid tagasi sajandite kaugusele. Nende lipsudest, mütsidest, kampsunitest, sokkidest, kingadest, kohvritest, särkidest ja seelikutest õhkas tugevalt just nende kandjale iseloomulikku lõhna. Ellujäänute ülesanne oli sorteerida mõrvatud juutide asju, mis olid visatud laineid meenutavatesse hunnikutesse vana vabriku põrandale, esemed kastidesse pakkida ja Saksamaale saata. Omanike kehad olid läinud. Ka neile kuulunud asjad järgnesid neile peagi. Varsti tundus, et neid inimesi ja nende perekondi otsekui polekski olemas olnud. Natsidel oli kinnisidee, et kasulik materjal ei tohi mingil juhul raisku minna. Nagu teame, polnud Kolmandas Reichis pühad isegi surnukehad. Nad mitte ainult ei alandanud meid, kui me veel hingasime, vaid häbistasid ka meie maiseid jäänuseid pärast meie mõrvamist. Viis, kuidas nad juutide laipadest vabanesid, oli meie usuliste tõekspidamistega igas mõttes vastuolus. Juudid peavad lahkunu
keha matma võimalikult ruttu pärast surma. See hooliv põhimõte kehtib nii hukatud kurjategijatele, lahinguväljal langenutele kui ka
kõigile teistele inimestele. Kui kedagi keeldutakse matmast, on see ülim solvang. Kahtlemata on see üks põhjus, miks natsid rüvetasid
surmalaagrite gaasikambrites hukkunute surnukehi. Meie juukseid
kasutati madratsitäitena. Meie kuldhambad kisti välja ja sulatati, et ehteid valmistada. Õgardliku Saksa sõjamasina nõudmisel ei tohtinud mitte midagi raisku minna. Õnneks pidime Sammlungstelle ’s sorteerima isiklikke esemeid, mitte surnukehi.
Samal ajal kui meie oma tööd tegime, rüüstasid need sakslased, kes meid ei valvanud, endise suurema geto nüüdseks tühje kodusid. Nad kiskusid seinu maha ja lagesid lahti, et leida ehteid, kuldmünte ja muid väärisesemeid, mida ära saadetud juudid võisid seal peita. Kui nad kammisid läbi maju ja kortereid, mis pidanuks olema tühjad, avastasid nad sealt inimesi, kes olid liiga vanad, nõrgad või haiged, et liikuda, või siis olid esimese reidi ajal kahe silma vahele jäänud. Need vaesed juudid mõrvati oma asemetel. Kui hoonetest olid kõik vähegi kasulikud esemed välja toodud, süüdati need põlema. Minu isa kirjelduste lugemine oli südantlõhestav.
Purustatud aknaklaaside tõttu nägid majad välja nagu pimedad, kellel silmad välja torgatud. Majade kohal hõljus surmavaikus – ent samas oli selle karjeid taevani kuulda.
Vaikus. Vaikus ja surm täitsid õhu, ent vaikuses oli kuulda
väikese lapse nuuksumist, kes voodist välja rebiti. Ka vanemate voodid peitsid endas ikka veel saladusi: need olid ikka soojad ning padjad olid endiselt märjad emade pisaratest, kes nutsid salaja, et nad perekonna leina ja meeleheidet veelgi ei süvendaks.
Valvurid ei käskinud mul koos emaga Sammlungstelle ’sse minna, kuid ma olin kogu päeva tema kõrval, iga päev. Sorteerisime koos juutidele kuulunud esemeid. Kartsin omapäi kogu päevaks meie tuppa jääda. Ühel päeval, kui panime eri hunnikutesse poiste ja tüdrukute rõivaid, jäi mulle silma üks riideese.
„Mulle meeldib see kampsun,“ sosistasin emale.
Rääkisin vaiksel häälel, et mitte tõmmata meid valvavate relvastatud sõdurite tähelepanu. Kampsun oli valge ning kaunistatud väikeste valget ja roosat värvi kunstpärlitega.
