KÜÜNILISED TEOORIAD
Kuidas aktivistide teadus kõikjal rassi, sugu ja identiteeti
näeb – ja miks see meile kõigile kahjuks tuleb
Sissejuhatus
Uusajal ja eriti kahe viimase sajandi jooksul on enamikus läänemaades kujunenud välja lai ühiskondlik toetus poliitilisele filosoofiale, mida tuntakse liberalismi nime all. Liberalismi peamised tõed on poliitiline demokraatia, valitsusvõimu piiratus, üldkehtivate inimõiguste arendamine, kõigi täiskasvanud kodanike võrdsus seaduse ees, sõnavabadus, vaadete paljususe ja ausa diskussiooni väärtuste tunnistamine, lugupidamine tõendite ja mõistuspärasuse vastu, kiriku ja riigi lahusus ning usuvabadus. Need liberaalsed väärtused kujutasid endast ideaale ja nende ellurakendamiseks sel endiselt ebatäiuslikul kujul, nagu teeme seda tänapäeval, on kulunud sajandeid täis võitlust teokraatia, orjuse, patriarhaadi, kolonialismi, fašismi ja teiste diskrimineerimisviisidega. Kuid võitlus sotsiaalse õigluse eest on olnud alati tugevaim siis, kui see on võtnud liberaalsete väärtuste universaalse kaitsmise kuju, nõudes nende rakendamist kõigi inimeste ja mitte üksnes jõukate valgete meeste suhtes. Tasub märkida, et liberalismiks nimetatav üldine filosoofiline positsioon on ühitatav paljude poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete seisukohtadega, kaasa arvatud nii need, mida ameeriklased nimetavad liberaalseteks (ja eurooplased sotsiaaldemokraatlikeks), kui kõikjal konservatiivsuseks nimetatava hoiaku mõõdukad vormid. See filosoofiline liberalism vastandub igasugustele autoritaarsetele liikumistele, olgu need vasak- või parempoolsed, ilmalikud või religioossed. Liberalismi on seetõttu kõige otstarbekam võtta ühise alusena, mis annab ette vastuolude lahendamise üldise raamistiku ja mille piires erinevate poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete vaadetega inimesed saavad mõistuspärasel moel arutleda avaliku poliitika võimaluste üle.
Ometigi on ajalookäik meid toonud punkti, kus Lääne tsivilisatsiooni keskmes asuva liberalismi ja modernsuse kandvad ideed on ohtu sattunud. Selle ohu sügavam olemus on keeruline, see lähtub vähemalt kahest
tugevast survefaktorist, millest üks on revolutsiooniline, teine reaktsiooniline ja mis võitlevad omavahel selle üle, missugune mitteliberaalne arengutee tuleks meie ühiskondadele peale sundida. Äärmusparempoolsed populistlikud liikumised, mis väidavad end tegevat viimast meeleheitlikku katset kaitsta liberalismi ja demokraatiat progressivismi ning globalismi laine eest, on kogu maailmas tõusuteel. Nad kalduvad üha enam diktaatorite ja kõva käega liidrite poole, kes võiksid hoida ning kaitsta „Lääne“ iseseisvust ja väärtusi. Samal ajal kuulutavad äärmusvasakpoolsed progressivistlikud sotsiaalsõdalased end ainsaiks ja ainuõigeiks võitlejaiks moraalse progressi eest, milleta demokraatia olevat sisutu ja tühi. Kõige äärmuslikumad neist ei taotle mitte üksnes revolutsioonilisi eesmärke, selleks avalikult liberalismi kõrvale heites ja seda rõhumisviisiks nimetades, vaid teevad seda ka aina autoritaarsemate meetoditega, mille sihiks on kehtestada läbi ja lõhki dogmaatiline ning fundamentalistlik ühiskonnakorralduslik ideoloogia. Kumbki vaenupool peab teist eksistentsiaalseks ohuks ja õhutab sellega tagant vastaspoole suurimaid ekstsesse. See kultuurisõda on nii äge, et on hakanud 21. sajandi algul üha kasvaval määral defineerima poliitilist ja aina enam ka sotsiaalset keskkonda.
