SISUKORD Gail Sheehy eessõna 5 Sissejuhatus 9 1. peatükk Sisemise jõu avastamine Müüdid versus tegelikkus 13 2. peatükk Enesehüpnoos operatsiooniks valmistumisel Tervenemise soodustamise ja riski alandamise meetod 23 3. peatükk Transiseisundi mõistmine Meie kujutlusvõime jõud 53 4. peatükk Valiku tegemine Tung versus tegu 77 5. peatükk Toimetulek haigusega Kuidas keha-meele ühtsus võib sageli viia lahendusteni 97 6. peatükk Vastu astumine oma tõekspidamiste süsteemile Kuidas saame muuta oma tõekspidamisi, et saavutada soovitut 117 7. peatükk Toimetulek igapäevaste pingete ja probleemidega Kuidas saavutada päevast päeva elementaarset heaolutunnet 147 8. peatükk Erinevad sissepääsud samasse ruumi 171 9. peatükk Isikliku enesehüpnoosiharjutuse koostamine 183 Märkused 203 Kirjandus 215 Tänusõnad 219 Register 221
EESSÕNA GAIL SHEEHY
Viimase kahekümne aasta jooksul on Ameerika psüühe ohjamises toimunud põhjalik muutus. Vabanenud ligi viiskümmend aastat kestnud 19. sajandi Viini kolonisatsioonist – sellest paindumatust intsestlikust kultuurist, millest tärkasid Freudi teooriad –, on inimesed enda “ravimise” oma hooleks võtnud.
Kasutades tervet arsenali igamehe-meetodeid kujustamisest biotagasisideni, meditatsiooni ja lõdvestumist, joogat ja zeni ning loomulikult tervisejooksu, mis on osutunud tõhusaks antidepressandiks, on inimesed õppinud toime tulema haiguse ja ärevusega, vaos hoidma halbu harjumusi, teistega paremini kontakteeruma ning oma elus olulisi samme astuma. Üks selgemaid sisemise eneseavastusretke teejuhte, mida olen lugenud, on teos “Avastamas enesehüpnoosi jõudu”. Stanley Fisher on Manhattani psühholoog, kes ei püüa mängida jumalat. Käesolevas raamatus kergitab ta saladuseloori hüpnoosilt, näidates, et me siseneme enese teadmata pidevalt transiseisundisse: kinokülastajatena, sügavalt armunutena, loovate probleemilahendajatena, kes võivad töösse sedavõrd süveneda, et nende kohta öeldakse: “Ta elab oma maailmas.” Doktor Fisher annab ülevaate kõigest, mida ta teeb ja ütleb nelikümmend viis minutit kestva raviseansi ajal (seitse korda madalama hinnaga!). Iga hüpnoos on enesehüpnoos, kinnitab ta ja annab täpsed juhiseid, kuidas rakendada seda väge destruktiivse käitumise muutmiseks või pingeliseks stressiolukorraks valmistumiseks. Doktor Fisher on viimase kahekümne aasta jooksul töötanud umbes kaheksasaja kirurgilise haigega ja avastanud, et enne ja pärast operatsiooni enesehüpnoosi käigus tehtud sisendused võivad aidata patsiendil maandada ärevust, lõdvestada lihaseid, alandada vererõhku ja töötada kirurgiga kaasa kui partner. Uurides südame pärgarteri operatsiooni läbi teinud patsiente Albert Einsteini nimelises meditsiinikolledžis, tegi doktor Fisher koos kolleegidega kindlaks, et keskmise hüpnoosile allumise võimega patsiendid tundsid vähem valu, neil esines vähem veritsust ja paistetust ning nad paranesid palju kiiremini. Ma võin kinnitada tema meetodi tõhusust, sest olen näinud, kuidas see on minu kahe sõbraga imesid teinud. Kumbki neist polnud tundlik inimene. Üks oli tegevjuht, kes ootas surmahirmus oma teist soolteoperatsiooni. Stan, nagu