Ema võttis mult kampsuni käest, lappis selle kokku ja asetas teiste sarnaste rõivaste hunnikusse. Ta vaatas mulle oma tungivate roheliste silmadega otsa ja kergitas kulmu. Sõnu polnudki vaja. Ma teadsin, et vastu ei tasu hakata. Ema ei rääkinud minuga enne, kui olime tagasi plokki oma tuppa jõudnud.
„Tola, see kampsun, mida sa endale tahtsid, oli ühe sinusuguse nelja-aastase tüdruku oma. Teda ei ole enam siin. Ja peagi on ka kõik need rõivad läinud.“
Mulle polnud vaja midagi lähemalt selgitada. Sellest ajast alates ei tahtnud ma endale kunagi ühtegi riideeset. Ühes teiste ellu jäänud getoelanikega tööd rügades sisendas ema minusse arusaama, et pean vähemaga leppima.
Sammlungstelle oli minu jaoks koht, kus kasvatasin oma tugevat tahet ja enesedistsipliini. Minu lapsemõistus sai aru, et ma lihtsalt pidin vähemaga hakkama saama. Meie ebavõrdses sõjas oli oskus puudusega leppida lapse jaoks hindamatu väärtusega. Minu puhul võis see lõpuks otsustada ära, kas jään ellu või hukkun.
Põgus sõnavahetus emaga ei õpetanud mulle samas ainult materialismi ja asjade kohta, vaid saatis palju sügavama sõnumi kogu meie eksistentsi kohta. Iga tund, iga päev õõnestasid sakslased meie enesehinnangut ja kogu meie olemasolu. Nad tahtsid hävitada meie moraali ja murda meie vaimu. Iga nende teo eesmärk oli sundida meid passiivseks ja alluvaks, nii et võtaksime omaks, et olemegi alamat sorti inimesed. Ema õpetas mulle, et surnute austamine on tähtis. Kuigi neil ei olnud hauakive, võisime kohelda neile kuulunud esemeid austuse ja lugupidamisega. Ema tahtis mulle selgeks teha, et ka kõige süngemal tunnil ei tohi me kaotada oma inimlikkust, tundlikkust ja eneseväärikust. Ema tahtis, et ma oleksin mensch –väärikas ja auväärne inimene. Jätsin selle õppetunni endale meelde.
Niisiis suutsin vastu panna isegi siis, kui rõivakuhja alt ilmus lagedale paar imeilusaid punaseid saapaid. Ehkki kujutlesin, kuidas neid kannaksin, panin saapad siiski laste jalanõude hunnikusse. Aitasin emal riideid sorteerida. Kui leidsin seeliku, panin selle lasteriiete kuhja. Ka poiste riided ja jalatsid läksid sinna, kus nende koht. Veetsin seitse kuud oma elust nelja-aastase sunnitöölisena. Rahuajal oleksin ehk lasteaias käinud. Kuid mis oli rahu? Mina olin elus näinud ainult sõda. Ma sain oma hariduse elu ja surma erakordses koolis.
Sain tahes-tahtmata aru, kui olulised olid meid ümbritsevad esemed. Need olid tõendid kohutavast sõjakuriteost. Kuid keegi ei tulnud seda kunagi uurima. Kas kurjategijad tuuakse kunagi kohtupinki? Kas meid tapetakse järgmisena? Kõik need küsimused olid õhus, samas kui naised vaikuses töötasid. Alati ei suutnud nad oma emotsioone alla suruda. Mõnikord karjatas keegi, kui tundis ära oma
emale või lapsele kuulunud eseme. Ja ometigi sorteeris ta riideid edasi. Töö katkijätmine tähendanuks hukkamist. Olime lõksus ja leinal ei olnud põgenemisteed. Rügasime nii seitse kuud järjest tööd.
Mõne aasta eest – ma ei mäleta täpselt, millal, ent viimase kümne aasta jooksul – sain Berliinist postiga tšeki, mille oli saatnud Saksamaa valitsus. See oli 2000 USA dollarile ning kujutas endast minu tasu Zwangsarbeiter ’i ehk sunnitöölisena teenitud aja eest. Summa oli naeruväärne. Solvang. Ükski tšekk maailmas pole piisavalt suur, et hüvitada seda, mida pidin getos taluma või pealt nägema.