Ehkki probleem paremal tiival on tõsine ja väärib hoolikat analüüsi, oleme meie kujunenud asjatundjaiks vasaktiiba vaevavate hädade osas.
Osalt seetõttu, et me leiame, et kuigi need kaks tõukavad teineteist aina sügavama hulluse ja radikaliseerumise suunas, esindab just vasakult lähtuv probleem irdumist ajaloolisest mõistuspärasuse ja jõu allikast, milleks on liberalism. Just seesinane liberalism on see, mis tagab, et püsiksid meie ilmalikud, liberaalsed demokraatiad. Nagu oleme juba tähelepanu juhtinud, tuleneb probleem sellest, et progressiivne vasaktiib ei ole liitunud mitte modernismi, vaid postmodernismiga, mis heidab kõrvale objektiivse tõe, pidades seda naiivsete ja/ või ülbelt erapoolikute valgustusajastu mõtlejate fantaasiaks, mis alahindas modernismi edusammudega kaasnevaid tagajärgi.1
Oleme pühendunud nimelt selle probleemi uurimisele ja loodame käesolevas raamatus lugejale tutvustada postmodernismi, ja mitte üksnes selle teket 1960ndail, vaid ka seda, kuidas postmodernism on viimase poole sajandi jooksul arenenud. Sõltuvalt teie vaatevinklist on postmodernism kas sünnitanud ühe kõige sallimatuma ja autoritaarsema ideoloogia, mida maailm
on näinud kommunismi allakäigust ja valgevõimu ning kolonialismi kokkuvarisemisest saadik, või siis muutunud selleks ise. Postmodernism küpses akadeemilise maailma suhteliselt kõrvalistes nurgatagustes intellektuaalse ja kultuurilise reaktsioonina kõigile neile muutustele, kuid on alates 1960ndaist levinud ka akadeemilise maailma teistesse piirkondadesse, sütitanud aktiviste, nakatanud bürokraate ja tunginud nii alg-, kesk- kui kõrghariduse südamesse. Sealt on ta imbunud ühiskonda laiemalt, nii et praeguseks, kui me üha vaevalisemalt end uue aastatuhande kolmandasse kümnendisse murrame, on postmodernism ja selle tõrjumiskatsed – nii arukad kui reaktsioonilised – hõivanud meie sotsiopoliitilisel maastikul valitseva koha.
Nime poolest taotleb vastav liikumine „sotsiaalset õiglust“, mis on pea kahesaja aasta vanune termin. Eri mõtlejate juures ja eri aegadel on sel terminil olnud erinevaid tähendusi, mis kõik on ühel või teisel tasandil olnud seotud sotsiaalse ebaõigluse ilmsiks toomise ja heastamisega, eriti seoses klassi, rassi, soo ja seksuaalsusega ning iseäranis siis, kui ebavõrdsus ulatub õigussüsteemi piiridest välja. Võib-olla kõige tuntum on liberaal-progressiivse filosoofi John Rawlsi teooria tingimustest, mille juures oleks saavutatav sotsiaalselt õiglane ühiskond. Oma teoorias esitab ta universalistliku mõtteeksperimendi, mille kohaselt sotsiaalselt õiglane ühiskond on see, kus indiviid, kui talle antaks valida, oleks ühtviisi rahul sündimisega mistahes sotsiaalsesse keskkonda või gruppi.2 Eriti 20. sajandi keskpaigast alates on arendatud ka teist, rõhutatult antiliberaalset, antiuniversalistlikku lähenemist sotsiaalsele õiglusele, mis võrsub kriitilisest teooriast. Kriitiline teooria tegeleb peamiselt varjatud ebaõigluse ja väheuuritud eelarvamuste paljastamisega, tehes seda tavaliselt „problemaatilistele“ asjaoludele osutadas, mis