patsiendid Fisherit kutsusid, õpetas talle, kuidas hingata, aitas tal koostada sõnumeid, mida endale enne operatsiooni sisendada, ja soovitas valida mantra. Mu sõber valis oma lapsepõlve kangelase, pesapallur Peewee Reese’i nime. Ta jutustab selles raamatus: “Ma kordasin endale üha uuesti ja uuesti, et arstid on minu meeskonnas. Kui nad löövad noa minusse, siis ei taha nad mind tappa, vaid tervendada.” Kui teda operatsiooniruumi veeretati, oli tal näol muhelus ja ta pomises: “Peewee Reese, Peewee Reese.” Rekordilise ajaga paranenud ja haiglast välja saanud tegevjuht kinnitab: “Põrgu päralt, ma tean, et see toimib.” Minu teist sõpra ootas ees tõsine kaelaoperatsioon. Ta pidi kasvatama usaldust arstide vastu ja – mis kõige tähtsam – saama oma raviprotsessi aktiivseks osaliseks. Pärast käesoleva raamatu esmaväljaande lugemist kohtus ta kaks korda doktor Fisheriga. Operatsiooni eelõhtul tabas teda lühike ärevushoog. Esile kerkisid tõelised hirmud: Kas nad teevad minust sandi? Kas minu funktsioonid säilivad? Stan soovitas tal neid hirmusid mitte maha suruda, sest need on loomulikud. Hirmudest vabanemise püüd ainult kasvatab hirme ja need võtavad inimese üle võimust. Mu sõber kordas oma enesehüpnoosiharjutust ja salvestas selle lindile. Seejärel lindistas ta teise sisenduste seeria oma immuunsüsteemi tarvis operatsioonijärgseks ajaks. Kui ta oli lõpetanud, mõõtis õde tema vererõhku. “Ülemine sada kakskümmend, alumine seitsekümmend.” “Hämmastav,” ütles mu sõber. “Mul pole juba aastaid sellist näitu olnud. Mu mantra tõepoolest toimib!” Haigla personal polnud muidugi nii entusiastlik. Enesehüpnoosi mõju pole sõltumatute uuringutega veel mõõdetud. Kui minu sõbra abikaasa vestles iirlasest peaõega, siis ta valetas pisut: “Tal on taastusravipalatisse hädasti kõrvaklappidega pleierit vaja, ta on sügavalt usklik.” Mu sõbra näol ei olnud operatsioonile minnes märke mingitest pingetest, enesevalitsus oli taastunud. Nädal hiljem ütles kirurg talle mõningase aukartusega: “Te pole operatsioonist alates tilkagi verd kaotanud. Teie paranemine on kaugelt üle keskmise. Te võite minna ujuma, kui soovite!” Testinud lahingutingimustes enesehüpnoosi jõudu, tegid mõlemad mehed veel tähendusrikkama avastuse – nad oskasid oma alateadvuse jõudu kasutada. Mõne inimese puhul on see esimeseks sammuks vaimsel teekonnal. Sellel on ka palju praktilisi rakendusi. Doktor Fisher annab üksikasjaliku selgituse, kuidas siseneda üheksakümnesekundilisse
transiseisundisse, mida võib päevas palju kordi korrata ja mis aitab suitsetajatel mitte suitsetada, esinejatel mitte krampi minna, unetutel uinuda, lennuhirmus vaevlejatel lasta lennu ajal mõtetel vabalt voolata. Käesolev raamat ei ole esimene enesehüpnoosist rääkiv teos ega kindlasti ka viimane. Kuid ma usun, et see on üks parimaid, meisterlikult kirjutatud ja siirate kasutajate poolt üha uuesti läbi proovitud. Võib-olla on käesoleva raamatu juures kõige parem see, et sellega käib kaasas väljaütlemata mantra, mille igapäevane kordamine võib teha head meile kõigile. Jõud muuta oma keha ja käitumist asub meie endi sees.
