bitter

BITTER GARRY DISHER

WASHI TEE

Inglise keelest tõlkinud

Martin Kirotar

ÜHEL SEPTEMBRIKUU ESMASPÄEVAHOMMIKUL, kui Tivertoni värske politseinik oli kolmandat nädalat uuel töökohal, helistas talle tema seersant: lasud Bitter Washi teel.

„Tead seda kohta?“

„Ähmaselt, seeru,“ vastas Hirsch.

„Ähmaselt. Oled sa kolm nädalat perset soojendanud või luusisid ringi, nagu ma palusin?“

„Luusisin ringi, seeru.“

„Selle ajaga võib palju maad läbi käia.“

„Seeru.“

„Ma ju ütlesin sulle, ei mingeid üllatusi.“

„Selge pilt, seeru.“

„Ei mingeid üllatusi minu vahetuse ajal,“ ütles seersant Kropp, „ja ei mingeid ninatarku.“

Ta muutis kurssi ja rääkis Hirschile, et jaoskonda helistas naisautojuht. „Nime ei öelnud, turist, kes sõitis aasalilli imetlema. Ta kuulis laske, kui peatus, et Plekkmaja pildistada.“ Kropp tegi pausi.

„Pead järge, Plekkmaja?“

Hirschil polnud aimugi. „Seeru.“

„Vea end kohale ja anna teada, mida sealt leiad.“

„Seeru.“

„See on talunike maa,“ lausus seersant, juhuks kui Hirsch polnud veel aru saanud. „Lambatrukkijatele meeldib küülikuid kõmmutada. Aga ei või iial teada.“

Nisu­ ja villamaa, kui täpne olla, kolm tundi Adelaide’ist põhja pool. Hirschi uus ametikoht oli üheainsa konstaabliga politseijaoskond Barrieri maantee äärses tähelepandamatus linnakeses. Tivertonis. Osariigis leidus veel paar sellist pisikest võmmiputkat. Politseiamet juba teadis, et neid ei tasu ühemehejaoskondadeks kutsuda, mitte tänapäeval ja mitte mikrofoni läheduses, aga naispolitseinikke neisse siiski ei määratud, turvalisuse ja operatsioonitõhususe kaalutlustel.

Tivertoni saadeti vallalisi mehi – abielus konstaablite naistele piisas ühest pilgust, et öelda „ei, tänan“ – ja eriti sageli neid, kellega käis kaasas kahtlane maine.

Nagu Hirsch. Politseijaoskonnaks oli väikese telliskivihoone eesruum otse maantee ääres, kus kärbsed sumisesid ja kolletunud kogukonnakuulutused loiu tuule käes lipendasid. Hirsch elas kolmes toas jaoskonna taga: tal oli vannituba, kööginurgaga elutuba ja magamistuba. Samuti võis ta nautida kuivanud muruga eesaeda ja kitsast sissesõiduteed, kus seisid tema isiklik päevinäinud Nissan ning Lõuna­Austraalia politsei sõiduk, neljarattaveoga ja kasti ehitatud puuriga Toyota Hilux. Maja tagasopis oli laoruum, mille trellitatud aken ja rauduks pärinesid vanadest headest aegadest enne vahistatute surmajuhtumite uurimisi, kui tuba kasutati kongina. Kõigi nende luksuslike mugavuste eest nõudis politseiamet temalt hingehinda.

Hirsch lõpetas kõne seersant Kroppiga, leidis seinale kinnitatud kaardilt Bitter Washi tee, keeras jaoskonna lukku, kinnitas oma telefoninumbri esiuksele ja tagurdas sissesõiduteelt välja. Esmalt möödus ta poest, mis seisis politseijaoskonna kõrval ja põhikooli vastas. Mänguväljak oli tühi ja vaikne, lastel oli vaheaeg. Edasi tuli paar

vana kivimaja, instituut oma pleekinud kahuri ja mälestusmärgiga

maailmasõdades hukkunutele, veel maju, kaks kirikut, põllundus­

toodete edasimüügi koht, teeviit, mis juhatas kõrvaltänavale viljakaupleja juurde ... ja see oligi Tiverton. Ei mingit panka, apteeki, kliinikut, advokaadibürood, hambaarstikabinetti, raamatupidajakontorit ega keskkooli.

