Neljas vaatus: õpin arvuteid SAABUN SUURE LINNA SUURDE ÜLIKOOLI
See vaatus algab minu saabumisega Leningradi Varssavi vaksalisse. On olemas ka Balti vaksal, kuid Tallinna rong sinna ei käi. On Leningradi sügis, hall ja vihmane november nagu Tallinnaski. Ainult ilm tundub veel niiskemana, sest linn on soo peale ehitatud. Tean, et Leningradi Polütehniline Instituut (tehnikaülikool) on linna teises servas, sinna viib tramm number 9 ja mul on vaja sõita lõpp-peatusse. Istun trammi, sõidan pool tundi, küsin kaassõitjatelt, kas varsti on Viiburi pool (Võborgskaja storona) – nii kutsutakse seda linnaosa, kus on tehnikaülikool, ja seal ma peaksin ka elama. Vastuseks on: „Oi, sõbrake (golubtšik), sinna on veel palju maad.” Sõidan veel pool tundi, küsin jälle, vastus on ikka sama. Lõpuks jõuan kohale, aega oli läinud ligi kaks tundi. Leningrad on suur linn, metroo on olemas, kuid veel üsna arenematu. Tehnikaülikoolini metroo veel ei ulatu. Enamjaolt sõidetakse trammi või bussiga ja see võtab palju aega ning sellega peab veel harjuma. Ülikooli peahoonet on trammi lõpp-peatusest lihtne leida. See on väga pikk kolmekorruseline ilus valge maja pargi sees, ehitatud enne oktoobrirevolutsiooni, täitsa palee. Seevastu minu sihtpunkti selles suures hoones on raske leida. Küsin infolauast, kus siin peaks algama kaheaastased arvutialased kursused. Peetakse nõu, ütlen igaks juhuks ka sõna „kibernetika”. See aitab – ah FUDI, öeldakse. FUDI ehk pikemalt fakultet usoveršenstvovanija diplomirovannõhh inženerov on tõlkes diplomeeritud inseneride täiendusteaduskond. See mulle ebameeldiv nimi jääb meile külge kaheks aastaks – me pole mitte üliõpilased, vaid vene keeles fudistõ. Nüüd saan juhtnöörid, et tuleb 115
Leningradi Polütehnilise Instituudi peahoone.
minna tükk aega mööda koridori ning siis kuskil peab olema silt FUDI. Asun teele. Juba paistab koridori lõpp, aga sellist silti pole. Teen veel mõned sammud ning kohkun päris tõsiselt. Poolpimedas tolmuses koridoriotsas vaatab nurgast otse minu peale suur halli värvi Stalin, käsi haaramiseks üles tõstetud. Leningradlased on sellele võikale kujule tõesti sobiva koha leidnud. Tegelikult väljendab see kuju tolmuses koridorinurgas ilmekalt piiterlaste suhtumist Jossif Stalinisse, kes oli lasknud kolmekümnendatel aastatel mõrvata kõigi teiste kõrval ka Sergei Kirovi, Leningradi lugupeetud juhi. Lõpuks jõuan siiski õige ukseni. Koputan, sisenen ning olengi vastamisi kahe inimesega, kellest järgmise kahe aasta jooksul sõltub minu argielu. Suure laua taga istub vene kaupmehe moodi keskealine kogukas kikkhabemega mees. Väiksema laua ääres on kena välimusega keskealine daam. Võin julgelt tema oleku põhjal öelda daam, kuigi tal pole meiki ega kõrgeid kontsi. Tutvustan end, ning tõepoolest, mu nimi on FUDI nimekirjas olemas. Saan teada ka, et habemik on FUDI dekaan ehk täpsemalt natšalnik seltsimees Pokrovski. Seega pole siin tegemist päris teaduskonnaga, rohkem nagu mingi sõjaväeline institutsioon või midagi sellist. Kena daam on Valentina Ivanovna , teaduskonna sekretär. Temast saabki meie põhiline nõuandja ja abistaja. Natšalnik on vajalik rohkem allkirjade andmiseks. Iseloomulik on seegi, et ma ei suuda meenutada Pokrovski ees- ja isanime ega ka Valentina Ivanovna perekonnanime. Neid me praktiliselt ei kasutanudki. Täidan mingid paberid, nende seas pole vist tavalist ankeeti, mis on minu vaenlane olnud kogu vene aja jooksul. Arvan, et meie kohta 116
on andmed juba kogutud ja vastavalt KGB reeglitele sobivuse otsused tehtud. Varsti saame kõik ka riigisaladustele juurdepääsu loa. Mitte küll kõige kõrgema taseme loa, vaid nn vorm kahe, mis on meile küllaldane õppimiseks ja tööks, kuid mitte pääsuks meie õppekorpuse kolmandale korrusele, kus on kosmoseprojektid. Esimese kohtumise lõpuks saan oma ühiselamu aadressi ja tõendi, et võin seal elada. Ühiselamu on mõned trammipeatused tagasi kesklinna poole Viiburi prospekti ääres. Seal on suur üliõpilaslinnak, mis koosneb erinevat tüüpi ja erineval ajal ehitatud suurtest korrusmajadest. Korpus number 10 on ehitatud Stalini eluajal. Siis ehitati veel kõrgete lagede ja parkettpõrandatega ning korraliku planeeringuga maju. Selgub, et korpus number 10 on välismaa doktorantide korpus. Meie, eestlastest fudistid, satume ka sinna elama. See on väga korralik elamine, oleme küll neljakesi toas, kuid tuba on avar, keskel suur laud. Meil käib üsna tihti isegi koristaja, kes hoolitseb parketi ja muu puhtuse eest. Meie nelik jääb kokku pikaks ajaks, tulevikus ka tööks Tallinnas. Ja nüüd meie nelik vanuse järjekorras: Ülo Kess, Harry Tani, Eimar Vaus ja Enn Tõugu. Kummaline, et ma ei mäleta enam, mis järjekorras me saabusime ja kuidas oma ühiselamus tutvusime. Kuid ei läinud kaua, kui me saime headeks kolleegideks, pigem isegi sõpradeks. Olime neljakesi kõik Voldeki poolt õppima saadetud. Eestist oli peale meie nelja veel kolm õppurit: Emma Jõgi, Leonid Volgin ja Svetlana Gubanova, ka nemad on siin toodud vanuse järjekorras. Me suhtlesime nendega vähem. Nad tulid erinevatest asutustest, olid tublid ja andekad. Võtkem või näiteks Emma. Ta oli kena ja intelligentne, meie mõttes juba keskealine naine, kes oli oma õnnetuseks samuti armunud arvutitesse. Erialalt oli ta ehitusinsener, oli lugenud enne Leningradi tulekut TPI-s ehitajatele mingeid kursusi. Ta sai hakkama, vaatamata vanusele ja valele erialale. Tolle aja reeglite kohaselt me oma elulugu üksteisele ei räägi. Palju hiljem saan vähehaaval teada, kui erilised mu sõbrad on. Ülo on Eesti ohvitseri poeg, küüditatud 1941. aastal Venemaale, vanemad seal surnud. Ta on lõpetanud kutsekooli, seejärel vene keskkooli ja Leningradi Raudteeinstituudi energeetika erialal. Kui Ülot lühidalt iseloomustada, siis tuleb öelda, et ta on väga hea enesedistsipliiniga. Tema lühikokkuvõtet oma elust kuni meie arvutiõpinguteni võib lugeda Helle-Iris Michelsoni 2012. aastal ilmunud raamatust „Eestlased Piiteri teel”*. * Eestlased Piiteri teel: üliõpilasaastad. Koostanud [ja toimetanud] Helle-Iris Michelson. Tallinn: Greif OÜ, 2012 . 117