SISSEJUHATUS
Enamik inimesi otsustab alustada teraapiat tervislikel põhjustel. Nad soovivad vabaneda mingist tõsisest probleemist, mis põhjustab neile valu ja muret. Nad on jõudnud arusaamisele, et terviklikumalt funktsioneerimiseks on ülioluline muutuda, ja püüavad muuta oma elu, õppides kontrollima ning paremini mõistma oma tundeid, reaktsioone ja käitumist. Nad otsivad uusi ja loomingulisi võimalusi elus edasi liikumiseks. 1970. aastad tõid kaasa revolutsiooni psühhoteraapia vallas ja koos sellega heakskiidu erinevatele lähenemisviisidele, mis aitavad inimestel raskustest üle saada. Kasutades meetodeid, mis ulatuvad kehalisest manipulatsioonist, hingamisest, unenägude tõlgendamisest, kujustamisest ja rollimängudest enesehüpnoosi, biotagasiside, lõdvestumise ja meditatsioonini, oleme avastanud, et võime õpetada teadlikule meelele aktiivset osalemist sisemistel rännakutel. Me oleme hakanud mõistma, et saame võtta oma elu enda kätesse – et võime endale õpetada, kuidas hingata, süüa, naerda, leevendada valu, paraneda, välja juurida halbu harjumusi, treenida ja suhtuda teistesse nii, et see rikastaks meid ning annaks meile energiat. Me võime isegi muuta keha sisemisi funktsioone, mida varem peeti inimese kontrollile allumatuiks. Võime muutuda – nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt – on jõud, mis asub meie sees, oodates vallandamist. Paraku puuduvad meil terviklikud teadmised, kuidas kasutada seda jõudu nii, et see mõjuks iga inimese puhul. Ent edasiminek on märgatav. Esimest korda on suuremad meditsiiniasutused loonud, peamiselt erafondide toel, võimalused täiend- ja alternatiivravi meetodite ning psühholoogiliste probleemide uuringuteks. Näiteks kutsus doktor Mehmet Oz, südamepumba programmi juht ja üks algatajaid, Columbia Täiendravi Keskuse peaarst (medical director of Columbia’s Complementary Care Center), mind 1996. aastal appi kavandama teadusuuringut enesehüpnoosi kasutamisest südame pärgarteri operatsiooni ettevalmistamisel ja seda meetodit õpetama. (Hiljem kirjutati selle uurimuse kohta lehtedes, et niisugune eeltöö maandas patsientide ärevust.) Täiend- ja alternatiivravi meetodeid kajastavad artiklid on ilmunud sellistes mainekates ajakirjades nagu New England Journal of Medicine ja Journal of the American Medical Association. Üheksa aasta jooksul pärast käesoleva raamatu esmatrükki on alternatiivsed keha-meele meetodid muutunud üldtunnustatumaks. “Traditsiooniline” meditsiin on hakanud kuulda võtma ideid, mis kunagi näisid väga äärmuslikud, sealhulgas aktsepteerima enesehüpnoosi kui ravimeetodit. Viimase kahekümne aasta jooksul olen kasutanud enesehüpnoosi, et aidata enam kui kolme tuhandet patsienti teha oma elus muutusi. Sidudes enesehüpnoosi oma psühhoanalüütikupraksisega ja lühiajalise teraapiaga, olen avastanud, kuidas enesehüpnoos on abiks käitumise muutmisel ja teadlikkuse tõstmisel. Ma olen näinud, kuidas nende põhimõtete tundmine ja rakendamine võib igaühele meist tagasi anda kaasasündinud võime, mida me pole teadlikult kasutanud. Ma olen näinud ja ise kogenud, kuidas lihtsa üheksakümnesekundilise enesehüpnoosiharjutuse korrapärane sooritamine aitab kehal ja
