loomine lugu
Dino Buzzati
pildid
Gerda Märtens
järelsõna
Goffredo Fofi
Kõigevägevam oli juba loonud maailmaruumi, paigutanud kummalise korrapäratusega laiali tähed, udukogud, planeedid, komeedid ning silmitses parajasti üsna rahulolevalt tehtud tööd, kui üks tema lugematutest projekteerijatest, kellele ta oli usaldanud oma tähtsa töö lõpuleviimise, talle murelikul moel lähenes. See oli ingel Mliaam, üks targematest ja osavamatest uue laine inglitest (ärge ainult kujutage teda ette tiibade ja valge rüüga, tiivad ja rüü mõtlesid välja endisaegsed kunstnikud ilustamiseks).
„On sul mingi soov?” küsis Looja heatahtlikult. „Jah, Issand,” vastas arhitektist ingel. „Enne kui sa oma imetlusväärsele tööle punkti paned ja õnnistuse annad, tahaksin sulle näidata ühte väikest kavandit, mille me noorterühmas paberile panime. See on vaid visand, pisiasi kõige ülejäänu kõrval, kuid meile tundub see huvitav.” Ja Mliaam tõmbas mapist välja paberilehe, millele oli joonistatud mingi ümmargune asi. „Näita siia,” ütles Kõigevägevam, kes loomulikult teadis kõike, kuid tegi sellegipoolest näo, nagu ei aimaks ta midagi, ja teeskles isegi uudishimu, et oma tublidele arhitektidele rõõmu valmistada. Joonis oli väga täpne ja sellel olid kõik mõõtmed olemas. „Ja mis see siis peaks olema?” küsis Issand ikka teeseldes. „Mulle tundub, et see tahaks justkui mingi planeet olla, nagu me neid juba miljardite kaupa oleme loonud. Kas on mõtet veel ühte teha, pealegi nii väikest?” „Tegemist on tõepoolest väikese planeediga,” kinnitas arhitektist ingel, „aga miljardite teiste planeetidega võrreldes on tal mitmeid erilisi omadusi.” Ja ingel seletas, et nad olid mõelnud panna uue planeedi pöörlema ühe tähe ümber niisuguses kauguses, mis võimaldaks planeedil piisavalt, kuid mitte liiga palju soojust saada; ühtlasi luges ingel ette vajaminevad ained, nende hulga ja umbkaudse maksumuse. Ah et miks seda kõike tehakse? Kavatsus on sellel tillukesel keral katsetada väga huvitavat ja kummalist nähtust, nimelt
elu.
Loomulikult ei olnud Loojal rohkem seletusi tarvis. Ta teadis asja ise paremini kui kõik tema arhitektidest, meistritest ja müürseppadest inglid ühtekokku. Ta naeratas. Mõte maailmaruumi avarustes hõljuvast pallist, kus hakkab sündima, kasvama, sigima, paljunema ja surema igasugu olendeid, tundus talle üsna vaimukas. Pange tähele: kuigi see oli Mliaami ja tema kaasosaliste plaan, tuli mõte ikka ja alati temalt endalt, kes on kõikide asjade algus ja lõpp. Saanud heatahtlikust vastuvõtust julgust juurde, tõi arhitektist ingel kuuldavale läbilõikava vile. Selle peale jooksid välkkiirelt kokku tuhanded – ah mis tuhanded! –
sajad tuhanded, aga võib-olla hoopis miljonid inglid.