Eesti kohanimeraamat näit by Rahva Raamat

SAATEKS See raamat on esimene põhjalik kokkuvõte sellest, mis meie kohanimedest on kirjutatud ja arvatud, täites kauaaegse lünga, sest samasugused ülevaated on olemas või koostamisel peaaegu kõigi meie naaberrahvaste juures ja Euroopas laiemalt. Seni on puudunud ülevaatlik eestikeelne teos, kuigi on ilmunud monograafiaid. Muukeelsetest ülevaadetest nimetatagu Lauri Kettuneni Eesti kohanimede uurimust (1955), Balti kohaleksikoni (1985) ning Paul Johanseni monograafiat Taani hindamisraamatust (1933). Eesti keeles on ilmunud piirkondade kohanimede monograafiaid, mille analüüs on puudutanud ka Eesti kohanimesid laiemalt: Valdek Palli „Põhja-Tartumaa kohanimed“ (1969–1977) ning Marja Kallasmaa „Saaremaa kohanimed“ (1996–2000) ja „Hiiumaa kohanimed“ (2010). Valdav osa nimekäsitlusi paikneb siiski hajusalt eri artiklites. Kohanimeraamatu idee tekkis 2000. aastate alguses, kui Eesti nimeuurijad olid juba mõnda aega korraldanud regulaarseid ühisseminare. Konkreetsem algus oli 2007, kui peeti nõu Läti ja Soome kolleegidega, ning 2008 kutsuti kokku juba laiem ring Eesti uurijaid. Projekt algas 2009. a Eesti Keele Instituudi ja Võru Instituudi koostöös, millega hiljem liitus Eesti Kirjandusmuuseum. Aegade jooksul kujunes välja laiem võrgustik, millesse kuulus lisaks osalisi kohanimenõukogust (Siseministeeriumi, 2015. a-st Rahandusministeeriumi juures), Rahvusarhiivist, Tallinna Ülikoolist, Tartu Ülikoolist ja mujalt; kokku saadi kaks korda aastas toimunud seminaridel. Projekt kestis koos pikendusega seitse aastat, 2009–2015, ning seda toetas programm „Eesti keel ja kultuurimälu“. Kohanimeraamat esitab põhiartiklitena kõik Eesti ametlikud külanimed 2015. a lõpu seisuga ja valikuliselt teisi XX sajandil eksisteerinud külade nimesid, loodusnimesid ja piirkondade nimesid. Hõlmatud on ka eesti keelesaarte ja eesti asustusega tihedalt seotud kohanimesid. Kokku on nimeartikleid 6211. Märk nimestiku on koostanud Peeter Päll, teised raamatu koostajad on seda täiendanud. Kuna kaugeltki kõigi külanimede lugu pole seni uuritud, siis sisaldab teos rohkesti uut teavet. Artikleid on koostanud (sulgudes kirjutatud artiklite arv, arvestatud ka kahasse kirjutatud artikleid) Marja Kallasmaa (3096), Evar Saar (903), Peeter Päll (745), Marje Joalaid (315), Arvis Kiristaja (281), Enn Ernits (269), Mariko Faster (175), Fred Puss (168), Tiina Laansalu (88), Marit Alas (79), Valdek Pall (72), Marianne Blomqvist (59), Marge Kuslap (40), Anželika Šteingolde (5), Karl Pajusalu (1) ja Urmas Sutrop (1). Kohaviipenimede kirjeldused (59 nime koos variantidega) on koostanud Liina Paales. Kohapärimuse põhiosa on oma materjalide põhjal koostanud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse töörühma liikmed Valdo Valper, Pille Vahtmäe, Kaisa Kulasalu, Mari-Ann Remmel, töid koordineerisid Risto Järv ja Mari-Ann Remmel. Lisaks on kohapärimust saadud Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteegist ja kirjandusest. XX saj asustusloolist andmestikku on artiklites täiendanud P. Päll, kes on olnud ka kogu töö koordineerija ja põhiosa toimetaja. P. Pälli kirjutatud artiklid on toimetanud M. Kallasmaa, samuti kommenteerinud teisi artikleid etümoloogia osas. Argo Mund on toimetanud sissejuhatuse. Nimeartikleid on eelretsenseerinud Ojārs Bušs, Karl Pajusalu, Anželika Šteingolde, Ülle Tarkiainen, Enn Tarvel ja Lembit Vaba; palju kasulikke märkusi on teinud kohanimeraamatu seminaridel osalenud teised asjahuvilised. Illustratsioonid on valinud Liina Lõhmus Rahvusarhiivist. Kaardilisa on koostanud Meeli Mets ja Liisi Kasuk (OÜ Loodusgraafika), konsulteerinud Raivo Aunap Tartu Ülikoolist, nimed on valinud Peeter Päll; kaardi koostamise põhimõtteid arutati enne ka Jüri Jagomäe ja AS Regioga. Lisaks neile on koostajad tänu võlgu paljudele teistele, kes on nõu ja jõuga abiks olnud eri etappidel, sh üksikute artiklite koostamisel: Laimute Balode, Patrik Göransson, Margareta Hammerman, Göran Hoppe, Annika Hussar, Toomas Kiho, Aule Kikas, Uile Kärk-Remes, Ingegerd Lindström, Rosen Norlin, Piret

Norvik, Anne Nurgamaa, Sirkka Paikkala, Tõnu Raudsepp, Vallo Reimaa, Kaidi Rätsep, Tõnis Rüütel, Janne Saarikivi, Jaan Tagaväli, Kaisa Tammoja, Kadri Teller-Sepp, Tõnu Tender, Tõnis Türna, Udo Uibo; Kõue Külade Selts, OÜ Tarkvarastuudio jpt. Eraldi tänu väärivad Maa-amet ja Rahvusarhiiv, kes on veebis lahkelt kättesaadavaks teinud suure hulga ajaloolisi dokumente ja kaarte. Ilma selle võimaluseta oleks siinne töö olnud peaaegu mõeldamatu. Haridus- ja Teadusministeerium on andnud uurimiseks vajalikku rahalist toetust. Raamat on valminud heas koostöös kõigi osalenud asutuste ja üksikuurijatega. Palju tänu kõigile! Raamat on mõeldud kasutamiseks kõigile huvilistele, selles on välditud kitsamaid termineid, olemasolevad on ära seletatud lühikeses sõnastikus. Teos on esimene nii põhjalik ülevaade Eesti kohanimedest, mistõttu pole välistatud ka ebatäpsused või puudujäägid. Koostajad on tänulikud kõigi märkuste ja ettepanekute eest. Toimetajad

SISUKORD Sõnaraamatu ülesehitus ja koostamispõhimõtted 9 Eesti kohanimed ja nende uurimine 12 Lühendid 17 Lühike seletussõnastik 18 Kohanimesõnastik 21 Kasutatud allikad 809 Kohanimede register 835 Eesti haldusüksuste tabel 969 Kaartide nimeloend 999 Kaardid 1057

Adaka Adaka <-le> Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas (Metsiku ms), 1550 haddakas (talu), 1725–1726 Addaka Hans, Addaka Jahn, Addaka Thomas (hajatalud), 1796 Adaka, 1844 Addaka, u 1900 Адака. ⇒5A2 ◆ E. Tarveli andmeil on küla mainitud 1550. a piirikirjas. Külla rajati 1920. a-tel asundustalud. Adaka nimi võib tulla isikunimest Ada, Adu (*Atoi). Küla piiresse kuulub endine ↑Metsiku asundus koos mõisaga. – MA

kui *At´si(dõ) või *Aditsi(dõ). Algusosa Adi või Ati võib pidada muinasaegseks germaanipäraseks isikunimeks, vrd vanasaksa Atte, Adde, Ati, Adi. Noorema mugandusena võib Adi pärineda ka Andreasest või Adolfist, aga Adiste puhul pole see tõenäoline. Adiste külaosad on Haidaku, Koti, Kriiva ja Ts´ura. Adistega on 1977 liidetud ↑Kooskora (Võn) ja Viiraperä küla. Vrd Adavere, Adila. – ES