meelel leevendada selliseid probleeme nagu unetus, esinemisärevus, lennuhirm, depressioon, stress, liigsöömine, mälukaotus ja suitsetamine. Mind on pannud imestama enesehüpnoosi tõhus mõju naha-allergiatele, selja- ja peavalule ning neerukividele. Eriti muljetavaldav on olnud selle kasutamine operatsiooniks valmistumisel, mis on üks minu spetsialiteete. Pärast rohkeid ja rahutuid kahtlusi ning teaduslikku skeptitsismi hakkasin nägema enesehüpnoosi jõudu kui üht meetodit, mis aitab enamikul meist rääkida – ja olla sõber – oma keha ja meelega. Ma pühendusin õpitu edasiandmisele teistele, tehes seda eraseanssidel, seminaridel ja loengutel. Ja siis hakkasid kolleegid, patsiendid ja kirjastuses töötavad sõbrad mulle peale käima, et kirjutaksin oma tööst raamatu. Tulemuseks on käesolev raamat, mis on kirjutatud minu kolleegi Jim Ellisoni asjatundliku kaasabiga. Raamatu esmatrükk ilmus 1991. aastal. Positiivne vastukaja, mida olen sestsaadik kogu maailmast saanud, on olnud väga rõõmustav ja aidanud kaasa käesoleva täiendatud trüki väljaandmisele. Esimeses väljaandes keskendusin enesehüpnoosi kasutamisele selliste probleemide puhul, mida kindlustuskompaniid nimetavad “meditsiinilisteks näidustusteks”. Kuid minu patsiendid, kes on õppinud enesehüpnoosi kasutama ravieesmärgil, tunnevad sageli huvi, kuidas kasutada sama meetodit isiklikumat laadi probleemide lahendamiseks. Näiteks küsivad patsiendid, kes on õppinud enesehüpnoosi operatsiooniks valmistudes: “Kas ma võin enesehüpnoosi kasutada ka tennisemänguoskuste parandamiseks?” või “Kas enesehüpnoosi sobib kasutada tööstressiga toimetulekuks?” Selle avatud ja areneva valdkonna praktiseerijad on selgeks saanud, et meetod, mille kasutamine aitab näiteks loobuda suitsetamisest, võib mõningate variatsioonidega parandada ka avalikkuse ees kõnelemise oskust ja aidata ohjeldada või vältida liigsöömist. See meetod sobib eriti hästi igapäevaprobleemide lahendamiseks, näiteks täpsuse saavutamiseks või tööl sõbralikumate suhete loomiseks. Ma otsustasin lisada raamatule seitsmenda peatüki, et tuua rohkem näiteid selle kohta, kuidas inimesed on kasutanud enesehüpnoosi igapäevapingete ja -probleemidega toimetulekuks. Teisele peatükile olen lisanud isikliku kogemuse enesehüpnoosi kasutamisest seoses neljakordse šundioperatsiooniga, millega 1998. aastal ootamatult silmitsi seisin. Ma jagan selles teises trükis – nagu ka esimeses, kuid veel ohtramalt – teiega uurimusi, avastusi ja teadmisi hüpnoosist kui ravi-, diagnoosi- ja käitumise muutmise meetodist, mis aitab kaasa tervenemisele. Ma loodan, et minu isiklikud ja ametialased kogemused – ja minu abi kaasasündinud, kuid pärast imikuiga kasutamata jäänud hüpnoosivõimete avastamisel – võimaldavad sul elada paremat ja täisväärtuslikumat elu, mille üle omad rohkem võimu kui kunagi varem.
1. PEATÜKK
Sisemise jõu avastamine Müüdid versus tegelikkus
Minu avastusretk algas 1977. aastal, kui üks mu kaaslane New Yorgi Columbia ülikooli meditsiinikolledžist kasutas hüpnoosi suitsetamisest loobumiseks ja ma nägin, et see õnnestus suhteliselt kergesti. Sel ajal olid minu teadmised hüpnoosist üsna pealiskaudsed. Kahekümnendates eluaastates lugesin läbi mõned raamatud inimese transiseisundisse viimise kohta, käisin kursustel ja eksperimenteerisin sõprade ning pereliikmetega. Ma avastasin, et seda protseduuri on lihtne õppida. Ma saavutasin kiiresti vilumuse ja tundsin end väga
võimsana, kui hüpnoosile vastuvõtlikud inimesed mulle kuuletusid. Kuid ma tundsin ka suurt rahutust ja pärast seda, kui olin pealt näinud, kuidas laval esinev hüpnotisöör väärkasutas hüpnoosi, tõotasin endale, et ei praktiseeri seda rohkem, enne kui olen saanud professionaalse väljaõppe. Järgmistel aastakümnetel sai minu huvi hüpnoosi vastu aeg-ajalt innustust materjalidest, mida lugema juhtusin. Ent kui ma poleks otsustanud käsile võtta oma kauaaegset suitsusõltuvust, jälgides, mismoodi minu kaaslane halvast harjumusest vabanes, poleks ma võib-olla kunagi jõudnud kliinilise psühholoogia alaste uuringute juurest psühhoanalüüsi ja hüpnoosi kasutamiseni. Nagu minu kaaslasel Columbia ülikoolist, nii oli ka minul nikotiinisõltuvus. Ma suitsetasin ligi kolm pakki sigarette päevas ja nii