Avant端端r
1
2
Audrey Magee
Avant端端r
3
Originaali tiitel: The Undertaking Copyright © Audrey Magee, 2014 Eestikeelse raamatu väljaandja: © Petrone Print OÜ, 2016 www.petroneprint.ee Tõlkija: Tiina Tarik Toimetaja ja korrektor: Pilleriin Torim Tõlke konsultant: Kätlin Kaldmaa Kujundaja: Ande Kaalep Raamatu väljaandmist on toetanud: Eesti Kultuurkapital ja Ireland Literature Exchange (tõlketoetuste fond) Dublin, Iirimaa www.irelandliterature.com info@irelandliterature.com ISBN 978-9949-556-86-1 (trükis) ISBN 978-9949-556-87-8 (epub) Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ 4
1. Mees tiris okastraadi postist kaugemale, tehes lapi paakunud maad puhtaks, ning võttis sinelitaskust välja foto. Ta surus foto vastu posti ning kinnitas selle nööriga paigale, kattes kinni naise juuksed ja kaela, kuid mitte näo. Seda sai ta ikkagi näha, vaadata tema tusaseid silmi ja mossis suud. Ta tegi sõlme valmis ja sülitas maha. See naine pidi kõlbama küll. Ta heitis pikali, et suvepäikese viimane soojus temasse imbuks. Tolmu- ja mullapöörisest ta ei hoolinud, tahtis vaid puhata, kogeda ootuse hetkelist olematusetunnet, ent tõusis taas istukile. Maapind oli liiga kõva, päike liiga palav. Ta süütas sigareti ja vahtis kuumavasse virvendusse, kuni ta silmad seletasid ümarikku kogu, kes käte-jalgadega raevukalt vehkides üpris vaevaliselt edasi liikus. Viimaks jõudis mees uratades ja õhku ahmides kohale, higi valgele vaimulikukraele nirisemas. „Mis kuradi pärast te nii kaugele tulite?” küsis ta. „Tahtsin omaette olla.” „Noh, ja saitegi. Kas kõik on valmis?” „Jah.” „Hakkame siis pihta,” sõnas kaplan. „Peaksime just õigeks ajaks jõudma.” 5
Ta tõmbas taskust välja pliiatsi ja kortsus paberitüki. „Reamees, kes on peigmees?” „Mina.” „Ja mis teie nimi on?” „Peter Faber.” „Ja tunnistajad?” päris kaplan. „Seal,” näitas Faber kolmele mehele, kes kerra tõmbunult tukkusid. Kaplan kõndis nende juurde ja tonksas neid jalaga. „Nad on purjus.” Faber läkitas sinavasse taevasse suitsurõngaid. „Kas teie olete ka purjus, Faber?” „Veel mitte.” Kaplan tonksas kõvemini. Mehed hakkasid vastu tahtmist liigutama. „No nii, teeme selle nüüd ära. Kustutage suits, Faber. Tõuske püsti. Näidake natukenegi austust üles.” Faber vajutas sigareti mulda, toetas pikad ahtad käed vastu maapinda ning ajas end aegamisi jalule. „Juuksed silmilt, mees,” sõnas kaplan. „Kes see on, kellega te abiellute?” „Katharina Spinell.” „Kas see on tema, seal fotol?” „Minu teada küll.” „Teie teada?” „Ma pole temaga kunagi kohtunud.” „Aga tahate temaga abielluda?” „Jah, härra.” „Teil on tõsi taga.” 6