BHO: 3; EO: 310; EVK; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 96; Schmidt 1844 Adavere <-`verre ~ -sse> Plt – alevik Jõgeva maakonnas

EAA.308.6.332:3, L 3; EAA.3147.1.172:31, L 23p; PTK I: 14; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 143; Stoebke 1964: 152; SPK: 29 Adra <-le> Kei – küla Harju maakonnas Harku vallas

EO: 310; Johansen 1925b: 101; KNAB; LUB: (2) III, 876; Mellin Adila <-sse> Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas,

KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 188; Schmidt 1844; Schmidt 1871 Adraku <Adraku ~ -sse> Trm – küla Ida-Viru maakonnas

Põltsamaa vallas, mõis, sks Addafer, 1510 Attversche scheding, 1583 Adawier (küla), 1638 Adafer (küla), 1797 Addafer (mõis). ⇒24A2 ◆ Mõis rajati P. Johanseni andmeil XVII saj vabatalupoja Susza Hans talukohast. Ü. Tarkiainen on väitnud XVII saj lõpu andmeil, et mõis oli kindlasti suurem, kui ühe talu maade põhjal arvata võiks. 1920. a-test asundus, 1970. a-tel asund ja al 1977 alevik. Nime algusosa on isikunimi Ada, Adu (‹ *Atoi). – MK

mõis, sks Addila, 1586 Adell (mõis). ⇒11C2 ◆ Mõisa kohta on teateid XVI saj-st. 1920. a-tel tekkis mõisasüdamesse Adila asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimes võib oletada mingit vana isikunime, sest sama päritoluga näib olevat ka Adiste; nii -ste kui ka -la on sageli isikunimedest tuletatud kohanimede lõpus. Mõisa lähedal põhjas asus endine Koodja, ka Kootja küla (1241 Koti, 1725 Kotja, 1871 Kodja), mis XIX saj lõpus mõisastati. Vrd Adiste. – PP

Joh LCD: 452; LCD: 41v; Rev 1586: 111; Rev 1725/26 Ha: 256; Schmidt 1871 Adiste <Adiste ~ -sse>, koh `At´stõ <he> ~ Adistõ <Aditsihe> Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-

Koiola ms), 1627 Atzi Kuella, 1638 Atzty külla, u 1685 Addista Kylla, 1757 Addist. ⇒40B1 ◆ Põlisküla, mille nimi sisaldab kollektiivliidet -ste. XVII saj nimekujud on lähedased tänapäevasele kohalikule hääldusele, 1627. a nimekuju võiks analüüsida ka

Adila. 2015. Foto Toivo Niinemets. Erakogu.

(Humala ms), 1844 Addrakul, 1871 Addraküll. ⇒1C4 ◆ Adra on esinenud Humala mõisa all Mõisa külas lisanimena (1725 Addra Jack), hiljem oli Adra külas ka Adra talu. Külanime lähtekohaks on ader : adra ’künnitööriist; adramaa’ lisa- ja talunime vahendusel. Külaga on 1977 liidetud ↑Joa-Suurküla ja ↑Looküla. Neid kahte koos on Keila-Joa mõisa järgi nimetatud Joakülaks, vahel käib see nimi ka kitsamalt Joa-Suurküla kohta. – MK

Avinurme vallas (Avinurme ms), 1599 Adrakusz, 1601 Adrakon, 1624 Addraköndo, 1758 Addrakatz. ⇒16A4 ◆ Nimi võib tuleneda sõnast ader : adra, ehk tuletusliitega -k tähenduses ’adramaa suurune ala’ (vrd Karksis jm on ader tähistanud ka adramaad). XVII saj alguse kirjapanekud aga viitavad võimalusele, et nimi koosneb kahest sõnast: adra + kõnnu. 1977 liideti Adrakuga Kütametsa ja ↑Tõnussaare küla. – PP PTK I: 14–15; P XVI: 120

Aegna [`aegna], koh `Äigna ~ `Äikna‿`saar <-`saarde>, rahvak varem Vulbi ~ Vulli‿`saar ~ Salme‿`saar Jõe – saar Tallinna lahes, kuulub Tallinna Kesklinna linna ossa omaette asumina (Viimsi ms), 1683 Eikisari, 1724 Eignesar, 1937 Äigna; rts Ulfsö, sks Wulf. ⇒2B2 ◆ Saart on ilmselt kasutatud peatuskohana juba iidsest ajast, sest lähedal olid tähtsad kaubateed, kuid püsiasustusest on esmaseid teateid a-test 1469–1470. A. Saareste järgi on Äigna nimekuju kasutusel Naissaare ja Viimsi poolsaare rannaelanike hulgas, Aegna Sise-Harjumaal. Nime on kasutatud liitnimena järel osaga -saar, nt ka Wiedemannil Äigne-saar´. 1683. a Eikisari on ühekordne, võimalik, et ekslik ilma n-ta kirjapanek. P. Johansen seob seda eestirootsi sõnaga eik, aik ’hobune’, sest 1539 pidas raad seal hobuseid, kuid problemaatiliseks jääb silp -na nime kõikides teistes kirjapanekutes. Samal põhjusel ei saa olla tegemist L. Kettuneni pakutud isikunimega Eik (Heikki). P. Wieselgren on võrrelnud nime soome sõnade haikka ’neem’ või häikkä ’liivakari, veest välja ulatuv liivasäär’ omastava käändega. Johanseni eeskujul, kes Lepna na-osist tõlgendab omastava -n + ala, ütleb Wieselgren, et Aegna ~ Äigna algne nimekuju on *haikka ~ *häikkä omastavas + ala, mis tähendas saart liivakari all ehk vabamalt saart neemega. Kettunen ütleb selle oletuse kohta, et soome murdesõna on eesti keeles tundmatu ja peab nime na-lõpuliseks. Üks seletusvõimalus oleks -na ‹ -nina, teiseks võib nimi lähtuda tegusõnast äigama : äiata, millel on vasteid vepsa ja soome keeles. Tegemist oleks tuletisega *Äikina nagu kolin(a) tähenduses ’mere möirgamine’

või edasi fantaseerides ’röövimine’, sest saar on keskajal olnud tuntud kui mereröövlite saar. Teisal võrdleb ta nime talunimega Eigna (Kos), samuti külanimega Äigvere (↑Eivere) ja vallanimega Eikla ~ Äikla (Kaa). Saare varasemad mainingud on rootsi ja saksa nimega. Rootsi nimi on olnud Ulfsö, Wulfsö, millest on laenatud ka saksa Wulf, Wolf (1297 Vulvesöö, 1348 Wolvesöö, Wluesøø). Eestikeelne Vullisaar, Vulbi tuleneb rootsi- või saksakeelsest nimekujust, Salmesaar laevateel olulisest väinast ehk Suurest salmest Aegna ja Kräsuli vahel, Johansen peab Salmesaart saare päris eesti nimeks. Saksa- ja rootsikeelne saarenimigi pärineb väinalt ja tähistab selle ohtlikkust (rts ulv, sks Wolf ’hunt’; rts sund, sks Sund ’väin’). Johansen on XIX saj vene ajaloolase S. Solovjovi järel nime Ulfsön seostanud varjaag Ulf Ragvaldssoniga (Nov gorodi kroonikas Uleb), kes olevat püüdnud hõivata Tallinna, kuid sai 1032 surma lahingus Raudvärava juures (vn Железные ворота), mis Johanseni arvates on Suur salm. Ulf ehk Uleb olevat maetud ↑Kumbli saarele. Rohuneemet olevat nimetatud Rauaneemeks (1689 Raunemy), mis on ekslik arvamus. Vene ajaloolased paigutavad Raudvärava lahingupaiga kunagistele läänemeresoome aladele, R audväravaks on nimetatud üldse kitsast ja sügavat väina. M. Blomqvist jätab lahtiseks, kas tegemist on isikunimega Ulf või sõnaga ulv ’hunt’. Peab lisama, et varasemates kirjapanekutes esineb sõna algul enamasti v (w) ja see kaob sealt alles XVII saj keskel, sõna sees muutub v f-ks XVI saj kirjapanekutes. Väina nime kirjapanekut 1409 Olevessunde on Johansen tõlgendanud kui viidet kuuluvusele Oleviste kirikule, kuid häälikuliselt on see lähedane teistele samaaegsetele kirjapanekutele (nt 1491 Wulueszoe, 1544, 1598 Wulues sunt). – MJ