oli see kestnud kolmkümmend viis aastat. Ma jõudsin järeldusele, et kui see õnnestus minu kaaslasel, siis võib see õnnestuda ka minul. Ma helistasin psühhiaater Herbert Spiegelile, kes oli minu kaaslast aidanud, et kohtumisaega kokku leppida. Spiegel oli tegelnud hüpnoosiga Teisest maailmasõjast alates ja osutunud sel alal üheks edukaimaks. Tal polnud võimalik mind lähiajal vastu võtta ja ma nõustusin ootamise asemel kohtuma tema psühhiaatrist kolleegi Barbara DeBetziga. DeBetz viis minuga läbi viiekümneminutilise raviseansi, mille käigus hindas mu hüpnoosile allumise võime keskmiseks ja õpetas enesehüpnoosiharjutust, mida kasutada suitsetamisest loobumiseks. Ma sooritasin seda harjutust korrapäraselt kolm nädalat, kuni teadsin, et olen oma harjumust muutnud. Õppides seda uut käitumise muutmise tehnikat (psühhoanalüüsi olin juba läbi teinud), olin enda teadmata sisenenud enese uude võimsasse mõõtmesse. Enesehüpnoosi jõu uurimine oli minu jaoks alanud. Sel päeval soovitas DeBetz mul osaleda kahel kursusel, mis Spiegel Columbia ülikoolis korraldas – “Hüpnoos meditsiinis” ja “Hüpnoos psühhiaatrias”. Minus ärkas uudishimu. Ma tegin ülikoolis oma töögraafiku ümber ja võtsin samal talvel osa kümnest täispikast kursusepäevast. Ma õppisin, kuidas hinnata inimese vastuvõtlikkust hüpnoosile, õpetada enesehüpnoosi ja kasutada patsiendi kujutlusvõimet ning seisukohti probleemidega toimetulekuks. Järgnevatel kuudel harjutasin enesehüpnoosi tehnikat vabatahtlike peal ja lisasin enesehüpnoosi lapseootel naistele ja suitsetamisele pühendatud teadustööde projektidesse. Ma uurisin kliinilist ja eksperimentaalset hüpnoosi käsitlevat kirjandust ning pürgisin järeldoktoraati psühhoanalüüsi ja psühhoteraapia erialadele. Lõpuks asusin looma psühhoanalüüsi ja hüpnoteraapia praksist. Oma praksisega algust teinud, veendusin enesehüpnoosi jõus tänu oma patsientidele, eriti oma esimesele kirurgilisele patsiendile Marcusele, kelle kogemustest jutustan teises peatükis. Mulle sai peagi selgeks, et need, kes kasutavad enne operatsiooni enesehüpnoosi, tunnevad vähem valu ja hirmu ning paranevad operatsioonijärgsel perioodil kiiremini kui need, kes loodavad üksnes rahustitele, lihaste lõdvestamisele ja valuvaigistitele. See oli erakordne uudis ja minu tööalase suunamuutuse mõjukaim tegur. Alice, patsient, kes kannatas kohutava nahasügeluse käes, veenis mind enesehüpnoosi jõus veelgi enam. Ta oli käinud kaks aastat ühe nahaarsti juurest teise juurde, ühest haiglast teise, lootes saada ravi või vähemalt leevendust, kuid abi oli vähe. Alice’iga töötades (viies peatükk) sain aru keha ja meele vahelisest tugevast seosest. Ma õpetasin Alice’ile enesehüpnoosi, vistseraalse mälu ja kujutlusvõime kasutamist, et leevendada lakkamatut sügelust. Bill oli noor jurist, kes tuli minu juurde pärast korduvat läbipõrumist advokatuurieksamil. Ta oli materjali omandanud, kuid eksamit edukalt sooritada ei suutnud. Hetkel, mil Bill astus eksamiruumi, läks tema pea tühjaks, nii et ta vaevu mäletas oma nime, rääkimata õigusrikkumistest. Enesehüpnoos aitas tal eksami edukalt sooritada. Samuti aitas see Paulil vabaneda kakskümmend aastat kestnud tugevast suitsetamisharjumusest ja Marthal lahendada eluaegne ülekaalulisuse probleem (kahest viimasest juhtumist tuleb üksikasjalikumalt juttu neljandas peatükis). Iga juhtumiga, nii meditsiinilise kui ka psühholoogilisega, aitasid patsiendid mul mõista, kuidas enesehüpnoosi rakendada. Inimesed näitasid mulle, et enesehüpnoos toimib, kui patsient järgib ettekirjutatud režiimi, ning et psühholoogilisi ja meditsiinilisi probleeme, nii keerulisi kui ka lihtsaid, on sageli võimalik vaigistada ilma erinevate raviprotseduurideta.
