SISUKORD Hea lugeja! 10 Lindude rände uurimine – ajalugu ja tänapäev Rändlinnud ja nende jagunemine 37 Kliimamuutused ja nende mõju rändlindudele Rändlindude saabumine 59 Rändlindude lahkumine 75 Invasioonid ja talikülalised 85 Eksikülalised 97 Lindude rändeteed ja talvitusalad 101 Rändlinde varitsevad ohud 115 Lindude rände jälgimine 121 Lindude ränne ja ilmastik 124 Rändlindude loendamine 131 Lindude ränne rühmade kaupa 136 Rändevaatluspaigad 174 Abivahendid lindude rände jälgimiseks 209 Kirjandus 216
13 45
Eesti lindude ränne | 7
HEA LUGEJA! Lindude ränne on üks oodatumaid sündmusi looduse aastaringis. Ka minu kiindumus lindude vastu algas just märtsikuus – ajal, mil paljud rändlinnud olid saabumas oma talvitusaladelt. Ja kindlasti on lindude ränne üks paeluvamaid teemasid ornitoloogias. Tänaseks on möödunud enam kui 40 aastat Eerik Kumari teose „Lindude ränne” (1975) ilmumisest. Tänu tehnoloogia tormilisele arengule viimastel kümnenditel on meie teadmised lindude rände kohta selle aja jooksul oluliselt muutunud ja täpsustunud. Lindude jälgimine satelliitsaatjate ja geologgerite abil on andnud vastuseid paljudele küsimustele, mis puudutavad erinevate linnuliikide rändeteid, rändekiirust ja talvitusalade ulatust. Üha aktuaalsemaks probleemiks on kujunenud kliimamuutused ja nende mõju rändlindudele. „Eesti lindude ränne“ on esimene eestikeelne populaarteaduslik teos, mis püüab valgust heita lindude rändefenoloogias toimunud muutustele ja nendega kaasnevatele looduskaitselistele probleemidele. Üks peamisi põhjusi, mis ajendas seda raamatut kirjutama, on rändlindude arvukuse langus ning rände ajastuse nihkumine kliimamuutuste tõttu. 10 | Eesti lindude ränne
Foto: Remo Savisaar
Loodetavasti innustab see harrastuslinnuvaatlejaid fenoloogilisi vaatlusi senisest veelgi põhjalikumalt talletama, et saaksime tulevikus täiustada oma teadmisi rände ajastuse ja rändestrateegia muutuste kohta. Vastuste otsimine lindude rännet puudutavatele küsimustele ei lõpe kunagi. Eesti on oma geograafilise asendi tõttu suurepärane paik lindude rände jälgimiseks. Õige ajastuse ja õige kohavaliku korral võime mõne tunni jooksul vaadelda isegi sadu tuhandeid rändavaid linde. Seetõttu leiab raamatust ka parimate rändevaatluspaikade ja rändevaatluse abivahendite ning rändefenoloogia tutvustuse. Loodetavasti aitavad need suunised tõsta linnuvaatlejate fenoloogia-alast teadlikkust ning võimaldavad neil sagedamini osa saada suurepärastest rändepäevadest. Loodan, et käesolev raamat avardab iga loodusehuvilise silmaringi. Häid rändeelamusi kõigile loodusesõpradele! Haapsalu, mai 2016 Autor tänab abi eest Mati Koset, Helen Pikkatit ja Marko Valkerit Eesti lindude ränne | 11
Foto: Tarvo Valker
K천ige enam linnuharuldusi on Eestis leitud S천rve poolsaarelt. Siin on tehtud ka k천ik kolm nunn-kivit채ksi vaatlust
EKSIKÜLALISED Eksikülalised ehk linnuharuldused on sellised linnud, kes on sattunud oma tavapärasest levilast väljapoole. Reeglina nähakse eksikülalisi üksikisenditena, kuid vahel võivad nad olla ka väikestes salkades või on üksikisendeid samaaegselt mitmes erinevas paigas. Eksikülaliste kohtamine on paljude linnuvaatlejate suureks unistuseks. Nii mõnedki neist käivad ka teiste kohatud linnuharuldusi vaatamas. Sellist tegevust nimetatakse bongamiseks. Linnuharulduste ehk eksikülaliste kohtamine pole sugugi kerge, sest nagu juba