BHO: 691; Blomqvist 2000: 71; Brockhaus–Efron 1890– 1907; EE: I, 113, VIII, 1354; Eesti väikesaared 2009: 67; ENE-EE: I, 65–66, XII, 101; EO: 136–137, 142–143; Gustavson 1998: 10–11; Joh LCD: 290; Johansen 1951: 70–74, 137–138, 196, 198; Nerman 2008a: 16, 231–232; Samojlov 1941; Solov’ev 1998: 253; Viidas 1992: 76–86; Viik 2010: 16; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 124, 143–148, 162–168; ÜAN Aegviidu [`aeg‿viidu] <-`viitu> Amb – alev ja sama

nimeline vald Harju maakonnas (Lehtse ms), 1529 Aykeuyte (metsapere Lehtse mõisas), 1617 Aykwit, 1637 Aigkewit, 1714 Aigwido Mart Kossenemest, 1755 Aegwidi Jaan von Aegwiid, 1798 Aegwid. ⇒13C1 ◆ XVIII saj alguses on Aegviidus olnud kõrts. Kohal, kus raudteega ristub Piibe maantee, olid juba 1820. a-st asunud hobupostijaam ja Lehtse mõisnike jahiloss. Pisut hiljem rajati sinna Lehtse mõisa karjamõis (sks Charlottenhof). Praegugi kutsub kohalik rahvas endise karjamõisa ala Poolemõisaks. Rahvajutu järgi tuleneb Aegviidu nimi sellest, et soode vahele rajatud käänulise raudtee ehitamine viitis palju aega. Tegelikult on nimi vanem. Ka on nime algusosa nimetavas, mitte omastavas käändes. Ebausutav on nime seostamine VIII saj surnud ja IX saj pühakuks kuulutatud kreeklase püha Aegidiuse nimega, nagu seda teevad E. Rajandi ja Prantsuse uurija M. Dequeker. Nende järgi olevat püha Aegidiuse kultus jõudnud Eestisse siit pärit munk Fulco abil XII saj. Nimi tähendaks eesti keeles metskitse või emahirve. Ajaloolaste arvates aga pole allikates vähimaidki viiteid Fulco viibimisele ja misjonitegevusele Eestis. L. Kettuneni

Aela

Aegna koos Kräsuli ja Kumbli saare ning Rohuneeme tipuga. 1689. EAA.1.2.C-II-34.

Aegna viipenimi. Kohanime kirjapildis sisalduva sõna tõlge, viiped „aeg“ (arhailine viibe) ja „saar“.

Aegviidu viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva tegusõna aega viitma tõlge, viibe „aeg“ (arhailine viibe).

väljapakutud mehenimi Viidu Aegviidu seletamiseks esineb rohkem Lõuna-Eestis. 1970. a-tel Aegviiduga kokku kasvanud Kosenõmme küla koos veskiga on mainitud palju varem (1379 Cosgenomne, Cosghenmomme, 1467 Kossgen-Nomme). Hiljem esines see üksiktaluna (1510 Kossenem, 1511 Kaszenum). Vrd Nelijärve, Nikerjärv. – MJ

Bfl: I, 267, 742, 752; BHO: 49; Dequeker, Rajandi 1979: 74; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 196; EO: 20–21, 326; Johansen 1932: 22–24; Mellin; Rajandi, Dequeker 1981: 359; Rev 1725/26 Jä: 41; TEA E: I, 180 Aela [`aela] <-sse>, koh ka `Aeli, rahvak varem ka

`Mets‿nurga Juu – küla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi ms, Ojasoo ms), 1241 Æilæs, 1513 Agelis, 1568 Ailis, 1637 Hayle, 1725 Ayell, 1871 Ahhila. ⇒13A3 ◆ Põlisküla, XIX saj oli olemas ka samanimeline kõrvalmõis. 1977–1998 oli liidetud Virla külaga. L. Kettunen oletab, et nimes peitub sõna ahel ~ ahelas ~ ahilas. K. Pajusalu arvates võiks lähtena kõne alla tulla ai ’äär’ või isikunimi. Taani hindamisraamatus 1241 on Aelaga koos mainitud Ropæ nime; seda

Elbiku

Eivere mõisa ostu-müügileping. 1621. EAA.1352.1.11.

Peter. Elbiga on 1977 liidetud ↑Tootsi küla (PJg). – MK

Mellin; Roslavlev 1977: 86, 70; Stackelberg 1928: 149; Stoebke 1964: 20 Elbiku <-le>, kirjak varem ka Õlbiku = Ölbäck [`ööl`bekk] <-i>, koh Älbäcken ~ Älbicken Noa – küla

Lääne maakonnas Noarootsi vallas (Riguldi ms), 1539 Elbeke, 1565 Elebecken by, 1613 Ellebeck, 1627 Ölebeck, 1798 Oelbek. ⇒9C2 ◆ 1977–1997 oli Tuksi küla osa. E. Lagman lähtub nimekujust *Älbäcken, millele viitavad nii XVI saj kirjapanekud kui ka säilinud murdekuju Älbicken. Nime algusosa koosneb tema järgi rootsi sõnast äle ’lepik’ (kollektiivvorm sõnast al ’lepp’, vrd ka Telise). Järelosa on rootsi bäck ’oja’, mis kohapealses murdes hääldus bikk. Älbäcken on seega algselt loodusnimi, mis on viidanud lepikus olevale ojale. XVII saj alguses näib algne kuju olevat kirjapanijatele, kes rääkisid ehk rootsi kirjakeeles, muutunud arusaamatuks ning nad on nime

Elbiku küla Noarootsi mõisa kaardil. XIX saj II pool. EAA.1337.1.1, L 3.

seostanud sõnaga öl, murdes eel ’õlu’, vahest oja õllekarvalise värvi põhjal. Nime seostamine õllega on tõenäoliselt rahvaetümoloogia. Elbiku lõunaosa on ↑Roosta, endine küla. – MB, MK

Danell 1951: 489; Johansen 1951: 236, 241–242, 246; Lagman 1964: 18, 35, 50, 58–59, 71–72, 134, 210; Russwurm 1855: I, 123, 125; Wieselgren 1960: 14 Elbu <`Elpu ~ -sse> PJg – küla Pärnu maakonnas Are

vallas (Sauga ms), 1543 Jelpes Sur Peter (samastatud Halinga all olevaga), 1601 Helpe Jaan, Helpe Jaack (talupojad Halinga all), 1624 Jelp (küla), 1797 Helpa, 1839 Elbo. ⇒21C4 ◆ Pärnu-Jaagupi khk-s on XVI saj veel Jelpe Caupi ja Caupi Jelpo. XVIII saj on Helpo küla olnud Sauga mõisa all. Nimi tuleneb mehe nimest. Elbu põhjaosas on Illu (1839 Illo talud), mida on vahel eraldi külaks loetud. Vrd Elbi. – MK

BHO: 61–62; Rev 1601: 173; Rev 1624 PL: 30; Rücker; Stackelberg 1928: 143, 149, 150 Elistvere <-`verre ~ -sse>, koh Elis(s)vere Äks – küla

Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, mõis, sks Ellistfer, 1443 Elstever, 1517 Elstffer, 1592 Elesthwer. ⇒25C3 ◆ Elistvere mõisast on teateid 1355 ↑Igavere nime all. XV saj-st Elistvere mõis, 1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen toob võrdluseks kohanimed Ellavere, Ellakvere ja Elliste, isikunime Elli ja soome kohanime Ellilä. V. Pall oletab lähtekujuks *El(l)iste + veere või *El(l)este + veere. Nime tuumosa El(l)i või El(l)e võiks olla pärit isikunimest, vrd D.-E. Stoebke loendis eesti nimena Ello või Elo(i), vahest on nimi saksa algupäraga (Ello, Elli). Soitsjärve-poolset osa Elistverest on 1930. a-tel talu järgi nimetatud ka Varbemäe, harvem Lillemäe külaks. XV–XVII saj

Emajõgi

on Elistvere külade hulgas olnud *Lümati (1443 Lummette, 1627 tühi Limmede) ja *Neida (1492 Neydeküll, 1627 tühi Neyda külla) küla, nende täpsem asukoht on teadmata (*Lümati on ehk samastatav Kodavere samanimelise kohaga). Elistvere järve on 1627 nimetatud *Nakisvere järveks (Nackissfehr Jerwe). – PP

BHO: 62–63; EM: 99; EO: 299; KNAB; PTK I: 31, 131, 156; PTMT: I, 12; Rev 1624/27 DL: 28 Ellakvere <-`verre ~ -sse> Lai – küla Jõgeva maakonnas

Jõgeva vallas ( Jõgeva ms), 1599 wieś Eliakwer, 1601 Eligagwer, 1638 Ellagfehr, 1739 Ellacfer. ⇒25A2 ◆ Kohanime järelosale -vere eelneb sageli isikunimi. L. Kettunen ongi oletanud isikunimest lähtumist ja toonud võrdluseks Villakvere ‹ Viljak-. Kohanime algusosast kõigi tuletuslike elementide eraldamise järel on võrdluskõlblik ka Ellavere (Koe). Ellakvere lõunaosa tuntakse ka Kelmiküla nime all. – VP

Kiri Elvast arhitekt Ludvig Grimmile. 1923. EAA.2055.1.56.

EO: 297; PTK I: 31; P XVI: 131; Rev 1638 II: 168

Ellamaa1 [ella‿`maa] <-le> Nis – küla Harju maakonnas Nissi vallas (Sooniste ms), 1275 Hellenbeke, 1716 Hellameki, 1796 Hellenbeck oder Ellama. ⇒11A3 ◆ Mitmel pool esineva nime Ellamaa järelosa -maa on tekkinud sõnast mägi : mäe. Algusosa sisu on ebaselge. Ellamaaga on 1977 liidetud Viti (u 1900 Вити). Vrd Ellamaa2, Hellamaa. – MK

BHO: 62; EAN; KNAB Ellamaa2 [ella‿`maa] <-le> Vän – küla Rapla maakonnas

Kehtna vallas (Eidapere ms), 1500. a-tel Hellema, 1567 Ellemeggi, 1624 Hellema (talu), 1797 Ellama (küla). ⇒22B2 ◆ 1977–1997 oli Ellamaa ametlikult Reonda osa. Vrd Ellamaa1, Hellamaa1. – MK

BHO: 62; EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 22; UngernSternberg 1912b: 398 Ellavere <-`verre ~ -sse> Koe – paik (küla) Järva maa-

konnas Järva-Jaani vallas (Kuusna ms), 1564 Elleuer, 1796 Ellawer. ⇒14B3 ◆ 1977 liideti Metsla külaga. Nimi võib olla siirik Koidu-Ellaverest, kuid võib olla ka tekkinud analoogselt isikunime põhjal. Vrd Illevere, Koidu-Ellavere. – FP EAA.1.2.933:112, L 112; KNAB; Mellin

Elmrahu [`elm‿rahu], koh ka `Elme‿rahu Rei – saar Hiiu maakonnas Hiiu vallas Külalaiu kõrval läänes. ⇒47B2 ◆ Vasteks sobiks murdesõna (h)elm : (h)elme ’mullike, vahukirme’. – MK HK: 42–43; KN

Elva [elva, ka èlva] <Èlva ~ -sse>, koh hrv Èlvä Nõo, Puh, Rõn – linn Tartu maakonnas, u 1900 Эльва (raudteejaam). ⇒32B3 ◆ Asula tekkis XIX saj lõpul Elva raudteejaama lähedale ja päris selle nime. Muudeti 1923 aleviks ja 1938 linnaks. U. Hermann seostas vanade nimekujude alusel linnanime ühelt poolt Hellenurme, teisalt aga Elva jõe nimega (1638 Helwejegge, Helwojegge, an der Helwantschen bäche ’Elva oja ääres’, 1826 Elbe, Elwa jt), jättes esialgse tähenduse selgitamata. Vanade nimekujude põhjal võiks lähtesõnana arvesse tulla helve : `helve ’helves’, millega on liitunud oja vms sõna. Seda üldsõna pole Lõuna-Eestis registreeritud, ent tegu on alggermaani laenuga, mistõttu ta kunagine esinemine on siiski võimalik. K. Pajusalu peab kohanime baltipäraseks; tema arvates koosneb see osisest *hel(le) ’kirgas, selge’ ja veekogunimesid moodustavast va-liitest. L. Kettunen oletas, et linna nimi pärineb samanimeliselt jõelt, mis võis omakorda olla saadud Otepää khk alale jäävalt Elva külalt

Elva viipenimi. Kohamärk sisaldab e-sõrmendit.

(endine veskikoht, 1839 Elwa, liideti 1977 Räbiga). Tema meelest on külanimi tekkinud oletatavast isikunimest *Elev(a). Seda võrdles ta sõnaga elevil ’ärevil; üleval; tulvil’ (‹ hele või elama). Alusetu näib olevat nime ühendamine rootsi sõnadega elva ’üksteist’ (nimi olevat tekkinud esimeste suvilate arvu järgi) või älv ’jõgi’. Elva linnajaod on Arbimäe, Järve, Kesklinn, Kulbilohu, Mahlamäe, Moonuse ja ↑Peedu. Linna piiridesse jääb endine ↑Uderna postijaam. Vrd Alva jõgi, Hellenurme. – EE

BHO: 63; Bienenstamm 1826: 160; EES: 74; Eesti TK 42; EO: 264–265, 343; Hermann 1981: 97, 100; KN; Rev 1638 I: 82, 87, 91, 93, 108; Rücker

Emajõgi [ema‿jõgi] – jõgi Tartu maakonnas, 1211 ladina Mater Aquarum, 1234 vn до Омовже (käändes), 1388 alamsaksa Embecke, 1411 Emeyokke, 1690 Emma, Emmajöggi; läti Mētra, sks Embach. ⇒33C1 ◆ Eesti ühe suurema jõe liitsõnaline nimi koosneb osistest ema ja jõgi ning tähendab suurt jõge ehk peajõge, millesse suubuvad harujõed. Seda seletust toetavad tähenduse poolest ema(k)raav ’peakraav, kuhu suubuvad harukraavid’, emapuu ’püstpalk, mille ümber keerleb veski; laevakiil’ ja sm emäpuu ’kiil; võsuv puu; seemnepuu’. Täiendosa ema- on tekkinud ema rolli olulisuse kajastusena. Mõistete „ema“ ja „suur“ seost kohanimes püüdis tõestada juba H. Neus, kõrvutades eesti kohanime soome sõnadega emävesi ’suur veekogu’ ja Ämmäkoski, hiljem täiendasid seda seisukohta E. A. Tunkelo ja J. Tilk. Üksnes ajaloolist huvi pakub E. Pabsti seletus, et Emajõe nimes peitub veekogus elava vanaeesti maajumala Ema nimi. Samuti pole põhjendatud A. Rosenbergi katse Šveitsi Emme jt põhjal pidada kohanime ema-osist germaani sõnaks tähenduses ’jõgi’. Emajõe üheks alguskohaks on Emaläte Arula mõisa lähedal (Ote; 1796 Emma Lätte). XVII saj alguses rajati mõis nimega Embeckshof ’Emajõe mõis’ (TMr), mida peatselt hallati koos