Harry on meie seast kindlasti kõige andekam insener. Ta jäi sõja ajal vanemateta ja tema õde sattus Saksamaale; mina kuulen sellest palju aastaid hiljem. Harry õppis tööstuskoolis, seejärel lõpetas tehnikumi ja läks tööle Tartu Telefonikeskjaama. Sellise keskjaama riistvara, nagu seda tänapäeval nimetatakse, oli sisuliselt elektromehaaniline suurarvuti, mille korrashoidmine oli vaevarikas. Harry oli nii andekas, et sai peagi telefonikeskjaama peainseneriks, kamandas seal paarikümmet neidu. See töö olnud tema sõnul hulga keerulisem kui riistvara korrashoid. Ta on meie hulgast ainsana abielus, oli enda alluvate hulgast leidnud kena tüdruku Silvi. Harry lõpetas töö kõrvalt Leningradi Raadiotehnika Instituudi just selleks ajaks, mil tekkis võimalus arvuteid õppima tulla. Juba esimese semestri keskel saab Harry kutse sõita Moskvasse ja aidata seal üks väike IBM-arvuti käima panna. Selliseid arvuteid oli ostetud statistikavalitsusele nii Moskvasse kui ka Tallinna. Harry oli Tallinnas ühe sellise juba käima pannud. Nüüd on tema kuulsus siis ka Moskvasse jõudnud. Talle ostetakse edasi-tagasi-pilet lennukile Tu-104, mis on veel uus ja põnev liiklusvahend. Kahe päeva pärast on Harry tagasi, Moskvas kõik tehtud nagu vaja. Eimar on raadioinsener, kes on samuti lõpetanud Leningradi Raadiotehnika Instituudi ning töötanud ringhäälingus ja televisioonis. Teda saab lühidalt iseloomustada kui äärmiselt korralikku, ehk väheke pedantsetki kaaslast. Tal võib olla meie seas raske elada, kuid ta ei näita seda eriti välja. Eimar on väga hea raadioinsener, just selline, keda meie kursustele vaja ongi. Oleme peagi kõik temaga sõbrad. Kui vaatan meie nelja peale tagasi nüüd, palju aastaid hiljem, siis näen ennast teiste seas kõige nooremana, kes on kärsitu, tunneb vajadust end tõestada kasvõi seepärast, et pole õigel erialal, kuid saab õppimisega üllatavalt hästi hakkama. Seda on ka lihtne seletada, sest meie kursuslaste seltskond, kokku umbes 80 inimest, koosneb küll andekatest kõrgharidusega noortest, kuid neid on ametlikult kolmelt – füüsika, matemaatika ja elektroonika erialalt. Matemaatikud ei mõista üldjuhul elektroonikat. Võib isegi öelda, et nende matemaatikaga harjunud ajud võtavad ebatäpseid ehk pehmeid insenerlikke teadmisi vaevaliselt vastu. Elektroonikud ja füüsikud seevastu on juba jõudnud unustada suure osa sellest matemaatikast, mida neile esimestel kursustel oli õpetatud. Seda on arvestanud ka meie õppejõud ning saame kõiki aineid põhjalikult ja võiks öelda, et algusest peale. Kohe esimestest päevadest alates saame matemaatikas suure koduste tööde koormuse. Väga lühikese sissejuhatuse järel matemaatilisse analüüsi peame lahendama suurel hulgal ülesandeid, mida olime ülikoolis küll mingil määral juba teinud, kuid nüüd on tempo hoopis kiirem. Näen, 118
kui raske see on Ülole, kes on juba aastaid töötanud raudteel, mis tema matemaatilisi võimeid kuidagiviisi toetanud ei ole. Ta teeb kangekaelselt kõik harjutused ise ära, vahel võrdleme vaid tulemusi. Sama kehtib meie kõigi kohta. MIDA ÕPPISIME , KES MEID ÕPETASID
Ega me alguses ei teadnudki, mis aineid ja millises mahus meile õpetada kavatsetakse. Ega seda vist õppejõudki teadnud, sest olime täiesti ebastandardsed üliõpilased. Võib aga kohe öelda, et olime saanud väga head õppejõud. Matemaatika õppejõud olid head, sest see oli juba selle ülikooli traditsioon. Erialaõppejõud olid noored arvutientusiastid, kes olid ka praktikas tugevad, sest nad töötasid õppetöö kõrvalt kosmoseuuringute arvutiprojektide kallal. Paar erandit siiski oli. Vist teisel semestril hakati meile lugema magnetismi füüsikalisi aluseid. Seda luges keegi vanem mees ilma igasuguse entusiasmita. Ei läinud palju aega mööda, kui meie kursuste parteirakuke (selline moodustis tekkis kohe kursuste alguses) otsustas, et selle aine õppejõud pole tasemel ning tuleb välja vahetada. Nii juhtuski, saime uue õppejõu, muutus ka õppeaine sisu, vähenes magnetismi osa ja lisandus pooljuhtide füüsika, mis oli erialaliselt väga kasulik. Teine juhtum oli ebameeldivam. Samuti teisel semestril alustati matemaatika aluste ja matemaatilise loogika loenguid. Millegipärast see ei meeldinud jälle parteirakukesele ning see aine kadus meie õppekavast. Mul oli sellest äärmiselt kahju. Tänapäeval peab matemaatiline loogika igal juhul olema arvutiteaduse õppekavas, kuid tol ajal polnud see nii ilmne. Selle aine asemele saime 90 tundi loenguid arvutusmeetodite kohta, mis võisid küll kasulikud olla, kuid polnud mulle eriti huvitavad. Kogu meie õppekava on näha pildil, selle tõlge koos akadeemiliste tundide arvuga on järgmine: Dialektiline ja ajalooline materialism – 60 Arvutusmeetodid – 90 Harilikud diferentsiaalvõrrandid – 90 Algebra – 90 Kompleksmuutuja funktsioonid – 90 Tõenäosusteooria ja statistika –105 Matemaatilise füüsika võrrandid – 60 Pooljuhid ja magnetelemendid – 60 Elektronseadmed – 150 Automaatjuhtimise teooria – 150 119
Elektriahelate teooria – 60 Arvutite aritmeetika ja loogika – 45 Programmeerimine – 55 Jälgivsüsteemide teooria – 54 Analoogarvutite komponendid – 90 Digitaalarvutite komponendid – 108 Analoogarvutite teooria ja projekteerimine – 180 Digitaalarvutite teooria ja projekteerimine – 206 Pildilt on ka näha, et ma sain kõigis ainetes kõrgeima hinde. See oli lõpuks mullegi üllatus, sest polnud seatud eesmärgiks, ning kõrgeid hindeid ei jagatud sugugi lihtsalt. Kuid õppida oli mulle tõepoolest huvitav ning polnud ühtegi ainet, mis oleks vastu hakanud. Õppekavas oli vaid üks „punane” aine – dialektiline ja ajalooline materialism, sisuliselt aga luges selle nimetuse all üks väga tuntud filosoof hoopis filosoofia ajalugu ning see oli samuti huvitav. Selle loengukursuse põhjal tegin aasta hiljem tema juures ka kandidaadieksami. Sellel eksamil mul ei vedanud, sest sain pileti küsimusega Lenini aprilliteeside kohta – piletid pidid ju kajastama ametlikku õppekava. Seda küsimust ma küll
Arvutite eriala õppekava. 120