kujutavad endast ühiskonna ja selle toimesüsteemide vigaseid kohti. Mõnes mõttes on postmodernism selle kriitilise lähenemise võsu, mis arenes mõnda aega oma teoreetilist teed mööda ja mille sotsiaalse õigluse aktivistid (kes muide selle teema juures väga harva viitavad John Rawlsile) 1980ndail ning 1990ndail uuesti üles korjasid. Tegemist on liikumisega, mis selle teema omaks teeb ja seda häbematult lihtsalt „sotsiaalseks õigluseks“ nimetab, otsekui oleksid nemad ainsad, kes õiglast ühiskonda taotlevad, ja meie, ülejäänud, nõuaksime taga midagi hoopis muud. Nii et liikumise nimeks on kujunenud „sotsiaalse õigluse liikumine“; internetikriitikud ütlevad selle kohta sageli lühiduse mõttes „SocJus“ või üha
enam „ärklus“ (wokeism – kuna liikujad ise peavad endid sotsiaalse ebaõigluse suhtes ainsateks „ärkvelolijateks“ või „ärganuteks“). Sotsiaalne Õiglus kui suure S-i ja suure Õ-ga pärisnimi osutab sotsiaalse õigluse tähenduse ja selle saavutamise vahendite väga spetsiifilisele doktrinaalsele käsitlusele, mis ehitab termini ümber omalaadse range ortodoksia. Ehkki meile on otsekui vastumeelt tunnistada, et selle ebaliberaalse liikumise tuumaks on liberaalne eesmärk – sotsiaalne õiglus – , on ometi tegu nimega, mille all ta on tuntud, ja seetõttu nimetame me teda selles raamatus läbivalt suurtähtedega Sotsiaalseks Õigluseks või Sotsiaalse Õigluse Liikumiseks (SÕL). Sotsiaalne õiglus väiketähtedega jääb aga selle termini laiema ja üldisema tähenduse jaoks. Öelgem selgelt välja meie endi sotsiaalsed ja poliitilised eesmärgid: me oleme vastu suurtähtedega Sotsiaalsele Õiglusele, sest me oleme üldiselt väiketähtedega sotsiaalse õigluse poolt. Üha raskem on mitte märgata SÕLi mõju, eriti „identiteedipoliitika“ või „poliitilise korrektsuse“ kujul. Peaaegu iga päev kuuleme mõnd lugu kellegi vallandamisest, „kustutamisest“ või avalikust häbistamisest sotsiaalmeedias, sageli selle eest, et inimene ütles või tegi midagi, mida tõlgendatakse seksistliku, rassistliku või homofoobsena. Mõnikord on süüdistused põhjendatud ja võib rõõmu tunda, et tagurlane – keda me peame endist täiesti erinevaks inimeseks – saab oma põlastusväärsete vaadete eest nuheldud nii, nagu ta on „ära teeninud“. Kuid üha sagedamini on süüdistused vägagi tõlgenduslikud ja põhjendused keerutavad. Mõnikord tundub, nagu võiks iga heade kavatsustega inimene, isegi universaalse vabaduse ja võrdsuse ideede toetaja, kogemata öelda midagi uutele kõnereeglitele vastukäivat, millel on tema karjäärile ja mainele hävitavad tagajärjed. Kultuuris, mis on harjunud asetama esikohale inimväärikuse ja seega eelistama heasoovlikke tõlgendusi ning sallima laia arvamusteskaalat, mõjub see segadust tekitavalt ja ebaloogiliselt. Parimal juhul on sel halvav mõju väljendusvabaduse austamisele, mis on liberaalseid demokraatiaid kakssada aastat hästi teeninud, kuna head inimesed ohjeldavad end ise, et vältida „valede“ asjade ütlemist. Halvimal juhul on see aga kiusamise pahaloomuline vorm ja –institutsionaliseeritud kujul – autoritaarsus meie keskel.