Jursi

128

Küla on nime saanud Saku mõisa karjamõisalt (sks Julienhof). Vrd Jälgimäe. – MK

KNAB

Juula. 2015. Foto Toivo Niinemets. Erakogu.

süüde välja ja kuulati, kuidas kummide jõhkatamine kiiruse kasvades ägedamaks muutus. (2016) – ES

EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:29, L 29; EAA.1271.1.225:33, L 989; EMS: jurask; Roslavlev 1976: lisa 8; SK I: 55 Jursi <`Jurssi ~ -sse>, kirjak varem ka Jürsi Vll – küla Saare

maakonnas Valjala vallas, mõis, sks Jührs, 1398 Hans von Iurs, Hinke von Iurs in dem Dorfe zu Iurs, 1400 Jörsz, 1645 Jürs. ⇒51A3 ◆ Mõisa kohta on teateid a-st 1398, selle kõrval kirdes oli samanimeline küla. Küla on hiljem olnud mõisast lahus, kuuludes ka Uuelõve mõisa alla, XIX saj II poolel aga Vanalõve mõisa piirkonda. Jursi mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1939. a paiku külaga. E. Koit tuletab nime sõnast juur, L. Kettunen isikunimest Jüri ~ Juri, vrd ka saksa mugandit Jursch, Jursik, mis pärineb nimest Georg. – MK

Bfl: I, 90; EO: 205; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Koit 1962: 232; SK I: 55 Jutapere [juta‿pere] <-sse> Nis – paik (küla) Rapla maa-

konnas Märjamaa vallas (Pajaka ms), 1452 Jotten korbe, 1472 Juttenkurp, 1796 Judaper. ⇒11B3 ◆ Liideti 1977 Pajaka külaga. Nime järelosa on vahetunud, algse -kõrve on asendanud -pere. Häälikuliselt võiks nime aluseks olla jutt : juta ’kuhjamalga aset täitev heintest palmik kuhjapea kaitseks’, ’nahkrihm, millega ike härja sarvede külge seoti’, jutt : juti ’joon, triip, viirg, vööt; soon; juga; vorp, verme’. – MK Bfl: I, 212, 297; BHO: 158; EMS: II (6), 207, 208

Juula1 <-le> Äks – küla Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, karjamõis (Elistvere ms), 1826 Julenhof. ⇒25C4 ◆ Varem karjamõis, XX saj algusest tükeldatud ja taludeks jaotatud. Nimi on pärit isikunimest Juula. Mellini atlases 1796 on karjamõisa nimeks Elisenberg, samuti isikunimest. Juula küla kaguserval olevaid talusid, endisi kandikohti, tuntakse Mikumäe külana. – PP BHO: 156; Mellin; PTK I: 42, 141

Juula2 [`juula] <-sse> Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Valtu ms), u 1900 Юлео. ⇒12A4 ◆ Endine saunaküla, mille nime päritolu ei ole teada. Rahvapärimuse kohaselt on Juulas olnud karjamõis, mille omanik on olnud keegi Juula-nimeline proua. 1977–1997 oli Libadu küla osa. Mõnes allikas on segi aetud Ülejõe külaga. – PP

KM: ERA II 225, 196 (28) – 1939; Troska 1987: 99; Vene TK 42 Juuliku <-le> Kei – küla Harju maakonnas Saku vallas

(Saku ms), 1926 Juuli, kuni 1977 Jälgimäe. ⇒2B4 ◆

Juuru1 <`Juuru ~ -sse> Juu – alevik Rapla maakonnas Juuru vallas, mõis, sks Jörden, 1241 Juriz (küla), 1313 Jurden, 1441 Jurenkulle, 1494 Joerden. ⇒12B3 ◆ Juuru mõisat on mainitud 1682; küla selle kõrval jäi püsima. Kiriku ümber tekkis väike alevik juba XIX saj. Juuru mõisasüdame ümber tekkis 1920. a-tel Juuru asundus. Küla liideti asundusega millalgi pärast Teist maailmasõda, 1977 ühendati ka Juuru asundus aleviku alla. L. Kettunen oletab, et Juuru nime lähteks on isikunimi *Juuroi (sõnast juur), selle mitmusevormist *Juurden on nähtavasti tekkinud saksa nimevorm Jörden (sama oletab P. Johansen). J. Jungi arvates Juuru on kiriku algse nimipühaku Georgiuse ehk Jüri nime varaseid mugandeid eesti keelde. – PP Bfl: I, 468, II, 869; EO: 188; Joh LCD: 195, 391–392; Kruusimägi 2015: 116; LCD: 42r Juuru2 <`Juuru ~ -sse> Juu – kihelkond ajaloolisel Harju-

maal, sks Jörden, 1241 parochia Juriz. ◆ Juuru kihelkond eraldati Hagerist P. Johanseni oletusel u 1240, nimi on kirjas juba Taani hindamisraamatus. Kiriku nimipühak on Miikael ( Juuru Mihkli kogudus), varem oli selleks Georgius ehk Jüri. Vrd Juuru1. – PP

BHO: 155; Joh LCD: 193, 195, 211; LCD: 42v; Rajandi 1966: 91 Juusa <-le>, rahvak ka Taga-Tser´gondõ <-he> Se – küla

Võru maakonnas Meremäe vallas (Pet, Mokornulk), 1788 Задняя Церковна, u 1866 Задня Церковная, 1882 Заднее Церковно, 1885 Jusa, 1904 Taga-Tserkona, За́днее Церко́вно, u 1920 Juusa, 1949 Мунели. ⇒45B1 ◆ XVIII saj kuulus riigikülana Taeluva koguduse alla, XIX saj ka Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Antkruva (Andrikova) küla osa. Eestikeelne nimi Juusa on teada XIX saj II poolest, selle päritolu on ebaselge. Vrd juusk ’jooks; vool; libisemine, liuglemine’ (Võru) või juska, juuska ’pelt, ettetõstetav ahjuuks, ahjuluuk’ (Lut, Se). Otepääl on Juusa järv, Karjalas aga Juustjärvi. Vene nime Заднее Церковно tõlgendatakse üldiselt kui tagumist, äärmist kirikuküla (заднее + церковь). Nimi on paaris Tsergondõ küla nimega samas Meremäe vallas. Zadneje Tserkovno (Заднее Церковно) küla oli ka Venemaal Tihvini maakonnas. Vrd Karaski1, Mäni, Suuremetsa, Tamme1, Tsergondõ. – AK

Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; NL TK 25; SeK: 34; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 45; Vasilev 1882: 105; Vene TK 126; VES; VMS Juuta [`juuta] <-le>, koh <-lõ> Har – paik (küla) Valga

maakonnas Taheva vallas (Koikküla ms), 1688 Jutta Jöras, Jutto Jurras, 1805 Juta Peter, 1826 Juta, u 1900 Ютта (küla), 1970 Juuta (küla). ⇒43B2 ◆ Liideti 1977 Lepa külaga. Jagunenud Juuta talu on hakatud külaks pidama XX saj. Nimi pärineb talupoja lisa nimest, mille päritolu pole teada. Sarnane sagedasem piiblitaustaga talunimi Juuda ei esine kirjapildis t või tt-ga. Naisenime Judith ( Juudit) saksa mugandus Jutta ( Juta) ei esine jälle pika u-ga. Nime taustal võib siiski olla mõni vähetuntud isikunime mugandus. O. Bušsi arvates võiks nime võrrelda läti murdesõnaga jūte (jūtis) ’teerist, tee hargnemise koht’. – ES, MF Dunsdorfs 1974: 259; EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.2.572:2, L 1p; EAA.1295.1.754:35, L 33p; KNAB; Vaba 2014: 915; Vene TK 42

129

Jõelähtme

Jõe1 <-le>, koh Jöö Pöi – küla Saare maakonnas Laimjala vallas (Audla ms). ⇒51B3 ◆ Audla mõisa maale rajatud hiline küla (1922), asub Kuke jõe ääres. 1977– 1997 oli Audla osa. Küla lõunaosas teisel pool jõge asus varem Kuke mõis, mis eraldati 1731 Audlast (1798 Kukkemois). Hiljem liideti uuesti Audlaga, mõis oli jälgitav XIX saj II pooleni (1855–1859 Куккемойзъ), praegu tuntakse veel Kuke veskit. Vrd Jõe2, Kuke2. – MK EAA.298.2.71, L 7; EAN; EM: 124; KNAB; Mellin