ei osanud, kuid mulle venitati hindeks neli, arvatavasti hästi kirjutatud referaadi eest, kus käsitlesin teadvust ja intellekti. Meie õppekava vaadates torkab silma, et otseselt arvuteid käsitlevaid aineid oli vähe, pearõhk oli matemaatikal. See sobis mulle hästi, sest matemaatika oli mulle igal kujul huvitav ja lihtne. Programmeerimist oli vaid 55 tundi, kuid ega seda ainet polekski saanud pikemalt õpetada – tarkvara mõistetki polnud veel olemas, rääkimata süsteemitarkvarast, nagu operatsioonisüsteem või translaator. Iga programm tehti tühjale kohale, st paljale arvutile. Programmeeriti masinkoodis, arvuti käsud tuli selgeks saada ja siis kasutati neid väheseid võtteid, mis selleks ajaks teada olid. Seevastu riistvara õpetati rohkem. Nii analoog- kui ka digitaalarvutite teooria ja projekteerimine olid koos praktiliste töödega vägagi mahukad ained. Saime teada kõik, mida teadsid meie õpetajad, eelkõige meie juhendaja Vadim Jevmenov, kes õpetas digitaalarvuteid. Elektronseadmeid luges meile suure elektroonikatehase Svetlana peakonstruktor, elektriahelate teooriat tulevane akadeemik, noor kena brünett armeenlane Kamo Demirtšjan. See oli väga moodne aine filtrite ja teiste ahelate sünteesi meetoditest, mis põhines kompleksmuutuja funktsioonide teoorial. Seda hakkas TPI-s aastaid hiljem doktorantidele lugema professor Hanno Sillamaa. Elektriahelate eksam oli väga raske. Vähesed tegid selle esimese korraga ära, sest tuli lahendada üsna keerukas ülesanne, jutuga polnud siin midagi teha. Teiseks raske eksamiga aineks olid matemaatilise füüsika võrrandid. Selle tundide arv polnud suur, kuid selle harjutustunnid toimusid hoopis kompleksmuutuja funktsioonide kursuse sees, matemaatilise füüsika võrrandid kui aine tugineski olulisel määral nimetatud kursusele. Olekski võinud teha ühe aine: kompleksmuutuja funktsioonid ja osatuletistega võrrandid. Seda eksamit, mis oli vaid ülesande lahendamine, võis peale pileti võtmist ette valmistada terve päeva. Mõni jõudis selle ajaga isegi Leningradi ülikoolis sõbra juures ülesande ära lahendada. Sellest lahendusest oli kasu ainult siis, kui vastates suudeti ka kõik ära seletada. Õppejõuks oli väga imposantne tsaariaegse vene teadlase välimusega habemik, professor Amossov. Loenguid luges ta peaaegu automaatselt, ilmselt oli ta seda elus liiga palju kordi teinud. Ta ei korranud end, küsimusi ei märganud, aega ei raisanud. Eksamil ei vaevunud ta tudengitega eriti suhtlema, esitas küsimuse, kuulas, esitas uue küsimuse jne. Hinde pani välja vägagi õiglaselt. Minu piletis oli ülesanne ristkülikukujulise plaadi sundvõnkumiste kohta. Ülo sai aga ümmarguse plaadi võnkumised. Ta kartis millegipärast Besseli funktsioone, mis tema plaadi lahendis pidid tulema, ning me vahetasime 121
piletid ära. See oli tegelikult minu võit, sest temal tuli nüüd kahes suunas lahendada trigonomeetriliste funktsioonidega ülesannet, minul oli aga ringi sümmeetria tõttu ainult üks Besseli funktsioon. Mõlemad olime siiski rahul ja saime hästi hakkama. Torkab silma, et kõige suurem tundide arv oli kokku juhtimissüsteemide ja jälgivsüsteemide kohta – 204 tundi. Kahjuks olid need ka igavaimad ained. Jutt käis lineaarsetest süsteemidest, õppejõud kirjutas tahvlil lahti kõik maatriksid ja vektorid, mis ette tulid, ja see oli tõeliselt igav. Mulle meenusid Bruno Tiikmaa teoreetilise mehaanika loengud TPI-s, mis oli sisulised ja kompaktselt esitatud. Tõsi, juhtimissüsteemide kohta olid ka väheke huvitavamad laborid. Katsetasime laevade ja lennukite autopilootidega. Imelik lugu oli lennuki autopiloodiga, mis oli Ameerika Douglase firma oma, ilmselt kusagilt pihta pandud. See laboritöö oli millegipärast eriti salajane. Meie (profileerivaks) põhikateedriks oli arvutustehnika kateeder. See oli suur institutsioon, mis võttis raadioelektroonika korpuses enda alla mitu korrust. Seda juhtis üliõpilaste poolt väga austatud professor Tarass Sokolov, tõeline kasakas, kasaka vuntside ja olemisega. Kui ta pidas avalikku loengut arvutite võimalustest, siis suur auditoorium ei mahutanud kuulajaid ära. Enamik õppejõude olid noored, meist vahest mõni aasta vanemad. Meie, eestlaste juhendajaks sai noor dotsent Vadim Jevmenov, kellega meil säilisid head suhted veel peale lõpetamistki. PIITERI ARGIPÄEV
Elu ühiselamus läheb rahulikult. Kuna meil on kasutada ainult ühisköök, teeme suuremat süüa harva. Joome teed ja sööme võileibu oma suure neljakandilise laua ääres. See laud jagab meie toa neljaks, iga poiss saab omaette külje, tuba on suur ja isegi uks ei sega meid. Igaühel on oma päevakava. Esimesena ärkab ja läheb magama Eimar, ta on kõige korralikum. Viimasena läheb magama Harry, sest temal on õhtul ikka veel huvitav juttu ajada ja päeva pikendada. Ta teeb seda teistes tubades, rikkumata meie öörahu. Hommikul on tema tõusmine raske, kuid ta saab siiski riidesse ja jooksuga trammile, millega veel enam-vähem õigeks ajaks loengule jõuab. Kuna korralikku duširuumi pole, käime end pesemas linnasaunas. Ülo käib saunas raske portfelliga nagu professor. Keegi paneb talle sauna kaasa paarikilose munakivi. Tagasi tulles küsitakse talt, kas ta ikka kivi hästi puhtaks pesi. Varsti on sama kivi saunas kaasas meist kellelgi teisel. Lõpuks jõuab see salaja kellegi pagasis Eestisse. 122