Öeldu väärib selgitust. Õieti nõuab seda, sest neid hämmastava kiirusega toimuvaid muutusi on väga raske mõista. Ja seda põhjusel, et need pärinevad väga isevärki maailmavaatest – sellisest, mis mõnes mõttes räägib koguni omas keeles. Ingliskeelses maailmas räägivad nad inglise keelt, kuid
kasutavad igapäevaseid sõnu teisiti kui meie, ülejäänud. Kui nemad kõnelevad näiteks rassismist, siis ei peeta silmas rassil põhinevaid eelarvamusi, vaid – nende definitsiooni kohaselt – „rassistatud“ süsteemist, mis läbib kogu ühiskonnas toimuvat suhtlust, kuid on enamalt jaolt nähtamatu, välja arvatud neile, kes seda ise kogevad või kellele on õpetatud õigeid „kriitilisi“ meetodeid, mis võimaldavad neil seda märgata. (Need on inimesed, keda mõnikord nimetatakse „ärksateks“, see tähendab nägemisele ärganuiks.)
See väga täpne tehniline sõnakasutus ajab inimesed muidugi segadusse ja oma segaduses võivad nad kaasa noogutada asjadele, millega nad ei nõustuks, kui oleks olemas ühine tähendusruum ja oleks võimalik aru saada, mida selle sõnaga õieti mõeldi.
Need õpetlased-aktivistid ei räägi üksnes oma erikeelt – kasutades seejuures tavasõnu, mida kuulajad ekslikult arvavad end mõistvat –, vaid nad esindavad ka tervet teist kultuuri, mis eksisteerib meie oma rüpes. Selle kultuuri omaks võtnud inimesed võivad meile olla füüsiliselt lähedal, kuid vaimses mõttes asuvad nad teises maailmas, mis muudab nende mõistmise ja nendega suhtlemise uskumatult keeruliseks. Neid vaevavad kinnismõtted võimust, keelest, teadmistest ja nendevahelistest seostest. Nad vaatavad maailma pilguga, mis näeb igasuguses suhtlemises, lausungis ja inimtekkelises esemes võimudünaamikat – isegi kui see ei ole ilmne või kui seda tegelikult polegi. Tegemist on maailmavaatega, mis seob kõik ühiskondlikud ja kultuurilised hädad ning eesmärgid kokku nullsummaliseks poliitiliseks võitluseks, mis keeb identiteedimarkerite ümber, nagu rass, sugu, seksuaalsus ja paljud teised. Kõrvalseisjale tundub, nagu pärineks see kultuur mõnelt teiselt planeedilt, mille elanikel puuduvad teadmised seksuaalselt paljunevatest liikidest ja kes tõlgendavad inimestevahelisi suhteid kõige küünilisemal võimalikul moel. Kuid tegelikult on see totter lähenemisviis täiesti inimlik. See annab tunnistust meie ikka ja jälle ilmnevast võimest omandada keerulisi vaimseid maailmavaateid alates sugukondlikust animismist ja hipispiritualismist kuni sügavmõtteliste maailmareligioonideni, millest kõigil on mingi tõlgendusraamistik, mille kaudu vaadeldakse tervet maailma. Just sellega ongi tegu tolle veidra arusaama puhul võimust ja selle võimest sünnitada ebavõrdsust ning rõhumist. Selle arusaama pooldajatega suhtlemine ei nõua mitte ainult nende keele tundmaõppimist – mis on juba ise paras pähkel –, vaid teadmisi ka nende kommetest ja isegi mütoloogiast, mis tegeleb meie ühiskonnale,
süsteemidele ja institutsioonidele omaste „süsteemsete“ ning „struktuursete“ probleemidega. Nagu kogenud rännumehed teavad, on täiesti teistsuguses kultuuris suhtlemiseks vaja enamat kui keele valdamist. Tuleb tundma õppida ka väljendeid, vihjeid, varjatud viiteid ja etiketti, mis kõik määravad sobiva suhtlusviisi. Sageli on efektiivse suhtluse jaoks vaja mitte lihtsalt tõlki, vaid laiemas mõttes tõlgendajat; kedagi, kes valdab mõlemat märgisüsteemi. Seda püüamegi käesolevas raamatus pakkuda: teejuhti selle keele ja nende kommete juurde, mida praegusajal meeldivalt kõlava nime „sotsiaalne õiglus“ all laialdaselt propageeritakse. Valdame vabalt nii Sotsiaalse Õigluse teooria kui praktika keelt ja kultuuri ning kavatseme juhtida oma lugejaid läbi selle võõra maailma, kaardistades ideede evolutsiooni alates nende viiekümne aasta tagustest võrsetest kuni tänase päevani.