Jõe2 <-le>, koh Jöö Kaa – küla Saare maakonnas LääneSaare vallas (Loona ms). ⇒50B4 ◆ Loona mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundusküla, nimi hiljemalt 1922. a-st. 1977–1997 oli ametlikult Loona küla. Küla asub Põduste jõe kaldal. Küla piires asus XVI saj keskpaiku rajatud Loona mõis (sks Klausholm), mille nimi oli saadud kunagiste omanike Lodede järgi. Mõisa varasem nimi XVI saj oli Waysevere. Mõisa saksakeelne nimi Klausholm ehk Clausholm võis pärineda 1574. a mõisa ostnud Claus v. Ungerni nimest. Vrd Loona, Sutu. – MK BHO: 234; EAN; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Saaremaa 1934: 511; SK I: 190–191 Jõeküla1 [`jõe‿küla] <-`külla ~ -sse>, koh `Jöö‿küla, kir-

jak varem ka Jõe Käi – küla Hiiu maakonnas Käina vallas (Vaemla ms), 1726 Bach-Dorff, 1798 Joe (küla ja kõrts). ⇒48B3 ◆ Küla asub Vaemla jõe ääres, seal oli XIX saj ka Jõe karjamõis (1844 Joe). Jõekülaga on 1977 liidetud ↑Pasti küla (Phl). – MK

HK: 55; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 211; Schmidt 1844 Jõeküla2 [`jõe‿küla] <-`külla ~ -sse> Koe – küla Järva maa-

konnas Koeru vallas (Norra ms), 1569 Jege (küla), 1569 Jeckel (veski), 1586 Joeküll. ⇒24B1 ◆ Küla sai arvatavasti alguse veski juurde tekkinud asustusest. Veskist jäi XX saj algul järele Võlingi talukoht. 1977–1998 oli Norra küla osa. Nimi viitab asukohale Põltsamaa jõe ääres. – FP Rev 1586: 78; Ungern-Sternberg 1912a: 21, 134

Jõeküla3 [`jõe‿küla] <-`külla ~ -sse> Vän – küla Rapla maakonnas Käru vallas (Käru ms). ⇒22C2 ◆ Küla asub Käru jõe kaldal endise Käru vallamaja ümbruses. Käru mõisa taludest on mitmete nimi sisaldanud jõgi-sõna, külanime lähtekohaks võis olla Jõe talu (1751 Jöö Jaan, 1795 Jae Jahn, 1843–1844 Joe). Võimalik, et nimega on samastatav ka 1724. a kirja panek Joi Ertze Matz. Külana esineb 1922. a rahva loenduse materjalides (Jõe). P. Päll on Jõekülaga samastanud u 1866. a kaardilt nime Еалинъ (*Jõelinn). Jõekülaga on 1977 liidetud Allipa (1684 Hallikapåiemattz, Hallikapåiebertill, 1724 Halliko Paeo Jurri, 1839 Allikopaia talu), ↑Lõmmelu ja ↑Toosikõnnu küla. – MK EAA.308.2.218:186, L 183p; EAA.1350.1.10, L 2, foolio 3; EAA.1865.3.294/1:6, 13, 25, L 5, 12, 14; KNAB; RGADA.274.1.182/7:12, 13, L 595p, 596p; RGADA.274.1.229/3:353, L 1095p; Vene TK 126 Jõeküla4 [`jõe‿küla] <-`külla ~ -sse>, rahvak ka

Metsa‿nurga ~ Metsa‿nuka Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Tänassilma ms). ⇒31A1 ◆ Külanimena tuli kasutusele 1939. a paiku, kui senine Kimmeli küla (samanimeliste talude järgi) taheti nimetada Jõe külaks. Nimi pandi ilmselt Tänassilma jõe järgi. Jõeküla omaette piirkonnad on Napa (1970

Jõelähtme kirik, pastoraat, küla ja mõis. XVII saj II pool. EAA.1.2.C-III-3.

Jõeküla I) ja Sihvre (1970 Jõeküla II). Vrd Jõeküla1. – MK

ERA.14.2.719 (Tänassilma vallavalitsuse 13. VI 1939 koosoleku protokoll nr 4); KN; KNAB Jõelepa [`jõe‿lepa] <-`leppa ~ -sse>, koh `Jöö‿lepa Vll

– küla Saare maakonnas Valjala vallas (Lööne ms). ⇒50C3 ◆ Küla tekkis asundusena Lööne mõisa maale 1920. a-tel, vahel nimetati ka Lööne asunduseks. Jõelepa nimi tuli käibele arvatavasti juba 1920. a-tel, kindlamad andmed on a-st 1938. Nime lähtekohaks on jõgi : jõe + lepa, mis tõenäoliselt on asendanud algse lõpe, vrd lõpp : lõpe ’laht’. Praeguse Jõelepa piires, Lööne mõisast edelas, asus varem Jõgise mõis (sks Jöggis), mille kohta on teateid a-st 1444 (Jehgel, algupärane nimi ehk *Jõelähte). XVIII saj II poolest oli ta Löönega samade omanike käes. XX saj oli Jõgise talu. – MK

Buxhövden 1851: 97–98; Eesti TK 200; EM: 125; KNAB; Ligi 1961: 374; SK I: 56, 57 Jõelähtme1 [`jõe‿`lähtme] <-sse>, kirjak varem ka Jõe-

lehtme Jõe – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Jegelecht, 1241 Jeelleth. ◆ Esmamainimise ajal 1241 kuulus kirikukihelkond Revala maakonda, hiljem on see olnud Harjumaa kihelkond. Kirik ehitati P. Johanseni oletusel u 1220, ümber ehitatud kivikirikuks 1878. Vald rajati mõisavallana 1816, 1892 moodustati mitme väikevalla liitmise teel suurem Jõelähtme vald. Vrd Jõelähtme2. – MJ BHO: 143; ENE-EE: IV, 147; Joh LCD: 211

Jõelähtme2 [`jõe‿`lähtme] <-sse>, kirjak varem ka Jõelehtme Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Jegelecht, 1241 Jeeleth, 1326 Jeghelechte, 1560 Jeglechtma, 1642 Joen läehtemä Kylla. ⇒3A3 ◆ Mõisa kohta on teateid a-st 1482. Küla, mõis ja veski asusid 1692 otse Jägala jõe ääres. 1837. ja 1844. a vahel küla maad mõisastati ning 1850 ja 1858 seda külana ei mainitud. Uus küla tekkis XX saj algul kiriku juurde. 1920. a-tel mõisa maale tekkinud asundus liideti pärast 1930. a-id külaga. Karstialal maa all voolav Jägala jõe lisajõgi Jõelähtme jõgi ehk Kuivjõgi tuleb maapinnale Jõelähtmes, seega on see koht, kust jõgi läheb voolama. Liitega -ma tegusõnadest moodustatud kohanimed on teiste läänemeresoome rahvaste (soome, karjala, vepsa) hulgas levinumad kui eestlastel. Järelliide -ma/-mä on analoogia põhjal muutunud kujuks -me, kuid on võimalik ka, et kunagises vokaalharmoonilises kujus (vrd sm lähtemä) on ä muutunud e-ks. Saksakeelne eelkõige kihelkonnaja mõisanimes esinev Jegelecht ja varasemad kirjapanekud võiksid ka viidata kujule lähe : lähte, kuid vaevalt on ma-liiteline kuju hilisem, pigem on tegemist ebatäpsete kirjapanekutega. Jõelähtmega on lii-

Kaberneeme

150

Kablakula (küla), 1624 Kabballa (Umbusi vakuses), 1638 Cabbla Kyla, 1797 Kabla. ⇒24B3 ◆ Nime aluseks võiks olla kabel : kabeli (ladina capella), mille käänamine sealkandis võis kokku langeda sõnaga kabel : kabla. Kablaküla loodeosa on endine Põltsa maa kirikumõisa järgi olnud Viruvere küla (1583 Wieruwier, 1797 Munniwirrofer, 1839 Wirrofer), mis 1939. a paiku liideti Kablakülaga, sest valla piires oli ka teine Viruvere (Pil). Vrd Kabala. – MK

Kaberneeme rand Valkla lähedal. 1911. EAA.1691.1.162, foto nr 3.