Neljakandiline laud toa keskel on ka meie ühine töölaud. Esialgu teeme selle ääres oma matemaatika kodutöid, hiljem on huvitavamad ülesanded – jälgivsüsteemide projekt jm. Selle laua ääres võtame vastu ka külalisi. Korra tuleb meid vaatama ka Voldek, istub laua äärde, võtab taskust kommi ja paneb põske. Küsib: „Noh, poisid, kuidas läheb?” Vastus on muidugi, et hästi. Palume, et ta laseks meile saata Raudse Feliksi. See on väike mehaaniline Feliks-tüüpi kalkulaator, mida on meil vaja arvutusmatemaatika kursuse tarbeks ülesannete lahendamisel. Ikka veel arvatakse, et käsitsi arvutamine on arvutiasjatundjatele kasulik. Korduvalt käib Harryl külas Bruno Saul, kes on just lõpetamas Leningradi Raadiotehnika Instituuti. Temal on erakordselt keeruline värvitelerialane diplomiprojekt. Nad peavad Harryga nõu, rääkides täiesti arusaamatuid ja minu arust ulmelisi asju. Harryl on nüüd Tartus suurem pere – peale naise Silvi ka mõnekuine tütar Marika. Ei lähe palju aega mööda, kui Harry tuleb peale nädalavahetust Tartust tagasi eriti rõõmsas meeleolus. Ütleb, et sai käima. Ta oli saanud Leningradi kauplustest ja vist ka tehasest Svetlana kokku osta kõik värviteleri komponendid. Oli need kodus kokku pannud ja teler läks käima. Meenutan enda piinlikke kogemusi ühe võimendi kokkupanemisest ja häälestamisest. Nüüd on meilgi vaja teha laboris mitmeid elektroonikaga seotud praktilisi töid. Sätin end Harry kõrvale tema paarimeheks. Ülo on vist paaris Eimariga. Tunnen end Harry kõrval päris rumalana, kuid ta näib võtvat seda rahulikult. Praegugi on silme ees ühe vanemat tüüpi ostsilloskoobi esipaneel suure hulga nuppudega. Näen seda esmakordselt, kuid Harry ütleb, et ära põe, see on lihtne. Seevastu matemaatikas suudan vabalt vastata tema küsimustele, kui neid vahel tekib. Kuna meil jäeti ära huvitav õppeaine matemaatika aluste ja matemaatilise loogika kohta, hakkan õhtuti käima raamatukogus ja ise nende kohta lugema. Mul on tunne, et neid aineid on vaja teada, tänapäeval on see juba päevselge. Loen läbi Aleksandr Aleksandrovi ja Andrei Kolmogorovi raamatu matemaatika alustest. Võtan ette Stephen Kleene’i paksu raamatu „Sissejuhatus metamatemaatikasse”, mis on äsja vene keelde tõlgitud. Ma ei jõua sellega eriti kaugele, sest olen laisk tehnilisi asju läbi mõtlema. Saan sellest siiski põhimõttelise ülevaate asjade seisust matemaatilises loogikas, sealhulgas moodsast loogika harust intuitsionismist. Minu kätte satub ka Marvin Minsky kirjutatud artikkel tehismõistuse kohta „Steps Toward Artificial Intelligence”*. *
Marvin Minsky (1961). Steps Toward Artificial Intelligence. Proc. of the IRE, v. 49, no. 1. 123
Sellel hästi kirjutatud ülevaateartiklil on minu tegevusele pikaajaline mõju. Teised leiavad endale muid lisategevusi. On imekspandav, kui palju jõuab noorena ööpäevas ära teha. Ülo on endale avastanud Leningradi kultuurielu ja see, eriti muusika, on maailmatasemel. Ta võtab mindki endale seltsiks kontsertidele kaasa. Olen selle eest talle senini väga tänulik, sest nii saan minagi muusikalisi kogemusi. Jevgeni Mravinski juhitud Leningradi sümfooniaorkester on üks maailma parimaid ning filharmoonia kontserdisaal on suurepärane. Sinna rõdule saab pileteid suhteliselt lihtsalt ja Ülo toob need mulle koju kätte. Leningradis käivad esinemas maailmakuulsad interpreedid. Vahel käin ka üksi kontserdil. Mulle meeldib eriti klaverimuusika, kuulan korduvalt Svjatoslav Richterit, aga ka Emil Gilelsit, Arturo Michelangelit ja teisi häid pianiste. Korra kutsun kontserdile kaasa Tiiu, kooliõe Tallinnast, kes elab meie lähedal meedikute ühiselamus. Peale kontserti loen oma raha üle ja leian, et mul on veel kaks rubla, millega peaks saama kontserdisaali vastas asuvast hotelli Evropa nooblist restoranist kaks Pealinna salatit. Saame restorani sisse kui välismaalased, kes ongi selle peene restorani peamised külastajad. Meie kõrvallauas istuvad vanad Ameerika mammid, juuksed siniseks ja lillaks värvitud, mis on meile alles väga harjumatu pilt. Saame salatid söödud ja lahkume, koban taskust peenraha, et midagi uksehoidjale anda, ning tunnen, et on vist veel üks paberraha alles. Kontrollin asja tänaval üle ja enda rõõmuks avastan, et on tõepoolest veel üks rubla taskupõhja jäänud. Nüüd võtame Tiiuga takso ning sõidame Viiburi poolele, kus meie ühiselamud asuvad. Buss sõidaks sinna kolmveerand tundi. Jälgin hoolega taksomeetrit, ja kui peaaegu ühe rubla eest on juba sõidetud, astume taksost välja. Jala minna on jäänud veel üsna vähe. Elamine on odav. See kontserdikülastus jäi vist üsna minu Piiteri-elu algusesse, sest ega meil rahapuudust üldiselt pole. Saame õppimise eest Eestist palka ning varsti teenime lisa ka kateedris töötades. Käime Tiiuga korra ka Astoria restoranis, kuulsas kohas, kus Adolf Hitler oli lubanud uusaastapeo korraldada, kuid ei suutnud linna vallutada. Tiiul on küll oma poiss Ain Tallinnas ootamas, kuid vahel kohvi juua saame ikka. Nevski prospektil on veel olemas õdus vana interjööriga kohvik Nord, kus on meeldiv pehmel nurgadiivanil kahekesi istuda. Kahjuks muudetakse see kena koht varsti moodsaks, aga kõledaks marmorseintega ja kõrge laega kohvikuks Sever, mis meenutab pigem jaama ootesaali.
124
TÖÖ JA RÕÕM
Selliseks muutus minu esimese lemmikajakirja nimi peale venelaste Eestisse tulekut neljakümne esimesel aastal. Nüüd saan seda sõnapaari kasutada ka tegelikus elus. Kuna arvutiasjatundjaid on üleüldse vähe, saavad nii üliõpilased kui ka meie kursustel õppijad arvutustehnika kateedri juures soovi korral tööd. Haarame sellest võimalusest rõõmuga kinni. Üheks kateedri ülesandeks on Pulkovo observatooriumile suure raadioteleskoobi arvuti projekteerimine. Minu esimeseks tööks saab astronoomiliste arvutuste valemite lihtsustamine selle arvuti programmide jaoks, et arvutil vähem tehteid teha tuleks. Tuleb suure täpsusega arvutada kõrgemat järku tuletisi elektrilisel klahvarvutil Soemtron, mis on äärmiselt igav ja pealegi üsna mõttetu töö – arvuti peaks ikka nii kiire olema, et suudaks need tuletised leida enne tsükliliste arvutuste algust ise. Õnneks seda tööd pole mulle kauaks. Teise semestri alguses kuulen, et üks eestlasest õppejõud, Kusta Jõudu, vajaks elektroonikut raadiolampidel töötava võimsa transistori mudeli tegemiseks, mida on vaja ainult seepärast, et Jõudu ei ole suutnud kätte saada transistori ennast, kuna see on defitsiit. Seega jälle üsna mõttetu töö. Kuna olen midagi juba elektroonikast õppinud, otsustan ennast pakkuda. Töö on põhimõtteliselt lihtne – juba enam-vähem valmis skeemide järgi kokku panna ja häälestada üks ebatavaliste parameetritega võimendi. Kahjuks osutuvad minu elektroonikukogemused liiga kasinaks. Kuna Jõudu ise selle pisikese tööga tegeleda ei viitsi ning laboris, kus ma istun, peaaegu ei käi, ei saa ma temalt ka tuge. Istun laboris suure toa nurgas ja nokitsen omaette. Aeg-ajalt käivad minu