Me alustame oma teekonda 1960ndate lõpust, mil paljudes humanitaarteadustes kerkis samaaegselt esile grupp teadmiste, võimu ja keele olemusega tegelevaid teoreetilisi mõisteid, mis said tuntuks kui postmodernism. Postmodernism heitis põhimõtteliselt kõrvale niinimetatud metanarratiivid – maailma ja ühiskonna laiahaardelised ning sidusad seletused. Postmodernism eitas nii kristlust kui marksismi. Ta heitis kõrvale ka teaduse, mõistuse ja valgustusjärgse Lääne demokraatia alussambad. Postmodernistlikud ideed kujundasid nähtuse, mida on tollest ajast saadik nimetatud lihtsalt Teooriaks – entiteedi, mis on mõnes mõttes selle raamatu peategelane. Kui tahame kohaneda nende kiirete muudatustega, mida me oleme näinud Teooria sünnist saadik ja eriti pärast 2010. aastat, ning neid õigesti mõista, siis on meie arvates eriti oluline mõista, kuidas Teooria 1960ndaist kuni tänapäevani arenes. Oluline märkus: kogu raamatus tähendab suure tähega Teooria (ja sellega seotud sõnad nagu Teoreetik ja Teoreetiline) postmodernismist võrsunud lähenemist sotsiaalfilosoofiale. „Küünilised teooriad“ selgitab, kuidas Teooria kujunes 2010ndate lõpul kultuurisõja juhtivaks jõuks, ja pakub välja filosoofilises mõttes liberaalse tee vastuhakuks selle avaldumisele teaduses, aktivismis ja igapäevaelus. Raamatus jälgitakse küünilise postmodernistliku Teooria aina uute harude arengut viimase viiekümne aasta jooksul ja näidatakse, et see on praegust ühiskonda mõjutanud mitmel viisil, mille lugeja ära tunneb. 1. peatükis tutvustame teile 1960ndate ja 1970ndate alg-postmodernistide põhilisi ideid ning tõstame esile kaks põhimõtet ja neli teemat, mis on kogu hilisema Teooria jaoks säilitanud keskse tähenduse. 2. peatükk
näitab, kuidas need ideed muutusid ja settisid ning kuidas nad 1980ndate lõpus ja 1990ndail ilmunud uute Teooriate võrgustiku raames poliitiliselt aktsioonivõimelisteks kujundati. Seda nimetame me omandatud postmodernismiks. 3. kuni 6. peatükis süvenetakse üksikasjalisemalt järgmistesse teemadesse: postkolonialismiteooria, kõrversoolisusteooria, kriitiline rassiteooria* ja intersektsionaalne feminism. 7. peatükk vaatleb uustulnukaid, vaegurite- ja paksudeuuringuid, mis kõik tulenevad neist Teooriaist.