Nelja-aastasena piirdus minu maailm ploki ja Sammlungstelle ’ga. Ma ei olnud teadlik muutustest, mis meie kogukonnas pärast deporteerimisi toimusid. Kuid minu isa nägi kõike. Tänu tema mälestustele näib ilmne, et meie tagakiusajad lasid ohjad pärast 1942. aasta oktoobri lõpus ja novembri alguses toimunud tapatalguid pisut lõdvemaks. Toitu oli järsku rohkem. Neil, kes pääsesid teisele poole okastraati ning puutusid kokku poolakatega, oli võimalik riideid või majapidamistarbeid toidu vastu vahetada.
Just siis sain ma esmakordselt muna maitsta. Munade maitse ja tekstuur mõjusid mulle kui ilmutus. Kui maitsvad olid praemunad võrreldes kartulikooresupiga. Need maitsesid taevalikult. Minu lemmikosa oli munakollane. Ema segas mulle mõnikord magustoiduks munakollase suhkru ja piimaga – see segu leevendas samuti hästi kurguvalu. Jidišis nimetatakse seda gogl mogl; itaallastel on midagi sarnast nimega zabaglione. Munad mõjusid mulle tõeliselt murranguliselt – need muutsid mu elu oluliselt paremaks ja tõstsid tuju. Ja ma ei tundnud rõõmu mitte ainult
munarebust, mis mu maitsepungi paitas. Mulle meeldis vaadata ka ema, kes mulle muna praadis, oodates innukalt kosutavat maitset oma suus. Kui olin viimsegi kübekese ära söönud, nautisin maitset, mida oma suus endiselt tundsin, ja sooja tunnet, mis kõhus levis. Munad panid mind toitu hoopis rohkem hindama. Nälgiva lapse jaoks oli kartulikooresupp kütus, mis takistas kehal iseennast õgimast, kuid munad tähistasid tollal armastust – ja nii on see tänase päevani. Sest minu ema valmistas mulle mune armastusega. Ja ma tundsin seda. Kui kellelegi on nii kaua toitu keelatud, omandab see peaaegu vaimse tähtsuse.
Mul on siiani toiduga eriline suhe. See on minu jaoks püha ning ma ei võta seda kunagi iseenesestmõistetavalt. Munad on toit, mis mind alati lohutab. Kui tunnen ennast õnnetuna, praen endale ühe muna, ühelt poolt.
Ehkki korralikum toit aitas meil 1942. aastal lõpus füüsiliselt kosuda, oli psühholoogiline stress siiski äärmiselt rõhuv. Plokist ei tohtinud endiselt ilma loata lahkuda. Sakslased otsustasid, et kui keegi peaks põgenema, lastakse keegi teine tema eest maha.
Niisuguses olukorras leidsid Tomaszów Mazowiecki geto 900 ellujäänut ühtsustunde ning mõistsid, et solidaarsus on hädavajalik.
Meid varem lahutanud klassi- ja varabarjäärid kadusid ning tundsime kõik ühiselt viha selle üle, et maailm on meid hüljanud. Paljud hakkasid valu vaigistamiseks jooma. Teised kaalusid enesetappu, ent mõtlesid siiski ümber, kuna meie väljasuremine oli, kui minu isa sõnu kasutada, „natsi lihunike eesmärk“.
„Seetõttu,“ kirjutab mu isa, „ei tohtinud me kogu kannatusest ja leinast hoolimata mõrvarite soovi täita! Ei mingit allaandmist ega
nende tahtmiste järgi tegemist! Ja võib-olla, võib-olla näeme siiski kunagi oma lähedasi elusana ja oma mõrtsukaid surnuna!“
Kas see oli soovmõtlemine või tõeline tahteavaldus? Hoolimata sellest, mida isa neid sõnu kirja pannes tegelikult mõtles, oli meie kogukond ilmselgelt viimse piirini viidud ega suutnud enam kaua vastu pidada. „Moraal, väärikus, pereelu pühadus hakkasid lagunema,“ kirjutab isa.