Mind hämmastab ikka veel, kui paljud inimesed – uued patsiendid, sõbrad, tuttavad – tunnevad hüpnoosi ees hirmu, kuigi selle kohta on nii palju teada saadud. Ma arvan, et nendel, kes kardavad, puudub enamasti isiklik enesehüpnoosikogemus. Nad näevad vaimusilmas laval esinevat hüpnotisööri, kes teeb inimesega maagilisi trikke, ja ütlevad: “Oh ei, ma ei ole huvitatud. Ma ei luba kellelgi oma meelega mängida.” Nad mõtlevad endamisi: “Võib-olla viiakse mind hüpnoosi ja miski läheb valesti.” See, mida nad kardavad, on kontrolli kaotus. Nad mõistavad hüpnoosi kui oma võimu loovutamist teisele inimesele. Kui uurida mõnd hüpnoosiga seotud müüti, on võimalik paremini aru saada, mis kuulub hüpnoosi juurde ja mis mitte. Müüt nr 1: Hüpnoosi ajal on inimene hüpnotiseerija kontrolli all. Kui me jälgime ööklubis või filmis esinevat hüpnotisööri, on seda müüti lihtne uskuda. Näib, nagu oleks hüpnotisööril maagilised võimed, kuid tegelikult on tal teadmised. Ta on tänu oma väljaõppele, tähelepanekutele ja sellistele raamatutele nagu “Lavahüpnoosi entsüklopeedia” (The Encyclopedia of Stage Hypnotism) ja “Kiirhüpnoosi meetodid” (Techniques of Speed Hypnosis)1 õppinud publikut enne etteastet “töötlema”, see tähendab, et ta oskab ära tunda hüpnoosile eriti vastuvõtlikud vabatahtlikud, kes aitavad enese teadmata vaatemängule sajaprotsendiliselt kaasa. Seni kuni hüpnotiseeritavad ei tunne ennast ohustatuna, teevad nad kõike, mida hüpnotisöör käsib. Tegelikkuses on iga hüpnoos enesehüpnoos, hüpnotiseeritav säilitab alati enesekontrolli. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele pole hüpnotiseeritav kellegi teise mõju all ega maga. Tegelikult on ta üliergas ja ülimalt keskendunud. Niisuguses teadvuse seisundis võib ini-mene lasta terapeudil või hüpnotiseerijal oma kogemust suunata, kuid valiku, kas osaleda või mitte, teeb tema üksi. Müüt nr 2: Hüpnoos pole võimalik ilma hüpnotiseerijata. Vastupidi, me siseneme transiseisundisse ja väljume sealt sageli enese teadmata. Kas oled kunagi mõelnud, kuhu kadusid need neli tundi, mis sa kirjutasid tähtsat ettekannet? Või kuhu jäid need kaks tundi, mis sa veetsid kiirteel sõites? Kas oled istunud oma laua taga nii süvenenult, et pole märganud midagi enda ümber? Kas oled kunagi jälginud käsikäes jalutavaid armunuid, kes on teineteisest nii haaratud, et ülejäänud maailma pole nende jaoks olemas? Need on ainult mõned näited paljudest spontaansetest transikogemustest. Meie elu on täis niisuguseid normaalseid tahtmatu transiseisundi näiteid. Müüt nr 3: Hüpnoos on magamise vorm. Filmides on üks hüpnotiseerija esimesi lauseid: “Sinu silmad on rasked ja sa jääd uniseks.” Kuigi sõna “hüpnoos” tuleb kreekakeelsest sõnast hypnos, mis tähendab und, on hüpnoos vastupidi keskendunud teadvuse lõõgastunud seisund. Psühholoog Jonathan Cohen ja terapeut Keith Sedlacek väitsid uurimustöös, mis käsitles füsioloogiliste protsesside eneseregulatsiooni,2 et tähelepanu – oletatavasti vastupidiselt unele – on tunnetuslik protsess, mis on tavaline enamike lõdvestumis/eneseregulatsioonimeetodite puhul. Transis viibides on inimene erakordselt teadlik ja osavõtlik ning kui ei ole antud muid juhiseid, siis mäletab ta selle kogemuse ajal ja järel toimunut. Inimesed, kelle silmad on hüpnoosi ajal suletud, võivad näida magavatena, kuid elektroentsefalogrammi (EEG) tulemused näitavad, kuidas asi tegelikult on: hüpnoosi ajal on alfa-lainete aktiivsus kõrgenenud, mis viitab lõdvestunud, kuid keskendunud ajule. Müüt nr 4: Naised ja madala IQ-ga inimesed on kõige kergemini hüpnotiseeritavad. See filmidest ja ilukirjandusest pärit üldlevinud arusaam on puhas väljamõeldis. Uuringud näitavad, et hüpnoosile allumise võime ei olene soost ja kuigi mõned intelligentsed inimesed on suhteliselt raskesti hüpnotiseeritavad, on transiseisundi saavutamiseks vajalik täielik keskendumine. (Kirjanikud ja muusikud, kellel on loov ning elav kujutlusvõime, on sageli kõige paremad hüpnoosialused.) Lisaks sellele näitavad uuringud, et transiseisundit on