8. peatükis uurime postmodernistlike ideede teist, umbes 2010. aastal alanud arengufaasi, mis kinnitas, et postmodernistlikud põhimõtted ja teemad on absoluutne tõde. Sellist lähenemist nimetame me asjastatud postmodernismiks, kuna see käsitleb postmodernistlikke eeldusi tegelike, objektiivsete tõdedena – tegemist on Sotsiaalsele Õiglusele Vastava Tõega. Nimetatud muutus toimus siis, kui teadlased ja aktivistid ühendasid olemasolevad Teooriad ja Uuringud lihtsaks dogmaatiliseks metoodikaks, mida võib nimetada lihtsalt Sotsiaalse Õigluse oskusteabeks.
Selle raamatu eesmärk on jutustada lugu, kuidas postmodernism rakendas oma küünilised Teooriad, lammutamaks midagi, mida võime nimetada inimmõtlemise „vanadeks religioonideks“ – need hõlmavad üldtunnustatud religioosseid uske nagu kristlus ja ilmalikke uske nagu marksism, aga ka sidusaid modernseid süsteeme nagu teadus, filosoofiline liberalism ja progress – ning asendas need omaenda religiooniga, mille nimi on Sotsiaalne Õiglus. Käesolev raamat on lugu sellest, kuidas meeleheide asendus enesekindlusega, mis seejärel kasvas üle religioosse truudusega segatud kindlaks veendumuseks. Tekkinud usund on läbinisti postmodernistlik, see tähendab – maailma seletamise asemel subtiilsete vaimsete faktorite abil nagu patt või maagia keskendub see hoopis raskesti tabatavatele materiaalsetele jõududele (nt süsteemne tagurlus) ja hajusatele, kuid kõikjal tegutsevatele võimu- ja privileegisüsteemidele.
Kuna need taasleitud tõekspidamised on põhjustanud märkimisväärseid probleeme, siis on päris kasulik, et Teooria on oma tõdede ning eesmärkide osas aina enesekindlamaks ja selgemaks muutunud. See teeb liberaalidele – olgu nad tsentristid, vasak- või parempoolsed – nende ideede mõistmise ja neile vastuhakkamise lihtsamaks. Teisest küljest tekitab selline areng muret, sest nii on Teooria omandamine ja selle järgi tegutsemine
* Liitsõnades ei olnud otstarbekas ega õieti ka võimalik säilitada autorite suurt T-d. – Tlk
muutunud ühiskonna ümberkujundamist ihkavaile usklikele samuti märksa lihtsamaks. Näeme selle tõsiasja mõju maailmale nende rünnakuis teaduse ja mõistuse vastu. Nende väidetest ilmneb ka selgelt, et ühiskond jagatakse lihtsustavalt valitsevaiks ja kõrvaletõugatud gruppideks, mille taga on süsteemne valgevõim, patriarhaalsus, heteronormatiivsus, cis-normatiivsus* ning vaegurite ja paksude diskrimineerimine.** Oleme olukorras, kus pidevalt lammutatakse kategooriaid nagu teadmised ja usk, mõistus ja tunded ning mehed ja naised, ning suureneb surve oma sõnakasutuse tsenseerimiseks nii, et see sobiks Sotsiaalsele Õiglusele Vastava Tõega. Näeme radikaalset relativismi, mis avaldub topeltstandardites, nagu näiteks väited, et ainult mehed saavad olla seksistlikud või et ainult valged saavad olla rassistid, ning diskrimineerimist välistavate põhimõtete täielik hülgamine. Kogu selle jagava ja piirava identiteedipoliitika keskel on aina raskem ja isegi ohtlikum väita, et inimesi tuleb kohelda indiviididena, või nõuda, et tunnustataks meie ühist inimloomust.