Ta sõitis lõunasse piki lauge oru põhja, vasakul osaliselt üles haritud rulluvad künkad, paremal dramaatilisema välimusega kauge mäeahelik – täna oli see sinakas, siit­sealt turritavatest puudest ja järskude rahnude vahele langevatest varjudest armiline, eelvaade

Flindersi mäestikule, mis jäi kolme tunni tee jagu põhja poole. Kohaliku kombe kohaselt tõstis Hirsch ühe sõrme roolilt, et vastutulevaid juhte tervitada. Mõlemat. Miski muu siin ei liikunud, kuigi ta sõitis läbi maa, mis oli valmis liikvele minema. Linnud jälgisid teda elektriliinidelt nagu tinast lõigatud jõulukaunistused. Talumajad kössitasid tummalt küpressihekkide varjus ja põllumasinad seisid liikumatult karjamaadel, oodates tema möödumist.

Viis kilomeetrit Tivertonist lõunas pööras ta Bitter Washi nurga peal vasakule ja suundus itta, küngaste vahele. Siin võis ümberringi liikumist täheldada. Kruus rabises vastu autokeret. Kõhnad lambad pagesid ta eest, aia taga urises koer, laiaks sõidetud sisaliku ümber kogunenud varesed tõusid korratult lendu. Tee keeras, tõusis ja langes, viis ta sügavale kivisele tühermaale, vihmapilvede varju alla. Ta möödus 1880ndatel rajatud lagunenud kivimüürist ja tuulepargi tiivikust. Keegi oli ühe järsaku nõlvadele erosiooni kaitseks puid istutanud. Talle meenus, et peaks teeristist möödunud kilomeetreid jälgima, ja ta hakkas mõtlema, kui kaugele see plekkmaja jäi.

Ta võttis teesse küntud vao juures hoo maha – seal voolas väike nire eelmise õhtu tormiga sadanud vihmavett – ja kiirendas tõusul, sõitis üle künkatipu ja keeras ümber pimeda nurga. Ja surus pidurile. Auto peatus rappudes keset kruusapilve.

Elektriposti pikkune eukalüptioks vedeles risti üle Bitter Washi tee. Napilt läks. Eespool laskus tee jälle alla, nõo põhja, kus hädise oja mudane tõusuvesi oli kruusa sisse madala kraavi uuristanud, et tõusta siis uuesti järgmise pimekurvini. Seal, ojakäänu kõrval väikesel lagedal alal aia taga seisis seersant Kroppi Plekkmaja, suuremalt jaolt roostetanud laineplekist seinte ja katusega ning kõvera korstnaga. Ta märkas maja kohal nõlval puid ja taluhoone rohelise katuse piirjooni.

Hirsch tuli autost välja. Ta kummardus, et oks teelt ära vedada, kui kuul peast mööda vihises.

Tema esimene instinkt oli pea alla tõmmata, järgmine aga tõmbuda

Hiluxi taha ja tõmmata välja oma teenistusrelv, 40­kaliibriline poolautomaatne S&W. Tema esimene mõte oli, et Kroppi anonüümsel

helistajal oli õigus. Aga siis, kui ta porise tagaratta kõrval kükitas, hakkas koitma teine mõte: kahe päeva eest oli keegi sitapea tema kirjakasti püstolipadruni jätnud. Nüüd tuli talle pähe, et see polnud nali ega ähvardus, vaid hoopis lubadus.

Ta kaalus oma võimalusi: kas kutsuda abiväge, astuda tulistajale vastu või kaduda kus kurat.

Võimalusi? Nad surusid ta nurka kohas, kus tee rapsipõllu ja kivise künka vahel alla laskus. Niipea kui ta end näitab – rooli taha istub, tulistajani jõudmiseks ülesmäge ronib või üle aia hüppab, et läbi rapsi joosta –, saab ta kuuli. Politsei abiväed olid aga Redruthis, neljakümne kilomeetri kaugusel.

Pidage. Ei olnud nad midagi. Tulistajad olidki need politseinikud, kellelt ta abi lootis. Nad polnud neljakümne kilomeetri, vaid neljakümne meetri kaugusel, üleval künkanõlval, valmis risttuld avama, raadiosaatjad loomulikult välja lülitatud. Redruth oli kolme politseinikuga jaoskond, Kropp ja kaks konstaablit. Kui Hirsch kolm nädalat tagasi sinna läks, et end tutvustada, kutsusid nad teda koeraks ja tõuguks. Hääletu põmm!, kui nad sõrmepüstoli meelekohale tõstsid, ja irved, kui nad kätega üle kõri vedasid.