mõiste ise viitab, satuvad nad meile juhuslikult ja harva. Eelkõige nõuab eksikülaliste leidmine head linnutundmist, sest linnuharulduste märkamise esmaseks eelduseks on oskus neid tavalistest liikidest eristada. Suureks abiks on ka rändefenoloogia tundmine, sest enamik eksikülalisi satub meile rändel talvitusaladelt pesitsuspaikadesse või teekonnal vastupidises suunas. Linnud satuvad oma tavapärasest levilast väljapoole erinevatel põhjustel. Üheks levinud põhjuseks on see, et tugevad tormid kannavad linde sisseharjunud rändeteelt kõrvale. Lindude sattumist nende jaoks ebatavalistele aladele on tihti seostatud navigeerimishäiretega. Kindlasti on suur roll ilmastikul – soojade õhumasside liikumisel, tugevatel tormidel, mis linde ebatüüpilistele aladele kannavad. Osa haruldastest lindudest on Euroopasse sattunud ka laevade kaasabil. Ning osa eksikülalistest on linnud, kes on tulnud vaatama potentsiaalseid uusi pesitsuspaiku areaali laiendamiseks. Geograafiliselt on haruldasi linde suurem tõenäosus kohata paikades, kuhu lindude ränne rohkem koondub. Seetõttu nähakse linnuharuldusi sagedamini rannikualadel ja saartel. Siiski satub eksikülalisi vahel ka sisemaale. Haruldasi linde võib Eestis näha küll aastaringselt, kuid nende kohtamises esineb kaks kõrgperioodi – üks kevadel ja teine sügisel. Talvel satub meile eksikülalisi suhteliselt vähe ja ka kesksuvine aeg on linnuharulduste poolest vaene. Kevadel on parimateks haruldaste lindude jälgimise kuudeks (ehk bongarislängis rarikuudeks) aprill ja mai. Kõige enam nähakse meil haruldusi reeglina 10. maist 10. juunini, kui meie aladele jõuab kagust soe õhumass. Kevadine aeg Eesti lindude ränne | 97
Foto: Arne Ader
98 | Eesti lindude ränne
Foto: Tarvo Valker
Harksaba-kajakas on Eestis üliharuldane eksikülaline. Fotol olev noorlind leiti Saaremaalt Harilaiu rannikult 18. oktoobril 2009. Tegu on Eesti 3. vaatlusega
on üldjuhul parem ka haruldaste veelindude (nt valgesilm-vart, mustkael-pütt, tundrakaur) ning mitmete röövlindude (puna-harksaba, kääbuskotkas) leidmiseks. Ent nii mõnelgi aastal on sügis isegi põnevam aeg. Linnuharuldusi esineb rohkem juba juuli lõpus ja augustis. Eriti hea aeg nende leidmiseks on oktoobri teine pool ja novembri esimene pool. Sügisel satuvad meile eksikülalistena sagedamini idapoolse levikuga linnuliigid. Nii tehakse näiteks haruldaste siberist pärit lehelindude vaatlused Eestis valdavalt just sügiskuudel. Linnuharulduste kohtamise korral on kindlasti oluline oma leiust teada anda Eesti linnuharulduste komisjonile, kes harvaesinevate liikide vaatlusi käsitleb ja hindab. Fotoaparaadi olemasolul tuleks linnust kindlasti kasvõi mingigi udupilt teha, et vaatluse suhtes oleks kergem seisukohta võtta. Nende liikide nimekirja, mida linnuharulduste komisjon käsitleb, leiab Eesti Ornitoloogiaühingu veebilehelt www.eoy.ee. Kaeluskotkas on Põhja-Euroopas väga haruldane eksikülaline. Pildil olev isend tegutses 2005. aasta suvel Jõgevamaal mitu päeva Eesti lindude ränne | 99
Foto: Remo Savisaar
100 | Eesti lindude ränne