Ehkki paljud meist nüüd neid hädasid tunnistavad ja vaistlikult tajuvad, et need ideed on mõistusevastased ning ebaliberaalsed, võib nendevastaste argumentide sõnastamine osutuda raskeks, sest vastuhakku arulagedusele või antiliberalismile peetakse sageli vastuhakuks tõelisele sotsiaalsele õiglusele – legitiimsele filosoofiale, mis pooldab õiglasemat ühiskonda.
See takistab paljusid heade kavatsustega inimesi isegi proovimast. Lisaks Sotsiaalse Õigluse Liikumise meetodite kritiseerimisega kaasnevast ohust saada tembeldatud sotsiaalse õigluse vaenlaseks on veel kaks takistust, mis segavad talle tõsiselt vastu hakkamast. Esiteks on Sotsiaalse Õigluse alusväärtused nii ebaloomulikud, et neid on raske mõista. Teiseks on vaid vähestel meist tulnud kunagi õigustada üldkehtivat liberaalset eetikat, mõistuspärasust ja empiirilisi tõendeid nende ees, kes väidavad end seisvat sotsiaalse õigluse eest. Tegelikult on kõike seda kuni hilise ajani peetud ikka parimateks vahenditeks, millega sotsiaalset õiglust laiendada. Seega, kui oleme Sotsiaalse Õigluse Teooria tähtsamad põhimõtted arusaadavaks teinud, asume arutama, kuidas neid ära tunda ja nendega rinda pista. 9. peatükis vaatleme, mil viisil need ideed on väljunud teadusmaailma piirest ja hakanud mõjutama pärismaailma. Viimane, 10. peatükk kutsub
* Cis, lühend sõnast cisgender, tähistab n-ö püsisoolist inimest, kes on sellestsamast soost, millesse ta liigitati sündides. Vrd transsooline, kes on sugu vahetanud. – Tlk
** Esimene on inglise keeles ableism (umbes „tervetevõim“), teine fatphobia („paksuviha“). – Tlk
üles neile ideedele vastu hakkama ja tegema seda selgelt sõnastatud ning massilise toetusega üldkehtivatele liberaalsetele põhimõtetele ja rangele, tõendipõhisele teadustööle, mis kuulub nüüdisaja juurde. Hea õnne korral oskavad need kaks viimast peatükki ehk juhatada, kuidas me võiksime Teooria loole, mis loodetavasti lõpeb vaikselt ja kuulsusetult, ükskord punkti panna.
Seetõttu on käesolev raamat kirjutatud lihtinimesele, kel puuduvad sedasorti vaimuvara osas eelteadmised, kuid kes näeb Teooria mõju ühiskonnale ja keda huvitab, kuidas see toimib. See on raamat liberaalile, kellele on oluline õiglane ühiskond, kuid kes tahes-tahtmata märkab, et Sotsiaalse Õigluse Liikumine ei kipu seda edendama, ja soovib kaasa lüüa sellele liikumisele liberaalse, tervikliku ning seostatud vastulöögi andmises.
„Küünilised teooriad“ on mõeldud poliitilise spektri mistahes piirkonnast pärit lugejale, kes vaid usub, et parim vahend ideede uurimiseks ja läbikatsumiseks ning ühiskonna edendamiseks on avalik arutelu, ning kes soovib Sotsiaalse Õigluse ideede üle arutledes neid tõepoolest ka tunda.
See raamat ei püüa õõnestada feminismi, rassismivastast võitlust ega kampaaniaid LGBT-inimeste võrdõiguslikkuse eest. Vastupidi, „Küünilised teooriad“ on sündinud meie pühendumusest soolisele, rassilisele ja LGBT-võrdsusele ning meie mure seisneb selles, et Sotsiaalse Õigluse hoiakud pisendavad praegu murettekitaval kombel nende liikumiste tõsiseltvõetavust ja tähtsust. Ka ei ründa me siin ei teaduslikku uurimistööd ega akadeemilist maailma tervikuna. Pigem vastupidi, meie sooviks on kaitsta pedantset, tõenditel põhinevat teadustööd ning ülikoole kui teadmiste kasvulavasid antiempiiriliste, antiratsionalistlike ja ebaliberaalsete vasakpoolsete hoovuste eest, mis ähvardavad võimule aidata antiintellektuaalseid, võrdsusevaenulikke ja ebaliberaalseid jõude paremtiivalt.