Nad poetasid püstolipadruni tema kirjakasti, kui ta tähele ei pannud.

Hirsch mõtles järele. Isegi kui tal õnnestuks Hiluxisse tagasi pugeda, lebas puuoks ikka veel risti üle tee ja ringi pööramiseks polnud ruumi. Nad laseksid ta läbi autoakna maha. Kui tormijooks mäkke kõrvale jätta, jäi üle vaid põiklev põgenemine rapsipõllule, mille lai kollane vööt ulatus uduste küngasteni teisel pool orgu. Aga sinna jõudmiseks tuli teepervest üles ronida ja ta võis traataeda takerduda. Ja kui palju viljapõld teda varjaks?

Hirschini jõudis veider katkendlik ebakõla. Selle oleks võinud hirmu arvele kirjutada, aga ta teadis, mismoodi hirm tundub. Kas see tuli tuulepargist? Ta oli ühele turbiinile väga lähedal. Tiivik seisis

kivisel künkal, kus tulistaja end varjas, esimene korratus reas, mis ulatus piki orukülge kaugusesse. Labad kündsid õhku ühtlase rütmilise vihinaga, mida võis tunda sügaval kõhus. Hirschi meelest oli see sobiv taust oma elupäevade lõpetamiseks sellises ebameeldivas paigas, jäneseurge ja sammaldunud kivirahne täis murumätastest künka jalamil.

Ta vaatas piki teed mõlemale poole. Ta ei teadnud, kui kaugele jäid järgmised talud või kui tihedat liiklust võis oodata, või ...

Issand, liiklus. Hirsch kikitas kõrvu ja kuulatas autosid, mida eemale tõrjuda, kaitsta või kannatanute verest puhastada. Või mille eest põgeneda.

See pani teda mõtlema, miks varitsesid tõprad teda siin, linnast kuuldekaugusel? Miks mitte kusagil kaugemal? „Kaugel idas,“ nagu kohalikud ütlesid. Hirschi laua kohal rippuva kalendri järgi olid kaugel idas kidurad eukalüptipuhmad, punakas muld, paljast kivist korstnad, kaevandusšahtid ja septembrikuised aasalilled. Ja üks teravatipuline küngas, Razorback.

Septembrikuine koolivaheaeg, aasalillede õitsemisaeg ... Hirsch kuulatas jälle, kujutledes bussitäit turiste piki Bitter Washi teed loksumas.

Ta riskis kiire pilguga läbi autoukse aknaklaasi. Raadio käsijaam seisis armatuurlaual oma pesas. Tema telefon oli esiistmete vahel

joogihoidikus. Ta ei pidanud ju Redruthi jaoskonda teatama. Ta võis helistada Peterborough’sse, Clare’i või isegi Adelaide’i ...

Ta kuulis veel üht lasku.

Ta tardus, sõrmed ukselingil.

Ja lõdvestus pisut. Mida ta tegelikult kuulis? See polnud võimas kärgatus, vaid tuhm ja hale plaks. Väikesekaliibriline relv, mille hääl sumbus avara taeva all tuulegeneraatori mühinasse. See polnud snaipripüss. Lasku saatis ka kerge kiunatus, nagu oleks kuul midagi tabanud – kivi? – ja üle oja minema kihutanud.

Temast kaugel eemal.

Siis tuli järgmine rikošett. Ta tardus paigale ja lõdvestus jälle. See polnud üldse rikošett. Hoopis poisi hääl, mis ütles: piuuu.

Hirsch tegi seda, mida oleks pidanud kohe tegema: ta uuris langenud oksa. Kruusas polnud lohistamisjälgi, ka sae­ või kirvejäljed puudusid, oksa polnud lehtedest puhastatud. Ta piilus puud ennast ja leidis keset tüve murdekoha. Talle meenusid lapsepõlvematkad, kus õpetajad lapsi hoiatasid, et nad eukalüptipuu alla telki ei püstitaks. Väliselt võis puu sitke ja terve paista, seest aga kõdunes tasahilju.