Üksikud mehed otsisid üksikute naiste seltsi ja naised otsisid
meeste lähedust. Häbi ja tagasihoidlikkus kadusid. Kui elu ja maailm olid liiderlikud, siis elagu liiderlikkus! Kes oskas arvata, mida homne päev toob? Kuniks oled elus, ela täiel rinnal. Lõppude lõpuks ei teadnud ju keegi, kas ta veel homme elus on!
Eelnevate juudi standardite kohaselt tundub tõesti, et paljude getoasukate käitumine muutus kõlvatuks. Kuid kuidas saaks kedagi süüdistada selles, et ta otsis õrna puudutust, kui elasime pidevalt surmasuus.
Samas ei heitnud sugugi kõik oma vanu väärtusi kõrvale. Oma usule kindlaks jäänud juudid keeldusid leviva kombelõtvusega kaasa minemast. Nad ei tahtnud oma esivanematele häbi teha, kuna just nii nad säärast käitumist nägid, ja hellitasid lootust, et kuna kasulikke töölistest juute oli nii vähe alles, jätavad sakslased geto rahule. Ja jätsidki. Kuni kellahelin kuulutas 1942. aasta lõppu ja 1943. aasta algust.
SEITSMES PEATÜKK
ELUSALT MAETUD
Väike geto, Tomaszów Mazowiecki
Sakslaste okupeeritud Kesk-Poola, 1943
Nelja-aastane
Sakslased ja poolakad tähistasid 1943. aasta algust sellega, et jõid ennast maani täis. Esmapilgul tundus, et ehk ootab meid tõesti ees hea uus aasta.
Geto seintele olid kleebitud suured plakatid, mis pakkusid meile lootust vangistusest pääseda. See muutis kõike. Tavaliselt teavitati meid plakatitega uutest Saksa reeglitest ja seadustest, lisades alati, et nende eiramist karistatakse massihukkamisega. Nüüd ahvatlesid sakslased Tomaszów Mazowiecki ellu jäänud juute unistusega paradiisist. Plakatitel pakuti võimalust asuda elama Pühale Maale. Kõiki, kellel oli Palestiinas sugulasi, ärgitati ennast kirja panema.
Minu isa meenutab, et uudis tekitas ellujäänute hulgas tuliseid vaidlusi. „Emotsioonid möllasid ja puhkesid tülid,“ kirjutab ta.
Mõned arvasid, et see oli järjekordne sakslaste pettus, ning leidsid, et tasub olla ettevaatlik. Teised arvasid aga, et Palestiinasse ümberasumine on täiesti võimalik, kuna see on osa sõjavangide vahetusest sakslaste ja brittide vahel, kes olid tollal Püha Maa valitsejad.
Soovmõtlemine jäi peale, nagu getos sageli juhtus. Skeptilised hääled suruti maha ja inimesed hakkasid ennast massiliselt kirja panema. Kui sakslased kuulutasid, et reisile saavad mitte ainult need, kellel on Palestiinas sugulasi, vaid ka need, kellel elab seal sõpru või tuttavaid, suurenes registreerinute arv veelgi.
„Paari päeva pärast teatasid sakslased, et nimekiri on täis ning juudid hakkasid neile ehetes, kullas ja protektsia’s (kaitserahas) altkäemaksu pakkuma, et ainult nimekirja pääseda,“ meenutab isa Yizkor ’i-raamatus. „„Õnnelikud“ registreerunud hakkasid otsekohe pakkima ja panid ennast valmis teekonnaks Palestiinasse.“
Isal õnnestus kuidagi ka meie nimed kirja saada. Olime kogu perega rõõmsamas tujus. Esimest korda üle aastate õhkus minu vanematest tõelist optimismi. Lõpuks ometi oli meil võimalus pääseda massimõrvast, alandusest ja näljast ning kolida kohta, mis tundus emale ja isale utoopilisena. Palestiina tähendas nende jaoks kõigi unistuste täitumist. Meie toakest muidu täitev melanhoolia hajus. Ma läksin oma vanemate rõõmuga kaasa. Ma ei teadnud, mis või kus on Palestiina, ent mõistsin, et see tähendab varjupaika. Kui mu vanemad olid õnnelikud, olin ka mina õnnelik. Kuid rõõmust sai peagi meeleheide ja paanika.