Kaberneeme [kaber‿neeme] <-`neeme>, koh ka Kaber‿`nieme ~ Kaperneme Kuu – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kodasoo ms), 1537 Kapperyene, 1541 Kappernimes, 1633 Kabbernehm, u 1690 Nemeotza, 1694 Nehme; sks Kabbernömme. ⇒3B2 ◆ Algselt Kaberla küla juurde kuulunud rannaküla Kaberneeme poolsaare idaosas. XVII saj lõpul kuulus osa külast Kaberlale, st Kodasoo mõisale, osa Anija mõisale. Põhjasõja ajal jäi küla tühjaks ja kuulus al 1732 Kääniku mõisale, kuni läks 1739 jälle Kodasoole. Nimes peitub ilmselt sama kaber (kaper), mis Kaberla nimes. Kuigi sellegi külanime kirjapanekutes on segunenud neem ja nõmm nagu muude seda tüüpi kohanimede puhul, asub küla selgelt poolsaarel ehk neemel (Kaberneem ehk Neemeots) ja on ilmselt saanud sellelt oma nime. Rootsi aja lõpu kaartidel on küla nimetatudki üksnes Neemeks või Neemeotsaks. Vrd Leppneeme. – MJ BHO: 160; EAA.1.2.C-I-1; EAA.1.2.C-II-39; EE: IV, 255; EO: 72; Joh LCD: 337; Johansen 1951: 162–164, 539; Jõelähtme 2010: 143; KKI MT: 354 ‹ EMH 2106, 2107; KN; Lepik 2002–2003: 18; Mellin; Vilbaste 1956: 126–127 Kabila1 <-sse> Hag – küla Harju maakonnas Kernu vallas

(Ruila ms), 1564–1565 Kabbell, Kabel, 1725 Kabbila, 1782 Kaberla By. ⇒11B1 ◆ Nimi tuleneb sõnast kabel. – PP

EAA.1.2.931:147, 182, L 140, 175; EAA.2072.5.717, L 1; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 249 Kabila2 <-sse> SJn – küla Viljandi maakonnas Suure-

Jaani vallas (Vastemõisa ms), 1584 Kabella, 1638 Cabbill, 1797 Kabbila. ⇒30B1 ◆ Nimi pärineb tõenäoliselt sõnast kabel. Vrd Kabila1. – MK

BHO: 161 Kabina <-le> TMr – küla Tartu maakonnas Luunja val-

las, mõis, sks Kabbina, 1584 Kabina, 1627 Kobinna, Gross Kabbina, 1937 Suur-Kabina (küla). ⇒33A2 ◆ 1720. a-tel tehti Kabina küla maadele mõis (1721 oli küla veel Tammistu mõisa all). 1920. a-tel rajati sinna asundus, mis 1977 nimetati külaks. Kohanimi seostub L. Kettuneni väitel sõnaga kabin : kabina ’krabin’. Teisal osutab ta, et mõisaümbruse maastik meenutab hobusekapja, pidades lähtesõnana silmas ilmselt sõna kabi : kabja. Selle õigsuse korral jääks n-element seletamata. Kabina mõisa lähedal läänes asus suhteliselt hiline Väike-Kabina mõis, mille järgi oli 1930. a-tel nimetatud ka küla. Praegu on see koht jäänud vee alla. – EE

BHO: 160; EM: 97, 145; EO: 143–144, 334; KNAB; PA I: 148; Rev 1624/27 DL: 39, 40; ÜAN Kablaküla [kabla‿küla] <-`külla ~ -sse> Plt – küla Jõgeva

maakonnas Põltsamaa vallas (Lustivere ms), 1583

EO: 74; ERA.14.2.719 (Põltsamaa vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 8); Mellin; PA IV: 25, 26; Rev 1638 II: 152; Rücker Kabli <-sse ~ -le> Hää – küla Pärnu maakonnas Hääde-

meeste vallas (Orajõe ms), 1618 Kabligeby, 1620 Kablicke, 1624 Kabbel Jegge, Kabbeljeggi, 1638 Kabli, 1797 Kabblikülla. ⇒35A2 ◆ 1620 sai Hans Plate kinnituse juba Karl IX poolt talle varem läänistatud Kabli küla kohta. Nime lähtekohaks on kabel : kabeli, kabli, järelosa jõgi : jõe. Kabli lõunaosas on tuntud koht nimega Lepanina. – MK

BHO: 56, 161; Pärnumaa 2010: 101; Rev 1624 PL: 31; Rev 1638 II: 40; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:71 Kablima <-le> PJg – küla Pärnu maakonnas Halinga

vallas (Halinga ms), 1565 Kablima (küla), 1575 Kabbelman, 1618 Kabellmägiby (küla), 1624 Kabbel man, Kabbelmay, 1839 Kablema, 1923 Kablimaa. ⇒21B3 ◆ 1977–1997 oli Sõõrike küla osa. O. Roslavlev samastas külanime talunimedega 1601 Kallame (ilmselt Vee küla all olev Kallame Simon) ja 1624 Kalmeggi (ilmselt Vahenurme all olev Kalmeggi Matthis). Nime lähtekohaks on kabel : kabeli ~ kabli + mägi või maa. – MK

Beiträge 1874: 395; BHO: 161; EAA.1.2.932:13, L 11; EAN; KNAB; Rev 1601: 171; Rev 1624 PL: 27, 28; Roslavlev 1974–1977: 9; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:28; Varep 1957: 53; ÜAN Kabrametsa [kabra‿metsa] <-`metsa> Rid – küla Lääne

maakonnas Ridala vallas (Võnnu ms), 1586 Kawermetze, 1689 Kabbrametz. ⇒10A4 ◆ Võimalik, et nimes on vana, eesti kohanimistus säilinud germaani laentüvi kaber või kabris ’metskits (Capreolus capreolus)’. Kabrametsa läänepiiril on Potiküla, endine popsiküla. Vrd Kaberla, Kaberneeme, Kabriste. – MK Ariste 1981: 22; EAA.1.2.941:732, L 722p; Rev 1586: 67

Kabriste <-sse> Aud – küla Pärnu maakonnas Audru vallas (Audru ms), 1500. a-tel Cabbersze, 1534 Kabberszell, 1624 Kabbras, 1680–1684 Kabris Kylla, 1839 Kabrist. ⇒28A2 ◆ Nime algusosa on lähtunud sõnast kaber või kabris ’metskits (Capreolus capreolus)’, mis eesti keeles esineb ainult kohanimedes, enamasti isikunime vahendusel. Nimi on võinud olla kasutusel kaheosalisena, järelosa on olnud -selja. Vrd Kaberla, Kaberneeme, Kabrametsa. – MK Ariste 1981: 22; BHO: 161; EO: 72; Roslavlev 1977: 7; Stackelberg 1926: 218; Varep 1957: 53 Kabuna1 <-le> Emm – küla Hiiu maakonnas Emmaste

vallas (Emmaste ms), 1668 Kabbuna Paull, 1684 Kappuna Christ, Kappuna Paul, 1798 Kabbona. ⇒47C4 ◆ 1977–1997 oli Külama osa. Kabuna nimega vrd kabun ’kohikukk’, ka kabuhärg ’kohihärg’, saksa Kapaun ’kohikukk’, mis võis esineda isikunimena. L. Tiik on arvanud, et sellenimeline on tulnud Saaremaalt enne 1668, Saaremaal on Jämaja,