Umbes nagu politsei, kui aus olla.

Ta pistis püstoli kabuuri. Astus pead õlgade vahele tõmmates tee peale ja lohistas oksa kraavi. Siis parkis ta Hiluxi kitsale teepervele, et mööduvatele autodele ruumi jätta, ja ronis konarlikust künkast üles, et näha, kes oleks võinud ta mulla alla saata, kui tal poleks vedanud.

Poiss ja tüdruk ei kuulnud teda lähenemas, tänu tuulele, turbiini ühetaolisele vihinale peade kohal ja nende täielikule keskendumisele: üks lastest sihtis 22­kaliibrilisega kivile asetatud moosipurki, teine seisis kõrval ja vaatas pealt.

Hirsch teadis, et peaks ligi ruttama, enne kui järgmine rikošett üle tee lendab, aga peatus siiski. Turbiini jalamilt avanes avar ja joovastav vaade. Bitter Washi tee paistis mõlemas suunas selgelt

ja ta võttis hetke aega, et orienteeruda. Lai org, elujõulised viljapõllud ning tee, mis lookles üles ja alla üle maapinna kurdude. Ja see khakivärvi plekk seal kauguses oli Tiverton – hämust paistsid kahvatud viljahoidlad.

Plekkmaja kohal nõlval seisis taluhoone, mille roheline katus paistis nüüd hästi, ja teisel pool teed punase katusega maja. Mõlemat ümbritsesid küpressid ning taraga piiratud põõsad, peenrad ja aiamuru: nisu­ ja villamaa tavaline aiakujundus. Rohelise katusega talu oli suur: mitu kuuri, rida karjaaedikuid ja talumasinad, mis seisid heinakuhja kõrval porisel lagendikul. Punase katusega maja oli väiksem ja kulunum, see võis kiidelda vaid juurde ehitatud garaaži ja väikese aiakuuriga. Hirsch mõtles kahe naaberkrundi läbisaamisele. Võib­olla elas väiksemas majas talu hooldaja. Või abielupaar: mees hoolitseb aia eest, naine teeb süüa ja koristab, kesine töö. Kui selliseid feodaalseid elukorraldusi veel leidus.

Hirsch tõstis käe varjuks silme ette. Räbaldunud pilved libisesid päikese eest mööda ja sealsamas lähedal sörkis paar lammast üksteise järel piki künkanõlva.

Muidu liigutasid ainult lapsed. Hirsch oleks võinud kihla vedada, et nad tulid ühest või teisest talust. Neil polnud kaks nädalat tunde, nii et nad olid 22­kaliibrilise võtnud, et pisut märki lasta, kas siis vanemate loaga või mitte. Paik oli selleks täiuslik: siin polnud midagi peale rohu ja kivide, alla ojani välja, ei ainsatki elavat hinge. Siin võis teeselda, et oled pahadega tulevahetuses, ja kui püss muutus liiga raskeks, võis relvatoru kivile toetada.

Aga kuulid tabavad asju ja vinguvad ootamatus suunas minema. Ja laps võib unustada, kus ta on, ja tulistada mõne varese või küüliku pihta, just samal ajal, kui politseinik oma Hiluxist välja astub, et teele kukkunud puuoks ära koristada.

No tõesti, tore küll. Paari täiskasvanuga saaks ta hakkama: selged seadused, rikkumised ja karistused. Aga lapsed ... Ta peab vanemad asjasse segama, võib­olla neile süüdistuse esitama. Jeesus.

Lapsed ei kuulnud teda, mitte esialgu. Mitte enne, kui ta nõlvast alla laskudes libastus ja kukkus. Nüüd kuulsid nad küll, kuidas ta kirus ja kivid üksteise vastu põrkudes alla rabisesid. Hirsch vandus, sest ta oli end ehmatanud, püksid lõhki rebinud ning peopesa ja küünarnukki marrastanud.

Lapsed pöörasid ehmatusega ringi, suud pärani ja silmad suured. Nad olid teolt tabatud ja teadsid seda, aga nende reaktsioon oli huvitav. Hirsch unustas oma ebamugavuse ja silmitses neid. Poiss lõi kohe pilgu maha nagu peksa saanud koer ja alistus silmapilk, aga tüdruk tõmbus pingule. Tema pilk libises üle lageda nõlva ja poisi ta kõrval, kaaludes võimalikke põgenemisteid. Ta ei jooksnud ära, aga see ei tähendanud, et ta ei võinud seda hiljem teha. Tema Hirschile pöördunud pilk oli kaalutlev.