raskem saavutada nendel patsientidel, kellel on mõtlemis- ja tunnetuslikud häired, sest tavaliselt on neil raske vajalikul määral keskenduda. Hüpnoosile allumise võimet saab tegelikult mõõta mitme hindamisprotseduuri abil. (Mina kasutan hüpnoosi saavutamise profiili (Hypnotic Induction Profile, HIP), mida on üksikasjalikumalt kirjeldatud kolmandas peatükis ja mis mõõdab hüpnoosile allumise võimet skaalal nullist neljani.) Uuringud näitavad, et enamik täiskasvanuid on mingil määral hüpnotiseeritavad ja umbes 5–15 protsendil on väga suur hüpnoosile allumise võime. Kui välja arvata mõned erandid (umbes 5 protsenti), kes on võimetud hüpnoosile alluma, võib igaüks konstruktiivsetel eesmärkidel transiseisundi esile kutsuda. Müüt nr 5: Hüpnoos on hakanud alles hiljuti teadusringkondades tunnustust võitma. Olgugi, et hüpnoos oli 19. sajandi algusaastatel paljude vaidluste teemaks, tunnustati seda kui võimsat paranemise, anesteesia ja enesearengu vahendit ning see leidis aegamööda tunnustust ka ametlikus tervishoiusüsteemis. Seejärel vajus hüpnoos rohkem kui viiekümneks aastaks unustusse, kerkis lühikeseks ajaks taas esile üheksateistkümnenda sajandi lõpul Janet’ Bernheimi ja Freudi töödes ning seejärel uuesti 1930. ja 1940. aastatel psühhiaater Milton H. Ericksoni mõjukas töös. 1950. aastate lõpuks olid nii Ameerika Meditsiini Assotsiatsioon kui ka Briti Meditsiini Assotsiatsioon hüpnoosi heaks kiitnud kui arvestatava ravimeetodi. Tänaseks on asutatud mitmeid üleriigilisi hüpnotiseerijate kutseühinguid;3 rohkem kui 20 000 arsti, meditsiiniõde, hambaarsti, psühhiaatrit, sotsiaaltöötajat ja psühholoogi kasutab hüpnoosi kui kliinilist meetodit ning nende arv kasvab. Müüt nr 6: Hüpnoos on raviv. Hüpnoosiseisund ei ole raviv ega mitteraviv, see on vastuvõtlik keskkond või mentaalne raamistik, mida saab kasutada meele uurimiseks ja muutusele kaasaaitamiseks. Louis Alexander on öelnud4 ajakirjas Americal Journal of Clinical Hypnosis, et hüpnoos on seisund, mis tekib meele sissepoole pöördumisel, aidates kaasa loova kujutlusvõime rikastamisele… ja vähendades vajadust reaalsuse kontrollimise järele ning tagades seega mentaalse keskkonna, milles teatud sugestioonide abil on võimalik saada ideid ja neid kogeda… elaval moel.” Hüpnoos loob keha ja meele vahele sidekanali ning sellises infovahetuse seisundis on võimalik kasutada kogu oma mõistust ja kõiki võimeid eeldusel, et sul on luba siseneda – strateegia oma probleemiga edukalt toime tulemiseks. Siinkohal sekkub professionaalne abiline, kes tegutseb õpetaja ja teejuhina, keegi, kes aitab sul teada saada, kuidas seda sisenemisluba omandada. Kuid sina oled siiski käskija ja tegutsed ise. Müüt nr 7: Hüpnoos on müstiline. Enesehüpnoosis ei ole midagi müstilist ega maagilist. Võimas (ja seega pealtnäha maagiline) on hüpnoosi abil saavutatud ligipääs tunnetele, mälestustele ja keha süsteemidele. Nüüd, kui müüdid on paljastatud – mis see enesehüpnoos siis täpselt on? Hüpnootilist seisundit, mida sageli nimetatakse transiks, võiks kirjeldada kui välise valvsuse vähenemist koos kaasneva kõrgenenud teadlikkusega või keskendatud tähelepanuna lõõgastunud seisundis. Enamikule on see ohutu ja mugav seisund, milles teadlikkus välisest maailmast nõrgeneb; see on seisund, kus kujutlusvõime ja suutlikkus oma keha ja meelega suhelda on suurenenud. Hüpnoosiseisundi toime demonstreerimiseks5 jutustab terapeut Louis J. West klassikalisest eksperimendist: “Kass lesib oma puuris ja kuulab kella tiksumist. Väike elektrood kassi peas reageerib igale tiksatusele piuksatusega, kuni kassi ette tuuakse hiir. Kass koondab oma tähelepanu hiirele. Tiksumine jätkub, kuid piuksatused kaovad. Kuhu need kadusid? Miks kass ei kuule enam tiksumist? Kass viibib hüpnoosiseisundis, ta on saavutanud kõrgenenud teadlikkuse ja tema valvsus välise suhtes on kahanenud. Kell tiksub edasi, kuid kass ei kuule seda enam ega reageeri