Ma ei ole kindel, kas mu isa töötas tollal veel politseinikuna.
Judenrat ’i andmete kohaselt maksti talle palka viimati enne
getoasukate Treblinkasse saatmist. Ent vahet pole, kas ta sai politseist palka või mitte – ta oskas endiselt sama hästi siseinfot hankida kui enne. Ta sai teada, et Palestiina Aktion oli sakslaste pettus. Registreerunuid oli ninapidi veetud. Palestiina asemel pidi neid saadetama teisse töölaagrisse või veelgi hullemasse paika. Meie perekond ja kõik teised olid suures ohus.
Isa tormas tuppa, nähes kohutav välja.
„Mul õnnestus meid nimekirjast ära saada,“ ütles ta emale, ise pisarates ja hingetu. „Kuid see oli väga keeruline.“
Seejärel kiirustas ta toast välja, öeldes, et peab ka teisi hoiatama, et nad oma nimed kustutaksid. Ilmselgelt lõikas keegi plokis leviva paanika pealt kasu. Kui nüüd Yizkor ’i-raamatut hoolikalt lugesin, sain aru, et ta oli sunnitud kellelegi altkäemaksu andma, selle vähesega, mis tal alles oli. Nagu ta kirjutab: „Vahemehed, kes olid enne altkäemaksu võtnud, et inimesi nimekirja saada, nõudsid nüüd taas altkäemaksu, et nende nimesid kustutada ja teistega asendada.“
Reaalsus jõudis kohale 5. jaanuari koidikul 1943. aastal. Getot ümbritsesid Ukraina ja Saksa väed. Isa meenutab, et mõnisada juuti laaditi vankritele ja veoautodele. Sakslased teesklesid endiselt, et kõik viiakse Palestiinasse.
USA Holokausti Memoriaalmuusemi avaldatud kogumikus „Laagrite ja getode entsüklopeedia 1933–1945“ seisab, et Palestiinasse jõudis lõpuks 67 Tomaszów Mazowiecki juuti. Esmalt viidi nad Viini, siis Türki ja lõpuks Pühale Maale, kus nad vahetati Saksa sõjavangide vastu. Kahjuks ei jõudnud ülejäänud siiski kaugemale kui kümne kilomeetri kaugusele Ujazdi-nimelisse linnakesse. Kummituslike
17. sajandist pärit lossivaremete varjus lasti mõnikümmend neist maha. Ülejäänud viidi aga Treblinka gaasikambritesse.
Ilmselgelt oli meie väikesel perekonnal vedanud, et eluga pääsesime, nagu ka neil, keda isal õnnestus hoiatada. Ta oli murest murtud, et tal ei õnnestunud rohkematele ohust teada anda. Sellest hetkest alates ei õnnestunud isal aga kuidagi takistada sakslasi getot lõplikult likvideerimast.
Meie emaga käisime ikka iga päev Sammlungstelle ’s rõivaid sorteerimas, hunnikutesse ladumas ja pakkimas. Kuhjades olid nüüd lisaks ka Palestiina pettuse ohvritele kuulunud esemed.
Meie üheülbaline elu sai lõpu ühel varajasel märtsihommikul, kui meid äratasid tuttavad karjed, mis täitsid kõiki õudusega.
„ Alle Juden, raus.“
Meil kästi üles rivistuda Pierkarskal, ühel ploki neljast tänavast. Meie ette asetati korv ning Gestapo ohvitser teatas meile jõhkralt, et korv tuleb täita ehete ja muude väärisesemetega, mis meile veel alles on jäänud. See ei olnud palve.
Rahvasumma haaranud rahutust võis lausa käega katsuda. Sakslased teadsid, et inimesed ei taha ära anda esemeid, millest võis tulevikus kasu olla, et neid kas toidu või lausa elu enda vastu vahetada.