Mees tõstis käe, mitte just hoiatavalt, aga mitte ka tervituseks. „Pole vaja,“ lausus ta leebelt.

Tüdruk lõdvestus pisut. Ta oli umbes kaheteistkümnene, kõhn ja vaoshoitud, vankumatult pühalik. Lühikestest pükstest ja T­särgist paistsid kriimulised paljad sääred ja käsivarred, tumedad juuksed ulatusid õlgadeni, laubalt sirgeks lõigatud. Kasimatu, aga üsna pea võis ta välimus ka hämaramad paigad helgemaks muuta.

Hirsch heitis poisile rahutu pilgu. Too oli kõhn ja samamoodi riides, välimuse järgi võinuks teda tüdruku vennaks pidada, aga tema juuksed olid õlekarva, pusasid ja sõlmi täis, ja ta kahvatu nahk roosatas ebaühtlaselt. Kui tüdruk otsis pääsemisvõimalusi, siis poiss oli valmis käsku kuulama. Aga püssi hoidis poiss, harjunud kombel, toru allapoole suunatud ja kaba käe alla toetatud, lukk lahti. Hirsch luges kokku, et rohus helkis tuhmilt viis 22­kaliibrilist hülssi.

„Minu nimi,“ lausus ta, „on konstaabel Hirschhausen. Tivertoni jaoskonnast.“

Tüdruku nägu jäi ilmetuks, aga Hirsch tajus tema vaenulikkust ja otsis mõttes parimat lähenemist.

„Alustame õige teie nimedest?“

Tüdruku hääl piiksatas üle turbiinide mühina. „Mina olen Katie ja tema on Jack.“

Katie Street ja Jackson Latimer, Katie elas koos emaga väiksemas punase katusega majas, mida Hirsch teelt nägi, ja Jackson ning tema vanemad ja vanem vend elasid suuremas rohelise katusega majas. Ja vanaisa Latimer elas ka samal krundil, teest poole kilomeetri kaugusel teises majas. „Seda pole siit näha.“

Isegi Hirsch oli Latimeridest kuulnud. „On see teie maa?“ päris ta, viibates künkale, kus nad seisid, turbiinile pea kohal ja mööda orunõlva kulgevale korratule tiivikute reale.

Jack raputas pead. „Proua Armstrongi.“

„Kus ta elab?“

Poiss osutas sinna, kus Bitter Washi tee kauge käänaku taha kadus.

„Kas ta ei pahandaks, kui kuuleks, et olete loata tema maal?“

Nad sattusid segadusse, nagu poleks see argument siin suurt midagi väärt. „See on parim koht,“ väitis Katie.

Hästi, mõtles Hirsch. „Kuulge, asi on nii, et üks teie laskudest kaldus kõrvale. Oleks mind peaaegu tabanud.“

Ta viipas tee poole. Lisas häälde tõsise noodi: „Teele nii lähedal on ohtlik relvast lasta. Võite kellelegi viga teha.“

Ta ei öelnud, et tappa. Ta polnud kindel, kas karm lähenemine aitaks. Ei teadnud, kas olla õrn, range, vihane, tundeline või täielik türann. Ta valis lihtsama väljapääsu: „Kas teie vanemad teavad, et te siin üleval püssi lasete?“

Ei mingit vastust. Hirsch jätkas: „Kardan, et ma pean rääkima ...“

Tüdruk segas vahele. „Ärge öelge härra Latimerile.“

Hirsch kallutas pea viltu.

„Palun,“ käis tüdruk peale.

„Miks?“

„Isa lööb mu maha,“ pomises poiss. „Ja pealegi pole ta kodus.“

„Olgu, räägin teie emadega.“

„Nad on ka ära.“

„Ema viis Jacki ema poodlema,“ seletas Katie.

Hirsch vaatas kella: peaaegu keskpäev. „Kuhu?“

„Redruthi,“ vastas tüdruk vastumeelselt.