LINDUDE RÄNDETEED JA TALVITUSALAD Kuigi nii mujal maailmas kui ka Eestis on lindude märgistamisega tegeldud juba enam kui 100 aastat, on siiani vastuseta paljud küsimused erinevate liikide rändeteede, vähem ka talvitusalade kohta. Eriti lünklikud on meie teadmised keskmaa- ja kaugränduritest selles osas, mis puudutab väiksemaid värvulisi. Oluline samm täpsete rändeteede ja talvitusstrateegiate väljaselgitamises on kahtlemata olnud satelliitsaatjate paigaldamine lindudele. See on võimaldanud lausa reaalajas jälgida märgistatud lindude liikumist ja rändel edenemise kiirust ning selgitada üha täpsemini välja nende talvitusalad. Kaasajal on sellele lisandunud ka geologger’id, mille eeliseks on väike kaal. Need võimaldavad jälgida juba ka värvuliste liikumisi. Geologger’i miinuseks on asjaolu, et märgistatud lind tuleb andmestiku täiendamise tarbeks uuesti kinni püüda ning pahatihti see ei õnnestu. Lindude rändeteede väljaselgitamine ei ole alati lihtne. Üksikute isendite märgistamisest sageli ei piisa, sest ka liikide sees erineb rändestrateegia valikul erinevusi ja nii võivad rändeteed ja talvitusalad varieeruda isegi samas pesakonnas sündinud poegadel. Mitmetel linnuliikidel on sügis- ja kevadrände teekond mõnevõrra erinev. Samuti on üldjuhul erinev kevadrände ja sügisrände kulgemise kiirus. Enamikul liikidest on kevadränne oluliselt kiirem kui sügisränne. Näiteks sookurgede rändeteel on Eesti lahknemiskohaks. Sügisperioodil rändavad Eestis pesitsevad või siit läbi rändavad sookured koguni kolme eri suunda, kasutades Lääne-, Kesk- või Ida-Euroopa rändeteed.
Karmiinleevike on üks kuuest kagupoolse rändeteega haudelinnu liigist Eesti lindude ränne | 101
Sookurgede rändeteed (vt Leito jt 2011). Eestis pesitsevad ja siit läbi rändavad sookured võivad kasutada kolme erinevat rändeteed
1. L Ä Ä N E - E U R O O PA R Ä N D E T E E.
See on Eestis pesitsevate sookurgede kõige levinum rändetee. Eriti tihti kasutavad Lääne-Euroopa rändeteed Lääne-Eestis pesitsevad sookured. Talvitusalad paiknevad PõhjaSaksamaast (1 100 km) kuni Lääne-Hispaaniani (3 300 km). Peamised talvitusalad hõlmavad Extremadura ja Gallaconta järve (Hispaania) ning Aquitaine ja Centre de la France piirkondi Prantsumaal.
2. K E S K - E U R O O PA R Ä N D E T E E.
Kesk-Euroopa rändeteed kasutavad sookured võivad pärineda Eesti erinevatest piirkondadest, kuid enamjaolt on need siiski Lääne- ja Kesk-Eestis pesitsevad linnud. Nad rändavad üle Baltimaade ja Poola esmalt Ida-Ungarisse (Hortobágyi). Linnud talvitavad valdavalt Põhja-Itaalias ning Horvaatias.
3. I DA - E U R O O PA R Ä N D E T E E.
Seda rändeteed kasutavad valdavalt IdaEestis pesitsevad sookured. Linnud teevad sügisrändel esimese peatuse Valgevenes. Sealt jätkub ränne läbi Ukraina, üle Musta mere, läbi Türgi, Iisraeli, Siinai poolsaare, Punase mere, Egiptuse idaosa ja Sudaani Etioopiasse. Talvitusaladeni jõudmiseks peavad linnud läbima ligikaudu 6000 km.
Sookurgede kevadränne Eestisse ei kulge Põhja-Saksamaalt otse kirdesse, Eesti suunas. Esmalt rändavad sookured Saksamaalt hoopiski Lõuna-Rootsi, kus kümned tuhanded linnud koonduvad Hornborga järvele. Sealt rändavad Eesti linnud üle Gotlandi ja Ölandi Eestisse. Paljud linnuliigid on rändestrateegia valikul siiski plastilised. See tähendab, et osa populatsioonist rändab kaugemale ning osa lähirändureid võib jääda sootuks paikseks. Mõlema rändestrateegia puhul on omad miinused ja plussid. Pika rändetee eduka läbimise korral on toitumistingimused enamasti soodsamad. Samas on ränne seotud paljude ohtudega, mis võivad viia linnu hukkumiseni. Ka rände eduka läbimise korral, peavad linnud pikema tee korral rohkem energiat kulutama.
Eesti lindude ränne | 103