Järsku tõmbasid sõdurid rivist välja neli juhuslikku meest ja tulistasid neid. Sellel oli soovitud mõju. Juudid allusid sakslaste käsklustele – läksid koju tagasi ja otsisid oma viimased väärisesemed peidupaikadest välja. Korv oli peagi täis. Loomulikult hindasid inimesed oma elu kõrgemalt kui materiaalseid asju. Kuid rahast, ehetest, kullast ja hõbedast ilmajäämine oli masendav. See tähendas, et nüüd
polnud enam mingit võimalust endale järgmisel korral surmasuus olles pääseteed osta. Ploki kohale kogunenud masenduspilv muutus veelgi süngemaks.
Selleks ajaks, kui mõne nädala pärast jõudis kätte Purim, oli tuju plokis aga pisut tõusnud. Traditsiooni kohaselt on see üks juudi kalendri rõõmsamaid tähtpäevi, millega mälestatakse juutide ellujäämist 5. sajandil enne Kristust, kui Pärsia valitsejad olid võtnud nõuks nad maamunalt pühkida. Mõnede jaoks on Purim nagu juudi vaste karnevalile, mil peaksime tähistama perekonda, ühtsust, koosolemist ja raskuste ületamist. Pärast kolme ja poolt aastat Saksa okupatsiooni ning eriti pärast viimast kuute kuud tundus mõte oma rõhujate alistamisest fantaasia vallast. Püha tõstis siiski pisut meie tuju ajal, mil seda oli hädasti tarvis. Isa kirjutab: „20. märts, 1943. aasta. Täna on Purim’i-õhtu, soe ja päikseline päev. Isegi juutidele kuulunud esemete sorteerimine kulges veidi rõõmsamas meeleolus.“
Õhus olevat olnud „pisut pidulikkust“, jätkab isa, kui ette sai loetud Estheri püha tekst (Esther oli juuditar, kellest sai Pärsia kuninganna ning keda peetakse judaismis kangelannaks). Tekstis kirjeldatakse, kuidas Esther koos oma nõoga nurjab vandenõu juutide hävitamiseks, mida plaanib vesiir Haman, Pärsia tähtis õukondlane.
„Selleks õhtuks tahtsime kõike unustada,“ kirjutab isa. „Ellu jäänud getoelanikud pidid ühiselt kokku tulema, et pisut süüa, klaasike või kaks juua, ehk isegi laulda ja unustada tunnikeseks neile osaks saanud õudused.“
Kuid kell viis tollel õhtul sõitis getovärvava juurde veoauto ning
Saksa politseinik röökis: „ Aufmachen, ihr dreckige Juden-schwein!“ („Tehke lahti, te räpased juudisead!“)
Meister Pichler astus getosse ja andis juudi politseinikele nimekirja. Ta ütles, et kõik, kelle nimed seal seisid, pidid kohe kogunema, kuna nad saadetakse töölaagrisse. Kõige tähtsam isik nimekirjas oli doktor Efraim Mordkowicz, keda peeti getos kangelaseks, kuna ta oli okupatsiooni ajal korda saatnud tõelisi imetegusid. Vaatamata vahendite nappusele ja paljude kolleegide mõrvadele oli ta väsimatult haigeid ravinud ning leevendanud oma kaaslastest juutide kannatusi, eriti tüüfuseepideemia ajal.
Doktor Mordkowicz tuli kogunemiskohta, nagu nõutud, ühes oma üheksa-aastase tütre Kriszaga, kes klammerdus tema ühe käe külge; teises käes oli tal komps isiklike esemetega. Ta pöördus politseijuhi Hans Pichleri poole ja küsis, kuhu nad lähevad. Kui
ma Yizkor ’i-raamatust isa kirjeldust loen, tulevad mulle õudusest külmavärinad peale.
Pichler turtsatas sarkastiliselt. „Teid saadetakse puhkama.“
Väike Krisza küsis nuttes: „Miks me just täna peame minema?“, sest ta oli kutsunud oma sõbrad külla [Purim’it tähistama]. „Äkki võiksime mineku homseni edasi lükata?“
Pichler pani käe tüdruku pea peale, too tundis, et see on mõrvari käsi ja klammerdus nuttes oma isa külge. Samal ajal olid
kõik nimekirjas märgitud inimesed kohale jõudnud ja nad aeti koos kompsudega veoautole. Kokku oli neid 21.