Järelikult polnud nad terveks päevaks Adelaide’i sõitnud ja tulevad lõunaks tagasi. „Hästi, lähme.“

„Kas te viite meid vangi?“

Hirsch naeris, aga siis taipas, et tüdrukul on tõsi taga, ja muutus samuti tõsiseks. „Ei midagi sellist. Sõidutan teid koju ja me ootame seal, kuni keegi tuleb.“

Tasakesi ja ilma äkiliste liigutusteta tõmbas ta püssi – Rugeri – Jacki käte vahelt. Ta oli varemgi inimesi relvituks teinud, aga mitte nii. Ta mõtles, kas politseitöö muutus siin kauges kolkas vahel riskantseks. Ta viis lapsed üle künkaharja tagasi ja alla Hiluxi juurde. Tüdruk sammus kiiresti, närvilise energiaga; poiss lonkis kaasa, ta selg, kõhnad käsivarred ja jalad liikusid veidras rütmis, nagu kisuksid ohje. Hirsch märkas, et tema vasak king oli paremast suurem, paksema kontsa ja tallaga.

Tüdruk tabas Hirschi pilgu. Ta silmad sädelesid. „Sul on püksis auk.“

Lapsed kinnitasid turvavööd, Katie kõrvalistmel ja Jack taga. Hirsch

küsis: „Kas ootame Jacksonite juures?“

„Mis iganes,“ ütles Katie. Ja lisas: „Võiksite hoopis seda musta autot otsida, selle asemel et meid kiusata.“

Politsei otsis kogu aeg sadu, tuhandeid autosid. Aga Hirsch teadis

täpselt, millist ta mõtles: Pullari ja Hansoni Chryslerit, mida nähti

viimati teel Longreachi poole, kahe tuhande kilomeetri kaugusel. Ta sõnas: „Vaevalt see siinkandis on.“

Katie saatis talle terava pilgu ja vaatas mujale. „Nii arvate teie.“

Tüdruk paelus Hirschi. Tuhm oliivikarva nahk, tilluke kuldrõngas kummaski kõrvas, kaelale kleepunud niiske juuksesalk – ta oli täiesti

iseseisev. Üks neist sihikindlatest ja väsimatutest lastest, kellel on tavaliselt õigus ja kes võivad olla pagana tüütud. Ta püüdis meenutada, milline ta ise selles vanuses oli. Kui paistis, et tüdruk ei kavatse lähemalt seletada, pistis ta võtme süütelukku.

„Nägime, kuidas see koolist mööda sõitis,“ ütles Jack tagaistmelt.

Hirsch tõstis aegamisi käe võtmelt. Kas keegi käis lastele riista liputamas? Üritas kedagi neist röövida? „Linnas põhikooli juures?“

„Jah.“

„Millal?“

„Eile.“

„Must Chrysler?“

„Jah.“

„Aga mida te pühapäeval koolis tegite?“

„Meil olid talgud. Koristamine ja puude istutamine.“

„Kas auto peatus?“

Katie raputas pead. „Sõitis mööda.“

„Mis kell see oli?“

„Peaaegu lõuna ajal.“

Hirsch kujutas seda ette. Suure mänguväljakuga väike põhikool seisis jaoskonna vastas, Barrieri maantee ääres. Sissepääs, parkla ja klassiruumid jäid kõrvaltänavale. Linna kiirusepiirang oli viiskümmend kilomeetrit tunnis, nii et tähelepanelik laps oleks võinud üksikasju märgata. Aga mis üksikasjad eristasid seda autot teistest, mis iga päev koolist möödusid, talupikapitest, pereautodest, viljaveokitest ja maakonnaliini bussidest?

See oli must Chrysler, vaat mis. Kahe mõrtsuka auto, millest räägiti uudistes.

See polnud tavaline auto, aga ka mitte haruldane. Hirsch mainis seda. „Mina arvan, et need mehed on endiselt Queenslandis.“

„Mis iganes. Lihtsalt lähme juba.“

Hirsch kiikas tahavaatepeeglisse ja nägi Jacki nägu. Poiss tõmbus tagasi.

„Nagu soovite,“ lausus Hirsch, kontrollis peeglit ja keeras teele.

Tähelepanelikest lastest rääkides ...