skeemis suured paugud ja tuleb suitsu, teen mingeid lühiseid. Teised vaatavad vaikselt pealt ega sekku asjasse – las see estonets tegutseb. Lähen peale loenguid sinna laborisse üha suurema vastikusega. Õnneks ei pea ma sedagi tööd kaua tegema. Varsti kutsub meie juhendaja Jevmenov kõiki eestlasi raadioteleskoobi digitaalse juhtimissüsteemi kallal töötama, ja see on juba midagi! Teleskoop peaks koosnema umbes tuhandest mitme ruutmeetri suurusest metallreflektorist, millest kakssada moodustaksid igal hetkel parabooli. Neid tuhandet reflektorit tuleks suure täpsusega arvuti abil juhtida. Mina leian enda arust väga hea lahenduse, kuidas tolle aja suhteliselt aeglase arvuti ja sidevõrguga läbi ajada. Ainult kahtesada reflektorit tuleks juhtida kiiresti, teised võiksid oodata, kuni neid vaja läheb. Seetõttu saab suurt osa lülitusi teha elektromehaaniliselt, seega aeglaselt ja odavalt. Selleks tuleb kiirelt toimiv osa esitada suhtelistes aadressides
125
ja seda osa uuendada perioodiliselt, kuid väikese sagedusega, nagu öeldud – elektromehaaniliselt. Olen selle üle väga uhke. Raadioteleskoobi projekt jäi kahjuks lõpetamata. Mingid kõrgemal tasemel toimuvad ja meie eest varjatud sündmused viisid projekti katkestamiseni. Kuid nagu juba varem öeldud – Sokolovi kateedril, kus me õppisime ja töötasime, lepingute puudust polnud. Tšerepovetsi metallurgid hakkasid peale käima, et tehku me nende kõrgahjule juhtarvuti. Erilisi entusiaste kateedris selle töö jaoks ei leidunud, auasi oli tegeleda hoopis kosmosega. Kuidagi siiski juhtus, et Sokolov, vahest meie juhendaja Jevmenovi soovitusel, saatis Ülo igaks juhuks metallurgidega läbirääkimistele. Ülo jutu järgi oli toimunud arutelu, kus üsna üldine projektülesande tutvustus näitas, et silmas ei peetudki juhtarvutit, vaid ainult andmekogumise ja soovituslike juhtparameetrite arvutamise seadet. Tekkis küsimus, palju see maksab. Ülo arvas omaette, et peaks küsima hästi palju, niikuinii pole ju tegijaid, ehk jääb töö ära, ning küsis siis vist miljoni (see oli enne Hruštšovi rahareformi). Metallurgid olid peaaegu kohe nõus. Sokolov oli muidugi üllatunud, kuid sõlmis lepingu ja lasi siis meie pundil selle projekti kallal tööle hakata. Igatahes jäime kateedrijuhatajale hästi meelde ja sellest oli edaspidi kasu. Saime paar inimest veel juurde. Suureks abiks oli Ukrainast tulnud aspirant Anatoli Protsenko, kes peale meie lõpetamist jäigi seda projekti juhtima. Jäime Tolikuga sõpradeks ka peale lõpetamist. Kui ta juba Kaug-Idas Vladivostokis kateedrijuhataja oli, käisin tema kutsel tema kateedris loengut pidamas. See pidi olema 1972. aastal ja oli omaette seiklus. Mäletan, et elasin mingis meremeeste hotellis, sest Toliku kateeder tegi tarkvaraprojekte just meremeestele. Hotelli asukoha nimeks oli eesti keeles Tiigrimägi, sest sellel künkal, kus hotell asus, oli tiiger inimese maha murdnud ja ära söönud. Tõsi küll, juba hulga aastate eest. Kui vaalapüüdjad merelt suure saagi ja suurte rahadega tagasi tulid, olid nad karmid mehed. Igatahes ühel ööl käis tulistamine hotelli koridoris otse minu ukse taga. Tolik oli kateedrile ostnud kena väikese raudlaeva ujuvlaboratooriumiks. Tema ja kateedri mehed tegid mulle sellel laeval ühepäevase merereisi. Sukeldusime otse laevalt, teised püüdsid mereande. Nende söömise kõrvale joodi suurem hulk vodkat. Jäin minagi purju, kuid olin end siiski tagasi hoidnud. Õhtu saabudes oli seltskond rõõmus, kui kuulis, et ma võiksin laeva sadamani juhtida. Tegingi seda ja sellest on suurepärane mälestus. Mälupilt on järgmine: on juba pime, kuu paistab, tuul on vaikne, kuid väikest lainetust on tunda küll. Ees üle 126
mere paistavad Vladivostoki tuled. Olen ainus ärkvel mees laevas, uhke tunne on seda juhtida. Kui lähenesime sadamale, äratasin kapteni üles. Arvan, et kõik olid rahul. Sama külaskäigu ajal viidi mind ka taigasse ühe väikese jõe äärde kalale. Seekord oli meil lõbus segaseltskond. Jõgi oli suuruselt nagu Pirita. Tehti kohe lõke üles. Kui küsisin, kus kalad on, sain vastuseks, et jões muidugi, aga ärgu ma muretsegu. Tõepoolest, kui vesi katlas keema läks, olid ka kalad püütud. Mina kalu ei püüdnud ega rookinud. Tegin väikese tiiru jõekallast pidi. Istusin korraks järsakule, vaatasin jõge, mõtlesin rahulikke mõtteid. Kui tagasi jõudsin, uurisid teised, kus ma olin olnud. Siis küsiti, kas ma tiigrit olin näinud või kas ma ei tundnud, et keegi mind selja tagant vaatab. Selgus, et alles hiljuti oli üks nende sõber selle järsaku juures käeluu murdnud. Nimelt oli ta istunud nagu minagi, kui tundis, et keegi vaatab teda selja tagant. Pööras pead ja nägi tiigrit. Oli siis järsakust alla hüpanud ja nii murdnudki käeluu. Kui oleme saanud oma projekti, elame Sokolovi kateedri ellu sisse väga ruttu. Saame omaette tööruumid raadioelektroonika korpuse neljandal korrusel. Kuna arvutustehnika tervikuna, eriti aga uute arvutite ehitamine on riiklikult tähtis asi, on meie tööruumid salastatud alal. See tähendab, et peame võtit hoidma raudkapis valvuri terase pilgu all ja selle saab kätte ainult allkirja vastu. Tõsi küll, tegime vaikselt endile võtme koopia ja kasutame mõnikord ka seda. Peale võtme tuleb valvuri käest võtta ka ümmargune vasest pitsat, millega tööruumide uks igal õhtul peale lukustamist pitseeritakse. Teeme seda lihtsustatud viisil, sulatatud pitserilaki asemel plastiliini kasutades. Turvatöötajad on sellega nõus. Kuid me lihtsustame protsessi veelgi, kasutades pitsati asemel kolmekopikast vaskmünti, sest jälje suurus on sama. Siis polegi vaja valvurit tülitada, kui me seejuures ka oma võtit kasutame. See on õhtul aja kokkuhoid, sest kõik valvurid on teises trepikojas kolmandal korrusel. Nad valvavad palju kangemaid riiklikke saladusi – ballistilisi arvutusi ja ballistiliste arvutuste arvuteid, mida kateeder samuti projekteerib. Kogu õppimisaja vältel ei saa me kordagi kolmandale korrusele sisse, kuigi seal asub ka kateedrijuhataja Sokolovi kabinet. See kõik on nii salajane. Õhtuse uste sulgemise protseduuri osaks on veel eraldi kaustikusse allkirja andmine selle kohta, et tuleohutusega on kõik korras. Ülo on püüdnud asjaomastele isikutele seletada, et tuleohutusega pole sugugi kõik korras, kui meie trepikoja üsna pimedal ja kitsal trepil on mitmesugused anumad vedela gaasiga. See on enamjaolt küll ainult lämmastik suurtes termostes – Dewari anumates, kuid vahel vist ka 127