sellele. Tema tähelepanu on koondunud mujale. Niisugust kiiret tähelepanu koondumist hüpnotiseeritu kogebki. Me võime niisuguse mentaalse keskkonna – kõrgenenud teadlikkuse seisundi – teadlikult ja omal soovil esile kutsuda ning siin tulebki appi enesehüpnoosi meetod. Mulle meeldib mõelda sellest kui teerajast väga erilisse paika, ruumi meis enestes. Kui oleme jõudnud sellesse ruumi, võime sisendusi ja mõtteid kogeda elaval moel, me oleme lõõgastunud ja avatud. Selles ruumis – selles koondatud tähelepanu ja sisemise infovahetuse seisundis – võime luua ja rakendada strateegiaid oma mõtete, tõekspidamiste, tunnete ning reaktsioonide ümberkorraldamiseks. Psühhiaater Milton Erickson väidab,6 et isegi hüpnoosi ajal saadud soovitused ei lähtu terapeudist, vaid patsiendi elukogemustest. “Hüpnoos,” seletab ta, “ei muuda inimesi ega seda, mida nad on elus kogenud. See võimaldab inimestel iseendalt õppida ja ennast adekvaatsemalt väljendada.” Enesehüpnoosi abil on meil võimalus elus edasi liikuda, et saavutada oma optimaalne potentsiaal. Näiteks minu ja mu abikaasa ühine sõber õppis enesehüpnoosi kasutama, et üle saada erakorralisest emakaoperatsioonist. Ta oli hulk päevi veritsenud ja tema seisund oli kehv. Ma läksin haiglasse ja õpetasin talle enesehüpnoosiharjutust, mida ta võis kasutada ajal, kui põetaja eemaldas verd – tavaline protseduur, kuid tema jaoks väga piinarikas. Õpetasin talle ka teist harjutust, mida kasutada enne ja pärast operatsiooni. Teda opereeriti järgmisel päeval ja ta paranes ülihästi. Mõned kuud hiljem küsis meie sõber õhtusöögil, kas ta võib kohandada sama meetodit kehakaalu alandamiseks. Kiitsin selle mõtte heaks ja tunnustasin tema vaistu. Ta ei kasutanud selle harjutuse teisendeid mitte ainult kehakaalu langetamiseks, vaid ka unetusest ja ärevushoogudest üle saamiseks. Enesehüpnoosi kasutades on ta valinud enese parema tunnetamise tee. Valikutes on jõud ja realistlikest toetavatest valikutest võrsuv tunne, et sa valitsed olukorda, võib juhtida sind paika, kus on võimalik funktsioneerida täiuslikumalt, suurema naudingu, vabaduse ja optimismiga. Näiteks räägin ma oma patsientidele, et nad ei saa otseselt valitseda oma suitsukihku, sest inimene ei saa valida, kas tunda kihku või mitte. Ent sigareti suhu panemine ja süütamine on valiku tegemine. Kihk on reaktsioon, mis külvab keha automaatselt tunnetega üle. Tegu on see, mida oled otsustanud teha. Sa võid valida, kas suitsetada või mitte suitsetada. Mida rohkem sa suitsetamiskihku endale teadvustad, otsustades mitte suitsetada, seda paremad võimalused on sul oma harjumust muuta. Kui me oleme motiveeritud, siis toetab enesehüpnoos meie võimet valida ja muutuda. Enesehüpnoosi abil võime mõista, kuidas olla ise endale parimaks arstiks. 1950. aastal intervjueeris Norman Cousins doktor Albert Schweitzerit7 ja küsis talt, kuidas on võimalik arsti abita terveks saada. Schweitzer vastas: “Iga patsient kannab endas omaenda arsti. Nad tulevad meie juurde seda tõde teadmata. Me oleme tipptasemel, kui anname patsiendi sisimale arstile võimaluse tööle hakata.” Katsetasin Schweitzeri teooriat Marcusega – üks minu esimesi patsiente –, kes suhtus hüpnoosi äärmiselt skeptiliselt ja oli täielikus teadmatuses oma sisemisest jõust, mis soodustab enese tervendamist ning paranemist.