„Ega te ei märganud, kas keegi passis eelmise nädala lõpus politseijaoskonna ees? Võib­olla pani midagi kirjakasti?“

Nad põrnitsesid teda tühjade pilkudega ja ta arvas juba, et nad on hämmingus, kui tüdruk lausus: „Üks naine käis.“

„Naine?“

„Aga ma ei näinud, et ta oleks midagi kirjakasti pannud.“

„Kas ta ootas, et saaks minuga kohtuda?“

„Ta vaatas teie autosse.“

Hirsch tardus paigale ja vajutas pidurile. Ta küsis kergel toonil: „Millal see oli?“

„Hommikuse vahetunni ajal.“

Hirsch käis igal hommikul patrullis ja keegi võis seda teada. „Mis päeval?“

Katie pidas Jackiga nõu ja vastas: „Meie viimasel päeval.“

„Veerandi viimasel päeval? Reedel?“

„Jah.“

Hirsch noogutas aeglaselt, tõstis jala piduripedaalilt ja sõitis langenud oksast aeglaselt mööda. Ta nägi, kuidas Katie Street seda vaatas, ja aimas, kuidas tüdruku mõtted liikusid: ta pani pildi kokku. Kuidas mees Hiluxi peatas, välja tuli ja mööda vihisevat lasku kuulis. Ta piilus Hirschi poole, nagu veendudes, et temas pole kuuliauku. Hirsch naeratas. Tüdruk kortsutas kulmu ja vaatas mujale.

Ta lausus pingsalt: „Me ei valeta.“

„Nägite minu auto juures naist.“

Tüdruk läks ähmi täis. „Ei. Tähendab jah. Tähendab, me nägime musta autot.“

„Ma usun teid.“

Ta oli seda varemgi kuulnud. „See on tõsi!“

„Mis suunas ta sõitis?“

Tüdruk vaatas ringi ja näitas näpuga. „Sinnapoole.“

Põhja. See polnud kuigi loogiline, kui autos olid Pullar ja Hanson, kuigi Hirsch ei uskunud, et kaks psühhopaati oleksid peidust välja tulnud, et sõita kogu tee siia, Lambasita­Läände Lõuna­Austraalias.

Katie tajus Hirschi kahtlusi ja muutus mürgiseks: „See oli must universaal, kollase ja musta Uus­Lõuna­Walesi numbrimärgiga, just nagu uudistes.“

Hirsch pidi pilgu ära pöörama. „Hästi.“

„Ja see oli Chrysler,“ lisas Jack.

Hirsch tundis end tobedalt. „Noh, nüüd on see ammu läinud,“ sõnas ta.

Või äkki ei olnud, kui need olid tõesti Pullar ja Hanson. Meestele meeldis rünnata talusid kaugetel külavaheteedel. Hirsch sai äkki aru, mida lapsed Rugeriga tegid: nad tulistasid Pullarit ja Hansonit.

Ta sõitis uljalt alla läbi üleujutava oja ja järgmisest nõlvast üles. Edasi kulges Bitter Washi tee natuke aega otse ning lapsed muutusid vaikseks ja pinevaks. Aga kui punane ja roheline katus lähenesid, ärkas Katie ellu ja nähvas: „See on Jacki maja.“

Kaks kivisammast, ühel silt kirjaga „Vimy Ridge“ ja teisel numbriga 1919. Õlitatud puitvärav seisis paokil. Muljet avaldav. Hirsch oletas, et 1919. aastast saadik oli siiski palju juhtunud, sest kõik nägi kulunud välja, nagu oleks raha kokku kuivanud. Looklev kruusane sissesõidutee möödus roosidega ääristatud aiamurust ja palmipuust. Eelmise öö vihm oli teetolmu niisutanud. Rada lõppes kena kivist talumajaga. Kohalikust materjalist meekarva kiviseinad ja sügavate verandade kohal alla laskuv järsk roheline katuseviil, keskpõhjale omapärases piirkondlikus stiilis, millesarnast ei leidunud kusagil mujal kogu riigis. Hirsch silmitses maja hindavalt. Tema noorusaastad olid möödunud kitsal terrassil keset Bromptoni kuumavaid tänavaid – kuigi see vilets väike äärelinn polnud enam sugugi vilets, nüüd kui noored linnavurled olid selle moekaks teinud.