Käesoleva raamatu kaugem eesmärk on seega esitleda Sotsiaalse Õigluse teooria ja praktika filosoofilises mõttes liberaalset kriitikat ning kaitsta väidet, et see teooria-praktika ei edenda sotsiaalse õigluse ega võrdsuse ideaale. Meie poolt kritiseeritud valdkondades leidub uurijaid, kes seda arusaama pilkavad ja kinnitavad, et tegelikult oleme me reaktsioonilised parempoolsed, kes seisavad vastu marginaliseeritud inimestele osaks langeva ühiskondliku ebaõigluse uurimisele. Selline käsitlus meie motiividest peaks käesoleva raamatu ausa lugemise käigus küll koost lagunema. Rohkem on neis valdkondades tegutsejate hulgas neid, kes küll aktsepteerivad meie
liberaalset, empiirilist ja ratsionaalset lähenemist kõnealustele teemadele, kuid heidavad need siiski kõrvale, pidades neid petlikeks vahenditeks, mis lähtuvad valgetest, mehekesksetest, läänelikest ja heteroseksuaalsetest teadmiskonstruktsioonidest ning toetavad ebaõiglast status quo’d koos tema ebapiisavate püüdlustega ühiskonda vähehaaval parandada. „Peremehe tööriistad ei lammuta kunagi peremehe maja,“3 öeldakse meile. Nii ütlejaile tunnistame üles, et liberaalsete ühiskondade ning empiiriliste ja ratsionaalsete teadmiste demonteerimine huvitab meid tõesti märksa vähem kui need märkimisväärsed saavutused sotsiaalse õigluse vallas, mida nad on endaga kaasa toonud. Peremehel on hea maja ja probleem on vaid selles, et kõik sinna ei pääse. Liberalism parandab ligipääsu usaldusväärsele struktuurile, mis võib igaühele varju ja avaramaid võimalusi pakkuda. Võrdne ligipääs rämpsule ei ole asi, mille poole püüelda. Ja lõpuks leidub väike hulk teadlasi, kes usuvad, et meie kriitikal Sotsiaalse Õigluse uuringute aadressil on ka häid külgi ja kes meiega selles heas usus suhtlevad. Neid mõttevahetusi me ootame, need mõttevahetused võivad meid juhatada tagasi teele, mis viib viljakate ja ideoloogiliselt mitmekesiste vestlusteni sotsiaalse õigluse üle.
Küünilised teooriad
Kuidas aktivistide teadus kõikjal rassi, sugu ja identiteeti näeb – ja miks see meile kõigile kahjuks tuleb
„Küünilised teooriad“ on kahe maineka publitsisti, kirjandusteadlase Helen Pluckrose’i ja matemaatiku James Lindsay koostöös valminud intrigeeriv ülevaade postmodernistliku mõtte sünnist, arengust ja metamorfoosidest kuni tänapäevani välja. Autorid kirjeldavad selle protsessi käigus tekkinud uusi teooriaid ja uurimisvaldkondi, nende ideelisi aluseid ja ka omavahelisi ning sisemisi vastuolusid.
Tähelepanu alla võetakse ka vastuolud terve mõistusega, mida samuti ette tuleb, eriti nn rakenduspostmodernistlike tegevussuundade puhul. Seda tehes jäävad autorid teadlaslikult mõõdukaks ja objektiivseks, asetades põhirõhu kirjeldusele, mitte kummutamisele. Autorid ise püsivad klassikaliselt liberaalsetel seisukohtadel ja kutsuvad lugejat üles liberalistlike põhimõtete väärtust mõistma ning kaitsma.