151

Pöide ja Püha khk-s Kabuna talud. Lisanimena esines XVI saj Läänemaal Kabona Manto (Mar) ja XVII saj Pärnumaal Kappuns Mazs. Soome kohanimedes esineb murdesõna kappuna ’madal ja peaaegu kuivanud järvelaht’, mis meie saarte kohanimedes võibolla samuti kõne alla võiks tulla. – MK

EAN; HK: 61; KNAB; NA; Rev 1601: 168; Stackelberg 1928: 133; Tiik 1970a: 607 Kabuna2 <-le>, koh <-lõ ~ Kabunillõ> Rõu – paik (küla)

Võru maakonnas Võru vallas (Vana-Kasaritsa ms), 1765 Kabbuna Johann, Kabbuna Mick, 1839 Kabbina. ⇒44C2 ◆ Liideti 1977 Meeliku külaga. Esialgu oli tegemist talupoja lisanimega Tinnüste külas. Varem, 1684, esinesid samal kohal Kaldo ja Wakando talunimed. Kabuna lisanimi pärineb tõenäoliselt sõnast kabun (alamsaksa kappūn, sks Kapaun ’kohikukk’), vrd Wiedemanni sõnaraamatu sõimuväljendeid vana kabun, vana kabu. Vrd Kabina, Kabuna1. – ES

EAA.1268.1.401:53, L 49p; EAA.308.2.178, L 1; EES: kabun; HK: 61; Rücker; Wd Kadaja <-le> Võn – küla Põlva maakonnas Mooste val-

las (Rasina ms), 1715 Kaddajalt (alaltütlev), 1729, 1796 Kaddaja, 1839 Kadaia, 1923 Kadaja. ⇒33C3 ◆ Nimes peitub sõna katai : kadaja, mida J. Simm peab lisanimeks. Külas on 1811 elanud Kaddaja Jakobi Jaan ja Kaddaja Jaani Mick. Tartumaa koguteos 1925 annab küla paralleelnimeks Aarniku, kuid Simm neid nimesid ei ühenda. Aarniku on olnud veskikoht (1744 Aricka), 1731 küla (Harika), mis L. ja I. Rootsmäe järgi on uuemal ajal ühendatud Kadaja külaga (algselt Põlva khk-s). Nime esmamaining on a-st 1714 (arikilt, harikolt, alaltütlevas). Simm võrdleb nime Soome kohanimega Aarnikka, mida V. Nissilä on sidunud saksa perekonnanimega Arnecke, Arnke. Simm jääb samale seisukohale Aarniku nime seletamisel, kuigi mõned varasemad kirjapanekud seda otseselt ei kinnita. Kadajaga liideti 1977 Laane ja Rae (ka Kriimani-Rae) küla. Laane (varem ka Piirilaane, koh Laanõ) on Rootsmäede andmeil rajatud XIX saj III veerandil, varem laiunud küla asemel lai laas. Rae küla kohalgi olnud mets, mille mõisnik lasknud u 1860 maha lõigata. Nii tekkinud raiesmik (Kriimani rae), mille kohale rajatud Kriimani-Raeküla. – MJ

Mellin; Rootsmäe 2016: 90–91, 628, 638; Rücker; Simm 1973: 19, 35, lisa 3, 36; Simm 1975a: 180; Simm 1977: 111; Tartumaa 1925: 476; ÜAN Kadaka1 <-le> Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas

(Lagedi ms), 1537 Kadaka, 1565 Katakakyle, 1871 Kaddakaots. ⇒2C4 ◆ Lagedi küla ajalooline idaosa, mida on vahel ka Kadakaotsaks nimetatud. P. Johansen peab Lagedi kolme osa (Ülejõe, Lagedi, Kadaka) jäänuseks ajast XIV–XV saj, kui Lagedi mõis kuulus kolmele omanikule. Nimi pärineb puunimetusest kadakas : kadaka. – PP

Kadapiku ⇒27A1 ◆ 1977–1997 oli Mereäärse küla osa. Kadaka küla koosnes mõisa kuuendikukohtadest. Hingeloendites on küla ühe talu järgi nimetatud Kalliste külaks (1782 Calliste). 1689 olid talupojad Kallista Jurgen, Kallista Peter veel Rannaküla (Randekulla) all. Veel 1930. a-tel oli küla kirdeosas Kalliste talu, nüüdseks hääbunud. Kalliste nime aluseks on isikunimi. Vrd Kadaka1. – MK

EAA.1.2.941:1153, L 1140p; EAA.1864.2.IV-9:378, L 354; KNAB; ÜAN Kadaka4 <-le> Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas

(Lohu ms), u 1900 Кадака, 1913 Kaddak. ⇒12A2 ◆ XIX saj lõpuks kujunenud küla, külas ka samanimeline talu, mis ilmselt ongi nime lähteks. 1977–1998 oli Aandu küla osa. Küla on ühe teise talu järgi nimetatud ka Araka külaks (1922). Vrd Kadaka1. – PP BAE; KNAB; Vene TK 42

Kadaka5 <-le> Kei – Tallinna asum Mustamäel, XVII saj II poolel Kaddacka, 1686 Kaddaka, 1688 Kadaka Byy, 1689 Kaddacka By. ⇒1A2 ◆ Endine küla, jagunes mõisakuuluvuse järgi Haabersti-Kadakaks (idaosa) ja Harku-Kadakaks (lääneosa). Idaosa liideti Tallinnaga 1958, lääneosa 1975. 1991 moodustati Kadaka asum, millesse kuulub suurem osa endisest külast (kagupoolne osa kuulub Mustamäe asumisse). Vrd Kadaka1. – PP EAA.1.2.C-III-2; EAA.1.2.940:1194, L 1178p; EAA.1.2.C-II-4; Tallinn 2004: 156–157

Kadakalaid [kadaka‿`laid] Phl – saar Hiiu maakonnas Pühalepa vallas, 1782 Kaddakalaid. ⇒48C2 ◆ Nime lähtekohaks on kadakas : kadaka. Saar on kandnud ka rootsipärast nime Uxholm (1798). – MK HK: 62; Hupel 1774–1782: III, 574; Johansen 1951: 289; Mellin

Kadaklaid [kadak‿`laid] Käi – saar Hiiu maakonnas Käina vallas, 1938 Kadakalaid. ⇒48B3 ◆ Saar asub Käina lahes. Varem nimetatud ka Vasiklaiuks. Vrd Kadakalaid. – MK ERA.T-3.1.674, L 1; KNAB

Kadapiku1 <-`pikku ~ -sse> Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Neeruti ms), u 1900 Кадапикъ (küla). ⇒5A4 ◆ Kadapiku küla kohal olnud vanasti Vandu küla heinamaa. Küla olevat sinna pärimuse kohaselt tekkinud pärast raudtee ehitamist 1870. a-tel, ilmselt siiski seoses maade kruntimisega. Külas on Kadapiku talu. Nimi lähtub sõnast kadapik ’kadastik’. 1977 on Kadapikuga liidetud Kruusimäe (1970) ja Vinnimäe (1945) küla ning osa Sirgu külast (1711, 1726 Sircko, 1844 Sirgo). Kruusi

Bfl: I, 1088; Joh LCD: 469; Schmidt 1871

Kadaka2 <-le> Rid – küla Lääne maakonnas Ridala vallas (Võnnu ms), u 1900 Кадака (küla), 1923 Kadaka. ⇒10A4 ◆ 1977–1997 oli Herjava küla osa. Küla on tekkinud arvatavasti XIX saj lõpul või XX saj. Külas on olnud Kadaka talu, millest pärimuse järgi küla nime saanud. Lisanimena on Kadaka Ridala khk-s esinenud juba XVII saj. Vrd Kadaka1. – MK EAN; KNAB; ÜAN

Kadaka3 <-le> Var – küla Pärnu maakonnas Varbla vallas (Vana-Varbla ms), 1913 Kadakakülla, 1923 Kadaka.

Kadaka küla Varbla khk hingeloendis. 1782. EAA.1864.2.IV-9, L 354.