Ta pistis telefoni taskusse, astus välja, sirutas end ja põrnitses maja. Lähedalt polnud see enam nii kena. Ajast muserdatud: pleekinud

värv hakkas maha kooruma, seintel torkasid silma niiskuskahjustuste triibud ja laineplekist katuse servades roostetriibud. Verandapragudes kasvas umbrohi. Ta ei pidanud seda päris hooletuseks. Tundus, nagu oleks elanike tähelepanu hajunud, nagu nad ei märkaks enam maja vigu või pilgutaksid silmi ja pomiseksid: „See tuleb järgmisel nädalal joonde ajada.“

Lapsed seisid tema kõrvale. Jack paistis pisut ärev, justkui teadmata, mida oleks kohane teha. Hirsch kaalus ühe või teise emale helistamist, aga mobiililevi oli siin katkendlik. Pealegi ei reageerinud keegi politseniku kõnele eriti hästi ja naised pidid niikuinii varsti tagasi jõudma. Aga kuidas siis aega mööda saata ... Ta leidis, et poleks paslik kutsumata sisse astuda, aga kutsumata ei tahtnud ka aias või kuurides ringi luusida. Samas tuli lastel silma peal hoida.

Ta astus verandale ja viipas klapptoolide puntrale. „Ootame siin.“

Kui nad olid istet võtnud, küsis ta: „Kellele see 22­kaliibriline kuulub?“

„Mu isale,“ sosistas poiss.

„Mille jaoks see on?“

„Küülikute ja muu sellise.“

„On tal veel relvi?“

„Veel üks 22­ne, 303­ne ja 12­ne haavlipüss.“

„Kus ta neid hoiab?“

„Oma töötoas.“

Hirsch küsis nagu muuseas, vaikse ja meeldiva häälega, aga samal ajal silmitses ta tolmust hoovi, pani tähele kuure, vedelevaid kütusepaake, tühja koerakuuti, karjaaedikuid ja külgkoplis seisvat söödamahutit. Pikap ja maastur, aga sõiduautot polnud. Traktorikuuri

kõrval vedelesid rohu sees ader ja äke. See oli töökorras talu, aga täna ei töötanud siin keegi, vähemalt mitte maja ümbruses.

„Nii et igaüks võiks relvad välja võtta ja laskma minna?“

„Ta paneb need kappi luku taha.“

Hirsch pilgutas Jackile silma. „Aga sina kindlasti tead, kus ta võtit hoiab, eks?“

Jack raputas kõvasti pead. „Ei, ausalt.“

„Ta ei valeta,“ kinnitas Katie. „Me võtsime relva, mida ta pikapis hoiab. See on ainult pisike püss, küülikute laskmiseks.“

Pisike, kõrvale jäetud ja unustatud, mõtles Hirsch. Mõne meelest polnud see isegi päris relv.

Ta oletas, et lapsed olid seda juba mitu korda teinud: ootasid, kuni täiskasvanud ära läksid, võtsid siis Rugeri ja läksid oja äärde märki laskma. Kuulid? Pole probleemi. Neid vedeles kindalaekas või jopetaskus või kummutisahtlis, kõik samamoodi kõrvale jäetud ja unustatud.

Et pinget leevendada, tähendas Hirsch: „Noh, järgmised kaks nädalat on koolivaheaeg.“

„Jaa.“

Vaikus tükkis peale. Hirsch päris: „Kas ma võiksin relvakohvrit näha?“

Jack viis ta majja, töötuppa, mida sisustasid raskest puust kirjutuslaud ja tool, tugitool, millel vedelesid tunked, dokumendikapp, arvuti, printer ja raamaturiiulid. Tuba lõhnas mööblivaha ja relvaõli järele. Relvakapp oli klaasustega, seina külge kruvitud ja lukustatud. Särav Brno 22­kaliibriline, sihikuga 303­ne, haavlipüss, paar padrunikarpi ja ümbrik kirjaga „relvaload“.

Hirsch tänas poissi ja nad jõudsid verandale tagasi just õigel ajal, et kuulda kruusa krabinat. Kandiline valge Volvo roomas maja poole, justkui pelgaks seal seisvat politseiautot. Hirsch eeldas, et roolis istus Katie ema ja kõrvalistmel Jacki ema – tal polnud aimugi, mida paganat neile öelda. Ta võttis telefoni taskust. Kaameraklõps oli juba vaigistatud ja ta valmistus neid pildistama. Harjumusest, pärast kõike, mis temaga juhtunud oli.