„Et siit haisvast põrguaugust pääseda.” Kaplan kirjutas natuke ning pistis siis pliiatsi ja paberi taskusse tagasi. „Võime pihta hakata,” lausus ta. „Teie kiiver, Faber?” „Seal. Maas. Foto kõrval.” „Kogunege selle ümber, mehed,” käsutas kaplan. „Kõigil parem käsi kiivrile.” Nad kükitasid väikese ringina ümber määrdunud ja lömmis kiivri, põlved ja küünarnukid üksteist togimas. „Peigmees kõigepealt.” Faber pani käe metallile, kuid tõmbas selle kohe jälle ära. „Kurat, kui tuline.” „Laske käia,” sõnas kaplan. „Kodus on kell minuti pärast kaksteist.” Faber sikutas varruka üle käelaba. „Teie luust ja lihast käsi, Faber. Mitte varrukas.” Kaplan võttis maast peotäie mulda ning puistas selle kiivrile. „Niimoodi.” „Aitäh.” Faber pani käe tagasi ning teised mehed järgisid tema eeskuju. Kaplan pidas lühikese kõne, ja mõne minutiga oli Faber astunud abiellu ühe naisega Berliinist, keda ta polnud kunagi kohanud. Täpselt samal ajal võttis naine tuhande miili kaugusel osa samalaadsest tseremooniast, mille tunnistajad olid ta isa ja ema; see oli tema osa sõja lepingust, mis kindlustas mehele mesinädalateks puhkuse ja naisele lesepensioni, kui kaasa peaks surma saama. „Ongi kõik,” lausus kaplan. „Nüüd olete abielumees.” 7
Mehed surusid üksteise järel ta kätt. „Mul on napsi vaja,” ütles Faber. Ta korjas oma kiivri üles, kuid jättis foto maha ning sammus tagasi laagrisse.
8
2. Mees jäi ainiti vahtima, pikemalt kui oli viisakas, ning sai seejärel sõnad suhu. „Mina olen Peter Faber.” „Ma tean. Tundsin teid foto järgi ära.” „Teie olete Katharina?” Naine noogutas ja mees surus ta kätt. Teda üllatas naise ihu pehmus ja tume juuksepahmakas ta õlgadel. Naine sikutas teda käest. „Mu käsi,” ütles ta. „Kas ma võiksin selle tagasi saada?” „Vabandust.” Mees laskis käe lahti, astus tagasi kõnniteele ning jäi seisma oma seljakoti ja püssi kõrval. Naine jäi sinna, kus ta oli, naaldudes puusaga vastu paokil ust. „Kas teekond oli pikk, härra Faber?” „Jah. Jah, oli küll. Väga pikk.” Naine kergitas käe päikesevarjuks ja silmitses teda. „Kui kauaks te siia jääte?” „Kümneks päevaks.” Naine tegi ukse lahti. „Tulge siis sisse.” Mees korjas oma varustuse üles ja astus pimedasse akendeta esikusse. Naine kattis nina ja suu käega. Mees haises. Naine nihkus temast eemale ning hakkas trepist üles minema. „Meie elame teisel korrusel.” 9
„Kes meie?” „Minu vanemad.” „Ma ei teadnud, et te nendega koos elate.” „Ma ei saa piisavalt palka, et omaette elada.” „Ega vist. Mis tööd te teete?” „Ma ütlesin kirjas, et töötan pangas. Masinakirjutajana.” „Oh, õigus, unustasin.” Mees läks naise kannul narmendava linoleumiga kaetud trepist üles, vaadates, kuidas pringid tuharad seelikut küljelt küljele kiigutasid. Naine heitis talle üle õla pilgu. „Kas vajate abi?” „Kõik on korras,” vastas mees. „Nad ootavad teiega kohtumist.” Naine lükkas korteriukse lahti. Mees libistas seljakoti õlalt maha. „Las ma võtan selle,” sõnas naine. „See on liiga raske.” „Küll ma jaksan.” Naine tiris koti tuppa ning tuli tagasi püssi järele. „Selle ma jätan enda kätte,” lausus mees. „Te olete praegu Berliinis.” „Eelistan seda läheduses hoida.” Mees järgnes naisele piki kitsast koridori väiksesse kööki, mis virvendas aurust. Naise vanemad tõusid püsti ning tervitasid teda reipa entusiasmiga. „Mina olen Günther Spinell,” teatas mees. „Katharina isa.” Faber surus tal kätt. „Oleme ülimalt uhked, et meie peres on juba teine sõdur.” 10