hapnik. Sellest jutust pole kasu olnud ja ükskord Ülo otsustab kirjutada tuleohutuse kaustikusse, et asjad pole korras – trepil hoitakse tuleohtlikke aineid. Sellest tuleb enneolematu jama, mis lõpuks küll maha vaigistatakse, sest keegi ei taha ju levitada teavet nii suure reeglite rikkumise kohta. Meie jätkame oma ukse pitseerimist kolmekopikalisega. Kõrgahju arvuti projekt hakkab üsna pea kuju võtma. Saame kateedri loal oma projektis kasutada töökindlaid arvutielemente, mis on kateedris välja töötatud ning mida toodetakse nüüd ühes Vassili saarel asuvas sõjatehases. Käime selles tehases korra arvutielemente uurimas. Need on magnet-dioodelemendid, mis ei karda tuumapommist tekkivat kiirgust. Nad on pooljuhtidel toimivatest loogikaelementidest küll aeglasemad, kuid nende töökindlus on palju suurem. Nendel töötavad kateedris projekteeritud arvutid. Mäletan nimesid Temp, Temp 2 ja Temp 3, kuigi ma ei tohiks olla neid kuulnudki. Vähemalt üks neist toodetest, nagu neid kateedris kutsutakse, on paigaldatud suurele autole, mis veab arvutit mööda maad ja metsi ringi, nii et ballistiliste rakettide juhtimine võib toimuda mis tahes kohast stardiplatsi lähedalt. Kõrgahju arvuti üldise arhitektuuri mõtleme välja üheskoos, ka juhendaja võtab sellest osa. Otsustame ka meile vajaliku väikese operatiivmälu teha samadel elementidel, mis on protsessoris. Ülo võtab enda hooleks protsessori loogika. Ta teeb suure loogikaskeemi ja näitab kodus meie suure laua ääres skeemil kahekopikalisega, kuidas signaalid liiguvad. Minu osaks jääb kogu tarkvara pool, kuigi mõistet „tarkvara” veel ei tunta. Alustan kõrgahju matemaatilise mudeli uurimisest, mis on põhiliselt juba kirjeldatud projektülesandes. Mudelis on paarsada muutujat, omavahel võrranditega seotud. See on kõigest kõrgahju statsionaarse oleku mudel. Ahi on tegelikult suur mittelineaarne süsteem, mille dünaamika juhtimiseks sobiva mudeli tegemiseni on veel tükk maad. Mina olen kõrgahju õppinud TPI masinaehituse erialal metallurgia õppeaines, minu kaaslastele on see täiesti võõras asi. Tegelikkuses on kõrgahi mitmekümne meetri kõrgune monstrum, kuhu aetakse ülevalt sisse rauamaaki ja koksi. Viimane põleb ahjus ära ja sulatab maagi, sellest tekivad malm ja šlakk, viimane on kasutu jääk. Kuna maak on ebaühtlane – kord suurtes tükkides, kord väiksemates, kuiv või märg –, tuleb koksi põletamiseks puhuda ahju kuuma õhku ja hapnikku erinevalt. See tähendabki ahju tegelikku juhtimist. Kui ahju on väga valesti juhitud, tekib sinna mingisse kohta tuhandekraadise sulanud aine asemel tahke klomp, mida kutsutakse „kitseks”. See võib tähendada katastroofi: võib juhtuda, et ahi tuleb maha lõhkuda. Sellist vastutusrikast juhtimistööd arvutile veel anda ei saa, kuid ahju juhtivat metallurgi saab aidata kiirete ja täpsete arvutustega ahju kohta, 128
arvestades sadu mõõtmistulemusi. Selleks me arvutit projekteerimegi. Minu vastutusrikkaks tööks kujuneb arvuti käsusüsteemi väljamõtlemine. Käsusüsteemist sõltub nii protsessor kui ka programmeerimine. Teen kõige lihtsama üheaadressilise käsusüsteemi ilma jagamistehteta, siis tuleb protsessor lihtsam. Sel ajal on arvutites veel kasutusel nii ühe-, kahe- kui ka kolmeaadressilised käsud, kuid tänapäeval on kõik arvutid üheaadressilised. Aadressi ja sõna pikkuse otsustame hiljem, kui on näha, kui palju ruumi protsessori jaoks on. Programmi kirjutan nüüd juba enda väljamõeldud masinkäskudes. See tuleb üsnagi pikk ja ebaülevaatlik. Veel ei tunta programmidele õige struktuuri andmist. Esimene suurem raskus tekib meil aruande kirjutamisega. Paneme kõik kirja, oma arust isegi küllalt loetavalt. Juhendaja Jevmenov vaatab üle ja teatab kategooriliselt, et see ei kõlba mitte kusagile. Teeme veel mitu varianti, enne kui ta enam-vähem rahule jääb. (Hiljem, juba ise juhendaja rollis olles, on mul sellist olukorda korduvalt ette tulnud.) Kui meiega liitub Tolik Protsenko, hakkab tema tegelema arvuti konstruktsiooniga. Hiljem jääb ta kogu projekti juhiks kuni arvuti valmimiseni ja Tšerepovetsi metallurgiatehasesse saatmiseni. Harry meie projektiga ei tegele, sest ta on ühes teises töögrupis nii vajalik tegija, et teda sealt ära ei lasta. Kuid meile kolmele jääb kõrgahju arvuti projekt õppimise kõrval põhitööks kuni lõpetamiseni. Kui suvepuhkuselt tagasi tuleme, kuuleme, et on võimalik veel ühte huvitavat projekti alustada. Nimelt on Kirovi tehas, üks Leningradi suuremaid masinatehaseid, teinud Sokolovi kateedrile pakkumise hakata neile arvutuskeskust projekteerima. Kirovi tehas on endine Putilovi tehas, nagu seda vanasti selle asutaja ja omaniku järgi nimetati. Täpsemalt uurides selgub, et seda projekti peaks tegema üks Nevski prospektil asuv salastatud instituut, kuid neil pole selleks üldse kogemusi. Töö tundub huvitav ning juhendaja Jevmenovi toetusel ja kateedrijuhataja Sokolovi nõusolekul võtame endile veel ühe kohustuse. Meid vormistatakse ka sellesse salajasse instituuti tööle, käime seal ainult palga järel. Tegelikud tööruumid saame Kirovi tehase alal paiknevas endises Putilovi elamus, datšas, nagu seda nimetatakse. See on ilus ja üsna suur kahekorruseline puumaja, umbes selline, nagu neid vanu ilusaid suvilaid veel tänapäeval Nõmmelgi leidub. Need tööruumid muretses tehase poolt meid toetama pandud insener Savenkov. Meile vormistatakse sissepääsuload Kirovi tehasesse. Loale tuleb teha pilt ühe kindla fotograafi juures, ilmselt selleks, et spioonid seda järele teha ei saaks. See pilt on mul alles. Käime tehases kolmekesi: Harry, Ülo ja mina. Eimar on nii korralik, et ei nõustu sellest avantüürist osa võtma. Avantüür see muidugi on, sest ega meilgi pole 129
Spioonikindel pilt Kirovi tehase sissepääsuloal.
arvutuskeskuste projekteerimise kogemusi ning aega on kõige jaoks kokku vägagi napilt. Kuid nüüd saame juba kolme palka korraga: Tallinnas asuvast Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituudist siin kursustel õppimise eest, Leningradi Polütehnilisest Instituudist Tšerepovetsi metallurgiatehasele arvuti projekteerimise eest ja Nevski prospektil asuvast „postkastist” (nii neid salajasi instituute nimetatakse) Kirovi tehasele arvutuskeskuse projekteerimise eest. Tehase arvutuskeskuse projekti põhiküsimuseks on arvuti valik. Teades arvutit, suudame juba küllaltki asjalikult teha ülejäänud otsused vajaliku personali, ruumide ja ligikaudse maksumuse kohta. Kuna me teame kõiki Nõukogude Liidus toodetavaid arvuteid, mis tehasele sobida võiksid, annab meie ülesannet lahendada küll. Valime ühe Valgevene tehase tagasihoidliku, kuid moodsa arvuti Minsk 2. Nüüd selgub, et meie tegelik töö alles algab. Järsku on tehase paljudel ametnikel arvamus asjast, mida nad ei tunne. Nad arvavad, et teavad, millist arvutit vaja läheb. Meie töö oluliseks osaks saavad nõupidamised, arutelud ja veenmine. See meile üldiselt sobib, kuna näitab meid asjalikus tegevuses, ilma et me palju aega kulutaksime. Nagu selgub, on see kogemus varsti meile kasulik Eestis, kus ETKVL-i arvutuskeskuse projekteerimine algab samamoodi pikkade arutelude ja veenmisega. Arvuti valiku põhjendamiseks püüame koguda infot tehase neist osakondadest, kuhu ligi pääseme, need on plaaniosakond, 130
raamatupidamine ning töö ja tööjõu osakond. Meil tekib ettekujutus tehase tohutust suurusest ning mõningal määral ka sellest, mida seal toodetakse. Saame teada, et tehases kavatsetakse hakata tootma suurt traktorit Kirovets, kuid seal toodetakse ka tanke. Mõned tsehhid, kus on kõrgendatud kiirgustase, kasutavad töölistena vange. Meie ei pääse sinna lähedalegi. Tutvume töö ja tööjõu osakonna juhataja Krivonogoviga, ümariku pensionieelikust prillipapaga, kes on suur arvutustehnika kasutamise entusiast. Saame temalt oma projekti jaoks asjalikku infot. See projekt jätkub meil kuni meie viimase Leningradikevadeni. Tutvus Krivonogoviga aga määrab meie tulevase saatuse, nagu peagi selgub. BALTIKUM
Iga aasta detsembrikuu ühel laupäeval saab kuni sadakond vanaprouat ja -härrat Eestis kokku, et pidutseda nagu nooruses ning meenutada üliõpilasaegu Piiteris, mida märgib sõna „Baltikum”. Nende seas on arste, kultuuritegelasi, ärimehi, teadlasi, poliitikuid ja teisi eakaid kõrgharidusega inimesi. Nad on kunagised Piiteris õppinud eesti tudengid. Seltskond on eakas seetõttu, et viimase kahekümne viie aasta jooksul on väga vähesed seal õppimas käinud ning needki ei pruugi teada üliõpilasselts Baltikumist, mille tegevus lõppes impeeriumi lagunemise ajal. Seega vanust on kõigil vähemalt viiskümmend, aga enamus on juba kõrges pensionieas. Asjaosaliste mälestused Baltikumist on koondatud Helle-Iris Michelsoni 2012. aastal koostatud raamatusse „Eestlased Piiteri teel” (vt eespool). Pilt on samast raamatust, sellel on Baltikumi veteranid Peterburi Jaani kiriku taasavamisel aastal 2011. Raamatut lugedes selgub, et märkimisväärne osa Piiteris studeerinud eestlastest oli tulnud sinna põhjusel, et seal sai ülikooli sisse ka halva elulooga. Teine põhjus oli muidugi see, et seal oli kõrgharidust igale maitsele ning see oli heal tasemel. Tänapäeva noorte valikuid ei piira enam raudne eesriie ning kuigi Peterburi on lähedal ning sealsed ülikoolid on tõenäoliselt oma taseme säilitanud, eelistatakse õppida teistes paikades. Minul on Baltikumist mälus omad jäljed, mis on läbisegi mälestustega õppimisest ning samaaegsest tööst mitmel rindel. Minu ajal oli Baltikum hästi toimiv üliõpilasselts, mis koondas endasse eesti, läti ja leedu üliõpilasi erinevatest Leningradi ülikoolidest. Kogunemiskohaks oli Kirovi-nimeline kultuuripalee linna teises otsas. Selline, mitte päris seaduslik üliõpilasselts oli võimalik ainult suhteliselt liberaalses 131
Piiterlased Jaani kiriku taasavamisel.
Leningradis. Kuid sealgi olid omad piirangud. Näiteks ei saanud lihtsalt koguneda restorani ja pidada seltsi pidu. Selleks tuli välja mõelda usutav põhjus. Eestlaste omavahelisi kogunemisi korraldati kord aastas pulmade kujul. Tuli leida sobiv pruutpaar üheks õhtuks ning sõbraliku vene hingega restoranitöötajate toetusel sai pidada maha uhke peo. Kõik pidi ainult tõepärane välja nägema. Mina sattusingi Baltikumi esmakordselt just pulma. Oli lõbus, sai tantsida, tekkisid tutvused. Sain tuttavaks Tiiu ja Maretiga. Ka Maretit ootas Tallinnas küll juba oma poiss, kellega nad on nüüd koos elanud pika ja õnneliku elu, kuid Leningradi ümbruse kauneid kohti oli Maret siiski nõus mulle tutvustama. Käisime Pavlovskis ning Tsarskoje Selos ehk Puškinis. Baltikumis tegutsesid laulukoor ja tantsurühm. Need käisid koos väga korrapäraselt. Ülo laulis kooris, minust polnud selle koha pealt asja. Peotantse tantsisime kõik, kui võimalus avanes. Iga-aastane Baltikumi suursündmus oli jaaniõhtu Krassavitsa järve ääres venelaste poolt vallutatud Karjalas. Sinna on rongiga sõita üle tunni, siis veel jala minna sama palju. Nimi, tõlkes kaunitar, vastab täielikult selle koha ilule. Selge veega järv on metsade vahel. Meie läksime sinna koos oma leedulastest kursusekaaslastega ja pidasime jaanipidu koos Baltikumi rahvaga järgmise päeva lõunani. Traditsiooniliselt oli kaasas õlu. 132
ABIELLUN JA TUTVUN ARMEENIAGA
Aeg on läinud ruttu, käes on meie õpingute viimane semester. Meid on välismaa üliõpilaste ühiselamust toodud raadioelektroonika üliõpilaste ühiselamusse. Maja on viletsam, kuid seltskond lõbusam. Oleme nüüd omavahel hästi tuttavad ning elame kõik koos ühe pika koridori tubades. Kui tuju tuleb, paneme koridori välisukse kinni, toome mõned lauad koridori välja ning pidu läheb lahti. Mina olen saanud lähedalt tuttavaks meie kursuse idamaiselt kauni armeenia neiu Nelli Gorjaniga. Käime temaga Tallinnas külas. Mu sugulased võtavad meid vastu eestlaste moodi, mille kohta öeldakse, et nad on külalislahked, aga ei näita seda välja, vähemalt nii mulle näib. Tädi juures Haaberstis elab Antsu pere ja seal pole meile ruumi. Ööbime hotellis, seejärel päästab olukorra tädi Teresa. Ta elab abikaasaga kahekesi ja võtab meid meeleldi enda juurde. Kõik tädi lapsed on täiskasvanud ja mööda Eestit laiali, ainult Antsu suurt sõpra Lembitut pole enam, ta sai Velikije Luki all surma. Tädi Teresale paistab Nelli väga meeldivat, tädi hoolitseb meie eest hästi. Tagantjärele tundub, et tädi Teresa kujutas ainsana ette neid raskusi, mis Nellit Eestis ees ootasid. Abiellume vaikselt 1961. aasta alguses Leningradis. Meil tuleb läbi teha kuuajaline praktika tehastes. Meie eesti nelik saaks seda teha ka kateedris, kuid meie Nelliga korraldame asja nii, et oleme praktikal Jerevani arvutitehases. Tema tädimehele Aramile
Nelli. 133
on tehase peainsener Šahnazarov tuttav ning seetõttu võetakse meid tehases hästi vastu, kuigi see on sõjatehas ning võõraid seal eriti näha ei taheta. Sõidame rongiga Jerevani ning see ongi meie pulmareis. Moskvas, kus ootame ühe päeva Jerevani rongi, peatume hotellis Metropol. Meil on päris luksuslik sviit, kus on mitu tuba, tiibklaver jm. Sain selle, kui seletasin, et oleme pulmareisil. Hind ei ole kõrge, kuid sellist sviiti ühte Moskva peenemasse hotelli niisama saada oleks lihtsalt võimatu. Nüüd algab minu tutvumine Armeenia tavadega. Kõigepealt – reisides mõeldakse peale iseenda ka sugulastele ja sõpradele. See tähendab, et uuritakse välja, mida kellelegi tuua või viia. Meie ostsime Moskvast kaasa suurema koguse rokfoori, mis on tuntud oma hea tugeva maitse ja eriti vastiku lõhna poolest. Pakkisin juustu kilesse, kuid tunnike peale Moskvast väljumist hakkas juustu lõhn tunda andma, ja mida edasi, seda tugevamalt. Olime kupees kolmekesi: Nelli, mina ja armeenlane Abram, meie kursusekaaslane. Meie ninad harjusid lõhnaga küll vähehaaval ära, kuid kupee uks tuli reisi lõpuni kinni hoida ning igaüks, kes sisse vaatas, põrkas ukse pealt tagasi. Jerevanis on meie mõttes juba kevadilm, võib käia soovi korral ilma mantlita. Nelli näitab mulle linna. Aga kõigepealt tutvun oma ämma Karmile ja naiseõe Liliga. Lili on kaks aastat Nellist noorem kena ja särtsakas neiu, kes õpib kardioloogiks. Hiljem omandab ta meditsiinidoktori teaduskraadi. Ämm Karmile on meeldiv keskealine vaikse olemisega naine, kelle sõna majas maksab ilma häält tõstmata. Ta on veel viiekümneseltki kena, nooruses aga oli olnud tõeline iludus. Nelli isa, armeenia filoloog, oli saanud sõjas esimesel aastal surma. Nelli ema on pärit Vani järve äärest, sealt, kus türklased tapsid möödunud sajandi alguses üle miljoni armeenlase. Ka tema vanemad tapeti, võõrad korjasid ta üles ja kasvatasid suureks. Käime tema kasuvanematel külas. Noore tüdrukuna oli ta lõpetanud aiandustehnikumi, hiljem geoloogina ülikooli. Nüüd on ta osakonnajuhataja geoloogia peavalitsuses. Kuna Armeenias on palju maavarasid, on tema töö salastatud ja amet auväärne. Ämm on see, kes peale meie lahutust toob lapsed igal aastal Eestisse ja aitab säilitada minu sidet nendega. Oma elu lõpupoole elab ta vaikselt Jerevanis omaette korteris ja lahkub siitilmast kellelegi tüli tegemata. Nelli kurdab, et ta ei saanud lõpus isegi ema eest hoolitseda, nagu see armeenlastel tavaks on. Ema tegi lõpuni kõike ise. Esimestel päevadel Jerevanis käin arvutitehases, kohtun peainseneriga ja saan temalt andmeid tehase kohta. Seal toodetakse sõjaväele arvutit Razdan mingi numbriga, mida ma ei mäleta. Tehases mind ei vajata ning ma ei tülita neid edaspidi enam. Nelli tutvustab mind oma sõbrannadele, käime Nelli ja Liliga kinos. Piletid ostab Lili, sest mina neid 134
kätte ei saaks. Nimelt on armeenlased venekeelsete vastu sõbralikud, kuid omaks neid ei pea. Kui piletikassa ees vene keeles piletit küsin, siis minust välja ei tehta, võetakse kohe järjekorrast järgmine. Sellise suhtumise tulemusena on venelasi Armeenias alla kümne protsendi, kuigi vene keel on seal au sees ning venekeelseid koole peetakse eliitkoolideks. Minu ämm arvab, et nüüd on mees majas ja võiks kanasuppi keeta. Kuid kanu ja kukkesid müüakse lõunamaa turul elusalt. Ämm toobki elusa kuke koju ja annab minu kätte, et ma tal pea maha võtaksin. Saan kuke ja kööginoa ning mind suunatakse vannituppa, tehku ma seal veretöö ära. Vastik on, aga lõikan kukel noaga pea otsast ning viskan verise noa ja kuke käest. Kukk tõuseb lendu ning pritsib minu ja vannitoa verd täis, ümberringi lendab ka sulgi. Ämm piilub ukse vahelt, et mis sagimine see vannitoas on. Ta vaatab mind kaastundlikult, aga noored naised naeravad. Armeenia leib on maitsev ja alati värske, sest seda ostetakse igal hommikul ainult üheks päevaks. Mind saadetakse leiva järele poodi, mis on meie maja alumisel korrusel. Lähen, seisan sappa. Seal on ainult naised. Nad ütlevad mulle midagi armeenia keeles ning arutavad omavahel kuidagi põlglikult. Poemüüja, muidugi mees, nagu müüjad seal harilikult, vaatab mind samuti etteheitvalt, kuid saan oma leiva kätte. Kodus üleval ämm küsib, kuidas mul nii kaua läks. Ütlen, et saba oli. Mis saba, kes seal seisid? Naised muidugi, vastan mina. Siis seletatakse mulle, et poes on kaks saba: meeste ja naiste järjekord. Meest naiste järjekorras võib võtta kui ligitikkujat. Pealegi on mehi leivapoes harva ja nad saavad seal kiiremini ostetud, seepärast saadetigi mind. Omaette vaatamisväärsus on Jerevani turg. See on suures hoones, kus suvelgi polevat palav, ning kärarikas, nagu idamaine turg peabki olema. Minule ei meeldi turul kaubelda, ei osta ega müüa, tundub mõlemalt poolt nagu petmine olevat. Kui ma ostan, siis küsin hinda ja võtan kauba, kui hind tundub sobivana. See võib idamaa turul olla müüjale solvavgi, sest olen ülbe, kui ei kauple. Kuid Karmile teab reegleid ja naudib turgu. Oletame, et ta ostab hurmaad, selle maitsva puuvilja valik turul on suur. Ta valib sobiva müüja, noorema mehe näiteks. Siis ta otsib letilt kõige niruma hurmaa, leiab ehk isegi mõne plekiga, pistab selle müüja nina alla ja küsib, et kes sellist viletsat kaupa küll müüb. Müüja võtab selle häbelikult vastu ja pistab leti alla. Valitakse puuviljad ja Karmile küsib hinda. Müüja on peas oma arvutused teinud ja pakub soodsama hinna, kui muidu oleks olnud. Karmile ütleb emalikult, et kes sellist hingehinda küsida tohib. Kaubeldakse, lõpuks jääb hind, mida Karmile sooviski. Kaup on tehtud ning paistab, et noormeeski on sellega rahul, et sai sümpaatsele ostjale oma kaupa müüa. 135